x
Päringule {"kuu"=>"10", "aasta"=>"2023", "captures"=>[]} saadi 20 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
John Wyndham
The Outward Urge (1961)

10.2023

The Outward Urge on fix-up tüüpi romaan, mis kujutab Trooni perekonnanime kandva Briti dünastiliste kosmoselendurite perekonnaajalugu. Täpselt viiekümne-aastaste vahedega esitatud lood kujutavad kosmosevallutamise järk-järgulisi etappe.
 
Esimeses loos: "The Space Station A.D. 1994" osaleb lahingulendur Troon Briti kosmosejaama ehitamisel. Teises loos: "The Moon A.D. 2044" peab Briti kuujaama ülem kolonel Troon hoidma oma jaama väljaspool ohtu, samas kui Maal märatseb Kolmas maailmasõda.
 
Kolmandas loos: "Mars A.D. 2094" räägib uue maailmajõu Brasiilia esimesest Marsi-missioonist, mida juhib Troonide suguvõsa Brasiilia-harust pärit kapten Trunho. Neljandas loos: "Venus A.D. 2144" võistlevad kosmoses Brasiilia ja Austraalia - ning Troonide suguvõsa osaleb mõlemal poolel.
 
Algselt kirjutas Wyndham need neli lugu suhteliselt järjest aastal 1958 ja need avaldati kohe ka kogumikuna. Kaks aastat hiljem lisas ta ka lõpuloo: "The Asteroids, A.D. 2194", mis võtab Troonide saatuse kokku ja mis on edaspidistes väljaannetes terviku osaks olnud.
 
Alustuseks peab kohe ütlema, et see teos ei ole päris selline Wyndham nagu kuulsa romaaniga "Trifiidide päev" tuttav lugeja ehk oodata võiks. Need lood ja romaan/kogumik ilmusid algselt isegi kahe erineva autori nimega kaanel (mõlema nime taga aga oli Wyndham ise).
 
Muidugi polnud Wyndham ka tegelikult sugugi ühekülgne autor. Heaks näiteks on ka maakeeles olemas olev romaan "Krüüsalised", kus tegevus toimub Inglismaa asemel hoopis post-apokalüptilises maailmas Põhja-Ameerikas ja sisaldab muuhulgas imeliste võimetega lapsi.
 
Siinne kosmosevallutuse-lugu sarnaneb natuke Wyndhami kuulsama kaasmaalase Arthur C. Clarke'i kosmoselugudega. Siin peab küll märkima, et Clarke'i lugusid ilmestab tugev tehnika ja reaalteaduste taust, mis Wyndhamil pigem puudub.
 
Kuid mingis mõttes teeb Wyndham selle tasa oma optimistliku ja ehk isegi natuke narrilt idealistliku mõttega "tungist väljapoole". Trooni perekonna esindajad ja inimkond tervikuna on selle järgi mõeldud püüdlema edasi, kõrgemale, kaugemale, isegi vastu kõige kainemat mõistust.
 
Isegi Kolmas maailmasõda on sellel teel ainult mõningane tagasilöök ning rusudest tõusvas maailmas võtab Brasiilia väga sujuvalt Ameerika Ühendriikide rolli üle. Isegi kui objektiivselt ei ole kõik see siin eriti kõrget hinnet väärt, siis sellise suhtumise eest ei taha madalat ka panna.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Seanan McGuire
Seasonal Fears (2022)


"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles

Tamur Kusnets
Kronošütist (2022)


 Ei saagi teistmoodi öelda kui lugupeetud kaasarvustaja Ats Miller: meeldiv raamat.

Ulmet on, jah, niivõrd-kuivõrd – see ajarännuvärk. Aga käima läheb tegevus hooga, mis enne lõppu õnneks ka otsa ei saa. Millele aitab kõvasti kaasa muidugi see, et autor on tegevusaja ja –koha asjus välja uurinud enam-vähem kõik, mis uurida on. Seetõttu on lugejal lihtne tegevusse sisse elada.... ja sellega kaasa.

Eelarvustajad on raamatu tooni illustreerimiseks toonud doktor Nemgele näite. See nimi kergitas mul ühe suunurga muidugi üles, aga suhtekorraldaja Anti Lubrik juba mõlemad ja päris kõrgele. Samas on asi kaugel sellest, et raamat oleks läbinisti lõõp.

Mis puutub joonealuste ja sulusiseste kommentaaride paljususse, siis mind need ei häirinud (nagu ka saksa aadliku nimetamine kõiksugu nimedega). Vahel hakkasin mõtlema, et ehk autor kasutas veel viimast võimalust enne vihakõne seadustamist oma mõtteid avaldada.

Lugedes peategelase ajahüppe-eelsetest ettevalmistustest meenus mulle aga – ja väga eredalt – kellegi F. Nanseni teos „„Fram“ Polaarmeres“. Mida antud juhul tuleb võtta ülima kiitusena.

Relvaasjanduses on autor ilmselt vägagi kodus, nii et ma pean laskma ühel oma tuttaval jahimehel üht-teist endale kommenteerida, kui temagi selle teose läbi loetud saab.

Oh, mis ma ikka... Lugege ise. Ja kui eelarvustajad ütlesid „tugev neli“, siis ma lükkan komakoha pisut ülespoole ja panen „viie“. Ka sellepärast, et naudin kujutlust, kuidas need, kes on juba Lindgreni ja Christie teoseid pilastanud ning nüüd Dahli ja Flemingit kastreerivad, selle raamatu kallal vaeva nägema hakkavad.

Teksti loeti eesti keeles

Adrian Tchaikovsky
Lords of Uncreation (2023)


Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles

Toomas Haug
Kus Ülo on? (2023)


Armastatud eesti ulmekirjaniku Toomas Haugi näidend kannab alapealkirja "Okultne seanss".
 
Seltskond sugulasi istub seansilaua ümber ja püüab välja kutsuda vanavanavanaema vaimu. See ei taha õnnestuda. Üks osaline on varem erakonna suvepäevadel noorparteilaste algatusel välja kutsunud Karl Marxi vaimu, nii et põhimõtteliselt peaks ka vaar-vaarema tulema. Tõsi, seal oli seansi vahendajaks Elisa, kes hiljem vahetati Tele2 vastu - parem levi vms.Tuleb aga jälle Marx, kes tsiteerib "Kapitali". Näidend rõhub põhiliselt kaua ümber istuvate inimeste suurele vanusevahele, nii et vanad ei saa paljudest noorte sõnadest ja vastupidi.
 
Et näidend on ilmunud armastatud Eesti ulmeajakirjas Akadeemia, peaks selles idee järgi lisaks koomikale olema ka sügavus, aga ilmselt ei ole mul tuukrile vajalikke omadusi. Et Marxi austatakse mõnes ringkonnas rohkem kui vanavanemate tarkust - see pole vist teab mis uudis.
Teksti loeti eesti keeles

E. E. «Doc» Smith
Children of the Lens (1954)


 
Children of the Lens on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatutele "Galactic Patrol", "Grey Lensman" ja "Second Stage Lensman" ning lõpetab ühtlasi Galaktikapatrulli-seeria. Siinses väljaandes on see neljaosaline lugu peategelase Kimball Kinnisoni seiklustest, aga seerial on olemas ka kaks raamatut eellugusid.
 
Galaktikapatrulli võitlus Boskone kosmosepiraatidega oleks eelmises osas nagu lõpule jõudnud. Praeguse loo alguseks on sellest möödunud kakskümmend aastat, mille jooksul on kahes galaktikas valitsenud rahu. Kimball Kinnisoni ja Clarissa MacDougalli peres on üles kasvanud viis last (kõige vanem vend ja neli nooremat õde).
 
Kuid nüüd toimub kahes galaktikas taas midagi kummalist. Muidu rahulikel planeetidel puhkevad ilma mingi nähtava põhjuseta massihüsteeriad, rahutused ja mässud ning toimuvad jubedad massimõrvad. Relvastatud piraadilaevu jahtima harjunud Galaktikapatrull on sellise nähtamatu vaenlasega vastamisi seistes täiesti nõutu.
 
Samal ajal hakkab selgeks saama, et Kimi ja Clarissa lapsed - ainsad kahe läätsekandja kooselust sündinud olendid universumis - ei ole päris tavalised. Vanim lastest ja ainus poeg Kit tundub olevat lihtsalt väga hea läätsekandja, kuid neli teismelist tütart hakkavad näitama võimeid, mis on kujuteldamatud isegi teise taseme läätsekandjatele...
 
Ma ütlesin eelmise raamatu juures, et doktor Smithi kirjutatud raamatud on mulle vastu ootusi juba täitsa armsaks saanud. Seetõttu olid mu ootused seeria viimasele osale senisest natuke kõrgemad. Esmapilgul tundus ka, et autor on kogu loo lõpetamiseks väga head plaanid ja mõtted valinud.
 
Mulle tegelikult tohutult meeldivad "põlvkondade vahetuse" tüüpi lood. Siin oleks saanud kirjutada midagi Arthur C. Clarke'i romaani "Lapsepõlve lõpp" sarnast, kus laste võimed ja mõtted jäävad eelmisele põlvkonnale täiesti mõistetamatuks. See, et selline roll on antud tütardele, mitte nende vanemale vennale, on ka täitsa armas.
 
Samuti on väga nutikas mõte teha Boskone organisatsioonist nähtamatud põrandaalused terroristid. Pärast neile osaks saanud hävitavaid sõjalisi lüüasaamisi ongi see järgmine loogiline samm ning peegeldab väga hästi Galaktikapatrulli ja Boskone positsioonide aeglast aga vääramatut vahetumist kogu seeria jooksul.
 
Aga tegelikult ei hakka kumbki nendest mõtetest siin päriselt tööle. Põlvkondade vahetuse mõte on siin täitsa olemas, kuid autor ei julge lahti lasta oma vanast läätsekandjate meeskonnast ning Kim, Worsel, Tregonsee ja Nadreck tegutsevad siin ikka edasi nagu juba hallipäised musketärid Alexandre Dumas' romaanis "Kakskümmend aastat hiljem".
 
Sama probleem on asjaoluga, et Boskone tõeline ja lõplik organisatsioon peaks nüüd olema nähtamatu kurjus, mille vastu Galaktikapatrull enam oma kosmoselaevastike ja planeete põrmustavate superrelvadega võidelda ei saa. Aga kuna fännid seda ootavad, siis tõmmatakse siin lõpuvõitluseks ikka kuskilt ka piraatide tohutu laevastik välja.
 
Ega ma otseselt pahane ei ole, et ma doktor Smithi Galaktikapatrulli-seeria läbi lugema pidin. Ma arvan jätkuvalt, et kolmas romaan oli täitsa OK ja kui ma oleks pärast esimest raamatut lõpetanud (nagu kiusatus oli), siis poleks ma sinna jõudnud. Kuid tervikuna saab selle kõige kohta siiski öelda lihtsalt "ajaloolise väärtusega".
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
Lords of Uncreation (2023)


Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
Eyes of the Void (2022)

Adrian Tchaikovsky
Shards of Earth (2021)

Graham Hancock
Entangled: The Eater of Souls (2010)


Graham Hancock oli kunagi kaheksakümnendate lõpus päris mõnus mees, valutas südant Kolmanda Maailma pärast ja kirjutas imperialistide mahhinatsioone paljastavaid artikleid. Aga mingil hetkel hakkas talle tunduma, et “ametlik” ajalookäsitlus on täis vastukäivusi, ja sealt edasi läks kõik allamäge. Ta muudkui leidis/leiutas uusi tõendeid, küll sellest, et tuntud ehitised (nagu sfinks ja Giza püramiidid) pärinevad jääajast, küll sellest, et kunagi eksisteeris meie planeedil hävinud supertsivilisatsioon. Eriti naljakas on sealjuures see, et ta on oma kronoloogiat korduvalt muutnud, kinnitades iga kord, et iidsed ehitised (templid, püramiidid, kiviringid, mullakünkad) on ülitäpselt orienteeritud konkreetsetele taevakehadele konkreetsetel aastatel. Ta ei vaevu selgitama, kuidas tal õnnestub tähti või päikest veenda asukohta muutma, kui ta korraga järeldusele jõuab, et see või teine ehitis valmis tegelikult sajandeid hiljem.

Kuldne aeg asub alati minevikus, ole sa marurahvuslane või lillelaps, ja pole raske näha, miks ka Hancocki tuhandete aastate taha tõmbab — kui oma väljamõeldis eelajalukku paigutada, võib alati öelda, et kõik tõendid on tänaseks hävinud. Hancock läheb veel kaugemale ja väidab konkreetselt, et tema tsivilisatsioon sai otsetabamuse komeediga ja sellest ei jäänud ühtainust mutrit ka alles. Vähesed ellujäänud rändasid laia maailma ja hakkasid karvastele metsinimestele õpetama, kuidas kive riita laduda ja savitahvlitele kriksadulle joonistada. Tema auks peab ütlema, et erinevalt paljudest teistest vandenõuteoreetikutest hoiab ta tulnukatest eemale ja tema iidne supertsivilisatsioon on puhtalt maist päritolu. Ufoloogiale kõige lähemale jõudis ta “Marsi müsteeriumis”, kus ta räägib Marsil asuvatest püramiididest ja sfinksist (varasematest palju parema kaameraga Mars Global Surveyor polnud raamatu ilmumise ajaks veel jõudnud seda piirkonda pildistada) ning spekuleerib, et sealne tsivilisatsioon hävis asteroiditabamuse tagajärjel.

Kui üheksakümnendatel oli Hancock lihtsalt ülemäära elava fantaasiaga tüüp, kes suutis tänu kõrgele intellektile ja suurele lugemusele kõiksugu veidratele ideedele põhjendusi leiutada, siis hiljem hakkas ta pidurdamatu narkootikumide tarbimise tõttu uskuma, et tema luulud on tõelisemad kui tegelikkus ise. Kanep, nagu ta tunnistab, tekitas tal lihtsalt paranoiat, aga tosinkond aastat tagasi hakkas ta päris karme hallutsinogeene panema ja nüüd ei saa temaga enam inimese moodi rääkida, sest ta on sisuliselt religioosne fanaatik, kes järgib oma ainulaadset pühakirja.

Mind ennast vaktsineeriti kõiksugu ebateaduslike lolluste vastu varajases nooruses, kui ma leidsin umbes kümneaastasena vana Horisondi, milles räägiti (eel)ajaloolistest kontaktidest tulnukatega. Otsisin ka artikliseeria ülejäänud osad üles ja pettumus oli suur, kui selle lõpetas ümarlaud, kus teadlased kogu asjale (mis oli refereeritud mingist von Dänikeni raamatust) vee peale tõmbasid. Kuidas see nii juhtus, et seda imperialistlikust riigist pärit antikommunistlikku šarlatani üldse avaldama hakati, rääkimata sellest, et seeria lõpuni ilmus, on siiani raske mõista. Aga muidugi õppisin sel moel varakult ära, et “põnev” ja “tõelevastav” ei ole teps mitte identsed kategooriad. (Eesti ulmefännile tuleb siinkohal ilmselt meelde Tiit Tarlapi “Äraneetute pärijad”, mille autor ei saanudki seda õppetundi selgeks.)

Romaan? Romaanist pole mõtet rääkida, see lihtsalt kordab Hancocki luulusid ilukirjanduslikus vormis. Märksõnadeks kõrgematel sagedustel vibreeriv peenmateeria, ajarännakud, astraalprojektsioon, kõrgemad olendid — ja muidugi annavad šamanistlike hõimude kasutatavad hallutsinogeenid otsese ligipääsu kõrgemale tõele, mille meie materiaalne õhtumaa on hüljanud. Siinsamas Eestiski on imelapsi, kelle sulest purskub sarnaste üllitiste vahutav juga. Stiililt on tekst üllatavalt abitu, palju kehvem kui tema mitteilukirjanduslikud raamatud, meenutades kõige rohkem Dan Browni. Browniga seob teda ka armastus hakitud tegevustiku vastu (pehmekaanelises väljaandes on 343 lehekülge ja sinna mahub ära 99 peatükki). Kaks püüdlikult vaheliti laotud tegevusliini toimuvad vastavalt neandertallaste-aegses minevikus ja tänapäeval ning saavad kokku alles lõpupoole, ehkki autor vihjab jõuliselt, et suur kurjam on mõlemas sama. Ma lugesin algusest kümmekond peatükki, lõin siis käega ja hakkasin sirvima, et süžeest mingit aimu saada.

Ehkki loo lõpp jääb õhku rippuma, pole sellele siiski järge ilmunud. Neandertallaste asemel hakkasid Hancockile meeldima asteegid ja eurooplaste sissetungi aegsest Mehhikost on ta kirjutanud juba kolm romaani.

Teksti loeti inglise keeles

Jasper T. Scott
Second Encounter (2020)

Jasper T. Scott
Fractured Earth (2020)

Jasper T. Scott
Occupied Earth (2020)

Jasper T. Scott
First Encounter (2019)


Kõik need neli raamatut, mida ma siia (okt-23) üles riputasin, kuuluvad Ascension War sarja.
 
Autor tundub olema üsna noor (no ei leia sünniaastat, nii et käigu kuradile...), hakkas ta kirjutama 2012 ja on avaldanud (silma järgi) paarkümmend raamatut. Lugesin teda sellepärast, et "New York Today Bestseller" ja "over million copies".
Rohkem ma teda ilmselt kunagi ei loe, sest minu arvates on tegu mõttetu grafomaaniga. Ilmselt on ta kuidagi käppa saanud, kuidas toota kiiresti meeletutes kogustes kirjandusesarnast prahti, mis esimesel hetkel sarnaneb ulmega ja on justkui ka põnev... kuni saad aru, et sind petetakse. Et see on ainult meelelahutuseks mõeldud kergekaaluline rämps, jooksmiste, tagaajamiste ja viimasel hetkel pääsemiste tulevärk, mille usutavus on vist isegi allpool Marveli filme (ja see on hetkel küllap tsivilisatsiooni madalaim põhi...)
Järgnev kehtib kõigi sarja 4 raamatu kohta, sest ma tõesti ei viitsi neid igaüht eraldi arvustada, ja sisaldab spoilereid (st suurem osa sellest on leitav igasugustest sisututvustustest, aga ma räägin lõpu ka ära).
Tähendab, lähevad maalased koloniseerima Trappist-1-e (st planeete muidugi), mis teatavasti 40 va ja punane kääbus. Lähevad poolega valguse kiirusest ja magavad ja nii edasi. Ütleme, algus pettis ära -- et tõesti on teada, et seal 7 planeeti ja osa neist peaksid olema Kuldkihara tsoonis ja nii edasi.
Ohumärkideks peaks olema olnud juba ka suht esimestel lehekülgedel toimuv, kus kapten end planeedile laskuvasse süstikusse surub ja üldse vaidlevad nad seal asjade üle, mis mitte kuidagi ei saa vaidlusteema olla, st selliste ekspeditsioonide ettevalmistus peaks olema natuke parem kui päästearmee laulukooril ja protokolli eiramine põhjendustega "mingu nad seal Maal persse, ma lihtsalt tahan esimesena jala maha panna", peaks olema absoluutselt välistatud.
No asi läheb kiiresti käima, leitakse ühed intelligentsepoolsed kohalikud, siis kohe teised, vaenulikud, kes ilmselt kosmosest tulnud, ja siis läheb kohe madinaks... Ehk ma juba mõttes vandusin, aga andsin autorile veel võimaluse. Lugu selles, et tõenäosus kohata esimesel tähereisil intelligentseid metslasi on umbes sama suur, kui perse topitud ilutulestikuraketiga ohutult lennata; ehk olematu. Jah, hapnikuadmosfääriga, st eluga planeedi olemasolu võib tulevikus arvatavasti Maalt kindlaks teha ja muidugi on mõtet minna ainult selliste juurde. Võimaluse andsin ma sellepärast, et olgu, kuidagi peab loo käima saama -- et võiks ju kas või paari lausega usutavust anda või ma oleksin isegi nõus, et olgu, kogu selle piirkonna planeete on torgitud, oleme meiegi kellegi looming (mis astronoomilises skaalas, muide, oleks siis pidanud toimuma suhteliselt hiljuti). Ma andsin isegi vaenulikud tulnukad andeks, sest olgu, miks mitte. Et sarnaneb see asi küll 1930-ndate ulmele, kui suhteliselt inimesesarnaseid olendeid olid kõik tähesüsteemid ja isegi komeedid täis, aga vaatame, mis edasi saab...  
Jah, edasi läks aina hullemaks. Et laevas olid ilmselt nähtamatud tulnukad ja üks naine jäi rasedaks ja laps arenes ülikiiresti ja oli ilmselt kimäär (st pooleldi tulnukas) ja vanematel (või pooleldi "vanematel", aga kõiki detaile ei viitsi ära rääkida) tekkis ahviarmastus ja nad varjasid meeskonnakaaslaste eest pooleaastase ja 2-aastase eluka neile tekitatud lõikehaavu ja kogu seltskond oli endiselt ülima taipamatuse seisundis isegi siis, kui inimesed surema hakkasid ja... noh, see ei olnud päris nii lihtne, aga raamat mandus Alieniks, eks ole. Jah, laevas oli nähtamatuid tulnukaid ja nii edasi...
Ühesõnaga, palju rabelemist, laskmist, viimasel hetkel pääsemisi ja nii edasi. Lõpp oli selline, et no peab tulema järg -- tulnukad olid FTL-iga palju enne kohal ja Maa vallutatud.
Järgmised osad siis trambib seltskond Maal ringi ja see on selline tuhat korda loetud-nähtud laserrelvadega surtsutamine ja -- oh-sa-nõme-jumal! -- zombid olid ka platsis. Ehk siis osa inimesi ei muutunud kimäärideks, vaid sellisteks kohutavalt agressiivseteks poolloomadeks, mida oli Maa täis väljaspool (tuilnukate rajatud) linnamüüre. Loomulikult ei vasta autor küsimusele, millest dregid (nii oli nende nimi) elasid, miks nad üldse agressiivsed olid ja kuidas see põlvkondi sai püsida etc etc. No ja ma hakkasin mõttes lugema, et kui tõenäoline siis see ja see pääsemine vmt oli, et kas üks kolmele, kümnele, sajale, ja kui ma niimoodi ligikaudu kokku lüües jõudsin teises raamatus nii 10ˇ-24-ni... Ühesõnaga, nagu öeldu, odav praht. Ja (nüüd päris spoiler) neljanda raamatu lõpus veel ajaränd ka sisse toodi, nii et seltskond 200 000 aasta eest Maal ilmselt inimkonnale n-ö aluse pani, jäi vaid nukralt naerdes anda endalegi hinne -- jah, põnevuse näilisus pani siiski lugema. See oli nagu popkorn --  et ahmid ja ahmid, aga tegelikult on see tervisele kahjulik ja pärast on süda paha.
Teksti loeti inglise keeles

Kir Bulõtšov
Professor Kozarini kroon (2023)


Vene ulmekirjanduse tõlkimine, millel Eesti kirjastustes on alati olnud oma kindel koht, on 2022. aasta algusest olnud ilmselgetel põhjustel sisuliselt varjusurmas. See pole ka muidugi täiesti halb, sest loodetavasti ei kasutata tõlkeressurssi näiteks Sergei Lukjanenko või Andrei Beljanini teoste eestindamiseks enam kunagi.
 
Hiljuti ilmunud Kir Bulõtšovi juttude kogumik on esimene pärast 2021. aastat trükivalgust näinud Vene ulmekirjanduse teos. Mingis mõttes on tegu ühelt poolt turvalise ja teiselt poolt sümboolse autorivalikuga, sest Bulõtšovi surmast möödub käesoleva aasta septembrikuus just kakskümmend aastat.
 
Bulõtšovi lühiproosat on tõlgitud varemgi. Parim senine kogumik on minu arvates 2010. aastal ilmunud "Perpendikulaarne maailm", mis sisaldab kolme väga eriilmelist lühiromaani: kosmoseline "Mäekuru", olmeline "Perpendikulaarne maailm" ja puhtalt satiiriline "Tõrge-67". Viimast pean ma Bulõtšovi tugevaimaks teoseks.
 
Kuna käesoleva kogumiku koostaja Jüri Kallas tituleerib järelsõnas Bulõtšovi eelkõige "olmeulme" meistriks, siis võiks arvata, et terve raamat on erinevalt "Perpendikulaarsest maailmast" seda kindlat teemat koondav – Nõukogude Liidu igapäevase elu taust kombineerituna mingi ulmelise nihkega. Päris nii see siiski ei ole.
 
Kogumiku avalugu on selles mõttes küll hästi valitud, kuna "Kas ma räägin Niinaga?" (6/10) saab alguse just 1970ndate Moskvas, kus keskealine meesterahvas püüab helistada oma naistuttavale Niinale. Hoolimata mitu korda õige numbri valimisest, võtab toru hoopis tundmatu 13-aastane tütarlaps Niina ja veidrat on olukorras muudki.
 
Tegemist on armsa ja südamliku looga, mis demonstreerib hästi Bulõtšovi jutustamisviisi. Sisu peale mõeldes tahaks öelda, et millalgi peavad venelased enda jaoks mõtestama, et nad ei olnud Teise maailmasõja ajal sugugi mitte "head". Siiski pole see asjaolu Bulõtšovi või tema 1970ndatel kirjutatud loo otsene kriitika.
 
Lugu "Korallidest loss", (5/10) kus Moskva-lähedases suvilapiirkonnas kerkib üleöö veider termiidipesa meenutav ehitis, keskendub eelkõige kahele lapsepõlvetuttavale ja nende suhtele. Isiksused ja suhted ongi loo juures põhilised ning ulme on siin taandatud tühiseks, peaaegu ebavajalikuks elemendiks.
 
Mingis mõttes on tavalise ülesehitusega ka "Professor Kozarini kroon" (10/10). Omavahel enam mitte nii hästi läbi saav noorpaar koos sülelapsega on kostiliseks professor Kozarini suvilas, mis peale professori surma on jäänud ühe vanaproua kätte. Viimase nõudmisel võtab noorpaar kadunud professori asjade hulgas ette koristustöö.
 
Kuid selline  igapäevasus ning ulmelise elemendi imetilluke osa ei defineeri seda lugu. Tegemist on säravalt ilusa jutuga, mis on selles kogumikus kaugelt parim. Ulmeline või maagiline element on siin oma väiksusest hoolimata võtmetähtsusega. Kogumiku nimilooks poleks olnud paremat valikut.
 
Puhast satiiri esindab lugu "Nõukogude rahva ühtne tahe" (8/10), kus tulnukad kingivad Nõukogude Liidule, Ameerika Ühendriikidele ja Hiinale igaühele ühe väikse kabiini ning teatavad, et kolme päeva pärast väljub igast kabiinist elusa ja tervena mõni surnud isik, kuid ainult see, kelle ülestõusmist selle riigi enamus soovib.
 
Tegemist on väga toreda pilalooga. See pole ehk päris nii meeldivalt terav kui "Tõrge-67", kuid siiski parimal viisil kaval ja humoorikas. Loo puänti, arvan ma, on täiesti võimatu ette arvata, kuid tagantjärele vaadatuna on midagi tabavamat raske välja mõelda.
 
Loos "Lohutus" (6/10) tutvub temporaalse füüsikaga töötav teadlane kunagise Stalini repressioonide ohvriga, kes jutustab oma lugu organisatsiooni "Memoriaal" abil. Ajalugu pole ka ajamasina abil võimalik muuta, kuid ehk saab teha midagi muud? See aeglane ja mõtlik lugu jääb meelde eelkõige andekalt ja mitmeti mõistetavalt lahendatud puändi poolest.
 
Pisut naiivselt mõjub lugu "Olja N. tunnistus" (5/10), kus igal pool maailmas hakkavad süttima keravälkude-sarnased tuled, mis toovad endaga kaasa hirmsaid looduskatastroofe. Huvitavam ja põnevam osa sellest loost on kaosesse langenud Nõukogude Liidu kujutamine, mis aimaks nagu ette 1990ndate alguse suuri sotsiaalseid probleeme ja segadusi.
 
Ootamatult positiivselt üllatab lugu ""Kahesajas" juubel" (7/10), kus selle aastanumbriga tähistatakse intelligentsete šimpansite aretamise projekti – kuid šimpansitel endal on tekkinud juba oma plaanid. Lugu vaatab tagasi Pierre Boulle'i kuulsale romaanile "Ahvide planeet", kuid on vastandina läbinisti heasüdamlik ja positiivne.
 
Selles kohas toimub jutukogus väikese mõttelise piiri ületamine, kus Maal ja tuttavates tingimustes toimuvate lugude asemel pannakse ulmelist elementi juurde ning mängu tulevad kosmos, võõrad planeedid ja tulnukad. Kosmoselaeva meeskonnast rääkiv korralik, kuid mitte väga meeldejääv lugu "Mina märkasin teid esimesena!" (5/10) näitab seda üsna selgelt.
 
Pisut mõtlikum lugu on "Raskestikasvatatav laps" (6/10), kus Maale jõuavad mõned katastroofist pääsenud tulnuka-lapsed. Parimaks võimaluseks nad üles kasvatada, nagu leitakse, on nad tavalistesse peredesse kasulasteks anda. Lugu on väga asjatundlik just raskete laste kasvatamise kujutamise poolest, kuid tõenäoliselt pikem ja aeglasem kui vaja oleks.
 
Kogumiku kõige lõbusama loo auhinna saab "Muinasjutt naerist" (6/10). Nimetatud "naeris" on võõral planeedil asuv tohutu maa-alune taimejuur, kust inimesed väärtuslikku materjali kaevandavad. Natuke meenutab see oma toonilt vendade Strugatskite loomingu varaseid hoogsaid kosmosevallutuse-lugusid nagu "Purpurpunaste pilvede maa".
 
Üllatavalt hea on lugu "Checako kõrbes" (8/10), mis paigutab tegevuse küll võõrasplaneedile, kuid mis võiks toimuda ükskõik kus (nagu näitab ka Jack Londonilt laenatud väljend loo pealkirjas). See ilus ja nukker lugu näitab meisterlikult, kui piiratud tegevuskoha ja väheste tegelastega on võimalik teha midagi tõeliselt head.
 
Kõigest mõne lehekülje pikkune laast "Kassi mõistus" (4/10) arutleb lühidalt küsimuse üle, kas kassile võiks anda inimesele sarnaneva mõistuse, kui see oleks võimalik. Lugu ise pole halb, kuid palju enamat kui üks katse väikest mõtisklust edasi anda ei leia sealt tõenäoliselt ka suurem kassisõber.
 
Kogumiku lõpetab pisut nukra tooniga "Inetust biovormist" (5/10), kus kosmosevallutuse probleemidele on leitud lihtne lahendus – kui teistel planeetidel töötamise tingimused inimestele ei sobi, tuleb muuta inimest ennast. Episoodilise etteaste teeb siin ka üks tütarlaps Tallinnast, kes tõenäoliselt jääb Eesti lugejale rohkem meelde kui lugu ise.
 
Tervikuna on kogumiku näol tegemist kindlasti ulmekirjanduse tõlkevaramut täiendava teosega. Koos varem ilmunud lugudega on nüüd Kir Bulõtšovi lühiproosa tõlkes päris hästi esindatud. Isegi kui kogumiku kõik lood pole võrdselt tugevad, on minul endal siiralt hea meel, et sain lugeda kas või ainult nimilugu "Professor Kozarini kroon".
 
Omamoodi oli selle kogumiku kirjastamine kindlasti ka risk. Isegi arvestades maandavaid asjaolusid, polnud ehk päris kindel, kui paljud tahavad Vene ulmekirjanduse tõlkeid praegu kätte võtta. Bulõtšovi soe, sõbralik ja inimlik ulme aga annab lootust, et vene tõlkeulme ei ole täiesti kadunud nähtus. Lihtsalt otsida tuleb hoolikamalt.
 
Hinnang: 7/10 (vähem ei taha panna kogumikule, mille nimilugu on nii hea)
Teksti loeti eesti keeles

John Blackburn
Devil Daddy (1972)


Romaan liigitub ulme vanimasse ja konkurentsitult hinnatuimasse alamžanri. See on danbrownilik põnevuslugu (kui püüda mingit äratuntavat iseloomustust anda) ja selle märksõnadeks on satanism, okultism, piibel, surematus, Igavene Juut.
Sündmused hakkavad hargnema kuriteost: tänavalt leitakse vägistatud ja raskelt läbi pekstud teismeline tüdruk. Enne surma on ta veel teadvusel ja kui näeb voodi ees arsti, bakterioloogi ja Nobeli teaduspreemia laureaati, hakkab ta hirmunult karjuma: "Devil daddy! Devil daddy!". See viib kahtluse peategelasele, kellel kuriteoga siiski mingit pistmist ei ole. Küll aga taipab see arst-teadlane, et tüdruk võib rääkida hoopis hr Batterdayst, kummalisest härrasmehest, kes on arstiga äravahetamiseni sarnane ja kellega arst seetõttu tutvunud on. Tüdruku surmale eelneb aga kummaline sündroom: ta vananeb 24 tunni jooksul raugaealiseks. Tekib kahtlus, et ohver sai vägistamisel mingisuguse "nakkuse", mis levimisel ähvardab kogu inimkonda. Järgneb võitlus selle ärahoidmiseks, kus detektiivitööd ja paralleele religiooniga hakkavad tõmbama teadlane ja tema abikaasa. Hoogne süžee tõmbub kokku justkui surmale immuunse hr Batterfieldi ja prosatanistliku sekti ümber, kes püüab saavutada igavese elu allikat.
Lõpp on dramaatiline, aga õnnelik.
Teksti loeti inglise keeles

Jüri Lina
Eemaldumine Kartaagosse (2006)


Armastatud Eesti ulmekirjaniku Jüri Lina Rootsis trükitud romaan määratleb end ise "esoteerilise romaanina". Tuleb nõustuda. Raamat pakatab kõiksugu ebaharilikest ja teadusega disharmoonias olevatest teooriatest. Peale selle on see ka autobiograafilise koega romaan, kus peategelasel on palju kokkulangevat autoriga, keda Vikipeedia defineerib kultuuritegelase, publitsisti, kirjaniku, filmirežissööri, vandenõudeuurija ja ufoloogina.
Seido on romaani alguses 30-aastane eestlane, noor, aga tunnustamata helilooja, kes on põgenemas paadiga Soome. NSVL-is Andropovi aeg ja mehele on Eestis kõik vastumeelne. Kapitalistlikku maailma (eelkõige nn demokraatlikku Läänt) nimetab peategelane Kartaagoks.
"Seido oli nägus blond siniste silmadega noormees. Ta ei suutnud endale kaua seletada, miks ta just eestlaste hulka kommunistlikku vangipõlve oli sattunud. Pidi olema mingi oluline põhjus, miks ta siia väiklasesse ühiskonda oli pidanud sündima. Oma ülitundelise ja otsiva meelelaadiga taipas ta, et niisama ei juhtu kunagi midagi. Ka kommunism poleks niisama saanud laiutama hakata. Seido leidis, et siin elasid piiratud materialistlikud inimesed. Kõigi nende vastu, kes pööblist kuidagi erinesid, oldi lausa tigedas. Tal oli raske leppida, et eestlased põlgasid andekaid rahvuskaaslasi. Andekate üle uhkuse tundmine asemel sülitati neile näkku, sõimati hulluks, trambiti jalge alla ja naeruvääristati, kuni selle maailma vägevad neid olid tunnustama hakanud. Siis pidas eestlane vajalikuks tunnustatud andeka ees lömitada." (lk 15).
Selline põlglik suhtumine massi, kes "andekat" ära ei tunne läbib kogu raamatut. Lisaks ülitundelisele meelelaadile on Seidol ka üleloomulikke võimeid: ta oskab panna ohutisi (teatavaid sõnalisi vormeleid) enda ja teiste kaitseks, kui ähvardamas on hädaoht. Tema sõber Andrusel on samuti müstilisi kogemusi (lk 41-45) ja kõige ägedam parajuhtum romaanis on Giordano Bruno kuju elustumine Roomas (lk 62).
Seido asub elama Rootsisse, aga ka seal ei leia ta seda, mida ta vabast maailmast justkui ootas. Pagulaseestlaste juhid peavad teda kahtlaseks veidrikuks, tema muusika ei leia kuulajaid. Siit leiab ka omajagu arveteõiendamist Välis-Eesti juhtfiguuridega, kes on sarnaste nimede või muude tunnuste alusel äratuntavad. Seido kirjutab "figuratiivset" muusikat, mis erineb peavoolust nii palju, et rumal kuulajaskond ei suuda ära seedida. (Mulle meenub, kuidas autor mängitas 90-ndatel ühel Tallinnas peetud loengul taolist muusikat ja see oli tõesti väga raske kuulata, lausa kakofooniline; ju siis ei ole ka minule antud võimet andekust ära tunda.)
"Eemaldumine Kartaagosse" on n-ö õpetlik teos, kus lugejale selgitatakse õige ja vale vahekorda väga erinevatel teemadel. Positiivse hinnangu saavad erinevad esoteerilised seisukohad, heledad kirevad riided (sh kollased "pihikpüksid"), Ida filosoofiad (korduvalt tsiteeritakse "Dhammapadat"), kommunismivastasus, astroloogia, Giordano Bruno ja Pythagorase filosoofilis-esoteeriliesed teooriad (hülosoism), paralleelmaailmad, reinkarnatsioon, taimetoitlus, "Siioni tarkade protokollid".
Negatiivse märgi saavad materialistlik  Lääne elulaad, Rootsi liberaalne poliitika, kokkuleplus kommunistlike võimudega, liha söömine, kristlus, äärmusjuutlus, mõttelaiskus, vabamüürlased, immigratsioon jpt.
Kõiki neid vaateid serveeritakse dialoogides ja mõistulugudes (ka tähenduslikes unenägudes).
Üldiselt on see väga hea raamat autori elutunnetuse ja seisukohtade teade saamiseks, süžee mõttes mitte eriti. Pigem selline programmiline romaan.
 
Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 21: Tuhapilve sajandil (2023)



Kummaliselt koostatud, aga hea antoloogia. Kaheteistkümnest jutust olid viis mulle vägagi meele järgi, st viievääriliosed – seejuures kõik neist eesti autorite omad. Tavaliselt on ka välisautorid kogumiku häädusele oma panuse andnud. Olgu meelepärased sisukorra järjekorras nimetatud:  

1)      Meelis Kraft Kaotatud kümnendi viimane päev. Siin ei seganud isegi loo üks mitteusutav külg – looduse nii raju pealetung viie-kuue aasta pärast;  

2)      Häli Kivisild Ma kasvatan tuuleturbiine. Põneva sündmustiku käigus avaneb lugejale ka kliimamuutuse mõju, sotsiaalsed muutused;  

3)      Miikael Jekimov Tagasi varju alla. Kenasti tõuseb esile inimeste vastutus teiste/kaaslaste ees;  

4)      Veiko Belials Laena laipa. Just sellest alustasin raamatu lugemist ja õnneks avastasin peale Belialsi loo ka teisi väärt jutte;  

5)      Indrek Hargla Kümme tuhat aastat vihma. Hargla ulmelugudes pole ma kunagi pettunud. Lugesin seda kohe pärast Belialsi juttu ja ootused antoloogia tasemest tõusid väga kõrgele.  

Antoloogia nõrkuseks tuleb seekord pidada tõlkevalikut: pikim teos, lühiromaan Maa hukk oli mäekõrguselt ka nõrgim. See oli ainus, mida ma ei suutnud läbi lugeda – tõrge tekkis viiendal-kuuendal leheküljel. Selgelt puudulik, st hindeks 1. Teine tõlkelugu, Babüloni muusikavirtuoos võistleb minu silmis tagantpoolt auväärse teise koha pärast. Kuigi maailm joonistus välja, polnud põnevust mitte üks raas ja ka tegelased jätsid külmaks. Hindeks kaks.  

Kahetsusega peab nentima, et Pangborni looga võistlevad ka kaks omamaist autorit:  

a)      Kell Rajasalu Parema maailma portree. Üheksa pildikest tulevikumaailmast, millest igaühe ülesanne on esitada selle maailma ühte külge. Tegelased on vaid nimed paberil, mis võinuksid ka olla A, B, C jne. Lugejale, ka mulle, meeldivad lood, stoorid. Rajasalu jutus polnud lugu, esitati vaid üheksat pildikest tulevast maailmast. Selline ülesehitus kõlbaks, kui iga pilt oleks omaette novell, aga siis tuleks sellest ju lühiromaan! Sama ülesehitusega Brunneri romaani Stand on Zanzibar hindasin veerand sajandit tagasi kahega. Ei näe põhjust juttu kõrgemalt hinnata (jutu plusspooleks on lühidus, mistõttu lugesin selle lõpuni; romaan jäi pooleli);  

b)      Seio Saksa Merikurat. Ilmselt oli lugu liiga lühike, et selles võiks areneda korralik intriig, välja joonistuda vastandlikud tegelased. Pildike tulevikumaailmast, mis millegipärast ei köitnud.  

Thade Thompsoni Exile Parki heidikud ja Jaagup Mahkra Šeikide maal olid lobedast loetavad, Thompsoni loos vast enam leidlikkust. Mõlemale vast nõrk neli. Mahkralt lootsin ja ootasin enamat, sest oli ju antoloogias Eesti nõid tema lugu Weinbergi, Veskimehe ja Krafti juttude kõrval raamatu üks pärle.  

Stravinski Tuhapilve sajandil oli asjalik lugu supervulkaani mõjust, st tead.-tehniline osa jättis meeldiva mulje, kuid peategelane, see erakust meesterahvas, ei pakkunud erilist huvi. Ka õige tegevus ja pinge puudusid ses loos. Kui selles maailmas olnuks äkšönit, kui see olnuks dünaamilisem, olnuks see jutt kogumiku üks tippudest, praegu nõrk kolm.     

Teksti loeti eesti keeles

John Scalzi
Starter Villain (2023)


Suunurgad ei tõuse. Noh, põnev, aga selline tunne jäi, et elu on liiga lühike, et seda lihtsalt ära kulutada. (Ja see on vist halvim asi, mida ühe raamatu kohta öelda võib...)
 
Tähendab, nüüd, päev pärast lugemist, lähen ma raamatu peale aina kurjemaks (ja selles, BTW, ei ole midagi halba, et mõnele just meeldivad detailid, mis minu kurjaks ajavad -- inimesed on erinevad).
 
Esimene selline detail on -- ja see ei ole vist spoiler, sest kaanepilt ütleb selle ju tegelikult ära -- intelligentsed kassid.Kassid on toredad loomad, keda ma olen vastikutest tuba räpaseks tegevatest nähtustest valmis kõige rohkem taluma -- just nende iseseisvuse pärast, st nad ei sõltu sinust. Ma saan nendega üldiselt hästi läbi, aga tuleb ka ära öelda, et mina ei jäta asendit muutmata, veel vähem istuma kuhugi sellepärast, et kass süles magab.
 
Aga see selleks. Ehk intelligentsed kassid on päris levinud teema ja sellel (st intelligentsete kasside) skaalal minu arust JS natuke labastab neid. Miski polnud selle juures sümpaatne. Aga ma ei oska näppu peale panna. Igatahes jätsid need elukad mu kuidagi külmaks.
 
 
Palju hullem on, et terve see raamat jättis mu külmaks. Mul tekkis kuidagi tunne, et autor ei võta oma tegelasi ja maailma ka just ülearu tõsiselt. See ei ole alati miinus, aga see raamat pole ka nii lõbus, et õigustaks sellist, ütleme, pratchetlikku lähenemist. Ehk see ei anna hea pula mõõtu välja. Pigem tekkis lugedes selline Marveli filmi tunne -- kõik on absurdini muinasjutuliseks väänatud, butafooria on maksimumi peal, maailm on ohus ja seda agaralt päästetakse... aga kõik on vahtplastist, veri ja kannatused pole tõelised ja sa tead, kuidas asi lõppeb... Ma ei tundnud ühelegi tegelasele kaasa, need kõik olid mitte tegelased, vaid karikatuurid. Täpsustaksin -- karikatuurid tegelastest, keda on täis kõik Jänkistani raamatud-filmid.
 
Mulle ei meeldinud selle raamatu põhikonflikt või kogu situatsiooni ülesehitus. Spoileritesse laskumata -- seda on väga-väga palju paremini tehtud. Minuarust lõi siin taas välja raamatu peamine viga -- see justkui ei suuda otsustada, millise tooli peale istuda. Selles puudub paljude heade (ulme)põnevike apokalüptiline süngus, teatud taju, et autor ehitab situatsiooni üles tõsiselt -- et selliste ja selliste algtingimuste juures võibki asi loogiliselt nii edasi minna. Teisalt ei lähe see päris sinna Austin Powersi klassi.
 
Ja noh, raamatus ei ole ühtki tunnet.
 
Aga on (spoiler alert!) streikivad delfiinid... Ehh, loodame, et asi pole nii hull, aga vaadates, mis viimasel ajal maailmakultuuris toimub, tekib hirm, et kõik head raamatud on ära kirjutatud, head filmid tehtud, ja edasi tuleb selle maailmakorra lõpuni ainult poliitkorrektne derivate crap... 
Teksti loeti inglise keeles

William Gibson
Pattern Recognition (2003)


Alustaksin Musta Kassi tsitaadiga: "Haige tüdruk püüab kinni koguni kaks soovetäitvat kuldkala, reisib ümber maailma, kohtab veel haigemat tüdrukut, saab terveks ja täidab kõigi sõprade ja sugulaste soovid." MK ütleb, et ei ole nii hull. Jätkem eufemismid, täpselt nii hull ongi, kui mitte veel hullem.
Teiseks (kah juba eespool mainitud): teos on vananenud.
Ehk võib-olla ma oleksin teost kõrgemalt hinnanud, lugedes seda 2003, ilmumisajal, kuid nüüd... Jah, on toredad kirjeldused, jah, on mõtteid... aga see kõik on selline... tühjavõitu tulevärk, umbes nagu vaataks (eks ole, nüüd, septembris) eelmistest jõuludest järelejäänud kuuske, kuhtunud ja tolmuseid konfette ja vettinud, juba järgmiste sügislehtedega segunenud ilutulestikuraketikesti...
Ja asi pole üldse selles, et raamat napilt slipstream. Mul tuli millegipärast ette, et tagantjärele on teada, et Neuromancerit kirjutades polnud WG-l arvutitest üldse suuremat aimu. Aga siis oli tal midagi öelda. Butafooria kannatas ära, sest -- miks mitte? Jah, sellist (arvuti)maailma ei ole kunagi olnud ega tulegi (ja see oli juba siis väga ilmne), ent raamat on ju hea.
Ehk -- lugeda tasub. Kui suuta kuidagi haakida end lahti tänapäevast ja püüda sisse elada, mis tundus "kuum" 20 a tagasi ja mismoodi siis mõned asjad võisid edasi minna... oeh, ei saa jätta nätakat panemata -- inimese meelest, kes endiselt tehnikast ja eriti arvutustehnikast suuremat ei jaga. Et minust valesti aru ei saadaks -- ala põhjalik tundmine ei ole alati hea kirjanduse conditio sine qua non. Aga antud juhul ma lugesin lehekülgede kaupa sellise kerge... tüdinud ohkega, et ja-jah, jutuks hea küll...
Ja noh, lummav ja omapärane ja detailirohke... Hm, võtame seda teistpidi, et teos pole ulme -- see ei ole ka see elu, mida elavad (või elasid 20 a eest) inimesed planeedil Maa. Ehk autor võtab tegelased ja subkultuuri ja keerab selle kõik selliseks, et teos tegelikult muutub ulmeks (ja mitte heas mõttes) -- sel pole suuremat kokkupuudet reaalsusega.
Tähendab, teosel on oma sõnum. Kohati sümpaatne.
Üldiselt -- halb raamat see ei ole.
Aga minu jättis see külmaks ja tõlkimise suhtest vähemalt seda ohtugi ei ole, et see SH sarjas ilmuks (sest loen romaane ju ikka mh ka selle mõttega, et leida midagi, mida välja anda).
Teksti loeti inglise keeles