x
Päringule {"kuu"=>"1", "aasta"=>"2023", "captures"=>[]} saadi 28 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne


Selles loos on palju tuttavlikke elemente. Ei, see pole plagiaat, lihtsalt nö värvid on tuttavad. On PKDickilikku paranoiat: keegi jälgib kedagi, kes jälgib kedagi, ning pole kindel, kus on reaalsus, kus virtuaalsus või ettekujutus. On juhitamatu ja kurat-teab-kuhu kihutav kosmoselaev oma AI-ga (mulle pole "2001" kunagi eriti istunud, ütleme siis parem, et see sarnaneb Herberti-Ransomi Pandora-sarjale). On Le Carre stiilis spioonilugudele omast "keegi meist on reetur" pinget. On isegi midagi sarnast selle loetamatuks paisunud sarja algusosadega, kus kodanik Hari teatud perioodilisusega ilmus näpunäiteid jagama. On LitRPG poole kiskuvat protsentide lugemist ja edetabelite koostamist jne.
Kui need on vaid värvid, siis mis on peateema? Ei midagi vähemat elu mõttest. Täpsemalt, järgmiste põlvkondade elu mõttest. Kui esimene põlvkond on teinud mingitel, olgu siis majanduslikel, ideoloogilistel vms põhjustel pöördumatu elumuutuse ja sellega rahul, siis nende järeltulijad võivad kergesti jõuda pahura äratundmiseni, et keegi teine on nende elu neilt küsimata üheselt paika pannud.
 
Niisiis, on (vist) mõnesaja reisijaga põlvkonnalaev, mis peaks 150 aastaga (ja hibernatsiooni ei tunta) jõudma mingi soodsa planeedini, sest Maa on (võibolla) hävimas. Ja siis on (vist) neli noorukit, kelle ülesanne on tagada, et kui laev kohale jõuab, tunneksid selle reisijad oma eksistentsi mõttestatuna ja hakkaksid usinalt kolooniat rajama. Nelja nooruki jaoks liigub aeg teises tempos, nende üks päev vastab laeva viiele aastale ja kord päevas saavad nad laeval toimuvat mõjutada.
 
Seega on ühte romaani mahutatud hulk hüpoteese, kuidas teatud inimkooslust kahe-kolme põlvkonna vältel tegusana hoida. Muuhulgas kipub paistma, et õnnetunne ja elu mõttestatuse tunne on (sageli) pöördvõrdelised. Sellise materjali koos hoidmine on keeruline ja romaani esimene pool seetõttu igavavõitu. Seejärel tekivad usutavad intriigid: luuakse liitusid, armutakse, vihatakse, tapetakse... Ja stressiolukorrale omaselt ei käitu tegelased enam üleliia loogiliselt. Ning siis, pärast kunstlikult (aga mitte kunstipäraselt) väänatud pinget tuleb suht ootuspärane lõpp.
 
Ah jah, veel üks autoritele omane võte: toimuva taga on inimesega võrreldes üleloomulike võimetega tegelane (või mitu), kelle motivatsiooni pole võimalik mõista - ja nii ei pea ka autorid kõike üksipulgi lahti seletama. Hinne kõikus lugedes kolme ja nelja vahel, aga üks mõtlema ärgitav lõpudetail kergitas seda ülespoole: iga sajandi teisel kümnendil toimub...
Teksti loeti vene keeles

Mehis Heinsaar
Kadunud hõim (2022)


Mehis Heinsaar on olnud Eesti üks parimaid ja huvitavamaid jutukirjutajaid juba üle kahekümne aasta. Samas on "Kadunud hõim" varasemate jutukogude kõrval alles tema teine täispikk romaan ning eelmine, "Artur Sandmani lugu" ei jätnud oma episoodilisusega vähemalt mulle erilist muljet.
 
Sellega võrreldes võib tõdeda, et "Kadunud hõim" on kirjutatud selgelt romaanivormis. On ka huvitav, kuidas romaan võtaks nagu ainest Heinsaare ühest esimeste hulgas ilmunud kuulsast lühijutust "Ilus Armin", kus teemad olid samuti võimukas naine ja kannibalism.
 
Üldisemalt paigutub "Kadunud hõim" aga üsna selgelt Eesti ulmes päris palju kasutatud alamžanri, mida kutsutakse nn etnoõuduseks. Selles pole ka ebatavaline võte panna peategelaseks mõni õnnetu rahvaluulekoguja – kohe tulevad sellistena meelde näiteks Indrek Hargla jutud "Kolmevaimukivi" ja "Meristepidu".
 
Heinsaare romaani peategelane on noormees, kes pärast ülikooli lõpetamist on jäänud pidetult Tartusse ringi triivima, töötades väikese osakoormusega kirjandusmuuseumis. Seal aga puutub ta kokku legendiga, mille järgi elab Soomaa läbipääsmatutes paikades juba iidsetest aegadest peale inimsööjate hõim.
 
Noormees haarab kinni võimalusest midagi avastada ja sellega leida oma elule mingi mõte ning suundub omal käel ja salaja asja uurima. Ähmaseid kuuldusi pidi liikudes jõuab ta lõpuks kogu maailmast eraldatud metsatallu. Talus võtab ta vastu noor neiu, kes teatab, et ta elab seal koos oma isaga, kuid viimast pole hetkel kodus ...
 
Peab ütlema, et Heinsaare romaan on mingites osades silmapaistvalt hästi õnnestunud. Kõhedust tekitavate elementide kasutamine on talle tuttav ka paljudest varem kirjutatud lugudest (kohe tuleb meelde nauditavalt jube lühiromaan "Ülikond") ja siingi romaanis tabab ta teatud momentides seda suurepäraselt.
 
Kõige enam on autor muidugi tuntud oma fabulismi poolest ja siin on see silmapaistev kahel viisil. Ühest küljest tuleb kiita taluperemehe järjest uskumatumaid jutustusi, mille kohta ei suuda isegi loo tegelased otsustada, kui palju tasub sellest tõsiselt võtta. Teisalt annavad romaanile tõelise värvi erinevate toitude kirjeldused.
 
Söömine on selles romaanis selgelt aukohal – seda mitte ainult lihtkirjelduste, vaid ka lõhnade, maitsete ja tekstuuride poolest, mis saavad autori keelekasutuses uskumatult elusaks. On päris julge võte kirjutada raamat inimesesöömisest ja teha sellest ood toidule, muutmata samas kõike seda lugejale vastikuks.
 
Kui teost kritiseerida, siis tuleb öelda, et tervik ei ole siiski veel päris ühtlane. Jutukirjutamise oskuse on Heinsaar väga täpseks lihvinud, kuid romaan ei saa koosneda ainult stseenidest. Nõnda võib siit leida kohmakavõitu üleminekuid jutustuse mõnest osast teise, mis ei haaku väga hästi toonilt ja viisilt.
 
Lisaks oleks mulle tegelikult rohkem meeldinud, kui reaalsus olekski jäänud taluperemehe fantastiliste ja kohati vastuoluliste jutustuste varju ning oleks jäänud vaid lugeja mõistatada, kui palju seal tõtt peitub. Selles osas oleks mõned stseenid loo lõpupoole võinud ehk pigem olla olemata.
 
Siiski on tervikuna tegemist selge õnnestumisega. Hea meel on näha, et autori püsivalt tugeva jutuloomingu kõrvale on tulnud nüüd näide ka üsna hästi õnnestunud romaanivormist. Lõpuks on tore ka see, et tulemust on juba märgatud ja romaan on kaasatud Tammsaare preemia nominentide hulka.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Maarit Leijon
Musta ruhtinas (2015)


Lühiromaani idee on väga lihtne: kõik kõrgemad Vene ülikud alates Kiievi-Venest kuni 20. sajandi alguseni (mainitud on ka nt Rasputini tapmise organiseerinud vürst Jussupovit) on tegelikult rusideks kutsutud pikaealised üliinimesed, varjaagidest meresõitjate järeltulijad, kes on 21. sajandi alguseks isoleerunud suletud külla Peterburi lähedal. Lühiromaani minategelaseks on soomlannast arsti, kes end ruside külla tööle sokutab...
"Musta vürsti" sündmustik kipub algul ehk natuke venima, pikalt kirjeldatakse elu-olu ruside külas, nende hedonistlikku elulaadi (mille hulka kuulub ka pehmelt öeldes jõhkravõitu seks surelikest partnerite ehk "lemmikutega") ja nende erinevate tervisehädade kirjeldusi, mida minategelane moodsa arstiteaduse kaasabil ravima peab. Mingil hetkel tekkis lugedes tunne, et mingi kiire või ootamatu pööre või puänt siit nüüd tulema peab ja ega see tulemata jäänudki...
Kogumiku avalugu "Südametu" meeldis mulle küll natuke rohkem, ent "Mustale vürstile" alla maksimumhinde anda ka ei tahaks - kuidagi nii värskelt ja idee mõttes omapäraselt mõjub see lühiromaan. Nõrgema närvikavaga lugejatele muidugi soovitada ei julge, aga see käib kõigi siiani loetud Leijoni tekstide kohta.
Eelarvustajale täienduseks: kui 12. sajandil elanud (suur)vürst Juri Dolgoruki oli ajalooline isik ja tema tapmine kiievlaste poolt ajalooline fakt, siis tema vend "Must vürst" Aleksandr Sekira ning tolle korraldatud tapatalgud kiievlaste kallal näivad küll puhtalt autori fiktsioon olevat (Sekira nimi ei kõla ka vähemalt minu jaoks millegipärast eriti slaavipäraselt). Ehk siis selline väike alternatiivajalooline detail alternatiivses maailmas, mis on esimese hooga adutav vaid Kiievi-Vene ajaloo asjatundjatele (ma ise seda peast ei teadnud, vaid pidin natuke googeldama). 
Teksti loeti eesti keeles

Rein Sepp
Viimne üksiklane (1960)


Kohutavalt igav teos. Olgugi, et lühike, ma pidin hambad ristis lõpuni läbi punnitama. Juba situatsioon on jabur: keegi kuuleb kuskilt kosmosest, et lauldakse ja hüütakse appi. Selle peale aktiveerub kogu universum päästeoperatsiooniks. Autor armastab keerulisi võõrsõnu, see ei muuda lugu arusaadavamaks ja loetavamaks. Lisaks hüpleb sõnavulin kogu aeg liinist kõrvale, et sealt veelgi kõrvalhüppeid teha. Näib, nagu oleks kirjanikul olnud suhtlemisvaegus ja ta on kogu jutuvada korraga välja pahvatanud, hoolimata sellest, kas vestluspartner suudab seda vada ka jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Pierre Bordage
La citadelle Hyponeros (1995)


Vaikuse-sõdalaste triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis Les guerriers du silenceˈis ja  „Terra Materˈis ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Teksti loeti saksa keeles

Matt Haig
The Midnight Library (2020)


 Lugu sellest, kuidas enesetappu üritanud Nora sattub teadvusetu olles Kesköö raamatukokku, kus talle pakutakse võimalust proovida ükskõik millist elu, mida ta vähegi soovida oskab, ja kui see ei meeldi, valigu aga järgmine ja proovigu seda.
Raamatu miinused:

 

1. Esimene ja konkurentsitult kõige suurem: peategelane sattub kogu aeg situatsioonidesse, kus ta on ebakompetentne. Ta ei oska, ei tea, laveerib kuidagi ja loodab, et pääseb ebamäärast vastuste ja "noh-tead-küll"-idega  minema. Nora ei ole eriti loll ega kohmakas, lihtsalt tegevustik ongi säärane, et ta sattub üha uuesti ja uuesti situatsioonidesse, milleks ettevalmistus puudub. 
Kui ta suhtuks olukorda aplombiga ja kasutaks ära oma vabadust, mis mitte millegagi tegelikult seotud olles tekib, oleks mul kergem tema tegutsemist jälgida. Ent ta püüab kogu aeg normaalne näida, sisse sobituda ja varjata, kuidas ta tegelikult situatsiooni ei sobi, ja seda on vähemalt mulle äärmiselt piinav lugeda. Ikka uuesti ja uuesti. Ühes elu hakkab juba mingi kontekst tekkima - mu lemmik oli liustiku-uurija elu - kui see juba lõppeb ja järgmises jälle kõike otsast alustatakse. 
 


2. Mõnikord näivad peategelase reaktsioonid rumalad. No kes jätab kaks päeva enne pulmapäeva pulmad ära, sest ta on väga löödud oma ema surmast kolme kuu eest? Mõistlik inimene ütleks ammu enne kui kaks päeva varem, et kuule, ma olen vaimselt hädas ja ei taha praegu abiellumisele mõeldagi - ärme praegu sellega tegele. 


 




3. Kui elusid on nii kohutavalt palju, sõna otseses mõttes lõputu hulk, ei ole eriti tõenäoline sattuda teise võimalikes eludes eksleja peale - tähenduses "see peaks olema palju haruldasem kui peavõit loteriis".
Sama inimesega VEEL KORD kokku sattuda peaks olema juba praktiliselt võimatu. 

 

4. Loomulikult on täiuslik elu pereelu mehe ja lapsega. Milline naise täiuslik elu siis veel olla saaks?

 

5. Lõpp on täiesti üle võlli magus. 

 

Raamatu plussid

 

!. Menstruatsiooni mainimine. Mitte pealtükkivalt ja ainult üks kord, aga ma loen seda teatud lakmuseks - kui raamatus on naised ja menstruatsiooni kordagi ei mainita, on tegu mõnevõrra eblaka teosega. Kui menstruatsiooni vähemalt mainitakse, on kohe punkt kirjas.

 

2. Peategelane on üsna sümpaatne. Kui välja arvata see, et ta peab kogu aeg sattuma olukordadesse, milles ta täiesti ebapädev on, tundub ta üsna nutika, aruka ja meeldivana. Usutavana samuti.

 

3. Keel on hea. Vaheldusrikas. 

 

4. Listiku-uurija elu oli lahe. Seda ma uskusin ja nautisin.

 

5. Lõpp on täiesti üle võlli magus ja samas kuidagi usutav. Kõik saabki korda, oo. See tõstab tuju.

 

 
Teksti loeti eesti keeles

C. M. Kornbluth
Shark Ship (1958)


Mingi katastroofijärgne maailm. Inimesed sõidavad (purjetavad) hiiglaslike laevadega mööda Maailmamerd ja püüavad .. mitte kala, vaid midagi krillitaolist. Et sidemed maismaaga on katkenud, tuleb laeval kõiki asju, eriti aga võrku hoida kui silmatera.
Üka laev kaotab tormi tõttu oma võrgu. Traditsiooniliselt peaks kogu laevatäis inimesi seepeale maha kärvama, sest nad on toidust ilma jäänud. Seekord aga otsustatakse minna maale ja vaadata, mis seal toimub. Saadakse teada katastroofi põhjus... mida ma siinkohal ümber räääkima ei hakka, sest see tundub nii usutamatu.
Või ehk ei tundugi, vaadates, kuidas internetimaailm inimestele mõjub?
 
Teksti loeti inglise keeles

C. L. Moore
Doomsday Morning (1957)


Doomsday Morning on düstoopiline ulmelugu. Millalgi 50ndatel on maha peetud tuumasõda (mida on hiljem hakatud kutsuma Viiepäevaseks sõjaks). Purustatud Ühendriigid ühendas pärast seda uuesti president Raleigh, kelle juhtimisel pöörduti tagasi 19. sajandi isolatsionismi.
 
Lugu algab 50 aastat hiljem. Kunagine kangelane president Raleigh on ikka veel president, kes formaalselt küll iga nelja aasta järel tagasi valitakse, kuid kes pole sisuliselt muud kui isevalitseja. Veel hullem, tema loodud sideagentuurist Communications US on saanud Comus-nimeline salapolitsei, mis kontrollib kõike ja kõiki.
 
Loo peategelaseks on endine näitleja ja lavastaja Howard Rohan, kes on pärast oma naise surma põhja käinud. Kuid ühel päeval tehakse talle ootamatu pakkumine. Nimelt on kõigi eest varjatud asjaolu, et Kalifornias on tekkinud keskvalitsuse vastu ulatuslik mäss. Rohan saab ülesandeks võtta üks teatritrupp ja sõita sellega kohapeale asja uurima...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on ootamatult tugeva teosega - meenutades seda, kui ma lugesin Leigh Bracketti samuti düstoopilist romaani "The Long Tomorrow" ja olin ka väga positiivselt üllatunud. Võrreldes Bracketti pastoraalse düstoopiaga on Moore'i maailmaehituse pool aga ehk huvitavamgi.
 
Nimelt on siin võimalik ette kujutada sellist spetsiifiliselt ameerikalikku diktatuuri, mis on ehk inspireeritud president Franklin D. Roosevelti neljast ametiajast. Isegi mässajate viha ei ole siin suunatud mitte presidendi (keda enamus ikka veel kangelaseks peab) vaid aeglaselt absoluutse võimu omandanud salapolitsei ja selle juhi vastu.
 
Peategelane Rohan alustab natuke isegi steinbeckiliku tegelasena, kui ta töörentnikuna mööda Ameerikat rändab. Kuid kui ta sealt olukorrast välja tõmmatakse, tuleb temas väga kiiresti välja keegi, kelle armastus teatri vastu on ilmselge (teatrist rääkiv teema on ka üks asju, millest ma olen alati valmis lugema).
 
Kangelane pole Rohan samuti, pigem on tegu sügavalt konfliktse ja katkise antikangelasega. Tänu sellele on loos mitu huvitavat pööret nii tema suhetes oma uue teatritrupiga (kellest enamus on ka selgete omapäradega), mässajate ja salapolitseiga.
 
Kui üldse midagi kritiseerida, siis loo saladuslik superrelv tundus üsna lihtsakoelise lahendusena (kuigi idee loogika oli täiesti arusaadav). Samuti oli minu maitsele lõpplahenduse juures natuke liiga palju märulit, varasemad Rohani aeglased sisemonoloogid olid palju huvitavamad. Kuid suures pildis on need vaid väikesed puudused.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Piknik na obotšine (1980)


Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

C. M. Kornbluth
Gomez (1954)

Abram Palei
V prostor planetnõi (1968)


Taivo Rist ütles hästi...
Minule tundub see romaan moodsas kõnepruugis väljendatuna n.-ö. vaese mehe "Andromeeda udukoguna". Et mis saab, kui hakata utoopiat kirjutama ilma Kivrini (vabandust, Jefremovi) haritust evimata.
 
Teksti loeti eesti keeles

William Tenn
The Custodian (1953)


Väga segane lugu surevale Maale saadetud "järelevaatajast". Poole peal hakkasin ülerealaotust kasutama. 
Teksti loeti inglise keeles

Ben Bova
Stars, Won`t You Hide Me? (1966)


Kaugem tulevik. Mingi surematu (?) astronaut, temaga kokku ehitatud kunstmõistus ja mingid pahad Teised.
Ja astronaudi mingid peitupugemisrabelemised. Lõpp on küll uhke, aga kogu see värk mulle siiski sügavat muljet ei jätnud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Walter M. Miller, Jr.
Dark Benediction (1951)


 Maal on jälle mingi jama lahti. Epideemia, mis levib kontaktnakkusega ja muudab muuhulgas inimeste nahavärvi. Tõbised on saanud nime "dermie" (umbes"nahakas") ja neist hoidutakse umbes nagu pidalitõbistest. Eeskätt seepärast, et haigetel on ülesaamatu vajadus terveid nakatada.
Peategelane on terve noormees, kes satub kokku haige tüdrukuga. Pärast mitmesuguseid läbielamisi jõuavad nad saarele, kus haiged on oma koloonia asutanud. Seal selgub _muidugi_, et haigus on pigem kasulik nähtus ja haiged nakatavad terveid selleks, et needki Heast Asjast osa saaksid. Lõpp on muidugi ainuvõimalik.
Mulle tundus see progressorluse-jutuna ning sain täitsa aru, miks dermie-sid välditi ja võimalusel tapeti. Head ei tohi jõuga peale suruda. Vene riik tegi seda aastakümneid, ja ega Euroopa Liit ka mingis teises suunas ei lähe. 
 
Teksti loeti inglise keeles

Maarit Leijon
(2014)


Jah, hämarulme ja sotsiaalporno segu. Kuidagi ebameeldiv tekst, sihilikult masendusele rõhuv ja lisaks veel (minu personaalsest vaatevinklist) üsna vastiku mõttemaailmaga peategelasega. Emotsionaalselt võttes tahaks "kahe" panna, aga kui nüüd objektiivsem püüda olla. siis tegelikult üsna hästi läbimõeldud ideede ja tegelaskujudega (kes oma probleemidega kohati ebameeldivalt tuttavlikult ning reaalselt mõjusid) lugu, nii et hetkeemotsioonidest üle olles annan loole eelarvustajate kombel "kolme". Lihtsalt pole sedatüüpi ulme, mida mulle väga lugeda meeldiks. 
Teksti loeti eesti keeles

Maarit Leijon
Sydämetön (2011)


Talvine Soome väikelinn kunagi 19.-20. sajandi vahetusel (tegevusaega pole päris kindlalt mainitud, ent see peab olema kunagi pärast aastat 1888, sest Rappija Jacki kuritegudest Londonis on juttu kui minevikus toimunud sündmustest, samas kindlasti enne Esimest maailmasõda - Soome kuulub veel Venemaa koosseisu, kõrgseltskonna elustiil on vanamoeliselt aristokraatlik ja vene keele oskus võõrkeelena levinud). Igavlevate linnaelanike meeli köidavad nii väidetavalt Poolast pärit nägusad vennad, kes paremaist peredest pärit neidude südameid võidavad, kui ka linnakeses tegutsev salapärane kõrilõikajast maniakk. Lühiromaani sündmustiku keskmes on üks üsna ebameeldival moel katkine perekond - tegevuse alguseks siitilmast lahkunud egüptoloog, tema kolmkümmend aastat noorem ja kaunis, ent nümfomaansete kalduvustega ning rahaahne abikaasa ja mõlema vanema poolt põlatud vigase jala ning koleda välimusega tütar. Ema ja tütre ning kahe linnakesse saabunud võõra vahel hakkavadki loo sündmused hargnema...
Mingitpidi on "Südametu" justkui klassikaline gootilik õuduslugu (vampiiriteema kombineeritud muumiate, skarabeuste ja muude lühiromaani tegevusajal populaarsete egüptoloogia saladustega). Võrdlus näiteks Bram Stokeri või M. R. Jamesiga oleks aga siinkohal sama ebatäpne, kui kõrvutada moodsat grimdark-fantasy't Tolkieni loominguga. Seksi ja vägivalla koha pealt autor ei koonerda nagu ka moonutatud keha ja/või vaimuga tegelaste pealt mitte. Üsna sünge tekst, samas polnud kõik selle tegelased läbinisti antipaatsed ja nagu ka eelmises arvustuses mainitud, jättis sündmustiku keskmes olev invaliidist neiu kohati oma äraspidisel moel üsna sümpaatse mulje. Ühtlasi selgub "Südametut" lugedes eestikeelse Leijoni kogumiku "Musträstas" mõnevõrra krüptiliselt mõjuva kaanepildi tähendus.
Teksti loeti eesti keeles

Raymond Z. Gallun
Seeds of the Dusk (1938)


Jutt nagu tänaseks unustatud hüpoteeside кунсткамера: nebulaarhüpotees selle esialgsel kujul, panspermia hüpotees jne. Tegevus toimub mingil inimtsivilisatsiooni järgsel ajal, kus Maal lisaks inimeste järglastele elab veel (pool-) intelligentseid rasse -- näiteks mingid vareslased. Humanoidid kavatsevad Veenuse vallutada, sest Maa pole enam elamiseks kuigi sobiv. Aga see plaan ei lähe läbi...
No oli jutt nagu oli; "kahele" lisandub pluss selle eest, et autor oskas taime kasvamist ... noh, mitte põnevalt, aga vähemasti loetavalt kirjeldada.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg
How It Was When the Past Went Away (1969)


Eelarvustajad on sisu juba ammu ära rääkinud, mul jääb vaid üle korrata, et kannatas lugeda küll. Ja kahtlusi selle Unustuse Kiriku populaarsuse osas mina -- vaadates tänapäeva ühiskonda -- ei jaga mitte 1 raas.
Paneksin isegi "viie", aga jutt läks vaevaliselt käima ja lõpp vajus hoopis ära, õigrmini jäi ära.
Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
Bear Head (2021)


"Bear Head" ei ole otseselt võttes järg romaanile "Dogs of War", aga toimub samas maailmas ja tõukub samast peamisest ulmeideest - inimeste kõrvale on tekkinud "bioformid" - biotehnoloogilisel teel loomadest arendatud, algselt sõjaliseks otstarbeks mõeldud intelligentsed olendid. Seekordse romaani tegevus aga toimub mitte Mehhikos vaid hoopis Marsil, mida on bioformide ja ka samalaadse tehnoloogiaga marsikõlblikumaks täiustatud inimeste abil asutud terraformima. Romaanist "Dogs of War" on järgmisse osasse edasi jõudnud kaks keskset tegelast kellest ühe reedab pealkiri. Kumbki neist kahest ei ole siiski romaani peategelane. Selleks on hoopis Marsi maasarnastamismeeskonna inimesest liige Jimmy Marten, lihttööline, väikestviisi narkomaan ja krooniline võlgnik kes ei ütle ära ka mõnest ebaseaduslikust haltuuraotsast kui sellega õnnestub võlausaldajad natukeseks ajaks jälle eemale tõrjuda. Ükskord laseb Jimmy lisateenistuse huvides ajutiselt oma pähe uploadida hämara päritoluga andmepaketi. See aga osutub millekski enamaks kui lihtsalt passiivne hunnik faile.
 
"Bear Head" on vaba eelmise romaani "Dogs of War" põhilisest puudusest - tolle teine pool muutus bioformide "inimõiguste" teemaliseks arutluseks mille seisukohtadega ma sugugi vaielda ei taha aga mida ei oleks vaja olnud menetleda nii pikalt ja tüütult nagu mustvalge väärtfilm. Ka "Bear Head"-is on autori selleteemaline positsioon selgelt esile toodud, siin aga on see kenasti põimitud üldise tegevustiku sekka ja ei tõmba lool tempot alla. Korralik "kütmine" käib algusest lõpuni ja eetilised küsimused selle kohta kas bioformidel on hing või millisel määral on sobilik seda tehnoloogiat rakendada inimeste peal ei mõju loenguna. Samas on siin kogu bioformide teemat ka piisavalt huvitavates suundades edasi arendatud nii et see romaan ei mõju lihtlabase liugulaskmisena kord juba välja mõeldud maailma peal. Kellele "Dogs of War" esimene pool meeldis, sellele peaks "Bear Head" tervikuna meeldima veel rohkem.
 
P.S. Nagu ka nendele kes on veendunud et kõik poliitikud on nälkjad :)
Teksti loeti inglise keeles

Ian McDonald
Desolation Road (1988)


Desolation Road on maagiliste elementidega ulmelugu. Tegevus toimub kuskil täpselt määratlemata tulevikus Marsil, mille maasarnaseks muutmise protsess on küll veel pooleli, kuid suuremalt jaolt on planeet juba elamiskõlblik. Maalt tuuakse pidevalt laevadega inimesi juurde, kuid planeedi suures tühjuses on neil kõigil ees veel väga palju ruumi.
 
Sündmused algavad, kui ühes sealses kõrbes rändav doktor Alimantando jääb erinevate asjaolude kokku langemisel ühes tühjas kuid soodsas kohas kõrbet läbiva raudtee ääres paikseks ning annab oma elukohale nimeks "Desolation Road". Kuigi tegemist pole veel mingi asulaga, hakkab tema juurde raudteelt kogemata või põhjusega uut rahvast sattuma.
 
Põgenedes saabub härra Jericho, endine maffiaboss. Ränduritest perekond Mandella jääb paikseks, kui lapseootel naine peab seal ootamatult kaksikud ilmale tooma. Hulkur Rajandra Das visatakse just seal kohas rongist välja. Piloot Persis Tatterdemalion teeb hädamaandumise lähedal kõrbes. Keemik Mikal Margolis oma emaga ning tülitsevad perekonnad Stalinid ja Tenebraed tulevad maha vales peatuses...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on üsna erilise looga. Mõned teised arvustajad on tõmmanud paralleele Gabriel García Márquezi kuulsa maagilise realismi romaaniga "Sada aastat üksildust", mis käsitleb Macondo küla ja Buendiate suguvõsa tõusu ja langust, kuid hoolimata selgetest mõjudest on McDonald lõpuks teinud ikkagi midagi hoopis teistsugust.
 
Siinset raamatut nimelt ei peaks lugema maagilise realismi alla. Taustaks on siin ikkagi puhas teaduslik SF ning maagilised elemendid on lihtsalt loojutustamise viisi teenistuses. Selles osas meenutab tulemus ehk kõige enam R. A. Lafferty mängulis-maagiliste viguritega jutte, mis sellest hoolimata on selgelt ulme põhivoolu osaks.
 
Kõige paremini sümboliseerib maagilise ja tehnilise osa lõikumist ehk Universumi Parima Snuukrimängija Limaal Mandella matšid ühelt poolt kuradi vastu ja teiselt poolt Marsi maasarnastamist juhtiva superarvuti vastu. Viimane mängib snuukrit surma mõistetud kurjategija inimkehast tehtud kaugjuhtimisega zombi abil.
 
Raamatu struktuur sobib selle kõigega üsna hästi. See algab tühja kõrbe ja ühe inimesega, kogudes seejärel lumepallina tegelasi ja mastaapi. Desolation Roadi linnakese teine ja kolmas põlvkond lahkub linnast, kuid seejärel naaseb, tuues endaga kaasa järjest enam ümbritsevat maailma. Suured jõud kasvavad ja satuvad vastasseisu ning endised sõbrad on sattunud erinevatele pooltele.
 
Selline lumepalliefekt on aga tegelikult ehk ka raamatu suurimaks puuduseks. Kuskil poole raamatu peal on tegelasi ja tegevusi nõnda palju kogunenud, et nende jälgimine on juba tõsiselt väsitav ja edasilugemine kogu sellest tulevärgist hoolimata pigem vaevaline. Kuni hakatakse jagama erinevaid lõpplahendusi, mis õnneks meenutavad alguse tugevust ja hea tuju jälle tagasi toovad.
 
Hinnang: 7/10  
Teksti loeti inglise keeles

Liu Cixin
Sishen yongsheng (2010)


Mida siis veel eelarvustajatele täienduseks öelda? Jah, väga mastaapne ja võimas on see romaan tõesti. Kui algul näib romaani peategelaseks kujunevat vähihaige noormees Yun Tianming, siis tegelikult saab selleks tema teadlasest salaarmastatu Cheng Xin, kellega koos kappab lugeja ühest tsivilisatsiooni kuldajastust apokalüpsisse ja järgmisse kuldajastusse. Esimesed kakssada lehekülge kipuvad küll ehk natuke venima, ent edasi toimuvad sündmused peadpööritavas tempos ja lugeja ujutatakse üle nii ootamatute sündmuskäikude kui ka peadpööritavate ulmeliste ideedega (millest mõned peaksid ka paljulugenud fännile üsna originaalse mulje jätma). Neiu Xini näol on autor loonud sümpaatse (seejuures vast liigagi ideaalse - läbinisti kohusetundliku, armastava ja vat et ilma ühegi inimliku paheta) tegelaskuju, kelle kanda kipub millegipärast pidevalt inimkonna saatuse eest vastutamine jääma ning keda ta siis mõnuga läbi ajastute ühest saatuslikust pöördest ja kohutavast katsumusest teise kihutab. 
Ehkki igasugused telliskiviromaanide sarjad võivad pikapeale üsna tüütult mõjuda, jäi Liu triloogiast kokkuvõttes igati positiivne mulje. 
Teksti loeti eesti keeles

Alfred Coppel
Last Night of Summer (1956)


"Teadlased on kindlaks teinud, et" Päikesel toimub peagi miski plahvatus, mis Päikese energiavoogu lühikeseks ajaks tublisti kasvatab. Noh, nii parasjagu, et keedab Maa ookeanid ära. Ehitatakse siis erilised varjendid -- "urud", kuhu pääseb miski vidina ettenäitamisel.
 
Peategelane on mees, kellel on teine naine. Esimene naine kahe lapsega asub ka kuskil lähedal. Uus naine on jube vastik ja vana jube hea. Uus hangib kuskilt kaks "urupääset" ja ... Kolm korda võite arvata, kes need kaks on, kes urgu pääsevad.
 
Jube.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Sheckley
The Store of the Worlds (1959)


Mõnus lugu, Sheckley nagu Sheckley ikka. Hm, jah... üsna jutu alguses oli vihje puändile, aga mulle see siis kohale ei jõudnud. 
Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
City (1981)

1.2023

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 
Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.
Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!
Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.
Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel endam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!
Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilismad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?
Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!
Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonide hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.
 
Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.
Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealkirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu romaan (juttudest koosnev romaan on) nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab selle kõrval veel üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.
 
Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Way Station (1963)


Vahejaam on pastoraalne ulmeromaan. Peategelane Enoch Wallace pole eriti tähelepanuväärne - olles sündinud aastal 1940, on ta lihtsalt üks neist paljudest noormeestest, kes Ameerika Ühendriikide kodusõjast osa võttis. Kuid sada aastat hiljem avastavad julgeolekuasutused, et Enoch elab ikka veel oma vanemate ehitatud talus ja ei näe välja vanem kui kolmekümnene.
 
Kõigile teadmata on Enoch sada aastat tagasi sõlminud lepingu tulnukatega ning tema talust on tollest ajast peale saanud üle-galaktikalise transpordivõrgu vahejaam. Kuid nüüd on valitsus lõpuks midagi kahtlast märganud - ja mis veel hullem, segadus ja võimuvõitlus on haaranud ka galaktika seni rahumeelsete tulnukate ühendust. Enochi elu ja tööd ähvardavad mõlemad...
 
See lugu on isegi Simaki enda kohta märkimisväärselt kammerlik, sest praktiliselt kogu tegevus toimub Enochi talus ja taluõues, samuti on tegelasi vaevalt käputäis. Harva võib lugeda ulmeromaani, mida oleks võimalik üsna lihtsalt teatrilavastusena etendada. "Vahejaama" puhul saaks seda teha isegi musta kasti tüüpi teatris ja umbes neljaliikmelise trupiga.
 
Selle kõigega läheb väga hästi kokku äratuntavalt simaklik rahuarmastus. Kõige suurem mure tulebki siin sellest, et rahu on võimalik nii lihtsalt kaotada. Tuumasõja-hirmu on siin ikka väga palju (teos on kirjutatud kas Kuuba raketikriisi ajal või vahetult peale seda). Sarnaselt saame teada, et kuigi tulnukad enam ammu sõdu ei pea, pole omakasupüüdlikud tülid neilgi kadunud.
 
Kui teost üldse kritiseerida, siis tundub lõpplahendus natuke kiirustatuna kirja pandud ja seda toetab pisut liiga palju õnnelikke kokkusattumusi. Samuti pole teosel kogu oma lihtsa ilu juures päris sellist mõttehaaret nagu romaanil "Linn" (mida mina pean jätkuvalt Simaki parimaks saavutuseks). Mida selle kõrval "Vahejaam" üldse öelda püüab?
 
Vahest peitub vastus peategelases Enochis. Sündinud lihtsa maapoisina on ta kulutanud kõik need sada aastat tulnukate heaks töötamise kõrvalt selleks, et õppida. Lihtne oleks lüüa käega ja tõdeda, et tulnukate teadmised on inimeste omadest liiga kaugel, et nende mõistmist isegi üritada. Enoch aga teeb, mida suudab - ja seda iga päev. Paremat tõde on raske välja mõelda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Larry Niven
At the Core (1966)


"Katastroofid" on vist üks tänamatu teema. Hr. Niveni jutt pole kesteabmis saavutus, kuid kogumikus "Catastrophes!" ikkagi üks paremaid.
Sisust räägin ära vaid niipalju, et ütlen, et peategelane, ilmakuulus kosmoselendur Beowulf Schaeffer satub taas kokku "nukunäitlejaks" (puppeteer) kutsutava võõrliigi tegelasega. Selline kohtumine kipub lõppkokkuvõttes ikka pahandusi tähendama.
Tehnomula on heal tasemel -- sellest ei tasu midagi uskuda, kuid kõike saab tõsiselt võtta.  
Teksti loeti inglise keeles

Ursula K. Le Guin
The New Atlantis (1975)


Mulle tundus see õhustik saadud Orwellile mõninga Heinleini (tema koledamate ühiskondade kirjelduste) sissesegamisega. 
Aga see oli loo parem osa. Hoopis arusaamatuks jäi see, miks mõned tegelased hirmsa hooga leiutasid (füüsikaliselt võimatut) päikeseenergia kogurit. Ehk oli autor vaadanud just värskelt linastunud filmi "The Man With the Golden Gun"? Ja katastroofi kirjeldus ei ajanud ka judinaid peale.
"Kahest" päästab seesamune õhustik, õigemini üksikud hetked selles.
Teksti loeti inglise keeles

Chad Oliver
King of the Hill (1972)