x
Päringule {"kuu"=>"11", "aasta"=>"2023", "captures"=>[]} saadi 38 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
R. F. Kuang
The Dragon Republic (2019)


Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles

Manfred Kalmsten
... Tuli on igavene (2020)


Üldiselt mulle sellised teadlikult hämarad lood, mis on esitatud mingis deliirses seisundis viibiva peategelase ulmadena, väga ei meeldi. Ent juba poeetiliste kirjelduste eest väärinuks see lugu vähemalt hinnet "3" ja asjaolu, et autor lõpuks toimuvasse selgust toob ning kõike sihilikult segaseks ei jäta, tõstab loo hinde "4-" peale.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Valrafn (2023)


Käesoleva loo näol on autor teinud omapärase liigutuse - andnud välja algse ja lühema versiooni lühiromaanist "Täheraua saaga". Ehk siis kompaktsem variant, mõned tegevusliinid ja teemad (nagu lesbisuhete oma) välja jäetud jne.
Mida ma selle kohta öelda oskan? "Täheraua saaga" mulle meeldis ja arusaadavalt meeldis seega ka selle lühem variant. Kvalitatiivset erinevust kahe versiooni vahel ma tuvastada ei suutnud, nii et oli "Valrafni" siis eraldi loona vaja? Autori meelest küll. Minu hinnangul head mõlemad, aga mitte niiväga erinevad.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Kaarnasüda (2023)


Järg kogumikus "Kaarnalaul" ilmunud kolmele Aekadioni-tsükli loole. Autor on "Kaarnasüdame" kohta öelnud, et selle lugemine enne "Kaarnalaulu" kogumikku rikub viimasest saadava lugemiselamuse, seega jätan loo täpsemast sisust siinkohal rääkimata.
Hinde osas: masendavalt lootusetu, aga seejuures kuidagi kaunilt poeetiline lugu. "Kaarnalaulu" lugemisest on mul praeguseks möödas juba üle aasta ja nii mõnedki detailid sellest on vaikselt ununema hakanud, mistõttu selle otseses järjeloos toimuvate sündmuste mõistmine nõudis mõningat mäluragistamist. Aga lugu ise oli hea. 
Teksti loeti eesti keeles

John Scalzi
The End of All Things (2015)

11.2023

Neli aastat on viimasest "Vanamehe sõja" saaga romaani lugemisest möödas. Ja kuigi kirjutasin 2019. aasta lõpus "Lõhenenud inimkonna" arvustuses, et jään viimast osa ootama, oli nüüdseks ausalt öeldes meelest läinud, et miskit üldse pooleli jäi. Seega tuli selle raamatu eestikeelne tõlge mõneti üllatusena. Peale kerget kõhklemist otsustasin siiski osta, kasvõi selleks, et raamaturiiulis see John Scalzi nimeline rivi täiuslik oleks.
 
Kuigi raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb, et teos koosneb neljast lühiromaanist, siis tegelikult on tegemist ühe tervikuga. Jah, originaalis ilmus see kõigepealt jupikaupa. Jah, minategelased on igas loos erinevad. Aga kokkuvõttes on see siiski kenasti omavahel seotud juppidest kokku punutud romaan.
 
Esimene jagu, "Hinge elu", oli tõeliselt hea, täiesti sarja esikromaani vääriline. Kirja pandud kaasahaaravalt, põnevalt, loogiliselt. Aga edasi läks allamäge. Minu meelest on Scalzi tugevuseks ikkagi militaarulme ja action. Igasugune poliitintriigide punumine kipub minema heietamiseks ning mis kõige halvem, kõlab ebausutavalt. Õnneks on lugude järjestus selline, et suure poliitika vahele on pikitud lihtsõdurite elu-olu kirjeldused, mis minu jaoks polnud sugugi tüütu lugemine. Teisest küljest on aga romaani erinevad jaod just niimoodi ritta seatud, et jada lõppeb taaskord suure poliitikaga ning see jääb lõpphinnangut domineerima.
 
Mis taaskord meeldis, oli see, et Scalzi ikka oskab nii kirjutada, et varasema ülelugemine või detailide mäletamine pole vajalik. Tuletab meelde täpselt nii palju, kui konkreetse lõigu mõistmiseks vajalik ning kogu lugu. Muidugi nüüd, kus kogu sellel sarjal on lõpuks joon all (või kas ikka on?) võiks ju algusest alustada ning kõik raamatud niiöelda ühe soojaga üle lugeda. Äkki märkan mingeid detaile, mis muidu raamatute ilmumise ajalisest vahest tingitult fookusest välja jäid? Võib-olla isegi teen seda.
 
Kuid jah, paratamatult mõjutab minu hinnangut "Kõigi asjade lõpule" see, et tegemist on sarja viimase osaga. Niisiis väike tagasivaade.
 
Kordan enda varasemates arvustustes öeldut, aga midagi ei ole teha - esikromaan "Vanamehe sõda" on selle sarja parim. Vahepeal läks täiega allamäge, kuigi minu arvustuste hindeid vaadates seda ei ütleks, sest ma pole ühtegi jätkuosa alla "nelja" hinnanud. Aga midagi pole teha, tunne on selline. Vahepeal toimus mingi surnud kassi põrge ehk siis "Zoe lugu" tõi sarja minu jaoks nö mustast august välja ning "Lõhenenud inimkond" sai hindeks lausa viie. Aga nüüd siis selline lõpp...
 
Et mis sellel siis viga oli? Põntsu pani neljas jagu. Tõlkija on eespool väga täpselt kirjeldanud, mis seal kõik valesti oli. Ütleme nii, et kui tegemist oleks filmiga, siis "täiuslikkusest" jäi veel puudu vaid ilutulestik ning eepiline muusika. Tõsi see viimane lõpuridade lugemise ajal mu peas ka kõlas. :) Lääge.
 
Samas hindeks panen ikkagi "nelja" kuigi piiiiiiiiiiika miinusega. Kindlasti sellepärast, et romaanil on tõepoolest väärtus eelmiste osade järjena. Samuti ka sellepärast, et hoolimata paljudest puudustest oli raamat siiski suures piires lobedalt loetav. Ning viimaseks sellepärast, et lugu sai (loodetavasti) lõpu.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Lohe neelas alla päikse... (2021)


Kuna enne Reaktoris ilmumist tegin sellele loole keeletoimetuse, oli praegune ülelugemine kogumkust "Götterdämmerung" minu jaoks teiseks korraks seda lugu lugeda. Ülelugemisel jäi käesolevast loost - mille tegevus toimub kohati lausa kiviaja tasemeni taandarenenud postapokalüptilises maailmas - nagu natuke parem mulje, üle-eelmisel aastal oleksin seda ilmselt "kolmega" hinnanud. 
Teksti loeti eesti keeles

Dan Simmons
The Fall of Hyperion (1990)


The Fall of Hyperion on teine osa Hyperioni kosmoseooperi-kaksikromaanist, mis algab täpselt samast kohast, kus eelmine romaan lõppes. Palverändurid on jõudnud Ajahaudadeni, kuid need on vaiksed ja koletis Veristajat ei paista kuskilt. Samuti on sõda Hyperioni pärast juba alanud ja Heidikud suruvad Hegemoonia vägesid igal suunal tagasi.
 
On selge, et ilma erakordseid meetmeid võtmata langeb Hyperion oma saladustega vääramatult Heidikute kätte. Kuid siis saab lokaalsest konfliktist juba kõikehõlmav sõda ning ohus võib olla mitte ainult Hegemoonia vaid ka kogu inimkonna tulevik. Ajahaudade juures aga ilmutab Veristaja end lõpuks palveränduritele...
 
Mingis mõttes mul omal ajal vedas, sest kuna "Hyperioni" tõlke avastasin ma millalgi 2000. aasta alguses, siis jäi mul loo teist poolt oodata ainult alla aasta. Kui see ükskord ilmus, siis mäletan ma, et just "Hyperioni langus" oma tulevärgiga meeldis mulle veel palju enam, kui "Hyperion".
 
Nüüd originaali lugedes oli kogu see uskumatu tulevärk muidugi alles, kuid selline järjest lugemine pani mind mõtlema sellele, kui radikaalselt üksteisest erinevad need kaks raamatut on. See on ehk ka üks põhjus, miks ma tagantjärele olen just esimest osa võrreldes teisega palju rohkem hindama hakanud.
 
"Hyperion" on mingis mõttes hästi kitsa ulatusega, hoolimata nendest ulatuslikest tagasivaadetest, mida iga palveränduri jutustused annavad. Lugeja viibib kogu aeg koos palveränduritega, liigub ainult koos nendega ning näeb ja teab ainult seda, mida nemad näevad ja teavad. "Hyperioni languses" muutub kõik.
 
Nüüd laotub nende loo toimumisaja murranguliste päevade jooksul pilt laiali üle kogu tuntud universumi. Palverändurid paisatakse samuti laiali ja kuigi neil on jätkuvalt oluline roll, keskendub neile kogu leheruumist vist küll alla poole. Eelkõige on loo teine osa sõjaromaan - sõja ja vandenõu.
 
Selles pole muidugi mitte midagi halba. Simmons vajabki kogu seda mastaapi, et kõik oma esimeses osas õhku visatud pallid ka korralikult kinni püüda. Ning kui palverändurid saavadki nüüd vähem leheruumi, siis Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone tõuseb siin lausa uueks peategelaseks ja sellisena veel fantastiliselt heaks.
 
Miks siis ma pean "Hyperioni" praegu paremaks? Peamiselt seetõttu, et teinekord on mõistatus ise huvitavam kui selle lahendus. Mustkunstnikutrikk on köitvam kui teadmine sellest, mismoodi seda tehakse. Lahendusi ja seletusi "Hyperioni langus" tõepoolest pakub ning seda absoluutselt meisterlikul tasemel.
 
"Hyperion" aga on sellega võrreldes... maagiline. Mitte, et see "Hyperioni languselt" midagi ära võtaks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Manfred Kalmsten
Vari Albatrossosel (2023)


Aurupungiliku seiklusloo tegevus toimub maailmas, mille tehnoloogiline arengutase vastab umbes meie maailma 20. sajandi algusaastatele (tsepeliinid ja rongid) ja mida regulaarselt kummitab meeltesegadust põhjustav kollane udu (huvitav, kas inspiratsiooniallikaks on olnud 1952. aastal Londonit tabanud mürgine kollane sudu?) Loo (anti)kangelaseks on vananev endine eriväelane Varus, kes palgatakse koos endise tipp-prostituudi Halimega vaenuliku riigi territooriumile diversiooni läbi viima... 
Lugu meenutas mulle mingi aja eest kuuldud kurtmist, et tänapäeva aurupungist on see pungi (mässulise ühiskonnavastasuse) pool erinevalt nt. 1970. aastate autorite loomingust nagu Powers või Jeter puudu. Noh, Kalmsteni käesolev jutt vähemalt selles osas pettumust ei valmista - mõnevõrra asotsiaalse taustaga peategelased, palju vägijookide tarbimist, ropendamist, viiteid narkootikumidele ja seksile (mis küll ainult viidetega piirdusid). Kaunishingedele ses osas vast soovitada ei julgeks. Tegevusmaailm jätab aga väga ägeda mulje ja hoogsale sündmustikule pole samuti midagi ette heita, nii et vähemalt minu poolt kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Täheraua saaga (2022)


Manfred Kalmsteinil ilmus just uus raamat – seega, on tagumine aeg eelmisele lõplikult joon alla tõmmata, et saaks värske vaimuga uue kallale minna.  
 
Lühiromaani «Täheraua saaga» hakkasin ma lugema üsna pika hambaga. Juba pealkirjas on sõna «saaga», Meelis Krošetskini kaanepilt ja Liis Rodeni sisupildid vihjavad viikingitele ning raamat ise algab ka ülev-fataalsete kirjeldustega. Keegi pajatab, keegi elab ning toimuvad väelised sündmused, millel on rängad tagajärjed. Oeh, vaene mina, kes ma kõike seda läbi närima pidin! Kuna mul oli autorisse usku ja mingid ta tekstid on ikka väga meeldinud, siis ma pingutasin. Õnneks polnud seda algust mahult kuigi palju. Heietati, toimetati ja lugu hakkas keskenduma inimestele ja nende tegemistele. Jumalad ja need teised unustati, niisamuti nagu kõik see fataalne pobisemine.
 
Nagu ma ütlesin, sai eepika ja ülevusega kiirelt ühele poole ja edasi tegutsesid juba lihast ja luust inimesed. Ja seda ma juba nautisin. Eks see üks vana-vana lugu ole, aga iga isik, kes sadakond raamatut on lugenud, teab, et asjadel on kalduvus korduda ning lõppude-lõpuks saavad määravaks ikkagi vaid autori (tehnilised) oskused.
 
Ma mingil hetkel lihtsalt märkasin, et tegelaste odalöögid või tapriviibutused, metsades-soodes matkamistest rääkimata, et see kõik vajus pisut tahaplaanile ning ma lugesin ja nautisin hoopis seda, kuidas tekst on liigendatud, kuidas peatükkide pikkused, kuidas autor vahetab kangelast, kuidas need vahetused omavahel sobituvad jne. Lugesin ja jälgisin tehnikat ning olin lummatud. «Täheraua saaga» puhul ei saa tehnikale küll midagi ette heita. Tegelikult ei saa ma ka loole, sellele, mis raamatus toimus ja mis kaadri taha jäi, ka sellele ei saa ma midagi ette heita. See lihtsalt ei läinud mulle niipalju korda: viikingid ja saagalikkus ning elust suurem ja fataalsem narratiiv. 
 
Samas, ma pean häbiga tunnistama, et lugu läks mulle siiski korda, pooleli jätta ei tahtnud. Maailm oli tuttav ja samas ka võõrik. Suisa ühe ööga lugesin läbi. Lugesin ja nautisin! Eks piinlik oli, et mina, viikingid ja saaga! Tuleb vist autorit tunnustada ja sügavalt kummardada, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas... Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat!  
 
Ulmeseosed: Manfred Kalmsten «Täheraua saaga»
Teksti loeti eesti keeles

Dan Simmons
Hyperion (1989)


Hyperion on kuuest loost ja raamjutustusest koosnev kosmoseooper. 28. sajandil valitseb inimkonda ühendav Hegemoonia sadu kaugsiirduritega ühendatud planeete. Kui Vana Maa õnnetuse läbi viissada aastat tagasi hukkus, lõid inimkonnast lahku igavesti kosmoses elavad Heidikud (Ousters) ja tehismõistustest välja kasvanud Tehnotasand (Core).
 
Tehnotasand on oma inimestele mõistetamatute eesmärkide kiuste jätkuvalt Hegemoonia liitlane ja nõuandja. Heidikud aga on vaenulikud - ühe nende Parve rünnak Hegemoonia kaitse all oleva planeedi vastu lõppes Hegemoonia väejõududele võidust hoolimata kohutavate kaotustega. Nüüd on Heidikud jälle sõjateel.
 
Planeet Hyperion on universumi kõige mõistatuslikum koht. Seal asuvad ajas tagurpidi liikuvad Ajahauad, kust ilmub aeg-ajalt kujuteldamatute võimetega koletis Veristaja (Shrike). Heidikud on otsustanud Hyperioni ja selle saladused vallutada, maksku mis maksab. Hegemoonia ei saa sellega leppida ja valmistub ajaloo suurimaks sõjaks.
 
Eksisteerib legend, et teatud tingimustel Ajahaudade juurde saabunud palveränduritele võib Veristaja ühe nende soovi täita. Viimase õlekõrrena enne sõda valmistataksegi ette palveränd, kus Hegemoonia triljonite elanike seast valitakse välja seitse, kellest igaühel on mingi seos planeet Hyperioni ja koletis Veristajaga...
 
Hyperioni maakeelse tõlkega puutusin ma esimest korda kokku millalgi 2000. aasta alguses, kui seda veel raamatupoodidest saada oli. Juba tollal rabas see mind oma haardega, aga kannatamatu noore inimesena häiris mind ka päris mitu asja, eelkõige lõpp, mis jätab kõik teise raamatu jaoks lahtiseks.
 
Hiljem olen tõlget muidugi vähemalt kümneid kordi üle lugenud, seda koos järgedega ja ilma. Nüüd võtsin esimest korda ette originaalteksti ja sain kinnitust kahele asjale: Mario Kivistiku tõlge (mis mulle on alati meeldinud) on väga hea; ning raamat ise on tõenäoliselt üks parimaid ulmeromaane, mis kunagi kirjutatud on.
 
Natuke keeruline on isegi seletada, miks see nii on. Sellest raamatust ei kooru esimese hooga välja sellist üht suurt ja ajatut teemat, mida olulisemad ulmeromaanid tihti käsitlevad. Vastupidi, raamjutustus ja kuus väga erinevat lugu selle sees jätavad raamatust pigem killustatud mulje, nagu oleks see rohkem jutukogu kui romaan.
 
Tagantjärele on mulle tegelikult aga tundunud, et selline killustatus ongi selle romaani tugevuseks. Ühest küljest mängib Simmons siin osavalt ja natuke postmodernistlikult erinevate ulmežanritega - Preestri jutustus on õudusulme, Sõduri jutustus militaarulme ja Detektiivi jutustus küberpunk, kui kõige ilmselgemaid mainida.
 
Teisest küljest aga annab see võimaluse nende lugude kaudu hästi mitme erineva nurga pealt näha seda universumit, kus kõik toimub. Iseenesest on need kaks võtet lihtsad, kuid teha neid sellise oskusega nagu Simmons, on täiesti aukartustäratav. See tohutu infohulk, mis lugejale selle kaudu ette antakse, ei muutu hetkekski koormavaks.
 
Või ehk siiski? Mõned inimesed, kellele ma seda raamatut olen aastate jooksul soovitanud, panid selle juba esimese peatüki alguses kõrvale. Peamiseks põhjuseks ongi see, et Simmons ei hoia lugejal eriti kätt vaid viskab ta kohe vette ja laseb tal endal kas ujuda või uppuda. Ma olen nõus, et mõnda tüüpi lugejale see lihtsalt ei sobi.
 
Neile, kes edasi loevad, jäävad raamatust üles peamiselt kaks küsimust. Esiteks, miks see lõpeb ilma mingi lahenduseta? Teiseks, kas kõiki neid detaile, mis autor siin laiali laotab, on üldse võimalik lõpus rahuldavalt kokku viia? Vähemalt teise küsimuse jaoks on vastus järgnevas osas (noh, umbes 90+ protsendi ulatuses) jah.
 
Nüüdseks olen ma selles lõpetamatuses hakanud nägema ehk isegi kõige suuremat võlu. Ka selgelt viidatud "Canterbury lood" on lõpetamata. Ma kujutan ette, et kui Simmons oleks mingil põhjusel järje kirjutamata jätnud, siis oleks see romaan ainuüksi vastamata küsimuste tõttu ehk kuulsaim ulmeromaan üldse - ning ka praegu pole see vähem kui maagiline.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Manfred Kalmsten
Igaviku väravale (2023)


Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka. 
Teksti loeti eesti keeles

Arvi Nikkarev
Ohver (2023)


Lugudest eraldi sai juba kirjutatud - sarnaselt eelarvustajale meeldisid mulle kõige rohkem Weberi ja Toloneni lood. Seejuures oli Weberi lugu natuke igavama ideega, aga kaasahaaravama teostusega, Toloneni loo idee oli põnevam, aga teostus omakorda skemaatilisem ja puisem. 
Ühelt poolt tahaks kiita Meelis Krošetskini kaanepilti, mis on ikka kõvasti pilkupüüdvam kui nii mõnedki varasemate Skarabeuse raamatute kaanepildid. Ilmselgelt vihjab see stseenile Weberi lühiromaanist, ainult et... pildil on millegipärast kujutatud täiesti maist karu, mitte planeet Sphinxi heksapuumat. Ka relv tüdruku käes tundub nagu teistsugune kui loos kirjeldatud. 
Negatiivse külje pealt peaks mainima keeletoimetamist - komavigu on tohutult, eriti esimeses (Tenni) loos.
Teksti loeti eesti keeles

Reetta Vuokko-Syrjänen
Punainen kuin lumi, valkoinen kuin synti, musta kuin sydämeni (2020)


Moodne muinasjututöötlus, milles libahundist minategelane kohtub tänapäeva talvises Soome metsas viieteistaastase Hillkka-nimelise tüdrukuga... Kohati üsna karme teemasid puudutav lugu, soome autoritest meenutas ehk natuke Maarit Leijoni loomingur. 
Teksti loeti eesti keeles

Nancy Kress
Beggars in Spain (1993)


Ma pean alustama sellest, et kaua aega mõtlesin selle raamatu SH sarjas välja anda. Aga -- ausaks jäädes -- olin lugenud ainult 1991 a ilmunud samanilmelist lühiromaani. Sellele annaksin hindeks mingi 4,5; st võibolla 5, aga kuna ma olen selline õel arvustaja...
 
Romaanile on juurde kirjutatud üsna palju tulevikku ja iga leheküljega läheb see viletsamaks. Kui lühiromaani puhul võib veel andeks anda pisut igasugust "elulist" ballasti ja tobedat tundlemist (naisautor, mis teha...), siis edasi hakkab see tõsiselt häirima (vähemalt mind); st konflikt on püsti pandud ja ma tahan teada, mis sellest saab, mitte, kuidas selle üle targutatakse.
 
Palju hullem aga on, et edasi muutub raamat usutamatuks. Ja Jänkistani-keskseks, mis on seesama. Autori maailmapilt on täpselt selline, nagu neil naljapiltidel, kus gloobusel on kõik peale USA sinine -- et nii näevad tulnukad Maad Hollywoodi filmides. Üks positiivsena mõeldud peategelane muide isegi ütleb ka otse välja, et ta pole kunagi kusagil välismaal käinud ja teda ei huvitagi. Ehk muu maailm ka arenes; neil olid omad geenmodifitseeritud inimesed (ka unetud) ja suhtumised olid teised. Kogu seda dimensiooni romaanis sirgelt ignoreeritakse (paar kildu siin-seal ei muuda asja).
 
Ka kogu probleemiasetus on pehmelt öeldes idiootlik -- kogu unetutega seotud konflikt taandub USA iseseisvusdeklaratsiooni ja kunagiste presidentide kõnede valikuliseks tsiteerimiseks; ja tavalistest inimestest kaugele n-ö eest ära arenenud superinimesed esitavad mitteameeriklase jaoks afekteerivalt ajusurnud küsimusi mingite asjade seaduslikkusest USA seaduste valguses...
 
No ja ma ei hakka lõpplahendust ära rääkima, aga minu jaoks tõmbas see raamatule vee peale. See oli nii usutamatu. Nii... vildakas ja võimatu. Nagu loeks sotsrealismi, kus kolhoosikord kindlasti võidab...
Teksti loeti inglise keeles

C. L. Moore
Judgement Night (1952)


Judgment Night on kogumik, mis sisaldab C. L. Moore'i samanimelist romaani ja väikest peotäit temalt varem ilmunud lugusid (valiku tegi autor ise). Valik on tehtud ilmselt ka selle järgi, et valitud lood ei kuulu ühtegi autori paljudest temaatilistest seeriatest (kuigi kaks neist on jällegi omavahel seotud).
 
1. Judgment Night (1952) 5/10
 
Kogumiku põhiline tekst, väikese romaani mõõdus "Judgment Night" kirjeldab võimuvõitlust galaktikaimpeeriumis, mille südameks on aastatuhandeid olnud inimestele mõistetamatute Iidsete koduplaneet Ericon. Kes valitseb seda planeeti, valitseb Iidsete toel ka galaktikat.
 
Kuid sajandeid kestnud rahu on nüüd lagunemas, sest galaktika äärealadel on mässu tõstnud noor rahvas, kes praeguseks juba pehastunud impeeriumi vastu võtab ühe võidu teise järel. Vana imperaatori ainus tütar ja pärija Juille kavatseb sõja juhtimise üle võtta - kuid enne seda kohtab ta ootamatult kedagi...
 
Tegelikult on siin loos päris palju huvitavat. Juille on meeldivalt raevukas karakter, kes meenutab natuke autori teist kuulsat tegelast, Joiry Jirelit. Praktiliselt kõigis tegelastes on peidus mingi esmapilgul varjatud pool või knihv. Ajaloo tsüklilisus mulle üldiselt temaatilise võttena meeldib ja siin on see ka hästi teostatud.
 
Häirib aga asjaolu, et tooni ja ülesehituse poolest on siin tegu paraja lapitekiga. Ma ei pane pahaks ootamatuid süžeepöördeid ja ka mitte seda, kui ühest loost saab järsku hoopis midagi teistsugust - kuid siin on sellega korralikult üle pakutud. Samas jälle on mõned sisutud kohad (nagu võitlus kunstliku kuu peal) arusaamatult pikaks venitatud.
 
2. Paradise Street (1950) 6/10
 
Marsilt pärit vaba kütt Morgan saabub pärast pikaaegset ära olemist tagasi väikeplaneet Loki peamisesse asundusse. Kuid vahepeal on aeg ootamatu kiirusega edasi läinud. Küttide asemel annavad asunduses tooni maad harivad kolonistid, nüüd ametlik politseisüsteem on ära keelanud tema põhilise elatusallika ja musta turgu valitseb veenuslaste jõuk.
 
Täitsa tore kosmosevestern! See muutuva maailma ja vananeva küti lugu on isegi natuke jacklondonlik. On meeldivalt sümboolne, kuidas peategelase ellujäämisoskused metsikus looduses ei aita teda enam - põllumehed teda ei karda ja libedad veenuslased tõmbavad tal kergelt naha üle kõrvade. Lõpplahendus on ka ilus.
 
3. Promised Land (1950) 8/10
 
Päikesesüsteemi koloniseerimine käib täie hooga - vähemalt alates sellest, kui taibati, et selleks on eelkõige vaja muuta inimesi. Jupiteri lumisel kuul Ganymedesel elavad näiteks skandinaavia-saami rahvaste põhjal aretatud hiiglased, kes saavad sealses kibekülmas keskkonnas hästi hakkama. Kuid siis leiutatakse meetod, kuidas maasarnastamist kiirendada...
 
Väga hea lugu ja kaugelt kogumiku parim. Päris nii hea ei ole, kui Roger Zelazny natuke sarnane ja hiljuti tõlkes ilmunud "Tee detsembrisse" ja eks teatud detailides on siin vananemist tunda. Kuid siin on midagi tõesti head tabatud selle põlvkondade vahetuse ja rahvaste enesemääramisõiguse teemadega. Üks parimaid Moore'i jutte, mida lugenud olen.
 
4. The Code (1945) 5/10
 
Kaks teadlast on enda arvates jõudnud teoreetilise läbimurdeni selle osas, kuidas inimese vananemisprotsessi ümber pöörata. Esimeseks inimkatseks esitab end vabatahtlikult neist ühe isa, kes on üle 70 aasta vana ja voodihaige. Esialgu tundub, et kõik läheb plaanipäraselt, kuid siis hakkab katsealuse juures ilmnema midagi veidrat.
 
Idee poolest täiesti hea lugu. Mulle meeldib, et see ei ole lahendatud nagu puhas õuduslugu, vaid pigem kergelt veider ja ebamaine lugu. Teostus on kahjuks venitatud ja teadlaste Fausti-teemalised arutlused ei kanna päris loo mõtet välja. Kahju, sest nagu ütlesin, on idee hea.
 
5. Heir Apparent (1950) 3/10
 
Nagu loos "Promised Land" mainiti, käib Päikesesüsteemi koloniseerimine täie hooga. Maa juhtimise all rahutuks muutuvaid välisplaneetlasi hoitakse ohjes Integraatorite analüütilise süsteemiga, millele neil vastust pole. Mis aga saab siis, kui kahe erinevatel põhjustel Integraatori-meeskondadest välja löödud tegelase rivaliteet ähvardab kogu süsteemi?
 
On huvitav, et kahe temaatiliselt seotud loo lahendus on nii erinev. "Heir Apparent" on üsna vilets lugu, kus kogu asja mõte jääb üsna arusaamatuks. Ohtralt on loo sisse pandud süžeepöördeid, kuid need ei anna sellele absoluutselt midagi juurde. Tõenäoliselt kõige kehvem üritus, mida ma Moore'ilt lugenud olen.
 
Tervikuna võttes on kummaline, kuidas just selline valimik omal ajal C. L. Moore'i esimese autorikoguna ilmus. Kui "Promised Land" ära võtta, jääb siia järele üsna vähe sellist, millele saaks anda hinnanguks rohkem kui "huvitav". Vahest oli see võimalus autorlust rõhutada, sest kõik peale nimiloo oli varem ilmunud Lawrence O'Donnelli pseudonüümi all?
 
Üks väga hea lugu siin on ja tera ning teise leiab ka muudest juttudest. Muus osas võib aga C. L. Moore'i loomingust huvitunud inimene alustada pigem kas Northwest Smithi või Joiry Jireli lugude kogumikest. Kui need on loetud ja huvi jätkub, siis ei ole ka selle kogumiku jaoks kulutatud aeg tõenäoliselt maha visatud.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Aleksandr Kazantsev
Vnuki Marsa (1962)


Jutt ilmus ajalehe "Säde" järjejutuna 1963 aasta suvel. Ma olin siis 7-aastane, just l'petanud esimese klassi ja see oli minu vast esimene tutvus umekirjandusega. Igatahes tol ajal jättis vapustava mulje. Tänu DIGARile on see praegu kenasti kättesaadav. Proovisin nüüd juba ligemale 70-aastase vanamehena uuesti lugeda. Nojah, ütleme, et aeg oli selline ja riigikord oli selline. Kunagi ammu nägin ka selle jutu põhjal tehtud filmi ära (peaks ehk uuesti proovima vaadata). Tark Internet ütleb, et Kazantsev kirjutas jutust kolm varianti, Teine variant on kõige levinum, kolmanda leiab 70. teisel poolel ilmunud kogumikust. Tegevus on aga viidud 82 Eridani tähesüsteemi planeedile Veenus-2. 1963 oleksin andnud hindeks kõva viie, 2023 piisab kahest küllsga.
Teksti loeti eesti keeles

Tapani Tolonen
Siharzad (2020)


Ajaloolisest taustast: keskaegse Abassiidide kalifaadi legendaarne valitseja, "Tuhande ja ühe öö" lugudele inspiratsiooni andnud kaliif Harun al-Rashid tuli võimule pärast oma vanema venna Musa al-Hadi salapärast surma. Toloneni loo tegevus käivitub 8. sajandi lõpu Bagdadis ja justkui alternatiivajaloolises võtmes: inetu ja kurja iseloomuga al-Hadi on äsja koristanud ära oma kadestatud noorema venna al-Rashidi... 
Edasi muutub loo sündmustik veelgi ulmelisemaks, aga ega väga palju ei tahakski sellest võimalikele lugejatele paljastada. "Tuhande ja ühe öö" stiili matkimine ja neile muinasjuttudele omase raamjutustuse kasutamine žanriulmelises võtmes peaks vähemalt algse inspiratsioonimaterjaliga tuttavatele lugejatele vägagi meele järgi olema. Kui midagi ette heita, siis ehk teatud tuimust ja tegelaskujude must-valget mõttemaailma - ent esimene kahest mainitud omadusest ongi paraku soome ning üldse põhjamaade kirjanikele omane probleem (isegi juhul, kui nad end 8. sajandi Araabiamaailma fantaseerivad) ja teine lähtub muinasjuttudele/legendidele igiomasest käsitlusest. Hindeks tuleb ikkagi maksimum.
Teksti loeti eesti keeles



Minategelane, kes on tuntud hüüdnime Kohtunik all ja ühtlasi planeedi vihatuim inimene, on sattunud lugematute atendaadide ohvriks ning ta pea eest on välja käidud tohutu summa. Ehkki ta ei vaevu end ründajate eest üldsegi varjama ja elab tavalises kortermajas, nurjuvad kõik talle tehtud atendaadid tema üliinimlike võimete tõttu...
Lugema hakates tundus üsna absurdse loona - maailm, mille tehnoloogiline arengutase ja ühiskonnakorraldus tervikuna vastavad justkui kirjutamisajale, aga tapmine on legaalne ning mingisugust funktsioneerivat riigivõimu ei paista eksisteerivat. Pluss veel küsimus, et kui see tüüp ikka nii vihatud oli ja pearaha nii suur, miks siis keegi lihtsalt talle taktikalist tuumapommi vms pähe ei kukutanud? Lugemise käigus mulje loost küll paranes ja puänt oli eriti tore. Siiski on tegu pigem absurdsevõitu muinas- või mõistulooga teaduslik-fantastilises kuues. 
Teksti loeti eesti keeles

Jeffrey Thomas
Immolation (2000)


Taaskord üks lugu veidrast ja süngest Punktowni-nimelisest koloniaalmaailmast, mille keskmes on sedapuhku kloonidest tehasetööliste vastasseis neid vihkava "pärisinimeste" ametiühinguliikumisega...
Sarnaselt "Valusate mälestuste arhiivile" lugeda täitsa kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Jeffrey Thomas
The Library of Sorrows (2000)


Koloniaalplaneedil nimega Punktown, kus elab lisaks inimestele veel hulga erinevate mõistuslike rasside liikmeid, tegutsevat mõrvauurijat MacDiazi vaevab ülemäära fotograafilise mälu probleem. Lapsena ajju siirdatud mälukiip ja sellega kaasnev fotograafline mälu teeb ta tema töös heaks, ent kuriteopaikades nähtu ning muude ebameeldivate ja kustumatute mälestuste kuhjumine ajus tekitab talle süvenevat ängi...
Omades lugejana ise keskmisest inimesest kõvasti paremat (õnneks küll mitte täiesti fotograafilist) mälu kõigi sellest tulenevate plusside ja miinustega, saan ma peategelase MacDiazi ängist aru küll... keskmisele inimesele, kelle mälust kaovad nt teistega peetud vestlused paari ööpäevaga, võib Thomase jutu mõte ses osas natuke arusaamatuks jääda. Nii et mingitpidi südamelähedane lugu, aga maksimumhinnet sellele mingil põhjusel anda ei tahaks - ehk asi just liigses morbiidsuses. 
Teksti loeti eesti keeles

David Weber
A Beautiful Friendship (1998)


Eelarvustajale pole palju lisada... ehk seda, et natuke meenus Vernor Vinge'i "Leek sügaviku kohal" (varateismeline tüdruk peategelasena ja Maa kiskjaid meenutavad telepaatilised mõistuslikud loomad). Toodud aspektidega sarnasused küll ka piirduvad - ja erinevalt Vinge'i huntidest polnud Weberi puukassidel kollektiivset teadvust, vaid lihtsalt telepaatilised võimed. 
Muus osas jääb üle vaid nõustuda: armas ja vahva noortekas (alates pealkirjast!). Ühtlasi esimene tekst sellelt autorilt, mida lugenud olen, nii et mingeid täiendavaid seoseid need puukassid minu peas ei tekitanud. Pole küll ise vanuse poolest päris selle lühiromaani sihtgrupis, aga madalama hinde kui maksimumiga ka nii toredat lugu hinnata ei tahaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Sakyo Komatsu
Bikuni no shi (1966)


Huvitav, kas "Bikuni surm" ongi esimene eesti keelde tõlgitud jaapani autori žanriulme tekst pärast Kobo Abe "Neljanda jääaja" tõlke ilmumist aastal 1966? Keegi võib mind parandada, kui ma eksin, aga minu teada on vahepealse aja jooksul jaapani keelest eesti keelde tõlgitud küll piiripealseid ulmeautoreid ja vanu rahvalikke tondijutte, ent Komatsu-laadset žanriulme-autorit sellest riigist kohtab eestikeelses tõlkes küll harva. On see lugu nüüd puhtakoeline SF või siis kerge fantasy-elemendiga, jääb lugeja enda otsustada, kuna päris kõike siin lõpuni lahti ei seletata.
Tuleks vast mainida, et loo aluseks olev legend Yaobikunist ehk kaheksasaja-aastasest buda preestrinnast on Jaapanis üldtuntud, ühes levinuimas versioonis on Yaobikuni näol tegu kaluri tütrega, kes sööb kogemata ningyo-nimelise merineitsi-laadse surematu olendi liha ja muutub selle läbi ka ise surematuks. Ka Komatsu loos, mille tegevus lookleb 12. sajandist lähitulevikuni, valdavalt Hama-nimelise surematu peategelase armukestena esinevad kõrvaltegelased nagu Minamoto no Yoshitsune või Akechi Mitsuhide on Jaapani ajaloos üsna legendaarsed tegelased, nii et sealsete lugejate jaoks on "Bikuni surm" ilmselt teada-tuntud vihjeid täis, keskmisele eesti lugejale aga ilmselt täiesti tundmatu eksootika.
 Päris maksimumhinde vääriliselt "Bikuni surm" mind ei vaimustanud, aga üldiselt korralik lugu. Siin on jaapanlikku melanhoolset kaduvikutunnetust ja ka teatud hirmu tehnoloogilise progressi ning kaduva traditsioonilise elukeskkonna ees (mis toob omakorda meelde mõned Miyazaki animed, Kurosawa filmid jne). 
Loo eestikeelne tõlge on tehtud vene keele kaudu. Võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii, aga kohati hakkaks religiooniteemalistesse (budistlikesse) lõikudesse nagu sisse imbuma kristlik sõnakasutus ("....nägudel puudus issanda õnnistuse pitser"; "Palvetan ja loodan kõigevägevama armulikkusele"). Tundub, nagu jaapani-vene tõlke tegija oleks kasutanud õigeusule omast leksikat ja see oleks sealt edasi eestikeelsesse tõlkesse imbunud. Aga muidugi võin ka eksida. 
Teksti loeti eesti keeles

Arvi Nikkarev
Ohver (2023)


Mikrokirjastus Skarabeus on eesti kirjastusmaastikul üsna unikaalne nähtus. Tänavu täitub kirjastusel 25 aastat ning kogu selle aja jooksul on nende ainus töötaja ja omanik Arvi Nikkarev koostanud, tõlkinud ja kellavärgi täpsusega välja andnud ühe ulmekirjanduse raamatu aastas. Antoloogia "Ohver" on nende 2023. aasta väljaanne.
 
Siinne antoloogia sobib hästi ka kirjastuse üldisesse mustrisse. Laias laastus ja mõnede väikeste eranditega jagunevad Skarabeuse raamatud kaheks: temaatilised kogud – nagu näiteks mõne konkreetse autori lugude kogumikud –, valdkonnale keskenduvad antoloogiad ja ilma selge teemata antoloogiad, kuhu on tõenäoliselt koondatud lihtsalt lood, mis koostajale isiklikult meeldivad.
 
Antoloogia "Ohver" kuulub ilma teemata kogumike hulka, mis tegi mind natuke ettevaatlikuks. Võib-olla poleks põhjust, sest ka nende hulgas on Skarabeuselt ilmunud häid ja väga häid asju, millest parimaks näiteks on antoloogia "Aphra". Siiski eelistan ma kõige enam autorikogusid, nagu Robert Silverbergi suurepärane "Meid ootab pimedus" või kas või möödunud aasta Maarit Leijoni "Musträstas".
 
Antoloogia avavad klassikaline lugu "Karistus avansiks" 1950ndatest, mis ilmus esmakordselt eesti keeles juba 1975. aastala ajakirjas "Horisont", ja üks näide Jaapani ulmest 1960ndatest. Sellele järgnevad 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse lood, mis moodustavad antoloogia selgroo. Justkui epiloogiks on antoloogia lõpus kahe kaasaegse Soome autori ulmelood 2020. aastast.
 
William Tenn "Karistus avansiks" (1956) 7/10
 
Nagu kosmose vallutamise käigus on selgunud, on teistel planeetidel elamine jubedam kui sunnitöölaager. Lahenduseks on välja mõeldud skeem, mis tagab vabatahtlike pealevoo ja ühtlasi ka kuritegevuse vähenemise. Nimelt on kosmoses orjates võimalik välja teenida õigus sooritada kuritegu - lõpetatud teenistus loetakse justkui avansina kantud karistuseks.
 
Tenn on oma lugudes peamiselt tuntud meeldivalt satiirilise lähenemise poolest. Lugu võtab alguses vaid natuke aega, et keskne idee lahti seletada, ja siis järgneb korraliku tempoga mustast huumorist kantud komöödia. Isegi kui see pole liiga sügavmõtteline, on hea nali juba põhimõtteliselt väärikas kunst, mida autor valdab siin korralikult.
 
Sakyo Komatsu "Bikuni surm" (1966) 6/10
 
Lugu saab alguse 12. sajandi lõpu Jaapanis, kus Heiani ajajärk annab mässudes ja sõdades teed Kamakura ajajärgule. Kõige selle keskel elab mäeküljel eraku onnis ravitsejanaine. Tema juurde satub nii röövleid kui ka abivajajaid, kuid aastakümneid ja aastasadu hiljem on ta ikka veel seal.
 
Selle loo teeb meeldivaks natuke nukker mõte sellest, kuidas midagi igavikulist saab sõjajärgse Jaapani ülesehitus- ja arendustuhina ohvrina lihtsalt otsa – ja seda nii, et keegi ei märkagi. Kui ka sellest loost palju midagi muud ei leia, jääb see vähemalt mõtte poolest meelde küll.
 
David Weber "Imeilus sõprus" (1998) 8/10
 
Puude otsas elav väike Rahvas on rahutu, kuna nende maailma on hakanud rakettide abil saabuma veidraid kahejalgseid olendeid. Oma intelligentsi ja muude oskustega on Rahvas suutnud end seni veel nähtamatuna hoida. Kuid mis juhtub siis, kui üks igavlev teismeline tüdruk võtab nõuks välja selgitada, kes nende kasvuhoonest sellerit varastab?
 
Kogumiku kõige pikem, korraliku lühiromaani mõõtu lugu on ühtlasi ka üks selle parimatest. Iseenesest on tegu küll lihtsalt sõpruse-teemalise noorteromaaniga, aga teostus on siin väga korralikult tehtud. Autor kirjutas loo selle hea vastuvõtu tõttu romaanisarjaks edasi ja vähemalt alguse põhjal tundub see hea mõttena - noorteulme žanris ilmub tihti palju sellest teosest oluliselt nõrgemat kraami.
 
Jeffrey Thomas "Valusate mälestuste arhiiv" ja "Ohver" (mõlemad 2000) 6/10
 
Kogumikus kahe looga esindatud autor loob nendega hea näite küberpungi žanrist. Lugudest esimeses ei saa staažikas politseinik enam hakkama oma pea sees oleva videosalvestussüsteemiga ning teises hõõgub tüli tehaseomanike ja ametiühingute vahel kloontööjõu kasutamise tõttu. Mõlemat iseloomustab küberpungi žanri kõige tavapärasem teema, kus kõrgtehnoloogia ainult süvendab ühiskondlikke probleeme.
 
Sergei ja Marina Djatšenko "Kohtunik" (2002) 5/10
 
Minevikus langetatud otsuse eest on ühe kohtuniku pea eest välja pandud suur tasu. Isehakanud palgamõrtsukatest puudust ei ole, kuid kohtunik on seni suutnud end edukalt kaitsta kõigi oma elu kallale kippumiste vastu. Siis aga läheneb talle teleprodutsent, kes soovib teha tema elust tõsielusaate.
 
Seda jutustust võib lugeda täitsa huvitava moraaliloona, kuid ei ole võimalik päris selgeks saada, kas autorid seda nii mõtlesid. Lõpus olevast kahest puändist viimane nagu toetaks seda ideed, sellele vahetult eelnev aga jätab loost mulje kui natuke pikaks venitatud anekdoodist. Sellist kaheti mõistetavust võib näha ka voorusena, minule aga jätab see mulje pigem läbimõtlematusest.
 
Tapani Tolonen "Siharzad" (2020) 8/10
 
8. sajandi lõpu Bagdadis on surnud kaliif Al-Mahdi. Aujärg peaks minema tema vanimale pojale Musa al-Hadidile, kuid järgmine poeg Harun al-Rashid oleks ka võimalik kandidaat. Viimasele avaldab nende mõlema ema al-Khayzuran ka saladuse, et ühes unustatud varakambris on hoiul maagiline ese, mida nimetatakse Siharzadiks.
 
See on teine kahest kogumiku parimast loost. Kuigi ulmeline element on siin pigem väike, on lugu ilmselt mõeldud kummardusena "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudele, ning sellisena on see väga hästi teostatud. Eriti sobib siia mitmekihiliselt üksteise sisse asetatud "lugu-loos" jutustamisvõte, mis on nii omane ka "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudele.
 
Reetta Vuokko-Syrjänen "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda" (2020) 6/10
 
Soome väikelinna on kolinud uus kinnisvaraagent, kes on muuhulgas ka libahunt. Ühel öösel hundikujul ringi hulkudes näeb ta puude vahel liikumas noort punase mantliga tüdrukut...
 
Kogumiku lõpetab üks "Punamütsikese" muinasjutu kaasaegsesse Soome paigutatud töötlus. Huvitav on lugu eelkõige toimumiskoha poolest ja eriline on ka libahundi ja tütarlapse tegelaste omavaheline dünaamika. Siiski meenuvad lugedes kohe võrdluses huvitavamana näiteks Angela Carteri juba 1970ndatel kirjutatud muinasjututöötlused.
 
Tervikuna mõjub kogumik nagu kaleidoskoop. Natuke võis seda oodata juba esimesest pilgust autorite ja lugude nimekirjale, kuna kirjastuselt Skarabeus on ilma selge mustri või ühe läbiva mõtteta antoloogiaid ilmunud korduvalt varemgi. Muidugi annab selline lähenemine koostajale võimaluse endale mitte seada kunstlikke piire ja võtta valikusse just midagi erilisemat.
 
Siinse antoloogia valik on aga selle mõttega võrreldes üsna turvaline. Nõrku lugusid raamatus muidugi pole ning Toloneni ja Weberi lugude üle võib kindlasti igaüks heameelt tunda. Lisaks on tore, et Tenni mõnusa satiiri teksti ei pea enam otsima vanade ajakirjade arhiivist. Ulmekirjanduse lühiproosa tõlkevaramut täiustab see antoloogia kenasti, aga mina ootan Skarabeuselt pisut suurema huviga juba järgmisesse aastasse planeeritud autorikogu.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles

William Tenn
Time in Advance (1956)


Loo Horisondis ilmunud eestikeelset tõlget ma lugenud pole, nii et antoloogias "Ohver" ilmunud uustõlge on minu esmakordne kokkupuude käesoleva looga ja seega nostalgilised seoses sellega puuduvad. Idee poolest meenutas natuke (samuti 1950. aastate USA-s kirjutatud) Dicki "Vähemuse ettekannet". 
Paljulubavalt algav ja võimsa (ekki jaburavõitu) ideega lugu, aga tervikuna jättis üsna külmaks. Ilmselt mõjus kogu see inimsuhete klattimine ja intriigide teema mulle natuke igavalt, ootasin loost nagu midagi muud. 
Teksti loeti eesti keeles

R. F. Kuang
The Poppy War (2018)


"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles

Juhan Habicht
Kui tuugenid vaikisid (2023)


Eks ta ole -- kui matemaatik juba midagi teha võtab, teeb ta seda korralikult ja kaasahaaravalt. Ja kõige enam meeldis mulle romaani lõpp, millest võib aimu saada, et lugu veel sugugi otsas ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Professor Kozarini kroon (2023)


Bulõtšovi kolmas eestikeelne ulmeraamat ja ühtlasi kogumik (sõna "jutukogu" tõrgub keel kahest lühiromaanist koosneva "Kosmoselaevastiku agendi" puhul kasutamast) avab autori loomingut natuke teistsuguse nurga alt. Kui "Perpendikulaarsest maailmast" võis lisaks karmtõsisele "Mäekurule" leida ka sotsiaalset satiiri ja "Kosmoselaevastiku agent" sisaldas endas kosmilisi seikluslugusid, siis "Professor Kozarini krooni" paljud lood liigituvad just nö olmeulmeks.
Kogumiku lugudest olen eraldi kirjutanud, aga mainin igaks juhuks veel täiendavalt ära, et keskmiselt kõnetasid kaugtuleviku-teemalised kosmoselood mind rohkem kui "olmeulme" või nõukogudevastane satiir,  seega meeldisid kogumiku teise poole lood mulle keskmiselt rohkem kui avatekstid. 
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
O nekrassivom bioforme (1974)


Igasugune inimeseks olemise piiride kompamine ehk transhumanistlik temaatika on ulmekirjanduses mulle alati huvi pakkunud. Ehkki selle teemaga on eksperimenteerinud juba 19. sajandi ulmeklassikud nagu Mary Shelley või H. G. Wells, ei tule seda temaatikat ulmes siiski nii tihti ette kui arvata võiks - ilmselt on isegi tähtedevahelisest kosmoselaevast või ajarändudest fantaseerida lihtsam kui ümberehitatud inimestest... või siis tekitab viimati mainitud temaatika lihtsalt osades autorites ja lugejates mingit alateadlikku ebamugavust, nii et nad seda torkida ei taha.
Käesoleva, sügavast Nõukogude ajast  pärineva loo keskmes on vaenulike võõrplaneetide uurimiseks bioloogiliselt muudetud kosmonautide teema. Üheks selliseks on ka peategelane Dratš, kelle isiku kohta väga palju välja lobiseda ei tahakski - jäägu see lugejatele avastada. Igatahes tunneb ta end oma uues kestas üsna halvasti ja närvilised-vaenulikud on ka ta suhted tema füüsilisel muutmisel osalenud meedikutega. Algselt ateistlikus Nõukogude Liidus ilmunud loo puhul mõjuvad natuke üllatuslikult religiooniteemalised viited inimesele kui Jumala loomingule ja teadlaste solberdamisele selles. Ja loos on olemas ka otsene side Eestiga - Tallinna lähedalt pärinev Kristina-nimeline neiu...
Kogumikule "Professor Kozarini kroon" igati tore lõpulugu - ja ega rohkemat öelda oskagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Razum dlja kota (1988)

Juhan Habicht
Kui tuugenid vaikisid (2023)


Maikuus kirjutasin ma siinsamas: «/.../ võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.» Ja siin ta nüüd on – romaan «Kui tuugenid vaikisid», mille avapeatükk on seesama vanaisa-jutt.
 
Raamatu tutvustus ja Liis Rodeni kena kaanepilt ei jäta mingit kahtlust – tegevus toimub katastroofijärgses maailmas. Postapo, kui kasutada mitte kõige kirjakeelsemat, aga vägagi tabavat terminit. Ja eks lugeja saab ka esimestel lehekülgedel aimu, et meie maailma kui sellist enam pole. Juba esimeses peatükis annab autor omajagu infot, millest saab selgeks, et katastroof toimus meie ajast hiljem, veetase tõusis ja siis langes, kliimaga midagi toimus, ka sõditi. Romaanis toimuv elu on üsna agraarne, aga samas siiski tehnoloogilisem kui tänapäevane maaelu. Kuigi elu näikse olevat stabiliseerunud, on inimesed relvastatud ja võõraste suhtes umbusklikud. Lühidalt: võitlus elu eest ja elu nimel.
 
Tegu pole just mahuka köitega, aga seda pigem lehekülgede arvult. Kui autor oleks kõik kirja pannud, siis poleks ilmselt olnud probleemi täita ära neli-viissada lehekülge. Kuid jah, Juhan Habicht on alati silma paistnud napima teksti ja vähema lobaga ning nii on ka ta esimeses ulmeromaanis, kus tekstis esineb omajagu n-ö katkestusi ja ütlematajätmisi. Näiteks algab tulevahetus ja juba järgmises-ülejärgmises lõigus on rünnatavad elu ja tervisega kodus ning alles hiljem tuleb tegelaste omavahelisest jutust välja, mis toimus, isegi siis mitte kuigi detailselt. Ja mõne tegelase või situatsiooni kohta ei saagi lugeja selgitusi või vastuseid. Mõnd lugejat võib taoline kirjutamislaad ärritada, aga mulle selline just meeldib, sest tänapäeva ulmekirjanduses on ikka kohutavas koguses liigset lobisemist ja teksti venitamist.
 
Samas, ei saaks öelda, et toimuv lugejale kuidagi segaseks jääks. Ei, kõik saab selgeks. Tegelastel on mõtted, maailma avatakse, toimuvat kirjeldatakse. On pingeid, arusaamatusi, suisa vaenu. Surm on samuti sagedane külaline. Kui mõelda, siis romaani maailm ja seal toimuv on päris karm. Aga peategelane on kujunemisjärgus noor ja alles avastab maailma ning sageli ta enne tegutseb ja isegi tapab ja alles siis mõtleb. Kuid eks elu ja vanemad inimesed ole õpetanud.
 
Mornile ja rängale elule annab pehmemat varjundit romaani huumor. Ei, autor ei viska nalja ja ei lõõbi, aga huumor on enamjaolt kohal. Kas siis kirjeldustes, nimedes või situatsioonides. Et kui Jeebuse kodukülla saabuvad võimsatel mootorratastel moslem, kolakas neeger ja hiinlasest taat, siis mina hakkasin küll naeru pugistama, et kolm Hommikumaa tarka jõudsid kohale. Ja eks nimed Jeebus või Ääliss toovad ka muige suunurka. Või peatükipealkiri „Kes nühvel see Ääliss veel on?“ või kasvõi pea sidesõnana kasutusel olev sõna „nühvel“. Omaette huumor on ka selles, kuhu Eestis autor selle või teise tegevuse on paigutanud. Või siis tegelaste sarkastilised maailmavaatelised kommentaarid.
 
Ilmselt pole põhjust salata: mulle see romaan meeldib. Selline realistlik, kergelt maalähedane elujaatav ulme. Tegelased on enamjaolt sümpaatsed ja usutavalt värvikad. Tegelastel esineb kõhklusi ja kahtlusi. Maailm mõjus samuti usutavana ja tundus autoril ka läbimõeldud olevat ning polnudki nii lihtne kui esialgu tundus. Kindlasti peab kiitma ka autori tasakaalutaju, mis laseb romaanil kõõluda täpselt selle piiri peal, kus on kergelt või isegi suisa rämedalt naljakas, aga mitte kunagi piinlik.
 
Lõpetuseks tahaks aga sõnastada midagi, mida ma kohe lugemisjärgselt öelda ei taibanud. Parafraseerides üht tuntud ütlust, iseloomustaks ma romaani nõnda: «John Wyndhami oled lugenud? Oled!? Vaat tuugenite-romaan on täpselt nagu mõni Wyndhami romaan, aga samas pole üldse sarnane.» Et siis kodune-hubane postapo. Ja sellisena enam kui mõnuga loetav.  
 
Ulmeseosed: Juhan Habicht «Kui tuugenid vaikisid»
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Tšetšako v pustõnje (1981)


Romantilis-poeetiline lugu kõrbeplaneedil hättasattunud geoloogineiust ja tema salapärasest päästjast. Lõpupuänt on üllatav...
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Skazka o repe (1974)


Mulle see kirjeldatud võõrmaailm meeldis, lool tervikuna polnud ka viga ja kokkuvõttes on tegu esimese looga maakeelses Bulõtšovi kogumikus "Professor Kozarini kroon", millele südamerahuga maksimumhinde panen. 
Tõlge on kogumikule omaselt hea, küll aga pani natuke mõtisklema, et kui palju esimese hooga arusaamatuna näida võivad peaks tõlkes lugejale lahti seletama - mõtlen siinkohal just putukauurija Poljanovski ja tema leitud liblikasordi nimega seonduvaid sõnamänge. (Ise sain sellest aru täiesti juhuslikult, kuna sattusin hiljuti kuulma juppi vene rahvalaulust "Poljuško polje" ja mõtlesin esimese hooga, et miks neil selline Poolat või poolakaid ülistav laul on - kuni sõna tähenduse teada sain...) Käesolevas tõlkes on see jäetud lugejale endale välja selgitada ja eks omamoodi on see aktsepteeritav lahendus: keda väga huvitab, see uurin ise. 
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Trudnõi rebjonok (1975)


Minu meelest on tegu lasteulmekaga, millest sügavamat loogikat otsida ei tasukski (keegi ei annaks päriselt tundmatust liigist mttehumanoidsete tulnukate võsukesi inimperedesse kasvatada, nende kiuslik tembutamine muutuks varem või hiljem "kasuperedele" eluohtlikuks jne). Aga sellise natuke naiivse ja helgetoonilise tulevikuloona polnud üldse paha.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Ja vas pervõm obnaružil! (1970)

Kir Bulõtšov
Jubilei «200» (1985)


Rahulikus tempos lugu mõistuslike šimpansite aretamise kahesaja-aastasest eksperimendist. Raske öeldagi, kui palju siin täpselt ridadevahelist režiimikriitikat on, igatahes sai jutt ilmuda paar aastat enne Nõukogude Liidu olude vabamaks muutumist. 
Teksti loeti eesti keeles

Greye La Spina
Invaders from the Dark (1925)


Omapärane libahundilugu, kus ei puudu Venemaalt saabunud kummaline printsess, kõrge müüriga majas katseid tegev okultist, armastus ja parasjagu klišeid, sh õnnelik lõpp.
Teksti loeti eesti keeles

Val Andrews
The Ghost of Baker Street (2006)


Armastatud inglise mustkunstniku ja kõhurääkija Val Andrewsi romaani tegevus paigutub 1950-ndate Londonisse. Pealinna saabub ameeriklasest stsenarist, kes lisaks isiklikele põhjustele on pidanud USAs taluma ka senaator MMarthy tagakiusamist oletatavalt kommunistlike vaadetega inimeste vastu. Ta leiab endale odava üürikorteri Baker Streetil. Odavast üürihinnast saab ta aru alles siis, kui õhtul ilmub tema juurde Sherlock Holmesi vaim, kes oma vanas kodus kummitab. Siis mõistab stsenarist ka seda, kes on majaperemees Hudson - endise omaniku missis Hudsoni poeg. Esimese ehmatuse järel saavad stsenarist ja Holmes sõpradeks. Üüriline sisustab korterit Holmesi maitse järgi ja puhub tollele õige koostisega piibusuitsu näkku. Holmes omakorda aitab üürilist filmistsenaariumite (kriminullid) kirjutamisel. Loomulikult lahendab Holmes ka ühe mõrvamüsteeriumi.
 
Leebe, aga hambutu huumoriga lühike romaan, mis ei tekita erilist traumat ega ka õnnejoovastust.
Teksti loeti eesti keeles

John Scalzi
Starter Villain (2023)


Eelmine arvustus oli küll pelutav, aga kaanepilt meelitas siiski lugema. Ja kuna teadsin, et midagi erilist pole oodata, polnud ka midagi kaotada. Ning meelelahutusena mulle täitsa sobis. Kassid olid toredad, delfiinid olid toredad, üle kõige meeldis mulle aga autori oskus dialooge kirjutada. Kusjuures neis dialoogides tõtt ei räägita, ainult vihjatakse, kui sedagi.
Kõige üleliigsem asi romaanis oli minu jaoks 8. peatüki esimene pool, vulkaanisaare ajalugu. Aga muidu - oli küll kohati üle võlli, aga mis siis? Krimkas oleks tõde paljastatud sammhaaval, niiviisi pinget juurde kruttides. Antud juhul pöörati kõik senine pea peale ühe ropsuga - aga see polnudki ju krimkana mõeldud.
Mäletan nagu ähmaselt, et Old Man's Wari ma alustasin, aga ju siis tüdinesin rauakolinast. Nii et esimene Scalzi, mille ma lõpuni olen lugenud...
Teksti loeti inglise keeles