x
Päringule {"kuu"=>"11", "aasta"=>"2019", "captures"=>[]} saadi 92 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Philip Pullman
His Dark Materials III: The Amber Spyglass (2000)

H. G. Wells
The First Men in the Moon (1901)


Juba käes on lahe hoida esimese Eesti riigi aegset isendit. Keerad lehti ja mõtled, et 90 aastat tagasi on mingid inimesed selle raamatuga vaeva näinud. Tollal oli ju raamatu loomine (köitmine, trükkimine, lõikamine ja muu selline füüsiline pool) hoopis teistsugune. Mitmed käed on selle raamatu nimel tööd teinud.

Taustaks - raamat ilmus esimest korda aastatel 1900-1901 inglise ajakirjas The Strand Magazine. Seal ilmus nii lühijutte kui igasuguseid üldisemaid artikleid, muudest autoritest saab välja tuua näiteks sir Arthur Conan Doyle (Sherlock Holmesi lühijutud), Agatha Christie, Rudyard Kipling ja Georges Simenon.

Inglismaal leiutab mees nimega Cavor aine nimega kavoriit. Kavoriit neutraliseerib gravitatsiooni seega ehitab leiutaja koos sõber Bedfordiga kerakujulise masina, millega siis võetakse ette reis Kuu peale. Kuu peal on atmosfäär inimesele sobiv, on mitmeid taimi ning muuhulgas elavad seal seleniidid, umbes inimsuurused... no ütleme, et putukad, täpsemalt sipelgad. Esmakontakt nendega on kehvavõitu, inimesed võetakse vangi. Neil õnnestub küll põgeneda, mingil hetkel mehed lähevad teineteisest lahku ning Bedfordil õnnestub maa peale tagasi pääseda. Raamatu tagumises pooles selgub, et Cavor jäi ka siiski ellu, Kuult Maa suunas saadetud teated kirjeldavadki paremini seleniitide elu-olu.

Kui vaadata sisu tehniliselt poolelt siis praeguseks teame me märksa paremini, mis toimub kuu peal, samuti on tehnika meeletult edasi arenenud. Seega tänapäevaste teadmiste juures on gravitatsiooni varjestamine ja muu tehniline pool... noh, ütleme, et paremini läbi uuritud ja selgemad. Aga tollal oligi see raamat üks paljudest teooriatest, täpsema info saamiseni läks veel aega.

Tõlge ja keelekasutus on hoopis midagi muud kui tänapäeval. Mõned ägedad näited:

"Ma tulin voodist välja ja kõndisin ümberringi. Ma istusin aknale ja vaatasin ainiti maailmaruumi mõõtmatusse. Tähtede vahel on tühjus, mõõtmatu pimedus! Ma katsusin meele tuletada katkendilisi teadmisi astronoomiast, mis olin omandanud oma ebaregulaarse lugemisega, kuid see oli kõik liiga udune, et et anda vähimatki ettekujutust asjadest, mis meid võisid oodata. Lõpuks läksin ma tagasi voodi ja saavutasin mõned silmapilgud und - õigem mõned silmapilgud painajalikku poolund, mille kestusel ma kukkusin ja kukkusin alatasa ilmaruumi põhjatusse."
(lk 62)

"Ma ei karjatanud ega teinud ehmunud liigutusi, kuid siiski valdas mind hirm, Oli kui oleks mind mingi asi kinni hoidnud ja õhku tõstnud - mingi asi, millest ei teadnud mitte, mis see on. Lihtne käega klaasi külge puudutamine pani mind liikuma. Ma sain aru, mis oli juhtunud, kuid see ei takistanud mind hirmu tundmast. Me olime ära lõigatud kõigest väljaspoolsest külgetõmbetungist, ainult teotses meie kera sees olevate asjade eneste külgetõmbe tung. Järelikult, kõik asjad, mis ei olnud kinnitatud klaasi külge, kukkusid - meie massi kergust arvesse võttes - aegapidi meie oma väikese maailma raskuskeskpunkti poole, mis näis olevat kusagil kera tsentrumi lähiduses, kuid ennem minule ligemal kui Cavor'ile, minu suurema raskuse tõttu"
(lk 71)

""Üsna pea," ütlesin mina, "on need taimed sama kõrged kui meie. Oletage, oletage lõpuks - on see kindel? Kuidas teate teie, et see aine on õhk? Ta võib olla lämmastik - ta võib olla isegi süsihapu gaas.""
(lk 105)

Äärmiselt äge raamat, mis on mõnes mõttes küll praeguseks vananenud aga eriti just ajaloolise märgina on ta kuldaväärt. Endal on jube hea meel, et ta avastasin, seda enam, et Wells meeldib endale juba ammust ajast. Veel nädal tagasi ei teadnudki, et selline raamat on eesti keeles ilmunud - taaskord oli siinsamas FB's Ulmeturg see koht, mis maailma avardas.
Teksti loeti eesti keeles

Ward Moore
Bring the Jubilee (1953)


Bring the Jubilee on alternatiivajalugu, väikese SF elemendiga. Ajalugu muutub 1863. aastal, kui Ühendriikide kodusõjas õnnestub Konföderatsiooni vägedel Gettysburgi lahingus saavutada täielik võit. Pärast seda on kindral Leel võimalik oma plaan Pennsylvania sõjakäigust ellu viia. Lõuna väed võtavad kõigepealt Washingtoni linna piiramisrõngasse ning umbes aasta aega hiljem purustavad nad lisaks veel Philadelphia all Uniooni viimased armeed, võites sellega sõja.
 
Jutustuse tegevus toimub aga peaaegu sada aastat hiljem, ning seda esitatakse meile peategelase Hodge McCormic Backmakeri mälestuste kaudu. Vahepealse ajaga on Konföderatsioon viinud täide oma unistuse Lõunapoolsest strateegiast ning kiskunud Hispaania impeeriumilt enda kätte enamuse Kesk- ja Lõuna-Ameerika rikastest kolooniatest, tõustes sellega maailma suurvõimuks. Unioon aga on neile osaks saanud hävitustöö ja rahulepingu karmide tingimuste tõttu jäänud kiduma ning seal lokkab uskumatu viletsus.
 
Peategelane on pärit maapiirkonna kehvikute perest, kuid loomupärase andekuse ja intelligentsi toel töötab ta end üles, tõustes lõpuks tunnustatud ajaloolaseks, kelle uurimisobjektiks on Lõuna Vabadussõda (nagu seda selles maailmas nimetatakse). Kuna rahapuudus kummitab Unioonis aga ka parimaid teadlasi, haarab ta kinni võimalusest töötada ekstsentrilise Lõuna miljonäri heaks, kes võimaldab erinevatel suurepärastel teadlastel ühes rahulikus maakohas uurimistööle keskenduda. Huvitaval kombel töötab seal aga ka selle miljonäri geniaalne pojatütar, kelle uurimisobjektiks on temporaalne füüsika...
 
Ma pean ütlema, et sellel raamatul on päris palju märkimisväärseid tugevusi. Esimene pool raamatust on peategelase kujunemislugu, mis liigub üsna aeglaselt, kuid kasutab niimoodi tekkivat aega väga osavalt selleks, et tutvustada lugejale üsna teistsugust maailma ja ajalugu.
 
Unioonis on nimelt kaotusekibeduse ja viletsuse tõttu peale kasvanud veel hullem rassism kui Konföderatsioonis. Sealne poliitika on jagatud üdini korrumpeerunud elitistidest Viigide ja rahvamasside madalamatel tunnetel mängivate Populistide vahel ning tegutsevad äärmusrahvuslastest terroristid. Rahvusvahelisel areenil, mille seisu loo taustal lühidalt kuid põnevalt kujutatakse, ollakse samuti vaid tühiseks mängukanniks suurriikide käes.
 
Mis mulle veel meeldis, oli selle maailma ajaloolaste omavahelised vaidlused, mis peategelase teadustööga seoses ära tuuakse. Nimelt eksisteerib täielik konsensus, et Konföderatsiooni võit oli algusest peale vältimatu. Sellisele sündmuste post factum ratsionaliseerimisele vastuseks on meil hästi komponeeritud lõpplahenduse juures võimalik ka näha, kui väikestest asjadest saatus sõltuda võis.
 
Küll aga on mul vaja ära tuua üks suurem miinus loo teisest poolest, mis toimub peamiselt teadlaste eraldatud kommuunis. Siin püüab autor nimetatud geniaalsest füüsikust huvitavat tegelast arendada, kuid keerab selle hullu teadlase ja armukadeda naise stampidega parajaks karikatuuriks. Lisaks tuuakse sisse mitte ainult armulugu vaid absoluutselt ebavajalik armukolmnurk. See tähendab, et eelviimase neljandiku lugemine oli vahepeal üsna piinarikas tegevus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Rachel Pollack
The Queen of Eyes (2013)


Jack Shade on New Yorgist elav Rändur, kellel on kohustus aidata igat maagilise maailma tegelast, kes tuleb tema juurde tema visiitkaardiga. Ühel päeval tuleb Sarah Strand, kelle ema, väga võimas "Silmade kuninganna", on kaotsi läinud. Et selline Jim Dresdeni tüüpi lugu.
 
Mul ei ole mingit ürgviha urban fantasy žanri vastu, aga seda on lihtsalt liiga palju ja need lood kipuvad äravahetamiseni sarnased olema. Teine nende häda on see, et nad jäävad meelelahutuseks ja mingit tummist tuuma, mis mõtlemisainet pakuks, neis ei ole.
 
Ei ole ka "The Queen of Eyes´i" nimelises jutustuses, aga vähemalt žanrist tulenevaid piiranguid arvestades on tegemist täitsa kobeda tükiga. Fantastilised tegelased olid huvitavamad kui tavalised vampiirid-libahundid. Lugu oli üllatavate, kuigi mõneti ebausutavate pööretega. Aga ma väga kahtlen, kas ma kuu aja pärast suudaks sellest midagi meenutada.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
A Boy`s Best Friend (1975)

Isaac Asimov
The Bicentennial Man (1976)

Isaac Asimov
—That Thou Art Mindful of Him! (1974)


Kakssada aastat pärast U.S. Robotsi asutamist tahetakse firma kinni panna. Teadusdirektor võtab selle vastu kõikvõimalikud meetmed, kuid lõpptulemus on ootamatu.
Asimov selgitab siin ka, miks kolme seadusega roboteid ei saa harilike inimeste sekka lahti lasta.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Feminine Intuition (1969)


Veel üks Susan Calvini jutt. Kuigi mitte ainult, tema on juba pensionil...
Juhtub midagi, mille tõenäosus on imeväike, nullilähedane. Kuid mitte null. Nimelt tabab meteoriit lennukit ja kõik selles viibinud saavad muidugi surma. Piloot. U.S. Robotsi uus ülem-robopsühholoog Madarian. Ja robot JN-5 ehk Jane, esimene funktsioneeriv "intuitiivne" robot, kes on just teinud jube tähtsa avastuse.
Susan Calvin kutsutakse appi ja eks ta jama lahendabki.
Kõrvalmõttena märgitakse, et teist lihtsamat või vähem prestiižset tööd tegeval inimesel on üldiselt rääkides sama hea aju kui teil, mida võiksid tähele panna nii (eriti vasakpoolsed) poliitikud kui igasugu pii-arštšikud.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Risk (1955)


"Little Lost Roboti" ja "Escape-i" vahele kirjutatud jutt Hüperbaasi elust, kus kohtame taas noorhärra Blacki, kes seekord aga on enam-vähem peategelane. Muidugi Susan Calvini kõrval. Ja et siin pole juttu niivõrd robotitest kui nende ja inimeste suhetest, tasub meenutada, et Stephen Byerley ütles kord dr. Calvinile: "Näete, te olete ka inimeste psühholoog".
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Galley Slave (1957)


U.S. Robots on kohtusse kaevatud. Selgub, et nad (Lanningu isikus) on ühte ülikooli andnud ühe roboti, kes oskab igasugu musta vaimset tööd -- loeb korrektuuri, joonistab graafikuid jpm., ning teeb seda veatult. Kuni...
Jama likvideerimisel töötavad koos U.S. Robotsi kaitsja ja Susan Calvin.
Ahjah, üks kõrvalmõte on siin, et juhuslike teadmisetükkidega ei maksa väga kõrgele hüppama hakata.
 
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Lenny (1958)


Ühe LNE-seeria roboti valmistamisel läheb midagi vussi, kuid Susan Calvin leiab sellise masina tundmaõppimise väga huvitava olevat ... ja leiab veel midagi väga tähtsat. Les femmes...
Ka meenutas jutt mulle pisut "Professioni".
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
First Law (1956)

Isaac Asimov
The Tercentenary Incident (1976)


Variatsioonid Asimovi ühe märksa vanema loo teemadel. Ehk tegelikkusele lähemal, kuid mitte nii haarav.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Mirror Image (1972)


Elijah Bailey poole pöördub vana partner R. Daneel Oliwaw ja palub lahendada ühel tähelaeval lahvatanud vastasseisu. Kaks matemaatikut süüdistavad teineteist idee varastamises ja nende kõneluse ainsateks tunnistajateks on nende robotteenrid.  Bailey muidugi lahendab olukorra, kasutades...
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Let`s Get Together (1957)


Külma sõja aegne lugu, mis veidi meenutab Heinleini juttu "Project Nightmare", ain't ilma telepaatiata ja muu säärase jamata. Kui sul on üksainus pomm, kus tuleks see lahti lasta, et vastasele kõige rohkem kahju teha?
Teksti loeti inglise keeles

Jon Steele
The Watchers (2011)

11.2019

Kohe ei meenugi hiljuti sellist pettumust, eriti kuna raamat on tellisemõõtu. Kõige hullem lugu on selles, et ma närisin end sellest ka läbi kuna kogu aeg nagu lubas. Ja siis keerad viimase lehekülje ära, paned raamatu kinni ja mõtled, et oli nüüd seda jama vaja.

Aga alguses raamatu positiivsest osast. Ma pole küll Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" lugenud kuid Jon Steele ühe tegelase juures on Quasimodo pikad kõrvad ja küür kaugele näha. Tolle tegelinski osa oli pigem huvitav.

Sisust. Šveitsis Lausanne'i katedraali alla on peidetud saladus, mida erinevad jõud ihaldavad. Esimesed 200-300 lehekülge ehitatakse lugu üles, on kolm vaatenurka, millest maailma kokku laotakse. Eradetektiiv Jay Harper, kes ei mäleta mitte midagi ja üsna sihitult ringi jaurab ning napsu võtab. Noor lonkur Marc Rochat, vaimse ja füüsilise puudega Lausanne'i kellatorni vahimees, kes näeb maailma märksa rikkamalt kui tavainimene. Ning lõpuks kõrgklassi libu Katherine Taylor, kelle elu on juba aastaid lõbus ning pangakontod ajavad üle.

Raamatu tempo on "vaheldusrikas". Vahel toimub midagi ja siis on jälle uimamine, kes paneb riidesse, kes rahuldab ennast peegli ees, kes liipab mööda katedrali kellatorni ringi ja räägib kelladega. Ning väga mingit eesmärki ei ole kusagil, "Oma pointi ei leia ma üles" nagu vanad eestlased juba laulsid.

...ja siis tuleb üks paljudest pööretest raamatus ja juhtub Asi. Ma juba lootsin, et läheb huvitavamaks - aga ei. Minu arust väärib eraldi tunnustust see, kuidas autor on huvitava idee suutnud erakordselt igavalt ja jahuselt kirja panna. Mida lõpupoole seda pinevamaks kisub, seda rohkem on aktsiooni, teravad noad tõmmatakse välja ja lahvatavad aegade algusest peale hõõgunud pinged Hea ja Kurja vahel. Ingleid langeb, nende vahele sõtta kistud inimhinged hukkuvad. See kõik on lihtsalt kohutavalt halvasti kirja pandud.

Muuhulgas tuleb "aitäh" ütelda Varrakule, kes ei pannud raamatu tagakaanele kirja, et tegu on triloogia esimese raamatuga. Samas kui esimese raamatu ilmumisest eesti keeles on möödas kolm aastat siis on mul karvaselt paks tunne, et äkki seda rohkem ei tõlgitagi. Millest mul on üsna suva kuna rohkem seda sarja ja ilmselt ka seda autorit ei taha lugeda. Igaljuhul kui oleksin teadnud, et tegu on sarjaga, siis oleksin ka uurinud, kas ülejäänut on tõlgitud ja ja ja jah... oleks-poleks. Igaljuhul on raamat loetav ka eraldiseisvana. Äkki Varrak teeb inimkonnale teene ja ei tõlgi seda sõnnikut edasi...

Eraldi teema on keelekasutus. Nüüd ei teagi, kas see on originaalis nii või tõlkijast aga laused on üsna lühikesed, tahaks ütelda, et hemingwaylikud aga selleks üldistuseks olen Hemingway'd liiga vähe lugenud. Napiks lugemiseks on ka oma põhjus kuna tolle härrasmehe looming ei olnud just hullult põnev. Igaljuhul on vahimeeste raamat siin täis pidevat tegevust, kus mõtisklemist on harva. Ning kuna seesama tegevus on edasi antud mu silmis kehvalt siis oli raamatu lugemine paras piin.

Kui korraks tõlkest rääkida siis raamatus on palju prantsuskeelset osa, lisaks veel ladina keelt. Kohati on autor teksti sees ise ära seletanud, mida miski asi tähendab - aga suurem osa mitte. Seda pole ka tõlkija teinud seega lugeja peab kas prantsuse keelt oskama või siis pidevalt tõlkima. Tehniliselt väga halvasti lahendatud ning jättis halva maitse suhu.

-------

Stiilinäide ka: "Harper pistis laterna kellatorni tipus tornikiivrisse ja lõi jalaga ukse kinni. Siis ta kuuliski karjatust. Ta jooksis kirdetornikesse ja korgitseri moodi keerdtrepist alla. Ta põrkas ühele varjule otsa, kes parasjagu transformeerus segavereliseks kujuks. Tapanuga käes, surmapimedus silmis tukslemas.

"Ma toon sulle igavese surma."

"Eks muidugi."

Segavereline andis noaga hoobi. Harper põikas kõrvale, virutas jalaga segaverelise põlveõndlasse ja lõi ta pikali. Ta haaras seegaverelise peast kinni ja lajatas sellega vastu kivist trepiastet. Ümberringi pritsis verd seintele. Harper kiskus segaverelise käest tapanoa. Ülalt ilmus välja järgmine vari, mis võttis kuju ja hüppas Harperi peale. Harper virutas tapanoaga, sai segaverelise kõrile pihta. Too kiunatas ja kukkus trepile. Harper surus noa sügavamale. Segavereline viskles siia-sinna paar sekundit, jäi siis vaikselt lebama."

(lk 518)

-------

Sellist äärmiselt lihtsat ja naiivset teksti ongi terve raamat täis. Tegu on autori esikromaaniga seega ise pakun, et seetõttu on keelekasutus primitiivne ja labane, ilma mingi emotsioonita.
 

Jäin mõtlema, et kui raamat olekski üles ehitatud Marc Rochat vaatenurgast siis oleks napp keel isegi omal kohal. Oleks võinud isegi rohkem üle võlli keerata, oli ju liipava vahimehe jutt niigi lihtsakoeline ja puudega. Aga praegune nö. jumala seisukohast kirjutatud maailm mõjus kümneaastase silme läbi vaadatuna. Kusjuures see pole ei noortekas, YA ega muud sellist. Ei, suurte inimeste raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Segregationist (1967)


Hea Doktor pidi elu jooksul oma rahvuse tõttu tõenäoliselt mitmeid ebameeldivusi läbi elama; igatahes lööb see tema loomingus aeg-ajalt välja. Kuid ei tee seda paremaks.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Stranger in Paradise (1974)


Üsna lohisev lugu ... ütleme, biomehaanikateemadel. Eesmärgiks robot Merkuuril tegutsema panna. Jutu mõte siiski veidi mujal.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Robot AL-76 Goes Astray (1942)


Üks U.S. Robotsi töötaja saab teate, et nende teelesaadetud kuuest robotist jõudis sihtkohta vaid viis. Jama missugune. Kuid "ne beda, a katastrofa" algab siis, kui taibatakse, et robot AL-76 on loodud töötamaks Kuul, et ehitada seal Disinto ja sellega tööle hakata. Ja kõik robootikaspetsid vastavad küsimusele "kuidas Maa keskkond sellise roboti ajutegevusele mõjub?" ühtselt:"KST".
Üldiselt võiks "neli" olla, kuid keskmise inimese robotitesse suhtumise kirjeldamine annab lisapalli. Tänapäeval näeme sellist suhtumist tselluloositehastesse ja tuumajaamadesse, näiteks.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
True Love (1977)


Ligi poole sajandi tagant kõlav -- ja üha päevakajalisemaks muutuv -- hoiatus: ärge laske masinatel enda üle võimust võtta. Kuigi see tundub nii mugav.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Think! (1977)


Üks tark ja kena meditsiinidoktor (naisterahvas, loomulikult) palub appi kaks laseritega tegelevat füüsikut. Selgub, et tema tööaruandluse seiskumise taga on üsna suur avastus -- LEG. Nagu EEG, ainult laseri abil. Ja et see teeb võimalikuks telepaatia. Neiu on tõesti suure töö ära teinud, ehitades selleks isegi arvuti (ja pannud sellele nimeks Mike). Kuid et praktiliselt kogu telepaatia ümber käiv jutt on üks suur veise väljaheide, kardavad laserispetsid end blameerida ning nõuavad veel üht kontrollkatset...
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Someday (1956)

Isaac Asimov
Point of View (1975)

Robert Silverberg
Dying Inside (1972)


Kirjutada ulmeromaan täiesti tavalise inimese igavast elust oli kindlasti paras julgustükk isegi Silverbergi jaoks. Tulemus ei ole kindlasti halb aga lausa suurepäraseks ei taha ma seda siiski hinnata. Kohati läks lugemine ikka liiga nüriks kätte, nagu loeks kooli kohustuslikku kirjandust (mille hulka see teos Silverbergile iseloomuliku seksirohkuse tõttu ilmselt siiski ei kvalifitseeruks). Hindeks pandud 4 on pigem ümardatud 3.5.
Teksti loeti inglise keeles

Arvi Nikkarev
Soome ulme 2 (2014)


Järjekordne raamat Skarabeuselt, järjekordne meeldiv üllatus. Ei, see pole isegi mitte üllatus - Arvi Nikkarevi käe alt on tulnud ja loodetavasti tuleb ka edasi põnevaid raamatuid.
 
Alguses ei saanud raamat liikuma, esimesed paar lugu olid kuidagi "meh" tüüpi. Esimesed kolm lühipala on Boris Hurtta sulest, midagi ta juttudes muidugi oli aga aga aga...jah. No ei klappinud.  Aga siis hakkas tulema järjest huvitavamaid jutte, eriti just aurupungilik osa raamatust oli mõnus.
 
Johanna Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli äge kontoriõhkkonna sisse ära peidetud lovecraftijaana. Ennast pani küll kergelt muigama lõpupoole mängutulev arvuti-värk aga noh, las see olla.
 
Magdalena Hai "Vaskmõrsja" kesk- ja õhkkond olid huvitavad, samuti lõpplahendus. Omamoodi frankensteini ehitamine (mis on ju ka teatavasti aurupunk) segatuna siis moraalse dilemmaga ja õhus rippuva küsimusega, et kui kaugele saab armuvalu inimese (või "inimese") viia.
 
Anne Leinoneni "Oliveri raamat" kohta võiks vist ütelda "armas düstoopia". Vaat' seda oleks tahtnud küll rohkem ja pikemalt lugeda, materjali oli enda silmis küll vähemalt romaani jagu. Räägib siis tulevikumaailmast, kus kõik on erilised ning "tavaline" inimene on midagi ebaharilikku ja põlastusväärset. Ning selleks, et mingit tarkust säilitada, pannakse see kirja raamatutesse - samal ajal on raamatud sellised asjad, mida korralik inimene ei puudu. See kõik on ühtepidi väga nunnu aga ridade vahel kohutavalt traagiline. Tekitas igaljuhul huvi seda autorit veel uurida.
 
Veel tooks välja Anni Nupponeni "See, kes ratast pöörab". Jube pull maailm, kus inimestele on pähe pandud rattad, mille abil on eluiga ca kolmekordseks venitatud. Jutt on tehniliselt üles ehitatud mõnevõrra isegi igavalt, kus muuseumis töötav poiss enda juuri taga ajab ja seega lugejale maailma tutvustab. Aga see vaikne kulgemine on tegelikult lummav.
 
Viimasena eredamatest hetkedest - Maiju Ihalaineni lühiromaan "Terrakota". Sätitud kuhugi Hiina kanti, peategelane omab võimet anda elutule saviloomale või -linnule elu kujukesele enda hingeõhku sisse puhudes. Seda märkab keiser, kes siis käsib enda hinge vaakuvat abikaasat elus edasi aidata. Ladus, voolav aga lähemal uurimisel väga nukker, ka justkui õnnelik lõpp on tegelikult sandivõitu.
 
Mis jäi silma - kogumikus on tavatult palju naisautoreid (9 juttu, 7 erinevat autorit neist 5 naised). Ma küll väga ei vaata kunagi (eriti enda jaoks tundmatute autorite puhul) "püksi", kirjanduse häädus või tüütus sellest ei sõltu. Teisalt, pigem ongi hea kui muidu üsnagi mehisesse seltskonda järjest enam naishingi satub.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Stars, Like Dust (1951)


"Tähed kui tolmukübemed" on viimane Galaktikaimpeeriumi maailma kuuluv romaan, mis eesti keelde tõlgitud. Nüüd on siis kogu saaga olemas. Ja see on ka ainuke positiivne asi selle romaani juures.
 
Kui kirjutasin eelviimase tõlke, "Kivike taevas", arvustuses, et tegemist on ühega kehvematest Asimovi romaanidest, mida lugenud olen, siis paraku pean siin ennast kordama. Õigemini tegelikult on asi nõksu hullem - tegemist on konkurentsitult kõige kehvema romaaniga, mida ma armastatud autorilt lugenud olen!
 
Esimene peatükk oli isegi okei ja lausa ületas mõnevõrra ootuseid - sest ma teadsin ette, et midagi head oodata pole! - aga edasi keeras täiesti ära. Pikad puised dialoogid; tegelased, kes mind absoluutselt ei huvitanud; sihitu jahmerdamine, püüdlikult selgitavad insenertehnilised kirjeldused... Vahepeal nagu midagi lubas, aga ei midagi, mis lõpphinnet päästnud oleks. Lõpuni lugemine oli selline piin, et see õnnetu USA konstitutsioon, mida siin eespool ja eestikeelse tõlke saatesõnas püüdlikult tümitati, ei suutnud midagi ära rikkuda - võrreldes eelnevaga kannatas selle kaheleheküljelise "puändi" kenasti ära.
 
Lühidalt: ärge lugege.
Teksti loeti eesti keeles

M. J. Engh
Arslan (1976)


Arslan on apokalüptiline ulmelugu maailmavallutajast. Nimitegelane, noor kindral Turkestanist on ootamatult haaranud võimu Nõukogude Liidus, sundinud seejärel alistuma Ameerika Ühendriigid ning nende kahe üliriigi kombineeritud võimu abil allutanud endale järjest Lääne-Euroopa, Hiina ja lõpuks ka ülejäänud maailma.
 
Lugu antakse edasi aga hoopis kahe peategelase jutustuste kaudu, kes on pärit Iowa osariigi Kraftsville'i väikelinnast. Arslan on ühe oma armeeosaga liikumise käigus juhuse tahtel seal peatunud ning otsustanud, et sellest tähtsusetust kohast saab lühikeseks ajaks tema peakorter, kust ta hakkab ellu viima oma visiooni uue maailmakorra osas (selleks, nagu välja tuleb, on tal plaan A ja plaan B).
 
Üheks neist peategelastest on Franklin Bond, kohaliku keskkooli direktor, kelles ilmneb niipalju tahtejõudu ja stoilist enesekindlust, et ta tõuseb pea kohe uue võimu all sealse piirkonna administraatoriks (ning salaja ka vastupanuliikumise juhiks). Teine on Hunt Morgan, poiss sealtsamast keskkoolist, kelle Arslan saabumisõhtul vägistab ning seejärel endale püsivalt armukeseks võtab.
 
Nende kahe peategelase kaudu antakse edasi jutustus elust Arslani kehtestatud uue režiimi all, neile osaks saavatest kannatustest ja muutumisest ning portree mõistatuslikust ja mitmekülgsest maailmavallutajast. Lõpuks hakkab väga aeglaselt välja tulema ka see, mismoodi Arslan selle kõigega hakkama sai ning mis tema lõppeesmärgiks on...
 
Ma pean kõigepealt välja tooma, et globaalsest taustast hoolimata toimub raamatu tegevus tervenisti ühes kohas, nimetatud väikelinnas. Sellest, mis toimub mujal maailmas saab teada ainult Arslani poetatud infokildude ja raamatu teises pooles ka Hunti lühikeste tagasivaadete kaudu (ta on mõnda aega Arslani rännakutel kaasas). Samuti pole see teos selgelt mitte tegevuse-, vaid karakteripõhine.
 
Ning tunnistama peab, et Enghil on karakterite loomise oskust. Franklin on tugev ja kõigutamatu tegelane, kuid mingis mõttes ka selle tüübi dekonstruktsioon. Arslan on geniaalse ja karismaatilise sfinksiliku koletisena midagi Makedoonia Aleksandri ja hunnide Attila vahepealset (autori taust antiikajaloos paistab siin mitmest kohast). Kõige huvitavam on aga Hunt, kelle vastuoluline saatus Arslani seksuaalse vägivalla ohvrina on teatavalt sümboolne Kraftsville'i ja kogu ülejäänud maailma saatuse osas.
 
Kahjuks pole mul endal aga viimase temaatika nüansside ja tähenduste vastu piisavalt huvi ja ei teki emotsionaalset tagasisidet, mis vähendab raamatu mõjuvust. Muidugi on seda teost võimalik võtta ka poolmüütilise loona barbarist maailmavallutajast (taaskord antiikajaloo teema), aga siis osutub jälle suur osa tegelaste sisekaemusest ja -võitlusest pigem koormavaks. Ma ei ole kindel, kas kahte nii erinevat skaalat on üldse võimalik kokku panna - aga autor on teinud vähemalt märkimisväärse katsetuse.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Voltaire
Candide ou l`Optimisme (1759)


Jabur-groteskne jutustus lihtsameelsest noormehest Candidest ja tema seiklustest, mis viivad ta väga erinevatesse maailma paikadesse. Raamatus olid oma helgemad hetked ja tõeterad, aga lõppkokkuvõttes oli absurdsust minu jaoks liiga üle võlli keeratud ning lugu seetõttu igasuguse usutavuse ja suure osa nauditavusest kaotanud.
Teksti loeti eesti keeles

Voltaire
Micromégas (1752)


Üpris tabav satiir, mis sobis hästi minu huumorimeelega ja – mis seal siis salata – ka maailmavaatega. Ega protoulme puhul muidugi ei ole tõsiteaduslikkust – ehkki toda siin vist taodeldud polnudki – otsida mõtet, aga selle jutustuse sõnumist kantuna võiks arvata, et vahest tundub paarisaja aasta pärast meie tänapäevane teaduslik paradigma naljakas.
Lisanduseks eelarvustajate kommentaaridele on lugu eesti keeles välja antud vähemalt kolmel korral ja kahes erinevas tõlkes (1936, 1979 & 1996). Minu jaoks jättis 1996. aasta väljaandes "Mikromegas" aga hoopis "Kohtlase" varju. Samas Juri Lotmani essee oli väga huvitav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Dave Hutchinson
The Return of the Incredible Exploding Man (2019)


Mulle meeldivad Hutchinsoni romaanide algused. Neis on midagi sarnast, olgu tegevusajaks siis nn kaasaeg (The Villages), kümnekonna aasta kaugune tulevik nagu jutuks tulevas uskumatu plahvatava mehe naasmises, mõnekümne aasta kaugusel nagu Euroopa sari või hoopis katastroofijärgses maailmas (Shelter).Kõigis neis on üsna vähe ulmelisi elemente: võibolla mõni elu lihtsamaks tegev vidin, võibolla meenutatakse mõnda kummalist ajaloosündmust, aga üldiselt on lugejal sellesse maailma lihtne sisse elada, sest see tundub tuttavana. Ja loomulikult kirjeldatakse sündmusi peategelase vaatekohast, nii et lugeja teab toimuvast just niisama palju - õigemini küll vähe - kui kangelanegi. Seega on kõik just nagu elus. Vähehaaval hakkavad selles tuttavana tunduvas maailmas toimuma imelikud asjad. Esialgu lihtsalt vihjed, et kõik pole päris nii, nagu oleks võinud arvata. Ja jällegi, peategelasel võivad olla küll aimused, aga ei mingit selget pilti sellest, mis värk siis on. Kui ma nimetasin romaanide algusi, siis mahuliselt võib see olla tubli kaks kolmandikku romaanist, ma mõõtma ei hakanud. Siis käib pauk.
 
Lõpud enam nii köitvad ei ole. Paugust tekkinud lained sumbuvad vähehaaval, mõned on midagi võitnud, mõned kaotanud, mõned otsa saanud. Elu läheb jälle peaaegu vanaviisi edasi, ent natuke teises rööpas. Pole isegi päris kindel, et lugeja oleks teada saanud, mis pauk siis käis ja miks. Hutchinsonilt pole mõtet oodata lõpulehekülgede üllatavaid pöördeid ja dramaatikat, rääkimata siis maailma päästmisest või muidu õnnelikust lõpust.
 
Antud juhul on peategelaseks allakäinud vabakutseline teadusajakirjanik Alex Dolan. (Mõtlesin kogu lugemise aja, mis on tal tegemist tuntud meemipart Dolanigam, aga ei mõelnudki välja.) Allakäik pole isegi otseselt tema viga, kogu trükiajakirjandus käib alla, eriti veel selline, mis püüab millestki keerulisemast kirjutada. Nii - kui Alex end ühel päeval uimasena postkasti juurde veab, leiab ta endale üllatuseks suure hulga kirju firmadelt, kes tänavad teda oma arvete viimaks ära maksmise eest. Ja veel ühe kirja, mis ütleb, et helista, tahaks sulle tööd pakkuda, ja et muuhulgas maksin su arved ära.
 
Noorepoolne teadushuviline miljardär - miskipärast kujutasin selles rollis ette Ashton Kutcherit - on ära ostnud ühe Idaho maakonna ja veel tükke naabermaakondadest, ning rajanud sinna asjanduse, mille kõrval praegune suur osakeste põrguti on väike mänguasi. Elanikud olid meelsasti nõus maid müüma, sest põllumajandus oli seal täiesti tulutu ettevõtmine. Maksimalistist miljardär lasi ehitada hulga maju teadlaste ja tehnikute jaoks, keda oli vaja umbes viistuhat ühikut, siis paistsid vanad majad kuidagi inetud ning need lõhuti maha ja ehitati uued asemele. Nii pole linnakeses ühtegi hoonet, mis oleks vanem kui viis aastat. Alex kutsutakse kohale selleks, et ta käsilolevast projektist artikleid kirjutaks ja lõpuks ka selle ajaloost raamatu kokku paneks. Kuulujuttude kohaselt tahab miljardär oma põrgutiga leida gravitatsiooniosakesi - no et kui valgus on nagu laine ja nagu osake, siis peaks ju gravitatsiooniga sama lugu olema. Aga kuna vahel käib tööde arenguga tutvumas asepresident ja kõrgeid sõjaväelasi, siis tundub, et tegemist pole läbinisti erakapitalile tugineva projektiga. Alex muidugi puikleb kergelt vastu, aga erialane töö, korrapärane palk ja kena majake kaaluvad kõik kahtlused üles. Idüllilist kohanemist segavad mõned veidrused - maja eelmised elanikud on kuidagi väga äkitselt lahkunud, jättes maha asju, mida inimesed kolides tavaliselt kaasa võtavad; vahel keegi koputab, aga lingist kinni võttes saab elektrilöögi ning ukse taga pole kedagi; siin-seal võib järsku täiesti tühja koha peal märgata staatilist sädelust, mis meenutab inimfiguuri. Ning millaski naelutab keegi AleXi ukse kõrvale pesukaru.
 
Viimaks saab põrguti valmis ja lülitatakse sisse. Nagu öeldud, pole lõpud Hutchinsoni kõige tugevam külg.
Teksti loeti inglise keeles

Kir Bulõtšov
Perpendikulaarne maailm (2010)


Kir Bulõtšov "Perpendikulaarne maailm", tõlkinud Arvi Nikkarev, Skarabeus 2010, 279 lk
-----
Kirjastus Skarabeus on ühe mehe tahtmine ja vägi. Ehk siis Arvi Nikkarev suures osas ise koostab, tõlgib, toimetab, annab välja. Niipalju kui ma olen ise selle kirjastuse kätetööga kokku puutunud siis annab Nikkarev välja selliseid asju, ilma milleta oleks eestikeelne ulmeruum kõvasti vaesem. Suur rõhk on vene autoritel, samas on ka soome päritoluga jutukogumikke ning mitmeid ingliskeelseid autoreid. Rõhk on jutukogudel (pea pooled) ning neid on nii antoloogiatena kui ka ühe autori kirjutisi koondavate tükkidena. Praeguseks suletud kodulehel oli kunagi kirjas nii: "Kirjastus "SKARABEUS" püüab avaldada ulmekirjandust, mida suuremad kirjastused ilmselt ei avaldaks." Mis on täitsa tõsi, kuigi arvestades, et suur osa ulmest on niigi nišivärk siis Nikkarev on omakorda veel eriti ummamuudu nomaad. Edgar Allan Poe "Novelle" järelsõnas on umbes selline jutt, et Poe on nagu orbiidita planeet, ilma milleta oleks meie päikesesüsteem oluliselt vaesem. Vot, Skarabeus on samasugune nähtus.
 
Vägev värk, et üks mees niimoodi oskab, tahab, viitsib ja teeb.
 
Kui korraks minna kujunduse maailma siis Skarabeuse raamatud on kahtlemata kummalised (ning selles osas kasutab Arvi teiste inimeste abi). Kasvõi seesama tuletab meelde nõukaaegseid - ja see pole üldsegi mitte paha! Ka selles punktis on jällegi tegu kindla orbiidita planeediga.
 
Raamat koondab kolme lühiromaani, "Mäekuru", "Perpendikulaarne maailm" ja "Tõrge-67". 
 
"Mäekuru" tegevus toimub külmal võõral planeedil, kuhu tähelaev "Poolus" on õnnetuse tagajärjel sattunud. Laev jäetakse mägedesse ning inimesed põgenevad allapoole, kus kliima on natuke sobivam. Lühiromaan hakkabki peale kümmekond aastat peale õnnetust, kus vaikselt hakkab miniühiskond muutuma sest lapsena laevahukust pääsenud on nüüdseks teismelised, kes asuvad omakorda maailma avastama. Jutu sisu ja point ongi see, et kas (taand)areneda ja kohaneda vähe turvalisemas tasandikukeskkonnas või üritada minna laeva juurde lootuses, et sealt leiab vastuseid ning saab äkki midagi ette võtta peale vaikse tiksumise.
 
Lühiromaani täiesti eraldi mõõde on keskkond, kus loodus on inimese jaoks äärmiselt vaenulik ja karm. Üldse on jutu olemus nukker ja lohutu - mis emotsioonina on muidugi rusuv aga kirjanduslikult on lummav, väärtkirjandus selle sõna kõige paremas mõttes.
 
"Perpendikulaarne maailm" on hoopis teistsugune. Tegevus toimub nõuka-ajal, linnas Veliki Gusljar (kaardi pealt seda ei leia). Tegu on poliitilise pila, farsiga kus päratu liiklusmagistraali loomiseks minnakse paralleeluniversumisse (või perpendikulaaruniversumisse?) antigravitatsiooniseadet hankima. See lugu on pigem argisem, eriti kui olla nõuka-ajal elanud ja mäletada kõike seda jama. Antud romaan keskendubki sellele, kuidas samad inimesed võivad erineva taustsüsteemi puhul täiesti perpendikulaarseid otsuseid teha.
 
"Tõrge-67" on alternatiivajalugu. Päriselus oli aasta 1967 täis "50 aastat on möödas Oktoobrirevolutsioonist" hullust, muuhulgas taaslavastati teatraalselt tünnak Talvepaleele. Bulõtšov kirjutas aastal 1968 oma versiooni juhtunust, kus lavastus läheb üle hoopis päris rünnakuks, lendavad kuulid ja mürsud ning Talvepalee rüüstataksegi ära.
 
Lühiromaanis oli üks lahe äratundmiskoht (lk 227):
 
-----
Jarho rapsis vihmapiisad maha ja läitis suitsu, varjates leeki tuule eest laiade peopesadega.
"Pistke pakk taskusse," ütles Lenin. "Kes siis viiskümmend aastat tagasi "Belamori" suitsetas."
"Meid ei filmita," ütles Jarho. Nüüd rääkis ta ilma eesti aksendita. "Nad sõitsid vaksali juurde. Kohe algab seal lahing."
-----
 
Endale meeldisidki romaanid just niimoodi paiknemise järjekorras. "Mäekuru" on lummavalt hea, "Perpendikulaarne maailm" on äkki õrnalt-õrnalt lahjem (kusjuures endale tuli millegipärast Half-Life 2 arvutimäng pidevalt silme ette) aga ikka väga kobe. "Tõrge-67" oli sutsu liialt ära killustunud mu jaoks ning jäi lühikeseks. Aga samas ta istus ja meeldis ikka, kuigi ilmselt ilma ajalugu tundmata on see täiesti "meh?" pala.
 
Jälle üks kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annaksid. Siin raamatus on selline eriline hõng ja olemus, tuttavlik ja samas tundmatult põnev. Veelkord - Arvi Nikkarev teeb äärmiselt head tööd, müts maha ja kraaps.
 
Raamatu lõpus  on suurepärane autori ja loomingu tutvustus, autoriteks on  Kirill Ratnikov ning  Mihhail Manakov.
Teksti loeti eesti keeles

Juhan Nurme
Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte (1976)


Olles üksikute juttude kallal vähem või rohkem vigisenud, ei saa ma kogu raamatule alla "viie" panna, sest ta mõjus mulle tol 76. aastal (mõõtmistäpsuse piires) sama kõvasti nagu "Lilled Algernonile".
Teksti loeti eesti keeles

Igor Rossohhovatski
Drevni retsept (1969)


Sihuke "tagasi looduse juurde" ei ole mind vastikut tehnokraati kunagi veedelnud ja tänapäeval, kui igas't ebateaduslikku jama tuleb uksest ja aknast nii et vähe pole, läheb hindest üks pall alla.
Jah, olgu, lõpuks üritatakse asjale "teaduslik seletus" anda, kuid see mind leebuma ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Aleksandr Kolpakov
Tam, za Morem Mraka: Istoriko-geografitšeskaja fantazija (1971)


Kuuldes-lugedes pealkirja "Pimeduse mere taga" süttib minus lambike "Poul Anderson". Siis on väike paus ja seejärel hakkavad mingid hammasrattad liikuma umbes sel viisil: "kus see lugu eesti keeles ilmuski ... ahah, "Diogenese laternas"... (uus paus) ... odot, aga mida Andersonil sellesse kogumikku asja oli?...", ja lõpuks jõuab kohale, et "The Longest Voyage" ja "The Man Who Came Early" on mind niivõrd mõjutanud.
Kuid mis sellest, kirjutatud on haaravalt. Siiski mitte nii, nagu ülalmainitud lood, ja sellepärast tuleb "neli". Kui tegu ikka on ulmega...
Teksti loeti eesti keeles

Aleksandr Šalimov
Triumf meditsinõ (1972)

Vadim Šefner
Skromnõi geni (1963)

Kiira Sošinskaja
Bedolaga (1966)


Ladus ja lõbus (kuigi ehk vene korda mitte näinud inimestele ei pruugi kõik kohale jõuda); terake kurbust kah maitsestamiseks... Väga hea kraam!
Igatahes looduskaitse propageerimiseks suurusjärk parem kui näiteks samas kogumikus ilmunud "Kannike".
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski
Fialka (1966)


Mulle tundub, et see on lastele kirjutatud. Kuidagi liiga lihtsustatud... pealegi sosistab alateadvus, et midagi säärast oled juba varem lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Juri Nikitin
Fonar Diogena (1972)


Vanasti oleksin kõrgema hinde pannud, kuid nüüd tundus lugu sinna kohustusliku sallivuse suunda minevat.
Pealkiri on muidugi asjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Vjatšeslav Morotško
«Mojo imja vam izvestno» (1972)

Andrei Dmitruk
Samson-dvenatsat (1971)

Kir Bulõtšov
Võbor (1971)

Sergei Žemaitis
Artakserks (1971)

Dmitri Bilenkin
Proverka na razumnost (1972)


Tahaksin panna hindeks 4,5 (sest "miski jäi puudu", nagu mitmed eelarvustajad on ammu juba öelnud), aga ei saa. Seetõttu otsustas hinde masin, mis võitis sõja.
Teksti loeti eesti keeles

Liu Cixin
Santi (2007)


Käesoleval aastal Eesti Raamatu poolt avaldatud "Kolme keha probleemi" tõlge on minu teada esimene Hiina autori ulmeteos maakeeles pärast 1972. aastal ilmunud Lao She "Kassilinna saatuse" tõlget ehk siis viimase 47 aasta vältel. Kui Lao (kelle nime mainitakse ka "Kolme keha probleemi" esimeses peatükis seoses tema traagilise saatusega Kultuurirevolutsiooni päevil) romaani võib pidada ka sotsiaalseks allegooriaks ulmevormis, siis Liu loomingu puhul on vaieldamatult tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga... seega võib ehk öelda, et aastal 2019 sai Hiina ulme eestindamine õieti alguse. Vähemalt "Kolme keha" triloogia peaks eesti keeles ka täielikult ilmuma, sest käesoleva romaani järjed on Eesti Raamatu kirjastusplaanides ette nähtud aastateks 2020 ja 2021. 
"Kolme keha probleem" pole mu esimene loetud Liu raamat, käesoleval aastal lugesin ka ta ingliskeelset jutukogu "The Wandering Earth". Võrreldes tolle kogumiku lühijuttude keskmise tasemega jätab "Kolme keha probleem" küpsema ja viimistletuma mulje, mõnedes Liu nõrgemates lühijuttudes silmatorganud plakatlikkust ega moraliseerimist siin pole. Autorile iseloomulikud lemmikteemad (kontakt tulnukatega, kosmiliste mõõtmetega katastroofid ja tsivilisatsioonide katsed nende kiuste ellu jääda jne) tulid ta varemloetud lühijuttudest tuttavad ette. Nagu ka asjaolu, et Liu suudab ingliskeelses ulmes ammust ajast läbikirjutatud teemadel kirjutada värskel, kargel ja omapärasel moel.
Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Hea ja mõtlemapanev romaan, kus (lähi)ajalooline taust on oskuslikult põimitud ulmega. Kohati meenutas sündmustiku areng isegi kõhedavõitu õuduslugu (too müstiline taimer!) ent lõpuks sai toimuv mõistagi teaduslikult põhjendatud seletuse. "Kolme keha probleemi" võib võtta ka kui lugu valel ajal ja vales kohas sündinud andeka inimese kannatustest, mis ta kokkuvõttes kibestavad ning inimkonna reeturiks muudavad.     
Teksti loeti eesti keeles

Roman Podolnõi
Ne nado razbrassõvatsja... (1970)

Juhan Nurme
Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte (1976)


Kogumik nõukogude ulmejuttudest. Ilmus samal aastal kui anglo-ameerika kirjanike ulmelugude kogumik "Lilled Algernonile". Kusjuures ma olen enda elu jooksul ikka natuke lugenud, ulmet kah - aga vaat' Diogenese kogumikust sain teadlikuks alles sel aasta. Nagu tegelikult ka. Olen paadunud ulmefännide pahameele ära teeninud, karistuseks palun mind "Hyperioni" raamatutega loopida (jah, need on ka lugemata).

Lugemise ajal tundus mõni jutt justkui kaugelt, aimatavalt tuttav aga ma olen päris kindel, et vähemalt seda köidet pole ma kindlasti varem käes hoidnud. Äkki on kunagi "Horisondis" või "Nooruses" äkki ilmunud...? Või siis on mingitsorti olemus ja meelsus siit ja sealt oma ajastu pitsriga ning seetõttu tekib kaude äratundmisrõõm.

Teate, väga mõnus ja huvitav oli lugeda. Enamuste juttude olemus on selline leebe ja sujuv, pole teravaid nurki, karme konflikte ning verepulma. Ühtepidi on tore, et tänapäeval saab kirjutada laiemas spektris aga teistpidi kiputakse minu arvates natuke liiga tihti äärmustesse laskuma. Kõnealuses jutukogus on tegelikult ka väga tõsiseid ja karme käänakuid aga vorm on... selline mõistlik, noh.

Kui rääkida üleüldisest kvaliteedist siis see on jälle selline kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annavad. Sama oli siis näiteks Nenoneni jutukoguga "Noitarovio". Algusepoole oli järjest väga häid jutte aga viimased kolm kiskusid igavaks või mu silmis suisa juraks. Eriti just "Pimedus mere taga" (mis pole põmst mitte ulme aga see pole tähtis), kus oli lühivormi pandud jube palju sisu, meeletult tegelasi ja kõigil olid minu silmis täiest suvalised nimed. Laastukogu "Pseudoajaloolised pajatused" nõuab lugejalt väga palju kuna autor on võtnud ajaloolised kuulsused ja näidanud neid natuke teise nurga alt. Idee pole paha aga teostus ajas haigutama, ei olnud mu tassike teed.

Aga las need kehvemad isendid olla, siinsamas kõrval on kasvõi võrratu "Krabisaar", kus tee põrgusse on heade ideedega sillutatud. Või "Tagasihoidlik geenius", mis enda muhedas ja vaikses ühiskonnakriitikas oli lummavalt kaasahaarav. Avalugu, "Intelligentsi proov", mis on väga korralik kosmoseaaria. Võinoh, kohtumine võõral planeedil veel võõrama eluvormiga. Igalpool on sellist ehedat vene kirjandust koos mingi huvitava vimkaga, vägev värk.

Raamatus on tunda ka ajastu tuuleiile, küll mitte punast karva aga moraliseerimist jagub. Ennast see küll ei seganud, ajalugu on ajalugu ning seda ümber ei kirjuta (kuigi viimasel ajal seda ikka üritatakse).

Vajusin poole lugemise peal mõttesse, et äkki ei peaks lugema nö. reaalajas. Sest tegelikult on hea lasta raamatutel settida, teiste lugemiskogemustel koguneda ning siis langetada otsus, et kas lugeda või mitte. Samas muidugi kui ei loe värsket kraami siis algul ei kirjastata ja hiljem ka ei kirjutata enam kuna viide on liiga pikk. Keeruline lugu. Igaljuhul endal kipub lugemisvara olema üsna uus, soojenduseks vast piisab kui lugeda vahepeal ka mõnevõrra vanemaid raamatuid. Igaljuhul hetkel ongi plaan lugeda venelasi edasi, mitte siis hullult vanu aga ka mitte sel sajandil ilmunuid.
Teksti loeti eesti keeles

Karel Capek
R.U.R. Rossum`s Universal Robots (1920)


R.U.R. on näidendi vormis ulmelugu roboti-apokalüpsisest. Näidendi peategelaseks on Helena, täpselt nimetamata riigi presidendi idealistlik tütar. Loo alguses saabub ta saarele, kus asub maailma võimsaima ettevõtte, "Rossumi Universaalsed Robotid" peakorter ja tootmiskeskus. Tema eesmärgiks on robotite ajaloo kohta rohkem teada saada ning võimalusel algatada robotite vabastusliikumine. Kohapeal armub ta aga ettevõtte peajuhti Domaini ja otsustab sinna jääda.
 
Kümme aastat pärast loo algust on muutused maailmas toimunud peadpööritava kiirusega. Lisaks töölisrobotitele on nõudluse tõttu mingil hetkel hakatud tootma ka sõjaroboteid. Lisaks on uuemad robotimudelid hakanud tundma vastumeelsust ebaefektiivsetelt inimestelt käskude saamise osas. Lõpuks, kui need uuemad mudelid revolutsiooni välja kuulutavad, hävitatakse kõik inimesed ülikiiresti. Kuid selle hävingu käigus läheb kaduma robotite loomise salajane meetod...
 
Tegemist on üsna lihtsa ja lühikese lugemisvaraga. Ajalooliselt on muidugi märkimisväärne, et selline vägagi moodne idee juba sada aastat tagasi nii põhjalikult välja kujundati. Lisaks on tegu just selle teosega, mis leiutas ja populariseeris sõna "robot" - kuigi näidendis on tegu tänapäevases mõistes pigem kloonide või androididega (bioloogilised, mitte mehhaanilised tehisinimesed).
 
Positiivse poole pealt võib veel välja tuua Čapeki dialoogid, mis on tihti andekalt iroonilised. Samuti on loodud õhustikus tunda väga ehtsat 20nda sajandi alguse Saksa ekspressionismi / Itaalia futurismi tulevikuvaadet (tänapäevaks küll pigem retro-tulevik). See tuletab meelde, et sarnast maailmakujundust kasutavaid kaasaegseid diiselpunk-tüüpi lugusid võiks rohkem olla.
 
Kahjuks aga on tegelaste osa selle loo kõige nõrgem pool. Praktiliselt kõik sellest käputäiest inimtegelastest, kes sellel saarel ettevõtte juhtimisega tegelevad, on hullu professori tüüpi veidrikud, kes üksteisest üsna vähe erinevad ja kelle saamatus mingil hetkel enam isegi koomiline ei ole. Peategelase Helena käitumine on ka algusest lõpuni üsna arusaamatu, kõige enam veel tema armumise ja abielu osa. See segab lugemist ikka tunduvalt, kuigi tekst on alla saja lehekülje ning hõredas näidendikirjavormis veel pealegi.
 
Üldiselt arvan ma, et seda teost tasub lugeda eelkõige siis, kui on olemas põhimõtteline huvi niisuguste temaatiliste alustekstide vastu. Visioon on siin ikkagi muljetavaldav ja näpuotsaga Tšehhi huumorit on ka abiks. Samas ei maksa oodata, et tegemist oleks mingi erilise unustatud pärliga. Praeguse pilguga vaadates on see kokkuvõttes pigem nõrgavõitu.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Mann Loper
Kellest luuakse laule (2016)


Jälle üks meeldiv üllatus.

Selle teosega läks siis nii, et tellisin Eva käest mõne raamatu. Ja siis mõtlesin, et äkki võtaks midagi veel lisaks viimase viie aasta eesti ulmest. See raamat jäi sõelale ilma väga põhjalikku valikut tegemata. Põhimõtteliselt panin silmad kinni ja valisin huupi ühe.

Loperi ajalugu on kirjandusmaailmas selline ummamuudu - alguseks sai võistlusel auhinna "Meister ja õpipoiss" lühiloo eest, siis tuli postapokalüptiline esikromaan "Algus pärast lõppu" ning "Kellest luuakse laule" on tegelikult eelpoolmainitud lühijutu eellugu, romaanidest teine. Nagu ma olen aru saanud siis "Meister ja õpipoiss" arendab romaani edasi, tsiteerides loterii blogi: "Jutuvõistluse võidulugu on iseenesest raske pidada klassikaliseks looks või jutustuseks, pigem võiks siin avaldatud tekst olla peatükiks või kaheks romaani(sarja)st – Kohtumine ja Esimene Õppetund. Eks näis, kas autor jätkab selle idamaise hõnguga maailma loomist, igatahes on olemas korralik algus."

Ehk siis põmst võiks lühijuttu lugeda ajaliselt peale romaani. "Kellest luuakse laule" on Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse äramärgitud töö.

Kui poole sõnaga autori taustast rääkida siis tegemist on ajalooõpetajaga.

"Kellest luuakse laule" on oma olemuselt fantasy, on mainitud ka märksõna YA ehk siis "noortekas" - vaat' ei oska sõna võtta, las liigitamine jääb targematele.

Raamat on omamoodi segu siis maavillasest ugri-värgist, kus on kohanimed nagu Mustjala ning Haigrujärve, samal ajal on tegelased nimeliselt justkui pärit kusagilt tõusva päikese maalt. Näiteks Yuruki, Sisagi, Rakio ja Shisame. Ka raamatu sisu on mingi nurga alt "jaapanlik" - keiser sureb ning vallanduvad sisekonfliktid, lisaks on ka oht väljapoolt. On mitu hilisteismelist, kellel on kõigil oma keeruline taust ning kes kokkuvõttes peavad maailma rahu tooma. Tee rahuni on aga künklik, läbi tulelõõma ja laibamere, on sõprust, armastust, reetmist - noh, teate küll, kõik see "tavaline" värk. Samas on ristilipud ja õlekarva juuksed - võta nüüd kinni, mis maalastega on tegu. Raamatu alguses on ka tegevuspaiga kaart, mis ei tule kooliajast just eriti tuttav ette.

Jäin mõtlema, et kui palju on eesti ulmes üldse lohesid? Praegu nagu ei meenugi rohkem kui seesama raamat siin, kus nad on kenasti olemas ja vägagi olulised tegelased. Lisaks on üks äge halli"päine" tegelane nimega Tha - aga lugege parem ise.

Endale meeldis väga autori keelekasutus. On vist ütlemine, et keele olemusest saad tõeliselt aru alles siis kui sukeldud vandesõnade maailma. Loperi raamatus pole kindlasti mitte ropendamist, küll aga:

"Keiser Mukaishi kõige räbalama püksipaari nimel!"

"Pimeda kitse vasaku krimpsus muna päralt!"

"Keiser Mukaishi vasema kaetunud silmamuna nimel!"

Noh ja neid näiteid on veel. Bergi läbiv "härjasitt" ja Weinbergi "saast" on paar näidet, kus äkki oleks saanud natuke värvikamalt läheneda. Loper sõidab selles punktis mõlemist kõrgelt-kõrgelt lohega üle.

Kui midagi raamatule ette heita siis on ta kohati üsna lihtne (äkki siit ka YA märk). Asjad lihtsalt juhtuvad, lisaks kuna selle kolmesaja lehe peale on neli peategelast siis ei jõuta kellegagi väga süvitsi ega detailseks minna. Kui aus olla siis mul alguses oligi natuke raske lugeda kuna erinevad "hiina" nimed vilkusid silme ees, vaatenurgad vaheldusid ja ei suunud järge pidada, et kes nüüd on kes. Aga kusagil esimese kolmandikuga hakkas pilt selgemaks minema ning edasi läks mu jaoks kogu masinavärk käima. Selline hoogne seiklusjutt, polnud kuidagi eriti teravalt või detailselt vägivaldne kuigi eks konflikte ikka mõõga ja vibuga laiendati.

Teisalt kui oleks tegelaskujude puhul autor läinud rohkem detaili ja tausta üles joonistanud, siis oleks saanud ilmselt pea tuhandelehelise tellise. Seda ka nagu ei tahaks...

Loper pole mu silmis küll nii hea loojutustaja kui näiteks Weinberg aga oli mõnus lugeda ning kui tulevikus samalt autorilt midagi muud näppu jääb siis võiks lugeda küll. Võib-olla mitte kohe - aga millalgi kindlasti.

Mu jutt tuli kuidagi hüplik. Kokkuvõtvalt - raamat meeldis kokkuvõttes. Sisu poolest ei ole midagi põrutavalt uut, samas hästi kirjutatud ja omade huvitavate kiiksudega (germaani ja idamaade segu, üsna tihti huvitava keelekasutusega).

Teksti loeti eesti keeles

Neal Asher
Prador Moon (2006)


Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles

Veiko Belials
Raevu päevad (2019)

Juri Poguljai
Ekotsentr (2005)

Julia Ostapenko
Korolevskaja ohota (2006)

Aleksandr Bushkov
I lovili tam zverei (1986)

Aleksandr Batšilo
Nje nužnõ (2012)

Andrei Livadnõi
Povtornaja kolonizatsija (2001)

Andrei Tepljakov
Sosedi (2010)

Kirill Benediktov
Tšudovištše (2012)

Tim Skorenko
Revanš (2008)

Sergei Lukjanenko
Pojezd v Tjoplõi Krai (1993)

Sever Gansovski
Den gneva (1964)

Isaac Asimov
My Son, the Phycisist! (1962)

Jack Vance
Emphyrio (1969)


Emphyrio on ulmelugu hästi väikese satiirilise elemendiga. Peategelaseks on Ghyl, puunikerdusmeister Amiante poeg, kes kasvab üles planeedil nimega Halma millalgi täpsustamata tulevikukauguses. Kuigi eksisteerivad tähtedevahelised lennud, valitseb Halmal range pseudofeodaalne kord, millel on aga ka märkimisväärsed moodsa hoolekandeühiskonna tunnused.
 
See süsteem on üles seatud meelega, sest range keeld igasuguse tööstuse osas võimaldab käsitööliste gildidel arendada ja toota ülikõrgelt hinnatud tarbekunsti, mis on planeedi peamiseks ekspordi- ja tuluallikaks. Käsitöölistele on tagatud töö, elukohad, ühistransport ja sotsiaalhoolekanne, kuid kogu süsteem kuulub samas käputäiele aristokraatidele.
 
Ghyl tunneb süsteemi vastu seletamatut vastumeelsust. Teda inspireerib vana legend muistse kangelase Emphyrio kohta, kes olevat aastatuhandete eest tulnukate invasiooni peatanud ainult ausalt tõtt rääkides, kuigi ta pidi selle eest lõpuks oma eluga maksma.
 
Peale tema isa surma ühele üleastumisele järgnenud karistuse tõttu, süveneb vastumeelsuse tunne Ghylis veelgi. Koos mõne sõbraga kaaperdab ta ühe aristokraadi kosmoselaeva ning asub sellega teekonnale, kus ta saab teada vapustavaid asju oma planeedi sotsiaalmajandusliku süsteemi ja Emphyrio muistse legendi tegelikkuse kohta...
 
Selle raamatu lugemine oli natuke veider kogemus, kuna see jagunes päris selgelt kaheks osaks. Kõigepealt veedab see üsna pika aja jälgides Ghyli kasvamist, tema suhet isa ja sõpradega ning tutvustab selle kaudu põhjalikult planeedil eksisteerivat süsteemi. See on üsna aeglane ja detailne arenguromaani tüüpi kirjutis. Autoril on kindlasti väga annet selliste ulmeliste-anakronistlike maailmade kirjeldamise peale.
 
Kuid kui sellise rahuliku ajaveeretamisega on kulutatud umbes kaks kolmandikku raamatust, siis pööratakse lugu järsku kiiretempoliseks seikluseks. Tegevus, avastused ja paljastused järgnevad üksteisele ootamatu kiirusega, et jõuda lõpuks ka viimase pöördeni, mis kõik uude valgusesse seab.
 
See lahendus oli küll andekas ning tagasi vaadates oli see ka kenasti varasemalt ette antud info sisse ära peidetud. Siiski ei jäänud mulle lõpuks muljet heast tervikust. Esimene pool loost oli autori andekusest hoolimata veniv, teine pool aga selle taustal harjumatult kiire rahmeldamine. Lõpplahendus, kuigi andekas, seda ebakõla kompenseerida ei suutnud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Complete Robot (1982)


Selle kogumiku peamine väärtus on Asimovi kõigi (?) robotijuttude ühtede kaante vahele -- või pigem ühte faili -- koondamine. Et me nende kallal siis viriseda saaksime. Ja sellepärast "viis" tulebki.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Darwinian Pool Room (1950)

Isaac Asimov
Light Verse (1973)

Isaac Asimov
Buy Jupiter and Other Stories (1975)

Isaac Asimov
Thiotimoline to the Stars (1973)

Isaac Asimov
Take a Match (1972)

Philip Pullman
His Dark Materials II: The Subtle Knife (1997)


Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Greatest Asset (1972)

Isaac Asimov
2430 A.D. (1970)


Mis juhtub Maaga, kui praegune rohepoliitika lõpliku võidu saavutab... ja mis siis juhtub päris rohelistega...
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Proper Study (1968)

Isaac Asimov
Key Item (1968)

Isaac Asimov
Exile to Hell (1968)

Isaac Asimov
Founding Father (1965)

Isaac Asimov
Rain, Rain, Go Away (1959)

Isaac Asimov
A Statue for Father (1959)

Isaac Asimov
Buy Jupiter! (1958)

Isaac Asimov
Silly Asses (1958)


"Kolm" tuleb tänu (taas kord) esitatud mõttele, et iga mõistuslik tsivilisatsioon peab kiirkorras kosmoselennundusega tegelema hakkama.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Does a Bee Care? (1957)

Isaac Asimov
Blank! (1957)

Isaac Asimov
Each an Explorer (1956)

Isaac Asimov
Let`s Not (1954)

Isaac Asimov
The Pause (1954)

Isaac Asimov
Everest (1953)

Isaac Asimov
The Monkey`s Finger (1953)

Isaac Asimov
Button, Button (1953)


 Asimov sihukest televisiooni-rahvahuumorit ikka kirjutada ei oska, mille eest issand olgu kiidetud. Pealegi oli Sever Gansovski samal teemal kirjutatud lugu küll 17 aastat hilisem, kuid kõvasti parem. "Kolm" tuleb selle eest, et üks dialoog ûhe suunurga ikka kergitas.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Shah Guido G. (1951)

Isaac Asimov
Day of the Hunters (1950)


Mina loen selle jutu küll "natuke" ulmeks -- on ajaränd ja senitundmatu dinosauruste liik. Kuid, nagu Hea Doktor ise ütles, kui te ei suuda vastu panna kiusatusele ligimeste moraali parandama hakata, tehke seda vähem jõhkral-otsesel viisil.
Teksti loeti inglise keeles

Andrei Beljanin
Tainõi sõsk tsarja Goroha (1999)

Heinrich Weinberg
Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2016)