x
Päringule {"kuu"=>"1", "aasta"=>"2022", "captures"=>[]} saadi 41 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Mihhail Klikin
Rjadovoi N 73029 (2012)


Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...
Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Teksti loeti eesti keeles

Mike Gelprin
Potšti kak u ljudei (2015)


Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...
"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus. 
Teksti loeti eesti keeles

Ilmar Taska
Elüüsiumi kutse (2021)


Ilmar Taska debüütromaan "Pobeda 1946" (2016) oli nomineeritud mitmele rahvusvahelisele auhinnale ja valitud The Times Literary Supplement poolt 2018. aasta parimate raamatute hulka ning on tänaseks ilmunud juba neljateistkümnes keeles. Selle info kirjutasin ma maha raamatu kaanepaberilt ning ei vastuta selle õigsuse eest. Eelmisel aastal ilmunud "Elüüsiumi kutse" on niisiis juba rohket tunnustust (?) leidnud autori ekskurss ulme valdkonda.
 
Nimelt luuakse kusagil lähitulevikus (pandeemia on juba ära olnud) tehisintellektil põhinev virtuaalkeskkond või mäng Elüüsium (mitte Elysium), kus saab aega veeta ajaloost tuntud isikute seltsis. Raamatu tegelasi, kes on pea kõik sellest mängust sisse võetud, huvitavad filminäitlejad ja poliitikud; mõnda teist huvitaks võib-olla kunstnikud, kirjanikud, muusikud, ekstaole. Ajaloolisest eksisteerinud isikute nagu Marlene Dietrichi, Marilyn Monroe, Jack ja Jackie Kennedy või Lenini kujutamine ja nendele sõnade suhu panemine on vast romaani tugevaim tahk, aga üldiselt on see kõik kõmuajakirjanduse tasemel, mingit rabavat insighti siit ei tasu otsida.
 
Keskseid tegelasi on romaanis ei enam ega vähem kui kuus - filmi- ja teletäht Robert Rand, tema poeg Tom, agent Daniel, Tomi ajalooõpetaja Ester, kooli turvaülem Ada ja oligarh Kim. 350 lehekülje peale ei jagu neist kellelegi eriti palju lehekülgi ja kõik need karakterid jäävad pinnapealseks, stereotüüpseks ja igavaks.
 
Oma karjääriga mitte kõige paremas staadiumis olevale Robertile (leskmees on ta ka) tehakse pakkumine hakata üheks Elüüsiumi tegelaskujuks ja seal hakkab too alter ego omaenda elu elama. Välja joonistub vandenõu.
 
Nimed on rahvusvaheliselt anonüümsed ja ega sellest aru ei saagi, kus ja mis ajal teose sündmustik täpselt aset leiab. Estri vanavanemad on olnud küüditatud, samas ei tundu päris usutav, et Eestis miljonite lemmikust telestaar või ka kõikvõimas oligarh pesitseks.
 
Üldiselt on see lugu lapsik, tobe ja triviaalne justnagu oleks see hilisteismelise kirja pandud. Viimast muljet süvendab ülipüüdlik dialoogi saatelausete "mitmekesistamine". Inimesed küsivad, lausuvad, sõnavad, nendivad, tähendavad, kommenteerivad, nõuavad, parandavad, õpetavad, imestavad, pareerivad, vastavad, pärivad jne või saadavad oma repliike teele kehaliste tegevustega (muigamise, kulmukortsutuse, õlakehituse, pearaputuse jne), aga ei ütle kunagi midagi.
 
In a nutshell:
"Juba lasteaias oli ta kasvatajale öelnud, et kasvataja kass on väga haige ja vajab arstiabi.
"Ehk on ta lihtsalt väsinud," oli kasvataja Estrit rahustanud. Kuid tüdruk oli arvanud õigesti ja kasvataja kass oli hommikuks surnud.
Hiljem tekkis kasvatajal usk Estri intuitsiooni ja ta küsis tüdrukult pisiasjades nõu, aga kassi see tagasi ei toonud."
Teksti loeti eesti keeles

D. G. Compton
The Continous Katherine Mortenhoe (1974)


The Continuous Katherine Mortenhoe on isiklik-sotsiaalne ulmelugu. Jutustuse toimumiskohaks on Inglismaa, mingis täpsemalt defineerimata kauguses asuvas tulevikus, kus meditsiinitehnoloogia areng on välja juurinud peaaegu kõik haigused. Loomulikult võib surra õnnetusjuhtumi või tapmise tagajärjel, kuid muidu on igaühele garanteeritud terve elu kuni vanadussurmani umbes 90-100 aasta vanusena.
 
Kuid rõhk on siin sõnal "peaaegu". Nii haigestubki peategelane Katherine Mortenhoe üliharuldasse ja ravimatusse degeneratiivsesse ajuhaigusesse, mis jätab talle elamiseks vähem kui kuu aega. See lööb tema rahuliku ja mugava elu segamini, eriti aga seetõttu, et tõsielusaated haigusesse surijatest on selles maailmas oma harulduse tõttu väga kuum kaup ja juhtiv meediakontsern tahab tema viimaseid nädalaid endale...
 
Alustuseks peab ütlema, et tõsielusaadete teema ei ole ulmekirjanduses muidugi uus. Tihti lähevad sellekohased näited küll veriseks kätte - nagu Stephen Kingi "The Long Walk" või Suzanne Collinsi "Näljamängud". Antud juhul, kui rõhk on pigem lihtsalt vaatamisel, võib võrdluseks tuua Robert Silverbergi "Kannatustega kaubitsejad" - kuid oma väärtusest hoolimata on too lugu üsna groteskne.
 
Katherine Mortenhoe loo erilisuseks eelnimetatuga võrreldes ongi selle jutustamise lihtsus ja väärikus. Siin ei ole sellist karikatuursust, mis paratamatult kaasneb düstoopilises kuues gladiaatorivõitlustega. Meedia aspekt on siin kindlasti oluline, kuid eelkõige on see ühe tegelase haiguse ja surma lugu - ning sellisena on see tõesti hästi teostatud.
 
Suur osa selles on muidugi peategelase kujutamisel. Katherine Mortenhoe, neljakümnendates ja oma teises abielus naine on kõigi oma tugevuste ja nõrkustega, tavalisuse ja erilisusega üles ehitatud umbes nii hästi kui vist üldse võimalik on. Tema lugejale südamelähedaseks tegemine on kõige olulisem osa selle juures, et lugu üldse töötaks.
 
Teist poolt, ehk meediat esindab reporter/saatejuht Roderick Patterson (lavanimega Jack Patterson, sest mis nimi see Roderick ka on). Tema on see, kes peab Katherine loo salaja üles võtma - ning kuna ta on ise tundliku natuuriga tegelane, ei saa ta hästi hakkama sellega, kuidas meediasse ümber kandmine seda pilti labastab. Pidev vaatepunkti vahetus tema ja Katherine vahel täiendab lugu oluliselt.
 
Eraldi tähelepanu tahaks juhtida veel maailmaehitusele. Kuigi meedia on siin miski, mida vaadatakse kriitilises võtmes (meediakontserni võim ulatub näiteks politsei juures selgelt seadusest mööda), ei ole tegu mingi lihtsa düstoopiaga. Pigem on see maailm, mis on mitmes mõttes teistmoodi (kohati ka parem) ja erinevused tulevad loo käigus välja vähehaaval, näiteks hobide, seaduste või kasvõi moevoolude kirjeldamisel.
 
Muidugi pole tervik üleni võrdselt tugev. Hästi võimsa alguse järel kaotab lugu kuskil poole peal nagu järje ja mõtte käest. Õnneks on lõpplahendus ja selleni viiv osa algusega võrdväärne ning lõpetab loo väärikalt. Mõõtkavalt võib see lugu olla väike, kuid see mahutab kõik oma mõtted sinna targalt ja nüansirikkalt ära. Ja sellisena on see tõesti väga hea saavutus.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Charles Stross
Invisible Sun (2021)


Ma olen üsna kindel, et ulatuslikku sarja alustades on autoril parimal juhul vaid ähmane ettekujutus, kuhu ja kuidas ta lõpuks välja jõuab. Eriti kui esimese ja viimase osa kirjutamise vahele jääb 20 aastat. Olgu siis kohe öeldud, et The Merchant Princesi puhul meeldis mulle teelolek rohkem kui lõppjaam, kuhu viimaks jõutakse. Ammuste esimeste osade puhul meeldis mulle see, et kaamera oli peategelase lähedal, maailm (või kolm) alles vajas avastamist ja lugeja sai seda teha koos kangelannaga. Põneva sündmustiku taustal analüüsiti erinevate ühiskondlike formatsioonide toimimist ja vihjati sellelegi, et ajastust ja klimaatilistest (vms) tingimustest hoolimata on inimloomus ikka sarnane, lihtsalt vahendid oma ahnuse rahuldamiseks ja teistele käki keeramiseks võivad olla erinevad. Ning veel oli alguses oluline, et paralleelmaailmade vahel liikumine oli raske ja kurnav, seejuures kättesaadav vaid vähestele. No hea küll, esimese tsükli lõpus pääses USA strateegiline lennuvägi "teisele poole" pommirünnakut tegema.
Muidugi pole Stross selles süüdi, et Baxter vahepeal mitte eriti andeka Long Earthi sarja kirjutas, kus samuti lõputult paralleelmaailmu, mille vahel liikumiseks oli vaja umbes nagu kartulit ja kirjaklambrit. Aga paratamatult tuleb see võrdlus meelde, sest lõpuks hüppavad ka selle raamatu tegelased muretult mitu korda järjest ning ühest maailmast teise tõstetakse tuumarakettidega allveelaevu ja lausa kosmoselaev. Majandusmudelite vaatlemise asemel on Stross aga võtnud sihikule USA paranoilised jälitussüsteemid. Loomulikult on kirjeldatud maailm(ad) iga romaaniga avaramaks muutunud, see omakorda on tinginud järjest uute tegelaste sissetoomise. Päris sümpaatne on seejuures, et alguse noorepoolsetest aktiivsetest ja agaratest kangelannadest on aastakümnete jooksul saanud eakad ja väärikad tippametnikud. Aga kui autor tahab nüüd lõpuks otsad kõiki olulisi tegelasi mainides kokku tõmmata, siis killustab see romaani väga väikesteks peatükkideks. Mis paraku ütlevad nende tegelaste kohta küll kus ta on, aga mitte seda kes ta (inimesena) on. No ja siis need tüütud seletused universumi tausta kohta, Eelkäijate võitlus tarumõistusega robotitega jne. Mitte kellelgi sarja tegelastest pole võimalik seda teada, seega on minu meelest tegemist tarbetu materjaliga. Aga ju siis tahtis autor tekitada positiivse moraali, et hädaolukorras suudavad omavahel vaenulikud riigid ja ajaliinid siiski ehk koostööd teha. Seiklusi jätkub, Strossi tugevad küljed tulevad ikka ja jälle esile, ometi kipub hinne kolmelähedase miinusega nelja kanti. Just arvestades, et tegemist on sarja lõpuga. Samas on raamatus nii palju huvitavaid tegelasi ja lahtisi otsi, et kui tegemist oleks, ütleme, triloogia esimese osaga ja tarbetu kraam oleks välja visatud, paneksin kõhklemata viie.
Teksti loeti inglise keeles

John Metcalfe
The Feasting Dead (1954)


See on vampiirilugu, millel on märkimisväärseid sarnasusi Le Fanu klassikalise"Carmillaga": tegevus toimub mõisahäärbertites (ühte nimetatakse chateau'ks), vampiiri ohver on alaealine ja teda kasvatab üksikvanem. Erinevalt Carmillast on vampiir ja ohver meessost ning sündmused kulgevad palju hiljem, umbes 1950, kuigi õhustiku mõttes mõjub ajastu palju arhailisemalt.
 
Inglismaa. Rikas maaomanik on hiljuti matnud naise ja tal on hea meel, kui saab juhtumisi vaheldust pakkuda oma pojale: nende kandist satub läbi reisima prantslasest härra (samuti hiljuti üksikisaks jäänud), kes teeb ettepaneku, rakendada tollal moodsat nn lastevahetust - ühe pere lapsed lähevad mõneks ajaks teise perre elama. Denis hakkab koolivaheaegadel Prantsusmaal käima. Ent siis teatab Prantsuse võõrustaja, et Denis rohkem tulla ei saa. Et on juhtunud midagi ja ta peab kaitsma ennast ja teisi - selline segane jutt. Inglismaale tagasi saabuv Denis on otsekui "ära tehtud" ja igasugune usaldus isaga on kadunud. Ei-tea-kuidas saabub ühel päeval aga Denisi juurde keegi kummaline mees Raoul, kellega Denis olevat Prantsusmaal parimaks sõbraks saanud. Pereisa ei ole suuteline kummalisest mehest lahti saama, kuni ühel päeval ta vihahoos ründab meest, kes haihtub otsekui õhku. Poeg põgeneb kahtlast sõpra otsides Prantsusmaale ja üle poole lühikese romaani tegevusest toimubki Mandri-Euroopas.
 
Kui hakata mõtlema, siis sõna "vampiir" vist kordagi tekstis ei kasutatagi. Põhjus, miks Raouli ja Denisi kummaline suhe Denisi isa ärritab, võis olla ka kahtlus poisi seksuaalses kuritarvitamises. (aga ka selliseid sõnu tekstis ei kasutata). Otsesõnu ei viidata ka vereimemisele, vaid räägitakse poisi kuhtumisest. Üldsiselt on kogu lugu psühholoogiliselt veider ja ebausutav. Kui tegevus oleks toimunud 100 aastat varem, siis ma võiksin ehk veel kuidagi kahe prk-pea käitumist mõista. Arvatavasti on ebausutav käitumine vajalik selleks, et loo sündmused enne nede algamist ära ei lõpeks.
Teksti loeti inglise keeles

Manfred Kalmsten
Kaarnalaul (2021)

1.2022

Raamat käsitleb fantaasiamaailma nimega Aekadion hävinemist ja taastõusu. Aekadioni hävinemisse on segatud suurte ambitsioonidega totaalne oportunist Vaal Haldemar. Teine tegelane, keda meile kohe tutvustatakse, on palgasõdurina tegutsev Kaaren, kel on Vaalaga mitmepidine perekondlik suhe. Aekadion on üks viiest maailmast - lisaks Garghul, Maavald pluss veel vaid korra mainitud darwede ja elsatüüdide maailmad - mis suhtlevad üksteisega portaalide, s.o väravate kaudu.
 
Minu kolm märkust.
1. Kaamera on paigutatud ebatraditsiooniselt. Fantaasiakirjanduses on eri arengutasemega "rassid" - alustagem kasvõi "Sõrmuste isandast" ja "Murtud mõõgast" - üpris tavalised, nii on ka selles raamatus eri maailmade asukatel olulisi erisusi. Aekadionlased, kel on südames kivike, mis neile kasulikke erivõimeid annab, peavad ka ise end eliidiks, kõigi teiste maailmade kodanikud on nende silmis alaväärsed, ehkki selle eliidi sees on veel oma seisuseklassid. Ühesõnaga, kui Kääbikus on kaamera Bilbo - elik väikese inimese, mitte mõne kõrgi haldjaprintsi silmades, siis siin on lugu vastupidi.
 
2. Süžee on väga auke täis, ilmselt olekski õige seda teksti nimetada fragmentidest ülesehitatud romaaniks. Lisaks sellele, et sündmused on ajateljel mittelineaarsed (see ei ole etteheide), on sellel ajateljel väga suuri vahelejättusid. Esimene jutt "Aekadioni pärand" kestab ajaliselt kaks päeva, teine ("Aekadioni hukk") kolm kuud ja viimases ("Aekadioni viimane vereliin") on samuti tegevust paari päeva jagu, ehkki nende kahe päeva vahele jääb üks aasta. Kogu raamat katab aga ca 30-aastast perioodi. Formaalselt on meie peategelane Kaaren, ent "Aekadioni hukus" - kõige mahukamas loos - on ta väheoluline kõrvaltegelane, 5-aastane laps ning suurem osa tema eluloost jääb üldse kaadri taha ning jõuab lugejateni vihjete ja viidete kaudu tegelaste omavahelistest vestlustest. Muidugi ei pea lugejale kõike ette nämmutama ja puust punaseks võõpama, aga sellest raamatust on nagu liiga palju kirjutamata jäetud; autor on püstitanud tellingud kopsaka tellise tarbeks, aga realiseerunud sellest napid 150 lk visandeid. Ja kuna sisuliselt pole raamatu peategelaseks mitte kumbki inimtegelastest, vaid hoopis Aekadioni-maailm ise, siis sellega on umbes sama nagu rändrahnu peategelaseks kirjutamisega - eluta loodusele on pagana raske kaasa elada.
 
3. Üle ega ümber ei saa ka autori ilmselt poeesiasse kippuvast stiilist, mis minu jaoks tegi lugemist keerulisemaks. Jalust rabas juba kõige esimene lõik "Aekadioni pärandist", mille ma pidin lõpuks enda jaoks loetavamaks ümber kirjutama. Kalmsteni stiilielementide juurde kuuluvad
a) tehes üht tehakse pidevalt teist, a la "ringutades jooksis ta mööda välu"
b) määr-, omadus- ja muude abisõnade paigutamine kõige ootamatumatesse kohtadesse, tihti lause algusesse, a la "kiiresti lippasid jalakesed"
c) üleliigsed omanikusõnad, a la "ta tõstis oma käe ja sügas enda kulmu"
d) absurdsed väljendid, a la "nägu läbis muie". Muie võib näos igasuguseid asju teha, aga ta ei läbi seda, ta ei alga ühest suu servast ega liigu teise.
 
Kolm juttu kombineerituna moodustavad terviku, mis on suurem kui koostisosade summa; üksikteosena on loetav neist vaid "Aekadioni hukk", mis teeb palju ära Vaala tegelaskuju veidigi inimlikumaks muutmiseks. Samas on tähelepanuväärne, et "Aekadioni pärand", mis eraldiseisvalt on paras nonsenss (ja see peaks kaugele välja paistma), peeti vajalikuks jutuvõistlusele auhinna järele saata.
 
Ilmselgelt on tegu oma varasemate kirjutiste eest kolm Stalkerit pälvinud autori seni kõige ambitsioonikama teosega. Mul see raamat end ülaltoodud põhjustel eriti lugeda ei lasknud.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Not Final! (1941)


Eelarvustaja on jutu kenasti ära kirjeldanud; oskan vaid vastu vaielda, et lõpp nii kehv ka ei ole. Midagi teoreetikute ja praktikute igikestvast kismast.
Huvitav on see, et siin on loodud üsna detailne näitelava aasta noorema jutu "Victory Unintentional" tarvis.
Teksti loeti inglise keeles

Jodi Taylor
Just One Damned Thing After Another (2013)


Romaanist jääb mulje kui Connie Willise ajarännulugude ja Jasper Fforde’i Thursday Nexti sarja ebaõnnestunud sulamist. Kui täpne olla, siis Fforde’i meenutab ainult esimene kolmandik, sealt edasi lõpetab autor lollitamise ära ja asi läheb tõsisemaks. Ja ma ütlesin teadlikult “lollitamise”, sest kui Thursday alternatiivne reaalsus on läbinisti jabur ja sellisena järjekindel, siis St. Mary sari leiab aset meie maailmas ning huumori allikaks on peamiselt jutustaja kerglane toon ja tegelaskonna süüdimatu käitumine. Mõlemad on karjuvas vastuolus kirjeldatavate ohtudega, mistõttu jätab peategelane mitte vaimuka, vaid pigem psühhootilise mulje.
 
Tegevus toimub millalgi ebamäärases lähitulevikus (hologrammid on igapäevased, aga muidu jätab tehnika juba natuke vanamoelise mulje). St. Mary on ajarändudega tegelev salajane asutus, mille palgal on korraga umbes pooltosin väliagenti, kes peavad katma kogu tuntud ajaloo (ja eelajaloo). Tegelaste, kaasa arvatud möödaminnes mainitud taustategelaste nappus ongi üks romaani ebausutavamaid aspekte; isegi Little Britainist leiaks natuke rohkem kvalifitseeritud inimesi. Või noh, arvestades St. Mary tava valida töötajaid eksamiga, milles läbi kukkunud teist võimalust ei saa, vist siiski ei leiaks. Et üleüldse keegi sõelast läbi pääseb, on peategelase kirjeldatavat bardakki arvestades täiesti uskumatu — viimaseks katseks olev ellujäämisõppus vabas looduses on avaliku saladusena pigem ignoreerimiseks mõeldud ja ainult loll ei saada seda mööda kusagil nurgataguses peidus konutades. Seda hoolimata sellest, et St. Mary tibatillukest ajaloolaste kontingenti ähvardab välitöödel pidevalt surm ja nad kõik peaksid oma (ja teiste) ettevalmistust äärmiselt tõsiselt võtma. Personaliga käiakse üldse erakordselt pohhuistlikult ringi. Markantse näitena on iga agendi esimene ajareis (mis sooritatakse üksi) tegelikult eriti mõnitav psühholoogiline katse — värske ajarändur jäetakse paariks nädalaks kuhugi ürgaega lõksu ja selle ainsaks eesmärgiks on teada saada, kui tugevad närvid tal on.
 
Autoril puudub eriline ettekujutus, millega ajaloolased üldse tegelevad ja kuidas nad käituksid, kui tekiks võimalus minevikku reisida. Kogu seda väidetavat eriharidust ja -treeningut pole tegelaste käitumises-mõtlemises kusagil märgata ja ajarändude organiseeritus jätab enam kui soovida. Hetkekski ei jää muljet, nagu tegeleks asutus tõsise uurimistööga ja peaks oma olemasolu kuidagi õigustama. Kord saadetakse kõik (tolleks hetkeks ellujäänud) agendid läbi elama mingit suvalist sündmust Esimeses maailmasõjas, siis jälle kaks ajaloolast (mitte paleontoloogi!) kuuks ajaks kriidiajastusse vaatlusi tegema. Romaani keskne intriig saab muide alguse siit, kasvades välja pealtnäha juhuslikust seksuaalse ahistamise juhtumist. Seda vähemalt oskab autor mingil määral usutavana kujutada; peategelane ei taha oma karjääri ohtu seada ja teeb näo, et kõik on korras, kui ahistaja enam tema elumoodulisse ei pääse.
 
Taylori maailmas on ajalugu fikseeritud ja seda muuta üritajaid tabab — väidetavalt — kiire surm, ka pole võimalik minevikust midagi kaasa tuua. Kui täpne olla, siis viimane reegel ei kehti päris sajaprotsendiliselt. Ühel hetkel avastatakse siiski võimalus iidseid, pöördumatult kadunuks arvatud kultuuriväärtusi päästa, aga St. Mary ei hakka pilootprojektina mingite neandertallasekontide ega kuldripatsitega vaeva nägema, vaid võtab kohe ette Aleksandria raamatukogu! Paradokside ja muu ajarändude karvasemasse külge puutuvaga pole autor pead vaevama hakanud; peale ühe kohustusliku ajasilmuse on süžee lihtne ja lineaarne. Kui Aleksandriasse raamatuid päästma minnes selgub, et nad on natuke hiljaks jäänud ja hoone juba põleb, ei tule neile pähegi oma aega naasta ja uuesti üritada (ehkki korduvalt samasse aja- ja ruumipunkti reisimist on varem juba ette tulnud). Eks autori eesmärgiks oligi kergekaaluline seiklus, aga tore oleks, kui selles loos vähemalt midagigi läbimõeldut leiduks.
 
Selgusetuks jääb, mida nende rahastajatel saadava infoga teha on — rangelt salajas hoitavad ajarännud ei saa ometi midagi teadustöös kasutamiseks kõlblikku produtseerida ja lahenduse sellele probleemile leiutab autor alles romaani käigus, kui asutuse tegevus on juba aastaid kestnud. Ka tundub enam kui veider, et rohkem tehnika abi ei kasutata. Kahe inimese ja mitmenädalase toiduvaru mahutamiseks piisava ajamasina asemel, mida on autori vastupidisest kinnitusest hoolimata väga raske maskeerida, oleks ju palju praktilisem minevikku peamiselt kaameraid ja muid salvestusseadmeid saata. Andmeid saaks rohkem ja lihtsamalt, kahuriliha kuluks ka vähem.
 
Muidugi on loos olemas konkureeriv (ja hästi paha) ajarändurite organisatsioon, ajasilmus ja armulugu. Viimane on mõeldud eriti kirglikuna, aga võtab pigem kulmu kergitama — kord kepib paarike raevukalt äsja hunnikusse aetud auto najal, kord röögib peategelase kallim tema peale, sest ta ei rääkinud oma nurisünnitusest. Mis muide juhtub möödaminnes, paari kuu pikkuse perioodi jooksul, mille ta veedab töölt minemalööduna näruse abiraha peal hallitavas kütmata toapugerikus vireledes. Vallandamise eest on vastutav üks väga vähestest tegelastest, kes romaanist üldse meelde jääb — eriline mõrd, kellel on elus ainult kaks eesmärki, St. Mary iga hinna eest oma käpa alla saada ja peategelasele sitta keerata. Need napid lõigud on mõnes mõttes kõige köitvamad, sest siin on autoril toimuvast ettekujutus olemas, erinevalt teaduslikust uurimistööst või veidralt kergekaalulisest märulist. Mõrrale kusjuures näidatakse mõneti ebausutava sündmusteahela kulminatsioonina koht kätte; kättemaksufantaasiana on see igati rahuldustpakkuv.
 
Ega ma lugemist väga ei kahetse, lihtne lobe lugu oli ja sai kiiresti läbi, aga soovitada ma seda küll ei saa ja need tosinkond järge jäävad minust puutumata.
Teksti loeti inglise keeles

Ken Liu
The Veiled Throne (2021)


"Võililledünastia" sarja kolmandat romaani said lugejad oodata lausa 5 aastat. Tundub et autoril läks asi "pisut" käest ära. Oli ju sari esalgu triloogiana mõeldud, nüüd aga jõudis meieni 1000-leheküljeline tellis mis, nagu välja tuleb, on alles "viimase osa esimene pool". Jah, Ken Liu kirjutas triloogia kolmanda osa ühe raamatuna valmis aga see sai avaldamiseks liiga tüse. Nii et neljas osa ilmub nüüd poole aasta pärast. Küünikud ütlevad ilmselt et autor tahab fännidelt veel ühe korra raha korjata. Aga mina ei kurda sest tegu on igati lugemist väärt teosega.
 
Loo taustsüsteemiks ja ühtlasi suuresti ka sisuks on keeruline poliitiline olukord mis kujunes välja pärast eelmises osas kujutatud Lyucu vallutajate sissetungi Dara saarestikku. Sissetung õnnestus osaliselt. Kaks saart on Lyucu poolt okupeeritud ja seal valitseb pinev kuid vähemalt esialgu suhteliselt veretu vastasseis vallutajate ning okupeeritud tsiviilelanikkonna vahel. Ülejäänud Dara saarestikku valitseb endiselt Võililledünastia. Nominaalselt on troonil Kuni Garu lesk keisrinna Jia, ja ega ta ei ole seal kellegi käpiknukk. Samas ei ole ta ka päris absoluutne monarh, sest mitmed Kuni ja Jia lapsed osalevad samuti võimu teostamisel. Nende ideed selle kohta kuidas Lyucu vallutajad okupeeritud saartelt minema lüüa on ema omadest erinevad, mis tekitab kuningakojas pingeid.
 
Samal ajal on üks Võililledünastia printsess rännanud üle ookeani Lyucu kodumandrile, et sõlmida sõjaline liit Lyucu poolt allasurutud Agoni rahvaga ja niimoodi Lyucu ülemvõim hävitada. Sellega peab ta toime tulema enne kui ookeanil kaht mannert eraldavas Tormide Müüris tekib järgmine lühiajaline läbipääs mis võimaldaks Lyucul saata Darasse lisavägesid oma vallutuse lõpuleviimiseks.
 
Mulle avaldas lugemisel muljet see kuivõrd Ken Liu loodud maailm tundub "päris". Kohati see nagu ei olekski klassikaline fantasy mis kujutab mingisugust troonide mängu, vaid justkui olustikuromaan mis lihtsalt juhtumisi leiab aset väljamõeldud maailmas. Meile esitatakse palju fragmente selle maailma filosoofia ajaloost, aga ka kokanduse ja restoranipidamise valdkondadesse saame põhjaliku sissevaate. Vahepeal tekkis mul selliste kohtade peal lausa tunne et autor on siia liiga kauaks kinni jäänud ja hakka või arvustuse hinnet langetama, aga see tunne läks siiski üle ja tagantjärele mõeldes tundub see kõik pigem tore.
 
Sarnaselt sarja eelmise osaga kujutab Ken Liu ka siin suure entusiasmiga ja ülipõhjalikult mitmesuguseid uuenduslikke "vanahiina" tehnoloogiavidinaid ja nende kasutusvõimalusi. Ma ei suuda hoiduda kujutlemast et küllap tal ka päriselt kodus mõni pisike isejuhtiva vankri prototüüp ringi sõidab...
 
Mõnevõrra ootamatult ja mind lugejana isegi segadusse ajades sajab kuskil poole raamatu pealt sisse värvikas kamp täiesti uusi tegelasi. Nad seavad end lehekülgedel mugavalt sisse ja muutuvadki hulgaks ajaks uuteks peategelasteks. Fookus kitseneb globaalselt poliitiliselt areenilt ühe provintsipealinna toitlustussektorisse ja algaks justkui täiesti uus romaan. Pikapeale muidugi selgub siiski et see kõik on eelneva ja järgnevaga seotud.
 
Kui tahaks midagi ette heita siis võiks ette heita just seda et 1000 leheküljega ei jõuta "maailma päästmisele" peaaegu üldse lähemale. Aga kui nii kaasahaaravalt jutustatakse, siis võib küll mõneks ajaks paigale istuma jääda.
Teksti loeti inglise keeles

Andrei Kokoulin
Budem žit (2019)


Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
3001: The Final Odyssey (1997)


Kui oleksin seda romaani hinnanud paljude aastate eest kui eraldiseisvat teost, poleks ta "viit" saanud. Nüüd, lugenud järjest läbi kõik neli odüsseiat, leian, et see viimanegi on Clarke mis Clarke. Ma teen vahet ulme ja fantastika vahel. Ulmesse kuulub igasugu alamliike, mida ma ei loe (kuid ei mõista hukka ;)). Fantastika on küll termin, mida tänapäeval ei taheta kasutada, aga mis siis. Määratlen seda kui kirjandust, mis kujutleb võimalikke tulevasi maailmu ja üritab mõista, kuidas need saaksid ringi käia. 
Clarke on selle alamžanri väärikas esindaja. Ja Asimov (hakake vaidlema, kui tahate). Ja Hal Clement. Ja Ivan Jefremov. Tänapäevast muidugi Andy Weir, kelle annet ma hindan igati Clarke'i omaga võrdseks.
Ega nüüd teose sisust saanud midagi räägitud, kuid seda parem. Lugege ise.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
2061: Odyssey Three (1988)


 Tuli äkki tahtmine kõiki nelja osa tihedalt järjest lugeda, ja mulle jäi sellest kompotist hea mulje. Olen eelvirisejatega nõus, et Clarke võis "2061" suuresti raha pärast kirjutada. Ja mis siis? Dumas kirjutas musketärilood ainult raha pärast...
Kui, jah, segaseid inimsuhteid ja ebareaalset põnevust otsida, siis ei tasu seda raamatut muidugi lugema hakata. Kuid ühe võimaliku tuleviku kirjeldusena on ta minu arvates piisavalt põnev. Juba idee Jupiteri tuuma imepisikesest Europale langenud killust on päris kaval.
Ahjah, eelarvustaja Märt Laur on aastakümnete eest jutustanud: " ammuloetud Hawke`i "Patrian Transgression", kus pärast mingit konverentsi hakati ühe olulise kõneleja juttu "pulkadeks lammutama". ... selgus ..., et kolm päeva kestnud ilus ja pealtnäha sisukas jutt sisaldas tegelikult nullinformatsiooni".
Ma arvan, et 94. aasta jutu asemel võinuks siin ikkagi näiteks tuua USA vähetuntud fantastikakirjaniku I. Asimovi 51. aastast pärineva vähetuntud jutu "Asum", kus ühes kohas lord Dorwini kõnesid analüüsiti.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Aleksandr Zoritš
Toporõ i Lotosõ (2003)


Kui kosmiline inimkond satub sõjas toilangideks kutsutud reptiilse tulnukrassiga ootamatult kaotusseisu, saadetakse toilangide koduplaneedile alistumisläbirääkimisi pidama lühiromaani minategelane, vanemleitnandiks degradeeritud sõjaväelane Iskander Effendišahh koos veel kahe sõjaväelasega. Sihtkohta jõudes hakkavad aset leidma veidrad sündmused ja ühel hetkel selguvad seosed toimuva ning kunagiste sündmuste vahel, mis Effendišahhi degradeerimiseni viisid...
"Kirved ja lootosed" on huvitav lühiromaan. Lugedes jääb sellest suuresti mulje kui tugeva loodusteadusliku taustaga militaarulmest - autorid (pseudonüümi taga peitub tegelikult kirjanike paar) omavad üheaegselt nii matemaatika- kui ka filosoofiaharidust ja mõisteid nagu "mittelineaarne ruum" või "gravikonverterid" puistatakse vähemalt minusuguse humanitaari jaoks muljetavaldavas koguses. Ja kui oled juba harjunud mõttega, et eks see üks teaduslik-tehnilise taustaga põnev kosmoseseiklus on, keerab asi otsapidi sotsiaalsesse ulmesse ning lõpplahendus muutub piisavalt komplitseerituks, et tekitab tunde, nagu oleksid lugedes liiga tähelepanematu olnud või oleks ehk mõni nüanss kahe silma vahele jäänud. Teaduslik-tehnilisele küljele lisandub ka kultuurilooline element (toilangide ühiskond ja kombed on päris värvikalt ning põnevalt kirja pandud) ja lõpptulemusena moodustuv tervik on igati hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Steven Erikson
House of Chains (2002)

Veiko Belials
Surnud mehe käsi (2021)


 

Luuletajad kirjutavad väga ilusat proosat. Näitena olgu toodud jutud „Kuidas lõhnab kohv“ ja „Õilis pedofiil sisepagenduses“ – mõlemad on antoloogia „Läbi valu ja vaeva“ paremikku kuuluvad lood. Proosakirjanikel isegi soovitatakse lugeda võimalikult palju ja võimalikult tihti luulet – tekstid muutuvad sellest nagu märkamatult ladusamaks. Siinkohal on see juhis asjatu, sest Belials on läbi ja lõhki poeet ning see kumab läbi ka antud kogumiku igast loost. Aga nüüd juttudest:  

Surnud mehe käsi. Meeldis. Jutuna hea, aga dialoogid ja muu sõnakasutus tegid sellest väga hea. Lugesin nädal hiljem teist korda – pensionäril on aega :) – on ikka hea küll!  

Või tõstes relvad... Idee on, teostus on, kuid kaasa ei tõmba. Rahuldav.  

Neli kohta peale koma. On köitev sisu, on teostus. Väärikas austusavaldus Strugatskitele. Väga hea.  

See ei ole piip. Tegelaste filosoofilisi arutlusi oli mõnus lugeda. Vihje René Margitte’ile tõi äratundmismuige suunurka. Väga hea.  

Ja aidaku meid jumal. Igal majakal oma tuli. Korralikud, omavahel seotud lood.  

Maailmalõpuvalgus. Kuigi kosmose- ja militaarulme mulle eriti ei istu, jutt meeldis. Hea.  

Raske piisk pilvest. Jälle korralik lugu, mida ma ilmselt uuesti ei loe. Rahuldav.  

Häilitud puu. Minu arust kogumiku parim jutt! Poeetiline ulme. See on Petri Salini „(Kui) Zirma on olemas“ (Soome ulme“, 2008) kõrval teine ulmejutt, mis on saanud inspiratsiooni Italo Calvino teosest „Nähtamatud linnad“. Väga hea.  

Kogumik tervikuna. Kuigi mõned jutud on minu hinnangu kohaselt rahuldavad, on neli tipplugu nii eredad, et tervik on kokkuvõttes väga hea.  

   

Teksti loeti eesti keeles

Ian Watson
The Embedding (1973)


The Embedding on psühho-lingvistikal põhinev ulmelugu. Peategelaseks on lingvist Chris Sole, kes töötab Inglismaal salajase projektiga, mille käigus kasvatatakse kolme gruppi lapsi erinevates kunstlikes keelekeskkondades, et näha lingvistika mõju aju arengule. Sole erialaks on kõrvallausete põimlause keskel üksteise sisse asetamine - trikk, mis on grammatiliselt lihtne aga tavalise keelega üles kasvanud inimmõistusele väga kiiresti arusaamatuks muutuv.
 
Kuid siis saabub tema laborisse salapärane ameeriklane, kes nõuab, et Sole liituks tema ülisalajase projektiga, mis just sellist lingvistikat nõuab. Nagu Sole natukese aja pärast teada saab, on Maale lähenemas tulnukate laev (selle info on ameeriklased ja venelased ühisel kokkuleppel muu maailma eest ära peitnud). Samal ajal on Sole kunagine kolleeg Pierre Darriand tööl Amasoonase džunglis senitundmata hõimu juures, kelle uskumatult veidrat kahetasandilise keelega kultuuri on jõele rajatav tamm üle ujutamas...
 
Tegemist on üsna huvitava teosega. Keele ja lingvistika teemade kasutamine ulmekirjanduses ei ole just haruldane (Samuel R. Delany "Babel-17" tuleb kohe meelde) ja Sapir–Whorfi hüpoteesi on erinevad teosed isegi liialt ekspluateerinud. Aga üldiselt on see alati pigem meeldiv ja põnev valdkond. Noam Chomsky universaalse grammatika teooriat ma polegi varem ulmes kohanud - ja kui lisandus veel Prantsuse proto-sürrealist Raymond Roussel, siis jõudsid mu ootused ikka väga kõrgele.
 
Seda kõike arvestades tekitas väikese dissonantsi asjaolu, et kogu lugu on kirjutatud pigem varase tehnopõneviku stiilis (Michael Crichtoni "Andromeda" oli tolleks ajaks juba ilmunud ja võis seda mõjutanud olla). Näiteks kõik need ameeriklaste ja venelaste varjatud kokkulepped ja salakavalus, mis lõpuks ühe ootamatult küünilise lahenduseni viib. Või kogu see lugu Ameerika tammi-inseneriga Amasoonases, Vietnami sõja mälestused, kommunistlikud partisanid ja neid jahtivad valitsuse eriüksused...
 
Kõige suurem probleem on aga see, et märkimisväärne osa neist lugudest ei jõua mitte kuskile ega mõjuta põhilugu mingil arvestataval määral. Kõik need erinevad ideed, mõtted ja võimalused lihtsalt... kustuvad kerge visinaga. See võib olla muidugi autori taotlus lugeja ootustel pidevalt vaipa alt tõmmata (kuna põhiloo lahendus tuli ka väga ootamatu), aga kui mitte ükski lugu ei lahene nii, nagu arvata võiks, hakkab kogu see trikitamine lõpuks ainult närvidele käima.
 
Ehk mõjub see natuke liiga kriitiliselt, kuna väga suur osa raamatust oli ikkagi tõesti hea - kaasa arvatud põhilugu tulnukatest ja selle puhul ka lõpplahendus ise. Kuid ei saa mitte olla natuke pettunud, kui mitme huvitava teema puhul antakse võimalus mõelda, kuidas nad suurema pildiga seotud on - ja lõpuks on vastus lihtsalt "ei olegi". Autor on siin hakkama saanud tähelepanuväärse teosega, aga samas paistab ka välja, et see oli tema esikromaan.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Maniakkide Tänav
Teekond Ridamuseni (2021)



 

Keegi on öelnud, et iga kogumik on nagu assortiikarp – kunagi ei tea, mida eest leiad. Mina jäin vaadeldava assortiikarbiga igatahes rahule. Hea oli, mõned jutud isegi väga head. Varem olin Maniakkide Tänavalt lugenud kaks viieväärset lugu, nüüd lisandus veel kaks. Alustangi paremikust:
 

Pika musta mantliga mees. Loos mõjutavad kaks ajastut teineteist. Oskuslikult on kujutatud aardekütt Vahuri teisenemist seitsmeaastaseks ja tagasi. Sündmused haarasid kaasa ja enne kui märkasin, oligi lõpp käes.
 

Haualkäik meeldis juba antoloogiast „Tuumahiid 2“. Maailm oli tuttav romaanist „Mehitamata inimesed“. Miskipärast hindan ma head lühijuttu niisama kõrgelt kui head lühiromaani. Kui lugu saab esitada lühidalt, siis tuleb seda ka nii teha ja tulemus on alati parem.
 

Meie külas nähti imet. Reaalsus, tänapäeva külaelu ulmelises pakendis. Väga hea!
 

Kolmanda Reichi triumf! Oli üks mu lemmikuid juba antoloogias „Eestid, mida ei olnud“. Ja nüüdki nurrusin lugedes heameelest.
 

Kaks lugu olid tugevad, head:
 

Ajudega töötajad. Jutu idee – vampiirid aurupunkmaailmas – ja teostus meeldisid. Kõigil tegelastel oli motiiv käituda just nii, nagu nad käitusid.
 

Tolmused soldatid. Kuigi puhas SF pole ilmselt minu jaoks, oli seda labori ja Üllari lugu mõnus lugeda.
 

Kolmandik juttudest olid rahuldavad – lugemist ei kahetse, aga teist korda ilmselt ette ei võta.
 

Teekond Ridamuseni. Kui puhtas teadusulmes puuduvad inimestevahelised suhted, siis pole need lood mind kunagi köitnud. Nii ka siin: kõik on loogiline, kuid jättis külmaks.
 

Tähed täis surma. Teha pole midagi – kosmoseulme ja militaarulme pole minu jaoks. Selles jutus on mõlemat. Huviga jälgitav, aga see on ka kõik.
 

Valuhoidjad. Loos esitatud probleem on valus, kuid millegipärast jättis lugu mu ükskõikseks.
 

Mulle meeldivad kogumikud, neid on mu ulmeriiulitelgi oma 50-60%. Suvaline autorikogumik esindab autorit paremini kui romaan. Nii ka siin: Teekond Ridamuseni andis mulle autori loomingust ca üheksa korda parema ettekujutuse kui romaan Mehitamata inimesed. Ei jõua ära kiita kirjastuse Lummur tegevust, milles kogumikud moodustavad märgatava osa. Vaadeldavale kogule hindeks neli rasvase plussiga.     
 
 
 

Teksti loeti eesti keeles

John Buchan
The Watcher by the Threshold (1900)


Suurepärane lugu ulme vanimast, hinnatuimast ja väärikaimast alamžanrist.
 
Advokaat saab kirja vanalt armastuselt, kes kutsub teda kiiresti enda juurde maahäärberisse. Tema abikaasa on haige, aga ilmselt mitte füüsiliselt haige, ja naine on hädas. Kohapeal selgub, et majaperemees tunneb seletamatut hirmu, vahib pidevalt ühele küljele, võpatab iga krõpsu peale. Tema vestlusteemades on hakanud domineerima kohalik (Šotimaa) vanem ajalugu, paganlikud riitused, roomlaste ajajärk. Ta on soetanud koju haruldase Justinianuse büsti. Lõpuks soostub ta oma murest rääkima: ta tajub enda lähedal mingisugust varikuju, kelle kohta ta on veendunud, et see on Kurat ise. Kurat ei jäta teda rahule ja väidetavalt poeb ka tema kehasse, kui mitte pole seda juba teinud. (Ka keiser Justinianus oli väidetavalt Saatanaga lepingu sõlminud.) Advokaat peab juttu hullumeelsuseks, ent nii tema kui ka kohalik vaimulik hakkavad samuti tajuma hirmutunnet ega oska seda kuidagi seletada. Sündmused ja hirmud kulmineeruvad mõne päeva pärast sellega, et n-ö seestunu tormab kodust välja mägede ja soode maastikule, kus siis teda kätte saada püütakse ja kus selgub, et asi ongi tõsisem kui tavaline vaimuhaigus.
 
  Justkui mitte väga põnev sisu, aga kui sugestiivselt edasi antud - ega minu sünopsis ei saa kirjaniku haarava sulejooksu vastu. Jutus on palju šoti murrakus või šoti päritolu sõnu, mistõttu sõnaraamat on lugemisel tarvilik.
Teksti loeti inglise keeles

Inga Roos
Manaja (2021)

Cecelia Holland
Floating Worlds (1976)


Floating Worlds on kosmoseooperi stiilis kirjutatud ulmelugu. Millalgi tuhande aasta kauguses tulevikus on inimkond end Päikesesüsteemis üsna stabiilselt ära jaganud. Võimukeskus asub Marsil, kuhu on välja rännanud kogu kapitalistlik-militaristlik raha- ja poliitiline eliit. Veenuse kümnete erinevate sotsialismi vormidega kolooniad tegelevad peamiselt sisemise kemplemisega. Saastatud ja ülekuumenenud Maa on jäetud ühtlaselt vaestele anarhistidele.
 
Kuid aastasadu püsinud stabiilsuse löövad uppi välisplaneetidelt saabuvad kosmosepiraadid. Sajandite eest asutatud kolooniad Saturni ja Uraani orbiitidel, kes on seni peamiselt omavahel sõdinud, on nüüd mingil määral ühtsuse leidnud ja ähvardavad siseplaneete millegi oluliselt hullema kui varasemate üksikute rüüsteretkedega. Erinevate juhuste kokku langemise tulemusena satub noor Maa anarhist Kuubalt, Paula Mendoza, diplomaatide delegatsiooni hulka...
 
Ma pean ütlema, et selle teose puhul oli tegemist üsna kummalise lugemisega. Ühest küljest pakub see tavaliste kosmoseooperi-teemadega võrreldes mitmeid oluliselt huvitavamaid lahendusi ning samuti on autori taust peamiselt ajalooromaanide kirjutajana maailmaehitusele palju juurde andnud. Teisest küljest aga on tulemus aga üsna aeglane ja lohisev ning ei paku mingit erilist lugemisrõõmu.
 
Peategelane Paula Mendoza on kindlasti tegelasena andekalt ja huvitavalt kujutatud. Sellega on seotud ka Maa ühiskond, mis on mingil viisil hästi indiviidikeskselt anarho-kapitalistlik, aga samas üsna egalitaarne ja rangelt patsifistlik. See tähendab omakorda, et kõik anarhistid on meisterlikud kauplejad, ning see on ka Paula suur tugevus. Samuti puudub tal igasugune lojaalsus või huvi millegi vastu, mis spetsiifiliselt teda ennast edasi ei aita.
 
See tähendab, et kuigi ta peab alguses ennast Stythi impeeriumiks nimetavate piraatidega siseplaneetide heaks kauplema, läheb ta nende poole üle jalamaid, kui ta selles endale rohkem kasu näeb. Nende hulgas on tal ühest küljest võimu rohkem, kuid teisest küljest on ta positsioon hapram ja selle hoidmine nõuab rohkem pingutamist. Seda muuhulgas ka seetõttu, et Stythi impeerium on tegelikult üsna barbaarne.
 
Valitseb orjanduslik kord (ümber pööratud kujul on Stythi isandad mustanahalised ja orjad valged) ja võim on täielikult meeste käes, kellest tähtsamatel on korralikud haaremid. Mingi keskse süsteemi asemel koosneb see impeerium kambast tülitsevatest sõjapealikest, kes pidevalt kerkivaid prestiiži- ja auküsimusi lahendavad käsitsivõitlusel. Kõige selle (ja ka sõjapealike uhkuseasjaks olevate vööni ulatuvate vuntside) taga aimab selget ajaloolist hunnide või mongolite tausta.
 
Mendoza läheb sinna mitte ainult nõuandjana vaid ka ühe Saba-nimelise sõjapealiku armukesena. Too, koos oma relvavenna Tanuojiniga, on näinud siseplaneetidega sõlmitud rahu- ja kaubanduslepingus võimalust kõvasti raha teenida ja oma seisust parandada. Kuid Marsi rikaste (ja eranditult valgete) võimukeskus põlgab sõlmitud lepingut ja on selge, et tegelik sõda on ainult edasi lükatud.
 
Huvitav on see, et mingis mõttes on kogu see lugu Lois McMaster Bujoldi kuulsa Vorkosigani saaga algusele hästi sarnane. Kuid teisest küljest pole siin kübetki sellest, mis Bujoldi lood toredaks teeb. Mitte ükski tegelane pole millegi poolest meeldiv ning Stythide barbaarsele ühiskonnale pole laotaud isegi õhukest romantilist loori. Kogu lugu venib ainult ühest kriisist teise ning ei peategelast (ega tema last) ei oota lõpus ees midagi positiivset.
 
See on loomulikult olnud ka autori taotlus ja selle eest võib talle au anda. Kuid kõige selle juures jääb lugu tervikuna siiski kaugelt liiga pikaks venitatud jutustuseks madalast võitlusest erinevat moodi ebameeldivate tegelaste vahel. Mingi suurem ja huvitavam pilt hakkab kõigest välja kooruma alles viimase 50 lehe peal - kuid selleks ajaks on lugeja tõenäoliselt juba ammu kõigele käega löönud.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

Maksim Horsun
Pokidaja «Marrakeš» (2012)


Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...
Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...
Teksti loeti eesti keeles

Sergei Kazmenko
Zaštšitniki (1987)


Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm. 
Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Sergei Kazmenko
Naprjagite voobraženije (1989)


Ega palju selle loo kohta rääkida saagi, ilma et midagi olulist välja lobiseks. Ehk võib mainida neidsamu märksõnu, mida ka mitmete teiste antoloogia "Viimase sõja viimane sõdur" lugude kohta - kosmosesõda tulnukatega ja ootamatu puänt. 
Korralikult teostatud, ehkki ei midagi vapustavat. 
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
The Eyes Have It (1953)


Lugupeetud eelarvustaja!
Mis pagana pärast oli vaja lugu siin ümber jutustada??? Nüüd on mu lugemiselamus null ja suhtumine juttu seepärast palli võrra kriitilisem.
Ega ta ulme kah pole.
Teksti loeti inglise keeles

Stephen King
The Eyes of the Dragon (1985)


Stephen King on ise maininud, kuidas ta kirjutas "Draakoni silmad" oma tollal äsja teismeliseks saanud tütar Naomile, kes oli suur lugeja, kuid kelle jaoks olid isa raamatud liiga õudsed. Nii sündiski Kingi loomingus selgelt eristuv noortele mõeldud fantaasiaromaan.
 
On üsna legendaarne, kui halvasti Kingi raamatute tolleaegsed fännid selle teose vastu võtsid. Sellise negatiivse reaktsiooni tagajärjena juhtus kaks huvitavat asja. Esiteks kirjutas King ühe oma kuulsaima romaani "Misery", milles kirjanikku vangis hoidev hullunud fänn sunnib teda kirjutama nii, nagu fänn õigemaks peab. Teiseks ei ole King siiamaani kirjutanud rohkem ühtegi sellist fantaasiaromaani nagu "Draakoni silmad" ja peab ütlema, et sellest on kahju. Kuigi see lugu ei saavuta päris õiget tasakaalu muinasjutulise süžee ja Kingile iseloomulike jutustamisvõtete vahel, on lõpptulemus siiski üllatavalt hea.
 
Lugu leiab aset keskaegset tüüpi Delaini kuningriigis. Suhteliselt nõrgal ja tahtejõuetul kuningal on kaks poega, kellest vanem oleks vääriline trooni pärima. Kuid kuninga nõunik, võlur Flagg mürgitab kuninga ja lavastab kroonprintsi süüdi. Nõnda heidetakse too vangitorni ning troonile asub noorem, isa kombel nõrk vend, keda võluril on lihtne manipuleerida.
 
Süžee kõlab lihtsalt, nagu muinasjutule kohane: kuri suurvesiir trooni tagant niite tõmbamas, hea ja õiglane vend vangi heidetud, saamatu vend troonil ja kuningriik seetõttu kokku kukkumas. Kas tõeline kuningas pääseb vangist õigel ajal, et oma õigele kohale asuda ja teiste tehtud vead parandada?
 
King pöörab loo muidugi keerulisemaks. On näiteks huvitav, kuidas muidu üsna mannetul vanal kuningal on üks kindel oskus, milles ta on tõepoolest kuningriigi parim (ja mille tõttu isegi võlur Flagg teda kardab). Sisukas on ka see, kuidas noorema printsi olemus ei ole mitte ette antud, vaid põhjustatud selgelt ja täpselt kirjeldatud allakäigust.
 
Autori stiil muudab loo eriliseks ja on romaani teistsugusest olemusest hoolimata selgelt äratuntav. Tuttav ei ole mitte ainult õudustunne (mis on siin üsna leebe, pigem kõheduse piiridesse jääv), vaid ka kohati esile kerkiv vastikustunne, mille tekitamise jaoks autor lisab juba oma äraproovitud viisil tatti ja ila, kui vajadus seda nõuab.
 
Kingi tugevaid emotsioone tekitav stiil viib romaani nõnda muinasjutulistest algetest päris kaugele ning see mõjub kohati isegi kui eelmäng 90ndatel alguse saanud stiilis "sünkmorniks" nimetatud fantaasiaromaanidele. Kuigi see on ehk isegi huvitavam pool kogu teosest, ei klapi sünge lähenemine siiski päris hästi kokku teise, klassikalisema poolega.
 
Kui King oleks jätkanud selliste fantaasiaromaanide kirjutamist, oleks ta selle ebakõla järgmistes romaanides suutnud kindlasti ühel või teisel viisil ära tasandada. Nii on teatud mõttes juhtunud näiteks tema "Tumeda torni" sarjaga, mida võib samuti lugeda fantaasiaromaanideks.
 
Hoolimata sellest, et "Draakoni silmad" jätab lahti mitu järjele viitavat niidiotsa, ei ole King sellele loole hiljem enam midagi lisanud. See paneb mõtlema, mis oleks võinud olla, kui praeguseks eksisteeriks terve sari Kingi noorteromaane? Ehk oleks Kingi loomingus praegu eristatav midagi selletaolist, nagu on näiteks Roald Dahli erinevad, kuid võrdselt kõrgelt hinnatud lood nii lastele kui ka täiskasvanutele?
 
Seni aga võib seda romaani võtta kui meeldivat noortele mõeldud teost, mis sobib näiteks neile, kes ei ole Kingi muu loominguga veel tuttavad. Hoolimata ammusest skandaalist fännidega on siin aga kindlasti nii mõndagi ka Kingi austajatele. Näiteks loob neile kindlasti äratundmisrõõmu üks Kingi kasutatud võte, mis on ilmselgelt pärit tema ühest kuulsaimast loost "Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Kaarnalaul (2021)


Puhast fantaasiaromaani ei ilmu tegelikult Eesti ulmes just sageli – kõige olulisem teemärk on siin seniajani Veiko Belialsi juba 1997. aastal ilmunud "Ashinari kroonikad". See aga kujutas 90ndate aastate fantaasiakirjandust valitsenud Robert Jordanile sarnaselt ikkagi veel üsna klassikalisel viisil hea ja halva võitlust.
 
Siinse fantaasialoo kohta on autor Manfred Kalmsten aga maininud, et inspiratsioonina on ta kasutanud antiiktragöödiate ja põhjamaade saagade elemente. Neid kahte allikat on tõesti võimalik tabada loo kaheks kandetalaks olevas katastroofis, millest üks on isiklik ja teine jumalik.
 
Kalmsten on autor, kellele fantaasiažanri erinevad vormid küll meeldivad, nagu näitavad mitmed lood tema esimeses jutukogus "Raske vihm", kuid klassikalise lähenemise asemel otsibki ta tavaliselt erinevaid võimalusi. Tema lühiromaan "Kaarnalaul" esindab näiteks sünget stiili, mis on lugejatele tuntuim ehk George R. R. Martini teoste järgi.
 
Lühiromaan koosneb kolmest jutustusest, mis jälgivad Aekadioni maailmast pärit vanemat meest "Vaal" Haldemari ja nooremat naist "Kaaren" Gaili. Esimene räägib nende taaskohtumisest hulk aega pärast Aekadioni hukku, teine vaatab tagasi Aekadioni huku aega, kus Haldemar on noor ja auahne ning Gail on alles laps. Kolmanda loo sündmused järgnevad esimese omadele, ning sealt tuleb välja ka loo lõpplahendus.
 
Esimene neist jutustustest ongi see, mida saaks nimetada antiiktragöödiaks, miks mitte näiteks üheks variatsiooniks "Kuningas Oidipuse" teemal. See on sedasorti isiklik katastroof, mis võiks vabalt olla ka teose kui terviku aluseks. Samas on autor otsustanud siin nii mõnegi olulise detaili jätta selge tähenduseta ning isegi teises loos lisanduv oluline info ei too siin suuremat mõistmist.
 
Teine jutustus annab loole juurde saaga mõõtme, seda mütoloogilise ragnaröki ehk jumalate huku mõistes. See teistsugune alus kujuneb huvitaval kombel tegelikult tugevamaks kui eelmine. Autorilt on küllalt julge võte juba enne loo algust anda ette peaaegu kogu põhiline info juhtunu kohta. Õnneks on lugu piisavalt tugev, et kannab kõik ausalt välja.
 
Võib küll küsida, kas teatud nüanssidel nagu näiteks salapolitsei rolli kandva seltskonna lisamisel oli üldse mingit mõtet, kuid suures plaanis pole see enam nii oluline. Sel hetkel, kui kaua oodatud häving lõpuks tuleb ja Aekadioni vapisümboli tähendus tegelikkuseks saab, võib rahuliku südamega öelda, et saavutatud on kõik, mis vaja, ning enamgi veel.
 
Kõige sellega võrreldes on kolmas jutustus ehk kõige nõrgemal alusel, sest see ei põhine enam kummalgi neist kahest esimesest tragöödiast. Sel lool on kindlasti oma väärtus mingi edasimineku ja lahenduse pakkumisega, sest on arusaadav, et elu jätkub ka pärast iga katastroofi. Siiski on see liiga napp ja fragmentaarne, et uut lugu korralikult esitada ja arusaadavaks teha.
 
Nii võibki öelda, et hea lõpptulemus püsib romaanis eelkõige teise osa jumaliku katastroofi tugevusel, mis omakorda tõstab kõrgemale ka sellega tihedalt seotud esimest osa koos selle isikliku katastroofiga. Selle juures võib küll tõdeda, et esimene osa ei kasuta oma ideid teisega päris samaväärselt – ehk oleks eraldi juurde lisatud osa Gaili rännuaastatest pilti paremini seletanud?
 
Siiski võib autorit kiita hästi tehtud ja teadlike valikute eest ning samuti kindlakäelise ja omanäolise stiili pärast. Fantaasiakirjandus annabki ju kirjutamiseks tegelikult palju rohkem valikuid, kui tihti laiemalt arvatakse. Juba seetõttu on üks selline sünge, julm ja autu fantaasia-lühiromaan kindlasti lähemalt uurimist väärt.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wells
The Shape of Things to Come (1933)

Igor Ogai
Pismo s Zemli (2005)


Kosmosesõdurite baasi hakkab kirjadega pommitama tundmatu hull vanamutt Maalt, kes nimetab ennast kõigile sõduritele eraldi saadetud kirjades nende emaks. Peatset tulnukate kosmoseportaali avanemist ja kosmoselahingut ootavad sõdurid peavad kirju halvaks endeks, ent tegelikkus on märksa keerulisem...
Üsna korralikult kirjapandud ja puänteeritud militaarulme valdkonda kuuluv lugu, mille peamiseks plussiks peaksin kosmosesõja kirjeldusi. 
Teksti loeti eesti keeles

Juri Nesterenko
Šablon (2006)


Ma kahtlustan, et kui oleksin seda juttu lugenud siinseid arvustusi lugemata,  võinuks see minult isegi "viie" välja venitada, kuid nüüd üle "rahuldava" kuidagi ei saa. Sest ega peale lõpu siin midagi ei ole, ja lõppki oli veidi veniv.
   
Teksti loeti vene keeles

Juri Nesterenko
Šablon (2006)


Eelarvustaja on palju olulist selle loo kohta juba ära öelnud - algab nagu tüüpiline ulmejutt uurimisrühmast võõrplaneedil ja ootamatust tulnukkontaktist, aga lõpplahendus on igati üllatav. Hindeks samuti kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
The Eyes Have It (1953)


 

See umbes kaheleheküljene jutt algab sõnadega: „Märkasin täiesti juhuslikult teise planeedi eluvormide uskumatut sissetungi Maale.“ Peategelane istus oma tugitoolis ja sirvis laisalt üht pehmekaanelist raamatut, mille keegi oli bussi unustanud. Ja sealt avastaski ta viiteid uskumatute omadustega tulnukatest, kes meie keskel elavad:  

... ta silmad rändasid aeglaselt üle toa.  

... ta silmad liikusid ühelt isikult teisele.  

... ta silmad klammerdusid Julia külge.  

Loo peategelane leidis  tulnukates veelgi hämmastavamaid omadusi:  

... ta pani käe Julia ümber. Naine palus, et ta eemaldaks oma käe. Kerge naeratuse saatel mees tegigi seda.  

Kuid raamatu autor paljastas Maale tungijatest muidki kohutavaid omadusi:  

... Kinoteatri juures me jagunesime. Osa läks kinno, osa kohvikusse sööma.  

... (Keegi tegelane) oli absoluutselt ilma ajudeta.  

Olen tähele pannud et tulnukad on ka Eestis kanda kinnitanud, sest kodumaises kirjanduses:  

a)      tõstetakse silmi 

b)     lastakse silmadel ringi käia jne.  

Viiteid võõrale eluvormile pole küll palju, kuid esineb!    

Teksti loeti inglise keeles

Julia Ostapenko
Poltjubika židkoi udatši (2006)


Kosmosedessantnikute missioon planetoidile, mille kaevuritest kolonistid on sattunud maa-aluste mõistuslike hiidputukate rünnaku ohvriks, ja mis sellest välja tuleb. Sündmustik on taustaks üsna ebameeldivalt kirjapandud argpüksliku, inimvihkajaliku ja hoolimatu minategelasest dessantniku suhetele oma helgema iseloomuga relvavendadega ning täpsemalt ohverduste ja isikliku riski mõistlikkuse teemadele erinevatest vaatevinklitest nähtuna...
Lugeda täitsa kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Häli Kivisild
Saskia läheb metsa (2021)


16-aastane Saskia, tema 8-aastane vend Reimo ja nende ema, u 42-aastane Luisa põgenevad vaimset vägivalda pruukiva isa juurest Luisa ema, ilmselt umbes 65-aastase Estri maamajja. Vanaema on isast veel hullem, teose peamine negatiivne kangelane, aga Saskia talub seda terrorit paremini kui ta ema. Metsas lonkides kohtub Saskia Luisa u kümneaastaselt uppunud noorema õe Liina viirastusega. Vaikselt hakkab selguma, miks Luisa nii allaheitlik on ja miks Liina õieti uppus.
 
Sedastus raamatukaanel, et Liina meelitab Saskia võlumaailma, kus seiklevad kuningatütred, haldjaprintsid ja kahe peaga lohed, on sügavalt eksitav, kuna see "võlumaailm" kujutab endast muinasjuttu, mida Luisa nooremale õele lapsepõlves jutustas ja mille jutustamist Saskia kaasajal jätkab (vennale), kuid sellisena nagu kaanel presenteeritud, jätab see mulje nagu avaks Liina Saskiale ukse mingisse infantiilsesse alternatiivmaailma. Seda õnneks pole, küll aga eksisteerib teoses veidi bürokraatlik hauatagune ilm.
 
"Saskia läheb metsa" on adresseeritud noortele ja ei ole muidugi žanriulme, aga väljapaistvalt hästi on ta kirjutatud küll. Braavo! Selles romaanis ei ole midagi juhuslikku ja norida annab siin vaid mittemidagiütleva pealkirja kallal.
Teksti loeti eesti keeles

Richard Morgan
Woken Furies (2005)

Liu Cixin
Santi (2007)


Romaani algus mõjus mulle tugevalt. Kuivõrd hiinlaste kultuurirevolutsiooni toimumise ajaks olid vene kommunistid hiina kommunistidega tülli pööranud, siis valgustati N. Liidus seda üritust suhteliselt naeruvääristavas valguses a la varblaste massitapmine ja „igasse koduaeda rauasulatusahi“. Ma ei süvenenud tollal asjasse ja seepärast mõjus teaduse õigekspööramise kirjeldus nüüd üsna ehmatavalt. Eriti kui taustaks on hiljuti toimunud BLM-i märatsemised, matemaatika rassistlikuks kuulutamine, Kolumbuse kujude mahatõmbamine ja muud säärased liberaalprotsessid. Hiinlased olid lihtsalt natuke ajast ees.

Ja on väga usutav, et sellised läbielamised panevad inimese kogu inimkonda niivõrd vihkama, et ta mõne sõrmeliigutusega viimsepäeva välja kutsub. Liu on üritanud lisada ka teatud portsu keskkonnateadlikkust, kuid võinuks selletagi läbi ajada. Nojah, eks nii sai ära seletada rahade päritolu. Ja – tahes või tahtmata – näidata, et fanaatilise idee teenistusse pandud raha suudab kohutavalt palju kurja teha.

Lugeda ei olnud romaani just eriti kerge. Mul on suuri raskusi hiina nimede meeldejätmisega ja kuskil kahe kolmandiku peal tabasin end mõttelt: võinuks kõik nimed asendada Smithide ja Jonesite või Petrovide ja Sidorovidega (eriti kuna tegelaste nimekiri on raamatu alguses olemas) – olnuks ehk kergem lugeda? Kuid järg oli juba liiga kaugel.

Teadusideedest raamatus puudust ei tule – üheks põnevamaks pean Päikese kasutamist võimendina. Mõni on ka selgelt mitu korda üle võlli, aga mis siis. Tegu on ikkagi ulme, mitte fantastikaga.

Niisiis lugeda kannatas, kuid miski jäi häirima. Seepärast „neli“.

 

P.S. Prontole: Liu Cixin ei ole infotehnoloogia spetsialist. Küll on seda teine Liu, romaani inglise keelde tõlkinud Ken Liu, kelle märkused aitavad ka teksti mõistmisele tohutult kaasa.

Teksti loeti inglise keeles

Susanna Clarke
The Ladies of Grace Adieu and Other Stories (2006)

Susanna Clarke
Piranesi (2020)


Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles

Susanna Clarke
Piranesi (2020)


Inglise fantaasiakirjanik Susanna Clarke pole olnud just produktiivne autor - käesolev romaan on kogu ta loometee teine pärast 2004. aastal ilmunud "Jonathan Strange'i ja härra Norrelit". Kuna mainitud teost sai omal ajal ingliskeelses originaalis loetud ja sellest jäi hea mälestus, ei olnud mul pärast "Piranesi" eestikeelse tõlke ilmumist enne eelmisi jõule vähimatki kõhklust selle ostmise ega lugemise osas.
Okultistliku hõnguga fantaasiaromaani pealkiri (ja ühtlasi minategelase nimi või nimi, mille all teda algselt lugejatele tutvustatakse) on inspireeritud 18. sajandi itaalia klassikalise arheoloogi, arhitekti ja kunstniku Giovanni Batista Piranesi nimest, kelle krüptilisel gravüüriseerial "Kujuteldavad vanglad" on kujutatud kummalisi maa-aluseid võlvkambreid lõputute treppide ning veidrate masinatega. Natuke meenutab noid vanu gravüüre ka romaani peamine tegevuskoht - hiiglaslik, justkui kogu maailma täitev maja, mis koosneb lõpututest skulptuure täis koridoridest, mille esimesele korrusele on vangistatud terve ookean ja kolmandal sajab pilvedest vihma. Minategelane, Piranesi nimeline mees, on enda teada vaid üks kahest seda maailma asustavast inimesest - oma kaaslast nimetab ta lihtsalt Teiseks ja tema teada on selles maailmas peale tema ning Teise kokku elanud vaid kolmteist inimest, kellest on säilinud luustikud. Lisaks kalapüügile tegeleb Piranesi Teise abiga oma maailma teadusliku uurimise ja tundmaõppimisega...
Kui eelnevast kirjeldusest võis üsnagi sürreaalne mulje jääda, siis tegelikult on "Piranesi" ikkagi korralik žanriulmekas ja paljud mõistatuslikuna näivad küsimused (ehkki mitte kaugeltki kõik) saavad lugedes vastuse. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi puudu. Ehk on küsimus romaani teatud fragmentaarsuses või "krimkalikkuses" - mastaapne maailmaloomine on pandud ühe juhtumi lahendamise teenistusse, samuti mõjus romaani keskpaik haaravamalt kui ehk veidi venivad algus- ja lõpuosa. Aga üldiselt päris korralik raamat ja juba omanäolise idee pärast võib seda ulmefännidele lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Kraft
Veealused (2021)


Meelis Krafti debüütraamat - jutukogu - ilmus alles üleeelmisel aastal, ent "päris" raamatut (milliseks romaani tihtipeale peetakse) ei tulnud eriti kaua oodata. Siin see, 2021. aasta lõpupäevil ilmunud, ligi 400 lk paksune, mitte eriti tihedas kirjas köide on. Olgu ära märgitud, et romaani käsikiri saavutas ka eelnevalt äramärkimise 2021. aasta romaanivõistlusel.
 
Loo peategelane on ebamäärases vanuses ent siiski fertiilses eas naisterahvas, kes elab sisuliselt utoopias. Külluseühiskonnas, kus on võidetud haigused ja muud ebamugavused ning tehisintellekt on igapäevase elu osa. Õige vähe on puudu täiesti tasuta energiast. Ainult et sellel utoopial, kus kangelanna ainsaks teemaks on kooselupartnerist vabanemine, nii et sellest afäärist ka võimalikult kasumlikult väljuda, pole määratud kaua kesta, sest maakera tabab katastroof, mis senise elu täiesti pea peale pöörab.
 
Ma ei taha siin selle katastroofi olemusest midagi ära anda, sest see on suures osas romaanist suuresti ka põnevuse kruttimise instrument. Niipalju vaid, et millegi triviaalsega, nagu pandeemia või asteroid või tulnukate sissetung, tegu pole. Autor on selle katastroofi juured ankurdanud ka kenasti teadusesse, millega paistab eredalt silma kodumaiste autorite seast, kes armastavad valdavalt kirjutada süüdimatuid pulpseiklusi või lihtsalt haige fantaasia sünnitusi. Löömaulme sõpradele on siin hulganisti kõiksuguseid tehnovidinaid ja piisavalt aktsiooni.
 
Teoses on kaks ajaliini, üks räägib meile ajast vahetult enne katastroofi, teine ajast ca 4 aastat peale katastroofi, mõlemad ajaliinid jagavad (arvasite ära!) katastroofi üleelanud peategelast ning liiguvad kellaosuti suunas. Teos on kirjutatud lakoonilises, kiretus tehnotrilleri stiilis, midagi liigset siin pole, õigupoolest on midagi puudu, aga ilmselt pole autor veel sellise kaliibri meister, et perfektne teos sundimatult välja tuleks. Tekstid, mis kahemõttelise pealkirjaga "Veealuseid" lugedes siin ja seal kangastusid, olid Niveni "Rõngasmaailm" (just katastroofieelne osa), Vonneguti "Kassikangas", Clarke'i "Lapsepõlve lõpp", veidi isegi Afanasjevi "Õitsengu äärel".
 
Pakun, et kõige tähelepanuväärsem eelmisel aastal eesti keeles ilmunud algupärane ulmeromaan.
Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Mihhailov
Rutšei na Japete (1968)


Selle jutu kohta polegi palju öelda; lihtne, nukravõitu lugu, tänaseks pea pähe kulunud. Pärineb ajast, kui kosmoselaevad olid puust, mehed — kes siis veel — rauast ja maadeavastamise-vallutamise motiiv kosmoseulme tuumaks. (Ajalugu, nagu ikka, läks teist teed; antiainepüti otsas tähtedele põrutamine on endiselt täielik ulme, aga elektroonika kiire arengu tõttu on elementaarne oodata, et ka kõige kaugema ekspeditsiooniga saab kogu aeg sidet pidada.) Nagu peategelane hilinenult mõistab, ei ole päriskangelastel ja levinud ettekujutusel neist eriti midagi ühist. Pilt säravas turvises rüütlist võib ju innustada (kangelas?)tegusid sooritama, aga tegelikkus, jah, tegelikkus teeb omad korrektiivid ja äsja põrgust läbi käinud inimene on paratamatult ebaesteetiline narts. Hea seegi, kui asi sellega piirdub. Nõukogude Liidus polnud üldjuhul viisakas rääkida trauma tõsisematest, tihtipeale püsivatest tagajärgedest.
 
Seda lapsepõlves lugedes pidin esialgu leppima ainult jutu teise poolega, sest selle Horisondi numbri, kus esimene osa ilmus, leidsin ma üles aastaid hiljem. Sellest hoolimata ei jäänud midagi arusaamatuks, pigem avaldas lugu niimoodi enamgi muljet. Vihjeid on nii lühikese teksti kohta ehk paljuvõitu (see koht, kus Siver püüab meenutada, ega Sinilinnu meeskonna hulgas ühtki Krai-nimelist polnud, on nüüd üle lugedes natuke naljakas).
 
Esimeses eesti tõlkes (“Me armastame Maad” versiooni pole lugenud) on muide mõned laused ja lõigud puudu; inglise keeles on need olemas, aga see-eest on seal üks koht, kus tõlkija on tähelepanematuse tõttu kahe eri tegelase laused kokku keevitanud.
 
Mõlemad Horisondi numbrid on olemas DIGARis: 3/1969 ja 4/1969.
 
“Mitu erinevat keelt” on eesti ja inglise, vene keelt ma paraku ei oska.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles