x
Päringule {"kuu"=>"11", "aasta"=>"2022", "captures"=>[]} saadi 16 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Gwyneth Jones
Kairos (1988)


  Kairos on düstoopiline-viirastuslik ulmelugu. Millalgi 21. sajandi alguses on Inglismaa langenud autoritaarse juhtimise alla, mis hoiab võimu piisavalt kindlalt, et lubada ka igasuguste kontrakultuuriliste liikumiste olemasolu (enamus neist on üsna tobedad ja hambutud).
 
Selliste "ühiskonna äärealadel" tegutsejate hulka kuuluvad ka kunagistest ülikoolisõpradest paar Jane (hüüdnimega Otto) ja Sandy, kelle pikaajaline kooselu on lahku vajumas. Samal ajal hakkab aga võimust võtma salapärane apokalüptiline kultus BREAKTHRU.
 
Otto teise ammuse sõbra Jamesi vend on selle kultusega seotud ning tema kaudu satub Jamesi kätte üks väike kahtlane konteiner. Toimumas on midagi arusaamatut ning Otto peaks selle vastutahtsi lahendama - kuid samal ajal soovib BREAKTHRU konteinerit iga hinna eest tagasi...
 
Ma pean ütlema, et selle loo algus oli tõesti päris hea. Autoritaarne kuid siiski üsna enam-vähem normaalselt toimiv Inglismaa on hästi kujutatud, samuti kogu suurem taust (elu on üsna vilets kõigile peale ülirikaste ja Lähis-Ida konfliktid kasvavad tasapisi täiemõõduliseks ususõjaks).
 
Samuti oskab Jones tegelikult päris hästi suhtedraamat kirjutada, nii et see korda ka läheb. Lisaks vaatab ta maailma küll kontrakultuuriliselt poolelt, kuid on üsna realistlik sellel poolel paiknejate osas, kellest enamus on kuskil küündimatute tobude ja külahullude vahepeal.
 
Aga siis läheb tekst edasi saladusliku eseme peale - mis on sisuliselt reaalsust mõjutav narkootikum. Idee ei ole tegelikult üldse halb ja näiteks Philip K. Dick on seda korduvalt kasutanud. Mingis mõttes ongi "Kairos" natuke nagu viimase "The Three Stigmata of Palmer Eldritch".
 
Paraku tundub, et narkotripist tegelikult loetavat lugu kirjutada on ikkagi pigem ainulaadne oskus. Jonesi tekst muutub loo sinna etappi jõudes lihtsalt pea seosetuks mudruks (tema "White Queen" kannatas ka selle probleemi all, ainult veel ulatuslikumalt).
 
Siin loos oli väga häid hetki, kuid need jäid pea eranditult kuskile esimese kolmandiku sisse. Ning kuigi näiteks autori üle mitmekümne aasta ulatuva loomingu üks viimaseid romaane "Life" oli tegelikult ka tervikuna täitsa positiivne, jääb küll sajandi mõistatuseks, miks SF Masterworks viis (!) tema teost on avaldanud.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Tina Connolly
The Last Banquet of Temporal Confections (2018)


On küll ladusalt kirjutatud ja idee on hea, aga lugemine läks minulgi vaevaliselt. Ilmselt nõuab see lugu nautimiseks mingit erilist meeleolu.
Teksti loeti inglise keeles

Vera Krõžanovskaja
Eliksir žizni (1901)


Vera Krõžanovskaja oli Poolas sündinud, ent pikalt ka Prantsusmaal elanud vene kirjanik, spiritist ja meedium, kelle kontole jäi 30 aasta jooksul kirjutatuna üle 80 romaani. Nende hulgas oli oli armastuslugusid, ajaloolisi romaane ja müstilis-okultistlikke tekste. Vera kasutas oma kirjanikunimena Krõžanovskaja-Rochester, sest tema kinnitusel dikteeris tema teosed John Wilmot (Rochesteri krahv), 17.sajandil surnud briti ülik. Krõžanovskaja kirjutas oma teosed (ma pole kindel, kas kõik teosed) prantsuse keeles ja lasi need tõlkida vene keelde. Ta saabus 1921. aastal Eestisse ja suri siin (haud on Tallina Siselinna kalmistul). Võib-olla just seetõttu on viimastel aastatel temast meie mail kirjutatud ja erakordselt sisukas ning põhjalik on 1.01.2018 Postimehes ilmunud Heli Reinarti artikkel "Venemaa esimene ja ülipopp ulmekirjanik Vera Krõžanovskaja suri vaevatuna Tallinnas". Tema venekeelseid romaane leiab Rahvusraamatukogust ja failidena võrgust.
 
"Eliksir žizni" (algselt ilmunud pealkirjaga "Žiznennõi eliksir") on esimene raamat pentaloogiast "Maagid", mille viimane raamat ilmus 2016. Keskne kuju on siin inglise tundmatu psühhiaater Ralph Morgan, kes on umbes 30 aastane ja keskendunud psüühiliste haiguste "suure saladuse" väljaselgitamisele. Vanusest hoolimata on tegu "mineja mehega", keda vaevab tuberkuloos. Just seetõttu otsustab ta riskides vastu võtta talle ootamatult külla saabunud võõra mehe ettepaneku, kes väidab end olevat surematu ja pakub talle elueliksiiri. See võõras - Marajaana Supramati - on ise oma igavesest elust tüdinud ja tahab ise elust lahkuda, milleks on talle vaja sureva mehe verd. Kummaline vahetus saab teoks ja Morgan saab enam-vähem surematuse, mis tagab talle kaitse haiguste ja vigastuste eest ning väkdib vananemist. Romaani tegevus toimub umbes 3 aasta jooksul pärast eliksiiri manustamist.
 
Morgan saab endale sama nime, mis tema eelkäija - Supramati - ja hakkab esinema tolle noorema vennana. Ta võetakse surematute maagide vennaskonda, mis idee järgi on justkui headusele pühendunud salajane organisatsioon. Supramati elu muutub kardinaalselt ja ta asub elust lahkunud Supramati rolli, saades kaasavaraks tohutu rikkuse, tolle suhtlusringkonna ja ka tolle abikaasa, kes on samuti surematu ja väga ilus ning tark naine. Too naine ütleb siiski, et esimesed paar aastat on mehel vabadus elada ja toimetada nii, nagu nad abielus ei oleks, et mees saaks n-ö sarved maha joosta. Muidu tagasihoidlik psühhiaater püüabki harjuda uue eluga ning elada eelmise Supramati rollis. Selgub siiski, et too eelmine oli üsna liiderlik ja kuritegelik tüüp, nii et Morganil ei ole kerge. Esimeste aastate jooksul hakkab mehe peas selginema nägemus, et ta peab siiski keskenduma inimkonna hüvangule ja mitte lävima oma eelkäijat ümbritsenud kõlvatute ja ahnete seltskonnategelastega. Maagide vennaskonnast saab ta aga tuttavaks Ahasveerusega, Igavese juudiga, ja Lendava Hollandlasega, kes on üks endine piraat, kes nüüd lunastab oma patte kummituslikul laeval merd kündes.
 
Tegevus kulgeb peamiselt Pariisis ja Indias, kus Supramati leiab endale surematu õpetaja-mentori, kelle nõustamisel ootab teda täieõiguslikuks vennaskonna liikmeks pühitsemine. Romaan lõpeb vahetult enne seda pühitsemist.
 
Süžees vahelduvad triviaalsed äri- ja armulood pikemate tiraadidega, mis jutlustavad inimkonna allakäigust, vajadusest pühenduda kõrgemate ideede ja jumala teenimisele. Jumal ei ole siin tingimata kristlik jumal, vaid kogu see ideoloogia on kuidagi uskudeülene, tugeva varjundiga budismi suunal. Hea ja kurja võitlus värske surematu hinges kaldub üha selgemalt headuse poolele ja sarja järgmistes osades on oodata ilmselt Supramati pühakuks saamist. Juba käesolevas teoses äratab ta ellu eelmise Supramati tapetud uinuva kaunitari ja teeb mitmeid muid hea- ja imetegusid.
 
Ma vist siiski ei jaksa kogu sarja ette võtta, sest ka "Elueliksiir" suutis mind parasjagu väsitada, kuigi keeleliselt ei olnud see tekst raske. Valdav on mingisugune psühholoogiline naivism, mida kehastavad rumalavõitu tegelased ja hulk ebausutavaid sündmusi, mis tõstatavad küsimuse, kas autor eeldaski rumalaid lugejaid või ei olnud ta ise intellektipüramaadi kõige teravamast tipust... Aga ma ei välistaks siiski tulevikus tutvumist mõne tema muu pentaloogiavälise raamatuga, näiteks intrigeerivate pealkirjadega romaanidega "Dotš kolduna" või "Mest jevreja".
Teksti loeti vene keeles

Sergei Djatšenko Marina Djatšenko
Aljona i Aspirin (2006)


Et suht tüki aja eest ilmunud originaali on raske leida ja mõnel ehk ka raske lugeda, siis olgu märgitud, et paari aasta eest ilmunud tõlke pealkiri on "Daughter from the Dark".
 
See on sedalaadi "kohtumine tundmatuga", kus tundmatu päritolu jääbki teadmata ja sellele, et on veel teinegi, võistlev punt tundmatuid, vaid vihjatakse. Loomulikult pole see romaanile puuduseks. Teos eelneb ajaliselt, mitte küll sisuliselt (söandaks öelda, et suht geniaalsele) "Vita Nostrale", ehk siis autorid on väga head kirjutamishoogu sisse saamas.
 
Moraal kokkuvõttes selles, et täiuslikus maailmas ei saa enam midagi luua, sest kõik on seal ju juba olemas. Maa oma pehmelt öeldes ebatäiuslikkuses võimaldab aga igasuguseid eksperimente. Olgu veel lisatud, et kuigi üks tegelastest on 11 või umbes nii, pole tegemist lastekaga, see teadmata päritoluga plika on märksa taibukam ja küpsem suurest osast 20+ klubitibidest.
 
Kui ulmelise osa suurimaks plussiks on ütlematajätmine, mõistatuse õhku jätmine, siis romaani kui terviku plussiks on inimsuhete ehe kirjeldamine. Mida pole mõtet isegi võrrelda miskite hädiste põhivoolu postmodernistide diipide kirjeldustega oma lapsepõlvekompleksidest. Peategelasest diskor on kohati ikka nii loll, et valus hakkab - mis muidugi tõestabki, et tegemist on elutruu romaaniga.
 
Väike miinus kergelt naiivse lõpu eest. Mulle meeldis, soovitada ei söanda, lugege parem "Vita Nostrat".
Teksti loeti inglise keeles

Paul McAuley
Beyond the Burn Line (2022)


Väga postapokalüptiline maa.  Inimesed on ammu välja surnud.  Uus arenev liik on jõudnud elektriajastusse.  Siit-sealt saabub pealtnägijate kirjeldusi "külalistest" kes näevad välja nagu ammu välja surnud inimesed.
Kaheosaline romaan kus esimene osa kirjeldab pärismaalase seiklusi "külaliste" jälil ja teine osa on tulnukate silme läbi üks inimpõlv hiljem.
Esimene osa raamatust oli küll üsna klisheelik aga natuke põnev, põhipõnevus mitte niivõrd seiklused tulnukate otsinguil vaid vihjetest aru saamine, mis liiki kuuluvad peategelased ja mis peale orkide "tules hävimist" 200 000 aastat tagasi veel juhtunud oli.  Aga lõpplahendus väga äkiline ja masinlik.
Teine osa oli igav poliitika ja "meile ei meeldi, et peame suure venna juhtimisel arenema nii nagu neile meeldib" põdemine.  Plus jälle masinlik lõpplahendus, kus selgub, et ega suur vend ka päris oma peremees pole olnud.
Teksti loeti inglise keeles

Stephen Jones
The Lovecraft Squad: Waiting (2017)


"The Lovecraft Squad" on neljaosaline sari, millele pani aluse ja oli kolme osa koostajaks Stephen Jones. Vähemalt "Waiting'us" näivad olevat teema piiritlemiseks järgmised juhised: a) lähtumine H. P. Lovecrafti loomingust eeldusel, et HPL kirjutas tegelikult juhtunud asjadest, mis talle nägemusena ilmusid 2) ajalisteks piirideks on Edgar Hooveri valitsemisaeg julgeolekuteenistuse juhi ja asejuhina 3) FBIs on moodustatud erigrupp Cthulhu Mythose olevustega võitlemiseks. Mitmes jutus on tegutsemas HPL - Human Prorection League, mis on FBI allüksus ja võrdub sarja pealkirjas nimetatud squad'iga. Mitmest kohast kajab läbi ka Hooveriga seostatud kommunistide-vastane võitlus ja kahtlustused patriotismi puudumises.
 
Et lugudes ajavad asju sageli jõulise riigistruktuuri esindajad ja vastased pole ka papist poisid, siis on ootuspäraselt palju hoogu ja action'it, aga ka huumor pole mõnele autorile otsas. Esindatud autorid on aga kõik tippklassi tegijad ja küllap see on üks põhjus, mis tingib antoloogia kõrge taseme. Raamatu esimene ja viimane jutt on serveeritud proloogi ja epiloogina, kõik jutud on nummerdatud ega sisalda pealkirja juures autori nime ja raamatul puudub sisukord, mistõttu vormiliselt jätab kõik see mulje romaanist. Aga romaan see ei ole, sest juttudel puudub vastastikune narratiivne seos.
 
Proloog, Angela Slatteri "Howard's Way" on ängistav-nukra tooniga lugu Lovecrafti noorpõlvest: haige ema, isa, vanaisa, tädid, koolikiusamine, Howardi enda vilets tervis. See on väga sugestiivne lugu, mille keskmeks on üleloomulik episood, mis näitab, kuidas kirjaniku teadvusse/unenägudesse ilmusid kõik need asjad, millest ta hiljem kirjutas.
 
Brian Hodge'i "Shadows Over Innsmouth" on järg Lovecrafti samanimelisele loole. FBI agent saadetakse vaimuhaiglasse vestlema ühe hulluga, kelle lugu sarnaneb vägagi Olmsteadi omaga. (Olmstead oli Lovecrafti jutu minategelane.) Üks sündmus viib teiseni ja päädib FBI reidiga rannikulinnakese amfiibsete värdolevuste vastu. Üldiselt on tegu laiendusega Lovecrafti lühiromaanis napilt mainitud sündmustest.
 
Reggie Oliveri "Ec'h-pi-el/The Armies of the Night" on kahest peatükist koosnev lühiromaan, millel puudub ühendav pealkiri. Eraldi juttudena neid võtta nagu ei saa, sest poolitatud on need tekstiühikud suvaliselt loo keskel. Siin on keskne kuju FBI agent Nathan Brady (keda on mainitud ka mõnes teises antoloogia loos). Brady armastab lugeda õuduskirjandust ja talle torkab silma, et Lovecrafti mitmed lood on väga täpsed ümberkirjutused juhtumitest, millega julgeolekuteenistus on tegelenud: "Horror at Red Hook", "Call of Cthulhu", "Dunwich Horror". Ta veenab Edgar Hooverit, et tuleks uurida seda kirjanikku ja selgitada, et milles asi. Eelkõige võiks kirjutajast olla kasu tuleviku rünnakute tõrjumisel. Agent serveerib ennast Lovecraftile kui tema loomingu fänni ja hakkab uurima kirjaniku unenägusid. Ühes HPLi nägemuses hakkab midagi toimuma ühes Broadway teatris. See viib kahe maffiagrupeeringu vahelise võitluse keskele, kus päris vastasteks on siiski ihtüoidsed olevused Mythose maailmast. Loos on kasutatud kuulujutte Hooveri tõenäolisest homoseksuaalsusest ja et jutt lõpeb HPLi surmaga 1937. aastal, siis jääb sellest pigem nukker alatoon, ehkki vaimukusi teksti sisse jätkub. Tegu ei ole kidlasti Reggie Oliveri parima looga, kuigi ma pean teda üheks parimaks elusolevaks õudusautoriks.
 
Michael Marshall Smithi jutus "The Olde Fellowes" püüab üks Human Proection League'i agent kätte saada ja siis ära veenda ühte rikast daami, kes rahahätta sattununa tahab maha müüa oma kinnisvara. On aga teada, et, et ostjateks on aga hoopis need, kes esindavad inimkonnale hävingut toovaid olevusi (Olde Fellowes). Ei õnnestu.
 
Steve Rasnic Tem ja "Randolph Carter, Secret Agent". Boheemliku olemisega agent on võimeline suunduma oma teadvusega unenäostikesse (dreamscapes). Seda kasutatakse inimkonnale vaenulike jõudude ennetustegevuses. Nüüd on aga tema käimisega "teises maailmas" meie maailma sisse lastud Miski, mille olemus pole täiesti selge. Küll aga on muljetavaldav selle avaldumisvorm, kui Washingtoni vaesterajooni elanikud juskui zombistuvad ja moodustavad inimpüramiiditaolise liikuva kuju, mille vastu saadetakse politsejõud. Kahtlustan, et autoril on meeles mõlkunud Clive Barkeri vinge lugu "In the Hills, the Cities" (1984).
 
Peter Atkinsi "The Stuff That Dreams Are Made of..." on antoloogia kõige vaimukam lugu ja ainuüksi seetõttu tekkis mõte autori loominguga rohkem tutvuda. Mulle üldjuhul ei meeldi üleliiane vaimutsemine. Esialgu näib, et siin algab kõik lihtsast baarikonfliktist, kus mõnel tüübil on kõrge enesehinnangu ja viletsa huumorimeele tõttu lühike süütenöör, ent ootamatult kasvab see üle justkui maagide duelliks. Kogemata sündmuste keskele sattunud mees (vist eradetektiiv) saab aru, et mingi seltskond - või kaks seltskonda - ajab taga mingit üleloomulikku kujukest, ent mis see kõik tähendab - väga segane.
 
Richard Gavini "Junior G-Men vs. the Whisperers in Darkness" on samuti suurepärane lugu. Mitfordi linnakeses tegutseb noorukestest poistest FBI toetusgrupp (või noortekogu), kes täidab lihtsamaid ülesandeid. See on pooleldi tõsine, pooleldi mänguline üritus. Seekord tuleb lahendada ühe mahajäetud maja (Witch House) uute elanike saladus. Need näivad olevat vene rahvusest paar, kelle taustaks on justkui varasem mustkunsti-show. Loos on mitmeid topeltmängijaid.
 
Jay Russelli "At the Hills of Hollywood" peategelaseks on üks seksijanune turvamees, kes liigub ringi filmimaailmas. Seksuaalse alatooniga lugu keerleb televisiooni ja õudusfilmide ning selle ümber, kuidas neid saavad ära kasutada ka Lovecrafti maailmast tuntud olevused. Jällegi vaimukustest tulvil lugu ja mitte vilets.
 
Thana Niveau "Arkham House on Haunted Hill" on vormiliselt Maja, Kus Kummitab tüüpi lugu. Värske majaomanik on palganud turvamehe, selgeltnägija ja kaks tondikütti, et need veedaks paar ööd tema uues kinnisasjas. Nii pikaks nagu kaks ööd see asi siiski ei lähe, sest juhtuma hakkab peaaegu otsekohe ja pooled majja saabunutest lahkuvad teise ilma. Oletan, et autor on tahtnud kasutada kirjastuse Arkham House nime pealkirjas, et siis selle ümber kirjutada mingisugune lugu. Ei ole midagi originaalset selles.
 
Stephen Baxteri jutus "The Colour Out in Space" on aasta 1963 ja väike kahe naiskosmonaudiga USA kosmoselaev sõidab "üles", et päästa seal väidetavalt hädasse sattunud Juri Gagarin. Nõukogude pool olevat "asjaga kursis". Minajutustajal tekivad kohe kahtlused teise piloodi suhtes (keda ta näeb alles laeva minnes), kellel on kaasas taktikalist tuumarelva meenutav ese. Lugu pulbitseb Cthulhu Mythosest ja võib-olla on sellega veidi üle pingutatud. Jutt lähtub Lovecrafti loost "Colour Out of Space", eelkõige vist sellest kohast, kus 1882. aastal Nahum Gardneri farmi territooriumile maandunud Värvust nähti hiljem tagasi ilmaruumi sööstmas. Loos on ka kosmoselendude ajalugu kõvasti ümber kirjutatud.
 
Epiloog on lühike "The Shadow Across 110th Street", autor Kim Newman. New Yorgi voodoo-templis on toime pandud tõeline veresaun, kus ilmselt ohverdamisrituaali ajal on tapetud kümneid mustanahalisi osalisi. Aga see on vaid üks paljudest lähipäevadel toimunud apokalüptilistest juhtumitest suurlinnas. Vähene politseigrupp saabub kohale ja kratsib kukalt. Üldiselt on see lugu selline haltuuramaiguline, aga võib olla, et ma lihtsalt ei saanud puändist aru.
Teksti loeti inglise keeles

Maarit Leijon
Musträstas (2022)

Maarit Leijon
Mustarastas (2020)


Viimaks on kogumikus ka üks lugu, milles asjad lähevad hästi, mitte halvasti.  Ma rõõmustasin. Jah, lugu on mulle tuttav. Giles de Rais oma. Ja et ta Jeanne D'Arci rüütel oli. Isegi Merle (olen mõelnud, muide, miks prantsuse musträstas on eesti nimeks saanud) tundus kuidagi ... tuttav. Et just tüdruk. Ja ilus lauluhääl.  Igatahes, isegi kui Merle on ka kuidagi ajalooline-legendaarne, on Leijon ikkagi teinud väga head ja intensiivset looloomistööd. Ta jutustab loo naisest, kes pole ainult naine, kes suudab mõndagi - ja Gilles de Rais'st. Loos on meeletult palju igati tänapäevast ausust - mind hirmsasti tüütab ja piinab iga raamat või jutt, kus tegelased on oma ajastu viisakad, ei ütle midagi otse ja lisaks on neil enne päris asjadeni jõudmist ees veel omaenda usud asjadesse, millesse meie enam ei usu. Näiteks võiks mõni ajastupõhisem-puhtsüdamlikum peategelane punapäist ja tedretähnilist kaaslast siiralt jälestada, sest ta näeb nii vale välja ja on ilmselt saatanast.  Ent selles loos ei käida peenetundeliselt ringi ümber ringi ja isegi Gilles de Rais räägib otse - see teeb loo kohe poole paremaks.  Muidu on tegelikult ka hea jutt. Aga see ausus on nii kirgastav ja karastav, et annan täispunktid. 
Teksti loeti eesti keeles

Greg Bear
Blood Music (1985)


Blood Music on biotehnoloogia-teemaline ulmelugu. Peategelaseks on teadlane Vergil Ulam, kes töötab ühes biotehnoloogiafirmas, mis püüab välja töötada bio-mikrokiipe. Vergil aga mõtleb, et milleks on vaja luua tehislikke biokiipe, kui rakutuumad ongi juba nagu lihtsamat tüüpi bioarvutid. Nõnda hakkab ta salaja programmeerima elusaid rakke, jõudes lõpuks iseendalt võetud valgete vereliblede töötlemiseni.
 
Siis aga saab tööandja tema tegevusest haisu ninna ning Vergil lastakse päevapealt lahti ja tema eksperimendid hävitatakse. Püüdes enne seda veel päästa mis võimalik, süstib Vergil endale mõned oma töödeldud valged verelibled, et need niimoodi välja smugeldada. See õnnestubki, kuid kuuldused tema eksperimentidest on levinud ja keegi teda enam tööle võtta ei taha. Siis hakkavad temaga toimuma veidrad muutused...
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu lugemine oli natuke vastuoluline kogemus. Ideede pool on siin muidugi vinge ning täpselt see osa, mille nimel teost ette võtta. Ma pole kindel, kui suur osa sellest üldse teaduslikult võimalik oleks, aga sellega võib leppida, nagu mõnes teises loos valguse kiirust ületavate kosmoselendudega. Põhiline on siin aga julgus, millega autor ühe mõtte ette võtab.
 
See julgus üllataski mind lugedes päris mitu korda. Kõige selle õuduse juures, kuhu lugu umbes oma keskpaigaks jõuab, ei kirjuta autor ikkagi mitte järjekordset lihtsat pandeemia-apokalüpsist vaid on kohati isegi ootamatult positiivne ja helge. Eriti hea oli just lõpplahendus, mille osas on ka viidatud mitmele paralleelile Arthur C. Clarke'i kuulsa romaaniga "Lapsepõlve lõpp".
 
Siiski on teosel tervikuna ka puudusi, millest suurim hakkas mulle silma juba autori eelmist romaani "Eon" lugedes. Tegelaste loomisel ei ole Greg Bear nimelt eriti hea ning suur osa loo teisest poolest, mis tegeles valitud ellujäänute ja karantiinis teadlasega, oli päris tüütu ja väsitav lugeda. Eriti veel seetõttu, et suures plaanis polnud seda kõike üldse vaja ning see tundus lihtsalt mahutäiteks kirjutatud olevat.
 
Mingis mõttes ehk see nii oligi, sest pikema loo kirjutas autor ju oma kõrgelt auhinnatud lühijutu põhjal. Võimalik, et 200-leheküljelise mahuga romaani oleks kirjastus lihtsalt tagasi lükanud - kuid vähemalt on mul hea meel, et autor seda kõike veel kaks korda pikemaks ei venitanud, nagu mõnel ehk oleks kiusatus olnud. Praegu on see just täpselt seal piiri peal, kus ballast ei hakka mõtet segama.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Maarit Leijon
Viimeinen sankari (2020)


Jälle igati hea lugu, milles usutav kõik viimse kui migreenihooni välja.
Tõde on, et mina ootasin algusest peale lahendust, kus vene eriteenistus on korraldanud soome poliitikule lõksu, tappes ja vägistades noore neiu, ent asi läheb viltu, sest poliitik ei peatu hotellis, vaid on selle andnud oma tütrele kasutada ja tütar ei saa kedagi vägistada nii, et spermajäljed järel.
Aga ei ole asjad nii lihtsad. 
Ehk: mind veeti eksiteele, lugu ei hargnenud, nagu ootasin, oli põnev lõpuni. Õhkkond oli üleni usutav ja samas huvitav ning  lisaks olid peategelannal huvitavad võimed ning ta ka maksis nende eest päris rämedalt. Keha ei talu sellist inimesele ebatüüpilist  kohtlemist lõputult.
Mis puudu jäi? 
Võibolla on autori maailmatunnetus mulle liiga lohutu? Ma ikka tahaks lootust =)
Teksti loeti eesti keeles

Robert A. Heinlein
The Moon is a Harsh Mistress (1966)


The Moon Is a Harsh Mistress on revolutsiooni-ulmelugu. Selles loos on Kuu kasutusel suuremat sorti karistuslaagrina, kuhu Maa pealt kurjategijaid (ja suuremal hulgal poliitvange) saadetakse. Loo alguseks on selline süsteem toiminud juba mitu põlvkonda ja 90% Kuu elanikest on kas karistuse ära kandnud või vabalt sündinud.
 
Üks selliseid on arvutitehnik Manuel Garcia "Mannie" O'Kelly-Davis, kes hooldab Kuu keskset arvutisüsteemi. Ühel päeval avastab ta, et see on lihtsast masinast muutunud mõistuslikuks. Samal ajal muutuvad Kuu süsteemi tingimused iga aastaga viletsamaks ning vanglarežiimi jätkumine tähendaks varem või hiljem täielikku kollapsi.
 
Kui Mannie satub juhuslikult kokku Maalt pärit revolutsionääri, vana professori Bernardo de la Pazi ja noore töölisliikumise juhi Wyoming Knottiga, hakkavad nad planeerima võimalikku revolutsiooni. Esialgu tundub kogu Maa võimsuse vastu hakkamine võimatu, kuid ehk on asjaolusid, mis kaalukausse mõjutada saaksid?
 
Ma olen seda teost muidugi korduvalt lugenud, kuid seni mitte originaalis. Üks asi, mis minust seni tõlkes mööda on läinud, on jutustaja Manny kasutatav keel, mis on küll nime poolest inglise, kuid kõneviisilt pigem kreool-tüüpi. See on väga tore element, mis sümboliseerib erinevate rahvaste segunemist isegi paremini, kui sagedased viited erinevatele nahavärvidele.
 
Mida ma aga selle loo puhul kõige enam armastan, on selle lõbusus. See meenutab toonilt rohkem Heinleini 50ndatel kirjutatud hoogsaid noortekaid, kui 60ndatel ja hiljem kirjutatud paljusid teoseid (siin on kõige parem näide vast kuulus "Võõrana võõral maal"), kus autor ka ise on ilmselgelt püüdnud midagi tõsisemat kirjutada.
 
See ei tähenda, et "Kuu on karm armuke" poleks millegi poolest tõsine. Vastupidi, kogu see Heinleini ettekujutus Kuu ühiskonna libertaristlikust anarhismist on üks tema otsesõnaliselt selgemaid manifeste üldse. Kuid õnneks on see siin eelkõige taustsüsteemiks ning selle kohta aru andvaid monolooge ei ole liigsel hulgal.
 
Sest kogu loo mõte ja tegevus on suunatud ühele kindlale eesmärgile - kuidas teha edukat revolutsiooni. See on ka piisavalt tark mõistmaks, et vanglaülema ja tema kõrilõikajatest valvurite kukutamine on alles esimene ja kõige lihtsam samm. Kogu teekonda paari inimese vandenõust kuni tunnustatud riigini on siin kujutatud lausa käsiraamatuliku põhjalikkusega.
 
Ning kui vandeseltslastel abiks olev mõistuslik superarvuti ongi selle kõige juures sõna otseses mõttes "jumal masinast", ei võta see sel hetkel enam loolt endalt midagi ära. Kindlasti on valikute üle võimalik vaielda, kuid minu arvates on see siin oma tooni, sisu ja tasakaalu poolest kogu Heinleini loomingu parim teos.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Maarit Leijon
(2014)


Kes on teinud enesetapu, saab veel viimase võimaluse lahendada ära probleemid oma elus ja liikuda edasi koormavabalt. Abiks on mingid olevused, kes meessoost. 
Vabanemine võib valus olla.
TÄitsa talutavate tegelaskujudega jutt. Aga samas jääb minu meelest puudu küsimus. 
Lugu ei sisalda endas küsimust, kui mitte pidada küsimuseks teemat: "Kas enesetapp aitab?" 
Teksti loeti eesti keeles

Maarit Leijon
Sydämetön (2011)

11.2022

Lugu algab ja hakkab kerima nagu ühe tänapäevase naisterahva, kes fännfiktsioonides leiduva geiporno, vampiiriromantika ja normaalse inimliku feminismi peal kasvanud, kirjutatud naistekas. 
Vampiirvennad (kuigi nad vist ikka pole vennad, see jääb täpsustamata), kes on ühtlasi armukesed, üks on Hästi Paha ja teine endassetõmbunud ja vaikne, on nagu kirjandusklišeede vabrikust pärit. KINDLASTI on nende kohta ohtralt troope, ikka imekaunid vampiirmehed, ikka on see jutukam ja šarmantsem vend Paha ja teine hea, ent pole seda headust varem kunagi arendanud.
Ma uurida ei jaksa, aga peab olema. 

Ja siis peategelanna, kes on emantsipeerunud ja totaalselt kaasaegse autori poolt mitte pimestavalt kauniks Mary Sueks, vaid vigase jalaga lühinägelikuks, ent terava mõistusega ja kartmatuks tütarlapseks kirjutatud. Ühtegi seksuaalset toimingut ta ei häbene, ei pelga peksu, ei tunne hirmu vampiiride ees, ei kummarda ka saksa ees, ei tõmba küüru selga.
Ta on sama selgelt võitjaks kirjutatud kui klassikaline Mary Sue: mis iganes loo sees viltu läheb, tema võidab ikka. Selge ju!
Ja nii lähebki. Tema ja vaiksema-ent-imekauni vampiirmehe vahel kasvab sümpaatia, nad proovivad seksi, see sobib neile ja jutt kerib nagu väga klassikaline mitteromantiline romanss. (Milline normaalne tänapäevane naine saaks häbi- ja õõvatundeta lugeda igavese armastuse tõotusi jms, mis vist üldiselt romantiliste lugudega koos käivat arvatakse? Aga samas armastuslood meeldivad meilegi.) 
Mina lugesin täie huvi ja põnevusega, et noh, mis siis, ja noh, kuidas siis. 
Ja olin täiesti pettunud, kui autor näis vaatavat: "Krt, liiga moosiseks läheb. Teen mingi järsu lõpu, viis lehekülge maksimum."
Nagu ... mis mõttes sa juba nii julgelt ja toorelt mu madalatele tungidele meeldivat asja kirjutad ning siis korraga otsustad, et eiei, peab ikka Kirjandus olema?
Kohe hakkasin autorit eblakuses kahtlustama. Minu mõttes jätkas ta umbes nii: "... ja mingi inimeseks olemise ja südamega südamlik olemise iva peab ka kuskil olema. See peategelane-tüdruk on väga tore, aga samas väga mõistuslik, selle peale saab südametuse-teema ehitada. Kuigi ma ei taha seda liiga ilmseks teha - nagunii läksin oma mitteromantilise romansiga veits liiale."

Ehk tegelikult ei saanud mina lugejana sellest südametuse-tõigast päriselt aru. Enam-vähem, ent mitte päriselt. Ja kuidas selle kõigega veel seotud oli "me kordame oma emade elusid, kuitahes neist erinevaks end ka peame," oli täiesti segane.
Autor: "Oh, selle peaks ka sisse panema, hea mõte! Aga ... pole ühtegi kohta. Hm. Ma päris lõppu panen kaldkirjas lõigu siis!" 

Ehk: mina lugesin lugu kui uue aja naistekat. Et peategelanna vahepeal midagi oma isa tööde jänukitest leidis ja nendega tegeles, oli mu jaoks lihtsalt: "No midagi ta peab tegema ju, dohh, muidu oleks odav." 
Ja et nende isa tööde ja muumialeiu tõttu ilmus neiu käsutusse üks maagiline ehe, oli mu jaoks lihtsalt: "Noh, Mary Sue leidis võluamuleti, milline üllatus. Või siis mitte." 
Saabus võitlus Pahaga.
Ausalt, see paha vend oli nii igakülgselt Paha, et kui tal olnuks rinnas suur silt kirjaga PAHA, oleks see asja paremaks teinud - kerge huumor ses osas, mitte lihtsalt kõigi negatiivsete joonte tema isiku peale kuhjamine. 
Loomulikult pidi Mary Sue selle võitma - näiteks oma imeväega ehte abil.
"Nii, ja nüüd on lõpp. No ei saa ainult moosi ju ka jagada," mõtles autor minu ettekujutuses lõpuks. "Teeb kuidagi natuke mõrumaks selle loo, muidu on lihtsalt õnneliku lõpuka vampiiriromanss, kus peaosas vigase jalaga neiu."
Ja siis tegi. 
Noh. Jah.
Kui aus olla, mina oleksin tahtnud, et ta oleks julgem olnud. Kui juba, siis juba, kui moos, siis moos.
Aga ega mina ei ole tema asemel ja osadele lugejatele kindlasti meeldib nii rohkem. 
Kuid mu vahepealne vaimustus: "OMG, nii julgelt loomalikele instinkidele rõhuv, OMG, nii tore, et on täiega romanss, ent pole samas mitteusutav, OMG, homovampiirid!"taandus lõpuks õlakehituseks ja noogutuseks. "Jah, võib nii ka. Nojah."

Teksti loeti eesti keeles

Maarit Leijon
Musta ruhtinas (2015)


Üllatavalt hea lugu. 
Tõdemus, et vanad vene legendaarsed isikud, lood vene kuulsatest ja võimsatest läbi ajaloo on kuidagi üle võlli, kõike on liiga palju, eriti metsikusi ja vägivalda, on koondatud ideesse, et nad ei olegi inimesed, vaid midagi muud. ONGI midagi muud, mitte lihtsalt hullud. Mitte midagi tavalist nagu vampiirid või tulnukad, autor on leiutanud uued kollid - rusid - ja mängib nendega.
Ka loo peategelane, minategelane mängib nendega.
Minu mõistusele täiesti arusaamatul moel ta manipuleerib, kavaldab ja kasutab oma arstioskusi täiesti südametunnistusetult. Mõnes mõttes tunduvad ta teod hellad - ja samas üldse üldse ÜLDSE mitte. Ning kuigi ma lugedes olin hämmastunud, KUI kale ta on ja kuidas põimuvad sündimata laste päästmine ja samas tapab ta täiesti südametunnistuse piinadeta,lõpplahenduseks polnud ma ikkagi valmis.
Hea töö, autor!
Miks viite ei tule - kuulge, te kirjutate loo, kus keegi Must Vürst tapab maha ja vägistab surnuks terve Kiievi, kõik elanikud, ja eeldate, et ma peaksin sellele loole täispunktid panema? Unistage edasi. Minu poolest võiks ta seda ka Moskvaga teha, ikka viite ei saaks. 
Inimlikud kannatused ei täida mind vaimustusega, isegi kui nad toimuvad kaadri taga. 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Eesti nõid (2022)


Indrek Hargla üks toredamaid ettevõtmisi viimastel aastatel on olnud erinevate Eesti autorite algupärastest lugudest koosnevate antoloogiate koostamine. Alates 2017. aastal ilmunud raamatust "Eestid, mida ei olnud", on need ilmunud ka hea järjekindlusega – "Vinguv jalaluu" 2018. aastal, "Ülestõusjad ja kodukäijad" 2020. aastal ja sellel aastal siis "Eesti nõid".
 
Mingil teemal põhinevad antoloogiad on ulmekirjanduses pika ja väärika ajalooga nähtus, kuid eraldi tasub veel eristada selliseid, kus kõik lood on varem ilmumata ning tellitud ja kirjutatud just selle kogu jaoks, nagu mainitud teosteski. Näiteks ka ulmekirjanduse ajaloo kuulsaim antoloogia, Harlan Ellisoni 1967. aastal toimetatud "Dangerous Visions" oli just selline.
 
Üks väljakutse sellise töö puhul on aga ulmežanri ulatus ja kirevus. Kas on võimalik koostada tervikut lugudest, mis hõlmavad maagiat või infotehnoloogiat, alternatiivajalugu või paralleeluniversumeid? Ka erinevaid viise, kuidas mõtestada teemat "Eesti nõid" näib olevat väga palju, nagu järgnevad lood oma eriilmelisusega näitavad.
 
1. Vaba ja õnnelik maailm (Karen Orlau) 4/10
 
Arvutimängumaailma programmeerija püüab luua täiuslikku tegelast - ning selle käigus kustutab ta tehtud töö korduvalt ära ning alustab uuesti. Mida aga arvab sellisest käitumisest arvutimängu tegelane?
 
Selle loo tugevuseks on idee looja ja loodu konfliktist, milles on ehk isegi kerge viide Mary Shelley klassikalisele loole "Frankenstein". Ainuüksi hea idee küll tervet juttu välja ei kanna, sest teostus on siin üsna kaootiline ja hüplik.
 
2. Laul jääb samaks (Indrek Hargla) 7/10
 
Siinses alternatiivajaloos on Rootsi kuningriik oma 17. sajandil saavutatud suurvõimu staatuse säilitanud ja Eestimaa on impeeriumi üks provintsidest. Kuid 20. sajandi teises pooles on just siin tekkinud vaikne vastuhakk, mida veavad nõiakunsti uurijad.
 
Nii ajaloo- kui ka müsteeriumielemendid on siin hästi tugevad ning teevad sellest ühe kogumiku parematest lugudest. Samas tekib paras dissonants sellest, et meie ajaloo 1980ndatest laenatud elemendid on siin paigutatud 1960ndatesse, kus toimub loo põhiosa.
 
Seda ebakõla süvendab veelgi võte kasutada tegelikke isikuid. Kuigi paljud sellekohased viited on lõbusad lugeda, langetab see pisut loo tõsiseltvõetavust tervikuna. Hea näide on üks olulisemaid tegelasi, kantsler Arved Üksküll, keda see teema niivõrd ei puuduta – ja kelle tegelaskuju on vahest just seetõttu üks paremaid osasid kogu loost.
 
3. Lahke mehe tasu (Heinrich Weinberg) 8/10
 
Natuke teistsuguses Tallinnas, kus nõiakunst ja üleloomulikud olendid pole ebatavalised, satub üks kõrtsipidaja veidrale kuuldusele. Nimelt olevat linnas aeg-ajalt võimalik kohata tegelast, kes osutatud teene eest täidab kolm soovi.
 
See lugu on kirjutatud väga vanal teemal, mis võiks pärineda kasvõi otse "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest. Samuti pole selle juures mingit ootamatut pööret või lahendust, mis paneks seda teemat teistmoodi vaatama.
 
Kõik eelnevalt mainitu aga näitab ainult, kui oluline on ühe loo juures teostus, mitte idee. Weinbergi lugu on täidetud siira ja eheda jõuga, mis teeb sellest pealtnäha lihtsast loost ühe parimatest siin raamatus.
 
4. Musta kivi nõidus (Mann Loper) 4/10
 
Selles perekonnaloos armub naine libahunti – kuid see jätab varju ka järgmistele põlvkondadele. Nõia käest on võimalik abi saada, kuid ka see pole piisav.
 
Tugevuste poole peal on siin loos valik kasutada maagilisi elemente ajaloolisel taustal. Hoolimata sellest kipub lugu tervikuna jääma pisut tühjaks ja mittemidagiütlevaks.
 
5. Abracadabra (Meelis Friedenthal) 9/10
 
17. sajandi keskpaiga Tartus hakkab professor Danus tegema alkeemia-alaseid katsetusi, kuid siis jääb ta nagu nõiutult magama. Katsetusi jätkab professori üliõpilaste abiga tema abikaasa Magda, kes peab samas hoolitsema oma tütre eest ja ka tõestama, et ta pole nõid.
 
Tegemist on kõhklematult parima looga siinses antoloogias. See algab vaikselt ja pigem tõsisel toonil, kuid hakkab siis järjest hoogu koguma. Tasahilju ilmuvad esimesed huumorikillud, muinasjuttude elemendid murravad realistlikumast poolest mängeldes läbi ja viidete tulevärk ainult lõbustab.
 
Selleks hetkeks, kui mängu tulevad Rootsi kuninganna Kristiina ja Reigi õpetaja Lempelius, on lugu juba nii pöörane, et meenutab kohati Paavo Matsini "Musta päikest". Pea iga lõik on selleks hetkeks juba nagu omaette sketš, mis järgnevad pidurdamatult üksteisele kuni finaalini välja.
 
Ma ei tea, et Friedenthal oleks seni ühtegi nii selgelt humoorika tooniga lugu üldse varem kirjutanud. Nali on keerukas kunst ja siinse loo sooritus annab tema juba seni tähelepanuväärsele ulatusele veel nii mõndagi juurde.
 
6. Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud (Kadri Pettai) 4/10
 
Tartus toimuvad veidrad asjad, kus õige mitu inimest on hakanud käituma loomade moodi. Üks veidrik süüdistab selles geenivaramut, aga selle vihje peale asja uurima läinud ajakirjanik avastab midagi huvitavat.
 
Siinsel lool on väga põnev idee. Teostus aga on pigem laialivalguv ning ei jõua huvitavalt esitatud mõtetele järele ega lahenda neid ka ära, mis jätab tervikule lõpuks natuke vähe järele.
 
7. Katariina juhtum (Tuuli Tolmov) 5/10
 
Kaasaegses Tallinnas tuleb nõia juurde noor naine, kes kurdab magamatust. Nagu selgub, on tegemist luupainajaga – kuid olukorda lahendada pole sugugi kerge.
 
Tegemist on üsna sirgjoonelise ja lihtsa looga, kuid see on täiesti korralikult koostatud ja hästi lahendatud.
 
8. Vennaarm (Joel Jans) 5/10
 
1930ndatel toimuvas loos on kaks baltisakslasest venda tülis salapärase raamatu pärast. Nad ei kohkuks tagasi ka mõrva ees – kuid mis siis, kui võlukunst peaks aitama surmast tagasi pöörduda?
 
Tugevus on siin hästi teostatud 1930ndate Eesti (ajaloolise tausta sellist kasutamist on autor varemgi ette võtnud). Lugu ise kipub pisut ringiratast käima, kuid on vähemalt korraliku alguse ja lõpuga.
 
9. Pahavara (Laura Loolaid) 5/10
 
Maailmas, kus võlukunst päriselt töötab, paikneb Tartu Ülikooli juures Maagilise Küberturbe instituut. Kuid üks selle töötajatest on kaduma läinud ja ühele tema vanale sõbrale-tuttavale antakse ülesanne asja natuke uurida.
 
Autori loodud poolmaagiline-poolpäris Tartu on siin loo parim osa (see on ka seotud ühe varem ilmunud jutuga, kuid tolle eraldi lugemine pole vajalik). Lugu ise jääb selle sisse natuke venima, nagu tahaks see rohkem aega loodud maailmas veeta kui edasi liikuda.
 
10. Valvur (Siim Veskimees) 6/10
 
Politseiinspektorilt palutakse isiklikku teenet – nimelt on üks koolitüdruk kaduma läinud. Uurimisel ilmneb kohe, et tüdruk on koos sõpradega olnud seotud mingi kahtlase ringiga.
 
Siin loos on hästi ja usutavalt kujutatud peategelane ning kogu tema tegevus – isegi, kui lõpplahendus üritab teha natuke liiga palju ühekorraga. Tegemist on ühe autori parema looga üle mitme aasta.
 
11. Agnes (Mika Keränen) 1/10
 
Tartus toimuvate tselluloositehase-vastaste meeleavalduste ajal kohtab peategelane ühte tütarlast, kellel tunduvad olevat erilised võimed.
 
See ei tundu päris loona, pigem mustandi või ühe lühikese hooga valmis visatud tükina. On kummaline, et mitmeid häid lasteraamatuid kirjutanud autor hindas selle üldse avaldamiskõlblikuks.
 
12. Tammetalu perenaine (Berit Sootak) 6/10
 
Leseks jäänud talumehe juurde satub salapärane naisterahvas, kes pakub talle oma abi. Peretütar aga pole kindel, kas see pakkumine on nii omakasupüüdmatu, kui esialgu tundub.
 
Üldjoontes on küll tegu klassikalise võõrasema-looga, mis palju üllatusi ei paku, aga koostatud on see väga korralikult. Huvitav on siinjuures näha, kuidas noore autori töösse on hakanud ilmuma indrekharglaliku õuduse noote.
 
13. Aafrika nõiad (Jaagup Mahkra) 6/10
 
Kongo piirkonnas Aafrikas vabatahtliku arstina töötav Eesti naine langeb ühe mässulise hõimu sõdurite kätte. Kuid kannatuste kõrval hakkab teda mõjutama ka kohalik nõiakunst.
 
Autorile kohaselt on see lugu stiilselt groteskne, kaotamata oma tooni kuni üllatava lõpplahenduseni välja. Kuid enne seda pole lool tihti selget suunda ja erinevaid teemasse vähe puutuvaid keerdkäike on natuke liiga palju.
 
14. Elurikkuse kaitseala (Meelis Kraft) 8/10
 
Politseile teatatakse kaduma läinud väikesest lapsest, kes võib olla eksinud lähedal asuvasse metsa. Esimesena kohale jõudnud patrull suundub kohe metsa – hoolimata sellest, et kohalike seas seda paika kardetakse.
 
See lugu tabab suurepäraselt sellist kõhedustunnet, mis eksisteerib sel ajal, kui õudus ise on veel peidus. See on asi, mida näiteks Stephen King on nimetanud õuduskirjanduse kõige osavamaks võtteks. Kingilikke elemente on siin veel – värvilise mantliga laps, paiga kuri vaim ja riimsalmide peidetud mõte.
 
Tegemist on ühe parima looga siin raamatus. See näitab ka, et juba varemgi mitme sarnase tooni ja hea tasemega kirjutatud looga esinenud autor on ehk juba üks parematest kodumaistest õuduskirjanikest.
 
15. Mõõkade emand (Karen Orlau) 5/10
 
Mees saab kingituseks külastuse ennustaja juurde. Kui ta sinna jõuab, hakkab mehele tunduma, et see polegi selline soolapuhuja, nagu ta oli mõelnud.
 
Siin loos on väga hea pööre, mida polnud võimalik ette aimata. Siiski on nii algus kui ka lõpp sellega võrreldes natuke kergekaalulised ning päris tugevat tervikut sellest kõigest kokku ei tule.
 
Kõigi lugude kiituseks võib öelda, et kuigi need on erinevad nii sisult kui kohati ka tasemelt, loovad nad siiski mingi selgelt ühtse tunde või õhkkonna. Selliste antoloogiate puhul, kus kirjanikele on jäetud väga vabad käed, kuid mis siiski peaks tulemusena jõudma temaatilise tervikuni, on see saavutamiseks küllalt keeruline ülesanne.
 
Võib muidugi uskuda, et oluline osa on siin koostaja Indrek Hargla ja toimetaja Heli Illipe-Sootaki tööl. Varasemate temaatiliste antoloogiatega võrreldes (näiteks "Vinguv jalaluu" oli mainitutest tervikuna ehk kõige ebaühtlasem) on nad praeguseks pannud paika selge käekirja.
 
Nii seisavadki siin tavalisemate nõidade kõrval ka Weinbergi džinn, Loperi ja Pettai libaloomad, Friedenthali alkeemikud ja Jansi ebasurnud. Kaasaegse tausta kõrval on esindatud ka paralleel- ja alternatiivmaailmad ning kui kõik teised lood toimuvad Eestis, on Mahkra viinud Eesti nõia hoopis Aafrikasse. Kuid kõik see moodustab mingil viisil siiski ühtse terviku.
 
Selline tervikutunnetus toetab ka mitmeid lugusid, mis ei ole kõige tugevamad – ning see, et kõik lood ei sära ühtemoodi, on selliselt koostatud antoloogiate puhul ehk vältimatu. Sellegipoolest tõuseb siin teiste hulgast esile mitu tõeliselt head lugu, millega tutvumiseks pole sugugi palju terve raamat ette võtta.
 
Hinnang: 6/10 (hea keskmine)
Teksti loeti eesti keeles

Aaron Crash
Damnation Robot (2017)


Õige nime, Aaron Michael Ritchey all kirjutab tüüp noortekaid, Crashi nime all ulmekaid, kokku on ta neid klopsinud arutu hulga.
Hea või halb, aga paha roboti jutus pole autor hakanud mingeid erilisi vidinaid ja nende tööpõhimõtteid välja pakkuma. Lihtsalt mana asemel on oonüksi energia, tavapärased tuli- ja külmrelvad on aga varustatud eessõnadega nano, plasma või fusion. Nagu eeldada võib, tekitab plasmakirves suurema augu kui tavaline.
Kohe algusest peale läheb rauakolinaks ja ega see oluliselt ei vaibu. On teatud tsüklilisus: kosmilised ghostbusterid (esindatud on kolm rassi) satuvad raskesse olukorda, jäävad napilt ellu, hakkavad pahasid ahistama, peapaha pageb nurga taha. Ja siis uuesti. Ja uuesti.
Ma ei oska seletada, miks ma sellest jamast terve veerandi läbi lugesin.
Teksti loeti inglise keeles