x
Päringule {"kuu"=>"11", "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 129 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Robert Silverberg
Good News from the Vatican (1971)

Robert Silverberg
(Now+n), (Now-n) (1972)


Just nimelt, ei olnud naljakas ja ei oska nii vaimustuda nagu eelarvustajad. Mulle üldiselt eriti ei meeldi lood, milles peategelased on juhmipoolsed ja autoripositsioon ei tundu nende omast erinevat. Raske on sellistele kaasa elada.
Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher
Grave Peril (2001)


"Harry Dresdeni" sarja kolmas romaan kaldub võrreldes eelnevatega natuke rohkem gootilikku õudusse, mis avaldub ka (originaalis tõlkimatut sõnamängu sisaldavas) pealkirjas. Nagu esmaarvustajagi maininud, ei kisu õudusteema siin siiski väga karmiks ja hoolimata fantaasiarohkest sündmustikust ning minategelast (traditsiooniliselt) tabavatest jõhkratest väntsutustest lööb romaanis välja teatud südamlik alatoon, mis kohati isegi veidi sentimentaalseks kisub. Huumorit on muidugi ka.
Õudusteemaga seoses tuleks ka taaskord kiita raamatu eestikeelse tõlke kaanepilti Meelis Krošetskinilt, mis teose õhustikku väga hästi edasi annab.  Sarja kolmanda romaani lugemise järel tundub, et nende raamatute sündmustik on äärmiselt sarnaselt, justkui ühe malli järgi üles ehitatud. Spoilerdamata võib vast öelda, et kolmanda osa lõpp jätab võrreldes eelmiste romaanidega mõned teemad veidi lahtisemaks ja tundub, et need "lahtised otsad" võiksid peegelduda ka sarja hilisemates romaanides. 
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Satisfaction Guaranteed (1951)

Isaac Asimov
Runaround (1942)

Isaac Asimov
Foundation (1951)

Martha Wells
Rogue Protocol (2018)


Martha Wellsi lühiromaanide tetraloogia jätkub endise hooga või isegi hoogsamalt kui kahes varasemas peatükis. Peategelasest julgestus- või mõrvarobot uurib omal käel GrayCris nimelise korporatsioon hämaraid tegusid. Antud peatükk selles loos keskendub järjekordsele missioonile (reis transpordialusega uue Milu nimelise kosmosejaama juurde, missioon ise ja laevaga edasi), kus sellel korral turvakonsultant Rin identiteeti kasutav mõrvarobot uue kamba inimesi leiab, keda on tarvis läbi ohtude tarida. Kohati sõna otseses mõttes. Muu hulgas avastab ta uusi juhtlõngu suuremast pildist GrayCrisi tegevuse kohta.
 
Nagu alguses sai öeldud, on siinne lugu palju hoogsam kui kaks varasemat, sest julgestusrobotil on tegelikult tuli takus, kuna tema jäärapäine oma nina toppimine sinna, kuhu ei peaks, ei paista kõigile meeldivat. Leidub õõvastavat tundmatust, pinget ja tõsiseid lahingustseene, mis ei lase lugejal pikalt asjade üle juurdlema jääda. Wells on neis tasemel ning robotilahinguid hindavad huvilised pettuma ei pea. Mind hämmastab endiselt, kuidas muidu fantasy rindel tegutsev autor on suutnud nii tihkelt täis küberit ulmesaaga kirja panna. Vahel tundub, et selle pideva häkkimise, andmevoogude ja skaneerimise keskel muud ei toimugi. Tegelikult muidugi toimub küll, sest robotil lastakse pidevalt hinnata olukordi, teda ümbritsevat mõttetust/mõttekust ja sel korral isegi tehisintellekti inimnäolisust peegelpildis, kuna tal on au kohtuda infantiilse inimkujulise androidiga, kellel nimeks Miki(!).
 
Vaesele julgestusrobotile ei anta enam eriliselt mahti oma lemmikseriaale vaadata, mis - nagu me hästi teame - on tema ainsaks meelistegevuseks. Mõnus oli näha roboti maitse arengut. Wells saab läbi peategelase väljamõeldud ulmesarju kasutates lahedalt ulmetroope mõnitada. Huvitav on jälgida, kuidas robot aegamisi järjest inimeselikumaks muutub. Kuigi seda paljuski vastu tahtmist ja tihti häda korral veidraid tehnilisi lahendusi kasutades. Aga kõige taustal sisekirjeldab robot ka ise hämmastust endas tekkinud inimlike tunnete osas ning adub, et tema tehislik närvivõrgustik on muutumas. Endiselt pole kadunud roboti eluterve sarkasm ja üleolevus veidralt käituvate inimeste osas, kuid järjest enam hakkab teda üks asi häirima. Kas see erinevus nii suur ongi?
Teksti loeti inglise keeles

James S. A. Corey
Nemesis Games (2015)


“The Expanse” sarja viies raamat on märkimisväärselt (ja seda heas mõttes) teistsugune kui neli eelnevat. Kui kaks esimest osa rääkis sellest kuidas Rocinante meeskond üheks tiimiks sulas paralleelselt protomolekuli looga, kolmas tõi sisse kosmoseväravad ja neljas rääkis ühe uue planeedi koloniseerimisega seotud raskustest, siis “Nemesis Games” mõjub nagu järsk käiguvahetus; senini suhteliselt väärikal sammul liikuv lugu sööstab paigalt.

Loo alguses läheb peategelaste laev pikemasse remonti ja eneselegi ootamatult on nad Tycho baasis kus enamusel meeskonnal pole oma vaba ajaga midagi asjaliku peale hakata. Sestap võtavad praktiliselt kõik peale kapteni puhkuse ning lähevad oma kunagi ripakile jäänud otsi kokku tõmbama: Amos läheb Maale, Alex Marsile ja Naomi kuhugi Vöö sügavusse tänu millele on nad sündmuste alguseks üle kogu Päikesesüsteemi laiali pillutatud. Ning seekordsed sündmused on Sündmused suure S-ga.

Täiesti ootamatult kerkib süsteemi poliitilisel maastikul uus mängija, Marco Inaros, karismaatiline revolutsionäär kelle minevik on seotun Naomiga. Tema loodud organisatsioon Vaba Armaada lööb sassi kõik seniajani kehtinud jõujooned ning taaskord on külvatud tuule silmas tormi lõikamas vaid üks laev: Rocinante.

Olles läbi lugenud ka järgmise raamatu võin ma ilma igasuguse kahtluseta öelda, et tegemist on kõige parema seniajani ilmunud “The Expanse” looga. Me saame rohkem teada peategelastest ja erinevate piirkondade elust-olust, me näeme paari poliitilist tormi ja seda kui habras tasakaal kõikide osaliste vahel kogu aeg on olnud. Ja me saame näha suurekaliibrilisi muudatusi pärast mida ei jää vanast korrast kivi kivi peale.

Ehk teisisõnu: kui selles sarjas mõni raamat peaks väärima maksimumpunkte, siis nomineeriks ma just “Nemesis Games”-i. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Meelis Friedenthal
Kasuksepp (2017)


"Kasuksepa" lugu on huvitav ja hästi jutustatud ning maailm selle ümber jätab küllaltki reaalse mulje, hoolimata – või isegi tänu – sellele, et selle kujutamisel on autor olnud lakooniline. Minu kesised ajalooteadmised ei luba väga palju spekuleerida selle üle, kuivõrd alternatiivse ajalooga tegemist on, aga tollel novellil on oma võlu. Ka puänt on hästi välja mängitud.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
To See the Invisible Man (1963)

Charles Stross
The Trade of Queens (2010)


"Vürstkaupmeeste" esimene alasari muutub lõpupoole järjest süngemaks, poliitilisemaks ja apokalüptilisemaks. Huvitava detailina tasuks ära märkida reaalsete USA poliitikute (eelkõige Dick Cheney ja Donald Rumsfeldi) ilukirjanduslikku konteksti pahalastena sissetoomist nende õigete nimede all. 
Kokkuvõttes päris kahju, et see sari eesti keeles pooleli jäi. Ilmselt tuleks mingil hetkel ka teise alasarja raamatud ette võtta...
Teksti loeti inglise keeles

H. B. Gregory
Dark Sanctuary (1940)

11.2018

"Dark Sanctuary" jäi inglasest autori esimeseks ja viimaseks raamatuks. Väike tiraaž (400) trükiti 1940. aastal valmis, ent selles pääses ainult ehk 20 eksemplari, mis olid saadetud ajakirjandusele tutvumiseks ja välistellijatele. Sakslaste õhurünnak tabas raamatuladu, kus teosed ootasid kauplustesse viimist. Üks eksemplar oli kunagi hiljem juhtunud aga õuduskirjaniku ja antologisti Karl Edward Wagneri kätte. 1983. aastal lasi ajakiri Rod Sterling's Twilight Zone Magazine kolmel autoriteetsel inimesel teha oma nimekirjad lemmikraamatutest ja Wagner paigutas seal "Dark Sanctuary" best supernatural horror'i kategoorias neljandale kohale. (Wagmeri edetabel kajastas siiski pgem "unustatud" raamatuid kui absoluutseid tippe.) Kuna Wagneri nimekiri tõmbas žanrihuviliste seas palju tähelepanu, teadvustati seeläbi taolie raamatu olemasolu, ja see sai otseseks ajendiks, et 2001. aastal avaldas ameerika kirjastus Midnight House John Pelani eestvedamisel romaanist kordustrüki. Autorit ega tema pärijaid ei leitud ja eessõnas spekuleerib toimetaja, et Gregory võis sõjas hukkuda. Suur oli aga Pelani üllatus, kui paar aastat hiljem sai ta kirja Gregory tütrelt ja kuulis, et ka autor on elavate kirjas. Gregory polnud romaani avaldamise üle vist siiski pahane, sest 92. eluaastat käiv mees andis 2004. aastal Pelanile intervjuu (mis avaldati 2009) ning kirjutas autogrammid umbes 20-sse eksemplari. Gegory oli tõepoolest sõja ajal ligi 6 aastat Inglise armees teeninud, ent saatus säästis teda ja sõja lõppedes naasis ta tööle pangas. Gregory suri kas 2007 või 2008.
 
Intervjuus püüab Pelan teosele külge pookida Lovecrafti mõju, ent autor arvas, et küsija näeb siiski viirastust. Romaani süžee sarnaneb pigem tol ajal suhteliselt levinud skeemile, kus noor, vallaline, kangelaslike iseloomuomadustega mees satub vastamisi kurjusest pakatava okultistiga ning paratamatu on ka õnnelik lõpp, kus kangelane leiab ühise armastuse noore naistegelasega. Taolise sisuga romaane kirjutas tuntumatest nimedest Dennis Wheatley.
 
Sündmused kulgevad Cornwalli ranniku lähedal mõne miili kaugusel asuval tillukesel kaljulaiul, kuhu keskajal ehitati mungaklooster. Kindlust meenutava, hämara ja salakäikude ning - keldriga varustatud paik annab teosele reljeefse gootiliku hõngu. Endine klooster kuulub Lovellide suguvõsale ja sellega on seotud suguvõsa needus. Üks Lovellide esivanem oli korraldanud munkadele veresauna, misjärel abt manas neile kaela kurja saatuse. Kuidagi ongi nii, et kõik Lovellide nimehoidjad on surnud seal saarekesel - ja enamasti enne õiget aega. Lugu algabki sellega, et järjekordne omanik näib looja karja minevat, sonides veel mineku eel needusest. Tema poeg Anthony tuleb Londonist kohale, aga kuna arstid on võimetud, palub ta isa ravima tulla psühhoterapeut-hüpnotisti. Too hüpnotist (dr Gaunt) osutub aga juhtumisi okultist-satanistiks, kelle vaim pakatab kurjusest ja kes valdab mitmeid üleloomulikke võimeid inimeste teadvusega manipuleerimisel. Anthony isa sureb, ent dr Gaunt jääb saarekesele, formaalseks põhjuseks kloostri vabastamine needusest. Tegelik põhjus on aga vabastada "needus", mis on võtnud protoplasmalise teadvusega olendina füüsilise kuju saarealuses hiidkeldris, oma asupaigast, allutada endale ja külvata selle abil hukatust tervesse maailma. Nõrga iseloomuga peremees Anthony allutatakse satanistile ja tema abilisele, kellel näib vanust olevat juba sadu aastaid. See olevus, kelle tegelikult oli meie planeedile toonud juba maag Merlin "from Outside Darkness" peaks vist kajastama seda lovecraftlikku aspekti, mida John Pelan romaanis nii väga näha tahtis.
 
Joonestub välja selge Heade ja Kurjade rindejoon: Anthony sõber Hamilton, vastaskaldal elav pastor ja tema tütar kui Head, ning kaks satanisti-okultisti kui Halvad. Autori tugeva kristliku tausta tõttu on Headel tugev ristiusu taust ja kristlust propageeritakse kohati väga varjamatult kui seda "õiget" usku, mis kuratlikule vaenupoolele tuule peaks alla tegema.
 
See on üsna tore romaan neile, kellel on eelsoodumust taolisi asju muheda pilguga lugeda. Loo lõpp ei ole siiski puhtalt õnnelik, ent siiski kaldub sinnapoole. Tegevuspaiga - Kestreli saarekese - prototüübiks on St Michael's Mount Cornwalli ranniku lähedal. Võib-olla on veel huvitav teada, et kuna see koht oli lord St Leveni suguvõsa paik, tuli autoril kirjastuse soovil enne raamatu avaldamist saata käsikiri lordile, et too ei solvuks. Too ei solvunud, arvates, et paika ei identifitseerita, kuna romaanis vajub kaljusaar merepõhja, aga päriselus eksisteerib see siiamaani.
Teksti loeti inglise keeles

Heinrich Weinberg
Tõrkeotsing (2018)


"Tõrkeotsing" on samm paremuse poole Weinbergi eelmisest romaanist, ehkki kuskil poole pealt hakkasin (ja jäingi) mõtlema, et pole mingit head põhjust, miks tegevus peaks toimuma alternatiivmaailmas, kus tänaste naaberriikide arvelt pindalalt tublisti suuremas Eestis elab ca 10 miljonit inimest. Kuna, noh, Liivi ja Põhjasõda jäid olemata, sest mingit ühtset, jagamatut ja ekspansiivset Vene riiki meie kõrvale ei tekkinudki. Aga see on selles teoses, kus ajaloosündmused on meie ajaloo sündmustega üsnagi paralleelsed, üpris kõrvaline ning mingit erilist täiendavat kvaliteeti või teistsugususe hõngu ka sellest ei tõuse. Kõik võiks toimuda meie maailmas paarkümmend aastat hiljem ja ei peaks suurt midagi ringi tegema.
 
Teine pisut veider moment on peategelase valik ja positsioneerimine. Nimelt, käesoleva loo peategelane on kohaliku maffiaautoriteedi poeg, kes ise küll eriline kurikael pole - see roll jääb ta isale ja vennale - pigem selline ambivalentne tegelane. Mingi eriti pikantse lisandina on loos aga ka tema õde ja TÜ professorist ema, kes oleks end valgustkartvatest tegudest justnagu distantseerunud ja seeläbi legitimiseerinud, aga osalevad himukalt kõikides mustal teel teenitud raha jagamistes. Kurjus on detailides. Ühesõnaga, see, et Eesti pealtnäha võimalik et kõige ontlikum ulmekirjanik innustub pätiromantikast ja leiab vist siis ka õigustust kuritegelikule eluviisile, üllatas mind ebameeldivalt.
 
Kolmas moment puudutab teose retseptsiooni ehk on reaktsiooniks neile, kes autorit liigses heietamises süüdistavad. Kui nüüd asi väga lihtsaks ajada, siis piltlikult öeldes algabki kirjandus sealt, kus lõpeb dialoog ja tegevuse markeerimine ja tuleb muu - sh need tagasipõiked ja sisemonoloogid. Jooksvast tegevusest lahknevate tükkide olemasolule ja võrdlemisi suurele kontsentratsioonile võib vaimukalt osutada, nagu teeb seda eelkirjutaja, ent see ei tähenda, et väljendatud soovitus - kõik sellised lõigud välja rookida ja nende sisu üle teksti laiali tilgutada - kuidagi pädev oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Laura Loolaid
Öö laulupeomuuseumis (2018)


Loole oleks ilmselt juurde andnud mingi keskse peategelase või väiksema peategelasegrupi olemasolu, kelle silmade läbi toimuvat näidataks. Oleks kellele kaasa elada.
 
Hetkel tegelikult meenutab toimuv sellist mõnusat muusikavideot, kus kaamera liigub suvaliselt mööda ruume ringi ja võtab üles, mis silma jääb. Bändi osas on vahakujud ja solisti näha ei ole :D no kujuta ette, kui järgnevas videos laulu ja solisti ei oleks - midagi olulist oleks jalamaid puudu: https://www.youtube.com/watch?v=BP3wAfIIhAo
 
Möll on mõnus, tegevuspaik ja seltskond sobituvad kokku ja loovad kõik hea fiilingu verepulmaks, selle kõige eest punkt juurde. Fiiling oli, aga mõnes kohas oleks võinud tempo korraks maha võtta ja toimuvat nõks ka süvitsi lahata, kus tegelased seletavad lugeja jaoks lahti, mis ja kus ja püüavad lugejaga sõbraks saada.
 
Seos telefonimängu ja kollide elustumise vahel oli aimatav aga jäi segaseks. Sellise slasheri lugeja tahab et asi tehakse ikka puust ja väga tilkuvalt punaseks. Tilkumist oli kohe mõnusalt, nii head verest libedat treppi, millest lugeja saaks alla kukkuda on kohe lust lugeda aga trepipuud jäi väheks :D Lugeja kukkus ilma trepita niisama alla vereloiku :D
 
Aga midagi sarnast (kus on lisaks ka peategelane ja kõik on puust ja punane), tahaks edaspidi veelgi kindlasti lugeda.    
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Loorits
Peaaegu täiuslikus maailmas (2016)


Selles lühikeses romaanis manab autor meie silme ette utoopilise kasvuhoonemaailma, mille tegelased on - kõige järgi otsustades - vaimse alaarenguga. Inimeste päevi täidab töölkäimine (ainus töö, mida meile näidatakse on töö reklaamibüroos), igaõhtune baarikülastus koos tööseltskonnaga (mille käigus juuakse küllaltki suuri koguseid, ilma et sellele järgneks vähimgi pohmell või tervisekahjustused) ja nädalavahetusi kodus kükitamine. Inimestel ei ole mingeid hobisid, ühiskondlikke tegevusi, üksteisel külas ei käida ja isegi kui nad kodus nt mingeid teleseriaale vaatavad, ei kujuta ma ette, millest need räägivad, sest köitvate draamade jaoks näib selles maailmas nappivat ka kujutlusvõimet. Ilmselt vaatavad nad kodus lage.
 
Kirjutatud on see tekst kohati (alguspool rohkem, teine pool on märksa parem) umbes nii nagu võiks seda teha Saalomon Vesipruul:
"Knut nägi Simonat selle imeilusa suvise maailmaga lausa maagiliselt ühte sulanuna ning Simonale jälle tundus, nagu oleks Knut oma särava naeratusega juba niigi täiuslikule suvepäevale valgust ja värve veelgi juurde lisanud. "Küll see sõprus on ikka imeline..." mõtlesid mõlemad üheaegselt teineteisele naerusui otsa vaadates.
 "Küll see sõprus on ikka imeline," jõudis Knut enne Simonat selle jagatud mõtte kuuldavale tuua.
 "Tõepoolest," nõustus Simona. "Ja mõelda vaid, et alles eile see tekkis ja on juba tänaseks niivõrd tugev..."
 Seepeale puhkesid mõlemad uuesti naerma ning vaatasid vähimatki kohmetust tundmata teineteisele otse silma."
 
Kui tegelastel ka mingeid elulisi probleeme pole, siis üks tundlik teema selles maailmas ometi on ja selleks on kõik soojätkamisega seonduv. Olgugi et ka sugutung näib selle maailma inimestel olevat alaarenenud, sest see avaldub väga harva, üksnes radikaalse stimulatsiooni tagajärjel ja põhjustab asjaosalistele suurt piinlikkust. Mingil põhjusel ei ole inimestele selles maailmas antud ka absoluutselt mitte mingit seksuaalharidust, kõik tuleb ise avastada. Niisiis, peale mehe ja naise sõbrunemist ja pikka aega võtvat lähenemist võib juhtuda, et jõutakse voodisse ja seal ka midagi ära tehakse.  "Pattulangemisele" järgneb ehmatus, hirm ja nn rasedusmasendus, aga kust see viimane tuleb, on taaskord ebaselge, sest bioloogiliselt puudub selleks põhjus ning ühiskonnas pole ka kehtestatud ei puritaanlikke keelde ega repressioone.
 
Võib ju püüda romaani mõtestada kuidagi nii, et autor on joondanud kõik talle ebameeldivad nähtused - tühisus, pealiskaudsus, alkoholism, aseksuaalsus jne - ja need kõverpeeglisse väänanud, nii et seda klantspilti tuleks tegelikult käsitleda düstoopiana, aga ka nii näib raamat täitvat peaasjalikult vaid selle autorile kordaminevat teraapilist funktsiooni. Nii et isegi kirjaoskajaliku näitena arbitraarulmest ma seda tegelikult lugemiseks soovitada ei julge.
Teksti loeti eesti keeles

Edmund Glasby
The Weird Shadow over Morecambe (2014)


Üks väheväärtuslik õuduslugu Cthulhu teemadel.
 
Peategelane Smith on endine antropoloogiaprofessor, kes elab Inglismaa rannikulinnas Morecambe'is. Ta on allakäinud, joob ja kaalub enesetappu. Vahetult enne viimast saab professori kätte inimene tema minevikust - Thorn. Professor viiakse rentslist puhtasse majja, pestakse puhtaks ja talle tehakse selgeks, et temast oleks suur abi Thorni salaorganisatsiooni tegevuses. Nimelt on Smithil võimeid näha Morecambe'i majaseintele ilmuvaid verekirju, mis kutsuvad valmistuma hetkeks, kui Tema tuleb. Samuti on vaid tema võimeline nägema tapetud inimeste kehasid, mis ilmuvad läheduses asuvatesse avatud kivihaudadadesse. Thorni organisatsioon, mis asutati pärast Innsmouthi sündmusi 1920-ndate lõpus, tegeleb üleloomulike asjadega ja eksprofessor kaasataksegi võitlusse.
 
Kui lühema romaani esimene pool on ülimalt depressiivne Morecambe'i kirjeldus (laostunud linn, lagunenud majad, lootusetus jne), siis teine pool on üsna tempokas märul, mis võiks põhimõtteliselt aineseks olla ka ühele napakale filmile. Võitlus selle vastu, et Nyalathothep taas inimkonda valitsema ei saaks, nõuab palju inimelusid, verd ja soolikaid. Ja okset - peategelasel on kombeks iga veidigi võikama olukorra peale pakk maha panna.
 
Mitte midagi uut ja huvitavat sellest loost ei leia ja Glasby (mitte ajada segi tema samuti ulme- ja muidukirjanikust isa John Glasbyga) ei ole eriline stiilimeister. Või siiski - jutuväliselt teadvustasin endale, et Morecambe on tegelikult eksisteeriv linn nagu ka selle külje all asuv Heyshami küla, kus toimub osa sündmustest ja mille juures mäenõlval asuvad iidvanad kivist hauad, millel on raamatus keskne koht. Heyshami pilte guugeldades on need hauad põhiliseks, mida meile näidatakse. Morecambe on ka autori lapsepõlvelinn.
Teksti loeti inglise keeles

Mihhail Uspenski
Zmeinoje moloko (1996)


Hea järg "Poisile põrgust", mis keerab tõesti kõik eelneva pahupidi. Aga lõpuks läheb käest ära, sest hakkab liiga suurt tükki ampsama ja köidab ilmselt vaid tõelisi Strugatskite fänne, kellel kõikide juttude kõik pisidetailid meeles on. Mööndustega neli.
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Paren iz preispodnei (1974)


Teine lugu antoloogias "Keskpäeva varjud". Oluliselt parem kui avalugu, mis oli nii halb, et tahtsin kogu raamatu nurka visata. Samas poleks see jutt midagi väärt ilma järgnenud fan-fictionita.
Teksti loeti eesti keeles

John Scalzi
The Consuming Fire (2018)


Sain minagi Scalzi uue romaanisarja teise osaga mäele. Indrek on ülal piisava ülevaate andnud, mistap polegi suurt lisada siia. Intriigidele keskenduti selle osas tõesti proportsionaalselt rohkem ja mina ootasin lugedes pigem seda kosmosemissiooni liini jätkumist, kuna sealt tuli maailma kohta uut ja põnevat infot. Tõesti oli veidi tunne, et suht tühine kodade omavaheline kraaklemine tsivilisatsiooni ohustavate sündmuste lävel meenutab väga Martini  “Jää ja tule laulu” saagat. Mitte küll sättungi, sünguse või naturaalsuse poolest, vaid see väiklane vaiba alt tõmbamine. Scalzi romaanis on tegemist pigem kõrgtaseme mänguga, kus lihtsa inimese juurde pole autoril mahti laskuda. Kuid Scalzi oskab nii ladnalt kirjutada, et väga igav ning tüütu see malendite paigaltammumine (ja laualt kõrvaldamine) pole ja me ei pea selleks telliseriiulit läbima, vaid kõigest 336 ladusalt mööduvat lehekülge. Saab näha, kuidas see jant triloogia viimases osas lõppeb.
 
Teksti loeti inglise keeles

Charles Stross
The Revolution Business (2009)


Lõpule (või täpsemalt esimese alasarja lõpule) läheneva "Vürstkaupmeeste"-sarja sündmustik läheb järjest põnevamaks ja peab tunnistama, et pinget üleval hoida autor oskab. Ja erinevalt tüüpilisest põnevikust pole selles raamatus ühtki kangelast, kes kokkukeerdunud jama ära lahendaks ning maailma päästaks - autor laseb sündmustel hoopis kiiruga katastroofi poole galopeerida...
Esmaarvustajaga selles osas nõus, et Uus-Britannias toimuv (mis mõnevõrra 1917. aasta Venemaa sündmusi meenutab) on feodaalse Gruinmarkti intriigide ja terroriparanoiast haaratud Bushi-aegses USA-s toimuvaga võrreldes selles romaanis veidi unarusse jäänud... 
Teksti loeti inglise keeles

Tiit Tarlap
Liivakella kael (2001)

Isaac Asimov
Jokester (1956)

Isaac Asimov
The Evitable Conflict (1950)


Just selle loo puudumine vähendab kogumiku "Kadunud robot" väärtust,, kuid ega seda vene võimu ajal avaldada poleks saanud...
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Evidence (1946)

Isaac Asimov
Escape! (1945)

Ray Bradbury
Night Call, Collect (1949)


60 aastat üksindust. Ja siis telefonikõne sinult endalt. 60. aasta tagusest ajast. Noor ja reibas, valmis seiklusteks - terve maailm sinu ees valla. Kas reaalne maailm osutub selliseks nagu me teda noorena ette kujutame? Harva...
Teksti loeti inglise keeles

Tiit Tarlap
Vampiirilõks (2001)


 

 

Tegevus koos eellooga kestab natuke üle aasta. 24. september – järgmise aasta novembri lõpp st kokku 14 kuud.
 

 
 

Niisiis Gerd on ajakirjanik. Reporter, vist selline väga kriitiline, kelle puhul unenägudest tähenduste otsimine kõne alla eriti ei tuleks. Ja sellegipoolest on see romaan või jutustus miskitpidi lugu unenägudest ja nende realiseerumisest.

 

 
 

Autodest. Henning sõidab musta Opeliga, Derville punase BMWga. Ülemkomissaari hall ülikond, hallid silmad ja hallisegused juuksed ei riimu hästi punase autoga. Punane auto on siin nagu õnnetuse ettekuulutaja: Derville pretendeerib olema operatsiooni juht, kuid nagu selgub, on selles paranoilises hotellisaagas teisigi mängujuhi pretendente.

 

Varjatud või mittevarjatud ühiskonnakriitika – inimesed suhtuvad loomadesse üleolevalt, ja ülla ülla, peavad ise kogema sarnast.

 

Kui Tarlap oleks säärase loo kirjutanud 1930. aastate teise poole NLs, oleks teda ilmselt süüdistatud kosmopoliitsuses, nii nagu tehti Griniga. Nii Grini väljamõeldud Grinlandia oma Zurbaganiga, kui Tarlapi Burbahani maailm asuvad ju keset-mittemiskit-kusagil-Läänes.

 

Sai vist liiga kirjeldav ja negatiivne. Tegelikult kirjutab Tarlap ju hästi.
 
 

 
 

Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Silly Asses (1958)


Liiga lühike ja reaalse mõtteta, et sellest midagi erilist arvata. Tundub justkui kuhugi ajalehe täiteks kirjutatud heietus. PS. Kolme aasta pärast poleks Asimov seda lugu enam kirjutada saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Ugly Little Boy (1958)


SENTIMENTAALNE? 
Ma ei saa aru, kuidas teie aru töötab, kodanikud, aga Saaraga aastast 2000 üleni nõus - ei ole sentimentaalne, on lihtsalt inimlikkust rõhutav ja eluline. 
Teksti loeti eesti keeles

Karen Orlau
Oraakli surm (1998)


Kas teos peab ajahambale vastu? Võib-olla olen oma elus liiga palju muinasjutte lugenud, sest minu jaoks oli see lugu lihtsalt muinasjutt. Seetõttu ei oska ma ka tema erilisust hinnata, sest muinasjutuna ta midegi erilist ei ole. Kes teab - äkki ilmumisaastal oleksin rohkem vaimustuses olnud, kuigi kahtlen selles...

Teksti loeti eesti keeles

Theodore Sturgeon
Mr. Costello, Hero (1953)

Murray Leinster
Exploration Team (1956)


Kaur Virunurm 15 aasta tagant -- kui see jutt on teismelistele, siis on suur osa mu 63-aastasest kerest ikka veel teismeline... kuid see polegi tähtis. Andke inimesele, mis inimlik ja robotile, mis robotlik. Ehk: ärge pugege masinate seljataha.
Teksti loeti eesti keeles

Marshall King
Beach Scene (1960)

Isaac Asimov
The Machine That Won the War (1961)

Isaac Asimov
The Ugly Little Boy (1958)

Isaac Asimov
The Last Question (1956)

Isaac Asimov
Spell My Name with an S (1958)

Isaac Asimov
All the Troubles of the World (1958)

Isaac Asimov
The Gentle Vultures (1957)

Isaac Asimov
The Dying Night (1956)

Isaac Asimov
The Feeling of Power (1958)

Isaac Asimov
I`m in Marsport Without Hilda (1957)


Einoh, nii tüütu ka ei olnud, Spaceoline'i mõju all olevate tüüpide juttu oli päris lõbus lugeda. Ja deduktiivset protsessi ei olnudki -- peategelane paljastas pahalase hoopis ühel muul viisi, mida ma siin tulevaste lugejate huvides kirjeldada ei saa.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Martian Way and Other Stories (1955)

Isaac Asimov
I, Robot (1950)

Isaac Asimov
Sally (1953)

Isaac Asimov
The Fun They Had (1951)

Isaac Asimov
Little Lost Robot (1947)

Isaac Asimov
Catch That Rabbit (1944)

Arthur C. Clarke
The Star (1955)


Mitte midagi ei toimu! Ei ole mingit tegevust. On vaid ühe inimese mõtisklus sellest, kuidas usk ja teadmine kohtuvad ning tõdemus, et usk ei pea taanduma teadmiste ees nagu ka teadmisi ei saa võrrandist taandada usu ees... Aga kas usk muutub sellest tugevamaks või kaob sootuks, kui peaks selguma, et ühe inimkonna lunastus on teise inimkonna hukatus...
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Dmitri Bilenkin
Proverka na razumnost (1972)


Mõnus ja hea käiguga lugu, mis tekitab pärast lugemist umbes samasuguse tunde hinge nagu oleks just vaadanud Kolmanda planeedi saladust...
 
Atmosfääri loomise ja loo sujuva kulgemise eest maksimumpunktid.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Reason (1941)


Kena jutt tõesti. Võta kuidas tahad -- kas tsivilisatsioonide kokkupõrkena, loogikaülesandena või kõrgemat järku loogikaülesandena. Või Müllerile käkikeeramisena.
Kuid hoiatus ütleb, et meid ootavad teadusvabaduse hordid. Maa om lapik, inimesed pole iial Kuul käinud jne.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov
Liar! (1941)


Mida te tahate kuulda?
Kas seda, mis teile meeldib, või seda, mida tahate kuulda? Või seda, mis tegelikult on?

Ja kui vastaja ei tohi valetada, kuid ei tohi ka tõtt rääkida...

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov
Robbie (1940)


No eks ta ole. Autori tollast 19-aastast vanust arvestades täitsa hea, aga muidu...
Heal Doktoril on sadu paremaid jutte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov
The Martian Way (1952)


Lugege seda lugu, a) rohelised ja b) Marsilendude võimatust tõestada üritajad.
Saate teada, et a) uut maailma vallutavate inimeste jaoks on vähe võimatut ja b) Marss on kosmsevedude jaoks just õigel kohal.

P.S. Ja et pseudoraiskamisest jutlustades pole ohutu endale poliitikasse teed rajada.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov
The End of Eternity (1955)


Suurepärane raamat. Praktiliselt kõige usutavam ajasrändude kirjeldus koos hoiatustega. 1. Et kui lõpetame ekspansiivse arengu, võime end kohe maha kanda. 2. Et kuitahes haritud seltskond ei saa ega tohi meile iseenesestmõistevalikkusega öelda, kuhu peame minema. 3. Cherchez la femme. Mõnes eelnevas retsensioonis oli Harlanit äpuks tituleeritud. Kuid ainult seepärast, et ei märgatud tema teistpoolt -- Noysi. Naine on katalüsaator, mis vabastab mehes peituva energia.
01.12.2018: ahjah, proua Linda Arivale tuleb monument püstitada tõlke eest. "Alavik", "koduvik", "aegur"... Paremad terminid kui Doktoril endal.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov
Pebble in the Sky (1950)

Boris Kabur
Kosmose rannavetes (1966)


No küll te võtate vaese Gulagi-teenuste kasutaja kallal. Ei ole see lugu nii hull, et järjepannu ühtesid saada. Eriti arvestades, et eksisteerivad Kuum maa, Teed sügavusse jne.. Ja, noh, tänapäeval läheks jutt Lobjakataolistele liberastidele eriti peale -- kas või selles, et neeger .... vabandust, afroameeriklane oma .ee.... vaimsete võimetega valgelt poisilt tüdruku üle lõi. Pealegi on juttu saksa keeles täitsa pull lugeda. Pealegi on seal mainitud kellraadiot kui inimese eksistemtsi hädavajalikku koostisosa. Vt. Apple Watch etc. Pealegi, pidage meeles, et hr Kabur pani oma mootorsaele nimeks Družba. Ja nüüd lugege seda tagurpidi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Günther Krupkat
Als die Götter starben (1963)


Vat mul juhtus nii, et lugesin Dänikeni jama Horisondist enne Krupkati raamatut ... ja pseudoajaloolised pajatused tunduvad kah pisut mustvalgetena. Mistõttu läheb lapsepõlves saadud elamusest pall maha.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Robert A. Heinlein
Gulf (1949)

Robert A. Heinlein
Farmer in the Sky (1950)

Arthur C. Clarke
Reach for Tomorrow (1956)

Arthur C. Clarke
Expedition to Earth (1953)

Arthur C. Clarke
Into the Comet (1960)


Järjekordne tulevikuennustus: kasutage arvuteid, kuid ärge sealjuures kaotage oma mõistust. Aktuaalsem kui ligi 60 aasta eest.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
The Other Side of the Sky (1957)


Lood sellest ajast, kui inimesed veel tulevikku kujutlesid progressina, mitte ühe planeedi kahanevate ressursside ümberjagamisena.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
What Goes Up... (1956)


Tegelikult on siin üsna hästi ära põhjendatud antigravitatsiooniliste ajamite võimatus. Jääme ootama jãrgmist Isaaci või Albertit...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
Trouble with the Natives (1951)


 Bradbury ja tema iiahliku maailmavaatega pole siin midagi pistmist... Clarke läheneb teemale lõõpivalt, kuid humanistlikult seisukohalt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
The Wind from the Sun (1964)


Kui kellelegi säärased jutud vähem kaifi pakuvad kui inimsööjad sokid või cthulhu, siis on mul temast kahju. Jummala reaalse tehnilise idee esitus nii romantilisel viisil...

P.S. Esialgne pealkiri ("Sunjammer") sobib praegusest 100* paremini. Vt. kas või Dschinghis Khani lugu "Windjammer".

 

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
Before Eden (1961)

Arthur C. Clarke
Death and the Senator (1961)


Ahnoh, eelarvustaja jutule täienduseks -- seesama senaator on varem hingega võidelnud kosmosehaigla rajamise vastu. Nii et...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
The Man Who Ploughed the Sea (1957)

Arthur C. Clarke
The Reluctant Orchid (1956)

Arthur C. Clarke
Patent Pending (1954)

Arthur C. Clarke
Superiority (1951)


Mingil ajal olla see lugu kuulunud MITi tudengite kohustusliku kirjanduse nimekirja.
Ja õigus ka, nagu ütles Agu Sihvka.  Eriti nüüd, kus programmeerijad igal elualal lahendavad ülesandeid, mida keegi kunagi pole püstitanud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
Technical Error (1946)

Arthur C. Clarke
The Hammer of God (1993)


Jebundene Bücher...  komeet... Säärase astronoomilise maailmapildiga lugejal ei tasuks juttu hindama hakatagi, nagu mul Luikede järve etendust. Mistõttu muidu "4" asemel tuleb tasakaalustamiseks "5".
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Robert A. Heinlein
Red Planet: A Colonial Boy on Mars (1949)


Mulle tundub, et eelarvustajad pole raamatu oale päriselt pihta saanud. Mulle tundub, et tegu on RAH järjekordse noorsooraamatuga, milles ta ülalnimetatud noorsoole üritab sisendada vabaduse mõistet. Ja seda, et väga lihtsalt anname ise vabaduse käest -- kas läätseleeme eest või koguni mitte midagi tehes. Täna, kui ühes autohuviliste (!) foorumis tõstatakse küsimus teatud liiki mootorsõidukite keelustamisest, ja riigikogus võetakse tõsimeeli arutlusele seaduseelnõu, mis kohustab autojuhte jalgratturist möödumisel 1500-millimeetrist külgvahet hoidma, tasuks mõnelgi tutvuda kodanik Howe'i kooliuuendustega.
Teksti loeti inglise keeles

Meelis Friedenthal
Kasuksepp (2017)

Cody Goodfellow
In the Shadow of Swords (2002)


Pikem lugu - peaaegu lühiromaan - on ilmunud esmakordselt eraldi brošüürina, ent mina lugesin seda Goodfellow' kogumikust "Rapture of the Deep" and Other Lovecraftian Tales" (2016). Olen tutvunud varemgi mitme selle autori looga, ent pole BAASi midagi kirjutanud. Mulle tundub, et selle põhjuseks võib olla Goodfellow' juttude keerulisus ja mõnigane keeleline raskus, mis ei luba neid kuidagi lihtsalt kokku võtta ja seletada. Stiil ei ole lobe, süžeekäigud on mõnikord raskesti ühendatavad, vahel on sõnaraamatut abiks vaja, korduvalt mulje, et olen ise liiga rumal, et mõista.
 
"In the Shadow of Swords" võiks olla ehk nimetatud kogumiku paremikku kuuluv. Iraak, 1998. Peategelane on ÜRO relvainspektorite grupi juht - otsitakse võimalikke massihävitusrelvi. Missiooni lõpuni on ainult paar päeva, aga inspektoritel on tühjad pihud. Siis püüab aga luure kinni araabiakeelse segase telefonikõne - see tuleb piirkonnast, kus teadaolevalt mingeid baase, ladusid ega tehaseid olla ei tohiks. Kõnest oru saada, et midagi halba on juhtunud, on kuulda laske ja keegi ütleb, et olukorra lahendamiseks tuleb oodata paar päeva, kuni inspektorid läinud on. See sunnib tegema plaanist erineva välkvisiidi kõrbepiirkonda. Plaan ärritab silmanähtavalt iraaklastest "järelevaatajaid", kes inspektoritega pidevalt kaasas on. Kohapeal leitakse maskeeritud maa-alune punker ja fanaatiline eliitsõjaväeosa, kes püssitorud relvitute inspektorite vastu pöörab. Väeosa ülemus teatab, et tegu on muinsusobjektiga, kuhu Lääne inimestel asja ei ole. Mõned inspektorid lastakse siiski objektile sisse ning siis saame (ebamääraselt) teada, kuidas see valvatav objekt on inimtsivilisatsiooni seisukohalt palju ohtlikum kui mõni massihävitusrelv. Jah, Cthulhu Mythos.
 
Miljöökirjeldus tundub väga ehe, arvestades eriti Goodfellow' teist jutustust "Archons", mille tegevus toimub samuti 90-ndate Iraagis ja peategelane on sisuliselt palgasõdur. Jääb mulje, nagu oleks autor ise sõjaväelise taustaga ja kohapeal midagi läbi elanud. Stiil on mõjuv, intensiivne, militaarne õhustik. Võib-olla petetakse teemakauge lugeja pisiblufi võtetega ära, aga eks see autentsena mõjuv õhustik on see, mille pealt tuleb positiivsem hinne.
 
Võrgus pakutakse loo esmailmumise aastaks (Perilous Pressi välja antud brošüür) ka aastat 2000.
Teksti loeti inglise keeles

Leila Tael-Mikešin
Mustade Inglite Armee (2017)


 Toimetamata teksti on veidi keeruline lugeda. Lihtne paragrahvideks liigendamine oleks teinud juba loetavuse osas imesid. Loodetavasti oli ta Tuumahiius veidi teise struktuuriga.
 
Tuumahiid. Ma loomulikult ei mõista, millistel kaalutlustel see lugu kogumikku valiti. Ta pole otseselt ulme, fantasy samuti mitte, kuigi tegelased justkui laseks teda sinna maailma suunata. Mul on lihtsalt kuri kahtlus, et autor vaatas filmi Suicide Squad (2016), oli šokeeritud sellest jamast ning otsustas veidi parema süžee kirjutada. Mingil määral see isegi õnnestus...
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Das Kulturkonflikt (2017)


Lubage mul naerda. Tõsiselt. Naerda. See on just selline lugu, mida on mõnus ja hea pika tööpäeva lõpetuseks lugeda. Jutt jookseb ladusalt, huvitavalt, tegelased on isikupärased ning omased.
 
Huvitav, et küllaltki lühikeses jutukeses saavutab mõni kirjanik seda, millega mõni teine kirjanik terve raamatusarja jooksul hakkama ei saa. Aga see ongi ju kõige tähtsam - et lugu mind lugejana haagiks ning meelitaks kaasa elama.
 
Kui seda jutukest lugedes ei kangastu silme ette Mel Brooksi "To Be Or Not To Be" või siis kasvõi "Allo, Allo", on lugejaga küll midagi lahti...
Teksti loeti eesti keeles

John Wyndham
The Kraken Wakes (1953)


Veidi "Trifiidide päeva" meenutab see romaan küll, eriti lõpuosa. Ülesehitus on neil raamatutel siiski üsna erinev: kui "Trifiidide päev" algas katastroofiga, siis enamiku käesoleva romaani mahust võtavad enda alla inimkonna võitlus meresügavustes peituvate salapäraste tulnukatega ja aeglane liikumine katastroofi poole. 
Pinget kruvida oskab autor küll - ja seda ka hoolimata sellest, et suur osa romaani sündmustikust on tegelikult lugejale üldjoontes ette teada, kasvõi eestikeelse väljaande tagakaane-teksti põhjal. Meresügavuste ja tulnukate salapärase olemusega seonduv aitab põnevuse loomisele kaasa. Maksimumhinnet sellele romaanile siiski anda ei taha - midagi jääks nagu puudu. 
Eestikeelse väljaande puhul tuleb kiita efektset kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andreson
Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt (2014)

Maniakkide Tänav
Liblikad pimedusest (2016)


Liblikad on head, krematooriumil polnud ka viga. Autorile on aga kuskil külge hakanud paha komme sõnarohkelt seletada, kui hirmus õudne see ikka on, millest ta kirjutab. Näiteks järgmine lõik:
 
 
"Koeri oli kokku kuus. Nad … Mitte nad, elusolendi kohta käivat sõna ei saanud nende kohta kasutada – need - kujutasid endast suuri, hundisarnaseid ja vasikasuurusi koletisi, kuid, Aldol oli raskusi oma silmade uskumisega – kunagi ehk elavad, kuid nüüdseks täiesti selgelt surnud. Tühjade silmakoobastega ja tuima, ühetaolise raskepärase liikumisega, tekitasid nad Aldos külmi, sisemisi võdinaid. Neis koletistes oli mingi külm aura, mis levis kaugele elukate ümber ja tungis ka läbi akna tuppa, pannes mehe, kes neid sealt vaatas, kananahka. Ta oli millegipärast kindel, et elavad koerad ei olnud teda veel tajunud, kuid surnud juba teadsid, et ta seal on ja neid vaatab. Tahtmatult astus mees aknast eemale, et nende painest vabaneda."
 
 
No mille jaoks kogu seda lora pärast tõdemust, et olid täiesti selgelt surnud, vaja on? Et "Lääne Elus" eraldatud ruum täis saada??
 
 
Järgmisel lausel ei saa aga sedagi vabandust olla: "Valguseta aknad kumasid pimedust ja õõva." Sulaselge jamps.
Teksti loeti eesti keeles

Martti Kalda
Varanasi needus (2016)

Martti Kalda
Viimsepäeva laupäeva hommikul (2017)

Mart Kivastik
Jaama 12 (2017)


Neid pildi sisse mineku jutte on ilma Kivastikutagi maailmas juba nii palju et...
 
Võiks öelda "ebaoriginaalne" või "andevaene", aga tegelikult pole kumbki neist õige sõna. Õige sõna selle nähtuse kohta on "kolklus". Ainult kirjanduslikus kolkas avaldatakse ja antologiseeritakse ("Eesti novell 2018") niisuguseid tekste. Sama käib näiteks ka Ülo Mattheuse ulmejutu "Minu isa luulud" kohta (1984), mille eest ta Tukla preemiagi sai.
Teksti loeti eesti keeles

Ted Chiang
Stories of Your Life and Others (2002)


Nagu öeldud teiste arvustajate poolt, on Ted Chiang ulmekirjanik, kes kirjutab vähe, aga kui ta seda teeb, siis hästi. Antud jutukogumikku on pandud 1990-2001 vahemikus ilmunud jutud ja lühiromaanid. Mitmed neist on pärjatud uhkete auhindadega (Hugo, Nebula, Locus jt) ja seega võis oodata soliidset lugemiselamust. Nii ka oli. Chiang valdab hästi teaduslikku poolt või selle usutavat esitamist, mis annab tunnistust korralikust eeltööst. Mõned lood on ilukirjanduslikus mõttes puisemad ja see raskendab lugemist. Kui sa pead iga paari lõigu järel mõttepause tegema, ei ole see just hea märk. Teised lood samas on jälle ladusamad ning hoolimata abstraktsest või sügavalt matemaatilisest lähenemisest, tegeleb Chiang kõigis lugudes otseselt inimesega - nii filosoofiliselt laiemas plaanis kui ka sisemusega. Kuigi lugude keskmine viite välja ei anna, ei asu teravik sellest liiga kaugel. Kogumik tervikuna on väga tugev ja mõnus lugemisvara tõsisele SF huvilisele. 5!
 
Lugudest: Enim meeldisid Tower of Babylon (1990) ja Understand (1991). Neile annaks valimatult 5-ed ära. Esimene neist räägib inimestest, kes üritavad ehitada hiiglaslikku torni Jumala templini taevas. Väga leidlikud kirjeldused torniehitajate igapäevast ja lõpuks seiklus üleval, kui peategelane kaaslastega sihtmärgini... no lõpp on huvitav ja painutav. Understand jutustab loo mehest, kelle aju on õnnetuse läbi kannatada saanud ja keda ravitakse uue eksperimentaalse ravimiga, mis närvisüsteemi taastab. Muidugi omapäraste kõrvalnähtudega ehk siis lilled-algernonilik lugu. Mulle tundus see nii jahmatavalt hea, et oleksin lugedes vaimustusest põlvili langenud, kui poleks parajasti voodis lebanud. Nii meeldivalt üllatuslikult ja loogiliselt lahendatud ülekavaldamine!
 
Teisele "kohale" jäävad kuulus Story of Your Life (1998), Seventy-two Letters (2000) ja Hell Is the Absensce of God (2001). Esimene neist kolmest on populaarseks filmiks vändatud ("Arrival"), mis on pigem loo ainetel, kui seda truult järgiv. Maale ilmuvad seitsmejalgsed olendid, kellega suhtlemise korraldamiseks kutsutakse kohale peategelasest keeleteadlane. Mõnusalt rahulik lugu, kus arutatakse suure pildi taustal keelelisi nüansse. "72 tähte" keskendub üle-eelmise sajandi Inglismaale, kus teadlased püüavad nimeteadust arendada. Nimed omavad teadupärast jõudu/võimu, mis panevad elutu mateeria tegutsema (golemid jm riistapuud). Mõnus auruta aurupunk. Kolmas lugu räägib olukorrast, kui inglid külastavad maad, mis põhjustab osadele inimestele tervenemist/pääsemist ja samas külvab teistele häda/surma. Lisaks saavad lahkunud hinged elus sugulasi külastada ja inimesed ka põrgusse kiigata. Peategelane on kaotanud just ühe sellise juhtumi pärast naise, kes võib olla taevasse tõusnud. Kuidas sellises olukorras "armastada" Jumalat, kes on su kallima ära viinud, sest ainult täielikult Kõigevägevamat ülistades ja uskudes saab oma naise juurde jõuda. Tulnukate loos puudus ehk tõsisem intriig - rohkem mõtisklus - ka peategelase sisemuses. Teised kaks olid lihtsalt liiga pikad. Arutlused kippusid venima, kui sama asja oleks saanud ka lühemalt kätte. Siiski 4-5 vahel lood.
 
Ja kolmandaks Division by Zero (1991), Liking What You See: A Documentary (2002) ja laastuna varemalt teadusajakirjas avaldatud The Evolution of Human Science (2000). Need polnud päris minu teetassi sobituvad. Liiga puised või jätsid rohkem või vähem ükskõikseks. Hinded 3-4 vahel.
Teksti loeti inglise keeles

Dmitri Gluhhovski
Metro 2035 (2015)


Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Our Children`s Children (1974)


Kauge tulevik on nagu liberaali unistus, rahvariike pole, arvutid on kõikjal, loodusresursse ei raisata ja kõik masinad kestavad igavesti. Õnnetuseks ilmuvad kosmosest Alieni ja Predatori ristsugutised, kes otsustavad inimesed maha tappa ning igasuguse võidulootuse kaotanud inimkond põgeneb läbi ajatunnelite viissada aastat minevikku ehk siis Simaki kaasaega.   
 
Kui see romaan oleks kirjutatud tänapäeval, siis oleks sellest saanud lihtsalt järjekordne sotsiaalne vaade kultuuride põrkumisest ja migrantide omaksvõtust või kiusamisest. Ehk siis vaade lihtsa inimese vaatepunktist, kes on keset seda jama sattunud. Seetõttu mõjub Simaki vaade mõnusalt originaalselt, kuna ta eeldab, et kaugete järeltulijate läbisaamisega pole erilist muret (mingeid mässe linnades küll mainitakse aga põgusalt) ning vaatleb toimuvat katastroofi läbi ajakirjanike, poliitikute ning muude kõrgel kohtadel asuvate ametnike silmade. Ajakirjanikud kaklevad parimate uudiste esmaavaldamisõiguse üle poliitikud üritavad asju mätsida, muretsevad oma tagasivalimiste pärast ja takerduvad muudesse väiklastesse probleemidesse. Maailm samal ajal laguneb, mitme miljardijagu tuleviku inimesi on majanduse põhjalikult sassi löönud ja mis kõige hullem on see, et neid minema peletanud tulnukad hakkavad tasahilju põgenikele järgnema.   
 
Mulle meeldis, oli head fantaasialendu ja originaalseid ideid, suurejoonelisust ning lõpus sisaldus ka päris nutikas puänt.
Teksti loeti inglise keeles

China Mieville
The Scar (2003)


Mieville jätkab oma mõnusa Bas-Lag maailma arendamist. Seekord toimub tegevus merel ning peategelaseks on eelmise romaani peategelase kunagine armuke. Muid seoseid esimese teosega väga polegi seega kõlbab ka täiesti eraldi lugeda. Bellis Coldwine on naisterahvas, kes on sattunud New Crobuzonis ebasoosingusse (peamiselt siis ta kunagise armastatu tegevuse tõttu esimeses raamatus) ning ta üritab põgeneda meretaga asuvasse kolooniasse. Teel sinna ründavad neid aga piraadid ning Bellis leiab end piraatide ujuvlinnast, mis ehitatud tuhande aasta jooksul kokkuvröövitud laevarakkidest ning mida valitsevad vampiirid. No ja sealt kandub tegevus aegamööda New Crobuzonist üha kaugemale, sest ujuvlinna valitsejatel on plaan püüda kinni tohutusuur süvameres elav peletis ning see oma ujuvlinna ette rakendada.
 
Head Mievillelikku fantaasiat on siin nagu esimeseski. Toon ühe näitena stseeni, kus peategelane satub punase liivaga rannale, kus siin-seal roostetavad mõned hiiglaslikud masinad. Lähemalt uurides selgub, et rannaliiv kujutab endast ise samuti roosteräbu ja tillukesi masinaosi. Mulle meeldis siin ka see, et Mieville tõi üsnagi aurupunklikku fantasymaailma omaajgu moodsaid füüsikateooriaid (tõenöosuste kaevandamine jms). Kui mingit negatiivset aspekti esile tuua siis kahtlemata teose paksus. Kohati on tempo liiga aeglane ja Bellis pole nii põnev tegelane, et viitsiks kõigile ta tegemistele kaasa elada. Muidu aga väga kõva lugemine ja kaalusin tükk aega kas panna täishinne või mitte. Lõpuks leidsin, et Perdido meeldis mulle siiski rohkem ja sellest siis ka hinne neli.
Teksti loeti inglise keeles

John Varley
The Ophiuchi Hotline (1977)


Romaani peategelaseks on surmamõistetud geeniteadlane, kes on tegelenud keelatud inimgeenide näppimisega. Ootamatult ilmub aga välja rikkur, kes aitab tal põgeneda ning paneb ta koos teiste sarnaste teadlastega kuskil pisikuul tööle, et nad aitaks leida sobiva relva maa anastanud tulnukate vastu. Mingid meist palju kõrgemal ja teistsugusel arengutasemel tulnukad tulid nimelt romaani sündmuste hetkeks juba kolmsada aastat tagasi kohale ning näljutasid maaelanikud surnuks. Inimkond pudenes peale seda päikesesüsteemi mööda laiali ning tegi tänu ühtede teiste tulnukate poolt kiiratud infole suure arenguhüppe (seda infoülekannet kutsutaksegi Ohiuchi hotlineks). 

Suurem osa teosest on mõnusalt kiire matk läbi hulga eri maailmate ja mikroühiskondade. Peategelane ei ole seejuures seotud lineraarselt ühe kehaga vaid temast eksisteerib terve hulk kloone, kes siis kogevad erinevaid maailmaid ning surmasaamise viise. Üks neid suudab näiteks isegi jupiterile kukkuda. Mulle igaljuhul meeldis, lühike, fantaasiarikas ja vihane.
Teksti loeti inglise keeles

Tiit Tarlap
Kurjuse tund - Koidiku lapsed (2005)


 

Romaani „Kurjuse tund” on juba Baasi arvustustes võrreldud L Bergi „Musta kaardiväega”. Võib nõustuda et mõndagi samalaadset on olemas. Sarnasusi leidsin ka Tarlapi hilisema romaani, „Roheliste lippude reservaadiga,” nt ühiskonnakriitilise autori hääle esile kerkimine peategelase kaudu jms. Olen Tarlapit seni suht vähe lugenud, aga „Kurjuse tund” jätab hea mulje ja annab lootust edasisteks lugemisavastusteks. Kogumiku teine osa, lühiromaan „Koidiku lapsed” ei ole sama tugev kui „Kurjuse tund”. Kindlasti ei meeldi mõnele lugejale tehnoloogilsed anakronismid. Isegi 1995. aastasse, kui ilmus "Koidiku laste" esimene variant, säärased kirjeldused pigem ei sobiks, aga samas on nad huvitavaks sissevaateks kirjaniku omailma. Kui lühiromaani uuemat aega kirjeldavad algusosa ja lõpp mõjuvad natike rabedana, siis mahuliselt kõige suurem osa loo keskel on hästi edasi antud.  

Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Das Kulturkonflikt (2017)

Jaagup Mahkra
Venuse sünd (2017)


Võimalik tõesti, et autoril oli kavas Lovecraftile kummardada - oma nõmeduses ja saamatuses näitas ta aga meistrile paljast pragumenti. Nii läheb, kui inime oma mõõtu ei tunne :(
Teksti loeti eesti keeles

Kaido Tiigisoon
Juriidilised probleemid (2017)

Martin Caidin
Encounter Three (1969)

Martin Caidin
The Mendelov Conspiracy (1969)


Ilmunud ka pealkirja "Encounter Three" all. Peategelane on endine lendur (Korea sõja veteran) ja nüüdne ajakirjanik, kes üht UFO-kuuldust uurima hakates satub mitmesugustesse sekeldustesse. Näikse tegu olevat riikliku kinnimätsimisaktsiooniga, aga... Hiljem võtab tegevus globaalsed mõõtmed ... pisut nagu Bondi-filmi moodi (ja ma pean silmas päris-Bonde, enne Craigi), ainult pole kohe selge, kas Mad Scientist on Hea või Paha. Globaalsete teemade üle arutletakse, ja sealkohas lipsab sisse natuke Heinleini "Gulfi". Ja hiljem meenus mulle Nevil Shute'i "On the Beach". Üldiselt kipub raamatu lõpp ära vajuma... kodanik Caidin vist võttis liiga suurelt ette ega osanud siis otsi korralikult kokku tõmmata. Nii et ma ei keela lugemist, kuid kui tunnete, et igav hakkab, jätke rahulikult pooleli -- paremaks enam ei lähe. Kolmanda palli saab teos UFO-de eksperdi loengu eest, see on tõeliselt põnev. Praegugi.
Teksti loeti inglise keeles

Martti Kalda
Tere tulemast paradiisi! (2018)

Siim Veskimees
Vihapõletus (2017)


Andekspalumise rituaal on tugev kujund, aga jutu kirjaviis on mõneti raskepärane, nagu ka eelarvustaja märgib.
 
Minu arvates ei ole mõne varasema autori poolt loodud maailma asetatud sündmustiku puhul tema maailmapildi jagamine tingimata kohustuslik. Pastišši puhul oleks, aga pastišš tähendab ka truud stilistilist jäljendamist, mis SV eesmärk ilmselt ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp
Iga teine on sulle (2018)

Miikael Jekimov
Muld ei hoia (2018)


Kitzberg ja Tammsaare siiski küll mitte, aga "Reaktoris" tavaliselt ilmuvate tekstide hulgas paistab silma küll.  Kui see jutt oleks Hargla "Õudse Eesti" koostamise ajal olemas olnud, oleks sinna ka sobinud.
Teksti loeti eesti keeles

Martti Kalda
Vahtkond (2012)


Stiilipuhas tekst - peategelane tuleb vanasse talumajja puhkama, hakkab endisaegset rahvast nägema, lõpuks löövad kooljad ümbruskonnas lusti... Ime kohe, et seda seni arvustatud ei ole.
 
Mulle meeldis ühe detaili pärast, lk. 37: "Koolnud kaimud tulid kõik tervitama, hauanaabrid ka. Vanamemm Marie kargles oma pisikese õe Emiliaga ringiratast minu ümber." Sellest, et surnud jäävadki sellesse ikka, milles nad surevad ning mida see nende jaoks tähendada võiks, polegi eesti kirjanduses vist suurt midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Armin Kõomägi
Punamütsike (2016)


Nojah, nii kahetsusväärselt sageli läheb, kui tavakirjanik enda arust ägedat ulmet kirjutab. Totalitaarses tulevikuühiskonnas on üliväga pronataalne perepoliitika - elus edasi jõudmist näitab see, mitmendal korrusel sa elad ja korruseid vahetada saad ainult siis, kui lapsi teed. Kui paar mingi aja jooksul lapsi ei saa, on tulemuseks sundlahutus või siis saavad nad võimaluse ennast koos ära tappa. Kogu skeem on totter jama muidugi paljudel põhjustel, aga üks paistab eriti silma: reproduktiivmeditsiini puudumine.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmar Kelder
Sooilvese aeg (2018)


Ilmselgelt rollimängust tõukunud tekst. Sisu poolest trafaretne, kuid autor vähemalt üritab atmosfääri loomisega tööd teha. Ning lõpp vähemalt pole päris selline, nagu eelneva skeemi põhjal arvata võiks. Kolmpluss debüüt ja loodetavasti võtab autor millalgi ette midagi keerulisemat kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Martti Kalda
Tere tulemast paradiisi! (2018)

Laura Loolaid
Öö laulupeomuuseumis (2018)


Eks sellistel tekstidel ole oma seltskonnas suurem väärtus kui laia publiku hulgas. Kirjaoskus on autoril täiesti olemas.
 
 
Üldiselt on aga ammu juba tähele pandud, et selleks, et juttu lugeda oleks põnev ja huvitav, peab olema gradatsioon. Tegelased peavad sattuma uutesse ja eelmistest ägedamatesse olukordadesse ning siis need varasemast nutikamalt või brutaalsemalt vms. lahendama. 2018. aasta oktoobrikuu "Reaktoris" on kaks rappimislugu (see siin ja J. J. Metsavana oma), milles kummaski vaid ühtlases tempos rapitakse ja mis seetõttu tüütuks muutuvad. Kolmandiku või isegi poole võiks rahulikult maha lõigata ja tekst sellest vaid võidaks.
 
 
Hea keelevaldamise pärast käesolevale loole punkti võrra kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Margus Makke
Kirvest, andke mulle kirvest (2018)


Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Põrgutee (2018)

Stanislaw Lem
Eden (1959)


Nagu Solarise puhul, ilmus ka Eedeni kohta esimene BAASi arvustus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu, ent lugedes eelnevaid arvustusi tundub, et mõtted nende kohta muutuvad küll.
 
Lemi Eeden on läbi oma tegelaskuju prototüüpide justkui läbilõige teadusmeelsest ühiskonnast. Seal pole tegelasteks tsiviliste, sest tsivilistidel pole asja raketiga võõraste planeetide juures lennata. Seal on teadlased, oma ala spetsialistid. Ja eriline poolehoid tundub minevad Doktorile ja Insenerile. Insener on kusjuures ka ainus, kelle poole Koordinaator pöördub sageli eesnime pidi. Henryk. Nimi pidavat tähendama perekonnapead, peremeest.
 
Mis siis juhtub, kui kamp teadlasi leiab ennast võõralt planeedilt ning on sunnitud välja uurima, kas kohalikud on kontaktivõimelised, on nad maalaste jaoks ohutud? Eedenis näeme, kuidas teadlased üritavad mõista kohalike eluolu, nende sotsiaalset struktuuri ning ühiskonnakorraldust. Lem kirjeldab sisuliselt seda, kuidas teadusmaailm võib küll sotsiaalses maailmas kohati konfliktsetesse olukordadesse sattuda, ent lõppeks ei sekku siiski humanitaaria arengusse, isegi kui selle juured toetuvad otsapidi teaduslikku maailma (geneetiline manipulatsioon, jõuväljade kasutamine erinevatel arengujärgul olevate ühiskonnagruppide eraldamiseks jne). Mis moodi teadus üritab ellu jääda nende sotsiaalsete struktuuride vahel, pidevalt mõtiskledes selle üle - kas sekkuda sellesse, mida ei mõisteta (või analoogiat jätkates - mis ei kuulu konkreetse teadusvoolu pärusmaale). Kas mingi informatsiooni omamine kohustab seda informatsiooni jagama, isegi juhul kui see jagatav teave võiks drastiliselt muuta ühiskonna struktuuri? Kuidas saavutada tasakaal ühiskonnas?
 
Raamatu esimene pool on täis uusi avastusi, mõistatusi, huvitavaid kirjeldusi eedenlaste linnadest, tehastest, sõiduvahendeist. Erinevalt mõnest eelpool arvustajast ma ei usu, et loo peategelased oleksid käitunud mõtlematult ja uisapäisa. Minu jaoks olid nende tegevused alati... ettenähtud parameetritesse jäävad. Vaid Doktor käitus emotsionaalsemalt, kui teised ning nii mõneski küsimuses oli ta pioneeriks, kes läks esimesena ja mõtles esimesena. Loo arenedes näeme, et teadlaste omavaheline läbisaamine on paigas ning vastavalt loo arengule tõusevad ja langevad oluliste rollide fookused. Kui on tarvis korraldada väljasõite ja uurimusi, on Koordinaator see, kes korraldab, kui on tarvis roboteid/abistajaid korda saada, on Küberneetik see, kes tegutseb jne. Ühtset tegelaskuju, kes kõikidest ülesannetest läbivalt osa võtaks, ei ole. Kui, siis vast mööndustega juba eelpool mainitud Doktor ja Insener.
 
Raamatu teine pool ning just see osa, mis kirjeldas loo kangelaste ettevalmistusi oma raketi kordasaamiseks, tundus vähemalt minu jaoks veidi liialt kiirustav. Oleksin soovinud lugejana veidi lähemalt teada saada eedenlaste eluolu kohta ning oleksin ka soovinud, et raketi kordaseadmine oleks võtnud proportsionaalselt rohkem aega. Praegusel juhul oli enamus taustinfost, mis meie kangelased teada said, tänu info hankimise omapärale, suuresti oletuslik ja killustunud. Samas ei suuda ma teha kirjanikule ka etteheiteid selles osas nagu oleks tegemist halva kirjutamisstiiliga. Mina ju ei tea, mis Lem konkreetselt mõtles Eedeni viimaseid peatükke kirjutades. Võib-olla oligi olukord selline, et taheti kiiresti lahkuda, võib-olla juhtuski nii, et rakett sai nii kiiresti püsti nagu ta sai. Mina ju ei tea. Meil lugejaina on muidugi õigus nõuda, et raamat oleks põhjalik ja kõik raamatu osad oleks loo osas tasakaalus, ent päriselus see pahatihti ju nii pole. On aegu, kus me uurime ja unistame, on aegu, kus peab kiiresti tegutsema ja alles hiljem leiame aega, et mõtlema hakkama oma kiirustamise põhjuste üle.
 
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Solaris (1961)


Esimene BAASi arvustus sellele raamatule ilmus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu ja mõtted, mis valdasid lugejaid tol ajal, valdavad praeguseid lugejaid ka tänasel päeval.
 
Solarise olemuse kohta on eelpool juba väga palju kirja pandud, kaasa arvatud minu enese mõte teises sõnastatuses - raamatu põhiidee näikse olevat, et inimene on väga agar uurimaks võõraid planeete, samal ajal tundmata iseenda hinge. Lem kirjeldab väga pikalt ja laialt kõiki inimkonna ponnistusi ja õnnestumiste/õnnetuste jada, mis kaasneb elu leidmisega võõral planeedil. Pea saja aasta jooksul suudeti luua suisa uus teadusharu, sajad teadlased uurivad, tuhanded avaldavad arvamusi... Aga inimesed, kes on nii agarad uurima võõrast elu, ei oska lahti mõtestada iseenda oma.
 
Meeldejäävamad osad raamatust kuulusid loomulikult Lemi püüdlusele seletada inimese mälestuste põhimõttelist olemust, samuti "külastajate" neutriinopõhist ehitust. Huvitav on see, et antud mälestuste salvestumise meetodit on Lem edasiarendatult kasutanud ka teistes oma teostes ("Tagasitulek tähtede juurest") ning usutavasti lähtuvalt sellest on aegade jooksul andmekristallid muutunud ka mainstream ulmes suhteliselt tavapärasteks andmevahetusobjektideks.
 
"See mälus säilitatav salvestis on valgustruktuur. Nagu spermatosoidi peake või munarakk. Ajus ei ole mingeid sõnu, tundeid, inimese mälestus on nukleiinhapete keeli kõrgmolekulaarsetele asünkroonsetele kristallidele jäädvustatud kujul" Ent kohe seejärel arutleb Lem selle üle, et need mälestused puudutavad meie hinge, seega mälestused ei salvesta meid mälestuse loomise hetkel vallanud tundeid ja emotsioone, vaid need salvestised lihtsalt toovad hinges esile mingit laadi reaktsiooni.
 
Solarise ülesehitus on unelev ning õhustikuline. Palju on pööratud rõhku keskkonna loomisele, üritades arvatavasti seetõttu luua mingit seost külastajate ja ookeani vahel. Ilma ookeani ja looduslike tingimuste pideva kirjeldamiseta võib kergelt kaduda näiline seos, mis keskkonda külalistega seob. Sama hästi võiks külastajad olla mingid suvalised võõrolendid, kes lihtsalt võtavad mälestuste kuju või siis ühiselt jagatud hallutsinatsioonid. Seega Lem loob pidevalt uuenevat sidet peategelase ja ookeani vahel, et lugeja ei kaotaks arusaama külastajate ja ookeani ühesest olemusest. Ma usun, et soovitusi ookeanikirjeldusi lihtsalt vahele jätta, ei peaks võtma eriti tõsiselt ja lugema juttu ikka nii nagu kirjanik seda serveerida soovis. Säärase mastaapsuse ja kihilise ülesehitusega loos peaks a priori eeldama, et iga detail on oluline. Seda enam, et Lemil on kombeks pakkuda ilmselgeid lahendusi pika ja tõesti kohati tüütu kirjeldusena, ent olulisi ja mõttesuunda muutvaid lahendusi kiirelt ja suisa möödaminnes (eelpool mainitud mälestuste talletamist ning neutriinopõhist struktuuri näituseks).
 
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
Teksti loeti eesti keeles

Tiit Tarlap
Kurjuse tund (2005)


Tundub et igas Tarlapi romaani protagonistis on paras annus detektiivi, isegi kui ta on kõigest palgasõdur vms.
Teksti loeti eesti keeles

Tom Godwin
The Cold Equations (1954)


Tjah... sisu ära rääkida ei tohi, seepärast ütlen ainult, et lugedes kartsin pidevalt hollivuudilikku lõppu. Või siis rüütliromaanilikku. Õnneks tuli see, mis pidi tulema. Seda juttu peaks levitama just tänapäeval, kus paljud (näiteks rohelised) arvavad, et füüsikaseadused neile ei kehti.
Teksti loeti inglise keeles

Ivan Narodny
The Artificial Man (1912)


Tõsi, jutul on miinuseid: selle oleks saanud kirjutada ladusamalt ja peenemalt. Mõned kohad jätavad ebaloomuliku mulje. Sylphomanuse jutustust oli päris piinarikas lugeda, ent seda toredam oli avastada puänt, mille tõttu kaotas – vähemalt minu jaoks – eelnev senise moraliseeriva ja esoteerilise (vaimud ja puha) tooni. Lõpplahenduse absurd mulle päris meeldis.
Tahaks veel tolle huvitava kirjaniku jutte lugeda. Ühtlasi oleks põnev teada saada, kuidas too kirjatükk üldse tõlkimiseks välja kaevati. Ja loomulikult eriti meeliköitev on see rariteetne näidend, mille lugemisest ka kord ära ei ütleks.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Mirabilia saladus (2018)

Tom Godwin
The Cold Equations (1954)


Lühike jutustus sellest, kuidas arvude maailmas pole kohta eksimustele. Võrrand peab kehtima ning lõpptulemuse jaoks peavad algväärtused klappima.
 
Kuulasin juttu esmalt Lennart Meri seades kuuldemänguna ning seejärel lugesin inglise keeles, jutusisesed kirjeldused mille sisu kuuldemängus vaid kaude oli kirjeldatud. See kõik kokku lõi tõepoolest üsna masendava pildi paratamatusest.
 
Jutustus ise on oma lühiduse/pikkuse kohta üsna põhjalik ja kõik oluline saab kirjeldatud. On näha, et kirjanik oskab õigetes kohtades vajutada nö. õigetele punktidele, et lugu oleks mõjus ja meeldejääv. Eestikeelne kuuldemäng oli samuti igati tasemel. Soovitan!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Indrek Hargla
Mirabilia saladus (2018)


116-leheküljeline pikem lühiromaan «Mirabilia saladus» on ilmselgelt kogumiku «Kolmevaimukivi» tipptekst ja üleüldse olulisim algupärane ulmeteos, mis käesoleval kümnendil ilmavalgust on näinud. Mäletan, et hakkasin seda lugema HÕFFi viimase päeva varahommikul esimesena ärgates, mõnetine valu kurnavast festivalist veel kontides, kuid hoolimata veidi nihestunud ja tardunud enesetundest rabas see tekst mind kohe enda külge. Juba esimestest lehekülgedest viis see jutt mind sealt pühapäevahommikusest päikeselisest Haapsalust ära kuhugi Jack Vance'i või Gene Wolfe'i tsipa kummalisse teadusliku fantaasia (science fantasy) maailma. Ja hiljem raamatu Tallinna esitluse salvestust vaadates avastasin rõõmsa üllatusega, et ka autor ise mainis sellest tekstist rääkides just neid kahte kirjanikku.
 
«Mirabilia saladus» kirjeldab ühest küljest hästi julmi ja jõhkraid sündmusi ühes justkui keskaegses fantaasiamaailmas (meenub «Vabaduse kõrgeima määra» esimene osa «Kangelaste veri»), aga kuna kaamera on nn. ebausaldusväärse jutustaja (unreliable narrator) käes, siis ei mõju see lugu ülearu rusuvalt karmina. Seda seepärast, et ebausaldusväärne jutustaja pole seekord mitte valetaja, vaid peast lihtne tegelane, seda sünnijärgse trauma tõttu, kes näeb maailma oma nappide intellektuaalsete ja emotsionaalsete võimete piires. Tegu on ääretult põneva ja palju huvitavaid võimalusi pakkuva kirjandusliku nipiga, mida autor siin ka täiel määral rakendanud on. Ja teaduslikule fantaasiale kohaselt selgub loo arenedes, et tegu pole pelgalt fantaasiamaailmaga, vaid mõneti Marion Zimmer Bradley Darkoverit meenutava ülegalaktilise komplotiga. Nii tugevaid tekste kirjutas Hargla viimati eelmise kümnendi esimesel poolel. Ulmekirjandus oma parimal kujul.
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Põrgutee (2018)


Uljas, väga uljas. Aga see, et rüütlihärra kongist nii lihtsalt pärast massimõrva välja lasti... hmm, see tundus veider, ning kuskohast ta äkki sõna "portaal" üles korjas?
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Mirabilia saladus (2018)

Margus Makke
Kirvest, andke mulle kirvest (2018)

Ursula K. Le Guin
The Dispossessed (1974)


Minu suhtumine Le Guini loomingusse on vastuoluline. Kui tihti absoluutseks fantasyklassikaks peetav "Meremaa"-tsükkel pole mind kunagi eriti kõnetanud, siis Haini-tsükli raamatutest (mille hulka kuulub ka käesolev romaan) on mul vastupidiselt head mälestused.
Siin Baasis on Arvi ja Reidar sellest raamatust juba üsna põhjalikult ning hästi kirjutanud, nii et paratamatult tekib kiusatus vaid hindega piirduda. Kuna tegu on aga vastuoluliselt mõjuva romaaniga olulisel teemal, peaksin arvustustele ikkagi omalt poolt midagi lisama. 
"Ilmajäetud" on hea SF selles mõttes, et see paneb kirjeldatud teemade üle  mõtisklema. Anarhistlike ühiskondade (ja nende võimalikkuse) teema on mulle pikemat aega huvi pakkunud, seda sõltumata ühiskonna parem- või vasakpoolsest sotsiaalmajanduslikust suunitlusest (näiteks Heinleini "Kuu on karm armuke" kuulub kindlalt mu lemmikraamatute alla... niipalju kui mul selliseid asju nagu lemmikraamatud üldse on). Ja erinevalt Kristjani arvustuses mainitust on Le Guini kirjeldatud anarhosündikalistlik ühiskond hoopis midagi muud kui nõukogude kord... ka poleks samasugust teost saanud kirjutada mitteulmena, sest tegelikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri päris selliseid olukordi ja jõudude vahekordi... ega eksisteerinud ka romaani kirjutamisajal. Kohati mõjuvad kirjeldatud olukorrad lausa stereotüüpselt (näiteks Urrase kapitalistlik ühiskond tundub veidi nõukogudeaegse karikatuurina Läänest, kus 20. sajandi keskpaiga tehnoloogiline arengutase on kombineerunud tööstusrevolutsiooniaegsete sotsiaalsete vastuoludega). Samas on tegu ikkagi väljamõeldud maailmadega ja midagi Anarrese ühiskonna laadset pole meie maailma ajaloos kunagi pikema aja jooksul eksisteerinudki (kui ehk mõningad Hispaania kodusõja aegsed seigad ja teised sarnased asjad välja arvata.
Maksimumhinde andmise kiuste ei tea ma, kas seda raamatut kõigile kaasulmikutele soovitada julgeksin. Kõigile ei pruugi Le Guini stiil ega romaanis käsitletud teemad meeldida. Siiski pean ma ise selle raamatu eesti keeles ilmumist positiivseks sündmuseks. 
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Daljokaja Raduga (1963)


Vandusin, et ei osta enam ühtegi Strugatskit, sest tundub, et mdia enam neid avaldatakse, seda hullemat saasta suudetakse välja kaevata. Samas võib-olla kummitavad mind aga helged lapsepõlvemälestused, ei tea. Peaks nõukogude ajal avaldatud Strugatskeid taas üle lugema, äkki pettun ka nendes? Või siis saan kinnitust, et tol ajal valiti mida avaldada, palju põhjalikumalt? Ja mitte ainult ideoloogilisestel, vaid just nimelt kunstilistel põhjustel? Ei tea...
 
Seega selle teose juurde. Algus oli tõeline piin, 50 lehekülge ei toimu mitte midagi. Leheküljed on täidetud täiesti mõttetute ja tühjade dialoogidega või siis mingite olukirjeldustega, samas absoluutselt seletamata, kes tegelastest on kes, miks nad seal on ja kust tulevad ning kuhu lähevad.
Siis nagu midagi juhtub (katastroof) ja paar lehekülge on isegi huvitav. Siis jälle sonimine, tühjad dialoogid, mõttetud ja mittemeeldejäävad tegelased. Et see Gorbovski on miski tähelaeva kapten, mitte mingi muu asjapulk, sai selgeks alles kusagil lõpupoole, samas jättis siiski täiesti külmaks.
 
Dilemma laste päästmisest köitis taas korraks tähelepanu kuid edasi tuli hambad ristis lõpuni lugeda. Tõeline piin sõna otseses mõttes. Lõi välja tõsine allergiahoog ning ülejäänud antoloogiat pole enam mitu nädalat kätte võtta julgenud, sest kui avalugu on nii halb, ei julge edasi enam lugedagi.
Teksti loeti eesti keeles

Margus Makke
Kirvest, andke mulle kirvest (2018)


Silver võtab loo sisu kenasti kokku. Ka minu arvamus loost ühtib suures piires, kugi mind need "kardulad" ja "kedagistid" sugugi mitte ei häirinud, vaid pigem lisasid vürtsi ning aitasid peategelasest paremat pilti saada.
 
Lugeda oli huvitav, tähelepanu ei hajunud kordagi ning pidevalt oli õhus küsimus, mis saab edasi. Maksimumhinnet panna ei saa, aga ega ma väga täpselt põhjendada ei oskagi, miks. Võib-olla jah, segas see viimane lõik. Võib-olla see, et mingit tohutusuurt ideed loos polnud. Aga selliseks ajaviitelugemiseks oli vägagi mõnus.
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Slow Bullets (2015)

Margus Makke
Kirvest, andke mulle kirvest (2018)


Ühest küljest on tekst kohmakas, teisest küljest on see hoopis Saaremaa külamehe kiri, mille keskid pärast ilmalõppu leidsid ja sellised mehed ei peagi väga sõnaseadjad olema.
Algaja kirjatsura esikteose kohta täiesti korralik sooritus, oli algus, oli lõpp, kordagi ei kahetsenud, et ette võtsin ja pärast ei jäänud sellist "noh ja siis?" tunnet, mis tihti algajate jutte saadab.
Häiris see, et külamees ise ja ümberkaudsed võtsid liiga kergelt NENDE ilmumist, selline nähtus vallandaks reaalis ikka päris ogara paanika. Jutt toiminuks siis paremini, kui peategelane va viinuskiga parem sinasõber oleks olnud ja NENDEGA kokku puutunud pärast kõva pummelungi nii, et deliiriumi, pohmaune ja reaalse maailmalõpu piirjooned olnuks hägused.
Teksti loeti eesti keeles

John Scalzi
The Consuming Fire (2018)


Oktoobrikuus 2018 nägi ilmavalgust järg "Kokkuvarisevale impeeriumile", mille pealkirja võiks siis mugandada kui "Hävitav tuli". Säherdune dramaatiline silt ongi. Võibolla kohe alustuseks ütleks, et tegelikult pole päris nii pingelist draamat siiski suudetud üles kütta kui pealkirjast eeldada võiks, miskipärast ei tekkinud lugedes hetkekski kahtlust, et kõik tegelased, kes mulle vähegi korda läksid, olnuks hetkekski tõsisemas ohus. Ja need, kes ka asjade arenemise käigus surma said, ei jõudnud eriti korda minema hakatagi.
 
Meenutuseks: on tervest trobikonnast tähesüsteemidest koosnev impeerium - Interdependency. Ma ausaltöelda ei kujutagi ette, mismoodi seda peaks maakeelde väänama, kui kunagi kellelgi peaks tahtmis olema nende teoste tõlkimiseni jõuda? Sõna-sõnalt 'vastastikune sõltuvus'. Sõltlaste impeerium? Tegemist pole päriselt Galaktikaimpeeriumiga nagu Raul Sulbi (ilmselt sihilikult) eksides oma arvustuses esimesele osale ütleb (http://baas.ulme.ee/?autor=4954&teos=86537&arvustaja=4). Selge on, et süsteeme on seal hulgi, kuid moodustis ei hõlma kaugeltki mingit nimetamisväärset osagi Linnuteest. 
 
Need süsteemid on omavahel ühendatud tava aegruumist eraldi asuva võrgustiku abil - the Flow - mille kohta Scalzi ise on öelnud, et seda maailma luues oli tal paljuski silme ees purjelaevade ajastu maailmameri oma hoovuste ja tuultega ning päris palju on eeskuju võetud ka 18-19 Inglismaast ja eriti tundub, et Briti impeeriumist oma kuldajal.
 
Aga - nagu käesolevas romaanis lühema või pikema mäluga lugejale esimeses ca 1/4  viisakalt meenutatakse, see Hoovus on miskipärast nihkumas. Seni aastasadu erinevaid tähesüsteeme stabiilselt ühendanud ühendusteed varisevad kokku. 
 
Juhuslikult impeeriumi etteotsa saanud eelmise imperaatori tütar (Cardenia, valitsejanimega Grayland II) püüab leida oma liitlaste kaasabil lahendust, mismoodi vältida miljardite inimeste vältimatut hukku, sest Sõltlaste impeerium on oma nime vääriline: ükski maailm (kui välja arvata ainus impeeriumis olev elukõlbulik planeet - jah, ülejäänud "maailmad" on kas maa-alustes koobastes või hoopis kosmoses olevad elupaigad 'habitat') ei suuda ellu jääda olles teistest ära lõigatud.
 
Romaan jätkab üsna sealt samast, kus esimene osa pooleli jäi. Sündmuste kulg antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist. Ja mööndustega võiks isegi öelda, et 2/3 sellest on pigem selline poliit-intriigi kokku sõlmimise (või minupärast lahti harutamise) lugu. Väga palju nagu ei sünnigi. Ei ole mingit eepiliste mõõtmetega seikluslugu. Taustal on küll suur katastroof nagu mingi apokalüptiline teerull lähemale veeremas, ähvardades kõiki enda alla matta, aga näe - Sõltlaste impeeriumi ärituusad, ülikud, suurte kodade perepead, mängivad oma liivakastimänge eesmärgiga jagada liiva (loe: võimu ja rikkusi), mida võibolla varsti olemaski pole. 
 
Scalzi ise kirjutab oma blogis nii: "Ma olen väga uhke "Hävitava tule" üle ja see raamat väga-väga meeldib mulle. Selles seerias on mõned mu kõigi aegade lemmiktegelased ja kirjanikuna on minu jaoks nende "külastamine", et näha, millega nad ametis on sama nauditav kui loodetavasti teie kui lugejate jaokski. Ma nautisin kõigi nende intriigide, tähtede vahelise poliitika ja kosmoselahingute kirjutamist. Ma arvan, et te naudite selle raamatu lugemist. Ja enne kui te küsite: jah, tuleb veel üks selle seeria romaan. Oo, jaa."
 
Mis mulle eriti meeldib on see kuivõrd erinevaid teemasid Scalzi oma raamatutes "ründab" - nii on nt eelmine romaan "Head on" lähituleviku kriminaalromaan. Seesinane "Hävitav tuli" aga pigem kaugtuleviku poliitiline kosmoseooper. Samuti on pigem pluss, mitte miinus asjaolu, et ta pole püüdnud kramplikult (sh isegi mitte järgedes) korrata seda, mida tegi "Vanamehe sõjaga". Nähh - ei suutnud ikka jätta võrdlemata :)
 
Lugedes netiavarustest kommentaare, siis on juba vingujaid, justkui oleks Scalzi muutunud "sotsiaalse õigluse sõduriks", sest siin romaanis on nii paljud "võimupositsioonil" olevad tegelased naised ja justkui suruks Scalzi nui neljaks mingite vähemuste agendat läbi sotsiaalsete suhete kujutamise. Nomaeitea... Ilmselt mõjub sooneutraalne termin 'emperox' inglisekeelsele lugejale võõramalt kui eestlasele, kelle jaoks nimisõnadel niikuinii puudub sugu ja kus nii naise kui mehe kohta öeldakse 'tema' - ehk siis kõik muu maailm hakkab lõpuks jõudma sinna, kus ugri-mugrid on juba tuhandeid aastaid ees olnud. Ning kui keskealisel valgel mehel ongi seda raamatut veidi ebamugav lugeda, on seegi mu meelest hea kirjanduse ja hea ulme tundemärk.
 
Rahulolematuseks annab põhjust ikka jätkuvalt tõsiasi, et lõpp tuleb ruttu kätte ja see "suur lugu" siin väga nagu kuhugi välja ei jõua. Natuke siiski. Aga üldpildis on see ilmselt tüüpiline "teine osa" - malendid liigutatakse laual positsioonidele, lugejale tehakse selgeks, mis värk on malelaua enda ja vahest ka malelaua ümbruse ja ajalooga. On järgitud ka printsiipi, et ega mäng ei parane kui nuppe ei vähene. Suure finaali ootus jääb õhku rippuma. Tahaks haarata kolmanda osa kätte ja edasi lugeda... Jah, ilmselt "Vana Aja Suured Meistrid", oleks kirjutanud 3x350lk asemel nt 1x450 lk romaani, kus arutelusid teemal maailm-ja-mõnda olnuks vähem, aga (!) ükski vana aja suurmeister lihtsalt ei kirjutanud seda raamatut.
 
Mõned mõnusad üllatused on romaani teises pooles. Olgu siis spoileritest niipalju, et tegelikult mastaapseid kosmoselahinguid siit otsida ei ole mõtet.
 
Kokkuvõttes meeldis isegi rohkem kui esimene osa, seega hindeks on igati soliidne ja tugev "4".
 

 

Teksti loeti inglise keeles

Miikael Jekimov
Muld ei hoia (2018)


Selle loo võib oma olemuselt ja kirjelduslaadilt vabalt paigutada kuhugi Kitzbergi Libahundi ning Tammsaare Tõe ja õiguse vahele. Olles küll vaid lühike jutustus, on temas emotsiooni ja hingetoitu vaat, et rohkemgi, kui kahes tuntud suurteoses.
 
Suured sõnad küll aga vahetult pärast loo lugemist just säärane tunne sees on. Libahundi ja Vargamäe hõnguline pilguheit aega, kus elu ja surm olid tihedalt omavahel seotud. Suudab luua pilti, kisub välja emotsioonid ja samas on selline ootusärevust loov õõvaõhkkond.
 
Meie esivanemate igapäevaelu oli üks paras jama küll, kui unustasid ära kombestiku ja taiad. Hingedeaja alustuseks ongi paslik kirjutada/lugeda sääraseid lugusid, mis näitavad episoode meie vaarvanemate toimetustest, nende toimetulekut leinaga, teispoolsusega. Hingedeaeg ongi see aeg, mil lahkunute hinged kipuvad kodukäijaiks tulema ja jumal/taara/taevas hoidku selle eest, et sul ununeks neile pruukosti pakkuda või neilt miskit enesele nõutada. Siis juhtub just see, mis toimus jutustuses "Muld ei hoia".
 
Nokiks kah lõpetuseks - jutu tegelastel kipuvad igasugused asjad pidevalt suus ära lõppema. "Hingetõmme suri naise huulil", "Nuri suust lahkus jõuetu niutsatus", "Hääl suust ei lahkunud", "Vaikne pomin katkes Pärdi huulil"
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Põrgutee (2018)


Tõeline põrgutee nii otseses kui kaudses tähenduses. Loo peategelased on oma usuliste tõekspidamiste üllast aatest juhitud sõdalased, ehk ründurid, kes jahivad kurjuse jõududega koostööd tegevat nõida. Viimane otsib võimalusi avada põrguväravaid ning... tont teab, mida teha. Lugu areneb aga sootuks ootamatus suunas...
 
Kaasahaarav ja mahlaka kõnepruugiga jutustatud lugu, mis lõppedes jätab tahes-tahtmata mulje justkui oleks miskit vahepeal tähelepanu alt plehku pannud ja kutsub seetõttu lugu uuesti lugema. Spoilerdamishirmus inimesed ärgu edasi lugegu - kättemaksuaktsioon värskelt ristitud Maarjamaal viib meie kangelased mõõkade ja kilpidega varustatult ühtäkki Shyamalaniliku Küla radadele ja sealt edasi deus ex võlurite abil Kingi Udusse... Mõnus segapuder erinevatest ajastutest ja maailmadest, ent need maailmate segamised töötavad omavahel üllatavalt hästi ning nii ongi tulemuseks stiilne jutustus.
 
Mis mulle aga eriti meeldis, oli loo olemuslik nukker noot. Ei olnud niisama suvaline mõõkadega lahmimine, ei olnud pime raev põrgusigidike osas, mingist hetkest tekkis ründuritel küsimus, et kas see, mida nad teevad, on ikka õige. Kas lunastuse ootuses on lubatud tappa, kui tapmine saab põrgus viibimisega vabandatud? Lõppeks selgus, et suured tapamasinad, kes olid paganaid ja põrgulisi hävitanud nii siin- kui sealpool Peipsit, olid ka siiski vaid inimesed.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Laura Loolaid
Öö laulupeomuuseumis (2018)


Eh, parim sõber löödi maha, no pole hullu, sööme torti edasi! Säärane hoogsa tempoga läbi öö kepslev slasher-humoresk. Mulle meenutasid verejanulised kujud alguses Doktor Who-st tuttavaid Leinaingleid (kõnealuse jutu autori maakeelne tõlge). Jutu edenedes muutusid need aga üha enam ja enam iseteadlikumateks jõletisteks.
 
Jutt on nauditavalt kirjutatud, mõnusa huumoriga vürtsitatud ning just nii pikk või lühike, et ei hakka kuskilt otsast venitama. Veidi jäi vaid kriipima see mobiiltelefoni ja aset leidnud sündmuste vaheline seos. Miks need meie laulupeokangelased siis ikka nii endast välja läksid?
 
Tundub, et Loolaiu jaoks on sõnadega mängimine tavapärane tegevus. Siinses loos on seda küll tunduvalt vähem, kui Vaeslapse faasinihkes, ent jutuvestja kirjanduslik taust on selgelt taustal tuntav.
Teksti loeti eesti keeles

Margus Makke
Kirvest, andke mulle kirvest (2018)


Mulle meenub üks veste, mille kohaselt olla mingi saaremaa mees vahetanud autol rehvi ning sedasi eebliga rehvi ning velje vahel udjades laksaki oma pöidla luuni pooleks löönud. Aga kuna töö vajas tegemist, siis võttis garaažilaualt tavotise lapi, mässis ümber pöidla ning vahetas kumme edasi. Alles õhtul söögilauas tuli lugu meelde ning olevat naisele öelnud, et näe - äkki saad pärast sööki mu sõrme vaadata.
Vot sellised mehed on need saare mehed.
 
Kuidas see veste antud looga seotud on, ei oska öelda aga ega mul pole ka antud loo kohta midagi targemat kosta. Mina mandriinimesena ei tea, mismoodi need kanged saare mehed käituvad, kui ohtu satuvad, ent ju nad niimoodi siis enam-vähem on.
 
Loo kohta veel niipalju, et sääraseid oleks poe taga õllepudeli kõrvale vägagi lahe kuulata. Selliseid lugusid lugeda on aga piin.
Teksti loeti eesti keeles