x
Päringule {"kuu"=>"1", "aasta"=>"2022", "captures"=>[]} saadi 23 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
John Buchan
The Watcher by the Threshold (1900)


Suurepärane lugu ulme vanimast, hinnatuimast ja väärikaimast alamžanrist.
 
Advokaat saab kirja vanalt armastuselt, kes kutsub teda kiiresti enda juurde maahäärberisse. Tema abikaasa on haige, aga ilmselt mitte füüsiliselt haige, ja naine on hädas. Kohapeal selgub, et majaperemees tunneb seletamatut hirmu, vahib pidevalt ühele küljele, võpatab iga krõpsu peale. Tema vestlusteemades on hakanud domineerima kohalik (Šotimaa) vanem ajalugu, paganlikud riitused, roomlaste ajajärk. Ta on soetanud koju haruldase Justinianuse büsti. Lõpuks soostub ta oma murest rääkima: ta tajub enda lähedal mingisugust varikuju, kelle kohta ta on veendunud, et see on Kurat ise. Kurat ei jäta teda rahule ja väidetavalt poeb ka tema kehasse, kui mitte pole seda juba teinud. (Ka keiser Justinianus oli väidetavalt Saatanaga lepingu sõlminud.) Advokaat peab juttu hullumeelsuseks, ent nii tema kui ka kohalik vaimulik hakkavad samuti tajuma hirmutunnet ega oska seda kuidagi seletada. Sündmused ja hirmud kulmineeruvad mõne päeva pärast sellega, et n-ö seestunu tormab kodust välja mägede ja soode maastikule, kus siis teda kätte saada püütakse ja kus selgub, et asi ongi tõsisem kui tavaline vaimuhaigus.
 
  Justkui mitte väga põnev sisu, aga kui sugestiivselt edasi antud - ega minu sünopsis ei saa kirjaniku haarava sulejooksu vastu. Jutus on palju šoti murrakus või šoti päritolu sõnu, mistõttu sõnaraamat on lugemisel tarvilik.
Teksti loeti inglise keeles

Inga Roos
Manaja (2021)

Cecelia Holland
Floating Worlds (1976)


Floating Worlds on kosmoseooperi stiilis kirjutatud ulmelugu. Millalgi tuhande aasta kauguses tulevikus on inimkond end Päikesesüsteemis üsna stabiilselt ära jaganud. Võimukeskus asub Marsil, kuhu on välja rännanud kogu kapitalistlik-militaristlik raha- ja poliitiline eliit. Veenuse kümnete erinevate sotsialismi vormidega kolooniad tegelevad peamiselt sisemise kemplemisega. Saastatud ja ülekuumenenud Maa on jäetud ühtlaselt vaestele anarhistidele.
 
Kuid aastasadu püsinud stabiilsuse löövad uppi välisplaneetidelt saabuvad kosmosepiraadid. Sajandite eest asutatud kolooniad Saturni ja Uraani orbiitidel, kes on seni peamiselt omavahel sõdinud, on nüüd mingil määral ühtsuse leidnud ja ähvardavad siseplaneete millegi oluliselt hullema kui varasemate üksikute rüüsteretkedega. Erinevate juhuste kokku langemise tulemusena satub noor Maa anarhist Kuubalt, Paula Mendoza, diplomaatide delegatsiooni hulka...
 
Ma pean ütlema, et selle teose puhul oli tegemist üsna kummalise lugemisega. Ühest küljest pakub see tavaliste kosmoseooperi-teemadega võrreldes mitmeid oluliselt huvitavamaid lahendusi ning samuti on autori taust peamiselt ajalooromaanide kirjutajana maailmaehitusele palju juurde andnud. Teisest küljest aga on tulemus aga üsna aeglane ja lohisev ning ei paku mingit erilist lugemisrõõmu.
 
Peategelane Paula Mendoza on kindlasti tegelasena andekalt ja huvitavalt kujutatud. Sellega on seotud ka Maa ühiskond, mis on mingil viisil hästi indiviidikeskselt anarho-kapitalistlik, aga samas üsna egalitaarne ja rangelt patsifistlik. See tähendab omakorda, et kõik anarhistid on meisterlikud kauplejad, ning see on ka Paula suur tugevus. Samuti puudub tal igasugune lojaalsus või huvi millegi vastu, mis spetsiifiliselt teda ennast edasi ei aita.
 
See tähendab, et kuigi ta peab alguses ennast Stythi impeeriumiks nimetavate piraatidega siseplaneetide heaks kauplema, läheb ta nende poole üle jalamaid, kui ta selles endale rohkem kasu näeb. Nende hulgas on tal ühest küljest võimu rohkem, kuid teisest küljest on ta positsioon hapram ja selle hoidmine nõuab rohkem pingutamist. Seda muuhulgas ka seetõttu, et Stythi impeerium on tegelikult üsna barbaarne.
 
Valitseb orjanduslik kord (ümber pööratud kujul on Stythi isandad mustanahalised ja orjad valged) ja võim on täielikult meeste käes, kellest tähtsamatel on korralikud haaremid. Mingi keskse süsteemi asemel koosneb see impeerium kambast tülitsevatest sõjapealikest, kes pidevalt kerkivaid prestiiži- ja auküsimusi lahendavad käsitsivõitlusel. Kõige selle (ja ka sõjapealike uhkuseasjaks olevate vööni ulatuvate vuntside) taga aimab selget ajaloolist hunnide või mongolite tausta.
 
Mendoza läheb sinna mitte ainult nõuandjana vaid ka ühe Saba-nimelise sõjapealiku armukesena. Too, koos oma relvavenna Tanuojiniga, on näinud siseplaneetidega sõlmitud rahu- ja kaubanduslepingus võimalust kõvasti raha teenida ja oma seisust parandada. Kuid Marsi rikaste (ja eranditult valgete) võimukeskus põlgab sõlmitud lepingut ja on selge, et tegelik sõda on ainult edasi lükatud.
 
Huvitav on see, et mingis mõttes on kogu see lugu Lois McMaster Bujoldi kuulsa Vorkosigani saaga algusele hästi sarnane. Kuid teisest küljest pole siin kübetki sellest, mis Bujoldi lood toredaks teeb. Mitte ükski tegelane pole millegi poolest meeldiv ning Stythide barbaarsele ühiskonnale pole laotaud isegi õhukest romantilist loori. Kogu lugu venib ainult ühest kriisist teise ning ei peategelast (ega tema last) ei oota lõpus ees midagi positiivset.
 
See on loomulikult olnud ka autori taotlus ja selle eest võib talle au anda. Kuid kõige selle juures jääb lugu tervikuna siiski kaugelt liiga pikaks venitatud jutustuseks madalast võitlusest erinevat moodi ebameeldivate tegelaste vahel. Mingi suurem ja huvitavam pilt hakkab kõigest välja kooruma alles viimase 50 lehe peal - kuid selleks ajaks on lugeja tõenäoliselt juba ammu kõigele käega löönud.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

Maksim Horsun
Pokidaja "Marrakeš" (2012)


Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...
Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...
Teksti loeti eesti keeles

Sergei Kazmenko
Zaštšitniki (1987)


Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm. 
Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Sergei Kazmenko
Naprjagite voobraženije (1989)


Ega palju selle loo kohta rääkida saagi, ilma et midagi olulist välja lobiseks. Ehk võib mainida neidsamu märksõnu, mida ka mitmete teiste antoloogia "Viimase sõja viimane sõdur" lugude kohta - kosmosesõda tulnukatega ja ootamatu puänt. 
Korralikult teostatud, ehkki ei midagi vapustavat. 
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
The Eyes Have It (1953)


Lugupeetud eelarvustaja!
Mis pagana pärast oli vaja lugu siin ümber jutustada??? Nüüd on mu lugemiselamus null ja suhtumine juttu seepärast palli võrra kriitilisem.
Ega ta ulme kah pole.
Teksti loeti inglise keeles

Stephen King
The Eyes of the Dragon (1985)


Stephen King on ise maininud, kuidas ta kirjutas "Draakoni silmad" oma tollal äsja teismeliseks saanud tütar Naomile, kes oli suur lugeja, kuid kelle jaoks olid isa raamatud liiga õudsed. Nii sündiski Kingi loomingus selgelt eristuv noortele mõeldud fantaasiaromaan.
 
On üsna legendaarne, kui halvasti Kingi raamatute tolleaegsed fännid selle teose vastu võtsid. Sellise negatiivse reaktsiooni tagajärjena juhtus kaks huvitavat asja. Esiteks kirjutas King ühe oma kuulsaima romaani "Misery", milles kirjanikku vangis hoidev hullunud fänn sunnib teda kirjutama nii, nagu fänn õigemaks peab. Teiseks ei ole King siiamaani kirjutanud rohkem ühtegi sellist fantaasiaromaani nagu "Draakoni silmad" ja peab ütlema, et sellest on kahju. Kuigi see lugu ei saavuta päris õiget tasakaalu muinasjutulise süžee ja Kingile iseloomulike jutustamisvõtete vahel, on lõpptulemus siiski üllatavalt hea.
 
Lugu leiab aset keskaegset tüüpi Delaini kuningriigis. Suhteliselt nõrgal ja tahtejõuetul kuningal on kaks poega, kellest vanem oleks vääriline trooni pärima. Kuid kuninga nõunik, võlur Flagg mürgitab kuninga ja lavastab kroonprintsi süüdi. Nõnda heidetakse too vangitorni ning troonile asub noorem, isa kombel nõrk vend, keda võluril on lihtne manipuleerida.
 
Süžee kõlab lihtsalt, nagu muinasjutule kohane: kuri suurvesiir trooni tagant niite tõmbamas, hea ja õiglane vend vangi heidetud, saamatu vend troonil ja kuningriik seetõttu kokku kukkumas. Kas tõeline kuningas pääseb vangist õigel ajal, et oma õigele kohale asuda ja teiste tehtud vead parandada?
 
King pöörab loo muidugi keerulisemaks. On näiteks huvitav, kuidas muidu üsna mannetul vanal kuningal on üks kindel oskus, milles ta on tõepoolest kuningriigi parim (ja mille tõttu isegi võlur Flagg teda kardab). Sisukas on ka see, kuidas noorema printsi olemus ei ole mitte ette antud, vaid põhjustatud selgelt ja täpselt kirjeldatud allakäigust.
 
Autori stiil muudab loo eriliseks ja on romaani teistsugusest olemusest hoolimata selgelt äratuntav. Tuttav ei ole mitte ainult õudustunne (mis on siin üsna leebe, pigem kõheduse piiridesse jääv), vaid ka kohati esile kerkiv vastikustunne, mille tekitamise jaoks autor lisab juba oma äraproovitud viisil tatti ja ila, kui vajadus seda nõuab.
 
Kingi tugevaid emotsioone tekitav stiil viib romaani nõnda muinasjutulistest algetest päris kaugele ning see mõjub kohati isegi kui eelmäng 90ndatel alguse saanud stiilis "sünkmorniks" nimetatud fantaasiaromaanidele. Kuigi see on ehk isegi huvitavam pool kogu teosest, ei klapi sünge lähenemine siiski päris hästi kokku teise, klassikalisema poolega.
 
Kui King oleks jätkanud selliste fantaasiaromaanide kirjutamist, oleks ta selle ebakõla järgmistes romaanides suutnud kindlasti ühel või teisel viisil ära tasandada. Nii on teatud mõttes juhtunud näiteks tema "Tumeda torni" sarjaga, mida võib samuti lugeda fantaasiaromaanideks.
 
Hoolimata sellest, et "Draakoni silmad" jätab lahti mitu järjele viitavat niidiotsa, ei ole King sellele loole hiljem enam midagi lisanud. See paneb mõtlema, mis oleks võinud olla, kui praeguseks eksisteeriks terve sari Kingi noorteromaane? Ehk oleks Kingi loomingus praegu eristatav midagi selletaolist, nagu on näiteks Roald Dahli erinevad, kuid võrdselt kõrgelt hinnatud lood nii lastele kui ka täiskasvanutele?
 
Seni aga võib seda romaani võtta kui meeldivat noortele mõeldud teost, mis sobib näiteks neile, kes ei ole Kingi muu loominguga veel tuttavad. Hoolimata ammusest skandaalist fännidega on siin aga kindlasti nii mõndagi ka Kingi austajatele. Näiteks loob neile kindlasti äratundmisrõõmu üks Kingi kasutatud võte, mis on ilmselgelt pärit tema ühest kuulsaimast loost "Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Kaarnalaul (2021)

H. G. Wells
The Shape of Things to Come (1933)

Igor Ogai
Pismo s Zemli (2005)


Kosmosesõdurite baasi hakkab kirjadega pommitama tundmatu hull vanamutt Maalt, kes nimetab ennast kõigile sõduritele eraldi saadetud kirjades nende emaks. Peatset tulnukate kosmoseportaali avanemist ja kosmoselahingut ootavad sõdurid peavad kirju halvaks endeks, ent tegelikkus on märksa keerulisem...
Üsna korralikult kirjapandud ja puänteeritud militaarulme valdkonda kuuluv lugu, mille peamiseks plussiks peaksin kosmosesõja kirjeldusi. 
Teksti loeti eesti keeles

Juri Nesterenko
Šablon (2006)


Ma kahtlustan, et kui oleksin seda juttu lugenud siinseid arvustusi lugemata,  võinuks see minult isegi "viie" välja venitada, kuid nüüd üle "rahuldava" kuidagi ei saa. Sest ega peale lõpu siin midagi ei ole, ja lõppki oli veidi veniv.
   
Teksti loeti vene keeles

Juri Nesterenko
Šablon (2006)


Eelarvustaja on palju olulist selle loo kohta juba ära öelnud - algab nagu tüüpiline ulmejutt uurimisrühmast võõrplaneedil ja ootamatust tulnukkontaktist, aga lõpplahendus on igati üllatav. Hindeks samuti kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
The Eyes Have It (1953)


 

See umbes kaheleheküljene jutt algab sõnadega: „Märkasin täiesti juhuslikult teise planeedi eluvormide uskumatut sissetungi Maale.“ Peategelane istus oma tugitoolis ja sirvis laisalt üht pehmekaanelist raamatut, mille keegi oli bussi unustanud. Ja sealt avastaski ta viiteid uskumatute omadustega tulnukatest, kes meie keskel elavad:  

... ta silmad rändasid aeglaselt üle toa.  

... ta silmad liikusid ühelt isikult teisele.  

... ta silmad klammerdusid Julia külge.  

Loo peategelane leidis  tulnukates veelgi hämmastavamaid omadusi:  

... ta pani käe Julia ümber. Naine palus, et ta eemaldaks oma käe. Kerge naeratuse saatel mees tegigi seda.  

Kuid raamatu autor paljastas Maale tungijatest muidki kohutavaid omadusi:  

... Kinoteatri juures me jagunesime. Osa läks kinno, osa kohvikusse sööma.  

... (Keegi tegelane) oli absoluutselt ilma ajudeta.  

Olen tähele pannud et tulnukad on ka Eestis kanda kinnitanud, sest kodumaises kirjanduses:  

a)      tõstetakse silmi 

b)     lastakse silmadel ringi käia jne.  

Viiteid võõrale eluvormile pole küll palju, kuid esineb!    

Teksti loeti inglise keeles

Julia Ostapenko
Poltjubika židkoi udatši (2006)


Kosmosedessantnikute missioon planetoidile, mille kaevuritest kolonistid on sattunud maa-aluste mõistuslike hiidputukate rünnaku ohvriks, ja mis sellest välja tuleb. Sündmustik on taustaks üsna ebameeldivalt kirjapandud argpüksliku, inimvihkajaliku ja hoolimatu minategelasest dessantniku suhetele oma helgema iseloomuga relvavendadega ning täpsemalt ohverduste ja isikliku riski mõistlikkuse teemadele erinevatest vaatevinklitest nähtuna...
Lugeda täitsa kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Häli Kivisild
Saskia läheb metsa (2021)


16-aastane Saskia, tema 8-aastane vend Reimo ja nende ema, u 42-aastane Luisa põgenevad vaimset vägivalda pruukiva isa juurest Luisa ema, ilmselt umbes 65-aastase Estri maamajja. Vanaema on isast veel hullem, teose peamine negatiivne kangelane, aga Saskia talub seda terrorit paremini kui ta ema. Metsas lonkides kohtub Saskia Luisa u kümneaastaselt uppunud noorema õe Liina viirastusega. Vaikselt hakkab selguma, miks Luisa nii allaheitlik on ja miks Liina õieti uppus.
 
Sedastus raamatukaanel, et Liina meelitab Saskia võlumaailma, kus seiklevad kuningatütred, haldjaprintsid ja kahe peaga lohed, on sügavalt eksitav, kuna see "võlumaailm" kujutab endast muinasjuttu, mida Luisa nooremale õele lapsepõlves jutustas ja mille jutustamist Saskia kaasajal jätkab (vennale), kuid sellisena nagu kaanel presenteeritud, jätab see mulje nagu avaks Liina Saskiale ukse mingisse infantiilsesse alternatiivmaailma. Seda õnneks pole, küll aga eksisteerib teoses veidi bürokraatlik hauatagune ilm.
 
"Saskia läheb metsa" on adresseeritud noortele ja ei ole muidugi žanriulme, aga väljapaistvalt hästi on ta kirjutatud küll. Braavo! Selles romaanis ei ole midagi juhuslikku ja norida annab siin vaid mittemidagiütleva pealkirja kallal.
Teksti loeti eesti keeles

Richard Morgan
Woken Furies (2005)

Liu Cixin
Santi (2007)


Romaani algus mõjus mulle tugevalt. Kuivõrd hiinlaste kultuurirevolutsiooni toimumise ajaks olid vene kommunistid hiina kommunistidega tülli pööranud, siis valgustati N. Liidus seda üritust suhteliselt naeruvääristavas valguses a la varblaste massitapmine ja „igasse koduaeda rauasulatusahi“. Ma ei süvenenud tollal asjasse ja seepärast mõjus teaduse õigekspööramise kirjeldus nüüd üsna ehmatavalt. Eriti kui taustaks on hiljuti toimunud BLM-i märatsemised, matemaatika rassistlikuks kuulutamine, Kolumbuse kujude mahatõmbamine ja muud säärased liberaalprotsessid. Hiinlased olid lihtsalt natuke ajast ees.

Ja on väga usutav, et sellised läbielamised panevad inimese kogu inimkonda niivõrd vihkama, et ta mõne sõrmeliigutusega viimsepäeva välja kutsub. Liu on üritanud lisada ka teatud portsu keskkonnateadlikkust, kuid võinuks selletagi läbi ajada. Nojah, eks nii sai ära seletada rahade päritolu. Ja – tahes või tahtmata – näidata, et fanaatilise idee teenistusse pandud raha suudab kohutavalt palju kurja teha.

Lugeda ei olnud romaani just eriti kerge. Mul on suuri raskusi hiina nimede meeldejätmisega ja kuskil kahe kolmandiku peal tabasin end mõttelt: võinuks kõik nimed asendada Smithide ja Jonesite või Petrovide ja Sidorovidega (eriti kuna tegelaste nimekiri on raamatu alguses olemas) – olnuks ehk kergem lugeda? Kuid järg oli juba liiga kaugel.

Teadusideedest raamatus puudust ei tule – üheks põnevamaks pean Päikese kasutamist võimendina. Mõni on ka selgelt mitu korda üle võlli, aga mis siis. Tegu on ikkagi ulme, mitte fantastikaga.

Niisiis lugeda kannatas, kuid miski jäi häirima. Seepärast „neli“.

 

P.S. Prontole: Liu Cixin ei ole infotehnoloogia spetsialist. Küll on seda teine Liu, romaani inglise keelde tõlkinud Ken Liu, kelle märkused aitavad ka teksti mõistmisele tohutult kaasa.

Teksti loeti inglise keeles

Susanna Clarke
The Ladies of Grace Adieu and Other Stories (2006)

Susanna Clarke
Piranesi (2020)


Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles

Susanna Clarke
Piranesi (2020)


Inglise fantaasiakirjanik Susanna Clarke pole olnud just produktiivne autor - käesolev romaan on kogu ta loometee teine pärast 2004. aastal ilmunud "Jonathan Strange'i ja härra Norrelit". Kuna mainitud teost sai omal ajal ingliskeelses originaalis loetud ja sellest jäi hea mälestus, ei olnud mul pärast "Piranesi" eestikeelse tõlke ilmumist enne eelmisi jõule vähimatki kõhklust selle ostmise ega lugemise osas.
Okultistliku hõnguga fantaasiaromaani pealkiri (ja ühtlasi minategelase nimi või nimi, mille all teda algselt lugejatele tutvustatakse) on inspireeritud 18. sajandi itaalia klassikalise arheoloogi, arhitekti ja kunstniku Giovanni Batista Piranesi nimest, kelle krüptilisel gravüüriseerial "Kujuteldavad vanglad" on kujutatud kummalisi maa-aluseid võlvkambreid lõputute treppide ning veidrate masinatega. Natuke meenutab noid vanu gravüüre ka romaani peamine tegevuskoht - hiiglaslik, justkui kogu maailma täitev maja, mis koosneb lõpututest skulptuure täis koridoridest, mille esimesele korrusele on vangistatud terve ookean ja kolmandal sajab pilvedest vihma. Minategelane, Piranesi nimeline mees, on enda teada vaid üks kahest seda maailma asustavast inimesest - oma kaaslast nimetab ta lihtsalt Teiseks ja tema teada on selles maailmas peale tema ning Teise kokku elanud vaid kolmteist inimest, kellest on säilinud luustikud. Lisaks kalapüügile tegeleb Piranesi Teise abiga oma maailma teadusliku uurimise ja tundmaõppimisega...
Kui eelnevast kirjeldusest võis üsnagi sürreaalne mulje jääda, siis tegelikult on "Piranesi" ikkagi korralik žanriulmekas ja paljud mõistatuslikuna näivad küsimused (ehkki mitte kaugeltki kõik) saavad lugedes vastuse. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi puudu. Ehk on küsimus romaani teatud fragmentaarsuses või "krimkalikkuses" - mastaapne maailmaloomine on pandud ühe juhtumi lahendamise teenistusse, samuti mõjus romaani keskpaik haaravamalt kui ehk veidi venivad algus- ja lõpuosa. Aga üldiselt päris korralik raamat ja juba omanäolise idee pärast võib seda ulmefännidele lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Kraft
Veealused (2021)


Meelis Krafti debüütraamat - jutukogu - ilmus alles üleeelmisel aastal, ent "päris" raamatut (milliseks romaani tihtipeale peetakse) ei tulnud eriti kaua oodata. Siin see, 2021. aasta lõpupäevil ilmunud, ligi 400 lk paksune, mitte eriti tihedas kirjas köide on. Olgu ära märgitud, et romaani käsikiri saavutas ka eelnevalt äramärkimise 2021. aasta romaanivõistlusel.
 
Loo peategelane on ebamäärases vanuses ent siiski fertiilses eas naisterahvas, kes elab sisuliselt utoopias. Külluseühiskonnas, kus on võidetud haigused ja muud ebamugavused ning tehisintellekt on igapäevase elu osa. Õige vähe on puudu täiesti tasuta energiast. Ainult et sellel utoopial, kus kangelanna ainsaks teemaks on kooselupartnerist vabanemine, nii et sellest afäärist ka võimalikult kasumlikult väljuda, pole määratud kaua kesta, sest maakera tabab katastroof, mis senise elu täiesti pea peale pöörab.
 
Ma ei taha siin selle katastroofi olemusest midagi ära anda, sest see on suures osas romaanist suuresti ka põnevuse kruttimise instrument. Niipalju vaid, et millegi triviaalsega, nagu pandeemia või asteroid või tulnukate sissetung, tegu pole. Autor on selle katastroofi juured ankurdanud ka kenasti teadusesse, millega paistab eredalt silma kodumaiste autorite seast, kes armastavad valdavalt kirjutada süüdimatuid pulpseiklusi või lihtsalt haige fantaasia sünnitusi. Löömaulme sõpradele on siin hulganisti kõiksuguseid tehnovidinaid ja piisavalt aktsiooni.
 
Teoses on kaks ajaliini, üks räägib meile ajast vahetult enne katastroofi, teine ajast ca 4 aastat peale katastroofi, mõlemad ajaliinid jagavad (arvasite ära!) katastroofi üleelanud peategelast ning liiguvad kellaosuti suunas. Teos on kirjutatud lakoonilises, kiretus tehnotrilleri stiilis, midagi liigset siin pole, õigupoolest on midagi puudu, aga ilmselt pole autor veel sellise kaliibri meister, et perfektne teos sundimatult välja tuleks. Tekstid, mis kahemõttelise pealkirjaga "Veealuseid" lugedes siin ja seal kangastusid, olid Niveni "Rõngasmaailm" (just katastroofieelne osa), Vonneguti "Kassikangas", Clarke'i "Lapsepõlve lõpp", veidi isegi Afanasjevi "Õitsengu äärel".
 
Pakun, et kõige tähelepanuväärsem eelmisel aastal eesti keeles ilmunud algupärane ulmeromaan.
Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Mihhailov
Rutšei na Japete (1968)


Selle jutu kohta polegi palju öelda; lihtne, nukravõitu lugu, tänaseks pea pähe kulunud. Pärineb ajast, kui kosmoselaevad olid puust, mehed — kes siis veel — rauast ja maadeavastamise-vallutamise motiiv kosmoseulme tuumaks. (Ajalugu, nagu ikka, läks teist teed; antiainepüti otsas tähtedele põrutamine on endiselt täielik ulme, aga elektroonika kiire arengu tõttu on elementaarne oodata, et ka kõige kaugema ekspeditsiooniga saab kogu aeg sidet pidada.) Nagu peategelane hilinenult mõistab, ei ole päriskangelastel ja levinud ettekujutusel neist eriti midagi ühist. Pilt säravas turvises rüütlist võib ju innustada (kangelas?)tegusid sooritama, aga tegelikkus, jah, tegelikkus teeb omad korrektiivid ja äsja põrgust läbi käinud inimene on paratamatult ebaesteetiline narts. Hea seegi, kui asi sellega piirdub. Nõukogude Liidus polnud üldjuhul viisakas rääkida trauma tõsisematest, tihtipeale püsivatest tagajärgedest.
 
Seda lapsepõlves lugedes pidin esialgu leppima ainult jutu teise poolega, sest selle Horisondi numbri, kus esimene osa ilmus, leidsin ma üles aastaid hiljem. Sellest hoolimata ei jäänud midagi arusaamatuks, pigem avaldas lugu niimoodi enamgi muljet. Vihjeid on nii lühikese teksti kohta ehk paljuvõitu (see koht, kus Siver püüab meenutada, ega Sinilinnu meeskonna hulgas ühtki Krai-nimelist polnud, on nüüd üle lugedes natuke naljakas).
 
Esimeses eesti tõlkes (“Me armastame Maad” versiooni pole lugenud) on muide mõned laused ja lõigud puudu; inglise keeles on need olemas, aga see-eest on seal üks koht, kus tõlkija on tähelepanematuse tõttu kahe eri tegelase laused kokku keevitanud.
 
Mõlemad Horisondi numbrid on olemas DIGARis: 3/1969 ja 4/1969.
 
“Mitu erinevat keelt” on eesti ja inglise, vene keelt ma paraku ei oska.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles