x
Päringule {"kuu"=>"11", "aasta"=>"2020", "captures"=>[]} saadi 55 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Gerald Kersh
The Devil That Troubled the Chessboard (1936)


Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Algis Budrys
The Frightened Tree (1953)

Fletcher Pratt
Official Record (1952)


Sõjaline ekspeditsioon on saanud ülesandeks uurida ühte tuumapommitatud maailma. Esimene ekspeditsioon leiab mitut liiki mutante. Sõjaväelased suhtlevad kohalikega ja kuidagi märkamatult eemaldub ekspeditsioon oma algsest ülesandest. Tuleb saata teine ekspeditsioon, mis hakkab mõne aja pärast samuti kõrvale kalduma. Ametlik aruanne sisaldab aruandeid mõlemast ekspeditsioonist ja mitmelt inimeselt.
Teksti loeti vene keeles

Ernest Cline
Ready Player Two (2020)


Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Joe Haldeman
Forever Free (1999)


Selle küllaltki õhukese teose näol on siis tegemist otsese järjega romaanile "The Forever War". Võiks panna alapealkirjaks 20 aastat hiljem, kuigi nagu on sarja avateosest selge, siis tulenevalt relativistlikel kiirustel kosmoses kihutamisele ja ussiurgete kaudu kuskil Linnutee pärapõrgus ja teinekord kaugemalgi lahingute löömisele on ajal siin lehekülgedel figureeritvate tegelaste jaoks sootuks teine tähendus kui muidu inimestel.
 
Igavene sõda on läbi ja paljude veteranide meelehärmiks on inimkond muutunud millekski veidraks - tarumõistuse-laadseks tooteks. Justnimelt laadseks, sest päris kollektiivne see teadvus siiski pole. Aga rohkem või vähem on indiviidid oma isiksustest siiski loobunud. Selliselt on nad muutunud igipõlise vaenlase tauralaste sarnaseks, kellega on rahu tehtud ja nüüd koos eksisteeritakse. 
 
Sõjast naasnud veteranidele pakutakse võimalus Inimeseks saada või siis kolida võrdlemisi arhailise elukorraldusega kehva kliimaga hõredalt asustatud maailma, millele on antud nimeks Keskmine Sõrm. Noh - enam-vähem sedasi lõppes "The Forever War." Ja käesolev teos teeb selle teene, et tuletab need asjaolud kenasti meelde.
 
Et siis 20 aastat hiljem. William Mandella ja Marygay Mandella toimetavad Keskmisel Sõrmel kolkakülas oma elu elada - William on lisaks kalamehe ametile kohalikus koolis füüsika õppejõud. Neil on kaks last ja pealtnäha pole elul justkui vigagi. Aga... Tunne on selline nagu oleks nad vabakäiguvangid. Hakkavad siis koos teiste rahulolematute veteranidega hauduma plaani, kuidas saada oma käsutusse tähelaev ja mõnede vabatahtlikega (täpsemalt ca 150 inimesega) panna täiel aurul (vabandust - antiainemootori toel) ajama kuhugi sadade valgusaastate kaugusele. Ei mingit konktreetset sihtkohta. Pigem on jällegi küsimus ajas: nad tahaksid mõne laeva-aasta jooksul üldist aega edasi kerida 40 tuhat aastat. Ja naasta lootuses, et see suur Inimeseks olemise kollektiivse teadvuse eksperiment on selleks ajaks ilusasti ümber saanud ja neil õnnestub jälle kenasti vanamoodne 20.saj. USA-laadne tsivilisatsioon üles ehitada. (Jah - mitte päris nii naiivne ja lihtne, aga enam-vähem sellise üldistuse võib teha.)
 
Loomulikult ei ela ükski lahinguplaan üle esimest kontakti vastastega ja kui kõigi takistuste kiuste nende seltskond tähelaevaga teele asub, siis tuleb välja, et nad sekkusid oma tegevusega sootuks vägevamate ja veidramate jõudude plaanidesse.
 
Raamatu teine pool on siis paras segu apokalüptilisest düstoopiast, ellujäämisest katastroofis, seiklustest tundmatutel radadel ja kohtumisest (mitme) võõraga. Kui romaani algus ja keskpaik olid sellised suhteliselt tavalised, mõnusalt loetavad (ja pidevalt Heinleinile ja Scalzile mõtlema panevad - kuidagi hästi sarnane mingi mõttes), siis lõpp läks heas mõttes veidraks kätte ära. Nelja saab raamat selle pärast, et algus oli liiga tavaline ja lõpp natuke kiirustav. Oleks tahtnud ehk veidi keerulisemat ja põhjalikumat. Aga muidu täitsa tipp-topp.
Teksti loeti inglise keeles

Ursula K. Le Guin
The Dispossessed (1974)


The Dispossessed on sotsioloogiline ulmelugu. Tegevus toimub Tau Ceti tähe kaksikplaneedil, millest üks on Maa-sarnane (Urras), teine aga enamuses kuiv kõrb (Anarres). Peaaegu kakssada aastat enne loo toimumist asustasid Anarrese põgenikud Urraselt, kes soovisid luua vaba anarho-sündikalistlikku ühiskonda.
 
Lugu ise algab peategelase, geniaalse Anarrese füüsiku Sheveki põgenemisega koduplaneedilt ja suundumisega Urrasele. Sellest hetkest alates hargneb lugu kaheks, üks liinidest kujutab Sheveki elu ja tööd Anarresel alates lapseeast kuni põgenemiseni, teine aga tema saabumist Urrasele ja edasisi sündmuseid.
 
Sheveki töö tõotab nimelt ühendada erinevad aja-ruumi teooriad (natuke sarnaselt sellele, kuidas meie ajaloos otsitakse võimalust raskusjõu ühendamist osakeste standardmudeliga), mille praktiliseks väljundiks oleks valgusest kiirem infovahetus. Kuid kes oleks selle avastuse vääriline ning milleks seda kasutataks?
 
See on suurepärane teos. Võiks ju arvata, et lugu, mis räägib hästi palju ühiskonnakorraldusest, kollektivismist ja individualismist ning nende mõlemaga seotud vabadusest, kukub välja nagu kuivemat sorti loeng ülikooli esimesel kursusel. Õnneks on Le Guin sellesse lõksu langemiseks liiga tark kirjanik.
 
Sest kuigi kõik see on loos olemas, on see eelkõige rikkalikuks taustaks (samamoodi, nagu autori kuulsaim teos "Pimeduse pahem käsi" ei ole tegelikult rangelt sooteemaline). Lugu ise kuulub aga täielikult peategelasele Shevekile ning mina ise võtaks seda kui lugu üksindusest.
 
Eraldatus esineb siin sümboolselt mitmel viisil. Anarres on tahtlikult end eraldanud Urrasest, Urras omakorda koosneb rangelt eristatud riikidest (siin on nähtavad meie ajaloo Külma sõja ekvivalent-vastasseisud). Urrasel on omakorda kontakt kahe tulnukarassiga (Maa ja Hain), kes on aga kosmiliste vahemaade kaugusel...
 
Ükski eraldatus pole aga nii täielik kui olla üksi iseendas, nagu Shevek on. Selle osas ei ole kasu ei Anarrese kollektivistlikust ühiskonnakorraldusest ega ka Urrase kõrgemal tasemel olevast füüsikateadlaste seltskonnast. Tõeliselt ilmajäetud ei ole mitte Anarrese nappuses elavad inimesed, vaid Shevek ise.
 
Loo lahendus on sellele vastavalt sümboolselt ilus, meenutades Arkadi ja Boriss Strugatski romaani "Väljasõit rohelisse" lõpulauset. Ansible, mis suudab omavahel siduda valgusaastate kaugusel olevad planeedid, tõotab nende eraldatusele lõppu - kas seesama on võimalik ka väiksemal tasandil?
 
Kui midagi üldse kritiseerida, siis on Urrasel toimuv lugu oluliselt lihtsakoelisem kui Anarrese vaimustavalt põhjalik ja nüansirikas versioon. Pigem kasutatakse seda kui peeglit, et anda Anarresele põhjalikumat tausta (ning tuletada meelde, kui kaugele viimane vigadest hoolimata jõudnud on).
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Gerard Klein
La tunique de Nessa (1965)

Michel Faber
Under the Skin (2000)


Faber ise on omamoodi taustaga. Ta on sündinud 1960. aastal Hollandis, kasvanud üles Austraalia linnades ja elab viimasel ajal ühes kõrvalises maamajakeses Šotimaal. Ta on töötanud põetajana, pakendajana, puhastustöölisena ning katsejänesena meditsiinilistes uuringutes.
 

Raamat jälgib alguses Isserley autosõitu Šotimaal. Isserley on omapärase väljanägemisega naine, kelle võimas rinnapartii teeb meeste silmis kõik muu kuhjaga tasa. Igaljuhul suudab ta hääletavate meeste tähelepanu kiirelt endale tõmmata, mehed võetakse kiirelt konksu otsa, uimastatakse ning viiakse ühte farmi ära, kus neid kohaldakse kui kariloomi. Raamat on alguses tiba veider ning arusaamatu, kui tausta ei teaks siis oleks ehk isegi pooleli jätnud, sest no kuidagi ei kutsunud. Aga kusagil teise kolmveerandi alates hakkas selline mõnus vunk sisse tulema, kogu värk keeras ulmeks kätte ära. Sest Isserley ei ole tegelikult ka täitsa naine - aga pigem lugege ise, ei tahaks üldse midagi ära rääkida.
 

Stiililiselt on “Naha all” “tavaline” sci-fi, minu arvates on ka kergeid õudusnoote. Või kuidas ma nüüd ütlengi… raamat on kohati ikka päris võigas ning groteskne, mida edasi seda hullem. Ma nüüd ei teagi täpselt, kas horrori alamosas võiks olla ka kategooria “vastik” - igaljuhul see sobiks žanriliselt kõige paremini.
 

Kusjuures täitsa äge lugemine on samal ajal! Selline kummaline debüütromaan, mis on kuradima hea, samal ajal kohati natuke venis. Kokkuvõttes kindlasti jäin rahule, piisavalt mittelineaarne ning hästi kirjutatud. Pole kindlasti tippude tipp, samas jätan endale riiulisse, kuna millalgi võiks ilmselt üle lugeda küll.
 

Raamatu järgi on tehtud ka samanimeline film. Filmi olen varem mitu korda näinud, kuna see on pildiliselt ja meeleolult lihtsalt nii lummav, eriti tänu Scarlett Johanssonile. Lisaks on filmil väga huvitav tehniline pool - nimelt paljud näitlejad pole tegelikult näitlejad, mitmed stseenid võeti üles salaja, piilukaameraga. Režissöör Jonathan Glazer tahtis saada võimalikult loomulikke stseene, seega filmiti algul mitmed kaadrid üles, seejärel küsiti “näitlejatelt”, et kas nad oleksid nõus filmis osalema? Kuna film on sisuliselt Scarlett Johanssoni soolo, ning kõnealused “inimesed tänavalt” mehed, siis täitsa huvitav oleks teada, et kas küll keegi ütles “ei”? :)
 

Igaljuhul on antud juhul tegu haruldase kombinatsiooniga, kus nii raamat kui film mõlemad on väga head. Nad on muidugi ka üsna erinevad, film baseerub mingis mõttes raamatul, kasutab sealt ära mõnda detaili ja temaatikat. Mis teinekord kipub segama - aga antud juhul pigem ongi hea, et kunsti erinevad vormid valgustavad seda kummalist maailma erinevate nurkade alt.

Teksti loeti eesti keeles

Ludwig Hevesi
Jules Verne im Himmel (1906)


Tegelane J Verne on jõudnud oma rännakutel taevasse. Siin on tal lausa kaks teejuhti — kaptenid Hatteras ja Nemo. Tuntud kirjaniku nime kandev tegelane on seekord asetatud koolipoisi rolli, kes peab sageli kuulama oma teejuhtide targutusi.
Teksti loeti vene keeles

Ludwig Hevesi
Jules Verne in der Hölle (1906)

Manfred Kalmsten
Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus (2020)


Minu meelest väga mõnus jutt.
Esiteks: mulle meeldib see maailm, mis on nagu meie oma, aga samas üldse ei ole. Autod on, inimesed on, raha on (ehk põhiline). Isegi sigaretid ja piljard on! Et on ka vampiirid, gnoomid, kaosetükkidest kokku pandud rääkivad kassid ja "kahjurihävitaja" on igasugu härjapõlvlaste ja krattide hävitaja, on juba "pisiasjad-pisiasjad.
Teiseks meeldib mulle peategelane. Kujutlesin tema elamisena omaenda tudengikorterit - külm vesi ja kemps koridoris, raudahi ja triibuline räpane vatimadrats põrandal -  ja tundsin tugevat ühtekust. Mees ujus maailmas ringi nagu minagi - osadest asjadest saab aru, osadest ei saa, aga no saame kuidagi hakkama. Alati on ju saanud.
Noh, ta jõi rohkem, ent pisiasjad-pisiasjad.
Kolmandaks meeldis mulle ka krahv, tema motiivid tundusid loogilised, tema isik meeldiv.
Mulle ei meeldinud väga, et loo keskosas muudkui peategelast jälle erinevatel põhjustel krahvi juurde toimetati (autor toimetas), et too saaks taas veidi lisainfot tilgutada ning sigarit pakkuda.
Ent kui lõpp (no 11 viimast lehekülge nt) kätte tuli, sai see kõik unustatud ja andestatud, sest lõpp oli NII HEA. 
Põnev, toorelt PÕNEV, loogiline ja mitte-ette-äraarvatav. 
Hea lugu. Tunnustan!
Teksti loeti eesti keeles

Dennis E. Taylor
Heaven's River (2020)


No ma saan ka esimene olla...
Tegu on Bobiverse IV raamatuga (We Are Legin, For We Are Many ja All These Worlds).
Maailm on suhteliselt rahulik ja Bob otsustab minna uurima, kuhu kadus Bender. Kusagil esimestes osades läks ta uusi maailmu avastama ja üle sajandi pole temast midagi kuulda olnud; läks ta enne, kui Bobid avastasid silmapilkse side. Õige varsti leiab Bob ta minekuteel midagi huvitavat ja, olles kindlaks teinud, et Bender keeras kah otsa sinnapoole, läheb uurima. Muidugi, arvestades, et Bender vait jäi, vääääääääga ettevaatlikult...
Ka selles raamatus, nagu algse triloogia viimastes osades, antakse tegevus paljud Bobi koopiate silmade läbi; see "nende ainus naine" on ka pundis. Lisaks seega Bobi ja mõnede ta sõprade seiklustele leitud "megastructure"-is toimub suur hulk tegevust ka mujal. Bobiverse on lõhenenud, Bobide kaugemad koopiad on Bobist nii kaugele triivinud, et polegi tegelikult enam Bobid. Üks grupp neist nimetab end Starfleet ja üritab teistele peale suruda Star Trekist tuntud napakat Prime Directive'i, ehk keeldu leitud tsivilisatsioonidega ühendust võtta. Nendega läheb sisuliselt sõjaks. Siis on veel nn Skippies, kes tahavad luua AI-d ja susivad omamoodi. Ja asjasse hakkavad sekkuma ka vahepeal siiski tekkinud mõned uued "replica"-d, ehk pärast surma n-ö rauda valatud inimesed. Ühesõnaga, madinat ja rahmeldamist on palju.
Kokkuvõttes, hea. Aga kõige suurem etteheide autorile on sama, mis eelmiste raamatute puhul -- ta justkui keerutab kokku liiga palju ja siis lahendab olukorra üsna deus ex machina stiilis.
Teksti loeti inglise keeles

Dennis E. Taylor
All These Worlds (2017)

Dennis E. Taylor
For We Are Many (2017)

Dennis E. Taylor
We Are Legion (We Are Bob) (2016)

Jules Verne
Frritt-Flacc (1885)

Stephen King
Just After Sunset: Stories (2008)


Teost kokkuvõttev autori lõppsõna saadab lugeja minema sellisel huvitaval ja andekal noodil: “Ja sellega jätan teiega soojalt hüvasti, vähemalt esialgu. Kui imesid juhtub endiselt, kohtume taas, Tänan, et olete lugenud mu jutte. Loodan, et vähemalt üks neist hoiab teid pärast tulede kustumist veel mõnda aega ärkvel. Hoidke end… ja oodake! Jätsite äkki ahju välja lülitamata? Või unustasite terrassigrilli all gaasi kinni keerata? Kas tagauks on ikka lukus? Kas teil oli meeles selle liblikat keerata? Niisugused asjad ununevad nii kergelt ja just praegu võib keegi sisse hiilida. Võib-olla mõni hull. Noaga. Niisiis, olgugi see kergelt obsessiiv-kompulsiivne käitumine...”  

Ehk siis jah, see raamat poeb kohati naha alla küll. Eriti just “Põrgukass”, sellest pikemalt allpool.  

See siin on jutukogu, kirjutatud suuremas osas üsna hiljuti (2003 - 2008), üks aastal 1977. Ma sain alles eelmine aasta sellest raamatust teada, ei olnud enda radarile sattunud. St üldiselt ma eesti keeles ilmunud Kinge ikka teadsin - aga see libises mööda.  

Raamat algab lahedalt-huvitavalt. “Willa” on algul selline tavaline lugu, jutt veereb nagu hernes. Aga siis kisub kummaliseks, nimelt on teemaks elu peale surma. Või õigemini isegi mitte elu - peategelased on vaimud, kes on kakskümmend aastat tagasi rongiõnnetuses surma saanud, kes on seni rongijaamas. Jaam aga läheb lammutamisele - mis saab elust peale sur… st lammutustöid?  

“Kakukesetüdruk” - vaat’ see oli äge! Mingis mõttes hästi lihtne pala - naine satub jooksuringil mõrvariga kokku ning edasine on kassi-hiire mäng. Üks pikemaid lugusid siin raamatus, 65 lk, sellest suurem osa on tihedat actionit täis. See kõik on tõesti justkui suhteliselt lihtne - aga King... oskab, noh. Kui ma teinekord olen hilise Kingi osas olnud kriitiline siis see pala siin on küll ehe näide vanameistri kvaliteedist. Sest kõige taustal on pere purunemine ja lapse surm, kohati äärmiselt kurb ning nukker lugu mis lõpeb järjest positiivsemal noodil.  

“Harvey unenägu” - see pala on mingis mõttes äärmiselt Kingilik. Jällegi “tavaline” lugu, krutib ja krutib ja siis heliseb telefon. Pigem lühike jupats mis… töötab. Sama on ka “Peatuspaigaga”, mis on üsna lihtsake - aga kirjanikuhärra kuidagi oskab selle mõnusaks kirjutada.  

“Peatuspaik” - üks äärmiselt oluline jutt sellest, kuidas ei tohi kõrvalt nähtud vägivalda ignoreerida, kuidas teinekord peab sekkuma sest ohver ei suuda ise abi paluda.   

“Asjad, mis jäid neist maha” - ameeriklastel on teatavasti 9/11 terroriakt väga oluline teema, see jutt siis räägibki juhtunust omamoodi prisma läbi. Päris pull lugu sellest kuidas minemavisatud asjad hakkavad koju tagasi tulema.  

“N.” - pääääris kobe Lovecraftilik pala näotust õudusest ja ligihiilivast õõvast. See pole kindlasti Lovecrafti stiilis õudsetest asjadest vahutamine, see on Kingilik… isegi mitte vahutamine aga pajatamine. Väga muhe lugemine, soovitan soojalt nendele, kelle jaoks Lovecraft tundub sutsu tuimavõitu.  

“Põrgukass” - ausalt, ma pole ammu midagi nii õudsat lugenud! See on ikka väga jõhker ja karm lugu… aga ma ei ütlegi, kellest, miks ja kuidas. Eraldi vürtsi saavad lugemisest need inimesed, kellele kassid meeldivad. Või kellele ei meeldi. Aga jah - kui tahate judinaid siis selle jutuga jubekirjanik King hiilgab.  

“Tumm” - paganas, siin oli mõnus Kingi krutski sees. Põmst ühes loos on nii kurb abielulugu, sõltuvuseliin, roadmovie kui veidra hääletava võõra temaatika. Tõsi, see puänt on kuidagipidi tuttav - aga loo kobedust ei muuda kuidagipidi.  

“Väga kitsas koht” - hõõh, kuidas see kogumik lõpeb! Mul endal pole küll selle pala temaatikaga probleeme aga kuidas suhtute teie stsenaariumi, kus jääte mingil põhjusel välipeldikusse kinni? Üsna sitt lugu(heh-heh), mis? Pala on kohati pigem koomiline enda grotesksuses. Meenutab sutsu “Öise vahetuse” kogumikus olnud “Äärekivi”, “Karniis” vmt nimega lugu (orginaalis “The Ledge”). Lõpp jäi sutsu kripeldama, oli natuke nõutusttekitav.  

Nagu näha siis mõned jätsin kommenteerimata kuna ei kõnetanud. Näiteks “Velotrenažöör” oli (vabandage mu prantsuse keelt) - valus pask. Jah, ilmselt mingi nurga alt parodiseeriv, hingelähedane nendele, kes kirglikult neid jooksvaid linte ja paigalsõitvaid väntasid vihkavad. Kuna enda jaoks ei tekita need mingeid emotsioone siis… meh.  

Kokkuvõtvalt - seni loetud Kingi kogumikest kõige ebaühtlasem. Kusjuures mitte hullult ebaühtlane või halb - aga mõned “meh” palad ikka leiab. Samas kobedaid ja ponkse on selgelt rohkem, võib rahuliku südamega enda raamaturiiulisse asetada.

Teksti loeti eesti keeles

Richard Matheson
The Shrinking Man (1956)


The Shrinking Man on psühholoogiline ulmelugu. Peategelane, Scott Carey on loo alguseks umbes 5/7 tolli pikkune (natuke alla 2 cm) ja vangis oma maja keldris, kus ellujäämine muutub iga päevaga raskemaks. Lisaks väheneb ta iga päev täpselt 1/7 tolli kaupa ja küsimus on, mis temast viie päeva pärast saab...
 
Paralleelselt selle looga näeme ka tagasivaateid Carey elule, alates juhtumist mis algatas tema kahanemise. Kogu protsess on aega võtnud väga pikalt (1/7 tolli päevas) ning kuigi füüsiliselt valutu, on see kohutavalt mõjunud Carey vaimsele poolele.
 
Nimelt on see lagundanud märkamatute sammudega Carey seost ülejäänud maailma ning eriti tema naise ja tütrega. Kõigepealt on see röövinud talt autoriteedi, siis taandanud ta lapse, seejärel ebardi tasemele. Lõpuks, alates nukusuurusest ja sealt allapoole on ta teistele vaevalt enamat kui huvitav putukas.
 
Minu arvates on tegu suurepärase teosega. Kõige enam saaks seda võrrelda ehk Franz Kafka klassikalise looga "Metamorfoos" eelkõige peategelase võõrandumise ja tema ära tõukamise motiivide tõttu. Ebardiks muutunud perekonnaliikme vangistus on muidugi veel vanem teema, mis jõuab otsaga tagasi Minotaurose müüdini.
 
Seda lugu saab võtta ka kui allegooriat ravimatu haiguse teemal (veidi nagu Robert Silverbergi romaan "Dying Inside" räägib võimeid kaotava telepaadi loo kaudu tegelikult surmast). Ma usun, et näiteks vähi laastamistööd näinud inimesed tunnevad vägagi ära kirjelduse sellest, kuidas haige otse füüsiliselt kokku kuivab.
 
Carey teeb peategelasena huvitavaks see, et ta on üsnagi lihtne isiksus - teatud mõttes täiesti tavaline mees omas ajas ja ruumis, oma paremate ja halvemate külgedega. Ta ei taha aga oma saatusele alistuda ja kuigi ta murdub nii mõneski selle õudse teekonna etapis, tõuseb ta lõpuks jälle ja läheb edasi.
 
Teaduslikku poolt pole siit mõtet otsida - aga see olekski vale lähenemine. Nagu pole mingit põhjust vaja selleks, et Gregor Samsa ühel hommikul hiiglaslikuks putukas moondatuna ärkab, ei ole tegelikult ka selleks, et Scott Carey alates ühest päevast täpselt seitsmendiktolli kaupa kahanema hakkab. Mõte on ju hoopis mujal.
 
Siin on minu arvates jälle tegemist juhtumiga, kus ulmežanri teos võtab ette midagi, mis võiks olla peavoolukirjanduse leivanumber - ning lihtsalt lööb selle üle. Kui autor jutustabki selle loo hemingwayliku sirgjoonelisusega, siis seda ma veaks ei pea. "I Am Legend" võib olla Mathesoni kuulsaim raamat, aga ma olen üsna kindel, et see siin on tema parim.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Stephen King
The Colorado Kid (2005)


See raamat pole eesti keeles ilmunud.
 

Hard Case Crime seeria on teoorias oma-aegsete ‘meerika pehmekaaneliste kiirlugemiskrimkade kaasaegne järeltulija. Kus olid omal ajal karmid detektiivid ja poolpaljad neidised, paukusid relvad ning lahendati mõrvamüsteeriume. Samast seeriast olen ma lugenud Kingi “Joyland”-i, mis oli täitsa okei King, karmist USA krimkast polnud haisugi. See King siin on ka… tähendab, on ta mis on aga EI OLE karm krimka. Samas nagu ka eessõnas on juttu siis ega King ei lubanudki tingimata just klassikalist pehmekaanelist värki. Saa nüüd aru, millega on siis tegu… vähemalt konkreetne kaanepilt on selgelt stiilitruu.
 

Raamat räägib siis aastal 1980 rannast leitud laibast, keda algselt nimetatakse üldsõnaliselt “The Colorado Kid” kuna ta isikut ei suudeta tuvastada. Tegevus ise toimub nö. tänapäeval (aastal 2005 algselt välja antud), st põmst räägivad vanemad ajakirjanikud nooremale kolleegile kunagi toimunud müsteeriumist, kus nimetu surnukeha ühel hetkel ära tuvastatakse aga surm ise jääb segaseks. Jääb ka raamatu lõpuni segaseks, põmst kaks kutti terve raamatu heietavad ja siis lõpuks kehitatakse õlgu: “No ega meie ka tea, mis siis juhtus,” ja minnakse laiali. The End.
 

Nagu tegelikult - kui me räägime siin USA klassikalisest karmist krimkast siis olgu viskiklaasid, sigaretid, tissid ja karmid muiged üles rivistatud ning paukugu revolvrid. Kurikaelad langegu põrmu ning neidised püstolikangelase käte vahele. Kuidagipidi ei tee raamatut ka paremaks kirjanikuhärra järelsõna, kus ta siis justkui räägib, et ei peagi kõik olema klassikaline ja lugejale peab jääma võimalus ise valida. Jah, ma olen ise ka päri, et kõik ei pea olema lineaarne - aga kui me räägime kõnealusest kergeltoetavast kirjandusest siis ilma lõpplahenduseta “natuke uurime ja no mis siis ikka, ei saanud selgust,” kirjutis ei kõlba kassi hänna alla ka.
 

Ausõna, ma olen pettunud. Lahtine lõpp on vägagi konkreetne võte ja endale sobib hästi. Aga lihtsalt lõputa lugu teatud stiilijoont lubavas sarjas on lihtsalt halb.
Ahjaa, ulme ka pole.

Teksti loeti inglise keeles

Philip MacDonald
Private—Keep Out! (1949)


Üle pika aja saavad kokku kaks vana sõpra. Istuvad maha ja meenutavad ühiseid tuttavaid. Kahe mehe mälestused osutuvad erinevateks — ühel mehel oleks justkui mõned kohad ja isegi inimesed mälust välja lõigatud.   
Teksti loeti vene keeles

Joern J. Bambeck
Stern mit vom Weinen verklebten Augen (1968)


Võõrplaneetlaste eluga tutvunud tähelendur-teadlane on lõpetanud ekspeditsiooni ja parasjagu Maale naasnud. Pikaajaline eemalolek on tekitanud võõrandumise oma ühiskonnast. Ta valmistub pidama ettekannet, milles tutvustada uuritud ühiskonda ja hoiatada selle pahupoolsete nähtuste eest. Viimasel õhtul enne ettekannet kohtub teadlane ootamatu külalisega ja talle saab selgeks, et tema ettekanne on hiljaks jäänud.
Teksti loeti vene keeles

Richard Kadrey
The Everything Box (2016)


Coop on varas, kelle eelis (supervõime, kui soovite) selles maagiat täis maailmas seisneb asjaolus, et needused (ja tundub, et üldse must maagia) tema peal ei toimi. Ise ta rohkemat võluda ei oska, nii et peab ikka vaeva nägema ja oskaja olema. Noh, alati kõik ei õnnestu. Coop sattub vangi ja kui ta sealt välja saab, siis palkab üks rikas tegelane ta varastama maagilist karbikest, mille õnnetu ingel Qapphsiel oli 4000 aasta eest kaotanud ja mida ta siiani taga ajab ja mille avamisel saabuks maailma lõpp.
 
Veidra Teaduse Osakond (ingl.k on raamatus kasutusel lühend DOPS, nii et vbl VTO polekski paha variant) tahab samuti seda karpi endale. Ja samamoodi tahavad seda saada endale esinevad pooletoobised deemoneid kummardavad sektid. Ja siis veel... Noh - nagu raamatu tutvustus ütleb: korraga tahavad kõik seda karbikest. Ja Coop oma sõprade-kolleegidega peab selle keskel ellu jääma.
 
Täitsa võimalik, et ma olen leidnud endale uue lemmiku... Ma ei suutnud jätta ingel Qaphsieli juures imetlemata teatavat sarnasust "Head ended" tegelaskujudega (iga kord kui see välja ilmus, oli tal minu jaoks Michael Sheeni nägu ees) ja loomulikult juba eelarvustaja poolt nimetatud vaimukad dialoogid ja maailmasüsteem, milles maagia eksisteerib tänapäevas kõrvuti meie argiolmega.
 
Aga... Ma päris viit ei pane, sest tõsi ta on, et tagantjärgi (ilmselt ülekohtuselt) tundub, et 80% raamatust ongi vaimukas lõõp. Olgu, hästi tehtud lõõp. Siiski tahtnuks rohkem tegevust, rohkem maailma, rohkem - teagi, võibolla tõsist sisu...? Siiski on tegu hea raamatuga, mida julgen soovitada kõigile, kes ei kohku tagasi fantasy ees, mis ei ürita iseennast liialt tõsiselt võtta ja kes tahaksid natuke nalja ja aktsiooni saada. 
Teksti loeti inglise keeles

George Sylvester Viereck
The House of the Vampire (1907)


 

HOV viib meid rohkem kui sajanditagusesse USA kirjanike salongiellu, kus loominguliste kirgedega põimuvad sõprus- ja armastussuhted, egoism ja omakasu. Pealkirjas nimetatud vampiir on karismaatiline, ent kergelt saatanliku olemisega Reginald Clarke, tunnustatud andekas kirjanik ja seltskonnategelane, keda vaadeldakse ja imetletakse, ent kellele vähesed sõbraks saavad. Reginaldi juures, elab üks noormees, algaja kirjanik, kelle mentor romaani alguses enda juurest välja viskab. Põhjuseks on üks teine noor literaat, Ernest, raamatu peategelane, kes on Reginaldile silma jäänud ja keda ta tahaks endale uueks jüngriks - mis ka teoks saab.
 
 

Õige pea selgub, et mõttes näidendeid ja romaine planeeriv noormees on neist ilma - kuigi ta pole jõudnud neid veel paberile panna, ilmuvad need lood peaaegu sõnansõnalises imiteeringus tema mentori, saatanliku Reginaldi sule alt. Mingil moel on mees pääsenud teise inimese teadvusse, varastanud sealt teosed ja nautinud näpatud looming taustal suurt kuulsust. Ernestile tundub see esialgu uskumatuna - ta on ka guru täieliku mõju all - ent otsustab Reginaldi üleloomulikud trikid paljastada. 
 
 

Naiivne ja ajale jalgu jäänud teos, see eeldaks justkui veel rumalamat lugejat kui mina. Loo põhiiva on selge ammu enne romaani viimast kolmandikku, liiga palju pateetikat vist ka selle suhteliselt lühikese tekstimahu kohta. Kummalisel kombel ei olegi lool õnnelikku lõpp ja lõpp on üldse väga niru, sest tegelikult ei saa selgeks, kas kuri sai karistada või mis. Nagu oleks 1-2 lk lõpust puudu. Esmatrükis 190 lk-le mahtunud lugu on siiski vaid lühiromaani mõõtu (alla 30 000 sõna).

 
 

George Sylvester Viereck oli pooleldi saksa verd Ameerika ajakirjanik ja literaat, kes hakkas 1930-ndatel aktiivselt toetama Hitlerit ja natsionaalsotsialismi. Aastatel 1942-47 istus propagandisti kuulsusega mees ka vangis. Tema sule alt on ilmunud veel mõned üleloomulikku kategooriasse liigituvad romaand ja ta ise on tegelane Richard A. Lupoffi romaanis "Lovecraft's Book" (Arkham House, 1985).
 

Teksti loeti inglise keeles

J. N. Williamson
The Ritual (1979)


 

Peavoolu-õudusromaan, keskne teema - Antikristuse katse inimkonda valitsema hakata.  

Sündmused kulgevad Ühendriikide väikelinnas konservatiivses-religioosses keskklassi perekonnas: isa ema ja kaks poega. Vanem poeg on saamas 14-aastaseks ja teadmata põhjusel hakkavad tema läheduses ilmnema poltergeist-tüüpi nähtused, eelkõige esemete lendamine. Osalt on need lendavadasjad ohtlikud ja lausa mõrvarlikud, appi tuleb ülikooli psühholoogia- ja parapsühholoogia õppejõud Ruben. Ruben viib poisiga läbi hüpnoosiseansse, mille käigus saab ta ühenduse nooruki keha vallanud tumedate jõududega, keda võiks üldistavalt kokku võtta sõnaga Saatan. Lähemalt vaadates näib, et tegu on kollektiivse olevusega, hõlmates Hitleri, Napoleoni, Attila ja teiste kadunud vägevate ühtesulanud hingi. Saladuseks ei jää ka toimuva eesmärk - noormehe sünnikuupäeval (5.02.1962) oli planeetide ja tähtede seis taoline, mis võimaldas just tema valida Antikristuse füüsiliseks kehastuseks - algsega tema 14. sünnipäeval, puberteedi alguses.  

Ruben on vastamisi tugeva vastasega ja kuigi ta kutsub enda leeri ühe oma õpilase, ühe vaimuliku ja kohaliku politseiniku, ei suuda ta ära hoida veidrate, vägivaldsete tegude lainet muidu nii rahulikus linnakeses. Loos on ka paar sadistlik-naturalistlikku stseeni. Lõpuks hoitakse küll ära Saatana kurjad plaanid, ent hind on küllaltki rank, nii et õnneliku lõpuga looks seda ei nimetaks. Epiloog annab suuna järje ootamiseks samal motiivil ja nagu andmebaasid ütlevad, ongi tegu esimese osaga kolmesest sarjast. Miskipärast ei usu aga, et mul järgede vastu võiks huvi tekkida. "The Ritual" on küll soravalt kirjatud, aga liiga igav ja tavaline lugu. Temaatilisi sarnasusi on "The Exorcisti" ja "The Omen" sarjaga.  

Teksti loeti inglise keeles

Vernor Vinge
A Deepness in the Sky (1999)


A Deepness in the Sky on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kaugemas tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedase kosmoselennu-tehnoloogiaga koloniseerinud juba hulga planeete. Kahjuks on kauba- ja infovahetus üle kosmiliste vahemaade ikkagi äärmiselt aeglane ning tsivilisatsioon erinevatel planeetidel langeb murettegeva järjekindlusega kokkuvarisemise ja barbarismi tsüklitesse.
 
Seda olukorda leevendab pisut Qeng Ho võrgustik, lõdvalt seotud ühendus kaubitsejatest, mis oma laevadega pidevas planeetidevahelises lennus. Käesolev lugu läheb käima siis, kui salapäraselt SisseVälja tähe ümber tiirlevalt planeedilt püütakse kinni signaal, mis viitaks nagu mitteinimestest tsivilisatsioonile. Nähes riskantset võimalust muinasjutuliseks kasumiks, varustab üks Qeng Ho seltskond väikese ekspeditsiooni sinna suundumiseks.
 
Kohale jõudes selgub aga kaks keerulist asjaolu. Esiteks on tulnukate tsivilisatsioon tõesti olemas, kuid oma arengus on nad alles kusagil uusaja alguses. Erinevalt inimtsivilisatsioonide pidevast tõusust ja langusest ei paista ka, et Ämblikutel (nagu neid välimuse järgi kutsuma hakatakse) oleks kunagi mingit kõrgtsivilisatsiooni olnud. Arusaamatu tundub ka kogu kohaliku päikesesüsteemi ülesehitus, mis tundub trotsivat tuntud füüsikaseaduseid.
 
Teiseks jõuab Qeng Ho seltskonnaga samal ajal sinna ka ekspeditsioon lähedalasuvast Tõusjate impeeriumist. Erinevalt ärimentaliteediga Qeng Ho'st on Tõusjate ekspeditsioon üles ehitatud julma sõjaväelise korra järgi - ning tundub, et nad peidavad veel mingit saladust. Kokkupõrked nende kahe poole vahel on kiired tulema, samas kui taevas toimuvast teadmatuses oleval Ämblikute planeedil tõuseb esile geniaalne teadlane, kes muudab nende tsivilisatsiooni käiku...
 
Ma arvan, et Vinge on kahtlemata andekas kirjanik. Mulle meeldib, et Ämblikud olid kolmest tegelaste grupist kõige sümpaatsemad, eriti arvestades seda, kui lihtne on inimeste instinktiivset jubedust hiidputukate ees ära kasutada. Sarnasena meenuvad näiteks Hal Clementi "Mission of Gravity" peategelastest sajajalgsed. Andekalt oli lahendatud ka see, miks Ämblikute kirjeldamine nii inimesesarnane oli (võõraste keelte ja selle kaudu kultuurielementide tõlkimise aspekt on siin rohkem kui olulisel kohal).
 
Tore on ka see, et kui enamuse teosest andis Vinge suhteliselt läbinähtavaid vihjeid erinevate saladuste kohta, siis oli see eelkõige võte lugeja tähelepanu hajutamiseks. Lõpus oli tal ikkagi võtta veel täiendav pööre, mille kohta olid tagasivaates ka vihjed tegelikult olemas, kuid need on peidetud lihtsalt tavapärasest sügavamale. Tänu sellele õnnestus tal mind kenasti ja ootamatult tabada.
 
Loo peamine ja ainus probleem tuleb sellest, et kuigi idee on väga hea, siis praktikas ei taha selle kaks erinevat tükki hästi kokku minna. Ma saan aru, et loo seisukohast pidid inimesed kohale jõudma siis, kui Ämblikud olid ühes spetsiifilises arenguetapis ja ei saanud enne tegutseda, kui Ämblikud olid jõudnud järgmisesse. See tähendab aga, et esimese kokkupõrke ja lõpplahenduse vahel ei toimunud inimeste loos tegelikult mitte midagi olulist.
 
Iseenesest oli ka inimeste loos piisavalt huvitavat, et lugedes tuju ära ei kaoks - tagasivaated Qeng Ho ajaloole, Fookuse idee unikaalne jubedus, natuke vandenõupunumist ja mõtteid Stockholmi sündroomi kohta. Siiski, kui tegevus juba aastatepikkuse mõõtme sai, muutus see kõik mingil hetkel nagu lõputuks sõelaga vee kandmiseks. 
 
Huvitav on, kuidas Vinge teist kuulsat teost "Leek sügaviku kohal" lugedes mõtlesin, et universumiloome on autoril geniaalne, aga lugu oleks ehk parem olnud peamiselt kõigest ühele planeedile keskendudes. Ämblikute planeedi lugu siin raamatus ongi tegelikult piiratum ja sellevõrra parem - aga samas tundub mulle, et autor on lasknud ennast loo teatud osadel liigselt kaasa tõmmata. Lõpptulemuseks ongi kokku väga tugev sooritus - aga kõrgemast klassist ka seekord samm puudu, lihtsalt teistsugune.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
The Thing in the Stone (1970)


"Neli ja pool" läheb "viieks" selle koha eest: "Aga see pole veel kõik. Teate, ma räägin ka tähtedega".
Muidu, jah, Simak oma tavalises mõnususes.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Gerben Hellinga Jr.
Narcissus Flower (1987)

Arthur C. Clarke
Encounter at Dawn (1953)


Normaalsest ühe palli võrra kõrgema hinde annan selle eest, et momeelest on tegu veel ühe (vist ebateadliku) suleprooviga "2001" teemadel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lewis Padgett
Shock (1943)


No nii hull ka ei ole, kui eelarvustaja kirjutas. Täitsa omamoodi lähenemine erinevate aegade kontaktile. "Tahtsime paremat..."
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Robert Sheckley
The Impacted Man (1952)

Poul Anderson
The Man Who Came Early (1956)


Andersoni keskaja- või keskajaimitatsioonijutud on ikka mõnusad. Pealegi on siin tegu realismiga, erinevalt näiteks Mark Twainist.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ray Bradbury
Kaleidoscope (1949)

Harry Harrison
The Streets of Ashkelon (1962)

Theodore Sturgeon
Special Aptitude (1951)


No sihuke moraliseeriv jutt, nagu Sturgeonil ikka juhtub..., kuid Costellost kehvem. Pealegi võinuks 51. aastal teada, et vask ei kuulu nende elementide  hulka, mis meile tuumaenergiat annavad.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jevgeni Brandis Vladimir Dmitrevski Venjamin Kan
Ekspeditsija na Zemlju (1965)


 Kõigepealt palun Baasi moderaatoritel parandada viga: Clarke'i sulest pole siin esindatud mitte keskpärane "Encounter at Dawn",  vaid suurepärane "History Lesson", mille venekeelse tõlke pealkiri on kogumikulegi (täie õigusega) nime andnud.

Ja siis annan oma viis palli. Kuuekümne viiendal aastal Venemaal selline kogumik... kus olid tsensorite silmad? Tõsi, eessõna kirjutamisega on koostajad tõsist vaeva näinud, see on nii poliitkorrektne (kui tänapäeva terminoloogiat kasutada), et väärib omaette lugemist. Säärast masohhistlikku.

Teksti loeti vene keeles

Peter Phillips
She Who Laughs... (1952)


Jutu tegevus toimub Iirimaal. Peategelasel on mõningaid identiteediprobleeme — klellegi arvates on ta kummitus. Kas siin on tegemist tüüpilise tondilooga või on jutul ulmega lähem seos, jäägu iga lugeja enda otsustada.
Teksti loeti vene keeles

Adrian Tchaikovsky
Cage of Souls (2019)


Uhh, no oli see vast lugemine. Ootasin sellest romaanist mis ma ootasin, aga midagi niisugust küll oodata ei osanud.
 
Peategelane Stefan Advani on mingis mõttes nagu kaugtuleviku Forrest Gump. Ta ei ole ise mingi silmapaistev võitleja, spioon, väejuht või muud sellist. Isegi teadlasena kelleks ta ise ennast peab (nii palju kui seda mõistet tolles allakäinud tulevikus tuntakse) on ta pigem üks keskpärane ettur, mitte suur inimkonna teadmiste piiride laiendaja.
 
Tema unikaalsus, nagu ka originaalsel Forrest Gumpil, seisneb "oskuses" juhuslikult sattuda kõikvõimalike pöördeliste sündmuste tunnistajaks düstoopilise tulevikumaailma erinevates paikades ja olukordades. Seejuures saab ta tuttavaks (kas siis sõbraks või vaenlaseks; ega alati kohe aru ei saagi kummaga tegu) paljude oluliste tegijatega. Ja see teekond mille lugeja koos Stefaniga läbi saab teha on ikka tõepoolest peadpööritav.
 
Võiks ju arvata et kui ühte romaani on kokku kuhjatud nii palju erinevaid teemasid, tegelasi ja sündmuspaiku siis on tulemuseks mingi seedimatu rosolje, aga see ei ole sugugi nii. Tulemuseks on hoopis ülimalt nauditav rännak läbi sureva maailma, mis, kuigi valdavalt elamiskõlbmatu ja inimesele hukatuslik, mõjub kohati lausa pastoraalselt. Just Eesti novembrisse igati sobiv lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

P. Schuyler Miller
Old Man Mulligan (1940)

L. Sprague de Camp
The Exalted (1940)

Theodore Sturgeon
Butyl and the Breather (1940)


Eh... mõnikord on hea, kui autoril fantaasiat kõrvust & mujalt välja pritsib, nii et ühte juttu hästi ära ei taha mahtuda.
Seekord ei olnud.
Teksti loeti inglise keeles

Harry Bates
Farewell to the Master (1940)

L. Sprague de Camp
The Warrior Race (1940)


Kasulik lugu, aitab inimestele selgitada, misjaoks ajalugu vaja läheb. Rääkimata sellest, et kuitahes kõva puritaanlane ei suuda amoraalsetele ahvatlustele kuigi kaua vastu panna.
Neli ja pool palli, aga ümardame üles. Woodi sulamist teelusika eest.
 
Teksti loeti inglise keeles

Ross Rocklynne
Quietus (1940)

Oscar J. Friend
The Impossible Highway (1940)

A. E. van Vogt
Vault of the Beast (1940)


Lester del Rey
Dark Mission (1940)

Ross Rocklynne
Into the Darkness (1940)

Robert Arthur
The Marvelous Stamps from El Dorado (1940)

Jack Williamson
Hindsight (1940)


Hea lugu; nagu eelkirjutajad juba öelnud, on tehnomula isegi tänapäeva lugeja jaoks  usutavalt üles ehitatud. Suur ideaalide konflikt ka veel... See "neli" on kõva plussiga.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Williard Hawkins
The Dwindling Sphere (1940)


Mina tõstaksin esile maltusiaanlikku külge. Kui N aasta jooksul on maakerast nii palju ära kulutatud, et selle läbimõõt on pool esialgsest, mitmeks aastaks siis toormaterjali veel järel on?
;)
 
Teksti loeti inglise keeles

Fritz Leiber
The Automatic Pistol (1940)

Fritz Leiber
Sanity (1944)

Frank Herbert
Hellstrom`s Hive (1973)


Hellstrom's Hive on allegooriline ulmelugu. Tegevus läheb käima siis, kui salajane valitsusasutus (mida kutsutakse lihtsalt "Agentuuriks") satub kahtlase saladuse jälgedele. See kannab koodnime "Projekt 40" ja seostub ekstsentrilise putukauurija ja dokumentaalfilmitegija doktor Nils Hellstromiga.
 
Agentuur on muidugi ise hõivatud pidevate sisevõitluste ja tülidega ning ei pane alguses tähelegi, et Oregoni osariigi vaikses maakohas asuvat Hellstromi maavaldust uurima saadetud agendid hakkavad üksteise järel kaduma minema. Tõde ei oska nad aimata ka veel siis, kui on selge, et midagi kahtlast on teoksil.
 
Nimelt näevad lugejad samal ajal kõrvalt ka doktor Hellstromi vaadet, mis on Agentuurist alati sammu võrra ees. Juba põlvkondi kestnud projekt on tema valdustes loonud ühiseluliste putukate põhjal korraldatud ühiskonna mille hiiglaslik pesa ulatub juba kümnete korruste võrra maa alla. Ja varsti peaks pesa välja saatma esimese sülemi...
 
Peab ütlema, et Herberti kuulsaima teose "Düün" kosmoseooperi-mastaapidega võrreldes on siinne lugu kaugelt väiksem ja lihtsam. Siiski võib ka siin näha ideed, mille järgi võib inimeste tõuaretusega jahmatavaid tulemusi saavutada (mulle tundub ka, et osad siinse raamatu mõttearendused jõudsid hilisemasse teosesse "Düüni jumal ja keiser").
 
Andekaks teeb siinse kujutluspildi autori võte kujutada Hellstromi kolooniat sümpaatsemana alternatiivist - Ühendriikides valitseb selles loos paras politseiriik ning lisaks on Agentuuri töötajad kujutatud madalalaubaliste jõhkarditena. Teiselt poolt aga näitab autor ka inimputukate elu õudsemaid külgi, tekitades sellega mõjuva dissonantsi.
 
Kui ainult raamat lõppeks selles staadiumis! Kahjuks aga hakkab autor alates teose keskosast vinti järjest peale keerama ja muudab sellega põhilise põnevuskoha - Hellstromi koloonia kui eksistentsiaalne oht inimkonnale - järjest vähem usutavaks. Lõpplahenduse ajaks on see usk juba nii madal, et viimane "deus ex machina" on peaaegu koomiline.
 
Vahest tuleb probleem sellest, et algselt ajakirja järjejutuna ilmunud lugu ei valminud ühekorraga? Kindlasti on tegemist huvitava ja täiesti loetava näitega, kui eesmärgiks on tutvuda Herberti vähem tuntud loominguga. Väga palju enamat see lugu, mõnedest märkimisväärsetest tugevustest hoolimata, siiski tervikuna kokku ei anna.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Cleve Cartmill
Deadline (1944)