x
Päringule {"kuu"=>"10", "aasta"=>"2017", "captures"=>[]} saadi 31 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Ilja Varšavski
Rešaisja, pilot! (1965)


Juttu lugedes tekkis vahepeal kartus, et selle puändiks saab olema maapealse eluga kohanemisvõimetu vananeva kosmonaudi surm tervisehädade kätte - mis olnuks üsna pateetiliselt ja klišeelikult mõjuv. Õnneks suutis autor meeldivalt üllatada.
Nii suurt vaimustust nagu eelarvustaja ma käesolevast loost tunda ei suuda, ent "4" saab kätte küll.
Teksti loeti eesti keeles

Valentina Žuravljova
«Orljonok» (1961)


Näib, et lugu on vene keeles ilmunud kahe erineva pealkirja all. Baasis originaalpealkirja "Orljonok" nähes tekkis mul kerge imestus, et kas tõlkija on tõesti otsustanud loo pealkirja eestikeelses tõlkes "poeetilisemaks" muuta. Siiski on antoloogia "Me armastame Maad 2: Viimane laev" tiitellehel loo originaalpealkirjaks märgitud "Orljonok" nje vjernjetsja.
Loo minategelaseks on tähelaevale Kotkapoeg raadioinseneri dublandiks määratud neiu. Kotkapoja meeskonna ülesandeks on lennata Maalt Elektrale, kummalisele süsihappegaasist küllastunud atmosfääri ja veidra elusloodusega planeedile, et tuua sealt koju Avastaja - seitse aastat üksi Robinsonina Elektral elanud noormees, kes pole kunagi elus Maal viibinud. Kotkapoja meeskond soovib väga Maale naasta ja ka Avastaja on inimkonna ilusa koduplaneedi nägemisest siiralt huvitatud, ent lend koju ei kulge kaugeltki nii, nagu oodatud...
Jälle üks selline jutt, mida võiks iseloomustada sarnaste märksõnadega nagu antoloogia "Me armastame Maad" kaht esimest teksti. Poeetiline, nukker ja heroiline lugu helgest kõrgtehnoloogilisest tulevikust ning kosmosenautide eneseohverdusest.
Minu meelest hea lugu, poeetiline ja ilus.
Teksti loeti eesti keeles

Valentina Žuravljova
Astronavt (1960)


Loo minategelaseks on astropsühhiaater, pikkadest kosmoselendudest tekitatud psüühiliste probleemide ravimisele spetsialiseerunud kosmoselaeva pardaarst. Oma teadustöö kirjutamiseks peab astropsühhiaater, kes on oma elu jooksul osalenud kolmel tähtedevahelisel ekspeditsioonil, sukelduma esmapilgul igavasse uurimistöösse tähelendude keskarhiivis, mis asub looduse ümberkujundamise tagajärjel tekkinud Siberi mere kaldal. Arhiivis avastab ta Barnardi tähele toimunud ekspeditsiooni puudutavad dokumendid...
Ilmselt on tegu viiekümnendate-kuuekümnendate nõukogude ulmele üsnagi iseloomuliku tekstiga: helge kõrgtehnoloogiline tulevik, vaprad kosmonaudid (Žuravljova loos küll astronaudid), ülipikad tähelennud, eneseohverdus kosmoselendudel ja vaenuliku keskkonnaga võõrastes maailmades...
Täitsa korralik lugu, ent maksimumhindest jääb midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Georgi Gurevitš
Infra Drakona (1958)


Mulle see lugu meeldis - vanamoodsalt (või täpsemalt kirjutamise/esmaailmumise aegruumile kohaselt) pateetiline ja optimistlik, samas poeetiline ning nukker. Ja nagu paljudes vanades tulevikuainelistes ulmelugudes, on siingi rohkem kirjutamisaja õhustikku kui tänapäeval realistlikuna tunduvat tulevikunägemust.
Teksti loeti eesti keeles

Brian Aldiss
Non-Stop (1958)


Alustaksin ehk tõdemusest, et ka mulle meeldis käesolev romaan Heinleini "Taeva orbudest" kõvasti rohkem. Aldissi stiil on kuidagi oluliselt huvitavam kui Heinleinil ja kogu üldine sündmustik koos puändiga märksa keerukam ning põnevam.
Tarmo on oma arvustuses käesolevat romaani võrrelnud Clarke'i "Linna ja tähtedega". Mulle meenutas Aldissi romaani algus hoopis Gluhhovski "Metro 2033." Apokalüpsisejärgne ühiskond, mis varjab end kuskil siseruumides ja käikudes, sünge ning hämar, kohati lausa õudussegusesse müstikasse kalduv õhustik... Aldissi romaani stiil muutub aga kiirelt koos tegevusmaailma järk-järgulise avanemisega, üks üllatus järgneb teisele ning põnevaid sündmustikupöördeid tuleb kuhjaga. Ilmselt tuleks märkida veel üht ulmeteost, mida "Peatumata" mulle meenutas - Hargla "Gondvana lapsi".
Kokkuvõttes: meeldis ja isegi väga.
Teksti loeti eesti keeles

James S. A. Corey
Abaddon`s Gate (2013)


Eelmise osa lõpus Veenuselt "õhku" tõusnud konstruktsioon pargib ennast kuskile Uraani orbiidi kanti. Maa, Marsi ja asteroidide vöö laevastikud sõidavad seda uurima, teiste hulgas ka James Holdeni meeskond oma Rocinante pardal. Tegu tundub olevat mingisuguse portaaliga, aga kui laevad üritavad seda läbida siis satuvad nad omamoodi ruumilõksu. Moodustuvad kaks fraktsiooni kellel on erinevad teooriad selle kohta kuidas hädast pääseda. Ühed arvavad et portaal on ohuks kogu Päikesesüsteemile ja ainus võimalus on seel koos kõigi sinna kinnijäänud laevadega hävitada, teised (kelle hulka kuulub ka Holden) aga arvavad et just portaali hävitamise katse on kõige halvem võimalik plaan. Vastasleeride vahel puhkeb halastamatu võitlus. Ja tõepoolest, nagu juba M. Tänav kirjutas, moodustab see lahingu üleskirjutus liiga suure osa kogu romaanist ja seda on üsna tüütu lugeda.
 
Mõnevõrra parandab hinnet üks paralleelne tegevusliin. Ühe Marsi laeva meeskonnas sõidab kaasa hooldustehnik Melba Koh. Ainult et see ei ole tema päris nimi ja tegelikult ei ole ta ka mingi hooldustehnik. Liigse spoilerdamise vältimiseks ei hakka ma tema päris nime siinkohal välja ütlema, aga lugejale saab see tegelikult üsna varakult teatavaks ja siis on ka selge miks ta on endale pähe võtnud et peab James Holdeni iga hinna eest ära tapma. Selgub siiski et kõigist õilsatest motiividest hoolimata ei ole inimese tapmine üldse naljaasi, isegi kui sa oled "paha tegelane" romaanis...
Teksti loeti inglise keeles

Markus Vetemaa
Valgelinnu maailm (1999)

Lois McMaster Bujold
Komarr (1998)


Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Komarri planeet oma eripäradega ja separatistide vandenõu üksikasjad olid päris põnevalt kirja pandud. Suhteseepi oli muidugi ka päris palju ja ehkki selle üleküllus kohati tüütuks läheb, suudab Bujold seda päris inimlikult ning soojalt kirjutada.
Kokkuvõttes pole "Komarr" eriline meistriteos, ent lugeda täitsa kõlbab. Hindeks mõninga kõhkluse järel "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Vtoroje našestvije marsian (1967)

Jack Williamson
The Cosmic Express (1930)

10.2017

Neljasaja aasta kauguses tulevikus elav kirjanikest abielupaar on tüdinenud tsivilisatsioonist ja ihaleb lihtsat elu "nii nagu vanasti". Kahjuks ei ole Maal selleks ajaks jäänud alles ühtegi kohta, kus lihtsat, looduslikku elu võiks elada. Kui saksa teadlane leiutab Kosmilise Ekspressi nimelise kiire, mis võimaldab ainet ülikiiresti teise ruumipunkti siirdada, otsustavad noored kirjanikud seda proovida, et jõuda kriidiajastus olevale džungliga kaetud ja asustamata Veenusele.
Üle kaheksakümne aasta on möödunud ajast kui Williamson selle loo kirjutas aga küsimus tsivilisatsioonist, mis ahistab, on endiselt asjakohane. Miks ma väga kõrgelt antud lugu ei hinda, kuigi kolm on minu arvates ka täiesti normaalne hinne, on see, et hiljuti lugesin S. de Campi "Gun for Dinosaur", ja kui Williamsoni loos hakkas tulema "sõnajalataoliste puudega kaetud džungel" ja peagi hakkas kostma hämarast metsast türannosauruse möirgied, kõlasid need sõnad kuidagi liiga tuttavatena. Jah Williamsoni lugu on varasem kui Campi lugu, aga mulle tundub et mingil ajal enne sõda ja võib-olla ka pärast sõda kirjutati väga palju sarnaseid lugusid.
Teksti loeti inglise keeles

Dave Hutchinson
Acadie (2017)


Lugu veab end mõnusa aeglusega käima. On asutud koloniseerima kaugeid tähesüsteeme, sellega tegeleb vastava ametkond. Aastat nii 500 tagasi oli üks geeniteadlaste koolkond sunnitud Maalt põgenema, kuna Ameerika nürikristlik valitsus pidas nende tegevust lubamatuks. Aeti ära üks juba kolonistidega täidetud laev, otsiti endale mitte just eriti soodsate elutingimustega tähesüsteem; kes tahtsid, need saadeti tagasi, kes tahtsid kohale jääda, nende geenid kirjutati sealse elu jaoks sobivaks. Või siis sellisteks, nagu neile meeldis, nii et koloonias elab kõikvõimalikke muinasjutuelukaid, superkangelasi jne. Maa silmis on aga tegemist peaaegu et sõjakurjategijate või siis nende järeltulijatega.
Jutustaja on mässulise koloonia president - valiti ebapopulaarsele ametikohale, kuna oli parajasti miskitel välitöödel ega saanud vastu vaielda. Ent tema teha jäävad olulised otsused, kui tundub, et Maalt saadetud sond on koloonia avastanud ja midagi head sellest kontaktist loota ei ole. Ning siis tekivad järsku vägagi eksistentsiaalsed küsimused - kes on kes jne. Pisut ehk ootamatugi puänt annab mõned vastused...
Teksti loeti inglise keeles

Pierce Brown
Golden Son (2015)


Naljakas lugu, kuigi teine raamat on täiskasvanulikum, kus peategelane trügib juba suurte meeste mängumaale, meeldis see mulle vähem. Lahingud on eepilisemad, kosmoselaevad müdistavad ringi ja planeetide saatused on õhus aga köitis vähem. Ilmselt asi selles, et rohkem keskendutakse erinevatele intriigidele ja üks hirmus risti-rästi ja topelt üle kõigi käiv intriigipunumine on mulle alati nõksa igav tundunud. Need intriigid tõmbavad ka tempot alla ja lasevad paista liiga selgelt sellel välja, et autor ei anna enda tegelasele ühtegi hetke hingetõmbamiseks. Isegi kui tal on mõni lahingutest ja intriigidest vaba hetk siis ta lihtsalt valutab südant enda kui inimkonna pärast. Sihuke armutu nuudi amdine natuke väsitab, loogiline oleks, et ta tunneks mõnest pisiasjast vahel ka siirast rõõmu. Kasvõi sellest, et nüüd pole mitte midagi perse läinud. Aga tema mõtleb isegi kallima otsas olles mornilt maailma saatusest. Meenuvad juba Porutzik Rzevski anektoodid, kus Natasha on voodis ning kihku täis aga Pierre Bezuhhov vaatab mõisa aknast raagus puud ning mõtleb elu üle. Mul on tunne, et sel peategelasel on väga raskekujuline tööstress. Teiseks oli väga valus lugeda kohe peale Charles Strossi Singularity sky-d. Browni nägemust kosmosesõjast oli ikka kohmakas ja naeruväärne. Õnneks pole sedalaadi tehnovõhiklus läbiv joon. Maapeal toimuvad lahingud olid samas väga head, paistsid tõesti läbimõeldusega silma ja olid mõnusalt moodsat sõjatehnot täis. Kui veel nuriseda siis ka etteaimatavusega olid kehvad lood, kohati hakaks autori kirjutamismuster liiga selgelt eristuma, et kui ta teeb tegevuses väikese pausi siis on selge, et nüüd pöörab ta kõik peapeale ja enamasti polnud raske arusaada mis piinamisvahendi ta seekord enda tegelasele valib. Ajaviiteks endiselt huvitav lugeda aga täispunkte ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Orson Scott Card
Speaker for the Dead (1986)


Maailmaloome oli viimase peal. Põrsikute elutsüklid, nende kohanemine dnad muutva viirusega ja ka virtuaalne tegelaskuju olid huvitavad ja mõjusid originaalselt. Card hoidis samuti suisa krimikirjaniku osavusega põnevust üleval, et mis nende Põrsikutega siis on ja miks nad tapavad ja seal tuli veel mitu ootamatut pööret. Ka religioossed teemad olid intrigeerivad, mulle tundus näiteks surnute eest kõnelemine huvitava ideena. Selline lahe humanistlik komme ja mulle on religiooni ja ulme sidumine alati paeluv tundunud. Aga miks ma ei suuda täispunkte anda? Selle neetud mehiko armuseebi pärast. Taustal on neetud põnev müsteerium seoses hästi loodud tulnukatega ja selleasemel keskendutakse lastele ja truudusetutele naistele ning nende kõigi probleemidele. Eessõnas ütles Card, et üks ta sõber kurtis lugedes kuidas ta ei suuda lastel vahet teha ning muutis neid värvikamateks. Noh mina ei suutnud neil sageli sellest hoolimata vahet teha. Miks pagan pidi neid tatte nii kuradi palju olema? Ma saan aru, et katoliiklik pere aga arvestades, et lapsi tehti peamiselt abieluvälliselt oleks olnud hea põhjus piirduda kolmega või sedasi. Peategelase ehk Enderiga samastumine oli ka peaaegu, et võimatu. Tegemist oli messia, sherlock holmesi ja supermani ristandiga ikka sõna otseses mõttes. Ülirikas, ülimõistev, ülikannatav, üliinteligentne. Ka kõige paadunum rets sulas tema pilgu all ning kõige kivinenum preester tuli tema poole üle ja andis sõbrakätt. See pole enam usutav karakter, see on Konstantin Päts Ivan Orava lugudest. Aga kui ulmeosa jälle mängu tuli siis oli see suurepärane. (less)
Teksti loeti eesti keeles

Orson Scott Card
Speaker for the Dead (1986)


Jälle see viimase arvustaja needus ehk suurem osa sellest, mida ma nüüd kirja panen, on juba eespool ära öeldud. Aga ma ütlen siiski: et endal meeles püsiks kui peaks tulema tahtmine seda raamatut veelkord kätte võtta.
 
Esiteks seda, et tegemist oli viimase aja ühe vaevalisema lugemisega. Lõpetasin "Enderi mängu" ülelugemise umbes-täpselt kuu aega tagasi, mis tähendab, et "Surnute eest kõnelejat" suutsin lugeda kiirusega ca 15 lk päevas. Õudselt vaevaliselt. Raamat peaks olema mitte 50 lehekülge lühem nagu Ats eespool arvab, vaid oma 300 lehekülge lühem. Sest umbes alates sealt muutus lugu mingilgi määral huvitavaks ning päästis Ulmekirjanduse Baasi esimesest "kahest" sellele teosele.
 
Raamatu esimesest kahest kolmandikust enese läbi närimine oli täielik agoonia: see on tohutult veniv, jutlustav, igav, moraliseeriv, heietav lugemine. Ja kasuks ei tulnud üldse mitte see, et vahepeal oli pool tekstist (olgu, liialdan) portugali keeles. Täiesti ebavajalik kirjanduslik võte. Kui keegi tahab keelt õppida, siis selleks on keeleõpikud. Kui kirjaniku arvates ei saa mingeid keelelisi nüansse tõlkida, siis on kirjanik lihtsalt kehv tõlkija. Mina oleks raamatut eesti keelde tõlkides selle tuimalt välja visanud, antagu mulle andeks.
 
See veniv algus meenutas mullegi "Rohtmaad". Aga ainult selles mõttes, et "Rohtmaast" on mul meeles, kuidas pärast läks raamat heaks. "Surnute eest kõnelejaga" seda ei juhtunud. Viimane kolmandik, kus lõpuks ka mingi tegevus algaas, lihtsalt rehabiliteeris esimese poole, kuid väga vähesel määral.
 
Aga ei läinud mulle peale ei see imeline võõrtsivilisatsioon ja planeedi ökosüsteem. Kogu see muinasjutt sobiks pigem mõnda fantaasiaraamatusse kui teadusliku fantastika žanrisse liigituvasse teosesse. Uus ja igavene elu puudena. Puudele laulmine, mispeale need valmistavad sulle noad-kahvlid ja majaehitusmaterjali. Oeh. Vabandage väga, aga - JURA!
 
Ilmselgelt ei ole ma selle raamatu sihtgrupp. Aga miks ma seda siis üldse lugesin? Sest erinevalt sellest, mida Orson Scott Card ise eessõnas soovitab, promotakse seda teost "Enderi mängu" järjena. Ka eestikeelse teose tagakaanel on miskipärast kirjas kiidusõnad "Enderi mängule", mis oli tõesti VÄGA HEA raamat, aga ei mingeid New York Timesi kriitikute hinnanguid "Surnute eest kõnelejale". Seega - sain lihtlabaselt petta. Tegemist on täiesti erinevate raamatutega, mis on kunstlikult üheks seotud.
 
Siiski olen tänulik, et see eesti keelde tõlgiti - muidu poleks ma ju seda teada saanud ning õhkaksin siiani Enderi seikluste jätku järgi. Nüüd aga tean kõikidest ülejäänud järgedest kauge kaarega mööda käia. Eestikeelse tõlke kohta ainult üks küsimus: miks oli vaja sitikas järjes satikaks tõlkida?
 
Kui mõned eelarvustajad kommenteerisid oma hinnet, et viis mõne miinusega või midagi selles stiilis, siis minu hinne on kolm paljude miinustega. Tegelikult pigem kaks, sest ma ei kavatse ilmselt seda raamatut enam kunagi lugeda ja oleksin võinud oma ajaga midagi targemat teha. Aga lihtsalt austusest kirjaniku vastu ja MIDAGI selle teose viimases kolmandikus siiski oli.
Teksti loeti eesti keeles

Graham Greene
Discovery in the Woods (1963)


Enne sõda oleks tekst olnud teedrajav. 1963. aastal on see aga juba kahvatu, kuigi sisaldab mõningaid häid mõtteid. Muust maailmast isoleeritud kaluriküla lapsed lähevad sisemaale avastusretkele ja avastavad Noa laeva. Selliste tekstide puhul on määrav, mis lõpuks saab - aga seekord ei saagi lõpuks eriti midagi.
 
Natuke imelik, et peaaegu 60-aastane maailmakuulus kirjanik midagi niisugust avaldas.
Teksti loeti inglise keeles

Graham Greene
A Little Place Off the Edgware Road (1947)

Graham Greene
Proof Positive (1947)


Kahvatu tekst härrast, kes ühele provintsiseltsile oma kinnisideega senikaua peale käib, kuni teda koosolekul ette kandma lubatakse. Kinnisideeks on hinge surematus, mis ei hooli keha surelikkusest - ja ootuspäraselt kujutab härra isik endast selle teesi tõestust.
Teksti loeti inglise keeles

Graham Greene
The End of the Party (1932)


Tore nutikas jutt noore andeka kirjaniku sulest. Koos "Väikse koha..." ja mõne ulmevälise jutuga näitab, et Greene'ist oleks võinud saada ka puänteeritud novelli meister.
Teksti loeti inglise keeles

Graham Greene
Under the Garden (1963)


Suurepärane arendus jutu alguses suubub väheusutavasse ja jaburavõitu jahumisse. Tulemus meenutab natuke Albert Sánchez Piñoli eesti keelde tõlgitud romaane: üksildasevõitu peategelane puutub kokku moodsa Väikese Rahvaga, kes kuskilt sügavikust ootamatult esile kerkib või keda peategelane sinna otsima ronib.
 
Kogu jutt peaks muidugi olema millestki muust - sellest, kuidas lapsepõlves läbielatu hilisemat elukäiku, isiksust ja alateadvust mõjutab. Aga ei vea eriti välja.
Teksti loeti inglise keeles

Anthony O'Neill
The Dark Side (2016)


Kuu pimedam pool on umbes nagu omal ajal Austraalia - kauge koht, kuhu parandamatud kurjategijad ära saata või kuhu mõned ühiskonnaga pahuksis tüübid ära tahavad minna. Ent kuhu maise korruptsiooni eest on sunnitud pagema ka aus ja äraostmatu võmm, kes juhtus valele tüübile varba peale astuma. Muidugi leidub ka kohalik oligarh, kes peab plaane kogu inimkonna hüvanguks, kellel on toredad hobid ja kes üldiselt nagu ütleb, kuidas asjad peavad olema.
Ja siis hakkab samusel Kuu tagaküljel tegutsema sarimõrvarist robot, kes on (hiljem selguvatel põhjustel) otsustanud saada Kuningaks, Võluriks ja üldse maailmade valitsejaks. Roboti dialoogid vastutulijatega on tõeliselt nauditavad. Paraku leidub romaanis ka filosofeerivaid, lausa targutavaid lehekülgi, mis nii naljakad ei ole. See ei lase ka kõrgeimat hinnet anda.
Siiski, suht harva on nn teaduslik fantastika nii õnnestunult kokku sobitatud musta huumoriga.
Teksti loeti inglise keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 17: Päästa meid kurjast (2017)

Kaisa-Liina Näär
Mina: kaitsja (2017)


Lugu kujutab endast nooruki päevikut, kellest pärast surma mingusugune taevane kaitseingel saab. Loo temaatika ja stiil meenutavad veidi Tael-Mikešini "Loojate mänge", ent Nääri jutt on kuidagi lapselikum.
Ühelt poolt võiks loole ju lihtsalt "3" panna ja nentida, et ilmselt pole ma vanuse ega soo poolest päris selle sihtgrupiks. Samas siin tekstis logisevad ikka nii paljud asjad...
Esiteks, eelmainitud sihtgrupi teema. Loo puhul on võimatu aru saada, kellele see täpselt suunatud on - täiskasvanutele, teismelistele, lastele? Täiskasvanute loo jaoks liiga lapsik, teismelistele mõeldud teksti jaoks ka nagu lapsik (vaevalt, et tiinekad väga lasteaialaste tegemistest lugeda tahavad), lasteloo jaoks liiga tõsiseid teemasid käsitlev ja sünge.
Teiseks - kohutavalt kaootiline stiil, autor kirjutab eri asjadest ja teemadest pidevalt segamini.
Kolmandaks - minategelasse puutuv. Tolle maine elutee lõppes 1970. aastate Eestis. Samas 1970. aastate ENSV-d kirjeldatud õhustik (narkoärikad, karnevalid, tätoveerimisputkad) küll ei meenuta. Queeni muusikat võis toona noorte hulgas isegi liikuda, kui keegi välismaa raadiojaamadest lindistama sattus... Lisaks on autor kasutanud vastassoost minategelast, kelle käitumine ja mõttemaailm ei meenuta mingitpidi meesterahva oma.
Ehk leiaks neid kummalisi asju sellest loost veel, kui väga detailidesse süveneda, aga seda ma teha ei viitsi.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Raudrästiku aeg (2016)


Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles

Dan Simmons
Muse of Fire (2007)

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2017)


Kuidas seda lugu nüüd žanrilist liigitadagi... New Weird? Juttu on selles loos igatahes kummalisest seenhaigustest vaevatud linnast ja salapärasesse tüdrukusse armunud vargast...
Mulle see jutt meeldis. Põnevad ideed, ootamatute pööretega sündmustik ja väga hull ning pöörane tegevusmaailm. Veidi võiks ehk võrrelda Mieville'i loominguga, ehkki Kalmsteni stiil on mõnevõrra teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Aleksander D. Lannes
Enne kui lahvatab leek (2017)


Loo peategelaseks on kahekümneaastane TÜ tudeng Johannes Ojamaa, kes Siberis süstamatkal viibides pimesoolepõletikku haigestub ja kaaslaste matkamiskohast eemale komberdades veidra matkaseltskonna otsa satub, kes ta imelisel moel põletikust terveks ravivad... (Eeltoodud sisukokkuvõttele peaks ilmselt lisama, et loo tegevus ei toimu Nõukogude ajal, vaid tänapäeval).
Autor kasutab loos toimuva lahtiseletamiseks juhmivõitu peategelast (Johannes on küll otsapidi ülikooli jõudnud, ent pole just karbi kõige kirkam kriit), kellele õpetatud reisiseltskond toimuvat lahti seletab. Samas on Johannes tegelaskujuna üsna kummaline. Tegu pole nagu autentse tänapäeva Eestis elava kahekümneaastase noormehega, vaid pigem mõnevõrra vanema autori ettekujutusega sellest, milline üks selline isik olema peaks. Mõtleb kogu aeg selfide tegemisele ja nende Facebooki postitamisele jne. Samas kõnepruuk pole tal kohati üldse nagu mingi suvalise ossi oma, pigem selline haritud-irooniline. Pärast taigas kadumaminemist ei huvita Johannest ka absoluutselt lähedaste või reisikaaslaste võimalik muretsemine tema pärast. Lisaks ei maini autor loos kordagi, et mis eriala tudengiga Johannese näol täpselt tegu on.
Peategelasse (kelle vaatenurgast kogu loo toimumist esitatakse) puutuvad asjaolud ja loo liiga äkiline lõpp (täpselt lõpetamatus) ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna, ehkki kirjeldatud visioon paralleeluniversumite arengu kohta on üsna võimas.
Teksti loeti eesti keeles

Ronald Anthony Cross
A Citizen of 3V (1984)


On selline suundumus ulmemõttes, et tekitada võimalikult palju punk-liitega ulme alamžanre. Sel juhul oleks antud jutt telepunk, või midagi taolist...
 
On tulevik ja TV on asendunud 3V-ga. Autor täpsemalt ei seletada, aga midagi interaktiivset see 3V on ja lisaks veel ka selline liikuv, et programmid justkui ise hüppavad kanalilt kanalile... et kannatamatum rahvas püüab siis programmide sabas hüpata ja n-ö lainel püsida... väärikam osa inimkonnast võtab asju pisut stoilisemalt.
 
Jutu minategelane on hispaaniakeelsete ja -meelsete 3V programmide lõa otsas. Ikka kohe tõsiselt, et käib riides otsekui teleseebi hispaanlane ja peab end ka ise hispaanlaseks, kuigi elukohaks on Burbank ja ta on tavaline ameeriklane. Naaber kannab tal aga kilti ja näikse olevat šoti 3V programmidest sisse võetud...
 
«A Citizen of 3V» ilmus esmakordselt 1984. aastal «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine'i» mainumbris, James Odberti illustratsiooniga. Ühtlasi on see ka jutu ainus trükk inglise keeles. Ise lugesin ma juttu esmakordselt 1990. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Гея». Vene tõlge «Гражданин стереовидения» on ka jutu ainus tõlge maailmas... vähemasti minu andmetel.
 
Kui omal ajal vene keeles lugedes tundus jutt pisut elukauge hoiatusliku satiirina, siis eelmine nädal originaalis üle lugedes tundus see pigem vananenud ja ajale jalgu jäänuna. Tegelikult polnud tekst omal ajal eluvõõras, ega ole ka praegu ebaaktuaalne, küll on aga teos selline lihtsakoeline ja liigselt näpuga näitav. Hoiatus, satiir ja didaktika ning sellisena suhteliselt sihitu. Jah, televisioon on endiselt kõige edukam ja julmem ajude pesija ja mädandaja, aga teleohvrid ju kirjandust ei loe... ja kui isegi loevad, siis mitte jutte ja mitte selliseid.
 
Ulmeseosed: Ronald Anthony Cross «A Citizen of 3V»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Miikael Jekimov
Tuulerändur (2017)


Jekimov on üllatuslikult kirjutanud sedapuhku žanripuhta fantasyloo, mille peategelaseks on ühesilmne noor nõid Uku, kes tegutseb külmas, metsases ja metsikus maailmas.
Mingil põhjusel see lugu mulle meeldis, isegi niivõrd, et otsustasin maksimumhinde kasuks. Autori loodud maailm jättis hea mulje, nagu ka maagia ja üleloomulike olendite käsitlus.
Teksti loeti eesti keeles

T. K. Jürgens
Jumala hingus (2017)

Dani Adler
Juhtmevaba armastus (2017)

Triinu Meres
Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost (2017)


Loo tegevus toimub kummalisel feodaalsel koloniaalplaneedil, mida valitsevad aadlikud ja mille lihtrahvas on pärisorja seisuses. Ühelt poolt on selle maailma arengutase justkui keskaegne, teiselt poolt eksisteerivad kõrgtehnoloogia elemendid (aadlike kõikvõimas satelliidisüsteem põgenenud pärisorjade püüdmiseks, viljakusravi). Sellest, kuidas nii kummaline ja vastuoluline ühiskond on tekkinud, me loost teada ei saa - loo sündmustik keskendub hoopis naisterahvale, kes asub karistuse hirmus trotsima üht lihtrahvale kehtestatud majavärvimispiirangut...
Loo tegevusmaailm on päris huvitav ja süžee omapärane. Tegu pole küll seda tüüpi tekstiga, mis mulle niiväga meeldiks, et maksimumhinnet pälvida, ent "4" saab see mult küll. Negatiivse külje pealt mainiksin keelekasutust - autor püüab kuidagi "omapäraselt" väljenduda, muutes sõnade järjekorda lausetes (näide: ... jõi siis teed, mida Kuido ei olnud teinud, Bill ei olnud teinud, ent vahepeal tuppa tulnud Leila ja Kuido tütar tegi), ent nagu enamasti juhtuma kipub, ei muuda sedalaadi eksperimenteerimine teksti paremaks ega loetavamaks.
Teksti loeti eesti keeles