x
Päringule {"kuu"=>"11", "aasta"=>"2019", "sort"=>"kuupaev", "suund"=>"asc", "captures"=>[]} saadi 63 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Heinrich Weinberg
Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2016)

Andrei Beljanin
Tainõi sõsk tsarja Goroha (1999)

Isaac Asimov
Day of the Hunters (1950)


Mina loen selle jutu küll "natuke" ulmeks -- on ajaränd ja senitundmatu dinosauruste liik. Kuid, nagu Hea Doktor ise ütles, kui te ei suuda vastu panna kiusatusele ligimeste moraali parandama hakata, tehke seda vähem jõhkral-otsesel viisil.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Shah Guido G. (1951)

Isaac Asimov
Button, Button (1953)


 Asimov sihukest televisiooni-rahvahuumorit ikka kirjutada ei oska, mille eest issand olgu kiidetud. Pealegi oli Sever Gansovski samal teemal kirjutatud lugu küll 17 aastat hilisem, kuid kõvasti parem. "Kolm" tuleb selle eest, et üks dialoog ûhe suunurga ikka kergitas.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Monkey`s Finger (1953)

Isaac Asimov
Everest (1953)

Isaac Asimov
The Pause (1954)

Isaac Asimov
Let`s Not (1954)

Isaac Asimov
Each an Explorer (1956)

Isaac Asimov
Blank! (1957)

Isaac Asimov
Does a Bee Care? (1957)

Isaac Asimov
Silly Asses (1958)


"Kolm" tuleb tänu (taas kord) esitatud mõttele, et iga mõistuslik tsivilisatsioon peab kiirkorras kosmoselennundusega tegelema hakkama.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Buy Jupiter! (1958)

Isaac Asimov
A Statue for Father (1959)

Isaac Asimov
Rain, Rain, Go Away (1959)

Isaac Asimov
Founding Father (1965)

Isaac Asimov
Exile to Hell (1968)

Isaac Asimov
Key Item (1968)

Isaac Asimov
The Proper Study (1968)

Isaac Asimov
2430 A.D. (1970)


Mis juhtub Maaga, kui praegune rohepoliitika lõpliku võidu saavutab... ja mis siis juhtub päris rohelistega...
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Greatest Asset (1972)

Philip Pullman
His Dark Materials II: The Subtle Knife (1997)


Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Take a Match (1972)

Isaac Asimov
Thiotimoline to the Stars (1973)

Isaac Asimov
Buy Jupiter and Other Stories (1975)

Isaac Asimov
Light Verse (1973)

Isaac Asimov
Darwinian Pool Room (1950)

Isaac Asimov
The Complete Robot (1982)

Jack Vance
Emphyrio (1969)


Emphyrio on ulmelugu hästi väikese satiirilise elemendiga. Peategelaseks on Ghyl, puunikerdusmeister Amiante poeg, kes kasvab üles planeedil nimega Halma millalgi täpsustamata tulevikukauguses. Kuigi eksisteerivad tähtedevahelised lennud, valitseb Halmal range pseudofeodaalne kord, millel on aga ka märkimisväärsed moodsa hoolekandeühiskonna tunnused.
 
See süsteem on üles seatud meelega, sest range keeld igasuguse tööstuse osas võimaldab käsitööliste gildidel arendada ja toota ülikõrgelt hinnatud tarbekunsti, mis on planeedi peamiseks ekspordi- ja tuluallikaks. Käsitöölistele on tagatud töö, elukohad, ühistransport ja sotsiaalhoolekanne, kuid kogu süsteem kuulub samas käputäiele aristokraatidele.
 
Ghyl tunneb süsteemi vastu seletamatut vastumeelsust. Teda inspireerib vana legend muistse kangelase Emphyrio kohta, kes olevat aastatuhandete eest tulnukate invasiooni peatanud ainult ausalt tõtt rääkides, kuigi ta pidi selle eest lõpuks oma eluga maksma.
 
Peale tema isa surma ühele üleastumisele järgnenud karistuse tõttu, süveneb vastumeelsuse tunne Ghylis veelgi. Koos mõne sõbraga kaaperdab ta ühe aristokraadi kosmoselaeva ning asub sellega teekonnale, kus ta saab teada vapustavaid asju oma planeedi sotsiaalmajandusliku süsteemi ja Emphyrio muistse legendi tegelikkuse kohta...
 
Selle raamatu lugemine oli natuke veider kogemus, kuna see jagunes päris selgelt kaheks osaks. Kõigepealt veedab see üsna pika aja jälgides Ghyli kasvamist, tema suhet isa ja sõpradega ning tutvustab selle kaudu põhjalikult planeedil eksisteerivat süsteemi. See on üsna aeglane ja detailne arenguromaani tüüpi kirjutis. Autoril on kindlasti väga annet selliste ulmeliste-anakronistlike maailmade kirjeldamise peale.
 
Kuid kui sellise rahuliku ajaveeretamisega on kulutatud umbes kaks kolmandikku raamatust, siis pööratakse lugu järsku kiiretempoliseks seikluseks. Tegevus, avastused ja paljastused järgnevad üksteisele ootamatu kiirusega, et jõuda lõpuks ka viimase pöördeni, mis kõik uude valgusesse seab.
 
See lahendus oli küll andekas ning tagasi vaadates oli see ka kenasti varasemalt ette antud info sisse ära peidetud. Siiski ei jäänud mulle lõpuks muljet heast tervikust. Esimene pool loost oli autori andekusest hoolimata veniv, teine pool aga selle taustal harjumatult kiire rahmeldamine. Lõpplahendus, kuigi andekas, seda ebakõla kompenseerida ei suutnud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
My Son, the Phycisist! (1962)

Sever Gansovski
Den gneva (1964)

Sergei Lukjanenko
Pojezd v Tjoplõi Krai (1993)

Tim Skorenko
Revanš (2008)

Kirill Benediktov
Tšudovištše (2012)

Andrei Tepljakov
Sosedi (2010)

Andrei Livadnõi
Povtornaja kolonizatsija (2001)

Aleksandr Batšilo
Nje nužnõ (2012)

Aleksandr Bushkov
I lovili tam zverei (1986)

Julia Ostapenko
Korolevskaja ohota (2006)

Juri Poguljai
Ekotsentr (2005)

Veiko Belials
Raevu päevad (2019)

Neal Asher
Prador Moon (2006)


Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles

Mann Loper
Kellest luuakse laule (2016)


Jälle üks meeldiv üllatus.

Selle teosega läks siis nii, et tellisin Eva käest mõne raamatu. Ja siis mõtlesin, et äkki võtaks midagi veel lisaks viimase viie aasta eesti ulmest. See raamat jäi sõelale ilma väga põhjalikku valikut tegemata. Põhimõtteliselt panin silmad kinni ja valisin huupi ühe.

Loperi ajalugu on kirjandusmaailmas selline ummamuudu - alguseks sai võistlusel auhinna "Meister ja õpipoiss" lühiloo eest, siis tuli postapokalüptiline esikromaan "Algus pärast lõppu" ning "Kellest luuakse laule" on tegelikult eelpoolmainitud lühijutu eellugu, romaanidest teine. Nagu ma olen aru saanud siis "Meister ja õpipoiss" arendab romaani edasi, tsiteerides loterii blogi: "Jutuvõistluse võidulugu on iseenesest raske pidada klassikaliseks looks või jutustuseks, pigem võiks siin avaldatud tekst olla peatükiks või kaheks romaani(sarja)st – Kohtumine ja Esimene Õppetund. Eks näis, kas autor jätkab selle idamaise hõnguga maailma loomist, igatahes on olemas korralik algus."

Ehk siis põmst võiks lühijuttu lugeda ajaliselt peale romaani. "Kellest luuakse laule" on Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse äramärgitud töö.

Kui poole sõnaga autori taustast rääkida siis tegemist on ajalooõpetajaga.

"Kellest luuakse laule" on oma olemuselt fantasy, on mainitud ka märksõna YA ehk siis "noortekas" - vaat' ei oska sõna võtta, las liigitamine jääb targematele.

Raamat on omamoodi segu siis maavillasest ugri-värgist, kus on kohanimed nagu Mustjala ning Haigrujärve, samal ajal on tegelased nimeliselt justkui pärit kusagilt tõusva päikese maalt. Näiteks Yuruki, Sisagi, Rakio ja Shisame. Ka raamatu sisu on mingi nurga alt "jaapanlik" - keiser sureb ning vallanduvad sisekonfliktid, lisaks on ka oht väljapoolt. On mitu hilisteismelist, kellel on kõigil oma keeruline taust ning kes kokkuvõttes peavad maailma rahu tooma. Tee rahuni on aga künklik, läbi tulelõõma ja laibamere, on sõprust, armastust, reetmist - noh, teate küll, kõik see "tavaline" värk. Samas on ristilipud ja õlekarva juuksed - võta nüüd kinni, mis maalastega on tegu. Raamatu alguses on ka tegevuspaiga kaart, mis ei tule kooliajast just eriti tuttav ette.

Jäin mõtlema, et kui palju on eesti ulmes üldse lohesid? Praegu nagu ei meenugi rohkem kui seesama raamat siin, kus nad on kenasti olemas ja vägagi olulised tegelased. Lisaks on üks äge halli"päine" tegelane nimega Tha - aga lugege parem ise.

Endale meeldis väga autori keelekasutus. On vist ütlemine, et keele olemusest saad tõeliselt aru alles siis kui sukeldud vandesõnade maailma. Loperi raamatus pole kindlasti mitte ropendamist, küll aga:

"Keiser Mukaishi kõige räbalama püksipaari nimel!"

"Pimeda kitse vasaku krimpsus muna päralt!"

"Keiser Mukaishi vasema kaetunud silmamuna nimel!"

Noh ja neid näiteid on veel. Bergi läbiv "härjasitt" ja Weinbergi "saast" on paar näidet, kus äkki oleks saanud natuke värvikamalt läheneda. Loper sõidab selles punktis mõlemist kõrgelt-kõrgelt lohega üle.

Kui midagi raamatule ette heita siis on ta kohati üsna lihtne (äkki siit ka YA märk). Asjad lihtsalt juhtuvad, lisaks kuna selle kolmesaja lehe peale on neli peategelast siis ei jõuta kellegagi väga süvitsi ega detailseks minna. Kui aus olla siis mul alguses oligi natuke raske lugeda kuna erinevad "hiina" nimed vilkusid silme ees, vaatenurgad vaheldusid ja ei suunud järge pidada, et kes nüüd on kes. Aga kusagil esimese kolmandikuga hakkas pilt selgemaks minema ning edasi läks mu jaoks kogu masinavärk käima. Selline hoogne seiklusjutt, polnud kuidagi eriti teravalt või detailselt vägivaldne kuigi eks konflikte ikka mõõga ja vibuga laiendati.

Teisalt kui oleks tegelaskujude puhul autor läinud rohkem detaili ja tausta üles joonistanud, siis oleks saanud ilmselt pea tuhandelehelise tellise. Seda ka nagu ei tahaks...

Loper pole mu silmis küll nii hea loojutustaja kui näiteks Weinberg aga oli mõnus lugeda ning kui tulevikus samalt autorilt midagi muud näppu jääb siis võiks lugeda küll. Võib-olla mitte kohe - aga millalgi kindlasti.

Mu jutt tuli kuidagi hüplik. Kokkuvõtvalt - raamat meeldis kokkuvõttes. Sisu poolest ei ole midagi põrutavalt uut, samas hästi kirjutatud ja omade huvitavate kiiksudega (germaani ja idamaade segu, üsna tihti huvitava keelekasutusega).

Teksti loeti eesti keeles

Karel Capek
R.U.R. Rossum`s Universal Robots (1920)


R.U.R. on näidendi vormis ulmelugu roboti-apokalüpsisest. Näidendi peategelaseks on Helena, täpselt nimetamata riigi presidendi idealistlik tütar. Loo alguses saabub ta saarele, kus asub maailma võimsaima ettevõtte, "Rossumi Universaalsed Robotid" peakorter ja tootmiskeskus. Tema eesmärgiks on robotite ajaloo kohta rohkem teada saada ning võimalusel algatada robotite vabastusliikumine. Kohapeal armub ta aga ettevõtte peajuhti Domaini ja otsustab sinna jääda.
 
Kümme aastat pärast loo algust on muutused maailmas toimunud peadpööritava kiirusega. Lisaks töölisrobotitele on nõudluse tõttu mingil hetkel hakatud tootma ka sõjaroboteid. Lisaks on uuemad robotimudelid hakanud tundma vastumeelsust ebaefektiivsetelt inimestelt käskude saamise osas. Lõpuks, kui need uuemad mudelid revolutsiooni välja kuulutavad, hävitatakse kõik inimesed ülikiiresti. Kuid selle hävingu käigus läheb kaduma robotite loomise salajane meetod...
 
Tegemist on üsna lihtsa ja lühikese lugemisvaraga. Ajalooliselt on muidugi märkimisväärne, et selline vägagi moodne idee juba sada aastat tagasi nii põhjalikult välja kujundati. Lisaks on tegu just selle teosega, mis leiutas ja populariseeris sõna "robot" - kuigi näidendis on tegu tänapäevases mõistes pigem kloonide või androididega (bioloogilised, mitte mehhaanilised tehisinimesed).
 
Positiivse poole pealt võib veel välja tuua Čapeki dialoogid, mis on tihti andekalt iroonilised. Samuti on loodud õhustikus tunda väga ehtsat 20nda sajandi alguse Saksa ekspressionismi / Itaalia futurismi tulevikuvaadet (tänapäevaks küll pigem retro-tulevik). See tuletab meelde, et sarnast maailmakujundust kasutavaid kaasaegseid diiselpunk-tüüpi lugusid võiks rohkem olla.
 
Kahjuks aga on tegelaste osa selle loo kõige nõrgem pool. Praktiliselt kõik sellest käputäiest inimtegelastest, kes sellel saarel ettevõtte juhtimisega tegelevad, on hullu professori tüüpi veidrikud, kes üksteisest üsna vähe erinevad ja kelle saamatus mingil hetkel enam isegi koomiline ei ole. Peategelase Helena käitumine on ka algusest lõpuni üsna arusaamatu, kõige enam veel tema armumise ja abielu osa. See segab lugemist ikka tunduvalt, kuigi tekst on alla saja lehekülje ning hõredas näidendikirjavormis veel pealegi.
 
Üldiselt arvan ma, et seda teost tasub lugeda eelkõige siis, kui on olemas põhimõtteline huvi niisuguste temaatiliste alustekstide vastu. Visioon on siin ikkagi muljetavaldav ja näpuotsaga Tšehhi huumorit on ka abiks. Samas ei maksa oodata, et tegemist oleks mingi erilise unustatud pärliga. Praeguse pilguga vaadates on see kokkuvõttes pigem nõrgavõitu.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Juhan Nurme
Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte (1976)


Kogumik nõukogude ulmejuttudest. Ilmus samal aastal kui anglo-ameerika kirjanike ulmelugude kogumik "Lilled Algernonile". Kusjuures ma olen enda elu jooksul ikka natuke lugenud, ulmet kah - aga vaat' Diogenese kogumikust sain teadlikuks alles sel aasta. Nagu tegelikult ka. Olen paadunud ulmefännide pahameele ära teeninud, karistuseks palun mind "Hyperioni" raamatutega loopida (jah, need on ka lugemata).

Lugemise ajal tundus mõni jutt justkui kaugelt, aimatavalt tuttav aga ma olen päris kindel, et vähemalt seda köidet pole ma kindlasti varem käes hoidnud. Äkki on kunagi "Horisondis" või "Nooruses" äkki ilmunud...? Või siis on mingitsorti olemus ja meelsus siit ja sealt oma ajastu pitsriga ning seetõttu tekib kaude äratundmisrõõm.

Teate, väga mõnus ja huvitav oli lugeda. Enamuste juttude olemus on selline leebe ja sujuv, pole teravaid nurki, karme konflikte ning verepulma. Ühtepidi on tore, et tänapäeval saab kirjutada laiemas spektris aga teistpidi kiputakse minu arvates natuke liiga tihti äärmustesse laskuma. Kõnealuses jutukogus on tegelikult ka väga tõsiseid ja karme käänakuid aga vorm on... selline mõistlik, noh.

Kui rääkida üleüldisest kvaliteedist siis see on jälle selline kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annavad. Sama oli siis näiteks Nenoneni jutukoguga "Noitarovio". Algusepoole oli järjest väga häid jutte aga viimased kolm kiskusid igavaks või mu silmis suisa juraks. Eriti just "Pimedus mere taga" (mis pole põmst mitte ulme aga see pole tähtis), kus oli lühivormi pandud jube palju sisu, meeletult tegelasi ja kõigil olid minu silmis täiest suvalised nimed. Laastukogu "Pseudoajaloolised pajatused" nõuab lugejalt väga palju kuna autor on võtnud ajaloolised kuulsused ja näidanud neid natuke teise nurga alt. Idee pole paha aga teostus ajas haigutama, ei olnud mu tassike teed.

Aga las need kehvemad isendid olla, siinsamas kõrval on kasvõi võrratu "Krabisaar", kus tee põrgusse on heade ideedega sillutatud. Või "Tagasihoidlik geenius", mis enda muhedas ja vaikses ühiskonnakriitikas oli lummavalt kaasahaarav. Avalugu, "Intelligentsi proov", mis on väga korralik kosmoseaaria. Võinoh, kohtumine võõral planeedil veel võõrama eluvormiga. Igalpool on sellist ehedat vene kirjandust koos mingi huvitava vimkaga, vägev värk.

Raamatus on tunda ka ajastu tuuleiile, küll mitte punast karva aga moraliseerimist jagub. Ennast see küll ei seganud, ajalugu on ajalugu ning seda ümber ei kirjuta (kuigi viimasel ajal seda ikka üritatakse).

Vajusin poole lugemise peal mõttesse, et äkki ei peaks lugema nö. reaalajas. Sest tegelikult on hea lasta raamatutel settida, teiste lugemiskogemustel koguneda ning siis langetada otsus, et kas lugeda või mitte. Samas muidugi kui ei loe värsket kraami siis algul ei kirjastata ja hiljem ka ei kirjutata enam kuna viide on liiga pikk. Keeruline lugu. Igaljuhul endal kipub lugemisvara olema üsna uus, soojenduseks vast piisab kui lugeda vahepeal ka mõnevõrra vanemaid raamatuid. Igaljuhul hetkel ongi plaan lugeda venelasi edasi, mitte siis hullult vanu aga ka mitte sel sajandil ilmunuid.
Teksti loeti eesti keeles

Roman Podolnõi
Ne nado razbrassõvatsja... (1970)

Liu Cixin
Santi (2007)


Käesoleval aastal Eesti Raamatu poolt avaldatud "Kolme keha probleemi" tõlge on minu teada esimene Hiina autori ulmeteos maakeeles pärast 1972. aastal ilmunud Lao She "Kassilinna saatuse" tõlget ehk siis viimase 47 aasta vältel. Kui Lao (kelle nime mainitakse ka "Kolme keha probleemi" esimeses peatükis seoses tema traagilise saatusega Kultuurirevolutsiooni päevil) romaani võib pidada ka sotsiaalseks allegooriaks ulmevormis, siis Liu loomingu puhul on vaieldamatult tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga... seega võib ehk öelda, et aastal 2019 sai Hiina ulme eestindamine õieti alguse. Vähemalt "Kolme keha" triloogia peaks eesti keeles ka täielikult ilmuma, sest käesoleva romaani järjed on Eesti Raamatu kirjastusplaanides ette nähtud aastateks 2020 ja 2021. 
"Kolme keha probleem" pole mu esimene loetud Liu raamat, käesoleval aastal lugesin ka ta ingliskeelset jutukogu "The Wandering Earth". Võrreldes tolle kogumiku lühijuttude keskmise tasemega jätab "Kolme keha probleem" küpsema ja viimistletuma mulje, mõnedes Liu nõrgemates lühijuttudes silmatorganud plakatlikkust ega moraliseerimist siin pole. Autorile iseloomulikud lemmikteemad (kontakt tulnukatega, kosmiliste mõõtmetega katastroofid ja tsivilisatsioonide katsed nende kiuste ellu jääda jne) tulid ta varemloetud lühijuttudest tuttavad ette. Nagu ka asjaolu, et Liu suudab ingliskeelses ulmes ammust ajast läbikirjutatud teemadel kirjutada värskel, kargel ja omapärasel moel.
Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Hea ja mõtlemapanev romaan, kus (lähi)ajalooline taust on oskuslikult põimitud ulmega. Kohati meenutas sündmustiku areng isegi kõhedavõitu õuduslugu (too müstiline taimer!) ent lõpuks sai toimuv mõistagi teaduslikult põhjendatud seletuse. "Kolme keha probleemi" võib võtta ka kui lugu valel ajal ja vales kohas sündinud andeka inimese kannatustest, mis ta kokkuvõttes kibestavad ning inimkonna reeturiks muudavad.     
Teksti loeti eesti keeles

Dmitri Bilenkin
Proverka na razumnost (1972)


Tahaksin panna hindeks 4,5 (sest "miski jäi puudu", nagu mitmed eelarvustajad on ammu juba öelnud), aga ei saa. Seetõttu otsustas hinde masin, mis võitis sõja.
Teksti loeti eesti keeles

Sergei Žemaitis
Artakserks (1971)

Kir Bulõtšov
Võbor (1971)

Andrei Dmitruk
Samson-dvenatsat (1971)

Vjatšeslav Morotško
«Mojo imja vam izvestno» (1972)

Juri Nikitin
Fonar Diogena (1972)


Vanasti oleksin kõrgema hinde pannud, kuid nüüd tundus lugu sinna kohustusliku sallivuse suunda minevat.
Pealkiri on muidugi asjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski
Fialka (1966)


Mulle tundub, et see on lastele kirjutatud. Kuidagi liiga lihtsustatud... pealegi sosistab alateadvus, et midagi säärast oled juba varem lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Kiira Sošinskaja
Bedolaga (1966)


Ladus ja lõbus (kuigi ehk vene korda mitte näinud inimestele ei pruugi kõik kohale jõuda); terake kurbust kah maitsestamiseks... Väga hea kraam!
Igatahes looduskaitse propageerimiseks suurusjärk parem kui näiteks samas kogumikus ilmunud "Kannike".
Teksti loeti eesti keeles

Vadim Šefner
Skromnõi geni (1963)

Aleksandr Šalimov
Triumf meditsinõ (1972)

Aleksandr Kolpakov
Tam, za Morem Mraka: Istoriko-geografitšeskaja fantazija (1971)


Kuuldes-lugedes pealkirja "Pimeduse mere taga" süttib minus lambike "Poul Anderson". Siis on väike paus ja seejärel hakkavad mingid hammasrattad liikuma umbes sel viisil: "kus see lugu eesti keeles ilmuski ... ahah, "Diogenese laternas"... (uus paus) ... odot, aga mida Andersonil sellesse kogumikku asja oli?...", ja lõpuks jõuab kohale, et "The Longest Voyage" ja "The Man Who Came Early" on mind niivõrd mõjutanud.
Kuid mis sellest, kirjutatud on haaravalt. Siiski mitte nii, nagu ülalmainitud lood, ja sellepärast tuleb "neli". Kui tegu ikka on ulmega...
Teksti loeti eesti keeles

Igor Rossohhovatski
Drevni retsept (1969)


Sihuke "tagasi looduse juurde" ei ole mind vastikut tehnokraati kunagi veedelnud ja tänapäeval, kui igas't ebateaduslikku jama tuleb uksest ja aknast nii et vähe pole, läheb hindest üks pall alla.
Jah, olgu, lõpuks üritatakse asjale "teaduslik seletus" anda, kuid see mind leebuma ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Juhan Nurme
Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte (1976)


Olles üksikute juttude kallal vähem või rohkem vigisenud, ei saa ma kogu raamatule alla "viie" panna, sest ta mõjus mulle tol 76. aastal (mõõtmistäpsuse piires) sama kõvasti nagu "Lilled Algernonile".
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Perpendikulaarne maailm (2010)


Kir Bulõtšov "Perpendikulaarne maailm", tõlkinud Arvi Nikkarev, Skarabeus 2010, 279 lk
-----
Kirjastus Skarabeus on ühe mehe tahtmine ja vägi. Ehk siis Arvi Nikkarev suures osas ise koostab, tõlgib, toimetab, annab välja. Niipalju kui ma olen ise selle kirjastuse kätetööga kokku puutunud siis annab Nikkarev välja selliseid asju, ilma milleta oleks eestikeelne ulmeruum kõvasti vaesem. Suur rõhk on vene autoritel, samas on ka soome päritoluga jutukogumikke ning mitmeid ingliskeelseid autoreid. Rõhk on jutukogudel (pea pooled) ning neid on nii antoloogiatena kui ka ühe autori kirjutisi koondavate tükkidena. Praeguseks suletud kodulehel oli kunagi kirjas nii: "Kirjastus "SKARABEUS" püüab avaldada ulmekirjandust, mida suuremad kirjastused ilmselt ei avaldaks." Mis on täitsa tõsi, kuigi arvestades, et suur osa ulmest on niigi nišivärk siis Nikkarev on omakorda veel eriti ummamuudu nomaad. Edgar Allan Poe "Novelle" järelsõnas on umbes selline jutt, et Poe on nagu orbiidita planeet, ilma milleta oleks meie päikesesüsteem oluliselt vaesem. Vot, Skarabeus on samasugune nähtus.
 
Vägev värk, et üks mees niimoodi oskab, tahab, viitsib ja teeb.
 
Kui korraks minna kujunduse maailma siis Skarabeuse raamatud on kahtlemata kummalised (ning selles osas kasutab Arvi teiste inimeste abi). Kasvõi seesama tuletab meelde nõukaaegseid - ja see pole üldsegi mitte paha! Ka selles punktis on jällegi tegu kindla orbiidita planeediga.
 
Raamat koondab kolme lühiromaani, "Mäekuru", "Perpendikulaarne maailm" ja "Tõrge-67". 
 
"Mäekuru" tegevus toimub külmal võõral planeedil, kuhu tähelaev "Poolus" on õnnetuse tagajärjel sattunud. Laev jäetakse mägedesse ning inimesed põgenevad allapoole, kus kliima on natuke sobivam. Lühiromaan hakkabki peale kümmekond aastat peale õnnetust, kus vaikselt hakkab miniühiskond muutuma sest lapsena laevahukust pääsenud on nüüdseks teismelised, kes asuvad omakorda maailma avastama. Jutu sisu ja point ongi see, et kas (taand)areneda ja kohaneda vähe turvalisemas tasandikukeskkonnas või üritada minna laeva juurde lootuses, et sealt leiab vastuseid ning saab äkki midagi ette võtta peale vaikse tiksumise.
 
Lühiromaani täiesti eraldi mõõde on keskkond, kus loodus on inimese jaoks äärmiselt vaenulik ja karm. Üldse on jutu olemus nukker ja lohutu - mis emotsioonina on muidugi rusuv aga kirjanduslikult on lummav, väärtkirjandus selle sõna kõige paremas mõttes.
 
"Perpendikulaarne maailm" on hoopis teistsugune. Tegevus toimub nõuka-ajal, linnas Veliki Gusljar (kaardi pealt seda ei leia). Tegu on poliitilise pila, farsiga kus päratu liiklusmagistraali loomiseks minnakse paralleeluniversumisse (või perpendikulaaruniversumisse?) antigravitatsiooniseadet hankima. See lugu on pigem argisem, eriti kui olla nõuka-ajal elanud ja mäletada kõike seda jama. Antud romaan keskendubki sellele, kuidas samad inimesed võivad erineva taustsüsteemi puhul täiesti perpendikulaarseid otsuseid teha.
 
"Tõrge-67" on alternatiivajalugu. Päriselus oli aasta 1967 täis "50 aastat on möödas Oktoobrirevolutsioonist" hullust, muuhulgas taaslavastati teatraalselt tünnak Talvepaleele. Bulõtšov kirjutas aastal 1968 oma versiooni juhtunust, kus lavastus läheb üle hoopis päris rünnakuks, lendavad kuulid ja mürsud ning Talvepalee rüüstataksegi ära.
 
Lühiromaanis oli üks lahe äratundmiskoht (lk 227):
 
-----
Jarho rapsis vihmapiisad maha ja läitis suitsu, varjates leeki tuule eest laiade peopesadega.
"Pistke pakk taskusse," ütles Lenin. "Kes siis viiskümmend aastat tagasi "Belamori" suitsetas."
"Meid ei filmita," ütles Jarho. Nüüd rääkis ta ilma eesti aksendita. "Nad sõitsid vaksali juurde. Kohe algab seal lahing."
-----
 
Endale meeldisidki romaanid just niimoodi paiknemise järjekorras. "Mäekuru" on lummavalt hea, "Perpendikulaarne maailm" on äkki õrnalt-õrnalt lahjem (kusjuures endale tuli millegipärast Half-Life 2 arvutimäng pidevalt silme ette) aga ikka väga kobe. "Tõrge-67" oli sutsu liialt ära killustunud mu jaoks ning jäi lühikeseks. Aga samas ta istus ja meeldis ikka, kuigi ilmselt ilma ajalugu tundmata on see täiesti "meh?" pala.
 
Jälle üks kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annaksid. Siin raamatus on selline eriline hõng ja olemus, tuttavlik ja samas tundmatult põnev. Veelkord - Arvi Nikkarev teeb äärmiselt head tööd, müts maha ja kraaps.
 
Raamatu lõpus  on suurepärane autori ja loomingu tutvustus, autoriteks on  Kirill Ratnikov ning  Mihhail Manakov.
Teksti loeti eesti keeles

Dave Hutchinson
The Return of the Incredible Exploding Man (2019)


Mulle meeldivad Hutchinsoni romaanide algused. Neis on midagi sarnast, olgu tegevusajaks siis nn kaasaeg (The Villages), kümnekonna aasta kaugune tulevik nagu jutuks tulevas uskumatu plahvatava mehe naasmises, mõnekümne aasta kaugusel nagu Euroopa sari või hoopis katastroofijärgses maailmas (Shelter).Kõigis neis on üsna vähe ulmelisi elemente: võibolla mõni elu lihtsamaks tegev vidin, võibolla meenutatakse mõnda kummalist ajaloosündmust, aga üldiselt on lugejal sellesse maailma lihtne sisse elada, sest see tundub tuttavana. Ja loomulikult kirjeldatakse sündmusi peategelase vaatekohast, nii et lugeja teab toimuvast just niisama palju - õigemini küll vähe - kui kangelanegi. Seega on kõik just nagu elus. Vähehaaval hakkavad selles tuttavana tunduvas maailmas toimuma imelikud asjad. Esialgu lihtsalt vihjed, et kõik pole päris nii, nagu oleks võinud arvata. Ja jällegi, peategelasel võivad olla küll aimused, aga ei mingit selget pilti sellest, mis värk siis on. Kui ma nimetasin romaanide algusi, siis mahuliselt võib see olla tubli kaks kolmandikku romaanist, ma mõõtma ei hakanud. Siis käib pauk.
 
Lõpud enam nii köitvad ei ole. Paugust tekkinud lained sumbuvad vähehaaval, mõned on midagi võitnud, mõned kaotanud, mõned otsa saanud. Elu läheb jälle peaaegu vanaviisi edasi, ent natuke teises rööpas. Pole isegi päris kindel, et lugeja oleks teada saanud, mis pauk siis käis ja miks. Hutchinsonilt pole mõtet oodata lõpulehekülgede üllatavaid pöördeid ja dramaatikat, rääkimata siis maailma päästmisest või muidu õnnelikust lõpust.
 
Antud juhul on peategelaseks allakäinud vabakutseline teadusajakirjanik Alex Dolan. (Mõtlesin kogu lugemise aja, mis on tal tegemist tuntud meemipart Dolanigam, aga ei mõelnudki välja.) Allakäik pole isegi otseselt tema viga, kogu trükiajakirjandus käib alla, eriti veel selline, mis püüab millestki keerulisemast kirjutada. Nii - kui Alex end ühel päeval uimasena postkasti juurde veab, leiab ta endale üllatuseks suure hulga kirju firmadelt, kes tänavad teda oma arvete viimaks ära maksmise eest. Ja veel ühe kirja, mis ütleb, et helista, tahaks sulle tööd pakkuda, ja et muuhulgas maksin su arved ära.
 
Noorepoolne teadushuviline miljardär - miskipärast kujutasin selles rollis ette Ashton Kutcherit - on ära ostnud ühe Idaho maakonna ja veel tükke naabermaakondadest, ning rajanud sinna asjanduse, mille kõrval praegune suur osakeste põrguti on väike mänguasi. Elanikud olid meelsasti nõus maid müüma, sest põllumajandus oli seal täiesti tulutu ettevõtmine. Maksimalistist miljardär lasi ehitada hulga maju teadlaste ja tehnikute jaoks, keda oli vaja umbes viistuhat ühikut, siis paistsid vanad majad kuidagi inetud ning need lõhuti maha ja ehitati uued asemele. Nii pole linnakeses ühtegi hoonet, mis oleks vanem kui viis aastat. Alex kutsutakse kohale selleks, et ta käsilolevast projektist artikleid kirjutaks ja lõpuks ka selle ajaloost raamatu kokku paneks. Kuulujuttude kohaselt tahab miljardär oma põrgutiga leida gravitatsiooniosakesi - no et kui valgus on nagu laine ja nagu osake, siis peaks ju gravitatsiooniga sama lugu olema. Aga kuna vahel käib tööde arenguga tutvumas asepresident ja kõrgeid sõjaväelasi, siis tundub, et tegemist pole läbinisti erakapitalile tugineva projektiga. Alex muidugi puikleb kergelt vastu, aga erialane töö, korrapärane palk ja kena majake kaaluvad kõik kahtlused üles. Idüllilist kohanemist segavad mõned veidrused - maja eelmised elanikud on kuidagi väga äkitselt lahkunud, jättes maha asju, mida inimesed kolides tavaliselt kaasa võtavad; vahel keegi koputab, aga lingist kinni võttes saab elektrilöögi ning ukse taga pole kedagi; siin-seal võib järsku täiesti tühja koha peal märgata staatilist sädelust, mis meenutab inimfiguuri. Ning millaski naelutab keegi AleXi ukse kõrvale pesukaru.
 
Viimaks saab põrguti valmis ja lülitatakse sisse. Nagu öeldud, pole lõpud Hutchinsoni kõige tugevam külg.
Teksti loeti inglise keeles