x
Päringule {"kuu"=>"11", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 26 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Adrian Tchaikovsky
Elder Race (2021)


Neljas Tütar Lynesse on Lannesiitide dünastia ebaoluline printsess kes pealegi on tuntud oma põikpäisuse poolest ega ole iial olnud õukonnas eriline favoriit. Diplomaatia ja kaubanduslepingute asemel on ta pea täis kangelastegusid ja vanu laule ning seiklusi. Kui linna jõuavad jutud sellest, et Ordwood'i ründab deemon - deemon kellega on võimatu võidelda ja kes võtab üle loomade ja inimeste meeled ja paneb nad enda heaks tööle - otsutsab ta deemoni vastu ära kasutada oma suguvõsa kokkulepet võlur Nyrgothiga. Nimelt, ta vanavanaema oli koos võlur Nyrgothiga võitnud Ulmothi, kes oli ellu äratanud ürgseid koletisi ja nende armee eesotsas maailma proovinud vallutada,  mille järel Nyrgoth oli lubanud vajadusel ta suguvõsa taas aidata.
 

Ürgse rassi viimane esindaja nõidur Nyrgoth kes oma üksildases tornis sajandeid mööda saadab on samal ajal teise järgu atropoloog Nyr Illim Tevitch. Pärast meeskonna maale tagasipöördumist kohapeale asjade seisu jälgima jäänud Nyr on kõhn, kohalikest vähemalt 30 sentimeetrit pikem ja tal on sarved kus peitub muuhulgas kommunikatsioonitehnoloogia. Enda arvates on ta kohutavalt halb ja läbikukkunud antropoloog ja tema depressiooni ei vähenda üldse see, et ta on paarsada aastat olnud Maast ära lõigatud.
 

"Ürgne rass" on Clarke'i kolmandal seadusel - piisavalt arenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu - põhinev lühiromaan. Kolmas seadus siiski on vaid osaks taustaks igati huvitaval lool kus minnakse deemoniga - "deemoneid ega maagiat pole olemas!" - võitlema. Tchaikovsky ehitab kiirelt üles huvitava ja omapärase maailma mille eri kultuurid on usutavad, takerdumata samas liigsetesse detailidesse.

Teksti loeti inglise keeles

Francis Carsac
Ceux de nulle part (1954)


Lapsepõlves oli see minu jaoks üsna oluline raamat. (Vahepeal arvasin, et “Purpurpunaste pilvede maa” järel üks esimesi loetud ulmeromaane üldse, aga see ei saa mingil juhul tõsi olla, sest 94. aastaks, kui Kuldsule väljaanne ilmus, olin ma juba päris mitu aastat nii linna- kui kooliraamatukogus leiduvat läbi töötanud.) Ma mäletan, et pisut peale selle lugemist olin koos isaga bussi oodates poes soojas, keksisin ringi, vehkisin kätega ja seletasin õhinal, kuidas rohelistel nelja sõrmega tulnukatel olid ksillid ja nad tankidega kiirgavaid mislikke tapma sõitsid :-D
 
Tegelikult on madinastseenid loos suhteliselt ebaolulised; et peategelane on arst, mitte löömamees, ei tundunud mulle lapsena sugugi tähtis, aga nüüd torkas see silma küll. Erinevalt Tarzani-raamatutest, mida ma tollal neelasin, ei ajenda seiklusi mitte tema kalduvus kõigile molli sõita, vaid soov vigastatud ja surevaid võõraid aidata, niivõrd kui ta olude kiuste suudab. Ajuti võib ta ju oma rammu poolest silma paista, aga tõeliselt oluliste probleemide lahendamisel on toore jõuga vähe teha. Peategelane on kõigest suurde keerukasse universumisse sattunud tühine putukas ja temast kui üksikisikust sõltub väga vähe; millegi saavutamiseks peavad väga paljud pikaajaliselt koostööd tegema. Terved tsivilisatsioonid ja potentsiaalselt aastatuhandeid, kui täpne olla.
 
Ilukirjanduslikest konventsioonidest taipasin ma tollal nii vähe, et olin lausa nördinud autorit valetamiselt tabades — kaanel on kirjas Francis Carsac, aga peategelase jutustust annab meile edasi hoopis keegi F. Bory?!? Muidugi, sellistest *kirtsutab nina* puudustest võis tänu loo haaravusele mööda vaadata. Omal ajal köitis mind just see idee, et minagi võiksin ju teoreetiliselt kurjade robotvallutajate vastases võitluses kaasa lüüa.
 
See raamat innustas mind mitmel korral omaenese maailma loomist katsetama. Mul on siiani alles pisut hallitanud vihik, mille kaanel seisab “Ulme”, esimesel leheküljel päikest ja planeedisüsteemi kujutavate mummude rida, nende juures järjestikku nimed Tambo, Kalint, Saul, Kan Sater jne. Kord püüdsin lausa ise romaani kirjutada. Selle esimene peatükk võttis joonelises vihikus enda alla umbes lehekülje lühilauseid stiilis “Lendav taldrik sisenes atmosfääri. Sellele lähenenud hävitaja tulistas välja kaks raketti. Taldrik kukkus alla” ja paar peatükki hiljem jäi lugu pooleli. Tõsi küll, parandamatu originaalitsejana tegin mina oma tulnukad hoopis teistsuguseks: neil oli sinine nahk.
 
Vahepeal ei lugenud ma “Tulnukaid” vähemalt viisteist aastat üle ja hakkasin sellest ähmaste mälestuste põhjal ikka väga halvasti arvama. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, lendavad taldrikud ja rohelised mehikesed on ju selline lollakavõitu värk. Hiljuti ostsin ma raamatu omale riiulisse ja leidsin, et see pole sugugi halb, kui suudad autori muigamapanevalt naiivsest maailmakujutamisest mööda vaadata. Mingit teaduslikkust ei maksa kogu selle fantastika vahelt otsida, selles suhtes on Carsac täiesti lootusetu. Erinevaid mõistuslikke liike eristab peamiselt nahavärv ja kulinaarsed eelistused. Galaktikad on keskmise Eesti väikelinna suurused; kord jäävad peategelased seniuurimata galaktika juhusliku tähesüsteemi suvalisel planeedil surnud linnas lõksu ja leitakse ikkagi üles!
 
Puuduliku keeleoskuse tõttu ei oska ma öelda, kas stiil on originaalis sama sujuv, aga üldiselt eeldaks, et tekst muutub kaudtõlkes pigem kohmakamaks. Romaani üle lugedes üllatas mind kõige enam, kuivõrd poeetiliseks, otse tajutavaks kirjeldused ajuti muutuvad:
 
Meie laager oli nii hirmuäratav ja masendav, et ma ei oska seda kirjeldada. Püüa siiski kujutleda ääretut sünget lagendikku, hämarat punakaslillat taevast, künkanõlvadel ebamääraste piirjoontega pehmeid lumehangi, küngaste vahel ksillide tumedaid ja sädelevaid, lumme vajunud läätsi ning pisitillukesi skafandrites kogusid, kes endale vaevaliselt ühe lennuaparaadi juurest teise juurde teed rajasid. Kalvenolt laskus väsinult lameda silmapiiri taha ja ta valgus meenutas veriseid sõrmi, mis mööda jäävälja meie poole sirutusid. Piiritusse universumisse eksinud haletsusväärse, abitu olendina tundsin, kui kaugel minust on Maa, ning tajusin äkki kõiki neid miljardeid ja miljardeid kilomeetreid, mis mind lahutasid mu koduplaneedist. Mulle näis, et aeg on peatunud ja on tulnud maailma lõpp. Isegi issid olid mulle sel hetkel võõrad, olendid teisest maailmast, mida miski ei sidunud minu omaga. Ulna tundis arvatavasti sedasama: ma nägin, kuidas ta kahvatas ja värisema hakkas. Akeion ja teised sinsuunid istusid läbitungimatute nägudega liikumatult ekraani ees.
 
Tänaseks olen ma vana, väsinud ja küüniline, aga selle romaani ülelugemine lasi mul jälle tunda samustki sensawundat, mis ulmefänniks saama määratud rahvast nagu magnetiga külge tõmbab. (Ei teagi, kas enamik inimesi on selle suhtes tundetud või leiavad seda mujalt?) See puhas, rikkumata entusiasm, millega autor kõigele läheneb, lubab paljustki mööda vaadata. Muidugi, kui ma “Tulnukaid” täna esimest korda loeksin, hindaksin seda märksa madalamalt, aga eks inimene ole paratamatult üks subjektiivne loom.
 
Algselt ilmus see Ralf Tominga tõlge 1968. aastal järjejutuna Noorte Hääles (2. veebruar kuni 29. märts). ETERAs on peaaegu kõik need numbrid olemas, aga paraku ei saa sellele ajavahemikule otse linkida, sest see sait tuletab oma püüdlikus veebistandardite ja heade tavade ignoreerimises lausa Flashi-ajastut meelde. Peate ise filtritel klõpsima, et kõigi trükiste seast õige nimetus ja aasta kätte saada.
 
Tõlgitud on see üsna kindlasti vene keelest (hoolimata raamatuversiooni tiitellehel olevast väitest pole seda inglise keeles kunagi ilmunudki). Pealkiri kattub vene variandiga ja kõik maavälised nimed nagu Souilik, Kalvénault, Beichitinsiantorépanséroset (kes kuulub hr’benide hulka) on umbkaudses foneetilises kirjapildis. Prantsuse nimedega on kas tõlkija või toimetaja korraliku töö teinud ja need on pea viimseni korrektsed, ainult Magnoust on saanud Magniou. Issid muide on nii originaalis kui ka vene keeles hissid, aga keegi tekstiga tegelenutest teadis, et prantsuse keeles on sõnaalguse H puhtalt kosmeetiline, ja valis tõlkesse hääldusele vastava kirjapildi. Kui palju sel mõtet oli, on iseküsimus, sest “issidest” on eestlasel ikkagi natuke naljakas lugeda.
 
Ennastsalgav kuldsulglane, kes selle arvutisse trükkis, on kahes kohas teinud silmnähtava vea ja natuke teksti vahele jätnud: lk 42, kus on juttu rakettidest ja sisepõlemismootoritest, on kahe eri kõneleja read ühte sulanud, ja lk 126, kus tuleb juttu vaprast Ossinsist, on peategelase küsimus “Kes on Ossinsi?” kaduma läinud. Algses Noorte Hääle versioonis on kõik korrektne. Muide, mitmel pool wõrgus liikuv prantsuskeelne tekst on 15+ aastat uuem ja pisut ümber töötatud; tolles rakettidest rääkivas stseenis on juba vihjatud Apollo kuulendudele (“Cependant, nous avons déjà atteint notre satellite avec nos fusées”) ja sisepõlemismootoritega lennukitest pole enam juttu. Võibolla on teksti veelgi muudetud, aga need kohad jäävad minust avastamata, kuna prantsuse keelt oskan ma ainult niipalju, et merde ja mdr segi ei läheks.
Teksti loeti eesti keeles

Anatoli Dneprov
Podvig (1962)

Juri Tsvetkov
995-i svjatoi (1962)

Douglas Adams
Life, the Universe, and Everything (1982)


Life, the Universe and Everything on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab umbes samast kohast, kus lõppes sarja teine raamat, The Restaurant at the End of the Universe. Eelajaloolisele Maale lõksu jäänud Arthur Dent ja Ford Prefect põgenevad sohvakujulise aja-anomaalia abil.
 
Nad jõuavad kriketimatšile Inglismaa ja Austraalia vahel - kuid kohe ilmub ka esimesest raamatust tuttav Slartibartfast, kes teatab, et nad peavad päästma universumi Krikkiti planeedi elanike käest, kes lukustati miljardeid aastaid tagasi pärast kohutavat sõda oma koduplaneedile...
 
Ma pean ütlema, et teoreetiliselt oli see raamat üks väga hea mõte. Eelmised kaks osa tõmbasid ühe jutu kokku, seega sai see lugu alustada üsna puhtalt lehelt. Siin on ka lugu üsna selgelt ära planeeritud - kohe alguses antakse otsad kätte ning väikeste keerdkäikudega viiakse see lõpuks korraliku finaalini.
 
See paneb aga küsima, et miks see hea mõte siis lihtsalt... ei töötanud? Olles ise kunagi viis osa järjest läbi lugenud, võib nüüd uuesti sarja vaadates näidata näpuga just selle raamatu peale kui kohale, kus kogu see esimese kahe osa tabamata ime kaduma läks.
 
Vahest tuleb asi sellest, et osad naljad hakkavad end kordama (bistromaatika on kõige silmatorkavam näide). Või selles, et tegelastega ei juhtu eriti midagi huvitavat. Või selles, et aardejaht mingi imeasja laialipuistatud tükkidele on täiesti igivana võte. Või neljandas või viiendas põhjuses.
 
Ma ei taha tegelikult, et see nii hullusti kõlaks. Tegu on siiski üsna ladusa ja arvestatavalt lõbusa looga - Kellegi Teise Probleem näiteks on tänu sellele raamatule mul väljendina püsivas kasutuses. Või see väga inglaslik nali Fahrenheiti kraadide Celsiuseks ümber arvutamisest tulekahju ajal.
 
Kuid kui eelmistes raamatutes oli selliseid momente väga tihedalt, siis siin on need nagu üksikud rosinad, mida tuimavõitu saia seest noaotsaga taga peab ajama.
 
Mingis mõttes võibki seda raamatut võtta nagu lakmustesti. Kui see rõõmu teeb, võib julgelt edasi kihutada ning lugeda kohe neljanda ja viienda osa lisaks (ning miks mitte ka muud Adamsi kirjutatut). Kui ei, siis on see väga sobiv koht, kus veel hea tujuga lõpetada.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Anatoli Dneprov
Podvig (1962)


Õudne jura. Mina ei ole teadlane, kaugel sellest, aga esitatud ideed oli nii jaburad ja loodusseadustele vastanduvad, et neid ei saanud kuskilt otsast tõsiselt võtta. Lisame siia veel kommunismiehitajatest musterinimesed ja saadud kompott peletab kõiki lugejaid, kelle iidoliks pole Stalin või Lõssenko.
Plussiks oli see, et jutt oli lühike ning õnneks kergesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Obitajemõi ostrov (1971)

Colin Wilson
The Space Vampires (1976)


Aasta on umbes 2080. Maalaste kosmoselaev kapten Carlsseni juhtimisel leiab ilmaruumist mahajäetud hiiglasliku (80x50 km) võõrtsivilisatsiooni laeva. Laevas on mh mõnikümmend inimesesarnast olevust, kes näivad viibivat letargias või vegetatiivses seisundis. Otsustatakse  kolm tükki Maale kaasa võtta - kaks mees ja üks naine (naine on väga seksikas, ka seljali lebades on tema rinnad vetruvad ja kikkis). Paraku osutub see otsus valeks, sest tegu on vampiiridega, kes otsivad võimalusi elusorganismide elujõu endasse imemiseks. Palju juttu käib lambda-välja ümber, mis on elusorganismi tunnus. Vampiirid hülgavad oma kehad ja hakkavad hüppama ühe inimese seest teise sisse. Süümepiinu tundev kapten Carlssen hakkab koos ühe teadlase ja politseišefiga vampiire jälitama, mis pole aga lihtne, sest väliselt midagi tuvastada ei ole. Jama ka see, et üks vampiir seestub Suurbritannia peaministrisse. Lõpuks läheb kõik siiski hästi.
 
Seda lugu on mingil määral huvitav lugeda, aga lõpus keeratakse peale mitu keerulist puänti ja ega ei viitsinudki meelde jätta, mis kogu selle segase loo taust oli. Natuke pani muigama, et kuigi inimkond või tiirutada kauges kosmoses, näib Maa peal romaani kirjutamise ajaga võrreldes olevat suurim tehniline saavutus videotelefon (telescreen), mida saab aga kasutada ainult lauatelefoni põhimõtte, st ruumis, kus see juhtmega seina küljes on.
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Obitajemõi ostrov (1971)


The Inhabited Island on planeediseikluse tüüpi ulmelugu. Peategelane, noor Maksim Kammerer utoopilis-kommunistlikult tuleviku-Maalt satub hätta tundmatul planeedil, kuhu maandudes kaotab ta oma kosmoselaeva ja kogu varustuse. Nii peab ta üksinda ja alasti hakkama otsima mingit võimalust pääsemiseks.
 
Kuid nagu selgub, on asjalood üsna halvad. Kohaliku maailma riigid on hiljuti laastanud tuumasõda ning Maksim satub piirkonda, kus endise impeeriumi ühe nurga varemetele on ehitatud sõjaväeline diktatuur. Seda juhivad salapärased Tundmatud Isad, kelle juhtimisel peetakse sõda nii välis- kui ka sisevaenlastega.
 
Utoopialikust ühiskonnast pärit Maksim on alguses naiivne ja heasüdamlik ning püüab lihtsalt asjadest aru saada. Kuid millegipärast tundub, et iga saladus varjab ainult uut ja hullemat - kes on näiteks sisevaenlastest "degenerandid"? Või mis seos on kõigel õhukaitse-tornidega, mida viletsuses riik rahast hoolimata igale poole ehitab?
 
Ma pean ütlema, et ei lugenud selle teose maakeelset versiooni päris kohe, kui see ilmus, pigem mõned aastad hiljem. Lisaks sellele tõlkele oli nüüd huvitav lugeda ka Andrew Bromfieldi head uut tõlget, mis on sellel kujul inglise keeles esmakordne (eelmine, Helen Saltz Jacobsoni oma oli tehtud kärbitud ja tsenseeritud versiooni alusel).
 
On hea näha, et mingid asjad ei muutu ka korduva lugemisega - nimelt oli see jutustus ka seekordsel lugemisel täiesti suurepärane. Oli väga huvitav vaadata Boriss Strugatski järelsõnast meenutust, kuidas nad olid tsensoritega maadlemisest väsinud ja selle romaani kirjutamist alustanud ideega kirja panna üks lihtne seiklus.
 
Kuid muidugi ei saanud vennad Strugatskid Praha kevade ajal enam tagasi minna "Purpurpunaste pilvede maa" tooni juurde. Nii lisandusidki üdini hea superkangelase seiklustele väga kiiresti sõjast purustatud maa, vangide argoo, kaardiväediviisid, revolutsionääride varjunimed, trahviroodud, jalarätid, rosolje...
 
See ongi lugu, kus - massarakš - on maailm pahupidi pööratud. Ma arvan, et me ei peaks nägema Maksimis tuleviku-inimest utoopilisest kommunismist. Pigem, nagu ka romaanis ""Hukkunud alpinisti" hotell", on Sarakši puhul tegemist meie maailmaga, kuhu on sattunud tulnukas. Võib mõelda, et vendade Strugatskite hilisem metafüüsika-huvi oligi ehk seotud nende tõdemusega et inimesed ja utoopia ei käi lihtsalt omavahel kokku.
 
Kogu see süngus, mis on nii tihedalt meie maailmaga seotud (ja mille tõttu sai romaan algselt tsensoritelt kõvasti rappida) ongi see, mis annab algselt lihtsa seiklusloona planeeritud jutustusele suure väärtuse. See, kuidas superkangelasest saab lõpuks põhimõtteliselt super-terrorist, on üsna uskumatu teekond. Ja veel see lõpu-puänt...
 
Muidugi võib seda romaani ka mitme kandi pealt kritiseerida. Näiteks selle eest, et neljas osa kujuneb suuresti üsna sisutuks ringreisiks. Või selle eest, et Gai käekäik on pea sama huvitav kui Maksimi oma, samas kui Rada jääb algusest lõpuni üsna tavaliseks printsessi-tüübiks. Aga need on ühe sellise suurteose juures üsna kõrvalised pisiasjad.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Chris Roberson
Death on the Crosstime Express (2008)


Mulle muidu tundmatu, peamiselt alternatiivajaloo žanris kirjutava Robersoni tekstikuhilad ja tal jutu ilmumise ajaks juba käes olnud Sidewise’i auhind (natuke hiljem sai ta veel ühe) ei luba teda kuidagi algajaks pidada. See lugu leiab aset üsna sümpaatsena tunduvas aurupungilikus multiversumis nimega Myriad, kus domineerivad tsiviliseeritud rahvad ja eurooplased on tagaplaanil. (Mida autor ise sellisest olukorrast arvab, saab ka kõige aeglasema taipamisega lugejale selgeks hiljemalt jutu lõpus, kus ta laseb kuninganna Victorial tseremoonitsemata porilompi plärtsatada.)
 
Pealkiri ütleb sisu kohta juba kõik olulise ära; on maailmadevaheline ekspress, on mõrv, ja juhuslikult pardal viibinud asjatundja asub seda lahendama. Aga. Peale tegevusmaailma tutvustamise ei kõlba see jutt mitte millekski. Esimesed kõhklused tekkisid juba teksti pikkust vaadates — siia ei saa ju mingisugune intriig ära mahtuda? Ja nii ongi. Hoolimata justkui Agatha Christie’ tuntud romaanile viitavast pilkupüüdvast pealkirjast ei tasu siit detektiivilugu oodata. Või üldse mingit lugu, sest tegu on kõigest kondikavaga, mille põhjalikum läbitöötamine jäi autoril kas pealesuruva tähtaja või lihtsalt oskamatuse tõttu tegemata. (Ulmeauhinnad ulmeauhindadeks, aga krimižanril on omad nõudmised ja kes pole varem midagi sellist kirjutanud, võib kergesti hätta jääda.) Suur osa tekstist kulub autoripoolsetele selgitustele, kuidas maailmadevaheline reisimine käib jne, mis jätab kõige muu jaoks üsna vähe ruumi. Müsteeriumi lahendamine toimub tervikuna kaadri taga ja lugejal ei jää üle muud kui uskuda, et süüdi kuulutatud isik seda tõepoolest on. Hea küll, ma ei nõua, et detektiiv peaks tingimata kübehaaval vastukäivaid asitõendeid koguma ja siis kohalviibijaid nende põhjal tehtud järeldustega rabama (loogikamõistatuse tüüpi “klassikalised” kriminullid mulle üldse ei meeldigi), aga natuke oleks ikka võinud põnevust kruttida ja uurimistööd näidata.
 
Lugedes tuli meelde kunagine webzine nimega “Steampunk Magazine”. Muidu tore ajakiri, aga just sealsete kirjanduslike katsetuste hulka, autoriks mõni innukas, rohkem õhustikust kui süžeest hooliv algaja, oleks see lugu sobinud nagu rusikas silmaauku. Kirjutatud on see tellimustööna antoloogia “Sideways [sic] in Crime” jaoks; mina leidsin selle mingist torrentist omaette failina, nii et ülejäänud kogumiku kvaliteedi kohta ei oska midagi öelda.
Teksti loeti inglise keeles

Matt Barker
Ravim (2021)

Sheri S. Tepper
The Gate to Women`s Country (1988)


Üle hulga aja mulle üks raamat, millest jäid ka mingid järelmõtted. Sarnaselt filmidega peaks selle alguses olema märkus „vajab vanemlikku selgitust“.
Alguses oli kõik kas nunnu või groteskne, sõltuvalt soolisest vaatenurgast. Lõpuks jäid kõlama karmid tõdemused: meeste vandenõud võrreldes naiste omadega on nagu liivakastimängud; meeste julmus ja vägivaldsus võrreldes naiste omaga on kerge togimine ainult. 
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Popõtka k begstvu (1962)


Viis miinus.
Lugu oli haarav, Strugatskite suurepärasel tasemel. Oli küll ka häirivaid momente nagu näiteks lõpp, aga need ei suutnud üldmuljet väga rikkuda. Peateemaks taas vendade loomingus nii järjekindlalt heietatud probleem, et kas sekkumine võõrasse kultuuri, isegi parimate kavatsustega, on ikka õige ja õigustatud. Selles teoses jäetakse vastus suhteliselt lahtiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Paul Bellow
Snow Punk (2020)


Hoiatav märge alamžanri LitRPG kohta oli küll nähtavas kohas, aga ma mõtlesin, et kui kehv see siis ikka saab olla - Mahhanenko, kes iirc selle nimetuse üldse kasutusele võttis, ju oma Šamaani teekonnas nagu teadis, mida teeb, ja mõni noorem ka. Teisalt on muidugi ebaõiglane lükata selle alamžanri alla normaalne cp nagu "Ready Player One", mis siis, et seal on mängudest juttu.
Isegi sama maailmas ja sama tegevust kujutades on kirjandusel ja mängul kohati erinevad reeglid. No näiteks zerg rush - kui see mängus kätte jõuab, peaks mängijal olema juba piisavalt kogemusi, relvi jms, et olukord enda kasuks pöörata. Kui mitte esimesel, siis teisel või kolmandal või... katsel. Kirjanduses on zerg rushi tulemuseks kogunenud vahendite täielik häving, sattumine tagasi nö esimesele ruudule.
Olgu öeldud, et see oli õigesti tehtud - tagasilöök tuli siis, kui kõik tundus hästi minevat. Plussiks oli ka naise valimine peategelaseks, mees juhi rollis oleks olnud tavaline action hero. Paraku ei saanud meesautor psühholoogiliselt usutava naistegelase loomisega hakkama, aga noh, vähemalt püüdis. Aga sellega on positiivsed asjad ka ammendatud.
Tegevuskoht on umbes nagu külmema kliimaga Fallout: väljas külm ja paha, punkris soe ja kokad teevad eimillestki süüa. Nii et Snow on pealkirjas õigustatud, Punk aga mitte: on küll üks punkariharjada tegelane, alguses paha-paha, aga kasvab ümber ja laseb end humanistlikel kaalutlustel õhku. Laiemalt võttes pole tegevuskoha ja reaalsuse seos päris selge: just nagu oleks tegemist olnud virtuaalse lõbustuspargiga, siis jooksis midagi kokku ja avatarid jäid virtuaalsusse kinni. Mõned mäletavad, et kunagi oli ka teistsugune maailm, aga suurem osa seda ei usu. Aga kui sari on kavandatud 12(!)-osaliseks, siis ehk ei saagi kohe alguses kõike välja rääkida.
Kirjanduses tegelased reeglina arenevad, omandavad uusi oskusi ja tarkusi, kõige juhmimad neist leiavad ehk vähemalt suurema nuia. Mängudes on areng statside kaudu selgeminigi väljendatud. Mõnes mängus on areng kiirem, mõnes aeglasem, tõepoolest on ka selliseid, kus tuleb arutul hulgal rotte rappida, enne kui tekib lootus marutõbisest rebasest jagu saada ja arusaadavalt on sealt musta lohe tapmiseni veel väga pikk maa (Morrowind?). Lugeda kogu seda teekonda keegi ei viitsiks - kuigi, Vladimir Vassiljevi ümberjutustus X-COMist on kahe keskmise kolmandiku ulatuses peaaegu niisama igav kui mäng ise selles faasis. Ausa, kuid nüri statside kogumise asemel on enamasti võimalik kasutada cheate (kuldsel windowsieelsel ajal suutsin ma neid ka ise välja mõelda) ja siis on juba igaühe südametunnistuse asi, kui kõvasti ta oma statse muudab. Antud juhul oli mumeelest siiski liialdus ajada leadership cheatiga 105 pointsi peale 100-st võimalikust.
Pahatihti jäävad selles alamžanris inimsuhted statside varju. Ja kui peategelase lähemaid sõpru püütakse kujutada inimestena, mitte statistiliste elementidena, tekib jälle see jama, et kui punkri ülejäänud elanikud on tööle rakendatud, tolknevad need sõbrad niisama ringi. Nad on lihtsalt sõbrad või armukesed vms, mitte ühe või teise ala spetsid ehk siis vähemalt käsuliini järgmine aste. (Hea küll, antud juhul oli armuke ka vilunud sõdur.) Ja: statsid puudutavad ainult peategelast. Kuigi need peaksid olema igaühel erinevad. Muidugi esineb nö massiga löömist ka (militaar)kirjanduses, kuulsas Kolmevalitsuses vist väiksemaid kui 40000 mehest koosnevaid üksusi üldse ei nimetatudki. Teisest küljest: võibolla tuginebki Troonide mängu populaarsus sellel, et autor on viitsinud isikupäradega vaeva näha ning loetlenud igas lahingus osalenuid ja ellujäänuid. Aga mängude poolel sai juba X-COMis selgeks, et teadlasele pole mõtet plasmapüstolit anda - kui baasi rünnatakse, saab ta pihta vaid oma jalale. Ehk siis: ei ole kirjanduses ega mängus - elust rääkimata - nii, et iga inimtööjõu ühik on võrdselt maksimaalsete oskustega kokana, insenerina, sõdurina jne.(Ja wtf tegi punkri nimekirjas alamhulk "lapsed"?)
Veel kord kõige segasema asja juurde. Kui tegemist oleks reaalses maailmas ootamatult aset leidnud katastroofiga, poleks keegi jõudnud eelnevalt valmis panna sadu punkreid, isemõtlevaid puurmasinaid, ühest kliimavööndist teise viivaid portaale jms. Seega jään arvamuse juurde, et tegemist on virtuaalsusega. Aga pole ma veel enne lugenud, et avatarid virtuaalsuses nahistades lapsi saaksid ja samas virtuaalsuses surma saanute hinged taaskasutusse läheksid. Et siis uus, aga mumeelest mitte just hea mõte.
Hinde panemisel sai otsustavaks küsimus: kas ma loeksin ka järgmist osa nimega Coil Punk? Ei, ilmselt mitte. Autor on kahtlemata asjatundja D&D alal, nendest käsiraamatuid kirjutanud, võikski pigem nendega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles

Greg Egan
The Best of Greg Egan (2019)


The Best of Greg Egan on jutukogu mis koondab autori parimaid jutte tema (seni) 20 aasta pikkuse loomeperioodi ajast.
 
1. Learning to Be Me (1990) 7/10
 
Lähitulevikus asetatakse vastsündinute ajusse kristall, millest saab masinõppimise teel tagavara-aju. Umbes kolmekümnendates, kui bioloogiline aju on tipptaseme ületanud, eemaldatakse see ja kristallist saab tegelik aju. Kuid peategelasel on selle osas omad kahtlused...
 
Täitsa tugev lugu. Mulle meeldib see, kuidas Egan keskendub meditsiinitehnoloogiale ja isiksusküsimusele. Samuti on hea teema, kuidas olla ainus kahtleja milleski, mida kõik peavad loomulikuks. Puänt oli natuke algajalik, aga tegelikult ei olnud seda üldse vaja, lugu oli niigi hea.
 
2. Axiomatic (1990) 7/10
 
Lähitulevikus on saadavad biotehnoloogilised isiksust modifitseerivad kiibid. Kui peategelase abikaasa saab juhusliku kõrvalseisjana röövlite käe läbi surma, mõtleb ta välja plaani...
 
Jälle ootamatult tugev lugu, kui arvestada lihtsat ideed. Ühtegi üllatust siin pole, kuid pehmeloomulise peategelase kõhklused, hirm ja lein on väga hästi kujutatud.
 
3. Appropriate Love (1991) 9/10
 
Ühe naise abikaasa saab õnnetuses kohutavalt viga. Ainus, mis aitaks, oleks terve uue keha siirdamine. See ei ole küll uus tehnoloogia, aga kindlustusfirmad on välja mõelnud uue viisi, kuidas protsessis kulusid kokku hoida...
 
Kogumiku parim lugu. Seda võib kutsuda feministlikuks ulmeks (kuigi mõned metafoorid on siin natuke jämedakoelised), mina näeks seda aga peaaegu kehaõudusena, millega kaasneb aeglane vaimne... mitte kollaps, aga ehk midagi veel hullemat. Suurepäraselt kirja pandud.
 
4. Into Darkness (1992) 8/10
 
Kuskilt tulevikust või paralleeldimensioonist pärit ussiaugu-eksperiment on juba mõnda aega ilmunud regulaarselt erinevates Maa kohtades, külvates surma ja segadust. Peategelane on "jooksja", üks vabatahtlikest, kes on treeninud sinna lõksu jäänud inimeste päästmist.
 
Väga hea kõva füüsika-ulme! Mulle on alati meeldinud lood, kus mingi osa füüsikaseadusi pea peale keeratakse ning siis peab seda olukorda lahendama. Natuke on siin vendade Strugatskite romaani "Väljasõit rohelisse" stalkeri-tunnet, aga Egan on kirjutanud hoopis üllatavalt positiivse meeleoluga loo.
 
5. Unstable Orbits in the Space of Lies (1992) 5/10
 
Mingil hetkel on inimmõistuste füüsiline hulk murdnud individuaalsuse ja matnud selle konkureerivate kollektiiv-ideede mõjualade alla. Peategelane on üks vähestest, kes elab hulkurina nende mõjualade piiride tasakaalualal...
 
See lugu on kindlasti võtnud ette erilise mõtte, kuid ei tee sellega kahjuks midagi uut ega huvitavat. Ainult ideest siin aga päris ei piisa.
 
6. Closer (1992) 6/10
 
Toimub samas maailmas kui "Learning to be Me". Igavlev paarike katsetab erinevaid asju, mida meditsiinitehnoloogia tänu ajukristallidele võimaldab (näiteks kehade vahetamist). Eriti huvitab meespoolt see, kui lähedalt on võimalik teise inimese isiksust mõista...
 
Kergelt kartesianistlikust filosoofiast tõukuv teema, mille puhul meeldib mulle lõpplahendus - aga enamus selleni viinud teekonda on üsna mittemidagiütlev.
 
7. Chaff (1993) 4/10
 
Lõuna-Ameerikas asuv narkoimpeerium on geenitehnoloogia abil ümbritsenud end läbitungimatu džungliga. Ühel agendil on aga tekkinud plaan, kuidas sinna edukalt sisse pääseda...
 
Jälle üks lugu, kus idee iseenesest on huvitav, kuid teostus on igav ja laialivalguv - ning kui lõpplahenduses oli mingi sügavam mõte, siis jäi see mulle üsna hoomamatuks.
 
8. Luminous (1995) 8/10
 
Küberpungilik põnevuslugu sellest, kuidas paar matemaatikut avastavad, et mingitel tingimustel ei pruugi universumi matemaatikaseadused olla alati ühetaolised. Asjaolu, mida nad hakkavad nimetama lihtsalt "veaks" viib neid aga millegi täiesti ootamatuni...
 
Väga hea kõva matemaatika-ulme! Ma ei mäletagi head võrdväärset näidet põnevusloost, mille keskmeks oleks puhas matemaatika. Midagi enneolematut siin ei ole, aga ühe põnevikuna on see tõesti väga tugev ja hea.
 
9. Silver Fire (1995) 7/10
 
Maailm kannatab juba paar aastat "hõbetule" hüüdnime kandva epideemia all - see pole küll väga nakkav, aga nakatunule on õudne surm praktiliselt kindel. Üks epidemioloog läheb uurima veidrat nakatumiste lainet, mis oleks nagu vastuolus haiguse olemusega...
 
Iseenesest jälle lihtsam põnevuslugu, kuid praegu täitsa huvitavalt taas-relevantne. Egan viibutab siin üsna suurt malakat inimliku rumaluse ja igasuguse spiritualismi-müstitsismi poole, aga mind see otseselt ei häirinud.
 
10. Reasons to Be Cheerful (1997) 8/10
 
Noor poiss on ajuvähis, kuid sellest hoolimata õnnelik - nagu selgub, stimuleerib ajuvähk õnnehormoonide tootmist. Ta ravitakse eksperimentaalteraapiaga vähist terveks, kuid selle käigus kõrvetatakse tal läbi ka õnnetunde tootmise ja tajumise võimed...
 
Väga äge meditsiinilise ulme teemaline lugu. Mitte ainult see, kuidas katkist inimest jälle korda teha püütakse, vaid ka küsimus sellest, kuidas peategelane ravi tulemust oma isiksuse olemusega kokku panna üritab. Osaliselt õudne aga sellest hoolimata lõpuks pigem positiivne ja lootustandev.
 
11. Oceanic (1998) 6/10
 
Kummalisel, kunagi ilmselt inimeste poolt asustatud planeedil, püüab ookeanirahva seast pärit noormees leida tasakaalu merebioloogia, kui oma teadusliku huvi ja religiooni, kui oma hingeliste veendumuste vahel. Täiskasvanuks saanuna viib tema teadustöö aga huvitava avastuseni...
 
Siin pikas, lühiromaani mõõtu loos on väga palju kiiduväärset. On põnev maailmaehitus, alates bioloogiast kuni ühiskonna, traditsioonide ja kommeteni. On hea jutustamisviis, kus kõike seda avatakse tasahilju ja nii, nagu see juhtukski selle maailma elanikuga. Kuid kõigest sellest hoolimata oli kogemus mulle pigem veniv ja igavavõitu, samuti oli religiooni-teema lahendus üsna kulunud. Ma saan aru, miks see on Egani ehk kõige kuulsam jutt, aga mulle see lihtsalt ei istunud.
 
12. Oracle (2000) 4/10
 
Alternatiiv-ajaloolisele Alan Turing -tüüpi tegelasele, keda eriteenistused taga kiusavad, ilmub ajamasina abil tulevikust külaline. Koos valmistavad nad ette tuleviku paremaks muutmist...
 
Erakordselt segane lugu, mille ehk kõige tugevamaks osaks ongi ajalooliste tegelaste vormide kasutamine, et püüda toimunud ebaõiglust heastada. Samas on tegevus kohati nii karikatuurne, et on raske aru saada, mis osa on mõeldud tõsiselt, mis satiirina ja mis on lihtsalt udu.
 
13. Singleton (2002) 8/10
 
Lugu matemaatikutest abielupaarist, kes kaalub lapse saamist - aga mitte tavalise lapse vaid tehismõistusega lapse.
 
Tõesti hea lugu - siin on kõva SF teemasid, nagu mitme maailma teooria, kvantarvutite toimimine ja muidugi tehismõistuste olemus. Siiski on sellest kõigest rohkem eespool abielu ja lapsevanema elu küsimused, eriti siis, kui selle lapse puhul ei ole tegemist millegi tavapärasega. Lühiromaani mõõtu lugu on ehk ainult natuke pikem kui peaks, muidu oleks see veel kõrgemat hinnet väärt.
 
14. Dark Integers (2007) 7/10
 
See on järg loole "Luminous" ning jätkab ka sama teema ja tegelastega. Nad varjavad jätkuvalt leitud matemaatilist "viga", kuid tundub, et olukord hakkab neil käest libisema ja oht on suurem kui kunagi varem...
 
Korralik järjelugu, samuti üsna hoogne põnevik. Järjele omaselt on mastaap suurem ja ohud põrutavamad, kuid siiski on see peamiselt variatsioon, mitte eraldiseisev töö - ja selle võrra ka nõrgem.
 
15. Crystal Nights (2008) 6/10
 
Erinevad miljardärid on alustanud võidujooksu tehismõistuse loomiseks. Peategelane on üks sellistest ekstsentrikutest, kes ei hoia kokku ei riistvara ega ekspertide pealt, et evolutsioonipõhimõtete järgi oma arvutis intelligentne liik kasvatada.
 
Natuke kulunud teemal kirjutatud lugu, millele lisab aga plusspunkte märkimisväärne must huumor. Võiks isegi arvata, et lugu on selge pila meie maailma miljardäride arvel (kas siis olid juba nende kosmoseprojektid alguse saanud?).
 
16. Zero for Conduct (2013) 6/10
 
Afgaani pagulasest tüdruk üritab Iraani koolis raskustele vaatamata haridust saada. Samas on tal erilist annet matemaatika ja füüsika peale ning talle tundub, et ta oleks ühe suure läbimurde lävel, kui ta ainult saaks seda korralikult katsetada...
 
Hea südamlik lugu, aga ei midagi väga erilist. Plusspunktid koha ja tegelaste hea kujutamise eest (hiljem vaatasin, et Egan on ka ise mõnda aega Iraanis töötanud ja tunneb ehk teemat isiklikult).
 
17. Bit Players (2014) 8/10
 
Ilma mäluta naine ärkab uskumatult veidras maailmas - tundub, nagu oleks raskusjõu mõju siin 90 kraadi võrra pööratud. Füüsikaliselt on see loomulikult võimatu, aga mis oleks siis seletus?
 
Jälle üks lugu sellisel teemal, mis mulle väga meeldib. Eriti head on need osad, kus tegelased peavad lihtsat koolifüüsikat rakendades välja mõtlema, mida teha. Lisaks on see asjaolude olemuslikust süngusest hoolimata ood inimlikule leidlikkusele ja visadusele - ja see on väga tore.
 
18. Uncanny Valley (2017) 5/10
 
Vana Hollywoodi staar on suremas - ning ta jätab endast maha oma tehisteisiku, kellele ta ka enamiku oma varandusest pärandab. Kuid teisikule hakkab mõne aja pärast tunduma, et ta on mingist infost ilma jäetud...
 
Siin loos on nii mõnigi hea mõte - kuid enamus neist ei vii selles aeglases ja lohisevas loos eriti kuhugi. Tore oli muidugi näha Eesti mainimist (ainus riik, kes kohtleb tehisteisikuid isikutena ning lubab neile digitaalset residentsust).
 
19. 3-adica (2018) 7/10
 
See on järg loole "Bit Players". Eelmise loo peategelane on leidnud viisi koos abikaasaga erinevate maailmade vahel liikumiseks. Nende sihiks on veider matemaatiline 3-adica maailm, kust väidetavalt ei tulda tagasi...
 
Hea järjelugu (kuigi loole, mis otseselt järjelugu ei vajanud). Maailmade ja tegevuste olemust lahatakse natuke laiemalt ning matemaatiline 3-adica maailm on täitsa huvitav - natuke nagu Edwin A. Abbotti klassikaline "Lapikmaa".
 
20. Instantiation (2019) 6/10
 
Kolmas osa, mis järgneb loole "3-adica". Kogu see mitmete maailmade süsteem on peagi kokku varisemas ning selle tegelased püüavad kinni haarata ühest viimasest võimalusest põgeneda...
 
Kui need lood juba kokku seoti, siis kulus lõpplahendus "3-adica" loole ka ära. Eraldiseisvana see lugu ilmselt midagi erilist poleks, kuid praegusena on see täiesti rahuldav lõpplahendus.
 
Üldiselt võib öelda, et Greg Egan (kellelt ma varem mitte midagi lugenud polnud) on vähemalt minu jaoks selle kogumiku põhjal üks üsna märkimisväärne leid. Põnev on näha kedagi kaasaegset kirjutamas matemaatikast või füüsikast sellise entusiasmiga nagu kunagi seda tegid Isaac Asimov või Arthur C. Clarke.
 
Bioloogia ja meditsiin on samuti tema lugudes tähtsal kohal ning arutlused selle üle, millised keha-modifikatsioonid võivad avaldada mõju isiksusele, puudutavad mitmes mõttes huvitavalt keha ja vaimu dualismi filosoofilist küsimust. Eriti hea on sealjuures, et pea kõik tema ettekujutusi on paigutatud lähitulevikku (ning sellisena ka usutavad).
 
Kui kritiseerida, siis Egani stiil on pigem külma jutustaja oma. Parimates lugudes (kus see sobib teema ja tegelasega) annab see loole juurde, kuid mõnes teises olukorras võib ka ära võtta. Samuti võib ta spetsiifiliste teadmiste osas lugeja maha jätta (seda juhtub kõva SF puhul, kuid märkima peab siiski).
 
Hinnang: 8/10 (lisapunkt hea meele eest uue autori avastamisel)
Teksti loeti inglise keeles

Genevive Cogman
The Invisible Library (2015)


Raamat.
Oot, peaks nagu ütlema, milline, et postitusest lugejale mingit kasu oleks? 
See ei ole maailmamurdev ega hingepugev, mkmm. Aga on põnev ja mitteloll, mhmh.
 
Juhtub palju asju. Seiklused, enamasti mõnusasse dramaatilisse maagiaga aurupunk-keskkonda paigutatud. Haldjad, vampiirid, võlukunst, kaos ja kord, metallist sajajalgsed, haldjate vastane Raudne Vennaskond ja muu taoline.
Põhimõtteliselt on tegu ühe juhtumi, ühe "ülesandega", mida täidab üpris noor, üpris kaunis ja üpris võimekas raamatukoguhoidja.
(Kui ma ütlen "üpris kaunis", oletavad lugejad õigesti, et peategelane on naine, eks? Kuigi tal on assistent, kes on mees ja kahtlemata kaunis. Mitte "üpris".)
Raamatukoguhoidja ja eluohtlikud, võitlust täis seiklused, üks teise järel, ikka hullemad ja hullemad? Ebaloogiline?
Mitte kui arvestada, et Raamatukogu on paralleelmaailmade-ülene korra ja süsteemi kants. Selle agendid on üpris võimekad, kuigi nende ametlik eesmärk on jahtida raamatuid ja see peaks enamjaolt üsna ohutu olema. 
Noh, mitte alati. 
 
Tekstis on palju rohkem ja vähem selgeid viiteid erinevatele raamatutele, Arthur Conan Doyle ja Dumas, Per Gynt (oli see päriselt seal või mulle ainult tundus?) ning haldjajutud stiilis Poul Anderson. Miski ei suru end peale, kuigi mõned asjad mainitakse ka ära, ent peamiselt toimuvad seiklused. Üks ülesanne, palju pinget. 
Sedasorti seiklusraamatute traditsiooniline vorm on üha kasvav pinge ja üha kasvavad panused. Jah, ka seal on samamoodi. Pinge ja panused üha kasvavad.
Ühe olulise põhikrutski ma lugejana arvasin ära umbes 180 lk enne peaosalist. Ilmselt on süüdi mu Eesti rahvajuttudega tuttav aju. Kui asjaolu lõpuks tegelastele kohale jõudis, ega mul ei olnud väga: "No nüüüüüd sa siis viimaks taipad!" Seal oli väga lühidalt selgitatud, miks ta sellele varem ei tulnud, aga ega too taipamatus mänginud erilist rolli. Tegu polnud sündmusi käivitava sõlmpunktiga, lihtsalt ühe ehiskeeruga.  


 


Üldiselt oli raamat tore, ühtegi rämedat loogikaapsu silma ei jäänud. Ega küll maailm ka uue nurga alt paistnud, ent nii põnev, et ei saa kuidagi magama mindud, vaid vaja on veel natuke lugeda, oli küll. 



Teksti loeti eesti keeles

Eva Luts
Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris (2021)

Mia Lisette Tamme
Maha müüdud hinged (2021)


Noore autori (autoritutvustuse järgi praegu 17-aastane, nii et umbkaudne arvutus annab sünniaastaks 2003 või 2004) debüütloo tegevus leiab aset aurupungilikus fantaasiamaailmas, mille õhustik meenutab mõnevõrra viktoriaanlikku Inglismaad ja kus kõikvõimas Kirik on ära keelanud reaalselt toimiva maagia. Ehk siis natuke Philip Pullmani "Kuldset kompassi" meenutav maailm (teokraatia, 19. sajandi tasemele takerdunud tehnoloogiline arengutase), ent erinevalt mainitud autori teostest pole Tamme loos kirjeldatud maailmal midagi tegemist meie reaalse maailmaga ei geograafia ega ajaloo osas. Lugu räägib aristokraatlikust perest pärit kasuõe ja -venna sehkendamistest maagiaga ning nende keerulistest omavahelistest suhetest. "Maha müüdud hinged" on ilmselgelt suunatud autori eakaaslastele ehk liigitub pigem noortekirjanduseks. Lisaks Inglismaad meenutavale õhustikule torkavad tugevad anglomõjud silma ka näiteks isiku- ja kohanimede puhul, mille tähenduse mõistmine eeldab inglise keele oskust.
Ilmselgelt pole ma lugejana üldse selle loo sihtgrupp ja seda asjaolu peegeldab ka hinne, ent "3-l" on siinkohal tubli plussmärk taga. Noor autor on loo kallal kõvasti vaeva näinud, siin on nii läbimõeldud süžee, kirjeldused kui ka detailne taustamaailm. Debüütloo kohta kahtlemata tubli saavutus ja loodetavasti jätkab Tamme kirjutamist ka edaspidi. 
Teksti loeti eesti keeles

Tõnis Andreas Hallaste
Noa teritamine (2021)


Pigem piiripealseks ulmeks liigituv lugu võib olla omas laadis päris hästi teostatud, ent mitte minu "tassike teed". Neid asjaolusid kokku võttes tundub "3" õiglase personaalse hindena. 
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Inhibitor Phase (2021)


Eelmiste Revelation Space sarja osade lugemisest on mul tänaseks ligi 10 aastat möödas. Enne "Inhibitor Phase" avamist ei mäletanud ma nende sisust eriti midagi, aga meeles oli et üle keskmise positiivne mulje oli nendest jäänud.
 
Tuleb tõdeda et minu silmis ei suutnud Reynolds selle romaaniga ootuste tasemel püsida. Absoluutskaalal (kui selline olemas oleks) ei olegi ehk tegu halva looga, aga Revelation Space eelmiste osade kõrval jääb see küll liialt hõredaks, kahvatuks ja lihtsaks. Natuke liiga mitu korda juhtub seda et tegelase seest koorub välja mingi vanem, targem ja võimekam tegelane kes jällegi aitab maailmalõpule natuke edukamalt vastu seista kui tema eelmine kehastus. Ja iga kord ei olegi see ülekantud tähenduses :) Lõpuks mõjub see kõik nagu üks suur deus ex.
Teksti loeti inglise keeles

Steven Erikson
Memories of Ice (2001)

Brandon Sanderson
Rhythm of War (2020)


Sarja neljas osa on omakorda veel rohkem alla käinud, kui kolmas osa. Lugedes oli tunne, et autor on oma valdusesse saanud maagilise loheloba sule ja kasutanud seda peaaegu igas peatükis.
Sarja esimesed kaks raamatut ja lühiromaan "Edgedancer" olid aga tasemelt kõvasti üle keskmise. Nende lugemist ei kaheste. Hetkel aga on meeleolu selline, et seda sarja ja autorit rohkem edasi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

Joel Jans Jaagup Mahkra
Läbi musta kivi (2021)


Palverännaku ehk hadži kirjeldus tuumasõjajärgsesse Mekasse on autoritel minu meelest hästi välja tulnud ja neil on kaasautoritena õnnestunud ühendada oma tugevad küljed - tehnoloogiaalane teadlikkus Jansi ning geograafiaalane silmaring Mahkra poolt. Tulemuseks on eksootilises keskkonnas toimuv kõrgtehnoloogilise taustaga postapokalüptiline seikluslugu, mis on vaieldamatult maksimumhinde ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Lord of Light (1967)


Lord of Light on mütoloogiline ulmelugu. See põhineb legendil prints Siddharthast, kes jõudis õppimise ja mediteerimise abil virgunud seisundisse ning hakkas seejärel seda õpetama. Teda kutsuti paljude nimedega, kuid kõige tuntumaks neist sai Buddha.
 
Kui lugu algab, ei ole seda muidugi kohe aru saada. Esimene peatükk algab hoopis kuskilt, kus põhiosa tegevust on möödunud ja arutatakse, mida nüüd ette võtta. Lugeja ei saa veel suurt midagi aru, peale selle, et tegemist oleks nagu fantaasiamaailmaga, kuhu on sellegipoolest peidetud hulgaliselt tehnoloogiat.
 
Alates teisest peatükist algab lugu päriselt, kui prints Siddhartha läheb reinkarnatsiooni reeglite järgi endale uut keha taotlema. Kuid nagu ta peagi taipab, on jumalad reeglid põhjalikult ümber teinud, et hoida ühiskond paigalseisus ning iseendid igavesti selle valitsejatena. See äratab temas mässumeele.
 
Esil oleva hindu jumalate panteoni, taassünni-süsteemi ning metsikute deemonite taha on aga peidetud kõva SF taust. Siin on lihtsalt tegu sedasorti tehnoloogiaga, mis Arthur C. Clarke'i järgi on maagiast eristamatu. See teeb muidugi isehakanud jumalate tegeliku olemuse veel hullemaks.
 
Ma arvan, et lugesin seda teost maakeelses tõlkes kunagi pea kohe pärast selle ilmumist. Selles mõttes oli seda väga hea ka originaalis üle lugeda, sest mõned asjad olid samasugused, nagu neid mäletasin (nagu see, et alguses tuleb korralikult mõistatada, mis tegelikult toimub), aga osad said natuke uut valgust.
 
Nimelt, kui Zelazny kirjutab üldiselt üsna külmalt, siis siin on ta selle India-pärase maailma müstilise poole kirjeldamisel olnud täiesti ülevoolavalt ilus. Siin on episoode, mille luulelisuse üle oleks ka Rudyard Kipling uhke. Ka see külm pool muidugi olemas, kuid see ei pääse niivõrd domineerima.
 
Lugu ise ei ole muidugi nii keeruline - mäss jumalate vastu on vana nagu Prometheuse müüt, või kristliku poole pealt John Miltoni "Kaotatud paradiis". Kuid variatsioonina on see väga hästi tehtud ning teema inimestest, kes tõstavad end jumalate staatusesse, ei ole selline, mis kuluma kipuks.
 
Eelkõige on see aga imeliselt hea sissevaade hindu mütoloogiasse. Minu jaoks oli see kunagi esmakordne pilk sinnakanti - ning isegi praegu mäletan ma Zelazny lugude jumalaid paremini kui hiljem samal teemal loetud fakte või lugusid. Ning see on juba iseenesest üks väga suur väärtus.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Sanderson
Edgedancer (2016)

Meelis Kraft
Terminal Borealis (2021)


Krimihõngulise ulmeloo peategelaseks on kosmiline mõrvauurija Blake Tobias, kes saab ülesandeks lahendada Jupiteri ja Saturni vahelises kosmilises ruumis paiknevas Terminal Borealise astrolaboris asetleidnud kadumisjuhtum...
Klassikalised kriminullid kui žanr ehk tekstid, mille kogu sündmustik keskendub mõrvajuurdlusele isoleeritud keskkonnas, mulle üldiselt ei meeldi. Ka Krafti tekst näis algul selles suunas tüürivat, ent lõpupuänt jättis meeldiva ja ka ulmelises mõttes hea mulje, mistõttu "Terminal Borealis" on minu meelest hinde "4" ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles