Selles loos on palju tuttavlikke elemente. Ei, see pole plagiaat, lihtsalt nö värvid on tuttavad. On PKDickilikku paranoiat: keegi jälgib kedagi, kes jälgib kedagi, ning pole kindel, kus on reaalsus, kus virtuaalsus või ettekujutus. On juhitamatu ja kurat-teab-kuhu kihutav kosmoselaev oma AI-ga (mulle pole "2001" kunagi eriti istunud, ütleme siis parem, et see sarnaneb Herberti-Ransomi Pandora-sarjale). On Le Carre stiilis spioonilugudele omast "keegi meist on reetur" pinget. On isegi midagi sarnast selle loetamatuks paisunud sarja algusosadega, kus kodanik Hari teatud perioodilisusega ilmus näpunäiteid jagama. On LitRPG poole kiskuvat protsentide lugemist ja edetabelite koostamist jne.
Kui need on vaid värvid, siis mis on peateema? Ei midagi vähemat elu mõttest. Täpsemalt, järgmiste põlvkondade elu mõttest. Kui esimene põlvkond on teinud mingitel, olgu siis majanduslikel, ideoloogilistel vms põhjustel pöördumatu elumuutuse ja sellega rahul, siis nende järeltulijad võivad kergesti jõuda pahura äratundmiseni, et keegi teine on nende elu neilt küsimata üheselt paika pannud.
Niisiis, on (vist) mõnesaja reisijaga põlvkonnalaev, mis peaks 150 aastaga (ja hibernatsiooni ei tunta) jõudma mingi soodsa planeedini, sest Maa on (võibolla) hävimas. Ja siis on (vist) neli noorukit, kelle ülesanne on tagada, et kui laev kohale jõuab, tunneksid selle reisijad oma eksistentsi mõttestatuna ja hakkaksid usinalt kolooniat rajama. Nelja nooruki jaoks liigub aeg teises tempos, nende üks päev vastab laeva viiele aastale ja kord päevas saavad nad laeval toimuvat mõjutada.
Seega on ühte romaani mahutatud hulk hüpoteese, kuidas teatud inimkooslust kahe-kolme põlvkonna vältel tegusana hoida. Muuhulgas kipub paistma, et õnnetunne ja elu mõttestatuse tunne on (sageli) pöördvõrdelised. Sellise materjali koos hoidmine on keeruline ja romaani esimene pool seetõttu igavavõitu. Seejärel tekivad usutavad intriigid: luuakse liitusid, armutakse, vihatakse, tapetakse... Ja stressiolukorrale omaselt ei käitu tegelased enam üleliia loogiliselt. Ning siis, pärast kunstlikult (aga mitte kunstipäraselt) väänatud pinget tuleb suht ootuspärane lõpp.
Ah jah, veel üks autoritele omane võte: toimuva taga on inimesega võrreldes üleloomulike võimetega tegelane (või mitu), kelle motivatsiooni pole võimalik mõista - ja nii ei pea ka autorid kõike üksipulgi lahti seletama. Hinne kõikus lugedes kolme ja nelja vahel, aga üks mõtlema ärgitav lõpudetail kergitas seda ülespoole: iga sajandi teisel kümnendil toimub...
Kui need on vaid värvid, siis mis on peateema? Ei midagi vähemat elu mõttest. Täpsemalt, järgmiste põlvkondade elu mõttest. Kui esimene põlvkond on teinud mingitel, olgu siis majanduslikel, ideoloogilistel vms põhjustel pöördumatu elumuutuse ja sellega rahul, siis nende järeltulijad võivad kergesti jõuda pahura äratundmiseni, et keegi teine on nende elu neilt küsimata üheselt paika pannud.
Niisiis, on (vist) mõnesaja reisijaga põlvkonnalaev, mis peaks 150 aastaga (ja hibernatsiooni ei tunta) jõudma mingi soodsa planeedini, sest Maa on (võibolla) hävimas. Ja siis on (vist) neli noorukit, kelle ülesanne on tagada, et kui laev kohale jõuab, tunneksid selle reisijad oma eksistentsi mõttestatuna ja hakkaksid usinalt kolooniat rajama. Nelja nooruki jaoks liigub aeg teises tempos, nende üks päev vastab laeva viiele aastale ja kord päevas saavad nad laeval toimuvat mõjutada.
Seega on ühte romaani mahutatud hulk hüpoteese, kuidas teatud inimkooslust kahe-kolme põlvkonna vältel tegusana hoida. Muuhulgas kipub paistma, et õnnetunne ja elu mõttestatuse tunne on (sageli) pöördvõrdelised. Sellise materjali koos hoidmine on keeruline ja romaani esimene pool seetõttu igavavõitu. Seejärel tekivad usutavad intriigid: luuakse liitusid, armutakse, vihatakse, tapetakse... Ja stressiolukorrale omaselt ei käitu tegelased enam üleliia loogiliselt. Ning siis, pärast kunstlikult (aga mitte kunstipäraselt) väänatud pinget tuleb suht ootuspärane lõpp.
Ah jah, veel üks autoritele omane võte: toimuva taga on inimesega võrreldes üleloomulike võimetega tegelane (või mitu), kelle motivatsiooni pole võimalik mõista - ja nii ei pea ka autorid kõike üksipulgi lahti seletama. Hinne kõikus lugedes kolme ja nelja vahel, aga üks mõtlema ärgitav lõpudetail kergitas seda ülespoole: iga sajandi teisel kümnendil toimub...