x
Päringule {"kuu"=>"10", "amp"=>nil, "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 63 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
N. K. Jemisin
The Fifth Season (2015)

Margus Makke
Kirvest, andke mulle kirvest (2018)


Legendaarse ulmefänni Margus Makke esimene avaldatud jutt.
 
Hea pealkiri on ja tuleb kuidagi tuttav ette. Meenubki - see on laenatud filmist "Mehed ei nuta" (1968), kus Hendrik Krumm tahtis "saare" pealt pääsemiseks parve ehitada, aga tööriista polnud käepärast. "Mehed ei nuta" on komöödiafilm ja eks võimegi juba jutu pealkirja järgi oodata midagi samast žanrist.
 
Lugu räägib meile keegi Saaremaa külamees. Ta on ainukese inimesena saarel - aga võib-olla terves Eestis või maailmas, ta raiub sihti ja meenutab, kuidas kõik algas. Et kuidas tuli ükspäev uudis, et Kihelkonna kandis on mingi imeasi maha sadanud. Ja kuidas tasapisi hakkasid saarel võimust võtma NEED. NEID ei ole täpselt kirjeldatud, aga NEED ei ole loomad, taimed, ega putukad. Näib, et sõjavägi ja riigivõim ei saa olukorraga hakkama ja lugu rääkiv - ning pdevalt parajas vines viibiv - külamees on üks väheseid, kellele NENDE hammas pole peale hakanud. Aga miks?
 
Taoliste huumori võtmes vesteliste lugude puhul on kerge jääda jalaga-tagumikku naljade tasemele, maitsetusse vaimutsemisse. Mingil moel on Makke sellest hoiduda suutnud: teravaid vaimukusi ei ole, aga ka madalaid mitte. Mõnes kohas oleks tahtnud siiski öelda, et poleks vaja sellele mehele kohati suhu panna eriti lihtsa ja väga vana inimese kõnepruuki, nt sõnu "kedagist", "keskit" ja "kardulad". Kui läbivalt mees taolisi arhaisme ei kasuta, kuidas ta siis lühikeseks jutulõiguks sellisesse leksikasse vajub? Ja viimane kursiivis lõik - kas lugu oleks midagi kaotanud, kui see oleks olemata olnud? Minu meelest mitte eriti.
 
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Philip Reeve
Mortal Engines (2001)


Tulevase filmi ootuses ja kirjastuse ülisoodsa pakkumise (1€!) tõttu sai sarja avalugu ette võetud. Mõnus ja kiire seikluslugu elik tubli noortekas. Vast rohkem kui 20 aastat nooremana annaksin kõhklusteta viie. Praegu lugedes tundub, et kuidagi liiga äkiliselt hüpati ühest madinast teise, eriti romaani teises pooles. Esimene pool mulle just meeldis, et jõudis süveneda. Maailm ise äärmiselt lahe ja leidlik, mis sest et ideid siit ja sealt laenatud. Minu meelest autoripoolse kummardusega.
 
Lisamärkusena tajun teoseid lugedes või filme/sarju vaadates tihtipeale end kurvastusega nentimast, et antagonisti(de) vägevad plaanid reeglina ebaõnnestuvad. Mul on alati kahju seda lugeda/näha, sest tundub, et just pärast pahalas(t)e edu võiks kogu lugu võtta intrigeervia suuna. Noh, antud juhul on järjed olemas, seega midagi seal kindlasti juhtub.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Ivanov
Leida (2018)


Hakkasin lugema suure huviga, ent huvi lahtus viimaste lõikudega. Lõpplahendus oli... kuidas nüüd öeldagi - segane. Ma saan aru, mida autor üritas saavutada, ent ma ei suutnud lugejana kuidagi sellele järeldusele puhtalt kirjatüki põhjal jõuda. Miski jäi jutus puudu, mis oleks erinevad tükid pannud omavahel klapitama. Idee iseenesest oli vahva ja vägagi palju erinevaid lahenduskäike genereeriv, kahjuks olid need kõik jäetud kasutamata.
 
Punktid annan geniaalse idee ja dialoogi eest. Dialoog oli mõnus lugeda, taksidermist oli väga inimlik ja käitus just nii nagu ma kujutan ette, et iga normaalne inimene käituks.
Teksti loeti eesti keeles

Ursula K. Le Guin
The Dispossessed (1974)

10.2018

Selle aasta alguses meie seast lahkunud Ursula Kroeber Le Guin on tõenäoliselt selline kirjanik, kes ei vaja ulmelugejale erilist tutvustamist. Teda on pärjatud kõigi vägevamate ulmekirjanduse auhindadega ja seda mitmete teoste puhul. Pole ime, et kõik see päädis 2003. aastal Ameerika teadusulme ja fantaasiakirjanike assotsiatsiooni poolt määratud elutöö auhinnaga Damon Knight Memorial Grand Master Award, millega Le Guin reastus teiste gigantide kõrvale nagu Robert Heinlein, Isaac Asimov, Robert Silverberg, Ray Bradbury jt. Le Guini kuulsaimad ulmeteosed paigutuvad peamiselt kahte maailma: Meremaa ja Haini-tsükkel. Just viimasesse kuulub antud teos “Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia.” („The Dispossessed“). See täiendab juba Krista Kaera poolt maakeelde pandud romaanide nimekirja, millest leiame sellised teosed nagu „Pimeduse pahem käsi“ („The Left Hand of Darkness“), „Rocannoni maailm“ („Rocannon's World“), „Maailmad ja metsad“ („The Word for World is Forest“).

„Ilmajäetud“ räägib loo kahest paralleelsest maailmast, millest kapitalistlik-orjanduslik klassiühiskond asub Urrase nimelisel Maa sarnasel planeedil ja anarhistlik-sündikaadilik ühiskond Anarrese nimelisel kuul Urrase kõrval. Suhtlemine kahe planeedi elanike vahel on praktiliselt olematu vältimaks sotsiaalset „nakkust“. Romaani peategelaseks on füüsik Shevek, kes on üles kasvanud Anarresel ja kes tunneb, et käesolevas keskkonnas jääb tal suurte avastuste tegemisest midagi puudu. Läbi tema näeme lugejana mõlema utoopilise tulevikuühiskonna häid ja halbu külgi. Seiklust siit raamatust ei leia, kuid ei saa öelda, et tegevus ja areng üldises plaanis puudub. Autor paigutab lugeja parajate doosidena vaheldumisi ühte ja teise ühiskonda, et tekiks võrdlusmoment. Antud romaanis jõuame ka uudse sidetehnoloogia avastamise lävele nimega ansibel, mis teistes Haini-tsükli kronoloogiliselt hilisemates teostes on laialt kasutusel ning ulmekirjanduses laiemalt vaat et märgiliseks butafooriaks muutunud.

Le Guin ei lasku diametraalselt erinevaid ühiskondi kirjeldades tuntavalt ühele või teisele poole, vaid eelistab sündmusi ja tegelaste siseheitlusi neutraalselt pinnalt jälgida. Anarhistlik Anarres kõlab esimesel pilgul täiesti naeruväärse utoopiana, mis peaks kiiresti düstoopiaks transformeeruma, kuid ometi suudab autor pisidetailide ja loogiliste tähelepanekute abil lugejat omamoodi veenda, et selline ühiskondlik korraldus muutub romaani kestel usutavaks. Hoolimata taustal kumavast teost läbivast kriitikast tänapäeva tarbimisühiskonna kohta Urrase näitel, on ka vastaspoolel omad vead. Inimesed on muust maailmast ära lõigatud Anarresel paratamatult mingites aspektides muutumatud. Teatav võimu ihalus, keskuste tekkimine, väiklus ja kadedus, osaline kihistumine – need pitsitavad kõiki neid ühiskondlike konstrukte, kuhu täielikku vabadust ihalevad anarhistid ka autori poolt ei pistetaks. Le Guini puhul on tunda, kuidas duaalse maailmasüsteemi loogika koostamisel on detailselt tööd tehtud, millele muidugi aitasid kaasa autori teadmised antropoloogiast, sotsioloogiast, psühholoogiast ja bioloogiast. Erinevalt düstoopiast pole sugugi lihtne toimivat utoopilist ühiskonda välja joonistada ja sellega on autor suurepäraselt hakkama saanud. Huvitav on Le Guini lähenemine lihtsale „omamisele“ majanduslikus, sotsiaalses ja isegi keelelises aspektis. Tõepoolest kasutame ju igapäevaselt millegi või kellegi nimetamist enda omana – minu sõber, minu laps, minu raamat jne. Utoopiline mõte kõige jagamisest – „jagan rõõmuga seda, mis mul on“ – ja seda toimivana näidata on omaette plusspunkte väärt. Tõenäoliselt lisavad sellele usutavust Anarrese rasked elutingimused ja igasuguste ressursside ikaldus, mis paratamatult kujundab tervikpildis inimühiskonna mõttemaailma.

Teadlasest peategelane Shevek on arvustaja meelest üks paremini kirjeldatud antud elukutse esindaja, keda ulmekirjandust lugedes kohatud. Need sisekaemused, parajal määral teaduslikud arutlused, dilemmad seoses teadmiste valedesse kätesse sattumise osas, argised tupikusse jooksmised töö ja ka kolleegide suhtes... Sheveki arengut romaani käigus oli arvustaja jaoks lihtsalt nauditav jälgida. Selle kõige juures oskab Le Guin parajal määral mängida pseudoteaduslike terminite ja teooriatega, et lugeja võtaks kirjeldatu vaevata omaks. Füüsiku mõttekäike või arutlusi kaaslastega on huvitav jälgida, kuigi teooriate tegelikku sisu ei avaldata. Teos on üldises plaanis jagatud Sheveki eluetappide põhjal kaheks eraldi liiniks. Esimene neist on füüsiku areng noorukist edukaks küpseks teadlaseks, kes leiab endale elukaaslase ja kes saavad lapsed. Näeme igapäevaseid raskusi, millega üks võib-olla mitte nii tavaline perekond Anarresel silmitsi seisab. Teine liin räägib koduse kogukonna poolt põlatud teadlase eksiilist Urrasel, kus tema töö uute füüsikateooriate osas küll jõudsalt edasi areneb, kuid šokeeriv pilt võõrast elukorraldusest ning traditsioonidest mehes anarhistisädeme sütitab. 

Arvestades ajastut, millal „Ilmajäetud“ kirjutatud (1974), on arusaadav autoripoolne feministlike teemade sissetoomine oma teostesse. Peamiselt meesautoritest koosnev Anglo-Ameerika ulmekirjanikkond nägi asju teisest vaatevinklist või oleks õigem öelda, et nende rõhuasetused olid lihtsalt teised. Sugude võrdsuse teema oli tugevamalt esil Le Guini varasemas romaanis „Pimeduse pahem käsi“, mis rääkis ühiskonnast, kus inimesed said vabalt oma sugu vahetada. See tähendas koheselt, et puudusid kindlad soorollid. Nimetatu on üks olulisi põhjuseid, miks romaan selle väljaandmise kümnendil väga mõjus oli ja tegelikult kõnetab meid siiani. „Ilmajäetud“ keskendub Anarrest kirjeldades rohkem üldise võrdsuse teemale, kus sugu pole inimestele tööülesannete valimisel või määramisel oluline. Vastandiks loomulikult Urras, mille ühiskond tähtsamatel positsioonidel naiste kohalolu lausa äärmuseni taunis. Huvitaval kombel tundusid arvustajale nimetatud romaani peamised meestegelased üpris pehmete või ebakindlate tüüpidena võrreldes naistega, kes väga reserveeritult või kalkuleeritult tegutsesid. Omamoodi äraspidine pilt tüüpilisest sotsiaalsest elukorraldusest meile tuntud maailmas. Suhtumine lastesse näiteks oli midagi väga teistsugust ja on raske mõelda, et inimesed võiksid sellisel viisil käituda. Siinkohal ei taha väita seda, et ühele soole on emotsionaalsus ja selle väljendamine justkui sisse kirjutatud ja teisele mitte. Võimalik, et arvustajas räägib siinse ühiskonna produkt, mis paratamatult kujundab oma maailmavaate mingite normide, tähelepanekute või kogemuste baasil ja seetõttu tunduvad raamatutegelaste teistsugused arusaamad asjadest võõrikuna. Oleme paratamatult oma ajastu, kasvatuse ja ühiskonnakorralduse lapsed.

Arvustaja on väga rahul, et üks märgiline Ursula K. Le Guini teos on Tatjana Peetersoo heas tõlkes meie keelde ümber pandud. Tundub, et Haini-tsükli peamised lood on nüüd kaetud, mistap uued lugejad ja ka vanad korduvlugejad saavad mõnuga suurepärase autori maailmadesse (taas) sukelduda. Teos sunnib lugejat heas mõttes juurdlema inimkonna probleemide, sotsiaalsete normide ja individualismi teemade üle, mida võiksime igapäevaselt rohkem harrastada.
 
Arvustus ilmus algselt Reaktoris (oktoober 2018)
Teksti loeti eesti keeles

N. K. Jemisin
The Fifth Season (2015)

N. K. Jemisin
The Fifth Season (2015)


Me elame ajastul, mil näivus ruulib objektiivsuse ees, ebateadus seljatab teaduse, naturaalne rumalus naerab vaevaga omandatud teadmiste üle ja enesehävituslik nihilism õõnestab väärtusi, mille kandjad on loonud tsivilisatsiooni. Kunagi väitsid usutegelased, et jumal ootab teadlasi iga ukse taga, mille nad avavad, ja teadlased kehitasid õlgu – iga avatud uksega taandub jumal kaugemale pimedusse, nii et kui teadmatus on su jumal, miks mitte, aga vast avaks teadmise uksi, mitte ei tegeleks lohutuse otsimisega. Nüüd teeb rumalus endale pesa juba keset valgustatud ala – tõmbab endale ignorantsuse katte peale ja muudkui kaagutab ja kaagutab...

Kunagi oli ulme tulevikkuvaatav. Pisut lihtsustatult: katse meelelahutusvõtmes kombata Inimese kohtumist Tundmatuga. See ei olnud ainult eskapism, odav meelelahutus, mis pakub pseudovastuseid pseudoprobleemidele. Isegi Tolkieni katseid luua uut tüüpi religiooni saab väärikaks pidada. Aga mida üldse annavad inimesele Jordani, või veel hullem, Paolini lood? Olgu, Martin vähemalt kohati ärgitab mõtteid ja mõjus vähemalt algusest värskendavalt oma oluliste tegelaste mahalöömisega siis, kui neil oli loogiline surma saada.  

Ja siis tuleb Jemisin. Ei, see ei ole kindlasti madalaim põhi, saab veel palju hullemaks minna. Aga Inimene on mingi lahingu jälle kaotanud, kui selline saast võidab mainekaid ulmeauhindu. Lugesin, täpsemalt üritasin lugeda seda raamatut siis, kui 2016 auhindu jagati (loen võimaluste piires läbi kõik mainekate ulmeauhindade nominendid).  

Kõigepealt, see lugu on minu jaoks nii natuke üle kahe tuhande aasta hiljaks jäänud. Vana testament on suures osas selline haavatud hinge valu väljaonamine, ühe rahvakillu maakerasuuruse alaväärsuskompleksi manifestatsioon, hale muinasjutt, kus üks tige ja armukade tont nende eest kõigile teistele ära teeb. Esiteks, kui ma loen oma elus juba julgelt viiekümnendat lugu, kus Maa kuidagi teadlikult inimesele vastu astub, hakkavad mu sõrmed kabuuri otsima. Olgu, see motiiv on 5000 aastat vana ja eks seda ikka kasutatakse, aga kui viledaks saab ühe sümboli nühkida, enne kui see viimaseidki oksele ajab? Ja kas tasub üldse rääkida füüsikast raamatu puhul, mis sellest nii ilmselt neitsilikult puutumata on jäänud? Igasugused geoloogilised protsessid on seotud tohutute energiahulkadega; sellised pisikesed raputused, nagu siin Eestiski on olnud, on võrreldavad väiksema tuumapommiga, eks ole, kuid koguenergia, mis on vajalik, et selline raputus esile kutsuda, on õige mitme nulli jagu suuremad. Mis masin seal kauge tuleviku Maa põues siis ikka oli, mis suutis vastu võtta inimaju antud korraldusi? Või teisel, palju jaburamal juhul lasid siis need inimesed oma ajust läbi nii tuhandete võimsaimate aatomipommide jagu energiat? Matrixi-laadses maailmas – olgu, niikuinii on kõik kujutlus. Aga mis on selliste lugude väärtus reaalses maailmas, kui lõigu alguses väljendatud mõtted välja arvata?  

Ja mitusada korda ma olen lugenud ülivõimetega naiivsest lapsukesest, kelle teele muudkui veeretatakse raskusi? Olgu, mõelge ise pika lõigu jagu roppu sõimu siia juurde, lihtsalt ei jaksa...  

Ja üldse, miks toimuvad kõik sellised lood mingis pseudokeskaegses maailmas? Ma ei ole leidnud muud vastust, kui et juba varase tööstusrevolutsiooni aegsed ühiskondlikud suhted käivad autoril – ja ju siis ka selliste lugude lugejal – üle mõistuse.  

Kokkuvõttes – karikatuurne tundlemine usutamatus muinasjutumaailmas. Mul on natuke kahju selle raamatu sihtgrupist; mul on kahju inimkonnast, et selline sihtgrupp nii suur on – meid ootab allakäik ja häving.  

Teksti loeti inglise keeles

N. K. Jemisin
The Fifth Season (2015)

N. K. Jemisin
The Fifth Season (2015)


Eks ta üks paremat sorti pulp ole. Tagakiusatud ülivõimetega olenditest kirjutas juba A. E. van Vogt ("Slan", 1940) ning kuivõrd käesoleva teose orogeenid on sedavõrd arbitraarsete ülivõimetega siis (a) nad kas peaksid olema selle maailma konkurentsitud valitsejad või (b) nad tulebki selle ohu tõttu, mis nad muule elanikkonnale kujutavad, võimalikult vara, võimalikult humaanselt elimineerida. Siin on aga mingid võimatult piinarikkad ja otstarbetud meetodid, mis ei säästa ühtesid ega päästa teisi.   
 
Maailma, kus tegevus toimub, raputavad perioodilised vulkaanilised katastroofid. Eks neid ole ka meile tuntud maa ajaloos toimunud. Nende kraesse on kirjutatud suured liikide väljasuremislained ja väiksema mastaabiga muutusi - viimase 2000 aasta suurim, 535. aastal toimunud purse tegi lõpu antiiksele maailmakorraldusele ja selle järelmõjudega on mh seletatav ka arheoloogiliste leidude vähesus Eesti alal 6. sajandil. Suuremad vulkaanipursked toovad endaga kaasa jahenemisest ja päikese vähesusest tingitud ikaldusi. Üldiselt kuni kaks aastat ikaldust ka eelindustriaalsel ajastul kannatas iga vähegi tsivilisatsioon välja. Jamaks läheb, kui ikaldub veel mitu aastat järjest. Saabub nälg ja selle sabas taudid. Lõpuks surevad kõik.  
 
Romaani maailmas tsivilisatsioon põhimõtteliselt ei hävine, mis sest, et 30 aastat põllult mingit saaki ei saa ja osad põllukultuuridki välja surevad. Nagu ma aru saan, loodetavasti ekslikult, on tegu meie enda planeedi maaga tulevikus, mitte X-planeediga Y-tähtkujus. Kui kaua peaks aega mööda minema, et kujuneks välja selline rannajoon nagu raamatusse joonistatud kaardil? Ikka miljoneid aastaid, eks ole. Tsivilisatsioon on ka veidi tagurlik või nihkes, meditsiin paistab mingil põhjusel olevat hästi arenenud, aga mingit normaalset transpordivahendit leiutatud pole.  
 
Nende perioodiliste katastroofide, vormilise science fantasy alamžanrisse kuulumise ning arenguromaanile omase süžeega meenutab "Viies aastaaeg" tugevalt, eriti esimeses pooles, Anne McCaffrey "Lohelendu". Sisuliselt on ta oma arbitraarsusega, mis ilmneb peale kõige muu ka süžeekäikudes, siiski fantasy.  Kui kellegagi eesti autoritest paralleele tõmmata, siis on see Triinu Meres. Vähemasti käib keegi kohalikest uusimate arengutega ühte jalga.  
 
Peategelase prioriteedid (või peaks ütlema instinktid?) on paigast ära. Avastades, et ta mees ja laste isa on mõrvanud omaenda lihase poja, kui too ülivõimeid ilmutas, haaranud kaasa teise lapse ja põgenenud, on naise, kes seejärel meest jälitama asub, kandvaks motiiviks mehele kätte maksta, mitte teist last päästa. Seda teist ihkab ta ka, aga see ei ole tema primaarne motiiv. Peaks olema just vastupidi. Miks? See oleks loogilisem, rohkematele inimestele intuitiivselt mõistetav, teeks peategelasele kaasaelamise iseenesestmõistetavaks. Nii nagu praegu on, realiseerub pigem hälvikult-hälvikule stsenaarium.  
 
Miks mees üldse sedasi reageeris (naise vanemad panid ta lapsena sarnases situatsioonis lihtsalt lauta kinni ja ootasid, kuni vastav asjapulk ta ära viib, märksa arusaadavam käitumine) ja miks ta põgeneb? Miks naine sellise mehe üldse oma laste isaks valis? Ei seletata kuidagi muud moodi, kui et romaani meestegelased ongi valdavalt ohtlikud/pahatahtlikud loomad. Kui autor niiviisi maailma näebki, siis ei ole muidugi mõtet temaga vaielda, see rong on läinud.  
 
Tegevuse kolme tegelase (ei hakka lugemismõnu ära rikkuma, välja lobisedes, kes need on) vahel jaotamine on ok, isegi nutikas; igasuguste - jällegi täiesti arbitraarsete - kivisööjate kaasamine ja tegevusega sisuliselt üldse mitte edenemine - romaani lõpuks ei ole naine oma mehe tabamisele üldse mitte lähemale jõudnud -  küll mitte. Oma maailma detailide kallal nikerdamises on autor ülipüüdlik - romaan kubiseb uudis- ja eksitussõnadest (kui keegi sööb mingit vilja, mida ta õunaks nimetab, on tegu pigem millegi porgandilaadsega). Aga lugeda võib ja mis saab kellelgi Hugo-laureaadi eestinduse vastu olla. Ega selliseid palju pole.
Teksti loeti eesti keeles

Martha Wells
Artificial Condition (2018)


Mõrtsukroboti heietused (murderbot diaries) vol.2 võtab jutujärje üle põhimõtteliselt järgmiselt realt (hea küll võibolla järgmiselt leheküljelt), võrrelduna sellega, kus esimene osa lõpetas. "Metsistunud" julgesturobot, kes mingil hetkel nimetab end Edeniks, sebib end ühele transpordialusele, mis kuulub mingile ülikoolile, mis sellal kui neil pole vaja ühtegi teaduslikku ekspeditsiooni kuhugi vedada, rendivad laeva välja lihtsalt transpordi otsade tegemiseks. 
 
Transpordialus, mille minategelane hiljem ristib ART'iks (jäägu igaühe avastada, mis selle lühendi taga peitub), vaevleb igavuse käes - jah, tal on pardal juhtmoodul, mille AI on nõnda võimas, et suudab igavust tunda ja on niivõrd-kuivõrd vaba oma valikutes, et saab "Edeni" pardale võtta ja viia sinna kuhu see soovib. 
 
Julgestusrobot Eden siis suundub uurima, mis jama seal RaviHyrali nimelises maailmas aset leidis, mis põhjustas selle intsidendi, mille käigus ta tappis palju oma toonastest klientidest ja lõppeks oma kontrollmooduli lahti häkkis, nii et sel enam tema üle kontrolli polnud. 
 
Selle lühi(kese)romaani esimene pool kulub mõtisklustele ja eneseanalüüsile. Eksistentsiaalne heietus. Sellisena mõjub alustuseks erinevalt esimsest osast, mis oli võrdlemisi ühtlselt tegevusekeskne. Ausaltöeldes ei saa maailma ja eluolu kohta jätkuvalt suur rohkemat teada kui üksikuid vihjekillukesi - pigem ikka jätkuvalt läbi minategelase tajude ja kogemuste väikese lukuaugu peab seda piiluma. Ilmselt püüab Wells siin oma peategelasele kolmemõõtmelisust luua ja noh, minu meelest see tal ka päris lõpuks võrdlemisi hästi õnnestub. 
 
Teine pool on juba rohkem aktsiooni kah. Julgestusrobot sebib end turvakonsultandina ühe nohikupundi heaks tööle, pääseb sedasi transiidijaamast kaevandusplaneedile, kus kohalik kurjamite-korporatsioon soovib kangesti nii teda kui tema uusi kliente teise ilma saata ja hiljem talle endale käppa peale saada.
 
Kui üldse mingeid reservatsioone jääb, siis kahju on sellest, et see va uurimis-transpordilaev ART ei leia minu meelest maksimaalset kasutust. Sellest laevast võinuks ühe väga laheda tegelase välja arendada. Raisku läinud võimalus...? Noh, päris enesekindlalt seda ei väida, sest mine tea, mis järgmises osas juhtuma hakkab. 
 
Väikese kõhklusega panen sellele osale hindeks "5", sest kaks seeria esimest novelli kokku annavad minu hinnangul natuke enamat kui lihtsalt "4" - selline tugev väga hea.
Teksti loeti inglise keeles

Ivan Jefremov
Tshas Bõka (1970)

Ander Skarp
Valiant (2018)


Täitsa vahva lugu ja asine debüüt. On tegevust, on telepaatiat, on müstikat ja ulmet. Mina oleks jätnud loost välja vahepeatüki "Vaikne karjatus", mis ehk natuke spoilerdas lõpplahendust ja mätsis kogu loo liiga tihkelt kinni, mistap lugejale jäi vähem mõttetööd. Valianti ja Mardi tegutsemised olid nauditavalt kirja pandud ning arvustaja huvi edasise osas hoiti kenasti üleval.
Teksti loeti eesti keeles

Matthew Cash
Hoary Protuberance Loves Craft (2016)


Sõnamängulise pealkirjaga jutt on ilmunud sõnamängulise pealkirjaga antoloogias "Weird Ales". See on esimene kolmeosalisest raamatusarjast, mis koondab õlle/alko/baari-teemalisi jutte ja kui otsustada eessõna ja esimese loetud jutu põhjal, siis humoorikaid õudusjutte. Kuna humoorikas õudusjutt on paradoks, siis oleks õigem öelda, et üleloomuliku sisuga humoreske - ka eessõna on humoresk.
 
Tegevus toimub baaris Mythos ja seda jutustab üks kõvasti õlli alla libistanud tüüp. Ta näeb baari sisse astumas ühte papit, kes tellib ette terve posu kangeid napse (pudeli etiketil on kombitsatega olevus) ja kelle õlgadel näib lasuvat kogu maailma raskus. Purjus mees läheb vana lauda juttu ajama. Vana on tulnud Uus-Inglismaalt ja tema nimi on Howard (aga mitte Lovecraft). Vana näib olevat välja astunud mingist teisest ajastust ja pigem hoopis ilukirjandusest - Cthulhu Mythosest. Tüübid räägivad teineteisest mööda. Ja muudkui üks vaimutsemine, vaimutsemine... mõni asi on naljakas, mõni mitte. Mingi üldsiem vaimukus on puändis olemas, aga mitte kõige originaalsem. Lugemine nõuab teatavaid taustateadmisi Cthulhu Mythosest.
 
Antoloogia kõigi juttude juurde käib soovitus, millist õlut juues tuleb iga konkreetset lugu lugeda. "Hoary Protuberance'i" juurde tuleks mekkida "midagi tumedat ja salapärast, mis kõditab su kõhtu justkui rahutud kombitsad". Võib.olla just seetõttu, et ma soovitust ei järginud, ei pannud jutt mind vaimustuma.
Teksti loeti inglise keeles

Mark Hansom
The Wizard of Berner's Abbey (1935)


Romaani süžee on tüüpiline: noor meeskangelane päästab kurja vanamehe käest noore süütu naise ja lõpuks nad abielluvad.
 
Meeskangelane on Richmond, arstitudeng, kes suundub kaugesse maakohta, Berner's Abbey nimelisse häärberisse, kus elab tema armastatu Leonora. Ta oli varem Leonoraga kihlatud, ent too tühistas ootamatult kihluse ja abiellus endast 30 aastat vanema mehega, kellel on hullu teadlase - kui mitte nõia - reputatsioon. Richmond loodab ikka veel ja püüab ootamatu külaskäigu abil toimunust aru saada. Kohapeal selgub, et tema endine kihlatu on väga tõrjuv ja käitub kohati kui robot või kuutõbine. Naine näib täielikult oma abikaasa mõju all olevat. Hull teadlane on päevad läbi laboris, Leonora on tema abiline. Vihjetest saame aru, et hull teadlane on avstamas teed, kuidas inimese hing või tahe pärast tema surma saaks jätkata kehatut eksistentsi või leiaks rakendust mõnes teises kehas. Seda on võimalik ka kohe kontrollida, sest Richmondi saabumise ööl sureb kuri vanamees (üle 50 aasta vana ikkagi) kopsupõletikku. Tema kuri hing näib siiski edasi elavat, sest lesestunud Leonora on suurema osa ajast justkui seestunud ja väga veider. Naist armastav Richmond püüab teha mis teha annab, olles teadlik, et keegi ei usuks tema juttu edasi elavast surnu teadvusest.
 
Gooti stiilis meelelahutuslik ("sensational") lugu, kus lahtisi otsi lõpuks ei jää ja endal väga palju mõelda ei ole vaja. Žanr pigem ikka õudus kui SF, sest kuigi üleloomulik element peaks olema saavutatud teaduslikus laboris, on see kõik siiski liiga ebateaduslik, et sellele väikesele ebaadekvaatsele vormitunnusele rõhuma hakata.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Boriss Strugatski
Zvezdoljot «Astra-12» (2001)


Huvitav tekst -- "Purpurpunaste pilvede maa" näpuharjutus. On Krajuhhin, ja on Aleksei Petrovitš ... kuid ega muud polegi.  Kui Vendade vastu sügavamat huvi pole, ei tasu lugeda.
Aga kui tahate, on tekst võrgus mitmes kohas vabalt saadav.
Teksti loeti vene keeles

Rait Piir
Pilvelinna bluus (2017)

Reidar Andreson
Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt (2014)

Mairi Laurik
Zombid tekitavad laipu (2017)

Meelis Ivanov
Paljasjalgsed (2015)


Taivo on väga pädevalt loo kitsaskohad ära märkinud. Isegi kui tegu on äärmiselt üksildase kolkaga, mõni seeneline ikka sinna peaks ju vahetevahel ära eksima. Hea küll, tegu on suht kauge ajaga, aga siis tekib kohe teine probleem -- millal sokikandmine lihtrahva seas üldse massiliseks sai ja kas alternatiivsete jalavarjude (näiteks jalanartsude) kandmine ka mõju alla läheb?
 
Lugu ise oli üle keskmise taseme kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Piret Saul-Gorodilov
Prinditud (l)ootused (2017)

Miikael Jekimov
Õnnepäev (2015)

Pierce Brown
Morning Star (2016)


Mida rohkem ma loen kogu internetti täitvat kiidulaulu Pierce Browni "Red Rising" sarjale, seda rohkem esitan endale küsimust kas on maailm lolliks läinud või olen seda mina. Pärast kolmanda osa läbilugemist on mul igatahes keeruline leida midagi mida selle juures kiita.
 
Tegevusmaailm, nii ühiskonnakorralduse kui tehnoloogia osas, oleks nagu pärit mingist 1980ndate odavast ulmefilmist või mõne Jules Verne'i kaasaegse sulest. Kui võtta Vana Rooma ühiskond, lisada sinna juurde "kosmoselaevad" (yay!) ja mõningase geenimanipulatsiooni teel loodud tegelased kes mõõgaga kõvasti vehkida oskavad ja öelda et mingi osa tegevusest toimub näiteks Marsil või mõnel Jupiteri kuul, siis sellest iseenesest ei teki küll mingit huvitavat maailma. Mitte et seda ei oleks võimalik tekitada, aga Pierce Brown sellega igatahes hakkama ei ole saanud.
 
Tegelased ja nende vahelised suhted on ka millegipärast välja kukkunud lamedad ja ebaveenvad. On küll paar erandit keda ei saa päris üheselt heade või halbade hulka lahterdada. Aga kuna ei olnud ühtki tegelast kellele ma arvestataval määral kaasa elada oleks suutnud siis ka tegelastega juhtuvad kõige ootamatumad süžeepöörded ei tekitanud minus õlakehitusest tugevamat emotsiooni. Üks hetk küll siiski oli kuskil 90% kandis (seoses e-raamatutele üleminekuga kipun mõtlema rohkem protsentides kui lehekülgedes) kus paistis et vau, nüüd keerati asi ikka täitsa pea peale, aga siiski lõppes asi nii "nagu pidi". Siiski sunnib just see mind kogu raamatut kokkuvõttes hindama pigem keskpäraseks kui halvaks.
 
Kokkuvõttes oli selle raamatu läbilugemine rakse töö mida ma uuesti ette ei võtaks ja soovitan ka teistel vältida.
Teksti loeti inglise keeles

Reidar Andreson
Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt (2014)


Tegelikult ootaks veidi lähemat lahtikirjutamist. Materjali ju on ja seda teksti annaks mahlasemaks muuta, kui asju veidi pikemalt kirjeldada. Idee üliolenditest, kes mängivad Riski, lihtsalt nõuab edasiarendust ja ei saa leppida säärase lühikese kokkuvõtliku suleharjutusega.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Caves of Steel (1954)

Isaac Asimov
Victory Unintentional (1942)

Arthur C. Clarke
A Fall of Moondust (1961)

Maniakkide Tänav
Liblikad pimedusest (2016)

Joel Jans
Das Kulturkonflikt (2017)

Jaagup Mahkra
Venuse sünd (2017)


Anti arvustuse esimene lõik võtab minu seisukoha ilusti kokku. Selle erandiga, et ma olen seda Lovecrafti mythost näinud ja lugenud kogu maakeeli ilmunu läbi ka, aga ikka läheb see korda sama umbes palju kui Nauru välispoliitika. Mis parata...
Teksti loeti eesti keeles

Andrei Samoldin
Müür (2017)

Kaido Tiigisoon
Juriidilised probleemid (2017)


See on jutt kategooriast, milles oli ületamatu parun Münchhausen -- nimelt iseenda juukseidpidi mülkast väljatõstmisel. Lühidalt öeldes parajalt muhe, aga täiesti meeldejäämatu jutuke.
Teksti loeti eesti keeles

Riho Välk
Lõpetamata missioon (2016)


Kaval väike värdjas on viite punkti väärt.
 
Ladus lugemine, vahepeal läks pisut liiga ulmeliseks kätte ära :D
Teksti loeti eesti keeles

Brandon Sanderson
Calamity (2016)

Brandon Sanderson
Firefight (2015)

Brandon Sanderson
Steelheart (2013)

Charles Stross
The Merchants` War (2007)

Maniakkide Tänav Artur Räpp Joel Jans
Tuumahiid 4: Berüllium (2018)


Järjekordne Reaktori best of. Hea, et neid ilmub, sest wõrgust lugemine ja paberil ilmunu käes hoidmine on ikka kaks ise asja, seda enam, et tunnistan ausalt, et ei viitsi/jõua iga kord värske Reaktori jutte keridagi.
 
Üldmulje... kuidagi verine. Miks küll? Igas loos lendab va punast sidekude ohtramalt. Horroržanris see ei üllata, aga tegu ei ole ju puhta horrorkogumikuga! Ja kuna ma horrorist ja iseäranis mõttetust rappimisest suurt midagi ei pea, siis seda märgib ka kehvakene  hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Jääkuningannad (2018)


Maailm oleks väga ilus paik, kui omnikud mitte kunagi Maani ei jõuaks. Putukate "ühiskond" on puhtalt üles ehitatud biomassi tootmisele - jutust selgub, et omnikud pole Saturni kuul väga kaua olnud, ent siiski on nad juba välja aretanud palju putukaliike konkreetse asukoha erinevate toimingute toimetamiseks. See näitab, et liigisisene mitmekesistumine on väga kiire ja usutavasti põlvkonna-kahe jooksul toimub juba vastav muudatus. Kusjuures ka erinevate omnikute kehakuju vastab nende ülesandele - on tõlkurid, kellel pole jäsemeid tarvis, on uksomnikud, kes on piisavalt suured, et koopasuue katta jne. Huvitav kontseptsioon, mis usutavasti lähtub reaalelu putukakolooniatel, kus on tavaliselt emad, töölised... igal isendil oma konkreetne ülesanne.
 
Aga kuna neid omnikuid toodetakse pidevalt juurde ja nende olemuseks on olla lihtsalt biomass, eristuvad nimedega tegelased seda eredamalt. Õpetaja, Korraldajanna, inimene Taido. Mul on kuri kahtlus, et nii omnikute päritolu, kui ka Õpetaja olemus on kuskil Saladusliku Tsaari kogumikes veel lähemalt kirjeldatud, antud juttu üksikuna lugedes see ei selgunudki. Kuidas omnikud sinna kuule sattusid, kes või mis oli Õpetaja? Ja Õpetajal tundub olevat mingi plaan, mille jaoks omnikud on vaid vahendiks selle plaani teostamisel...
 
Mõnusalt ja muhedalt kirjutatud lugu, millest kumab läbi autorile omapärane stiil ja teatud toimingute varjatud afišeerimine...
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Condition of Employment (1960)

Clifford D. Simak
Jackpot (1956)

Clifford D. Simak
Target Generation (1953)

Clifford D. Simak
Over the River and Through the Woods (1965)

Arad
Stardust (2013-14)


UURIMISRAPORT

Koodnimetus: Avalon

Projekti ülesanne: kuulata üle subjekt „Ükssarvik,“ mis toodi operatsioonilt „Vasarapea“ 02.04.2015

Projekti seis: PEATATUD (02.04.2015)

Märkmed lisas: dr Moira Vahlen

Subjekti ülekuulamine algas pärast tema teadvuseletulekut, kuid subjekt suutis uurimiskambrist põgeneda, kasutades mittekonventsionaalseid meetodeid. Käitusime vastavalt standardsetele turvaprotseduuridele ja turvameeskond oli valmis subjekti alistama, kuid dr Charles Shen oli valmis subjektiga kontakteeruma. Meetod, mille abil Shen ja subjekt suhtlesid, on hetkel tundmatu, kuid ta teatas, et subjekt pole vaenulik ja on väga koostööaldis. Tuginedes sellele avaldusele ja muudele tõenditele, on projekt Avalon peatatud ning projekt Tähetolm võtab üle subjekti ja ta võimete uurimise.”

Inimkonna parimad sõdurid, teadlased ja insenerid on koondatud üleilmsesse salaorganisatsiooni, et anda väärilisi vastulööke rünnakutele väljastpoolt meie maailma. Rünnakud muudkui sagenevad, äng ja lootusetus kasvab. Paarisajakilosed soomustatud musklimäed, neist umbes poole kergemad kiskjaputukad, mehhad ja mürki sülgavad või ohtlikku telepaatilist mambodžambot tegevad lupardid on oma lendavate taldrikute, blasterite ja laseritega lihtsalt sedavõrd palju inimestest üle.

 

Kes on XCOM-i mänge mänginud, need teavad, millest jutt on. Mina ei ole mänginud, aga loo autor on selle olemuse piisavalt hästi lahti kirjutanud.

 

Olukord muutub... Kas just paremaks, küll aga ebaselgemaks, kui ühel lahinguoperatsioonil vangistatakse senitundmatut liiki tulnukas, kes, erinevalt seni kohatud maavälistest olenditest, ei kipu kohe kõike tapma, mis liigutab ja kelle seotus ülejäänud sissetungijatega on... Kahtlane.

 

Minu jaoks tegi loo nauditavaks see, üsna parasjagu oli doseeritud muu hulka ka põhitegelaste isiklikku elu, muresid ja mõtteid. Mis pani neile kaasa elama ja tõmbas kogu koleduse kuidagi väga lähedale. No et ei tekkinud sellise tavalise märulifilmi tunnet, et keskid kauged mehised kangelased võitlevad kangelaslikult koletiste vastu ja surevad kangelaslikult. Et need sõdurid oleks just nagu meie kõrvalt pärit ja täitsa lõpp – need krüsaloidid ja mutoonid käivadki päriselt „külas” ja rebivad ja tulistavad auravateks rupskiteks kõike mida näevad, sülelastest raukadeni välja.

 

Teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et autor oskas aegamisi, kriipivalt pinget kruvida. Tõusid rünnakute ulatus ja julmus, hirm ja lootusetus, sellest tulenevalt pinged ka inimeste vahel. Läbisaamine kinnipüütud sõbraliku tulnukaga oli samuti pehmelt öeldes õhukesel jääl kõndimine, mis aja möödudes üha keerukamaks muutus. Hetkegi ei osanud ette aimata, millega see kõik lõppeb, ainsaks vihjeks oli vaid see, et peatükke oli veel ees. Vahepeal olukord nagu leevenes, kuid ainult selleks, et uus ja hullem õudus pihta hakkaks. Ja kõik need pinged jooksutatakse lõpuks kokku ja need leiavad lahenduse, korraliku mürtsuga.

 

Silma paistis ka see, kui põhjalikult autor kõik läbi oli mõelnud. Sõbralik tulnukas oli ükssarvik Videvikusära Ponyvillest, kellega mina üsna põhjalikult tuttav olen (ilmselt teavad teda mõningal määral ka need siinsed lugejad, kel väiksed lapsed peres). Autor hinnaalandusi ei olnud teinud, poni oligi täpselt selline, nagu multikas, kõige oma veidruste ja anomaalsete võimetega. Ja inimesed reageerisid tema ilmumisele loogiliselt, nagu ka poni ise võõrasse õudsesse keskkonda sattudes. Kui juba XCOM-i tegevus oli mulle arusaadav ja huvitav, kuigi ma seda kunagi mänginud ei olnud, küllap siis pole ka poni-tulnukas kuigi eemaletõukav neile, kel ponifänluse ja multifilmiga kokkupuude puudub.

 

Kokkuvõtvalt: väga tugev kirjatükk. Eriti, kui arvestada seda, et see on avaldatud fimfiction.netis peatükkhaaval ilma, et algust ja ülejäänut takkajärgi toimetatud oleks, nagu seda tehakse päris raamatuid avaldades. Kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et autoriks oleks amatöör, nagu selliste fanfictionite puhul tavapärane on. Tundus, nagu oleks selle neljatähelise nime taga keegi kutseline kirjanik, teos igatahes sobiks pigem klassikariiulisse kui amatöörist fännide võrguleheküljele.

Teksti loeti inglise keeles

Brandon Sanderson
The Hero of Ages (2008)

Maks Hull
Pikk mees tuleb (2017)


Nii palju potentsiaali aga täiesti seosetu teostus. Tegelased on mõttetud, sisu on mõttetu, lõpulahendus on... puudu?
 
Ärge lugege, lugege parem Hullult Tormi.
Teksti loeti eesti keeles

Maks Hull
Torm (2018)


Olen Hullult lugenud nüüdseks kaks ülilühikest jutukest. Ma olen õnnelik, et lugesin esimesena just Tormi, sest kui ma oleksin lugenud loo "Pikk mees tuleb", ei oleks ma ehk Tormini üldse jõudnudki. Niivõrd erinevad on need lood, ütleks suisa, et erinevate inimeste kirjutatud.
 
Torm on nauditavalt kirjutatud ja olgugi, et sisuks on vaid ühe loitsu toime kirjeldus, haarab sõnaseade kohe enesesse. Mis sest, et lugu pole eriti ulmeline ja ta ei oma eneses tüüpilisi jutustuse elemente - miskit salapärast on autor igal juhul tabanud, et tema kirjapandud sõnad tabavad kogu selle nõidusliku protsessi olemust. Ja kas see polegi mitte iga jutuvestja ülesanne - viia kuulaja (antud juhul lugeja) rändama sinna maailma, mille jutuvestja loob? Antud juhul sai autor sellega suurepäraselt hakkama.
Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir
Artemis (2017)


Alustame sellest, et "Marslane" meeldis mulle tohutult. Nii raamat kui ka film. Miskipärast pole ma seda aga BAASi kirja pannud... Kuid miks ma seda siin mainin? Sellepärast, et soetasin "Artemise" kerge eelarvamusega. Noh, et ei saa ju kindlasti nii hea olla, kui "Marslane" ja lisaks tundus see ka rohkem mingi krimka olevat jne. Aga peaaegu kohe peale raamatu kätte võtsmist, sain kõigist kartustest üle.
 
Jah, kui peaksin need kaks teost kõrvuti panema ja valima vaid ühe, siis valiksin siiski "Marslase", aga napilt. "Artemis" käivitub veidi aeglasemalt, kuid on sama hoogne, sama naljakas, sama põnev ja kaasahaarav. Ning täpselt sama hard sci-fi. Kõik on läbi mõeldud, kõik on paigas. Või noh, peaaegu.
 
Paar kohta olid, mis panid kulme kergitama. Et kui see linn on tõesti selline küla ja peategelane seal 20 aastat elanud, siis peaks sisuliselt igaüks teda kui mitte nime-, siis vähemalt nägupidi teadma. Ehk siis anonüümseks oleks ikka suht raske jääda. Kahtlen ka väga, et ajastul, kus meil on sisuliselt igal pool valvekaamerad, pole neid Kuul, kus turvalisus peaks olema väga oluline. Nii et inimest peaks saama jälitada ka muul viisil kui nutitelefoni abil. Ja siis ma ei saanud aru, miks päris lõpuactionis, kus peategelase käes oli kõiki uksi avav politseiülema gizmo, ei kasutanud ta seda endale suvalise skafandri hankimiseks? Aga need on vaid üksikud detailid, mis lugemist absoluutselt ei seganud.
 
Eestikeelne tõlge oli täiesti hea, vaid ühes kohas lugesin imestusega atsetooniballoonidest, aga õnneks said neist kiiresti atsetüleeniballoonid ning nii jäi kuni lõpuni. Silma jäid ka paar-kolm otse inglise keelest üle võetud väljendit, mida ma eesti keeles teisiti ütleks. Aga samas tasakaalustasid neid kohe täiesti suurepärased vandesõnade jms mahlakate väljendite tõlked.
 
Kokkuvõtteks väga hea romaan, mille peaaegu ühe jutiga läbi lugesin. Päris selline ei olnud, et raamatut üldse käest ei saanud panna, aga ikka oluliselt keskmisest kiiremini sai loetud. Nii et igas mõttes igati "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Vaikust ja rahu (2018)


Esimene lugu, mida Weinbergilt üldse kunagi lugesin - seetõttu võiks eeldada, et arvamus loost on kirjaniku enese stiilist ja varasematest teostest sõltumatu.
 
Lugu algab nagu tüüpiline tiinekate släsher - kamp noori läheb kuhugi ja siis võib juba ette aimata, mis juhtuma hakkab. Kuigi antud loo tegelased ei ole enam kindlasti mitte tiinekad, siis nende käitumine on küll jäänud kuhugi sinna noorusaega pidama. Pikalt ja laialt kirjeldatakse rabamatka, lollitamisi rabalaugastel ning laukasaarele jõudmist. Ja otse loomulikult hakkab midagi toimuma siis, kui läheb pimedaks. Meie, lugejate jaoks ei ole pimedust tarvis, sest me teame niigi, et pimeduse kasutamine õuduste kirjeldamisel on lihtsalt atmosfääri loomiseks vajalik võte ning kollid, kes antud loos tegutsesid, ei vajanud küll oma tegutsemiseks pimedat. Seda oli vaja pigem inimestel, kes pimeduse saabudes kaotavad kõik oma meeled ja muutuvad umbes poole võrra kartlikumaks ja hirmunumaks.
 
Hirm on suur osa teadmatust ja sama suur osa olukorra kontrollimatuse tunnetust. Antud loos oli hirm ses suhtes paigas, et mitte keegi ei kontrollinud tegelikult enda olukorda. Vanemad ei kontrollinud oma lapse käekäiku, peategelane kõikide oma sõprade saatust... mööndustega ka iseenda saatust. Ja kollid? Need ei suutnud midagi kontrollida. Olid veel abitumad oma kontrollimatus keskkonnas, kui inimesed. Tahaks koju aga kõht on tühi...
 
Kui nüüd hinde andmiseks läheb, siis kirjaoskuselt on kirjanik Weinberg ilmselgelt oma tiitlit väärt. Ma pole kindel, kas see lugu oma terviklikkusega viite väärt oleks, liialt venis mõttetutes kohtades ja liialt kiiresti keris edasi olulistes kohtades. Kolme väärt kah pole, seega neli.
 
PS. see, et tegelased on eestlased, ei anna loole mitte mingit lisamõõdet juurde. Mitte mingit ühtekuuluvustunnet mul nende tegelastega ei tekkinud.
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Venuse sünd (2017)


Inimene, kes Cthulhu müütosest mitte midagi ei tea (ja neid on väga palju) loeb seda kirjatükki ja mõtleb - meh - ning klikkab loo kinni, siirdudes muude asjatoimetuste juurde. Ja sinna see jääb.
 
Inimene, kes aga teab kasvõi poole grammi võrra sellest fenomenist, mille kombitsad ulatuvad inimmõistuse pimedaimate soppideni, suudab seda lugu lugedes mõnust mõmiseda. Selles lühikeses loos on kõik tasakaalus - sõnad on just need, mis olema peavad ja just seal, kus olema peavad. Laused loovad mõtte ja mõte jookseb just õiges taktis, et teadvus talle järele jõuaks. Aga kui see kõik ei ole nii, siis ma ei tea, mida ma lugesin ja pean arvatavasti väitekirja tarbeks teksti lähemalt analüüsima hakkama...
Teksti loeti eesti keeles

Neal Asher
Prador Moon (2006)


Inimeste ja krabisarnaste olendite sõda, sekka palju kosmoselahingud, tehnomula ja rupskeid. Peamiseks miinuseks on kesksete inimtegelaste näotus ja üheplaanilisus, krabide liin osutus nende omast märksa põnevamaks ja päästis ka raamatu kehvemast hindest. Üle kolme siiski anda ei tahaks ja hilisem sama sarja raamat Dark Intellience on märksa põnevamalt kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

Dennis E. Taylor
We Are Legion (We Are Bob) (2016)


just selline ulme, mida nohiklik ulmefänn minus on eluaeg tahtnud. Palju tehnoloogiat, palju mastaapsust, hulga lahedaid ideid jne. Väga suur rõhk on just transhumanismil, kus on ühe inimese võimalikud piirid seal. Kas üks inimene on võimeline ületama aja ja ruumi kõik piirid ja uurima kogu universumi kehatu digitaliseeritud olendina, mis võib teha endast lõputult koopiaid ning toota lõputus koguses uusi masinaid ja ideid ning konseptsioone. Panin kõhklemata viie ära kuigi, kui nüüd muutuda nohiklikust ulmefännist küüniliseks kirjandussõbraks siis arenguruumi autoril on. Tahaks näha rohkem peategelase minade vahelisi konflikte ja arusaamatusi, Ka võiks nõks nuriseda autori kosmoseteadmiste üle. Kosmoselahinguid kirjeldatakse natuke liiga vähe ja kohati jäävad nad segaseks, arusaamatuks jääb, kuidas saab Bob just hetk tagasi välja tulistatud rakette uuesti üles korjata, kas ta ei peaks ootama kuni see on oma trajektoori ära teinud vms. Samuti on vähe selgitust saanud see, et miks Bob ei saa ikkagi lükata kogu asteroidivööndit 3d printereid täis mis toodavad uusi 3d printereid jne. See kaotaks ju kohe resursipuuduse, mis takistab tal näiteks maalasi ümberasustamast ja isegi kui printerite tootmine on esialgu aeglane oleks nende juurdetekkimise tempo eksponentsiaalne. Aga neist pisiasjust hoolimata mõnus lugemine, kiire, hoogne ja transhumanismi suhtes meeldivalt jaatav ning optimistlik.
Teksti loeti inglise keeles

Jeff VanderMeer
Annihilation (2014)


Alustasin lugemist päris optimistlikult, võrdlused olid küll Lemi ja küll ka Strugatskitega aga reaalsuses langes mõttes mu lõpphinne iga loetud hetkega. Erinevalt Strugatskitest ja Lemist pole tegelikult abstraktsete peategelase ümber toimuvate sündmuste mõte minuarvates seotud inimlikkuse proovilepanekuga. Pole Lemi Eedenile omast inimkonna kui terviku vaatlemist läbi nende arusaamatusse keskkonda asetamist. Et kuidas inimesed otsivad alati ratsionaalseid selgitusi ja analoogiaid. Pole ka stalkerlikke hingepiinu, et kuidas võõraga kohtuvad stalkerid üritavad seda omakasuks või teiste hüvanguks kasutada jms. On lihtsalt selline kulgemine, kus tegelased lähevad ükshaaval hulluks ja kui alguses tundus natukenegi põnev see, et mida peategelane võib veel avastada või mõni ootamatu hirmuäratav pööre sündmustes, mingi autori kaval konks. Siis mida edasi seda enam sain aru, et seda ei tule. Pigem selline aeglane langemine hullusesse, jälgituna erakliku inimese poolt. Lõpus paljastatakse ka põhjus - et kõik on lihtsalt mingi võõra ja võibolla isegi mitte enesest teadliku olendi katse meie maailma tungida ja seal olevat jäljendada. See raamat võib kahtlemata meeldida Tombergile, kes leiab sealt õige "täiusliku võõra" tunnetuse ja meeldib ilmselt ka Juhan Rauale, kes nagu arusaan naudib lihtsalt autori kirjelduste ja kirjutamislaadi sugestiivsust ja naha vahele pugemist. Ehk ma saan aru miks see raamat mõnedele inimestele meeldib aga minule oli see ebarahuldav matk läbi sürreaalsuse.
 
Minule jäi aga mõttest väheks. Ei ürita autor enda fantaasiat viimase piirini kruttida, et luua mingeid nutikaid konstruktsioone ja neid siis hiljem omaloodud huvitavate teooriatega lahti seletada ning pole ka Lemile või vendadele omast inimese enda lahkamist. On selline painajalik palaviku-unenäole omase stiiliga kulgemine. Ja tegelikult tundub, et ega autoril suurt mingit mõtet kah polnud... kunstijulledele täpselt see mis vaja, paneb nende hinge käima ilmselt paremini kui LSD mark keelel aga mina pole kunagi happeulmadest hoolinud
Teksti loeti eesti keeles

Laura Loolaid
Vaeslapse faasinihe (2018)


Lugu omapäraste vana-eestlaslike nimedega tegelastest, kes üritavad kosmilist eksperimenti teadustöö raames läbi viia ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb.
 
Autor on peatähelepanu eksperimendile endale suunanud ja suuremast maailmapildist või sellest, milleks seda kõike tehakse, me suurt teada ei saa. Samas on Loolaid lõbusalt sündmusi kirjeldamas ja lugu liigub aina hoogsamas tempos edasi. Ehk võiks veidi ette heita loo keskel aset leidvat liigset hüplikkust ühelt vaatelt teisele. Lasta tegelastel natuke pikemalt juurelda oma tegevuse, ümbritseva ja/või tagajärgede osas. Praegu jäi lugu tegevusplaani väljaladumiseks ja oli raske otseselt kellegagi seltskonnast suhestuda. Et miks ikkagi nii ja naa? Või näha mõnd sisemist dilemmat, nähtu üle juurdlemist vms. Samas idee oli lõbus ja lahendus mõnusalt lahtine. Meeleolukas lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Laura Loolaid
Vaeslapse faasinihe (2018)


Väga tabav pealkiri lühijutule, mis oma olemuselt tekitab rohkem mõtteainet, kui valmislahendusi. Faasinihe kõige ehedamal kujul - kõik oleks justkui tuttav, ent samas täiesti uudne. Väga kummaline moodus esmakontakti loomiseks ning antud narratiivi piires on vaeslapse osaks olla loll ullike, samal ajal, kui kurja võõrasema rolli täidab salakaval, ent samas ütlemata arukas sõjard.
 
 
Ette võiks heita ehk väga keerulist süzeearendust, võõrkehadena tunduvaid eestindatud nimedega tehnomula ja osaliselt arusaamatuks jäävat taustainfot, et mille pagana pärast see kõik üldse toimub. Mingi hetk tekib arusaam, et selles loos on kõik sassis nagu puder ja kapsad, ent mingil imelikul kombel see kõik töötab. Samas idee on vahva. Kokku annaks idee eest 5, loetavuse eest 3 ja keskmiseks tuleb 4
Teksti loeti eesti keeles

Aleksandr Gromov
Võtšislitel (2000)

Martha Wells
All Systems Red (2017)


No vot selline raamat siis: Nebula Award Winner for Best Novella, ALA/YALSA Alex Award Winner, Locus Award Winner for Best Novella, Hugo Award Winner for Best Novella, Philip K. Dick Award Finalist, New York Times Bestseller for Audio.
 
Kusjuures nagu näha ülaltoodud loetelust on tegemist novella'ga, mis maakeelses mõistes peaks siis olema lühiromaan. Ekraanil mingi napp 100+ lk. Igal juhul vahelduseks selline lühike ja konkreetne asi. Ilmselt Amazon, FB, Tor.com jt kohad seda oma näiv-intelligentsete algoritmide najal mulle juba mitmeid kuid on soovitanud, ei jaksanud enam mööda vaadata, nii et kui tekkis küsimus, mida lugeda, siis läks käiku.
 
Kusjuures alapealkiri "Mõrtsukroboti päevikud" (või kui vähe "rahulikumat" tahta, siis "Tapjamasina pajatused"), on juba omamoodi intrigeeriv küll. Järele mõeldes - naiselik pealkiri. Väga moodsalt poliitkorrektne on sooneutraalne peategelane, kelleks on planetaarsetele uurimismeeskondadele koos muu varustusega välja renditav julgestusrobot (SecUnit). Aga alapealkirjas olev sõna 'päevikud' on selline ilus vanamoodne termin tüüpiliselt naisterahvaste poolt peetavatele märkmikele, mis enne blogimise ja sotsmeedia maaniat olid peetud eeskätt iseendale. Ehk siis - ei ole meil siin kroonikaid, triloogiaid ega muid säherdusi (kuigi jah - järgesid on juba üksjagu treitud), vaid on heietused.
 
Et on siis mingi maailm, mida minnakse uurima. On seal üks punt teadlasi, on see va julgestusrobot ja ilmselt pole imestada kui "All Systems Red" pealkirjaga jutus juba algusest peale ilma liigse heietamiseta, väga minimalistlikult selle maailma taustast infot tilgutades keskendutakse peamiselt nüüd-siin-ja-praegu käepärast olevate probleemide lahendamisele. 
 
Avalõik: "Minust võinuks saada massimõrvar kui ma murdsin lahti enda kontrollmooduli, aga siis ma avastasin, et pääsen ligi trobikonnale meelelahutuskanalitele, mida kompanii satelliit üle kandis. Juba rohkem kui 35000 tundi oli möödunud ilma tapatööta - ma ei tea - tõenäoliselt olin tarbinud natuke alla 35000 tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Südametu tapamasinana, olin ma tõeline läbikukkumine."
 
Ehk siis algusest peale on selge, et päris tavaline julgestusrobot meil siin ei seikle. Kellelegi ei meeldi see teadlaste punt seal planeedil ringi sonkimas. Neid üritatakse teise ilma saata ja nemad jällegi tahavad eluga pääseda. 
 
Kokkuvõttes ei midagi sellist vaimustusest üles-alla hüppama panevat, aga mõnus lugemine oli küll.
Teksti loeti inglise keeles

Manfred Kalmsten
Kuuekandjad (2018)


Minu "kolm" on positiivne hinne, et selge oleks. Lugu rahuldas täiesti. 
Lihtsalt natu Sapkowski ja no - et mu käest "väga head" pälvida, peab lühijutt ikkka hirmus hea olema =) Hinge liigutada mõne leheküljega on raske =)
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Valitud teosed 3: Märkmeid eel-dünastilisest ajastust (2018)


Seda kogumikku lugesin hirmkaua, sisuliselt pool suve ja natuke sügist takkaotsa. Miks siis ikkagi nii kaua aega läks? Sest täitsa kobedale avaloole järgnes totaalne saast, mis lugemisisu ära võttis. Ning nüüd lõpuks kogu raamatuga ühele poole saanuna ladusin lugudele mõttes plusse ja miinuseid (sest hindamine oleks siin ajaraiskamine) ning sain 4 lugu pluss- ning tervelt 12 miinuspoolele. Kui tervelt kaks kolmandikku mulle ei istunud, siis on selge, miks ma lõpuks seda raamatut enam kättegi võtta ei tahtnud vaid otsisin muid asendustegevusi.
 
Kuna mulle positiivset lugemiseleamust pakkunud lugusid oli nii vähe, siis võin need ka siinkohal üles lugeda ning mõne sõnaga ka põhjendada miks need mulle istusid:
(Mina+N)(Mina-N) - eelkõige originaalse idee päeast
Enam ma ei tõuka - mis sest, et küllaltki trafaretne, vähemalt lühike ja loetav
Võimaluste jada - väga tempokas ja kaasahaarav, ainuke lugu kogumikus mille tõesti ühe jutiga läbi suutsin lugeda
Rännakud - huvitavate maailmade kirjeldused, poindi ja puändiga
 
Aga ülejäänute lugude kohta said sisu meenutades kirja taolised märksõnad: täielik saast; tüütu nämmutamine; essee, aga mitte ulmejutt; mittemidagiütlev tekst; allegooriline jama; vanamehe märg unenägu; diiplev soga; midagi ei mäleta; käsitlematu joga; uni tuli peale; jne.
 
Tegelikult võis ka lugusid sissejuhtatavatest tekstidest põhjused välja lugeda: küll katsetas Silverberg uusi ja huvitavaid kirjanduslikke võtteid (unustades täielikult sisu) ning kogumiku suuremat osa varjutas loomingulises kriisis vaevlemine.
 
Kahtlesin pikalt, kas panna hindeks ikkagi vähemalt "kolm", kasvõi eesti keelde tõlkimise eest, aga ei, südametunnistus ei luba. Kui see raamat üldse minu raamaturiiulile jääb, siis vast vaid kollektsiooni osana, kuid taas kättevõtmist ta ei vääri. Suur pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Philip Reeve
A Darkling Plain (2006)

Siim Veskimees
Taevatagune suurem ilm. Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon (2008)


Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
 
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
 
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
 
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
 
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Kuuekandjad (2018)


Kalmsten on kirjutanud väikese pildikese veidrast paigast, mis on laastatud pikast sõjast ja sellele järgnenud rüüstajate ning teiste jõukude vägivallatsemisest. Peategelane Malkolm (Valgekuub) leiab mahapõlenud kodu varemete juurest väikese tüdruku, kes paistab olevad ainus ellujäänu. Peagi leiavad nad ühise keele ning mees kohustub tüdruku ohutusse kohta viima. Lühikese loo käigus selgub, mida valget kuube ja flööti mängiv võluvõimeid omav mees otsib ning kelle lõpuks leiavad.
 
Taas mõnusalt kaasa kiskuv lugu, tonaalsus on just paras ja mitte üldsegi ängistav, nagu tutvustust lugedes võiks arvata. Infot valgub lugejani napilt, kuid parajates doosides. Miski pole taas must-valge, vaid kusagil nende kahe vahel siiberdav. Tõesti jääb väga palju lõpus lahtiseks, mida hiljem klaasi taga arutada, aga see ei ole siin probleemiks. Mulle kangastus silme ette autori välimusega mees, kes ootamatu kaaslasega püüab ühist keelt ja meelt leida. Oleks Malkolm prille ninal kohendanud, siis oleks pilt täiuslik olnud. Ei oskagi konkreetselt näppu peale panna, mis loos nii hea oli. Lihtsalt meeldis, noh.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Kuuekandjad (2018)


Valged helid, mustad helid, halltoonid... helikiirusel liikumine. Muusikat on varemgi kirjeldatud maailma muutmise ja kontrollimise vahendina - imeflöödid, vilepillid, paani flööt - senimaani enamasti just muinasjuttudes. Siinses loos on võimalik muusikat mängida nii üht- kui teistpidi ja see on küllalt arusaadavalt ka selgeks tehtud, jättes tegelikud "jõud" varju - kes on need, keda kutsutakse ja kust tulevad kuued.
Loo lõppu jõudes tekib küsimusi rohkem, kui on vastuseid ja antud juhul see töötab pigem positiivselt. Tasakaalu peab olema. Lühijutuna täiesti korralik hommikune lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Madis Seppam
Viimane lehm (2016)


Lõpuvimka oli veidi ootamatu ja lõhkus muidu nii mõnusalt kulgevat lugu. Olekski võinud jääda lihtsalt üheks tüüpiliseks "maaka" päevakirjelduseks. Muus osaas oli aga lugemine ladus ja muhe, tugev neli kahe plussiga.
Teksti loeti eesti keeles