Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Luuletajad kirjutavad väga ilusat proosat. Näitena olgu toodud jutud „Kuidas lõhnab kohv“ ja „Õilis pedofiil sisepagenduses“ – mõlemad on antoloogia „Läbi valu ja vaeva“ paremikku kuuluvad lood. Proosakirjanikel isegi soovitatakse lugeda võimalikult palju ja võimalikult tihti luulet – tekstid muutuvad sellest nagu märkamatult ladusamaks. Siinkohal on see juhis asjatu, sest Belials on läbi ja lõhki poeet ning see kumab läbi ka antud kogumiku igast loost. Aga nüüd juttudest:
Surnud mehe käsi. Meeldis. Jutuna hea, aga dialoogid ja muu sõnakasutus tegid sellest väga hea. Lugesin nädal hiljem teist korda – pensionäril on aega :) – on ikka hea küll!
Või tõstes relvad... Idee on, teostus on, kuid kaasa ei tõmba. Rahuldav.
Neli kohta peale koma. On köitev sisu, on teostus. Väärikas austusavaldus Strugatskitele. Väga hea.
See ei ole piip. Tegelaste filosoofilisi arutlusi oli mõnus lugeda. Vihje René Margitte’ile tõi äratundmismuige suunurka. Väga hea.
Ja aidaku meid jumal. Igal majakal oma tuli. Korralikud, omavahel seotud lood.
Maailmalõpuvalgus. Kuigi kosmose- ja militaarulme mulle eriti ei istu, jutt meeldis. Hea.
Raske piisk pilvest. Jälle korralik lugu, mida ma ilmselt uuesti ei loe. Rahuldav.
Häilitud puu. Minu arust kogumiku parim jutt! Poeetiline ulme. See on Petri Salini „(Kui) Zirma on olemas“ (Soome ulme“, 2008) kõrval teine ulmejutt, mis on saanud inspiratsiooni Italo Calvino teosest „Nähtamatud linnad“. Väga hea.
Kogumik tervikuna. Kuigi mõned jutud on minu hinnangu kohaselt rahuldavad, on neli tipplugu nii eredad, et tervik on kokkuvõttes väga hea.
Keegi on öelnud, et iga kogumik on nagu assortiikarp – kunagi ei tea, mida eest leiad. Mina jäin vaadeldava assortiikarbiga igatahes rahule. Hea oli, mõned jutud isegi väga head. Varem olin Maniakkide Tänavalt lugenud kaks viieväärset lugu, nüüd lisandus veel kaks. Alustangi paremikust:
Pika musta mantliga mees. Loos mõjutavad kaks ajastut teineteist. Oskuslikult on kujutatud aardekütt Vahuri teisenemist seitsmeaastaseks ja tagasi. Sündmused haarasid kaasa ja enne kui märkasin, oligi lõpp käes.
Haualkäik meeldis juba antoloogiast „Tuumahiid 2“. Maailm oli tuttav romaanist „Mehitamata inimesed“. Miskipärast hindan ma head lühijuttu niisama kõrgelt kui head lühiromaani. Kui lugu saab esitada lühidalt, siis tuleb seda ka nii teha ja tulemus on alati parem.
Meie külas nähti imet. Reaalsus, tänapäeva külaelu ulmelises pakendis. Väga hea!
Kolmanda Reichi triumf! Oli üks mu lemmikuid juba antoloogias „Eestid, mida ei olnud“. Ja nüüdki nurrusin lugedes heameelest.
Kaks lugu olid tugevad, head:
Ajudega töötajad. Jutu idee – vampiirid aurupunkmaailmas – ja teostus meeldisid. Kõigil tegelastel oli motiiv käituda just nii, nagu nad käitusid.
Tolmused soldatid. Kuigi puhas SF pole ilmselt minu jaoks, oli seda labori ja Üllari lugu mõnus lugeda.
Kolmandik juttudest olid rahuldavad – lugemist ei kahetse, aga teist korda ilmselt ette ei võta.
Teekond Ridamuseni. Kui puhtas teadusulmes puuduvad inimestevahelised suhted, siis pole need lood mind kunagi köitnud. Nii ka siin: kõik on loogiline, kuid jättis külmaks.
Tähed täis surma. Teha pole midagi – kosmoseulme ja militaarulme pole minu jaoks. Selles jutus on mõlemat. Huviga jälgitav, aga see on ka kõik.
Valuhoidjad. Loos esitatud probleem on valus, kuid millegipärast jättis lugu mu ükskõikseks.
Mulle meeldivad kogumikud, neid on mu ulmeriiulitelgi oma 50-60%. Suvaline autorikogumik esindab autorit paremini kui romaan. Nii ka siin: Teekond Ridamuseni andis mulle autori loomingust ca üheksa korda parema ettekujutuse kui romaan Mehitamata inimesed. Ei jõua ära kiita kirjastuse Lummur tegevust, milles kogumikud moodustavad märgatava osa. Vaadeldavale kogule hindeks neli rasvase plussiga.
See umbes kaheleheküljene jutt algab sõnadega: „Märkasin täiesti juhuslikult teise planeedi eluvormide uskumatut sissetungi Maale.“ Peategelane istus oma tugitoolis ja sirvis laisalt üht pehmekaanelist raamatut, mille keegi oli bussi unustanud. Ja sealt avastaski ta viiteid uskumatute omadustega tulnukatest, kes meie keskel elavad:
... ta silmad rändasid aeglaselt üle toa.
... ta silmad liikusid ühelt isikult teisele.
... ta silmad klammerdusid Julia külge.
Loo peategelane leidis tulnukates veelgi hämmastavamaid omadusi:
... ta pani käe Julia ümber. Naine palus, et ta eemaldaks oma käe. Kerge naeratuse saatel mees tegigi seda.
Kuid raamatu autor paljastas Maale tungijatest muidki kohutavaid omadusi:
... Kinoteatri juures me jagunesime. Osa läks kinno, osa kohvikusse sööma.
... (Keegi tegelane) oli absoluutselt ilma ajudeta.
Olen tähele pannud et tulnukad on ka Eestis kanda kinnitanud, sest kodumaises kirjanduses:
a) tõstetakse silmi
b) lastakse silmadel ringi käia jne.
Viiteid võõrale eluvormile pole küll palju, kuid esineb!
Romaani algus mõjus mulle tugevalt. Kuivõrd hiinlaste kultuurirevolutsiooni toimumise ajaks olid vene kommunistid hiina kommunistidega tülli pööranud, siis valgustati N. Liidus seda üritust suhteliselt naeruvääristavas valguses a la varblaste massitapmine ja „igasse koduaeda rauasulatusahi“. Ma ei süvenenud tollal asjasse ja seepärast mõjus teaduse õigekspööramise kirjeldus nüüd üsna ehmatavalt. Eriti kui taustaks on hiljuti toimunud BLM-i märatsemised, matemaatika rassistlikuks kuulutamine, Kolumbuse kujude mahatõmbamine ja muud säärased liberaalprotsessid. Hiinlased olid lihtsalt natuke ajast ees.
Ja on väga usutav, et sellised läbielamised panevad inimese kogu inimkonda niivõrd vihkama, et ta mõne sõrmeliigutusega viimsepäeva välja kutsub. Liu on üritanud lisada ka teatud portsu keskkonnateadlikkust, kuid võinuks selletagi läbi ajada. Nojah, eks nii sai ära seletada rahade päritolu. Ja – tahes või tahtmata – näidata, et fanaatilise idee teenistusse pandud raha suudab kohutavalt palju kurja teha.
Lugeda ei olnud romaani just eriti kerge. Mul on suuri raskusi hiina nimede meeldejätmisega ja kuskil kahe kolmandiku peal tabasin end mõttelt: võinuks kõik nimed asendada Smithide ja Jonesite või Petrovide ja Sidorovidega (eriti kuna tegelaste nimekiri on raamatu alguses olemas) – olnuks ehk kergem lugeda? Kuid järg oli juba liiga kaugel.
Teadusideedest raamatus puudust ei tule – üheks põnevamaks pean Päikese kasutamist võimendina. Mõni on ka selgelt mitu korda üle võlli, aga mis siis. Tegu on ikkagi ulme, mitte fantastikaga.
Niisiis lugeda kannatas, kuid miski jäi häirima. Seepärast „neli“.
P.S. Prontole: Liu Cixin ei ole infotehnoloogia spetsialist. Küll on seda teine Liu, romaani inglise keelde tõlkinud Ken Liu, kelle märkused aitavad ka teksti mõistmisele tohutult kaasa.