x
Päringule {"kuu"=>"10", "aasta"=>"2019", "sort"=>"hinne", "suund"=>"desc", "captures"=>[]} saadi 72 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
John Scalzi
The Human Division (2013)


Erinevalt tavapärasest, lugesin enne raamatu kallale asumist BAASi arvustused läbi ning seetõttu polnud ootused eriti kõrged. Või noh, see kõlab nüüd kehvasti, sest eelnevad hinded on ju head. Ootasingi sellist Scalzit oma tavalises headuses, kuid ei midagi erilist. Ja lisaks tegid ettevaatlikuks viited seriaalilikkusele. Ja et võib-olla pole tegemist kõige terviklikuma romaaniga, pigem jutukoguga.
 
Kuid ei midagi sellist! Tegemist on täiesti koherentse looga, vaid kaks viimast lisalugu ei sobi nö komplekti. Kuid ega needki kehvad polnud, täitsa toredad lugeda. Veel kiidan Scalzit oskuse eest kirjutada järgesid nii, et eelnevate osade taas üle lugemine pole vajalik - iga natukese aja tagant, samas liigsete kordusteta, tuletatakse olulised sündmused meelde ja seletatakse mõisted lahti. Õigupoolest võib selle raamatu lausa üldse ilma muid "Vanemehe sõja" romaane lugemata ette võtta.
 
Tükk aega mõtlesin, et mis hinne siis lugemiselamusele anda - "neli" nagu kõikidele muudele "Vanamehe sõja" järgedele? Tundus ebaõiglane, sest "Lõhenenud inimkond" on mõnest varasemast järjest selgelt parem. Seega, saagu siia kirja "viis". Ja jään põnevusega sarja järgmise, viimase osa, eestikeelset tõlget ootama, sest lugu jäi ju põneva koha peal pooleli.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
The Mist (1980)


Huvitav nüanss - algselt oli loo nimi "The Fog". Kuna John Carpenter tegi aga samanimelise filmi aasta 1980 siis hiljem nimetas King jutu ümber "The Mist"-iks. Kusjuures "fog" ja "mist" on ühed udud eesti keeles aga tegelikult on nad ingliskeeles erinevad asjad. Minemata detaili siis "the mist" on paksem ja kehvema nähtavusega. Samas on ju eesti keeles ähm, hägu, sumu, hämu, somp...

Stephen Kingi "Udus" on peategelane David maalikunstnik, nagu ka tema isa. Kui Davidi isa on tõeliselt edukas siis Davidil ei saa kuidagi vedama. Ta üritab ise suurt kunsti teha, natuke ostetakse ka aga hästi ei edene. Teeb natuke kommertsi, endal süda tilgub verd. Aga siis küsib üks hea sõber Ollie, et kas võiks Davidi maalist foto teha, et seda reklaamina kasutada. Peale seda saab David aru, et ei pea punnitama ja muretsema, et teenib raha oma loomingut klantsajakirjadesse ja nilbetesse meesteajakirjadesse müües.

See pole muide raamatu seisukohast justkui üldse tähtis sest sisu on justkui hoopis midagi muud. Või äkki on ikka oluline? On ikka, vähemalt enda silmis kuna hea kirjanikust sõber on viimasel ajal just maalikunstiga kätt proovinud. Sõbra ja Davidi taust ning olevik on küll äärmiselt erinevad, aga igaljuhul on praegu "Udu" ülelugedes täiesti uute nüanssidega, mida varem ei pannud eriti millekski. Samuti saab minu silmis see raamat täiesti uue allhoovuse, muudab Davidi ja ta poja Billy teekonna veel detailirohkemaks.

Udu on küll suhteliselt lühike raamat aga samas on minu silmis kõik väga hästi paigas. Hakkab sellega, et Maine maakonnas Bridgtonis on väga ränk torm ning peale seda on igalpool jõhkrad purustused, puud pikali, osad majad rusudes. Ning eemal järve peal on udulaam, mis on äärmiselt paks ja konkreetse servaga. Selline... kandiline ning ei mõju üldse looduslikult.

David ja Billy lähevad linna poodi ja jätavad abikaasa-ema Steffi koju elamist koristama. Supermarketisse jõudes tuleb linna ka udumeri, vangistab umbes kuuskümmend inimest ning udust sirutuvad välja kombitsad, tulevad koerasuurused ämblikud ja igasugused veidrad lendavad putukad. Ning see kõik on nii kuradi õudne, eriti kuna enamasti on lihtsalt poeseina taga kuulda liikumist ning kontakti elukatega on harvem. Ei ole pidevat verepulma või actionit, on meelinäriv ootamine ja teadmatus. Sest kust kurat need peletised pärit on?! Mõned poesviibijad on kuulnud, et läheduses olevas militaarkompleksis toimub "Nooleotsa" nimeline projekt, mida siis igaüks oma nurga alt üritab tõlgendada. Keegi ei tea küll midagi, samas ühel hetkel saadakse kaks vihjet kui leitakse poe tagaruumist kaks noort sõdurit. Sõdurid pole küll väga jutukad, oma osa on selles, et nad kõlguvad katuse all ülespooduna. Kõik viitab koos vabasurma minemisele aga mis neil südamel oli, seda ei tea keegi.

Eraldi mõõde on see, kuidas saavad inimesed hakkama keerulistes oludes. On poes nii neid, kes loobuvad ja lähevad samamoodi vabasurma. Osad on katatoonias kusagil nurgas. Mõned hakkavad jooma. Proua Carmody, kohalik "taimetark" ja "kõiketeadja" (tänapäeva mõistes siis meditsiini alternatiivi austaja, kloorijooja, homöopaat jmt) aga vatrab ja vatrab sellest, kuidas inimesed ise on häda kaela kutsunud, aja jooksul ta võim järjest tugevneb, kogub enda ümber järgijaid, kes ühel hetkel hakkavad vereohvrit nõudma, kelles viieaastane Billy imehästi sobiks.
 

Nojah, nüüd jäängi sisust patrama. Ma tegelikult ei ole midagi ära spoilerdanud, seda enam, et ega raamat ei annagi tingimata sirgeid ja selgeid vastuseid. Küll on aga meeldivalt palju vihjeid, mis toovad hinge õõva ning lootusetusetunde. Minu jaoks on see õuduskingi üks ehedamaid näiteid, mis on väga täpselt paigas. Tegu on kirjaniku kuuenda romaaniga, mulle endale tundub, et peakski vist kusagil selle kandi raamatuid Kingilt lugema kuna siis suutis ta väheste sõnadega palju ütelda.

Teksti loeti eesti keeles

Toomas Krips
Riia keisririigi allakäik ja langus (2019)


Mulle teadaolevalt on Kripsi lugu esimene eesti autori alternatiivajalooline tekst teemal "Mis saanuks, kui 1918. aastal plaanitud Balti Hertsogiriigist oleks asja saanud ja Eesti ning Läti jäänuksid selle koosseisu?" Kripsi kirjeldatud maailmas püsis Balti Hertsogiriik 1970. aastani, mil loo minategelase, aadlisoost Mereakadeemia kadeti, uljas aktsioon selle langemisega lõppenud sündmusteni viis. Eesnimeks on tal Matthias - ja sellega ei piirdu ta sarnasused ühe reaalses ajaloos lennukiga Punasel Väljakul maandunud isikuga. Ja nagu ka eelarvustajad maininud, toimib Kripsi kirjeldatud maailmas ka maagia - nii et tegelikult on tegu alternatiivajaloolise fantasyga.
Mulle meeldis. Suhteliselt pretensioonitu (ent samas rohketest ajalooteemalistest viidetest tulvil) hoogne seikluslik lugu, mis on omas vormis hästi teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Vassili Mahhanenko
Bez prava na ošibku (2019)


Mahhanenko tutikas romaan "Ilma eksimisvõimaluseta" teeb algust uue sarjaga, mis ühendab endas (zombi)apokalüpsise, tulnukate invasiooni ja arvutimängud. Nimelt pärast pikka uue mobiilimängu turuletuleku reklaamikampaaniat ilmneb päeval X, et see pole mitte lihtsalt uus mäng, vaid salakaval tulnukate invasiooniplaan: argireaalsus muutub tänu tulnukate nanotehnoloogiauputusele pseudoreaalsuseks, kõik tähtajaks uue mängu kasutajateks registreerunud saavad mänguriteks, kõik muu rahvas aga kõiksugu kollideks ja lähebki lahti suur nottimine. Seda muidugi reklaamis ei öeldud, et mängusurm on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu ning et kõik päevani Y välja venitanud mängurid haaratakse süsteemi järgmisse maandumiskohta kaasa kui mängu genereeritavad pärismaalased/tegelased.
 
Ilmne sarnasus zombiapokalüpsisega:omadest saavad hoobilt mörisevad vaenlased
Ilmne sarnasus arvutimängudega: iga kolli mahalöömine tõstab veidike su leveleid ning neilt pudeneb nänni.
Ilmne sarnasus invasiooniga: liiga paljude kollide mahalöömine toob kaasa süsteemi ebaterve huvi sinu isiku vastu ning ellujäämisvõimaluste järsu ahendamise.
Midagi täiesti uut: ravipakikese manustamine toob küll 100% tervist, aga nõuab teatud arvu tunde täiesti reaalset aega, mistõttu seda saab teha ainult vaiksetes nurgatagustes ja mitte madina ajal.
Midagi sama uut: Liiga agara upgrade'mise lõpetab süsteem sul lihtsalt ära, keelustades enamike relvade käsitlemise.
 
Tulemus: Peategelasel tuleb madistada nii robotterminaatorite, maagide kui ka digielukatega. Verd ja soolikaid lendab igasse kaarde ning nagu ikka, ei ole ei tulnukatel ega digiajul aimugi, kuidas homo sapiens võib plaanidele sõrad vastu ajada.
 
Teksti loeti vene keeles

Clifford D. Simak
Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala (1989)

Arthur C. Clarke
The City and the Stars (1956)


Olgu loogikavigadega kuidas on, kuid isegi mina kui üldtuntud fantaasiavaene inimene nägin neid maailmu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Heinrich Weinberg
Pimesi hüpates (2016)




Raamatus on muuhulgas ka kaks Stalkeri saanud lühijuttu/romaani - "Nurgatagune reisibüroo"(2017) ja "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"(2015)


Tundub, et ma olen leidnud endale uue lemmiku kaasaegsest eesti kirjandusest. Mõne kirjaniku ja ta loominguga on kohe nii, et sobib kuidagi väga hästi. Nagu pusletükkidega - mõned tükid klapivad omavahel väga hästi kokku. Kui kõrvalt inimesi vaadata siis sama lugu - mõned paarid või perekonnad on sellised, kus omavahel äärmiselt hästi klapitakse. No igaljuhul on mõne autoriga samamoodi, et kohe tunned, kuidas inimene kuidagi kirjutab just selles õiges, endale sobivas rütmis ja vormis.


"Pimesi hüpates" on jutukogu - aga mitte selline "tavaline", kus iga tükk on eraldiseisev. Jah, saab lugeda ka eraldiseisvana kuid jutud on siin ja seal seotud ja omavahel ajalises järjekorras. Samuti on ühine taustaks olev maailm ühtne, alternatiivajalooline tulevikumaailm. Natuke toimub tegevust ka Eestis aga pigem on USA keskkonnaks, ka tegelastel on "ameerika" nimed. Olemuselt on jutud peamiselt sci-fi, täpsemalt kosmoseulme, mis on isegi mitte militaarse nurga all kuid tegelased on tihtipeale sõjaväelise taustaga. Või lausa sõjaväelased. Sõjaväelased, kes tegutsevad nagu sõjaväelased. Aga ei, see pole militaarne. Kõlab vbolla natuke vastuoluliselt - aga ma tahaks igasugused seosed Lew R. Bergiga välistada. Sest nad on ikka täiesti erinevad kirjanikud kuni selleni välja, et sealt, kus parim Berg otsa saab, hakkab lahja Weinberg peale.


Väge äge on juttude kaunistamine väljavõtetega Wikist ning erinevatest "reisijuhtidest" või mälestusteraamatutest. Annab jälle nõksa siin ja seal taustale juurde.


Sisust on natuke keeruline rääkida sest põhimõtteliselt oleks ilus iga jutt eraldi ette võtta aga mis seal salata, selleks puudub endal viitsimist kuna on neid ju kokku seitse. Aga lühidalt saab raamatut jagada kolmeks - alguses on taustaks võõrast maailmast pärit tulnukatele, keskel on aeg läinud sajandeid edasi ning on juttu samade tulnukate poolt toodud tehnoloogiaarengutest ning lõpus räägitakse Maa-laadsest plaaneedist nimega Yellowstone, kus siis inimesed üritavad kanda kinnitada ja puutuvad kokku nii klassikaliste koloniseerimise-teemaliste muredega kui sekka on päriselulisi muresid. Ning noh, eks see kõik on läbimõeldud ulmekastmes.


Kui praegu seda raamatut viisin enda raamaturiiulisse eesti ulmesektsiooni siis jäin vaatama ja mõtlema, et jah, on seal palju selliseid mõnusalt loetavaid raamatuid. Aga on erilisi, "voh!" tüüpi raamatuid, millel on püsivam väärtus. Kus on ka peale lugemist hiljem meeles, millest raamat rääkis, mitte ei kao üldisesse hämusse koos paljude teistega. Raamatud nagu mäetipud udus.


Weinberg on mu silmis selline mäetipp. Läheb lugemiselamuse poolest kenasti Vahvanasjevi "Serafima ja Bogdani" kõrvale.



Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Tõrkeotsing (2018)


Raamat sai aastal 2019 Stalkeri ulmeauhinna parima eesti ulmeromaani eest.

Kui aus olla siis ma polnud Heinrich Weinbergist varem midagi kuulnud. Jah, nimi oli tuttav aga ilma pikemalt detaili minemata - jäi radarilt välja. Aga siis viskas Triin Loide ühes ulmegrupis põrnika sipelgapessa sellesama raamatu kaanepildi ja üldise spoilerdamise teemal. Pikk jutt lühidalt - endal tekkis piisavalt huvi, et siis raamatule otsa vaadata.

Autori kohta saab pikemalt lugeda "Reaktorile" antud intervjuust - https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-heinrich-weinberg . Põgusalt mainin, et tegu on eesti autoriga, Heinrich Weinberg on ta vanaisa sünnipärane nimi, mis hiljem (1930. aastatel) ära eestindati. Ilmunud on talt kaks romaani, kuus lühiromaani ja peoga jutte.

"Tõrkeotsingu" tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis, ajaliselt umbes praegu, st 21. sajandil. Eelmise sajandi algusepoolel eestlaste loodud Vabavald on jäänud püsima, Liivi ja Põhjasõda ei räsinud siinset kanti ning praeguseks elab Eesti Föderatsioonis (EF) 10 miljonit inimest. Tehnoloogia on mõnevõrra arenenum (näiteks on eraisiku lennutransport täiesti levinud ja igapäevane). Ka on EF vähe laiem kui praegune Eesti, hõlmates nii Liivimaad kui siilukese Venemaast. Autor kujutab paljusid ka meile teada olevaid sündmuseid (näiteks Fosforiidisõda või teise maailmasõja lahingud Sinimägedes) aga mingi teise nurga alt. Samuti käivad tuhanded eestlased välismissioonidel Afganistaanis ja mujal Lähis-Idas ning üldse - eestlased on üsna mõjuvõimas jõud. Mitte, et autor kuidagi seda ülima paatosega kujutaks või rõhutaks, kuidas ikka vägevad kutid-mutid oleme. Ei, ajalugu on läinud teisiti ja olukord on vähe ummamuudu.

Üldse on kogu see maailm taust, milles siis põhiline tegevus toimub. Samas on huvitav, kuidas ca kolmesajale leheküljele on pandud nii tegelasi, maailma kui tegevust - ja seda kõike nii, et oli väga huvitav ja mõnus lugeda. Enda peas tekkis vägisi paralleel lehekülgedelt sama mahuka Triinu Merese "Lihtsate valikutega" (minu silmis üsna kehv raamat), kus tegelaste sisemaailma polnud ollagi ja lugeja pidi lihtsalt omaks võtma raamatus toimuva maailma, lisaks oli rõhk actionil. Weinberg läheneb kõigele rahulikumalt ja ei uputa detailidega.

Veel tehnilise poole pealt - Weinberg on tegevust lahedalt tükeldanud. Tal on vahel sellist ühtepidi tavalist igapäevaelu aga kuna on eri ajal toimuva vaheldumisi pannud ja ei ole lineaarne vaheldumine, siis see annab kuidagi hea tempo. Kui veel vahel aktsioon pingelisemaks läheb siis on muidugi põnevust eriti palju sellesama nipi tõttu.

Sisu poole pealt natuke - üheks peategelaseks on lätlasest endine sõdur Maris Alvin (Lätis on Maris mehenimi), kelle peas on tegelikult kaks inimest. Maris ise ja Henry, kes on siis ühe (eba)õnnestunud meditsiinilise katsetuse tulemus. Kohati on päris lahe jälgida Marise peas toimuvat ja sisemist hingesõda. Teine tegelane on samuti sõjaväelise taustaga Aile Johansen, kes töötab KAPOs. Igaljuhul on keskseks teemaks üks inimkloonivabrik ja Marise perekonna seos sellega. Oluline osa raamatust ongi perekonnaajaloo kujutamine, kus mitmenda põlvkonna tume äri on muutunud pealtnäha juba üsna puhtaks ja auväärseks tegelaseks. Kui aga küünega natuke pealmist kihti maha kraapida siis hakkavad vereojad voolama ja laibakuhjad tõusevad.

Tegelikult väga ei tahakski sisusse laskuda kuna seda on päris palju. Nii riigi pool toimuv kui Marise perekond, korporatsioonidega seotud sündmused ja vahele üldist tausta kujutamist. See kõik on väga hästi kokku pandud, ise lugesingi tegelikult täna öösel tugeva tunni uneajast üle kuna tahtsin teada saada, kuidas see kõik ära laheneb. See on enda jaoks juba kõva kvaliteedimärk.

Keelekasutuse, sõnavara ja olemuse poole pealt tsiteeriksin uuesti läbi Prontot: "John Scalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiatest, mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega." Ma nii karm ei oleks, küll aga oli raamatut lugedes tõesti vahel tunne, et ma olen seda juba varem lugenud. Asi pole isegi selles, et kui olla elus mõned kümned aastad raamatuid lugenud siis paratamatult on olukord selline, et midagi põrutavat uut kohtab harva. Pigem nimetaksin ise seda raamatut ühte paljudest, mis on suures osas nullstiiliga - ehk siis autori erilist kiiksu kohtab harva. Samas on Weinbergil siin raamatus olemas vanapagan ja krahvid, mis olid päris põnev leiud.

Kokkuvõttes kindlasti omade miinustega raamat aga ta on kuidagi hästi mõnusalt kokku pandud. Seega isegi mõned lollid vead, kus tegelase nimi võib vahepeal ühes lauses muutuda, ei sega.
 

Kui üldisemalt mõtelda kirjutamise kohapealt (ei mõtle konkreetset raamatut) - on natuke kahju, et kui ka kõige lõpus on kirjastaja juures toimetamist siis varasem sisutoimetamine jääb tihtipeale puudu. Samas eks karm maailm seab omad piirid, väikeriigi kirjanikul ongi käed lühikesed ja võimalused piiratud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav Joel Jans
Kosmose pikk vari (2019)


Ilmselt peaksin täienduseks eelarvustajale natuke ka romaani sisust rääkima. Lähitulevikus umbes paarisaja aasta pärast on Päikesesüsteem inimkonna poolt koloniseeritud. Romaani peategelaseks on asteroidikaevandamisega tegeleva perefirma omanik ja kaevanduslaeva Nexo noor Eesti päritolu kapten Kalle Moskar, kelle elu möödub suuresti oma laevas mööda kosmoseavarusi ühe asteroidi juurest teise juurde rännates. Moskari vanemad on õnnetuses vigastada saanud ja elupäästmiseks krüounne suigutatud, nende terveksravimiseks aga puudub tal raha. Nii peab närvilise, konfliktse ja paranoilise iseloomuga noormees pereäriga jätkama ning kehtestama oma autoriteeti Nexo mitmerahvuselise meeskonna üle. Pahandused end mõistagi oodata ei lase...
Minu meelest hästi väljakukkunud romaan, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks. Oli hoogu ja põnevaid ulmelisi ideid, võõrikuid eluvorme ning tulevikutehnoloogiat. Natuke häiris (SPOILERIHOIATUS!!!) suure sõja kujutamine romaani lõpuosas - selliseid katartilisi viimsepäevalahinguid pinge kruttimisega viimase piirini, õnnelike pääsemiste ja südantsoojendavate taaskohtumistega on erinevate ulmeromaanisarjade viimastes osades ning Hollywoodi filmides lõpmatuseni kohatud ja kõik need tunduvad täpselt ühesugused. "Kosmose pikk vari" on küll piisavalt õhuke romaan, et selle viimsepäevalahingu kirjeldus ei jõua otseselt tüütuks muutuda ja puudub ka järgnev ning veel tüütum kohustuslik osa sellest, kui õnnelikult peategelased pärast viimsepäevalahingut elama hakkasid. Üldiselt koosnebki romaan kahest mõttelisest poolest, millest esimene, valdavalt Nexo pardal toimuv ja aeglast sündmustearengut sisaldav, jättis mulle parema mulje kui lõpuosa kosmiline tulevärk.  Korrektuuri- ja küljendusvigade eest ma romaani hinnet alandama ei hakka, sest need pole otseselt autorite süü. Edaspidi tasuks Lummuril neid küll iga hinna eest vältida - korrektne vormistus vähendab lugejatele amatöörliku mulje jätmise tõenäosust, eriti kui tegu on suhteliselt algaja Eesti autori raamatu esmatrükiga.
Võrreldes suuresti sama autoritepaari poolt kirjutatud "Saladusliku tsaari" ühismaailma lugudega võib "Kosmose pikas varjus" tähendada järgmisi edasiminekuid:
1) "Kosmose pika varju" peategelane on eestlane, ent Eesti-kesksus ei mõju selles romaanis enam nii jaburalt üle võlli keeratuna kui "Tsaari" maailmas. Tuleviku Päikesesüsteemis hulgub ringi erineva päritoluga isikuid, kelle seas on ka eestlasi ning teisi Läänemere-äärsete rahvaste esindajaid - ja see tundubki loomulik.
2) Suurem stiililine ühtsus. "Tsaari" raamatuid lugedes tekib pidevalt küsimus, et kas autorid on kirjeldatut tõesti tõsiselt mõelnud või hoopis mingi pilana. "Kosmose pikas varjus" see kõikumine surmsünguse ja paroodia vahel puudub, romaan on kirja pandud ühetaolises kerges ning hoogsas stiilis. Ilmselt pole see võrdlus küll päris täpne, sest "Kosmose pika varju" näol on ikkagi tegu tervikromaani, mitte samas maailmas toimuvate erinevate tekstidega.
3) Tegelaskujud on paremini loodud, eristuvad selgelt üksteisest ega lähe lugedes pidevalt omavahel segi. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Dying Inside (1972)


Dying Inside on ulmelugu telepaadist, kes on oma võimet kaotamas. Peategelane David Selig on juudisoost ameeriklane, kes on väikesest peale suutnud end ümbritsevate inimeste mõtteid lugeda. Olles selle võimega üles kasvanud, tundub teistsugune elu talle kujuteldamatu. Keskealiseks saanuna peab ta aga endale tunnistama, et just selline tulevik teda ees ootab.
 
Kuid samuti pole ka senine elu koos selle võimega peategelast kuidagi hellitanud. Talle pole loo alguspunktiks alles jäänud ühtegi armastatut, pereliiget ega sõpra. Samuti on ta hoolimata oma võimest ja loomupäraselt teravast mõistusest langenud nii madalale, et hoiab endal hinge sees vaid oma vana ülikooli tudengitele sularaha eest kursusetöid kirjutades.
 
Lugu jutustatakse peamiselt peategelase enda mõtete ja tagasivaadete kaudu, kuigi päris kauge lapsepõlve puhul nihutab autor vaatepunkti hoopis kolmanda isiku juurde. Põhilisteks tegelasteks on tema vanemad; siis õde, kes teda südamepõhjast vihkab; kaks armastust, kellest ta ilma on jäänud; ja lõpuks üks teine telepaat, kes peategelasest radikaalselt erineb.
 
Ma pean selle raamatu puhul jälle ütlema, et Silverbergi peetakse õigusega suurmeistriks. Kui tegemist oleks näiteks lihtsalt biograafilise romaaniga, ilma telepaatia aspektita, siis seisaks see täie õigusega kõrgel kohal americana-žanris näiteks Philip Rothi ameerika-juudi kogukonnast ainest saavate romaanide kõrval. Aga esiteks on ulmeline aspekt siin vaieldamatult raamatu hingeks ja teiseks on Silverberg minu arvates tehniliselt tugevam veel kui Roth.
 
Peategelane on küll enamuse oma eluajast olnud neurootiline ja ebameeldiv isik, kuid loo toimumisajaks on ta juba oma elu raisatuse ja ande tuhmumise osas resigneerunud ja leidnud endas mingi sedasorti maheduse, mis kaasneb täieliku lüüasaamisega. Tema sisekaemus ei ole seetõttu kibe, vaid pigem eleegiline.
 
See lugu räägibki eelkõige kaotusest. Mitte ootamatust ja traagilisest kaotusest vaid lõputust väikeste kaotuste jadast. Me sureme vähehaaval iga möödunud päevaga, nagu Seneca kunagi Luciliusele kirjutas. Ning nii head raamatut vähehaaval suremisest ei oleks võimalik kirjutada, kui ulmet olemas ei oleks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
Time for the Stars (1956)


Heinleinile telepaatia miskipärast meeldib, kuid see ei sega. Mõnus lugu, pisut sentimentaalne...
Mulle jäi kõige tugevamini kõlama (varjatult öeldud) mõte: kui Kolumbus oleks istunud sadamas ja oodanud, kuni ehitatakse terasest aurulaev -- või, veel parem, Boeing 747 --, poleks ei tema ega kogu inimkond kuigi kaugele jõudnud.
Soovime härra Muskile tema töödes edu...
Teksti loeti inglise keeles

Andrei Livadnõi
Povtornaja kolonizatsija (2001)


Minu meelest võimsalt ja hästi kirjapandud lugu - kasvõi see koht, kus peategelased sõjast laastatud planeeti kui "maist paradiisi" imetlevad. Livadnõi lühiromaan on andnud inspiratsiooni ka antoloogia "Raevu päevad" kaanepildile ja sellest pärineb tsitaat raamatu tagakaanel. Natuke meenusid nii Strugatskite "Asustatud saar" kui ka Gromovi "Arvestaja". Lõpuosa kiskus vast veidi ülemäära "juustuseks", aga hinnet see ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Aleksandr Bushkov
I lovili tam zverei (1986)


Tulevikumaailm, milletaolist Nõukogude ulmes sageli kirjeldati: tähtedevahelised kosmoselennud on saanud igapäevareaalsuseks, inimeste vahel valitseb rahu ja vägivald on vajunud unustusse. Erandiks on siinkohal Astrofloti Päästeteenistuse eriosakond "Dingo", mille karmide eriolukordadega harjunud liikmed oma käitumiselt ja kommetelt justkui muistseid sõdalasi meenutavad. Kui aga ühel päeval algavad kosmoselaevade salapärased kadumised, milles kahtlustatakse tundmatut tulnukrassi, jääb probleemi lahendamine ja esimese kontakti loomine just "Dingo" meeskonna õlule...
Huvitava idee ja üllatava lõpplahendusega lühiromaan. Kohati kiskus küll Vene ulmele omaselt ülemäära filosofeeriv-heietavaks ja kippus natuke venima, ent lõpupoole üldmulje tekstist paranes. "Ja nad püüdsid loomi seal" mõjub päevakajaliselt ka kolmkümmend kolm aastat pärast esmailmumist, mil inimkonna suhted loodusega ja kõikvõimalikud sellega seonduvad süüd ning süükompleksid teravalt päevakorras on...
Teksti loeti eesti keeles

Jana Raidma
Libakass (2019)

Arthur C. Clarke
The Deep Range (1957)


"Viis" tuleb juba üksnes selle eest, et Meister oskas viis aastat enne "Hääletu kevade" ilmumist aimata, missugusi alatuid võtteid rohelised ... noh, pigem pseudorohelised ... oskavad oma eesmärkide saavutamiseks kasutada. Vt. ka Greenpeace, Thunberg jne. Ahjah, teose põhitoon on tugevalt mõjutatud tolleaegsest lootusest, nagu oleksid vaalalised intelligentsilt meiega kui mitte võrdväärsed, siis vähemalt lähedased.

Teksti loeti eesti keeles

Piret Frey
Esimene port (2019)

Robert A. Heinlein
The Moon is a Harsh Mistress (1966)


Korralik Heinlein, nii põnevust kui arutlust. Kuu peal vilja kasvatamine ja seda enam selle eksport Maale on muidugi jabur, kuid seda oli tegevuse arendamiseks vaja. "Hakkame neid *** maakaid kividega loopima" :)
Ma jäin korraks kõhklema "nelja" ja "viie" vahel. Kuid et mõni eelarvustaja on virisenud arvutustehnika ja telefoniasjanduse kehva ekstrapolatsiooni üle, siis a) panen kõrgema hinde ja b) märgin, et poleks kuigi suur au ennustada ühiskonda, kus igaühel on taskus Apollo programmi omast hulga suurem arvutusvõimsus, millega peale sotsiaalmeedias asumise suurt midagi peale ei hakata :P
 
Teksti loeti inglise keeles

Philip Reeve
A Darkling Plain (2006)


 See on üks haruldane sari, mis läheb iga teosega järjest paremaks. Esimesed kaks raamatut on selline üsna kobe action, mida oli tore lugeda aga see "miski" (mojo, noh) oli puudu. Teised kaks raamatut läksid aga järjest paremaks ning see neljas siin, sarja punkt, on kahtlemata kõige meeldivam. Endal olid kolm esimest suuresti tänud raamatuvahetusele olemas ja sinna need ka läksid, viimase võtsin raamatukogust. Ega tegelikult ei kahetse praegu, et esimesed raamatud laiali jagasin kuna viimase ja eelviimase raamatu võiks ju tõesti riiulisse panna aga koos niru algusega... ei ole mõtet.

"Pimenev tasandik" võtab kenasti kogu selle munitsipaaldarwinismiga liikuvate linnade jutu kokku, postapo aurupunk ning päris äge maailm, kus siis linnad veerevad, lendavad või kaevuvad nagu mutid. Eks sisu ongi peamiselt erinev võimuvõitlus ja kemplemine. Endale meeldis viimane raamat just seetõttu, et muidu natuke lahjad tegelased said järjest rohkem värvi näkku ja liha luudele, Hester näiteks alustas surmakülvava pätiplikana, siis arenes turvalist ja hirmigavat elu elavaks emaks ja lõpetas jälle laibakuhilate vahel. Tom oli küll justkui ikka seesama natuke igav ja turvaline Tom aga ka tema elusse tuli keerde sisse ja juustesse hõbedat. Nende tütar Wren sai ka ikka tuld ja tõrva...

Mis eriti sümpatiseeris oli stalkerite maailm. Need kunagi surnud ja siis masinatena ülesäratatud inimesed on lähemalt vaadates ikka pääääris põnev eetika- ja filisoofiapundar, eks kasvatas ju kohe sarja alguseski üks Hesteri üles ning teine... noh, tema tõttu oligi suurest kogu neljas raamat oma taevast kaelasadava surmaga. Enda jaoks tuli tugev paralleel "Terminatori" filmidega (kui täpne olla siis teisega) kus ka küborgi ja inimese suhe on oluliselt keerulisem kui pealiskaudselt võiks arvata.

Eks raamatu lõpp meelitas nii mõnegi korra pisara silmanurka, traagiline, traagiline oli peategelaste saatus. Ma nüüd natuke spoilerdan aga... ei, ei spoilerda ka. Igaljuhul lõpus nii tegelaste elulugudele joone alla tõmbamine kui masina tee tulevikku kui tulevik ise - see oli niiii võrratult hästi ära lahendatud mu arvates.

Seega - kui sarja algus tundub lihtsakoeline ja ehk natuke tühinegi ning üldse selline YA, noh - soovitan anda sarjale ka edasi võimalus. Just kolmas-neljas on need, kus saabub küpsus. Mõnes mõttes sarnaselt nagu "Harry Potteriga" - kuigi HP puhul on mu arvates tase üsna ühtlaselt kõva.

Teksti loeti eesti keeles

Andrei Tepljakov
Sosedi (2010)


Noah' nimeline kosmoseseikleja ja transpordilaeva Ignis Sanat kapten võtab vastu salapärase tellimustöö: hävitada Naabriteks kutsutud müstiliste tulnukate mõjusfääri piirialal vigastada saanud ja avakosmosse triivima jäänud kosmoselaev. Kolmeliikmelise meeskonnaga Ignis Sanat suundubki ülesannet täitma...
Loo juures meeldis mulle autori oskus aeglaselt põnevust kruvida ja lugejaid üllatada. Natuke meenutas S. A. Corey' romaani "Leviathan Wakes" - seda nii kosmosehulgustest meeskonna kui ka muude detailide poolest. 
Teksti loeti eesti keeles

Sever Gansovski
Den gneva (1964)


Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.
Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Andrei Beljanin
Tainõi sõsk tsarja Goroha (1999)


Vene muinasjuttudel ja müütidel põhineva koomilise fantasy-romaanide tsükli esimene osa. Peategelaseks on nooruke militsionäär Nikita Ivašov, kes kolkakülas asuva tare keldrit uurima sattudes paralleelmaailma lõksu jääb. Too paralleelmaailm meenutab õhustikult muistset Venemaad (sarnasusi on nii varakeskaegse Kiievi-Vene, hilisema Moskva suurvürstiriigi kui ka muude ajalooperioodidega), samuti tegutsevad seal kõikvõimalikud muinasjuttudest ja müütidest tuntud kollid. Ivašov saab hea klapi Lukoškino-nimelises pealinnas resideeruva tsaar Gorohhiga, kes otsustab oma riigis miilitsaameti sisse seada ja Ivašovi seda juhtima määrata. Miilitsa uueks elukohaks saab kuulsa nõiamoori Baba Jagaa tare ja tema abiliseks juurdluste lahendamisel kahe meetri pikkune ning karu jõuga, ent lollakavõitu külapoiss Mitka. Esimene tõsine juurdlus end igavesti oodata ei lase - tsaari varakambrist vehitakse sisse kolmsada kuldtšervoonetsit, selle kuriteo tagant koorub aga hoopis ulatuslikum vandenõu...
Romaan on kirja pandud vene muinasjuttudele omases lõbusalt rahvalik-pajatuslikus stiilis (mis on jäljendamist leidnud ka mõnede Eesti ulmeautorite poolt). Eestikeelses tõlkes on see stiil päris hästi edasi antud - niipalju kui originaali lugemata arvata julgen. 
Lõbus ja meelelahutuslik romaan, millest midagi väga sügavamõtteliselt oodata ei tasu, ent mis on sellest hoolimata päris muhe lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles

Kell Rajasalu
Käilakuju (2019)

Olaf Stapledon
Last and First Men (1930)


Last and First Men on filosoofiline essee-tüüpi ulmelugu, mis jutustab inimkonna ajalookäigust järgmise kahe miljardi aasta jooksul. Loo algus on 19. sajandil ning see võtab kõigepealt kokku lähituleviku (hetkel saab seda algust juba vaadata kui alternatiivajalugu) ning tõstab seejärel iga peatükiga tempot, nii et peagi möödub iga peatükiga kümneid tuhandeid, sadu tuhandeid, miljoneid, ja lõpuks kümneid miljoneid aastaid.
 
Võib küll öelda, et tegemist on looga, sest raamatus jutustab kogu lugu Viimaste Inimeste esindaja (järjekorras kaheksateistkümnes inimliik), kes on end liigimälu kaudu ajas tagasi Esimeste Inimeste juurde sirutanud. Kindlasti ei ole see aga klassikalist tüüpi lugu. Individuaalseid tegelasi siin praktiliselt pole ning konkreetsete sündmuste asemel keskendutakse (väga) pikaajalistele trendidele.
 
Mul on sellele raamatule üsna raske hinnangut anda. Ühest küljest on selle lugemine kohati kohutavalt kuiv tegevus. Samuti on esimeste peatükkide lähituleviku visioonide juures veel tunda praegu üsna anakronistlikku 19. sajandi hõngu. Eriti ilmneb see siis, kui autor püüab laskuda üldajaloo juurest üksikisiku tasandile.
 
Teisest küljest aga on Stapledoni visioon uskumatult suure haardega ja samal ajalt täiesti hämmastavalt realistlik. Visioon tuumaenergiast, fossiilkütuste kiire otsasaamine ja erinevate taastuvenergiate kasutamine tulevikutsivilisatsioonides, samuti kosmoselendude piirdumine lähiplaneetidega on kõik füüsikaliselt andekad lahendused.
 
Samuti on hästi paigas evolutsiooni loogika - stabiilsed tingimused võivad hoida liiki muutumatuna miljoneid aastaid, ebastabiilsed tingimused loovad kiireid muutusi. Geneetiline modifitseerimine ja selle erinevad tipplahendused ja tupikteed on kõik paigas (esinevad ka näiteks hiigelajud masinates ja suhteliselt väikese intelligentsiga lendinimesed).
 
Omamoodi värvi annab kõigele veel autori isiklik filosoofia. Osaliselt on see seotud müstitsismiga (rassimälu, telepaatia, vaimne energia kui reaalselt kosmost mõjutav asi), teiselt poolt aga elu mõtte otsimisega. Iga järjekordne liik, kes on barbarismist pääsenud, püüab sirutada end viimase küsimuse poole - kas elul on üldse mingit suuremat mõtet või on see lihtsalt üürike säde lõputus pimeduses?
 
Stapledoni ajalugu on tsükliline, inimliigi pidev võitlus kõrgemale püüdleva tsivilisatsiooni, seda hävitavate katastroofide, järgneva barbarismi ja kohati loomade tasemele mandumise ja järjekordse tõusuga. Vahest parim asi, millega ma seda raamatut võrrelda oskan on Arnold Toynbee monumentaalne "Uurimus ajaloost".
 
Hinnang: 8/10 (kuigi kaalusin lugemise käigus vahepeal kõiki numbreid vahemikus 4-10)
Teksti loeti inglise keeles

Jack McDevitt
Omega (2003)


Akadeemia sarja 4. raamat. Meeldis mulle kusjuures rohkem kui Deepsix. Ma saan täitsa aru, miks see raamat võib tunduda raske ja igav - sest tegelikult siin muid suuri probleeme polegi kui seesamune igavus, sest kogu detailirohke lugu asetub lugeja ette äärmiselt aeglaselt. On Omega-pilved - teada-tuntud fenomen Akadeemia-sarjas - mis kulgevad Galaktikas ringi, pärinedes kuskilt tuuma kandist; neil pilvedel on "kombeks" lukustuda geomeetrilistele kujunditele ja et reeglina loovad selliseid asju arenenud tsivilisatsioonid, siis mitmete aastatuhandete pikkuste intervallide tagant laekuvad Omega-pilved hävitavad planeetidel tsivilisatsioone. Teadaolevalt on üks selline Maa poole ka teel, kuid esmane ärevus on haihtunud, sest hinnanguliselt saabub see 900 aasta pärast - küll jõuab sellega tegeleda.
 
Seega on üks McDevitti peamisi sõnumeid siin teoses nagu nii mõneski teises, et inimkond ei tegele tõeliselt oluliste küsimustega, sest mingid (hetkel kriitilisena tunduvad) päevakajalised pisimured näivad palju tähtsamad ja nii võib väga vabalt juhtuda, et me sureme välja, sest ma ei tea - nt palju olulisem põlvkonna, paari pärast saabuvast (saabuda võivast) kliimakatastroofist tundub see, millise rallitiimi valib järgmiseks hooajaks Ott Tänak või kas Eesti peab vastu võtma 2, 20 või 200 Sahara-tagusest Aafrikast või Süüriast või Afgaanist pärit perekonda... Või kas jätkusuutlikuks metsaraie mahuks Eestis on 8, 10  või 12 milj.tm? Läks päevakajaliseks poliit-halaks.
 
Kui avastatakse üks juhtumisi täitsa tore intelligente seltskond kauges maailmas, millele antakse nimeks Lookout, asub Akadeemia varasemast tuntud Hutchinsi juhtimisel päästemissioonile. Sest Omega-pilv on selle maailma "sihikule võtnud" ja neil pole luksust, et katastroofini oleks 9 sajandit. Pigem nagu 9 kuud. Püütakse välja nuputada moodust, kuidas Omega-pilve kõrvale juhtida või hävitada. Tehakse jälle tõsise(ma)id pingutusi üldse selle fenomeni mõistmiseks ja proovitakse tundma õppida avastatud tsivilisatsiooni, et plaan B või isegi C käigus päästa neist niipaljud kui saab, päästa nende tsivilisatsioon, isegi kui paljud saabuvas katastroofis hukkuksid. 
 
Nagu ikka on osad tegelased mõnusalt inimlikud ja tahavad aidata, sest nii on hea ja õige. Teised on sigudikest teadlased, kel pole sooja ega külma goomphadeks nimetatud tulnukatest, vaid nad on asjast huvitatud ainult puht-akadeemilisest vaatenurgast. Mis kõige kurvem, siis tundub, et ametkondi-poliitikuid paneb liikuma üksnes ainus mure: kui asjad kehvasti lähevad, siis ei taheta, et ventilaatori poolt laiali pillutud sitt nende kuuerevääri määriks ja neist meedias halb mulje jääks. Ei taheta olla süüdi. 
 
McDevitt suudab minu hinnangul vältida jutlustamist, aga ometi võib nii paljusid viimasel paaril, kolmel kümndendil (ja ilmselt varemgi) aset leidnud ulatuslikku kriisi kõrvutada siin kuvatuga.
 
Tegelikult pole Hutch teoses üldse peategelane. Tegelasi on palju, tähtsamaid ja vähem olulisi, sh tulnukaid. Kui üldse kedagi esile tõsta siis on nendeks minu jaoks kaks tüüpi: Digger ja Kellie, kes suurema osa ajast asjatavad Lookout'il ringi kui antropoloogid ja üritavad anda endast olemasolevate vahendite juures parimat, et teha ettevalmistusi päästemissiooni õnnestumiseks. 
 
Nagu eelnevas arvustuses viidatud, siis goomphade kultuuri kirjeldused on üks helgemaid momente teoses. Nagu enamik minu hinnanguid McDevittile, arvan siingi, et kui olnuks lühem ja tempokam, olnuks parem. Aga samas pole see teos tüüpiliselt nt Benedicti sarjale oma olemuselt detektiiviromaan, vaid pigem tekkib kohati tunne justkui loeks mingit teksti raamatusarjast Maailm ja mõnda. Reisikiri.
 
Erinevalt Deepsix'ist, mida lugedes oli pidevalt tunne, et no ei saa olla olemas sellist hulka ebaõnne, siin mõned asjad lähevad õnneks, teised mitte. Laias laastus siiski positiivne teos, vürtsitatud mõningase ängistuse ja murelikkusega.
Teksti loeti inglise keeles

Meelis Ivanov
Viimne vastulöök (2014)

Sergei Lukjanenko
Pojezd v Tjoplõi Krai (1993)

Eva Luts
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019)

Philip Pullman
His Dark Materials: Northern Lights (1995)

John Crowley
The Deep (1975)


The Deep on ulmelugu, mis segab oskuslikult fantaasia-, SF- ja õudusžanri elemente. Peategelaseks on veider nimetu ja sootu isik, kes leitakse halastajaõdede poolt keskaegset tüüpi maailma lahinguväljalt. Peahaava tõttu on ta mälu täielikult kaotanud, kuid terveneb peagi ning näitab seejärel välja uskumatut õppimisvõimet ja üliinimlikku jõudu.  
 
Selles maailmas toimub pidev võimuvõitlus kahe ülikusoo vahel, keda kutsutakse Mustadeks ja Punasteks (loo alguses kuulub troon Mustade kätte ja peategelane satub omakorda Punaste leeri). Lisaks sellele on oluliseks jõuks erapooletu Hallideks kutsutav õpetlaste gild ning kõiki eelnevaid kimbutavad püssidega rändhõimud, kes nimetavad end Õiglasteks.  
 
Peategelane arvab end mäletavat, et ta on pärit tähtede juurest. Selle maailma elanikud on aga kindlad, et maailm on lame ja seisab tühjusest (the Deep) tõusva samba peal. Rändhõimud, kes elavad just maailma äärealadel, räägivad lisaks sellele, et maailma all magab koletis Leviaatan, kes on end ümber samba põiminud. Peategelane tunneb selle koletise osas arusaamatut tõmmet ning läheb teda otsima, et vastuseid saada...  
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu lugemine oli parajalt maniakaalne teekond. Päris raamatu alguses õrritab autor korraks mõttega, et peategelane on mingit tüüpi tehisinimene, kuid jätab siis selle tahaplaanile ning hakkab tegelema peamiselt sealse maailma ja erinevate kohalike osaliste tutvustamisega.  
 
Siin ei raisata küll aega pikkade jutustustega, vaid pannakse võimuvõitluse mehhanism täistuuridel käima ja lugeja peab ise pingutama, et järele jõuda. Kuigi fantaasiamaailma ülesehitus tundub stamplik, pigistab autor siit siiski välja mitmekülgsed ja usutavad karakterid, tehes mõnekümne leheküljega seda, mille jaoks näiteks George R.R. Martin sadu lehti kulutab.  
 
Siiski hakkab seda mõõkade maru lugedes väsimus ligi hiilima - vahest tegevuse kiiruse pärast, vahest aga Punaste leeri (kus vaatepunkt peamiselt asub) tegelaste sarnaste nimede ühtesulamise tõttu. Jõudes tekstiga natuke rohkem kui poole peale, oli mu arvamus autori vaieldamatust osavusest hoolimata juba langustrendis.  
 
Siis aga lükatakse kõik muu tahaplaanile ning fookusesse tõuseb peategelase otsing. Ning see on koht, kus raamat eelnevat kuhjaga tagasi maksma hakkab. Seal on nii kõva SF virvendusi, "Alice imedemaal" tüüpi muinasjutu-sümbolismi kui ka lovecraftilikku õudust. Lõpplahendus annab veel võimaluse kõike eelnevat ümber mõtestada.    
 
Ilmselt tõmbaks objektiivsem hinnang sellelt loolt kitsaskohtade tõttu rohkem punkte maha - kuid targad lõpplahendused on mulle väga meeltmööda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

John Scalzi
Zoe`s Tale (2008)

Maniakkide Tänav Joel Jans
Kosmose pikk vari (2019)

Ray Bradbury
A Sound of Thunder (1952)


Ma selle jutu loogikavigade üle ei virise, sest Bradbury ja loogika on üldse ortogonaalsed. "Neli" tuleb sellepärast, et puhtemotsionaalne jutt mulle väga ei istu.
Olles lugu lugenud 1968. aasta Horisondist ja vaadates nüüd siit Baasist 1994. aasta tõlkele pandud pealkirja, tekib mul tunne, et seda "uus"tõlget hakkan lugema ainult relva ähvardusel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Alastair Reynolds
Century Rain (2004)

Aleksandr Mazin
Mõ platim železom (2018)


"Me maksame rauaga" või õigemine "... halja terasega" on hetkel viimane, kaheksas raamat XXI sajandi mehe seiklustest IX sajandi keskpaiku viikingiajal. Müttamine Laadoga ümbruses ja Rjuriku riigirajamispüüetele kaasaaitamine/takistamine saab selleks korraks läbi (ära ka tegelikult tüütas) ning hulgaliselt võitluskogemusi, kuulsust ja ka varandust kokku kraapinud seltskond kolib tagasi Taanimaale Ragnar Lodbroki lähikonda. Ja nagu ikka, sattub taas sekeldustesse.
 
Ei paista sarjale lõppu veel nii pea tulevat.
Teksti loeti vene keeles

Manfred Kalmsten
Lumemarjaveri (2019)


Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana. 
Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Tim Skorenko
Revanš (2008)


Umbkaudu keskaegsele arengutasemele tagasilangenud postapokalüptilises maailmas elavad sisuliselt surematud inimesed, kes pärast iga surma uuesti ellu ärkavad. Enda ega teiste eludest nad seetõttu eriti ei hooli ja võimurite ning nende käsilaste omavahelistes konfliktides lähevad käiku nii külmrelvad, arbaletid kui ka julmad piinamisvõtted. Lisaks on selles maailmas kombeks kõrgete panuste peale piljardit mängida ja minategelane on vastavas spordis tšempion...
"Revanši" võiks žanriliselt vist science-fantasyks liigitada. Lugedes kargasid mõttesse ka märksõnad "pätiromantika" ja "grimdark". Küüniliselt ja jõhkralt kirjapandud surematute aadlike ja gängsterite tegutsemine pealtnäha keskaegse õhustikuga maailmas meenutas kergelt Brusti "Vlad Taltose" sarja. Kirjeldatud kummalisest ja veidrast maailmast ei saa lugeja kahekümne nelja lehekülje pikkusest loost just kuigi palju teada. Samas on Skorenko loo näol tegu suhteliselt infotiheda ning tähelepanelikku lugemist nõudva tekstiga, milles blatnoiliku jõhkrutsemise kirjeldused segunevad infokildudega tegevusmaailma ja tegelaste kummaliste motiivide kohta. 
Maksimumhindest jääb selle loo puhul nagu midagi puudu... olgu siis "4". 
Teksti loeti eesti keeles

Erkki Viljarand
Sajatus (2018)


Žanri mõttes õuduslugu, samas võiks seda sildistada mingisuguse hashtag'iga, metoo või ma-ei-tea-mis need-seal-ongi. Sellisega, mis tähistab perevägivalda või naistevastast vägivalda - loo alguses ehk ei saa kohe aru, aga sündmuste käivitajaks on just nimelt räige vägivald abikaasa suhtes. See vägivallatseja on pool-pealilma ja pool-allilma tüüp. südametu ärimees, kelle isikuomadused on nii reljeefselt must-valged (st mustad), et tekib lausa küsimus, kas päris elus ka selliseid on. No kindlasti on, aga et see äärmus juhtus just selle jutu sisse sattuma...

 

Igal juhul on naine sattunud kokku mingisuguste... olevustega, inimese kujuga, aga kes nad tegelikult olid, jäi mul mõistmata. Igal juhul toimus tal nendega tehing, mis sarnanes mõnevõrra hinge kuradile müümisega. Naine saab abi võikaks kättemaksuks, mis lihtsalt peab õnnestuma, sest abikaasa on ju nii räige tüüp ning raske on uskuda, et ta pääseda võiks.

 

Lugu võib jääda ilmselt meelde mõne filmiliku stseeni tõttu, kus on kirjeldatud ebamaiste jõletiste toimetamist: "Ahastusega tõmbas Georg noa välja ja virutas teise käega vastu olendi pead. Selle lõust paiskus tugevast löögist küll kõrvale, kuid siis keeras elukas end aeglaselt tema poole tagasi, justkui oleks võitlus alles algamas. Koletult moondunud näo luistest silmakoobastest vahtis kaks raevunult hõõguvrohelist silma. Jõletise nägu kattis rebenenud ja krimpsukiskunud hallikasroheline nahk ning huulteta teravahambulised lõuad tõmbusid vaevumärgatavale irvele." 

 

Või teises kohas: "Seinast seinani moodustus pingul nahka meenutav ollus, mille sees toimus pidev liikumine, justkui püüaks trobikond usse väljapääsu leida. Keskel pinguldus naisterahva vähkrev kogu, meenutades lootevedelikus rabelevat last. Kõige kohal punnitas hiiglaslik nägu, mille nina, suud ja silmi võis vaid aimata. See väänles ja viskles, tardus siis ja jäi Georgi jõllitama. Näos lõid hõõguma rohelised silmad, mis puurisid end mehe omadesse ning hiigelsuu liikus."

Aga lugu võib ka üldse mitte meelde jääda, sest eks neid kolle on kirjanduses või filmis ennegi nähtud ja kreepsu või orgasmi ma neid kirjeldusi lugedes ei saanud. Midagi häiris mind looduskirjeldustes, ei oska seda täpselt sõnastada, aga mõned näited: "Oli soe varasuvine õhtupoolik, millest hämarus püüdis iga hetkega võitu saada. Tüütud sääsed särisesid kallis elektrilises putukapüünises, mis näljasena aina uusi enda surmavasse lõksu püüdis. Siit vaid mõni kilomeeter läbi metsa laiutas hiiglaslik turbasoo, justkui võimas tehas, kus loodus pinisejaid aina juurde vorpis. /---/Mets sosistas, kõu kumises ja loodus kustutas janu, et suveks jõudu koguda./---/Lindude unine siristamine andis märku, et koidik on algamas. Kuigi siin soos võimutses veel pimedus, oli üle hämuste puulatvade näha tinakarva kumavat taevalaotust. Päike polnud enam kaugel. Natuke maad edasi lõikas maastikku vesine, rohtunud mätastega laugastik. Üksikute kidurate mändide all hüppasid talveune unustanud rabakonnad ja õgisid keelte välkudes uimaseid kärbseid. Näljane pistrik kriiskas korra ja liugles täpina tintsinises taevas, kuni sellega ühte sulas. Pilvemassid ujusid laisalt eemale ja vihm lakkas./---/Väljas oli õhtueelset kahvatust, õhus keerles soe tuuleke ning päike oli iga hetk loojumas."

Minu kõrvale kõlab kuidagi kunstlikult. Ja pead pani kratsima ka see koht, kus ühel zombi-taolisel kooljal nahk "pinguldus kontide ümber" ja mõni lõik edasi on sama olevuse iseloomustuseks "priske naine". Priske - see on ju trulla, mitte kondibukett.

 

Mainin veel, et mulle avaldas hoopis rohkem muljet napp neljast lausest koosnev lõik, mis algab sõnadega "Korraga silmas ta eemal põllul". Vot see tabas märki.

 

Nii et siis lugu õiglast ja sadistlikku kättemaksu nautivale lugejale. Peaks olema autori esimene jutt žanriväljaandes. Pika miinusega 4.  

Teksti loeti eesti keeles

Aleksandr Batšilo
Nje nužnõ (2012)


Jõhker-humoorikas lugu tulnukate rünnaku järgsest Vene maakolkast, kus kohalike jaoks on tulnukatest suuremaks probleemiks rahvusvaheliste tulnukavastase võitlusega tegelevate relvajõudude tegevus...
Ei midagi ülemäära vaimustavat, aga lugeda kõlbas. Lõpupuänt (koos loo viimase lausega) oli muidugi hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Julia Ostapenko
Korolevskaja ohota (2006)


Süngetes toonides postapokalüptiline lugu maailmast, kus inimkonda oma praegusel kujul enam ei eksisteeri... ja sellest, mis tuleb pärast inimesi. Spoilerdamata ülemäära palju sellest loost rääkida ei saagi.
Omapärane idee ja lugeda kõlbas, ent "viieväärilist" muljet siiski ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Raevu päevad (2019)

Kersti Kivirüüt
Värav (2018)


Raamat räägib Emajõe Suursoo taga Peipsiääres toimuvast, kus öö hakul tulevad soost kooljad ning kipuvad enda väge kasvatama uljaspeade arvelt. Raamatus on alguses natukene euroliidu ja üldse bürokraatiamasina pila, edasi läheb lahti selline täitsa lahe maavillane põnevik, kus siis peamiselt piirivalvur Andres üritab sasipundart lahti harutada. Lisaks on päris palju lahedaid kõrvaltegelasi - napsutav konstaabel, Afganistaani veteran, mormoonid, preester Joel jne. Õhustik on lahe kolkakülalik, natuke on isegi kahju, et (lühi)romaan selline õbluke on, siin oleks kannatanud tegelasi natuke laiema ja erksama pintsliga võõbata küll. Tulemus pole kindlasti mitte paha - mõnus lugeda ja soravalt kirja pandud. Selline nauditav tükk, mis läheb kenasti riiulisse ja võib mõnikord kindlasti veel üle lugeda.

Etnohorror - minu arvates see polnud eriti õudne. Ning ma ei mõtle praegu isegi enda kalestunud hinge peale, see raamat ongi pigem selline leebe. Jah, on kooljaid, seestumist ja lõpupoole on jõuramite taltsutamise nimel parasjagu tulevärki. Aga tulemus pole õõvastav ega hirmutav - selline mõnes mõttes tavaline kolkavärk, noh :). Ma ei imestaks, kui seda oleks huvitav lugeda nii kartulikoorekarva põnevike, ulmefännide kui maaelu huvilistel. Horrorit ju mingis mõttes on, vbolla kui üldiselt pigem ei taha hirmutatud saada siis võiks see raamat täitsa hea sissejuhatus olla kangema kraami suunas..?
Teksti loeti eesti keeles

Joseph O'Neill
Land Under England (1935)


Land Under England on düstoopialik ulmelugu. Peategelaseks on noor Anthony Julian, roomlastest pärineva briti Julianuste aadlisuguvõsa viimane esindaja. Nende perekond on ammu vaesunud ja ei oma palju muud kui tagasihoidlikku eluaset oma iidsete maavalduste nurgas, keiser Hadrianuse müüri lähedal.
 
Tema isa on romantik, kes unistab möödunud aegade ja eriti just Rooma impeeriumi vägevusest. Just isa mõju tõttu on Anthonyl täiuslikud teadmised antiikajaloost ja perfektne ladina keel. Kui aga tema isa Esimesest maailmasõjast naaseb, on isa muutunud kalestunuks, endassetõmbunuks ja tema huvi ajaloo vastu on peaaegu maniakaalne.
 
Peagi kaob Anthony isa ootamatult. Asja uurides avastab peategelane, et nende suguvõsas on kadumisi ette tulnud ka varasematel sajanditel ning kroonikate vihjed räägivad veidratest maa-alustest roomlastest, kelle juurde pääseb Hadrianuse müüri salakäikude kaudu...
 
Ma pean ütlema, et see raamat kombineerib üsna huvitaval viisil mitmeid seikluslugude tuntud teemasid. Seiklustest maapõues on tuntuim ilmselt Jules Verne'i "Reis maakera südamesse", kadunud maailma lugudele on lausa nime andnud Arthur Conan Doyle "Kadunud maailm" ja vanad roomlased on templirüütlite ja atlantislaste kõrval üsna tavalisteks kadunud tsivilisatsioonide säilinud esindajateks.
 
Samas on siin loos kindlasti nendest näidetest oluliselt vähem seiklust ja rohkem ulmet. Maa-alune roomlaste tsivilisatsioon on säilitanud antiikse kultuuri vaid pealiskaudselt, nagu riietuse, laevade ja relvade osas. Kõiges muus on nad pea kahe tuhande vahepealse aasta jooksul radikaalselt muutunud, arendades välja telepaatia ning tarumõistuse viisil juhitava elukorralduse.
 
Tõenäoliselt ongi kirjeldused sellest tsivilisatsioonist teose kõige huvitavamad osad. Ma ei ole kohanud nii head katset luua inimeste põhjal ühiseluliste putukate tüüpi ühiskonda. Autoril on tõsiselt korda läinud ülesanne luua midagi täiesti võõrast, nii käitumise kui ka reaktsioonide poolest (sellise külma viisakuse täiuslikkust peategelase suhtes poleks ma kindlasti oodanud).
 
Selles osas pole see kindlasti lihtsakoeline seiklus ega ka jäme satiir (arvestades, et aasta on 1935 ja prototüübiks on roomlased, ei ole autori allegooriat raske mõista).
 
Samas aga võtab selline õnnestumine teoselt teiselt poolt punkte maha. Nimelt pole enamus seikluse-osast eriti huvitav, vaid koosneb peamiselt peategelase ringiuitamisest, kus teda ähvardavad ohud on üsna minimaalsed. See küll paraneb natuke raamatu päris lõpus, kus mängitakse läbi üsna oidipaalne poja ja isa kokkupõrge, kuid enne seda oleks raamatule kasuks tulnud oluliselt vähem pimedas ekslemise kirjeldusi.
 
Lõpuks annabki see kokku, hoolimata loo mõne elemendi märkimisväärselt heast õnnestumisest, ühe üsna tugeva OK ja kahjuks mitte enamat.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Juri Poguljai
Ekotsentr (2005)


Tuumasõja-järgne hullunud maailm, nähtuna kahe oma elu eest võitleva armastaja silme läbi...
"Ökokeskus" pole kindlasti halb lugu, hinne peegeldab lihtsalt mu isiklikke maitse-eelistusi. Selliste agooniliste ja depressiivsete maailmalõpu-teemaliste tekstide lugemine on minu jaoks üsna väsitav tegevus. 
Teksti loeti eesti keeles

Margus Haav
Kuidas lõhnab kuri (2016)


Kuidagi juhtus nii, et sattusid kolm postapo-romaani järjestikku - Jana Vagneri "Vongozero", Risto Isomäki "Sarasvati liiv" ning Margus Haava "Kuidas lõhnab kuri" kõige sappa. Kusjuures lugemise eesmärk oli hoopis muu - Vagner jäi raamatuhunnikust näppu kaanepildi tõttu, Isomäki kuna kaasaegset soome kirjandust olen vähe lugenud ning Haav seeõttu, et seos eesti ulmega kipub viimasel ajal endal kokku kuivama.

Sisust - inimkond on endale korralikult jalga tulistanud. Sõjad kasvasid järjest suuremaks kuni lõpuks said otsa nii taplejad kui laskemoon. Raamat algab peale ühes väikses kalurikülas, meile tutvustatakse mitut huvitavat tegelast. Nooruke Erik ja ta isa Einar, suur mehekolge Hull-Andreas, hõbedase hambaga Katariina - ja eks neid on mõned veel. Raamatu üks suurimaid plusse ongi algusepoole olev rahulik õhustik, kus saame tegelastega tuttavaks ning räägitakse ajaloost, et mis pagan siis küll juhtus. Sest raamat algab ajal, mil inimkond on kusagil keskajas; elekter, arvutid, masinad, tulirelvad - sisuliselt kõik see on kadunud.

Ühel hetkel lõhutakse rahulik olustik ära ning raamat liigub üle roadmovieks, kus teel Lõunasse kohatakse mitmeid värvikaid indiviide ning taaskord on kogu see lohutu ja nukker maailm omamoodi võluv, endale tulid silme ette kohati "Half-Life" ja kohati "RAGE". Taaskord on tempo pigem rahulik ning kogu kompott enda koleduses hästi mõnusalt värvikas.

...aga siis hakkab raamatu lõpp lähenema ning vägisi on tunne, et autoril on ajaline surve. Viimase veerandi sisse mahub sama palju tegevust kui esimesse kolmveerandisse, lapats põhja ja sulg suitsema! See mõjus kõik kuidagi väga rabisevalt - ning kuigi lõpp-lahendus on tegelikult igati sobiv siis päeva lõpuks muutis natuke kurvaks. Kuna tegu on debüütromaaniga siis saab kiirustamise andeks anda, eriti kuna esimest korda nägi käsikiri lugejasilma vististi romaanivõistlusel...? Jäi kusagilt see infobitt silma, ei mäleta enam kindlalt. Igaljuhul sealt edasi viis tee siis Eva Lutsu toimetajakäe ja Fantaasia kaante vahele.

Miinuspoolele jääb autori lauseehitus. See on lihtsavõitu. Vahepeal on okei. Aga siis hakkab tulema lihtlause lihtlause sabas kinni. Ma ei saa aru. Miks. See pole nagu läbiv stiil ka - kuid jäi häirivalt tihti silma.
 

Kokkuvõtvalt mõnus kiire lugemine, mille puhul on tunda, et autor oskab kirjutada (vaadates ta tausta siis on see ka loogiline). Loodan väga, et ta laseb enda sulel ka tulevikus ulmeradadel kõndida, mulle väga meeldis kurja lõhna maailm.

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Ivanov
Apollo 18 (2019)

Miikael Jekimov
Ortoni isevärki avantüür (2019)

Doris Lessing
Re: Colonised Planet 5, Shikasta (1979)


Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Kirill Benediktov
Tšudovištše (2012)


Siuke poliitkorrektsuse vastane paskvill. Lugeda kõlbas, aga väga naljakas minu meelest polnud. Võimalik, et see teema tundub viimasel ajal lihtsalt natuke äralaierdatuna või läks osa sõnaloomest ja sellega seotud naljadest tõlkes kaduma. 
Teksti loeti eesti keeles

Neal Stephenson
Seveneves (2015)


Huvitav raamat. Ühest küljest igavesti igav, kuid teisest küljest -- pooleli jätta ka ei taha. Mistõttu mul tekkis tunne, et see on eepos. Noh, nagu "Kalevipoeg" vmt., ainult proosas. Märkimist väärivad -- plusspoolelt selgitus, et kui poliitikud lasta füüsikaseaduste tekitatud kriisi lahendamise juurde (või kui nad ise sinna ronivad), on tulemuseks suur hunnik $$$$a, ning tähelepanek, et vana tsivilisatsioon koondas tähelepanu "väiksele ja pehmele", uus aga "suurele ja kõvale". Negatiivselt poolelt, nagu eelarvustajad on märkinud, taevamehaanika kahtlased käsitlused (alates Agendist). Kuid väga halvasti ma seda lugu ei hinda. Isegi nii, et "neli" muutub "kolmeks" ainult seetõttu, et ISSiga haagitud asteroidi nimi oli Amalthea. No anna kannatust!
Teksti loeti eesti keeles

Philip Reeve
Infernal Devices (2005)


Sarja "Surelikud masinad" kolmas raamat, neli neid kokku on. Esimesed kaks ("Surelikud masinad" ja "Kuldseeklid") käisid kokku, üks algas sealt kust eelmine lõppes. Kolmas, "Põrgulikud leiutised" toimub kuusteist aastat hiljem ning on koos viimase osaga ("Pimenev tasandik") omakorda paaris. Seega saab keel põses ütelda, et kui tegu oleks vähe vanemale lugejale mõeldud raamatutega siis oleks fantasy-suurmeistrid saanud hakkama kahe raamatuga, ca 600 lehekülge esimene ja 750 lehekülge teine.

"Põrgulikud leiutised" on endiselt YA, noortekas aga mõnevõrra täiskasvanulikum. On ju peategelased Tom ja Hester saanud vanemaks, vanust ca 33 aasta ümber. Neil on laps, tüdruk nimega Wren ning elavad nad vaikset elu kusagil Põhja-Ameerika idarannikul Anchorage's. Elu on igavavõitu, Hester saab küll mõnevõrra pealesurutud lapsevanemarolliga hädavaevu hakkama kuid ega sisimas on ta ikka see mässumeelne noor tüdruk, kes mõõga ja tulega õiglust vasakule ja paremale jagas. Ka Freya ja Caul on alles, kui teise raamatu lõpus juba lubas, et ka neist saab paar... siis läks vähe teisiti - Caul on endiselt sisimas Kadunud Poiss ning üsna eraklik, maarottide pärismaailm on teistsugune kui läbi mehaanilise krabi kantud kaamerasilma paistis.

Raamat algab peale sellega, kuidas ilmub välja Kadunud Poiss (nüüdseks ka mees) Gargle, kes palub Caulilt abi. Caul keeldub, siis aga satub sinna värskest perekonnatülist põgenev ja sügavalt solvunud Wren, kes sülitab ema pihta tuld ja tõrva ning hea meelega aitab heasüdamlikku võõrast. Noh ja siit lähebki raamat lahti, edasine on üsna "tavaline" Reevelik möll ja madin, kus YA kohta on laipu ja verd üllatavalt palju.

Nagu ütlesin siis raamat on sutsu täiskasvanulikum kuna temaatikaks on vanade ja noorte suhted ning nii mõnigi kord pannakse tõsiselt proovile, kas veri on ikka paksem kui vesi. Lisaks keerutab Reeve enda tegelasi parajast supist läbi ning nii mõnigi tõbras on nüüdseks sümpaatsem, teisalt hõõgub mõne tuha all ikka korralik ja kuum süsi. Kui liikuda lugemisemotsiooni juurde siis esimene raamat tundus väga äge, teine käis sellega paaris - aga natuke hakkas midagi kriipima. Eks ma räägin viimase raamatu juures rohkem aga praegu, peale kolmandat raamatut lugenuna, tundub, et see kõik on natuke liiga lihtne. Tähendab - maailm on äge, tegelikult ka. Seal juhtub huvitavaid asju. Aga tegelased on sellised õnnetuvõitu ja kahvatud. Või vastupidi - teinekord on värvi ikka väga paksult peale määritud kuid see mõjub kokku kuidagi... hollywoodlikult kui filmimaailma peale mõtelda. Hästi palju tegevust aga natuke liiga vähe mõtisklust, arutelu, plaanimist, sisemaailma, kuttidele-muttidele liha luudele ladumist.

Kui sarja alustades mõtlesin, et vägev värk ja ajasin ka järgmised kaks raamatut endale riiulisse, lisaks plaanisin, et osta neljas ka (Tiritamm andis välja esimesed kolm, neljandat mingil põhjusel mitte, nüüd on Rahva Raamat andnud terve tetraloogia välja) siis praegu enam emotsioon nii laes pole. Hoopis vastupidi, panin kolm esimest Ulmeturgu müüki ja neljanda võtsin raamatukogust. Sest kokkuvõttes läheb mu poolt kategooriasse "pole paha aga kahtlane, kas viitsin veel kunagi lugeda".

Teksti loeti eesti keeles

Piret Frey
Esimene port (2019)

Yasutaka Tsutsui
Toki o Kakeru Shojo (1967)


Yasutaka Tsutsui "The Girl Who Leapt Through Time" (時をかける少女 Toki o Kakeru Shōjo), eesti keeles äkki "Tüdruk, kes hüppas läbi aja" koosneb kahest lühijutust. Esimene on siis nimilugu ja teine "The Stuff That Nightmares Are Made Of" (originaalkeelset pealkirja hetkel ei leia, eesti keeles "Värk millest õudusunenäod koosnevad" vmt).
 
Raamat oli jupp aega Ulmeturul müügiks, keegi ei tahtnud. Ühel hetkel tekkis sinna alla arutelu ja mõtlesin, et aga prooviks - sest jaapani ulmet pole ju ridagi lugenud. Lisaks kuna Tsutsui raamatute põhjal on päris palju animet loodud (ka selle põhjal aga üks tuntumaid on ilmselt "Paprika") siis tekitas ka see kerge huvi. Kerge, kuna animet olen näinud küll aga... väga ei haagi. Mõni on olnud huvitav või lausa väga äge - aga ütleme nii, et "multikas" 4-5 aasta tagant on täitsa paras kogus.
 
Stiililiselt ja sihtgrupi poolest läheb kuhugi sinna vanema kooliea alumisse otsa . Ehk siis kui kunagi piiritleti vanemat kooliiga, murdeiga 12-18 eluaastaga siis midagi sinnakanti. Tegelased on kusagil viieteistaastased, sihtgrupiks lugejate poolest pakuks ise märksa nooremaid. Kuna eesti keeles puuduvad soomäärused siis kirjutasin kohmakalt siia-sinna nimedele juurde, et kellega on tegu. Enda jaoks on jaapani kultuur piisavalt kauge, et eesnimede järgi sugu ei määra mingi nurga alt.
 
Esimene jutt, "The Girl Who Leapt Through Time", on ulmehõnguline. Tüdruk Kazuko Yoshiyama koristab koos kahe klassikaaslasega (Kazuo Fukamachi ja Gorō Asakura) klassi peale... mis see "science" nüüd täpsemalt ongi jaapani kooliprogrammis? Füüsika? Keemia? Midagi kombineeritut? No igaljuhul Kazuko saadab mingil hetkel poisid prügi ära viima, ise aga kuuleb, et üks katseklaas (siis ikka keemia?) on purunenud, ruumi täidab lavendlilõhn. Tüdruk minestab selle peale. Läheb mitu päeva mööda ning kui ühel hetkel Kazuko on kohe-kohe auto alla jäämas siis äkki... ja ta on ajas 24h tagasi liikunud. Novot, sealt siis hakkab jutt edasi arenema. Kuna tegemist on üsna lühikese jutuga siis sisusse rohkem ei lähekski. Selline nunnu lugu.
 
“The Stuff Nightmares Are Made Of” räägib sellest, kuidas enda hirmudega rinda pista. Tüdruk Masako läheb sõber Bunichile (poiss) küll ja ehmatab hirmsal kombel kui Bunichi talle Prajna maskiga kolli teeb. Samal ajal Masako viieaastane väikevend Yoshio ei julge öösel vetsu minna ja pissib voodisse. Bunichi on küll justkui suurem ja kartmatum aga tegelikult pelgab hirmsal kombel ämblikke. Jutuke räägibki siis sellest, kuidas üritatakse aru saada, et mis pagan siis kellelgi hingesoppides peidus on ja ei lase rahulikult elu elada. Ahjaa, ei ole ulme.
 
Sellised kaks kiiret ampsu, mille kohta tahaks ütelda, et "pole paha". Koos kaanepildiga tuli just teise jutu lugemise ajal animelik pilt vaimusilma ette, eriti just lõpupoole kus rongiga läbi Jaapani sõideti ja maalilised maastikud aknast avanesid. Mulle väga meeldis see kogus, küll 176 lk aga tegelikult üsna hõreda ja kaasaegse küljendusega, kus on teksti ümber palju ruumi jäetud nii servadesse kui ridade vahele. Ehk siis mis siin ikka keerutada - kui oleks pikem siis oleks ära tüütanud kuna stiil oli ikka üsna "lastekas". Ning on ju lastekaid väga erinevaid, see kipub ikka minema sellise keskõlle kanti kui täiskasvanud soomlaste keeles rääkida.
 
Aga raamat ise on tõesti ilus seega panen raamaturiiulisse endal. Sest sellise kiire ampsuna oli täitsa mõnus.
Teksti loeti inglise keeles

Matthew Gregory Lewis
The Anaconda (1808)


See on üks dramaatiline, traagiline ja pateetiline lugu, mis kannab vältimatult kirjutamise aja pitserit.
 
Loo algus on mõnevõrra koomiline. Tseilonil elanud noor mees saabub tagasi Inglismaale ja kogukond kahtlustab tema suures jõukuses midagi tumedat. Tseilonilt kaasa tulnud viletsas inglise keeles rääkivalt teenierpoisilt saadakse justkui teada, et Everard on tapnud väljamaal kellegi Anna O'Connori ja tolle mehe või isa ning saanud suure päranduse sel moel. Hiljem selgub küll, et see Ann O'Connor on anakonda.
 
Nafu Vikipeedia ütleb, kasutati sõna "anakonda" ammustel aegadel ka igasuguste muude suurte madude kohta, kes ohvri kägistasid. Seega võib anda andeks autori väite, et anakondad elavad ses loos Tseilonil. Aga üks neist madudest oli end sisse seadnud ühe valge farmeri kodu juures, õigemini künka otsas asuva väikese paviljoni juures. Elukas passis seal puu otsas, olles kogu aeg liikumises, sööstes ühe puu otsast teise otsa, viskudes kiirelt jooksva koera kallale ja käitudes üldse nii, nagu minu teada hiigelmaod ei käitu. Tema suuruse kohta annab märku asjaolu, et talle ette aetud veisekarjast võttis ta kinni juhtpulli, sättis selle pikuti vastu puutüve, pressis tolle siis puud toena kasutades kondipuruks ja neelas tervelt alla... Peale selle oli sel loomal veel selline räige hingeõhk, mis tappis ära suhteliselt hermeetilisse paviljoni varjunud täisjõus mehe. Ma ei oska arvata, kas autori teadmised zooloogiast olid nõrgad või kirjutas ta teadlikult sellise loodusseadustega vastuolus oleva loo. Igal juhul kohaliku tüübid ei avaldanud mao omaduste kohta mingisugust imestust. Loo sisu keerleb selle ümber, kuidas peremeest paviljonist ära päästa, kui madu seal kõrval passib.
 
Lugu on ilmunud gooti kirjanduse klassiku Matthew Gregory Lewise 4-köitelises kogumikus "Romantic Tales" (1808), aga siinkõneleja luges seda romantilist lühiromaani Peter Hainingu koostatud antoloogiast "Great British Tales of Terror" alapealkirjaga "Gothic Stories of Horror and Romance 1765-1840".
Teksti loeti inglise keeles

Jan Kaus
Õnnelik lõpp (2018)

Jaagup Mahkra
Riisirahvas (2019)

Riste Lehari
Bassein (2018)


Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Leila Tael-Mikešin
Loojate mängud (2012)


Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Neal Stephenson
Seveneves (2015)


On alles heietus. Et siis seitsmest Eevast, ühest kaevandusest ja ühest allveelaevast tekib 5000 aastaga selline jaburus. Ei saanudki sotti, kas see on ilukirjandus või populaarteaduslik veste (heietamine).
Teksti loeti vene keeles

Toomas Krips
Riia keisririigi allakäik ja langus (2019)

Rein Savi
Ma olen imestusest tulvil (2019)

10.2019

Selle 300 lk paksuse romaani pealkirjas nimetatud imestusest on tulvil üks tulnukas - Kra -, kes on lugematute parsekite kauguselt saadetud meie planeeti ja siinseid elanikke jälgima. Galaktika Nõukogus on jõutud seisukohale, et maalased on viinud oma kodu hävingu äärele ja midagi tuleb ette võtta. Üliarenenud tsivilisatsioonis teadlasena töötav Kra tuunitakse inimesekujuliseks, tema teadvustki lihvitakse veidi maalase teadvuse sarnaseks. Tema ülesanne on jälgida inimesi ja edastada saadud informatsioon "üles". Sekkuda ega oma identiteeti avaldada üldiselt ei tohi.

 

Kra - võtnud nime Marek - saabub Eestisse, Tallinna ja asub tööle mingis firmas. Talle on loodud ka dokumentidega valetaust. Kral on lisaks muudele meeltele ja üleloomulikele oskustele (muutuda nähtamatuks, näha minevikku, hõljuda vaimkujul) võime lugeda inimeste mõtteid, kui ta neile küllalt lähedal on. Need mõtted on tekstis kursiivkirjas. Justkui tellimise peale mõtlevad kõik inimesed tema juuresolekul alati väga kompektselt ja sidusalt oma elu tõsistele probleemidele, mis lubab tulnukal teha kaugeleulatuvaid ja sisukaid järeldusi. Miskipärast mõtlevad kõik tema uuritud inimesed kuidagi vanainimeselikus kõnepruugis. Ka Kra ise - kui ei teaks, kes ta on - meenutab pigem vanainimest, kes vaatab elu kõrvalt ja mõtiskleb selle üle, kui hukas või nukker see elukorraldus on. Ühes kohas (lk 144) mõtiskleb Kra araablanna välimuse üle järgmiste sõnadgea: "Kuigi inimesed hakkavad juba harjuma selle idamaise look'iga, jah, nagu viimasel ajal on tavaks öelda." Kuna tulnukas on üsna hiljuti siia saabunud, siis "hiljutisust" saab tuvastada ikkagi autor, kelle kõrva kriibib noortepärane trendikas segakeel. Peategelast peaks olema nii sisu kui raamatu kaanepildi järgi aga küllalt noor mees.

 

Kui romaan algab tsitaatidega kliimamuutude katastroofilistest tagajärgedest, siis tagapool ei tundu sugugi mitte keskkonnaküsimused meie planeedi põhiprobleemid olevat. Ühist nimetust muredele on aga raske leida: hoolimatus, silmakirjalikkus, tervisehädad, materiaalsete väärtuste iha. Etteheited ei ole lahmivad, pigem leebed. Suurem osa etteheidetest näib liigituvat pigem eraelu valdkonda ja konkreetsest inimliigile omasest puudusest hoolimata näib olevat üks lahendus: isiku individuaalne muutumine, areng, vaimsete väärtuste ja Tõe leidmise tee, armastus ja hoolivus teiste inimeste vastu. Raamatu läbilugenu peab kindlasti aru saama ka seda, et maaelu (eriti kooskõlas looduse ja esivanemate tarkusega) on eelistatav linnaelule.

 

Lk 155: "Kui inimesed ometi mõistaksid, et nende tajudele avatud maailm, selle nähtav osa, on tegelikult nii piiratud ja moodustab kaduvväikese osa tegelikkusest, mis inimest ümbritseb! Milles ta ometi iga päev elab ja toimetab. Kui inimene hakkaks ükskord praktiliselt kasutama ajust nii vasakut kui ka paremat poolt! Et mõista, et aru saada, et tunnetada tõelist tervikpilti - tõde."

 

Need mõtted on pandud tulnuka pähe ja loomulikult ei tohi tolle mõtteid samastada autori omaga. Küllap on viga minus - ühe ajupoolega mõtlevas subjektis -, et ma kahtlustan just autorit pehmelt öeldes kõrges enesehinnangus, veendumuses, et tema on tõe leidnud, näeb tervikpilti ja mõtleb kahe ajupoolega. Üliarenenud, ideaalsest ja utopistlikust tsivilisatsioonist tulnud Kra pikk heietus on mulle ehk lihtsalt üle jõu.

 

Lk 194: "Ja peaksime kõik ühe eesmärgi poole püüdlema. Valguse, empaatia ja armastuse täiuse poole." Selliselt sõnastatud eesmärk ja eriti vahendid jäävad ikkagi ebamääraseks. Aga näib,et võtmesõnaks sellel teel näib olevat "energia" ja sellega seotud "vibratsioon". Need mõisted läbivad kogu romaani erinevates versioonides - energiapark, energiahelk, energiasülem, energialaam, energiatasand. Kombineeritult tõe, täiuse ja armastuse poole püüdlemisega on sellel romaanil juures väga tugev uusvaimsuse ehk New Age'i maik. Misjonärlik silmade avamise sõnum jumalatu religiooni raames.

 

Tuleb lisada, et "heietuse" kasutamine ei ole selle romaani puhul ülekohtune. Puudub selge lugu, loogiliselt seotud sündmuste jada (või kas või harud). Sündmusi on üldse väga vähe ja need vähesed ei ole kuidagi jõuliselt esil: eestlaste negatiivsetest emotsioonidest kogunenud energiapilve hävitamine soomaal, tulnuka kohtumine esoteerikasekti juhiga (kes Kra ebamaise päritolu ära tajub), peategelase kerge armumine maalannasse, teise tulnuka saabumine Maale. Kõik need sündmused lähevad kuidagi raugelt, leebelt, ebaoluliselt, ilma suurema kärata. Kõik tegelased jäävad pealiskaudseks ja episoodiliseks ning erilist hõrku miljööd, mis võiks rõmmu pakkuda, ei ole samuti tunda. Lõpus toob autor sisse ka enda isiku, kui tulnukal tekib soov Maal saadud kogemusi ja mõtteid inimkonnale edasi anda ja keegi inimene tuli selleks kirjapanejaks ju leida. Leidis Reinu...

 

Žannriulme sõpradele ei ole siin midagi pakkuda. Ilmselt oleks praktilisem, kui raamatupoodides paikneks see omakirjastuslik raamat nendel riiulitel, kust leiame materjali Ülimate Tõdede ja Universumi Põhiolemuse kohta - nii jõuab lihtsalt kiiremini sihtrühmani. Huvilisi kindlasti on - alles juunikuus ilmunud raamatukogueksemplaris on juba tehtud pliiatsiga mõningaid kriipsutusi või küsimärke olulistes sõnumitiinetes kohtades.  

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Ivanov
Apollo 18 (2019)

Anna Gurova Aleksandr Mazin
Malõška i Karlsson -3. Mumija i trol (2012)


Pärast mitmeaastast pausi sarja lisatud üsna vilets jätk/lõpetus haldjate ja trollide vahelisest kemplemisest ei tekitanud õieti mitte mingeid emotsioone. Võib rahulikult lugemata jätta.
Teksti loeti vene keeles

Manfred Kalmsten
Lumemarjaveri (2019)

Maniakkide Tänav Joel Jans
Kosmose pikk vari (2019)


Paar heatahtlikku märkust tegijatele. Võimalike spoileritega. Korrektuur on oluline. Antud juhul on see puudulik. Eksimised poolitusreeglite vastu, rea keskele sõitnud poolituskriipsud, peamiselt aga puuduvad sõnavahed. Isiklik kogemus: kui toimetaja peaks sisust aru saama, siis korrektor peaks  teksti suhtuma kahtlevalt või lausa vastumeelselt. Sest kui kumbki neist unustab end lihtsalt lugema, jäävad vead parandamata. Toimetajatööga võib rahul olla, jäi ehk veel ainult paar kahtlast kohta. Näiteks pole ma kindel, kas 273 kohta sobib öelda "mitusada".
 
Kahekesi kirjutamine võib anda tulemusi, aga tavaliselt pole see siiski parem sellest, millega kumbki eraldi hakkama oleks saanud. No näiteks et Dick ja Zelazny olid mõlemad head kirjanikud, aga ma usun, et kumbki eraldi oleks kirjutanud parema "Deus Irae". Kui mõlemad autoris tegelevad sama peategelasega, jääb see pinnapealseks ja/või skisoidseks. Antud juhul oleks lugu saanud huvitavam, kui sisse oleks toodud ka nö vastaspoole, Marsi koloonia vaatenurk mõne selle esindaja kaudu. Kumbki autor oleks saanud arendada ühte tegelast ja oleks ühtlasi vastandatud kaks maailmavaadet: Marsi poolt konkreetne (kuigi mitte ehk kõige õnnestunum) plaan inimkonna edasiviimiseks ja siis praegune kangelane oma süüdimatult spontaanse rahmeldamisega.
 
Kapten Moskarit ajendab algul rahapuudus ja hiljem kuidagi nagu väärastunud iha siiami kaksikute ühe poole vastu. Võibolla peaks ütlema "huvitavalt väärastunud", aga kindlasti pole vahekord kaksikute naispoolega, mille küljes tolkneb - enamasti selleks ajaks küll teadvuseta olekus - vend, mitte igaühe jaoks. Aga, noh, alati võib ju ritta LGBT... (või mis need olidki) uusi tähti lisada.
 
Kosmiliste ja muude katastroofidega on, nagu on. Öeldakse ju, et ühe inimese surm on tragöödia, miljoni surm kõigest statistika. No ja lugeda ongi sellest just niisama huvitav kui statistikaõpikut - mõne jaoks põnev, paljude jaoks igav. Sest neil miljonil on juba ükskõik, kuidas see juhtus, küsimus on selles, kuidas need üksikud ellujäänud pärast hakkama saavad.
 
Ellujäänute jaoks ei tundu elu päikesesüsteemis pärast Päikese kustumist eriti kutsuvana. Musta augu tekkimiseks peaks Päikese mass muidugi paar-kolm korda suurem olema, pika aja jooksul see hajuks ja planeedid leiaksid endale uued orbiidid, aga vaevalt inimesed seda ära jõuaksid oodata. Jupiterist uue energiaalllika tegemine on küll parem kui mitte midagi, aga Maal on see võrreldav katsega ennast Kuu pinnale tehtud lõkke valguses soojendada. Kuid ega ulmeromaan ei peagi õnneliku lõpuga olema. Muidugi, lugu sellest, kuidas kaks isehakanud pealikku kulutavad teineteisega sõdimiseks kogu olemasoleva ressursi ja enamgi veel, on samavana kui inimkond.
 
Kõikvõimsus ei ole kõige parem omadus, millele juttu ehitada. Tavaliselt on see komistuskiviks high fantasys - kuidas panna rüütel ja maag omavahel võrdset võitlust pidama, kui maagil on igaks olukorraks loitsud valmis. Antud juhul on kesksel kohal pihku mahtuvad kerad, mis võivad valmistada ükskõik mida (kui vaid küsida oskad) ja ükskõik kui palju. Kuni lõpuks on jama majas. Hea küll, ma olen ise ka mõnes arvutimängus endale ressursse juurde kirjutanud, et esimene läbimine ladusamalt läheks, aga just piiratud vahendite optimaalne kasutamine teeb ju asja huvitavaks.
 
Seninimetatud on siiski pigem teisejärgulised probleemid, rohkem nagu maitseotsustused. Märksa häirivam on valitud stiil. No jääb arusaamatuks, miks kasutatakse 21. sajandil kirjanduslikke väljendusvahendeid, mis olid moes 19. sajandil. See külarealismi ja rahvusromantismi veider segu, mille puhul "kaamera" asub ebamäärases kauguses ning jääb arusaamatuks, kes räägib, kellele räägib ja miks räägib (ning "kirjanik", "lugejale" ja "meelelahutuseks" ei ole head vastused) jätab kokkuvõttes mulje, nagu loeks Andres Saali seiklusjuttu. Sellise vanamoodsuse tõttu pole võimalik tegelastele kaasa elada ja jutt muutub iseenda paroodiaks, mis tõenäoliselt ei olnud autorite eesmärk.
 
Mulle on ette heidetud, et hindasin Lummuri esimest raamatut liiga kõrgelt. Ju ma arvestasin mitte ainult sellega, mis kirjas, vaid ka sellega, mis oleks võinud veel olla. Antud juhul ma paraku mingit täiendavat potentsiaali ei näinud. Usutavasti ostan ka Lummuri kolmanda raamatu, aga kui sealgi korrektuur puudub, siis jääb see ka viimaseks.
Teksti loeti eesti keeles

Washington Irving
The Legend of Sleepy Hollow (1819)


Kuna ulme ei ole siis ei peaks ka kommenteerima aga olgu see post siis teistele hoiatuseks. Tegemist on uimase ja häirivalt pikki kirjeldusi sisaldava looga, mille peategelaseks on kooliõpetaja kes armunud jõuka taluniku tütresse. Samasse tüdrukusse on armunud ka kohalik eluvend, kes mängib ühel ööl õpetajale vembu teeseldes, et on peata ratsanik. Õpetaja põgeneb külast minema ja hakkab advokaadiks ning sellega lugu ka lõpeb. Miks see baasi on pandud pole vähimatki aimu.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2016)


Olen ajaliselt Weinbergi natuke sikk-sakis lugenud - alustasin viimase romaaniga, siis esimene jutukogu ja nüüd siis esimene romaan. Samas on need kõik ilmunud paari aasta sees seega vahe ei ole ajaliselt vähemalt väga suur. Samas ega ei tea, millal on üldse need kõik kirjutatud, äkki hoopis märksa varem?

Romaan koosneb kolmest osast, mõnes mõttes lühiromaanist, kõigis on peategelaseks teadlane Teckland Leathercord, kes raamatu alguses on hullu supi sees ja mida edasi seda keerulisemaks kogu see värk läheb. Üldse kippusid vägisi meenuma Eric Ambleri "Päevavalgel" ja "Räpane lugu", mis samamoodi näitasid ühe inimese teekonda läbi erineva häda ja viletsuse. Tõsi, mis seal salata - Ambler meeldib vähemalt tagantjärgi rohkem. Ma tegelikult ei taha neid üldse võrrelda kuna tegu on siiski Weinbergi esikromaaniga.

Tegevus toimub 34. sajandil ning inimkond on üle planeetide end "laiali määrinud", on ka kohtutud teiste eluvormidega, kes kipuvad olema üllataval kombel hirmsalt inimeste moodi. Natuke pikemad ja vähe teistsuguse lõuaga aga ikka kohe väga sarnased. Teckland on igaljuhul kusagil kolkas süüpingis, kohe-kohe kinni minemas üsna pikaks ajaks kuriteo eest, mida ta enda sõnul pole sooritanud. Ja siis keeratakse kõik mitu korda pea peale, tulevad mängu siis noodsamad tulnukad, tehisintellekt, kloonid, igsugused elukad, rahanäljas pearahakütid, lumeinimesed... kindlasti ununes keegi ära. Vähehaaval räägitakse lahti Tecklandi tausta, mis mida edasi seda segasemaks läheb. Ega ka lõpuks nüüd täit tõde ei selgu aga see läheb juba õrnalt spoilerdamise alla.

Raamat ongi enda olemuselt selline hoogne ulmeseiklus. Üldiselt meeldisid pigem alguseosa ning lõpp - alguses oli tempo natuke rahulikum ning lõpus läks kõik kuidagi... ägedaks, stoori keerdkäigud meeldisid väga. Lõpp on selline, mis tekitab osades lugejatest segadust, et kas siit on nüüd järge oodata või...? Enda jaoks tundus selline äkiline lõpetamine täitsa okei, kui vaja siis saab siit muidugi punuda juurde veel järgmise romaani aga teisalt saab ka siia punkti panna.

Väga rumal lugu aga minu jaoks oli see raamat kuidagi jubedalt fragmenteeritud ja läks enda silme ees virvendamisega ühel hetkel hoopis igavaks. Kui ma mõtlen näiteks Weinbergi juttude või siis järgmise romaani, "Tõrkeotsingu" peale siis need on rahulikumad, on mõtisklemist segatuna siis jah, tegevusega. "Eneseväärikuses" käib hirmus tihe ja pidev andmine, selle tõttu pole aega vahepeal settida ning ka tegelaste hingeelu jääb luitunuks, enda silmis ei suutnudki väga erinevaid nimesid kuidagi eristada, oli üks ühtlane mass. Teckland oli ainus, kes kuidagipidi eristus.

Kokkuvõtvalt - tasus lugeda, et saada Weinbergi loomingust üldiselt detailsem pilt. Aga väga lugemissoovitada ei riski. Teised raamatud, romaan "Tõrkeotsing" ning jutukogu "Pimesi hüpates" on ikka meeletult paremad. Ning mitte lihtsalt paremad vaid tõesti äärmiselt mõnusad lugeda, Weinberg on mu värskelt avastatud lemmikkirjanik.

Ei tahaks erinevate detailide kallal nokkida, selle esimese vasika kallal on niigi juba tagasisidet tulnud ilmselt rohkem kui küllalt. Ühte asja mainiks, mille kallal urgitsemist pole silma jäänud. Weinbergil on läbivalt "tegelane" nimega TM. Eks seda mainitakse ka vahel, et tegu on "tehismõistusega". Tähendab, kuidas seda nimetada 1300 aastat tulevikus ja eriti veel eesti keeles, on kindlasti omaette teema aga ma ei tea kedagi, kes räägiks praegu selles kontekstis tee-emmist. Igal pool on AI, "artificial intelligence", tehisintellekt.

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Eelmaa
Külm rubedo (2018)

Taavi Eelmaa
Külm rubedo (2018)


Tundus, et alguses oli autoril isegi mingi idee, millest lugu on. Teises pooles kadus aga igasugune siht silme eest. Ainus pluss - palju huvitavaid v2ljendeid. Kahjuks ei asenda terminoloogia seda, et jutul puudub j2lgitav m6te. 
Teksti loeti eesti keeles

Taavi Eelmaa
Külm rubedo (2018)

Kaido Tiigisoon
Sümpaatia (2019)

Erkki Viljarand
Sajatus (2018)


Te vabandage, kuid miks peab säärast 90. aastate grafomaaniat ulme nime all avaldama?
Kui peab, siis palun Asimov, Bradbury, Clarke, Heinlein, Simak, Strugatskid, Verne ja paljud teised sellest rubriigist välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Taavi Eelmaa
Külm rubedo (2018)