x
Päringule {"kuu"=>"1", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 38 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Reidar Andreson
Teise päikese lapsed (2015)


Rahuldas igati ära, aga samas jäi igalt poolt puudu. Tegelaste isiksused, miks nii ja mitte naa - ning lõpp oli piiiikkk, segane ja ei andnud midagi juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Mann Loper
Mina olengi Veenuse amatsoon (2020)


Lugu on esitatud Veenuse atmosfääris hõljuvasse uurimisjaama saadetud ekspeditsiooni naisarsti päevikuna. Jaamas leiavad aset üha uued kummalised õnnetused ja äpardused, meeskonnaliikmete psüühika aga näitab süvenevaid kokkuvarisemise märke...
Päris huvitav lugu, meenutas natuke Philip K. Dicki loomingut (idee, mitte stiili poolest).
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Kuidas ahju kodu teha (2020)


Kaugtulevik. Inimkonna kosmiline föderatsioon on otsustanud Virhu-nimelise koloniaalplaneedi selle algsetele asukatele, arakniidideks kutsutud tulnukatele, tagasi anda ja sealsed inimesed maasarnastatud Veenusele sundkolida. Paljudele pole see plaan meele järgi ja nii saadavadki Veenuse maasarnastamise projekti intriigid ning lakkamatud sabotaažikatsed...
Üldiselt paha lugu polnudki. Oli ulmelist kõrgtehnoloogiat, märulit ja suuri ideid ning ootamatuid süžeepöördeid. Oli ka kõike seda, mida Veskimehele ette heidetakse: maailmavaateline targutamine, monotoonsed dialoogid, autorile iseloomulik erootika... Viimased ei muutunud siiski nii domineerivaks ega rõhuvaks nagu mõnes muus ta tekstis. Silma torkas ka koht, kus "ingliks" kutsutud täiustatud tulevikuinimene tegi vihjeid "Teletupsudele" ja "Pulp Fictionile" - võiks eeldada, et sajandite või koguni aastatuhandete taguses tulevikus pole kumbki mainitud popkultuuri taiestestest enam eriti aktuaalne...
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Piknik na obotšine (1980)


Meeldis idee. Ei meeldinud see, mida ma nimetaksin "vene vaibiks"... Vendade USA pole muud kui ristand Petrogradi agulist ja Moskva suvilarajoonist. Aga vot see idee! Ehk siis kokkuvõttes jättis vastuokslikud tunded, mis väljenduvad hindes. 
Teksti loeti eesti keeles

Richard Kadrey
Aloha from Hell (2012)

qntm
There Is No Antimemetics Division (2020)

Robert Reed
The Man with the Golden Balloon (2008)


Alguses ei õnnestunud süveneda, sest... EI USU! No ei usu, et Uraani suuruse kosmoselaeva sisu isegi tibatillukest läbiuurimata osa lähevad kõrgelt arenenud tulevikuinimesed läbi otsima jalgsi ja taskulampidega! Ei usu, et kümneid tuhandeid aastaid elanud inimesed on veel nii inimlikud. Ei usu, et... Seda nimekirja võiks jätkata. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et autor pingutas mastaapide ja ajavahemikega minu maitse jaoks pisut üle.
 
Aga mingist hetkest, kust alates Liidu esindaja jutustama hakkas, muutus lugu täitsa kaasahaaravaks kuigi ka selles pajatuses oli loogikauke ja logisevaid kohti.
 
Paraku ei jõudnud lugu lõpuks kuhugi ning ka autor ütleb oma järelsõnas, et "eks ma kunagi selgitan". Seega viite ei saa päris kindlasti panna, sest niimoodi muudest sama tsükli juttudest eraldi see romaan eriti ei lennanud. Samas nii kehv see jutt ka polnud, et peaks kolmega hindama. Seega neli ja võimalik, et eesti keeles loeksin samasse maailma kuuluvaid jutte veelgi. Nii huvitav aga polnud, et inglise keeles jätku-, eel- või siduslugusid lugeda viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
Childhood`s End (1953)


Childhood's End on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Lugu algab sellega, kui ühel päeval ilmuvad ilma igasuguse hoiatuseta kõigi Maa suurlinnade kohale tohutud kosmoselaevad ja inimkonnale antakse teada, et omavalitsuse aeg on möödas. Erinevad vastuhaku- või allumatusekatsed jooksevad tulnukate mõõtmatu tehnilise üleoleku ees täielikult liiva.
 
Esimese loo peategelaseks on Rikki Stormgren, ÜRO peasekretär, kes on Ülemvalitsejateks kutsutavate tulnukate (ja nende juhi Karelleni) ainus kontaktisik. Ülemvalitsejate juhtimise all on lahendatud suur hulk maailma majandus-poliitilistest probleemidest ja töötatakse ühendatud Maailmariigi loomise nimel - kuid nad ise ei näita end kunagi. Pärast kohtumist ühe revolutsioonilise rühmitusega aga hakkab Stormgrenil tekkima plaan, kuidas ta võiks Karellenit vähemalt üks kord näost-näkku näha...
 
Rohkem kui viiskümmend aastat pärast esimese loo toimumist on inimkond jõudnud kuldajastusse. Ülemvalitsejate juhtimisel on kõigile Maa peal tagatud täielik heaolu ja vabadus. Siiski on inimestele keelatud kosmoselennud, ainus ühendus tähtedega on Ülemvalitsejate isiklik transport. Kuid pärast ühel peol aset leidnud intsidenti juhtub kaks asja: noor astrofüüsik Jan Rodricks mõtleb välja plaani Ülemvalitsejate koduplaneedile sõitmiseks, Ülemvalitsejad aga võtavad jälgimise alla abielupaari George ja Jean Greggsoni ning nende lapsed...
 
Ma pean ütlema, et ma lugesin seda raamatut pärast tõlke ilmumist väga palju kordi üle, kuid praeguseks on see vähemalt kümme aastat avamata seisnud. Ning on üsna harukordne, et miski, millest on väga head mälestused, on pärast nii pikaajalist seismist tegelikult veel paremaks läinud.
 
Sest tegelikult on see raamat mul meeles olnud pigem väga hea ulmeloona. Seda see ka muidugi on - näiteks osad, mis kirjeldavad tähtedevaheliste kauguste ületamise raskust või seda, millises lõksus Ülemvalitsejad hoolimata kogu oma võimsusest on. Väheoluline pole ka tõdemus, kui igav (ja mõnes mõttes nüristav) võib saavutatud utoopiline heaolu olla.
 
Lõpplahenduses aga avaldub Clarke'i filosoofilisema poole sügavus, mida ma varem nii väga hinnata ei osanud. Huvitaval kombel tuli mul lugedes meelde üks mõte Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest", mis ütles, et laste nägudelt on täiskasvanutel võimalik lugeda märke omaenda hukatusest. Siin loos ilmubki see nii otseselt nagu tulikiri piiblikuningas Belsassari peosaali seinale.
 
Sest suuremas plaanis ongi see eelkõige lugu surmast - mitte üksikisiku vaid põlvkonna surmast. Ühel hetkel surevad alati kõik vanemad ja ainult lapsed on need, kes edasi elavad. Ning nemad valivad oma tee, mis jääb vanematele teadmatuks ja tundmatuks. Clarke'i kirjeldatud lapsepõlve lõpp on miski, mis on alati kestnud ja kestab lõppematult edasi.
 
Kui üldse koguteost kritiseerida, siis esimene kolmandik on pigem eraldiseisev lugu, millel on lõpuga väga vähe pistmist. Kuigi autor selle müsteeriumi oma käeosavusega lõpuks siiski kokku seob, on siiski selge, et alguses tahtis ta lihtsalt kirjutada põnevat lugu Ülemvalitsejatest. Kuid see on pisiasi - üldiselt olen ma rohkem kui kindel, et just seda teost peab lugema Clarke'i parimaks.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2020)

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2020)


 

Olin varem lugenud vaid ühe Kalmsteni jutu – Kuuekandjad. Meeldis väga ja huvi autori vastu oli tärganud. Esimesel võimalusel hankisin käesoleva kogumiku, jäin loetuga rahule ja hoian ka edaspidi autori loomingul silma peal.  

Mulle sobisid eelkõige Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus (keeleliselt nõtke ja vaimukas, kuid ka ulmeline osis oli tore), juba varem mainitud Kuuekandjad (müstiline õhustik, südamlik peategelane) ja Murtud süda (väljapeetud alternatiivmaailm ning armastuse hääbumise ja purunemise lugu). Neid kolme hindan siis enda skaalal kõrgeima hindega.  

Ka järgmised neli lugu jätsid sooja jälje hinge. Kõigi nelja maailm on küllaltki masendav ja pessimistlik, kuid kindla käega ja mõttega kirja pandud: Raske vihm, Lumemarjaveri, Põgeneda rottidelinnast; vast neljas jutt Tundmatu surm haaras vähem kui eelmised kolm. Hindaksin neid kõiki neljaga. Seega aastate pärast pöördun nende juurde tagasi.  

Rahuldava mulje jättis Loheisand, kuid erinevalt seitsmest eeltoodust ma seda teist korda ei loe.  

Nüüd kogumiku kolm nõrgemat ehk kolm tõrvatilka kopsakas meepotis. Valitsusaeg I ja II nõudsid minult kui lugejalt teatud vaimseid jõupingutusi, kui läbi ma neist närisin. Millegipärast need mulle ei sobinud, ilmselt oli liiga palju sebimist: väiksesse vormi oli topitud liialt sündmusi ja tegelasi.  

Jutu Optimus – plekid paradiisil jätsin pärast kolme lehekülge pooleli. Südmused ei käivitunud, tegelased ei pakkunud huvi. Ehk loo keskpaik ja lõpp ongi asjalikud, kuid minu jaoks peab lühivormis kohe algul mind miski köitma: kas tegelased või sündmised või äärmisel juhul maailm.  

Kokkuvõtteks: pean kogumikku Manfrd Kalmsteni esimeseks kaalukaks sammuks ulmepõllul ja jään ootama järgmisi (kas uusi kogumikke, aga miks ka mitte romaane).  

Teksti loeti eesti keeles

Angela Carter
The Bloody Chamber and Other Stories (1979)

Angela Carter
The Bloody Chamber and Other Stories (1979)


Raamat on jutukogu, sisuks on mitmete tuntud muinasjuttude ümbertöötlused, kaasaegsed versioonid. Võinoh, kaasaegsed siis algupärandi mõttes, tegevus toimub üldiselt pigem 20. sajandi esimeses pooles, raamatuna ilmunud aastal 1979. Kui paljud muinasjutud ongi juba algselt üsna jubedad, siis Angela Carter keerab teinekord veelgi rohkem vinti peale, seega saabki seda teost siin vaadata kui ka "õudukat".

Seda teost on väga palju käsitletud feminismi võtmes, naiste tegelaskujud on mingis mõttes teineteistest eristamatud, st loost loosse sulanduvad kokku ning samal ajal on ka temaatika sarnane - on naised, kes üritavad selles mehises maailmas hakkama saada, kes mingis mõttes võitlevad meessoost karakteritega. Angela Carter ise on gooti õuduse fänn, seda on ka siin raamatus kohati tunda kuna niigi algselt õudsad lood on tihtipeale veel detailsemaks keeratud ning kohati nõretavad verest. Kohati on ka ulme-elemente - aga neid on üldjoontes pigem vähe, stiililiselt läheb pigem maagilise realismi alla, kus kogu tegevus on siiski rohkem "päris" - välja arvatud detailides, kus siis pole. Näiteks Sinihabeme loos ei õnnestu maagilist võtit mitte kuidagi verest puhastada.

Kui algmaterjal on ikkagi üldiselt selline, kus toimub tegevus, kus eesmärk on vesta mingi lugu, siis Angela Carter kirjeldab päris palju. On see siis nauditav õhustiku loomine või hoopis tüütu sõnamulin, jäägu see juba lugeja otsustada. Minu jaoks oli näiteks kõige pikem lugu (raamatut avav "Sinihabemel põhinev" "Verine kamber") oma kuuekümne leheküljega sutsu liigpikk, kus kena poeetilist keelekunsti ju jagus. Ehk kui meeldivad pikemad mõtisklused siis on kõik hästi, pealegi ei ole antud juhul tegu algmaterjalitruu teosega, pigem avab autor omapoolseid vaatenurki. Igaljuhul oli mul huvitav lugeda... ühe korra. Rohkem - ei ole kindel.

Kui natuke minna detaili:

"Härra Lyoni kosjalugu" tugineb "Kaunitaril ja koletisel". On Kaunitar, on ta Isa, on Koletis. On mingi tegevus, siis mingi hetk tuleb välja, et Koletis on tegelikult inimene ning nad elavad õnnelikult edasi. Üksikuna võttes üsna mittemidagiütlev pala, koos teistega lisab pildikese nimetu koondpeategelase maailma.

"Tiigrimõrsja" - kah samalaadne lugu, ka "Kaunitari ja koletise" põhjal. Samamoodi jättis õlgu kehitama, jäi igavaks.

"Saabastega kass" - selline klassikaline lugu teenrist, kes on peremehest märksa nutikam. Ilukõneline ja omamoodi üleva stiiliga, kiidan autorit proovimise eest, eriti eelmise kahe loo taustal täitsa kobe lugemine. Aga nii universaalsel skaalal pigem kehvik-keskmine.

"Haldjakuningas" - metsas jalutav neiu kohtub haldjakuningaga, kellel on Kuri Plaan (tm). Neiu avastab selle ja tapab haldjakuninga. Ok, selge.

"Lumelaps" - lühim, paarileheline laast, räägib siis sellest, kuidas mees tahab last, ta kaasa ei tule selel sooviga üldsegi mitte kaasa. Mehe soov saab ühel hetkel täidetud, seejärel... oot, misasja?! Seda peab ise lugema, mul oli ikka väga #midakuradit hetk. Igaljuhul mu jaoks oli see kogumik tipp.

"Armastuse koja emand" - magava kaunitar üks versioonidest.

Viimased kolm lugu on kõik mingil määral "Punamütsikesega seotud", üsna... veidrad sellised. Alustab "Libahunt", jälle üks laastuke. Ning pagana hea! Seda peab ise lugema, ei saa jällegi sisust rääkida. Edasi tuleb "Huntide seltsis" ning lõpetab "Hundi-Alice", mis on mingis mõttes üks häirivamaid jutte selles raamatus.

Kui rääkida üldisest lugemiselamusest siis üksikuna on lood pigem lahjemapoolsed. Aga teate, raamatut lugedes tekib selline omamoodi rütm ning kokkuvõttes on summa suurem, kui liidetavad tuimalt kokku lüües kokku annaksid. Angela Carter punub päris mõnusa meeleolu taustale, kummastav ning jah, vahel ka õudne. Tasus lugeda, jäin rahule.
Teksti loeti eesti keeles

Ray Bradbury
The Halloween Tree (1972)


Halloweeni õhtul läheb kamp lahutamatutest sõprades poisse oma "komm või pomm" ringkäigu lõpus vanasse mahajäetud karjääri kus nendega pidi ühinema üks sõpradest, Pipkin. Ent Pipkinit pole ja karjääris oleva veidra ja õudsast majast väljuv elanik lubab neile vaid pomi, ei mingit kommi. Lisaks kasvab selle maja hoovis tohutu puu - kõrvitsaid täis Halloweenipuu ja neis hakkavad korraga järjest süttima küünlad.
Halloweenipuu on halloweeniaegne poiste õuduseiklus kus nad salapärase maja elaniku, Mountshroud poolt viiakse aega ja maid läbivasse seiklusse, et päästa Pipkin. Praktikas see on rohkem seiklus läbi aja ja ruumi, et läbi elada ja õppida Halloweeni ajalugu ja selle käigus tabab neid ja Pipkinit (ja neid Pipkini pärast) suur kogus erinevaid seiklusi ja õudusepisoode. Paljudel hetkedel on see pigem fantastiline seiklus kui õudus, et siis noortele lugejatele suunatud õuduse suunda tagasi kalduda. Oli hea kiire lugemine, ka tõlgitud luule ja laulujupid.
Mind häirib, kui "gargoyle" tõlgitakse veesülitiks. Enamik neid ju polnud kaunistatud, ja kuidas sa loed, et keegi ennast seinast välja ulatuvaks renniks maskeerib. Võiks näiteks tõlkida kui grotesk või groteskne veesüliti. Võimalik, et minu isklik häda.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
The Fountains of Paradise (1979)


The Fountains of Paradise on tehnilisemat tüüpi ulmelugu. Peategelaseks on geniaalne insener Vannevar Morgan, kes on just lõpetanud ajaloo seni suurima projekti - Gibraltari väina silla. Nüüd aga plaanib ta midagi veel suuremat.
 
Ta reisib Taprobane saareriiki, mis erinevatel tehnilistel põhjustel on ainus koht maailmas kuhu saaks ehitada kosmoselifti, tohutu kaabli, mis ulatuks kosmosesse ja muudaks kosmosetranspordi tuhandeid kordi odavamaks. Kuid kuigi tehniliselt oleks see teostatav, on selle plaani teel siiski rohkem kui mõned takistused...
 
See lugu on selles mõttes huvitav, et keskne idee on üsna lihtne (kuigi muidugi üks esimesi selletaoliseid). Sinna ümber on Clarke lisanud aga päris paraja hulga väiksemaid teemasid, mis on kosmoseliftiga seotud kas kaudsemalt või peaaegu üldse mitte.
 
Üks selliseid on lugu "paradiisi purskkaevude" ehitamisest tuhat aastat varem kuningas Kalidasa poolt. See omakorda on õrnalt seotud looga iidsest mungakloostrist, mis keeldub kosmoselifti ehitamise kohalt lahkumast. See omakorda seob suurema pildiga lühikese arutluse religioonist üldiselt.
 
Lõpuks on religiooniteemaga haagitud veel lugu Päikesesüsteemi läbivast (sõbralike) tulnukate robotlaevast - kuid selleks hetkeks lähevad need rajad kosmoseliftist juba väga kaugele. Natuke tundub, et Clarke on lihtsalt juurde visanud iga viimase kui idee, mis tal kirjutamise ajal pähe tuli (päris lõpus on isegi kiire vaade kaugesse tulevikku).
 
Mingis mõttes on kõik need killud ju kenad. Eriti on seda näha Taprobane lugudes, mis on nagu armastuskiri Clarke'i teisele kodumaale (Sri Lankale) ja sealt leitud mees-sõbrale, kellele ka kogu teos pühendatud on. Lifti tehnilise poole peal on ka üks hästi koostatud episood "Kuutolmu varingu" stiilis õnnetuse lahendamisest.
 
Siiski on lõppmulje selle kõige tulemusena natuke kaootiline ja seosetu. Mingis mõttes saan ma aru, miks sellele teosele Hugo ja Nebula auhinnad anti, kuid minu arvates on siin tegemist Clarke'i teoste hulgas pigem siiski keskpärasema asjaga.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Manfred Kalmsten
Murtud Süda (2020)


See on minu pilgule igati hea lugu.
Eksole, millele ma punkte annan:   
* head usutavad tegelased. Selles jutus on Kalmsten maha jätnud oma tüüp-peategelased, kes on kas ühiskonna äärealadel kuidagi hakkama saavad ebamääraste naissuhetega enam-vähem poissmehed või rämedalt oportunistlikud võimumehed. On hoopis (täiesti usutavad) kuumavereline ja kirglik sõdur ning tema mõrsja-naine, kes algul hästi tavalisena mõjub, et loo edenedes sügavust ja häid detaile korjab. Näiteks meeldivad talle hirmsasti tulirelvad ja ta on päris hea laskur.   
* hea usutav maailm. Hästi tore on, kui jutus ei ole poliitika lihtne ja ühene. Et kui tahad seda, tahad kindlasti ka toda ja toda täpselt defineeritud kolmandatki. Kaks, äärmisel juhul kolm selget fraktsiooni. Miski nende eesmärkides ei kattu, vastuolusid pole ning samas ei ole võimalik olla geide vastu ja transude poolt nt. (Nagu minu vanaema oli.)  Selles jutumaailmas ON asjad segased: vabariiklased ehk kuningavastased ei tarvitse veel üldse riigivastased olla, vastupidi, nad võivad riigivastasust jälestada.   Lisaks on tore näha lugu, milles eestlased on suurrahvas, kes pisemaid ahistab. Erilised boonuspunktid suhtumise eest maagiasse ja võlukunsti: "olen valgustusajastu inimene ja ei usu igasugu jama!" versus "see toimib! Me teame ja oskame!" versus "... ja nii juhtub päriselt".  
* Huvitav lugu. Selle eest võiks lausa mitu punkti anda, sest lugu on tõesti huvitav. Pole selgeid vastuseid ja kui lugedes tuli peale tunne "surnutega on ohtlik sedasi jamada ju", selgus mul jutu edenedes õigus olema.  Lugu on huvitav ning samas meeldivalt loogiline, minu jaoks kripeldanud "oot, kas nii tõesti saab?"-kohad selguvadki hiljem kahtlased olema.  Ja moraal? Lõpuks on eredalt välja joonistunud, et armusuhted ei ole võti helgesse tulevikku ja see on kirjandusteosele ebatüüpiline, elule aga väga omane tõdemus ja ma rõõmustan selle üle väga.
Lisaks meeldib mulle suhtumine abiellu - sisuliselt elavad paarid koos juba ammu enne igatepidi nagu mees ja naine. Abielu ei ole mingi elumuutev suursündmus, lihtsalt asja ametlikuks tegemine.    
 
Mis ei meeldinud:  
* Kristlus kui võitev usk. Huvitaval kombel ei ole mul reaalsete tuttavate kristlastega mingit kana kitkuda, mu poolest olgu ja jee. Ei arva, et EKRE oleks kuidagi kristlik vms. Kristlased inimestena on igati meeldivad. Aga alates esmastest teadmisetest Muistse Vabadusvõitluse (mida koolis õppisin just sellises rahvuromantilises kastmes, nagu tänapäeval naerualune on) kohta ja põlisameeriklaste hirmsa ahistamise kohta, on mu teadvuses väga selgelt "kristluse pealetung = paha asi". 
Mind päriselt häirib.  
* Mõõga (ja jutu) nimi.  Krdi "Murtud süda"?  Nagu ... nagu ... nagu ... pateetilisemalt enam ei saanud v?    Kusjuures vist ei saagi. Mõtlen ja mõtlen, aga rohkem üle võlli nime ei tulegi pähe. 
* Ah, üks asi veel (see on hiljem lisatud).
Mul hakkab alati hirmus, kui mõni tegelane teeb kellelegi igavikuks valu.
Või otsuse, mis toob kaasa valu igavesti.
Sest IGAVIK. See on ... nii hoomamatu, nii õudne, nii hirmus. Määratlus, mis on minu adumisvõimest väljaspool ja kuidas nii saama? Isegi kui teine on ka mulle põhjani vastik, kuidas nii saama?!  
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
A Fall of Moondust (1961)


Kui üldiselt on Clarke võtnud ette pigem suuremad, laiemad teemad - näiteks kuidas luua uut inimkonda võimalikult “puhtalt” (“Kauge maa laulud”), või siis kuidas lapsed vanemate pärandisse suhtuvad (“Lapsepõlve lõpp”), või siis “Linn ja tähed”, mis on üldse mingis mõttes filosoofilise Clarke tippteos, mida ei saagi kuidagi lühidalt kokku võtta - siis on tal ka muid, nö. “väiksemaid” raamatuid. 
 

“Kuutolmu varing” on justkui selline “lihtne” katastroofiromaan, tegevus on lähitulevikus Kuu peal ning probleem on... kuutolmu sisse vajunud lõbusõidulaevaga. Võinoh, probleem on siis sinna kinni jäänud inimestel kui täpne olla. Clarke insenerimaailm jookseb siin raamatus kenasti kogu aeg jutuga kaasa, eks mõne koha pealt natuke saaks praegusel ajal nuriseda(oleme ju praeguseks targemaks saanud), aga minu jaoks on ulmest ülima täpsuse tagaotsimine nagu lõbumajast süütu teenindaja otsimine. Nagu… milleks. Aga see selleks.
 

Selline klassikaline “oleme kuhugi lõksu jäänud ning üritame välja saada” raamat - aga teate, pagana hästi kirjutatud!  Ma nagu hästi ei oskagi selle teose kohta pikemalt kirjutada - sest sarnaseid raamatuid ja filme oleme me kõik mitmeid ja mitmeid lugenud-näinud. “Kuutolmu varing” on kuidagi eriti peenelt ja mõnusalt kirja pandud, loogiliselt läbimõeldud ning südamliku sisuga. Selline nunnu ja sõbralik raamat, mida ei taha peale läbilugemist enda kallist lahti lasta. Las see hetk kestab veel. Lõpuks paned peale läbilugemist hellalt riiulisse. Küll ma tulen millalgi Su juurde tagasi.
 

Mõned lugejad on tõmmanud paralleele Weiri “Marslase” raamatuga. No mingis mõttes ja väga kaudselt võib jah niimoodi läheneda, on ju mõlemad sellest, kuidas kusagil teisel planeedil lõksus ollakse. Mulle isiklikult meeldisid mõlemad - aga nad on mingis mõttes nagu siga ja kägu. “Marslane” on peamiselt ühe mehe lugu, mehe, kes on pigem karuse olemisega ning sellist sooja, emotsionaalset komponenti on vähe, pigem on raamatus kaine mõtlemine ja külm raud. Clarke raamatus on inimesed, kes koos peavad karmist olukorrast end läbi närima. Mõlema raamatu puhul on taustal läbimõeldud tehniline maailm.
 

Raamatu lõpus on sarja koostaja Raul Sulbi väike ülevaade Kuust ulmekirjanduses, väga hea kiirsissevaade meie lähinaabri maailma.

Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski
Tridtsat pervoe ijunja (1968)


Autoriks märkisin koostaja. Ning Jeremei Parnov on kogumikule kirjutanud järelsõna pealkirjaga "Antieessõna proov" ("Opõt antipredislovija")..
Sisaldab mitmesuguse tasemega lugusid.
 
Teksti loeti vene keeles

Ernest Cline
Ready Player Two (2020)


See järg oleks võinud küll pigem kirjutamata jääda.
 
Algul tundus, et kindlasti oleks pidanud kirjutamata jääma esimene viiendik: "filantroobi mured". No et paigutad iga nädal mõned miljardid keskkonna parandamise projektidesse, aga raha kaob nagu mutiauku, sest raffas lebab oma kapisuurustes eluruumides, naudib virtuaalsust - mis toob filantroopidest omanikele sisse kaks korda rohkem kui nad ka kahe käega raha loopides kulutada jõuavad - ega viitsi ennast maakera taas elamiskõlbuliseks tegemiseks eriti liigutada. Seda osa oli väga tüütu lugeda, aga nagu hiljem selgus, oli sel omaette võetuna vähemalt mingi õpetlik iva. No et kui sul on reaalsuses ja virtuaalsuses olemas kõik, mida sa eales tahta oskad, pole sul enam nälga. Ka intellektuaalset seejuures - sa ei viitsi enam eriti süveneda, uusi asju õppida jne. Tegutsema paneb see, kui sul midagi olulist puudub või oled sellest ilma jäänud. (Ning ei, "vasikaarmastus" pole siinkohal õige vastus.)
 
Ülejäänud osa romaanist täidavad questid, aga enne ühest tüütust pisiasjast. Peategelastel on kodanikunimi (ees- ja perenime kasutatakse vahel koos, vahel eraldi), avatari nimi ja sõprade ringis veel avatari hüüdnimi. Kui kõrvaltegelaste puhul on veel arusaadav, miks keegi neist pöördumisel üht või teist nimevarianti kasutab, siis sõpraderingis on need autori jaoks nagu sünonüümid, mida vahetatakse lihtsalt korduste vältimiseks, mitte suhtumise väljendamiseks vms. Ja mind huvitab tõsiselt, kuidas hääldub nimi "Art3mis"otseses kõnes.
 
Kui "Player One" questid olid seotud vanade arvutimängudega, millest mõned äratasid nostalgilisi tundeid, siis "Player Two" äraarvamismängudes polnud mul millestki kinni haarata. Hea küll, Purple Raini võis ju umbes kaks korda kuulata, edasi läks juba tüütuks, nii et kogu "artisti, keda tunti nime all Prince" diskograafia ja esinemiskohtade ja saateansambli liikmete tundmine näib äärmiselt tarbetuna. Sama võib öelda mingi filmitegija loomingu kohta - ma ei oska eriti kaasa tunda tegelastele, kes teavad mitte ainult kõiki tema filme ja kõiki nendes esinenud näitlejaid, vaid ka seda, millisel tänavanurgal filmiti mingis linateoses umbes 15 sekundit kestnud stseen. Samuti ei tekita kaasaelamist tegelased, kes on "Silmarillioni" pähe õppinud.
 
Kuigi kuri tehisintellekt on kohe-kohe põhjustamas miljonite inimeste surma, põlevad lennukid prantsatavad alla, virtuaalsuses lendavad sajanda leveli võimsad võlurid ümber torni ning loobivad teinetesit punaste ja siniste keravälkudega, keegi jookseb verest tühjaks jne, ei teki lugedes kordagi tunnet, et ka tegelikult võiks midagi halba juhtuda. Küllap tõmmatakse ikkagi lõpuks jänes kõrvupidi torukübarast välja - ja nii ongi. Isegi hävinud avatarid taastatakse ja oma võluesemed saavad nad ka tagasi. Et siis happily ever after. Kusjuures, õudust küll, ongi ever after. Armunud paaride (ja poliitkorrektsuse tarbeks on üks paar lesbiline) teadvuste koopiad kopeeritakse koos tohutu hulga muu jamaga kosmosesügavustesse suunduva laeva arvutisse, nad suhtlevad seal ja on õnnelikud!? Et siis autori ettekujutus inimkonna helgest tulevikust on igavesed, muutumatud, õnnelikud nullide ja ühtede read...
Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
Children of Time (2015)


Sarnased jooned Vinge romaaniga "Sügavik taevas" on tõesti olemas, kuid "Chidren of Time" andis parema seletuse ämblikute inimlaadsele käitumisele ja kiirendatud arengule. Lisaks on Czajkowskil sobivam haridus bioloogiast kirjutamiseks, mida on ka tunda. Jah, maailm ei ole ehk nii lai kui Vinge "Zones of Thought" sarjas, aga väga läbimõeldud ja mitmekihiline siiski. Minul oli nii inimeste kui putukate peatükke ühtviisi põnev lugeda. Kahjuks mahu tõttu ilmselt jälle üks selline sari, mis tõlkena maakeelde ei jõua. 5+
Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke
Rendezvous with Rama (1973)


Rendezvous with Rama on avastusseikluse tüüpi ulmelugu. Aastal 2131 märkab asteroidide jälgimiskeskus ebatavalist taevakeha, mis tuleb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Asja uurima saadetud kosmosesond avastab midagi uskumatut - taevakiviks peetud ese on tegelikult 50 km pikkune ja 20 km läbimõõduga metallsilinder.
 
Kiiruse ja trajektoori järgi peaks see varsti läbima kogu Päikesesüsteemi, et siis edasi kihutada. Tohutute pingutustega saadetakse sellele järele lähim kosmoselaev uurimismeeskonnaga ning neil õnnestub silindril maanduda. Samal ajal aga koguneb Päikesesüsteemi juhtide komitee, kes peab otsustama, mida edasi teha. Kas tegemist võib olla kogu inimkonda ähvardava hädaohuga?
 
Olen maakeelset väljaannet vähemalt paar korda lugenud, kuigi viimati kindlasti üle kümne aasta tagasi. On positiivne, et mu mälestused ja emotsioon läksid päris hästi kokku ka seekordse lugemisega. Küll aga sai koguteost natuke rohkem suures pildis ümber mõtestada.
 
Nimelt on tegemist hästi kõvas teaduslikus vaimus kirjutatud SF-teosega, kus suur osa on silindrilise maailma füüsikal (on imetlusväärne, et Clarke'i raamat eelnes sama idee teadus-tehnilisele kontseptsioonile, mis on tuntud O'Neilli silindri nime all). Väheoluline pole siin ka Päikesesüsteemi orbitaalmehhaanika seaduste tundmine.
 
Inimliku poole pealt on tegemist lihtsa ja hoogsa julesverneliku seiklusega, kus avastatakse tundmatut. Päikesesüsteemi poliitikaintriig lisab sellele vaid väikese lisavarjundi. Seetõttu ongi tegelased siin sõltumata soost, vanusest või ametikohast äravahetamiseni sarnased - erandiks ehk vaid uurimismeeskonna kapten (ja väljastpoolt ehk ka Merkuuri suursaadik).
 
Nõnda ongi natuke kummaline vaadata ilmumisaastat 1973 - stiili ja tegevuse poolest sobiks see raamat pigem 20 aastat varasemasse aega. See pole siiski mõeldud kriitikana, sest sellise seikluse puhul ongi kandvaks emotsiooniks avastusrõõm, millele ei peagi juurde segama draamat või romantikat. See on ka põhjus, miks minu arvates selle teose järjed originaalist oluliselt nõrgemad on.
 
Siin on lisaks tehnilisele sügavusele siiski peidus ka oluline mõte inimkonna tühisusest kosmilises plaanis ja eriti veel selliste tsivilisatsioonide jaoks, kes suudavad tähtedevahelisi kaugusi ületada. Teoreetiliselt võiks selles näha isegi kõledust, kuid Clarke on siin lõpuks siiski optimist. Nõnda ei tunne tegelased võimatuga silmitsi seistes mitte meelehärmi vaid siirast imetlust - ja see on tore.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Anne Vetik
Alati ei saa hästi minna (2021)


Üks lühike üleloomuliku lõpuga jutt, millel on ka mõningaid humoreski tunnuseid. Keskne kuju on ca 27-aastane austraalia noormees Blair, kes töötab kontoris, kus ülejäänud kolleegid on ainult naised. Blair on nunnu ja gei, aga naised seda viimast ei tea, mistõttu ta on siiski nende kõrgendatud tähelepanu all. Ühel päeval tuleb tal läbida iga-aastane arenguvestlus ülemuse juures. Lisaks tavapärasele jutule esitab see korpulentne daam talle kummalise küsimuse: kas noormees eelistaks 30%-list palgatõusu või ühist ärasõitu koos ülemusega Canopuse tähesüsteemi Turandumi planeedile, kus kohalikud õelad asukad meenutavad ühtaegu nii tiigrit kui ka konna. Noormees valib palgatõusu, aga puändi loete te sellest jutust ise. Puänt on keskmiselt vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

Clark Darlton
Perry Rhodan: Greenworld – Der vergessene Planet (1973)


Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Veiko Belials
Kogu maailma valgus (2013)


Igatepidi rahuldav (ehk siis andis rahulduse), aga miski ei säranud. Või noh, miski ei säranud peale päris-päris lõpu, kus säras kogu maailma valgus.
Teksti loeti eesti keeles

Jack McDevitt
Black to Move (1982)


Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

Tanith Lee
Blood Chess (2003)


No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Kell Rajasalu
Käilakuju (2019)

Kell Rajasalu
Käilakuju (2019)


Ei oska seda lugemismuljetamist kuidagi alustada. 
Phmt tahaksin karjuda: "Uäääää, nii hea jutt, nii hea, nii hea ...!" ja muud sõnumit ei oskagi edastada, sest NII HEA JUTT.

 

Ma ei ole anatoom, nii et mul ei ole päriselt ettekujutust, kui palju oleks ükskõik milliste imeliste tehnoloogiate abil, ükskõik missuguste äratõukereaktsioonide teistmoodi rakendamise ja üleüldise modifitseerimise abiga võimalik ajusid ja närve ühest kehast teise tõsta, aga esitatud oli asi piisavalt hästi, et mul usk tekiks: nii saama. 

Ma ei ole näitleja, ent isegi mina saan aru, et mimeerijad ses loos on sisseelamismeetodi uuele tasemele viinud.

Ma ei ole (hiinapärase?) (keisiri)riigi jumalikkuse ja vältimatuse sees iial elanud, aga ma tunnistan ja tunnustan sisseelamist, mis autoril on sel teemal olnud.
Riiklikult registreeritud dissidendid. Et kui sinu jutust saab keegi inspiratsiooni tappa, vastutad (ka? eelkõige?) sina. Mediteerimine kui jubeda karistusviisi nimetus. ("Ollakse ja omaette ühegi segava meele ... eee ... segamiseta, tunnetatakse sügavuti, dohh"). 

Võrratule maailmaehitusele lisaks on ka tegelased imetoredad, nende isiksused ja loomus tunnetatavad ja just parasjagu ilusti lahti kirjutatud, lugu esitatud heas rütmis vahelduvate "mis praegu on"- ja minevikupiltidena ning kõik jookseb kokku oivaliselt ja (vähemalt mulle) emotsionaalset rahuldust pakkuvalt.
Ma armastan neid kõiki (ka kirurgi nt). Ma tunnetan neid kõiki. 
Judisen empaatiast nende suhtes - Terenci eelkõige, aga teiste samuti. 
Ka mina mõtleksin samamoodi kui nemad lõpus. 
Teeme ära. ükskõik kui raske on!

Imeline. VÄGA hea töö.

Teksti loeti eesti keeles

Hiram
Tuhkhall (2001)


Täiesti meeldiv lugu rahuldustpakkuva lõpplahendusega, aga ma tegelt ei saa aru, millest eelarvustajad nii sillas on.
Nagu --- hästi õmmeldud, eriti peategelase siseelu ja loogiline elus maailm, aga ... Äh, aga ei sära kuidagipidi, eks? Ei jää ajju kummitama, ei teki ühegi tegelase pihta "ma tunnen teda, ma mõistan teda, ma armastan teda!", lihtsalt korralik lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Andre Trinity
Tähtede seis (2003)


Nii hea jutt nii lollide vigadega!  Sõbrannad on väga lähedased, aga samas on üks teise pool kolmat korda elus ja kuuleb esmakordselt tema poja kahestunud loomusest. Millest talle aga kohe räägitakse, detailideni ja ausalt, nii et ei teki ka muljet, et ema häbeneks oma poega kuidagi ja ei tahaks teistele infot anda või mingi muu loogiline põhjus, miks sõber MIDAGI ei tea.   Täiesti adekvaatne ja arukas naine on ahastuses, et kui mees teda enam üleval ei pea, peab ta prostitueerima hakkama.  Ja siis tasub kohe abi eest seksiga.   Kogu loo lõpus aset leidva koduvägivallastseeni algus on möggga kolme g-ga - inimesed ei käitu nii, kui nad on rahulikarukad (nt ei lähe parterile kätega kallale, sest armukade) ja samas kui nad ei ole arukad, kuidas nad nii kaugele jõudsid üldse? Nii mees kui naine vaesed küll ei ole, oma raha haldamisel on neil ajusid küllaga, aga elementaarsete inimsuhtereeglitega ei suuda toime tulla?   Oot, see võib küll olla minu kui lugeja eeldus, et inimesed nii ei käitu - kui mõtlema hakata, on koduvägivallalugusid pea sama hulle meediast läbi käinud küll.    Aga see selleks. Lugu on ikkagi oivaline.   Ka negatiivne tegelane (midagi muud Alfred ju ei ole) mõtiskleb täiesti arukaid mõtteid, lastes lugejal läbi enda tunnetada, kui ajuvaba on tulevikuennustamine soo, sünnikaardi ja maailmavaate alustel. Maailm saab tunnetada läbi eri tegelaste vaatepunktide ja kuigi need on lühikesed, on nad sisukad. Me saame temast ka hiljem aru, kuigi ta on päris hull juba.   Kahestunud lapse mõlemad pooled on imelised, korraga liigutavad ja sümpaatsed, hoiavad lugu üleni elus.   Midagi ei seletata, ent see just muudabki asjad huvitavaks ja usutavaks.    Ja isegi väga nappide vahenditega tegelaste siseelu kirjeldades on autor andnud meile piisavalt, et hoolida, et Alfredi sekretärgi välja joonistuks, et lugu ELAKS.   Hea töö!
Teksti loeti eesti keeles

Martha Wells
All Systems Red (2017)


Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke
The City and the Stars (1956)


The City and the Stars on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
 
Loo peategelaseks on noormees Alvin, kes erinevalt oma eakaaslastest kogu aeg seletamatut rahutust tunneb. Lõpuks seletatakse talle, et erinevalt teistest linnaelanikest, kes sünnivad Keskarvuti mälust ikka uuesti ja uuesti, on tema unikaal, süsteemi eripära kes võib ilmuda vaid korra saja miljoni aasta jooksul.
 
Seepeale otsustab Alvin teoks teha oma kinnisidee ja linnast lahkuda. Selle juures on talle abiks Khedron, salapärane tegelane kes kutsub end Narriks. Nõnda õnnestub Alvinil avastada salajane transpordikeskus, mis on kunagi viinud kõigisse maailma linnadesse. Nüüd aga on seal aktiivne ainult üks liin, mille lõpus helendab salapärane nimi LYS...
 
Ma pean ütlema, et lugesin maakeeles ilmunud tõlget nooremana ikka korduvalt üle - kuid praegu võtsin selle originaalkeeles ette vähemalt 15 aastat pärast selle kaante viimast avamist. Huvitav on lõpuks tõdeda, et mu mõtted ja tunded on kunagisega võrreldes üsna sarnased.
 
Nimelt on sellel teosel väga võimas algus ning selle avalause: "Linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel" on jätkuvalt suure ilu- ja sisendusjõuga. Ma olen päris kindel, et umbes teose esimese neljandiku jooksul koos peategelasega kõigepealt Diaspari avastada ja siis sealt põgenemisteed leida oleks ka praegu igaühele täiesti vaimustav.
 
Muidugi on võimalik selles Diaspari utoopias näha ka rohkem kui väikest annust düstoopiat. Uskumatu stabiilsus on saavutatud selliste valikutega, et inimesed on vaid pisut enamat kui (olgugi, et heatahtliku) arvutisüsteemi korraldatavas mängus osalevad nukud. Kuid seda enam on võimalik Alvinile kaasa elada.
 
Sellega võrreldes on Lysi süsteemi säilimine tegelikult palju-palju ebatõenäolisem. Ning mingis mõttes hakkabki minu jaoks lugu alates Lysi jõudmisest kergelt maha käima - ja seda järjest enam, mida kosmiliselt suuremaid mõõtmeid lugu lõpuks võtab. Natuke hakkab siis juba häirima ka Clarke'i vanamoeline viis vahepeal asju jutustajahäälega seletada.
 
Liikumine väikeselt tasandilt suuremale on muidugi Clarke'i teostes tihti esinev (näiteks "Lapsepõlve lõpp" või "2001: kosmoseodüsseia"). Siiski ei ole minu arvates selline üleminek alati hästi õnnestunud, kuigi erinevatel põhjustel - kui "2001" lõpp on näiteks liiga segane, siis selle loo lõpp on pigem liiga lihtne.
 
Seega erinevalt paljudest ei pea ma seda lugu Clarke'i parimaks. Siiski on selle alguse ilu täiesti võimatu üle hinnata. Samuti tuleb au anda selle kunagisele väga heas tõlkes ilmumisele sarjas "Mirabilia". Olen kohanud ka 60+ lugejaid, kes ütlevad, et: "Muidu mulle ulme ei meeldi, aga vaat see "Linn ja tähed"...".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Roos ja lumekristall (2006)

1.2021

Lugesin seda lugu teist korda, sest ta ilmus uues antoloogias ja mõistagi alustasin tolle uue raamatuga otsast peale, et saada õige tunnetus.
Pealegi oli mul meeles, et see oli suhteliselt meeldiv lugu.
Anderseni "Lumekuninganna" ulmeline uusversioon.

 

Hakkasin lugema ja läks lausa lennates.

Olin hämmastunud ja siis veel enam hämmastunud. See ei ole ju lihtsalt "üsna meeldiv", see on ju väga hea lugu! Usutavad ja armsaks saavad tegelased: noor hellust tekitav poiss ja jõukas peen kolmekümne viie ümber naine, kompetentne ajakirjanik. Usutav intriig (viirus, mis tuleb läbi arvuti ja inimesed hakkavad tajuma maailma kui vastikut kohta, "Lumekuningannast" väga vingelt tuletatud)), see maagiliste arvutivõimetega liigutavalt noor mees, täiega põnev ... 

... ja siis kadus see kõik. Umbes poole loo peal. Või noh, jäi mingil määral alles, ent lugu lõpetas loogilise hargnemise. Peategelanna (ikka veel sümpaatne ahelsuitsetav ajakirjanik, kelles segunevad empaatia ja kaine mõistus) oli nüüd "äkitselt veendunud" selles ja teises. Ta hakkab nägema seoseid seal, kus nende adumine on täiesti suvaline ("Astrid, sa oled ju röövlitüdruk!" selle peale, et hulluks ja haigeks jäänud sõber andis talle põlglikult pihku maas vedelenud prillid - mitte põdra, mitte abi ja lahkust pikal teel arvatavalt võõralt, too Astrid oli just väga ebasõbralikuks ja vastikuks muutunud. Ma TÕESTI ei taipa, kust see röövlitüdruku paralleel saanuks tekkida), jutustab ja "teab" asju, mis tegelikult võinuksid parimal juhul olla üks oletus paljude seast ... ühesõnaga, lugu, mis seni kulges loogiliselt, hakkab korraga veerema mööda raudteerööpaid.  "On vaja, et nii juhtuks, hm, kuidas ma seda teen?" mõtleb autor. "Ah, ei viitsi eriti vaeva näha, teeme nii, et peategelane lihtsalt "teab kuidagi" ja viib kokku nähtusi, mis tegelikult ei ole sugugi lihtsalt kokkuviidavad ... Aga see ongi MUINASJUTT!!! Ja mina olen autor, mina võin!"

Korraga hakkasid mind kui lugejat häirima varasemas osas ilmnenud pisiasjad, millest seni üle ja läbi vaatasin.  Näiteks kuidas saab olla naine korraga pisike, trullakas, kergelt kühmus ja väga ilus? Kõik muu sobiks, aga kühmus olek välistab särava ilu ju? Või kuidas on võimalik kena naisena elada peamiselt õllest ja sigarettidest, ainult vahel isutuna pasta kallal nokkides ja seda siis vähem kui kolmandiku söönuna kööki tagasi saates? Mette (peategelanna) teab nii palju asju lihtsalt seepärast, et ta peab teadma. OLGU. Ent kuidas Kajl külmutusautos tekkinud absoluutselt imelised arvutialased võimed ei hämmastanud kedagi? Tema "normaalsetest inimesest" õde ja õemees küll möönsid igasuguse kahtluseta, et võimed on olemas, ent ei huvitunud selles kunagi natukenegi? Emake maa küll, see lugu on jabur ju!

Ta jäi lõpuni jaburaks. Et muinasjutt toimida saaks, pidin lugejana autori tahtel ette võtma ette väga pikki hüppeid üle loogikaaukude - aga et ta päriselt halvaks ei keeranud, vaid väga heast esimesest poolest jäi alla keskmise teine, saan öelda, et mälestus oli adekvaatne. "Päris meeldiv lugu ikkagi." Maailm on parem sellest, et ta on. Vist. 

Teksti loeti eesti keeles

Gerard Klein
La planete aux sept masques (1960)


Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Alain Doremieux
La Vana (1959)

Pierre Very
Ils... (1961)


Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

Daniel Walther
Assasinat de l`oiseau bleu (1971)


 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles

Mariam Petrosjan
Dom, v kotorom... (2009)


 

Marina Galina facebook’ist sain teda, et sajad kriitikud ja kultuuritegelased on vastanud küsitlusele 21.sajandi oluliste vene raamatute kohta ja saja kõige olulisema raamatu nimekiri on juba avaldatud. Kahe romaaniga on seal M. Galina, kuid minu tähelepanu köitis 2009 avaldatud Miriam Petrosjani ”Dom, v kotorom…” (e. k. ”Maja milles…”). Autoriks on armeenlasest kunstnik-dekoraator (s.1969), kes on töötanud nii Armenfilmi kui ka Sojuzmultfilmi multiplikatsiooniosakonnas. Oma romaanitriloogiat kirjutas ta kümme aastat ja see ilmus kohe venekeelsena. Nüüd on see tõlgitud inglise, prantsuse, hispaania, itaalia, tšehhi (kolm trükki), poola (kaks trükki), läti jt keeltes. Fantlabi 2925 hindaja arvates on see raamat kümnepallisüsteemis väärt hinnet 8,57. Nii kõrgeid hindeid on saanud üksnes Strugatskite parimad ja Bulõtšovi Alissa lood.  Seda pean mina lugema!  

Tellisin Vantaa raamatukogust ja ollallaa! – kahe päevaga kohal. Eile hakkasin peale ja olen vanainimese aeglast kiirust arvesse võttes päris hästi edenenud: 125 lehekülge 950-st. Tegu on mingit sorti lastekoduga, kuhu on kogutud füüsilise puudega lapsed (kas jalgadeta või käteta; haruldane, et pimedad). Linna ääres on Hall Maja, mida siis kutsutakse kas Majaks või Halliks. Seni olen lugenud poistest, kes on kogutud rühmadeks. Faasanid on kõige distisplineeritum ja kõige korralikumalt käituvate rühm. Kõigil on vaid hüüdnimed. Faasanitel: Džinn, Pikk Vaal, Niff, Nuff ja Naff jne. Rotid on segu punkaritest ja klounidest, nende juhiks on Ruuge. Linnud on kolmas rühm ja vast kõige jubedamad, kuigi Faasanite järel kõige vaiksemad ja distiplineeritumad, nende juhiks on Raisakotkas, kes magab surnukirstus.  

Neljas rühm on logid. Nende juhiks on Pime (tõesti: sünnist saati pime). Tema ei taha millegi peale reageerida, tema eest peab reageerima ja seisukohti võtma Sfinks. Sfinks on omakorda juusteta ja vaatamata noorele eale  täiesti kiilakas. Olulised kujud on ka Lord, Tubaka Šaakal, Leri, Küürakas.  

Majas on ka tüdrukuid, sest ühele tegelasele (kätetule) andis hüüdnime Rohutirts keegi  tüdruk nimega Nõid. See Rohutirts on Majja tulles ilmselt viie-kuue aastane ja kasvataja Põder (Los) paneb ta Pimeda paariliseks. Kahekesi saavad nad (kätetu ja pime) päris hästi hakkama.  

Esimene romaan triloogiast kannab nime ”Suitsetaja”. Poiss on Majas uus, pannakse Faasanite rühma, armastab salaja suitsetamas käia (ca kolmes päevas üks sigarett). Neljanda rühma Sfinks satub talle peale ja annab kohe hüüdnime ”Suitsetaja”, mis korralikele faasanitele on üsna vastukarva. Kui siis Suitsetaja paneb rühmas ette nähtud hallide jooksukingade asemel jalga talle kunagi kingitud punased jooksukingad, korraldatakse üldkoosolek ja kirjutatakse direktorile avaldus, milles ta palutakse üle viis mingisse teise rühma. Alla kirjutavad kõik viisteist faasanit. Suitsetaja satub sedasi anarhistlikku Logide rühma. Siin on tal nii kaitsjaid (Sfinks, Pime, Tubaka Šaakal) kui ka kiusaja: Leri.  

Et anda mingit ettekujutust raamatu stiilist, toon toortõlked Logide ööjuttudest. Seekord on hääles Lord.  

”Mustas metsas on säilinud vähe basiliske. Nad on peaaegu degenereerunud, mitte kõigi pilk pole enam surmav. Ent kui tungida sügavamale, sinna, kus puude koored on kaetud helkiva violetse samblaga, seal võib kohata juba tõelist basiliski. Seepärast sinna keegi ka ei lähe, aga neist, kes on läinud, on vähesed tagasi tulnud, ja naasnutest polnud keegi basiliski näinud. Nii et kust me üldse teame, et nad seal on?”  

Lord: ”… sellest ajast saati, kui rüütel naelutas paraadsaali seinale kahepäise kolba, langes temale lohe needus. Tema soo vanim poeg sündis kahepäisena. Räägiti, tõsi küll, ka teistmoodi: et mitte rüütel ei võitnud lohet selles iidses lahingus, vaid lohe rüütli, ja lossis elutseb inimkehas sisalik, kes ei lase liiga teha oma kahepäistele poegadele, vaid armastab neid rohkem kui ühepäiseid…” Ja et teemat lõpetada, lisab Lord: ”Ma olen selle nõmeda suguvõsa viimane ja ainus poeg. Nagu näete, on mul vaid üks pea. Nii et oleme täielikult degradeerunud, millest mul pole üldsegi kahju.”  

Suitsetaja: ”Võimas! Kas on tegu needusega või lohega?”  

Lord: ”Ei mingit aimu. Tean üksnes, et meie suguvõsa vapil oli kahepäine sisalik idiootse ilmega mõlemal peal.”  

”Sul on siis isegi vapp!”  

”Igal taskurätil ja igal kuradima sokil,” tunnistas Lord vastikustundega. ”Ma kaotan ja kaotan neid, kuid need leitakse alati üles ja tuuakse mulle tagasi. Võin kinkida sulle nii ühest kui teisest kümme eksemplari, aga nüüd räägime millestki muust.” 

Tasapisi nõrgub fantastiline element sisse ja lõpus on seda juba üksjagu. Peamine fantastiline element: väga paljud suudavad "hüpata" (st kas ajas või ruumis või kummaski).

M. Petrosjan ütles: ”Kirjutasin seda raamatut enda jaoks ja mulle oli kõige tähtsam, et see meeldiks mulle. Äärmisel juhul: mulle väga lähedastele inimestele. Vapustav oli teada saada, et selles kitsas intiimses ringis võiks olla nii palju inimesi. Neid on väga palju ja me lihtsalt ei teadnud varem üksteisest midagi.”  

Nüüd olen minagi osa saanud sellest imelisest raamatust. Ja kuigi olen täiesti alguses, arvan, et tasub juba praegu sellest šedöövrist teavitada. Milleks viivitada: viis on viis, on viis.  

NB! Hoiatus. Nii Fantlabis kui ka Goodreadis on ca 5-7% arvajaid, kellele see raamat kohe üldse ei meeldi: laotakse hinneteks yhtesid ja kahtesid. Tegu on maagilise realismiga või fantasyga. Võrdluseks võin öelda, et ulmet on seal rohkem kui Marquezi romaanis "Sada aastat üksildust" või Murakami "1Q84"s.    

   

Teksti loeti vene keeles

Vahur Afanasjev
Õitsengu äärel (2020)


Arvustus ilmus ka “Algernonis” - https://algernon.ee/node/1192

 

Kui hakata peale kusagilt kaugemalt - Vafanasjevit kohtasin kirjanikuna juba ammu-ammu, mitmetel Tartu NAKi kirjandusõhtutel. Tollal jäi me kohtumine pigem põgusaks, oli “keegi”, keda oli huvitav vaadata-kuulata lühidalt - ja nii see jäi.

 

 “Õitsengu äärel” on kirjaniku neljateistkümnes raamat. Kui natuke maalida tausta, kerime eelmise sajandi lõpust edasi, siis…

 

...eelmise aasta alguses jäi “Lugemise väljakutse” Facebooki grupis silma tema kirjutatud “Serafima ja Bogdani” kiitmine. Inimesed lugesid õhinal ja olid vaimustuses. Kuna ma loen hea meelega… head kirjandust, olenemata stiilist, siis võtsin isegi tolle tellise (560 lk) ette. Räägib siis too raamat elust maailma serval, Peipsiveerel läbi pea viiekümne aasta, alustades teise maailmasõja kandist ning jõudes praeguse Wabariigi sünnini.

 

Minu arvates on “S&B” näol tegu äärmiselt olulise ning vajaliku raamatuga eesti kirjanduses, eesti ajaloos. On selgelt tunda, kuidas kirjanik on teinud põhjaliku eeltöö ning teab, millest kirjutab. Kõik see Peipsiveere külaelu nüansside kujutamine, karakterite areng ning peen ajaloo tajumine - see kõik kokku on äärmiselt võrratu. Mul endal tekkis mitu korda paralleele Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" raamatuga - mõlemad räägivad kunagi toimunust, mõlema puhul on küsimus, kuidas saada hakkama pealetungiva uue voolusega. Mõlemas läheb, mida edasi, seda kurjemaks-julmemaks, mõlemi maailma lõpp on ikka väga jõhker ja verine. Loomulikult on mõlemil kirjanikul äärmiselt erinev lähenemisviis. Mulle igaljuhul väga meeldis Vafanasjevi poolt läbi ca 45 aasta jutustatud lugu, kus nägi erinevate tegelaste arengut ja muutumist pikema aja jooksul.

 

No okei. Tegelikult on mul ausõna eesmärk rääkida selle autori õitsengu-raamatust. Küll aga tahtsin mainida tõsistele ulmefännidele, et minu enda jaoks on viimase viie, võib-olla isegi kümne või viieteistkümne aasta Eesti Kaasaegsete Eriliste Raamatute riiulis Vafanasjevi Peipsiveere raamat raudselt esikohal. Et kui vähegi pakub ajalooline hõng huvi ning istub pikem lugu, siis julgen soojalt soovitada.

 

Asja juurde! “Õitsengu äärel” ostmise hetkel olid ootused üsna kõrged, on juba füüsiliselt köited üsna sarnased.

 

“Õitsengu äärel” on juba kätte võttes hästi korralik ja tugev tükk. Ma hindan küll selgelt rohkem head sisu - aga see tunne, kuidas kõvakaaneline raamat kätte istub, kuidas lehtede vahelt ühel hetkel integreeritud järjehoidjapael välja poeb, kuidas iga peatüki alguses on Toomas Kuusingu võrratud illustratsioonid… see on midagi ilusat. Annab raamatule eraldi lisamõõtme.

 

Sisu poolest on üteldud, et tegu on apokalüptilise ulmepõnevikuga. Osalt seetõttu ka raamatu ostsin - eks on autor ju kirjutanud ühe mu jaoks äärmiselt olulise teose, teisalt tahaks olla ka kursis natuke eesti ulme siseringi väliste raamatutega. Tegevus toimub lähitulevikus, aastatel 2028-2029, kus maad ründav asteroid Apophis ähvardab elu maamunal lõpetada. Appi võetakse kosmoseraketid, on veel üht koma teist ulmebutafooriast, rahvamassid, paanika, maailmalõpp tulekul. Et kui väga lühidalt ütelda, siis raamatu taustaidee on jah midagi klassikalist, kaugelt on kuri tulekul ja mida me nüüd siis peale hakkame.

 

Läbivalt on juttu ühe perekonna liikmete elust. Lätlanna Laimdota “Dotty” Godmane, MIT lõpetanud riskikapitalist, miljonär ning maailmapäästja. Ta kunstnikust allasurutud abikaasa Aivar ning kaks teismelist last, poiss ja tüdruk elavad üldsegi Prantsusmaal. Tütar Elisa saab ka mõnevõrra lavapinda maitsta, poeg August jääb rohkem hämarusse. Pikemalt võib sisust lugeda artikli lõpus viidatud Raul Sulbi ning Heili Sepa arvustustest.

 

Aga ega tegelased sellega otsa saa, terve raamat on kirjutatud peatükk-haaval erinevatest vaatenurkadest, neid koguneb kokku pea kolmkümmend. Rõhuvalt on läbivaid tegelasi õnneks küll vähem, aga üldiselt peab ikka hoolega jälgima, kes nüüd kus ja mida teeb. Raamat on teoorias küll ulme, praktikas on see aga üks olmeraamat, kus siis erinevad tegelinskid toimetavad, siblivad, elavad enda elukesi. Taustal on asteroid elu hävitamas - aga Vafanasjev kujutab meile sellist igapäevaelu jumala vaatenurgast, droonilt ringilendava kaameraga. Kui iga peatükk oleks kuidagi isiklikumalt kirjutatud, näiteks mina-vormis, siis oleks olnud arvustajal vast lihtsam mõista, samastuda, jälgida. Praktikas aga oli raamatu esimene veerand veel enam-vähem huvitav, edasi vandusin mingis mõttes alla. Jah, lugesin lõpuni, aga puudus huvi loetava vastu.

 

Mis ongi mu jaoks selle raamatu kõige suurem miinus. Kõik, mis nende kaante vahel juhtub, on igav. Stiil on vägagi sarnane “Serafima ja Bogdaniga” - kui aga Peipsiveere-raamat oli tõesti huvitav, siiras, soe, tegelased tundusid päris ja igatepidi realistlikud, siis “Õitsengu äärel” on tõsiselt lähedal nüridusele mu enda silmis. Tehniliselt on ta hästi kirjutatud, on väga palju huvitavaid kohti, mida välja tuua, tsiteerida kui õpikunäiteid, kuidas nõtkelt kirjutada. Aga puudu on hing, see mängu ilu ja põnevad nükked ning ägedad kiiksud, mis teevad raamatust Raamatu. Küll on aga siin hunnikus ideid ja tegevust, mis jätavad viimaseid lehekülgi lugedes ja sulgemisliigutust tehes hinge tühjuse. 

 

Teate, ausalt - ilgelt kahju on! Asi pole isegi selles, et “S&B” mulle hiljuti unustamatu mulje jättis. Eks ikka kirjutatakse paremaid ja halvemaid raamatuid ning minu subjektiivne arvamus pole isegi oluline. Pigem mulle tundub, et siin on suurepärane materjal, kus autor on jooksnud rinnaga vastu latti ja selle maha lükanud. 

 

Samal ajal on “Õitsengu äärel” mingite nurkade alt tõesti hästi kirjutatud. See läti-eesti-prantsus-ingliskeelne segamaailm, keelemängud, tegelaste läbipõimimine - no on huvitavat ainest. Aga kuna päeva lõpuks tahaks ikka ka hinge salasoppidesse midagi saada, siis jäid üsna tühjad pihud.

 

Remargi korras - olevikuvorm on üks mitmetest tehnilistest detailidest, mis kuidagi nagu ei sobi üldse sellesse raamatusse.

 

Lõpetuseks - kas julgen “Õitsengu äärel” ulmefännidele soovitada? Ei. Küll aga on sama autor kirjutanud sarnase stiiliga “Serafima ja Bogdani”, monumentaalse olmeteose, mida julgeks küll soovitada kui kaasaegse eesti kirjanduse tippteost. Täpsemalt - tippteos ka maailma mõistes.

 

Raamatut on (k)arvustanud Raul Sulbi (Eesti Ekspress) ning Heili Sepp (Sirp).

 

----------

Mõned stiilinäited:

 

“Isegi kõige irratsionaalsem tegu ei ole päris põhjendamatu, arutleb Dotty. Nagu too tüdruk, kes ennast tööstusliku hakklihamasinaga hamburgerilihaks vormistas ja sõbrannal videomaterjalid tumevõrku lasi riputada - lugu, mille kallal ajakirjandus mitu nädalat hüaanmesilasena maiustas. Nähtavasti lootis tüdruk tõepoolest, et hulk inimesi loobub seepeale hamburgeritest? Miks? Kas tundis farmiloomadele kaasa? Oli ta oma silmaga näinud nende tapmist? Toitmist? Seemendamist? Tahtis ta saata sõnumi maailmale või oma vanematele? Veganlus võib veendumusena olla individuaalne toidueelistus, ilma et inimene peaks võtma seisukohta keskkonna või loomade elu kohta, kõlab Dottyle kusagilt meelde jäänud fraas. Muidugi võib. Nagu ka kannibalism.”

 

(lk 63)

 

“Nüüd, unetumedusse laskudes, on kirgastuse hetk. Mõtted nirisevad päevasõelalt unustusse ning alles jääb peamine. Seekord teadmine lähenevast õnnetusest. Just sellisest õnnetusest, nagu ta on aastaid oodanud. Vähem ebaedus - aga seda ongi vähe olnud - rohkem aga võite vastu võttes on ta teadnud, et kunagi saabub hirmudetund.

 

Mis läheb üles, peab tulema alla. Need eredat valgust kiirgavad kauplused, värviliste siltidega tanklad, autolaternad, inimeste silmavalged, külluslikult valgustatud letid, purjus kerjuspunkarid, jõuluturud ja vaaterattad, konverentsiturism, koosolekuruumid, IT-firmade tasuta toidu külmikud, perereisid sõbralikku Taisse, kus valitseb sõbralik sõjaväehunta, uued ja veel uuemad tehnoloogiad, kultuuriteooria, popmuusika, grafiti, protestimarsid, aktivism, barrikaadid, direktiivid, soovitused, õiguslikud meetmed, tissid-paljad-marsid, ilutulestikud, antidepressandid, autod, mootorrattad, droonid, kaamerad, telefonid, diivanid, auruahjud, nõgusa ekraaniga telerid, loomemajandus, jagamismajandus, sotsiaalne vastutus, vabadus, võrdsus, vendlus - loendamatu hulk euroopalikke hüvesid, mis tekitavad massides tunde, et isa saab head palka ning ema on iseküpsetav pliit ja iluoperatsioonide kinkekaart ning kõik see on väga tüütu - need hüved ei saa olla igavesed.”

 

(lk 88)

 

“Väljaväänatud hüppeliiges. Kahtlane pakitsus eesnäärmes. Kolm trahvi - valesti parkimine ja kiiruseületamised. Rahadega on vahed sees. Kaks korterit on naisega kaasomandis ning praeguseni jagamata. Tema elab kehvemas. Sellises, kus õel naabrimutt iga kord politsei kutsub, kui ta kitarriga hoogu satub. Isegi kokle on liig mis liig. Naise vanemate suvemajja ta enam ei pääse. Talvel on ta korduvalt haige olnud. Angiin, antibiootikumid. Kutsuti televisiooni kokandussaatesse - ja see osutus võitluseks, kus produtsendid osalejaid üksteise vastu üles ässitasid ja lolliks tegid. Ta on täiesti kindel, et pipratoosi kaas on sihilikult lõdvalt kinni keeratud. Supp mokas, võistlus kaotatud. Sitapead. Autot kriibiti võtmega. Kitarrikeele ots torkas näppu, see paistetas üles ega lasknud tal nädalaid tööd teha. Ja töö - kurat, ta käis ellujäämiseks kõrtsimänge tegemas, “Proud Mary” ja Jeesuse perse, vannub Arlijs. “California Blue”, raisk. Äraütlemised siit, sealt ja igalt poolt. Tahtmatus ise helistada on muutunud tõrkeks kõnesid vastugi võtta.

 

Väiksemaid õnnetusi ei jõuaks ta õhtu jooksul üleski lugeda. Pole kedagi, kes kuulata viitsiks. Mõni sõber teeb joogat ja väldib negatiivsust, mõnel on lihtsalt kuulamisest kõrini ja mõnele on piinlik rääkida. Üks suri veel ära kah. Seda oli vähemalt oodata - suhkruhaigus, eriti ränk vorm. Ja pealegi polnud too niikuinii hea kuulaja. Maailm ei jäänud millestki ilma, mõtleb Arlijs mõrult muiates. Muidugi on see iroonia. Iroonia on ainus, mis teda elus hoiab.”

 

(lk 290)
 

Teksti loeti eesti keeles