x
Päringule {"kuu"=>"10", "aasta"=>"2020", "captures"=>[]} saadi 36 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Heinrich Weinberg
Igal pool on parem kui kusagil mujal (2020)


Lühiromaani peategelaseks on Weinbergi varasemast loomingust tuntud Mike Suoar, kes sedapuhku Veenuse-koloonias oma süstikuga inimesi orbitaali ja planeedi vahet veab. Süstiku saboteerimisele järgnenud katastroofi tõttu tuleb Suoaril ja ta kaaslastel Veenuse inimvaenulikes tingimustes ellu jääda, ent planeedil on neile veelgi üllatusi varuks...
Selline üsna tavaline Weinbergi lugu. On kosmost, seiklust ja madinat. Lugeda kõlbab. 
Teksti loeti eesti keeles

Walter M. Miller, Jr.
A Canticle for Leibowitz (1959)


A Canticle for Leibowitz on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 1950ndatel puhkenud tuumasõda on hävitanud maailma - kuid veel hullem on olnud sellele järgnev Lihtsustamise pogromm, kus katastroofis teadust süüdistavad raevunud ellujäänud on tuhaks põletanud kõik raamatud ja mõrvanud iga kätte saadud intelligendi.
 
Loo esimene osa "Fiat Homo" toimub 600 aastat peale katastroofi, kuskil Arizona kõrbes seisvas Püha Leibowitzi kloostris. Katoliku kirik on ainus organisatsioon maailmas, mis hoiab veel alles fragmente kunagistest teadmistest. Kui aga noor noviits Francis kõrbes paastudes muistse pommivarjendi avastab, kardab kloostriülem Arkos, et see toob kaasa pahandusi...
 
Loo teine osa "Fiat Lux" toimub eelmisest veel 600 aastat hiljem. Samal ajal, kui ümbruskonnas hakkavad võimust võtma esimesed ilmalikud riigid, võõrustab sama kloostri abt Paulo geniaalset teadlast Thon Taddeot, kes soovib uurida kloostris säilitatavaid käsikirju, et leida sealt kadunud teadmisi...
 
Loo viimane osa "Fiat Voluntas Tua" toimub veel 600 aastat hiljem. Kosmosetsivilisatsioon on tagasi ja ikka samas kohas seisev klooster on muutunud tähtsusetuks reliktiks. Kuid Ameerika konföderatsiooni ja Aasia koalitsiooni vahelised pinged on juba viinud kokkupõrgeteni ja kloostriülem Zerchi saab teate katoliku kiriku viimase võimaluse plaani kohta...
 
Lugesin seda raamatut teist korda ja esmakordselt originaalkeeles - ning pean ütlema, et vahepealse umbes kümne aasta jooksul on see ainult paremaks läinud. On hämmastav, et kuigi see lugu tõukub eelkõige oma perioodile omastest Külma sõja ja tuumaohu muredest, on see võrreldes mõnede teiste samateemaliste teostega jäänud ajahambast täiesti puutumata.
 
Seda seetõttu, et tuumasõda pole siin muud kui instrument. Eelkõige on see lugu säilitamise, püsivuse ja stabiilsuse väärtustest. On põnev, kuidas autor on seda esitanud kolme ajastu taustal - pimeduse aeg, kus klooster on tsivilisatsiooni tipp; renessanss, kus ilmalik maailm mööda läheb; ja lõpuks uusaeg, kus seda pole enam kellelegi vaja (kuni jälle juhtub...).
 
On lausa hämmastav, kui sügavalt kristlik-konservatiivne see teos oma olemuselt on ning kui veenvalt see samas oma loo ja mõtte esitab. Sellele aitab kaasa tegelaste sisekaemuse esitamine - kõik nad käivad läbi oma sümboolse Ketsemani aia hirmu- ja kahtlushetked enne meelekindluse leidmist. Samuti pehmendab meeleolu autori huumorimeel, kord soojamalt, kord süngemalt.
 
Kui midagi kritiseerida, siis ei ole loo kolmas osa ehk päris samasugusel tasemel kui esimesed kaks. Üldiselt aga on tegemist täiesti monumentaalse teosega. Isegi veendunud ateist võib selle lõpuks tunda tahtmist mungarüüd selga tõmmata ja saada selleks peaaegu nähtamatuks sinepiivaks, mis hoiab üleval midagi tõeliselt suurt.  
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Lewis Padgett
When the Bough Breaks (1944)

George R. R. Martin
A Dance with Dragons (2011)


Raamat on vastuoluline. Saaks teha ülipika nimekirja sellest, mis raamatus on igavat, halba, valet. Tolmune Meereeni sisepoliitika ei ole just hullult põnev. Tyrion, väga äge tegelane, räägib ühtäkki üle rea sellest kohutavast sündmusest, mis toimus üle-eelmise raamatu lõpus. Kolmveerand Dany osast kipub veeeeniiiimaaaaa.

Samal ajal on Theon, keda veetaks ikka hullu supi seest läbi ning kelle peatükid on reeglina puhas nauding. Aryat kohame vähe aga see-eest on see hullult põnev. Asha osa on samuti plusspoolel. Brienne vilksus kusagilt läbi. Joni osas on ka hea ladus lugemine. Ning... LOHED!!!

Talv pole enam tulemas. Talv on kohal.

Teksti loeti eesti keeles

Martha Wells
Home: Habitat, Range, Niche, Territory (2020)


Väike vahepala Murderboti sarjale. Sedapuhku pole fookuses tema, vaid Ayda Mensah, kes peab kodupaigas aru andma, miks ta ikkagi võttis kaasa nii ohtliku asja nagu seda on Murderbot.
See on nüüd päris hea võrdluskoht: kui Murderboti mõttekäigud on konkreetsed ja sirgjoonelised - isegi kui neis esineb lühikesi kõrvalepõikeid -, siis sellega võrreldes on ka aruka inimese mõtted ikka väga hajevil. Mida oligi tarvis tõestada...
Teksti loeti inglise keeles

Martha Wells
Exit Strategy (2018)

Martha Wells
Rogue Protocol (2018)


Kui väga tahaks selle sarja juures millegi kallal nuriseda, siis: Murderboti võimete piiridest pole lugejal täit selgust. Nagu ka tema orgaanilise ja anorgaanilise poole vahekorrast ja koostööst. Muidugi, ega teda otseselt inimestega võrrelda ei saagi, ainult teiste robotite/tehisajudega. Seda on ka tehtud, aga tema lahtihäkitud kontrollmoodul lisab määramatust ja ega see, kui kaua üks või teine robotiklass ühe või teise probleemi lahendamiseks aega kulutab, pole väga selge kriteerium. Ainult et paremat ka ei ole.
Kui peategelane oleks inimene, vigiseks ehk nii mõnigi küberpungi vaenaja, et muudkui murtakse jääd, murtakse jääd ja murtakse jääd. Murdrerboti jaoks on virtuaalreaalsus aga suur osa tema loomulikust keskkonnast ja selles tegutsemine käibki tema argipäeva juurde.
Ulmesiseselt võiks Murderboti lood liigitada ka rubriiki 'kohtumine tundmatuga'. Aga kuna temas on ka tuttavaid elemente, on tema askelddusi mõnus jälgida.
Hindest. Kas Murderbot on stiililiselt või filosoofiliselt vms murrangulise tähtsusega? No ei ole. Kas ma kavatsen seda kunagi üle lugeda? Ei, erinevalt näiteks Sandman Slimist. Kas tegemist oli mõnusa ajaviitega? Seda kindlasti. Olgu seekord siis neli.
Teksti loeti inglise keeles

Lester del Rey
Kindness (1944)

Pamela Sargent
Dream of Venus (2000)


Kauges tulevikus domineerib Maal islam, inimkond on hädas kliimasoojenemisega ja on käivitatud ulatuslik projekt Veenuse terraformimiseks. Loo peategelaseks on noor bioloogiaspetsialist Hassan Petrovitš Maksutov, kelle mõjuvõimas isa talle paremat rakendust leidmata Veenusele tööle suunab. Veenusel kohtub Hassan Miriami-nimelise neiuga ja ühiselt hakkavad armunud välja töötama haridusotstarbelist virtuaalreaalsuses toimuvat "mõttetuuri" "Unistus Veenusest"...
Rahulikus tempos kulgev lugu, mis kõlbas täitsa lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Iain M. Banks
Surface Detail (2010)


Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Philip K. Dick
Martian Time-Slip (1964)


Martian Time-Slip on unenäoline ulmelugu. Tegevus toimub meie omast natuke erinevas maailmas - Marsi kuulsates kanalites voolabki päris vesi (kuigi seda palju ei ole) ning planeeti katvas kõrbes hulguvad ringi Austraalia aborigeene meenutavad marslased, iidse tsivilisatsiooni mandunud riismed.
 
Samal ajal on Marsi koloniseerimine inimeste poolt täies hoos. Jämedat otsa hoiab enda käes ÜRO, kuid nii Ühendriigid, Nõukogude Liit, Lääne-Saksamaa, Ungari kui ka Iisrael on igaüks oma rahvast kohale saatnud. Poliitilised erimeelsused on siiski tagaplaanil, sest Marsi karmis kõrbes on tähtsad hoopis teised asjad.
 
Näiteks on Veevärgi töömeeste ametiühing üks võimsamaid organisatsioone Marsil ja ametiühingu boss Arnie Kott nagu kohalik väike mõisahärra. Kuid ühel päeval Iisraeli koloonias asuvas erivajadustega laste koolis oma poega külastades huvitub Kott kohaliku psühhiaatri Milton Glaubi ideest, et autistlikud lapsed tajuvad lihtsalt aegruumi teisiti.
 
Lootes seda fakti enda huvides ära kasutada, võtab Kott katsealuseks autistliku poisi Manfred Steineri ja hangib lepinguga tööle skisofreeniliste hoogude all kannatava mehhaaniku Jack Bohleni. Viimane peab ehitama masina, mis võimaldaks Steineril oma visioone edasi anda. Bohleni motiveerimiseks kasutab Kott ka oma noore armukese Doreen Andertoni abi...
 
Minu arvates on tegu jälle ühe tähelepanuväärse Dicki romaaniga. Kuigi teemad taju ja tegelikkuse küsimuste kohta on tema teostes ikka ja jälle korduvad, teeb selle loo siin erilisemaks keskendumine vaimsele spektrile neuroloogilistest eripäradest kuni psüühikahäireteni - ja peab ütlema, et tema lähenemine on hämmastavalt kaasaegne.
 
Hullumeelsuse kasutamine kirjanduses on muidugi vana teema, näiteks Edgar Allan Poe paljud kuulsamad lood lähtuvad monomaania-tüüpi kinnisideest. Kuid teaduslik idee neuroloogilisest mitmekesisusest kui maailma nägemise erinevatest viisidest on isegi praegu suhteliselt uus ning oli üllatav siit nii sarnast ideed leida.
 
Mõningad klišeed jooksevad siit loost küll läbi - Jack Bohleni naine Silvia etendab 1950ndate äärelinna igavlevat koduperenaist ja Doreen Anderton on punapeast femme fatale. Samas on näiteks Arnie Kott suurepärane lurjus, labane aga samas kaval aparatšik. Ka hulk kõrvaltegelasi on märkimisväärselt hästi kujutatud.
 
Võib ju öelda, et sarnased mosaiigikillud on Dick paremini kokku pannud oma hilisemas tippteoses "Ubik". Siiski jääb käesoleval raamatul samast tasemest üsna vähe puudu. Samuti on armas mõelda, et tegemist on väikese kummardusega Ray Bradbury jutukogule "Marsi kroonikad" - kuigi Dick on kohati ikka palju süngem kui Bradbury.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Algernon Blackwood
The Willows (1907)

Lloyd Biggle, Jr.
Wings of Song (1963)

Miikael Jekimov
Õhupuudus (2020)


Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise  läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...
Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne. 
Teksti loeti eesti keeles

Sylvain Neuvel
Sleeping Giants (2016)


Tegu on Sylvain Neuveli debüüdiga, peale selle triloogia pole ta rohkem midagi veel jõudnud kirjutada. Muide, aastal 2017 andis “Black Mirrori” looja Charlie Brooker teada, et plaanib välja anda selle telesarja hingekaaslase raamatuna, jutukogu milles on üheks lugu, igaüks erinevalt autorilt. Miks ma seda kirjutan? Sest üks autoritest pidi olema Sylvain Neuvel. Raamatust pole kahjuks rohkem midagi kuulda olnud. Kes ei tea, mis on “Black Mirror” - ma kadestan teid, midagi väga head on teid ees ootamas. Eeldusel, et pakuvad huvi inimese ja tehnoloogia omavahelised suhted ning omamoodi vaatenurgad ja lõpp-lahendused.
 
Aga tagasi hiiglaste raamatu juurde.
 
Ülesehitus on selline ummamuudu, hunnik intervjuusid, mõned päevikulõigud ja väljavõtted erinevatest protokollidest. Kui oleks seda teadnud siis poleks ilmselt ette võtnud, eelarvamused-eelarvamused. Aga teate, see ei seganud, vägagi okei vorm oli kokkuvõttes. Eks mõnevõrra “libana” tundus - aga see ei häirinud absoluutselt.
 
Raamat keerleb alguses ümber Rose Franklini elu, kes raamatu alguses kukub lapsena auku, milles on üks ilgelt suur metallist käsi ning seintel metallplaadid omapäraste graveeringutega. Läheb mööda seitseteist aastat ning tüdrukust on sirgunud teadushimuline noor naine, füüsik, kes kogu selle augu sisu uuribki. Intervjuusid viib läbi nimetu uurija-ülekuulaja, kes üritabki aru saada, mida on Franklini uurimisgrupp teada saanud kuna see metalne-värk tekitab alguses rohkem teooriaid kui reaalseid, käegakatsutavaid tulemusi. Järjest astub lavalaudadele uusi tegelasi, inimese-mõõtu ning suuremaid, samuti leitakse Maa pealt veel juppe, millest puslet kokku panna. Juurde tuleb poliitilist alatooni, tegelased on järjest pisemad etturid järjest suuremas mängus...
 
Raamatut tutvustatakse kui: “„Magavad hiiglased” on leidlik debüüt, mis järgib „Z maailmasõja” ja „Marslase” traditsioone[...]” - natuke uurisin ning “World War Z” raamat on tõesti ülesehituselt nähtavasti sarnane, kasutades narratsiooni. Film muide on hoopis teistsugune aga see selleks. “Marslane”... no maitea, põmst on see enda sisemonoloogiga midagi sarnast, ka tunned mõlemat lugedes end pisi-pisikesena.  Ütleme nii, et “Marslane” on tehniliselt hästi põnev raamat ning üldse hoopis teistsugune. Aga eks sarnaseid jooni sutsu on. Meeleolult on nad ka pigem erinevad, “Marslasel” on läbivalt positiivne joon, “Magavad hiiglased” on pigem lohutu. Samas on see alles sarja algus, eks peabki tegevust ja tegelasi paksu ja vedela seest läbi vedama. :)
 
“Magavad hiiglased” on selline “okei” klassis tükk, “pole paha” ning “#ühekorravõiblugeda”. Ei kahetse ostmist ega lugemist aga ei ole väga kindel, kas järgesid viitsin lugeda. Eks kui peaks odavalt-tasuta näppu jääma - siis ilmselt küll. Aga kui ei jää siis ilmselt unustan raamatu mingi aja peale.
Kujundus on hästi ilus, ümbrispaberi alt tulevad lahedad pildid välja.
Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson
Eve Times Four (1960)

Clifford D. Simak
Prelest (1967)


Kuradi hea valik Simakit, ja kuradi hästi tõlgitud. Soovitan lugeda isegi siis, kui algkeeles juba loetud.
Teksti loeti vene keeles

Clifford D. Simak
How-2 (1954)

Clifford D. Simak
Dusty Zebra (1954)


Ärimehe hingega minategelasele avaneb seninägematu võimalus... ainult ta ei jaga saadud kaubast tuhkagi...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Geoffrey A. Landis
The Sultan of the Clouds (2010)


Loo minategelaseks on tehnik ja kosmosepiloot David Tinkerman, kelle hinge vaevab segasevõitu kiindumus-sõprussuhe Leah Hamakawa-nimelise kosmoseökoloogiga. Ühel päeval saab naine küllakutse "Pilvede Sultanilt" - Veenuse mürgisesse ja pilvisesse atmosfääri loodud hermeetiliselt suletud hõljuvatest linnadest koosneva koloonia valitsejalt Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumilt, kes väidetavalt soovib Hamakawaga teaduslikel teemadel vestelda. Tinkerman ühineb südamedaamiga tolle reisil Veenusele ja koos saabutaksegi Hypatia-nimelisse hõljuvasse linna Veenuse atmosfääris...
Landise lühiromaanis kirjeldatakse põhjalikult ülivaenulikku elukeskkonda loodud koloniaalmaailma, sealset ühiskonda ja kombeid, ökoloogilisi probleeme ning võimuvõitlust. "Pilvede Sultani" intriig meenutas natuke hiljuti eesti keeles ilmunud George R. R. Martini romaani "Valguse hääbumine" - kummaliste abielu- ja seksuaalkommetega võõrmaailmas toimuv armukolmnurk armuvalus meespeategelase, tolle südamedaami ning kohaliku üliku vahel, kes naist oma veidratesse suhtepraktikatesse mässida püüab. Lühiromaan jätab üsna kompaktse ja läbimõeldud mulje, vast ainult lõpplahendus saabub liiga kiiresti, ootamatult ning otsi lahtisteks jättes. Veidi kummaline tundub ka see, et Veenuse ühiskonnakorraldusest ja kommetest ülejäänud Päikesesüsteemis nii vähe teatakse. Hinde osas otsustasin siiski maksimumi kasuks. 
Teksti loeti eesti keeles

Richard Kadrey
Kill the Dead (2011)

Heinrich Weinberg
Meeleheite valem (2020)

George R. R. Martin
Dying of the Light (1977)


Dying of the Light on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus läheb käima siis, kui peategelane Dirk t'Larien saab sõnumi oma eks-armastatult Gwen Delvanolt, kes kutsub teda teadmata põhjusel enda juurde. Gweni asukohaks on parajasti hulkurplaneet Worlorn, mis ei kuulu ühtegi süsteemi vaid kihutab üksinda Galaktika ääre poole, et peagi igavesse pimedusse kaduda.
 
Kui Dirk aga kohale jõuab, tundub talle, et midagi on valesti. Gwen on juba ammu abielus (või tegelikult erilisemat moodi suhtes) Kavalari planeedilt pärit üliku Jaan Vikary ja tema mees-abikaasa Garse Janacekiga. Lisaks on surev hulkurplaneet seadusteta ala, kus Kavalari karmist-barbaarsest kultuurist pärit erinevad osapooled omi asju ajavad. Dirki saabumine paneb selle segu veel kohe eriliselt käärima...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et maailmaehitus on siin esmaklassiline. Hulkurplaneet on olnud tühjaks lõuendiks, mida hulk planeedikultuure on selles loos kasutanud omamoodi maailmanäituse pidamiseks, täites selle kirevate pidupäeva-linnadega ja loomaaia-taolise fauna- ja flooraseguga. Selle tausta kaudu saadud pilguheited äratavad kindlasti huvi autori teiste, samas universumis ("Tuhat maailma") toimuvate lugude vastu.
 
Umbes sama hästi on tehtud viited ajaloole, mida teksti sees puistatakse - kuigi põhifookus, Kavalari ajaloo ja kultuuri osa jääb natuke venima. Iseenesest on viimane siiski kena variatsioon teemale "ajalugu tõlgendatakse vaatleja arvamustest-eelarvamustest lähtuvalt". Samuti on positiivne, et kultuuri sees mängitakse läbi veel liberaalse, traditsioonilise ja reaktsioonilise maailmavaate omavahelised kokkupõrked.
 
Lõpuks aga said vähemalt mulle komistuskiviks tegelased Dirk ja Gwen, kes peaksid olema kultuuri ja ellusuhtumise poolest lugejale kõige lihtsamini mõistetavad. Enamuse ajast jätsid nad kahjuks lihtsalt närviliste tobukeste mulje, eriti kõigis stseenides, kus nad kahekesi jäid. Selles osas oli hea meel pigem Jaani ja Garse üle, kes elavdasid lugu oma iga kohalolekuga.
 
Mingis mõttes saan ma aru, et autor on kasutanud kuningas Arthuri müüdi töötlust. Dirk ja Gwen kutsuvad üksteist isegi tekstis mõnikord Lancelotiks ja Guinevereks - Jaan on siis ilmselt kuningas Arthur ja Garse on vahest nagu rüütel Gawain? Dirk on aga erakordselt vilets versioon Lancelotist. Tõenäoliselt oli selline "realistlik" tõlgendus autori teadlik valik, aga võrdlused selliste klassikaliste variatsioonidega nagu T.H. White'i "Kunagine ja tulevane kuningas" või Marion Zimmer Bradley "Avaloni udud" kippusid siiski segama.
 
Lisaks on teose juures näha ka märke probleemist, mis autorit hiljem tema kuulsaima teose juures kummitama hakkab - ta võib küll kujundlikult öelduna hulga palle huvitaval viisil õhku pilduda, aga nende efektse kinni püüdmisega tekib tal lõpus probleeme. Nii mõnigi teema jookseb siin vaikselt liiva või lõigatakse lihtsalt vägivaldselt läbi. Maailmaehituse toredus ja andekus tõstavad selle teose kindlasti positiivseks ja annavad sellele korraliku lugemisväärtuse. Muu osa läheb aga vähemalt minu jaoks üsna vagusalt sinna lahkesse öösse.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
Dogs of War (2017)


Romaan koosneb, nagu eelmistes arvustustes juba mainitud, kahest küllaltki erinevast poolest. Ja tõesti, selgelt paremini on välja kukkunud esimene pool, mille sisuks on omaette jäänud bioformide tiimi seiklus Mehhikos. Lugu kulgeb parasjagu tempokalt, erinevate bioformidega tuttavaks saamine on köitev ning parasjagu vähesel määral antakse ka taustainfot intrigeerivast poliitilisest olukorrast milles kogu see möll käib.
 
Siis aga saab seiklus läbi ja üritatakse rohkem vaadelda seda kuidas inimühiskond tervikuna üritab bioformide olemasoluga toime tulla. Süvenetakse erinevatesse juriidilistesse ja eetilistesse probleemidesse mis seejuures esile kerkivad. Seda kõike antakse jätkuvalt edasi eelkõige peategelase Rexi vaatepunktist. See osa romaanist ei avaldanud mulle eriti sügavat muljet.
 
Kokkuvõttes teenib siiski korraliku nelja ära.
Teksti loeti inglise keeles

Bentley Little
The Haunted (2012)


Küllaltki tüüpiline lugu majast, kus kummitab mingisugune kuri hauatagune jõud või olevus.
 
Keskklassi pere - isa, ema ja teismelised poiss ning tüdruk - otsustab kolida linna teise serva, sest vanas rajoonis tundus miljöö liiga ebameeldiv. Aga satutakse vihma käest räästa alla. Soetatud majas hakkab õige pea juhtuma: kelder mõjub elanikele teadmata põhjusel hirmutavana, hakkavad liikuma asjad, iseenesest mängima plaadimängija, saabuma ähvardavad sõnumid ei-tea-kust arvutisse ja telefoni, aeg-ajalt võtab kaminast ilmuv suits inimese või muu ebamäärase kuju, majas viibivatel tekib mõnikord vastupandamatu tung räigelt seksida jne jne. Vaenuliku jõu avaldumisvorme on nii palju, et enne läheb issanda päike looja kui... Ka uued naabrid hoiavad sellest majast ja uutest elanikest arusaamatutel põhjustel eemale, aga neid näib stimuleerivat hirm. Et kõik see virr-varr ei toimu korraga ja ei avaldu elanikele üheaegselt, kulub palju aega, enne kui jõutakse järeldusele, et tuleb lahkuda. Püütakse ka kindlaks teha, milles see asi siis on, aga ega eriti kuhugi ei jõuta. Majas on toimunud enesetappe, kogu nende tänavat näib rõhuvat mingi ammune needus, mis ulatub sajandite taha. Väga õnnelik lõpp sel lool ei ole.
 
Kui poliitikas tuntakse paremäärmuslust ja vasakäärmuslust, siis mind on mõnikord kummitanud mõte, et kas on olemas ka äärmustsentrismi - midagi, mis on nii keskvool, et mõjub lausa reljeefselt ja radikaalselt. Bentley Little'i romaan on midagi sellist - keskvoolu keskpunktist, ei liha ega kala, justkui söödav, aga kõik maitsed on ammu tuntud. Romaani venekeelse tõlke pealkiri on "Cущность".
Teksti loeti vene keeles

Richard Kadrey
Sandman Slim (2009)


Viit väärib see teos juba kasvõi selle tõttu, et suutis lüüa suure suitseva augu minu vahepeal küllalt sügavuti juurdunud eelarvamusse fantasy suhtes. Aga õnneks puuduvad siit nii päkapikud-haldjad-lohed (mitte et need iseenesest oleksid vastunäidustatud) kui misiganes-keskaegne seting. Täitsa igapäevane 21.sajandi LA ja autod ja püssid ja Department of Homeland Security ja nutitelefonid ja arvutid ja zombid ja inglid ja deemonid ja taevas ja põrgu ja Lucifer ja veel terve maailmatäis igasugust tavalist ja võlu-värki.
 
Lugu on lihtne tõepoolest: peategelane, kes soovib järjekindlalt, et teda Starkiks kutsutaks, sattub teiste maagide reeturlikkuse tulemusena põrgusse ja peab seal kuidagi toime tulema. Vähe sellest, teose antagonist Mason mõrvab Starki armastatud naise Alice'i. 11 aastat möödub: Starkist saab tasapisi põrgus palgamõrtsukas, kes lisaks areenil gladiaatorina võitlemisele rakendab oma oskusi Luciferi konkurentide kõrvaldamiseks. Ja siis tuleb ta tagasi Maa peale ja hakkab oma kättemaksu ellu viima.
 
Maailm on nüansirohke, avaneb tasa ja targu sündmuste arenedes. On lahedaid kõrvaltegelasi (nt 200-aastane prantslasest alkeemik, kes muutus kogemata, mingi pekki läinud eksperimendi tulemusena surematuks), on vaimukat dialoogi, tervmeelseid tähelepanekuid elust-olust jne. Kirja on see kõik pandud parasjagu sihukese mõnusa küünilisusega. Lugedes leian end seda paratamatult võrdlemas Deadpool'iga. Ja kuidagi õnnestub Kadreyl ka siiski öelda tõsiseid asju elust ja inimestest ja surmast ja armastusest. 
Teksti loeti inglise keeles

James B. Hemesath
Harry the Hare (1972)

Martha Wells
Artificial Condition (2018)


Vastupidiselt eelarvustajatele mul eriti kahju pole, et autor ARTile rohkem tähelepanu ei pööranud. Murderbotil, eks ole, ei saanud ju sõpru olla. Nii on ART rohkem peegli eest, mis näitab ära, millised võimed Murderbotil on ja milliseid ei ole.
Hea küll, millalgi sarja käigus tuli ju Murderboti oskused ja piirid esile tuua, aga natuke nagu pikaks venisid need reflektsioonid. Lõpu poole näidati roboti psühholoogiat ja motivatsiooni tempokamalt ja tegevuse kaudu, nii oli asi huvitavam. Just et kuidas Murderbot enam ei pea, kuid on harjunud "oma" inimesi kaitsma. Ja inimesed on nii lootusetud lollikesed, et kõigi nende enesehävituslike plaanide eest ei suuda isegi turvarobot neid kaitsta...
Teksti loeti inglise keeles

Kurt Vonnegut
The Big Space Fuck (1972)

Leigh Brackett
The Beast-Jewel of Mars (1948)

Cordwainer Smith
The Best of Cordwainer Smith (1975)


The Best of Cordwainer Smith on ulmejuttude kogumik (SF Masterworks sarjas välja antud pealkirjaga "The Rediscovery of Man"). Väga hästi valitud jutud annavad umbkaudselt kronoloogilise ülevaate Smithi loodud Inimkonna Vahetalituse universumist (Instrumentality of Man) ja selle erinevatest pöördepunktidest uskumatu, pea 15 000 aasta pikkuse ajaloo vältel.
 
Scanners Live In Vain (1950) 8/10
 
Siin loos on Vahetalitus üsna algusjärgus, umbes aasta 6000 juures. Kosmoselendudes kasutatav aegruumi painutamine tekitab inimestele kohutavat valu, seetõttu on loodud inimrobotilaadsed habermanid ja skännerid, kelle aju on ülejäänud kehast lahti ühendatud. Aga nüüd on mingi teadlane teada andnud, et ta on valu probleemi lahendanud! Kas skännereid on üldse enam vaja?
 
Väga hästi kirja pandud lugu, kus on juba tunda autori loodud universumi rikkalikkust ja jutustamisoskuse andekust. Vähetähtis pole ka õuduselement, mis jookseb läbi pea kõigist autori lugudest. Lõpplahenduses on natuke tunda pulp-stiili mõju, aga muidu ei usuks, et nii tugev lugu autori esimeseks avaldatuks on.
 
The Lady Who Sailed the Soul (1960) 8/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Kosmoselaevade juhtimine on ikka veel piinarikas tegevus, mis teeb inimesed enneaegselt vanaks ja haigeks. Kuid mis juhtub siis, kui üks selliselt räsitud piloot saabub Maale ja kohtub tütarlapsega, kes on tõenäoliselt kõige üksildasem inimene tervel planeedil?
 
Tegemist on lihtsalt ilusa armastuslooga (kuigi kosmoselennu kujutamises on jätkuvalt paras annus õudust). Siin tuleb juba hästi esile autori võte, kus lugusid esitatakse kui pärimusi või legende.
 
The Game of Rat and Dragon (1955) 7/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 9000. Kosmoselennud on jõudnud uude etappi, kus on avastatud liikumine hüpetega läbi "ruumi väljaspool aegruumi". Kuid üsna pea selgub, et seal varitseb mingi kohutav ja näljane jõud. Telepaadid leiavad poolkogemata selle vastu relvad, kuid inimrefleksid pole nende kasutamiseks piisavalt kiired. Appi tulevad... kassid!
 
Tegemist on ehk kõige lõbusama looga kogumikus ja mitte halvas mõttes - pigem ongi tegemist toreda vaheldusega teiste, pigem tõsiste kuni süngete lugude reas.
 
The Burning of the Brain (1958) 7/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Üldkasutatavaks on muutunud elu ja noorust pikendav aine nimega stroon. Kuid ühe laevakapteni abikaasa keeldub seda kasutamast, et näha, kas teda armastatakse ka ilma selleta. Ühel lennul aga juhtub mõeldamatu ja nende laev eksib kosmosesse...
 
Nukker lugu, mille keskmeks on mürgine armastus. Kui "The Lady Who Sailed the Soul" oli helge variatsioon armastusloost, siis see on sünge variatsioon. 
 
Golden the Ship Was – Oh! Oh! Oh! (1959) 6/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 13 000 ning kosmoses hakkavad pead tõstma ammu Maalt lahkunud inimeste järeltulijate loodud impeeriumid, mis ei taha Vahetalituse võimu tunnistada. Üks selliseid ongi saatnud laevastiku Maad vallutama. Kuid Vahetalitusel on mõni trikk varuks...
 
Tõenäoliselt kõige nõrgem lugu kogumikus, aga siiski kenasti jutustatud.
 
The Crime and the Glory of Commander Suzdal (1964) 7/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Võltsile appikutsele vastates saabub üks laevakapten planeedi juurde, kus on tekkinud täielik meesühiskond - ning nagu selgub, on see täiesti maniakaalne. Tal on pääsemiseks vaja kiiret lahendust, kuid võibolla on selle tulemus veel hullem...
 
Lugu tõstab tavalisest kõrgemale ettekujutus hullumeelsest meeste ühiskonnast, kaugelt enne seda, kui sõnapaar "toksiline maskuliinsus" populaarseks sai. 
 
The Dead Lady of Clown Town (1964) 10/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 14 000 ning utoopia on saavutatud. Konkurentidest impeeriumid on alistatud, kõigile inimestele on garanteeritud eluiga 400 aastat ja täielikult õnnelik elu. Kuid osa sellest utoopiast kannavad oma õlgadel loomade põhjal konstrueeritud Alaminimesed, kellel õigused puuduvad. Ühel päeval aga läheb sünde kontrollivast arvutist läbi viga ja sünnib tütarlaps, keda ei tohiks olemas olla...
 
Fantastiline lugu. Kristlike müütide mõju on siin väga tugevalt tunda, aga samas sobib see teemaga väga hästi kokku – lõpuosa juurde jõudes oli tunne, nagu loeksin Henryk Sienkiewiczi suurteost "Quo Vadis" (kui alguses on mulje, et tegemist on "Alice Imedemaal" tüüpi looga, siis on selline pööre eriti mõjus).
 
Under Old Earth (1966) 7/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Üks Vahetalituse juhte on arvamusel, et loodud utoopia mõjub inimestele halvasti. Kinnituse leidmiseks laskub ta all-linna, kuhu on jäetud seadusteta ala, et ta saaks uurida seal toimuvat...
 
Lugu eristub teistest veidralt psühhedeelse õhustiku poolest. See sobib aga stiilivõttena päris hästi seletamaks, miks tuleb utoopia vähemalt osaliselt lammutada.
 
Mother Hitton’s Littul Kittons (1961) 8/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 16 000, aga lugu ise keskendub peamiselt universumi kõige jõukamale planeedile Norstrilia ja meistervargale, kes on juba sajandeid planeerinud seda röövida. Nüüd saab ta juhuse kaudu võimaluse selle planeedi kaitsesüsteemide kohta midagi välja uurida...
 
Tegemist on lihtsalt hea varguslooga, mis eristub jälle selle poolest, et ei üritata puänti tekitada, vaid erinevate poolte käigud ja vastukäigud mängitakse natuke tragikoomiliselt kohe läbi. 
 
Alpha Ralpha Boulevard (1961) 7/10
 
See lugu toimub umbes samal ajal ja kujutab Vahetalituse uue programmi "Inimese Taasavastamine" käivitamist. Selleks, et elanikel utoopias igav ei oleks, taaselustatakse vanu keeli, kombeid ja muud sellist. Aga kuidas saavad selliste asjadega hakkama inimesed, kes on seni olnud nagu hellitatud lapsed?
 
Natuke nukratooniline lugu, kus on väga hästi läbi mängitud tegelaste lapsikus, et näidata, miks muutusi vaja oli. Stseenid taevasse ulatuval teel aga olid nii hästi kujutatud, et need võivad kõrgusekartusega inimestes kerget pööritust tekitada.
 
The Ballad of Lost C’mell (1962) 8/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. "Inimese Taasavastamise" programm töötab hästi, ja nüüd pöörab üks Vahetalituse juhte tähelepanu Alaminimeste õigustele. Salaja otsib ta kontakte selle kogukonna müütilise juhiga...
 
Väga tugev lugu, mis sobib näiteks kohe "The Dead Lady of Clown Town" kõrvale Alaminimeste teema arendamiseks - kui üks neist vaatab revolutsiooni, siis teine reformatsiooni.
 
A Planet Named Shayol (1961) 9/10
 
See lugu toimub umbes samal ajal ning kujutab vanglaplaneeti, mis kuulub küll ühele väiksemale impeeriumile kuid mille tegevusega on seotud ka Vahetalitus. Sinna saadetav kurjategija ei oska arvatagi, millise süsteemi ta eest leiab...
 
Täiesti ettearvamatult hea lugu kehaõuduse stiilis - kirjutatud hulk aega enne Harlan Ellisoni klassikalist "Mul pole suud, aga ma pean karjuma". See, et tegemist on süsteemiga, mis ise peab ennast heatahtlikuks, lisab siia veel täiendava taseme, mida näiteks nüri sadism ei annaks.
 
Üldiselt on tegemist väga tugeva kogumikuga, keskpäraseid lugusid siin põhimõtteliselt pole. Samuti väärib eraldi kiitust koostaja (John J. Pierce) kokku pandud loogiline struktuur, mis tekitab autori universumist nagu ühtse kroonika. Lõpuks, Cordwainer Smithi omanäolisus, eriti lugude kirjutamise aega arvestades, ei ole midagi vähemat kui hämmastav.
 
Hinnang: 9/10 (lõpphinnangule tuli lisaks lugudele punkt juurde kogumiku enda idee ja struktuuri eest)
Teksti loeti inglise keeles

Stephen King
Pet Sematary (1983)


“Pet Sematary” on korralik horror ja vastikult õudne. Tähendab, meeldivalt õudne. Aga...
 

...nagu Kingi puhul ikka siis ta oskab tihtipeale hoopis muid teemasid huvitavalt esitada. Noh, lisaks siis sellele õuduka-värgile (millest räägin enda kokkuvõttes vähe). Antud raamatus on peategelasteks perekond Creed (mees Louis, naine Rachel, noor tütar Ellie ning paariaastane poeg Gage), kes kolivad uude kohta elama ja läheduses on "lemmikloomasurnuaet", kuhu pea 100 aastat on lemmikloomi maetud. Igaljuhul Rachel on kaotanud noorelt enda õe Zelda (ajukelmepõletik) ning naise jaoks on surm väga õrn teema. 
 

Peale surnuaia külastamist tütar avastab, et ka nende endi kass Church ei ela ju igavesti. Ning kui ta sellest isaga (arst) räägib siis on tütar üsna häiritud, esimene kokkupuude surmaga ju ikkagi. St veel pole ju kiisu surnud - aga ta võib ju juba järgmisel minutil surra! Isa jaoks ja arvates on see väga mõistlik ja vajalik arutelu (st muidugi emotsionaalne ja pisararohke) - aga naise arvates mitte. Varsti sünnibki tüli kuna naise jaoks on lapsele surma tutvustamine selgelt liiga vara. Mehe (kordan, arst) jaoks aga on surm üks eluringi osa. Väga põnev arutelu/tüli on.
 

Raamat läheb siis korralikult käima kui perekonna kass Church õnnetult surma saab. Creedide vanahärrast naaber Jud soovitab Louisele matta kass salaja lemmikloomasurnuaiale - aga kui nad sinna suunas kõnnivad siis juhatab Jud ta hoopis kaugemale, vähe teistsugusesse surnuaeda kuhu  Miꞌkmaq indiaanlaste suguharu omal ajal on enda surnuid matnud. Häda (või võlu) on aga selles, et sinna maetud tulevad ühel hetkel tagasi. Ka kiisu naaseb ellu, olles küll vähe teistsugune. Või mis elu see ka on - kass haiseb mulla järgi, käitub kuidagi teistsuguselt, ei ole enam sõbralik nurrumootor vaid pigem eemalehoidev ning kui leiab surnud linnu siis kisub selle kohe jõhkralt tükkideks. Kassilik graatsia on täielikult kadunud. Teised pereliikmed saavad aru küll, et kassiga on midagi teistmoodi aga tegelikku saladust nad veel ei aima. Siis aga juhtub õnnetus inimloomaga...
 

Lugesin ise raamatut tavatult kaua, paari nädala ümber. Vast põhjused polegi tähtsad (sest… põhjused) aga see tähendas, et lugesin raamatu esimese veerandi enam-vähem ühes jupis ja järgneva, selle korraliku õuduka, eraldi. Seega algul oli raamat nagu korralik tavaline ilukirjandus, kus oli mitmeid huvitavaid pere-elulisi punkte (nagu ka ühe välja tõin). Aga edasine on siis pagana õudne ja naha alla pugev King. 
 

Sekka tuleb ikka ja jälle muid teemasid, ma ütleks, et see raamat on suuresti hoopis sellest, kuidas inimesed saavad hakkama surmaga, kuidas käituvad leinas inimesed ning kas ligimese surm toob puusärgi ümber vihavaenlastele lepitust? Jah, on ulmelist õudust ehk horrorit aga see on mingis mõttes isegi sekundaarne. Hea raamat on hea raamat, olenemata sellest mis kuube kannab.
 

Lõpus tahaks natuke viriseda eestikeelse tõlke pealkirja üle. Teatavasti raamatus on koht, kus lapsed on pannud välja sildi teeotsale, mis viib lemmikloomade surnuaiale. Inglise keeles oleks korrektne kirjutada “pet cemetary” aga sildi kirjutanud lapsed tegid vea, kirjutasid tunde/kuulmise järgi. Ehk siis kui kanda eesti keelde üle siis kas laps kirjutaks “surnuaed” “surnuaid”? No minu peas vähemalt küll mitte, “surnuaid” on nagu murdekeelne väljend maapiirkonnas elava taadi suust. “Surnuaet” oleks märksa suupärasem ja loogilisem kirjaviga (vähemalt enda arvates). 
 

Ma ise kahtlustan, et “surnuaet” ei sobinud esikaanele kuna see jätab mulje trükiveast ning kirjastus kartis, et raamatu tausta mitteteadvad inimesed hakkavad raamatu väljaandja kallal ilkuma. “Surnuaid” on ilmselgelt kirjapilt, mis viitab teadlikule valikule.

Teksti loeti inglise keeles

Stephen Arr
Chain of Command (1954)


Naine ütleb mehele, et see peab ühe ebameeldiva olmeprobleemi lahendama. Mis mehel muud üle jääb, kui lahendama hakata...
Teksti loeti vene keeles

Jack McDevitt
A Talent for War (1989)


Eelarvustajatele on mul vähe lisada. Väga suurt vaimustust see romaan minus ei tekitanud ja sündmustik kippus natuke venima, samas iseenesest korralikult kirja pandud - sellest ka hinne.
Mis 1989. aastal ilmunud romaanis silma torkas, oli ajaloouurimise viis - lõputud tuhnimised kuskil raamatukogudes ja arhiivides. Mingid "mälukristallid" tekstis küll vilksatasid, ent ilmselt ei osanud McDevitt natuke üle kolmekümne aasta tagasi ajalooallikate massilist digiteerimist ette näha, nii et kirjeldatud uurimistöö mõjub veidi anakronistlikult isegi aastal 2020, saati siis ülikauge kosmosetuleviku kontekstis. Romaani õhustikus on midagi tugevalt 19. sajandile omast ja eks meenutab ka Alex Benedict anakronistlikul moel natuke viktoriaanliku ajastu härrasmehest harrastusajaloolast. 
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Meeleheite valem (2020)


Algusesse jälle disclaimer - puutusin raamatuga kokku proovilugejana. Kuna mulle on seni Weinberg niigi tohutul kombel meeldinud siis mu erapooletus on niikuinii kahtluse all. Aga igaljuhul, et te teaksite.
 

Weinberg jutustab meile seekord taas dr Teckland Leathercordi elust. Teatavasti on Leathercordil oma ajalugu (millest võib lugeda “Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” kogumikust) aga Weinberg annab ka värskele lugejale raamatu alguses niidiotsad kätte. Lisaks on alguses ka mõneleheküljeline ülevaade Gildi võrgustikust ja muust taustast.
 

Kogu tegevus toimub meie jaoks üle tuhande aasta tulevikus kus ussiurked, planeetide hõivamine, inimeste geneetiline muundamine ning igasugused tehnoloogiasaavutused on argipäev. Naise mõrva eest ebaõiglaselt süüdi mõistetud Leathercord on raamatu avanedes Gulagi-nimelises pärapõrgumaailmas, kaevandusasulas sunnitööl. Seltskond on kirju, on tunda kunagise GULAGi järelmõjusid ning autor viskabki kohe lugeja sündmuste keerisesse. Seltskond on pigem meile tuttavlik, suurem osa on küll ingliskeelsete nimedega aga on ka näiteks insener Anatoli Saarinen.
 

Raamat on enda olemuselt siis karm SF, kohati on ka kosmoseooperlikke jooni ning eks liigutakse erinevate laevade, alustega ringi. Üldiselt on rõhk tegevusel aga vahel võtab autor ka kiirust maha ning laskub mõtisklemisse. Enda arvates ongi selline tempo vahetamine tegelikult autori tugev külg kuna lihtsalt järjest lugejale labidaga näkku taguda (ehk tegevusele keskenduda) on pigem lihtne. Kui aga vahepeal filosoofiliselt mõtet veeretada siis saab kogu see värk hoopis uue hingamise. Miinuspoolele jääb see, et lõpupoole läks enda hinnangul natuke rabistamiseks ning lõpp tuli kuidagi liiga ruttu.
 

Lugesin raamatut mingil hetkel paralleelselt Stephen Kingi “Lisey looga” ning jäin peale Weinbergi raamatu lõpetamist mõtlema, et tore küll aga… kuidagi väga lihtne ja sirgjooniline oli. Eks Kingi Lisey raamat ongi väga mitmekihiline, mitmed lood jooksevad läbisegi ning raamatu struktuur on väga kirju, nõuab lugejalt tiba rohkem tähelepanu. Ning tegelikult ei tahakski hakata neid võrdlema, oma olemuslikult on tegu äärmiselt erinevate teostega. Kuid...
 

...olles natuke Weinbergi lugenud siis on autori oskus jutustada lugusid lihtsalt suu-re-pärane. Nüüd aga tahaks midagi enamat, sammu edasi, mitmekihilisemaid teoseid. “Meeleheite valem” on tegelikult ikka päris lihtsakoeline raamat, kus on paar lugu, mis on teineteisega seotud ja kenasti kokku sõlmitud. Aga peale seda nagu polegi raamatus midagi. See pole tingimata isegi halb, selliseid mõnusaid endasse imevaid raamatuid on vägagi vaja ning pajatamisanne on Weinbergil tõepoolest tasemel. Lugesin isegi selle raamatu läbi natuke rohkem kui ööpäevaga. Kui aga astuda samm või paar tagasi ja vaadata luemismaailma kaugemalt, helikopteri pealt siis selliseid hea minekuga raamatuid on tegelikult päris palju ning mingist hetkest alates on nad teineteisest raskesti eristatavad. Kaanepildid, pealkirjad, autorite nimed justkui erinevad teineteisest aga raamatud oma olemuselt… eip, mitte nii väga. See on hetk, kus mängu tulevad erilised kiiksud, omapärad, nüansid mis eristavad suurepäraseid autoreid headest. Vaat’ mingit sellist järgmist hüpet ootaksin ma Weinbergilt… kas just peab pimesi hüppama, pigem läbimõeldult.
 

Mõtlen seda täiesti siiralt ja ilma kuidagipidi kritiseerimata, umbes nagu trennis häid õpilasi tagant utsitatakse või koolis lahtise peaga lapsi saadetakse olümpiaadidele. Teinekord parimatelt nõutaksegi rohkem - ning teie alandlik kirjatsura seda siin teebki.
See lugulaul siin ilmus ka "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1185

Teksti loeti eesti keeles

Natalka Roshak
The Zest for Life (2019)


Seda juttu on keeruline hinnata. Autor oskab kahtlemata hästi kirjutada ning gradatsioon on suurepäraselt realiseeritud. Sobiks loovkirjutamise õpiku näiteks ning sellepärast ka "Algernonis" ilmus.
 
Ulmeline osa on samas nõrgem. Tulnukad, kes kingivad inimestele plastmassi söödavaks muutvate ensüümide retsepti ja kirjutavad selle seitsmejalaste tähtedega kaljuseintele... Kahtlane, kas see ühelegi maisele kaljuseinale niimoodi ära mahub. Edasi, molekulaarne koostur, mis suudaks uusi ensüüme valmistada, muudaks tsivilisatsiooni tundmatuseni. See oleks singulaarsusega võrreldav tehnoloogia nagu tehisintellekt. Autoril on see kuidagi samas reas mingite pesuvõrkudega.
Teksti loeti inglise keeles