x
Päringule {"kuu"=>"10", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 12 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Pavel Amnuel
Trivselennaja (2004)


 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles

Ursula K. Le Guin
The Compass Rose (1982)


The Compass Rose on Ursula K. Le Guini teine jutukogu†, mis sisaldab (peaaegu) kõiki trükis avaldatud lühilugusid tema umbes teise kümne aasta pikkuse loomeperioodi ajast.
 
1. "The Author of the Acacia Seeds" and Other Extracts from the Journal of the Association of Therolinguistics (1974) 8/10
 
Millalgi tulevikus on õpitud tõlkima kõigi loomade keeli. Lugu on esitatud kolme lühikese teadusartikli vormis, mis kirjeldavad kolme erinevat selle valdkonna juhtumit.
 
Väga tugev avalugu. Mulle on alati meeldinud ulmelood, mis arutlevad selle üle, mis tegelikult võiks olla keel ja kuidas see võiks erinevatel viisidel väljenduda. See lugu viib selle mõtte üsna kaugele.
 
2. The New Atlantis (1975) 7/10
 
Düstoopialikus kapitalistlik-korporatistlik-bürokraatlikus USA-s jõuab matemaatikust mees ootamatult koonduslaagrist tagasi oma tšellomängijast naise juurde. Samal ajal aga on kuulda segaseid teateid müütiliste mandrite merest kerkimisest...
 
Siin loos on tugev ja hästi kujutatud düstoopia-pool ning teatav müstiline allegooria, mis on ka päris hea. Kolmandaks on aga siia lisatud unenäoliseid vahelõike, mis mõjub juba natuke üle soolamisena. Ilma nendeta oleks lõpptulemus tugevam olnud.
 
3. Schrödinger's Cat (1974) 4/10
 
Maailmas, kus kvantmehhaanika on mingil põhjusel mikromaailma tasandilt murdnud makromaailma, püüavad kaks tegelast reaalselt teostada Schrödingeri mõtte-eksperimenti (lootuses, et see muudab midagi).
 
Võib-olla oleks see hea lugemine neile, kes kvantfüüsika peensusi tunnevad? Mulle jäi siit pihku ainult üsna tüütu segadus.
 
4. Two Delays on the Northern Line (1979) 6/10
 
Kaks jutustust kahest erinevast mehest, kes pöörduvad mingil eluetapil tagasi ühte konkreetsesse majja. Lugu toimub autori loodud Orsinia maailmas.
 
See lugu on hea tunde ja õhkkonna poolest. Siin on sellist Ladina-Ameerika maagilise realismi hõngu, et ma pidasingi seda lugedes seal toimuvaks. Alles hiljem vaatasin, et tegelikult on see Orsinia lugu.
 
5. SQ (1978) 7/10
 
Üks professor leiutab vastuvaidlematu testi mõõtmaks, kas inimene on hullumeelne või mitte. Selle kasutamine muutub kiiresti ülemaailmseks. Lugu jutustab professori sekretär.
 
Väga hea humoorikas õuduslugu. Neid kahte asja on üsna keeruline kombineerida, aga Le Guin teeb seda siin väga osavalt.
 
6. Small Change (1981) 5/10
 
Ühe noore naise tädi (kellega nad kahekesti koos elasid) on surnud. Ta hakkab otsima teed teise maailma, aga tema õetütar ei taha temast lahti lasta...
 
Ilusasti jutustatud lugu, kus on mitu huvitavat elementi antiik-kultuurilisest rännakust allmaailma, aga lõpuks siiski ei midagi erilist.
 
7. The First Report of the Shipwrecked Foreigner to the Kadanh of Derb (1978) 5/10
 
Õnnetusse sattunud kosmoseekspeditsiooni viimane liige peab jutustama ühele võõra planeedi valitsejale Maast. Ta räägib peamiselt Veneetsia linnast.
 
Siin on paar huvitavat mõtet (kuidas kirjeldada seda, mis on kirjeldamiseks liiga suur; oluline pole mitte öeldu, vaid see, mis jäetakse ütlemata), aga jällegi, ei midagi väga erilist.
 
8. The Diary of the Rose (1976) 8/10
 
Idealistlik noor arstiteadlane töötab masinaga, mis võimaldab mõtete lugemist. Ühel päeval tuuakse talle iseseisva töö jaoks üks (väidetavalt vaimsete häiretega) poliitvang...
 
Suurepärane lugu. Meeldetuletus sellest, et teadus ja võim ei seisa kunagi üksteisest lahus, isegi kui teadlased siiralt oma parimatest kavatsustest lähtuvad. Lisaks kasutab see vormiliselt hästi ja andekalt ära päevikuformaati (mis ei ole lihtne töö).
 
9. The White Donkey (1980) 6/10
 
Noor tütarlaps Indias kohtab loomi karjatades veidrat valget looma, kellel on üks sarv.
 
See on lihtsalt üks selline lühike ja klaar meeleolupilt, ilus ja kurb.   10. The Phoenix (1982) 6/10
 
Revolutsiooni käigus päästab üks naine raamatukoguhoidja, tirides ta välja raamatukoguhoonest, mille revolutsionäärid on põlema süüdanud.
 
Siin on jälle sellist head Ladina-Ameerika õhkkonda, mis on loo peamiseks tugevuseks. Jutustada Le Guin kahtlemata oskab.
 
11. Intracom (1974) 5/10
 
Peaaegu näidendivormis esitatud tekst kosmoselaeva meeskonnast, kes on kõik rohkemal või vähemal määral aru kaotanud. Lisaks on neil pardal tulnukas (või kas ikka on?).
 
Kohati täitsa lõbus tekst, tegelased ja nende erinevad hulluse vormid on andekalt eristatud. Lõpptulemus siiski väga tugev ei ole.
 
12. The Eye Altering (1976) 6/10
 
Juudi pagulased on koloniseerimas Uus-Siioni planeeti (täpselt ei tea miks, aga mainitakse näiteks, et Jeruusalemma enam ei eksisteeri, ehk siis võib aimata). Võõral planeedil ellu jäämiseks on vaja süüa Maalt pärit proteiinilisandeid ja paljud koha peal sündinud lapsed on haiged ja nõrgad...
 
Jälle üks lihtsalt hea tugev lugu. Jutu mõte on tegelikult üsna lihtne ja ette nähtav juba enne lõpplahendust, aga ilus variatsioon sellel teemal on lugu siiski.
 
13. Mazes (1975) 8/10
 
Jutustaja on vangis mingi hiiglasliku koletise käes, kes sunnib teda mõttetuid eksperimente kordama. Miks ta seda teeb?
 
Jälle üks suurepärane lugu mõistusest ja kommunikatsioonist, kus lühikesse vormi on väga palju sisu pandud. Teatud mõttes on see lugu nagu mõtteliseks paariliseks kogumiku esimesele loole ("The Author of the Acacia Seeds").
 
14. The Pathways of Desire (1979) 7/10
 
Väike antropoloogiline uurimisrühm on esimesed, kes uurivad Ndifi planeedi kultuuri. Esmapilgul on see nagu Lõunamere saarte idüll - aga mingil hetkel hakkab selguma väga kummalisi asjaolusid...
 
Väga hästi kirjutatud lugu üsna unikaalse ideega. Ma usun, et see on tugevasti seotud Zhuangzi kuulsa mõistulooga teadjamehest, kes nägi und, kuidas ta on liblikas.
 
5. Gwilan's Harp (1977) 7/10
 
Keskaegset tüüpi maailmas rändab ringi noor harfimängija. Kuid mis saab siis, kui ta ühe õnnetuse tagajärjel lõhub ära oma harfi ja murrab käeluu?
 
Väga hästi jutustatud lugu õnnetusest ja sellega hakkama saamisest. Iseenesest oleks see nagu väike lugu, aga Le Guinil õnnestub siia mahutada nii palju suurt sisu, et see on lausa imetlusväärne.
 
16. Malheur County (1979) 7/10
 
Noormees, kes on autoõnnetuses kaotanud oma naise, elab koos oma kaheaastase pojaga oma naise ema, üksiku vanadaami juures.
 
Ainus lugu kogumikus, millel pole ulmega isegi kõige õrnemat sidet. Muidu jälle hea lugu, mis räägib armastusest ja leinast ning erinevat tüüpi inimeste nõrkustest ja tugevustest.
 
17. The Water Is Wide (1976) 5/10
 
Unenäoline lugu õest ja vennast, kes on mõlemad oma abikaasad kaotanud ja kellest viimane nüüd haiglas ravimatu vähiga hääbumas on.
 
Selle loo tugevuseks on aeglane üleminek reaalsusest nägemuslikkusesse, kuid muude sarnaseid teemasid kasutavate lugude kõrval siin kogumikus jääb see kuidagi õõnsaks.
 
18. The Wife's Story (1982) 6/10
 
Naine jutustab sellest, mis juhtus tema abikaasa ja laste isaga.
 
Üks variatsioon libahundijutust. Iseenesest lihtne, aga hästi kirjutatud.
 
19. Sur (1982) 9/10
 
Kogumiku parim lugu. Alternatiivajalooline jutustus erinevate Ladina-Ameerika naiste sõpruskonna ekspeditsioonist Antarktikasse, enne Amundseni ja Scotti kuulsat võidukihutamist esimesena Lõunapoolusele jõudmiseks.
 
See on vist kõige sirgjoonelisemalt feministlik lugu (natuke ka eurotsentrismi-kriitiline), mida ma Le Guinilt lugenud olen. Sealjuures on tähelepanuväärne, et see ei muutu loengupidamiseks (nagu sirgjoonelistel lugudel oht on) vaid kõik on esitatud autorile omase sooja ja sõbraliku tooniga. See on selline tekst, mida ilmselt armastataks kirjandusõpikutesse teema illustreerimiseks panna.
 
Kokkuvõttes võib öelda, et see on sellise küpse ja eneseteadliku loomeperioodi kogumik. Esimeses jutukogus siin-seal leidunud kohmakus ja algajalikkus on siin kadunud - isegi need lood, mida ma ei hinnanud või ei mõistnud, on kirjutatud mingi kindla ja selge mõttega. Lisaks, Le Guini keelekasutus on nii ilus, et seda on alati puhas rõõm lugeda.
 
Teisest küljest jälle ei ole siin selliseid tippe, nagu esimese jutukogu Semley või Omelase lood. Mul on tunne, nagu oleks väga kõrge professionaalsuse saavutamine seadnud teisest küljest siin autorile mingid kindlad piirid. Aga lõpuks on need piirid siiski väga-väga kõrged ning ilma neid teisi lugusid teadmata ei suudakski seda asjaolu isegi aimata.
 
Hinnang: 8/10 (põhimõtteliselt madalamat hinnet ei pane)
 
†Tehniliselt kolmas, aga ma ei arvesta hetkel Orsinian Tales (1976) jutukogu, kuna selle lood on seotud kõik ühe teemaga ja kirjutatud praktiliselt ühekorraga.
Teksti loeti inglise keeles

Connie Willis
Doomsday Book (1992)


Suuresti saan nõustuda eelmiste arvustustega. Romaani kaks liini on üsna erineva iseloomuga lood, ja väärtuslikum nendest on kindlasti see mis leiab aset minevikus. Seda on eelnevad arvustajad juba piisavalt kiitnud, nii et ma ei näe põhjust nende juttu üle korrata.  
 
Tulevikus, peategelaste kaasajas toimuv on selline suhteliselt vodevillilik jant. Kuigi ka siin on tegelikult asi naljast kaugel, inimesed surevad. Praegu, ligi 30 aastat pärast ilmumist, on aga sellele autori tahtest sõltumatult tekkinud lisaväärtused mis vägisi sunnivad ka seda osa kõrgemalt hindama kui ehk vahetult pärast teose ilmumist olekisn teinud.  
 
Puhkeb epideemia.  
 
Ülikoolilinnak pannakse karantiini.  
 
Esimese asjana tekib mure et WC-paber saab otsa.  
 
Oxfordi tänavatel toimuvad meeleavaldused kus nõutakse Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust.  
 
... ja see kõik pandi kirja aastal 1992.  
 
Veidi jäid siiski häirima selle tuleviku mõned anakronismid - juba eelpool viidatud asjaolu et tulevikus puuduvad mobiiltelefonid ja suur osa jamast tekib selle tõttu et ei õnnestu teha kaugekõnesid.
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Inhibitor Phase (2021)


Revelation Space sari jätkub antud romaaniga, mida on mööndustega võimalik tõesti lugeda iseseisvana. Kuigi Reynolds küll proovib teose jooksul möödunud sündmusi või tausta lahti seletada, võivad nii mitmedki asjad pealiskaudseks või arusaamatuks jääda. Seega soovitan pigem RS maailmaga tutvunutele kui värsketele huvilistele.
 
Erinevalt varasematest sarja osadest on siin tegevus tihe ja kui jätta kõrvale episoodiline kõrvalliin, siis võib kogu romaani kokku võtta kui ühe eepilise questi. Kohtume mitmete väga lahedate tegelastega varasematest romaanidest (hüpersiga Scorp, Nevil Clavain, määndunud laevmõistus John Brannigan, Rashmika Els või Aura) ja leiame uusi, kellele kaasa elada. Teos on tihedamalt tegevust täis kui varasemad romaanid, aga mastaapsus ning tehnoloogia endiselt Reynoldsi kõrgel tasemel. Romaani jooksul saame rohkem aimu müstilistest tulnukatest (Nestbuilders), süveneme rohkem planeetide (nagu varasematest osadest tuttav Ararat) ookeane katva mõistusliku tsivilisatsiooni (PatternJugglers) maailma, taaskülastame kuulsat Yellowstone'i planeeti, mille ümber tiirleb inhibiitorite poolt hävitatud Rust Belt ja jõuame isegi Chasm City jäänuste manu.
 
Kuna teose lähtepunktiks on inhibiitorite tõttu inimkonna hävingu viimane vaatus, saab kokku väga ebatõenäoline kamp tegelasi, kes peavad inhibiitorite vastu mingitki rohtu leidma. Kas see õnnestub, jääb huvilistele lugeda. Reynoldsi ja RS maailma fännidele kohustuslik lugemine, teistele SF huvilistele mastaapse seiklusliku loona siiski mõnus kulgemine.
Teksti loeti inglise keeles

Karri Tiigisoon
Q-ketas (2021)


Ideerohke lugu, mida arvustades tekib tahes-tahtmata küsimus, et kui palju selle sisust ilma spoilerdamata välja tohib lobiseda. Sürrealistlikuvõitu klaustrofoobses tegevusmaailmas toimuva quest'ina alanud lugu osutub kokkuvõttes millekski muuks... ja enne lõppu keeratakse sellele veel täiendav vint peale. Põlvkonnalaevade lugusid peale Hargla "Gondvana laste" eesti ulmest nagu väga ei meenugi... Tiigisooni lugu on küll märksa keerulisem ja tekitab muuhulgas seoseid Liu Cixini looga "The Wandering Earth".
Küsitavusi loos küll leidus. Näiteks see, et miks pidi uuele planeedile pääsema üksainus isik - elujõulise koloonia loomise seisukohast üsna halb lahendus. Või et kuidas emotsioone mitteomav arvuti lõpuks nii härdameelseks muutus? Algaja autori debüütloo ideed ja ambitsioonid on vast tugevamadki kui teostus, ent kokku tuleb hindeks igatahes aus "4".  
Teksti loeti eesti keeles

Ursula K. Le Guin
The Wind`s Twelve Quarters (1975)


The Wind's Twelve Quarters on Ursula K. Le Guini esimene jutukogu, mis sisaldab (peaaegu) kõiki trükis avaldatud lühilugusid tema umbes esimese kümne aasta pikkuse loomeperioodi ajast.
 
1. Semley's Necklace (1964) 10/10
 
Keskaegset tüüpi maailmas, mille elukorralduse on maailmaruumis lendavate Täheisandate saabumine põhjalikult segi löönud, läheb vaesunud aadlisuguvõsast pärit naine otsima ühte aaret. Selleks on nende perele kuulunud kaelakee, mis maksis omal ajal terve kuningriigi hinna...
 
Suurepärane lugu. Täiuslik näide, kuidas tuttavate klassikaliste fantaasiateemade lugu (kadunud aare, maa-alused gnoomid, nende juures viibitud aja eest makstud hind) saab jutustada kõva SF standardite järgi. Le Guin on öelnud, et see on tema kõige romantilisem lugu ning minul on selliste asjade vastu väga suur nõrkus. Hämmastav on ka mõelda, et sellest väiksest loost kasvas välja kogu Haini lugude universum.
 
2. April in Paris (1962) 6/10
 
Ameerika professor on saadetud Pariisi teadustööd tegema, kuid ta tunneb, et see ei lähe kellelegi korda. Keskaegne õpetlane Pariisis tunneb oma töö osas sedasama. Korraga satub esimene läbi aja teise juurde...
 
Teatud mõttes on tore see, et kuigi tegemist on ajarännulooga, läheb autor siin teist teed, kui oodata võiks. Samuti on üksildustunne hea teema seda kõike koos hoidmaks (see kordub ka mitmes tulevases töös). Midagi väga erilist siin siiski ei ole, selline tugev keskmine töö.
 
3. The Masters (1963) 4/10
 
Varauusaegsele ajale sarnanevas maailmas on arvutamine keelatud. Insenerid õpivad tööks vajalikud tabelid lihtsalt pähe. Kuid üks neist avastab, et arvutamine on tegelikult lihtne - ning teistsuguses numbrisüsteemis oleks veelgi lihtsam...
 
See on selline "religioon kiusab teadust taga" tüüpi lugu, mida iga ulmekirjanik vist mingil hetkel kirjutab. Ei ole millegi poolest eriti köitev.
 
4. Darkness Box (1963) 8/10
 
Nõia väike poeg leiab mererannalt karbi, mille sees on pimedus. Samal ajal valmistub prints lahinguks oma vanema venna vastu, kes nende kuningast isa kukutada soovib...
 
Väga lahe fantaasialugu! Maailm on toredasti kujutatud ja kui lugedes tundub, et midagi on valesti, hakkab see loo arenedes tasahilju selgeks saama. Osad detailid jäävad ehk ainult natuke liiga ähmaseks, aga tervikpilt on ikkagi vaimustav.
 
5. The Word of Unbinding (1964) 5/10
 
Üks võlur on vangistatud kurja võluri poolt, kes vääramatult oma mõju üle saarestiku laiendab. Esimene püüab edutult põgeneda mitmel viisil, kuid siis teeb ta viimase valiku...
 
Selline klassikaline fantaasialugu (muutmise ja vastumuutmise duell on muinasjuttudes päris levinud). Asjaolu, et sellest (ja järgmisest) loost kasvas välja hilisem Meremaa maailm, on huvitavam kui lugu ise.
 
6. The Rule of Names (1964) 6/10
 
Saarestiku ühel väikesel kolkasaarel elab üsna vilets võlur (kohalik külarahvas on rahul, et neil üldse mingi võlur on). Ühel päeval aga saabub paadiga rändaja, kes räägib loo, kuidas üks kuulus lohe on tapetud ja tema aare röövitud...
 
Siin loos hakkab Meremaa maailm juba rohkem ilmet võtma (kõik see päris-nimede tähtsus, lohede olemus ja natuke ajaloost), aga natuke kohmakas on veel see kõik ikkagi. Puänt on samas täitsa tore.
 
7. Winter`s King (1969) 7/10
 
Talveplaneedi noor kuningas röövitakse ning tema naasmisel on selge, et tema mõistust on torgitud. Ta jätab maha oma väikese lapse ja põgeneb Oikumeeni saadiku abil Maale. Kuid seal viibides saab ta mõne aja pärast teada, et Talveplaneedil on asjad halvasti...
 
Täitsa hea lugu, mis on andnud idee Le Guini kõige kuulsama romaani "Pimeduse pahem käsi" maailma jaoks (loo tegevus toimub küll romaanist hoopis hilisemal ajal). Loos on üks väga põnev laste-ja-vanemate element, üsna ebahariliku nurga alt esitatud.
 
8. The Good Trip (1970) 5/10
 
Noormees võtab koos sõpradega narkootikume ning järgneva ulma käigus vestleks ta nagu oma abikaasaga, kes on muidu suletud kinnisesse raviasutusesse.
 
See lugu on jutustatud kenasti, on väike südamlik element ja lõpus on ka puänt, aga midagi eriti huvitavat siin lõpuks siiski pole.
 
9. Nine Lives (1969) 7/10
 
Vulkaaniliselt väga aktiivsel väikeplaneedil juhib kaheliikmeline meeskond maavarade kaevamist. Siis aga tuuakse neile abiks teaduse uusim saavutus - täiusliku kooslusena tegutsev kümneliikmeline kloonide meeskond.
 
Jällegi hea lugu. Suhteliselt lihtsasse klooni-ideesse on autor pannud tegelikult tõsise loo leinast ja sõprusest. Siit loost on pärit ka kuulus "pimeduses käe ulatamise" tsitaat.
 
10. Things (1970) 8/10
 
Lõpp on lähedal ja kõik asjad tuleb hävitada. Loomad tapetakse, põllud põletatakse maha, kaevud mürgitatakse. Kuid üks müürsepp kahtleb selle kõige mõttes ja otsib mingit muud võimalust...
 
See on sedasorti müstiline lugu, mis mulle on alati meeldinud. Kogu hävitamise põhjust või tausta ei avata siin üldse (tegelastele on see nii ilmselge, et keegi ei vaevu arutlemagi) - ja see ongi hea. Ehk ainult lõpplahendus oleks võinud natuke teistsugune olla.
 
11. A Trip to the Head (1970) 3/10
 
Kaks olendit arutavad ideede ja asjade, saamise ja olemise kontseptsioonide üle.
 
Siin on kogu lugu jäänud lihtsalt üsna seosetuks sõnavahuks. Le Guin on öelnud, et ta kirjutas selle loo kirjutamisblokist üle saamiseks - ning seda on näha.
 
12. Vaster Than Empires and More Slow (1971) 6/10   Uurimismeeskond saabub kosmoselaevaga ühe planeedi juurde, kus puudub igasugune loomne elu. Kogu biosfäär on ainult taimne, kuid sellest hoolimata hakkavad meeskonna liikmed tajuma kellegi kohalolekut ja juhtuma hakkab veidraid asju...
 
See on jälle üks selliseid lugusid, mida vist iga ulmekirjanik vähemalt korra kirjutab. Samas on selle üsna segase grupi sisemine dünaamika täitsa hästi kirjeldatud ja veel üks pilguheit Haini universumisse on alati tore.
 
13. The Stars Below (1974) 6/10
 
Maailmas, kus teadus on põlu alla sattunud, põletab inkvisitsioon maha ühe observatooriumi ja tapab kõik sealsed teadlased. Üks vana astronoom pääseb aga põgenema ja leiab peidupaiga tühjas kaevanduses...
 
Veel üks "religioon kiusab teadust taga" lugu, kuid seekord on see jutustatud eelmisest kaasahaaravamalt. Kokku tuleb selline tugev keskmine.
 
14. The Field of Vision (1973) 8/10
 
Kolmeliikmeline meeskond naaseb Marsilt, kus nad on uurinud mõistatuslikku struktuuri. Maal avastatakse, et üks neist on surnud ja tundub, nagu oleks ülejäänud kaks läinud hulluks...
 
Väga hea lugu! On lahe, kuidas Le Guin võtab siin ette millegi, mis võiks olla pulp-stiilis õudusloo mall, aga teeb sellest midagi täiesti iseomast. Ning lõpuks on see tõeliselt, eksistentsiaalselt õudne.
 
15. The Direction of the Road (1973) 7/10
 
Vana tammepuu jutustab sellest, kuidas ta on pidanud elu jooksul oma liikumist mitmel viisil kohendama (seda eriti pärast autode ilmumist).
 
See lugu peab saama kõrged punktid juba ainuüksi laheda idee eest. Tõepoolest, igasugune liikumine on suhteline mõiste, nagu füüsikud hästi teavad.
 
16. The Ones Who Walk Away from Omelas (1973) 10/10
 
Omelas on utoopia - täiuslik igas mõttes. Jah, tõepoolest igas mõttes (kui lugeja peaks midagi välja mõtlema, siis saab see utoopia kohe kohandatud selliselt, et see säilitab oma täiuse). Kuid sellel on üks hind.
 
Fantastiliselt hea lugu. Õigupoolest polegi see lugu ilukirjanduslikus mõistes, rohkem nagu filosoofiline traktaat - kuid seda enam peab esile tõstma seda, kui lähedal võivad üksteisele olla ulmekirjandus ja filosoofia. Lugu võitis Hugo auhinna täie õigusega.
 
17. The Day Before the Revolution (1974) 7/10
 
Vana revolutsionäär meenutab noorusaega. Sellest, mille eest ta võitles, on palju korda läinud - kuid nagu ikka, revolutsioon ei lõpe kunagi (ja tema on praeguseks juba noortest ammu maha jäänud).
 
See lugu töötab nagu eellugu Le Guini kuulsale romaanile "Ilmajäetud". See vaatab samamoodi anarho-sündikalismi ideed, kuid eelkõige on siin teemaks vanadus. Selle teema käsitlusena on see tõesti hea, isegi kui ma seda kõrgemalt ei hinda - aga saan aru, miks see Nebula ja Locuse auhinnad võitis.
 
Kokkuvõttes, kuigi teatud mõttes on see kogumik natuke ebaühtlase tasemega, võibki midagi sellist oodata ühelt kõiki varase loomeperioodi jutte koondavalt teoselt. Pigem võib imestada selle üle, kui kõrge on keskmine tase sellest hoolimata. Ning tipud on siin kogumikus ikka nii kõrgel tasemel, et enamus kirjanikke ei küüni selleni mitte kunagi.
 
Hinnang: 8/10 (põhimõtteliselt madalamat hinnet ei pane)
Teksti loeti inglise keeles

Rait Piir
Raha ei tunne maailmavaadet (2021)


Süngetes toonides küberpungiliku loo tegevus toimub Suur-Tallinna metropolis aastal 2066. Maailma vaevavad majanduraskused, automatiseerimisest tingitud tööpuudus ja antibiootikumidele resistsentsed nakkushaigused. Venemaa on vallutanud enamiku Eesti territooriumist, mis on nimeliselt tunnustamata Eesti Autonoomse Rahvavabariigi kontrolli all, Eesti Vabariik piirneb vaid Suur-Tallinna metropoliks muutunud Harjumaaga, mis püsib vaid NATO liitlasvägede ja ÜRO rahukaitsevägede toel. Loo keskmes on rühm töö kaotanud endisi Suur-Tallinna politseinikke, kes on otsustanud oma haigete lähedaste päästmiseks kasvõi jõudu kasutades uut tüüpi antibiootikume hankida...
"Raha ei tunne maailmavaadet" on autorile omaselt hoogne ja verine lugu, milles on pandud rõhku tegevusmaailma detailsele kirjeldamisele nii poliitika kui ka tehnoloogia (muuhulgas relvastusse puutuva) osas. Hindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans Laura Loolaid
Moskva hääl (2021)


Tehnoloogilise kallakuga alternatiivajalooline lugu mõnevõrra teistsugusest Nõukogude Liidust, mida valitseb raadiosidele toetuv tehismõistus. Loo tegevus toimub talvises Kagu-Eestis ja selle sündmustik on nähtud läbi kaheteistaastase poisi Ürmo silmade. Loo käigus avaneb tegevusmaailma taust ja lugeja saab teada, miks kirjeldatud maailm on arenenud täpselt selliseks, nagu see on...
"Moskva hääl" on kirja pandud naiivsevõitu seiklusliku lasteulme võtmes, samas on autorite ideebaas üsna lennukas ja võimas. Väga tõsiselt seda lugu vist võtma ei peakski, aga "4" on see vähemalt minu meelest kindlalt ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Ursula K. Le Guin
The Word for World Is Forest (1972)


The Word for World is Forest on kultuuriteemaline ulmelugu. Inimesed on parajasti koloniseerimas Uus-Tahiti nimelist planeeti ning kõik läheb sujuvalt - tööstuse jaoks langetatakse järjest metsa ja kaevandatakse maaki. Kohalik intelligentne liik (inimsarnased, kuid umbes meetripikkused ja üleni karvased metsaelanikud) on välja arendanud täiesti vägivallatu kultuuri ning inimeste sõjaväel pole seni isegi midagi teha olnud.
 
Seda kuni ühe hetkeni, kus sajad atšealased (niimoodi kutsuvad kohalikud ise oma planeeti) ründavad ühte inimeste eelposti, põletavad selle maha ja tapavad kõik, kelle kätte saavad. Selle kõigega on seotud kolm peategelast: atšealasi juhtinud Selver, endine inimeste vang; antropoloog Raj Ljubov, kes on tänu Selverile atšeade kultuuri kõige enam uurinud; ja lõpuks sõjaväekapten Davidson, keda seovad eelmise kahega tema sünged kuriteod.
 
Küsimus on ka eriti aktuaalne, kuna just äsja on Uus-Tahiti juurde jõudnud kosmoselaev kahe sõnumiga. Loodud on Maailmade Liiga (laeval on kaks saadikut Hainilt ja Tau Cetilt) ning välja on töötatud ülevalguskiirusel töötav sidevahend. Nüüd on koloniaaladministratsioonil võimalik Maaga otse suhelda ning nagu nad teada saavad, on vahepeal paljugi muutunud - kuid konflikt atšealastega ootab ikka lahendust...
 
Ma mäletan, et lugesin seda lugu korduvalt pärast maakeelse tõlke ilmumist (2002. aastal). Tookord avaldas see väga muljet, kuid vahepeal pole ma seda jälle pika aja jooksul ette võtnud. Kuigi lugu ise on jätkuvalt hästi meeles, oli mälestustesse vahepeal settinud mõte selle suhtelisest lihtsakoelisusest. Natuke samast teemast räägib ka autori enda eelsõna sellele loole (maakeelses tõlkes on sellest hästi lühike järelsõna).
 
Selle pärast ongi ilmselt hea aeg-ajalt asju üle lugeda, sest tegelikult on tegemist palju sügavama ja tõsisema teosega. Nagu tema puhul tavapärane, kasutab Le Guin siin palju erinevaid teemasid - kolonialismi, militarismi ja ökoloogilise tasakaalu teemad on küll kõige ilmselgemad, kuid kultuurilised, nagu keele ja kommunikatsiooni või unenäo ja reaalsuse teemad pole tervikpildi jaoks mitte vähem olulised.
 
Kõige kesksemaks teemaks aga on siin vägivald. Mitte ainult seetõttu, et vägivald (sh seksuaalne vägivald) moodustab olulise osa tegevusest, vaid ka sellepärast, et mingis mõttes uurib kogu lugu tsivilisatsiooni ja vägivalla omavahelist seost. Erinevad kultuurid annavad vägivallale erinevaid positsioone ning suunavad või piiravad seda erinevalt. Atšead on selle näiteks asendanud võistlusrituaalidega ja reaalse vägivalla aja jooksul täiesti kaotanud.
 
Inimeste vägivald, mis on nii reglementeeritud (sõjaväeline) kui ka individuaalne (ametlikult keelatud, kuid mida varjatakse või millele vaadatakse läbi sõrmede) on atšeadele nii arusaamatu, et neil puudub isegi ettekujutus, mida selle osas teha. Seda kuni hetkeni, kui Selver selle idee neile mõistetavaks teeb (andekas on see, kuidas mõisteid "tõlk" ja "jumal" atšeadel sama sõnaga tähistatakse).
 
Mingis mõttes on see teos ehk tõesti Le Guini kohta ebatüüpiline. Kui muidu kirjutab ta nagu kõigutamatu rahulikkuse positsioonilt, siis siia teosesse on oluliselt rohkem tunnet pandud. Samuti pole siin muidu kirjanikule omaseid pikemaid vaikuseperioode, kus teemadel on aega settida. Vastupidi, lühiromaani kohta on tegevus siin esitatud üsna maksimaalse tihedusega ning ei peatu oma liikumises hetkekski.
 
See kõik ei tee seda muidugi halvaks. Pigem on hämmastav, kui tõhusalt ja hästi autor kõik selle nii lühikese mahu juures teostada suudab. Kui üldse midagi kritiseerida, siis mõnes kohas on Vietnami sõja vari natuke liiga otsene (kopteritega sõdurid, kes pidevalt kanepit teevad, tõmbasid vähemalt minu mitu korda sealt maailmast välja). Kuid see on väike teema ning ei takista seda kokkuvõttes tippteoseks lugemast.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Häli Kivisild
Juhtumised Pahura Jumala baaris (2021)


Lugu liigitub žanriliselt vist science fantasy'ks ja selle tegevus toimub jumalate akadeemias, kus õpitakse galaktikate, päikesesüsteemide ning planeetide loomist. Olulist rolli mängib loos selle pealkirjas mainitud baar, kus nii jumaltudengitele kui ka nende õppejõududele lõõgastumas käia meeldib...
Äärmiselt fantaasiarikas ja oma lühiduse kohta ka mastaapne lugu. Maksimumhindest jääb minu jaoks siiski midagi puudu, ent "4" on sellele kindlalt garanteeritud.
Teksti loeti eesti keeles

Eva Koff
Kirgas uni (2021)

Isaac Asimov
Nemesis (1989)


Erinevalt mitmetest eelarvustajatest ei suutnud ma sellest romaanist eriti vaimustuda. Jah, autori hilisesse loomeperioodi kuuluvatest Asumi- ja robotiromaanide järgedest on "Nemesis" ehk tõesti parem... aga ainult neist. Autorile omane kammerlik stiil (enamiku romaanist moodustavad pikad ja tuimavõitu dialoogid, kirjeldusi on väga vähe või peaaegu pole), mis ta varasemate romaanide puhul päris hästi töötas ja tõepoolest karge mulje jättis, mõjub "Nemesises" kuidagi väsitavalt - ehk osalt ka tänu romaani suhtelisele mahukusele ning aeglaselt kulgevale tegevusele. Romaan jättis üsnagi veniva mulje ja ka inimsuhete osa tundus pigem igavalt kirjapanduna. "Kolmest" madalamat hinnet siiski anda ei tahaks, ent ka kõrgemat mitte.
Romaani eestikeelses tõlkes riivas mõnevõrra silma sõna "supervalguskiirus" pidev kasutamine - eesti keeles nimetatakse seda minu teada siiski "ülevalguskiiruseks".
Teksti loeti eesti keeles