x
Päringule {"kuu"=>"12", "aasta"=>"2017", "captures"=>[]} saadi 69 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Piret Frey
Kõik kivide pärast (2017)

Dani Adler
Juhtmevaba armastus (2017)


Üldiselt krimijutt, aga ulmeline osa ka kenasti olemas. Jah, hästi kirjapandud, kohe näha et pole esimene katsetus.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik (2015)

Siim Veskimees
Vihapõletus (2017)


John Scalzi "Vanamehe" sõda on koos oma järgedega ilmselgelt vajutanud ulmemaastikule igavese lahmaka jälje. Väga südametunnistus ei piina kui spoilerina selle siia niimodi välja ütlen, et selle loo tegevus toimub millalgi pärast "Human Division" ja "The End of All Things" sündmusi.
 
Inimkond ja Kolooniate Liit ja Maa on toredasti (niivõrd-kuivõrd) ellu jäänud. Konklaavi nimetatakse siin Ümarlauaks (pole eestikeelseid tõlkeid lugenud rohkem kui "Vanamehe sõda" - vbl on sealgi Konklaav selliselt tõlgitud...), kehtib jätkuvalt mingi piirang koloniseerimisele, mida ühel või teisel määral rikutakse. Ja loomulikult tahtmise, vajaduse ja sunni (või mingi kombinatsiooni neist) pärast mõistusega rassid sõdivad omavahel.  
 
Inimkonna hulgas on ka neid, kes päris arutult ei soovi tulnukaid nottida. Ja siin võibolla astub lavale Veskimees ise sellega, mida ta nimetab ühiskonna modelleerimiseks - ehk siis mulle tundub, et ta on proovinud Scalzit "õigeks kirjutada". Omal kummastaval moel tundub see umbes sellise tegevusena, millega näevad vaeva tänasel päeval ilmselt ilma formaalse hariduseta teoloogid ja islami tõlgendajad ja muidu veidi peast soojad religioossed fanaatikud, kes püüavad inimestele üle maailma selgeks teha, mida religioonide rajajad "tegelikult silmas pidasid" ja "kuidas asjad tõesti need kõige õigemad ja pühamad oleksid".  
 
Seal, kus Scalzi on jõudnud järelduseni, et üksteise nottimine on viljatu ummiktee ("The End of All Things" toob igapäevaelust kohati päris selgelt sisse nii Vietnami, Iraagi kui Afganistani sõja vastased meeleolud), visandab Veskimees läbi oma tegelaste mõtete võiduka verise teekonna universumi valitsejateks ja kõik, kes teisiti mõtlevad, tembeldatakse nõrkadeks ja ebaolulisteks...  
 
Loo enda seisukohalt on tegemist küllalt huvitava kohtumisega Kolooniate Kaitsejõudude kõrge sõjaväelase ja inimestega sõjast oleva tulnukarassi kõrge esindaja vahel ning küsimuseks on, miks inimesed näiliselt põhjuseta selle tulnukate rassi suhtes järjepidevat genotsiidi rakendavad. Olgu siis natuke lugeja enda avastada, mis seal taustal on. Niisugusena on tegelikult tegemist isegi päris hea "Vanamehe sõja" maailma laiendusega. Ma ilmselt pole piisavalt pädev tõmbama piire fan fiction'i ja selle päris kirjanduse vahele. Kuri kahtlus on arvestades selle Algernoni numbri sisu, et seegi jutt on siiski fan fiction. Noh - piisavalt hästi tehtud, et saada hindeks "3". Kirjaniku vaba voli oma lugu üles ehitada nii, kuidas talle endale parem tundub, aga minu meelest on need kaks tüüpi seal vannis mõnulemas ja toimunu üle arutlemas täiesti kasutu ballast. Ehk siis milleks esitleda seda põhilugu justkui kaudselt, ümber nurga? Miks mitte teha täiesti aus ja häbenematu fan fiction...?
 
PS. Huvitava parralleeli leidsin veel ka Kunnase "Gort Ashryniga". Aga eks mingid motiivid ongi nii Kunnasel kui Scalzil sarnased: inimkond kosmoses tulnukatega ellujäämisvõitlust pidamas; kloonimised ja teadvuse ülekandmised ja tehisinimeste loomine... Ja veel mõned teisedki.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost (2017)


Pealkiri on liiga pikk et ühe korraga meelde jääda, aga mõte paistab vist olevat, et progress on siiski võimalik, isegi kui ühiskonnakorraldus jätab esmapilgul masendava mulje. Natuke keeleeksperimente, nagu eelmine arvustaja juba mainis, noh, see hoiab lugeja vähemalt lugemise ajal virgena. Kirjutatud on, nagu oleks tegemist osaga mingist suuremast kirjatööst. Vabalt võib see jutt kuidagi olla seotud autori äsja ilmunud romaaniga "Lihtsad valikud", kuigi ma viimast veel lugenud pole, ja seega täiesti eksida võin. Miski meenutas ka natuke Orson Scott Cardi "Surnute eest kõnelejat", aga seegi seos on kaudne ja üldsegi mitte kindel. Kirjutatud siiski hästi, lugu voolab ühtlaselt ja suuri katkestusi pole, kui üldse.
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Venuse sünd (2017)


Kummardus Lovecraftile. Jutt kunstitudengi ja maali omavahelisest suhtest.
 
Nii vähe kui ma Lovecrafti olen lugenud, siis stiililt ja sisult täitsa tuttav tunne. Ladusalt kirjutatud asi. Ainus koht, mis pani kulmu kergitama, et kuidas siis nüüd niimoodi oli jutustaja ütlus “ma ei hakka seda kirjeldama”. Hea küll, detaili minek oleks jutu toppama jätnud, vbl autor ise ka ei osanud  detaile anda, aga niisugusena jättis lihtsalt lohaka mulje. Oleks eeldanud elegantsemat liugu laskmist.
 
Ja noh - õudne ka polnud. Nagu see vähene Lovecraft, mis olen lugenud, pole õudne. Ei tea, kas on asi selles, et fantaasiates on päris elu õudusi juba raskevõitu ületada; võib-olla aga hoopis on asi selles, et “koll voodi all / kapis / koopas jmt kohas” lakkas olemast õudne umbes 10-12 aasta vanuses. Õudne on ikka asi, mille esinemise tõenäosus on nullist oluliselt suurem. Ahvenamaa asemel Pärnu randa eksinud suur valge hai oleks palju jubedam. Aga see oleks olme, mitte ulme :)
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Epithalamium (1995)


Ei mäletagi, kas ja millal ma Zelaznyle nii madala hinde oleksin pannud. Pealegi pole tegemist sahtlinurgast leitud mustandiga, mis oleks vabalt võinud sinna jäädagi. Siiski, mingi temaatilise kogumiku jaoks kirjutatud asjad kipuvad samuti viletsakesteks jääma, selle kohta on nüüd ka kohalikust ulmest piisavalt näiteid.
 
Niisiis, kirjutatud kogumikule "Fantastic Alice" ja arusaadavalt on tegemist sama Alice'iga, kes valge küülikuga seikles ja peeglitaguses maailmas käis jne. Kõrvaltegelastena on mängus hulk Carrolli tegelaskujusid ning nende sekka on Zelazny poetanud teist samapalju niisama veidraid tüüpe omalt poolt. Aga istub siis vanaks jäänud Alice üksildaselt teed joomas ja mõtleb, et pole elus nagu suur midagi teinudki. Elab ta Ärtuemanda (ja tillukese Ärtukuninga) riigis, aga monarhid valitsevad seal vaid formaalselt, tegelik võim on asevalitsejaks vormistatud deemoni käes. Too on suutnud vangistada isegi Luciferi, kes suudab küll vahel välja murda, kuid võetakse siis jälle kinni.
 
Pärast mitut peamiselt nimede ja laulmisega täidetud lehekülge sekkub jõuluingel, deemon kihutatakse minema, Alice saab taas nooreks ja abiellub Luciferiga, et siis koos hakata deemonist lörtsitud maad jälle korda tegema. Et selline lugu siis.
Teksti loeti inglise keeles

Andrei Samoldin
Joroski öö (2014)

Andrei Samoldin
Müür (2017)


Lugedes ei saanud kuidagi ümber tundmusest, et seesinane asi on vähemasti hingesuguluses "Joroski ööga" kui mitte otseselt samasse maailma (siiski teine aeg ja koht) kirjutatud jutuga.
 
Tundus selline päris autentne sõdurijutt. (Vaid korraks tekkis küsimus, et kas ikka tehtaks nii... Kuid see pole üldsegi oluline.)
 
Müür poolitab Euroopat, joostes läbi Kesk-Eesti. Ja mis seal siis ühel kui ka teisel pool toimub. Vaatenurk on küll väga piiratud jutustaja silmavahe laiusega, aga siinkohal toimib see hästi.
 
Ei kujuta ettegi, kas asi saaks veelgi parem kui ümber jutustatud dialoogi asemel oleks päris dialoog? Kui jutustuse asemel sellest, mis ja kuidas oli, näitaks autor reaalajas juhtunut... Natuke jäi see stiilivalik hinge kraapima ja nii läheb maksimumist mõni pügal maha. Igal juhul hästi tehtud.
Teksti loeti eesti keeles

Georg Zauner
Die Enkel der Raketenbauer (1980)


Ohsajuudas, nagu Toots ütles. Kõigepealt olgu Baas kiidetud, muidu ma polekski ehk selle raamatuga iial kohtunud. Rauxi arvustust nähes hankisin endalegi ühe eksemplari, ja selgus, et seda enne käest panna ei saanud, kui tagakaas vastu tuli. Rauxi arvustuses on kõik oluline öeldud... sisu näiteid võiks nii kaua tuua, kuni terve raamat oleks ümber jutustatud.
Kuid minagi ei saa jätta. Teise tsivilisatsiooni muinasjuttude (elasid kaks hìiglast... jne) kõrval avaldas muljet koht, kus seletati, kuidas kauged eellased oma FAU-WEEH-desse võluainet kallasid.
Njah, naerda pole siin midagi, nagu ütles kunagi üks klassijuhataja, kes lastele Gruusia rahvamuusikat tuvustas, kuid oli kogemata grammofoni 33 asemel 45 p/min käima pannud. Raamatut lugedes hakkasin mõtlema, et seal kirjeldatud teed saame ka igasuguse tuumasõjata käia. Süvendagem veel pisut teadusevaenulikkust ja pealiskaudsust -- ja lähebki. NASA on juba vihjanud, et neile käib Saturn V taasehitamine üle jõu...
Teksti loeti saksa keeles

Arthur C. Clarke
The Lion of Comarre (1949)


Lõvist oli kahju - mis inimesed küll loomade kuningaga teinud olid! Peategelase otsiv vaim mulle meeldis. Aga need mäkkaiverlikud tööriistakastid on vist ka mingi ajastu märk, minu jaoks siiski natuke naljakas lisavürts, mis lugu tervikuna nõrgemaks ei muuda.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg Reidar Andreson
Päästa meid kurjast (2017)


Haa jah, hea lugu, ja päris ulme. Tunnelirotid ja bakterid, see mulle meeldis. Usun siiski et autorid on võimelised enamaks.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Meie külas nähti imet (2017)


Lugu on tugev, vähemalt neljavääriline. Esitus on humoorikas, isegi anekdootlik. Karakterid algul stereotüüpsed, hiljem keeratakse vinti peale, nii et lugege parem ise. Meeldib et tegevus toimub Eesti maapiirkonnas, üsna usutavad kirjeldused, enamasti.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
The Star (1955)

Arthur C. Clarke
The Nine Billion Names of God (1953)

Arthur C. Clarke
Time`s Arrow (1950)

Arthur C. Clarke
Hide and Seek (1949)


Eelarvustajatele -- kosmoses sõdimisega on siin vähe pistmist. Mina sain loost nii aru, et "size doesn't matter", ja mõistus on käsivarrest (Dumas) alati üle.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
History Lesson (1949)


Vaimustav lugu, mis justkui ei tahaks käima minna ja võib mõne klikiinimese liiga vara eemale peletada. Kuid puänt on kogu kulutatud aega tuhandekordselt väärt. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov
Foundation (1951)

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Put na Amalteju (1960)


Puhas meelelahutus, ega see viit väärt polegi, aga vähemat ka mitte. Žilini debüüt.
Prantsuse raadioastronoom (õigemini tema vene keeles suhtlemine) tekitas minus miski seose Simaki tulnukate keelekasutusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Piknik na obotšine (1980)


Eelkommenteerijad on loo juba piisavalt lahti rääkinud, aitab.  Minu jaoks Vendade tippu kuuluv teos. 
Ja palun ärge hakake siin Tarkovskist rääkima. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Trudno bõt bogom (1964)


Vapustav raamat. Nii teismelisele kui pensionieelikule, kõik vahepealsed astmed kaasa arvatud. (Tean isiklikust kogemusest).
Suured humanistid Vennad kujutavad kohutavalt täpselt maailma, kus humanismiga pole ***agi peale hakata. Ja seda traagikat, mis saadab katseid humanismiga midagi peale hakata.
Ahjah, siis on veel progressorluse teema (vt. kas või Rumata vestlust Budahiga).
Ja siis on veel "musketärilugude" teema. Muide, Vennad algul tahtsidki lihtsat keskaja-bojevikku kirjutada, aga õnneks ei tulnud välja.
Lugesin ta just vene keeles üle ja leian, et Ralf Toming on väga hea tõlke teinud.
Kss parim Strugatskite raamat? Ei tea, Ponedelnik... on ka olemas... Kuid need on nii erinevad, et võib erandina ka kaht parimat lubada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Popõtka k begstvu (1962)

Roger Zelazny
Come Back to the Killing Ground, Alice, My Love (1992)


Elab tollal veel Konstantinoopoli nime kandnud linnas jõukas kreeklane, kellele meeldib oma uhke elamu aias töötada. Ühel kenal päeval katkestab ta sellekohase tegevuse aga teenija teatega, et üks kena daam palub vastuvõttu. Ning kasutas seejuures mitte nime, mille all naabrid kreeklast tunnevad, vaid seda teist. Nii et tööasjad, ohkab kreeklane. Selle teise nime all on ta palgamõrtsukas, kes võtab ette vaid kõige raskemaid, ent ka tasuvamaid töid. Daam näib sellega kursis olevat, igatahes on tal kaasas kott kullaga, mis kaalub peaaegu niisama palju kui ta ise.
 
Alustavadki siis kreeklane Kalifriki (Zelazny loomingu tundjale võiks see nimi tuttav olla, mulle paraku ei olnud) ja daam nimega Alice sissejuhatavat vestlust, millest lipsavad läbi mõisted nagu kloonimine, singulaarsus, portatiivsete mustade aukude kasutamine ruumisõidukite jõuallikana jne. No et üks mainib midagi niisugust ja küsib igaks juhuks, et teile on see mõiste ju tuttav, ning teine siis, et üldiselt küll, jah. (Olgu öeldud, et autoril on selles jutus umbes kaheksa sõna, mille tähendus jääbki teadmatuks, ent mis kõlavad vestlustes päris loomulikena.) Jõuab siis Alice asja juurde: tuleks lõpp teha millelegi, mis oleks nagu isik, aga ei ole ka, ja samas nagu koht, aga ei ole ka. Kalifriki siis kurdab, et ta on küll õppinud nii zeni meistrite kui sufide juures, aga selline definitsioon jäi talle siiski segaseks.
 
Alice on siis sunnitud seletama, et on üks originaal-Alice'i seitsmest kloonist. Originaali kallim oli kapten, kelle kosmosesõiduki tehisintellekt läks hulluks, juhtus mingi jama, mille käigus kaks teadvust on kuidagi kokku põimunud, tehti hädamaandumine Maale ja et kohalikele mitte liialt silma jääda, moodustati oma tasku-universum. Alice tekitas siis kloonid ja lendas kallimat päästma, selgus aga, et maine entiteet on sadistlike kalduvustega, meelitab inimesi lõksu ja asub ka Alice'eid tapma. Too, kes Kalifriki juurde ilmub, ongi kaheksast veel viimasena alles jäänud.
 
See oli nüüd vaid sissejuhatav osa. Ning muidugi pole miski nii, nagu esialgu paistab.
 
See on tänuväärselt keeruline lugu. Esimesel tasemel ulmelise kastmega üle valatud armastus, vihkamine ja muud inimlikud tunded. Teisel tasemel hulk vihjeid tuntud - ja vähemtuntud - kirjandusteostele ning filmidele. Ja kolmanda tasemena - kuidas ja miks tuli autor selle peale, et need asjad just niiviisi kokku segada?
Teksti loeti inglise keeles

James S. A. Corey
Babylon's Ashes (2016)


"Expanse" sarja kuues romaan on vahelduseks... kas just pettumus aga igatahes mitte nii heal tasemel kui eelmised. Pärast eelmises osas Maa maatasa tegemist ei ole autorid seekord suutnud lugejat millegi samaväärsega rabada. Sündmustik ongi täiel määral eelmise osa jätk ja mingeid suuremaid uusi tegevusliine seekord ei algatata.    
 
Maa enese päästmine seda tabanud paugust tundub olevat nii lootusetu et seda isegi ei arutata. Küsimus on nüüd selles kuidas inimkond saaks jääda ellu olukorras kus Päikesesüsteem on kaotanud oma ainsa tõsiseltvõetava tootmisbaasi. Maavarade kaevandamine asteroidide vööndis võib ju olla tulus tegevus, aga riisi miljardi inimese toitmiseks sa seal juba ei kasvata. Pääsemislootusena nähakse seda võõrpäritolu portaali Jupiteri orbiidil mille kaudu mõned kolonistide laevad on juba jõudnud teistesse tähesüsteemidesse. Aga portaali kontrollib hetkeseisuga seesama Vaba Laevastik kes Maale paugu pani. Sündmustik käesolevas romaanis keskendubki põhiliselt sellele kas õnnestub portaal terroristide käest tagasi vallutada. Peamiselt jäi mulle kui lugejale meelde see kuidas erinevad sõjalaevade grupid pidid kiirendama ja aeglustama et taktikaliselt õigel hetkel vajalikus kohas olla.    
 
Kui eelmistes romaanides on globaalsete sündmustega paralleelselt saanud jälgida ka mõne peategelase isiklikku arengulugu siis seekord seda peaaegu ei ole. Natuke on, aga välja on see kukkunud nii et selle puudumisest oleks romaan ainult võitnud. Episoodiliselt esineb Filip Inaros kelle identiteedikriis seisneb selles et tema isa on Vaba Laevastiku terroristide juht ja ema "Rocinante" meeskonnaliige. Vaene Filip peab nüüd üle elama oma moraalse kompassi rekalibreerimise, aga seda on kujutatud liiga trafaretselt et ma lugejana seda tõsiselt saaksin võtta.
Jääb ainult loota et tegu ei ole trendiga ja sarja seitsmes osa tuleb parem kui kuues.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Currents of Space (1952)

Markus Vetemaa
Tarkade kivi ja kannabinoidid (2017)


Markus Vetemaa esimese ja teise ulmeromaani ilmumise vahele jäi 18 aastat. Aega läks, aga kas ka asja sai, pole sugugi kindel.
 
"Tarkade kivi ja kannabinoidid" on mahukas teos, mille 600-leheküljelisele nominaalsele sislule tuleks võrdlusmomendiks ehk sadakond lehekülge veel juurde mõelda, sest leheformaat ületab tavapärase kõvakaanelise oma. Sellesse tekstimassiivi on kirjanik mahutanud keeruliste süžeekäänakutega ja mitmel tasandil toimuva sündmustiku, mille kokkuvõtmine vähegi hõlmataval moel ei ole väga kerge ülesanne. On tõenäoline, et lugeja "pea segiajamine" on olnud üks autori eesmärke, vähemalt kaudne eesmärk (aga võib-olla ka siiski ka kirjanduslik saamatus).
 
Kindel on see, et peategelane on eesti juurtega turvamees Christian Thoresson. Tal töötab Agentuuris (mis näib olevat palgasõduri- ja turvatööd pakkuv tõsine äriühing), tal on selja tahaga sõdurikarjäär, Afganistan, ta läheneb vanuselt 40-le ja tema turvateenistus Lõuna-Aafrikas paiknevas konverentsikeskuses on pigem lauge tee pensionile kui macho'le vääriline tegevus. Tal pole naist ega lapsi, vabalajal põrutab ta linnas elitaarset neegrilibu. Selles konverentsikeskuses toimub pikem sümpoosion, kus ei-tea-mida arutab hulk tippfüüsikuid ja kosmolooge.
 
Christianile lööb külge konverentsil osalev teadlane Diana, kes on mehe jaoks ilmselt liiga noor, ilus ja tark. Kui Christian saab mõne aja pärast eriüleande tuua kusagilt maakohast ära üks salapärane objekt, mis olevat "taevast kukkunud". Ülesande viib ta läbi koos Dianaga - objekti valdav neegernõid on nõus seda loovutama ainult armastajatele. Selle salapärase kivi ümber hakkabki kogu asi keerlema - kivil on "kiiritav" mõju või igatahes mõju inimeste teadvusele. Silmatorkav on mõju ka seksuaalse iha tekitaja ja tõstjana, mistõttu Christian saab ootamatult lähedaseks oma kuivikust naisülemuse Maryga, kellesse ta armub siiralt ja kirglikult.
 
Samal ajal hakkab Christian saama oma mailboxi faile, mis justkui ulmeromaani vormis räägivad maale saabunud kosmoselaevast ja sellest, kuidas teadlaste ja poliitikute komisjon valmistub kontakteeruma maale saabunud tulnukatega - hakatakse sisenema nende laeva. Meiliaadressi järgi justkui iseendalt Christianile tükikaupa saabuvad failid on teises šriftis, ent need võtavad romaani mahust märgatava osa. Need on vaheldumisi "päris" sündmustega ja lugejal võib hakata tekkima kahtlus, mis on tegelikkus ja mis ei ole. Nn tulnukate laevaga suhtlemst kirjeldavasse tekstiosasse hakkavad ilmuma samad tegelased, kes eksisteerivad tegelikkuses, sh Christian. Hakkavad tekkima kahtlased paralleelid ja oletused, et nn ulmeromaaniga seletatakse n-ö reaalsena tunduvaid sündmusi. Üks tõlgendusvõimalus on selline, et taevast kukkunud kivi ongi Maale lihtsamaid organisme uurima tulnud kosmoseelanike sõiduk. Pikapeale kaks põimuvad kaks süžeeliini (päris- ja metatasand) üheks, ent küsimusi jääb õhku rohkem kui vastuseid.
 
See teises šriftis sündmuste käik annab "Tarkade kivile" ka tugevalt koomilise, mängulise varjundi. Põhilised tegijad on siin kaks lobisemishimulist tulnukat, kellest üks on suure konna ja teine kalanäoga. Nende familiaarne killuviskamine võtab ka lugejalt maha pinge, et peaks nii tõsist teemat nagu võõrtsivilisatsiooniga kohtumine väga südamesse võtma.
 
Romaani teises osas on Christian väikesel Norra saarel, elab üksinda, joob kõvasti. Ta mõtleb toimunule, eriti kahele naisele, keda ta Lõuna-Aafrikas armastas, ent on siiski omamoodi õnnelik. Ta ise veel ei tea, aga tema peavalude põhjuseks on ajukasvaja, mille tekitas ilmselt tihe kokkupuude taevast kukkunud kiviga. Ükskiku joodiku elu saab Chris elada vaid mõnda aega - minevik tuleb talle järele.
 
Romaani ugedes tekkis mul korduvalt küsimus, et kui autor kavatseb kõike toimuvat ka lõpus ära seletada või kokku võtta, siis kuidas ta seda teeb? Loos on nii palju täiesti seosetuna tunduvaid ja kokkusobimatuid episoode, et keskmine aju ei suuda neid hõlmata ega meelde jätta. (Ühes kohas tekib ka romaanis arutluskäik, et mida siis nüüd ette võtta, kui see siin oleks ilukirjanduslik teos ja kuidas lugeja selles aru peaks saama.) Mul oli siiralt kahju peategelasest, kes pidi kõiki neid aju krussi ajavaid episoode läbi elama ja tegelikult üsna raskelt kannatama (eriti teises osas, see on ikka räige piinade rada, isegi tõssele palgasõdurile). Loetlen mõned võimalustest, millena loo erinevaid episoode võib tõlgendada (ent milles ei või kunagi päris kindel olla): 1) tegelikkus 2) unenägu 3) valemälu/valemälestus 4) narkouimas nägemus 5) kellegi saadetud ilukirjanduslik tekst 6) paralleelmaailm 7) tulnukate saadetud kujutluspilt 8) skisofreenia.
 
Lõpus ei seletagi autor kõike toimuvat nii loogiliselt ära, nagu oleks näiteks kriminaalromaani lõpus, ja otsad jäävad lahti, aga ikkagi - see kõik oleks võinud mahtuda umbes 400-le leheküljele; episoodide ja seosetute sündmuste arvu oleks võinud vähendada; erinevaid reaalsuse tasandeid, mida siin loetlesin, oleks võinud olla vähem. Aga muidugi jääb alati võimalus, et minu mõistus on liiga lihtsakoeline, et sellest keerulisest kassikangast vaimustuda.
 
Mingi teema on "Tarkade kivis" ka kanepiga, aga ega ma jällegi autori positsioonist aru ei saanud. Lõpu poole ravib Christian end rohelisega ja sealt võiks nagu järeldada, et avaldatakse toetust nn ravikanepile. Eespool serveeritakse seda taime aga justkui tugevat hallutsinogeeni (ebaõiglaselt, minu arvates). Siis on suhtumine jälle irooniline (ainult kanepit tarbinud inimesed suudavad tajuda tulnukaid) jne. Ei oska sellest õieti midagi arvata - vist nagu kogu "Tarkade kivi" sündmustega: kõrvuti on iroonia ja ilkumine ning tõsised teemad (kontakt võõrtsivilisatsiooniga ja armastus).
 
Väga raske on seda romaani hinnata. Võiks panna neli plussi või kaks miinuse - nii eripalgeline on see mahukas tekst, äratab vastakaid tundeid.
Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher
Storm Front (2000)

Roger Zelazny
Godson (1994)


Motiiv on tegelikult vana, muinasjuttudest tuntud. No et vaene mees otsib pojale ristiisa, keeldub Jumalast ja Kuradist ning eelistab Surma, sest too kohtleb kõiki võrdselt. Antud juhul siis käitub ristiisa igati vääriliselt, toob sünnipäevaks lahedaid kingitusi jne, ristipoeg aga õpib soovitust kuulda võttes arstiks. Paratamatult tekib ka huvide konflikt, kui arst ravib neid, keda ei peaks, ent siis on ka surmal erihuvi, et üks avarii ohver arsti abiga ikka ellu jääks. Seega siis lepitakse ära. Hinnet tõstab minu jaoks lõpulause ja seegi, et Surm on suur ameerika jalgpalli fänn.
Eks meister Z kirjutades muidugi teadis lähenevast surmast, küllap sellest ka see lepitav loomus. Muideks on autor selle loo ka näidendiks kirjutanud, aga ma ei usu, et seda oleks rohkem esitatud kui üks kord - no et autor luges selle kord sõpradele ette.
Teksti loeti inglise keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 17: Päästa meid kurjast (2017)


Olgu siis üks žüriiliikme arvamus veel kirja pandud. (Rõhutades seejuures, et on väga hea, et žüriiliikmete arvamused on nii erinevad. Ja imestades, miks oli žürii poolt paremateks kuulutatud lugude kogumikule veel eraldi koostajat vaja, sest kohe pärast punktide kokkulugemist oli ju selge, millised lood trükki lähevad. Aga hea küll, kellegi nimi peab ju kusagil olema. Lihtsalt et koostajast rohkem oleks vaja olnud toimetajat, kes trükivead ära oleks parandanud.) Kõige nukram tõdemus oleks ehk see, et ükski lugu ei kuulu õigupoolest 21. sajandisse. Tähendab, need oleksid võinud vabalt olla kirja pandud ka veerand või isegi pool sajandit tagasi. Järgmist "Apelsinikollast" pole paraku keegi kirjutanud. Ei, pole hullu, kirjutati vahel ju päris häid jutte ka eelmisel sajandil. Aga sisuga on mind väga raske üllatada. Seepärast ma pöörangi rohkem tähelepanu stiilile. Sellele, kuidas just on juba aastatuhandete eest paika loksunud inimsuhete kirjeldused ja muidu muinasjutud sel korral kirja pandud. Sest stiilis, selles, kuidas asju nähakse, avaldub ajastu sageli selgemini kui sündmustikus. Püüdes alguses hästi lahke olla, leidsin, et laekunud 68st tööst lausa 28s oli midagi positiivset. Olgu või mõni mõttejupp või sõnaleid või looduskirjeldus. Neist poolte puhul võis täheldada teatud sarnasust kirjandusega. Ning tükki 5-6 oli isegi äratrükkimist väärival tasemel. (Millised just, selles osas läksid žürii arvamused muidugi lahku.)
 
Loomulikult oli ju  toredaid lugusid. Minu vaieldamatu lemmik oli "Tsölibaadi lõpp". Mitte küberpungi sugemete pärast, see osa jäi minu jaoks ehk isegi natuke lahjaks. Aga miskipärast ma kujutasin ette, et iga selle veidra perekonna liikme vaatenurgast saaks kirjutada uue loo, milles just tema eripära oleks olulises rollis. Kokku võiks saada kogumiku, mis võibolla - aga mitte tingimata - meenutaks näiteks Kutneri perekond Hogbene.
 
Veel meeldis mulle "Meie külas nähti imet". Tegelastel oli isikupära, sündmustik edenes tempokalt, mul pole ka midagi tõdemuse vastu, et hiiepuude vägi on suurem kui juhmivõitu tembutajal risti-jeesusel. Heal ja mitte-nii-heal jutul aitas vahet teha seegi, et võistlusel oli ka sellelel loole teise autori poolt kirjutatud järg. Mis tuletas meelde ammuse aja, mil Mari Laaniste ja Berk Vaher tegid koos võrguväljaannet ThePression, esimene oskas kirjutada, teisel ei õnnestunud see aga pingutustele vaatamata.
 
Ma ei saanud hästi aru Rauli virisemisest, et mõned lood on argised. Aga no milleks panna mingi seltskond ülevalgusekiirusel mööda Sigakoera tähtkuju kimama, kui samad probleemid võiksid esile tulla ka Paidest Türile sõites. Nii et mulle täitsa meeldivad lood, milles ulmelised sündmused toimuvad tuttavlikus keskkonnas. Väga võimalik, et mõnele lugejale on üksikemade probleemid võõrad, aga mina kujutasin "Kõik kivide pärast" peategelast väga hästi ette. Minu meelest oli see tore lugu ja alles mõne aja pärast tuli pähe, teine pool jutust jäi ju puudu, see, milles oleks kirjeldatud peategelase teisiku samaaegseid sekeldusi.
 
Üks võistluslugu meeldis mulle veel päris hästi, aga paraku olin ma žüriis ainus, kellele see meeldis, ja nii maandus see maikuu Reaktorisse. Loomulikult on hindajate taustad erinevad ja küllap olin ma ainus, kellele meenus, et üsna täpselt 35 aastat tagasi oli põhjanaabrite juures populaarne muusikapala, milles väideti, et peale mustade inglite teistsuguseid ei olegi (Tuomari Nurmio, Lasten mehuhetki).
 
Siis olid mõned meh? lood. Arvestataval kirjaoskuslikul tasemel, kuid eskapistlikud, kirjutatud kirjutamise enda pärast. Näiteks kogumiku nimilugu. No mida? mõtlesin ma lugedes. Misjaoks ometi? Kas see on tellimustöö miskiks küüditamise aastapäevaks? Või on Harriet Beecher-Stowe juubel tulemas? Ning roheliste seinte ja akende lugu algas eikusagilt ja sumbus eikuhugi. Aga võibolla on see jälle tulevase kena romaani peatükk, nii et las ta siis olla pealegi.
 
Ja kaks lugu, mis olid ehk kahest eelmisest pisut kohmakamalt kirja pandud, kuid tundus kuidagi, et nende kirjutamine oli autoritele tähtsam olnud - et neil oli suurem vajadus lugejale midagi öelda. "Enne kui lahvatab leek" ja "Tuulerändur".
 
Trükikirjal on omamoodi efekt. Kui mingi tekst on ikka juba raamatus, siis võib jääda mulje, et see on midagi väärt. Hinnegi tõuseks nagu automaatselt. Seega siis, Adler, Jürgens, Kalmsten ja eriti Näär: 1, mitte 0.
 
Ühe loo väljajäämisest oli mul veel kahju. Ma saan küll aru, et jällegi võisid teised žüriiliikmed pidada seda kehvasti teostatuks, aga midagi selles siiski oli. Reaktor korjas selle õnneks septembrinumbri jaoks üles. Vaatasin igaks juhuks üle ka Vennaskonna samanimelise video, mitte midagi ei olnud sarnast. Mitte et pidanuks olema.
 
Et siis BAASi hinneteks teisendades: kolm viit, kaks kolme, kaks nelja, neli ühte. Tervik saab kokku nelja pigem ajastudokumendina kui väärt lugemismaterjalina.
Teksti loeti eesti keeles

Simon Clark
The Night of the Triffids (2001)


Kui ma ei teaks, et tegu on "Trifiidide päeva" järjega, võiksin isegi kolme panna, sest läbi ta ikka lugesin. Kuid Wyndhami seitsmepenikoormasaabastesse pole see autor suutnud astuda ... sarnasus piirdub trifiididega ja tegelaste teatud järgnevusega. Kui te seda lugenud ei ole, pole ka millestki ilma jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Brian Aldiss
Non-Stop (1958)


Alustan samuti võrdlusest teise samas sarjas ilmunud põlvkonnalaeva looga ehk siis muidugi Heinleini "Taeva orbudega". Vaatan, et olen tollele BAASis miskipärast arvustuse ja hinde panemata jätnud, aga mäletan, et kuigi raamat oli kihvt, vajus lõpp siiski väga ära.
 
Aldissi "Peatumata" puhul seda viga polnud - lugu kulges kuni lõpuni vägagi tõusvas joones. Kuigi kirjutatud võib-olla mitte just kõige kaasahaaravamas stiilis - suutsin lugemise ajal ikka mitu korda magama jääda - ei olnud raamat siiski sugugi igav. Pigem oli viga minus, sest lugesin seda väga töisel perioodil. Aga jah, kui algus oli selline võib-olla pisut veniv, uimane ja müstiline, siis keskel hakkasid tükid ükshaaval paika saama ning üllatusi jagus kuni lõpuni. Kuigi osa puändist hammustasin enne lõppu lahti, oli ka asju mida ei osanud kuni päris viimaste lehekülgedeni arvata.
 
Ja kuigi lõpp oli ju ikkagi õnnelik, polnud see lääge ja ebausutav nagu "Taeva orbudes". Mitte, et ebausutavusi teoses olnud poleks: ka mind häiris veidi nii peategelase kiire areng kui ka põlvkonnalaeva nii kiire allakäik (väike spoiler!) katastroofi perioodil. Aga muidu igati tipp-topp teos, mida tahaks ausalt öeldes kohe uuesti lugeda, sest lõpusündmuste valguses paistab loo algusele kindlasti hoopis teistsugune. Vast võtan kunagi uuesti ette.
 
Ja lõpuks taaskord aitäh kirjastusele, kes selle maakeelde pani!
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Eestid, mida ei olnud (2017)


Käesoleva antoloogia näol on tegu üsna ainulaadse projektiga Eesti ulme ajaloos - 12 alternatiivajaloolist (või mingitpidi alternatiivajalooga seostuvat või seostuda soovivat) lugu Eesti autoritelt. Lugude tegevus toimub väga erinevatel aegadel, vasekiviajast (Mahkra) kuni lähitulevikuni (Krafinna) ja tegevusajast lähtuvalt on need lood ka antoloogias paigutatud.
Üks asi, mis antoloogia lugude puhul silma torkas: nö. poliitilise alternatiivajaloo ("Mis saanuks siis, kui üks või teine asi ajaloos läinuks teisiti?") kõrval on õige mitmeid jutte, milles on oluliseks fantasy- või õuduselement, mis kohati isegi domineerib "reaalsuse piirides" ajalooga mängimise üle (Friedenthal, Laurik, Loper, Sander). Eriti torkab see silma vanemat ajalugu käsitlevate lugude puhul. Samas muudab see asjaolu ilmselt antoloogia paljudele ajaloost mitte niiväga huvituvatele ulmelugejatele põnevamaks ja loetavamaks. Ja antoloogia lõpulugu, Krafinna "Elu jõudu", ei suuda ma mingist otsast alternatiivajalooliseks pidada, ehkki selle temaatika antoloogia omaga omal moel hästi kattub.
Mainiks ehk veel ära, et kohalike alternatiivajaloo-autorite eriliseks vihaobjektiks näib olevat tsaar Peeter I - tema jaoks on koguni kahes erinevas loos verine alternatiivne surm välja mõeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Krafinna
Elu jõud (2017)


Ehkki jutt on ilmunud alternatiivajaloo antoloogias "Eestid, mida ei olnud", ei oska ma seda kuidagi alternatiivajalooks pidada. Puhas tulevikuaineline SF. Lugu on üsna keerulise ülesehitusega ja pikemalt ei tahakski ma selle sisust rääkida - niivõrd lühikese ning tiheda teksti puhul on liiga suur oht midagi liigset välja lobiseda.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Valendab üksik prooton (2017)


Käesolevas loos on Veskimees loonud oma ideaalse paralleelmaailma. 21. sajandi alguses on Skandinaavia riigid ühendatud 120 miljoni elanikuga Põhjamaade Konföderatsiooniks, kuhu kuulub ka Eesti ja kus valitseb monarhia (meenub, et mingist sarnasest maailmast oli ka ta romaanis "Poolel teel" juttu). Põhjamaade Konföderatsioonis valitseb ideaalne kord, saadakse hõlpsalt hakkama nii islamiterroristide kui ka pagulastega ja muuhulgas on politseil õigus teolt tabatud tõsisemaid kurjategijaid kohapeal hukata, sest "muidu on ainult mingid naisi põlema panevad või vägistavad islamivärdjad". Paraku häirivad kirjeldatud idülli mitmed asjaolud, sealhulgas kuuldused Alternatiivmustrist - paralleelmaailmast, kus Põhja-Euroopa ajalugu on läinud nii, nagu see meie maailmas täpselt läks...
Veskimehe looming tekitab minus järjest segasemaid tundeid. Käesoleva loo kohta võiks öelda - nii halb, et peaaegu hea. Loed ja saad mõistusega aru, et õudne sopakas, samas on see nii uljalt ja hoogsalt kirja pandud, et tundub päris põnev. Samuti on autor käesolevas loos loobunud mitmetest talle omistatud vigadest - pikkade ja nämmutavate dialoogide asemel on rohkem hoogsat märulit, ka erootika osakaalu on vähemaks võetud. Ühe Veskimehe loomingule omase tunnusena on selles loos küll hulk üksteisest eristamatuid ja ühesugust juttu rääkivaid peategelasi. Pluss selgelt üle võlli keeratud rassism - mis ongi ilmselgelt autori taotlus olnud.
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials J. J. Metsavana
Piisab, kui seinale kritseldad B (2017)


Veidi raske on erapooletu arvustajana arvustada teksti, mille loomisega seotud arengutega oled reaalajas vahetult kursis olnud ja mille alternatiivajaloolise taustmaailma loomiseks ka autoritele nõuandeid jaganud.
"Piisab, kui seinale kritseldad B" (seda, millele see pealkiri vihjab, pole vist vaja lahti seletada) räägib alternatiivajaloolisest maailmast, kus Vene keiser Peeter I atendaadi ohvriks langes, järgnev Venemaa nõrgenemine viis aga peaaegu sajand hiljem Eesti ala langemiseni Napoleoni võimu alla. Veidi hiljem on siiski õnnestunud Vene impeerium taastada ja tsaarivõim püsib Eestis ka 21. sajandi alguses. Napoleonist on aga saanud Eesti rahvuskangelane ja tema isikust inspireerituna on siinmail tekkinud kummaline subkultuur - bonabartistid. Veidi skinheade või punkareid meenutava rühmituse liikmed austavad Napoleoni, kasutavad prantsuspäraseid hüüdnimesid, kannavad Napoleoni-aegset sõjaväeriietust, kulistavad veini, kaklevad anarhistidega ja teevad muid tempe. Mainitud subkultuuri näol on seejuures tegu äärmiselt pikaealise nähtusega, mis suudab noori ja mässumeelseid isikuid kaasa tõmmata rohkem kui 150 aasta jooksul. 
Tegu on täitsa lõbusa looga ja nii mõnedki kohad sellest (nagu alternatiivse Pronksiöö kirjeldus) toovad lugedes muige suule. Belialsil ja Metsavanal tuleb kahassekirjutamine päris hästi välja (meenutagem või nende ühist tuumapungi-lugu "Kuldse päikse all me elame...", mille lõbusa stiili käesolev jutt mõnevõrra meelde tõi). Mingil põhjusel meenusid ka Tõnu Trubetsky ja tema sõprade kirjutatud kummalised raamatud Eesti punkarite tempudest... Belialsi-Metsavana ühisloo stiilis oli midagi sarnast.
Maksimumhinnet ma käesolevale loole siiski andma ei hakka, tundub kuidagi liiga fragmentaarne ja hakitud. Olgu siis sedapuhku hindeks "4+". Ehk kirjutavad autorid sellest maailmast kunagi veel.
Teksti loeti eesti keeles

Mihkel Seeder
Ernst Meele Eesti (2017)


Loo tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis, kus 1937. aastal on Konstantin Päts rahvaülestõusuga kukutatud ja võimule tulnud vapside juht Artur Sirk. Ka Teine maailmasõda ja järgnenud Nõukogude okupatsoon on toimunud reaalsest ajaloost mõnevõrra erinevalt. Loo tegevus toimub 2004. aastal, mil tähistatakse Eesti iseseisvuse taastamises olulist rolli mänginud Ernst Meele kümnendat surma-aastapäeva...
Seederi lool on üsna läbinähtav maailmavaateline sõnum ja ilmselt leidub nii lugejaid, kellele see meeldib, kui ka neid, kellele mitte. Loo kvaliteedi osas pole mainitud sõnum siiski nii oluline, teksti peamine häda on see, et selle tegevusmaailm on lohakalt kirja pandud ja logiseb igast otsast. Teises maailmasõjas toimunu jääb kuidagi häguseks,  nagu ka põhjused, miks Soome, Eesti ja Läti lõpuks ikkagi Nõukogude võimu alla sattusid. Veelgi segasemaks jääb see, et kuidas Eesti siis ikkagi tänu Sirgi diplomaatiale "eritingimustel" Nõukogude Liiduga ühendati ja mida need "eritingimused" endast kujutasid. (Massirepressioonidest vaba liiduvabariik olnuks Stalini ajal võimatu nähtus, kodumaa mahajätmist paljude eestlaste poolt saanuks ennetada aga vaid kommunistliku režiimi mittekehtestamine). Absurdne on ka Eesti taasiseseisvumise kirjeldus 1984. aastal - arvestades toonast olukorda maailmas ja Nõukogude Liidu rahvusvahelist positsiooni. Pluss see kummaline taasiseseisvunud Eesti "totalitaarse otsedemokraatia" kirjeldus.
Kokkuvõttes võib öelda, et autor on püüdnud kirjutada poliitikateemalist alternatiivajalugu, aga 20. sajandi Euroopa poliitiline ajalugu pole ilmselt ta tugevaim külg. Peale ideelise kondikava aga Seederi loost suurt muud midagi polegi - ja ka see kondikava on mõnevõrra vigaselt kirja pandud. Samas polnud lugu ka päris nii paha, et sellele "kolmest" madalamat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Kolmanda Reichi triumf! (2017)


Ingliskeelses alternatiivajaloolises ulmes on Hitleri võit Teises maailmasõjas ilmselt kõige levinum teema üldse - kohe meenub Dicki klassikaline "Mees kõrges lossis", samuti mitmed teised seda teemat käsitlevad romaanid. Eestis sel teemal ja kohalikku õhustikku kasutades minu teada seni alternatiivajaloolisi tekste kirjutatud pole. Eks eestlaste jaoks ole Teine maailmasõda mõistagi märksa mitmetähenduslikum ajaloosündmus ja vastaval teemal alternatiivajaloo kirjutamine mõjub nii ehk naa veidi provokatiivsemalt kui USA-s või Suurbritannias.
Mandi loo tegevus algab kusagil 20. sajandi keskpaigas Jõgeva lähedal Udu (!) koonduslaagris. Võrreldes reaalse ajalooga on Mandi loodud Hitleri võidu järgses maailmas arenenud märksa kiiremini nii kosmosenautika kui ka arvutitehnika, Kuul paikneb natside robotikoloonia ja koonduslaagrivangide sunnitöö seisneb programmeerimises. Loo keskmes on Udu laagri erineva minevikutaustaga eestlastest vangid, kellest üks teab Kolmanda Reichi olulist saladust...
Lool pole väga vigagi, ehkki kohati on see rabedavõitu.
Esiteks tegevusmaailm. Kolmanda Reichi koosseisus oleva Eesti kirjeldus mõjub üsna realistlikult (kardetavasti hakkab varem või hiljem mõni natsihelbekesest lugeja ülemäära negatiivse teemakäsitluse üle virisema). Samas on kogu see maailm tehnoloogiliselt kuidagi liiga arenenud... kohati isegi arenenum kui meie reaalne maailm tänapäeval.  On ka täiesti võimalik, et autor polegi kogu seda lugu ja maailma väga tõsiselt mõelnud, sest veidi meenutab loos toimuv mõnd vana Teise maailmasõja teemalist seiklusfilmi (hulljulged põgenemised koonduslaagrist, eluvõõras hull natsiteadlane oma veidrate leiutistega jne).
Teiseks, loo intriig. Arvestades seda, millega peategelane ja tema kaaslased hakkama on saanud, ei tohiks nad üldse elus olla. Ei koonduslaagris ega väljaspool seda.
Kolmandaks: loo eestlastest tegelased kipuvad kogu aeg omavahel segi minema, eristudes üksteisest vaid nime järgi. Samuti paistab, et ka autoril on nad kohati omavahel segi läinud (loo alguses jääb mulje, et Arved Tamm on koonduslaagri hukkamiskomandi poolt maha lastud, aga kohe pärast seda mainib autor, et tegelikult kisti ta hoopis okastraadil rippudes Reichshundede poolt pisikesteks tükkideks).
Teksti loeti eesti keeles

O. R. Frisch
On the Feasibility of Coal-Driven Power Stations (1956)


Sedasorti juttude peale saavad tulla need inimesed, kes suudavad kujutleda ruutjuurt miinus ühest. Ning kirja on pandud hästi ega ole ka venekeelse tõlke kallal midagi viriseda.
Kui mõni väga roheliseks hakkab minema, andke talle lugeda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mart Sander
Saatan Robert (2017)


Loo pealkiri vihjab Giacomo Meyerbeeri samanimelisele ooperile ja selle tegevus toimub 1850. aastatel Tallinnas... mõnevõrra teistsuguses maailmas. Kohalikule baltisaksa ooperiteatrile on määratud Transilvaaniast pärit direktor, kellega ei paista kõik just päris korras olevat ja kellesse konservatiivselt meelestatud teatritrupp üsnagi kahtlustavalt suhtub...
Lugu võib alternatiivajalooks liigitada küll, ehkki ma ise eelistaksin sellest mõelda kui alternatiivses tegevusmaailmas toimuva sündmustikuga gootilikust õudusloost. Autor on loos üsna põhjalikult kirjeldanud 19. sajandi keskpaiga Tallinna, seda nii üldisesse linnaruumi kui ka kohalikesse baltisaksa aadlisuguvõsadesse puutuva osas, samuti leiavad iroonilist ja anakronistlikku äraspidist äramärkimist ka mõningad viimastel aastatel Eesti ühiskonda lõhestanud (pseudo)probleemid.
Pärast romaani "Lux Gravis" ja käesoleva loo lugemist võib öelda, et M. Sander ei kirjuta ulmet küll tihti, aga kui kirjutab, siis väga heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Brandon Sanderson
Oathbringer (2017)


"The Stormlight Archive" sarja kolmas teos jätkab sujuvalt sealt kus eelmine osa pooleli jäi. Seekord on raamatu fookuses Dalinar ja tema varasem elu. Muud vanad tuttavad (Shallan ja Kaladin) saavad samuti piisavalt tähelepanu.
 
Seekordse peategelase Dalinari varasem elu ja tegevus käiakse põhjalikult üle. Selgub, et "metsikus nooruses" oli ta elanud suhteliselt julma ja raju elu. Tehtud vigadest on ta võtnud õppust ja see peegeldub ka tema olevikus toimuvates otsustes ja tegevussuundades.
 
Põhjused, miks hindeks on „kolm”: Kõik romaani põhilised tegelaskujud, (Shallan, Kaladin, Dalinar jt.) on muutunud omaenese karikatuurideks. Nad käituvad nagu ühemõõtmelised tegelased, kuigi Shallan võib pretendeerida justkui kolmele mõõtmele. Autor on lihtsalt jäänud oma tegelaste algseisu kinni. Tegelaste arendamine on võrdsustatud nende võitlusoskuse (või maagia) arendamisega. Ja veel üks nüanss, mis on mind ärritanud erinevates fantasy raamatutes: kui mõni autor ei viitsi oma tegelasi viia mööda teid-riike-ja-linnu punktist A punkti B, siis kasutavad nad tihti sobivasse kohta tekitatud maaalust tunnelit või teist dimensiooni.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Bloch
Mother of Serpents (1936)


Haiiti, voodoo teine kodumaa. Iseseisvunud saareriigis saab võimule mees, kes pärit mägedest, vana nõidnaise perest, ent õppinud kusagil lääneriikides ja asjaolusid arvesse võttes üsna haritud. Saarele naasnud mees ei taha kaltsakast emast enam midagi kuulda - ja see on viga. Kui pulmapeole mittekutsumise annab naine veel andeks, siis kuningakroonimisest kõrvalejätmine sunnib teda poega ja tolle naist ära needma. Maksab kätte miniale ja kuningas siis omakorda oma emale - ja too ema - juba surnuna - maksab kätte pojale.
 
Kuivas ajakirjanduslikus stiilis lugu (otsene kõne puudub sootuks). Kirjutatud nagu ülevaade Aafrika/Lääne-India saarte maokultusest ning siis ühest Haiiti valitsejast. Peaaegu btekkis soov vaadata Wikipediast, millisest Haiiti kuningast siis jutt käib. Nagu ei meenutagi ilukirjandust, tuim, ei tekita põnevust ega üldse huvi, et millega see kõik siis lõpeb.
Teksti loeti vene keeles

Anthony J Melchiorri
The Human Forged (2014)


Millaski 21. sajandi lõpu poole saabub Tallinnasse endine sõjaväelane, nüüdne AR (Augmented Reality) spetsialist Nick, et aidata eestlasi nende üldises mahajäämuses kõige arvutitesse puutuva osas. Tallinnas on väga vähe baare või klubisid, kus inglise keelest aru saadaks, ja ühes neist kohtub Nick miski jutuka mehikesega, kes kutsub teda endises Patarei vanglas peetavale reivile. See on ikka veel muljetäratavalt sünge koht, pime ja võrguühenduseta, "sõber" kaob kuhugi ära ja vene maffial õnnestub Nick ära uimastada.
 
Võrguühendus on inimestel käsivarde istutatud kiibi kaudu ja spegiaalsete AR prillide vahendusel. Üldiselt töötab see võrk igal pool, aga mõnes eriti mahajäänud riigis mitte päris korralikult - lisaks Eestile on selles nimekirjas veel Tai, Iraak ja Argentiina. Pahad on Nickil selle kiibi välja kakkunud ja nii et saa ta endast kellelegi teatada ega saa ka ise infot maailmas toimuva kohta. Kui Nick teadvusele tuleb, on igatahes juba päris palju aega mööda läinud ja ta leiab end miskist haigla moodi keldrist kusagil Kesk-Ameerikas. Mõnele vastutulijale pasunasse andnud, leiab Nick end barakist, kus on sadakond tema klooni. Et ise ellu jääda, tuleb üks noorem kloon ära kägistada ja välipeldikusse uputada (ja kui selgub, et see oli halb plaan, siis sealt jälle välja õngitseda). Kloone valmistatakse üldiselt selleks, et neid - originaaliga võrreldes parendatud kujul - maha müüa miskitesse lahingukolletesse, kus osavaid sõdijaid vajatakse. Koos ühe vanema klooniga läheb Nickil korda hoolega valvatud laagrist põgeneda. Järgneb hulk igavavõitu sekeldusi (no lastakse Nickil jalg läbi, ei jaksa nagu hästi edasi minna, aga siis ta mõtleb tütarlapsele, kes teda ehk ootab, ja väsimus ongi nagu peoga pühitud) ning veel igavamaid arutlusi kloonimise eetilisuse üle.
 
Millaski hakkab jooksma teine liin, milles CIA nooremanalüütikul tekib kahtlus, kui ta avastab, et mõni endine sõjaväelane, kes on teadmata kadunud - st tema kiip ei reageeri enam - on umbes kolmes erinevas kohas surma saanud. Otsene ülemus soovitab tungivalt siuke jama unustada ja olulisemate asjadega tegeleda, aga nooremanalüütik ei jäta, seades sellega ohtu mitte ainult enda, vaid ka hea sõbra, kellega ta seda värki koos uurima hakkas.
 
Lõpuks kõik muidugi laheneb, CIA head töötajad panevad CIA pahadele, kloonijatega koostööd teinud töötajatele punni habemesse ja selgub, et Nicki tütarlaps tõesti ootas teda, kuigi oli vahepeal sunnitud koos elama ühe Nicki klooniga, kes varem USAsse jõudis. Ning kloonidel ju puuduvadki kokkupuuted tsiviilühiskonnaga ja oskused selles hakkama saada.
 
Keskpärase põnevikuna oleks lugu ehk kolme teeninud, aga Eesti mõnitamise eest läheb hinne alla. Järelsõnas autor küll kinnitab, et Tallinn on õudselt kena linn ning inimesed ja restoranid on toredad, Patarei aga muljetäratavalt kole koht, mis inspireeris teda siukest juttu just sealt alustama.
Teksti loeti inglise keeles

Margus Haav
Kuidas lõhnab kuri (2016)

Sergei Sinjakin
Zaplõv tšerez reku Jantszõ (2004)


Inimesena, kellel õnnestus vägevas NSV Liidus elada 3 aastat, ei mõista ma seda lugu. Minu jaoks on see lustlikult kirjutatud jutuke, mis oleks pidanud ilmuma umbes 50 aastat tagasi mõnes satiiriajakirjas. Kogu temaatika ja kirjastiili järgi võiks arvata, et kujutatava hetke ja avaldamise vahele jääv ajavahemik on väiksem kui ilmumise ja tänapäeva vaheline aeg. Aga üllataval kombel on see ilmunud aastal 2004, olles seetõttu kohutavalt ajast ja arust.
Mäletan, ükskord üritasin lugeda üht raamatut, mille pealkiri võis olla "Lustlikud rahvajutud", kus külamehed naersid selle üle, et üks taat oli vankripöidadele vale määret pannud.
Ja kuhu jäi ulme?
Teksti loeti eesti keeles

Mann Loper
«See linn on meile kalliks maksma läinud» (2017)


Alternatiivajalooline fantasylugu tugineb Tartu ajaloo kõige kurvemale sündmusteahelale - linna vallutamisele Vene vägede poolt Põhjasõjas 1704. aastal, millele mõned aastad hiljem järgnes Tartu peaaegu täielik õhkulaskmine ja linnaelanike küüditamine. Loo peategelaseks on Luke mõisa lähedalt pärit noor talupoeg Madis, kes ka mõnevõrra nõidusega kursis on. Põhjasõja puhkedes mobiliseeritakse Madis Rootsi maakaitseväkke ja saadetakse Tartu kaitsele...
Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et loo temaatika on mulle südamelähedane - kodulinna minevik on minus alati suurt huvi tekitanud. Põhjasõja-aegse Tartu kirjeldused on igati põnevad, nagu ka loo ulmeline osa.
Teksti loeti eesti keeles

Mairi Laurik
Jumala armulikkus (2017)


Fantasylugu räägiks justkui Liivi sõjast, ent seda üsna kummalises tegevusmaailmas - ristiusu asemel on võõrvallutajad toonud Eestisse Kreeka-Rooma usundi, Setumaal labürindis elav Paan valvab, et venelased üle idapiiri sisse ei tungiks jne...
Väga see lugu mind ei kõnetanud, samas tegevusmaailm oma mütoloogiliste vihjetega oli kohati ikka päris pöörane ja jabur. Hinde osas kõhklesin "4" ja "3" vahel, olgu selleks hindeks siis "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal
Kasuksepp (2017)


Lugu põhineb ühel suhteliselt vähetuntud Eesti ajaloo sündmusel. 1520. aastatel levis Liivimaa linnades tasapisi luterlik reformatsioon, kusjuures oma roll oli ka radikaalsetel reformaatoritel anabaptistidel, kellest Luther ise hiljem lahti ütles. Aastatel 1524-26 tegutses Tartus siia Saksamaalt rännanud anabaptistist kasuksepp Melchior Hoffmann, kelle tegevus viis veriste usuliste rahvarahutusteni, mille käigus muuhulgas rüüstati ka tänapäeval varemetes seisev Tartu Toomkirik.
Friedenthali lugu võib alternatiivajalooks nimetada küll, ehkki teoloogilise taustaga üleloomulik õudus on "Kasuksepas" vast olulisem. Loo tegevusmaailmas on kuradid ja deemonid vägagi reaalsed ning keskaja katoliku kirikus levinud arusaamal puhastustulest on hoopis teine ning märksa süngem tähendus...
Lool pole väga viga, ehkki päris viievääriliseks ma seda ei pea. Ootasin loost rohkem põnevaid alternatiivajaloolisi ideid, mitte kuraditesse ja deemonitesse puutuvat üleloomulikku õudust.
Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir
The Martian (2014)


Eelarvustajad on kõik olulised selgitused juba ära selgitanud, minul jääb vaid mõne kommentaari võimalus.
Esiteks ma ei taipa, miks raske raua fantastikas peaks hakkama Mark Watney rasket lapsepõlve ja keerulisi sotsiaalsuhteid lahkama. See teeks teose märksa raskemini loetavaks, kuid see-eest laialivalguvamaks.
Teiseks ei häiri mind põrmugi, et üsna lähedases tulevikus "elu fantaasiast mööda läheb". Annaks jumal. Kuid seni selgitab härra Weir meile, kuhupoole see elu peaks minema.
Kolmandaks -- kas ma olen esimene, kes leiab "Saladusliku saare" ja "Marslase" tohutu sarnasuse? Mõlemad kõlavad minu ajus ülemlauluna inimese teadmistele ja tegutsemistahtele.
"Viis" on isegi vähe. Ja kuigi ma enamasti ekraniseeringuid ei seedi, siis "Marslane" filmina oli ni*** sebe. Ain't filmi on muidugi parem mõista raamatut enne lugenud olles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Andy Weir
The Egg (2010)

Heinrich Weinberg
Vabavalla kaotamine (2017)


Lühiromaan "Vabavalla kaotamine" põhineb 2014. aasta oktoobris Reaktoris ilmunus samanimelisel laastul. Teksti tegevus toimub alternatiivajaloolises 13. sajandi alguse Eestis ja seda võiks liigitada soft-alternatiivajalooks - tegevusmaailma loomisel pole ajalooline usutavus autori jaoks ilmselt kõige olulisem olnud, küll aga on lühiromaanis rohkelt kirjanduslikke ning mütoloogilisi vihjeid.
Sisuks siis see, et erinevalt reaalsest ajaloost on eestlastel õnnestunud 13. sajandi alguses endale mingi riiklik moodustis tekitada. Nimeks on sellel Vabavald ja selle eesotsas on Virumaa vanem Uku Kalevipoeg, kes püüab Vabavalla valitsemisel ka vähemtähtsate vanemate soovidega arvestada. Ka ristiusk on vabatahtlikult vastuvõetud ja seega ristisõja sihtmärgiks sattumist välditud. Paraku heidab Uku liitlane, saarlaste vanem (kelles võib hoolimata skandinaaviapärasemast nimekujust kergesti ära tunda Suure Tõllu) silma nii Uku noorele naisele kui ka võimule Vabavalla üle...
"Vabavalla kaotamisest" jääb mulje kui teosest, mida autor pole väga tõsisena mõelnud. Juba tegelaste nimed ja neis peituvad kirjanduslikud ning folkloorsed vihjed muudavad lühiromaani ülemäära tõsiselt võtmise raskeks, sama käib pidevalt ö-tähtedega rääkivate saarlaste kohta (vahel lipsab nende juttu küll kogemata ka mõni "õ" sisse). Tuleks veel mainida, et lühiromaani lõpp jätab teose kuidagi poolikuks ja tekitab küsimuse, et kas selle näol pole tegu omakorda osaga mingist veel pikemast tulevasest teosest.
Päris nii hea see lühiromaan polnud, et talle maksimumhinnet anda, ent "nelja" väärib "Vabavalla kaotamine" küll.
Teksti loeti eesti keeles

Jules Verne
L`Ile mysterieuse (1874-75)


Noh, parem hilja kui ...
 
"Saladuslik saar" võib ju olla Nemo- ja Granti-triloogia lahutamatu osa, kuid minu arvates on tema tähtsaim roll näidata, et inimühiskonna, ka kuita hes väikese, ellujäämiseks ja arenemiseks on vaja kaht asja: teadmisi JA töötahet. Kusjuures, kui esimesi ei ole, ei pruugi teine üldse ilmudagi.
 
Andy Weiri hiljutine "Marslane" on ideeline järg.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov Martin H. Greenberg
Isaac Asimov Presents: The Great SF Stories: 2 (1940) (1979)


See raamat oli nende hulgas, mis vene aja lõpupoole siinsetesse raamatupoodidesse müügile tulid, ja eks just seetõttu ongi 1940. aasta kõigist "Asimov presents..."-sarja raamatutest rohkem esile tõstetud.
 
Mulle meeldib selle sarja sissejuhatus või eessõna võimistan'd oligi: "in the world outside reality" vs "in the real world".
 
Kõnealusest kogumikust ei jätnud mulle mingit muljet Sturgeoni "It", kuivõrd õudukad mind ei huvita, ja Rocklynne'i "Into the Darkness", mis oli kuidagi pateetiline, kuid see-eest veniv. Kõik teised lood kannatavad lugeda.
 
Baasi moderaatoritele saadan märkuse, et Sprague de Campi loo pealkiri on "The Exalted", s.t., selles sisaldub ainult 1 "h".  
Teksti loeti inglise keeles

Jack Williamson
The Pygmy Planet (1932)


See lühijutt on variatsoon frankensteinlikust  teadlasest, kelle laiahaardeline katse ei ole ühel hetkel enam loojale ohjatav. Peategelaseks on aga noormees Larry, kes veeretab oma ühetaolist päevakest kontorilaua taga õhtusse. Larry ei ole rahul "meie tsivilisatsiooniga", mis ei suuda tema peamiselt lihastes väljenduvat talenti vääriliselt rakendada. Päev võtab ootamatu pöörde, kui naabruses laborit omava teadlase eksperiment käest ära läheb ning päästmist vajab teadlase pruunisilmne assistent.
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Clemens Fellinus, Rex Estonicum (2017)


Alustaks vast sellest, et eks see, kui ulmekirjanik oma fändomisiseseid sõpru-tuttavaid humoorikas võtmes oma teostesse paigutab, ole sihuke kahe otsaga asi - tuttavatele palju nalja ja äratundmisrõõmu, ent ajas või ruumis kaugemale jäävatele lugejatele need naljad väga palju ei ütle. Käesolevas loos suudab autor sellega mõistlikkuse piiridesse jääda - vähemalt mulle tõi Henriku vestlus Petrus Lymandusega loo esimestel lehekülgedel mõninga muige suule, samas ei muuda vihjete mittemõistmine lugu võimalike teiste lugejate jaoks halvemaks - või nii ma vähemalt arvan.

Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks võib olla muidugi see, et olen Liivimaa ristisõja temaatikaga hästi kursis ja tegelen ka praegu selle teadusliku uurimisega. Autori loodud alternatiivajalooline stsenaarium on igati põnevalt loodud ja võib vaid mõelda, milliseks kujunenuks Eesti edasine ajalugu siis, kui kõik oleks tõesti niimoodi läinud nagu selles loos. Erinevalt eelarvustajast ma loo teist poolt kuivaks ja igavaks ei pea - võib-olla on see tõesti veidi kokkusurutud, samas eeldab selle täielik mõistmine teatud kursisolekut Henriku Liivimaa kroonikaga.

Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Tarvaste tulek (2017)


Vase-kiviajal toimuva loo tegevus arenes küllalt aeglaselt ja tekst paistis algul pigem tavalise eelajaloo-teemalise seiklusjutuna, ent lõpuosa ning puänt päästsid selle loo minu jaoks, kergitades hinde maksimumi peale.
Enne loo lõppu õnnestus mul ka ära arvata, mis jõgi ja küngas need täpselt olid, mille vahel Rahomeel elas.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Zubrin
First Landing (2002)


Robert Zubrin pole just elukutseline fantastikakirjanik, ja ka tema "Esimene maandumine" on pigem pragmaatilistel põhjustel kirjutatud. Zubrin on nimelt enam kui veerand sajandi jooksul levitanud seisukohta, et inimeste Marsile lendamine ja seal kanna kinnitamine ei ole mitte mingi müstilise kauge tuleviku, vaid meie endi võimalus.
Romaanis "First Landing" kirjeldabki Zubrin üht sellist hüpoteetilst ekspeditsiooni -- pisut Weiri "Marslase" moodi, eks? Ainult Weiril on kõik tegelased head ja abivalmid. Mis jama siin ekspeditsiooni tabab ja kuidas nad sellest välja rabelevad, lugege ise. Kuid hoiatan kohe, et Weiri raamat on parem.
Ning tunnistan üles, et peamiselt kirjutasin käesoleva retsensiooni selleks, et juhtida üldsuse tähelepanu Zubrini mittefantastiisele põhiteosele "The Case for Mars" (https://en.wikipedia.org/wiki/The_Case_for_Mars), mida kindlasti soovitan lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
A Choice of Gods (1971)


Enne kui seda raamatut lugema hakkasin, hoiatas  sõber mind, et kindlasti see mulle ei meeldi - teoses on kõvasti tehnoloogiavaenulikkust ja "looduslähedase" eluviisi ülistamist. Üsna kurjakuulutavalt mõjus ka Andrease arvustus Baasis, mistõttu asusin romaani lugemise kallale väga madalate ootustega.
Eks see "Jumalate valik" üks igavavõitu ja viletsapoolne romaan on ning sarnaselt Hannesele pidin minagi ennast sellest jõuga läbi närima. "Kolmest" madalamat hinnet ma käesolevale teosele siiski panema ei hakanud - looduskirjeldused on ju päris ilusad, ideid kah nagu oleks, ehkki need on paksult veidrasse müstitsismi ja primitivistliku ideoloogia jutlustamisse mähkunud. Romaani ideoloogia mind niiväga ei ärritanudki, ilmselt tunduvad sellised ideed lihtsalt nii uskumatult tobedatena, et ma ei suudagi neid väga tõsiselt võtta. Ja lõppude lõpuks pole romaani tegelased meie mõistes enam päris inimesed, ehkki nad pealtnäha inimesi meenutavad, nii et nende tegevusloogikat ning mõttearendusi ei saagi inimkonna jaoks selle reaalsel ning tänapäevasel kujul mingiks "moraliseerivaks eeskujuks" pidada. Kindlasti mängib romaani "sõnumi" juures oma rolli ka kirjutamisaeg - seitsmekümnendate alguses hakkas sajandi keskpaigale omane meeletu usk tehnoloogilisse progressi tasapisi taanduma ja süvenesid hirmud looduskeskkonna, ülerahvastatuse ning muude probleemide pärast.
Teksti loeti eesti keeles

August Derleth
Bat`s Belfry (1926)


Wisconsini ulmelegendi August Derlethi debüütlugu. Kas võis tollal 17-aastane August-poiss, kes kindasti rõõmustas jutu ilmumise üle Weird Tales'is, arvata, et 66 aastat hiljem avaldatakse tema jutt ka Venemaal vampiiriantoloogias "Ruka Drakulõ" pealkirja all "Bašnja letutšei mõši"? Ja et veel 25 aastat hiljem loeb seda hinnatud Eesti ulmekriitik ja teeb BAASis täiesti maha? Vaevalt.
 
Lugu on silmatorkavalt ebaoriginaalne (ka 1926. aasta kontekstis), saamatu ja piinlik lugeda. Annaks jumal, et see ei satuks kätte inimesele, kes hakkaks selle põhjalt tegema üldstavaid järeldusi õuduskirjanduse kohta laiemalt.
 
Peategelane läheb elama maahäärberisse, mis sarnanevat Conan Doyle'i kirjeldatud Baskerville Hallige. Peategelase nimi on Lorville. Kohalikud ei taha endisest omanikust rääkida ja keegi ei taha majja kokaks tulla - kardetakse. Käivad jutud, et eelmise paruni ajal kadus ümbruskonnast noori naisi ja lapsi. Maja ennast aga hüütakse Nahkhiire Torniks. Siis tuleb ridamisi igasugu kummalisi juhtumisi, mis kõik viitavad, et eelmine omanik oli vampiir või midagi sellist. Ja kuna vanamees hakkab öösiti peategelasele ja tema teenritele ilmuma, siis on selge, et päris surnud ta veel ei ole. Ja siis hakkab Lorville majast leitud maagia-valdkonna raamatute abil kurja esile manama, unustades endale maagilise ringi ümber tõmmata.
 
Üldiselt võiks see lühike lugu olla aabitsanäiteks sellest, kuidas ei tohiks kirjutada.
Teksti loeti vene keeles

Clifford D. Simak
The Autumn Land (1971)


Lugu mehest, kelle side tsivilisatsiooniga hakkab nõrgenema. Ta tuleb ühest linnast ja suundub lootusrikkalt teise linna poole. Teekonnal kogeb ta nägemust kolmandast, irreaalsest linnast, mis annab talle vihje, et tema siht ei pruugi olla linn, vähemalt mitte seekord. Järgnevalt jõuab rännumees mingisse külasse, kus otsustab pisut hinge tõmmata. Peagi selgub, et küla preerias ei ole sugugi ainult küla preerias.   Varasematel aastatel olen Simakit lugedes olnud kimpus tema teoste mõistmisega. Vist on Simaki mõistmiseks vajalik pisuke kogus progressi-usku, mida mul tollal polnud küllaldaselt. Autor näib eeldavat, et inimene on alati teel kuhugi, mis on mõistujutt teekonnal saamisest kellekski: protoinimesest pärisinimeseks või inimesest postinimeseks vms. Teiseks näib autor eeldavat dualistlikku käsitlust kahest vastanduvast kategooriast, mida "Sügisemaal"  kehastavad tsivilisatsioon  ja kõnnumaa (preeria).   Tsivilisatsiooni ja kõnnumaa piiril olev küla on vahejaam, limbo, kuhu satuvad need, kes on tsivilisatsiooni jaoks üleküpsenud, aga peavad järele ootama mõne oma isiksuse osa (aju?) järelküpsemist, et olla valmis parajal ajal astuma järgmist sammu, millega tsivilisatsioon jääb nende jaoks pääsmatult  seljataha ning ees ootab vaid kõnnumaa oma piiritu avarusega.
Žanriliselt kuulub "Sügisemaa" pastoraalse ulme (pastoral SF) hulka. Kui Simak oleks olnud eestlane, oleks ta selle küla paigutanud kas mõnele saarele või kuhugi metsade keskele. Palju maastikukirjeldusi, nagu pastoraalses ulmes ikka. Võib soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Merivälja (2017)

12.2017

Novembri alguses tegin ühe tagasihoidliku kommentaari FB grupis Eesti(keelne) ulme hargnevas jutulõngas, kus Heli Illipe-Sootak arutles teemal, et tihti tarbitakse 100%-list ulmet, andmata endale üldse aru, et see, mida loetakse on tegelikult ulme; ja sealjuures veel isegi võetakse sõna viisil, mis ulmekirjandust isegi justkui põlastab. Mõtlen, et see on sobiv siin veelkord ära tuua:

„Ma võtan nüüd ühe õige pika orgi ja torkan hästi ettevaatlikult herilasepessa...

Tegelikult olen ma natuke segaduses: kui ma vaatan Hargla "Raudrästiku aeg" kaant, siis seal seisab ilusasti kriminaalromaan. Kui ma vaatan "Merivälja" bännerit FB lehel (https://www.facebook.com/296801790356601/photos/a.502728363097275.1073741825.296801790356601/1459186150784820/?type=1&theater) siis on seal ilusasti kirjas põnevusromaan. Mingid hämavad terminid nagu ’Muinas-Eesti’ ja ’müstiline’ ei muuda üldse tõsiasja, et raamatut ei reklaamita ulmena.

Ma saan 100% aru sellest, et kirjanikul, kes oma tööst peab ära elama, ongi vaja raamat maha müüa ka neile, kes sõnas 'ulme' laia kaarega mööda käivad, aga kui ei saa kapist välja tuldud, siis pole ka mõtet väga imestada, et inimesed ei adu, et näe - need raamatud ongi see päris ulme. Võibolla oli ikkagi Raul Sulbil õigus kui ta tõi kuuldavale oma legendaarse Estconi-karjatuse: "See ei ole ulme!"? Sest kui autor ja kirjastaja (turundaja) ei pane kaanele "ulmeromaan" vaid kiriminaal- või põnevusromaan, siis äkki need raamatud polegi tõesti ulme? Kui me ise justkui oma asja häbeneme või lihtsalt majanduslikel kaalutlustel hämame, siis nö võhik jõuabki järelduseni, et noh, vaatamata "ulmelisele elemendile" oli täitsa hea põnevusromaan :D Või et raamat kuulub sellisesse natuke hämarasse žanrisse nagu ulme, kui meenutada Jan Kausi kurikuulsat väljendit Triinu romaanivõistluse töö kohta?“

Loomulikult oli mul vaata, et suisa moraalne kohustus pärast seda Tartus Õlleministeeriumis lunastada „Merivälja“ eksemplar. Ei õnnestunud kahjuks Helile süümekaid tekitada, et hinda veelgi alla kaubelda niigi soodsalt kirjastuse-hinna-tasemelt. Autor oli ka lahkelt nõus sinna oma „käejälje“ jäädvustama ja õigupoolest adusin alles järgmisel hommikul kodus, et asi näeb kangesti sedamoodi välja justkui oleks Hargla iseendale autogrammi andnud… Või veel hullem – et olen ise endale Hargla autogrammi vormistanud. Midaiganes…

Alguses lugemine ei edenenud väga. Aga siis võtsin nädalavahetusel selle tõsisemalt ette ja lugesin tellisemõõtu romaani kolme-nelja jutiga ära.

Esimene emotsioon? Ausalt öeldes natuke segadust tekitav. Nii kummaline kui see ka pole, siis olen ma suutnud üles kasvada keset 1980-90 aastaid, nii et kogu see Merivälja kamm pole üldse minuni jõudnud. Või siis olen lihtsalt unustanud. Kusjuures kogu see UFO-maania, mis 80.aastate lõpus ja varajastel 90. aastatel möllas, ulatus ikka Kesk-Eestisse ka, mitte ei olnud üksnes suurte linnade privileeg. 1997. aastal olin ma usinasti ametis keskkooli lõpetamise ja armumise ja muude noorele täiskasvanule oluliste asjadega. Võibolla siis selle pärast…?

 

Mis värk on?

Alustuseks tegelased: nooruke tütarlaps Karin, kes laekub Elvast Tallinnasse ja sattub töökuulutusele vastates Meriväljale ühe invaliidi hooldajaks. Abielupaar Anna ja Julius näikse olevat jõukad tegelased, mees on siis hooldust vajav invaliid, naine näikse alguses olevat selline lõdva püksikummiga wannabe-babe, aga olgu siis spoilerina öeldud, et päriselt nagu pole kah. Naabriks on seal üks peast soe näitlejanna Liisalotta koos oma poja Erichiga. Lisaks veel ajaloolane Ummel, kes on Erichi isa. Surnumatja Indrek ja tema ärikast naine Inga, pankur Taavi ja tema kaasa Ülle. Ja muidugi narkarist kunstnik Risto. Lisaks kamalutäis kõrvalisemaid tegelinskeid. Päris üheselt selget peategelast justkui polegi. Olgu – minu jaoks personaalselt saab peategelaseks Karin. Ilmselt pole mõtet väga põdeda spoileri üle, et Karin on nõid: tal on võime näha inimeste aurat/biovälju ja seda mõjutada.

Tegevus läheb käima selle ümber, et keegi helistab selle seltskonna erinevatele liikmetele ja nõuab, et need teeksid üht-koma-teist ja kui ei tee, siis tema paljastab mingi nende tumeda saladuse. Ehk siis läbi suurema osa romaani on veel üks tegelane – Väljapressija.

Ja saladusi seal Merivälja-külas juba jagub. Kes kellega magab, kes keda petab, kes on päriselt kõnevõimetu invaliid või pole seda teps mitte, mis värk oli ühe ennemuistse viiulivirtuoosiga, kes lisaks kõigile ülejäänud Merivälja objektiga seotud müsteeriumitele jäljetult haihtus, kas surnumatja ja tema naise poolt müüdav ese on ikka päriselt maaväline objekt või on see kõigest võltsing ja nii edasi kuni lõpuks, samm-sammult hakkab tõde päevavalgele kooruma.

Teine emotsioon – pole põhjust põdeda, et Heli raamatu hinda alla ei lasknud. Igal juhul on tegemist lugupidamist vääriva eksemplariga meie koduses raamaturiiulis.

 

„See ei ole ulme!“

Tagasi selle alguse juurde, et kas siis on ulme või on müstiline põnevik või misasi see siis on? Tegelikult on see justkui tükike ellu äratatud täiesti peast põrunud ja segaseid 1990.aastaid. Seal on just seda jabur-innukat püüdlust end kõigest „nõuka-aegsest“ lahti rebida. Detailide täpsuse üle pole muidugi suuremat mõtet arutleda.

Paratamatult pean aga tõdema, et sedapuhku jätab Hargla romaan täpselt sellise mulje, et kirjanik on valmis kirjutanud põneviku, millele on külge poogitud müstika-elemente, et see jätaks endast trendika mulje. Olgu – sõnaühend ’maagiline realism’ jätab endast vähemalt minu jaoks mulje, justkui oleks tegemist mingi narkotripiga ja antud romaani kontekstis sobiks hästi iseloomustama kunstnik Ristot ja tema maalimisi. Seega iseloomustaksin „Meriväljat“ kui suhteseepi, mis on läbi põimitud mõistatuste lahendamisega ning garneeringuks on lisatud väike üleloomulik element nõiduse ja maavälise objekti näol.

Ehk siis kui Raul peaks seekord Estconil huikama: „See ei ole ulme!“, võiksin vabalt tema kooriga liituda. „Meriväljas“ puudub see „miski“, mis muudab minu jaoks teose ulmeks. Tegelikult on see umbes sama palju ulme kui Luua-Viki jutud Kaika-Lainest ja rohelistest mehikestest linnataguses võpsikus.

Proovides sõnastada seda „miskit“, mis puudu jääb, jõuan ma paratamatult oma mõttes tuntud väljendini „show, don’t tell“. Enamikku sellest, mis „Meriväljas“ on päriselt ulme – kuidas kunagi ennemuiste (võibolla) maandus (kukkus alla) Meriväljale maaväline objekt (võibolla tulnukate tähelaev), miks see moreenikihistuste alla mattus, kuidas selle juhuslik avastamine tegelikult oli ja mismoodi käis see salajane väljakaevamine, kuidas oli tundmatuga kontakteerumine ekstrasensi silme läbi kogetud ja mismoodi KGB seda kõike varjas, asjaosalisi kõrvaldas ja miks mitte kõrval-liinina ka viiuldaja juhtum, mis on 110% ulme; ning lõpetuseks objekti saatus varajastel 1990. aastatel – kõike seda Hargla üksnes mainib lakooniliselt. Aga näha tahaks! Kogeda…

Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus. Parasjagu siis kui ma hakkan üsna kindlalt arvama, kes oli Väljapressija, pakub autor mulle selle isiku ise ka välja, üksnes selleks, et mulle mõned leheküljed edasi selgeks teha, et ma siiski arvasin valesti. Üllatusi oma tegelaste ja nende käekäikude osas pakub Hargla kuni päris viimaste lehekülgedeni välja. Ja millise suure vandenõuteooriaga Eesti ajaloost ta Merivälja objekti veel seob, jäägu juba igaühe enda avastada.

 

Sildistamisest ja teadlikkusest

Lõpetades ringiga taas selle alguses viidatud FB postituse juures… Ma mõtlen, et kui end ulmekirjanikuna identifitseeriv autor paneb raamatukaanele sildi ’kriminaalromaan’ või ’põnevusromaan’ pole selles midagi taunitavat. Kui mina teaksin, et sellise sildi kasutamine kergitab läbimüügi 500 eksemplarilt nt 5000 või 50 000 eksemplarini, ei lööks ma risti ette ega mõtleks ülearu pikalt.

Ja ulmikud võivad pidada peenikest (või üleolevat või heatahtlikku vmt) naeru, et näe, kus on tavakirjanduse austajad – loevad ka tegelikult ulmet. Edu neile…

Edu Harglale. 

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Merivälja (2017)


"Merivälja" näol on teatavasti tegu samanimelise kodumaise telesarja romaniseeringuga, mille tegevus toimub 1997. aastal Merivälja-nimelises Tallinna aedlinnas. Romaani sündmustik tugineb 1980. aastatel levinud linnalegendile, mille kohaselt Meriväljalt olevat välja kaevatud maa alla mattunud UFO. "Merivälja" peategelaseks (tegelikult on romaani peategelast kohati raske kindlaks määrata, sest sündmustikku nähakse mitme erineva tegelase pilgu läbi) on Elvast pärit tütarlaps nimega Karin, kes saab Meriväljal tööd Juliuse-nimelise invaliidi hooldajana. Merivälja on endiselt haaratud kunagise UFO-juhtumi järelkajadest, salapärane väljapressija terroriseerib telefoni teel aedlinna elanikke ja kogu olukord muutub järjest segasemaks...
Kas "Merivälja" näol on tegu ulmeteosega? Jah, minu meelest on see romaan lõppkokkuvõttes puhas žanriulme, ehkki romaani ulmeline intriig üsna aeglaselt paljastub. Kahjuks on tegu halva ulmega. Romaani esimeses pooles ei toimu õieti midagi. Autor üritab justkui pinget kruttida, ent see ei tule tal üldse välja, kõik need aedlinlaste omavahelised sahmerdamised, väljapressimiskatsed jne meenutavad pigem mõnd halba teleseriaali (romaani aluseks olevat telesarja ma näinud pole, nii et selle kohta ma midagi öelda ei oska). Siis läheb tegevus veidi kiiremini käima, samas upub see kõik mingite vandenõuteooriate, paravärgi ja tundlemise sohu (mingil hetkel tuuakse mängu isegi jaburad vandenõuteooriad Estonia katastroofi teemal). Selles osas võib nõustuda Andri Riidi arvustusega Reaktoris - "Meriväljat" lugedes jääb mulje, et tegu on paranähtuste ja vandenõuteooriate käsitlemisega ulmeromaani võtmes. Mis koos üsna igavalt kirjapandud suhteseebiga mõjub üsna tüütult.
"Meriväljat" lugedes tekib kohati küsimus, kas pole romaani intriig otseselt seotud tegevusaja, 1990. aastate Eesti "ajavaimuga". Toona levisid kõiksugu parateemad ja vandenõuteooriad ju kulutulena, eesti keeles ilmusid isegi vastavad ajakirjad nagu Paradoks B. Mulle endale meenub lapsepõlvest ajalehe Nelli Teataja "paralisa" lugemine - sarnaselt käesolevale romaanile kirjutati ka seal vaheldumisi UFO-dest ja nõidadest, mis on ju ometi üsna erinevad teemad. Iseenesest oleks üheksakümnendate Eesti teemaline retroulme ju päris huvitav idee, aga teostama peaks seda kuidagi teisiti.
Lõpetuseks veel üks detail romaanist. Tundub veidi imelik, et 1980. aastate Eesti NSV KGB osakond jättis endast maha eestikeelseid dokumente (otsused, korraldused agendile vms). Tegu oli ju ikkagi üleliidulise organisatsiooni kohaliku sektoriga, mille personalgi osalt vene keelt rääkivatest ja sisserännanud isikutest koosnes.
Teksti loeti eesti keeles

Andrzej Sapkowski
Czas pogardy (1995)


Sapkowski on väga andekas kirjanik. Andekas just eelkõige sellepoolest, et jutustab lugu väga mõnusal viisil: ta põimib erinevaid loosiseseid niite omavahel väga sujuvalt ja elegantselt, andes jutustamise käigus edasi ka päris palju ümbritseva maailma kohta. Iga peatükk moodustab terviku.
Teine kiiduväärt asi on Sapkowski huumor, mida pole küll eriti palju, aga see-eest on see väga nauditav. Näiteks väikestes tekstilõikudes, mida võib leida enne igat peatükki.
 
P. S. Soovitan Geralti saagat lugedes kõrvale võtta mõni internetist leitav tolle maailma kaart. See aitab hästi luua seoseid ja mõista, kustpoolt need nilfgaardlased siis õieti tulevad.
Teksti loeti inglise keeles

James S. A. Corey
Nemesis Games (2015)


Expanse sarja viies osa algab sellega et kosmoselaeva "Rocinante" meeskond läheb laiali. Aga kuna sarjas peab veel mitu raamatut ilmuma, ei ole lahkuminek mõistagi lõplik. Eelmises osas kõvasti kannatadasaanud laev peab jääma pikemaks ajaks ühte asteroidide vöös asuvasse baasi remonti. Senikaua otsustavad Alex, Amos ja Naomi, kes rohkem kes vähem väliste asjaolude mõjul, võtta mõneks ajaks palgata puhkust et õiendada ära mõned minevikust ülesjäänud võlgnevused isiklikus elus. Saame nende tegelaste seni varjatud minevikust üht-teist teada.
 
Aga just siis kui kõik meeskonnaliikmed on Päikesesüsteemi mööda laiali lähevad asjad (järjekordselt) väga hulluks ja (järjekordselt) kipub puhkema kogu inimkonda hõlmav sõda. Üks süsteemi serval tegutsev äärmusrühmitus muudab mõningate suurte kosmiliste kivide orbiite nii et see lõikub Maa omaga. Operatsioon õnnestub ja Maale saabub tuumatalv. Seejuures selgub et ühe Rocinante meeskonnaliikme minevik on lähedalt seotud just selle rühmituse ninamehega ja teine oli osanud just nimelt tabamuse ajaks Maale reisida. Ja peavadki meie kangelased alustama võitlust selle nimel et saada meeskond jälle kokku ja ühtlasi võimalust mööda päästa inimkond kõige hullemast.
 
Mida ma tahaks esile tõsta on see kuidas autor(id) oskavad oma väljamõeldud maailmas loogililiselt tuletada üldisest olukorrast tulenevaid konkreetseid sündmusi. Kui järsku tekib võimalus rännata teistesse tähesüsteemidesse siis loomulikult muutuvad Päikesesüsteemi senises elukorralduses mitmed asjad päris kardinaalselt. Mõned inimkonna grupid leiavad järsku et nad oleks justkui marginaliseeritud. Ja siis muidugi leidub nende hulgas keegi kes näeb lahendusena Püha Sõja alustamist. Ja siis muidugi selgub omakorda et selle jama sisse kistakse ka inimesed kellel asjaga mingit seost ei ole...
 
Kes sarja juba nii kaugele on lugenud see arvatavasti enam pooleli ei jäta. Minul igatahes on järmine osa juba ostetud.
Teksti loeti inglise keeles

Mart Sander
Lux gravis, or Heavy Light (2008)


Rooma leegionäär Ocavianus eksib Inglismaal enda vägede juurest eemale ning avastab ühest koopast kivi, mis kiirab müstilist musta valgust. Selgub, et selle kivi abil on võimalik teatud intervalli järel tuleviku või minevikuga infot vahetada, misjärel rajab ta kivi valvamiseks salajase ordu. Edasine tegevus toimub paraleelselt aastatel 1000, 1600 ja 2300 (ei viitsinud raamatust täpseid arve vaadata ja ümardasin). Aegamööda hakkab aga kõigis neis ajastutes elavatel munkadel tekkima arusaam, et midagi on selle rasket valgust eritava ja ajastuid ühendava monoliidiga valesti.
 
Erinevad minevikud on hästi kirja pandud, autor on (minuarvates) tabanud hästi erinevate ajastute inimeste mõttemaailma ning ka kujutatud tulevik on ulmeline ja täis lahedate ideedega tehnoloogiat (hingemasinad, kehadevahetamine jne). Lugu ise jookseb meeldivalt kiirelt ja kohati on seda isegi raske käest panna. Tabasin muide lugemise ajal end korduvalt mõttelt, et midagi on ka meie ajaliiniga valesti. Ei saa ju olla, et sellise läbimõeldud keskaegse maailmaga tugevalt zanriulmelise põneviku on kirjutanud Mart Sander aga mitte Indrek Hargla. Massaraks! Eesti ulmekirjanikud peaksid häbi tundma. Alguses tuleb Kunnaselt Gort Ashryn ja nüüd siis Lux gravis. igaljuhul olen tõesti positiivselt üllatunud ja minupoolt saab see raamat maksimaalse hinde. Kahtlemata üks selle aasta parimaid kodumaiseid ulmeteoseid ning on tõesti kahu, et Stalkeri hääletuses satub see tõlkeulme alla.
 
PS: Üks eelnev antud raamatu arvustaja on avaldanud imestust naistegelaste puudumise üle. Mina ei suuda seda küll parimagi tahtmise juures veaks pidada. Kogu tegevus toimub ju ikkagi karmi korraga mungakloostris ning kõige kauem koht, kuhu sealt satutakse on kloostri kõrval kasvav mets.
 
PPS: Ka järelsõna on asjalik, mulle meeldis raamatus tegutsevate (ka fiktiivsete) tegelaste kohta rohkem tausta saada. Nagu väike mõnus lisaboonus kogu loole.
Teksti loeti eesti keeles

James S. A. Corey
Leviathan Wakes (2011)

William Gibson
Virtual Light (1993)


Leidsin ükskord raamatupoest Idoru ja tundsin, et pean seda kindlasti lugema. Aga otsustasin, et triloogiat tuleb alustada esimesest raamatust, mitte keskelt ja nii ma Virtual Light'i juurde jõudsingi.
Kahjuks pean tunnistama, et Virtual Light oli minu jaoks paras pettumus. Minu jaoks oli kaks läbivat probleemi - esiteks jutustamisviis ja teiseks, igasuguse põnevuse, innovatiivsuse, revolutsionaarsuse vms puudumine. Jah, raamat on aastast 1993 ning tänapäeva tehnoloogia naerab sealse tulevikunägemuse üle. See pole aga iseenesest probleemiks, mulle isiklikult lausa meeldivad kobakad VR prillid, neoonrohelised 3D ruudustikud ja veidraid hääli tegevad arvutid. Pigem on siinse raamatu probleemiks, et seda ägedat tehnikat lihtsalt ei kasutata. Kogu raamatu mootoriks on miskid VR prillid, mis on ülivägevad ja ülisalajased, kuid neid ei kasutata kordagi, isegi ei pajatata, milleks kõigeks need võimelised on. Samahästi oleks võinud loo mootoriks olla varastatud reliikvia või ükskõikmilline röögatukallis jubin.
Ja esimene, peamine kriitikapunkt - jutustusviis. Kõigepealt juhtub miskit, ning sellele järgneb selgitus, miks ja mida. Iseenesest ei ole sellises jutustusviisis midagi uudset, pigem vastupidi, seda on varem palju tehtud. Gibson aga suudab seda teha ülimalt tüütult, tegevusest arusaamiseks tuleb sündmus ära lugeda, siis läbi närida sündmuseni jõudmise kirjeldus, seejärel sündmuse juurde tagasi minna, uuesti lugeda ja veidi seedida. Kahel korral naasesin arvuti juurde, et kontrollida - kas mu Kindle on katki läinud ja on lihtsalt lõikusid vahele jätma hakanud. Aga ei, oligi selline. Samuti oli mul raskusi igasuguste kirjelduste alusel pildi kokkupanemisel - Gibson annab üksikuid detaile, kuid asjade olemus tuleb ise juurde mõelda. Mul kulus näiteks tükk aega aru saamiseks, et "bike" on siinkohal jalgratas, sest kirjeldati roostet raamil ja vägevat turvasüsteemi, aga mitte kordagi ei öeldud "pedaalid" või "mootor".
Kui kriitikat jätkata, siis kindlasti vääriks äramainimist otsekui klišeejuhendi järgi kirjutatud tegelased. Terve raamatu peale ei olnud ühtegi tegelast, kellele tegelikult kaasa elada. Scooteri ja Skinneri tegemiste kirjeldamine tundus aga lausa ruumitäitena.
Lõppude lõpuks - lihtsalt ei midagi erilist. Igav ja keskpärane on aga just kõige halvem.
Teksti loeti inglise keeles

Triinu Meres
Lihtsad valikud (2017)


Tegelikult pole selle raamatu juures mitte midagi lihtsat. Ärge laske end pealkirjast petta! Ega väikesest formaadist, pehmetest kaantest, lihtsast kujundusest. Üldse mitte millestki, mis esmapilgul silma, kõrvu hakkab. See on üks igavene salakaval, võimatult kõverat, hargnevat, kokku-lahku kasvavat trükimusta täis paberipakk. Selline raamat, mille peale võib end südamerahus välja vihastada ja mida võib (kui laenata autorilt endalt) üleni armastada, vihata, nautida, põlata, selle järele haara, et siis minema visata. Kui selle lugemine mingit emotsiooni ei tekita, siis ilmselt on selles kohas, kus inimesel emotsioon peaks asuma, midagi olulist puudu.

Lugedes saab teada, et kuskil Glasgou-nimelisel planeedil käib mingi tagasihoidlikumat sorti kaklus rohelisteks (…?... ausõna, tead… rohelised!?...?...) nimetatud demokraatiat ihkavate terroristide ja seda süsteemi valitseva aristokraatia vahel. Viimastest tutvustatakse lugejale küll võrdlemisi napilt üht printsessi, üht printsi ja siis veel väga põgusalt üht teist printsi. Päris lõpus ilmub veel üks prints korraks. Vihjatakse kuningale, räägitakse teistestki aadliperekondadest; noh – jääb mulje, et nad on sigarikkad ja neid on üldiselt sama palju kui kärbsemusta, aga raamatu lehekülgedele neid eriti ei jõua. Praegu taipan end mõtlemast, et Boudicad ja üldse kõik sellesinase maailma printsid ja printsessid on nagu Saudi-Araabia printside sugu. Muu maailma jaoks on neist enamasti teada kaks fakti: nad on rikkad ja neid on palju.

Õnneks on sellel raamatul väga konkreetne peategelane, kes pole prints ega printsess. Selleks on uurija-teadur Gertrud Omara. Meres on otsustanud 99,999…% osas oma lugeja sellest teadmisest ilma jätta, mis puudutab teaduri osa Omara ameti juures. Ühes kohas korraks vilksatab viide, et ta justkui kuskil kedagi õpetab, aga miks ja keda ja üleüldse, mida värki, selles suhtes on Meresil ilmselt sügavalt poogen. On selline müstiline amet nagu uurija-teadur seal Glasgoul (võibolla selles interstellaarses kuningriigis laiemaltki, aga selle üle võidki näpp suus mõistatama jääda) ja Omaral näikse vähemalt uurimise osa piisavalt hästi käpas olevat, et juhatada mingisugust politsei eriüksuse laadset asja.

Omara võtab pikaajalise operatsiooni kulminatsioonina kinni roheliste demokraatiaterroristide legendaarse võitleja Lauri Tropcheri – ühemehearmee, kelle kontos on mitmeid otsekui üleloomulikuna näivaid rünnakuid valitseva aadlikeklanni vastu. Keerulisemaks muudab olukorra muidugi asjaolu, et nimetatud Tropcher on Omara kunagine sõber ja armsam, kelle ta ise spioonina roheliste ridadesse saatis ja kes otsustas pooli vahetada.

Ei – mina ei saanudki teada, et mis värk nende rohelistega on, et miks nad rohelised on, noh. Sama hästi võiksid olla punased või valged või lillad või kirjud. Demokraatiat tahavad raiped, noh – ja on nõus selle nimel pomme panema ja inimesi tapma ja ilmselt veel mõndagi muud tegema, millest Meres meile ei räägi. Ma ei tea – ju siis selliseid asju teevad rohelised. Üldse seab autor meid kahvlisse – autoritaarselt valitsevad aristokraadid on justkui suhteliselt head selles maailmas, kellega ollakse võrdlemisi rahul ja demokraatiat ihkavad tegelased on sildistatud pahadeks (võibolla ongi roheline selles maailmas halb värv?), kes külvavad kaost ja hävingut. Huvitav allhoovus: demokraatia võrdub kaos…

Kinni nabitud Tropcher, va närukael aga sokutab vaatamata vangilangemisele Omarale ja valitsevale Boudicate klannile ühe eriti eriskummalise pommi, mis potentsiaalselt võibki kogu olemasoleva maailmakorra segi paisata, hävitada. Võibolla ka midagi selle asemele luua, aga see on üksnes minu oletus.

Kuskil kuklas sumiseb häirivalt tõdemus, et võibolla pole ma sellest raamatust üldse aru saanud, et see ongi lihtsalt liiga keeruline ja diip mu jaoks. Aga ma teen teadliku valiku selle sumina ignoreerimiseks. Ja laon välja, mis ma asjast arvan.

Esiteks ma arvan, et Triinu Meres on selle raamatu kirjutanud iseendale. Selle üle, et kirjanik iseennast lehekülgedele jätab, pole mõtet üldse pikemalt arutada, see on loomulik paratamatus. Kuskilt on mulle meelde jäänud Triinu arvamus, et talle meeldib kirjutades öelda just niipalju kui ta ise paremaks peab. Umbes nii, et tahan, siis ütlen, ei taha, jätan ütlemata. Hea küll – autori püha loomeõigus. (Ja võibolla polnud see üldse Triinu mõte, vaid seda ütles keegi teine… Minu peas lihtsalt on see mõte ja Triinu omavahel seotud. Kõik.) Tekst, kõne, pilt, kuju – iga teos võib olla mingi mõtte väljendus, selles mõttes, et autor annab midagi endast välja, eksole. „Lihtsaid valikuid“ lugedes ei saa ma aga üle kummalisest tundmusest, et seesinane asi on hoopis kuidagi sisse- mitte väljapoole kirjutatud. Sisendus…?

Lugedes on selge, et autori peas, mõtetes on terve see maailm olemas kogu oma keerukuses, täiuslikkuses ja puudustes, ilus, valus, koleduses ja ülevuses. Aga saast küll, miks sa mulle seda lugeda ei anna!? Mina, näe pean end peast ogaraks kujutlema ja ise kogu selle sisenduse üle, millega kodanik (vabandust – uurija-teadur) Omara tegeleb, mina pean ise proovima sinna ümber mingi maailma kokku konstrueerida. Ühesõnaga on autor pannud mind väga ebamugavasse olukorda – ma pean lugedes mõtlema hakkama. Või siis võingi rahulduda selle maailma piilumisega läbi autori poolt pakutud lukuaugu ja pärast kirudes raamatu riiulisse visata ning otsustada, et see on üks puudega tükk.

Teiseks. Vaatamata sellele, et tegemist on kõige ehedama ulmeromaaniga, mitte mingi müstilis-alternatiivse-maagilise-suri-muri-kamarajuraga, on „Lihtsad valikud“ samas omal äraspidisel moel üleni Eesti Romaan. Ma tsiteerin siinkohal Urmas Vadit, kellelt sain sügisel ühe hindamatu tarkusetera draama (ja üldse jutukirjutamise) teemal: „On oluline, et kogu aeg toimuks midagi!“ Siin raamatus justkui oleks kogu aeg esiplaanil mingi keks-ja-kiun, aga ei toimu peaaegu mitte sittagi. Olgu-olgu – Omara läheb ja tuleb, teeb kuuma jooki, vahepeal võitleb teiste tegelastega, tapab mõned inimesed maha, on seksi, verd ja peaaegu soolikaid. Näpuotsaga. Valdav enamik sellest kõigest, mis raamatus sisaldub on minu meelest kokkuvõetav sõnaga ’sisekaemus’. (Mäletate – sisendus?) Ehk siis ehe Eesti Romaan. Kui mulle mistahes põhjusel Omara sisekaemused korda ei peaks minema, kui ma juhtumisi temast kui isiksusest mitte kröömigi ei pea, siis kaotab kogu tekst kandvama osa mõttest. Või vähemasti on seal seda ideed ja sündmustikku ainult ühe lühikese jutu jagu.

Selgemast selgem, et siin pole tegemist vidinaulmega. Ja ega ma seda otsigi. Vidinaid muidugi on ka – võrr, laud, tehis, liugur, pihukas, närvipiits, linna kattev kuppel, kasutatavad kemikaalid, isiklikud kilbid, vihjeid teistsugustele sotsiaalsetele suhetele. Mõnigi igapäevaselt tuttav sõna tähendab siin tekstis hoopis midagi muud kui oleme täna harjunud. „Lihtsat valikud“ on lugu inimestest, nende mõtetest, tunnetest, motiividest. Vidinaid on tegelikult nii vähe, et kuidagi lausa lage, askeetlik tundub nende tegelaste ilmaelu.

Kolmandaks taban end lugedes mõttelt, et Triinu Meres on poeet. Tema keelekasutuses on midagi… noh ma ei oskagi tegelikult sellele nime anda. Loen ja mõtlen: vau!

Ja siis virutab Triinu mulle justkui haisva kaltsuga näkku kui osad tegelased hakkavad pruukima estonglish’it. Nagu päriselt või!? Jah, nii tõesti on. Toibun, kehitan õlgu – see on ka ju tegelikult Eesti elu, eesti keel. Ja taevas polegi veel selle pärast alla kukkunud ega eesti kultuur hukkunud. Hoolimata aastatepikkusest häda-ja-viletsuse kuulutusest. Kirjanike liidu romaanivõistluse auhinnaline koht näikse isegi justkui ääri-veeri tunnistavat, et ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, või siis lihtsalt tuleb valida olulisemaid võitlusi, kui estonglish’i vastane ristiretk.

Mingid pisiasjad… Tahaks nagu viriseda, kuigi see tundub väiklane, aga no nii kange tahtmine on ju. Anna mulle Triinu, palun peatükkidele kasvõi mingid tärnid või numbrid, mitte lihtsalt tühi rida kuskil lehekülje keskel. Kui see juhtumisi täpselt kahe lehekülje vahele jääb, siis ma ei saagi aru, et on uus „osa“. Võimalik, et see polegi muidugi oluline, aga mind on niigi mugavustsoonist kaugele välja tiritud, midagigi võiks karguks alles jätta. Nimed – osad on täiesti võõrad, teised nii läbinisti eestikeelsed, et jällegi tekkib mingi seletamatu konflikt mingis minu aju osas. Omara/Gertrud/Gert/naine/uurija – mingi lõhestunud isiksus on või…? Loe nagu sünonüümisõnastikku, ausõna, tead, kohati tekkis lausa segadus, et mis jant see on, kas jälle mingi peidetud sõnum, millest mina, va tuimur aru ei saa? Kusjuures ühtegi teist tegelast niimoodi ei kohelda. Nagu öeldud – pisiasjad.

Hinnata… Aga kas peakski? Olgu siis… Hästi tehtud, Triinu Meres! Oi-oi kui hästi tehtud.

 

PS. Kaanekujundus… Mul oli möödunud suvel võimalus kätt proovida elektroonilisse märklauda laskmisega. Sellel on need kontsentrilised ringid, mille keskmine, väike must südamik tähendab „10“ Sihid, lased ja vaatad ekraanilt tulemust. Näitab 10,2 näiteks. Et mis mõttes? Noh – saab lasta täpsemini kui 10…
Seesinane kaanekujundus on 10+

Teksti loeti eesti keeles

Bruce Sterling
Sacred Cow (1993)


Põhilise on Avo juba ära öelnud. Lisan mõned kõrvalised mõtted "Püha Lehma" kohta. See on mu esimene arvustus Sterlingi teose kohta. Sterling on eelkõige tuntud oma küberpungilike kirjutiste poolest. Kas "Püha Lehm" kuulub küberpunk-juttude hulka, mine tea. Tehnoloogiale siin eriti rõhku ei panda ja maailm, mille Sterling lugejale ette asetab on suht kulunud ja soikuv. Tegevus toimub ühes Šotimaa väikelinnas umbes aastal 2047.
Indialasest filmilavastaja Jackie Amar üritab miinimumkuludega üles võtta seiklusfilmi. Maailm on selleks ajaks tõesti muutunud, nagu eelarvustaja on öelnud. Aasiamaad õitsevad ja Lääs kiratseb. Natuke meenutab "Püha Lehma" maailm seda maailma, mis Külma sõja ajal valitses. Ainult et osatäitjad on teised. USA ja NSVL asemel toimub Jaapani ja India maavõistlus, ning muidugi mitmel rindel: kosmosevallutamine on endiselt päevakorras, samuti üritavad konkurendid filmikunstis mõõtu võtta. Jackie Amaril on vaja lahendada mõningad likviidsusprobleemid ning poliitika teda eriti ei huvita.
Tegelaskujud kandsid küll aasialikke nimesid kuid käitusid enam-vähem Lääne inimestena, mis aga lugemisel mind ei häirinud, sest Sterling vist ei kavatsenudki väga tõsiseid karaktereid luua. Ikka oli mingi naljakas tahk neil juures. Jackie filmides esimese kangelase osi mängiv Bobby Dengzogpa näiteks mõjus oma hindu-fundamentalismiga koomiliselt. Kokkuvõtlikult võib öelda et "Sacred Cow" vajab lugemisel natuke harjumist nagu india film Lääne inimese jaoks, aga tulemus on positiivne. Vähemalt minu jaoks.
Teksti loeti inglise keeles