x
Päringule {"kuu"=>"12", "aasta"=>"2019", "sort"=>"pikkus", "suund"=>"desc", "captures"=>[]} saadi 92 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Joel Jans
Tondilatern (2019)


Ootasin seda raamatut õhinaga, kuna paljalt fakt, et tõupuhas ulmeraamat saab Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud koha, on minu jaoks äärmiselt märgiline. Eks seda on ka varem juhtunud (nii puhta ulmeraamatu kui servapidi ulmega seotuga). Kohe meenuvad mulle endale Triinu Merese "Lihtsad valikud" aastast 2017 (II koht) ja Juhan Paju "Hiromandi kokteil" (pole vast küll nii stiilipuhas ulme kui eelmainitud, aga siiski) aastast 1990. Hakkasin algul ise kokkuvõtet tegema aga siis selgus, et teisel inimesel on sama asi plaanis. Seega - Jüri Kallas on teinud väga hea kokkuvõtte, mis asub siin: https://ulmebiblio.blogspot.com/2019/12/romaanivoistlusel-auhinnatud-ja.html
 
Raamatu osas ootused puudusid, kuna olen Joelilt lugenud kunagi ammu mõnd lühijuttu, peale seda on must auk. "Tondilatern" on kirjanikul ühtepidi neljas romaan, samas esimene, mis on kirjutatud (peaaegu) üksi, esimesed kolm on olnud Maniakkide Tänavaga kahasse. Miks "kirjutatud (peaaegu) üksi"? Sest selle raamatu lähtematerjal ja ideejupid on pärit Maniakkide Tänava kunagi kirjutatud, aga sahtlisse jäetud romaanist "Õnnetuste valitseja", ka on "Tondilaternas" üks peatükk üks-ühele pärit "Õnnetuste valitsejast". Samas ei tule ju ükski raamat nullist ega tühja koha pealt, ikka toetutakse kellelegi või millelelgi.
 
Raamat on enda olemuselt minu silmis hoogne noortekas, ingliskeeli kasutatakse "young adult" (lühendatult "YA") terminit. Peategelaseks on Elva gümnasist Rajar, kes näeb õudusunenägusid, mille keskmes on üks veider masin. Poiss on unetusest üsna vaevatud ning ühel hetkel tuleb ta kooli justkui jaapani multikast välja astunud tüdruk Siiri. Roosad juuksed, "Hello Creepy" kirjaga minikleit, roosa lehviga sukad, lipsukestega kingad. Lisaks on värvikatest tegelastest linna vahel ringijõlkuv mõnevõrra hirmutav ja salapärane joodik Sorts.
 
Raamatu algus on justkui natuke rahulikum, kus kõik toimubki... noortekalikult. Noored saavad tuttavaks, sõbrunemine käib nii, nagu see noortel raamatutes ikka käib. Selline "pole paha", aga tegelikult paljudes raamatutes üsna sarnasel viisil juba korduvalt ja korduvalt loetud. Või filmides nähtud või elus kogetud. Aga ühel hetkel lükkab Jans kogu väikelinna koolivärgi kõrvale ning läheb lahti raamatu põhiosa, kus seigeldakse erinevate maailmade vahet, tulevad mängu külalised mujalt ning terve planeedi saatus ja heaolu on ohus. Ei tahakski selles punktis edasi väga detailseks minna, kuna raamatu põhiline point mu silmis ongi loo jutustamine. Ning Jansil on, mida ütelda.
 
Antud raamatu teeb mu silmis “noortekalikuks” mõningane pealiskaudsus karakteriloomes pluss noored peategelased. Mu enda silmis pole YA “silt” üldsegi halb, kõik inimesed tahavad lugeda ning noorem lugeja on sama tähtis kui vanem. Mõnes mõttes on noorele arenevale taimele veel eriti oluline väärt väetist anda. Hmm, mu allegooria läks nüüd veidraks ja mitut pidi mõistetavaks… :)
 
Kui natuke nokkida sõnastuse poolelt, siis siin ja seal jäi silma apsakaid. Näiteks on lehel 203 lause, kust on ilmselt üks tegusõna puudu jäänud ("Just nagu Sorts oli arvanudki - ta alles hiljaaegu täiesti uude kesta pandud ja ta pole õppinud seda õigesti kasutama.") Lk 208 on sõna "labasid", mille asemel peaks ilmselt olema "lamasid". 210 - "hingeshinge" sõna on muide jummala lahe, võib-olla saan ise valesti aru, aga tundub, et "hinges" on vist selles sõnas autoril liiast. Lk 220 - "kõrvetaska" versus "kõrvetas ka". Eks neid veakesi oli ka varem, ma ei lasknud neist ennast segada, kuna olulisem oli sisu. Aga lõpupoole tegin mõned märkmed.
 
Keelekasutus - hästi korralikult kirja pandud. Tahaks lausa ütelda, et koolilapselikult või siis muul viisil järgides kirjutamise kuldreegleid. Tehniliselt korralik, aga teisalt ei eristu selles vallas paljudest teistest raamatutest. See pole ei hea ega halb, lihtsalt nii on.
 
Kuna ma ise tegelen hobi korras natuke fotograafiaga, siis seal valdkonnas on sama lugu - kuna info liigub tänapäeval palju ning inimestel on loominguks vajalikule tehnikale lihtsam ligipääs, siis on tekkinud väga palju oma teenust pakkuvaid fotograafe, kellest suurem osa teeb Väga Korraliku Keskmise Tulemuse (tm). Mis on tarbijale ainult hea, kuna näiteks ilusat perepilti jõulukuuse all, ilusaid pulmapilte, ilusat akti saab üsna odavalt. Ning tulemus on tõesti hea. Samal ajal on aga kõrval teisi kunstnikke, kellel on see oma kiiks, see omamoodi nüanss, mis teda eristab teistest. Eesti fotomaailmas siis Kaupo Kikkas või Annika Metsla, kelle käekiri on midagi enamat kui tavaline kolmandikureegleid jälgiv turvaline foto.
 
Kuna tegu on siiski esikromaaniga, siis ma ei näe turvalises ning stiililiselt ehk isegi igavas ("ma olen just sarnast raamatut juba varem mitu korda lugenud!") esitamisviisis mingit murekohta, kaugel sellest! Vägagi mõistlik on algul minna õpikuteed mööda, räägitakse ju ka kalapüüdmise kohta, et algul õpi kuival maal selgeks, kuidas on "õige" kala püüda. Ja siis mine kalale ja unusta kõik ära. Tegutse nii, nagu endale sisimas õige tundub, alateadlikult vahel meelde tuletades õpikutarkust. Sama soovin ka Joel Jansile - et head ideed, mõtted ja kutsikalik kirjutamislust säiliksid - aga mingeid vimkasid võiks ka vahel sisse visata. See "miski", see vürts või muu nõks, mis tulevikuromaane teistest sarnastest kõrgemale tõstab. See tabamatu ja raskestikirjeldatav riugas või kunskopp...
 
Minu jaoks näitab selle raamatu väärtust tõsiasi, et lugesin ta läbi paari päevaga. Alustasin bussiga tööle sõites, siis lugesin peale tööpäeva koju sõites, kodus lugesin ka umbes keskööni ja siis otsustasin, et ei, pole vaja Rajari unetust endale tekitada. Seega jätsin raamatust viimased 50 lehekülge veel järgmiseks päevaks, rahulikkudeks ampsudeks. Sest ühtepidi on ju äge raamatust mõnuga läbi ratsutada aga teisalt siis kipub kõik kokku sulama. Aga see selleks, raamat haaras endaga kaasa - ning see on äärmiselt, äärmiselt oluline!
 
Rääkides raamatu tehnilisest poolest siis kohe kaanepilt on pilkupüüdev. Mis endale veel väga meeldis - raamatus on illustratsioone, mida kahjuks väga harva kohtab tänapäeval. Ning kõige lõpuks on lõpus (pun intended) sisukord! See on ilmselt pigem minu kiiks, aga sisukord on mu enda jaoks äärmiselt oluline, annab kiire ülevaate raamatust, autori kirjutamise rütmist ning kiired meeldetuletused raamatu kulgemise kohta. Seega minu poolt aplaus ja kraaps autori suunas kogu sisu toetava osa poolest.
 
Kokkuvõtvalt - äge raamat, nautisin väga ning ootan huviga autori järgmiseid romaane. Mõnda asja võiks enda hinnangul tulevikus kas parandada või teha teisiti - aga samas olen ma lihtsalt üks paljudest raamatukoidest, kelle arvamus on... tema isiklik (ehk isegi ekslik) arusaam. Ei midagi enamat.
 
Artikkel ilmus värskes "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1169
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Me armastame Maad (2016)


Raamat koondab venekeelset ulmet läbi 70 aasta, hästi varajastest Strugatskitest (1959) kuni Nik Sredin’ini (2010). Kajastatav aeg on küll pikk, samas on raamatusse koondatud lood, mis on erineval viisil Maaga seotud. On see siis kusagil eemal olles mõtisklus koduplaneedist või siis kosmonaudi elu peale pikka reisi võõrastele planeetidele. Mis seal salata, enda jaoks meenus ikka ja jälle Stanislaw Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, mis sedasama tagasitulekut kajastab (ning on enda arvates isegi mitte üks parimaid ulmeraamatuid vaid üks parimaid raamatuid üldse).
 
 
Kui algusest tulema hakata siis esimesed jutud sulasid enda jaoks kokku. Täpsemalt:
 
Arkadi ja Boriss Strugatski “Otsustav katse” (1959)
Arkadi ja Boriss Strugatski “Üksikud oletused” (1959)
Vladimir Mihhailov “Oja Iapetusel” (1968)
Andrei Balabuhha “Hauakaevaja” (1975)
 
Eks loomulikult on jutud erinevad aga kuidagi nukker tonaalusus, läbiv melanhoolia, äng jäid kummitama. 
 
Vendade “Üksikud oletused” tõuseb enda silmis raamatu esimeses kolmandikus esile. Jutt räägib tavapärasel ajapradokside teemal kus aeg valguse kiiruse läheduses liikuva tähtedevahelise reisija jaoks liigub teistmoodi kui Maa peal. Ehk siis Maal möödub pool aastat, tähelaevas aga 17 aastat. Kuidas on elu “kaugelt maalt” tagasipöördunud mehe silme läbi, kuidas näeme meie teda? Lisaks on see üks väheseid lugusid Strugatskitelt, mis on kirjutatud läbi naise silmade.
 
Järgmised paar lugu:
 
Viktor Kolupajev. Me armastame Maad (1975)
Vjatšeslav Rõbakov. Koduhoidjad (1987)
 
...jäid kuidagi hõredaks. Piinlik lugu aga need lähevad kategooriasse, kus ei oska midagi ütelda ja ei jää meelde. Üks hullemaid hinnanguid ilmselt autori jaoks… üldse oli esimene pool raamatust liigagi palju “meh”.
 
Kui rääkida kõrghetkedest siis enda jaoks oli üks eredamaid tähti lühiromaan Vjatšeslav Rõbakovilt, “Vesi ja laevukesed”. Räägib samal teemal nagu nii mõnigi selle raamatu tekst, Maale tagasitulnud inimese elust. Peategelaseks on Kohl, Maale naasnud üksik kosmonaut kuna kõik teised on hukkunud. Kuna aeg võib teatavasti liikuda paradoksaalselt olenevalt olukorrast üht või teistpidi siis on Maal vahepeal möödunud kaks sajandit, mees on vananenud märksa, märksa vähem. Maailm on võõras, vahepeal on kasvanud mitu põlvkonda inimesi, muuhulgas ka sugupõlv telepaate, mis kogu elukorralduse omal ajal äärmiselt sassi ajas. Raamat ongi suures osas Kohli suhetest “noortega” - ning teatavasti on noored alati hukas olnud, antud juhul on möödunud lisaks äärmiselt palju aega ning jah… telepaatia.
 
Kuidagi tohutult mõnusalt kirja pandud, tõesti hea lugu. Mis seal salata, Lemi “Tagasitulek tähtede juurest” on terve selle kogumiku jooksul niiehknaa risuks jalus, on ka selle lühiromaani puhul. Aga Rõbakov saab mu silmis ikkagi väga hästi hakkama. Pealegi ega ei ole nii, et on üks absoluutne tipp ja kõik teised on madalamad, kehvemad. Tipukesi on palju, mõni võib ju natuke esile kerkida aga see ei tähenda, et teised kuidagipidi kehvemad oleksid, isegi kui pikkuses on sentimeetrike vahet.
 
Liigume edasi, Juri Nesterenko, “Maa helesinine taevas” (2006). Kui paari sõnaga autorist rääkida siis laenan siitsamast BAASist Kristjan Rätsepa sõnu: “Vene kirjaniku Juri Nesterenko, kes on viimastel aastatel elanud poliitilise pagulasena USA-s, näol on tegu äärmiselt omalaadse maailmanägemisega isikuga - üks Rahvusvahelise Antiseksuaalse Liikumise rajajaid, narkovastane, ateist ja rassist.”
 
Heakene küll, las autor isiksus olla kuna eesmärk on vaadata just ta loomingut (aga tahtsin korraks seda värvikat isiksust tutvustada). Vaat’ see jutt läks kuidagi eriti sügavalt südamesse! Olemuselt on ta jälle üks “tagasitulek” - aga on kuidagi just täpselt õigesti kirja pandud. Tohutult pinev ja põnev, lõpp on samuti igati omal kohal. Üsna läänelik pala, mõnes mõttes lihtsake - aga tõesti, autor on osanud just õigeid nuppe vajutada.
 
Viimane jutt, Nik Sredin, “Niña” (2010). Selline lõbusamat sorti kergelt jantlik kosmosereis, thorheyerdahllik jutt sellest kuidas peategelane Herman üritab tõestada, et on võimalik kümne aastaga lennata Kentauri Alfale. Teele minev seltskond on kirju, alustades telesaadet tegevast meediapundist kuni kass Rumatani(!!). Väike stiilinäde pala lustakast keelepruugist (taustaks, et just oli kosmoselaevas toimunud plahvatus):
 
“Rumata polnud õnneks kannatada saanud. Ta oli akvaariumiveega märjaks kastetud, aga kuna ta kannatas niigi kuumuse käes, ei teinud väike dušš talle kahju. Pealegi oli paar kalakest kuhugi kadunud ja kass rahulolevat vurrulist lõusta vaadates võis mida iganes kahtlustada.”
 
Väga tore lõpp raamatule. Kui alguses oli kõik väga raskepärane, veniv ning kohati ka tuim siis mida edasi seda rohkem hakkas see kimp endale meeldima. Eks on oma osa ka ajastu pitsril kuid mis seal salata - natuke aega võib rõhuvat ja tinast ulmet lugeda aga kusagilt tuleb endal piir ette.
 
Eraldi tunnustaks raamatu tõlget ja toimetamist. See raamat on korrektne ja puhas, ei torganud silma ühtegi trükiviga ega veidrat keelekasutust. Selliseid tehniliselt veatuid raamatuid kohtab tänapäeval liiga harva.
 
Kokkuvõtvalt sümpaatne raamat, algust peaks millalgi üle lugema, vist esimesel korral ei jõudnud kõik kohale. Müts maha ja kraaps koostaja ja tõlkija Veiko Belialsi ees.
 
Teksti loeti eesti keeles

Ray Bradbury
Something Wicked This Way Comes (1962)


Ütlen kohe ära, et kuigi ülalpool on juttu "õudukast" siis see on tegelikult äärmiselt mitmetahuline romaan, mõnes kohas nimetatakse seda ka süngetooniliseks linnafantaasiaks. Minu arvates on see aga hoopis äärmiselt  kaunis, poeetiline ja nõtke keelega raamat. Ütleks lausa, et see raamat on mu silmis üks parimaid luuleraamatuid. Samamoodi sõnades vastuoluline väljend nagu see, et Master's Hammer'i esikalbum "Ritual" on esimene norra black metal album, kuigi bänd oli pärit Tšehhoslovakkiast. Mõned asjad on lihtsalt nagu on.
 
Ma pole küll Bradbury "Võililleveini" lugenud aga erinevate arvustajate tonaalsus on sama. "Vist on kuri tulekul" räägib kahest noorest linnapoisist ning külla tulnud tsirkusest. Taust on igihaljas hea ja kurja võitlus (kusjuures "head" on suveinimesed ja "pahad" sügisinimesed), kus tsirkus on täis igasuguseid veidraid tüüpe. Tsirkus hakkab vaikselt uinuva linnakese elu mõjutama, mida edasi seda rohkem kerib raamat end lahti ning tegevus läheb hoogsamaks. Samas on väga keeruline ütelda, et millest nüüd raamat täpselt räägib kuna üks oluline allteema on hoopis ühe peategelase isa, läbi kelle koorub välja Bradbury enda filosoofia. Isa mõtiskleb elu üle, räägib Ajast, Unistustest ja Headest Inimestest. Tegu on pesuehtsa introverdiga, kelle sisemaailm on tegelikult äärmiselt varjundirikas kui ta ainult rääkima saada.
 
Õudne, jah raamat seda vahel on. Aga see pole mitte kuidagi pidi tavaline hirmukas, pigem ongi kõik segatud äärmiselt kaunikõnalise jutustamisviisiga. See muudab ühtepidi teinekord olukorra hoopis võikamaks või siis segasemaks, võta nüüd kinni.
 
Kui rääkida täpsemalt keelelisest poolest siis raamat võib kohe alguses ulmepuristi ära ehmatada - kuna olgugi, et tegevust jagub siis on väljendusviis äärmiselt... tavatu. Näiteks: "Kõrvalmajas tõusis Jim samuti istuma nagu peegelpilt. Miljoni miili kaugusel hakkas leierkast mängima nii kurvalt, nagu leinaks ta iseennast."
 
Või:
 
"Ma arvan, et juurdlemine selle üle, kuidas olla hea, võib mõnel öösel seinad pragunema panna."
 
Puhas nauding!
 
Jube raske on sellest raamatust rääkida, seda peab lihtsalt lugema. 
 
Raamatule on kirjutanud äärmiselt põhjaliku järelsõna Jüri Kallas, müts maha ja kraaps.
 
Veel üks stiilinäide:
--------
"Kell kolm öösel, mõtles Charles Halloway oma voodiäärel istudes. Miks tuli rong just sel kellaajal? 
 
Sellepärast, mõtles ta, et see on eriline kellaaeg. Naised ei ärka sel kellaajal kunagi üles, eks ju? Nad magavad lapseund. Aga keskealised mehed? Nemad tunnevad seda kellaaega hästi. Jumal küll, kesköö pole sugugi paha, sa ärkad üles ja uinud uuesti. Üks ja kaks pole sugugi paha, sa vähkred veidi, kuid uinud uuesti. Kell viis või kuus hommikul on lootust, sest koidik on juba silmapiiri taga. Aga kell kolm, issand hoidku, kell kolm! Arstid ütlevad, et keha on siis madalseisus. Hing on läinud välja. Veri voolab aeglaselt. Sa oled surmale peaaegu sama lähedal kui suremise hetkel. Uni on tükike surma, aga hommikune kell, millele päranisilmi otsa vaadatakse, on elus surm! Sa näed lahtiste silmadega und. Jumal küll, kui jätkuks jõudu üles tõusta, võiksid sa need pooluned jämedate haavlitega maha lasta! Aga ei, sa lamad purukuiva voodipõhja külge naelutatuna. Kuu veereb mööda, et oma idioodinäoga sulle otsa jõllitada. Päikeseloojakust on hulk aega mööda läinud, koiduni on veel kauem oodata, niisiis arvad sa kokku kõik lollused, mis oled elus teinud, armsad väikesed rumalused, mida on teinud inimesed, keda sa kord nii hästi tundsid ja kes nüüd on nii väga surnud. .. Ja kas polegi tõsi, nagu ta kusagilt oli lugenud, et haiglates sureb just öösel kell kolm rohkem inimesi kui ükskõik millisel muul ajal...? "
(lk 41)
--------
 
Teksti loeti eesti keeles

Johannes Kivipõld
Universumi ahvid (2019)


Tuleb tunnustada autori püüdlust jutustada suure ambitsiooniga pikka lugu. 12+ tuhat sõna ja Reaktori versioonis on veel mõnisada lisandunud. Lugu ise on siis sellest, kuidas inimkonnal on tekkinud kontakt võõrtsivilisatsiooniga kosmosest ja toimub esimene ekspeditsioon nende võõraste kodumaailma.
 
Esimene emotsioon on, et mis tõeliselt nõme pealkiri on jutule pandud. Ei teagi, miks see nii mõjub... Lihtsalt. Mina ei suuda teksti sisusse niivõrd süüvida, et ma selle tähenduslikkusest aru saaksin – isegi arvestades, et märksõna käib jutust läbi.
 
Jutt on suht ladusalt kirjutatud. Võibolla õige veidi on selline venitamise maik man, kuidagi intensiivsem või tempokam oleks parem. Minu mõte võistlustöö lugemise aja oli: tasuks üle vaadata selle mõttega, kas saab midagi välja visata, mis päriselt oluline pole. Paraku väidab minu tekstiredaktor, et jutu algusesse on Reaktori versioonis tublisti sõnu lisatud ehk siis tempot on veelgi maha krutitud.
·Faktidest – on Amazonase jõgi ja on selle piirkonna geograafiline nimetus Amasoonia. Ei ole sellist asja nagu „vihmapilved Amazoni kohal“. Kui just ei peeta silmas sellenimelise firma peakorterit – kontekst siiski välistab selle võimaluse.
 
Omaette küsimus on, kas kontaktist maavälise eluga õnnestuks parima tahtmisegi korral vaikida mitu aastat...? Asjaolu, et Wikileaksid jmt pole suutnud senimaani paljastada mingit valitsuste vandenõud reptiilsete tulnukatega koostöö varjamisest viitab minu meelest eeskätt sellele, et taolist vandenõud lihtsalt pole olemas. Antud teemal kõige usutavam põnevus/ulmejutt keskenduks eeskätt sellele, kuidas vandenõu paljastatakse.
 
Välise nimel Jõur võiks olla ka mingi tähendus. (Hea küsimus üldse – miks ’välised’, mitte lihtsalt ’tulnukad’?) Point selles, et hetkel kõlab see väga eestipäraselt – aga miks peaks? Lihtsalt tingituna autori suvast ja/või suutmatusest midagi teistsugust välja mõelda? Samas on autor näiteks võtnud vaevaks estronaudi olemasolu selgitada – see ei ole asi iseenesest, vaid asi loogilise põhjusega.
·Kirstu pardal oleva pommi teema kipub veidi võssa kiskuma – esiteks, miks pidanuks Jõur sellest teadma ja delikaatselt vaikima? See oli selge usaldamatuse tunnus. Teiseks – mehhaaniline süütemehhanism kõlab ikka tõsise arhaismina. Olgu siis juba 'päästik' – praegu mõtlen lugedes mustast ümarast kerast, mille ühest otsast vaatab välja süütenöör ja siis paneb Road Runner sellele tule otsa, et Koiott õhku lasta...
 
Tegelikult on esimene ca 1/2 jutust üks suur infodump ja midagi õieti ei toimu.
 
Nii pika teksti puhul oleks juba peatükkideks jagamisest abi. See on muidugi minu täiesti personaalne kiiks – on ju terveid kõrgelt tunnustatud romaanegi, mille struktuuris pole peatükkidest ja osadest halligi.
 
Kogu see Oliveri kõhklus, mis neist saab kui nad Väliste kodumaailma jõuavad, ei mõju veenvalt. Iga intelligentne tsivilisatsioon, mis saadab välja uurimisjaamu, annaks nende "piloodile" ka mingisugusedki volitused terviku eest kõnelemiseks. Vastasel juhul poleks kontaktil ju suur mõtetki... Või noh, mingil hetkel tundus see teema kuidagi totter.
Täiesti lambist mainitakse teksti keskpaigas, et kuskil galaktikas luusib ringi mingi paha/kuri tsivilisatsioon (kas siit aimub Bobverse'i mõjutusi?) ja siis jäetakse see kontseptsioon tükiks ajaks unarusse.
 
Loo teises pooles kruvitakse pinget üles, on konflikte, tekkib nö kriis ja jõutakse selle lahenduseni.
 
Minu jaoks on suurimaks probleemiks loole valitud lõpplahendus. Olgu – ma saan aru, et võib küll jah niimoodi ka, võibolla annabki mingi olulise reaalsuse nüansi juurde. Aga... Ma olen siiski väga pettunud! Minu jaoks tegi see tühiseks suure osa sellest eelnenud headusest. Et noh – pole nagu „see päris“ enam.
Teksti loeti eesti keeles

Mart Sander
Lux gravis, or Heavy Light (2008)


Minu ja Mart Sanderi teed ei ristu just tihti. Pikka aega oli ta mu jaoks keski, kes teeb teles miskit saadet. Saadet, mis endale ei paku huvi. Noh ja nii oli ja jäi, kui ei paku huvi siis ei paku huvi.
Mingil hetkel aga jäi silma, et tegelikult on tegu ka kirjanikuga. Noh, tubli on aga taaskord ei haakinud. Siis aga tuli "Lux Gravis" ning üldse hakati ulmehuviliste seas rääkima temast kui ulmekirjanikust. See oli siis pea 10 aasta tagasi.
Käisin hiljuti kinos vaatamas filmi "Kõhedad muinaslood". See on siis samuti Mart Sanderi lühijuttude põhjal loodud, ta ise loob näitlejana kahes ka kaasa. Film maitses väga hästi, peale seda mõtlesin, et prooviks ka raamatut uuesti lugeda. St ma olen paar aastat tagasi seda üritanud lugeda aga kuidagi ei haakinud hästi ja jäi üsna alguses pooleli.
Aastal 2017 ilmunud versioon on 2009 aasta ingliskeelse versiooni ümbertöödeldud ja täiendatud versioon. Kui algses versioonis on kolm tegevusliini, kolm perioodi ajas, mil tegevus toimub siis eestikeelsesse versiooni on lisatud veel neljas.
Soovitan raamatu lugemist alustada lõpus olevast lisast "Kes on kes?", sellesse ei pea algul süvenema aga tasub natuke silmadega üle lasta. Lugemise ajal tasub taas ikka ja jälle seda lisa piiluda kuna autor on teinud väga põhjaliku eeltöö ning raamat baseerb nii mõnelgi ajaloos päriselt eksisteerinud isikul. Samas pole lugemisel just ülivajalik olla kursis kogu saamislooga - aga kindlasti annab see natuke juurde.
Raamatu saab panna alternatiivajaloo lahtrisse aga tegelikult on ta midagi enamat. Juttu on ajaparadoksidest ning tegevus käibki 383, 1037, 1691 ja 2345 aastatel. Säästan lugejat algkooli matemaatikast, iga hüpe on 654,321 aastat. Sündmused (mitte raamat) algavad aastal 383 kus sõjakeerises teiste poolt hüljatud tsentuurio Octavianus avastab ühest koopast musta kivi, mille ümber siis kogu ülejäänud tants ja trall lahti lähevad. Samuti on seal tumedat, rasket valgust...
Aastal 1037 on samas kandis uud tegelased, kivi kohale on ehitatud klooster ning vaid väljavalitud teavad, et kivi kaudu saab suhelda ka mõne teise punktiga ajas. Sama on ka iga järgmise ajahetkega, kus igalpool on erinevad ajahetked järjest rohkem omavahel seotud ning ühel hetkel tulevad mängu nii filosoofilised kui eetilised teemad, kui palju ja kas võib minevikku sekkuda.
Raamat ei ole lihtne, kaugel sellest. Ühtepidi tuleb jälgida erinevatel aastatel toimuvat, teisalt on eriti just algus ja tausta rääkimine justkui ajalooline romaan. Võinoh, ta ongi ju alternatiivajalooline raamat. Ehk siis tükk aega saab lugeda raamatut nagu vaadet pikksilmaga mitmesse perioodi, ulmet pole ollagi. See oli tegelikult äärmiselt äge.
Kui tohib niimoodi ütelda siis ise kasutaks selle romaani puhul väljendit "väärtkirjandus". St minu jaoks on tegu üsna napaka ja äärmiselt subjektiivse tiitliga, samas mis seal salata - midagi ta tähendab. Antud teos on ambitsioonikas, läbimõeldud ja laiahaardeline, ise julgeks soovitada ajaloohuvilistele inimestele. See, et ta on ka mingist piirist alates ulme (ning hea ulme!), on muidugi meeldib lisanüanss aga pigem on tegu Lihtsalt Hea Raamatuga(tm). Mitte, et tegu oleks lihtsa raamatuga...
Eraldi tooaks välja raamatu füüsilise poole. Mart Sander on ju teatavasti muule lisaks ka hea maalikunstnik, kaanepiltki on tema jagu. Lisaks on peatükkide lõpus gravüürilaadsed pildid, peatüki alguses konkreetset ajahetke kujutav graafika. Kõvad kaaned... juba käes hoida on seda raamatut äärmiselt mõnus. Ise ostsin ta mõne euro eest, praegu on ta poodides juba otsa samas aga mõnes kohas paari euro eest veel leiab. Sellise raha eest üsna nobrainer valik.
Teksti loeti eesti keeles

Ray Bradbury
The Illustrated Man (1951)


Raamjutustus, kus (ta enda sõnul tulevikust tulnud nõia poolt) tätoveeritud mehe peal olevad maalingud liiguvad ja selle kaudu jutustavad lugusid. Lugusid endid on 18 (pluss siis "raamis" toimuvad sissejuhatus ja epiloog ning päris hulk neist räägivad surmast ja maailma lõpust ühel või teisel viisil.
The Veldt - abielupaar on ostnud endale täietsi automatiseeritud maja, muuhulgas lastetoaga mis telepaatiliselt muudab ennast selle järgi, millest lapsed mõtlevad. Ajapikku maja hakkab perekonda ennast asendama
Kaleidoscope - meteoriiditabamusest lõhki kistud laeva meeskond on jõudnud küll selga panna skafandrid hapnikuga, aga mitte rakettmootoreid ja nii nad eri suundades hulbivad ...
The other foot - see jutt toimub marsi kroonikate maailmas - ameerika mustanahalised kes on lintšimiste ja segregeerimise eest marsile välja rännanud kuulevad, et tuumasõjajärgselt maalt on nende suunas teel rakett valgetega.
The Highway - maailmalõppu ettekuulutus kiirtee ääres elava Hernando silmade läbi.
The Man - maailmaruumis liiguvad planeetide vahel omavahel võisteldes kolm raketti mis proovivad kõik esimesena kohale jõudes parimaid lepinguid sõlmida. Ühel planeedil on aga ennast ilmutanud kosmiline Jeesus kuid laeva kapten keeldub seda uskumast.
The Long Rain - veenusel hädamaandumise teinud kosmoselaeva meeskond proovib jõuda mõne asustatud kohani enne kui neil toit lõpeb. Aga veenusel sajab igavesti vihma ja ta on täis ohtusid, sh igaveses vihmas lootuse kaotamise.
The Rocket  Man - lugu isa, kes on raketipiloot ja on maal vaid mõned korrad aastas, külaskäigust kirjutatud emaga koos elava lapse vaatepunktist.
The Fire Balloons - delegatsioon preestreid läheb marsile, et uurida, kas marsil on peale inimesi veel hingi keda päästa ning millised patud ja pahed seal võiksid olla. Lood poel aga üldse sellised, nagu nad ootaksid.
The Last Night of the World - kõik täiskasvanud on näinud unes et hääl teatab neile, et maailma aeg on läbi ja see lõpeb koos öö saabumisega.
The Exiles - marsil elavad kõigi fantaasaikirjanike vaimud ja nende looming, nii Shakespear-i nõiad kui Dickensi vaimud. Pärast seda kui maal keelati fantaasiakirjandus on nad marsil paos olnud - kuid nüüd on maalt nende suunas teel rakett ...
No Particular Night or Morning - Hitchcooki nimeline raketireisija ei usu, et miski mida ta otseselt ei taju oleks olemas.
The Fox and the Forest - aastal 2155 on firma "travel in time, incorporated" mis viib inimesi minevikku puhkusereisidele, olles neile enne paigutanud mentaalse tõkke, mis ei lase neil minevikus oma päritolust rääkida. Peategelased, kellest üks on tuumarelvaspetsialist ja teine töötab bioloogiliste relvade arendusega otsustavad minevikku jääda ja seal põgeneda ning seega jahitvad neid Otsijad.
The Visitor - maalt saadetakse "Blood Rust" nimelise haiguse põdejad välja Marsile, kus nad on ohutud. Ükshetk saabub sinna telepaat, kes suudab luua illusoorsed pilte maal asuvatest kohatdest
The Concrete Mixer - Ettil on marslane kes ei taha minna maad vallutama. Ta muudab siiski meelt ja maale jõudes ei võeta tema üllatuseks marslasi vastu mitte relvadega vaid ülevoolava koguse kommertslusega.
Marionettes Inc - Marionettes inc toodab marionette, mehaanilisi inimesi kes võtavad su koha selleks ajaks kui sa näiteks naise teadmata linna lähed või lõuna ameerikasse puhkama.
The City - kuskil kaugel planeedil asub mehaaniline linn, mis ootab. Kui sinna lõpuks jõuab kosmoselaeva ekspeditsioon, hakkab see vaikselt ellu ärkama ja linna sisenenuid kuulama, kaaluma ja mõõtma ...
Zero hour - kõik alla 9 aastased lapsed mängivad mängu nimega "sissetung".
The Rocket - illusioonidest ja tegelikkusest ja unistuste täitumisest.
Teksti loeti inglise keeles

Siim Veskimees
Sulguvate teraskoobaste aeg (2019)


Veskimees ütleb pealkirja ja eessõnaga piisavalt palju ära, et vähegi Asimovi maailma (tuleviku)ajalooga kursis olev lugeja teaks, mida laias laastus taustaks oodata. Maa on sulgumas isolatsiooni, millest võib lugeda romaanist "Teraskoopad". Isegi vihje Elijah Bailey'ile on ilusasti olemas. Erinevalt Asimovi ulmekriminullist, mis suuresti tiirutab jällegi 3 põhiseaduse ümber ja mille juurest Asumi maailmani kulgeb veel pikk ja käänuline, paljuski kaardistamata teekond, on Veskimees valinud oma lemmikteema: ühiskonna modelleerimise.
 
Millalgi õige mitme sajandi kaugusel tulevikus on Maal inimkond koondunud suurlinnadesse ("teraskoopad"), maha on peetud justkui sõjalaadne toode Välisilmadega ja nüüd, mõnikümmend aastat hiljem käib vägikaikavedu selle üle, kes-keda üle trumpab ja milliste nippidega õnnestub inimkond uuesti arenguteele suunata, sest vähegi mõtlevale inimesele, kes pole mingi jobukakust imbetsill-idioot ja suudab ääriveerigi kaks mõtlevat ajurakukest omavahel koostoimes tööle rakendada peaks ju selgemast-selgem olema, et kui asjad lähevad nii nagu hetkel näikse minevat, pole ees ootamas muud kui degenereerumine ja korralik ugriduum... Noh, mõtlevaid inimesi muidugi peategelaste seas leidub, mõni veskimehelik übermensch samuti sekka ja need siis püüavad samuti asju oma parema äranägemise kohaselt õigeks sättida.
 
Vahelduseks eelmisele kolmele Susan-Calvinile pole ju tegelikult üldse paha. Veskimees minu meelest pole jäljendanud Asimovi stiili. Veskimees on kirjutanud, nii nagu Veskimees ikka kirjutab. Sest Veskimees tihti kirjutabki nn asimovlikus võtmes - ei vii lugejat koos tegelastega otse sündmuste keerisesse (nö first person SF-action), vaid annab juhtunud sündmustiku edasi mingite (esmapilgul ja teinekord päriselt) suvaliste teisejärguliste tüüpide vestluse abil. Rääkivad pead. Aga kui ma võtan nt kasvõi sellesama "Teraskoopad" või Asumi esimesed kaks köidet, siis seal on need rääkivad pead ometigi vahetult keset sündmusi, on ise osalised selles, mis juhtub, mitte lihtsalt ei jahvata, mis kuskil toimus ja mis selle kõige tähendus on.
 
Veskimees, noh... Minule mõjub see jutt kui ilukirjanduseks maskeeritud essee, kus autor on saanud möödaminnes rääkida südamelt ära hetkel kipitavad teemad pärismaailmas. Lisaks lihtsalt igavale ja üleüldse mitte korda minevale tekstile on see "jutlustamine" üks tegureid, mis mind isiklikult teksti juures kipuvad välja lülitama. Täielikust eemaletõukavusest päästab antud hetkel olukorra see, et vähemasti puhttehniliselt on tegemist hästi kirjutatud tekstiga ning "jutluse" peitmine muu teksti sekka ja suhtkoht hea haakuvus üldisema teemaga, mida jutt käsitleb on samuti olemas.
 
Veskimees, noh... Tänuväärne on see, et ei ole iga mõne kuni kümnekonna lehekülje peale surutud sisse mõnd üliinimeste vahelist seksistseeni. No ei klapiks see kuidagimoodi Asimoviga kokku. Linadevaheline vestlus on küll olemas, aga kõik jääb ilusasti peresõbralikuks.
 
Hinne väljendab siis tasakaalu selle tõdemuse vahel, et täitsa hästi teoks tehtud ja informatiivne (minu jaoks toimib kui täiendav killuke Asimovi tulevikuajaloos), kuid neetult tüütu lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Tim Powers
The Anubis Gates (1983)


Olen seda raamatut kunagi ammu korra raamatukogust laenanud, tollal kuidagi ei haakinud. Kevadel ostsin ära, nüüd jõudsin siis ka lugemiseni. Tegu on ju siiski aurupungi olulise verstapostiga, 16 inimest on BAASis palju kiidusõnu jaganud, keskmine hinne viiepalliskaalal 4.688. Seega võiks ju midagi huvitavat olla, eks?

 Peategelaseks on kirjandusprofessor Brendan Doyle, kes satub aastast 1983 aastasse 1810. Edasi keritakse tempo kiirelt üles, seiklus järgneb seiklusele - on hulganisti tolle aja tegelasi, keskkonda, verejanulisi mustlasi, kellel on oma agenda ning erinevaid abilisi. Lisaks väljamõeldud poeet William Ashbless, kelle olemus ja looming on raamatu lõpuks olulisem kui esialgu tundub.

 

Minu arvates sisust polegi rohkem midagi rääkida, lapats on põhjas ja kogu aeg toimub midagi. Mingist hetkest alates andsin alla, sirvisin diagonaalis lõpuni et näha, kas läheb teistsuguseks. Ei läinud.

 Raamat oli alguses mõõdukalt huvitav. Mida edasi seda igavamaks ja nürimaks kõik kiskus, pidev seikluste pillerkaar ja ühest juhtumisest teise kukkumine. Kui ma panen kõrvale mingis mõttes sarnasest stiilist näiteks Philip Reeve “Surelikud masinad” siis on ka Reevel samamoodi pidev andmine aga see on kuidagi… huvitav. Tegelased saavad liha luudele ning läbi raamatute muutuvad järjest elavamaks. Powersiga ei õnnestunud kuidagi endal samale lainele saamine. Lihtsalt pidev udjamine - ning see pole tehnilise võttena üldsegi halb, kaugeltki mitte. Head põnevus- või pinevuskirjandust on nauding lugeda - aga üldiselt on neis midagi muud ka, mitte lihtsalt juhtumised. Mingi point, mingi iva, midagigi... aga ise ei suutnud sellest raamatust küll midagi leida peale pideva tegevuse. Ja see oli igav.

Mis on minu jaoks huvitav - eesti ulmelugejad valdavad avalikult kiidavad seda raamatut. Kui võtta ette Goodreads siis seal on pilt kirjum. Jah, keskmine hinne on endiselt kõrge (3,93/5) aga kui vaadata madalamaid hindeid ning just nendega kaasakäivaid jutustusi siis kumavad sealt läbi samad punktid, mida ise ka mainisid. Samas enamusele meeldib - ning ega iga raamat ei saagi igaühele istuda.

 Raamat on võitnud Philip K. Dicki auhinna. Siinkohal jälle müts maha elava entsüklopeedia Jüri Kallase ees, osundan: “Kuna Dicki enamus tippteoseid ilmus algselt pehmekaanelisena, siis antakse seda auhinda just eelmise aasta (žürii arvates) parimale pehmekaanelisele ulmekale.” Mis natuke paneb end irooniliselt muigama sest nimelt paljukiidetud-auhinnatud Philip K. Dicki “Mees kõrges lossis” oli enda jaoks lugemiskogemuse poolest samamoodi suur pettumus, olen ka siin grupis kirjutanud ning BAASis sai mu käest viiepunktiskaalal ühe punkti.

Teksti loeti eesti keeles

James Morrow
This Is the Way the World Ends (1986)

12.2019

This Is the Way the World Ends on satiiriline tuumasõja-apokalüpsise ulmelugu. Peategelaseks on keskealine hauakivide graveerija George Paxton, kes elab koos oma naise ja eelkooli-ealise tütrega vaeselt aga õnnelikult. Kaheksakümnendate tuumasõja-võidujooksu tingimustes on populaarseks muutunud igapäevaselt kantavad kaitseülikonnad ning kuna Paxton ei saa neid endale lubada, kirjutab ta alla veidrale lepingule, millega ta ühe sellise vähemalt oma tütrele saab.
 
Kuid mõeldamatu saabki ühel päeval teoks ning ootamatult puhkenud tuumasõda hävitab maailma ja inimkonna. Paxton aga leiab end ärgates veidralt allveelaevalt, kuhu on koos temaga mingi kummalise meeskonna poolt vangistatud veel viis ameeriklast - poliitik, kindral, diplomaat, kirikupea ja matemaatikageenius. Tundub, et, igaüks neist esindab mingit olulist aspekti tuumarelvade süsteemi eksistentsi juures.
 
Peagi selgub, et allveelaeva meeskond on tuleviku-inimesed, kes ei saa inimkonna hukkumise tõttu enam kunagi eksisteerida. Tuumasõja ühe uskumatu efektina aga on nad saanud katki rebitud aja ja ruumi kaudu ajutiselt minevikku kehastuda. Õiglases vihas oma eksistentsi röövimise tõttu on nad otsustanud pidada kohtuistungi nende üle, keda toimunu eest sümboolselt vastutavaks pidada võib...
 
Ma pean ütlema, et ulmega on siin tegemist küll, kuid satiiri element on kindlasti esikohal. Autor sarnaneb selle poolest paljuski Kurt Vonnegutiga, kes armastas kirjatöödes sarnast kombinatsiooni kasutada. Paralleelid Vonneguti romaaniga "Kassikangas", mis parodeerib samuti tuumasõja-võidujooksu ja maailmalõppu, on ka täiesti olemas, samuti on paljude Ühendriikide elu asjaolude pilamine just tema teostest juba varem nähtud.
 
Siiski on siinses loos midagi täiesti iseomast. Autor suudab eriti just peategelasega seoses luua selliseid tõeliseid siira helguse hetki, mis teevad peagi järgneva õuduse ja võllahuumori veel mõjusamaks. Jutustuses ei ole autor kunagi kõrvalseisja, aga ta ei astu ka üle selle piiri, mis muudaks ta kantslist või veoauto kastist tõde kuulutavaks propagandistiks.
 
Võib isegi öelda, et tulevikuinimeste pikk kohtuistung, mille käigus vastastikkuse hävitamisähvarduse põhimõtte asjaolusid lahatakse, on nõnda põhjalikult pro et contra esitatud, et kuni kohtuotsuse välja kuulutamiseni ei olnud ma tulemuses veendunud.
 
Suur osa sellest temaatikast on küll praeguseks iganenud ning selles mõttes teenib detailsus siin pigem ajaloolist huvi, mitte ei panusta suuremasse pilti. Nii ei räägigi see lugu otseselt millestki enamast kui Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vaheliselt tuumarelva-võidujooksust, olles sellega ajas, ruumis ja mõttes üsna piiratud, eriti praegusest ajast vaadatuna. Väga hea, aga sisult ja vormilt ka väga spetsiifiline.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Philip K. Dick
Flow My Tears, the Policeman Said (1974)


Flow My Tears, the Policeman Said on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on kuulsusest telesaatejuht Jason Taverner, kes satub ootamatult eks-armukese rünnaku ohvriks ja viiakse haiglasse. Ärgates avastab ta end aga viletsast motellitoast. Ta asub võtma telefonikõnesid, kuid abi ei leia ning avastab õudusega, et selles maailmas pole teda mitte kunagi olemas olnud.
 
Enne pole ta rikka, kuulsa ja geneetiliselt täiustatuna pidanud Ühendriikides eksisteeriva karmi politseirežiimi pärast muretsema. Nüüd aga peab ta kiiresti tegutsema, et mitte politsei või rahvuskaardi esimesest kontrollpunktist joonelt sunnitöölaagrisse sattuda.
 
Tema esimesest kokkupuutest politseiga õnnestub tal geniaalse dokumendivõltsija Kathy Nelsoni abil pääseda. Õnnetuseks aga taipab süsteem tagantjärele, et ringi jalutab mees, keda pole olemas. Nõnda satub ta üsna kiiresti kõrge politseijuhi, neurootilise Felix Buckmani huviorbiiti. Tegevus võtab veel omaette pöörde, kui tundub, et politseijuhi salapärane õde Alys teab midagi sellest, miks Taverneriga niimoodi juhtunud on...
 
Ma arvan, et kuigi siin loos on palju elemente, mis Dicki romaanidest üldiselt läbi käivad, on tegemist siiski tähelepanuväärse teosega. Alustada võib kohe alternatiivajaloolisest maailmaloomest - muutepunkt on toimunud millalgi 60ndate lõpus või 70ndate alguses, kui tudengite mässud Vietnami sõja vastu eriti karmilt maha suruti. Sellest alates kasvama hakanud politseiriik on toimumisaja 1988ndaks aastaks juba uskumatu haardega.
 
Igasugused väikesed taustaviited meie maailmast erineva suhtumise osas annavad palju juurde. Mõnes mõttes valitseb selles politseiriigis hämmastav vabadus, mis puutub narkootikumidesse, seksi ja erinevatesse veidratesse liikumistesse. Samuti on huvitav erinevate üliinimlike võimete eksisteerimine geenimanipulatsioonide tulemusena. Need kõik on asjad, millel loole suurt mõju ei ole, kuid mis täiendavad maailma tunduvalt.
 
Tegelased on samuti head. Taverner on ülbe meediatäht, kelle (sõna otseses mõttes) rentslisse langemine paneb aga talle peaaegu kaasa tundma. Tema peavastane Buckman on uskumatu võimuga kuid kõigub oma närvidega pidevalt sisemise kokkuvarisemise noateral. Taverneri armuke Heather on küünik, dokumendivõltsija Kathy on üsna peast segi ning salapärane Alys asuks nagu väljaspool igasuguseid ühiskondlikke norme.
 
Samas viis see kõik aga teose ainsa põhimõttelisel probleemini - ühelegi tegelasele otseselt kaasa elada polnud eriti võimalik. Ainus vähegi normaalne inimene selles jutustuses on üks kõrvaltegelasest keraamik. Kogu tegevus, ehkki hästi kokku pandud ja andekalt lahendatud, jäi seetõttu natuke külmaks ja kaugeks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Meelis Looveer
Kelle kehas (2019)


„Kelle kehas“ on krimiõudukas. See oli üks esimesi lugusid, mida jutuvõistluse töödest lugesin ja esimesi, mille juures tekkis tunne, et sooh – võibolla ei olegi see lugemine nii lootusetult jube töö kui ma kartsin? (Hirmud olid suured ja seejärel positiivne emotsioon suur ja üldse palju suuri tundeid ja palju sõnu jne.) Minu meelest on see päris nutikas jutt, kus võibolla õige veidi-veidi jääb vajaka keskse idee nö töömehhanismi selgitustest. Kõik on lihtsalt nii seepärast, et autorile tundus nii õige ja hea. Seda võib ka nii vaadelda, et vähe ulmet, rohkelt sürrealismi.
 
Hästi teravalt tahaks kritiseerida kaht nüanssi tekstis – esiteks 4-promillise joobega ei kakle keegi enam niiväga. Olgu, ulmeloos pole võimatu, et see kuulub mingi X-faktori hulka, psiivõime kui soovite. Aga siis tuleks sellele tegurile mingi kaalukeel anda. Kui see tähistab lihtsalt „maani täis“ seisundit, siis on autor lubanud endale kahetsusväärse libastumise. Teine teema on puhtalt keeleline, mis õnneks on Reaktori keeletoimetuse kangelasliku töö tulemusel likvideeritud. Originaalis oli siin tekstis ’seeriamõrvar’ mitte ’sarimõrvar’. Samuti oli tundmatu naise asemel kasutatud väljendit Jane Doe. See, et ma need konkreetsed näited keelekasutusest välja otsin, ei ole mitte autori hurjutamiseks (minupoolest vt lõpust punktiskoori tekstile kui tunned, et ma vajan rehabiliteerimist), vaid on õppekoht. Need kaks terminit on näited eestikeelsest lugemispeetusest koosmõjus Hollywoodi toodangu üledoosiga. Ja keeletoimetajad on kusjuures mulle öelnud, et ma puistan uljalt anglitsisme (ma ise enamasti ei saa sellest aru, sest eesti keeles sõnade järjekord ju tähtis pole eriti, eksole) ja teistes kohtades olen pidanud võtma teadmiseks kriitika, et mu jutt on nagu filmistsenaarium või väga filmilik. Selle välja toomise mõte on illustreerida asjaolu, et ma pole ise midagi „puhas poiss“ selles samas keelereostamises, mida siin kritiseerin; tegemist on meie kultuurmaastikku rängalt laastava epideemiaga, mis – väikerahva staatust arvestades – on ajalooline paratamatus, millega võitlemiseks võibolla väga palju vahendeid polegi...
 
Vaatan oma märkmeid kevadise lugemise ajast ja sealt leian: lõpus oleks ikkagi veidi tahtnud mingitki selgitust, kuidas see kõik toimida võiks – olgu või mingit demonoloogiat või kvantvärki või tont-teab-mis-parateadust. Hetkel on jutt täitsa hea, meeleolukas, ilma liigse ballastita, kuid kõik on lihtsalt nii nagu on, sest autor arvab sedasi hea olevat. Sürreaalne on see lugu pigemini, mitte ulme.
 
Nüüd on siis ära avaldatud ja mul on hea meel.
Teksti loeti eesti keeles

T. J. Bass
Half Past Human (1971)


Half Past Human on düstoopialik ulmelugu. Teos kujutab ette tulevikku, kus praeguse tühise seitsme miljardi asemel on inimkonna hulk jõudnud kolme triljonini. Selleks, et sellise hulga eksistents võimalik oleks, on tehtud radikaalseid muutusi. Kogu Maa biosfäär on kohandatud taimse toidu tootmiseks (ebaefektiivsed loomad on ammu kadunud) ning inimesed on põllumaa kokkuhoiu huvides surutud sügavatesse maa-alustesse šahtlinnadesse, mida kutsutakse Pesadeks.
 
Selleks, et sellistes massides elamine võimalik oleks, on Pesade inimesi aja jooksul geenimanipulatsioonidega töödeldud, et loomupärast agressiivsust vähendada. Tulemuseks on aga ka uudishimu ja algatusvõime langus, mitmed füsioloogilised muutused peale selle. Siiski elab maapinnal veel käputäis algseid inimesi, kuid kuna Pesade elanikud peavad neid kahjuriteks, kütitakse neid kui loomi ja nad peavad hakkama saama kiviaegse tehnoloogiaga.
 
Lugu jälgib peamiselt kahe peategelase, Tinkeri ja Mosese tegevust, kui erinevad põhjused sunnivad neid Pesast põgenema ning kuidagi maapinnal hakkama saama. Lisaks aga sekkub maapealsesse tegevusse ka salapärane robot, kellel tundub olevat mingi oma eesmärk...
 
Ma pean ütlema, et see selle raamatu lugemine oli üsna vastuoluline kogemus. Autorit peab tunnustama selle eest, et ta võttis mingil ajal oluliseks teemaks olnud ülerahvastuse-hirmu ja keeras selle oma töös nii täielikult maksimumi kui võimalik. Kolm triljonit on täiesti kujuteldamatult suur number (hetkel on näiteks kogu maailmas umbes niipalju puid, kui viiteid uskuda).
 
Samuti on autor näinud päris palju vaeva bioloogia ja füsioloogia teemadega, mida pikalt lahatakse. Tema taust arstiteaduses on hästi märgata, kuigi tema omapärane stiil kasutada maksimaalselt meditsiinilist erialasõnavara absoluutselt kõigest rääkides hakkab mingil hetkel tüütama.
 
Samas, kui maailma ülesehitus on huvitav, siis suurem osa raamatu reaalsest tegevusest oli üsna sisutühi. Maapealsete kiviaja-inimeste vastandamine maa-alustele Pesa elanikele tundus üsna kulunud võttena, keskendumine ainult Pesa elule oleks minu arvates tulemust palju parandanud. Lõpplahendus (mis oli roboti salaplaaniga seotud) oli üsna ettenähtav ja lame.
 
Selle teose tõmbabki minu jaoks üsna napilt positiivsele poolele ainult maailmaehitus. Tegemist ei ole labase düstoopiaga, vaid läbimõeldud ja suhteliselt heatahtliku süsteemiga, mis püüab lihtsalt kolmele triljonile inimesele piiratud tingimustes maksimaalselt heaolu pakkuda. Õudust tekitab siin peamiselt meie praeguse elu kaugus sellest ning mõned loogilised tabuteemad (näiteks institutsionaliseeritud lapsetapp ja kannibalism).
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Joel Jans
Tondilatern (2019)


Kõigepealt võib rõõmuga märkida, et kolmandal katsel on algaja kirjastus jõudnud tasemeni, millel vormistus enam lugemist ei häiri. Et siis Lummur, mitte enam Luumurd. Lausa lakke hüpata on ehk veel vara, paar segast lauset ja mõned tähevead ju siiski veel on, ning ma pole kindel, kas on vaja rõhutada, et muna on ikka munakujuline.
Teine positiivne moment: tegevus on edasi antud peategelase vaatenurgast. Lugeja teab niisama palju kui temagi ja nii on lihtsam talle kaasa elada. Kolmandaks: tüdruk-tegelase vaimustus Jaapani kultuurist lisab isikupära ja on mullegi arusaadav. Hea küll, muud sealsed kultuuriilmingud jätavad mind ükskõikseks, aga muusika mulle kohati meeldib, näiteks Shonen Knife ja Tsushimamire on bändid, mille videoid ma seniajani vaatan jne. Nii et kolmveerandi ulatuses see lugu mulle päris meeldib. Näiteks see (hilis?)teismeliste kaootiline käitumine, kus head kavatsused toovad kaasa halbu tagajärgi.
Muidugi, tegemist on noortekaga ja nende puhul on vist lausa obligatoorne, et lugedes tuleb loogika välja lülitada ja leppida, et asjad lihtsalt on nii. Parem mitte mõeldagi, kuidas ikkagi need nanomasinad sealt dimensioonide vahelt mööda hingeniite... Et lugejal lihtsam oleks, lisatakse sellistes lugudes ka nö maine, tuttav plaan. See peaks vastukaaluna olema loogiline ja äratuntav. Antud juhul on tõetruudus kohati süžee arengule ohvriks toodud. No ma ei suuda ette kujutada gümnasisti (liiatigi poksijat), kel poleks taskus raha pudeli viina jaoks. Veel võimatum on see aastate eest sõjaväest tagasi tulnud vanema venna puhul, kes tuimalt lepib raha puudumise ja vennaga ühes toas magamisega.
Nagu öeldud, kolmveerandi ulatuses on lugu väikestest nurinatest hoolimata täiesti loetav. Viimane veerand on müra ning kaamera kipub rohkem üldplaani võtma. Mõttetu paugutamine, sest ka nn suurfilmide puhul teavad ju kõik, et blondiin, neeger ja koer jäävad lõpuks ellu. Nii et kokkuvõtte sellest viimasest veerandist oleks võinud umbes viie lausega lisada praegu epiloogi nime kandvale peatükile ja suhtedraama ehedamalt esile tuua. Lõpumeeleolu vastaks üsna hästi Sam Cooke'i kunagisele hitile: She was too young to fall in love and I was too young to know it. (Dr Hooki variant sellest laulust oleks antud juhul ülepakutud.) Autor on siiski veel puändina lisanud vene rikkalikust folkloorist pärit ütlemise: Mama, rodi menja obratno. See üllatab, kuid kas just heas mõttes. Siiski, miinusega küll, kuid neli on välja teenitud.
Teksti loeti eesti keeles

A.G. Riddle
Winter World (2019)


Unustage kliimasoojenemine. Põhjustel millest (esialgu) keegi aru ei saa on Maale jõudva päikesekiirguse kogus tunduvalt vähenenud. Muljetavaldava kiirusega tungib peale jääaeg. Järelejäänud osa inimkonnast koondub viimastesse vähegi elamiskõlblikesse piirkondadesse kunagistel kuumimatel kõrbealadel.    
 
Kokkuvariseva maailma keskel elab teadlane James Sinclair, kelle erialaks on bioloogia, robootika ja tehisintellekt. Kohtume temaga romaani avalehekülgedel parajasti siis kui ta kannab vanglakaristust. Meile antakse mõista et karistuse põhjustas see et teadlane ületas oma uuringutes teatavaid eetilisi piire. Läheneva maailmalõpu tõttu tundub teadlase ellujäämise võimalus vanglas suhteliselt habras, aga just siis kui asi kipub täitsa käest ära minema ilmuvad kohale mehed mustades ülikondades ja toimetavad meie kangelase otse NASAsse. NASA tarkurid on välja raalinud et Päikese võimsus ei ole mitte üleüldiselt vähenenud vaid just Maa on sattunud kosmilise külma kätte. On tugev kahtlus et tegu ei ole loodusliku fenomeniga vaid Päikesesüsteemis tegutseb keegi või miski mis on nõuks võtnud inimkonna surnuks külmutada. Dr. Sinclair kaasatakse missioonile mille eesmärk on selle fenomeniga kontakti võtta või võidelda, sõltuvalt sellest kuidas olukord kujuneb.    
 
Pealkirjast ja kaanepildist hoolimata ei ole "Winter World" niisiis mitte kliimaulmekas vaid hoopis kosmoseooper. Aga mitte selline mis toimub määratlematult kauges tulevikus ja tohutus galaktilises mastaabis, vaid üsnagi lähedases tulevikus ja seespool asteroidide vööndit. Kosmoselaevade arv mille inimkond suudab välja panna on ühekohaline ja nendega kuhugi jõudmine võtab kuid või aastaid.
 
Väga peadpööritavat hardcore SF-i siit just ei leia. Keskendutakse rohkem seiklusele, ja see on päris hästi välja kukkunud, kannatab lugeda küll. Kõige suurema etteheitena tahaksin kurta peategelaste Jamesi ja Emma üle, kes on liiga täiuslikud superinimesed - mitme doktorikraadiga, ülimalt intelligentsed, töövõimelised, suurepärased meeskonnajuhid, strateegid jne. Vägagi nagu eesrindlikud kosmosevallutajad nõukogude ulmes. Aga kuidagi suutsin ennast mitte liigselt häirida lasta (päris nõukogude kosmoseooperid olid ikka mõõtmatult hullemad) ja ilmselt võtan ka järje käsile. "Winter World" nimelt on esimene osa Pika Talve triloogiast.
Teksti loeti inglise keeles

Paul McAuley
Fairyland (1995)


Fairyland on küberpunk-tüüpi ulmelugu, hästi tugeva biotehnoloogilise kallakuga. Raamat koosneb kolmest loost, mis leiavad aset käesoleva sajandi teise poole Euroopas, vastavalt Londonis, Pariisis ja Tiranas. Neid lugusid seob keskse tegelasena Alex Sharkey, biohäkker ja psühhoaktiivsete viiruste looja, kes segatakse poolkogemata biorobotite vabastamisüritusse ja selle tulemustesse.
 
Esimeses loos on Alex noor biohäkker, kes toodab teadvust mõjutavaid viiruseid ning on kimpus Triaadidega, kellele ta võlgu on. Ta kohtub salapärase tüdruku Milenaga, kellel on eesmärk anda teadvus laialdaselt kasutatavatele lapsesuurustele biorobotitele, keda kutsutakse Nukkudeks. Koostöö eest on ta valmis Alexit aitama...
 
Teises loos on möödunud kümme aastat ja Milena tegevuse tulemusena on tekkinud vabastatud biorobotite kogukond, kes kutsuvad end Haldjateks. Nende suurim pesa asub Pariisi lähedal mahajäetud EuroDisneylandi varemetes. Kui aga pesa ümbruskonnas hakkavad pagulaste lapsed kaduma minema, otsustab parameedik Morag Gray midagi ette võtta...
 
Huvitav on lugejana jälgida, milline lugemisteekond erinevate teoste puhul avaneb. Fairyland on minu arvates selline raamat, mis alustab hästi tugevalt, kaotab kuskil teises pooles järje käest ning lõpetab mingil põhjusel jama ja segadusega. Ehk siis esimene lugu on suurepärane, teine on hea kuni pettumust valmistava lahenduseni ja kolmas on algusest lõpuni kehv.
 
See võib olla seotud sellega, et erinevalt esimesest kahest loost ei ole kolmandas (mis toimub Tiranas ja selle lähedal Albaania kodusõja ajal) võimalik enam hoomata, mis on erinevate tegelaste ja osapoolte eesmärk ja mis tegevused selleni viima peaks. Kõik see, mis varem oli tähtsust omanud, taandus lihtsalt müraks.
 
Sellest hoolimata tuleb kiita autorit maailmaloome eest. Tema Euroopa kannatab kliimamuutuse all, suur kuristik laiutab eakate ja jõukate põliselanike ning pagulaste massi viletsuse vahel ja biohäkkimise mõjud erinevates valdkondades on hirmuäratavad. Lõpuks on selle maailma biorobotid erineval viisil õõvastavad nii Nukkudena kui ka Haldjatena.
 
Kõige parem ongi ehk see, et autoril on tugev bioloogiataust ning tema ulme on kirjutatud kõva SF vaimus, kus püütakse reaalse teaduse tuleviku kasutusviise mõtestada. Samas, vahest võttis ta siin ette natuke üle jõu käiva ülesande, sest lõpus ei osanud ma enam arvata, kas ta üldse soovib enam mingit selget lugu jutustada.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Anthony M. Rud
Ooze (1923)


Algajale ulmesõbrale võiks esitada mälumänguküsimuse: millise loo põhjal valmis kaanepilt vanima ja olulisima ulmeajakirja "Weird Tales" kõige esimesele numbrile (märts 1923). Meie, vanad ulmekalad, teame vastust loomulikult unepealt - Anthony M. Rudi jutu "Ooze" põhjal. Kaanel on kombitsate haardes kaunis naine koos sõnadega "An exrtaordinary novellette. A tale of thousand thrills". Kuna ma ei raatsinud välja käia 14 000 eurot, mida müügil oleva ainueksemplari eest küsitakse, siis lugesin seda võrgust, kuhu üks tüüp on selle loo tasuta üles pannud. Ühtlasi toob nimetatud tüüp võimalikke paralleele Lovecrafti juttudega (ta peab tõenäoliseks, et Lovecraft oli juttu lugenud ja mõningane sarnasus "The Dunwich Horroriga" tõesti olemas).

Lugu ise ei ole siiski suurem asi. Jutustaja uurib oma sõbra, tolle naise ja isa surma/kadumise asjaolusid. Sõber oli naisega teadlasest isa juures maamajas külas olnud ja mingi hetk teatas teadlasest isa, et ta on oma poja ja minia tapnud. Arvati, et mees läks peast segi, ja ta pandi hullarisse. Kohapeal oli puudest palkmaja ümber ehitatud tellistest varjend, justkui oleks tahetud kedagi/midagi takistada sealt väljumast. Palgid ja ümritsev kividest osa olid prunenud, justkui keegi/miski oleks sealt välja tunginud. Lõpuks on kogu mõistatus lihtsalt ja selgelt, ilma erilise põnevuseta ära seletet. Teadlane oli aretanud amööbist mingi hiigelsuure eluka, kes pidi teoreetiliselt lahendama inimkonna toiduprobleemid, ent olevus hakkas ise üha uusi ja suuremaid toidukoguseid nõudma, nii et väljus kontrolli alt ja pistis ka inimesed nahka. Žanriliselt siis pigem SF, õuduse varjundiga.
 

Teksti loeti inglise keeles

A.G. Riddle
The Lost Colony (2019)


"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles

Raul Sulbi
Isaac Asimov 100 (2019)


Antoloogia Isaac Asimov 100 koostaja Raul Sulbi julgele väitele: "Kindlasti on ka kõigi tänaste eesti ulmeautorite suurimaks mõjutajaks lapsepõlves olnud just Isaac Asimovi raamatud." võin oma nime küll kõhkluseta alla kirjutada. Asimov oma Asumi ja Igavikuga on minu jaoks täpselt seal, sellel mõttelisel troonil, kuhu ca 10-16-aastase lugejana asetaksin veel Verne'i, Clarke'i, Simaki ja Wyndhami. Igalt autorilt küll ilmselt 1...3 teost, aga jälg on vaieldamatu. Hiljem on tulnud teised juba nö ülesküntud uudismaale omi vagusid ajama.
 
Seega ootasin antoloogia ilmumist pikisilmi. Võtsin lugemisjärjekorda nö vahele. Ja ilmselgelt pole ma ka oma hinnangutes objektiivne - mitte et mul mingit kohustuski oleks. Lõppeks ongi lugemiselamus ja sellest tulenev nauding (või mõni muu positiivne või negatiivne tundmus) subjektiivne asi.
 
Antoloogia on mõeldud austusavaldusena Asimovile ja minu meelest täidab sellisena oma rolli ilusasti ära.
 
Sissejuhatuseks võetakse ette ajarännu ja personaalsete portaalide teema - Triinu Meres on siin kohal oma tugevuses, vahetult (kohati vaat' et isegi võikalt) kohal; Kristjan Sandri püüdlus vaadelda tehnoloogia mõju ühiskonnale jäi minu jaoks küll nõrgaks, aga jutt ise on algusest lõpuni kenasti ära tehtud ja Asimovi stiili (üldse sellist 1950.aastate tüüpilist angloameerika ulmeteksti) hästi tabav. 
 
Edasi tuleb blokk robootika kolme seadust: 3x Susan-Calvinit Roosvaldilt, Andresonilt ja Harlgalt. Ühelt poolt on need krimilood (probleemilahenduse lood), teisalt on tegemist aruteluga robootikaseaduste ja võimalike probleemide üle, mis robotitega võib ette tulla. 
 
Vesimehest Belialsini käiakse üle Asumi maailma tulevikuajalugu. Laurik kirjutab lõputiitrite järgse järelloo Igaviku maailmasse. Ja noh, Hargla lõpupauk on lihtsalt relvitukstegev kastist välja lähenemine Asimovile. 
 
Kui nüüd oma lemmikuid kuidagi reastada või esile tõsta, siis Hargla "Einsteini viimaste sõnade" kõrval nimetaks Belialsi "Asum ja psühhoajalugu" ning Merese "Tegi-tegi-tegi tuld". Jah - vaatan oma hindeid juttudele ja tõden, et siin on liidetavate summa suurem kui elementidest üksiti võiks arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Ärge avage kirste (2019)


Õudusjutt ühest kirikust päästetud preestri käes olnud kirstust välja pääsenud kurjast vaimust ja mis kõik edasi sai… Tänavale omaselt tempokas jutt, ei mingit ülearust möla, kõik käib siuh-säuhh, pika sammuga ja lugejale ei anta õieti korraks hingegi tõmmata.
 
Mida heidaks tekstile ette? Alustuseks deemoni nimi Pasdefi – Eestimaises setingus jutu puhul oodanuks kasvõi midagi kodukootut. Ei suuda mina sellest mingit tähendust välja lugeda. Aga deemonite nimed reeglina ikka tähendavad midagi. Nõid korra justkui vihjab, et Pasdefi tähendab „kurja saatust“, aga no ei saa mina aru, mispidi eesti, vene, ladina või mõnes surimuri-keeles Pasdef võrduks kurja saatusega. Ja siis tegelikult ilmselt keeletoimetuslik probleem – on’s see nimi siis Pasdef või Pasdefi? Kohati jääb mulje, et nimetavas käändes käivad tekstist läbi mõlemad. Siis kõik see triangel-aktsioon, mis seal toimub… Väga lihtsalt käib kõik see deemoniga võitlus neil. Korraks ka ei tekki tunnet, et asi on jama, peategelased ehk ei pääsegi. Ja ausalt öeldes – Ivo on ikka üks rõlge molkus küll kui saadab deemoni oma paarimehele kraesse. Sealt maalt on mul raske talle kaasa elada. Leian end lootmas, et tegelikult saaks ta ise täpselt seda, mida teisele korraldas. Mis hea pärast peaks tema pääsema? Et kui tahab olla õudusjutt, siis happy end ei sobi mingist asendist.
 
Veel häiris mind see, et suur osa dialoogist ei sisaldanud viiteid sellele, kes mida ütles. Nõus – see muudaks teksti natuke aeglasemaks, kohmakamaks. Aga võimalik, et ka kiirustamisega üle pingutamine tekitabki pigem sellise B-kategooria madina mulje – õudus mõjukski õudsemalt kui antaks aega atra sättida, krutitaks pinget, loodaks õhustikku, oleks pöördeid ja ootamatu lõpplahendus jne.
 
Arusaadavalt on tegemist kohendatud tekstiga kuskilt kaugminevikust, aga kui juba hakata vana asja meelde tuletama, siis selleks, et lugejale silmad pähe jääks, võiks natuke rohkem 21.sajandisse seda lugu tuua.
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wells
The Shape of Things to Come (1933)


"Tulevase maailma pale" on kummalise ülesehitusega raamat, jäädes kuhugi ilukirjandusliku proosa ja futuroloogilise esseistika vahepeale. Dialooge ja muud ilukirjandusele omast on siin vähe, küll aga on siin rohkelt tulevikuajaloo kirjeldusi ning peatükkide kaupa ühiskonna ja ajalooteemalist targutamist. Paljude ulmefännide jaoks seostub see raamat ilmselt klassikalise Briti ulmefilmiga Things to Come, ent filmi näinutel ei tasu selle põhjal raamatule ootusi seada, tegu on üsna erinevas võtmes teostatud asjadega. 
"Tulevase maailma palge" raamjutustus on üsna ilukirjanduslik. Wellsi alter ego kätte on sattunud äsjasurnud diplomaat Philip Raveni "unenäoraamat", mille too on kirja pannud unesnähtud tulevikust pärineva ajalooõpiku põhjal ja milles on kirjeldatud inimkonna ajalugu järgneva 173 aasta (1933-2106) jooksul. Raveni kirjapandi moodustabki "Tulevase maailma palge" teksti põhiosa. Aastakümnete pikkuseks veniv Suur Majanduskriis (mis raamatu ilmumise ajal 1933. aastal veel vaibunud polnud), apokalüptiliste tagajärgedega tulevikusõda koos rohke mürkgaasi kasutamisega, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine ja sotsialistlik-utopistliku tulevikukorra ning "moodsa riigi" sünd tänu postapokalüptilise maailma taevalaotusi valitsevale "lendurite diktatuurile"...
Kui nii tuntud kirjanik nagu Wells on kirjutanud nii põhjaliku ja mastaapse tulevikuteemalise raamatu, nagu "Tulevase maailma pale" seda on, ent see raamat on sellest hoolimata ulmelugejate seas nii vähetuntud, siis peab sel vähetuntusel loogiliselt võttes mingi põhjus olema. Kahjuks see põhjus ka eksisteerib: enamiku raamatust võtab enda alla tüütu ajast-ja arust sotsialistlik-utopistlik targutamine, mida lugeda on umbes sama põnev kui nõukogudeaegse "ideoloogilise kirjanduse" igavamat osa. Üksikud ilukirjanduse võtmes kirjapandud poeetilised kirjeldused postapkalüptilisest tulevikumaailmast seda muljet ei päästa ja kokkuvõttes on tegu üsna vaevaliselt seeditava lugemiskraamiga. 
Teksti loeti eesti keeles

A.G. Riddle
The Solar War (2019)


"The Solar War" on teine osa "Pika talve" triloogiast. Sarja avaosa "Winter World" jättis ausalt öeldes niisuguse mulje et ma ei olnud päris kindel kas edasi lugemine on ikka hea mõte. Ta ei tundunud päriselt halb. Küll aga jäi mulje et tegu on pigem konveieritoodangu kui autoripoolse hingestatud käsitööga. Oli kartus et terve sari kujutab endast kõige tavalisema "kangelane päästab maailma" skeemi järjekordset taaskasutust, mida on juba 300 korda loetud või filmist nähtud ja millele midagi uut enam lisada ei ole.
 
Loodetavasti ma liigselt ei spoilerda kui nendin et jätkuvalt ei ole lugu nii halb nagu karta võiks.
 
Kui sarja esimeses osas löödi Maad sügavkülmutada üritanud tulnukrassi plaanid segamini, siis teises osas on kurjad tulnukad mõistagi tagasi ja täis otsustavust asi seekord lõpule viia. Jah, geniaalne teadlane ning suur juht James Sinclair peab tõepoolest jälle maailma päästma, aga pääsetee ei ole selline nagu igas teises "inimkond vs pahad tulnukad" loos. Jääb iga lugeja enda otsustada kuivõrd vastuvõetav niisugune lahendus tundub, aga vaieldamatult saab selgeks et see sari on midagi natuke enamat kui ma esialgu kartsin.
 
Põhiline probleem minu jaoks on siin ikka sama mis esimeses osas - peategelased on natuke liiga tublid et usutavalt mõjuda. Olukorras kus tsivilisatsioonist on järel põhimõtteliselt varemed ja mõni tuhat inimest, töötab üks väike teadlaste ja tehnikute  rühm loetud kuude jooksul välja uut tehnoloogiat, saadab orbiidile satelliite jne...? Tõsi, nad ei tee seda mitte ilma välise abita, aga siiski pidin ennast veidi sundima et sellele mõttes mitte liiga kõva häälega vastu vaielda.
 
Positiivse poole pealt jällegi - kipun ennast nüüd kordama, aga sarja teise osa lõpuks on tegevus jõudnud kohta mida ma alguses kuidagi ei oleks osanud ette näha ja nüüd on täitsa kindel et ka kolmas osa tuleb ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Maniakkide Tänav Joel Jans
Inspektor ja planeet (2019)


Planeet Gaalil on toimunud totaalne katastroof: muidu elust kihiseb kuurortplaneet on viimastel aastatel võõrustanud teadusinstituuti, mis on eksperimenteerinud teoreetilise füüsika uute ja huvitavate valdkondadega. Ja nüüd tundub, et midagi on selle eksperimendi käigus kapitaalselt valesti läinud - terve planeedi koor on tules. Märgid viitavad justkui asteroiditabamusele, kuid sellele iseloomulikku kosmilist räbu pole planeedi ümber ollagi. Impeeriumi kriminaalpolitsei eriti tõsiste juhtumite osakonna inspektor peab selle probleemipuntra lahendama. Selle käigus (taas)avastab ta planeedil Solaria tegutsevad robotid ja solarialased ning nende vandenõu. Niipalju siis spoilereid. 
 
Planeedil Gaal toimunud katastroofist kajab minu jaoks läbi justkui Strugatskite "Kauge Vikerkaare" temaatika - teaduseksperiment, mis läheb tuksi, mõjub hävitavalt tervele planeedile. Õõvastav on sealjuures see, kuivõrd vähe emotsionaalset mõju see katastroof tegelikult asjaosalistele avaldab. Üks maailm ees või taga, vahet pole - meil on neid ju jalaga segada. Asi vajab lahendamist Impeeriumi julgeoleku, mitte inimliku õigluse pinnalt, kahju on pigem teaduslik, majanduslik, mitte niivõrd inimlik, moraalne. Ehk siis impeeriumi ebainimlik olemus tõstatub siin ridade vahelt väga ilmekalt esile. 
 
Hinne väljendab jällegi teatavat tasakaalu. Head ideed, tempokas lugu, lugejat ei lasta igavusse suikuga. Aga... Jansile ja Tänavale iseloomulikult on lõpptulemus saanud liiga skemaatiline, tormakas ja lakooniline. Võibolla puht asimovlik on see puisus, naiivsus, mis iseloomustab siin mees- ja naispeategelase omavahelist suhet ja suhtlust. Samas tundub mulle, et Asimov oleks võtnud vähemalt rohkem aega dialoogile, arutlusele toimuva üle. Jans-Tänav tandemi peamine töövahend jututooriku valmimise järgselt näib olevat DELETE-nupp. Jäängi juurdlema selle üle, kui palju tegelikult huvitavat ja olulist infot on nad kirvemeetodil jutust välja visanud...?
Teksti loeti eesti keeles

Paavo Helde
Uluru (2019)


Jutt Eestist Austraaliasse UFO-sid otsima läinud tüüpidest. Minu esimene emotsioon seda juttu lugema asudes oli, et UFO-kütid ei sisenda enesekindlust "hea ulme" osas.
 
Esimene ca 1/3loost on lihtsalt kulgemine kuskil Austraalia tühermaal - mida pole on ulme. See iseloomustab minu kui lugeja kannatamatust – ei ole aega nuppe sättida, ei ole – jutt kihutab lõpu suunas nagu laupkokkupõrke kursil võidusõiduauto müüri poole. Aeg on asuda „asja“ juurde!
 
Emu alla ajamine ja segase jutuga tüdruku ilmumine ei kvalifitseeru minu silmis (piisavalt) ebatavaliseks juhtumiks. Kui tahta nt mingit X-files'i stiilis episoodi, peaks kohe alguses "andmiseks" minema.
 
Sellel kohal, kus hakkab korralise sotsiaalpoliitilise süsteemi kirumine ja "analüüs" stiilis "niinimetatud ametlikud valitsused ei esinda enam ammu oma rahvaste huve ja on moondunud omavahel rivaalitsevateks parasiitorganismideks, mis käituvad oma primitiivsete ja agressiivsete reeglite järgi, millel ei ole mingit pistmist nende rahvaste heaoluga, keda nad nagu peaksid esindama" hakkab minu viitsimine selle tekstiga tegeleda sootuks ära lõppema.
 
Teises pooles võtab lugu natuke konkreetsema pöörde ja ma kannatan ilusasti lõpplahenduseni ära. Mis kõige naljakam – omas jaburuses hakkas see jutt lõpupoole mulle isegi natuke sümpaatsemana tunduma – umbes nagu mingi endid väga tõsiselt võtvaid idioote kujutav komöödia. „Uluru“ on hea näide väheke absurdini viidud jutust. Seejuures ei tohi tõlgendada minu kriitikat „Uluru“ komöödialikkuse aadressil selliselt, et ma põhimõtteliselt „mingeid naljalugusid“ kõrgelt ei hinda. Kui on ikka hästi tehtud huumor, siis on see väga hea. Lihtsalt – hästi tehtud ja ponnistatud huumori vahel on suur ja sügav kuristik, mille ületamine nõuab annet ja ilmselt ka head õnne. 
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Patrioot (2019)


Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Dennis E. Taylor
Outland (2019)


Suht-koht tänapäeva USA. Yellowstone'i supervulkaan ilmutab märke ebatavalisest aktiivsusest. Bürokraadid valitsuses ja valitsusagentuurides, kes peaks sellisel puhul midagigi ette võtma, et olla valmis katastroofiks (niivõrd-kuivõrd üldse saab midagi asjalikku ette võtta supervulkaani purske puhuks), summutavad olukorra tõsidust viimase hetkeni. Ja siis käib korralik kabuum. Yellowstone'i kohale jääb järgi auk ja taevasse lendab mitu tuhat kuupkilomeetrit (jah - km3) tuhka, kive ja mida ikka vulkaanist eraldub. See siis settib maha, tuues endaga kaasa enneolematu jama. 
 
Samal ajal väikeses Kansase linnakeses, kus on ülikool, kus õpib igast' rahvast on üks füüsikageenius avastanud võimaluse, kuidas pääseda paralleelmaailmadesse. Koos kaaslastega ehitavad nad masina, millega saab siis sinna alt-reaalsusesse minna. Eesmärk on lihtne - minna alt-reaalsusesse, otsida üles mõni ajaloost tuntud kulla leiukoht, saada rikkaks ja kui see on tehtud, avaldada oma avastus ja saada Nobeli preemia ning surematu kuulsus.
 
Aga siis noh see Yellowstone, va kurinahk lendab õhku ja rikub kõik ära muidugi. Teisalt muidugi võimaldab avastus peategelastel evakueeruda "ohutusse" kohta. Mitte et kõik nii lihtne oleks...
 
Natuke on sel asjal selline Pikkmaa vaib küljes. Aga kui Pikkmaa oli selline muhe, ilus muinasjutukene, kus kartuli ja värvilise traadiga ning patarei ja lülitiga tehti sammureid, siis siin on sutsu kvantfüüsika-juttu. Nalja saab ka, kuid see on pigem midagi koomilise leevenduse taolist, sest tegelikult on teose teine pool ikka suhteliselt trööstitu ja morn katastroofilugu.
 
Mu meelest mõnus ja samas mõtlema panev meelelahutus.
 
PS. Tegemist on siis Dennis E. Taylori omakirjastusliku debüütteose "Outland" (2015.a) uuendatud versiooniga.
Teksti loeti inglise keeles

Tea Roosvald
Jänesehautis (2019)


Minu isikliku maitse-eelistuse tarbeks on selles "hautises" veidi vähevõitu tegevust.
 
Jupiteri kuul Callistol on kaevandus, milles on uut tüüpi kaevurrobot otsustanud justkui streigi välja kuulutada. Seda probleemi peaks lahendama kaks inseneri - Powell ja Donovan - kes ometi jäävad hätta, sest roboti veenmiseks ei paista ükski nö ussirohi aitavat ja püssirohtu ka ei taha mängu panna. Enter dr Susan Calvin, pearobopsühholoog firmas US Robots and so forth... Kui sissejuhatuseks närvitsevad kolleegid Powell ja Donovan, et nende istumine tehakse tuliseks (mis muidugi pole ka kokkuvõttes välistatud, kuid ilmselgelt pole käesoleva loo teemaks), siis dr Calvinit näikse huvitavat hoopis probleemi tegelik olemus, mis nagu lehekülgede edenedes selgub, on sootuks uudne ja keerukam. Rohkem spoilima ei hakka.
 
Tõsiasi on, et ma pole piisavalt palju Asimovi robotilugusid lugenud, et kõiki peeneid vihjeid ja kogu seda kolme seaduse ümber arutlemist 100% tabada. Aga - minu jaoks oli lugu ikkagi täitsa nauditav. On hästi palju dialoogi ("rääkivad pead", eksole) ja natukene üldisema tausta kommentaare samuti. Leidub vihjeid sellele, et robotite teema pole suuremas plaanis sugugi nii roosiline - tehnoloogilise võidukäigu vastu ollakse kodusel Maal samuti poolt-vastu grupeeringuteks jagunenud jne.
 
Natuke võtaks kritiseerida jutu algust, kus ilmselt sihilikult on selline ebamäärane kahe tüübi dialoog. Minule mõjub selline asi veidi välja lülitavalt - kõõlun 50/50 piiril, et kas jõutakse "selle asjani" nüüd ka lõpuks või saab mul enne viitsimine otsa. Siinkohal õnneks viitsimist jagus ja kui juba veidi selgemaks hakkas saama, mis värk on, siis tuli ülejäänud jutt toredasti järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Kameron Hurley
The Stars Are Legion (2017)


Uhh, see oli küll vahelduseks hoopis teistsugune SF, mida olen harjunud tarbima. Orgaanilised maailmad (Leegion) ümber kunsttähe mööda ilmaruumi uitamas. Lahe! Maailmade asukad võitlemas kontrolli pärast Leegioni üle. Ok! Maailmades eksisteerivad ainult naised (või vähemalt naissoost mutandid), kuigi mingit seletust sellele me ei saa, ja hunnik veidrat faunat ja floorat. Lahe siiski! New Weird oma kõige rõlgemas tähenduses: määndumine, lagunemine, seened, veri, higi, roe, kannibalism, kõikjal vohav liha jne. Sügelema ajavalt lahe! Maailmad "kasutavad" naisi ära, et endile vajalikke olendeid või osi sünnitada, mitte-seksuaalne viljastumine. Päris õõvastav! Julmus, vägivald, täielik reetmine ja armastus läbisegi. Noh, ok - kohati usutav. Kaasahaaravad ja huvitava tegelased? Ei. See tähendab kõrvaltegelased olid ägedad ja huvitavad, peategelastega (Jayd ja Zan) oli kuidagi raske ühtida - ei hoolinud neist karvavõrdki. Lugu tervikuna kompaktne? Ei, selline raske teekond väärinuks pikemat ja põhjalikumat lahendust. Lugedes käis äkitselt mingi klõks läbi, kui oli aru saada, et autor tõmbab otsad kiiresti kokku. See oli vist hetk, kuid rag-tag nelik jõudis... No ei taha spoilida rohkem. Kaalusin 3 tärni andmist, aga pagan, romaan pani mõtlema, et mis värk seal ikkagi päriselt toimub, miks need maailmad või selline tsivilisatsioon üldse tekkisid, mis oli selle orgaanika taust jne jne. Mitte suurepärane, aga häirivalt hea - seega neli.
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Einsteini viimased sõnad (2018)


Altajalugu - vähese tegevustiku toimumisajaks on 1957. aasta ja valdavalt Berliin. Teisest maailmasõjast väljus Saksamaa uuesti kuningriigina, Venemaa sai pasunasse ja tuumarelva polegi veel leiutatud.
 
Selgub, et sõja sundlõpetasid meie mõistes UFO-d, mida nende sekkumiskäitumise tõttu hoopiski ifo-deks nimetatakse. Ja siis tegelased: minajutustajaks on USA teadlane Isaac Asimov (kelle kontos on ja noorusrumaluseks tembeldatud ulmejutu avaldamine vastavas ajakirjas; asjaolu, mida ta kahetseb ja häbeneb), loomulikult Einstein, kelle Berliinis ifoloogiakonverentsil toimuva pidava ettekande ja selle ärajäämise ümber tiirleb suur osa jutust. Hawking, Heinlein, Clarke, Andersson ja paljud-paljud teised ajaloost tuttavad ulmekirjanikud, teadlased, muusikud, maletajad on loos esindatud, kuid sootuks teistsugustes rollides. Totaalne rollikonflikt. Hargla oskab siin kostitata iga paari lehekülje järel järjekordse muigama paneva lisandusega tegelaste plejaadi.
 
Kesksel kohal on ifode mõistatus - mis värk siis nendega ikkagi on. Ja olgu öeldud, et see saab ka lõpuks vastuse. Lugedes kõlgun ma enam-vähem täpselt sellel piiril, kus ilmselt Hargla ongi tahtnud mööda noatera käia - paroodia, satiiri ja täiesti tuumaka SF'i kokkupuutejoonel.
 
Janomaeivõi - selle lugemise järgselt on täpselt selline tunne kui mingi kiiksuga nuputamisülesande kallal oma hambaid murdes kui siis lõpuks keegi tuleb ja näitab, et kae-kae - niiviisi kastist välja mõeldes on lahendus täiesti geniaalne oma lihtsuses... Olgu - Hargla ei kirjutanud seda algselt Asimov 100 kogumikule. Ja selle antoloogia lõpetuseks sobib see ometi kui veel üks fantastiline kogupauk juba niigi muljetavaldava ilutulestiku-šõu lõpetuseks. Kummardus ja aplaus!
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Tondilatern (2019)


Seni põhiliselt kaasautorina tuntud Jansi üksi kirjutatud noorteulmeka "Tondilatern" teine koht käesoleva aasta romaanivõistlusel on olnud ilmselt Eesti ulmeelu üks viimase aja ootamatumaid sündmusi ja seni olulisim verstapost autori loominguses arengus.
"Tondilaterna" (loo pealkiri kattub sama autori 2012. aastal Reaktoris ilmunud looga, kusjuures pealkirjas olev sõna ei esine teoses kordagi) peategelaseks on Elva gümnaasiumis õppiv Rajari-nimeline nooruk, kelle silme läbi on romaani sündmustik ka edasi antud. Tegevus algab tüüpilise "noorteka" võtmes - Rajar päästab koolikiusajate käest äsja Tartust Elvasse kolinud otakutüdruku Siiri. Peagi segavad noored end kõrgtehnoloogilisest paralleelmaailmast pärinevate sissetungijatega seotud intriigidesse ja sündmused omandavad hoogsa ning märulirohke iseloomu...
Võrreldes Jansi varasemate üksi kirjutatud tekstidega jätab "Tondilatern" märksa küpsema mulje, siin on teatud poeetillist melanhooliat, mis tema varasematest humoorikatest lühijuttudest täielikult puudus. Oma osa annavad siiinkohal kindlasti ka autori koduse Elva kirjeldused. Ehkki "Tondilatern" on orienteeritud pigem nooremapoolsete lugejate vanusegrupile, peaks see ka küpsemas vanuses ulmesõpradele lugeda sobima. Ära tuleks mainida ka põgusad kirjeldused esperantokeelsest paralleelmaailmast, mis oma kõrgtehnoloogiaga üsna võõrapärase ja kummastavalt eksootilise mulje jätab. Natuke võiks vast viriseda lõpplahenduse kallal, mis tundub veidi ülemäära sentimentaalne ja läbimõtlematu - samas võib peategelaste poolt tehtud valikud ka nende üldise šokiseisundi arvele kirjutada. 
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Kassilausuja (2019)


Mant tõmbas mu osavasti „lõksu“ – Ats, Helina ja kassipoeg – no mis saaks sellise kenakese alguse juures valesti minna. Ja kui siis veel Atsi sõbraliku olemise pealt „mask maha langeb“, on intriig ka õhku visatud. Ja oh seda üllatust – korraga sattun kokku meenutusega vanast tuttavast – deemon Pasdefist, keda tutvustati loos „Ärge avage kirste“. Ma olen juba autoril nö peos ja loen põnevusega edasi, mis möll siis nüüd lahti peaks minema?
 
Noh – kapitäis karpe kassidega, kuse- ja laibalehka on siin omajagu. Natuke maagiat kah. Ilmselt ei ole see lugu sobilik nõrganärvilistele ja kassiarmastajatele...
 
Lugu siis sellest, kuidas Ats peab võitu saama järjekordsest deemonist. Ja mõni üllatus on samuti varuks. Nagu Mandile kombeks: kui juba jalg on gaasipedaalile vajutatud, siis surutakse see kasvõi läbi põranda, võidukalt lõpuni välja. Hullu moodi tahaks viriseda, aga eriti ei oskagi... Noh – sarnaselt looga „Ärge avage kirste“ on deemonile mingi jabur nimi välja mõeldud – Sooru, kõlab ka poole kohaga nagu mingi räämas kõutsi hellitusnimi, mitte miski vägeva ja ohtliku deemon-eluka aukartustäratav nimi. Ja nüüd on juba see tunne, et olen lugenud kangelase saamislugu (eelmine oli justkui eellugu), millele nüüd peaks siis järgnema seriaal „Ats ja Helina – maavillased deemonikütid“ või midagi sellest repertuaarist. 
 
PS. Ma olen ilmselgelt koerainimene... Aga midagi on nendes viimase aja kassilugudes :D
Teksti loeti eesti keeles

Marina Ree
Jaan, revolutsionäär (2019)


Mina-vormis lühike, žanriulmeks pigem ei kvalifitseeru. Noor naine ostab Kadriorgu korteri, saab kuidagi väga odavalt ja eelmine omanik - noorpaar - kibeleb minema. Puumajas korteris kääksub ju nii või teisiti, aga selles konkreetses on päris kummitus ka, kes hakkab nägemusena naisel külas käima, eriti pärast seda, kui too mehest lahku läheb. Kummitaja on kommunistist sõjaeelne põrandaalune Jaan, kes liigub hüpete kaupa tulevikku, et jõuda lõpuks kommunismiajastusse. Jaan oli juba EW ajal naistelemmik ja on modelli välimusega. Kas siin on kedagi konkreetset silmas peetud, ei tea. Olla "mitmendajärguline" revolutsionäär, nii et Anvelt ehk mitte. Kutsub naist ka tulevikku kaasa.
Humoorikas jutuke, kahjuks ilma korraliku puändita. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wells
Mees, kes võis teha imet (1930)


Lugesin selle brošüüri läbi eelkõige viisakusest - üks tuttav tõi mulle selle omal algatusel, sest "ma tean, et sulle meeldivad igasugused keeleküsimused ja huvitavad sõnad ja siin on iga teine sõna mingi arhaism või neologism jne". Kuidas sa ei loe, kui teine heast südamest toob... Minule see Ervin Roosi tehtud tõlge nii veider ei tundunud, kui tuttav väitis, ja ei oska siia isegi sellist näidislõiku ümber kirjutada, kus veidrate keelendite kontsentratsioon väga kõrge oleks.

Imemehe-lugu on veidi parem kui Plattner-lugu, aga ega need rohkem kui sajandi tagused humoorikad, ent (võib-olla tahtlikult?) naivistlikud jutud väga ei liiguta ega üllata. Päris nelja ei täi hindeks panna.
 

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Õnnelik robot (2019)


Järjekordne kosmosejaam (asteroid, kuubaas võimisiganes), järjekordne jabur tohuvapohu 3 robootikaseaduse teemal, järjekordselt pole kellelgi teisel kui Susan Calvinil piisavalt oidu, et olukord lahendada. Ausõna - selleks hetkeks peaks küll aktsiaselts U.S. Robots and-what-not tegema riskianalüüsi ja aru saama, et neil oleks vaja a) midagi oluliselt teisiti teha; b) veel paar tarka inimest lisaks dr Calvinile palgata...
 
Ja siis, noh "astuvad lavale" purjus koboldid st koobaltit kaevama pidanud robotid, kellele juhtumisi seadistati "väheke näpitud" versioon kolmest põhiseadusest.
 
Ma ausalt öeldes kujutan täitsa ette, kuidas Hargla talle omase rahuliku ja täiesti siiralt sirge näoga on võimeline ära seletama, et see lugu on tegelikult mõeldud täiesti surmtõsise ja diipleva ühiskonnakriitilise palana, milles saavad peksa nii kõivõimalikud sotsiaalse õiguse sõdurid, kui pahad kapitalistid, kui hullu panevad teadlased, kui totakavõitu bürokraadid, kui kolonialism, tarbimisühiskond, pinnapealsed inimesed, kes tilulilu nimel on valmis süsteemi orjama, ilmselt ka Asimov ise oma kolme seadusega ja arvatavasti jääb mul veel paljugi adumata.
 
Päris hää satiir.
Teksti loeti eesti keeles

Bryan Fields
Life With a Fire-Breathing Girlfriend (2014)


David on kergelt ülekaaluline vabakutseline progeja. Harrastab vibulaskmist, D&D tüüpi mänge ja muud ulmelist, sellega seoses kuulub sarnaste huvidega inimeste klubisse. Kui ta on parajasti teel klubisse, astub ligi erakordselt kena neiu uhkes Cosplay kostüümis, kellel on üks väide ja üks küsimus. Väide on: ma olen su välja valinud. Ja küsimus: kus need ulmikud siin kogunema pididki.
Varsti selgub, et neiu on tegelikult inimkuju võtnud lohe. No et lohede (ja muude olevuste) planeedil on küll ka inimesi, aga need on kuidagi tuimad ja allaheitlikud. Seepärast käivad naissoost lohed Maal lõbutsemas - siin jaksavad inimesed veel imestada ja imetleda. Ning kui Maal saab palju nalja, siis on lohel koju pulmalennule naastes rohkem ja elujõulisemaid mune.
Hakkavadki toimuma seiklused, algul lihtsamate vastastega, nagu tülikad naabrid, lõpuks aga pahura ükssarvikuga, kes on kohale ilmunud selleks, et Maa inimkonna arvukus umbes miljonile taandada.
Ma ei saanud hästi aru sihtgrupist. On mõnusaid kilde, millest lapseohtu lugejad aru ei pruugi saada. Ja täiskasvanute jaoks on lugu tiba nagu lapsik. Sestap ka tagasihoidlik hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Ray Jones
The Worms (1972)


Lugu on sisuliselt ühe noore mehe ängistus- ja hirmuagoonias tehtud ülestunnistus. Ebamäärasele adressaadile (ilmselt siis lugejale) tunnistab ta üles oma sõbra mõrva. Tapmise põhjus - kadedus andekama poeedi loominguliste saavutuste üle. Surnukeha peidetud ja paistab, et riigivõimu sai ka ära petta, aga. Tüüpi hoiab mingi jõud kinni kuriteopaiga läheduses - lahkuda ei saa. Ja öösiti tajub ta, et teda ründavad samad tõugud, kes närivad ta tapetud sõbra laipa. Et nood on kuidagi sisse söönud tema sõbra ajust mingeid "mälukemikaalide" ja RNAd ja nüüd edastavad seda temasse. See kõik võib muidugi olla südametunnistusepiina ja vaimuhaiguse kombinatsioon, mitte üleloomulik tõelisus.
 
Lühike (2 ja pool lk) väheütlev jutt, täis liigset paatost ja vajaka originaalsusest. Loo leiame ajakirjast The Dark Brotherhood Journal, mille kohast ulmemaailmas pole vaja tõelisele õudusesõbrale selgitusi jagama hakata.
Teksti loeti inglise keeles

Taivo Rist
Külaline (2019)


Sihuke paraja kiiksuga jutt. Lihtsam on ilmselt öelda, millega ma rahul ei ole. Ei ole rahul sellega, et jutt on läbivalt selline natuke umbmäärane, muudkui vihjab ja vihjab. Esimeste lõikude juures balansseerin parasjagu sellel piiril, et kas mittemeeldimine on nii suur, et jätan pooleli või pole veel päris nii suur ja loen edasi. Siis kuskil umbes kolmandiku peal enam ei taha pooleli jätta – huvitav hakkas. Nii lühikese jutu puhul võiks huvitav hakata esimestest lausetest peale. Ja noh – ausaltöeldes pettis autor mind päris hästi ära. Selle eest plusspunktid. Ma ei saa ilma liigselt sisu ja üllatust reetmata rohkemat öelda, kuid ma tõesti ei arvanud, et siin on see lugu jälle siis. Ja siis veel teist korda pettis autor mind ka ära – ehk siis mina sain kaks üllatust.   
 
Spoilerdamata on suht-koht raske midagi sisust rääkida. Lugema peaks. Aga olgu siis öeldud niipaljukest, et tegemist on jutuga, mis antakte edasi ühe neljajalgse eluka perspektiivist. Aga mitte ainult.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander
Sees (2019)


Sander on kirjutanud loole "It's Such a Beautiful Day" järje, mis jätkab Asimovi mõneti ühiskonnakriitilist teemat, kuidas tehnoloogia inimkonda mõjutab. Uksed ehk portaalid võimaldavad inimestel hõlpsalt ruumis ümber paikneda elik külla/teatrisse/tööle/poodi jne minna, ilma et peaks tüütut kodust halva ilma kätte väljumist ja liiklemise tüütut agooniat taluma. Kuigi Ukse omamine on esialgu kättesaadav rikkamale osale ühiskonnast, leidub neid juba piisaval hulgal, et mõju inimeste käitumisele ja mõtlemisele on tajutav.
 
Naerma ajas see bakterite leviku kirjeldamise koht, mis on ilmselt mõeldud illustreerimaks teatud seltskonna täielikku ignorantsust. Pole siis imestada, et vandenõuteooriad kergesti kanda kinnitavad.
 
Jällegi jäi ette lõpp. Kui oma varasemas loomingus on Sander lühivorme nõtkelt lahendanud, siis siin on kuidagi liiga nuiaga pähe. Samas on omal kohal kriitika, mis viimastest lõikudest välja kumab.
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Raske piisk pilvest (2019)


Mõrvamüsteerium kuskil avakosmoses triivivas vanglakompleksis. Uurimisalus võtab vastu hädakutsungi ja kuna selle juhtsüsteemiks on positronaju, siis on sisuliselt tegemist kosmoselaev-robotiga, mis loomulikult hülgab kõik hetkel käsioleva ja tõttab inimestele appi. Kasu pole isegi sellest, et apelleerida parasjagu käsil olevate eksperimentide kriitilisusele teiste inimeste elu ja tervise seisukohalt. Kui on kaks akuutset kriisi, siis valitakse see kõikse akuutsem ja vahetum, mida lahendada.
 
Ajaliselt paigutub kuhugi enne Trantori tõusu ja Impeeriumi teket. Siiamaani jõudnud on mul juba natuke üledoos hakkamas robootika kolmest seadusest ja pole välistatud, et seetõttu ei suuda ma ka päris 100% seda lugu nautida. Teine pool tuleneb sellest, et klassikaline kriminull pole ka päris 100% minu rida. Küll aga tuleb tunnustada selle loo konstrueerimist ja ausaltöeldes tekitab selline väikest viisi hägusaks jäetud lõpp ka igasuguseid mõtteid. Mis siis kui...?
Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas Joel Jans
Mister Higginsi õpetus (2019)


Lugu, mida ma kvalifitseeriksin kui sotsiaalset satiiri. Samuti võiks seda lahterdada nn tuumapungiks. Perekond sõidab Californiast New Yorki muuseumi külastama. Ees ootab üllatus. Lühike, hoogne tekst, natuke anekdoodi tunnustega. Kuigi kui tõsiselt järele mõelda, siis on see vägagi sünge ja morbiidne maailm, mis lugejani tuuakse.
 
See anekdootlikkus ja mingi kohati täiesti ajuvaba (ülevõlli) jantimise kokku kirjutamine on Joel Jansi loomingus (niipaljukest kui ma seda lugenud olen) üks kandvamaid elemente. Head ja lahedat nalja on raske kokku kirjutada – seda toredam, kui see õnnestub. Jüri Kallase osalus-määra ei oska välja destilleerida, mitte et peakski. Küllap autorid jagavad tunnustuse kahepeale ilusti, sõbralikult ära.
 
Kui millegi kallal üldse iriseda tahaks, siis ikka jätkuvalt selle üle, et heade lugude juures on kange tahtmine maailm-ja-mõnda teemal rohkem saada, kui pakutakse.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander
Sees (2019)


Stiilipunktid nopib Kristjan Sander selle jutuga ära. Kuidagi väga tuttav tunne on seda juttu lugedes. Viimati tekkis see tunne "Üheksa homse" lehekülgedel. Et camp ja pulp... Olgu Asimov kui suur tegija ulmes tahes, isegi tema loomingust suur osa aegub. Nii jääb järele miskit sorti kunstiline õhkamine.
 
On Uksed - et Sander ise eessõnas seletab ära, et tegemist on teleportatsiooni seadmetega, siis tore - see on selge. Natuke veidra võitu tundub valik (mu meelest eba-asimovlik) hakata tegelema nende seadmete ühiskondliku mõju uurimise asemel ühe tütarlapse kadumise juhtumiga, mis lõpuks taandatakse kukeseente kuulamise kunsti tasemele ära. Lool on oma puänt ka, mis tekitab sellist kerget kohmetust. Mul on tunne, et midagi oleks nagu puudu, midagi olulist, mille tulemusena loetu mulle korda ka peaks minema.    
 
Kummardusena Asimovile täidab eesmärgi ära.
Teksti loeti eesti keeles

Tea Roosvald
Jänesehautis (2019)


Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav Joel Jans
Inspektor ja planeet (2019)


Armas lugu Impeeriumi inspektorist ja tema abilisest. Kui tegevus jõudis Solariale, meenutasin härdalt kunagisi Eliah Baley ja R. Daneel Olivawi tegemisi sel samal planeedil. Nüüd on muidugi neist sündmustest väga palju aastaid möödunud ning olukord sootuks teine. Inspektori küünilisus ja samas häbematu flirt kaaslannaga paralleelselt õõvastavate südmuste käigus mõjub kuidagi muretu vana telesarja või seiklusloo episoodina. Sarnaselt eelarvustajale jäi mulle tunne, et lõpp on kuidagi liiga järsku peale tulnud. Mitmeid kordi räägiti mingist printsist ja tegelased justkui komistasid lahenduse peale. Lahendus ise ja idee oli lahe, aga kuidagi noh... liiga sigarisuitsuselt kergelt paljastus sellise mastaabiga vandenõu. 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Raske piisk pilvest (2019)


Krimilugu taas robootika seaduste teemal ja seejuures täitsa elavalt kirja pandud. Mulle tundub, et see lugu oleks sobinud paremini Hargla teose järele, ilmestamaks järk-järgulist arengut Asimovi robotite iseseisvumise ja sellega seotud ohtude suunas. Küll aga oli Belialsi jutus täiesti ebausutavad kaks tegelast - kindral Opiter ja peategelane Yalla ise. No ei ole ükski tõsiseltvõetav kindral selline õnnetusehunnik, kes laseb mingil teadlasetolgusel endada nii rääkida või jääb lontis kõrvadega loenguid kuulama. Teades, mis on kaalul. No ei ole ükski uurimislaeva eest vastutav(!) ning erudeeritud teadlane selline hüsteerik ja taolise sõnavaraga. Mõni sajatus ajas lausa naerma. Ehk on asi vabandatav, kui juba algusest peale...
Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andreson
Heategu! (2019)


Järjekordne päev ja järjekordne kolme seaduse probleem dr Susan Calvini elust. Sedapuhku on siis dr Calvin kutsutud kuhugi asteroidile uurimisbaasi, kus on testimisjärgus hüperajam tähelaevade tarbeks. Juhtunud on aga õnnetus, milles on hukkunud mõni inimene ja üks võrdlemisi spetsiifiline robot NS4 "Nestor", kelle positronajusse seadistatud kolme põhiseadust on "natuke näpitud".
 
Mis, miks ja kuidas täpselt juhtus, olgu ise lugemise rõõm. Mu meelest on ositi kummaline lugeda 21. saj ulmejutust trükimasinast ja andmekaartidest seoses arvutite programmeerimisega ja ketaslintidest ja mis kõik veel. Teisalt tekitab see natuke sellist mõnusat nostalgialaksu 1940-50 aastate ulme suunas kummardades.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Tegi-tegi-tegi-tuld (2019)


Lugu neandertaali poisist Timmyst kõnetab mind täna lapsevanemana oluliselt rohkem ja teistmoodi kui kunagi ammu-ammu kogumikust "Lilled Algernonile" lugedes. Ma siin, Edithi ja Timmy saatust vaid õige ääri-veeri avava loo juures Asimovi "häält" väga ei kuule, küll aga on siin seda, mida olen hakanud Triinu Merese tekstides armastama. See on kuidagi nii õige emotsiooniga lugu. Esimene pool on antud siis neandertaallaste vaatepunktist, kelle rada Edithi ja Timmyga ristub; teine pool on juba Edithi vaatenurgast. Nii hää jutt!
 
Sisust ehk nii palju, et peategelased peavad kauges minevikus kohanema sealse keskkonna ja hõimuga, kelle juurde sattutakse. Huvitav on ka neandertaallaste nö kultuuri ja ühiskonna kirjeldus.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav Joel Jans
Kosmose pikk vari (2019)


See koht, kus siis 3.5 ei ümmardu päriselt 4 peale välja. Tegelikult on mu meelest hää raamat. Nagu öeldud - ilmselt eesti ulme kõige kosmilisem teos. Lakooniline, sirge ja karge seiklusjutt. Mastaapi on, ideid on. Mida napib on ehk tegelaste kultuurkiht. Selliste mastaapidega loo puhul rohkem draamat ja ehk ka traagikat oleks tarvis. Ma tean küll Mandi kreedot, et viimistlemise käigus tuleb palju ja soovitavalt veelgi rohkem tekstist välja rookida, aga kuskil maal on piir, kus triloogia jagu materjali surumine üheks kolmesaja-leheküljeliseks romaaniks teeb sellele loole tänamatult palju haiget. Rohkem ongi mõnikord see, mis ta on - rohkem ja parem :)
 
Ehk siis tehtagu järgmine kord paremini. Oskust on küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander
Sees (2019)


Sanderi loo täielikuks hoomamiseks on vaja kursis olla Asimovi jutuga "It's Such a Beautiful Day", mida pole seni eesti keelde tõlgitud ja mis on ka mul seni lugemata, ehkki lisaks autoripoolse saatesõna lugemisele uurisin selle loo kohta ka Baasi arvustustest, mis tegevusmaailmale mõningat selgust lisasid.
Tegevusmaailm mõjub üsna omapäraselt (1950. aastate vaimus tulevikutehnoloogiale on lisandunud hilisemad "pärismaailma" tehnoloogilised ja kultuurilised nähtused nagu näiteks mobiiltelefonid). Irooniline lugu suhteliselt päevakajalistel teemadel, mille puänt minus (erinevalt eelarvustajast) kohmetust ei tekitanud. Tugeva plussiga "4" võib sellele jutule kõhklusteta hindeks anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Tegi-tegi-tegi-tuld (2019)


Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Skirmish (1950)


Mulle küll meeldis. Kõigepealt on jutul nüüdseks teatud ajalooline väärtus: jah, kunagi just niiviisi ajalehti tehtigi. Ajakirjanik pole ainus, kes on haaratud inimeste reaktsiooni uurivasse kontrollrühma, aga see selleks. Pigem võiks rõhutada Simaki ettenägelikkust - ja sedagi, et maailm on eelmiste arvustuste kirjutamisest saadik muutunud. Vahepeal on tekkinud see, mille eest Simak hoiatab: Internet of Things. Aga et Simaki kangelasel õige lahenduseni jõudmine aega võtab - no ei olnud siis veel Ramones meeldejääval kombel laulnud lihtsast ja universaalsest lahendusest: Beat on the brat with a baseball bat.
Teksti loeti inglise keeles

Siim Veskimees
Sulguvate teraskoobaste aeg (2019)


Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Õnnelik robot (2019)


Mind häiris siin vast kõige enam Calvini tegelaskuju. St see oleks võinud olla tema jünger või ootamatult välja ilmunud tütar või kes iganes teine. No ei olnud Susan selline. Kui tuli vihje atsetooni varastamisest ja meenus loo pealkiri «Õnnelik robot», jäi sisimas paluda, et mitte purjus robotid! No ok, nii läkski. Korralik satiir Asimovi robotilugude teemal väikese ühiskondliku annusega. Lõpp oli siiski armas ja totrus ajas mitmes kohas muigama küll. Seega üks tärn hästi teostatud kirjatööle juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Asum ja psühhoajalugu (2019)


Oh seda rõõmu kui viimaks saab kolme põhiseaduse juurest edasi liikuma. Minu jaoks on Asimov esmalt ja üle kõige ikkagi Asumi ja Igaviku looja. Ning mulle sealjuures täitsa meeldis "Asumi äär". Selle järg küll läks sutsu tüütuks, aga... Siin on siis nö after credits stseen, mis sai pärast "Asum ja Maa" viimaseid ridasid. Trevize ja Bliss ja Daneel ja... Puänt!
 
Mulle väga meeldis - selline makrovõtte välja suumimise ja suure panoraami andmise tunne tekkis.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur Conan Doyle
Kadunud maailm. Maracoti sügavik (1958)


Nojah, see "Seiklusjuttude" sarja raamat saab "viie" juba üksnes nostalgilistel kaalutlustel. Ja illustratsioonide pärast. Kui olin kümnene, ei õnnestunud mul leida piisavalt paksu tekki kaitsmaks end selle pildi eest, millel lihasööja dinosaurus Malone'i taga ajab.
Kuid kasutan võimalust inimkonna hoiatamiseks: ärge jumalapärast lugege "Maracoti sügavikku" originaalis. Või vähemalt jätke see pooleli samas kohas, kus eestikeelne tõlge lõpeb. Sest edasi tuleb hullu koera unenägu.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
2001: A Space Odyssey (1968)


Oh jah, neid aegu ammuseid. Mäletan, et olin jummala õnnelik, kui kuskil 1972 aastal antivariaadist Tallinnas õnnestus osta ingliskeelne raamat, mille vahelehtedel olid kaadrid filmist. Lugejat minust tookord ei saanud, kooli inglise keele tase oli masendav. Müüsin müni aasta hiljem raamatu uuesti ära. Unistus oli näha filmi. Nüüd olen vana mees ja mõlemad tehtud, nii film vaadatud, kui raamat loetud. Super vaimustuses pole kumbastki, aga 4 on mõlemad väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Andrei Beljanin
Tainõi sõsk tsarja Goroha (1999)


Natuke hämmingut tekitas sinatse teose eesti keeles ilmumine. Ülevõlli keeratud slaavi mütoloogiale tänapäevase kriminoloogia meetoditega kallale minek on ju jabur-naljakas tõepoolest, aga mingit muud väärtust kui mõned naeruturtsud antud trükis ei pakkunud. Tõsi küll, ma ei oska krimikirjandust ka väärtustada. Nii et -- oli kah.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Patrioot (2019)


Lugemine läks erakordse libedusega ja ühe palli võtab maha ainult järgnev tekstijupp:
"...misjärel taevas iga nädalaga aina enam tähtedega täitub, sedamööda kuidas Siwenna oma orbiidil üha enam Linnutee keskme poole vaatama hakkab."
Kui just loo ülesehituse jaoks vaja pole, pole vaja astronoomilisi jaburdusi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Tea Roosvald
Jänesehautis (2019)


Kuri kahtlus, et tegu on järjega mingile "Kadunud roboti" kogumikus ilmunud Asimovi loole, mille pealkirja ega sisu ma praegu täpselt meenutada ei suuda. 
Objektiivselt võttes võib Roosvaldi lugu olla päris hästi välja kukkunud, hinne (3+) tuleneb pigem isiklikust lugemiselamusest - pole nagu päris minu "tassike teed"...
Teksti loeti eesti keeles

Mairi Laurik
Valesti ajastatud (2019)


Harlan ja Noys on siis tagasi minevikus ja püüavad genereerida muudatusi, mis saavutaksid selle, et inimkond ei jääks Maale nö lõksu - tuumateaduste areng ja sealt edasi kosmoselennud ja Galaktika koloniseerimine jne. Sihuke parasjagu nostalgiline omaaž Asimovi suurepärasele romaanile "pärast lõputiitreid".
Teksti loeti eesti keeles

Tea Roosvald
Jänesehautis (2019)


Hakatuseks: Kristjan Rätsep -- "Catch That Rabbit" oli just üks kahest "I, Roboti" jutust, mis "Kadunud robotist" välja jäid.
Susan Calvinit ma nii välitöödel hästi ette ei kujuta, kuid üldiselt oli jutt täitsa tasemel. Ütleme, "Lenny" tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav Joel Jans
Inspektor ja planeet (2019)


Planeedil Gaal toimunud katastroofi kirjelduse tagant paistavad tõesti selgelt "Kauge Vikerkaare" kõrvad. Muus osas tõesti selline kergelt ja ehk liigagi kokkuvõtlikult/lühidalt kirjapandud põnevuslugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Mairi Laurik
Valesti ajastatud (2019)


Lugu kirjeldab MvM-i tegemist väljaspool Igavikku ja mõnesid selle käigus esilekerkivaid jamasid. Õige hinne oleks 4,5 ning seekord otsustas sõja  võitnud masin "nelja" kasuks.
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
The World of the Red Sun (1931)


Kunagi Simak mulle väga meeldis. Aga ju ma siis juhtusin paremaid lugusid lugema. Sest see taastutvus head muljet ei jätnud. Pulp-fiction, seda küll, aga minu jaoks pole see kompliment.
Teksti loeti inglise keeles

Veiko Belials
Asum ja psühhoajalugu (2019)


Häbi tunnistada, aga ma tõesti pole kõiki Asumi osasid lugenud, ja hinne tuleb sellelt lähtekohalt. Kui olen haigutavad lüngad oma teadmistes likvideerinud, hindan uuesti.
Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andreson
Heategu! (2019)


Olgu looga kuidas on, kuid mõte, et inimkonna õitsengu huvides tuleb likvideerida Galaktikaimpeeriumi tekkimise võimalus, ei käi Hea Doktoriga küll kuidagi kokku. 
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
The Collected Stories (2001)


Mõne pisema venna täielikul jutukogul oleks vähemalt täielikkuse väärtus, siin kaalub selle paar suurusjärku üles sisu väärtus. 
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Einsteini viimased sõnad (2018)


Kurat, nii haiget lugu saab harva lugeda! Heas mõttes, ma mõtlen. Ja "peopessa vahtimine" on mõnus :D
 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Raske piisk pilvest (2019)


Lugu käis edenedes vaikselt maha ... ja eelmistes arvustustes tehtud märkus tegelaskujude kohta on kah õige.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Tegi-tegi-tegi-tuld (2019)


 Asimoviga on tõesti vähe pistmist, kuid vist seepärast meeldiski see jutt mulle algmaterjalist enam.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
Passer-By (1957)


Hm... kas Lem luges selle jutu läbi ning otsustas kaheksa aasta pärast kondikavale ka muskulatuuri kasvatada?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Indrek Hargla
Õnnelik robot (2019)

Kristjan Sander
Sees (2019)

Arthur C. Clarke
Lunnaja põl (1965)

Siim Veskimees
Sulguvate teraskoobaste aeg (2019)

Maniakkide Tänav Joel Jans
Inspektor ja planeet (2019)

Reidar Andreson
Heategu! (2019)

Veiko Belials
Raske piisk pilvest (2019)

Siim Veskimees
Sulguvate teraskoobaste aeg (2019)

Arthur C. Clarke
Who`s There? (1958)

Margus Müür
Seitsmes kohtunik (2019)

Triinu Meres
Tegi-tegi-tegi-tuld (2019)

Arthur C. Clarke
Dog Star (1962)

Alastair Reynolds
Pushing Ice (2005)

Arthur C. Clarke
The Call of the Stars (1957)

Arthur C. Clarke
Summertime on Icarus (1960)

Arthur C. Clarke
Out of the Sun (1958)

George Alec Effinger
A Fire in the Sun (1989)

Arthur C. Clarke
Freedom of Space (1957)

Arthur C. Clarke
Rescue Party (1946)

Arthur C. Clarke
Take a Deep Breath (1957)

Indrek Hargla
Õnnelik robot (2019)

Arthur C. Clarke
Feathered Friend (1957)

Arthur C. Clarke
Special Delivery (1957)