x
Päringule {"kuu"=>"1", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 21 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Ernest Cline
Ready Player Two (2020)


See järg oleks võinud küll pigem kirjutamata jääda.
 
Algul tundus, et kindlasti oleks pidanud kirjutamata jääma esimene viiendik: "filantroobi mured". No et paigutad iga nädal mõned miljardid keskkonna parandamise projektidesse, aga raha kaob nagu mutiauku, sest raffas lebab oma kapisuurustes eluruumides, naudib virtuaalsust - mis toob filantroopidest omanikele sisse kaks korda rohkem kui nad ka kahe käega raha loopides kulutada jõuavad - ega viitsi ennast maakera taas elamiskõlbuliseks tegemiseks eriti liigutada. Seda osa oli väga tüütu lugeda, aga nagu hiljem selgus, oli sel omaette võetuna vähemalt mingi õpetlik iva. No et kui sul on reaalsuses ja virtuaalsuses olemas kõik, mida sa eales tahta oskad, pole sul enam nälga. Ka intellektuaalset seejuures - sa ei viitsi enam eriti süveneda, uusi asju õppida jne. Tegutsema paneb see, kui sul midagi olulist puudub või oled sellest ilma jäänud. (Ning ei, "vasikaarmastus" pole siinkohal õige vastus.)
 
Ülejäänud osa romaanist täidavad questid, aga enne ühest tüütust pisiasjast. Peategelastel on kodanikunimi (ees- ja perenime kasutatakse vahel koos, vahel eraldi), avatari nimi ja sõprade ringis veel avatari hüüdnimi. Kui kõrvaltegelaste puhul on veel arusaadav, miks keegi neist pöördumisel üht või teist nimevarianti kasutab, siis sõpraderingis on need autori jaoks nagu sünonüümid, mida vahetatakse lihtsalt korduste vältimiseks, mitte suhtumise väljendamiseks vms. Ja mind huvitab tõsiselt, kuidas hääldub nimi "Art3mis"otseses kõnes.
 
Kui "Player One" questid olid seotud vanade arvutimängudega, millest mõned äratasid nostalgilisi tundeid, siis "Player Two" äraarvamismängudes polnud mul millestki kinni haarata. Hea küll, Purple Raini võis ju umbes kaks korda kuulata, edasi läks juba tüütuks, nii et kogu "artisti, keda tunti nime all Prince" diskograafia ja esinemiskohtade ja saateansambli liikmete tundmine näib äärmiselt tarbetuna. Sama võib öelda mingi filmitegija loomingu kohta - ma ei oska eriti kaasa tunda tegelastele, kes teavad mitte ainult kõiki tema filme ja kõiki nendes esinenud näitlejaid, vaid ka seda, millisel tänavanurgal filmiti mingis linateoses umbes 15 sekundit kestnud stseen. Samuti ei tekita kaasaelamist tegelased, kes on "Silmarillioni" pähe õppinud.
 
Kuigi kuri tehisintellekt on kohe-kohe põhjustamas miljonite inimeste surma, põlevad lennukid prantsatavad alla, virtuaalsuses lendavad sajanda leveli võimsad võlurid ümber torni ning loobivad teinetesit punaste ja siniste keravälkudega, keegi jookseb verest tühjaks jne, ei teki lugedes kordagi tunnet, et ka tegelikult võiks midagi halba juhtuda. Küllap tõmmatakse ikkagi lõpuks jänes kõrvupidi torukübarast välja - ja nii ongi. Isegi hävinud avatarid taastatakse ja oma võluesemed saavad nad ka tagasi. Et siis happily ever after. Kusjuures, õudust küll, ongi ever after. Armunud paaride (ja poliitkorrektsuse tarbeks on üks paar lesbiline) teadvuste koopiad kopeeritakse koos tohutu hulga muu jamaga kosmosesügavustesse suunduva laeva arvutisse, nad suhtlevad seal ja on õnnelikud!? Et siis autori ettekujutus inimkonna helgest tulevikust on igavesed, muutumatud, õnnelikud nullide ja ühtede read...
Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
Children of Time (2015)


Sarnased jooned Vinge romaaniga "Sügavik taevas" on tõesti olemas, kuid "Chidren of Time" andis parema seletuse ämblikute inimlaadsele käitumisele ja kiirendatud arengule. Lisaks on Czajkowskil sobivam haridus bioloogiast kirjutamiseks, mida on ka tunda. Jah, maailm ei ole ehk nii lai kui Vinge "Zones of Thought" sarjas, aga väga läbimõeldud ja mitmekihiline siiski. Minul oli nii inimeste kui putukate peatükke ühtviisi põnev lugeda. Kahjuks mahu tõttu ilmselt jälle üks selline sari, mis tõlkena maakeelde ei jõua. 5+
Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke
Rendezvous with Rama (1973)


Rendezvous with Rama on avastusseikluse tüüpi ulmelugu. Aastal 2131 märkab asteroidide jälgimiskeskus ebatavalist taevakeha, mis tuleb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Asja uurima saadetud kosmosesond avastab midagi uskumatut - taevakiviks peetud ese on tegelikult 50 km pikkune ja 20 km läbimõõduga metallsilinder.
 
Kiiruse ja trajektoori järgi peaks see varsti läbima kogu Päikesesüsteemi, et siis edasi kihutada. Tohutute pingutustega saadetakse sellele järele lähim kosmoselaev uurimismeeskonnaga ning neil õnnestub silindril maanduda. Samal ajal aga koguneb Päikesesüsteemi juhtide komitee, kes peab otsustama, mida edasi teha. Kas tegemist võib olla kogu inimkonda ähvardava hädaohuga?
 
Olen maakeelset väljaannet vähemalt paar korda lugenud, kuigi viimati kindlasti üle kümne aasta tagasi. On positiivne, et mu mälestused ja emotsioon läksid päris hästi kokku ka seekordse lugemisega. Küll aga sai koguteost natuke rohkem suures pildis ümber mõtestada.
 
Nimelt on tegemist hästi kõvas teaduslikus vaimus kirjutatud SF-teosega, kus suur osa on silindrilise maailma füüsikal (on imetlusväärne, et Clarke'i raamat eelnes sama idee teadus-tehnilisele kontseptsioonile, mis on tuntud O'Neilli silindri nime all). Väheoluline pole siin ka Päikesesüsteemi orbitaalmehhaanika seaduste tundmine.
 
Inimliku poole pealt on tegemist lihtsa ja hoogsa julesverneliku seiklusega, kus avastatakse tundmatut. Päikesesüsteemi poliitikaintriig lisab sellele vaid väikese lisavarjundi. Seetõttu ongi tegelased siin sõltumata soost, vanusest või ametikohast äravahetamiseni sarnased - erandiks ehk vaid uurimismeeskonna kapten (ja väljastpoolt ehk ka Merkuuri suursaadik).
 
Nõnda ongi natuke kummaline vaadata ilmumisaastat 1973 - stiili ja tegevuse poolest sobiks see raamat pigem 20 aastat varasemasse aega. See pole siiski mõeldud kriitikana, sest sellise seikluse puhul ongi kandvaks emotsiooniks avastusrõõm, millele ei peagi juurde segama draamat või romantikat. See on ka põhjus, miks minu arvates selle teose järjed originaalist oluliselt nõrgemad on.
 
Siin on lisaks tehnilisele sügavusele siiski peidus ka oluline mõte inimkonna tühisusest kosmilises plaanis ja eriti veel selliste tsivilisatsioonide jaoks, kes suudavad tähtedevahelisi kaugusi ületada. Teoreetiliselt võiks selles näha isegi kõledust, kuid Clarke on siin lõpuks siiski optimist. Nõnda ei tunne tegelased võimatuga silmitsi seistes mitte meelehärmi vaid siirast imetlust - ja see on tore.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Anne Vetik
Alati ei saa hästi minna (2021)


Üks lühike üleloomuliku lõpuga jutt, millel on ka mõningaid humoreski tunnuseid. Keskne kuju on ca 27-aastane austraalia noormees Blair, kes töötab kontoris, kus ülejäänud kolleegid on ainult naised. Blair on nunnu ja gei, aga naised ei tea seda, mistõttu ta on siski nende kõrgendatud tähelepanu all. Ühel päeval tuleb tal läbida iga-aastane arenguvestlus ülemuse juures. Lisaks tavapärasele jutule esitab see korpulentne daam talle kummalise küsimuse: kas noormees eelistaks 30%-list palgatõusu või ühist ärasõitu koos ülemusega Canopuse tähesüsteemi Turandumi planeedile, kus kohalikud õelad asukad meenutavad ühtaegu nii tiigrit kui ka konna. Noormees valib palgatõusu, aga puändi loete te sellest jutust ise. Puänt on keskmiselt vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

Clark Darlton
Perry Rhodan: Greenworld – Der vergessene Planet (1973)


Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Veiko Belials
Kogu maailma valgus (2013)


Igatepidi rahuldav (ehk siis andis rahulduse), aga miski ei säranud. Või noh, miski ei säranud peale päris-päris lõpu, kus säras kogu maailma valgus.
Teksti loeti eesti keeles

Jack McDevitt
Black to Move (1982)


Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

Tanith Lee
Blood Chess (2003)


No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Kell Rajasalu
Käilakuju (2019)

Kell Rajasalu
Käilakuju (2019)


Ei oska seda lugemismuljetamist kuidagi alustada. 
Phmt tahaksin karjuda: "Uäääää, nii hea jutt, nii hea, nii hea ...!" ja muud sõnumit ei oskagi edastada, sest NII HEA JUTT.

 

Ma ei ole anatoom, nii et mul ei ole päriselt ettekujutust, kui palju oleks ükskõik milliste imeliste tehnoloogiate abil, ükskõik missuguste äratõukereaktsioonide teistmoodi rakendamise ja üleüldise modifitseerimise abiga võimalik ajusid ja närve ühest kehast teise tõsta, aga esitatud oli asi piisavalt hästi, et mul usk tekiks: nii saama. 

Ma ei ole näitleja, ent isegi mina saan aru, et mimeerijad ses loos on sisseelamismeetodi uuele tasemele viinud.

Ma ei ole (hiinapärase?) (keisiri)riigi jumalikkuse ja vältimatuse sees iial elanud, aga ma tunnistan ja tunnustan sisseelamist, mis autoril on sel teemal olnud.
Riiklikult registreeritud dissidendid. Et kui sinu jutust saab keegi inspiratsiooni tappa, vastutad (ka? eelkõige?) sina. Mediteerimine kui jubeda karistusviisi nimetus. ("Ollakse ja omaette ühegi segava meele ... eee ... segamiseta, tunnetatakse sügavuti, dohh"). 

Võrratule maailmaehitusele lisaks on ka tegelased imetoredad, nende isiksused ja loomus tunnetatavad ja just parasjagu ilusti lahti kirjutatud, lugu esitatud heas rütmis vahelduvate "mis praegu on"- ja minevikupiltidena ning kõik jookseb kokku oivaliselt ja (vähemalt mulle) emotsionaalset rahuldust pakkuvalt.
Ma armastan neid kõiki (ka kirurgi nt). Ma tunnetan neid kõiki. 
Judisen empaatiast nende suhtes - Terenci eelkõige, aga teiste samuti. 
Ka mina mõtleksin samamoodi kui nemad lõpus. 
Teeme ära. ükskõik kui raske on!

Imeline. VÄGA hea töö.

Teksti loeti eesti keeles

Hiram
Tuhkhall (2001)


Täiesti meeldiv lugu rahuldustpakkuva lõpplahendusega, aga ma tegelt ei saa aru, millest eelarvustajad nii sillas on.
Nagu --- hästi õmmeldud, eriti peategelase siseelu ja loogiline elus maailm, aga ... Äh, aga ei sära kuidagipidi, eks? Ei jää ajju kummitama, ei teki ühegi tegelase pihta "ma tunnen teda, ma mõistan teda, ma armastan teda!", lihtsalt korralik lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Andre Trinity
Tähtede seis (2003)


Nii hea jutt nii lollide vigadega! 
Sõbrannad on iga nädal üksteisel külas käinud, aga samas on üks teise pool kolmat korda elus ja kuuleb esmakordselt tema poja kahestunud loomusest. Millest talle aga kohe räägitakse, detailideni ja ausalt, nii et ei teki ka muljet, et ema häbeneks oma poega kuidagi ja ei tahaks teistele infot anda või mingi muu loogiline põhjus, miks sõber MIDAGI ei tea.
 
Täiesti adekvaatne ja arukas naine on ahastuses, et kui mees teda enam üleval ei pea, peab ta prostitueerima hakkama. 
Ja siis tasub kohe abi eest seksiga.
 
Kogu loo lõpus aset leidva koduvägivallastseeni algus on möggga kolme g-ga - inimesed ei käitu nii, kui nad on rahulikarukad (nt ei lähe parterile kätega kallale, sest armukade) ja samas kui nad ei ole arukad, kuidas nad nii kaugele jõudsid üldse? Nii mees kui naine vaesed küll ei ole, oma raha haldamisel on neil ajusid küllaga, aga elementaarsete inimsuhtereeglitega ei suuda toime tulla?
 
Oot, see võib küll olla minu kui lugeja eeldus, et inimesed nii ei käitu - kui mõtlema hakata, on koduvägivallalugusid pea sama hulle meediast läbi käinud küll. 
 
Aga see selleks. Lugu on ikkagi oivaline.
 
Ka negatiivne tegelane (midagi muud Alfred ju ei ole) mõtiskleb täiesti arukaid mõtteid, lastes lugejal läbi enda tunnetada, kui ajuvaba on tulevikuennustamine soo, sünnikaardi ja maailmavaate alustel. Maailm saab tunnetada läbi eri tegelaste vaatepunktide ja kuigi need on lühikesed, on nad sisukad. Me saame temast ka hiljem aru, kuigi ta on päris hull juba.
 
Kahestunud lapse mõlemad pooled on imelised, korraga liigutavad ja sümpaatsed, hoiavad lugu üleni elus.
 
Midagi ei seletata, ent see just muudabki asjad huvitavaks ja usutavaks. 
 
Ja isegi väga nappide vahenditega tegelaste siseelu kirjeldades on autor andnud meile piisavalt, et hoolida, et Alfredi sekretärgi välja joonistuks, et lugu ELAKS.
 
Hea töö!
Teksti loeti eesti keeles

Martha Wells
All Systems Red (2017)


Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke
The City and the Stars (1956)


The City and the Stars on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
 
Loo peategelaseks on noormees Alvin, kes erinevalt oma eakaaslastest kogu aeg seletamatut rahutust tunneb. Lõpuks seletatakse talle, et erinevalt teistest linnaelanikest, kes sünnivad Keskarvuti mälust ikka uuesti ja uuesti, on tema unikaal, süsteemi eripära kes võib ilmuda vaid korra saja miljoni aasta jooksul.
 
Seepeale otsustab Alvin teoks teha oma kinnisidee ja linnast lahkuda. Selle juures on talle abiks Khedron, salapärane tegelane kes kutsub end Narriks. Nõnda õnnestub Alvinil avastada salajane transpordikeskus, mis on kunagi viinud kõigisse maailma linnadesse. Nüüd aga on seal aktiivne ainult üks liin, mille lõpus helendab salapärane nimi LYS...
 
Ma pean ütlema, et lugesin maakeeles ilmunud tõlget nooremana ikka korduvalt üle - kuid praegu võtsin selle originaalkeeles ette vähemalt 15 aastat pärast selle kaante viimast avamist. Huvitav on lõpuks tõdeda, et mu mõtted ja tunded on kunagisega võrreldes üsna sarnased.
 
Nimelt on sellel teosel väga võimas algus ning selle avalause: "Linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel" on jätkuvalt suure ilu- ja sisendusjõuga. Ma olen päris kindel, et umbes teose esimese neljandiku jooksul koos peategelasega kõigepealt Diaspari avastada ja siis sealt põgenemisteed leida oleks ka praegu igaühele täiesti vaimustav.
 
Muidugi on võimalik selles Diaspari utoopias näha ka rohkem kui väikest annust düstoopiat. Uskumatu stabiilsus on saavutatud selliste valikutega, et inimesed on vaid pisut enamat kui (olgugi, et heatahtliku) arvutisüsteemi korraldatavas mängus osalevad nukud. Kuid seda enam on võimalik Alvinile kaasa elada.
 
Sellega võrreldes on Lysi süsteemi säilimine tegelikult palju-palju ebatõenäolisem. Ning mingis mõttes hakkabki minu jaoks lugu alates Lysi jõudmisest kergelt maha käima - ja seda järjest enam, mida kosmiliselt suuremaid mõõtmeid lugu lõpuks võtab. Natuke hakkab siis juba häirima ka Clarke'i vanamoeline viis vahepeal asju jutustajahäälega seletada.
 
Liikumine väikeselt tasandilt suuremale on muidugi Clarke'i teostes tihti esinev (näiteks "Lapsepõlve lõpp" või "2001: kosmoseodüsseia"). Siiski ei ole minu arvates selline üleminek alati hästi õnnestunud, kuigi erinevatel põhjustel - kui "2001" lõpp on näiteks liiga segane, siis selle loo lõpp on pigem liiga lihtne.
 
Seega erinevalt paljudest ei pea ma seda lugu Clarke'i parimaks. Siiski on selle alguse ilu täiesti võimatu üle hinnata. Samuti tuleb au anda selle kunagisele väga heas tõlkes ilmumisele sarjas "Mirabilia". Olen kohanud ka 60+ lugejaid, kes ütlevad, et: "Muidu mulle ulme ei meeldi, aga vaat see "Linn ja tähed"...".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Roos ja lumekristall (2006)


Lugesin seda lugu teist korda, sest ta ilmus uues antoloogias ja mõistagi alustasin tolle uue raamatuga otsast peale, et saada õige tunnetus.
Pealegi oli mul meeles, et see oli suhteliselt meeldiv lugu.
Anderseni "Lumekuninganna" ulmeline uusversioon.

 

Hakkasin lugema ja läks lausa lennates.

Olin hämmastunud ja siis veel enam hämmastunud. See ei ole ju lihtsalt "üsna meeldiv", see on ju väga hea lugu! Usutavad ja armsaks saavad tegelased: noor hellust tekitav poiss ja jõukas peen kolmekümne viie ümber naine, kompetentne ajakirjanik. Usutav intriig (viirus, mis tuleb läbi arvuti ja inimesed hakkavad tajuma maailma kui vastikut kohta, "Lumekuningannast" väga vingelt tuletatud)), see maagiliste arvutivõimetega liigutavalt noor mees, täiega põnev ... 

... ja siis kadus see kõik. Umbes poole loo peal. Või noh, jäi mingil määral alles, ent lugu lõpetas loogilise hargnemise. Peategelanna (ikka veel sümpaatne ahelsuitsetav ajakirjanik, kelles segunevad empaatia ja kaine mõistus) oli nüüd "äkitselt veendunud" selles ja teises. Ta hakkab nägema seoseid seal, kus nende adumine on täiesti suvaline ("Astrid, sa oled ju röövlitüdruk!" selle peale, et hulluks ja haigeks jäänud sõber andis talle põlglikult pihku maas vedelenud prillid - mitte põdra, mitte abi ja lahkust pikal teel arvatavalt võõralt, too Astrid oli just väga ebasõbralikuks ja vastikuks muutunud. Ma TÕESTI ei taipa, kust see röövlitüdruku paralleel saanuks tekkida), jutustab ja "teab" asju, mis tegelikult võinuksid parimal juhul olla üks oletus paljude seast ... ühesõnaga, lugu, mis seni kulges loogiliselt, hakkab korraga veerema mööda raudteerööpaid.  "On vaja, et nii juhtuks, hm, kuidas ma seda teen?" mõtleb autor. "Ah, ei viitsi eriti vaeva näha, teeme nii, et peategelane lihtsalt "teab kuidagi" ja viib kokku nähtusi, mis tegelikult ei ole sugugi lihtsalt kokkuviidavad ... Aga see ongi MUINASJUTT!!! Ja mina olen autor, mina võin!"

Korraga hakkasid mind kui lugejat häirima varasemas osas ilmnenud pisiasjad, millest seni üle ja läbi vaatasin.  Näiteks kuidas saab olla naine korraga pisike, trullakas, kergelt kühmus ja väga ilus? Kõik muu sobiks, aga kühmus olek välistab särava ilu ju? Või kuidas on võimalik kena naisena elada peamiselt õllest ja sigarettidest, ainult vahel isutuna pasta kallal nokkides ja seda siis vähem kui kolmandiku söönuna kööki tagasi saates? Mette (peategelanna) teab nii palju asju lihtsalt seepärast, et ta peab teadma. OLGU. Ent kuidas Kajl külmutusautos tekkinud absoluutselt imelised arvutialased võimed ei hämmastanud kedagi? Tema "normaalsetest inimesest" õde ja õemees küll möönsid igasuguse kahtluseta, et võimed on olemas, ent ei huvitunud selles kunagi natukenegi? Emake maa küll, see lugu on jabur ju!

Ta jäi lõpuni jaburaks. Et muinasjutt toimida saaks, pidin lugejana autori tahtel ette võtma ette väga pikki hüppeid üle loogikaaukude - aga et ta päriselt halvaks ei keeranud, vaid väga heast esimesest poolest jäi alla keskmise teine, saan öelda, et mälestus oli adekvaatne. "Päris meeldiv lugu ikkagi." Maailm on parem sellest, et ta on. Vist. 

Teksti loeti eesti keeles

Gerard Klein
La planete aux sept masques (1960)


Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Alain Doremieux
La Vana (1959)

Pierre Very
Ils... (1961)


Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

Daniel Walther
Assasinat de l`oiseau bleu (1971)


Jutt rünnakrühmlasest, kes on võõral planeedil oma naha võimude eest turule viinud. Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod, nagu posttraumaatilise stressi häiret põdevale veteranile kohane. Kahjuks sellega tema kannatused ei piirdu — võimud tahavad teada ühe lahingu üksikasju, ja kui osaleja neid mäletada ei suuda, asutakse vahendeid valimata "tõde" välja urgitsema. 
Teksti loeti vene keeles

Mariam Petrosjan
Dom, v kotorom... (2009)


 

Marina Galina facebook’ist sain teda, et sajad kriitikud ja kultuuritegelased on vastanud küsitlusele 21.sajandi oluliste vene raamatute kohta ja saja kõige olulisema raamatu nimekiri on juba avaldatud. Kahe romaaniga on seal M. Galina, kuid minu tähelepanu köitis 2009 avaldatud Miriam Petrosjani ”Dom, v kotorom…” (e. k. ”Maja milles…”). Autoriks on armeenlasest kunstnik-dekoraator (s.1969), kes on töötanud nii Armenfilmi kui ka Sojuzmultfilmi multiplikatsiooniosakonnas. Oma romaanitriloogiat kirjutas ta kümme aastat ja see ilmus kohe venekeelsena. Nüüd on see tõlgitud inglise, prantsuse, hispaania, itaalia, tšehhi (kolm trükki), poola (kaks trükki), läti jt keeltes. Fantlabi 2925 hindaja arvates on see raamat kümnepallisüsteemis väärt hinnet 8,57. Nii kõrgeid hindeid on saanud üksnes Strugatskite parimad ja Bulõtšovi Alissa lood.  Seda pean mina lugema!  

Tellisin Vantaa raamatukogust ja ollallaa! – kahe päevaga kohal. Eile hakkasin peale ja olen vanainimese aeglast kiirust arvesse võttes päris hästi edenenud: 125 lehekülge 950-st. Tegu on mingit sorti lastekoduga, kuhu on kogutud füüsilise puudega lapsed (kas jalgadeta või käteta; haruldane, et pimedad). Linna ääres on Hall Maja, mida siis kutsutakse kas Majaks või Halliks. Seni olen lugenud poistest, kes on kogutud rühmadeks. Faasanid on kõige distisplineeritum ja kõige korralikumalt käituvate rühm. Kõigil on vaid hüüdnimed. Faasanitel: Džinn, Pikk Vaal, Niff, Nuff ja Naff jne. Rotid on segu punkaritest ja klounidest, nende juhiks on Ruuge. Linnud on kolmas rühm ja vast kõige jubedamad, kuigi Faasanite järel kõige vaiksemad ja distiplineeritumad, nende juhiks on Raisakotkas, kes magab surnukirstus.  

Neljas rühm on logid. Nende juhiks on Pime (tõesti: sünnist saati pime). Tema ei taha millegi peale reageerida, tema eest peab reageerima ja seisukohti võtma Sfinks. Sfinks on omakorda juusteta ja vaatamata noorele eale  täiesti kiilakas. Olulised kujud on ka Lord, Tubaka Šaakal, Leri, Küürakas.  

Majas on ka tüdrukuid, sest ühele tegelasele (kätetule) andis hüüdnime Rohutirts keegi  tüdruk nimega Nõid. See Rohutirts on Majja tulles ilmselt viie-kuue aastane ja kasvataja Põder (Los) paneb ta Pimeda paariliseks. Kahekesi saavad nad (kätetu ja pime) päris hästi hakkama.  

Esimene romaan triloogiast kannab nime ”Suitsetaja”. Poiss on Majas uus, pannakse Faasanite rühma, armastab salaja suitsetamas käia (ca kolmes päevas üks sigarett). Neljanda rühma Sfinks satub talle peale ja annab kohe hüüdnime ”Suitsetaja”, mis korralikele faasanitele on üsna vastukarva. Kui siis Suitsetaja paneb rühmas ette nähtud hallide jooksukingade asemel jalga talle kunagi kingitud punased jooksukingad, korraldatakse üldkoosolek ja kirjutatakse direktorile avaldus, milles ta palutakse üle viis mingisse teise rühma. Alla kirjutavad kõik viisteist faasanit. Suitsetaja satub sedasi anarhistlikku Logide rühma. Siin on tal nii kaitsjaid (Sfinks, Pime, Tubaka Šaakal) kui ka kiusaja: Leri.  

Et anda mingit ettekujutust raamatu stiilist, toon toortõlked Logide ööjuttudest. Seekord on hääles Lord.  

”Mustas metsas on säilinud vähe basiliske. Nad on peaaegu degenereerunud, mitte kõigi pilk pole enam surmav. Ent kui tungida sügavamale, sinna, kus puude koored on kaetud helkiva violetse samblaga, seal võib kohata juba tõelist basiliski. Seepärast sinna keegi ka ei lähe, aga neist, kes on läinud, on vähesed tagasi tulnud, ja naasnutest polnud keegi basiliski näinud. Nii et kust me üldse teame, et nad seal on?”  

Lord: ”… sellest ajast saati, kui rüütel naelutas paraadsaali seinale kahepäise kolba, langes temale lohe needus. Tema soo vanim poeg sündis kahepäisena. Räägiti, tõsi küll, ka teistmoodi: et mitte rüütel ei võitnud lohet selles iidses lahingus, vaid lohe rüütli, ja lossis elutseb inimkehas sisalik, kes ei lase liiga teha oma kahepäistele poegadele, vaid armastab neid rohkem kui ühepäiseid…” Ja et teemat lõpetada, lisab Lord: ”Ma olen selle nõmeda suguvõsa viimane ja ainus poeg. Nagu näete, on mul vaid üks pea. Nii et oleme täielikult degradeerunud, millest mul pole üldsegi kahju.”  

Suitsetaja: ”Võimas! Kas on tegu needusega või lohega?”  

Lord: ”Ei mingit aimu. Tean üksnes, et meie suguvõsa vapil oli kahepäine sisalik idiootse ilmega mõlemal peal.”  

”Sul on siis isegi vapp!”  

”Igal taskurätil ja igal kuradima sokil,” tunnistas Lord vastikustundega. ”Ma kaotan ja kaotan neid, kuid need leitakse alati üles ja tuuakse mulle tagasi. Võin kinkida sulle nii ühest kui teisest kümme eksemplari, aga nüüd räägime millestki muust.” 

Tasapisi nõrgub fantastiline element sisse ja lõpus on seda juba üksjagu. Peamine fantastiline element: väga paljud suudavad "hüpata" (st kas ajas või ruumis või kummaski).

M. Petrosjan ütles: ”Kirjutasin seda raamatut enda jaoks ja mulle oli kõige tähtsam, et see meeldiks mulle. Äärmisel juhul: mulle väga lähedastele inimestele. Vapustav oli teada saada, et selles kitsas intiimses ringis võiks olla nii palju inimesi. Neid on väga palju ja me lihtsalt ei teadnud varem üksteisest midagi.”  

Nüüd olen minagi osa saanud sellest imelisest raamatust. Ja kuigi olen täiesti alguses, arvan, et tasub juba praegu sellest šedöövrist teavitada. Milleks viivitada: viis on viis, on viis.  

NB! Hoiatus. Nii Fantlabis kui ka Goodreadis on ca 5-7% arvajaid, kellele see raamat kohe üldse ei meeldi: laotakse hinneteks yhtesid ja kahtesid. Tegu on maagilise realismiga või fantasyga. Võrdluseks võin öelda, et ulmet on seal rohkem kui Marquezi romaanis "Sada aastat üksildust" või Murakami "1Q84"s.    

   

Teksti loeti vene keeles

Vahur Afanasjev
Õitsengu äärel (2020)


Arvustus ilmus ka “Algernonis” - https://algernon.ee/node/1192

 

Kui hakata peale kusagilt kaugemalt - Vafanasjevit kohtasin kirjanikuna juba ammu-ammu, mitmetel Tartu NAKi kirjandusõhtutel. Tollal jäi me kohtumine pigem põgusaks, oli “keegi”, keda oli huvitav vaadata-kuulata lühidalt - ja nii see jäi.

 

 “Õitsengu äärel” on kirjaniku neljateistkümnes raamat. Kui natuke maalida tausta, kerime eelmise sajandi lõpust edasi, siis…

 

...eelmise aasta alguses jäi “Lugemise väljakutse” Facebooki grupis silma tema kirjutatud “Serafima ja Bogdani” kiitmine. Inimesed lugesid õhinal ja olid vaimustuses. Kuna ma loen hea meelega… head kirjandust, olenemata stiilist, siis võtsin isegi tolle tellise (560 lk) ette. Räägib siis too raamat elust maailma serval, Peipsiveerel läbi pea viiekümne aasta, alustades teise maailmasõja kandist ning jõudes praeguse Wabariigi sünnini.

 

Minu arvates on “S&B” näol tegu äärmiselt olulise ning vajaliku raamatuga eesti kirjanduses, eesti ajaloos. On selgelt tunda, kuidas kirjanik on teinud põhjaliku eeltöö ning teab, millest kirjutab. Kõik see Peipsiveere külaelu nüansside kujutamine, karakterite areng ning peen ajaloo tajumine - see kõik kokku on äärmiselt võrratu. Mul endal tekkis mitu korda paralleele Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" raamatuga - mõlemad räägivad kunagi toimunust, mõlema puhul on küsimus, kuidas saada hakkama pealetungiva uue voolusega. Mõlemas läheb, mida edasi, seda kurjemaks-julmemaks, mõlemi maailma lõpp on ikka väga jõhker ja verine. Loomulikult on mõlemil kirjanikul äärmiselt erinev lähenemisviis. Mulle igaljuhul väga meeldis Vafanasjevi poolt läbi ca 45 aasta jutustatud lugu, kus nägi erinevate tegelaste arengut ja muutumist pikema aja jooksul.

 

No okei. Tegelikult on mul ausõna eesmärk rääkida selle autori õitsengu-raamatust. Küll aga tahtsin mainida tõsistele ulmefännidele, et minu enda jaoks on viimase viie, võib-olla isegi kümne või viieteistkümne aasta Eesti Kaasaegsete Eriliste Raamatute riiulis Vafanasjevi Peipsiveere raamat raudselt esikohal. Et kui vähegi pakub ajalooline hõng huvi ning istub pikem lugu, siis julgen soojalt soovitada.

 

Asja juurde! “Õitsengu äärel” ostmise hetkel olid ootused üsna kõrged, on juba füüsiliselt köited üsna sarnased.

 

“Õitsengu äärel” on juba kätte võttes hästi korralik ja tugev tükk. Ma hindan küll selgelt rohkem head sisu - aga see tunne, kuidas kõvakaaneline raamat kätte istub, kuidas lehtede vahelt ühel hetkel integreeritud järjehoidjapael välja poeb, kuidas iga peatüki alguses on Toomas Kuusingu võrratud illustratsioonid… see on midagi ilusat. Annab raamatule eraldi lisamõõtme.

 

Sisu poolest on üteldud, et tegu on apokalüptilise ulmepõnevikuga. Osalt seetõttu ka raamatu ostsin - eks on autor ju kirjutanud ühe mu jaoks äärmiselt olulise teose, teisalt tahaks olla ka kursis natuke eesti ulme siseringi väliste raamatutega. Tegevus toimub lähitulevikus, aastatel 2028-2029, kus maad ründav asteroid Apophis ähvardab elu maamunal lõpetada. Appi võetakse kosmoseraketid, on veel üht koma teist ulmebutafooriast, rahvamassid, paanika, maailmalõpp tulekul. Et kui väga lühidalt ütelda, siis raamatu taustaidee on jah midagi klassikalist, kaugelt on kuri tulekul ja mida me nüüd siis peale hakkame.

 

Läbivalt on juttu ühe perekonna liikmete elust. Lätlanna Laimdota “Dotty” Godmane, MIT lõpetanud riskikapitalist, miljonär ning maailmapäästja. Ta kunstnikust allasurutud abikaasa Aivar ning kaks teismelist last, poiss ja tüdruk elavad üldsegi Prantsusmaal. Tütar Elisa saab ka mõnevõrra lavapinda maitsta, poeg August jääb rohkem hämarusse. Pikemalt võib sisust lugeda artikli lõpus viidatud Raul Sulbi ning Heili Sepa arvustustest.

 

Aga ega tegelased sellega otsa saa, terve raamat on kirjutatud peatükk-haaval erinevatest vaatenurkadest, neid koguneb kokku pea kolmkümmend. Rõhuvalt on läbivaid tegelasi õnneks küll vähem, aga üldiselt peab ikka hoolega jälgima, kes nüüd kus ja mida teeb. Raamat on teoorias küll ulme, praktikas on see aga üks olmeraamat, kus siis erinevad tegelinskid toimetavad, siblivad, elavad enda elukesi. Taustal on asteroid elu hävitamas - aga Vafanasjev kujutab meile sellist igapäevaelu jumala vaatenurgast, droonilt ringilendava kaameraga. Kui iga peatükk oleks kuidagi isiklikumalt kirjutatud, näiteks mina-vormis, siis oleks olnud arvustajal vast lihtsam mõista, samastuda, jälgida. Praktikas aga oli raamatu esimene veerand veel enam-vähem huvitav, edasi vandusin mingis mõttes alla. Jah, lugesin lõpuni, aga puudus huvi loetava vastu.

 

Mis ongi mu jaoks selle raamatu kõige suurem miinus. Kõik, mis nende kaante vahel juhtub, on igav. Stiil on vägagi sarnane “Serafima ja Bogdaniga” - kui aga Peipsiveere-raamat oli tõesti huvitav, siiras, soe, tegelased tundusid päris ja igatepidi realistlikud, siis “Õitsengu äärel” on tõsiselt lähedal nüridusele mu enda silmis. Tehniliselt on ta hästi kirjutatud, on väga palju huvitavaid kohti, mida välja tuua, tsiteerida kui õpikunäiteid, kuidas nõtkelt kirjutada. Aga puudu on hing, see mängu ilu ja põnevad nükked ning ägedad kiiksud, mis teevad raamatust Raamatu. Küll on aga siin hunnikus ideid ja tegevust, mis jätavad viimaseid lehekülgi lugedes ja sulgemisliigutust tehes hinge tühjuse. 

 

Teate, ausalt - ilgelt kahju on! Asi pole isegi selles, et “S&B” mulle hiljuti unustamatu mulje jättis. Eks ikka kirjutatakse paremaid ja halvemaid raamatuid ning minu subjektiivne arvamus pole isegi oluline. Pigem mulle tundub, et siin on suurepärane materjal, kus autor on jooksnud rinnaga vastu latti ja selle maha lükanud. 

 

Samal ajal on “Õitsengu äärel” mingite nurkade alt tõesti hästi kirjutatud. See läti-eesti-prantsus-ingliskeelne segamaailm, keelemängud, tegelaste läbipõimimine - no on huvitavat ainest. Aga kuna päeva lõpuks tahaks ikka ka hinge salasoppidesse midagi saada, siis jäid üsna tühjad pihud.

 

Remargi korras - olevikuvorm on üks mitmetest tehnilistest detailidest, mis kuidagi nagu ei sobi üldse sellesse raamatusse.

 

Lõpetuseks - kas julgen “Õitsengu äärel” ulmefännidele soovitada? Ei. Küll aga on sama autor kirjutanud sarnase stiiliga “Serafima ja Bogdani”, monumentaalse olmeteose, mida julgeks küll soovitada kui kaasaegse eesti kirjanduse tippteost. Täpsemalt - tippteos ka maailma mõistes.

 

Raamatut on (k)arvustanud Raul Sulbi (Eesti Ekspress) ning Heili Sepp (Sirp).

 

----------

Mõned stiilinäited:

 

“Isegi kõige irratsionaalsem tegu ei ole päris põhjendamatu, arutleb Dotty. Nagu too tüdruk, kes ennast tööstusliku hakklihamasinaga hamburgerilihaks vormistas ja sõbrannal videomaterjalid tumevõrku lasi riputada - lugu, mille kallal ajakirjandus mitu nädalat hüaanmesilasena maiustas. Nähtavasti lootis tüdruk tõepoolest, et hulk inimesi loobub seepeale hamburgeritest? Miks? Kas tundis farmiloomadele kaasa? Oli ta oma silmaga näinud nende tapmist? Toitmist? Seemendamist? Tahtis ta saata sõnumi maailmale või oma vanematele? Veganlus võib veendumusena olla individuaalne toidueelistus, ilma et inimene peaks võtma seisukohta keskkonna või loomade elu kohta, kõlab Dottyle kusagilt meelde jäänud fraas. Muidugi võib. Nagu ka kannibalism.”

 

(lk 63)

 

“Nüüd, unetumedusse laskudes, on kirgastuse hetk. Mõtted nirisevad päevasõelalt unustusse ning alles jääb peamine. Seekord teadmine lähenevast õnnetusest. Just sellisest õnnetusest, nagu ta on aastaid oodanud. Vähem ebaedus - aga seda ongi vähe olnud - rohkem aga võite vastu võttes on ta teadnud, et kunagi saabub hirmudetund.

 

Mis läheb üles, peab tulema alla. Need eredat valgust kiirgavad kauplused, värviliste siltidega tanklad, autolaternad, inimeste silmavalged, külluslikult valgustatud letid, purjus kerjuspunkarid, jõuluturud ja vaaterattad, konverentsiturism, koosolekuruumid, IT-firmade tasuta toidu külmikud, perereisid sõbralikku Taisse, kus valitseb sõbralik sõjaväehunta, uued ja veel uuemad tehnoloogiad, kultuuriteooria, popmuusika, grafiti, protestimarsid, aktivism, barrikaadid, direktiivid, soovitused, õiguslikud meetmed, tissid-paljad-marsid, ilutulestikud, antidepressandid, autod, mootorrattad, droonid, kaamerad, telefonid, diivanid, auruahjud, nõgusa ekraaniga telerid, loomemajandus, jagamismajandus, sotsiaalne vastutus, vabadus, võrdsus, vendlus - loendamatu hulk euroopalikke hüvesid, mis tekitavad massides tunde, et isa saab head palka ning ema on iseküpsetav pliit ja iluoperatsioonide kinkekaart ning kõik see on väga tüütu - need hüved ei saa olla igavesed.”

 

(lk 88)

 

“Väljaväänatud hüppeliiges. Kahtlane pakitsus eesnäärmes. Kolm trahvi - valesti parkimine ja kiiruseületamised. Rahadega on vahed sees. Kaks korterit on naisega kaasomandis ning praeguseni jagamata. Tema elab kehvemas. Sellises, kus õel naabrimutt iga kord politsei kutsub, kui ta kitarriga hoogu satub. Isegi kokle on liig mis liig. Naise vanemate suvemajja ta enam ei pääse. Talvel on ta korduvalt haige olnud. Angiin, antibiootikumid. Kutsuti televisiooni kokandussaatesse - ja see osutus võitluseks, kus produtsendid osalejaid üksteise vastu üles ässitasid ja lolliks tegid. Ta on täiesti kindel, et pipratoosi kaas on sihilikult lõdvalt kinni keeratud. Supp mokas, võistlus kaotatud. Sitapead. Autot kriibiti võtmega. Kitarrikeele ots torkas näppu, see paistetas üles ega lasknud tal nädalaid tööd teha. Ja töö - kurat, ta käis ellujäämiseks kõrtsimänge tegemas, “Proud Mary” ja Jeesuse perse, vannub Arlijs. “California Blue”, raisk. Äraütlemised siit, sealt ja igalt poolt. Tahtmatus ise helistada on muutunud tõrkeks kõnesid vastugi võtta.

 

Väiksemaid õnnetusi ei jõuaks ta õhtu jooksul üleski lugeda. Pole kedagi, kes kuulata viitsiks. Mõni sõber teeb joogat ja väldib negatiivsust, mõnel on lihtsalt kuulamisest kõrini ja mõnele on piinlik rääkida. Üks suri veel ära kah. Seda oli vähemalt oodata - suhkruhaigus, eriti ränk vorm. Ja pealegi polnud too niikuinii hea kuulaja. Maailm ei jäänud millestki ilma, mõtleb Arlijs mõrult muiates. Muidugi on see iroonia. Iroonia on ainus, mis teda elus hoiab.”

 

(lk 290)
 

Teksti loeti eesti keeles