x
Päringule {"kuu"=>"12", "aasta"=>"2019", "captures"=>[]} saadi 31 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Philip K. Dick
Flow My Tears, the Policeman Said (1974)


Flow My Tears, the Policeman Said on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on kuulsusest telesaatejuht Jason Taverner, kes satub ootamatult eks-armukese rünnaku ohvriks ja viiakse haiglasse. Ärgates avastab ta end aga viletsast motellitoast. Ta asub võtma telefonikõnesid, kuid abi ei leia ning avastab õudusega, et selles maailmas pole teda mitte kunagi olemas olnud.
 
Enne pole ta rikka, kuulsa ja geneetiliselt täiustatuna pidanud Ühendriikides eksisteeriva karmi politseirežiimi pärast muretsema. Nüüd aga peab ta kiiresti tegutsema, et mitte politsei või rahvuskaardi esimesest kontrollpunktist joonelt sunnitöölaagrisse sattuda.
 
Tema esimesest kokkupuutest politseiga õnnestub tal geniaalse dokumendivõltsija Kathy Nelsoni abil pääseda. Õnnetuseks aga taipab süsteem tagantjärele, et ringi jalutab mees, keda pole olemas. Nõnda satub ta üsna kiiresti kõrge politseijuhi, neurootilise Felix Buckmani huviorbiiti. Tegevus võtab veel omaette pöörde, kui tundub, et politseijuhi salapärane õde Alys teab midagi sellest, miks Taverneriga niimoodi juhtunud on...
 
Ma arvan, et kuigi siin loos on palju elemente, mis Dicki romaanidest üldiselt läbi käivad, on tegemist siiski tähelepanuväärse teosega. Alustada võib kohe alternatiivajaloolisest maailmaloomest - muutepunkt on toimunud millalgi 60ndate lõpus või 70ndate alguses, kui tudengite mässud Vietnami sõja vastu eriti karmilt maha suruti. Sellest alates kasvama hakanud politseiriik on toimumisaja 1988ndaks aastaks juba uskumatu haardega.
 
Igasugused väikesed taustaviited meie maailmast erineva suhtumise osas annavad palju juurde. Mõnes mõttes valitseb selles politseiriigis hämmastav vabadus, mis puutub narkootikumidesse, seksi ja erinevatesse veidratesse liikumistesse. Samuti on huvitav erinevate üliinimlike võimete eksisteerimine geenimanipulatsioonide tulemusena. Need kõik on asjad, millel loole suurt mõju ei ole, kuid mis täiendavad maailma tunduvalt.
 
Tegelased on samuti head. Taverner on ülbe meediatäht, kelle (sõna otseses mõttes) rentslisse langemine paneb aga talle peaaegu kaasa tundma. Tema peavastane Buckman on uskumatu võimuga kuid kõigub oma närvidega pidevalt sisemise kokkuvarisemise noateral. Taverneri armuke Heather on küünik, dokumendivõltsija Kathy on üsna peast segi ning salapärane Alys asuks nagu väljaspool igasuguseid ühiskondlikke norme.
 
Samas viis see kõik aga teose ainsa põhimõttelisel probleemini - ühelegi tegelasele otseselt kaasa elada polnud eriti võimalik. Ainus vähegi normaalne inimene selles jutustuses on üks kõrvaltegelasest keraamik. Kogu tegevus, ehkki hästi kokku pandud ja andekalt lahendatud, jäi seetõttu natuke külmaks ja kaugeks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Pushing Ice (2005)

H. G. Wells
Mees, kes võis teha imet (1930)


Lugesin selle brošüüri läbi eelkõige viisakusest - üks tuttav tõi mulle selle omal algatusel, sest "ma tean, et sulle meeldivad igasugused keeleküsimused ja huvitavad sõnad ja siin on iga teine sõna mingi arhaism või neologism jne". Kuidas sa ei loe, kui teine heast südamest toob... Minule see Ervin Roosi tehtud tõlge nii veider ei tundunud, kui tuttav väitis, ja ei oska siia isegi sellist näidislõiku ümber kirjutada, kus veidrate keelendite kontsentratsioon väga kõrge oleks.

Imemehe-lugu on veidi parem kui Plattner-lugu, aga ega need rohkem kui sajandi tagused humoorikad, ent (võib-olla tahtlikult?) naivistlikud jutud väga ei liiguta ega üllata. Päris nelja ei täi hindeks panna.
 

Teksti loeti eesti keeles

Margus Müür
Seitsmes kohtunik (2019)

Andrei Beljanin
Tainõi sõsk tsarja Goroha (1999)


Natuke hämmingut tekitas sinatse teose eesti keeles ilmumine. Ülevõlli keeratud slaavi mütoloogiale tänapäevase kriminoloogia meetoditega kallale minek on ju jabur-naljakas tõepoolest, aga mingit muud väärtust kui mõned naeruturtsud antud trükis ei pakkunud. Tõsi küll, ma ei oska krimikirjandust ka väärtustada. Nii et -- oli kah.
Teksti loeti eesti keeles

A.G. Riddle
Winter World (2019)


Unustage kliimasoojenemine. Põhjustel millest (esialgu) keegi aru ei saa on Maale jõudva päikesekiirguse kogus tunduvalt vähenenud. Muljetavaldava kiirusega tungib peale jääaeg. Järelejäänud osa inimkonnast koondub viimastesse vähegi elamiskõlblikesse piirkondadesse kunagistel kuumimatel kõrbealadel.    
 
Kokkuvariseva maailma keskel elab teadlane James Sinclair, kelle erialaks on bioloogia, robootika ja tehisintellekt. Kohtume temaga romaani avalehekülgedel parajasti siis kui ta kannab vanglakaristust. Meile antakse mõista et karistuse põhjustas see et teadlane ületas oma uuringutes teatavaid eetilisi piire. Läheneva maailmalõpu tõttu tundub teadlase ellujäämise võimalus vanglas suhteliselt habras, aga just siis kui asi kipub täitsa käest ära minema ilmuvad kohale mehed mustades ülikondades ja toimetavad meie kangelase otse NASAsse. NASA tarkurid on välja raalinud et Päikese võimsus ei ole mitte üleüldiselt vähenenud vaid just Maa on sattunud kosmilise külma kätte. On tugev kahtlus et tegu ei ole loodusliku fenomeniga vaid Päikesesüsteemis tegutseb keegi või miski mis on nõuks võtnud inimkonna surnuks külmutada. Dr. Sinclair kaasatakse missioonile mille eesmärk on selle fenomeniga kontakti võtta või võidelda, sõltuvalt sellest kuidas olukord kujuneb.    
 
Pealkirjast ja kaanepildist hoolimata ei ole "Winter World" niisiis mitte kliimaulmekas vaid hoopis kosmoseooper. Aga mitte selline mis toimub määratlematult kauges tulevikus ja tohutus galaktilises mastaabis, vaid üsnagi lähedases tulevikus ja seespool asteroidide vööndit. Kosmoselaevade arv mille inimkond suudab välja panna on ühekohaline ja nendega kuhugi jõudmine võtab kuid või aastaid.
 
Väga peadpööritavat hardcore SF-i siit just ei leia. Keskendutakse rohkem seiklusele, ja see on päris hästi välja kukkunud, kannatab lugeda küll. Kõige suurema etteheitena tahaksin kurta peategelaste Jamesi ja Emma üle, kes on liiga täiuslikud superinimesed - mitme doktorikraadiga, ülimalt intelligentsed, töövõimelised, suurepärased meeskonnajuhid, strateegid jne. Vägagi nagu eesrindlikud kosmosevallutajad nõukogude ulmes. Aga kuidagi suutsin ennast mitte liigselt häirida lasta (päris nõukogude kosmoseooperid olid ikka mõõtmatult hullemad) ja ilmselt võtan ka järje käsile. "Winter World" nimelt on esimene osa Pika Talve triloogiast.
Teksti loeti inglise keeles

Bryan Fields
Life With a Fire-Breathing Girlfriend (2014)


David on kergelt ülekaaluline vabakutseline progeja. Harrastab vibulaskmist, D&D tüüpi mänge ja muud ulmelist, sellega seoses kuulub sarnaste huvidega inimeste klubisse. Kui ta on parajasti teel klubisse, astub ligi erakordselt kena neiu uhkes Cosplay kostüümis, kellel on üks väide ja üks küsimus. Väide on: ma olen su välja valinud. Ja küsimus: kus need ulmikud siin kogunema pididki.
Varsti selgub, et neiu on tegelikult inimkuju võtnud lohe. No et lohede (ja muude olevuste) planeedil on küll ka inimesi, aga need on kuidagi tuimad ja allaheitlikud. Seepärast käivad naissoost lohed Maal lõbutsemas - siin jaksavad inimesed veel imestada ja imetleda. Ning kui Maal saab palju nalja, siis on lohel koju pulmalennule naastes rohkem ja elujõulisemaid mune.
Hakkavadki toimuma seiklused, algul lihtsamate vastastega, nagu tülikad naabrid, lõpuks aga pahura ükssarvikuga, kes on kohale ilmunud selleks, et Maa inimkonna arvukus umbes miljonile taandada.
Ma ei saanud hästi aru sihtgrupist. On mõnusaid kilde, millest lapseohtu lugejad aru ei pruugi saada. Ja täiskasvanute jaoks on lugu tiba nagu lapsik. Sestap ka tagasihoidlik hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke
2001: A Space Odyssey (1968)


Oh jah, neid aegu ammuseid. Mäletan, et olin jummala õnnelik, kui kuskil 1972 aastal antivariaadist Tallinnas õnnestus osta ingliskeelne raamat, mille vahelehtedel olid kaadrid filmist. Lugejat minust tookord ei saanud, kooli inglise keele tase oli masendav. Müüsin müni aasta hiljem raamatu uuesti ära. Unistus oli näha filmi. Nüüd olen vana mees ja mõlemad tehtud, nii film vaadatud, kui raamat loetud. Super vaimustuses pole kumbastki, aga 4 on mõlemad väärt.
Teksti loeti eesti keeles

T. J. Bass
Half Past Human (1971)


Half Past Human on düstoopialik ulmelugu. Teos kujutab ette tulevikku, kus praeguse tühise seitsme miljardi asemel on inimkonna hulk jõudnud kolme triljonini. Selleks, et sellise hulga eksistents võimalik oleks, on tehtud radikaalseid muutusi. Kogu Maa biosfäär on kohandatud taimse toidu tootmiseks (ebaefektiivsed loomad on ammu kadunud) ning inimesed on põllumaa kokkuhoiu huvides surutud sügavatesse maa-alustesse šahtlinnadesse, mida kutsutakse Pesadeks.
 
Selleks, et sellistes massides elamine võimalik oleks, on Pesade inimesi aja jooksul geenimanipulatsioonidega töödeldud, et loomupärast agressiivsust vähendada. Tulemuseks on aga ka uudishimu ja algatusvõime langus, mitmed füsioloogilised muutused peale selle. Siiski elab maapinnal veel käputäis algseid inimesi, kuid kuna Pesade elanikud peavad neid kahjuriteks, kütitakse neid kui loomi ja nad peavad hakkama saama kiviaegse tehnoloogiaga.
 
Lugu jälgib peamiselt kahe peategelase, Tinkeri ja Mosese tegevust, kui erinevad põhjused sunnivad neid Pesast põgenema ning kuidagi maapinnal hakkama saama. Lisaks aga sekkub maapealsesse tegevusse ka salapärane robot, kellel tundub olevat mingi oma eesmärk...
 
Ma pean ütlema, et see selle raamatu lugemine oli üsna vastuoluline kogemus. Autorit peab tunnustama selle eest, et ta võttis mingil ajal oluliseks teemaks olnud ülerahvastuse-hirmu ja keeras selle oma töös nii täielikult maksimumi kui võimalik. Kolm triljonit on täiesti kujuteldamatult suur number (hetkel on näiteks kogu maailmas umbes niipalju puid, kui viiteid uskuda).
 
Samuti on autor näinud päris palju vaeva bioloogia ja füsioloogia teemadega, mida pikalt lahatakse. Tema taust arstiteaduses on hästi märgata, kuigi tema omapärane stiil kasutada maksimaalselt meditsiinilist erialasõnavara absoluutselt kõigest rääkides hakkab mingil hetkel tüütama.
 
Samas, kui maailma ülesehitus on huvitav, siis suurem osa raamatu reaalsest tegevusest oli üsna sisutühi. Maapealsete kiviaja-inimeste vastandamine maa-alustele Pesa elanikele tundus üsna kulunud võttena, keskendumine ainult Pesa elule oleks minu arvates tulemust palju parandanud. Lõpplahendus (mis oli roboti salaplaaniga seotud) oli üsna ettenähtav ja lame.
 
Selle teose tõmbabki minu jaoks üsna napilt positiivsele poolele ainult maailmaehitus. Tegemist ei ole labase düstoopiaga, vaid läbimõeldud ja suhteliselt heatahtliku süsteemiga, mis püüab lihtsalt kolmele triljonile inimesele piiratud tingimustes maksimaalselt heaolu pakkuda. Õudust tekitab siin peamiselt meie praeguse elu kaugus sellest ning mõned loogilised tabuteemad (näiteks institutsionaliseeritud lapsetapp ja kannibalism).
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

H. G. Wells
The Shape of Things to Come (1933)


"Tulevase maailma pale" on kummalise ülesehitusega raamat, jäädes kuhugi ilukirjandusliku proosa ja futuroloogilise esseistika vahepeale. Dialooge ja muud ilukirjandusele omast on siin vähe, küll aga on siin rohkelt tulevikuajaloo kirjeldusi ning peatükkide kaupa ühiskonna ja ajalooteemalist targutamist. Paljude ulmefännide jaoks seostub see raamat ilmselt klassikalise Briti ulmefilmiga Things to Come, ent filmi näinutel ei tasu selle põhjal raamatule ootusi seada, tegu on üsna erinevas võtmes teostatud asjadega. 
"Tulevase maailma palge" raamjutustus on üsna ilukirjanduslik. Wellsi alter ego kätte on sattunud äsjasurnud diplomaat Philip Raveni "unenäoraamat", mille too on kirja pannud unesnähtud tulevikust pärineva ajalooõpiku põhjal ja milles on kirjeldatud inimkonna ajalugu järgneva 173 aasta (1933-2106) jooksul. Raveni kirjapandi moodustabki "Tulevase maailma palge" teksti põhiosa. Aastakümnete pikkuseks veniv Suur Majanduskriis (mis raamatu ilmumise ajal 1933. aastal veel vaibunud polnud), apokalüptiliste tagajärgedega tulevikusõda koos rohke mürkgaasi kasutamisega, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine ja sotsialistlik-utopistliku tulevikukorra ning "moodsa riigi" sünd tänu postapokalüptilise maailma taevalaotusi valitsevale "lendurite diktatuurile"...
Kui nii tuntud kirjanik nagu Wells on kirjutanud nii põhjaliku ja mastaapse tulevikuteemalise raamatu, nagu "Tulevase maailma pale" seda on, ent see raamat on sellest hoolimata ulmelugejate seas nii vähetuntud, siis peab sel vähetuntusel loogiliselt võttes mingi põhjus olema. Kahjuks see põhjus ka eksisteerib: enamiku raamatust võtab enda alla tüütu ajast-ja arust sotsialistlik-utopistlik targutamine, mida lugeda on umbes sama põnev kui nõukogudeaegse "ideoloogilise kirjanduse" igavamat osa. Üksikud ilukirjanduse võtmes kirjapandud poeetilised kirjeldused postapkalüptilisest tulevikumaailmast seda muljet ei päästa ja kokkuvõttes on tegu üsna vaevaliselt seeditava lugemiskraamiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
Rescue Party (1946)

Arthur C. Clarke
The Collected Stories (2001)


Mõne pisema venna täielikul jutukogul oleks vähemalt täielikkuse väärtus, siin kaalub selle paar suurusjärku üles sisu väärtus. 
Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke
Out of the Sun (1958)

Arthur C. Clarke
Summertime on Icarus (1960)

Arthur C. Clarke
Dog Star (1962)

Arthur C. Clarke
Who`s There? (1958)

Arthur C. Clarke
Lunnaja põl (1965)

Arthur C. Clarke
Passer-By (1957)


Hm... kas Lem luges selle jutu läbi ning otsustas kaheksa aasta pärast kondikavale ka muskulatuuri kasvatada?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
The Call of the Stars (1957)

Arthur C. Clarke
Freedom of Space (1957)

Arthur C. Clarke
Take a Deep Breath (1957)

Arthur C. Clarke
Feathered Friend (1957)

Arthur C. Clarke
Special Delivery (1957)

Maniakkide Tänav
Kassilausuja (2019)


Mant tõmbas mu osavasti „lõksu“ – Ats, Helina ja kassipoeg – no mis saaks sellise kenakese alguse juures valesti minna. Ja kui siis veel Atsi sõbraliku olemise pealt „mask maha langeb“, on intriig ka õhku visatud. Ja oh seda üllatust – korraga sattun kokku meenutusega vanast tuttavast – deemon Pasdefist, keda tutvustati loos „Ärge avage kirste“. Ma olen juba autoril nö peos ja loen põnevusega edasi, mis möll siis nüüd lahti peaks minema?
 
Noh – kapitäis karpe kassidega, kuse- ja laibalehka on siin omajagu. Natuke maagiat kah. Ilmselt ei ole see lugu sobilik nõrganärvilistele ja kassiarmastajatele...
 
Lugu siis sellest, kuidas Ats peab võitu saama järjekordsest deemonist. Ja mõni üllatus on samuti varuks. Nagu Mandile kombeks: kui juba jalg on gaasipedaalile vajutatud, siis surutakse see kasvõi läbi põranda, võidukalt lõpuni välja. Hullu moodi tahaks viriseda, aga eriti ei oskagi... Noh – sarnaselt looga „Ärge avage kirste“ on deemonile mingi jabur nimi välja mõeldud – Sooru, kõlab ka poole kohaga nagu mingi räämas kõutsi hellitusnimi, mitte miski vägeva ja ohtliku deemon-eluka aukartustäratav nimi. Ja nüüd on juba see tunne, et olen lugenud kangelase saamislugu (eelmine oli justkui eellugu), millele nüüd peaks siis järgnema seriaal „Ats ja Helina – maavillased deemonikütid“ või midagi sellest repertuaarist. 
 
PS. Ma olen ilmselgelt koerainimene... Aga midagi on nendes viimase aja kassilugudes :D
Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist
Külaline (2019)


Sihuke paraja kiiksuga jutt. Lihtsam on ilmselt öelda, millega ma rahul ei ole. Ei ole rahul sellega, et jutt on läbivalt selline natuke umbmäärane, muudkui vihjab ja vihjab. Esimeste lõikude juures balansseerin parasjagu sellel piiril, et kas mittemeeldimine on nii suur, et jätan pooleli või pole veel päris nii suur ja loen edasi. Siis kuskil umbes kolmandiku peal enam ei taha pooleli jätta – huvitav hakkas. Nii lühikese jutu puhul võiks huvitav hakata esimestest lausetest peale. Ja noh – ausaltöeldes pettis autor mind päris hästi ära. Selle eest plusspunktid. Ma ei saa ilma liigselt sisu ja üllatust reetmata rohkemat öelda, kuid ma tõesti ei arvanud, et siin on see lugu jälle siis. Ja siis veel teist korda pettis autor mind ka ära – ehk siis mina sain kaks üllatust.   
 
Spoilerdamata on suht-koht raske midagi sisust rääkida. Lugema peaks. Aga olgu siis öeldud niipaljukest, et tegemist on jutuga, mis antakte edasi ühe neljajalgse eluka perspektiivist. Aga mitte ainult.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Looveer
Kelle kehas (2019)


„Kelle kehas“ on krimiõudukas. See oli üks esimesi lugusid, mida jutuvõistluse töödest lugesin ja esimesi, mille juures tekkis tunne, et sooh – võibolla ei olegi see lugemine nii lootusetult jube töö kui ma kartsin? (Hirmud olid suured ja seejärel positiivne emotsioon suur ja üldse palju suuri tundeid ja palju sõnu jne.) Minu meelest on see päris nutikas jutt, kus võibolla õige veidi-veidi jääb vajaka keskse idee nö töömehhanismi selgitustest. Kõik on lihtsalt nii seepärast, et autorile tundus nii õige ja hea. Seda võib ka nii vaadelda, et vähe ulmet, rohkelt sürrealismi.
 
Hästi teravalt tahaks kritiseerida kaht nüanssi tekstis – esiteks 4-promillise joobega ei kakle keegi enam niiväga. Olgu, ulmeloos pole võimatu, et see kuulub mingi X-faktori hulka, psiivõime kui soovite. Aga siis tuleks sellele tegurile mingi kaalukeel anda. Kui see tähistab lihtsalt „maani täis“ seisundit, siis on autor lubanud endale kahetsusväärse libastumise. Teine teema on puhtalt keeleline, mis õnneks on Reaktori keeletoimetuse kangelasliku töö tulemusel likvideeritud. Originaalis oli siin tekstis ’seeriamõrvar’ mitte ’sarimõrvar’. Samuti oli tundmatu naise asemel kasutatud väljendit Jane Doe. See, et ma need konkreetsed näited keelekasutusest välja otsin, ei ole mitte autori hurjutamiseks (minupoolest vt lõpust punktiskoori tekstile kui tunned, et ma vajan rehabiliteerimist), vaid on õppekoht. Need kaks terminit on näited eestikeelsest lugemispeetusest koosmõjus Hollywoodi toodangu üledoosiga. Ja keeletoimetajad on kusjuures mulle öelnud, et ma puistan uljalt anglitsisme (ma ise enamasti ei saa sellest aru, sest eesti keeles sõnade järjekord ju tähtis pole eriti, eksole) ja teistes kohtades olen pidanud võtma teadmiseks kriitika, et mu jutt on nagu filmistsenaarium või väga filmilik. Selle välja toomise mõte on illustreerida asjaolu, et ma pole ise midagi „puhas poiss“ selles samas keelereostamises, mida siin kritiseerin; tegemist on meie kultuurmaastikku rängalt laastava epideemiaga, mis – väikerahva staatust arvestades – on ajalooline paratamatus, millega võitlemiseks võibolla väga palju vahendeid polegi...
 
Vaatan oma märkmeid kevadise lugemise ajast ja sealt leian: lõpus oleks ikkagi veidi tahtnud mingitki selgitust, kuidas see kõik toimida võiks – olgu või mingit demonoloogiat või kvantvärki või tont-teab-mis-parateadust. Hetkel on jutt täitsa hea, meeleolukas, ilma liigse ballastita, kuid kõik on lihtsalt nii nagu on, sest autor arvab sedasi hea olevat. Sürreaalne on see lugu pigemini, mitte ulme.
 
Nüüd on siis ära avaldatud ja mul on hea meel.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Ärge avage kirste (2019)


Õudusjutt ühest kirikust päästetud preestri käes olnud kirstust välja pääsenud kurjast vaimust ja mis kõik edasi sai… Tänavale omaselt tempokas jutt, ei mingit ülearust möla, kõik käib siuh-säuhh, pika sammuga ja lugejale ei anta õieti korraks hingegi tõmmata.
 
Mida heidaks tekstile ette? Alustuseks deemoni nimi Pasdefi – Eestimaises setingus jutu puhul oodanuks kasvõi midagi kodukootut. Ei suuda mina sellest mingit tähendust välja lugeda. Aga deemonite nimed reeglina ikka tähendavad midagi. Nõid korra justkui vihjab, et Pasdefi tähendab „kurja saatust“, aga no ei saa mina aru, mispidi eesti, vene, ladina või mõnes surimuri-keeles Pasdef võrduks kurja saatusega. Ja siis tegelikult ilmselt keeletoimetuslik probleem – on’s see nimi siis Pasdef või Pasdefi? Kohati jääb mulje, et nimetavas käändes käivad tekstist läbi mõlemad. Siis kõik see triangel-aktsioon, mis seal toimub… Väga lihtsalt käib kõik see deemoniga võitlus neil. Korraks ka ei tekki tunnet, et asi on jama, peategelased ehk ei pääsegi. Ja ausalt öeldes – Ivo on ikka üks rõlge molkus küll kui saadab deemoni oma paarimehele kraesse. Sealt maalt on mul raske talle kaasa elada. Leian end lootmas, et tegelikult saaks ta ise täpselt seda, mida teisele korraldas. Mis hea pärast peaks tema pääsema? Et kui tahab olla õudusjutt, siis happy end ei sobi mingist asendist.
 
Veel häiris mind see, et suur osa dialoogist ei sisaldanud viiteid sellele, kes mida ütles. Nõus – see muudaks teksti natuke aeglasemaks, kohmakamaks. Aga võimalik, et ka kiirustamisega üle pingutamine tekitabki pigem sellise B-kategooria madina mulje – õudus mõjukski õudsemalt kui antaks aega atra sättida, krutitaks pinget, loodaks õhustikku, oleks pöördeid ja ootamatu lõpplahendus jne.
 
Arusaadavalt on tegemist kohendatud tekstiga kuskilt kaugminevikust, aga kui juba hakata vana asja meelde tuletama, siis selleks, et lugejale silmad pähe jääks, võiks natuke rohkem 21.sajandisse seda lugu tuua.
Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas Joel Jans
Mister Higginsi õpetus (2019)


Lugu, mida ma kvalifitseeriksin kui sotsiaalset satiiri. Samuti võiks seda lahterdada nn tuumapungiks. Perekond sõidab Californiast New Yorki muuseumi külastama. Ees ootab üllatus. Lühike, hoogne tekst, natuke anekdoodi tunnustega. Kuigi kui tõsiselt järele mõelda, siis on see vägagi sünge ja morbiidne maailm, mis lugejani tuuakse.
 
See anekdootlikkus ja mingi kohati täiesti ajuvaba (ülevõlli) jantimise kokku kirjutamine on Joel Jansi loomingus (niipaljukest kui ma seda lugenud olen) üks kandvamaid elemente. Head ja lahedat nalja on raske kokku kirjutada – seda toredam, kui see õnnestub. Jüri Kallase osalus-määra ei oska välja destilleerida, mitte et peakski. Küllap autorid jagavad tunnustuse kahepeale ilusti, sõbralikult ära.
 
Kui millegi kallal üldse iriseda tahaks, siis ikka jätkuvalt selle üle, et heade lugude juures on kange tahtmine maailm-ja-mõnda teemal rohkem saada, kui pakutakse.
Teksti loeti eesti keeles

Johannes Kivipõld
Universumi ahvid (2019)


Tuleb tunnustada autori püüdlust jutustada suure ambitsiooniga pikka lugu. 12+ tuhat sõna ja Reaktori versioonis on veel mõnisada lisandunud. Lugu ise on siis sellest, kuidas inimkonnal on tekkinud kontakt võõrtsivilisatsiooniga kosmosest ja toimub esimene ekspeditsioon nende võõraste kodumaailma.
 
Esimene emotsioon on, et mis tõeliselt nõme pealkiri on jutule pandud. Ei teagi, miks see nii mõjub... Lihtsalt. Mina ei suuda teksti sisusse niivõrd süüvida, et ma selle tähenduslikkusest aru saaksin – isegi arvestades, et märksõna käib jutust läbi.
 
Jutt on suht ladusalt kirjutatud. Võibolla õige veidi on selline venitamise maik man, kuidagi intensiivsem või tempokam oleks parem. Minu mõte võistlustöö lugemise aja oli: tasuks üle vaadata selle mõttega, kas saab midagi välja visata, mis päriselt oluline pole. Paraku väidab minu tekstiredaktor, et jutu algusesse on Reaktori versioonis tublisti sõnu lisatud ehk siis tempot on veelgi maha krutitud.
·Faktidest – on Amazonase jõgi ja on selle piirkonna geograafiline nimetus Amasoonia. Ei ole sellist asja nagu „vihmapilved Amazoni kohal“. Kui just ei peeta silmas sellenimelise firma peakorterit – kontekst siiski välistab selle võimaluse.
 
Omaette küsimus on, kas kontaktist maavälise eluga õnnestuks parima tahtmisegi korral vaikida mitu aastat...? Asjaolu, et Wikileaksid jmt pole suutnud senimaani paljastada mingit valitsuste vandenõud reptiilsete tulnukatega koostöö varjamisest viitab minu meelest eeskätt sellele, et taolist vandenõud lihtsalt pole olemas. Antud teemal kõige usutavam põnevus/ulmejutt keskenduks eeskätt sellele, kuidas vandenõu paljastatakse.
 
Välise nimel Jõur võiks olla ka mingi tähendus. (Hea küsimus üldse – miks ’välised’, mitte lihtsalt ’tulnukad’?) Point selles, et hetkel kõlab see väga eestipäraselt – aga miks peaks? Lihtsalt tingituna autori suvast ja/või suutmatusest midagi teistsugust välja mõelda? Samas on autor näiteks võtnud vaevaks estronaudi olemasolu selgitada – see ei ole asi iseenesest, vaid asi loogilise põhjusega.
·Kirstu pardal oleva pommi teema kipub veidi võssa kiskuma – esiteks, miks pidanuks Jõur sellest teadma ja delikaatselt vaikima? See oli selge usaldamatuse tunnus. Teiseks – mehhaaniline süütemehhanism kõlab ikka tõsise arhaismina. Olgu siis juba 'päästik' – praegu mõtlen lugedes mustast ümarast kerast, mille ühest otsast vaatab välja süütenöör ja siis paneb Road Runner sellele tule otsa, et Koiott õhku lasta...
 
Tegelikult on esimene ca 1/2 jutust üks suur infodump ja midagi õieti ei toimu.
 
Nii pika teksti puhul oleks juba peatükkideks jagamisest abi. See on muidugi minu täiesti personaalne kiiks – on ju terveid kõrgelt tunnustatud romaanegi, mille struktuuris pole peatükkidest ja osadest halligi.
 
Kogu see Oliveri kõhklus, mis neist saab kui nad Väliste kodumaailma jõuavad, ei mõju veenvalt. Iga intelligentne tsivilisatsioon, mis saadab välja uurimisjaamu, annaks nende "piloodile" ka mingisugusedki volitused terviku eest kõnelemiseks. Vastasel juhul poleks kontaktil ju suur mõtetki... Või noh, mingil hetkel tundus see teema kuidagi totter.
Täiesti lambist mainitakse teksti keskpaigas, et kuskil galaktikas luusib ringi mingi paha/kuri tsivilisatsioon (kas siit aimub Bobverse'i mõjutusi?) ja siis jäetakse see kontseptsioon tükiks ajaks unarusse.
 
Loo teises pooles kruvitakse pinget üles, on konflikte, tekkib nö kriis ja jõutakse selle lahenduseni.
 
Minu jaoks on suurimaks probleemiks loole valitud lõpplahendus. Olgu – ma saan aru, et võib küll jah niimoodi ka, võibolla annabki mingi olulise reaalsuse nüansi juurde. Aga... Ma olen siiski väga pettunud! Minu jaoks tegi see tühiseks suure osa sellest eelnenud headusest. Et noh – pole nagu „see päris“ enam.
Teksti loeti eesti keeles

Paavo Helde
Uluru (2019)


Jutt Eestist Austraaliasse UFO-sid otsima läinud tüüpidest. Minu esimene emotsioon seda juttu lugema asudes oli, et UFO-kütid ei sisenda enesekindlust "hea ulme" osas.
 
Esimene ca 1/3loost on lihtsalt kulgemine kuskil Austraalia tühermaal - mida pole on ulme. See iseloomustab minu kui lugeja kannatamatust – ei ole aega nuppe sättida, ei ole – jutt kihutab lõpu suunas nagu laupkokkupõrke kursil võidusõiduauto müüri poole. Aeg on asuda „asja“ juurde!
 
Emu alla ajamine ja segase jutuga tüdruku ilmumine ei kvalifitseeru minu silmis (piisavalt) ebatavaliseks juhtumiks. Kui tahta nt mingit X-files'i stiilis episoodi, peaks kohe alguses "andmiseks" minema.
 
Sellel kohal, kus hakkab korralise sotsiaalpoliitilise süsteemi kirumine ja "analüüs" stiilis "niinimetatud ametlikud valitsused ei esinda enam ammu oma rahvaste huve ja on moondunud omavahel rivaalitsevateks parasiitorganismideks, mis käituvad oma primitiivsete ja agressiivsete reeglite järgi, millel ei ole mingit pistmist nende rahvaste heaoluga, keda nad nagu peaksid esindama" hakkab minu viitsimine selle tekstiga tegeleda sootuks ära lõppema.
 
Teises pooles võtab lugu natuke konkreetsema pöörde ja ma kannatan ilusasti lõpplahenduseni ära. Mis kõige naljakam – omas jaburuses hakkas see jutt lõpupoole mulle isegi natuke sümpaatsemana tunduma – umbes nagu mingi endid väga tõsiselt võtvaid idioote kujutav komöödia. „Uluru“ on hea näide väheke absurdini viidud jutust. Seejuures ei tohi tõlgendada minu kriitikat „Uluru“ komöödialikkuse aadressil selliselt, et ma põhimõtteliselt „mingeid naljalugusid“ kõrgelt ei hinda. Kui on ikka hästi tehtud huumor, siis on see väga hea. Lihtsalt – hästi tehtud ja ponnistatud huumori vahel on suur ja sügav kuristik, mille ületamine nõuab annet ja ilmselt ka head õnne. 
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav Joel Jans
Kosmose pikk vari (2019)


See koht, kus siis 3.5 ei ümmardu päriselt 4 peale välja. Tegelikult on mu meelest hää raamat. Nagu öeldud - ilmselt eesti ulme kõige kosmilisem teos. Lakooniline, sirge ja karge seiklusjutt. Mastaapi on, ideid on. Mida napib on ehk tegelaste kultuurkiht. Selliste mastaapidega loo puhul rohkem draamat ja ehk ka traagikat oleks tarvis. Ma tean küll Mandi kreedot, et viimistlemise käigus tuleb palju ja soovitavalt veelgi rohkem tekstist välja rookida, aga kuskil maal on piir, kus triloogia jagu materjali surumine üheks kolmesaja-leheküljeliseks romaaniks teeb sellele loole tänamatult palju haiget. Rohkem ongi mõnikord see, mis ta on - rohkem ja parem :)
 
Ehk siis tehtagu järgmine kord paremini. Oskust on küll.
Teksti loeti eesti keeles