x
Päringule {"kuu"=>"1", "aasta"=>"2024", "sort"=>"autor", "suund"=>"desc", "captures"=>[]} saadi 51 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Antony Paschos
Born in `84 (2023)


See on lugu alternatiivajaloolisest-alternatiivtänapäevast-alternatiivtulevikulisest Kreekast, kus on õpitud inimese mälestusi, tundeid, kogu nö. hinge üle kandma teisesse kehasse. Lisaks sellele on see lugu autoritaarsest režiimist, seksuaalsest armastusest, sellest, mis tunne on olla keegi teine ja ometi sina ise, poliitmõrva plaanimisest ning ma oleksin väga uhke, kui mul kunagi õnnestuks midagi sama hea kirjutada. 
Teksti loeti eesti keeles

Aliette de Bodard
Servant of the Underworld (2010)


Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles

John Connolly
The Cancer Cowboy Rides (2004)


Atraktiivse pealkirjaga jutustus kulgeb täpselt nii, nagu peaks järgnema vähemalt keskmise pikkusega romaan, aga üsna ootamatult tõmmatakse kõik otsad kiiresti kokku.
 
USA väikelinna saabub keegi mees Buddy Carson, peas kauboimüts, millel kiri "Buddy". Asub hotelli. Väikeses linnas jääb kahtlane võõras kergesti silma, aga esialgu pole teda nagu milleski süüdistada. Lugeja näeb toimuvat läbi mitme inimese silmade, sh kohaliku šerifi ja Buddy silmade. Seetõttu on lugeja politseinikust ees ja saab teada, et kauboimütsiga võõras põeb mingisugust haigust, mis sarnaneb vähile, aga see pole siiski päris haigus. Tema organismis elutseb mingi võõras eluvorm, võib-olla koguni kosmosest vms. See tema sisemine "vähk" annab sümptomites järgi siis, kui ta nakatab mõnda teist inimest. Nakatamine käib lihtsalt - tuleb lihtsalt puudutada teise inimese keha, nii et piisab ka kätlemisest. Nakatunud inimesel arenevad mõne tunni või päeva jooksul välja muhkkatkule sarnanevad sümptomid, samuti muutub veri mustaks. Inimene sureb mõne päeva jooksul, aga ise ta nakatusohtlik ei ole. Kauboi peab regulaarselt kedagi nakatama, et tal endal enesetunne parem oleks, sams näib see võõrorganism laadivat teda mingi julmuse ja kurjusega, nii et kellegi nakatamine pakub mehele ka sadistlikku rõõmu.
 
Tekst on stiililiselt hästi kirjutatud, on palju teravmeelseid võrdlusi. Aga seda, kust see "vähk" alguse sai, meie teada ei saagi. Kauboi oma minevikku ei mäleta, lihtsalt ärkas ühel hetkel põllul ja nii see läks.
Teksti loeti inglise keeles

Henry Lion Oldie
Pitomets (2023)


Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Henry Lion Oldie
Vstan i idi (2023)


Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Manfred Kalmsten
Valrafn (2023)


Selle loo juures tuli mulle kohe pähe seos muusikaga. Käreda viikingmetaliga, kui soovite, aga žanr pole tegelikult oluline. Seos seisneb selles, et mõnikord, kui bänd mõne oma kauamängiva uuesti välja annab, paneb ta sellele lisaboonusena juurde loo või kaks oma demolindistuselt. Mõte on ilus, aga reaalselt keegi neid halva produktsiooniga lisalugusid sinna albumi üldmuljet lõhkuma ei taha. Pealegi meeldib inimestele enamasti see variant, mida nad esimesena kuulsid – või jutu puhul, lugesid. Enamus seda raamatut lugevaid inimesi on „Täheraua saaga” tõenäoliselt juba läbi lugenud ja ma ei imestaks üldse, kui suur osa neist „Valrafni” vahele jätab, sest „Täheraua saaga” ilmus alles natuke üle aasta tagasi ja miks peaks tahtma praegu selle demoversiooni elik mustandit lugeda? Suhteliselt korralikku mustandit, aga siiski. Viie või kümne aasta pärast, kui autor annab välja oma parimate juttude kogumiku, oleks „Valrafn” omal kohal. Praegu aga ei olnud selle avaldamise järgi tegelikult mingit nõudlust ega vajadust ja see jutt on, kui kasutada üht teist muusikaarvustustest tuttavat terminit, lihtsalt filler.

Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Kuid tugevaim on armastus (2023)


Posija avastab, et inglid ja deemonid on päriselt olemas. Järgneb hämamine igavikuliste küsimuste üle nagu armastus ja lootus. Ma ei tea, mis see on, aga see ei meeldi mulle, see ei ole ulme ning seda lugu ei olnud siia tarvis.

Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Götterdämmerung (2023)


Kogemiku lõpetab poulandersonlik lugu kõigi lemmikust ühesilmsest jumalast. See lugu püüdleb suurejoonelisusele, ent paraku seda ei saavuta. Midagi siin on, algus on paljutõotav, aga jõudu õhkutõusmiseks ei leidu. Erinevalt Kalmsteni maailmaloome-lugudest on see lugu selgelt peategelase-keskne ja peategelane on... nõrk. See Odin ei anna lihtsalt peajumala ning kosmiliselt olulise olendi mõõtu välja (piitsutamisstseen, khm). Pigem on meil järjekordne Kalmsteni standard-meestegelane, kes on kõva vend ja kunagine gängiliider, aga kel nüüd on kätte jõudnud rasked ajad ja enesekindlus lappab. Selline tegelane sobib hästi räpastesse postapokalüptilistesse rentslilinnadesse, aga mitte maailmakõiksuse keskmesse nagu Odin. Loos on mitu kõrvaltegelast, kes on Odinist palju intrigeerivamad, ent kui tüvi on nõrk, siis tugevad oksad ei päästa, või midagi.

 

Peategelane pole loo ainus häda. Selle keskne jumalik konflikt pro- ja antagonistide vahel on liiga ebamäärane ja kauge ning ei haara kaasa. Arvestada tuleb, et mina kuulun veel ilmselt sihtgruppi, ehk nende sekka, kes on mütoloogia seltsis üles kasvanud ja keda see kõnetab. Ma kardan (lootes samas, et ma eksin), et keskmisele tänapäeva lugejale pole iidsed jumalad ja nendega kaasas käivad suured narratiivid enam üldse relevantsed, tal on moodsamat, paremat ning kergemini seeditavat kraami võtta. Aga miks siis näiteks Gaimani „Ameerika jumalad” inimestele peale läks? Lisaks Gaimani ilmselgele andele võibolla seetõttu, et ta tegi vanadest jumalatest häbenemata tänapäevased tegelased. Kalmsten üritab minu arvates anda lugejale vana ja uut ühekorraga, mis antud juhul ei tööta.

 

Mul on tegelikult kohutavalt kahju, et see lugu ei tulnud niisugune välja, nagu autor ilmselt plaanis. Põhjala müüdid on Kalmsteni ampluaa ja kes muu kui tema peaks neist head originaalloomingut välja võluma. Samas ma usun, et täiuslik lugu (võibolla isegi romaan?) sel teemal on tal peas olemas ning see tuleb sealt lihtsalt välja urgitseda.

Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Götterdämmerung (2023)

Juhan Habicht
Kui tuugenid vaikisid (2023)


Eskapistlikku ulmet seostatakse tavaliselt noorema lugejaga, aga nagu selgub, kirjutatakse seda ka vanadele meestele. Miks vanu inimesi sellise raamatuga nagu „Tuugenid” tarvis karistada on, ma ei tea. Minul jäi see pärast esimest mõndkümmend lehekülge lauale nädalateks tolmu koguma, aga kuna sellest äsja veebis palju juttu oli, siis viisin alustatu kiirkorras lõpule (ja kahetsesin seda). Sulbi kirjutas „Loomingus” selle raamatu arvukatest puudustest ja ma ei hakka neid siin üle kordama, vaid ütlen lihtsalt, mis tundeid see raamat minus tekitas.

See raamat on kurb, ja mitte selle sõna ilusas, poeetilises tähenduses, vaid depressiivne. Tasemelt on see tüüpiline alla keskmise Eesti ulme, aga vaimult on see jõuetu ägin tänapäeva maailma vastu, mis teeb õnnetuks ega paku mingeid lahendusi. See on puhas eskapistlik tekst, mis väljendab autori iha lihtsa, kristalliseerunud ühiskonna järele, kus noored teavad oma kohta ja kus tema saab olla endiselt relevantne – just nagu raamatu Vanaisa, kohalik patriarh, kelle juures kõik nõu, luba, tõde ja õigust küsimas käivad. Mingi piirini ma seda ihalust mõistan - maailm on tõesti keeruline - aga see ei tähenda, et ma autori/Vanaisa maailmas elada ning end mingi hambuni relvastatud gerontokraadi tarkuse paistel soojendada tahan. Mul tekkis „Tuugeneid” lugedes võrdlusmoment Hargla „Suvitusromaani” toimumiskohaga, ainult et Habicht on oma mikrodüstoopia süngemad küljed imala maavillase kestaga mugavalt kinni katnud.

Otsin, mis ma otsin, aga ma ei leia selle raamatu kohta öelda ainsatki head sõna. Kõik, mis ma siit sain, oli rikutud tuju ja raisatud aeg. Vähemalt saan ma selle rämpsu nüüd oma lauanurgalt ära panna.

Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Lohe neelas alla päikse... (2021)


Siin loos on koos mitu asja, millest mulle väga lugeda meeldib: primitiivne elu, mütoloogiline mõtlemine ja kohtumine tundmatuga. Kuid jutt on niisamagi põnev ja peategelane on sümpaatne. Lõpp on veidi ootamatu, aga omal moel rahuldustpakkuv. See lugu on lihtsam ja sirgjoonelisem kui kogumiku kaks esimest, ent hea kulgemisega ning veelgi tihkem. Kalmsten oskab seda asja väga hästi, et loob oma peas terve maailma ja siis näitab lugejale sellest ainult väikest nurgakest ajas ja ruumis – ja ometi jääb lugejale mulje, et ta sai teada palju rohkem, kui ta tegelikult sai. Ega rohkem öelda polegi, kui et kiidan.

Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Kaarnasüda (2023)


See lugu on siis autori teose „Kaarnalaul” niiöelda lisapakett. Mulle „Kaarnalaul” väga suurt muljet ei jätnud ja käesolev lugu ei süvenda ega vähenda seda. Okei fantaasialugu, ei enamat. See maailm ja peategelane lihtsalt ei ole nii huvitavad kui Kalmsteini mõned teised. Sama maailm, samad tegelased, sama hinne. Kes tahab enamat teada, loeb "Kaarnalaulu" ja siis käesolevat lugu.

Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
... Tuli on igavene (2020)


Kalmsten ilusti kirjutada oskab, eks ole. Ta teab, kuidas panna sõnu rivvi nii, et need lugedes hästi kõlavad. See jutt tõestab seda järjekordselt. Kahjuks sellest hea ulme jaoks üksi ei piisa, lugu on ka vaja. Siin on lugu tahaplaanile jäänud. Minategelane on sattunud varjuilma ja tundleb ja... ega rohkemat öelda polegi. Mõnele võibolla sellest piisab. Mulle mitte. Kolm Hallaratsurit viiest, kusjuures kolmas lonkab.

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Kraft
Kaotatud kümnendi viimane päev (2021)


Kollaaž märgilistest stseenidest ühe mehe elus katastroofijärgses Eestis (Kraftile omaselt peamiselt saartel). Õigem oleks küll rääkida katastroofidest mitmuses, ja mitte tingimata lõppenud kõneviisis, aga mis ma norin, loo peategelasel on niigi raske - teda ei kimbuta mitte üksnes kliima, vaid ka Maavalla vohav floora, katk, superrelvad ning need inimkonna põlisvaenlased, rootslased. On suisa koomiline, kui põhja vanajumal selles maailmas raskustaseme keeranud on ja tekib küsimus, kuidas mees üldse nii kauaks ellu on jäänud. See ja veel mõned loo aspektid tekitavad tunde, et kellelgi oli kirjutades keel sügavale põskkoopasse surutud, aga mine tea ka.
 

Krafti stiil meeldib mulle, see on puhas liigsest mölast ja annab jõuliselt edasi asju, mida autor on tahtnud edasi anda, iseäranis muidugi karmust, koledust ja õudust. Kõike seda siit loost saab, helde käega mõõdetud kogustes. Võibolla võiks rohkem peategelasest teada saada, näiteks kuidas ta nii võimekas on, ja samuti rohkem katastroofide tagamaid lahata, aga mul on tunne, et seda lugu põhjalikumaks kirjutades väheneks selle efekt. Kiidan, viis pika miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Tade Thompson
Down and Out in Exile Park (2022)


Kliimateemalise kogumiku teine lugu läheb kliimateemast juba mööda, aga see selleks. Jutuke Nigeeria rannikule Lagose lähedale triivinud prügisaarest, kus tekib omalaadne sotsialistlik utoopia. Vaatasin hiljaaegu põnevat videoreportaaži Lagose rannikule vaiadele ehitatud agulist ning lugu lugedes tekkis kohe ahhaa-moment, et autor on kindlasti sealt inspiratsiooni saanud. Võibolla tänu sellele kõnetas lugu mind rohkem, kui ta oleks muidu kõnetanud. Natuke on juttu plastreostusest, natuke on juttu inimeste omavahelisest läbisaamisest, mõlemad olulised teemad. Tegelased on üsna mittemidagiütlevad, aga lugu ja idee on sümpaatsed. “Hopepunk” on vist termin sellise jutu kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Seio Saks
Merikurat (2023)


 

Paraku mitte eriti meeldejääv jutt. Nii lühike laastuke eeldaks kõvemat puänti. Veel tahaks Tennysoni tsiteerimise ja Lovecrafti mainimise järel mahlakamat keelekasutust, mitte tuimavõitu dialooge.

Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Igaviku väravale (2023)


Tegelased suunduvad „kvestile” külmale maale, otsima üht maagilise tähendusega paika. Kui see kõlab nagu arvutimängu süžee, siis pole midagi, mulle ka. Selle loo – tegelikult enamiku Kalmsteni lugude – maailm ongi natuke arvutimängulik, ent kui enamasti kaasneb selle terminiga hävitav hinnang loetule, siis praegu on see pigem positiivne iseloomustus. Arvutimängulikkus austab lühivormi piiranguid ja lubab ebaolulise kõrvale jätta ning tegelased kiirelt retkele saata, tegema seda mida nad siia loosse tegema on pandud. Ja Kalmsteni tegelased ei raiska neile usaldatud leheküljemahtu ära, vaid avavad end mõistilikus tempos ning tulevad-lähevad, kui on nende aeg, mõnikord ootamatult ning suisa antiklimaktiliselt. Aga miks nad teevad, mida nad teevad? On’s retke tagamaad loogilised ning tegelaste motiivid usutavad? Suur osa meist ei nõustu 20 külmakraadiga isegi poodi või tööle minema, maagilisest polaarekspeditsioonist rääkimata, nii et ilmne vastus oleks „ei”, aga nagu öeldud, ei ole see tavapärane maailm. Kangelaslik retk külma tundmatusse ja vägagi reaalsesse surmaohtu on siin täiesti arvestatav karjäärivalik ning selles valguses mõjub tegelaste käitumine usutavalt ja suisa samastatavalt. Ja nagu lugeja ruttu aru saab, on loo tõeliseks peategelaseks maailm ise, kellest me tahame rohkem teada saada ja inimtegelaste tõeline „kvest” on meile seda võimaldada. Loo läbilugemine tekitab tunde, et saidki mekkida väikest, ent toitvat tükikest tollest teisest maailmast. Sedasama üritab kogu fantaasiakirjandus, ent Kalmstenil on maailmaloome õnnestunud üle keskmise hästi, eriti arvestades, et tegu on lühivormiga. Mis tal veel hästi õnnestub, on atmosfäär – nagu Kalmstenil tavaks, on see müütilise Põhjala jäisest hingusest tihke. „Igaviku väravale” on üks Kalmsteni parimaid lugusid ja vääris jutuvõistluselt kindlasti paremat kui pelk esikümnesse pääsemine.

Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Vari Albatrossosel (2023)


See lugu on veidi nagu vestern, veidi nagu aurupunk, veidi nagu postapo ja leiab aset Kalmstenile omases räpases ja rusuvas maailmas. Lugu toob meelde sama autori kuulsa „Raske vihma”. Siin loos pole küll vihma, aga on üks kahtlane udu, mis selle maailma elukorraldust defineerib. Udu eest hoiatab autor meid juba esimeses lauses, see hoiab ebamäärase ähvardusena meid kogu aeg oma kütkes ning loo edenedes kerkib udu järjest kõrgemale, vähemalt piltlikult. Selles loos on lisaks udule siiski ka inimtegelased - karmi elukooli läbi teinud mees, kes saab teadlikuks enda teadmatusest, ebakindlusest ja piiridest, ning tugev, enesekindel ja kindlameelne naistegelane, kellel on minevik ja missioon. Mõlemad on Kalmsteni standardsed tegelasetüübid, keda ta tänaseks päevaks üsna hästi tunneb ning kirjutab - see on rohkem, kui saab mõnegi teise autori kohta öelda.

Kui ma midagi siin loos kritiseerin, siis nende tegelaste omavahelist kõnet. See lugu on kaunis dialoogirohke ja seetõttu ei jää märkamata, et vestlused päris inimkõnet just ülemäära ei meenuta, vaid on väga selgelt kirjanduslik nähtus. Ma peaaegu tahaks selle eest punkti maha võtta, aga ma vabandan autorit (ja ennast) välja sellega, et ma kohe arvustuse esimeses lauses võrdlesin seda lugu vesterniga ja kes on näinud vesterni, kus tegelased normaalse inimese moodi räägiksid?

Annan loole hindeks viie pika miinusega – dialoog on nõrgavõitu, aga tegelased on huvitavad ja maailm veel huvitavam. Võibolla võiks autorile ka ebaoriginaalsust ette heita, kuna kõiki selle loo aspekte on ta juba korduvalt mujal kasutanud, aga kui ta sääraseid maailmu meile sama kvaliteediga edasi serveerib, ei kavatse ma liialt kurta. Vähemalt mitte veel seekord.

Teksti loeti eesti keeles

Sergei Lukjanenko
Tšistovik (2007)


Viis miinusega. Mulle selline stiil sobib. On huvitavat madinat, salapära, huumorit, ei muututa paatoslikuks. Eriti meeldis see, et inimesed, olukorrad, asjad ja arusaamad ei ole kivisse raiutud, vaid võivad mõne aja pärast paista hoopis teistsugustena. Lahe. Mis aga mõnevõrra häiris seoses praeguse Vene sõjaterroriga Ukrainas, oli see peategelase (ja ma oletan, et ka autori) mitte otsene, aga siiski tunnetatav suurvene šovinism ja nõukogude liidu taganutmine. Sellistele on Harkov tõesti samasugune Vene linn nagu Moskva ja Orjol. Selles mõttes oli "kangelane" ikka vatnik mis vatnik, ainult leebemal kujul, mitte nii reljeefselt. Ja sellised usuvadki, et päästavad maailma, tegelikult seda p*** keerates. Ehk nagu öeldakse, põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.
Teksti loeti eesti keeles

Antony Paschos
Born in `84 (2023)

Antony Paschos
Pefkofloudi (2017)

Jüri Kallas Joel Jans
Minu isa luulud (2023)


Lühiproosa antoloogiad võivad kirjandusloo jaoks olla puhta kulla väärtusega. Üks põhjus selleks on muidugi ülevaatlik väärtus, mida hea koostaja saab selle kaudu esitada. Teiseks on lühiproosa saatuseks enamasti ilmuda perioodikas, mitte raamatukaante vahel. Perioodika aga visatakse tihti peale lugemist lihtsalt minema – või isegi kui seda säilitatakse, siis kulub see ikkagi kiiremini. Käesolevas raamatus, mis koondab aastatel 1953-1989 Eestis ilmunud ulmejutte, on palju lugusid nõnda päästetud sõna otseses mõttes tolmuks saamisest.
 
Nagu antoloogia koostajad Jüri Kallas ja Joel Jans märgivad, siis algab isegi enamiku žanriga rohkem kursis olevate inimeste jaoks Eesti ulme alles kuskilt 1990ndatest. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid minu arvates pole väheoluline ka ulmekirjanduse süstemaatiline mõtestamine, mis on seni alanud just sellest ajast.
 
Headeks näideteks on siin Raul Sulbi koostatud "Eesti ulme antoloogia", mis katab perioodi 1989-2000; ning "Eesti ulme XXI sajandil", mis katab perioodi 2001-2019. Varasema perioodi kohta on ülevaatlik lähenemine seni aga puudunud, kui mitte arvestada Indrek Hargla koostatud "Õudne Eesti", mille fookus on üsna teistsugune.
 
Selles mõttes ongi käesolev teos imetlusväärne projekt. Koostajate töö katab hästi ära just sellesama valge laigu Eesti kirjandusloos. Samuti on tõenäoliselt vaid mõni üksik inimene, kellel oleks samaaegselt huvi Eesti ulmekirjanduse vastu ja võimekus selline antoloogia kokku panna.
 
1. "Kiired maailmaruumist" (1954) - Vladimir Beekman 6/10
 
Noor keemik Vello saab ootamatu suunamise ülisalajasse uurimisinstituuti Lõuna-Eestis, Võru lähedal. Kohale jõudes tundub talle kohe, et instituudis on midagi viltu. Kui suur osa kohapealsest salatsemisest on seotud töö iseloomuga ja kui palju õigustatud kahtlustustega? Kas teadustöötajate hulgas võib olla reetur?
 
Beekmani jutustamisstiil on meeldivalt lihtne ja selge, meelde tulevad kohe paljud tema tõlgitud head lasteraamatud. Lugu ise on mõnevõrra kantud omaaegsest sabotööride ja reeturite hirmust, kuid retrolikult põnev on näha ettekujutlust kommunismist, kus ka tavalised elumajad on tehnikaimed ja Tallinn-Pihkva vahet sõidab elektriline kiirrong.
 
2. "Viimne üksiklane" (1960) - Rein Sepp 5/10
 
29. sajandi alguses korraldab inimkond oma asju Päikesesüsteemis utoopilise rahu ja headusega. Kuid järsku jõuab nendeni abipalve kelleltki, kes on kosmose tohutus tühjuses üksi. Hoolimata sellise ürituse tohututest kuludest keskendub kogu inimkond nüüd päästeoperatsioonile.
 
Sepp on väga hästi ja armsalt tabanud inimlikku tungi hädasolija päästmiseks, mis on püsinud muutumatuna eelajaloost kuni kauge tulevikuni. Positiivsena saab veel tuua tuleviku andekat kujutamist nii, et see tundub tõeliselt võõrapärasena. Paraku on see ka teose puuduseks - pea lühiromaani mõõtu lugu jääb seetõttu kohati venivaks ja igavaks.
 
3. "Strontsium 90" (1963) - Juhan Saar 6/10
 
Tuumarelvade ja -sõdade ajastul on ka tavaline vihm muutunud mürgiseks. Kuidas edasi elada? Mõned ignoreerivad olukorra õudust täielikult, mõned meenutavad kunagi olnut ja unistavad paremast tulevikust. Laste jaoks on uus maailm aga selline, millest teistsugust nad enam ei teagi.
 
Võib kiita autori loodud painajalikult õudset õhkkonda, mis annab hästi edasi omaaegset tuumasõja hirmu. Kohati mängib aga lugu traagilisust natuke üle, mis langetab selle tõsiseltvõetavust tervikuna. Eraldi nutikas idee on kasutada tulevikumaailma inimeste vastastikust meemide loopimist võõrapärasuse sümbolina.
 
4. "Vaigulõhn" (1965) - Reedik Palm 7/10
 
Marsil suunduvad ühest baasist teise hiljuti saabunud teadlane ning Marsil sündinud ja kasvanud 12-aastane tüdruk, kes on esimesele teejuhiks. Vahepeal peavad nad varju otsima kohalike ohtlike lendsisalike eest, kes üksikuid ja kaitsetuid rändureid hea meelega õnneks võtaksid.
 
See lugu tundub esmapilgul nagu üks lihtne planeediseiklus. Ootamatult nutikalt on aga lahendatud see, kuidas just noor tüdruk loo kangelaseks tõuseb, olles sealjuures sunnitud võitlema mitte ainult sisalike, vaid ka pisut juhmaka teadlasega. Selline ootamatu rollide vahetus on siin tõesti peenelt ja targalt tehtud.
 
5. "Krahvi poeg" (1968) - Rein Saluri 8/10
 
Loo jutustajaks on noormees, kes elab tagasihoidlikku ja pisut äpardunud poissmeheelu 1960ndate aastate Nõukogude miljöös. Samal ajal on seesama noormees aga ka Hackenbergide aadlisuguvõsa viimane poeg, kes elab Koerajõe mõisas umbkaudu aastal 1800.
 
"Krahvi poeg" on üks parimaid lugusid siin kogus. Vormi poolest on väga andekas, kuidas lihtne olmeline tekst laguneb kohe ähmaseks teadvuse vooluks hetkedel, kui peategelane jääb justkui oma kahe elu vahele lõksu. Võõrandumist ja vales kohas olemist kujutab see paremini kui enamik ajarännulugusid.
 
6. "Tõrge" (1970) - Ain Ainsaar 5/10
 
Arvutid on andmetöötlusega ja -analüüsiga jõudnud nii kaugele, et piisava hulga algandmete põhjal saaks modelleerida ükskõik millise isiku tegevuse ükskõik mis ajahetkel, kas minevikus või tulevikus. Eetiliste probleemide vältimiseks valitakse esimeseks katseks ammu surnud ja laitmatu kuulsusega professor. Siis aga tekib tõrge.
 
Tegemist on üsna klassikalise viisiga ulmeloo kirjutamiseks – kujutame ette mõnda teoreetilist probleemi ja vaatame, kuhu see viib. Autor on probleemikäsitluse normaalselt lahti kirjutanud, isegi kui see palju muud ei paku.
 
7. "Helloi maa" (1971) - Friedebert Tuglas 8/10
 
Maailmast on ammu üle käinud katastroof, mille põhjused ja detailidki on juba vajunud unustusehõlma. Roostetavate transformaatorite ning lagunevate ja rohelusse kasvanud betoonseinte vahel käivad salaja kohtamas noormees ja neiu.
 
Äärmiselt põnev on selle loo kaudu avastada, mida Tuglas, kes enamikule on tõenäoliselt pigem tuttav oma ennesõjaaegse loomingu kaudu, on veel kirjutanud. Mingis mõttes lihtne, kuid väga ilusalt ja stiilselt kirjutatud postapokalüptiline lugu ei oleks küll olnud midagi, mida mina oleks oodanud tema loomingust leida.
 
8. "Kergemeelse kosmose hüpotees" (1973) - Henn-Kaarel Hellat 6/10
 
Juba vanem ajakirjanik kohtub tudengiajast tuttava akadeemikuga, kes on suundumas pensionile. Õllekannu taga jutustab viimane uskumatu loo sellest, kuidas ta on juba kolm korda saanud ühendust võõra tsivilisatsiooniga kuskilt kosmosest.
 
Esmapilgul üsna lihtne ja lobe lugu võiks olla loetav kui kerge anekdoot. Samas on siin siiski olemas ka selge ja tõsisem allhoovus küsimusest, kuidas saaks üldse suhelda kellegi tõeliselt võõraga. Mingis mõttes saab lugu nii isegi vonnegutiliku hõngu, mis annab sellele paljugi juurde.
 
9. "Sinine allee" (1976) - Tarmo Kulmar 6/10
 
Inglise arheoloog jutustab sõbrale oma viimastest välitöödest Lõuna-Ameerikas. Avastatud varemetest leiti muuhulgas ka huvitav kroonika, mille ühte episoodi – kuninga ja ülempreestri vahelist tüli – kirjeldab jutustaja nüüd lähemalt.
 
Meeldiv lühike jutustus, kus ajaloolisest taustast hoolimata on mõistatusel eelkõige füüsikast lähtuv lahendus. Selline võte seob seda hästi paljude "ulmekirjanduse kuldajastul" ilmunud tekstidega, mistõttu on kohe selge, miks see on antoloogiasse kaasatud.
 
10. "Ubi est hortus botanicus?" (1983) - Andres Ehin 4/10
 
Lähtuvalt loost, kuidas professor Paul Ariste olevat kunagi Belgias ühelt mungalt ladina keeles teed küsinud, palutakse Belgiasse suunduval kirjanikul toosama munk üles otsida. Munk leitakse tõesti üles ja kutsutakse Eestisse külla.
 
Selle loo parim osa ongi Aristega seotud legendi kirjeldus. Muus osas on tegu seda tüüpi naljalooga, kus naljaks on puändi puudumine. Teatud juhtudel võib selline võte olla täitsa hea, siin aga ei hakka see mitte kuidagi tööle.
 
11. "Ääremaadel" (1984) - Eve Peterson 4/10
 
Kosmoseraketi meeskond võtab vastu hädasignaali ühelt teadaolevalt tühjalt planeedilt. Kohale jõudes leiavad nad ammu kadunud kosmoselaevade vrakid ning paar ellujäänut varasematest ekspeditsioonidest. Võtnud nood kaasa, jätkatakse teed, kuid varsti hakkavad tekkima probleemid.
 
Loo eesmärgiks on ilmselt luua paranoilist "kes on kurjategija ja miks" õhkkonda, mis sobib ühe kosmoselaeva-loo juurde hästi, aga samas ei lähe see kõik päris korralikult siiski käima. Nii tekib koguni igavus, mis on põnevusloo puhul kõige viimane asi, mis juhtuma peaks.
 
12. "Minu isa luulud" (1984) - Ülo Mattheus 8/10
 
Noor saksa kirjanik jutustab oma isast, keda enne tema varajast surma vaid 35-aastaselt peeti vaimsete probleemide all kannatajaks. Eelkõige seostus see viisiga, kuidas too perekonna ajalugu uurides oli jõudnud järelduseni, et juba mitu põlvkonda isalt pojale edasi kantud needus põhjustab nende surma regresseeruva arvjada alusel.
 
Väga hea mitmekihiline teos, taas üks parimatest siin kogus. Numeroloogia on sedasorti ebateadus, mis on küll ilmselge jama, kuid millel on samas puhta matemaatika aura tõttu väga suur võlu. See sobib imehästi siinsesse olukorda, kus tundub, et midagi võib tõepoolest olla viltu, kuid mingit mõistlikku seletust sellele pole.
 
13. "Tegu" (1985) - Helju Rebane 7/10
 
Mehe hing on teistpoolsuse viimase kohtuniku ees, kes loeb kokku tema häid ja halbu tegusid. Lõpuks tundub, et kõik on enam-vähem täpses tasakaalus, kuni lõpuks vaadatakse veel ühte episoodi.
 
See ülilühike lugu, tegelikult kõigest paari lehekülje pikkune laast on samas tehniliselt tõeliselt hästi teostatud ja kokku võetud. Midagi otseselt raputavat ei juhtu, aga samas on see meeldejääv ja sobiks väga hästi kas või õppevahendiks, kuidas sedasorti lugu kirjutada.
 
14. "Kunagi veebruaris" (1986) - Hille Karm 6/10
 
Peategelasest sünnitusarst on ühel veebruariõhtul väga väsinud ning oma elus on ta juba ammu jäänud täiesti üksi. Kuid kui ta oma korterisse jõuab, siis ootab teda seal keegi.
 
Nukker, aga ilus lugu, mis teeb ära täpselt selle, mida see tegema peab. Minu arvates poleks monoloogi loo keskpaigas vaja olnud ning ilma selleta oleks lugu olnud veel parem, kuid tegemist pole suure veaga.
 
15. "Hahim ben Sarah' nurjunud päev" (1986) - Ain Särg 3/10
 
Millalgi 24. sajandil tõuseb noor filosoof ben Sarah hommikul voodist, et minna tööle. Kuid igasugused väikesed igapäevatööd on juba ammu kõik masinatele antud ja just täna kipuvad need masinad tema juures tõrkuma.
 
Huumor on üsna keeruline kunst, kus õnnestumise ja ebaõnnestumise vahe võib olla väga õhuke. Ma kujutan hästi ette sellel teemal kirjutatud ja hästi õnnestunud ulmelist huumorijuttu, kuid see lugu siin pigem eesmärgini ei jõua ja lõpuks jääb sellest mulje kui lihtsalt ühest kergelt tobedast anekdoodist.
 
16. "Mantra" (1989) - Peeter Joonatan 1/10
 
Selle loo peamine väärtus on praeguseks juba natuke veider tagasivaade kunagisele tohutule müstika- ja esoteerikalainele, mis veeres 1980ndate lõpul üle siinse maanurga. Sellise ajaloolise artefaktina võib see antoloogiasse kaasatud ju olla, kirjanduslikku väärtust aga sellest teemast surmtõsisel moel jutustaval lool paraku pole.
 
17. "Hea tahte avaldus" (1989) - Urmas Alas 6/10
 
Peategelane soovib siin loos veeta ühe mõnusa õhtu, lindistades krimisarjast oma videokassettide kollektsiooni ühe järjekordse osa. Ootamatult aga ärkab ellu tema televiisor ning võõrad olendid hakkavad temaga läbi rääkima, et ta seda saadet mingi hinna eest ei lindistaks.
 
Alase lool pole viga midagi, eriti seetõttu, et see ei võta ka iseennast liiga tõsiselt. Sümboolselt sobib ta antoloogia lõpetuseks väga hästi, sest näitab esmakordselt juhtu, kus Eesti ulmekirjandus hakkab üle võtma angloameerika ulmetraditsiooni, mis sai absoluutselt valdavaks juba mõned aastad hiljem taasiseseisvunud Eestis.
 
Kokkuvõttes on tegemist lausa üllatavalt mitmekesise antoloogiaga. Esiteks on siin puhast noorteulmet, seejärel mitmed eelkõige oma aja kirjanduse põhivoolu lood, mis rohkem või vähem ulmega haakuvad, ning lõpuks mitmed üsna vähetuntud lood, mis on ilmselt ka autoritel rohkem oma lõbuks kirjutatud, kuid mille seast leiab nii mõnegi huvitava pala.
 
Kõige ootamatum on asjaolu, et tegemist ei ole sugugi mitte Nõukogude ulmega, nagu ka koostaja Jüri Kallas juba avasõnas märgib. Ainult Beekmani avalugu on ilmselgelt oma aja laps, kuid isegi sellisena üsna leebe. Enamus kõigist teistest lugudest oleks sellistena võinud ilmuda ükskõik kus.
 
Siiski näitavad selline mitmekesisus ja universaalsus minu arvates, et päris ehtsat ulmekirjanduse traditsiooni nende aastate jooksul Eestis tegelikult ei eksisteerinud. Ulmet küll kirjutati ja kohati päris hästi, kuid siinne antoloogia jätab lõpuks mulje, et kõik lood olid üksikud tükid, mis omavahel väga ei haakunud.
 
Selle hinnangu üle on võimalik kindlasti tulevikus vaielda. Samas võimalust sellele perioodile üldse mingeid hinnanguid anda ja nende üle vaidluseid pidada oleks ilma sellise antoloogiata väga raske. See tähendab, et projektina väärib siinne kogu küll kõige kõrgemat kiitust.
 
Hinnang: 8/10, arvestades projekti iseeneslikku väärtust
Teksti loeti eesti keeles

Antony Paschos
Born in `84 (2023)


Inglise keeles: https://www.adastrasf.com/born-in-84/
Eesti keeles: https://algernon.ee/jutt/sundinud_84_ndal
 
Hea jutt nagu ka autori teine lugu, mis "Algernonis" ilmunud on. Soovitan  mõlemat lugeda, kuigi alamžanrid on täiesti erinevad. Ma ei tea, kui palju tal selliseid veel leidub. Võib-olla on ülejäänud alles tulekul. Aga igatahes, kui kellegi elutööks kirjanikuna jääks üks kogumik, milles on 10 samal tasemel asja, siis oleks ta endas kirjandusse jäädava jälje jätnud.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg
Chip Runner (1989)


Minajutustajast psühhoterapeut saab endale patsiendiks väidetavalt anoreksiahaige nooruki, kes soovib end nii pisikeseks näljutada, et oma silmaga mikrokiipe uurida... Üsna veidra ideega lugu ja sarnaselt loole "Mees, kes uitas ajas" pole ma päris kindel, et tegu on ulmega, kuna fantastiline osa näib aset leidvat pigem tegelaste peades.
Teksti loeti eesti keeles

Piret Frey
Pööriöö (2023)


Žanriliselt on seda jaanipäevamaagiast kantud lugu veidi keeruline liigitada... päris õudusega pole tegu, pigem lihtsalt üleloomuliku looga. Minu silmis on "Pööriöö" suureks plussiks just poeetilised kesksuve-kirjeldused ja kolmest Frey seni ilmunud loost meeldib see mulle kõige rohkem. 
Teksti loeti eesti keeles

Lüüli Suuk
Vikatimees (2023)


Vikatimehest kui "antropomorfsest personifikatsioonist" on fantasyautorid kirjutanud päris palju. Erinevalt näiteks Pratchetti või Anthony vastavasisulisest loomingust pole Süüki jutt humoorikas, vaid romantiline ja natuke sentimentaalne. Üldiselt pole sentimentaalsus ulmes päris minu rida, aga käesolev lugu koos oma metakirjanduslike vihjetega (Clarke'i "Piranesi" on mulle tuttav raamat, aga Haigi "Kesköö raamatukogu" mitte) jättis päris toreda mulje. 
Teksti loeti eesti keeles

Eva Luts
Täheaeg 22: Kalifaadi viirastused (2023)

Robert Silverberg
The Far Side of the Bell-Shaped Curve (1982)


Käesolevat lugu lugedes võib selgelt mõista, miks autor lühijuttude kirjutamist nii piinavaks protsessiks peab -  tema paljusõnaline ja lobisev stiil sobib palju rohkem pikemate tekstide loomiseks. Kui vahepeal tundus, et erinevad ajastud, milles peategelased kondavad, on lihtsalt nende armuloole sellega otseselt mitteseotud kulissiks, siis loo lõpupoole see asi muutus... 
Hinde osas natuke kõhklesin, aga olgu siis maksimum. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
The Palace at Midnight (1981)


Postapokalüptilises tulevikus on USA killunenud jabiurateks kääbusriigikesteks, samas on säilinud vähemalt osa loo kirjutamisaja moodsamast tehnoloogiast (sisepõlemismootoriga autod, juhtmega telefonid jne). Loo peategelaseks on San Francisco Keisririigi välisminister, kes peab peojärgse pohmelli kiuste kohtuma ühe endise California osariigi territooriumil asuva kääbusriigi võluva naisdiplomaadiga, kellel on talle olulisi uudiseid...
"Kesktöötund palees" polnud halvasti kirja pandud, aga mõjus nagu mingiist suuremast tervikust väljalõigatud poolik ja lõpetamata kild... või suvaline olustikukirjeldus. Võimalik, et loo täielikuks nautimiseks peaks San Francisco linnaga paremini tuttav olema. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
The Changeling (1982)

Robert Silverberg
Snake and Ocean, Ocean and Snake (1984)


Lugu telepaatilisest seksist ja sellega seotud abielurikkumisest meenutab veidi "Jenniferi armukest", ent on sellest loetavam. 
Teksti loeti eesti keeles

Ursula K. Le Guin
A Man of the People (1995)


Lühiromaani sisuks on Haini kolkamaailmast pärineva noormehe eksirännakute kirjeldused, mis ta lõpuks äsja Wereli ikke alt vabanenud Yeowe planeedile viivad. Et loole "kolmest" kõrgemat hinnet panna, oleksin selle lõpplahendusest midagi enamat eeldanud. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
The Iron Star (1987)


Klassikaliselt karges stiilis kosmoselugu neutrontähte uurima saadetud ekspeditsioonist, ühe mõistusliku võõrtsivilisatsiooni jäänuste avastamisest ja kontaktist teisega. Mulle kokkuvõttes meeldis. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Jennifer`s Lover (1982)


Üks üsna igav ja tüütu lugu töönarkomaanist Ameerika keskklassi väikekodanlasest, kelle ideaalset pereelu varjutab kahtlus, et ta naisel võib olla armuke... kellega on üsna ulmelised lood. Loo sündmustik meenutab rohkem halba anekdooti (ainult et ilma huumorita) ja lisaks on see kõik nähtud läbi ülemäära ideaalse ning masendavalt igava tegelase pilgu.   
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Tourist Trade (1984)


Pärast edukat kontakti tulnukatega võib Maal kohata erinevatest mittehumanoidsetest rassidest pärinevaid tulnukturiste. Loo peategelaseks on šveitslasest kunstiärimees, kes koos kohalikust äripartneriga Marokot külastavatele tulnukturistidele hinnalisi Maa kunstiteoseid müüb. Nähes üht võõrmaailmlast kauni, ent millegi poolest veidra inimnaise seltsis, tärkab temas uudishimu...
"Väärisasjad" on üks neist Silverbergi poolt omaaegsetele klants-pornoajakirjadele (antud juhul siis Playboyle) kirjutatud tugeva erootikakallakuga ulmejuttudest, mida tema eestikeelsete "Valitud teoste" neljandast köitest rohkelt leida võib. Polnud üldiselt paha lugu, meeldis rohkem kui mõned sarnased eelnevalt loetud tekstid. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
The Man Who Floated in Time (1982)


Raske öelda, kas see lugu tegelikult üldse ulmeks liigitub - kogu see ajarännuteema võis olla ka tegelase vaimuhaigusest või mingite uimastite kasutamisest tingitud luul. Olen umbes sama fantastilistest asjadest (mitte küll minevikurändude teemal) tõsimeeli pajatavate esoteerikahuvilistega ka päriselus kokku puutunud, ent erinevalt Silverbergi loo minategelasest pole mul tekkinud vähimatki kiusatust nende räägitavat tõsiselt võtta. 
Lugeda kõlbas, aga ei midagi enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Gianni (1982)


21. sajandi alguseks on ajarännutehnoloogia juba nii kaugele arenenud, et Californias baseeruvad teadlased otsustavad ühe noorelt surnud minevikukuulsuse vahetult enne tolle surma oma ajastust ära tuua ja terveks ravida. Valituks osutub 18. sajandi alguses elanud ja kahekümne kuueselt tuberkuloosi surnud itaalia helilooja Giovanni Battista Pergolesi...
Loo lugemist alustades käis mu peast läbi tülpinud mõte stiilis "järjekordne ajarännulugu Silverbergerilt, hakkab juba tüütuks kiskuma." Samuti kipub muusikateemaline ilukirjandus mind ebamusikaalse inimesena üsna külmaks jätma, aga loo lõpplahendus tõstis hinde "4" peale. Teatud paralleelid tekkisid Bradbury looga "Igavik ja Maa" - ent kui Bradbury jutt on traagiline ning talle omaselt sentimentaalne, siis Silverbergi oma on kokkuvõttes parajalt küüniline. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Not Our Brother (1982)


Eksootiline õudusjutt Mehhiko karnevalimaske koguvast Ameerika kollektsionäärist, kes satub oma Mehhiko-reisi käigus ühte sealsesse väikelinna, kus toimuvad traditsioonilised surnutepäevapidustused...
Ülesehituselt üsna tüüpiline klassikaline õuduslugu (valge mees satub üksi kuskil pooltsiviliseerimata kolkas hulkudes jubedate sündmuste keskele), aga sellisena päris korralikult teostatud ja Mehhiko kolkapiirkonna õhustiku kirjeldused olid üsna lummavad.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Symbiont (1985)


Käesolev lugu on teatud määral inspireeritud Vietnami sõjast... või täpsemalt mingist juhtumist, mis Silverbergi tulevase naise Karen Haberi ühe sõbraga seal sõjas aset leidis ja millest autor loo eestikeelse tõlke saatesõnas meile detailsemalt ei räägi. Lugu kahest ühiselt sõjaväkke astunud noorest sõbrast, bioloogilisest sõjast tulnukrassi vastu Weinsteini-nimelise planeedi džunglites, murtud lubadusest ja selle tagajärgedest.
Tegelikult rohkem sisu kohta paljastada ei tahakski, mainiksin vaid, et tegu on fantaasiarikka ja Silverbergi loomingu kohta üsna jõhkra ning traagilise tekstiga... justkui oleks selle autoriks olnud hoopis näiteks George R. R. Martin oma varasemal loominguperioodil. Võrreldes minu poolt eelnevalt eestikeelsest valikkogust loetud Silverbergi pornoajakirja-lugudega ikka väga teisest puust tekst.   
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Gilgamesh in the Outback (1986)


Põrguks kutsutud lõputul kõnnumaal elavad surmajärgset elu kõik iialgi elanud inimesed, kelle elutee on lõppenud ajavahemikul ürgajast 20. sajandi lõpuni. Teose üks kesksemaid tegelasi on sumeri eepose nimikangelane Gilgameš, ent selle tegelaste hulgas on ka hulk teisi ajaloolisi isikuid, sealhulgas varalahkunud Ameerika fantasy- ja õuduskirjanikud Robert E. Howard ning H. P. Lovecraft. 
Ühelt poolt on "Gilgameš kõnnumaal" just täpselt selline teos, mis mulle meeldima peaks. Mõtisklused surmajärgse elu ja surematuse üle, hulk ajaloolisi isikuid tegelasteks, mulle ammust ajast tuttavad ulmekirjanikud oluliste tegelaste rollis... Erinevate ajalooliste isikute kasutamine ja Põrgus tegutsema panemine pakub võimalust huumoriks ning satiiriks, mida autor ka mõnes kohas on kasutanud (nt Mao Zedongi soovis Põrgut põllumajanduse kollektiviseerimise läbi paradiisiks muuta). Aga hoolimata sellest jäi käesolev lühiromaan siiski maksimumhinde jaoks kuidagi tuimaks, võib-olla oli siin tegelasi ja võimalusi nendevaheliste suhete kirjeldamiseks nii lühikese teksti jaoks lihtsalt liiga palju. 
Tõlkest: eesti keeles on Kreeka mütoloogilise vägilase Ajaxi nimi siiski Aias. Natuke kummaliselt mõjus ka Silverbergi seni eesti keelde tõlkimata romaani "Star of Gypsies" pealkirja "poliitiliselt korrektne" eestikeelne variant "Romade täht" lühiromaani autoripoolses eessõnas. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
The Pope of the Chimps (1982)

Ursula K. Le Guin
Betrayals (1994)


Üsna igav ja staatiline lugu, loetud Le Guini teostest meenutas enim vast "Tehanut". Keegi vanamutike veedab oma elupäevi Yeowe soodes ja põetab seal endist planetaarse vabadusvõitluse juhti, lõpuks paneb lolli peaga oma maja ka põlema. Kohaliku maailma ajalugu ja kultuuri on taustal nagu muuseas kirjeldatud, aga üldiselt võiks loo tegevus ka kuskil sajandi või rohkema taguses Eestis toimuda. Looduskirjeldused tõstavad hinde "kolme" peale, aga üldiselt igav lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
In Another Country (1989)

1.2024

C. L. Moore'i lühiromaani "Viinahooaeg", mille järge või õigemini samas aegruumis toimuvat, ent teisi tegelasi kasutavat töötlust "Võõral maal" endast kujutab, ma lugenud pole (Baasi andmetel on selle eestikeelne tõlge ilmunud järjejutuna Postimehes kunagi 1994. aastal, ent ma ise polnud sellest teadlik), nii et selle kohta ma midagi öelda ei oska ja Moore'i loodud maailmaga tutvusin esmakordselt. Käesoleva lühiromaani sisust on eelarvustaja juba natuke rääkinud, ent sõnastaksin ehk veidi täpsemalt: kaugtuleviku ajaturistidel on dekadentlikuks kombeks külastada ilusaid kohti minevikus ilusatel hetkedel vahetult enne neid kohti tabanud suuri katastroofe. Üks rühm selliseid turiste jõuab nimetusse USA suurlinna, mida on kohe tabamas meteoor ja järgnev kosmilist päritolu surmav pandeemia, kaunil maikuul 20. sajandil. Üks reisilistest, mees nimega Thimiroi, tunneb oma reisikaaslaste ja koduajastu vastu süvenevat tülgastust ning erinevate asjaolude kokkulangevuse tõttu soovib ta järjest vähem toimuvas vaid reeglitekohaselt passiivseks pealtvaatajaks jääda...
Aastakümnete vanuste ulmeteoste pastiššide kirjutamisega kipub kaasnema see probleem, et maailm meie ümber muutub kogu aeg ja varasemas teoses kirjeldatud tulevikku kujutamisel seisab autori ees valik - kas teha seda algteosele omases retrolikus, auru-, tuuma- vms -pungi-laadis, või siis kaasajastatuna. Silverberg, kelle lühiromaani ilmumist lahutas Moore'i omast 43 aastat, on otsustanud tegevusmaailma kaasajastamise kasuks, ehk siis tema teoses on umbkaudu Teise maailmasõja aegsest või järgsest USA suurlinnast saanud Reagani-aegne suurlinn. Sellega kaasneb ka teatud tunnetuslik ebakõla, mida omakorda võib mõjutada teadmine, et tegu on 1946. aastal ilmunud loo pastišiga. Lühiromaani üldises õhustikus ja tekstis sisalduvates vihjetes oleks nagu ühekorraga midagi 1940-ndatest ja -80-ndatest aastatest. Või kasvõi kirjeldatud apokalüpsise toimumisviis - ootamatu meteooritabamus kosmosesatelliitide ja kõrgelt arenenud raadioteleskoopide ajastul? Ilmselt võimalik, ent aastal 1946 mõjus taolise sündmuse võimalus kindlasti märksa kõhedusttekitavamalt ja realistlikumalt. 
Muus osas: päris armas lugu, poeetiline, romantiline ja traagiline üheaegselt. Sellised ulmetekstid pole tavaliselt päris mu lemmikud, ent hinne "4" on käesolevale lühiromaanile minu poolt raudselt kindlustatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Valitud teosed 4: Lood Venia metsadest (2023)


Alustan käesolevat arvustust ülestunnistusega, et kuna olin kaht käesoleva kogumiku teksti ("Thesme ja geirog" ja nimilugu) varem eri aegadel inglise keeles lugenud, siis aja- ja huvipuudusel (püüan enne Stalkeri hääletust eelmisel aastal eesti keeles ilmunud huvipakkuvate ulmekatega graafikusse jõuda ja kummastki loost ei jäänud mulle tagantjärele erti sügavat muljet), siis jätsin nende tõlked käesolevas kogumikus üle lugemata.
Mida siis kokkuvõttes öelda? Kindlasti tuumakam kogumik kui autori eestikeelsete valitud teoste kolmas köide, aga teisele jääb minu meelest alla. Keskmiselt paremad lood tulevad köite teises pooles, mu isiklik absoluutne lemmik oli "Sümbiont". Natuke hakkasid tüütama need igale tekstile eelnevad autoripoolsed tutvustused sellest, kuidas lugu täpselt valmis - tihti tekitas selle valmimisprotsessi kirjeldus konkreetse loo suhtes teatud negatiivse eelhoiaku. Või nagu ütleb kõnekäänd - vorste süües on parem mitte teada, kuidas neid täpselt valmistatakse. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Miikael Jekimov
Celestaali varjud (2023)


Järg lühiromaanile "Tormiga saabub ka veritasu" on sarnaselt eelmainitud teosele sirgjooneline ja jõhkralt hoogsa sündmustikuga kosmiline gängsteriseiklus - nagu ka sama autori lugu "Läbi külma metalli". Kui eelmainitud lood meeldisid mulle natuke rohkem, siis käesoleva tekstiga hakkab selle stiili uudsus mu jaoks juba kaduma, sellest ka veidi madalam hinne. 
Teksti loeti eesti keeles

Ursula K. Le Guin
Forgiveness Day (1994)


Noor naisdiplomaat Solly saab Oikumeeni suursaadikuks feodaalsel ja orjanduslikul Wereli planeedil asuvas Voe Deo riigis. Kui algul tuleb tekstis ette pelgalt Solly mõttemaailma kirjeldusi ja Wereli tagurliku ühiskonna ning sealsete inimeste kirumist, siis peatselt nihkub tähelepanu ka teisele peategelasele - Voe Deo aadlikust sõjaveteranile Teyeole, kelle teeneid ihukaitsjana on Solly vastumeelselt kasutama sunnitud. Teineteist vihkavate ja jälestavate tegelaste mõttemaailma vahelduv kirjeldus loob päris huvitava kooskõla ning mingil hetkel läheb ka lühiromaani sündmustik hoogsamal tempol käima...
Tundub, et Le Guini kogumiku "Neli teed andestusteni" eestikeelse tõlke kaanepilt on inspireeritud käesolevast lühiromaanist. Ilus pilt, aga kujutatud tegelased polnud tekstis päris nii valge nahatooniga.
Teksti loeti eesti keeles

Ursula K. Le Guin
A Woman`s Liberation (1995)


Lühiromaan orjade vabadusvõitlusest Wereli planeedil ja minategelasest orjatari järgnevast elukäigust pole ju nagu otseselt halvasti kirja pandud... aga kokkuvõttes kuidagi plakatlik ja ulmet oli siin vähe - kui kaksikplaneetide omavahel läbipõimunud tsivilisatsiooni eripärad kõrvale jätta, võiks kogu lugu toimuda ka ajaloolisel taustal või tänapäeval mõnes kolmanda maailma riigis. Natuke meenutas nõukogudeaegset klassivõitluse-teemalist ilukirjandust - kui rohked ebakonventsionaalsete seksuaalpraktikate kirjeldused, mis poleks kindlasti toonast tsensuuri läbinud, välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Ursula K. Le Guin
Four Ways to Forgiveness (1995)

C. S. Lewis
The Lion, the Witch and the Wardrobe (1950)

Douglas Adams
The Hitch Hiker`s Guide to the Galaxy (1979)

Antony Paschos
Born in `84 (2023)