x
Päringule {"kuu"=>"11", "aasta"=>"2017", "captures"=>[]} saadi 27 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Triinu Meres
Lihtsad valikud (2017)


Triinu Merese debüütromaan “Lihtsad valikud” pärjati Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel auväärse teise kohaga, mis on seda tähelepanuväärsem, et tegemist on žanripuhta ulmeromaaniga. Kui uudis sellest teatavaks sai, kihises kohalik ulmeskeene päris korralikult, sest taolist head tulemust pole just paljudel siinsetel ulmekirjanikel ette näidata. Liikusid kuulujutud, et tulemas on miskit head, mida pidid tunnistama isegi ulmekirjandusse seni leigelt suhtunud korüfeed. On ülimalt tänuväärt, et kirjastus “Varrak” Merese teose ürituselt üles noppis ja ulmikutele maiustamiseks raamatuletile tõi.

Merese romaani tegevus leiab aset tulevikumaailmas ühel koloniseeritud Glasgou nimelisel planeedil, mida juhib omapärane aristokraatidest Boudicade klann. Nimevalik tundub olevat mittejuhuslikult üdini sarnane Inglismaa ajaloost tuntud hõimuga, mis küll otseselt raamatus välja ei tule. Igas mõttes elitaarsed (geneetiliselt modifitseeritud, ideaalse välimusega ja keskmisest intelligentsemad) aristod on jõukad valitsejad, kellele kehtivad küll nn. võrdsemad ühiskondlikud reeglid, kuid samas kaitsevad lihtrahvast rivaalitsevate klannide eest ja hoolitsevad nende elukäigu eest. Mõneti võiks seda vaadelda kui valgustatud orjanduslikku feodalismi, kus eri planeetidel pesitsevat kuningriiki valitseb kindel klann ja planeedisüsteemide vahelt jooksevad riigipiirid. Muidu rahumeelset ühiskonda raputavad aga mässumeelsete demokraatide ohvriterohked terroriaktid, mis paneb aristod jõustruktuuride abil selle põhjuseid ja põhjustajaid otsima.

Merese romaani sündmustiku keskmes on uurija-teadur Gertrud Omara, kellel õnnestus äsja kinni püüda ülimalt ohtlik demokraatide terrorist Lauri Tropcher. Sellest hoolimata ei tunne peategelane töövõidust erilist rõõmu, kuna kurikael on tegelikult naise endine kallim, salaagendist kaastöötaja ning hilisem ülejooksik. Gertrud püüab meest mõista, kuid tolle sooritatud teod, rohked valed ja naise usalduse pidev ärakasutamine suruvad alla vähimadki riismed kaastundest, kuigi vangistatud kaaslast piinatakse ebainimlike vahenditega. Kõige selle juures palub mees Gertrudil otsida üles last ootav kallim Nadine. Nii tulebki peategelasel hakata tegema esimesi valikuid. Kas need on lihtsad või mitte, jäägu juba lugejate otsustada.

Kui mõelda kõige ühe ja esimese sõna peale, mis Merese romaani iseloomustada võiks, oleks see Emotsioon. Lugeja kistakse otseses mõttes esimesest leheküljest alates peategelase melanhoolsesse ja muserdavasse mõttemaailma ning hoitakse seal põhimõtteliselt lõpuni välja. Üldse kipub Meres antud romaanis hästi põhjalikult kirjeldama kõigi tegelaste tundeid, näoliikumisi, kehakeelt, mis ühel hetkel hakkab väsitama. Kusagil romaani keskosaks on meile täiesti selge, et Gertrud ja Lauri on seesmiselt metsikult ängi täis – olgu siis kaude rõhuvate aristode või muude eluraskuste tõttu – ning isegi aeg-ajalt ilmuvad naeratused mõjuvad lugejale kibedalt. Puudu on tunnete dünaamikast. Ainsad õnnetusest vabanemise hetked olid erootilised stseenid, kus võis korrakski tajuda, et selles maailmas on killuke õnne peidus. Mis järgmises lõigus taas julmalt puruks rebiti. Loo arenedes selgub, et sama katki on ka näiliselt ideaalseis tingimustes elav kõrgklass. Hoolimata igavesest noorusest, pea piiramatutest ressurssidest ja tervisest on nad sama õnnetud, kui lihtne inimene tänavalt. Vähemalt selline mulje jääb aristodest printside ja printsessi tegemisi jälgides. Oodanuks veidi kiiremat sündmuste arengut, kuna jõupunktid said üsna kiiresti paika. Lugedes tekkis mitmel korral tahtmine hüüda, et mida paganat siin enam halada. Tegutseda tuleb, naine! Või siis öelge asi lõpuks välja, seda nii nais- kui ka meestegelaste puhul. Meres oskab soovi korral kenasti ja detailselt tegevust kirjeldada, mida ta on tõestanud mitmetes varem ilmunud lühijuttudes ja lühiromaanis “Kuningate tagasitulek”. On tõesti kahju, et debüütteoses jäi rõhk valdavas osas tunnetele.

Meres valdab suurepäraselt kirjakeelt ja luulelisi mõjutusi või lausetes kohata raamatu esimesest peatükist peale. Autori 2009. aastal ilmunud luulekogu “Lagunemine” on kriitikutelt saanud väga kiitvaid hinnanguid ja meil jääb nentida, et stseenide kirjeldamine – k.a. märulirohketes osades – on väga õhuline. Kahjuks saame liiga vähe aimata keskkonda ennast. Meres piirdub enamasti pisikese ruumala kirjeldamisega, mille täidavad suures plaanis peategelased. Me ei saa haista, maitsta või silmadega naudelda, mida endast kujutab Glasgou üldiselt. Kujutan ette, et kui autor oleks osa oma võimekalt õhulisest kirjandusjõust suunanud ühiskonna ja ümbruskonna kirjeldamisele, saaksime palju rohkem aimu, miks asjad just nii on, nagu nad meile ridadelt vastu vaatavad. Mida endast kujutavad terroristidest demokraadid, kuidas tekkisid aristod, mida kõigest sellest arvavad näiliselt olukorraga rahul olevad lihtinimesed jne. Praegu ripub meie ees hallivarjundine lõuend, kuhu on intensiivse värvikogusega peale surutud puna-violetsed harvad laigukesed.

Olen viimasel ajal sattunud järjest lugema erinevate naisautorite ulmeromaane ja seetõttu arvasin end olevat sobival lainel võtmaks ette Merese teos. Jah, üldiselt suutsin mõista, miks tegelased nii või naa arvavad, millest just säänsed tunded neil tekivad ning lugedes ei ilmnenud mitteusutavuse tunnet, et nii ju inimene ei räägi/käitu. Küll muutus pika peale takistuseks peategelase hüplik eneseväljendus – olgu siis mõttemaailmas või sõnas. Kuigi reaalses maailmas inimesed kipuvadki oma mõtetes tihti kaootiliselt ringi hüppama, on raamatus sellist vestlust raske lugeda. Laused katkevad väga sageli poole pealt, mõtted vahetavad kiirelt fookust või teemat. Kontrastiks tundusid aristod mõnevõrra ühtlasemalt ennast väljendavat ja see oli kui värske briis. Ausalt öeldes kippusin neid dialooge paratamatult enam nautima.

Mida veel öelda, minu meelest on Meres kasutanud häid lühikesi eestikeelseid vasteid traditsioonilisele ulmebutafooriale (näit. tehis – tehisintellekt, laud – (tahvel)arvuti, närvipiits ja pihukas relvadena), mis on minu arvates ainult kiiduväärt ja värskendav lugeda. Tõesti, kuna maailma kirjeldatakse napilt, siis sama vähe saame teada nonde vidiante kohta. Ega eesmärgiks peagi olema kõige detailne kirjeldamine ja jäägu lugejale voli oma peas ise neid asju ette kujutada. Võib-olla oleks oodanud veidi rohkem hullu panemist ehk puudu jäid mõned mahlakad küpsekirsid tordi peal. Sensawundat pole kunagi liiast.

Pean kohe siia otsa nentima, et ideed on Merese romaanis täiesti olemas. Usun, et kõige enim jututeemat tekitab mõte kujutada inimkonna religiooni läbi sellise prisma nagu Meres seda teeb. Kahjuks ei saa lugemismõnu rikkumata sellest pikemalt kirjutada, kuid see on kindlalt üks meeldejäävamaid asju minu jaoks antud romaanis. Huvitav oli tasapisi avarduv pilt tehisintellekti rollist selles ühiskonnas. Kahjuks jäi mõlemad teemad loo käigus korralikult lahti seletamata, mille üle võib siirast kahetsust tunda. Ma ei oska öelda, kas autoril on plaanis romaanile järge kirjutada, kuid oleks äärmiselt mõnus rohkem… ei PALJU-PALJU ROHKEM sellest maailmast teada saada.

Kokkuvõtteks usun, et Triinul oli vaja see raamat ära kirjutada. Seda on väga tunda teksti lugedes. Jäägu teiste otsustada, palju selles loos on teda ennast, kuid kahtlemata on tegemist kirjandusliku väärtusega ulmeromaaniga, mis jääb 2017. aastat korraliku sabatähena valgustama. Tõusva sabatähena, kusjuures.
Teksti loeti eesti keeles

Cixin Liu
Santi (2007)


Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jack Williamson
With Folded Hands... (1947)


Nagu juba eelarvustajad mainisid, kirjutas Williamson selle lühiromaani üürikest aega  pärast sõja lõppu, kui igasugused sõjavastased meeleolud olid kõrged. Kas on see lugu ebakonventsionaalsest sõjast kui inimkonda rünnatakse ülipehmete relvadega? Või on see järjekordne lugu faustlikust teadlasest, kes parimate kavatsustega loob millegi, mille üle tal hiljem kaob kontroll? Ma ei tea, aga Williamson kirjutab hästi, ja ma ei häbene maksimumhinnet panna.
Teksti loeti inglise keeles

Triinu Meres
Lihtsad valikud (2017)


Romaani tegevus toimub kauges tulevikus, kui koloniaalplaneetidel on kehtestatud kummaline uusfeodaalne valitsusviis. Koloniaalplaneete valitsevad geneetiliselt töödeldud aristokraadid, kes ei vanane väliselt ja kujutavad endast justkui omaette inimliiki. Kuna aristokraadid on rikkad ja maksavad päris paljud asjad oma taskust kinni, suhtub lihtrahvas nende võimu valdavalt erilise nurinata. Ent on ka mässumeelseid demokraatidest terroriste, kes aristokraatide võimu iga hinna eest kukutada soovivad.
Gertrud Omara on naispolitseinik Glasgou planeedil, mida valitseb Boudicate klann (kelle nimi vihjab teatavasti 1. sajandil Britannias elanud kuulsale ikeenide hõimu kuningannale). Ühel päeval õnnestub tal kinni võtta oma endine armsam ja kurikuulus terrorist Lauri Tropcher, endine korrakaitsja, kes oli aastaid varem mässuliste demokraatide hulka infiltreerumist pooltevahetuseks kasutanud. Erilist kaastunnet ta Lauri suhtes ei tunne, sest mees on vahepeal üsna vastikuid tegusid korda saatnud. Küll aga palub Lauri Gertrudil päästa Boudicate käest oma lapseootel armsam Nadine...
Merese jutuloominguga tuttavatele inimestele ei tule käesoleva romaani stiil ilmselt üllatusena. Veidi raskepärane, depressiivne ja verine, vaimselt ning füüsiliselt katkiste peategelastega, rohkete võitlustseenidega ning naiselikust erootikast läbiimbunud. Ja üsna põhjaliku maailmaloome kõrval on pööratud rohkelt tähelepanu ka tegelaste sisemaailmale. Käesoleva romaani puhul tahaks eriti kiita religiooniteemasse (ja religiooni tekkepõhjustesse) puutuvat.
"Lihtsad valikud" ei meeldinud mulle päris niiväga, et sellele maksimumhinnet anda, ent "4" saab kätte küll.
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
A Choice of Gods (1971)

Reidar Jensen
Forsidepiker smiler aldri to ganger (1972)


Sattus täna hommikul üllatuslikult selline jutt ette...
 
Jood hommikust kohvi, kaevad miskis wõrguraamatukogus, leiad norra ulmejutu, kuna lühike, siis loed kohe...
 
Jutu peategelane, keemiatööstuses töötav andekas noormees, satub lehekioski juures vestlema ühe tütarlapsega. Elu, kogu oma lihtsuses? Kuid ei ole nii, sest tütarlaps asub klaasi taga, ühe kalli klantsajakirja kaanel. Ilus tüdruk on ja keelitab meest, et osta ajakiri ära, vii mind oma koju, sest muidu ostab selle ajakirja mõni teine ning siin käib kõiksugu imelikke ja vastikuid (vana)mehi. Kahjuks pole andekal keemikul nii palju raha kaasas ning ta lubab, et homme ostab. Järgmine päev aga seda ajakirja enam müügil pole ning tütarlaps ühe teise ajakirja kaanelt teeb noormehele valusaid etteheiteid, et kuidas ta küll nii võis, et tüdruk ootas ja kui ära viidi, siis nuttis...
 
Jutt ilmus esmakordselt 1972. aastal, esimeses norra ulme antoloogias «Malstrøm: Norsk science fiction 1972». Kuigi sama köite lõpus oli kogu senise norra autorite poolt kirjutatatud ja avaldatud ulme bibliograafia ehk siis Ola Strømi koostatud «Science fiction av norske forfattere (1719-1971)», polnud see valikantoloogia. Lihtsalt Norra kirjastus Gyldendal korraldas 1971. aastal norra autoritele ulmejuttude võistluse ning antoloogiasse said siis võidulood ja teised paremad. Kui juttude pealkirju vaadata, siis tunduvad need jutud olevat pigem sellised kirjanduslikud ja ulme uue laine hõngulised...
 
1976. aastal ilmus Reidar Jenseni esikkogu «Natten da stjernene falt ned» ning siinarvustatav jutt leidis ka selles köites taasavaldamist. Samal aastal ilmus jutt ka vene keeles, kirjandusliku nädalalehe «Literaturnaja gazeta» 20. oktoobri numbris. Päris lummav on jälgida, kuidas üsna seksikast pealkirjast «Forsidepiker smiler aldri to ganger» sai vene keeles suhteliselt neutraalne «Люди с журнальных обложек».
 
Eks see üks satiir ole... et pigem satiir, kui ulme. Sellisena seda teksti nõukogude lugejale tutvustati, et massimeedia surmav mõju inimese vaimsele maailmale kapitalistlikus ühiskonnas. Õnneks autor nii labaselt plakatlik pole. Samas, lugejana pole ma päris kindel, mis siis täpselt toimus. Autor jättis ju mingid otsad ikka päris lahti. See ebamäärasus ongi jutu üks suurimaid puudusi. On huvitav idee, on ka hea kirjanduslik teostus, aga see kõik sumbub kuhugi ära. Kardan, et nädala-paari pärast on see tekst mul üsna ununenud. Kõike eelnevat arvesse võttes oleks ilmne liialdus, kui hinne oleks kolmest kõrgem.
 
Ulmeseosed: Reidar Jensen «Forsidepiker smiler aldri to ganger»      
Teksti loeti vene keeles

Robert J. Szmidt
Ognie w ruinach (2001)


Leidin enda ulmeblogist miski selle jutu teemalise vana visandi eelmise aasta algusest. Noh, et pärast mitmendat lugemist otsustasin kirjutada, aga sinna see jäi. Lugesin seda teksti nüüd vähemasti viiendat korda ning siis ma...
 
Poola poliitikud on välja töötanud välksõja plaani, et kui sobiv juhus, siis Poola ründab Ukrainat, taasühendab põlised Poola alad jne. Sobiv juhus tekib, kui India ja Pakistan omavahel hulga tuumalööke vahetavad, suured linnad rusudes, vähemalt 350 miljonit hukkunut – kes sellises olukorras märkab Poola kallaletungi Ukrainale. Õnnetuseks oli Ukraina just nii kehv vastane, kui Poola luure teadis ning viimases hädas põrutasid ukrainlased Poola poole teele oma ainsa allesjäänud tuumaraketi.
 
Poola valitsus peredega ja valitud eriüksuslased varjusid sõja ajaks Wrocławi lähedal oleva Ślęża mäe sisemusse rajatud nn Bastioni. Istusid kaks aastat seal varjul ja kui tundus, et väljas on kõik rahunenud, siis saadeti välja kolmemeheline luuresalk, mis pidi uurima ümbrust ja vaatama, mis on saanud Wrocławist. Õhtu hakul jõuabki luurajate Hummer linna lähedale, kuid neid juba oodatakse – snaiper laseb autojuhiks olnud dessantlase maha ning ülejäänud kaks meest võetakse vangi...
 
Selgub, et lisaks Ukraina tuumaraketile, tulistas ka Venemaa hulga oma rakette välja, neile vastas omaltpoolt NATO ning Euroopast on selle tulemusena saanud paras radioaktiivne tühermaa. Tasub veel mainida, et Wrocławit ja muud lähemat Poolat valitseb karmi käega ambitsioonikas prohvet Pan Jan, mees, kes teab rohkem kui mõni tuumarünnaku üle elanud kiiritushaavades inimvare teada tohiks.  
 
See, pea lühiromaani mõõtu jutustus ilmus esmakordselt 2001. aasta märtsis ajakirja «Science Fiction» teises numbris. Ajakirja toimetaja ja vist ka omanik oli Robert Jerzy Szmidt ise.
 
Jutustusest «Ognie w ruinach» sai paar aastat hiljem autori esikromaani «Apokalipsa według Pana Jana» (2003) proloog. Tegu on populaarse romaaniga, mida on kolmes kirjastuses ilmunud neli trükki, viimane alles eelmisel aastal. Võib-olla just seepärast ei pannud autor nii populaarset juttu esikkogusse, küll aga ilmus jutt Robert J. Szmidti teises kogumikus «Alpha Team» (2010).
 
Kuigi ma nüüd tean, et jutustus on romaani proloog, on tekst täiesti iseseisvalt loetav. Selline realistlik ja vihane ulme... et üsna argised ja usutavad kirjeldused mobilisatsioonist ja mobiliseeritute reaktsioonidest ning põlgus ja raev poliitikute ja kõrgemate sõjaväelaste asjus. Eks nii ole igal pool, et reeglina keeravad jama kokku need, kes ise ei vastuta ja oma nahka n-ö turule ei pea viima.
 
Ühes poolakeelses fänniarvustuses suisa väideti, et see tekst on üks esimesi poola autori n-ö postapo lugusid, aga taoline väide osutab vaid arvustaja olematule lugemusele. Äh, isegi mina võin pikemalt mõtlemata nimetada paar-kolm postapo teksti juba eelmise sajandi 80ndate poola ulmest ning mul on kahtlusi, et neid kirjutati ka varasematel kümnenditel... kindlasti kirjutati. Kuid kindlasti on Robert J. Szmidti «Ognie w ruinach» tugev ja omanäolise tekst.
 
Ulmeseosed: Robert J. Szmidt «Ognie w ruinach»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Robin Hobb
Assassin's Fate (2017)


Raamatud "Elderlingide maailmas" on:
 
The Farseer Trilogy: Assassin's Apprentice (1995) Royal Assassin (1996) Assassin's Quest (1997)
 
Liveship Traders Trilogy: Ship of Magic (1998) The Mad Ship (1999) Ship of Destiny (2000)
 
The Tawny Man Trilogy: Fool's Errand (2001) The Golden Fool (2002) Fool's Fate (2003)
 
The Rain Wild Chronicles: Dragon Keeper (2009) Dragon Haven (2010) City of Dragons (2011) Blood of Dragons (2013)
 
The Fitz and the Fool Trilogy: Fool's Assassin (2014) Fool's Quest (2015) Assassin's Fate (2017)
 
Ja lisaks veel üks eraldiseisev romaan ("The Willful Princess and the Piebald Prince (2013)") ja lühijutt ("Homecoming" (2003) )
 
Olen ise sellest maailmast kokku lugenud 16 raamatut ja tagantjärele tundub, et seda oli umbes 10 raamatut liiga palju. Esialgu tundub, et "Fool's Assassin" sulges niivõrd palju lahtiseid otsi, et rohkem pole siia midagi juurde vaja kirjutada. Loodan päris siiralt, et see nii oleks ja jääks.
 
Põhiline -- mis nii selle, kui ka paljude eelnevate raamatute puhul närvi ajas --  oli see, et kuidas kaks pehmet kivi (Fitz ja Fool) üritavad vilja jahvatada. Kumbki paistab pidevalt võistlevat sellel alal, et kui palju nad üksteist austavad-hoiavad-kaitsevad-ja-armastavad. Seda oli niivõrd masendav lugeda, et ma vahepeal tegin lugemises kolmekuulise pausi. Sellist reaktsiooni mul tavaliselt ei teki. Hinne ja eelnev jutt ütleb kõik olulise selle raamatu kohta ära.  
Teksti loeti inglise keeles

James S. A. Corey
Cibola Burn (2014)

11.2017

"Expanse" sari jätkub ja tegevusväli laieneb. Päikesesüsteemis on avanenud portaalid mille kaudu on võimalik jõuda teistesse tähesüsteemidesse. Esimeste hulgas kasutab seda võimalust suurfirma Royal Charter Energy, kes on ÜRO käest omandanud kaevandamisõigused planeedil millele on pandud üsna fantaasiavaene nimi New Terra. Kui RCE kosmoselaev jõuab "oma" uue planeedi orbiidile, selgub aga siiski et üks seltskond inimesi on jõudnud ennast pinnal juba sisse seada ega taha midagi teada sellest et nende jube perspektiivikas liitiumikaevandus koos kogu ülejäänud planeediga kuulub juriidilises mõttes hoopis kellelegi teisele. Kahe seltskonna vahel puhkeb konflikt mille juures on meil hea võimalus kasutada kulunud väljendit sellest kuidas ühe mehe terrorist on teise mehe vabadusvõitleja. ÜRO otsustab saata vahendajana seda vastasseisu lahendama James Holdeni.
 
Romaan järgib sarja eelmistest osadest tuttavat ja turvalist skeemi, kus James Holden satub (või ronib ise) puhkeda ähvardava globaalse katastroofi epitsentrisse ja seejärel leiab aset kangelaslik võitlus mille käigus peategelased oma kõrgete moraalsete väärtuste tõttu panevad ennast veel lootusetumasse olukorda kui  tingimata vaja oleks. Lõpuks selgub aga siiski et just see käitumisstrateegia oli juhtumisi õige, s.t. tagas kõigi peategelaste ellujäämise ja aitas katastroofi ära hoida. Ja sarnaselt eelmise osaga "Abaddon's Gate" on ka siin üks tegelane "pahade" poolel kes tegelikult ei olegi üdini halb vaid on pigem asjaolude ohver ja kelle "heade" poolele ületulekule lugejad saavad kaasa elada.
 
Need kes pärast "Abbadon's Gate'i" lugemist otsustasid sarja pooleli jätta võiksid sellele siiski veel ühe võimaluse anda, sest minu arvates on käesolev osa eelmisest parem. Lisapunkti teenib just sellega et ellujäämiseks peavad peategelased mitte lihtsalt pidama kahesaja-leheküljelise tulevahetuse kosmosejaama koridorides vaid olukord on märksa keerulisem ja huvitavam - lisaks tulistavale vaenlasele on nuhtluseks kaelas ka loodusjõud ja iidne tulnukate tehnoloogia.
Teksti loeti inglise keeles

Anni Pea
Lockets (2017)


Anni Pea jutustust "Ripatsid" lugema hakates ei tulnud esialgu selle peale, et tegu võiks olla tõlkelooga.
 
Aga juba esimestest lehekülgedest peale hakkasin mõtlema, et see pole mitte ainult halb kirjandus, vaid just nagu ka halb tõlge. Igalt poolt kumab läbi, nagu oleks autor nii sügavalt sees inglise keeleruumis, et see mõjub eesti keelele masendavalt. Pidevalt on sees üleliigne "oma", mis tuleb ingliskeelsete sõnade my, his, her ja their parasiittõlkest eesti keelde. Näiteks "Ta tõmbas oma sõrmedega juustest läbi" või "Ta suunas oma pilgu maha". Oeh, no kelle sõrmedega siis veel või kelle pilgu? Kiillause ajavormid on inglispärased, näiteks: "Ma üritasin piiluda, olles kindel, et kõik on nii, nagu peab." Ilmselt peaks korrektne lause olema "Ma üritasin piiluda, tahtes kindel olla, et kõik on nii, nagu peab." Võõras keel läbi igalt poolt, lihtne on teha sõna-sõnalist tagasitõlget inglise keelde.
 
Veel mõned näited: ""Tee see lahti," käskisin ma, kuida ta raputas oma pead, öeldes ei." ja "Risk, et politsei mu kinni peab, oli mu probleemidest väikseim." Ja kuidas suhtuda sellisesse lausesse - "Kui ma ukseni jooksin ja seda avada püüdsin, leidsin, et see oli lukustamata."? Kas juba jooksmise ajal leidis peategelane, et see oli lukustamata? Võib-olla leidis ta selle siiski siis, kui oli ukse juurde jõudnud? Ebaloomulik keel võimendab loo sisulisi puudusi ja häirib väga.
 
Süžeest. Mees on kinkinud oma abikaasale mitu ripatsit, mida on palunud avada alles siis, kui temaga peaks midagi juhtuma. Ripatsites on kirjad ja lingid videoläkitustele, kus mees annab naisele hingejõudu ja kinnitab, kui väga teda armastab. Mees hukkub autoõnnetuses, aga tema hing jääb kahe maailma vahele aistiva teadvusena hõljuma. Kohati õnnestub hingel endast naisele ka teada anda (unenägude kaudu peamielt), samuti tajub teda tema koer. Hing viibib oma pere läheduses, jälgib nende tegemisi ja meenutab olnud aegu.
 
Raamatu lõpus on järelsõna, kus saame teada autorist ja raamatu sünniloost. Veel rohkem saame asjadest teada aga 12. augusti Lääne Elu online-artiklist, mis on algaja autori ja tema loomingu käsitlemise kontekstis üsna pikk ja väga informatiivne. Saame teada, et 27-aastase autori õpitud eriala on kokandus, ent töötab keevitajana. Tema ema ja üks õde on samuti keevitajad, isa tuletõrjuja. Eestikeelset kirjandust on tal kodus null eksemplari. "„Inglise keel meeldib mulle meeletult. Ta on nii väljendusrikas. Ma ei oska seda seletadagi. Igaüks kirjutab selles keeles, mis talle meeldib. Maailmas tuntud lugusid loen originaalis. Oma lugusid saan ingliskeelsete lugejatega, keda on ju palju rohkem,” ütleb ta. Oma lood on Anni üles pannud Wattpadi ja seal tekkis tema vastu huvi ühel Kanada kirjastusel. "Ripatseid" oli Wattpadis augusti esimese poole seisuga lugenud üle 3000 inimese. Paberväljannet oli siis trükitud 60 eksemplari, millest poole oli kirjanik maha müünud ja teine pool pidi Apollosse müüki minema.
 
Autor ise ütleb, et "Ripatsid" meeldivad neile, kellele meeldivad imalad armastuslood. Küllap see nii ongi. Jutustuses on kõvasti tundlemist tunde enda ümber, õhkamist ja heldimist eeldavaid situatsioone. Talle on öeldud, et juba esimestel lehekülgedel hakkavad pisarad jooksma.
 
Kui autor leiab, et mõni järgminegi lugu väärib eestindamist, võiks kaaluda Tiina asemel mõnda teist tõlkijat või lasta toimetamine ja korrektuur ära teha mitte Teksti- ja Tõlkebürool Välek, vaid kellelgi teisel, sest keeleprobleemid torkavad valusalt silma (mõned tüpograafilised asjad ka, näiteks mõnel leheküljel ei ole tekst veerust veeruni, vaid joondatud ainult vasakule). Eesti kirjanike eestikeelse loomingu lugemine aitaks ka kindlasti edasi.
 
Registreerisin selle teose siin lühiromaanina, aga ridade hõre paigutus ja tähtede suurus ei luba päris kindel olla (vormiliselt jätkub teksti 75 leheküljele). Aga vähemalt sain ka ilma prillideta lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Brian Aldiss
Non-Stop (1958)

Clifford D. Simak
A Choice of Gods (1971)


Oh oleks ma ometi enne selle raamatu ostmist BAASi lahti võtnud ja Hannes Otsa arvustust lugenud... Kuid oleks ma siis selle teose ostmata jätnud? Ikkagi ju Simak, suurmeister!
 
Oleks on paha poiss, aga jah, oleks tulnud ostmata jätta - ka minu arvates on see kõige kehvem tekst, mida ma Simakilt siiani lugenud olen. Ehk teisiti öeldes, kõige kehvem eesti keeles ilmunud Simak. Pidin samuti jõuga lõpuni lugema, aeg-ajalt kiigates viimase lehekülje numbrit ja arvutades, palju veel... Usun, et osaliselt teeb loetavuse raskeks teksti hakitus - erinevate tegelaste juhtumused on pillutatud vaheldumisi paigutatud peatükkidesse. Just kui robotite Projekt hakkab nagu looma ja põnevaks minema, tuleb vahele surmigav indiaanlase mõtisklus ja pärast on raske uuesti järjele saada. Kuid vaevalt, et ainuüksi lineaarsem ülesehitus selle teksti päästaks: kuna tegevust on vähe ja filosofeerimist palju, siis igavus tapaks vast ikka.
 
Teine asi, mis romaani lugedes tugevalt häiris, oli Simaki kedratav mantra kuidas tehnoloogia on paha. Ka tema teistes tekstides on see mõte esinenud, kuid seal on seda rohkem läbi lillede öeldud ja mingi vastupakkumisega seeditavaks tehtud. Aga Jumalate valiku puhul jäigi lõpuni arusaamatuks, mida autor selle tekstiga üldse öelda tahtis. Kui ta seda isegi teadis...
 
Hinne kolm on antud austusest kirjaniku eelneva loomingu vastu ja mõninga lootusega, et äkki see tekst mind kunagi siiski kõnetab. Kuigi ma tõesti ei tea, mis peaks mind motiveerima seda raamatut uuesti kätte võtma - nii suur oli pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Dennis Wheatley
The Ka of Gifford Hillary (1956)


Tore on lugeda raamatut, mille esikaanel on pentagramm - üks nurk suunatud alla, soku näokujutis (Baphomet) keskel. Üldse annab meeldiva eelhäälestuse Dennis Wheatley nimi raamatukaanel. Mis siis, et konkreetses raamatus ei ole juttu satanismist ja ka Black Magic Story reklaamlausena ei ole päris täpne.
 
Wheatley on suurepärane jutustaja ja fabuleerija, kuid seekord paneb ta romaani alguses lugeja ette kari, mille ületamine nõuab teatavat tahtejõudu. Selleks kariks on pikk analüüs Suurbritannia relvajõudude arenguvajadusest olukorras, kus Nõukogude Liit on tuumarelvade omanik, aga vana hea Inglismaa kulutab ikka veel raha kolme traditsioonilise väeliigi - jalaväe, lennuväe ja mereväe varustamiseks. Gifford Hillary on keskealine erusõjaväelane, laevatehase oluline aktsionär, kes kutsutakse kaitseministri juurde salavestlusele. Minister üritab Hillaryt veenda laevatehase juhtkonnal patriootlikel kaalutlustel tagasi lükkama kahe allveelaeva riiklikku tellimust, mis kohe saabumas on. Tagamõtteks on suunata UK kaitsepoliitikat pigem õhuväe ja tuumarelvade arendamisele kui mereväele. Lugeja saab mutu pikka lehekülge analüüsi, mille puhul Wheatley on ilmselt kasutanud oma isiklikke teadmisi teenistusest Sõjaministeeriumis. Kui lugeja selle osa ära kannatab, läheb lihtsamaks.
 
"Päris" sündmused algavad aga sellega, et laevatehase heaks töötav insener-teadlane tapab Hillary oma leiutatud uue laseri tüüpi relvaga. Selle tagajärjel sureb küll peategelase keha, ent sellest eraldub tema teisik vaimumaailmas - Ka - mis ei liigu teispoolsusesse, vaid jääb siinpoolsusesse hängima. Mõrva motiiviks on mõrtsuka armulugu Hillary noore ja ilusa naisega, kes on aga mehe tapmisest šokis. Esialgu mängib naine küll tapjaga kaasa, ent tapab siis selle vihahoos, kirjutades oma surnud abikaasa käekirja imiteerides "hüvastijätukirja", milles too nagu tunnistaks, et tapja on tema, Hillary. Hillary vaim aga jälgib kõike järgnevat: mis tegelikult toimub, kuuleb, mida lähedased temast tegelikult arvavad, näeb oma matuseid, politsei juurdlust jne. Vaimul on võime liikuda läbi tahke mateeria, ent säilinud on teatavaid inimlikke omadusi - kõik tunded ja mõtted on nagu elaval inimesel, maailma näeb ta umbes 1m 80cm kõrguselt, kiiremat liikumist saab teha ikkagi ainult liiklusvahendite abil jne.
 
Põneva ja keerulise sündmuste käigu järel mõtleb Hillary vaimkeha naasta oma materiaalsesse vormi. Elusalt matmise kartuses on ta andnud testamendis korralduse säilitada surnukeha nädala jagu ilma matmata, puurida kirstu õhuaugud ja hoida kaane kergelt avatuna. Naasmine kehasse õnnestubki tal, ent ta ei suutnud ette mõelda, et hauakambris ootavast kirstust väljapääsemine võib osutauda siiski füüsiliselt raskeks, ja et n-ö surnust tõustes seisab ta vastakuti süüdistustega teise inimese tapmises.
 
Romaani viimane viiendik kirjeldabki väga kaashaaravalt Hillary pingutusi oma süütuse tõestamisel, arvestades sealjuures, et tuleb hoolikalt varjata kehavälise elu kogemust, mida ükski kohtunik ega politseinik ei usuks. Kuna Gifford Hillary on väga sümpaatne isik, siis just romaani lõpuosa pani kõige rohkem kaasa elama.
 
Niisiis: müstiline põnevik, mis võib pakkuda huvi ka krimižanri austajatele.
Teksti loeti inglise keeles

Edgar Rice Burroughs
The Land That Time Forgot (1918)


See lühiromaan on avakolmandik samanimelisest tervikteosest, kuhu kuulub veel "The People That Time Forgot" ja "Out of Time's Abyss". Neid on avaldatud nii ühtsete kaante vahel kui eraldiseisvatena, kuigi autor eelistas koondteose vormi. Üsna laiahaardeline seiklusjutt, mis muidu oleks Doyle'i "Kadunud maailma" või Burroughsi enda "Pellucidari" jäljendus, kui poleks kõrgelennulisi spekulatsioone evolutsiooni teemadel.
Allveelaeva meeskond leiab eraldatud saarelt ürgse ühiskonna, kus dinosaurused ja erineval arengutasemel primaadid koos elavad, ning kogu ökosüsteem tundub alluvat kummalistele välismaailmas senitundmatutele loodusseadustele.
Teksti loeti inglise keeles

Edgar Rice Burroughs
Back to the Stone Age (1937)


Seda romaani ei ole eesti keelde tõlgitud. Eesti keeles ilmus peakirja "Tagasi kiviaega" nime all hoopis Burroughs'i "The Eternal Lover". Eks see ole vene keele vahendusel tõlkimise tulemus. "Back to the Stone Age" on hoopis "Pellucidari" sarja viies raamat, sellest sarjast on eesti keeles ilmunud ainult "Tarzan at the Earth's Core" pealkirja "Tarzan Pellucidaris" all (mis on samaaegselt nii Pellucidari sarja 4. kui Tarzani sarja 13. raamat).
Teksti loeti inglise keeles

Veiko Belials
Me armastame Maad 2: Viimane laev (2017)


"Me armastame Maad 2" meeldis mulle rohkem kui antoloogiasarja mulluilmunud esimene osa. Lood olid põnevamad ja sisaldasid vähem melanhoolset ängi ning tegelaste sisemaailmas sobramist.
Teksti loeti eesti keeles

Aleksandr Zolotko
Spetsifika transportirovki živoi rõbõ na bolšije rasstojanija (2012)


Lühiromaani tegevus toimub koloniste teise tähesüsteemi vedaval kosmoselaeval. Kolonistidele on pikal teekonnal loodud väga meeldivad tingimused, et nad oma uude kodumaailma väga otsalõppenud olekus ei jõuaks - päevitamine, sportimine, basseinis suplemine... Meeskonnaliikmed on seevastu oma üksluisest ja stressirohkest tööst tülpinud ning nende seas kasvab tasapisi viha kolonistide vastu, keda koheldakse nagu kauge vahemaa taha transporditavaid eluskalu. Paraku sisaldab ka eluskalade kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika mõningaid kaladele ebameeldivaid nüansse...
Teksti tegevus kulgeb algul üsna aeglaselt, ent saab siis korraliku hoo sisse. Kokkuvõttes igati põnev ja huvitava ideega lühiromaan.
Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Iljin
Zakon Dalnevo Kosmosa (2007)


Suure osa loost on edasi antud dialoogina kaugreisi-kosmoselaineri Sibes kapteni Dino Mezzanotti ja eriülesandega kosmoselaeva Puri kapteni Lais Trouti vahel. Sibesega on keset kosmoseavarusi õnnetus juhtunud ja laineri tuumareaktor ähvardab plahvatada ning tappa lisaks Sibese meeskonnale kõik laineri pardal viibivad reisijad. Mezzanotti soovib, et Puri hädasviibivale Sibesele appi tuleks, ent paraku pole see nii lihtne...
Loo sisuks on erilisest olukorrast põhjustatud karmid eetilised valikud. Lugu ei tekitanud minus päris sellist vaimustust, et seda maksimumhindega pärjata, ent "4" saab kätte küll.
Teksti loeti eesti keeles

Boriss Rudenko
Liman (2005)


Vesisel Flora planeedil hädamaandub lennuk kolme inimesega limaanil - madalal mudase põhjaga merelahel. Üks kolmest mehest saab õnnetuses raskelt vigastada. Raadioühendus kolonistide baasiga ei toimi ja pääsenud  peavad kuidagi uttumattunud nätske põhjaga limaanilt, mille ümber liiguvad ka kohalikud kiskjalikud mereelukad, minema pääsema...
Karm lugu, mis meenutas veidi Gromovi "Arvestajat".
Teksti loeti eesti keeles

Chuck Palahniuk
Expedition (2015)


Järjekordne tekst sügavates käikudes ekslemisest.
 
Sisust (RIKUB PÕNEVUSE): peategelane hulgub mööda Hamburgi patukvartalit ja kaardistab inimlikke pahesid ning monstrositeete. Tahab sel teemal raamatut kirjutada ja muuhulgas kätte maksta ka oma isale, kes kunagi oma perekonna hülgas ja samasse kvartalisse kadus, poega kibestuva mamma hooleks jättes. Ühel õhtul pakub keegi salapärane võõras välja, et viib ta vaatama koletist, kellesarnast ta veel näinud pole. Järgneb retk kujutelamatutesse eelajaloolistesse sügavustesse ulatuvasse labürinti koos kohustuslike haisude, lompide ja muude asjadega ning lõpuks jätab võõras ta pimedusse üksi, öeldes, et küll koletis su üles leiab. Kui koletis kohale lööberdab, lööb peategelane ta pikali ja tunneb mõningase segaduse järel oma isa ära (üllatus-üllatus). Too siis jutustab, et salapärane võõras (Fight Clubi Tyler) tõi tema omal ajal samuti siia, kus ta kohtus oma isaga ja too jälle kunagi varem oma isaga jne. Lõpuks suunduvad mõlemad sõbralikult koos uusi sügavusi avastama.
 
Autor valdab hästi kirjutamise käsitööd ja loo moraal, et kõik kipuvad lapsepõlves nähtud perekonnamudeleid jäljendama, on ju õige, aga aastaks 2015 on sellised jutud mu arust lootusetult vananenud.
 
Lugu on wõrgus siin: http://chuckpalahniuk.net/news/read-expedition-a-tyler-durden-short-story-at-mashablecom
Teksti loeti inglise keeles

Mihhail Puhhov
Brošen vvõs: Istorija, skrõtaja v glubinahh materi (1990)


Lühiromaani minategelaseks (vähemalt teose alguses, sest mingist hetkest läheb minategelase defineerimine küllaltki keeruliseks) on Aleksandri-nimeline kosmonaut, kes vahetult enne kolmanda aastatuhande algust üheinimese-kosmoselaevaga Jupiteri kuudel baseeruvatele kolonistidele vajalikke aparaate ja jõulupuud veab. (1990. aastal ilmunud loo autor on olnud järgneva kümnendi jooksul kosmosevallutuse valdkonnas toimuvate arengute osas küll äärmiselt optimistlik. Ja ilmselt pole tegu ka varem kirjapandud ning Gorbatšovi aja vabamates tingimustes ilmunud looga, sest selle lõppu on aastaarvuna 1990 märgitud). Paraku põrkab Aleksandri kosmoselaev teel mingi tundmatu objektiga kokku, ta saab surma ja ta külmunud laip triivib kosmoses - kuni 25. sajandi lõpus Altairile suunduv tähelaev selle otsa komistab ning ta uuesti ellu äratatakse. Sellega toimuv mõistagi ei piirdu...
"Üles visatud" kuulub nende ulmeteoste hulka, kus peategelane ühel hetkel mingiks kosmiliseks üliolendiks muutub ja kogu teos üheaegselt filosoofiliseks ning segaseks muutub.  Üldiselt ei kuulu sellised tekstid mu lemmikute hulka ja seda just oma üheaegse filosoofilise pretensioonikuse ning segasuse tõttu. Muus osas on aga tegu päris huvitava tulevikunägemusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Trinadtsat let puti (1985)


Päris kena ja südamlik lühiromaan. Lugu sellest, kuidas teleportatsioon tähelendusid läbi aitab viia ja mis võib juhtuda, kui teleport ühel hetkel üles ütleb? Peamiselt on see aga lugu inimsuhetest ja sellest, kuidas tulevikutehnoloogia (ning sellega seonduvad probleemid) neid mõjutada võivad.
Teksti loeti eesti keeles

Chuck Palahniuk
Guts (2004)

Chuck Palahniuk
Fetch (2009)


Teravkeelse ja -meelse autori sulest lihtsakoeline tondijutt. Õudne olla ei üritagi, naljakas eriti ei ole. Raske öelda, miks ta selle kirjutas.
Teksti loeti inglise keeles

Sergei Kazmenko
Posledni korabl (2014)


Lugu kujutab endast võõrplaneedil õnnetusse sattunud ja vigastatuna soos roomava kosmonaudi sisemonoloogi. Meest ilmselt kadunuks pidavate kaaslaste kosmoselaev on kohe lahkumas ja surm silmaga näha...
Üldiselt sellised valulikele mõtisklustele ja sisekaemustele keskendunud tekstid, mida vene ulmes on rohkelt, mulle väga ei meeldi. See peegeldub ka loo hindes.
Teksti loeti eesti keeles

Olga Larionova
Solntse vhodit v znak Vodoleja (1981)

Dmitri Bilenkin
Jevo Mars (1971)