Sarja "Surelikud masinad" kolmas raamat, neli neid kokku on. Esimesed kaks ("Surelikud masinad" ja "Kuldseeklid") käisid kokku, üks algas sealt kust eelmine lõppes. Kolmas, "Põrgulikud leiutised" toimub kuusteist aastat hiljem ning on koos viimase osaga ("Pimenev tasandik") omakorda paaris. Seega saab keel põses ütelda, et kui tegu oleks vähe vanemale lugejale mõeldud raamatutega siis oleks fantasy-suurmeistrid saanud hakkama kahe raamatuga, ca 600 lehekülge esimene ja 750 lehekülge teine.
"Põrgulikud leiutised" on endiselt YA, noortekas aga mõnevõrra täiskasvanulikum. On ju peategelased Tom ja Hester saanud vanemaks, vanust ca 33 aasta ümber. Neil on laps, tüdruk nimega Wren ning elavad nad vaikset elu kusagil Põhja-Ameerika idarannikul Anchorage's. Elu on igavavõitu, Hester saab küll mõnevõrra pealesurutud lapsevanemarolliga hädavaevu hakkama kuid ega sisimas on ta ikka see mässumeelne noor tüdruk, kes mõõga ja tulega õiglust vasakule ja paremale jagas. Ka Freya ja Caul on alles, kui teise raamatu lõpus juba lubas, et ka neist saab paar... siis läks vähe teisiti - Caul on endiselt sisimas Kadunud Poiss ning üsna eraklik, maarottide pärismaailm on teistsugune kui läbi mehaanilise krabi kantud kaamerasilma paistis.
Raamat algab peale sellega, kuidas ilmub välja Kadunud Poiss (nüüdseks ka mees) Gargle, kes palub Caulilt abi. Caul keeldub, siis aga satub sinna värskest perekonnatülist põgenev ja sügavalt solvunud Wren, kes sülitab ema pihta tuld ja tõrva ning hea meelega aitab heasüdamlikku võõrast. Noh ja siit lähebki raamat lahti, edasine on üsna "tavaline" Reevelik möll ja madin, kus YA kohta on laipu ja verd üllatavalt palju.
Nagu ütlesin siis raamat on sutsu täiskasvanulikum kuna temaatikaks on vanade ja noorte suhted ning nii mõnigi kord pannakse tõsiselt proovile, kas veri on ikka paksem kui vesi. Lisaks keerutab Reeve enda tegelasi parajast supist läbi ning nii mõnigi tõbras on nüüdseks sümpaatsem, teisalt hõõgub mõne tuha all ikka korralik ja kuum süsi. Kui liikuda lugemisemotsiooni juurde siis esimene raamat tundus väga äge, teine käis sellega paaris - aga natuke hakkas midagi kriipima. Eks ma räägin viimase raamatu juures rohkem aga praegu, peale kolmandat raamatut lugenuna, tundub, et see kõik on natuke liiga lihtne. Tähendab - maailm on äge, tegelikult ka. Seal juhtub huvitavaid asju. Aga tegelased on sellised õnnetuvõitu ja kahvatud. Või vastupidi - teinekord on värvi ikka väga paksult peale määritud kuid see mõjub kokku kuidagi... hollywoodlikult kui filmimaailma peale mõtelda. Hästi palju tegevust aga natuke liiga vähe mõtisklust, arutelu, plaanimist, sisemaailma, kuttidele-muttidele liha luudele ladumist.
Kui sarja alustades mõtlesin, et vägev värk ja ajasin ka järgmised kaks raamatut endale riiulisse, lisaks plaanisin, et osta neljas ka (Tiritamm andis välja esimesed kolm, neljandat mingil põhjusel mitte, nüüd on Rahva Raamat andnud terve tetraloogia välja) siis praegu enam emotsioon nii laes pole. Hoopis vastupidi, panin kolm esimest Ulmeturgu müüki ja neljanda võtsin raamatukogust. Sest kokkuvõttes läheb mu poolt kategooriasse "pole paha aga kahtlane, kas viitsin veel kunagi lugeda".
See on üks haruldane sari, mis läheb iga teosega järjest paremaks. Esimesed kaks raamatut on selline üsna kobe action, mida oli tore lugeda aga see "miski" (mojo, noh) oli puudu. Teised kaks raamatut läksid aga järjest paremaks ning see neljas siin, sarja punkt, on kahtlemata kõige meeldivam. Endal olid kolm esimest suuresti tänud raamatuvahetusele olemas ja sinna need ka läksid, viimase võtsin raamatukogust. Ega tegelikult ei kahetse praegu, et esimesed raamatud laiali jagasin kuna viimase ja eelviimase raamatu võiks ju tõesti riiulisse panna aga koos niru algusega... ei ole mõtet.
"Pimenev tasandik" võtab kenasti kogu selle munitsipaaldarwinismiga liikuvate linnade jutu kokku, postapo aurupunk ning päris äge maailm, kus siis linnad veerevad, lendavad või kaevuvad nagu mutid. Eks sisu ongi peamiselt erinev võimuvõitlus ja kemplemine. Endale meeldis viimane raamat just seetõttu, et muidu natuke lahjad tegelased said järjest rohkem värvi näkku ja liha luudele, Hester näiteks alustas surmakülvava pätiplikana, siis arenes turvalist ja hirmigavat elu elavaks emaks ja lõpetas jälle laibakuhilate vahel. Tom oli küll justkui ikka seesama natuke igav ja turvaline Tom aga ka tema elusse tuli keerde sisse ja juustesse hõbedat. Nende tütar Wren sai ka ikka tuld ja tõrva...
Mis eriti sümpatiseeris oli stalkerite maailm. Need kunagi surnud ja siis masinatena ülesäratatud inimesed on lähemalt vaadates ikka pääääris põnev eetika- ja filisoofiapundar, eks kasvatas ju kohe sarja alguseski üks Hesteri üles ning teine... noh, tema tõttu oligi suurest kogu neljas raamat oma taevast kaelasadava surmaga. Enda jaoks tuli tugev paralleel "Terminatori" filmidega (kui täpne olla siis teisega) kus ka küborgi ja inimese suhe on oluliselt keerulisem kui pealiskaudselt võiks arvata.
Eks raamatu lõpp meelitas nii mõnegi korra pisara silmanurka, traagiline, traagiline oli peategelaste saatus. Ma nüüd natuke spoilerdan aga... ei, ei spoilerda ka. Igaljuhul lõpus nii tegelaste elulugudele joone alla tõmbamine kui masina tee tulevikku kui tulevik ise - see oli niiii võrratult hästi ära lahendatud mu arvates.
Seega - kui sarja algus tundub lihtsakoeline ja ehk natuke tühinegi ning üldse selline YA, noh - soovitan anda sarjale ka edasi võimalus. Just kolmas-neljas on need, kus saabub küpsus. Mõnes mõttes sarnaselt nagu "Harry Potteriga" - kuigi HP puhul on mu arvates tase üsna ühtlaselt kõva.
Selle 300 lk paksuse romaani pealkirjas nimetatud imestusest on tulvil üks tulnukas - Kra -, kes on lugematute parsekite kauguselt saadetud meie planeeti ja siinseid elanikke jälgima. Galaktika Nõukogus on jõutud seisukohale, et maalased on viinud oma kodu hävingu äärele ja midagi tuleb ette võtta. Üliarenenud tsivilisatsioonis teadlasena töötav Kra tuunitakse inimesekujuliseks, tema teadvustki lihvitakse veidi maalase teadvuse sarnaseks. Tema ülesanne on jälgida inimesi ja edastada saadud informatsioon "üles". Sekkuda ega oma identiteeti avaldada üldiselt ei tohi.
Kra - võtnud nime Marek - saabub Eestisse, Tallinna ja asub tööle mingis firmas. Talle on loodud ka dokumentidega valetaust. Kral on lisaks muudele meeltele ja üleloomulikele oskustele (muutuda nähtamatuks, näha minevikku, hõljuda vaimkujul) võime lugeda inimeste mõtteid, kui ta neile küllalt lähedal on. Need mõtted on tekstis kursiivkirjas. Justkui tellimise peale mõtlevad kõik inimesed tema juuresolekul alati väga kompektselt ja sidusalt oma elu tõsistele probleemidele, mis lubab tulnukal teha kaugeleulatuvaid ja sisukaid järeldusi. Miskipärast mõtlevad kõik tema uuritud inimesed kuidagi vanainimeselikus kõnepruugis. Ka Kra ise - kui ei teaks, kes ta on - meenutab pigem vanainimest, kes vaatab elu kõrvalt ja mõtiskleb selle üle, kui hukas või nukker see elukorraldus on. Ühes kohas (lk 144) mõtiskleb Kra araablanna välimuse üle järgmiste sõnadgea: "Kuigi inimesed hakkavad juba harjuma selle idamaise look'iga, jah, nagu viimasel ajal on tavaks öelda." Kuna tulnukas on üsna hiljuti siia saabunud, siis "hiljutisust" saab tuvastada ikkagi autor, kelle kõrva kriibib noortepärane trendikas segakeel. Peategelast peaks olema nii sisu kui raamatu kaanepildi järgi aga küllalt noor mees.
Kui romaan algab tsitaatidega kliimamuutude katastroofilistest tagajärgedest, siis tagapool ei tundu sugugi mitte keskkonnaküsimused meie planeedi põhiprobleemid olevat. Ühist nimetust muredele on aga raske leida: hoolimatus, silmakirjalikkus, tervisehädad, materiaalsete väärtuste iha. Etteheited ei ole lahmivad, pigem leebed. Suurem osa etteheidetest näib liigituvat pigem eraelu valdkonda ja konkreetsest inimliigile omasest puudusest hoolimata näib olevat üks lahendus: isiku individuaalne muutumine, areng, vaimsete väärtuste ja Tõe leidmise tee, armastus ja hoolivus teiste inimeste vastu. Raamatu läbilugenu peab kindlasti aru saama ka seda, et maaelu (eriti kooskõlas looduse ja esivanemate tarkusega) on eelistatav linnaelule.
Lk 155: "Kui inimesed ometi mõistaksid, et nende tajudele avatud maailm, selle nähtav osa, on tegelikult nii piiratud ja moodustab kaduvväikese osa tegelikkusest, mis inimest ümbritseb! Milles ta ometi iga päev elab ja toimetab. Kui inimene hakkaks ükskord praktiliselt kasutama ajust nii vasakut kui ka paremat poolt! Et mõista, et aru saada, et tunnetada tõelist tervikpilti - tõde."
Need mõtted on pandud tulnuka pähe ja loomulikult ei tohi tolle mõtteid samastada autori omaga. Küllap on viga minus - ühe ajupoolega mõtlevas subjektis -, et ma kahtlustan just autorit pehmelt öeldes kõrges enesehinnangus, veendumuses, et tema on tõe leidnud, näeb tervikpilti ja mõtleb kahe ajupoolega. Üliarenenud, ideaalsest ja utopistlikust tsivilisatsioonist tulnud Kra pikk heietus on mulle ehk lihtsalt üle jõu.
Lk 194: "Ja peaksime kõik ühe eesmärgi poole püüdlema. Valguse, empaatia ja armastuse täiuse poole." Selliselt sõnastatud eesmärk ja eriti vahendid jäävad ikkagi ebamääraseks. Aga näib,et võtmesõnaks sellel teel näib olevat "energia" ja sellega seotud "vibratsioon". Need mõisted läbivad kogu romaani erinevates versioonides - energiapark, energiahelk, energiasülem, energialaam, energiatasand. Kombineeritult tõe, täiuse ja armastuse poole püüdlemisega on sellel romaanil juures väga tugev uusvaimsuse ehk New Age'i maik. Misjonärlik silmade avamise sõnum jumalatu religiooni raames.
Tuleb lisada, et "heietuse" kasutamine ei ole selle romaani puhul ülekohtune. Puudub selge lugu, loogiliselt seotud sündmuste jada (või kas või harud). Sündmusi on üldse väga vähe ja need vähesed ei ole kuidagi jõuliselt esil: eestlaste negatiivsetest emotsioonidest kogunenud energiapilve hävitamine soomaal, tulnuka kohtumine esoteerikasekti juhiga (kes Kra ebamaise päritolu ära tajub), peategelase kerge armumine maalannasse, teise tulnuka saabumine Maale. Kõik need sündmused lähevad kuidagi raugelt, leebelt, ebaoluliselt, ilma suurema kärata. Kõik tegelased jäävad pealiskaudseks ja episoodiliseks ning erilist hõrku miljööd, mis võiks rõmmu pakkuda, ei ole samuti tunda. Lõpus toob autor sisse ka enda isiku, kui tulnukal tekib soov Maal saadud kogemusi ja mõtteid inimkonnale edasi anda ja keegi inimene tuli selleks kirjapanejaks ju leida. Leidis Reinu...
Žannriulme sõpradele ei ole siin midagi pakkuda. Ilmselt oleks praktilisem, kui raamatupoodides paikneks see omakirjastuslik raamat nendel riiulitel, kust leiame materjali Ülimate Tõdede ja Universumi Põhiolemuse kohta - nii jõuab lihtsalt kiiremini sihtrühmani. Huvilisi kindlasti on - alles juunikuus ilmunud raamatukogueksemplaris on juba tehtud pliiatsiga mõningaid kriipsutusi või küsimärke olulistes sõnumitiinetes kohtades.
"Viis" tuleb juba üksnes selle eest, et Meister oskas viis aastat enne "Hääletu kevade" ilmumist aimata, missugusi alatuid võtteid rohelised ... noh, pigem pseudorohelised ... oskavad oma eesmärkide saavutamiseks kasutada. Vt. ka Greenpeace, Thunberg jne. Ahjah, teose põhitoon on tugevalt mõjutatud tolleaegsest lootusest, nagu oleksid vaalalised intelligentsilt meiega kui mitte võrdväärsed, siis vähemalt lähedased.
Žanri mõttes õuduslugu, samas võiks seda sildistada mingisuguse hashtag'iga, metoo või ma-ei-tea-mis need-seal-ongi. Sellisega, mis tähistab perevägivalda või naistevastast vägivalda - loo alguses ehk ei saa kohe aru, aga sündmuste käivitajaks on just nimelt räige vägivald abikaasa suhtes. See vägivallatseja on pool-pealilma ja pool-allilma tüüp. südametu ärimees, kelle isikuomadused on nii reljeefselt must-valged (st mustad), et tekib lausa küsimus, kas päris elus ka selliseid on. No kindlasti on, aga et see äärmus juhtus just selle jutu sisse sattuma...
Igal juhul on naine sattunud kokku mingisuguste... olevustega, inimese kujuga, aga kes nad tegelikult olid, jäi mul mõistmata. Igal juhul toimus tal nendega tehing, mis sarnanes mõnevõrra hinge kuradile müümisega. Naine saab abi võikaks kättemaksuks, mis lihtsalt peab õnnestuma, sest abikaasa on ju nii räige tüüp ning raske on uskuda, et ta pääseda võiks.
Lugu võib jääda ilmselt meelde mõne filmiliku stseeni tõttu, kus on kirjeldatud ebamaiste jõletiste toimetamist: "Ahastusega tõmbas Georg noa välja ja virutas teise käega vastu olendi pead. Selle lõust paiskus tugevast löögist küll kõrvale, kuid siis keeras elukas end aeglaselt tema poole tagasi, justkui oleks võitlus alles algamas. Koletult moondunud näo luistest silmakoobastest vahtis kaks raevunult hõõguvrohelist silma. Jõletise nägu kattis rebenenud ja krimpsukiskunud hallikasroheline nahk ning huulteta teravahambulised lõuad tõmbusid vaevumärgatavale irvele."
Või teises kohas: "Seinast seinani moodustus pingul nahka meenutav ollus, mille sees toimus pidev liikumine, justkui püüaks trobikond usse väljapääsu leida. Keskel pinguldus naisterahva vähkrev kogu, meenutades lootevedelikus rabelevat last. Kõige kohal punnitas hiiglaslik nägu, mille nina, suud ja silmi võis vaid aimata. See väänles ja viskles, tardus siis ja jäi Georgi jõllitama. Näos lõid hõõguma rohelised silmad, mis puurisid end mehe omadesse ning hiigelsuu liikus."
Aga lugu võib ka üldse mitte meelde jääda, sest eks neid kolle on kirjanduses või filmis ennegi nähtud ja kreepsu või orgasmi ma neid kirjeldusi lugedes ei saanud. Midagi häiris mind looduskirjeldustes, ei oska seda täpselt sõnastada, aga mõned näited: "Oli soe varasuvine õhtupoolik, millest hämarus püüdis iga hetkega võitu saada. Tüütud sääsed särisesid kallis elektrilises putukapüünises, mis näljasena aina uusi enda surmavasse lõksu püüdis. Siit vaid mõni kilomeeter läbi metsa laiutas hiiglaslik turbasoo, justkui võimas tehas, kus loodus pinisejaid aina juurde vorpis. /---/Mets sosistas, kõu kumises ja loodus kustutas janu, et suveks jõudu koguda./---/Lindude unine siristamine andis märku, et koidik on algamas. Kuigi siin soos võimutses veel pimedus, oli üle hämuste puulatvade näha tinakarva kumavat taevalaotust. Päike polnud enam kaugel. Natuke maad edasi lõikas maastikku vesine, rohtunud mätastega laugastik. Üksikute kidurate mändide all hüppasid talveune unustanud rabakonnad ja õgisid keelte välkudes uimaseid kärbseid. Näljane pistrik kriiskas korra ja liugles täpina tintsinises taevas, kuni sellega ühte sulas. Pilvemassid ujusid laisalt eemale ja vihm lakkas./---/Väljas oli õhtueelset kahvatust, õhus keerles soe tuuleke ning päike oli iga hetk loojumas."
Minu kõrvale kõlab kuidagi kunstlikult. Ja pead pani kratsima ka see koht, kus ühel zombi-taolisel kooljal nahk "pinguldus kontide ümber" ja mõni lõik edasi on sama olevuse iseloomustuseks "priske naine". Priske - see on ju trulla, mitte kondibukett.
Mainin veel, et mulle avaldas hoopis rohkem muljet napp neljast lausest koosnev lõik, mis algab sõnadega "Korraga silmas ta eemal põllul". Vot see tabas märki.
Nii et siis lugu õiglast ja sadistlikku kättemaksu nautivale lugejale. Peaks olema autori esimene jutt žanriväljaandes. Pika miinusega 4.
Huvitav nüanss - algselt oli loo nimi "The Fog". Kuna John Carpenter tegi aga samanimelise filmi aasta 1980 siis hiljem nimetas King jutu ümber "The Mist"-iks. Kusjuures "fog" ja "mist" on ühed udud eesti keeles aga tegelikult on nad ingliskeeles erinevad asjad. Minemata detaili siis "the mist" on paksem ja kehvema nähtavusega. Samas on ju eesti keeles ähm, hägu, sumu, hämu, somp...
Stephen Kingi "Udus" on peategelane David maalikunstnik, nagu ka tema isa. Kui Davidi isa on tõeliselt edukas siis Davidil ei saa kuidagi vedama. Ta üritab ise suurt kunsti teha, natuke ostetakse ka aga hästi ei edene. Teeb natuke kommertsi, endal süda tilgub verd. Aga siis küsib üks hea sõber Ollie, et kas võiks Davidi maalist foto teha, et seda reklaamina kasutada. Peale seda saab David aru, et ei pea punnitama ja muretsema, et teenib raha oma loomingut klantsajakirjadesse ja nilbetesse meesteajakirjadesse müües.
See pole muide raamatu seisukohast justkui üldse tähtis sest sisu on justkui hoopis midagi muud. Või äkki on ikka oluline? On ikka, vähemalt enda silmis kuna hea kirjanikust sõber on viimasel ajal just maalikunstiga kätt proovinud. Sõbra ja Davidi taust ning olevik on küll äärmiselt erinevad, aga igaljuhul on praegu "Udu" ülelugedes täiesti uute nüanssidega, mida varem ei pannud eriti millekski. Samuti saab minu silmis see raamat täiesti uue allhoovuse, muudab Davidi ja ta poja Billy teekonna veel detailirohkemaks.
Udu on küll suhteliselt lühike raamat aga samas on minu silmis kõik väga hästi paigas. Hakkab sellega, et Maine maakonnas Bridgtonis on väga ränk torm ning peale seda on igalpool jõhkrad purustused, puud pikali, osad majad rusudes. Ning eemal järve peal on udulaam, mis on äärmiselt paks ja konkreetse servaga. Selline... kandiline ning ei mõju üldse looduslikult.
David ja Billy lähevad linna poodi ja jätavad abikaasa-ema Steffi koju elamist koristama. Supermarketisse jõudes tuleb linna ka udumeri, vangistab umbes kuuskümmend inimest ning udust sirutuvad välja kombitsad, tulevad koerasuurused ämblikud ja igasugused veidrad lendavad putukad. Ning see kõik on nii kuradi õudne, eriti kuna enamasti on lihtsalt poeseina taga kuulda liikumist ning kontakti elukatega on harvem. Ei ole pidevat verepulma või actionit, on meelinäriv ootamine ja teadmatus. Sest kust kurat need peletised pärit on?! Mõned poesviibijad on kuulnud, et läheduses olevas militaarkompleksis toimub "Nooleotsa" nimeline projekt, mida siis igaüks oma nurga alt üritab tõlgendada. Keegi ei tea küll midagi, samas ühel hetkel saadakse kaks vihjet kui leitakse poe tagaruumist kaks noort sõdurit. Sõdurid pole küll väga jutukad, oma osa on selles, et nad kõlguvad katuse all ülespooduna. Kõik viitab koos vabasurma minemisele aga mis neil südamel oli, seda ei tea keegi.
Eraldi mõõde on see, kuidas saavad inimesed hakkama keerulistes oludes. On poes nii neid, kes loobuvad ja lähevad samamoodi vabasurma. Osad on katatoonias kusagil nurgas. Mõned hakkavad jooma. Proua Carmody, kohalik "taimetark" ja "kõiketeadja" (tänapäeva mõistes siis meditsiini alternatiivi austaja, kloorijooja, homöopaat jmt) aga vatrab ja vatrab sellest, kuidas inimesed ise on häda kaela kutsunud, aja jooksul ta võim järjest tugevneb, kogub enda ümber järgijaid, kes ühel hetkel hakkavad vereohvrit nõudma, kelles viieaastane Billy imehästi sobiks.
Nojah, nüüd jäängi sisust patrama. Ma tegelikult ei ole midagi ära spoilerdanud, seda enam, et ega raamat ei annagi tingimata sirgeid ja selgeid vastuseid. Küll on aga meeldivalt palju vihjeid, mis toovad hinge õõva ning lootusetusetunde. Minu jaoks on see õuduskingi üks ehedamaid näiteid, mis on väga täpselt paigas. Tegu on kirjaniku kuuenda romaaniga, mulle endale tundub, et peakski vist kusagil selle kandi raamatuid Kingilt lugema kuna siis suutis ta väheste sõnadega palju ütelda.
Kuidagi juhtus nii, et sattusid kolm postapo-romaani järjestikku - Jana Vagneri "Vongozero", Risto Isomäki "Sarasvati liiv" ning Margus Haava "Kuidas lõhnab kuri" kõige sappa. Kusjuures lugemise eesmärk oli hoopis muu - Vagner jäi raamatuhunnikust näppu kaanepildi tõttu, Isomäki kuna kaasaegset soome kirjandust olen vähe lugenud ning Haav seeõttu, et seos eesti ulmega kipub viimasel ajal endal kokku kuivama.
Sisust - inimkond on endale korralikult jalga tulistanud. Sõjad kasvasid järjest suuremaks kuni lõpuks said otsa nii taplejad kui laskemoon. Raamat algab peale ühes väikses kalurikülas, meile tutvustatakse mitut huvitavat tegelast. Nooruke Erik ja ta isa Einar, suur mehekolge Hull-Andreas, hõbedase hambaga Katariina - ja eks neid on mõned veel. Raamatu üks suurimaid plusse ongi algusepoole olev rahulik õhustik, kus saame tegelastega tuttavaks ning räägitakse ajaloost, et mis pagan siis küll juhtus. Sest raamat algab ajal, mil inimkond on kusagil keskajas; elekter, arvutid, masinad, tulirelvad - sisuliselt kõik see on kadunud.
Ühel hetkel lõhutakse rahulik olustik ära ning raamat liigub üle roadmovieks, kus teel Lõunasse kohatakse mitmeid värvikaid indiviide ning taaskord on kogu see lohutu ja nukker maailm omamoodi võluv, endale tulid silme ette kohati "Half-Life" ja kohati "RAGE". Taaskord on tempo pigem rahulik ning kogu kompott enda koleduses hästi mõnusalt värvikas.
...aga siis hakkab raamatu lõpp lähenema ning vägisi on tunne, et autoril on ajaline surve. Viimase veerandi sisse mahub sama palju tegevust kui esimesse kolmveerandisse, lapats põhja ja sulg suitsema! See mõjus kõik kuidagi väga rabisevalt - ning kuigi lõpp-lahendus on tegelikult igati sobiv siis päeva lõpuks muutis natuke kurvaks. Kuna tegu on debüütromaaniga siis saab kiirustamise andeks anda, eriti kuna esimest korda nägi käsikiri lugejasilma vististi romaanivõistlusel...? Jäi kusagilt see infobitt silma, ei mäleta enam kindlalt. Igaljuhul sealt edasi viis tee siis Eva Lutsu toimetajakäe ja Fantaasia kaante vahele.
Miinuspoolele jääb autori lauseehitus. See on lihtsavõitu. Vahepeal on okei. Aga siis hakkab tulema lihtlause lihtlause sabas kinni. Ma ei saa aru. Miks. See pole nagu läbiv stiil ka - kuid jäi häirivalt tihti silma.
Kokkuvõtvalt mõnus kiire lugemine, mille puhul on tunda, et autor oskab kirjutada (vaadates ta tausta siis on see ka loogiline). Loodan väga, et ta laseb enda sulel ka tulevikus ulmeradadel kõndida, mulle väga meeldis kurja lõhna maailm.
Raamat sai aastal 2019 Stalkeri ulmeauhinna parima eesti ulmeromaani eest.
Kui aus olla siis ma polnud Heinrich Weinbergist varem midagi kuulnud. Jah, nimi oli tuttav aga ilma pikemalt detaili minemata - jäi radarilt välja. Aga siis viskas Triin Loide ühes ulmegrupis põrnika sipelgapessa sellesama raamatu kaanepildi ja üldise spoilerdamise teemal. Pikk jutt lühidalt - endal tekkis piisavalt huvi, et siis raamatule otsa vaadata.
Autori kohta saab pikemalt lugeda "Reaktorile" antud intervjuust - https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-heinrich-weinberg . Põgusalt mainin, et tegu on eesti autoriga, Heinrich Weinberg on ta vanaisa sünnipärane nimi, mis hiljem (1930. aastatel) ära eestindati. Ilmunud on talt kaks romaani, kuus lühiromaani ja peoga jutte.
"Tõrkeotsingu" tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis, ajaliselt umbes praegu, st 21. sajandil. Eelmise sajandi algusepoolel eestlaste loodud Vabavald on jäänud püsima, Liivi ja Põhjasõda ei räsinud siinset kanti ning praeguseks elab Eesti Föderatsioonis (EF) 10 miljonit inimest. Tehnoloogia on mõnevõrra arenenum (näiteks on eraisiku lennutransport täiesti levinud ja igapäevane). Ka on EF vähe laiem kui praegune Eesti, hõlmates nii Liivimaad kui siilukese Venemaast. Autor kujutab paljusid ka meile teada olevaid sündmuseid (näiteks Fosforiidisõda või teise maailmasõja lahingud Sinimägedes) aga mingi teise nurga alt. Samuti käivad tuhanded eestlased välismissioonidel Afganistaanis ja mujal Lähis-Idas ning üldse - eestlased on üsna mõjuvõimas jõud. Mitte, et autor kuidagi seda ülima paatosega kujutaks või rõhutaks, kuidas ikka vägevad kutid-mutid oleme. Ei, ajalugu on läinud teisiti ja olukord on vähe ummamuudu.
Üldse on kogu see maailm taust, milles siis põhiline tegevus toimub. Samas on huvitav, kuidas ca kolmesajale leheküljele on pandud nii tegelasi, maailma kui tegevust - ja seda kõike nii, et oli väga huvitav ja mõnus lugeda. Enda peas tekkis vägisi paralleel lehekülgedelt sama mahuka Triinu Merese "Lihtsate valikutega" (minu silmis üsna kehv raamat), kus tegelaste sisemaailma polnud ollagi ja lugeja pidi lihtsalt omaks võtma raamatus toimuva maailma, lisaks oli rõhk actionil. Weinberg läheneb kõigele rahulikumalt ja ei uputa detailidega.
Veel tehnilise poole pealt - Weinberg on tegevust lahedalt tükeldanud. Tal on vahel sellist ühtepidi tavalist igapäevaelu aga kuna on eri ajal toimuva vaheldumisi pannud ja ei ole lineaarne vaheldumine, siis see annab kuidagi hea tempo. Kui veel vahel aktsioon pingelisemaks läheb siis on muidugi põnevust eriti palju sellesama nipi tõttu.
Sisu poole pealt natuke - üheks peategelaseks on lätlasest endine sõdur Maris Alvin (Lätis on Maris mehenimi), kelle peas on tegelikult kaks inimest. Maris ise ja Henry, kes on siis ühe (eba)õnnestunud meditsiinilise katsetuse tulemus. Kohati on päris lahe jälgida Marise peas toimuvat ja sisemist hingesõda. Teine tegelane on samuti sõjaväelise taustaga Aile Johansen, kes töötab KAPOs. Igaljuhul on keskseks teemaks üks inimkloonivabrik ja Marise perekonna seos sellega. Oluline osa raamatust ongi perekonnaajaloo kujutamine, kus mitmenda põlvkonna tume äri on muutunud pealtnäha juba üsna puhtaks ja auväärseks tegelaseks. Kui aga küünega natuke pealmist kihti maha kraapida siis hakkavad vereojad voolama ja laibakuhjad tõusevad.
Tegelikult väga ei tahakski sisusse laskuda kuna seda on päris palju. Nii riigi pool toimuv kui Marise perekond, korporatsioonidega seotud sündmused ja vahele üldist tausta kujutamist. See kõik on väga hästi kokku pandud, ise lugesingi tegelikult täna öösel tugeva tunni uneajast üle kuna tahtsin teada saada, kuidas see kõik ära laheneb. See on enda jaoks juba kõva kvaliteedimärk.
Keelekasutuse, sõnavara ja olemuse poole pealt tsiteeriksin uuesti läbi Prontot: "John Scalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiatest, mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega." Ma nii karm ei oleks, küll aga oli raamatut lugedes tõesti vahel tunne, et ma olen seda juba varem lugenud. Asi pole isegi selles, et kui olla elus mõned kümned aastad raamatuid lugenud siis paratamatult on olukord selline, et midagi põrutavat uut kohtab harva. Pigem nimetaksin ise seda raamatut ühte paljudest, mis on suures osas nullstiiliga - ehk siis autori erilist kiiksu kohtab harva. Samas on Weinbergil siin raamatus olemas vanapagan ja krahvid, mis olid päris põnev leiud.
Kokkuvõttes kindlasti omade miinustega raamat aga ta on kuidagi hästi mõnusalt kokku pandud. Seega isegi mõned lollid vead, kus tegelase nimi võib vahepeal ühes lauses muutuda, ei sega.
Kui üldisemalt mõtelda kirjutamise kohapealt (ei mõtle konkreetset raamatut) - on natuke kahju, et kui ka kõige lõpus on kirjastaja juures toimetamist siis varasem sisutoimetamine jääb tihtipeale puudu. Samas eks karm maailm seab omad piirid, väikeriigi kirjanikul ongi käed lühikesed ja võimalused piiratud.
Olen ajaliselt Weinbergi natuke sikk-sakis lugenud - alustasin viimase romaaniga, siis esimene jutukogu ja nüüd siis esimene romaan. Samas on need kõik ilmunud paari aasta sees seega vahe ei ole ajaliselt vähemalt väga suur. Samas ega ei tea, millal on üldse need kõik kirjutatud, äkki hoopis märksa varem?
Romaan koosneb kolmest osast, mõnes mõttes lühiromaanist, kõigis on peategelaseks teadlane Teckland Leathercord, kes raamatu alguses on hullu supi sees ja mida edasi seda keerulisemaks kogu see värk läheb. Üldse kippusid vägisi meenuma Eric Ambleri "Päevavalgel" ja "Räpane lugu", mis samamoodi näitasid ühe inimese teekonda läbi erineva häda ja viletsuse. Tõsi, mis seal salata - Ambler meeldib vähemalt tagantjärgi rohkem. Ma tegelikult ei taha neid üldse võrrelda kuna tegu on siiski Weinbergi esikromaaniga.
Tegevus toimub 34. sajandil ning inimkond on üle planeetide end "laiali määrinud", on ka kohtutud teiste eluvormidega, kes kipuvad olema üllataval kombel hirmsalt inimeste moodi. Natuke pikemad ja vähe teistsuguse lõuaga aga ikka kohe väga sarnased. Teckland on igaljuhul kusagil kolkas süüpingis, kohe-kohe kinni minemas üsna pikaks ajaks kuriteo eest, mida ta enda sõnul pole sooritanud. Ja siis keeratakse kõik mitu korda pea peale, tulevad mängu siis noodsamad tulnukad, tehisintellekt, kloonid, igsugused elukad, rahanäljas pearahakütid, lumeinimesed... kindlasti ununes keegi ära. Vähehaaval räägitakse lahti Tecklandi tausta, mis mida edasi seda segasemaks läheb. Ega ka lõpuks nüüd täit tõde ei selgu aga see läheb juba õrnalt spoilerdamise alla.
Raamat ongi enda olemuselt selline hoogne ulmeseiklus. Üldiselt meeldisid pigem alguseosa ning lõpp - alguses oli tempo natuke rahulikum ning lõpus läks kõik kuidagi... ägedaks, stoori keerdkäigud meeldisid väga. Lõpp on selline, mis tekitab osades lugejatest segadust, et kas siit on nüüd järge oodata või...? Enda jaoks tundus selline äkiline lõpetamine täitsa okei, kui vaja siis saab siit muidugi punuda juurde veel järgmise romaani aga teisalt saab ka siia punkti panna.
Väga rumal lugu aga minu jaoks oli see raamat kuidagi jubedalt fragmenteeritud ja läks enda silme ees virvendamisega ühel hetkel hoopis igavaks. Kui ma mõtlen näiteks Weinbergi juttude või siis järgmise romaani, "Tõrkeotsingu" peale siis need on rahulikumad, on mõtisklemist segatuna siis jah, tegevusega. "Eneseväärikuses" käib hirmus tihe ja pidev andmine, selle tõttu pole aega vahepeal settida ning ka tegelaste hingeelu jääb luitunuks, enda silmis ei suutnudki väga erinevaid nimesid kuidagi eristada, oli üks ühtlane mass. Teckland oli ainus, kes kuidagipidi eristus.
Kokkuvõtvalt - tasus lugeda, et saada Weinbergi loomingust üldiselt detailsem pilt. Aga väga lugemissoovitada ei riski. Teised raamatud, romaan "Tõrkeotsing" ning jutukogu "Pimesi hüpates" on ikka meeletult paremad. Ning mitte lihtsalt paremad vaid tõesti äärmiselt mõnusad lugeda, Weinberg on mu värskelt avastatud lemmikkirjanik.
Ei tahaks erinevate detailide kallal nokkida, selle esimese vasika kallal on niigi juba tagasisidet tulnud ilmselt rohkem kui küllalt. Ühte asja mainiks, mille kallal urgitsemist pole silma jäänud. Weinbergil on läbivalt "tegelane" nimega TM. Eks seda mainitakse ka vahel, et tegu on "tehismõistusega". Tähendab, kuidas seda nimetada 1300 aastat tulevikus ja eriti veel eesti keeles, on kindlasti omaette teema aga ma ei tea kedagi, kes räägiks praegu selles kontekstis tee-emmist. Igal pool on AI, "artificial intelligence", tehisintellekt.