x
Päringule {"kuu"=>"1", "aasta"=>"2020", "sort"=>"kuupaev", "suund"=>"desc", "captures"=>[]} saadi 56 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Andrzej Sapkowski
Sezon burz (2013)


«Sezon burz», mille pealkiri maakeeles võiks olla «Tormiaeg», on Andrzej Sapkowski hilisem lisandus oma nõiduri maailma-sarja.   
 
Romaani käivitavaks sündmuseks on nõidur Geralti mõõkade vargus. Mõõgad on head ja kallid, aga eelkõige on need Geraltile tarvilikud tema töö jaoks... on n-ö elatusvahendiks. Pisut uurimist ja saab selgeks, et tegu polnud lihtsa vargusega. Ja kes üldse julgeks nõidurilt tema mõõkasid varastada. Ilmselge, et tegu on mingi võimupoliitilise mänguga, kus kadunud mõõgad peavad sundima Geralti tegema midagi, mida ta muidu tõenäoliselt ei teeks. Ja nii ongi: Geraltiga võetakse ühendust ja tehakse ettepanekuid. Ka selliseid, millest on enam kui keeruline keelduda...   
 
Romaan ongi suuresti lugu sellest, kuidas Geralt oma mõõku otsib ja mis siis temaga kõige selle käigus juhtub. Aga juhtub palju: armulugu naismaagiga, geneetilis-maagiliste eksperimentide käigus loodud koletiste hävitamine, viirastuslik laevaretk soisel jõel, vaenutsemine maagidega ning suur poliitika ja selle jubehaakivad hammasrattad.  
 
«Sezon burz» ilmus 2013. aasta lõpupoole ning selle ilmumine oli päris ootamatu üllatus. Andrzej Sapkowski oli ju korduvalt öelnud, et viies romaan on ka viimane Geralti-romaan ning ega selle lõpp mingile järjele ka eriti kohta ei jätnud. Ja samas hakkas Andrzej Sapkowski mingil hetkel otsekui möödaminnes mainima, et ta vist ikka kirjutab ühe romaani veel...  
 
Kõige segasem on ehk romaani «Sezon burz» asukoht sarja kronoloogias. Üks on kindel – see on eellugu, mille nautimiseks oleks arukas varasemad köited enne läbi lugeda. Üldiselt paigutub romaan kogu sarja ette, nn nullköiteks, sest raamatu lõpp on peaaegu jutu «Nõidur» algus. Geralt on kuulnud vampiiriks muutunud kunigatütrest, on kuulnud suurest vaevatasust ja asub romaani lõpus Temeeria poole teele. Kuid romaani alguseks on Geralt ja Yennefer juba esimest korda lahku läinud, mis ei klapi kuidagi kronoloogigaga, sest nad tutvusid alles esimese kogumiku viimases jutus «Viimane soov». Ja ma parem ei hakka siin rääkima Geralti ja Nimue kohtumisest, mis peab olema mingitsorti lõikuvate ajatasandite teema, sest Nimue elas mitusada aastat pärast Geralti. Lühidalt: romaani asukoht kronoloogias on segane!  
 
Eks romaani vastuvõtt oli selline vastuokslik. Ei, kõik olid rõõmsad, et jälle Geralt, aga aega oli mööda läinud ja autor oli ka muutunud jne. Kandideeris auhindadele, aga vist ei saanud midagi. Vastuvõtt oli siiski pigem positiivne ja peagi hakati romaani ka tõlkima. Lugesin romaani üsna ilmumisjärgselt, et kas 2013. aasta lõpus või kohe järgmise alguses. Käesoleva aasta alguses teistkordsel lugemisel uurisin naljaviluks, et palju siis vahepeal ka tõlkeid on tehtud ja olin ikka üsna üllatunud. Sain kokku 15 keelt ja arvukalt kordustrükke ning kindlasti pole mu info täielik.  
 
Romaani hindamine on ääretult lihtne – maksimumhinne. Ehk väikese miinusega, aga kindlasti maksimum. Kasvõi juba seepärast, et Andrzej Sapkowski on suutnud pea 15 aastat hiljem kirjutada romaani, mis on ehk pisut teistsugune, aga täiesti varasemate sama sarja tekstide tasemel. Uskuge, see polegi nii lihtne, sest kaks korda samasse jõkke ei astu.  
 
Korduvalt on rõhutatud, et romaani tuleks lugeda siis, kui kaks jutukogu ja romaanide pentaloogia on loetud. Jah, tõesti, kui need on loetud, siis saab lugeja hästikrutitud ja -esitatud loole ka lisaks mõnusa võrdlusmomendi varemloetuga, kuidas on muutunud autori suhtumine Geralti ja kuidas on muutunud nõiduri maailmapilt. Ilmselt just sedalaadi metakirjanduslik mäng tekitab osadel lugejatel tõrkeid ja samas ei luba romaani täpselt kronoloogiasse asetada. Nii öeldaksegi sageli, et romaani tegevus toimub nõiduri maailmas või nimetatakse romaani lihtsalt nõiduri sarjaga külgnevaks järjeks.
 
Lühidalt: väga hea teos, mida sarja fännidel või hea fantasy austajatel kindlasti lugeda soovitan.  
 
Ulmeseosed: Andrzej Sapkowski «Sezon burz»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

J. R. R. Tolkien
The Hobbit, or There and Back Again (1937)


Ma olen “Kääbikut” varasemalt lugenud ilmselt ühe korra elus - ja polegi kindel, kas see oli eesti või inglise keeles. Lugesin esmakordselt üsna hilja, ilmselt ca kolmekümne-aastaselt. Lapsepõlves kuidagi libises endast mööda.
 

Vaat’ see on tõesti raamat, kus sisust väga ei tahakski rääkida. Tõepoolest, jutustatakse ju allegooriline muinasjutt (stiililiselt on tegu fantasy’ga lastele) sellest, kuidas üks tavaline tegelinski, kääbik sikutatakse natuke vastu ta tahtmist erinevate seikluste keskele ning kuidas tark võlur Gandalf näeb Bilbos märksa rohkem, kui ta ise seda arvab ja usub. Selles mõttes meenub kohe musketäridest Athos, kes oskas D’Artagnanis näha seda, mida teised ei märganud, kes oskas panna noore mehe alateadvusesse idanema seemne nii, et omanik ise ei saanud millestki aru.
 

Äärmiselt nauditav on lugeda igasuguse muu uuema kirjanduse vahele sellist natuke vanemat (ilmus esmakordselt 1937), leebemat ja kujundlikumat raamatut. Sest tõesti, lugu ise on üsna lihtne aga sinna ümber on punutud märksa rohkem. Jah, on erinevad huvitavad tegelased aga just kogu see maailm, õhustik on äärmiselt nutikalt kivi kivi haaval paika laotud.
 

Antud versioon (Pegasuse 2019 aasta oma) on igatepidi hästi kaunis, oma osa lisavad siin autori illustratsioonid. Muide, edasi annab Keskmaa raamatuid välja Rahva Raamatu kirjastus ning hetkel on lubatud, et stiil jääb samaks. Ootan huviga kuna enda riiulis Tolkieni enne polnud, nüüd üks raamat on.

Teksti loeti eesti keeles

Aleksei Tolstoi
Giperboloid inzhenera Garina (1927)


Mõned raamatud on põhjendamatult kauaks arvustamata jäänud... nii ka see. A' võib-olla on asi selles, et eelarvustajad on kõik ära öelnud; minu kirjutamatajääv arvustus läheks vist kuhugi Wõroka alias Tundmatu Arvustaja ja Ats Milleri kirjutiste vahele.
Igatahes on raamat märkimisväärne juba järgmise pisiasja pärast. Punkmuusika ja mina oleme ortogonaalsed, aga see hüperboloidi-lugu jäi mulle kõrva ja kuulan teda suure mõnuga siiani. Ju siis tekitab romaan igasuguseid vägevaid tundeid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Maniakkide Tänav Joel Jans
Inspektor ja planeet (2019)


Olgu, ilmselt on kuidagi asimovlik (ma lugesin Suuri Teoseid piisavalt ammu, et mäletada vaid häguselt, aga mingi armulugu on meeles küll), et suurte teemade vahel aetakse mingeid paaritumisasju. Aga mitte kuidagi ei suuda ma kujutleda, et vasttutvunud vist-paarumise-eel olevad kodanikud ronivad koos planeedile, mis on ilmselt täis hiljuti ühe planeedi hävitanud tundmatuid ja hirmsaid ... asju. 200 miljonit! No kammaaan?!?!?! Nii muretud! Nii "oh, me siin uurime, aga tegelt mitte väga tõsiselt, armuasjasd"! "Oh, peaaegu uppusid/uppusin, aga mis see korda läheb?" Ma ei mäleta nii hästi, aga ma kuidagi ei suuda uskuda, et Asimov nii halvasti oleks kirjutanud - samas sel ON sihilikkuse pitser, sest autorid kumbki ei ole lollid. Kas see lugu on Asimovi paroodia? Aga mul ei ole naljakas. Mul ei ole ka tunnet, et tegu on stiliseeritud, omas võtmes tõsise, kuigi pealispinnalt tobeda looga. Mul on tunne, et see lugu on LIHTSALT tobe, mingi hea põhjuseta. 
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Euromant (2011)


Maniakkide Tänav on mu jaoks väga mitmepalgeline autor. “Surmakarva” ning “Mehitamata inimesed” meeldisid väga, “Õnne ja õnnetuse valitsejat” olen vist 10x hakanud lugema (ma ei tee nelja ega liialda) aga no ei ole haakinud. Mingid jutud esimesest “Saladuslikust tsaarist” (kogumik, kus on ka MT jutte) olid kohati “meh” ning neid tuumahiidusid ja tsaare natuke veel sirvides kippus Tänava võlu kaduma. Vist pea 6 aastat pole talt väga midagi lugenud, no ei olnud huvi kopika eestki. See kogu jäi põmst olematu hinnaga näppu, seega mõtlesin ettevaatlikult järgi proovida.



“Euromant” on jutukogu, koondab tekste aastatest 1996 - 2011. Ma kahtlustan, et osasid lugusid olen lugenud kunagi “Mardusest”, vbolla isegi “Albernonist”, mingid nüansid kippusid alateadvusest esile ujuma. Aga enamus olid puhta võõrad.


Raamat jookseb ajas tagurpidi, hakkab peale uusimatest ning jõuab lõpuks lätete juurde aastasse ‘96. Ehk siis alguses on leebem ja küberpungim aga kiirelt hakkab verd ja soolikaid lendama. Eks see kogu ongi ilmunud MT ajaliselt omamoodi pöördehetkel, kus uuem looming on olnud teist karva, rahulikum kui vanem erinevatest kehamahladest nõretav punn põhjas värk.


Kõrghetked - eks autori esimesi lugusid "Verepulm pritsimajas" on praeguseks omamoodi klassika, selline lõbus gore ja vägivald on lummavad. Aga kõige parema kolmiku moodustavad “Musta mantliga mees”, “Nekromandi kombel” ning “Võõra laip”, kus on loo jutustamist ning natukenegi hakkavad isegi tegelased oma elu elama (erinevalt muudest juttudest, kus tegelaste ülesjoonistamine kipub nimega piirduma). Ei tahagi sisust rääkida kuna neid oli tõesti mõnus lugeda. Põhimõtteliselt kui need neli pala alles jätta siis ülejäänud… on “need teised”.


Tugev kaks kolmandikku või kolmveerand raamatut on selline, kus summa on suurem liidetavates koguväärtusest. Kuidas seda nüüd üteldagi… kirjanduskriitika korrektne termin on vist “paras jama”. Ausalt. Aga samas hakkab jutust juttu selline omapärane rütm tekkima, kus rupskipulm ning igasugused jõletud jõuramid omavahel kokku päris hästi sobituvad. Üksikuna… nomaiteanüüd.


Aga jah, enamus raamatust kipub olema üsna hall mass. St mis hall, veripunane ja ligane. Samas sedasorti kirjandust on eesti keeles väga vähe, endale küll meeldib Tänava tumedam ja sügavam fantaasia läbi “Surmakarva” romaani, mis on enda hinnangul eesti õudukate või dark fantasy tippklass. Eks on siinses jutukogus ka seda kõike sutsu aduda.


Eraldi kiidaks eessõna, kus autor annab paladele tausta, tasub lugeda nii raamatut avades kui sulgedes, lisab lugemiskogemusele mõnusalt vürtsi.


Kokkuvõttes selline omamoodi raamat, kindlasti ei kahetse lugemist. Julgen soovitada nendele, kes ei taha maailma tingimata surmtõsiselt võtta ning kellele istub groteskne keel põses huumor. Sest tegelikult on raamatus toimuv tihtipeale niivõrd üle võlli, et õudustunnet küll hinge ei poe, oh ei. Ning Tänava juttudes on kokkuvõttes see “miski”, mida kellegi teisel pole.


Ahjaa, kujundus. Kole, tõesti uskumatult kole. Ei sobi üldse raamatuga kokku enda jaoks. Jah, ta tõesti kajastab ühte juttu aga raamat on rõhuvas osas hoopis teistsugune.



Teksti loeti eesti keeles

Aliette de Bodard
The Citadel of Weeping Pearls (2017)


Vietnami päritolu, Pariisis elava ja inglise keeles kirjutava ulmekirjaniku lühiromaani tegevus toimub maailmas, kus Hiina ja Vietnami tsivilisatsioonid on maailmas domineerima pääsenud ning hiljem ka kosmosesse levinud. Veider maailm, kus eksisteerib kõikvõimalik ülikõrgelt arenenud tehnoloogia, ent mille ühiskonnakorraldus meenutab pigem keisririigi-aegset Hiinat või Kagu-Aasiat enne eurooplaste saabumist. "Pisarais pärlite tsitadelli" sündmustiku keskmes on koos pealkirjas mainitud kosmosekindluse ja kaaskonnaga teadmata kadunud jäänud mässuline printsess Ngoc Minh ning tolle keisririnnast ema katsed teda aja ja ruumi sügavustest üles leida...
"Pisarais pärlite tsitadelli" lugedes valdas mind veidralt vastuoluline tunne. Siin on olemas paljud asjad, mida ma üldjuhul ulme juures hindan - pentsik ja idamaiselt eksootiline tulevikumaailm, kaelamurdvalt veidrad tehnikaimed jne. Aga vat teostus jättis külmaks - kuidagi liiga unelev-uimane ja ülemäära tundlev. Nii et isiklik lugemiselamus langetab hinde "3" peale. Seniloetud autoritest on de Bodardil minu jaoks kõige rohkem sarnasusi vast Ann Leckie'ga, de Bodardi kosmosemaailm on tänu hiina-vietnami teemadele küll märksa eksootilisem. 
Teksti loeti eesti keeles

Vassili Mahhanenko
Uravnenije s odnim neizvestnõm (2019)


Teine romaan Mahhanenko Barliona epopöa jätkusarjast. Meeldis rohkem kui esimene teos. Põhiliselt sellepärast, et need arvutimängutegelaste esimesed levelid on loo käivitamise seisukohalt küll üliolulised, kuid natuke tüütud ja venivad, eriti kui oled varem juba mitutki analoogset lugema juhtunud. Siin aga haaratakse kohe härjal (pardon -- deemonitel!) sarvist ja hakatakse andma nii et vähe pole.  Ainult et lõpeb kõik nii suure mäsuga peategelase klannilossi ümber, et õigupoolest on raskegi kokku lugeda, mitme väe lahinguks seda siis võib pidada -- kõvasti rohkem kui viis on neid igatahes.
Tuleb sarja järgmist köidet ootama jääda!
Teksti loeti vene keeles

Nnedi Okorafor
Home (2017 )


Kodu. Ehk siis, Binti läheb koju tagasi. Sisult, tegevuselt, kiiruselt ja asjade arengult väga teistsugune ja erinev Bintist, siin on suur käiguvahetus. Seda kindlasti saaks võtta kui "väga pikk ja aeglane eellugu ning selle järel pisike kogus tegevust", mis minu arvates oleks viga. See on raamat autsider olemisest, nii sisuliselt oma kehas kui ka oma enda kodus kui sa tagasijõudes avastad, et "ärajooksikut" ei taha keegi. Hiljem muutub maailm ja Binti osa selles oluliselt. See, et Binti on kaasa võtnud meduus Okwo kellega nad koos posttraumaatilst stressi on ravinud kui meduuside saadiku Khoushide juurde, ei aita asjadele üldse kaasa.
Teksti loeti inglise keeles

Veiko Belials
Raske piisk pilvest (2019)


Hea lugu. Nii meeldiv, et mu mõistust ei alahinnata - kuigi kerge ülehindamine toimus küll.  Ehk siis ma ei saanud lõpus aru, kas Melek oli samuti inimene-robot (osad asjad, mida ta varem küsis, räägiksid väga selle vastu, aga mis krdi läbimurre nanotehnoloogias lõpulausena?) või oli ta ka - noh - asendatud ja keha, mis kosmosesse saadeti, oligi inimkeha? Algse peategelase oma? Ja kui oli, kuidas asendaja laeva ära pettis?  Või kelle kirju lehm?
Mida tähendab Melek, vaatasin ka wikipeediast järele ja paistab, et asendamine toimus  jah =)
Piibellik lisandus oli lausa VÄGA tore.
Põhimõtteliselt huviga jälgitav ja meeldivalt mõistustkõditav jutt, aga jah - lõpp jäi natu häguseks ikkagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Haldjaradade ahvatlus (2014)


Siim Veskimehe loominguga on mul omamoodi suhe. Või mis omamoodi, olen natuke teda lugenud ning kui seda kõrvutada netist leitud muude jutustustega siis arvamus on laias laastus sarnane. “Meestekad”, kus karmid paari joonega ülesvõetud nurgelised meespeategelased teevad kõva ulmeaktsiooni ja suurerinnalised naised langevad sülle nagu küpsed õunad. Hm, samas miks ei peaks selline värk ühele “harju keskmisele meeskodanikule” © meeldima, mh-ah?! :)
 
Kuna autor jagas Ulmeturul mõningaid teiste autorite raamatuid tasuta siis võtsin isegi paar tükki (muide, üks nendest ehk  Karen A. Simonjani “Apteeker Nerses Majaen” oli äärmiselt-äärmiselt hea). Ning kuna tahtsin heale inimesele midagi vastu ka anda siis pakkusin autorile välja, et äkki ta tahaks mulle lisaks enda loomingust müüa raamatu või paar. Noh, ja niimoodi siis sattuski “Haldjaradade ahvatlus” enda lugemisjärjekorda. Tihtipeale kipub nii minema, et värskemad ostud-hankimised satuvad ka kiiremini lugemisse, eriti kui mõni raamat ahvatleb (pun intended) juba esimesest silmapilgust.
 
“Haldjarade ahvatlus” on vähemalt ühe nurga alt ebatüüpiline Veskimees. Kui muidu on ta peategelased testosteroonist nõretavad musklihärjad siis antud juhul dirigeerib mängu eestlasest nohikbioloog Oldi Kafac. Tõsi, ta minevik on kirjuvõitu ja üles kirjutatud muuhulgas karistusregistrisse. Samuti pole relvadega ümberkäimine talle võõras - kuid see ei käi mängeldes, John Rambost on asi kaugel.
 
Raamatu algus on mõnevõrra kulunud või tuttav - keski salajane kulisside taga niite tõmbav isik saadab erinevatest palgamõrvaritest ja erialaspetsidest koosneva tiimi Põhja-Norra ekspeditsioonile. Kafac pole muidugi papist poiss, juba treeningu vahepausidel magatab ta lingvist Natašat, üldse on üks raamatu läbivaid jooni see, kuidas naised tahavad ja anduvad kui mitte esimesest siis hiljemalt teisest silmapilgust. Norra-Vene piiril läheb ühel hetkel põnevaks, eks raamatukaane ja pealkirja seest saab vihjeid, mis VÕIB edasi toimuda. Aga las need detailid jäävad parem järgmisele lugejale avastada, süžeekäänakuid raamatus ikka jagub.
 
Tehnilise detailina jäi silma, et peategelase nimi on üldiselt Oldi Kafac, ühes kohas Oldi Kafak. Näpukas vist.
 
Kerge ja tempokas teos, ei sättu vast erinevate klassikutega samale teljeotsale aga tegelikult ka - lahe oli lugeda. Hästi kirjutatud meelelahutus - ning ma ei häbene küll seda, et aastas mõne korra Hesburgerisse satun. Käin ja naudin.
 
Eraldi kiidaks maailma ülesehitamist ja detaile, seda kunsti valdab Veskimees hästi. 
 
Jäin raamatut lugedes mõtlema, et kuna on tegu autori kolmeteistkümnenda romaaniga siis ilmselt võiks olla selge, mis õnnestub hästi, mis võibolla mitte nii väga. Ehk siis kui maailma ülesjoonistamine ja märul on käpas siis saaks päris hea kombinatsiooni kellegagi kahasse kirjutamine. Kellegagi, kes tegelaste sisemaailma ja omavahelisi suhteid suudaks natuke paremini kujundada-kujutada - sest siis võiks väga kobedaid raamatuid siit tulla. Samas pole selles raamatus pidevalt irooniliselt muigavaid, kulmu kortsutavaid ja ironiseerivaid tegelasi. Mis on enda silmis äärmiselt meeldiv areng.
 
Teksti loeti eesti keeles

Walter Tevis
The Man Who Fell to Earth (1963)


The Man Who Fell to Earth on ulmelugu tulnukast inimühiskonnas. Loo peategelaseks on tulnukas Thomas Jerome Newton (tema tõelist nime ei saa me kunagi teada), kes saabub Maale planeedilt Althea ühe salajase ülesandega.
 
Selle ülesande täitmiseks palkab ta parima patendiadvokaadi ning hakkab tasapisi turule laskma imeliselt head tarbetehnoloogiat, mis põhineb tema planeedi mõõtmatult suurematel teadussaavutustel. Nõnda teenib ta üsna kiiresti tohutu varanduse, mille ta suunab kosmosetehnoloogia arendamise projekti. Kuid siis hakkab tema heaks töötav teadlane Nathan Bryce kahtlustama, et tegemist ei saa olla inimesega...
 
Ma peaks alustama sellest, et tegevust on siin loos üsna vähe. Kui raamatu lõpukolmandiku pööre ja lõpplahendus välja arvata, siis kirjeldabki eelnev kokkuvõte enamiku raamatu sisust ära. Kuid lugedes on selge ka see, et tegevus ei ole üldse selle loo mõtteks.
 
See lugu räägib kõige enam üksildusest. Peamised kõrvaltegelased teadlane Nathan ja töölisklassist pärit tüdruk Betty Jo, kelle Newton majapidajaks võtab, on samuti erinevatel inimlikel viisidel üksildased. Kuid miski ei ületa seda piiritut üksildust, mida tunneb tulnukas Newton talle täielikult võõras keskkonnas.
 
Newton näeb oma loomulikul kujul nii inimesesarnane välja, et mingit erilist maskeeringut ta ei vaja, kuid samas on ta ka piisavalt erinev, et torgata kohe silma kui veidrik või ebard. Maa raskusjõud ja kuumus on tema õrnale füüsisele rusuv (kuigi ta valiti missioonile just oma rassi kohta atleetliku kehaehituse pärast). Kuid kõige keerulisem on talle elu koos olenditega, kes tema jaoks on midagi samaväärset, kui meile on treenitud ahvid.
 
Newtoni jaoks ei tähenda see füüsiline ja vaimne raskus aga viha või põlgust. Pigem vajub ta järk-järgult baudelaire'ilikku spliini, lootusetusesse ja tüdimusse. Seda võimendab veelgi alkohol, mida ta aeglaselt järjest enam ja enam tarbima hakkab. Kontrast vastsaabunud tulnuka vahel, kes suudab juua ainult vett, ja pudelite kaupa džinni neelava tulnuka vahel raamatu teises pooles on üks mõjuvamalt teostatud võtteid siin loos.
 
Raamatu viimase kolmandiku pööre ja lõpplahendus on mingis mõttes kogu sellele loole loogilised lahendused. Samas on just eriti lõpp nii kaledalt kurb, et seda on raske unustada. Ning kõike seda on autor teinud tulnukas-inimühiskonnas teemaga, mida näiteks filmides ja telesarjades on kõige enam kehva huumori vedamiseks kasutatud.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Joel Jans
Tondilatern (2019)


Tulnukate sissetung Maale, mis leiab aset Elva-linnakese nurgataguses. (Ei - ei mingeid rohelisi mehikesi, kombitsatega intelligentseid molluskeid vmt triviaalset. Pole siin mingit 1930. aastate pulpi või 1990. aastate ufoloogilisi totrusi.)
 
Plussid: on võetud aega tegelastega tutvumiseks, setingu üles ehitamiseks, mõtisklusteks ja emotsioonideks. Raamatu esimeses kolmandikus on tempo sellise mõnusa nokitsemise tasemel, lugejat ei aeta nö kaikaga taga, ilma et jaguks aegagi taibata, kes-kus-mis-miks toimub. Valitud tegelased on elulised ja samas omade mõnusate "kiiksudega". Toimuvaga suudab end samastada vast igaüks, kes vähegi on kunagi põhi- ja keskkoolis käinud ja kel noorte päevamurede mälestused pole veel päriselt halli argipäeva alla kuhtunud. Ja need ideed - noh, ideid on Joelil mitu kärutäit ka siia raamatu lehekülgedele jagunud. Rahulikum tempo asendub keskpaigas rutakamaga ning lõpumadin, nagu eelpoolgi on täheldatud on juba kiirustav, kohati vaata et visandlikki.
 
Miinused: see lõpuosa kiirustamine, trükivead, trobikond kolmanda-neljajärgulisi pisiasju, mis hakkavad silma ilmselt ainult neile, kel antud teemadega tihedam-põhjalikum kokkupuude. 
 
Igati tubli tükk.
 
PS. https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-tondilatern%E2%80%9D-uhest-natuke-sogedavoitu-noortele-kirjutatud-sf-romaanist
Teksti loeti eesti keeles

Derek Künsken
The Quantum Garden (2019)


Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Karen A. Simonjan
Nerses Mažan deghagortsõ (1970)


Raamatu alguses on kohe juttu, et tegu on ulmelise kriminaalromaaniga. Mis on ju tõsi - aga ma kahtlustan, et raamat on paras mitmemõõtmeline tillikas. Puhastverd ulmet on raamatus natuke, taustal. Tegevus toimub tuhandeid aastaid tulevikus, Willancki ja Lethe planeetidel. Inimkond on ammu juba Maalt välja rännanud ning suurem osa ilmahulguseid ei teagi, et kusagil on üks sinine planeet. Või kui, siis parimal juhul on nende jaoks tegemist kauge ning väheolulise minevikuga, miraažiga.
 

Krimka - jah, on mõrv. Või kas on? Simonjan jutustab küll mingit lugu aga žanrikrimkast on asi valgusaastate kaugusel. Pigem on see üks nukratooniline jutustus, kus sisuliselt puudub vägivald, keegi ei karju kellegi peale, verd ei lenda. Tõsi, justkui on eesmärgiks mingi segase teema väljaselgitamine - aga see on jällegi taustal. Kui erinevad nullstiiliga krimkad/ulmekad on sirge, igava ja etteaimatava kulgemisega siis see raamat läheb vahel natuke ühes suunas, siis teises suunas. Ühtepidi justkui vahel toimub tegevust aga siis on jälle kõik… veider.
 

Toon näiteks ühe pentsiku tsitaadi raamatust, mis on küll ulmeline aga sellist osa on raamatus ülivähe. "Kahvatu Armunu tänaval seisid inimesed klaaskabiinide ees järjekorras ja ootasid kannatlikult, millal ükskord jõuab kätte nende kord naerda."
 

Aga millest raamat siiski räägib? Apteeker Nerses Majaen elab rahulikku elu aga siis varjutab seda mõrv. Enesetapp? No surnud on üks inimene ikka? Ei tea, tuleb uurida. Mingil hetkel hakkab kahtlus hinge pugema, kadunukest olla nähtud hoopis teisel planeedil, Lethel. Seal on aga elu kuidagi… kentsakas. Inimesed on viisakad - aga ei soovi rääkida. Kui keegi kukub surnult kokku siis pakitakse ta kasti ja viiakse minema ükskõiksete pilkude saatel. Ülalviidatud klaaskabiinides käaikse lollakaid anekdoote kuulamas ning naerdakse siis pisarateni. Hetk hiljem hiilitakse hillitsetult mööda seinaääri minema.
 

Julgen soojalt soovitada nendele lugejatele, kellele sobib rahulik-mõtlik stiil. Või teisalt kellele meeldivad ebaharilikud teekonnad. Või filosoofilised… isegi mitte mõtisklused aga sellise ummamuudu maailma avamine läbi tegevuse. Simonjan ei tao lugejale suure ja olulise eesmärgiga piki pead, rohkem vaatab nukra pilguga kuidas sügisel lehed koltuvad.
 

Ja mis kõige hullem - lugeja ei saa tingimata küsimustele mingeid vastuseid!
 

...või siis saab? Sest raamatu puänt on väga lahe ning seletab nii mõndagi. Kui peale lugemist astuda samm või paar tagasi ning mõtelda kogetule siis on tegu hoopistükkis mitmekihilise hoiatusromaaniga. Kui mõni asi jääb segaseks siis õnneks on lõpus Andrei Nuikini artikkel, mis raamatu tagamaid avab.
 

...ning kuidas ei saa nautida raamatut, kus võetakse sametvutlarist hardalt välja võlunöpsikuga flööt?!
 

Takkatippu toetavad teksti Jaan Tammsaare võrratud illustratsioonid,.
 

Väga, väga eriline raamat. Seda PEAB veel üle lugema sest alles teisel, kolmandal, neljandal lugemisel hakkab nägema detaile, mida vähemalt mina ei osanud esmalugemisel jälgida. Ning mis kõige ägedam - selle raamatu andis hea Ats Miller täiesti niisama ära. Kõik need parimad asjad siin ilmas on ilmselgelt tasuta.

Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Sulguvate teraskoobaste aeg (2019)


Ei lugenud läbi. Üritasin umbes nädala, ent katkestasin kuskil esimeses kolmandikus vist.  Esiteks ei teinud ma tegelastel vahet. kõik rääkisid ühtemoodi (v.a. naine, Malla, kes ei rääkinud üldse millestki peale armutunnete). Teiseks tuli nende jutust välja, et nad peavad täiesti loomulikuks, et keegi "mina" (pole oluline, kelle oma, lihtsalt et üks inimene) kujundab maailma(de) saatusi ja kui tema seda ei teeks, läheks maailm hukka. Ma saan aru, et rahvahulkade poolehoiu võimiseks võib seda "make america great again"-värki kasutada, aga siiralt ise uskudagi, et "ainult mina"? Või panna teist, mitte purulolli vestluskaaslast üsna siiralt kaasa noogutama? KUI loll peaks olema?! Kolmandaks, kuna ükski tegelane absoluutselt kaasa ei haaranud ega huvi ei äratanud, oli jumalast ükskõik, mis saab Maast, isalotsionstistidest, erinevatest "teistest planeetidest", transhumaanidest, võimalikest lastest jne.  Miski ei tundu reaalne. Kui transhumaani hirmsasti kardetakse ja kontrollitakse ja laste tegemine on keelatud, äkki olnuks mõttekas ta ära steriliseerida varakult?  Natuke vaatasin lõpuosa ka. Jätkuvalt on segamini raskustega eristatavad tegelased ja kohal nende uskumatu lollus. Ja saamatus suhtlemisel. Ja minaminamina. Brr. 
Teksti loeti eesti keeles

Ann Leckie
The Raven Tower (2019)


Võtame tuttava süžee, aga väikeste muutustega. Kroonprints, kes seni riigi piiri vaenulike naabrite eest kaitsnud, saab teada, et isa on väga haige, ja asub teele pealinna. Kus selgub, et isa on kadunud, troonil aga istub juba onu Claudius (hea küll, nimed on teised). Gertrudet selles versioonis ei ole, tema asemel on võimuvahetusega leppinud väga mõjukas ülempreestrinna, kes printsile lapsest saadik "nagu ema" olnud. On Polonius, kes samuti terariistaga lähedat tutvust teeb. Ophelia pärineks nagu rohkem "Tõrksa taltsutusest", aga vahepeal pöörab ära temagi. Horatio kohal on printsi madalast soost sõber ja adjutant. Rosencrantz ja Guildenstern on sedapuhku lausa kaksikud - ja agressiivsemalt meelestatud.
 
Kõrvaltegelaste seas on kattumised väiksemad. Tegevus areneb, nagu sellises olukorras ikka: Claudius ja Polonius vassivad, üldiselt on aga kõigile selge, et mingi jama on käimas. Ning kui jamasid lahendama hakatakse, jääb tegelasi kiires tempos vähemaks ja lõpuks on vaenuvägi linnamüüride alla saabumas. Paar sümpaatset tegelast siiski pääsevad.
 
Mis aga Leckie variandi eriliseks teeb: kogu tekst on jumala pöördumine nö Horatio poole vaheldumisi jumala sisemonoloogidega. Jumalaid on selles maailmas palju, kuigi ka nemad on surelikud. Konkreetne jutustaja on Mäe Jõud ja Vastupidavus ning väliselt esineb ta (iirc) kuue meetri pikkuse ja pooleteise meetri kõrguse musta kivina. Ilmselt võiks ta vahel ka mingil muul kujul esineda, aga lihtsalt ei taha - näiteks tema sõber, jumal Myriad, kes saabus Maale meteoriidina, rändab ringi tohutu sääseparvena. Jumalate puhul pole suurus oluline, üks tähtsamaid naaberlinna jumalaid, kelle haldusalasse kuulus meditsiin ja teadus, kõndis ringi väikese pruuni koerana. Nagu ikka, saavad jumalad jõudu sellest, kui nende poole palvetatakse ja ohvreid tuuakse: veri on muidugi kõige parem, aga kasu on ka piimast, toidupaladest ja lihtsalt lahkest meelespidamisest. Jumalatega on nii, et kui jumal midagi ütleb, siis läheb see täide. Muidugi juhul, kui see saab täide minna. Kui jumal väidab midagi vähetõenäolist ("saagu selle metsa puudest sõdurid, kes kõnnivad üle vee ja purustavad vaenlase laevastiku"), siis kaotab jumal selle täideminekut tagant tõugates väga palju jõudu. Ja kui jumal väidab midagi võimatut, siis kaotab ta pikapeale kogu jõu ning sureb. Arusaadav siis, et reeglina on jumalad oma väljendustes ettevaatlikud, eelistades öelda "ma olen kuulnud sellist lugu, et..." Loomulikult käib jumalate seas intriigide punumine, omavahelised võitlused, üksteiselt jõu võtmine jne - ning eks neil ole inimestega võrreldes ka oma salaplaanide tegemiseks oluliselt rohkem aega.
 
Kui Leckie tekitas oma "Abistavate" triloogias (ingliskeelsetes) lugejates segadust kõigi tegelaste puhul naissoost asesõna kasutades, siis nüüd on pidev "sina" kasutamine süžee (kuigi võiks öelda ka "hämamise") huvides. Sest kui nö Horatio on kogu aeg "you", mitte "he" ega "she", siis jääb tema sugu lõpuni lahtiseks. See pole väga oluline detail, kuid mõnevõrra intriige tekitav ometi.
 
Ma saan aru, et autor tahtis vahepeal jumala monoloogidega tempot maha võtta ning sündmuspaiga tausta ja ajalugu kirjeldada, aga kohati läks see ometi veidi igavaks - kuigi kivi puhul on pikad, mõtlikud heietused igati kohased. Nii jääb kõrgeimast hindest natuke puudu, aga tugev nelil on välja teenitud.
Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
A Choice of Gods (1971)


Simak on kirjutanud ühe enda lemmikuima raamatu “Nagu õieke väljal”. Mõnda raamatut olen talt veel lugenud aga piinlik lugu, ei mäleta nii mõnestki neist väga midagi (kui “Libainimesed” välja arvata). Aga see selleks, igaljuhul hakkasin huviga “Jumalate valikut” lugema, eriti kuna raamatu tagakaanel olev jutt tõotas meeldivat rahulikutempolist pastoraalulmet. Simakile on üldiselt kombeks kasutada peategelastena tavalisi inimesi ning tegevuski kipub toimuma igapäevastes meeleoludes.



No jah, eks seda ju oli ka. Minu jaoks on kõige hullem kui raamat on… igav, mida ta antud juhul ka märkimisväärses osas oli. Isegi korralik saepuru on parem kui selline “meh”-tüüpi lugemiskogemus, kus on ja pole ka. See polekski nagu Simak vaid mingi… ma ei teagi. Marje Ernitsa “Kuukerijad” tuli vägisi meelde.


Raamat räägib sellest, kuidas osa inimkonda on rännanud Maalt välja. Käputäis inimesi on jäänud Maale, peamiselt indiaanlased ning perekond Whitney. Maa peal on elu läinud omasoodu, inimestel on tekkinud telepaatiavõime ning elatakse väga-väga kaua. Robootika on ühtepidi korralikult arenenud ning osad robotid on lausa kristlusse pöördunud, osad tegelevad hoopis superaju arendamisega. Ühel hetkel aga pöörduvad maailmarändurid… st täherändurid koduplaneedile tagasi.


Kõlab kõik ju väga hästi ning huvitavalt? No täpselt, ideed on jummala head aga teostus liiga suures osas sirge seljaga lati alt läbi joostud. Õnneks lõpupoole läks tegelikult üsna huvitavaks ja tuli väärt ideid. Aga kokkuvõttes täitsa hämmastavalt lahja ja naiivse keelekasutusega raamat. Samas lugesin ta üsna kiirelt läbi seega midagi ta’s on. Vahepeal jättis kuidagi YA mulje enda lihtsuses ja kohatises napakuses.


Aga ma ei taha seda raamatut ainult kritiseerida. Sest tegelikult oli Simaki siin ja seal ikkagi tunda - ning ka kehv Simak on täitsa kobe lugemine. Jube kahju, et just lõpupoole asetleidev konflikt jäi visandlikuks, äärmiselt hillitsetuks ning pealiskaudseks. Samuti oli tegelasi natuke liiga palju, kõik jäid kriipsujukudeks.


Eraldi kiidaks jälle Orpheuse raamatukogu sarja koostaja Raul Sulbi pikka järelsõna, mis annab autorist ja ta loomingust väga hea ülevaate.


Endale riiulisse seda raamatut tagasi ei pannud, läks Raamatuvahetusse (ning sealt uue omaniku suunas sekunditega teele, järjekord oli pikk-pikk).



Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
The Institute (2019)


Instituut on üks salajane asutus Maine'i osariigi metsades. Arstid, järelevaatajad ja muu personal tegeleb seal eriliste psüühiliste võimetega lastega - telepaatide ja telekineetikutega. Lapsed röövitakse kodudest, nende vanemad üldjuhul tapetakse. Instituudis allutatakse nad katsetele ja süstidele, mille eesmärk on suurendada nende erivõimeid ja panna lapsed tekitama ühisenergiat, mille abil surmatakse n-ö kaugjuhtimise teel erinevaid poliitikuid ja muid isikuid maailma eri otstes. Tapmiste eesmärk on kõrvaldada inimesed, kellel on prognooside kohaselt tulevikus roll tuumasõja vallapäästmisel - põhimõtteliselt teegeletakse maailma päästmisega, vähemalt arvab salajase asutuse juhtkond niimoodi. Lapsed sunnitakse veidral moel oma võimet kuritarvitama, mille tulemusena nende mõistus pikkamisi kuhtub ja järele jääb vaid inimvare. Tühjaks tõmmatud lapsi ootab krematoorium.
 
Peategelane on üliandekas poiss Luke, kellel õnnestub rangelt turvatud Instituudist põgeneda ja algab ajujaht. Poisi päästmisel on keskne roll endisel politseinikul Tim Jamiesonil, kes on mahuka romaan (560 lk) teine peategelane. Põnevust ja ängistust jätkub kuhjaga, paralleele saab tõmmata vist mõne Kingi varasema romaaniga - "Tulesüütaja" ja "Carriega". Kes Kingi varem lugenud, leiab eest kõik vanad tuttavad nipid ja lähenemisviisid. Umbes aprillis peaks see raamat ka eesti keeles ilmuma.
Teksti loeti inglise keeles

Heinrich Weinberg
Tõrkeotsing (2018)


"Tõrkeotsing" on põnevik kuritegelikest korporatsioonidest ja paarist agendist, kes nende skeemidele peale sattuvad. Üks võtmetegelastest on lõhestunud isiksusega endine sõjaväelane ja teaduskatsete ohver, kelle motiivid ja taust lehekülgede jooksul järk-järgult paljastub. Tegevus leiab aset alternatiivse ajalooga lähituleviku Eestis.

Puudujäägid:

* Kõikide peategelaste kõnemaneer ja käitumine on äravahetamiseni sarnased. Peaaegu ainuke erinevus nende vahel on erinevad välimused ja taustalood.

* Mitte-eestlaslik kõnepruuk, mis meenutab toortõlget Hollywoodi filmidest (näiteks väljendid nagu "parema termini puudumisel" või "naah").

* Tegelased käituvad ebausutavalt rumalasti, et loos põnevust hoida. Eriti häiris see lõppvaatuse eel, kus otsustati ette võtta riskantne rongisõit selle asemel, et esitada nõudmised ja kontrollida nende täitmist sidevahendite teel.

* Alternatiivajalooline tuleviku-Eesti eksisteerib vaid eraldiseisva elemendina. Põhisündmustiku saaks probleemideta üle kanda suvalisse lähituleviku ulmemaailma ilma Eesti või alternatiivajaloota.

* Kivinurk, üks raamatu põhitegelasi, "ununeb" viimastes peatükkides ära. Tema kõrval olnud tegelased ega ka autor ei paista tema edasise saatuse vastu huvi tundvat.

Tugevused:

* Ajalooliselt läbimõeldud kontseptsioon alternatiivsest Eestist.

* Päriselul põhinev kirjeldus lahingumanöövritest ja eestikeelsetest lahingukäskudest.

* Vahele pistetud katkendid tegelaste minevikust muudavad jooksvalt ja huvitavalt seda, kuidas mõista tegelastevahelisi suhteid.
Hinne 3/5 [keskpärane]

Teksti loeti eesti keeles

Leigh Brackett
The Long Tomorrow (1955)


The Long Tomorrow on postapokalüptiline ulmelugu. Mingil hetkel on tuumasõda maha peetud ning lääneliitlased on sotsialismileeri üle võidu saavutanud. See on aga olnud Pyrrhose võit, sest tuumasõja hävingus on kokku varisenud kogu industriaalühiskond. Nagu selgub, on hilisema eluga Ameerikas kõige paremini hakkama saanud erinevad kristlikud traditsionalistid, eelkõige erinevad anabaptistlikud rühmad, kes ei kasutanud tehnoloogiat ka enne hävingut.
 
Raamatu tegevusaja alguseks on hävingust möödas peaaegu sada aastat ja Ühendriikidest on saanud rahulik pastoraalühiskond, kus on keelatud tehnoloogia (jõelaevade aurumasinad on selle puhul laeks). Samuti on keelatud suurlinnade tekkimine, mis tehnoloogia arengut toetada võiks.
 
Loo peategelane on talupoiss Len Colter, kes koos oma nõbu Esauga unistavad elust väljaspool nende küla. Nad on kuulnud ka jutte müstilisest Bartorstownist, kus peaks muistne tehnoloogia veel alles olema. Siis aga satub kummalise juhuse tõttu nende kätte raadioaparaat...
 
Ma pean ütlema, et ma ei lähenenud sellele teosele eriti suurte ootustega, sest nii suur osa selle tutvustusest tundus üsna kulunud. Postapokalüptiline tehnoloogiaeelne põlluharijate ühiskond, mida valitseb religioon, on asi, mida on liigagi palju nähtud. Lisame veel salajase teadlaste seltsi ja klišee on täielik.
 
Seepärast hämmastaski mind see, kui targalt Brackett selle looga ümber oli käinud. Raamatu pastoraal pole mitte religioosne düstoopia vaid enamuses ürgkristlikult rahu ja ligimesi armastav (aga mitte ka utoopia, sest leidub fanaatikuid ja hullumeelseid sekte). Peategelase vanemad on head ja armastavad ning ei hukku traagiliselt. Samuti pole teadlaste salajane Bartorstown see, mida lugeja esialgu arvata võiks.
 
Kui üldse midagi kritiseerida, siis ehk ainult peategelast, kes kipub aeg-ajalt juhm ja lapsik olema - kuid teatud mõttes võibki seda kujunemisromaanist oodata. Lõpplahendus annab igal juhul ka sellele kriitikale vastuse (selleks peab küll viimase leheküljeni ootama).
 
Kui erinev kriitika teistelt ulme suurmeistritelt, mida ma hiljem lugesin, jõuab selle raamatu puhul järeldusele "peaaegu tippteos", siis mina jätan sealt hinnangust "peaaegu" ära.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Andrzej Sapkowski
Ostatnie zyczenie (1993)


Hea kogumik ja korralik sissejuhatus Sapkowski Nõiduri fanatasy-maailma. Lood läksid mu meelest järjest paremaks (kaks viimast olid väga head) ja seetõttu võtan kohe järgmise, "Ettemääratuse mõõga" kätte. Kohati tundus minu maitse jaoks natuke naiivne või lapsik olevat, aga siis lajatas autor jälle mõnusa sarkasmi või mahlaka kirjeldusega.
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Powrot z gwiazd (1961)


 Raamatu lõpus on mõni sõna autorist ning seal räägitakse tema loomingust kui filosoofilisest fantastikast. Eks tollal kasutatigi väljendit “fantastika”, Henn-Kaarel Hellat kasutas väljendit “teadusulme” esimest korda aastal 1970 ajalehes “Sirp ja Vasar”. Aga ma keskenduks hoopis sõnale “filosoofiline”, lisaks veel vinjetina “psühholoogiline”.  

Raamat on kirjutatud aastal 1961. Huvitav detail - kui eesti keelde tõlgiti ta aastal 1976 siis inglise keelde alles 1980. Teos räägib tähelennult Maale naasvast kosmonaut Hal Breggist. Kosmosereis (ekspeditsioon?) kestis tema jaoks kümme aastat aga kuna osa reisi toimus valguse kiiruse kandis siis liikus Maa peal aeg teises rütmis. Seega on Maal möödunud 127 aastat ning vahepeal on muutunud väga palju. Esiteks on tehniline areng olnud meeletu - isesõitvad “autod” lendavad ringi, enamus töid teevad ära robotid, toas on kogu värk voodist telefonini seina sees ja hüppab välja siis kui inimene seda soovib, seinteks on hiigelsuured ekraanid, “kinos” on 5D “filmid”, kus kõik toimub ülima reaalsusega.  

Maailm on äärmiselt turvaline, masinates on mustad kastid, mis näiteks liiklusõnnetuse korral kohe kogu energia neutraliseerivad. Või kui tahaksid näiteks kusagilt alla hüpata siis ei saa, “nähtamatu käsi” (näiteks antigravitatsioon) takistab. Söök on tasuta, riided tasuta, transport tasuta - elamine ongi tasuta, muretu. Jah, mõne asja jaoks võib raha kulutada, näiteks kui tahad antikvariaadist osta vanakooli autot (millega võib sõita aga millega mitte keegi ei sõida).  

Teiseks on tolleks hetkeks sisuliselt kõik inimesed bezatreeritud (meditsiooniline operatsioon, mis tehakse juba noorest peast) ning kogu mõttemaailm on kardinaalselt muutunud. Bezatreerimine on juurinud välja mitmed “loomalikud” ja “pahad” instinktid - inimesed ei suuda enam tappa ja on igatepidi äärmiselt leebed. Ka loomad on bezetreeritud, üks lahe stseen ongi selline, kus Hal kohtub pargis ringikõndiva lõvipaariga ja sügab neid lõua alt. Samal ajal on inimsuhtlus kammitsetud, hillitsetud ja äärmiselt malbe, kadunud on kirg. Nagu Hal ühel hetkel ütleb (tsiteerin mälu järgi): “Nagu paneks igaks juhuks kõigil käed raudu”. Hal on aga keskmisest vbolla natuke keevalisem inimene ning siit hakkabki üks konfliktiolukord kooruma.  

Kogu maailm on ta jaoks igas mõttes äärmiselt muutunud, kõik inimesed on võõrad ning kogu see turvaline utoopia (või düstoopia) kummastab. Bezatreerimine on Hali silmis tapnud inimeses inimese ning kogu see “saiapudi” õõvastab. Loomulikult on hea, et maailmas puuduvad hirm, vägivald ja õnnetused aga teisalt on kadunud ka himu, kirg ja säde. “Tagasitulek tähtede juurest” on oma olemuslikult rahulik, siin pole verd, vägivalda, actionit. Üks sõbranna näiteks luges seda mõnuga kuigi ta ulmet sõna otses mõttes ei salli, ei loe. Aga see raamat on midagi märksa enamat kui ulme (või mis iganes muu žanr), ta on lugu kultuurišokist ja võõrandumisest, sellest kuidas “teistsuguseid” inimesi ühiskonda tagasi sulatada. Ulmekuues räägitakse igapäevastest teemadest, saaks vaadata kasvõi näiteks loona pikka aega vangis olnud inimeste vabanemisest ning ühiskonda naasmisest.  

Eraldi kiidan veel lõppu mis on nukralt nostalgiline ja kõnnib meeleolult sama jalga Teet Kallase novellikoguga “Öö neljandas mikrorajoonis”. Arkadi Gaidari osad jutustused lõppesid ka sarnasel magusvalusal noodil.

Teksti loeti eesti keeles

Lev Veršinin
Vildaka homse kroonikad (2019)


Veršinini eesti keelde tõlgitud looming on mulle alates Marduse-sarja antoloogias ilmunud lühijutust "Viimne partii" hea mulje jätnud... ilmselt on osalt põhjuseks ka autori ajaloo- ja poliitikahuvi, mis ta ulmetekstides eri kujul välja lööb. Käesoleva, kaht eriilmelist lühiromaani koondava eestikeelse Veršinini autorikogu ilmumine on seega minu silmis äärmiselt positiivne sündmus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lev Veršinin
Pervõi god Respubliki (1996)


Alternatiivajaloolises lühiromaanis on juttu dekabristidest - 1825. aasta detsembris toimunud ülestõusukatse käigus Venemaal isevalitsust kukutada püüdnud revolutsioonilistest ohvitseridest, keda on Venemaa ajaloos ja kultuuriloos kujutatud traditsiooniliselt õilsate märtritena. Veršinini lühiromaani alternatiivajaloolises versioonis õnnestub keiser Nikolai I küll Peterburis Senati väljakul toimunud mässukatse maha suruda, ent Tšernigovi polgu vastuhakku 1826. aasta veebruaris saadab edu ja Ukraina aladel kuulutatakse välja Venemaa Vabariik, mis päädib kodusõjaga Vene impeeriumis ning selle osalise lagunemisega (taasiseseisvuvad 18. sajandi lõpus Venemaaga liidetud Poola ja Krimmi khaaniriik).
"Vabariigi esimene aasta" kirjeldabki valdavalt sõjategevust Ukraina steppides, revolutsionääride võitlust keisrivägede ja allumatute röövkasakatega, omavahelisi vastuolusid, keerulisi suhteid krimmitatarlastega jne. Suurt rõhku on pandud ka dekabristide hingelistele siseheitlustele, kui nende ideaalid põrkuvad porises stepis toimuva julma sõja reaalsusega... Mainimata ei saa jätta ka tegevusajale omast õhustikku, sealhulgas kohatist romantismiajastu kirjalikule pärandile omast ülevalt luulelist stiili.
Mulle käesolev lühiromaan oma läbimõeldud alternatiivajaloolise maailma ja ajastu õhustiku tunnetamisega väga meeldis. Kas keskmisele ulmefännile lugeda soovitada julgeksin, ei oska öelda - ilmselt eeldab teksti nautimine ka teatud ajaloohuvi olemasolu. Autor on enda kirjeldatud alternatiivajaloolise maailma mõistmise küll lugejatele mõnevõrra lihtsamaks teinud, seda nii teose alguses oleva kaheleheküljelise "Toimumata jäänud kampaania kroonika" kui ka teksti lõppu paigutatud ülevaatega sellest, milline saatus tabas selle rohkearvulisi tegelasi reaalse ajaloo käigus. Sarnaselt "Vildaka homse kroonikatele" on ka "Vabariigi esimese aasta" sündmustik antud edasi paljude erinevate tegelaste silme läbi, ent eelmainitud teosega võrreldes tundub käesolev siiski (vähemalt mulle) lihtsamaltloetav ja -mõistetav.   
Teksti loeti eesti keeles

China Mieville
Perdido Street Station (2000)


Alustuseks - Ersen müüb “Perdido tänava jaama” raamatut enda kodulehel seni väga odavalt - https://ersen.ee/writer/mieville-china/  

Raamat on antud välja… omamoodi. Seda, et paksemaid tõlkeraamatuid antakse eesti keeles välja kahes köites, juhtub ikka. Aga et antakse välja kolmeks lööduna, kolmes köites - seda varasemast ei mäleta. Samuti on tavapäratu, et kõik kolm köidet ilmusid ühe aastanumbri sees ning lausa järjestikustel kuudel - muidu on ikka aastaid vahet. Markantseim näide on Robin Hobb’i salamõrtsuka triloogia, mis ilmus eesti keeles üle kümne aasta, viimase osa kahe köite ilmumiste vahele jäi niipalju aega, et enda jäigi see sari lõpuni lugemata (kuuest eestikeelsest raamatust lugesin läbi viis). Nagu Kristjan Rätsep siinsamas BAASis kirjutas: “Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust[..]”  

Ühe tehnilise detailina jäi veel silma, et iga köite tagakaanel oli sama jutt. Martini “Jää ja tule laulu” raamatud on sarnaselt tõlkeraamatutena poolitatud aga seal on vähemalt igal köitel eraldi jutt. Perdido raamatute puhul jättis natuke halva maitse suhu, on kergemat teed mööda mindud.  

Autor on poliitiliste vaadete poolest tugevalt vasakule kaldu, maoistlik kommunist kes on saanud PhD marxismist rääkiva uurimistöö eest. On seda nüüd näiteks sellest raamatust tunda - ei oska ütelda, endale küll midagi silma ei jäänud.  

Raamat on stiililiselt weird fantasy. Tegevus toimub väljamõeldud Bas-Lag maailmas New Crobuzoni metropolis, justkui  varakapitalistlik linn mõningaste politseiriigi tunnustega. Kõik kohad on veidraid elukaid täis, on inimesi, on suuri inimeselaadseid linde, on erinevaid hübriide ja monstrumeid. Üheks peategelaseks on inimesest teadlane Isaac Dan der Grimnebulin kes elab koos kunstnikust putukalaadse humanoidiga (khepri) nimega Lin. Kohe raamatu alguses viiakse lugeja võrratusse aurupunki ja veidrustesse kuna inimese ja putuka armastus, suhtlemine ja kehaline… khm, lähedus vajavad natuke settimist. Linn on räpane ja haisev, täis lihttöölisi, sulisid, sõdureid, võlureid. Kohati leidub ilmselt kunagi elanud meeletult suure looma roideid, mille ümber linna arhitektuur on end sättinud. Raamatust lugemiseks oivaline, ise elamiseks kohutav.  

Raamatu kandev teema on see, et Isaac hakkab ühe kliendi tellimust täitma ning tal on selleks vaja erinevaid linde. Muuhulgas saab ta ühe põneva rööviku. Siinkohas lõpetangi raamatu tutvustamise, siit hakkab igasugust värki juhtuma.  

Raamatus kasutusel olev sõnakasutus on kohati kummaline. Ilmselt oleks huvitav lugeda ka originaali, et saada aru, kas see on tõlkest või algmaterjalist - aga ma spetsiaalselt ei hakka seda tegema. Sest Miéville loodud maailm ja keskkond on ilmselgelt ise juba väga ummamuudu ning isegi kui tõlkija on mõnes kohas lähenenud… no ütleme, et mitte kõige õigemini (aga mis on “õige”?) siis tegelikult see hoopis lisab vürtsi ja veidrust. Minu arvates on loomingulisus antud juhul ainult hea.  

Mõned näited ka. Maailmas on imetegevuslikud ja õlipõletusmootoriga masinad, teinekord lahingus taplevad kustutajakoid ning käsikidujad. Kui ikka teisele väga tahad liiga teha siis tuleb võtta appi sülgpõletamine.  

Peale raamatu lugemist jäin mõtlema, et autor loodetavasti ei kirjuta rohkem sarja või maailma edasi sest praegusel kujul on see üsna täiuslik. Siis läksin täpsemalt uurima ning selgus, et Miéville on Bas-Lag maailmas toimuvaid romaane kirjutanud veel kaks tükki (“The Scar” ja “Iron Council”). Noh, mis siis ikka. Kunagi tahaks kindlasti neid ka lugeda.  

Osad lugejad on heitnud raamatule ette aeglust, uimasust, segasust, loodusteaduslikku nõrkust. Teised kiidavad taevani. Osad on loomulikult vahepeal. Enda arvates on antud juhul tegemist klassikalise olukorraga, kus mitu pimedat idamaade tarka elevanti katsuvad. Kokku on seda raamatut eesti keeles 856 lehekülge seega massiga lööb ta kindlasti. Ülalpool küll ütlesin, et tegu on weird fantasy'ga aga samamoodi võiks ta olla ka aurupunk. Aga ta pole ei ühte ega teist, pigem on nii mahukas raamatus mitmeid erinevaid põnevaid külgi.

Teksti loeti eesti keeles

Lev Veršinin
Hroniki nepravilnovo zavtra (1992)


"Vildaka homse kroonikad" (lühiromaan vääriks eriauhinda kõige düstoopilisemalt kõlava pealkirja eest!) on üsna keeruline ja raskestimõistetav tekst, mis võib pealiskaudsemale lugejale ilmselt parajalt segadusttekitavalt mõjuda - seda peamiselt erinevate tegelaste silme läbi nähtud sündmustiku tõttu. Asja ei muuda lihtsamaks ka see, et nende tegelaste hulgas domineerivad peale raamjutustuse minategelasest hullule paavstile ka teised "ebausaldusväärsed jutustajad". Siinkohal oli mulle mõningaks abiks Jyrka (praeguseks 20 aasta vanune) Baasi arvustus, mis aitas mul pärast teose läbilugemist oma mõtetesse teatud selgust tuua.
Lühiromaani Darhail toimuv algus on suhteliselt lihtsaltmõistetav ja tegeleb teatud määral "progressurluse" teema või selle mingi variatsiooniga, sõjaaegsele Vietnamile vihjava Darhai eksootiline õhustik aga pärineks justkui Kir Bulõtšovi loomingust. Edasi läheb kõik kõvasti segasemaks... Surmsünge ja raskemeelne tekst, milletaoliste järjestikkune tarbimine pikema aja jooksul võrduks masohhismiga? Ei ütleks, on kõvasti hullematki loetud. Või olen ma lugejana lihtsalt tuim ja küüniline... Julmuste kirjeldusi siin leidus ja kokkuvõttes oli autori tulevikunägemus samuti üsna düstoopiline - ent ei midagi erilist.
Niivõrd läbimõeldud ja mõtlemapanevale ulmetekstile ei saa kuidagi maksimumist madalamat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Õnnelik robot (2019)


Kogu loo aluspõhi on minu jaoks vale, vale, vale. Idee robotipsühholoogiast ehk kolme põhiseaduse mängimisest on täiesti lahe, Asimov, tegi seda hästi, aga kui mina oleksin arvanud, et modifikatsioon "oma õnne nimel tegutsemisest" ei too kaasa mitte midagi, sest robotid ei tea, mis on õnn, kui see pole inimeste hästi teenimine. Sest tunded on hormoonid ja kuigi kolm seadust mängivad huvitavalt, ei sisalda nad võimet õnne tunda - ei ole ju mõtet tundeid tuhmistada, kui neid meie mõistes polegi? Igasugune purjusolek ehk organisimi mõningane mürgitamine, et ta teistsuguseid hormoone toodaks, on üpris ... oih, ja siis veel see kuningas Goldemar ... ja robotite kobolditena eneseidentifitseerimine ja ... Ok, see kõik on nali, mhmh. Aga see ei ole üldse naljakas ju! Lihtsalt tüütu.
Mul on vana vaen lugude vastu, kus toimuv ei ole loogiliselt põhjendatav, vaid asjad juhtuvad, sest autoril tulid sellised mõtted.
Teksti loeti eesti keeles

Gregory Frost
Lord Tophet (2008)


Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Gregory Frost
Shadowbridge (2008)

Gene Wolfe
The Book of the New Sun: Volumes I and II (1983)


The Book of the New Sun: Volumes I and II (Shadow & Claw) on kogumik kahest eepilisest fantaasialoost The Shadow of the Torturer ja The Claw of the Conciliator, mis moodustavad esimese poole The Book of the New Sun nimelisest saagast. Peategelaseks, kelle jutustuse kaudu me lugu näeme, on Severiani nimeline mees, kes on Piinamismeistrite gildi liige ühes keskaegset tüüpi fantaasiamaailmas nimega Urth.
 
Esimeses raamatus (Shadow) jutustab Severian oma õpipoisiajast Piinamismeistrite Gildis ning sellest, kuidas ta sealt kaastunde üles näitamise tõttu pagendatakse. Oma teel kaugele ääremaale, kuhu ta saadetud on, satub ta kokku kahe saladusliku naise, Agia ja Dorcasega ning tema kätte satub poolkogemata müstiliste võimetega kivi...
 
Teises raamatus (Claw) jätkub Severiani jutustus oma rännakust. Ta kohtub mässajate juhi Vodalusega, kes juhib ülestõusu kohaliku valitseja Absoluutse koja Autarki vastu ning asub teda toetama. Autarki sõdurid aga vangistavad ta ja heidavad ta Absoluutse koja vangikambritesse...
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu hindamine oli väga keeruline. Ühest küljest meeldib mulle päris palju asju Wolfe'i kirjutamisstiili juures. Oma maailma kirjeldamise jaoks on tal varuks tohutul hulgal arhailist sõnavara, millest on väga palju kasu õige tunde tekitamiseks - lugeja tunneb selgelt just keele kaudu sellise hilisantiikse kuni varakeskaegse maailma hingust, nagu autor plaaninud on.
 
Üldiselt on mulle samuti meeltmööda see, et autor sulle kõike kandikul ette ei too vaid peidab loo sisse erinevaid tasandeid ja tähendusi. Seda on siin samuti päris palju (on näiteks üsna selge, et Urth on meie enda maailm kuskil ülikauges tulevikus) ning kindlasti läks mingi hulk vihjeid ka minust mööda.
 
Siin aga kritiseeriks ma tõsiselt teist raamatut (Claw), kus autor on selle vindi täielikult põhja keeranud. Kui esimeses raamatus (Shadow) oli mul võimalik üsna selgelt jälgida, mis toimub, siis teises on juba väga keeruline mõista, kes tegelastest teeb mida, miks, ja mis eesmärgil. Ning kui sellest veel vähe ei oleks, siis liigub ka tegevus täielikul teosammul. Tüdimus ja tülpimus panid mind teise raamatu lugemise käigus korduvalt pead raputama.
 
Peategelane ei olnud mulle vastumeelne, kuigi tegemist oli üsna külma ja tundetu tegelasega. Natuke häiris mind ainult see, et kuigi me tema õpipoisiaega päris pikalt näeme, ei saa me tema õpitust eriti selget ülevaadet. Selle tulemusena tunduvad tema poolt mingil hetkel demonstreeritavad märkimisväärsed võimed ja oskused natuke nagu varrukast tõmmatud olevat.
 
Kahju on nõnda palju negatiivset välja tuua, sest märkimisväärset on siin raamatus paljugi. Vahest oli mu huvi esimeses raamatus kõrgele tõusnud ja seetõttu ka pettumus teises sellevõrra suurem. Siiski ei saa ma seda heas usus ja tahtes lugemiseks soovitada - või kui, siis ainult esimest raamatut (Claw), mis on ka täiesti eraldiseisvana olemas. Sealt edasi minemata jätmine on minu arvates pigem võit kui kaotus.
 
Hinnang 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Aliette de Bodard
In the Vanishers` Palace (2018)




Kadujate Palee osutus veidi üllatavalt post-apoks - on olnud kadujad kes on ustavasti modernse ühiskonna hävitanud, orjastanud nii inimesed kui ka loodusvaimud (ka draakonid) ja siis jättes maailma täis oma loodud tehisolendeid, viiruseid artefakte ning reostust, ühtäkki … kadunud. Tehisolendid ja viirused (näiteks sellised mis harutavad su hinge keha küljest lahti või annavad sulle juurde võimed või …) on kõik oma elu edasi elanud ja muteerunud muutes maailma sellevõrra keeruliseks ja raskeks kohaks kus inimestel elada. Lisandunud on ka maagia - mida praktiseerivad maagtealased - kuidas muidu saaks loodusvaime välja kutsuda või inimesi ravida, eriti kui neil eksootiline haigus on.
Kindlasti on siin analooge kaunitarile ja koletisele. Suhteliselt raamatu alguses antakse peategelane draakonile ühe teise tüdruku elu päästmise eest ja ta viiakse kadujate paleesse, kus draakon elab, tema lapsi kasvatama. Loo Koletis kokkuvõttes ei ole see keda võiks arvata - ja seega ka osad kaunitari ja koletise stereotüübid mängitakse vaid näiliselt läbi.

Teksti loeti inglise keeles

Juha Jyrkäs
Tuliaika (2019)


"Tuliaika" (tõlkes siis "Tuleaeg") on teine minu poolt loetud soomekeelne raamat. Kuna mu soome keele oskus on suuresti latentne ja põhineb valdavalt kaheksakümnendate lõpu ning üheksakümnendate alguse Tallinnas veedetud lapsepõlvest pärit mälestustel, kasutasin "Tuliaika" lugemiseks e-lugerile paigaldatud soome-inglise sõnastikku. Ari Mattila koostatud Simple Finnish to English Dictionary for Kindle maksab Amazonis 3,59 USA dollarit ja on täiuslikkusest kaugusel, suutmata tuvastada soomekeelsete sõnade käändelisi ja pöördelisi vorme, samas on tegu ainsa e-lugeritele paigaldatava soome-inglise sõnastikuga, mida mul võrgust leida õnnestus. 
Lühiromaani tegevus toimub aastal 2227. Kliimakatastroofist ja globaalsetest sõdadest räsitud postapokalüptiline maailm on jõudnud omadega taas umbkaudu 20. sajandi lõpu tehnoloogilisele arengutasemele. Kolmeks globaalseks supervõimuks on Ameerika Föderatsioon, Jaapan... ja Soome. Viimatimainitud riik omab mõjualuseid territooriume isegi Lõuna-Ameerikas ja soome keelest on saanud maailmakeel. Helsingi on kliimasoojenemise tõttu mere alla uppunud ja Soome maailmariigi pealinnaks on saanud Hämeenlinna, millest on kujunenud rohkem kui kaheksa miljoni elanikuga metropol. Kuna kliima on selles 23. sajandi tulevikumaailmas tublisti soojenenud ("Hämeenlinna kuumad sügiööd") meenutab tuleviku-Soome õhustik pigem  mõnest kaheksakümnendate Hollywoodi märulifilmist tuttavat USA metropoli.
Märulifilmik või koomiksilik on ka lühiromaani sündmustik. Peakangelaseks on Soome eriagent Koivisto, kunagise Soome presidendi kauge järeltulija, kelle soontes voolab muuhulgas ka saami verd. Posttraumaatilise stressi all kannatav keerulise minevikuga "Soome Rambo", kelle ülesandeks on võidelda Soomet ohustavate terroristide ja superkurjategijatega kõikjal maailmas, ning kelle karakter toob taaskord silme ette arhetüüpse "Vietnami veteranist superkangelase" kaheksakümnendate Hollywoodi filmist (ka "Tuliaika" soomekeelse paberväljaande kaanel on ta üsna Sylvester Stallone'i välimusega). "Tuliaika" peamiseks sündmustikuks ongi Koivisto klaperjaht superkurjategijale hüüdnimega Tiikeri (Tiiger), mis viib ta lisaks kodusele Soomele ka Prantsusmaa lõunarannikule ning Amazonase džunglisse, ja maailma päästmine tolle salasepitsuste küüsist.
"Tuliaika" lugemine tekitas kohati samasuguse veidra tunde nagu "Saladusliku tsaari" maailma lood Eesti ulmeautoritelt - natuke üle võlli keeratult ja absurdselt mõjuv "kodukandi-keskne, ent see-eest globaalne" tulevikumaailm + sünged ning tõsised elemendid, mille koosmõju paneb lugeja endalt küsima, on see kõik siis ikkagi mõeldud absurdina või ei. Koomiksiraamatulikule süžeele (superkangelase globaalsete mõõtmetega ajujaht maailma hävitada soovivale superpahalasele) lisanduvad Koivisto sisemaailma ja hingepiinade kirjeldused, mis lisavad pulpilikule sündmustikule tugeva "ugridoomi" kõrvalmaigu. Erinevalt Eesti autorite "Tsaari"-maailmast pole Jyrkäse lühiromaanis eriti põnevaid ulmelisi ideid ega tehnoloogiaid, detailsete seksistseenide rohkus (lisaks vaenlaste tapmisele ja hingepiinades põdemisele leiab Koivisto lühiromaani piiratud mahu juures aega ka muude tegevuste jaoks) meenutab aga hoopis Veskimehe loomingut. 
Ulmeliste ideede vähesus, pentsiku retrofuturistliku tegevusmaailma klišeelisus ning üldise õhustiku teatud ebakõlalisus langetavadki "Tuliaika" hinde minu jaoks "3" peale. 
Teksti loeti soome keeles

Reidar Andreson
Heategu! (2019)


Hakkasin lugu lugema, sain algandmed ja rõõmustasin hirmsasti, et seekord käsitletakse loos ilmset probleemi, nimelt et kui inimese elu põhiväärtuseks pidav robot sattub tegutsema alal, kus luuakse midagi ohtlikku, kuidas ta käitub? Nii lahe! Aga selle asemel, et ilmsega tegeleda, toimus enamikus jutus mingi pisiasjade lahtiseletamine, häälprogrammeerimise seletamine, kuidas sai jube kaua võtvate operatsioonidega tegeleda, mismoodi lintarvuti ja kaardid ikka töötavad, mis värk oli ajaloo- ja tulevikusimulatsioonidega - ja kui lõpuks jõuti poindini (mis mu rõõmuks OLI see, mida ootasin!), olin ikka üsna kurnatud.
Aga point oli siiski tore. Selline emotsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander
Sees (2019)


Minu arust täiega nauditav lugu ja kuigi mina arvasin puändi juba ette ära ("no kas tuleb ... tuli!"), oli lugedes tunne, et oi, vau, nagu päris! Kas terve antoloogia on selline?! 
Täpselt tasakaalus jabur viiekümnendate emme ("viimseni paigas" soengu, poisipea ja bakterimaaniaga äärmiselt hirmus), vandenõuteooriate ja väikese heinleinikummardusega. Ja samas üleni huvitav, kuskil ei veninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Tea Roosvald
Jänesehautis (2019)


Minu jaoks oli liialt lõputult kuhjuvat tehnilist möla, mis samas polnud vajadusega põhjendatud, põhiprobleem paistis üsna selge juba jutu üsna algusest peale ("lapsukesed").  Ning kogu põhiprobleem paistis üsna kunstlikult tekitatuna - kogu see laste-teema ei tohiks olla selline asi, mis masinaprogammeerijatele automaatselt pähe tuleb ja nagunii juhtub. Aga no okei jutt siiski, mölast hoolimata. Aint umbes poole lühem oleks võinud olla.
Teksti loeti eesti keeles

Richard Matheson
What Dreams May Come (1978)


Uuele kliendile saadab Ersen esimese tellimuse puhul ühe raamatu tasuta lisaks. Sain siis sellesama Richard Mathesoni raamatu muu kauba peale,  raamat asub kirjastuse kodulehel "Raamatud / Esoteerika / Teispoolsus" kategoorias… mis mingi nurga alt vaadates pole isegi vale (aga sellest pikemalt allpool).
 
Kui alustada algusest ehk siis mida raamatut kätte võttes kõigepealt näed - kujundus. “Armastus, mis on tugevam kui taevas ja põrgu” - paneb õudusest õlgu võdistama. “New York Timesi bestseller” - järjest hullemaks läheb. “Jutustus elust ja armastusest pärast surma” - hõõh! Ei lähe raamatupoes esoteerika-leti juurde ning sellise läila kaanepildi ja vastavate tekstidega raamatut ei võtaks kättegi. Aga kuna anti tasuta siis lugesin tagakaanelt kokkuvõtet ja polnud kõige hullem. Natuke vaatasin netist - ulme, võiks ju proovida. Ersen üldiselt avaldab päris palju igasugust uhhu-värki, samas ulmevallas on kirjastanud ka päris “kõva” ulmevärki (näiteks Stephen Kingi “Tulesüütaja”). Ning ka mitmeid piiripealseid asju.
 
Mõni sõna autorist. Richard Matheson kirjutas varem horrorit, see romaan on esimene, kus ta avastab teisi maailmaid (pun intended). Varasemast loomingust on kolmas romaan “I Am Legend ” ilmselt tänu korduvatele ekraniseeringutele (viimane Will Smithiga peaosas) tuntuim. Samas on ka kõnealusest raamatust tehtud samanimeline film “What Dreams May Become” (Robin Williamsiga peaosas).
 
Autor on valinud peatükkide pealkirjade jaoks huvitava süsteemi. Algul ma ei saanud hästi aru, et milles point kuna pealkirjad olid küll tegevusega seotud aga midagi oli paigast ära. Tundusid kuidagi suvalised. Aga kui ühel hetkel läbi hammustasin siis… ahha, kaval!
 
Raamat räägib elust pärast surma. Chris Nielsen lahkub siit maailmast jättes maha leinava abikaasa Anni ja neli last. Chris ja Ann on olnud erakordselt õnnelikus abielus ning Chris on ühtepidi küll taevas, õndsus on laes kinni aga endiselt igatseb ta enda abikaasa järgi. Laste järgi natuke ka - aga kogu raamat ongi üles ehitatud sellele, kuidas mees teeb kõik mis võimalik, et jälle naisega kokku saada. Teel on talle abiks onupoeg Albert (kes on ka loomulikult surnud).
 
Raamat on suures osas kirjeldava olemusega, kus erinevus poelettidelt leitavate “käsiraamatutega” on tehniliselt olematu. Tegelikult ongi miljonidollariküsimus, et kas autori jutt on irooniline või mitte kuna raamat on läbivalt äärmiselt tõsine. Umbes nagu Andrus Kivirähki “Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”. 
 
Kaanepildi järgi pakutakse lugejale justkui helgetes toonides meeldivat lugemist. Eks seda on ka, märkimisväärne osa teosest on elujaatav ning äärmiselt positiivne. Samas on Chrisi tee teinekord päris künklik ning raamatu teises pooles kisub tegevus päris karmiks. Raamatu lõpp on enda arvates väga hästi vormistatud, kindlasti pole see roosamanna kuid jätab hinge hea tunde.
 
Nagu kohe raamatu alguses on kirjas siis see kõik on tõsijutt. On juttu astraalkehast, vaimust, Jumalast, taevast ja põrgus, teispoolsusest. Terve raamatu stiil on suures osas äravahetamiseni sarnane igasuguste esoteerikaraamatutega, mis panigi mind muigama. Kui muidu ei paku sedasorti asi viisakalt üteldes endale üldse huvi siis ilukirjanduse ja ulmesildiga oli tegu vägagi mõnusa lugemisega. Ning minu jaoks jäi ikkagi lahtiseks, et kas autor tõesti mõtleski seda kõike tõsiselt - samas see polegi tähtis. Tegelikult on raamatust kumav sõnum minu jaoks ligimesearmastus ja hoolimine - ning vahet pole, millist vormi autor kasutab sest eesmärk on õilis.
Teksti loeti eesti keeles

Vassili Mahhanenko
Vtoroi šans (2019)


Mahhanenko on pärast mitmeaastast pausi tagasi Barliona maailmas ehk samanimelises fantasy-settinguga arvutimänguseikluste juures. Tõsi küll, teiste tegelastega. 
 
Lugu algab reaalajas umbkaudu aastajagu hiljem pärast esimese 7-osalise epopöa lõppu. Suure eepilise ragnarökiga lõppenud algse sarjaga on päris palju mittekokkulangevusi, mida autor põhjendab ära selle ragnaröki-järgselt tehtud progeuuendustega. Tekst ei vaja eelmise epopöa läbilugemist, kuigi mitmed nüansid võivad seetõttu jääda natuke hämaraks.
 
Niisiis -- Barlionasse tekkis juurde uus manner, millel käib suur sõda sissetungivate deemonitega (esimene erinevus: algses epopöas olid sissetungijateks hiigeltarantlid). Loo peategelane laseb endale tegelaskuju loomise käigus anda täieliku randomi, mistõttu pälvis rassiks tuttuue Barliona tõu -- pooldeemoni. Keda kõik vanad rassid iseenest mõista loomuldasa jälestavad ja umbusaldavad. Sarja esimene raamatu sisu on žanrile omaselt nö "liivakastis" ehk siis kohas, kus loodud karakteri omadusi ja võimalusi suht ohutult tundma õpitakse, mistõttu loo käivitumine võtab aega.
 
Korralik ja žanrilikult üllatustevaba võluvik. Ei mõju paraku küll nii põrutavalt meeldejäävana kui originaalepopöa avaromaan.
Teksti loeti vene keeles

Raul Sulbi
Isaac Asimov 100 (2019)


Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Einsteini viimased sõnad (2018)


Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

Mairi Laurik
Valesti ajastatud (2019)


«Igaviku lõpp» on jätnud ka minusse sügava vao (nii raamat kui 1987. aastal valminud Jermaši ekraniseering). Seetõttu oli Lauriku lugu Belialsi eelneva looga võrreldes kuidagi kergem seedida. Mind üllatas autor väga positiivselt - meeldis filosofeerimine Igaviku ja lõpmatuse teemal  ning pseudoteaduslik arutlemine temporaalenergia üle. Hea saavutus lühijutu mahus. Kardan, et kes Asimovi romaani pole lugenud või ei mäleta seda, jääb see jutt veidi kaugeks, aga mulle mõjus hästi. Tubli töö!
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Asum ja psühhoajalugu (2019)


Antud lugu lisab Asimovi Asumi saagale pisukese epiloogi, kus tuntud tegelased nagu Trevize, Bliss, Daneel saatust jagavad. Lugu on belialsilikult emotsionaalne ja keerab kogu teemale ühe lisavindi peale küll. Huvitav mõtteeksperiment. Kuna Asumi sarja lõpuosade lugemisest on hulga vett merre voolanud, siis on mäletamisega kehvasti. Ehk oleks kasuks tulnud väike autoripoolne kokkuvõtte eelnevast või siis et tegelased ise tuletavad lugejale mõne sõnaga meelde kasvõi dialoogi käigus, mis juhtus. Muhe lugemine sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles

Robert A. Heinlein
The Door into Summer (1957)


See on ikka täitsa uskumatu milline lotovõit see raamat on! 

Ma ei mäletagi, kas olen Heinleini varem lugenud - aga isegi kui olen siis ei mäleta mitte midagi.

Peategelaseks on alkoholiprobleemidega Daniel Boone Davis, leiutaja ja insener. Teine oluline tegelane on kass Petronius, omadele Pete. Kassi-inimestel on seda raamatut veel eriti huvitav lugeda kuna ikka ja jälle on väikseid huvitavaid detaile mis muhelema panevad. Üldse on raamat stiililiselt ja keelekasutuse poolest hästi soe ja sümpaatne, “cozy hard sci-fi” võiks muigamisi ütelda. Kui korra rääkida stiilist siis ma ise sätin ta küll “tehniliselt detailse ulmeka” kasti aga tegelikult on see raamat veel lisaks sulam fantasy’st ja romance’st (kuidas seda üldse eesti keelde tõlkida, romanss?).

Tegelikult äkki ma peangi mõne sõnaga kirjutama, mis on “hard science fiction”. Lühidalt on point selles, et raamatu sisu peab olema tehniliselt, teaduslikult ja loogiliselt korrektne ja täpne. Jah, ilmselgelt ei pruugi iga asi ulmeraamatus olla nüüd ja praegu eksisteeriv - aga ta võiks üldiselt alluda loodusseadustele ja olla olemasolevaid teadmisi kasutades loogiliselt edasiarendatav. Noh, näiteks kui praegu mingeid asju tehakse laboritingimustes või siis on mingi tehnilise vidina eriti varajane prototüüp olemas siis näiteks hard sf raamatus võib terve maailm seda täis olla.

Ma nüüd kirjutan läbisegi aga praegu meenus, et raamatut saab lugeda ka nagu põnevikku. Tegelikult ongi raamatu algus natukene nö. klassikaline ulme, siis keerab ära tavalisse “oleme sõbrad ja teeme koos huvitavat start-upi” teemasse, kus ühel hetkel enam inimvahelised suhted pole väga lihtsat ja sirgjoonelised. Edasine räägibki siis sellest, kuidas peategelane on paraja supi sees ja kuidas sellest välja rabeleb, kohates teel mitut huvitavat tegelast ning rännates ajateljel ühes ja teises suunas.

Raamat ilmus aastal 1956, tegevus on suuresti aastates 1970 ja 2000. Seega on huvitav lugeda ja mõtelda, kuidas võiks tulevikumaailm paista autori jaoks kirjutamise ajal.

Kui rääkida korra veel raamatu stiilist siis ta on tõepoolest kõike, mida ülalpool mainisin. Seega on hoogsat tegevust, on põnevust, on fantaasiat, on kassi kuid ilmselt kõige rohkem on todasama kõva sci-fi’d. Ta pole küll hullult tehniline aga siiski on raamatu baas teaduslik ja läbimõeldud. Ma ei taha nüüd kindlasti raamatust kedagi eemale peletada, kaugel sellest! Pigem võibki olla see hea raamat sellisele lugejale, kes muidu teaduslikust poolest just hullult palju ei huvitu - aga tahaks natuke uurida, kuidas sedasorti kirjandus on.

Seega - äge raamat, soovitan soojalt.

Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Obrutšov
Zemlja Sannikova, ili Poslednije onkilonõ (1926)


 Üldiselt oleksin "nelja" pannud, kuid et kaasarvustaja Ats Miller hindas teost "täiesti ilge suhtumise eest teistesse rahvastesse" "ühega", pannes samas täpselt samasuguse suhtumisega "Kadunud maailmale" "viie", püüan pisut õiglust jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Obrutšov
Plutonija: Neobõtšainoje putešestvije v nedra Zemli (1924)


Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid,  käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Teraskõht (2019)

Jack Womack
Random Acts of Senseless Violence (1993)


Random Acts of Senseless Violence on düstoopialik noorte-ulmelugu. Jutustus on esitatud peategelase, 12-aastase Lola Harti päeviku vormis. Lola juudisoost perekond kuulub jutustuse alguses kõrgemasse keskklassi. Temal ja tema nooremal õel on korter Manhattanil, haritud vanemad (isa filmitööstuse stsenarist, ema endine ülikooli õppejõud) ja kohad parimas tüdrukute erakoolis.
 
Autor on aga asetanud tegevuse alternatiivsetesse 90-ndatesse, kus kõik meie ajaloo Ühendriikide 80-ndate probleemid (töötleva majanduse järk-järguline kollaps, narkoprobleemid, gängiprobleemid) on pidevalt hullemaks muutunud, mistõttu hakkavad mured juba ka Lola perekonnani jõudma.
 
Nii tulebki välja, et peategelase vanemad ei ole rahadega just kõige mõistlikumalt ümber käinud. Seega, kui majandusprobleemid filmitööstusesse jõuavad ja isa paar viimast projekti läbi kukuvad, on perekond sisuliselt pankrotis ja peab kolima vaesesse linnapiirkonda. Tundub, et kõige paremini kohaneb muutustega just Lola, kes suudab endale kohapeal kaks omaealist tüdrukut (mustanahalise ja latiino) sõpradeks leida...
 
Minu jaoks oli tegemist üllatavalt tugeva teosega. Päevikuvorm on minu arvates selline võte, mida on lihtne teha, kuid raske hästi teha. Womack aga teeb siin kaks märkimisväärset asja.
 
Esiteks kirjutab ta usutava ja huvitava versiooni 12-aastase tüdruku päevikust. Teiseks mängib ta andekalt teose jooksul kirjastiiliga, sest mida kauem peategelane slummis uute sõpradega aega veedab, seda rohkem sigineb tema keelde tänavaslängi. See on pikk ja peaaegu märkamatu protsess, aga raamatu esimesed ja viimased kümme lehekülge on lõpuks hämmastavalt erinevad.
 
Teisest küljest aga ei jätnud maailmaehitus mulle erilist muljet. Tegemist on omamoodi retro-futurismiga, kuid millegipärast jäi see siiski üsna võõraks. Vahest on asi selles, et 80-ndad on meile ajas ikkagi niivõrd lähedal, et nendel otseselt põhinev düstoopia ei anna sellist efekti, nagu näiteks auru- või diiselpunk annaks. Või siis selles, et peategelase päeviku kaudu näeme vaid tillukest osa kõigest, mis toimumas on.
 
Lõpuks aga on siiski tegemist hea romaaniga (see on ka osa sarjast, kuid antud teosel on lõpplahendus olemas ja otseselt edasi lugema ei pea). Eriti torkab see silma selle jama taustal, mida noorteulme sildi all tonnide ja tonnide kaupa toodetakse.
 
Hinnag: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Mart Sander
Kõhedad muinaslood (2019)


Raamat on väiksemas, taskuformaadis ning sisaldab seitset lühijuttu. Osad lood on varem ilmunud inglise keeles, osad on kirjutatud just selle kogumiku jaoks. Üleloomulikku, ulmelist, fantastilist elementi siin ja seal ikka on kuid lood on pigem sellised vimkaga. Mart Sander on ise mitu korda ütelnud, et  talle meeldib ajaloost teise maailmasõja eelne aeg, seega leiavad mitmed lood aset just selles ajajärgus. Mõni ka natuke varem.
 

Ma olen autorilt lugenud varem romaani “Lux Gravis, ehk Raske Valgus”, mis on alternatiivajalugu ning kus on tunda, kuidas autor on teinud korraliku eeltöö ja nõuab lugejalt aktiivset kaasamõtlemist. “Kõhedad muinaslood” on mõnes mõttes kergem, jutud on suures osas klassikalise olemusega - aga taas viskab autor siia ja sinna vingerpusse sisse. Näiteks ei ole vbolla otsesõnu üteldud, millal tegevus toimub - aga siis keegi tegelastest mainib, et Nikolai I on hiljuti surnud.
 

Raamat hakkab juba peale omamoodi ja mõnusa jutuga (“Must kast”). Terve jutt on selline, et ootad ja ootad, et mis nüüd toimub. Siis ühel hetkel hakkad mõtlema, et ooda nüüd! Keerad mõned lehed tagasi ja tuleb välja, et autor oli uinutamise varjus tegelikult sündmused teises suunas liikuma pannud. “Öine palavik” on teine sarnane lugu, kus tegevus toimub suuresti minategelase peas ning ega lõplikult ei saagi aru, et mis siis nüüd toimus. Kui üldiselt ma sedasorti uina-muinat pigem ei naudi siis Sander oskab kuidagi täpselt õigeid hingekeeli paitada.
 

Kui rääkida õhkkonnast siis “Tegelikult”, “Kolmkümmend minutit mõrva”, “On teil unistus?” ja “Saatan Robert” on minu silmis selles mõttes sarnased, et kõigis on mingi tegevus, plaan, teostus, lõpplahendus. Samas on tõesti märkimisväärne kuidas Mart Sander oskab seda kõike kirjutada nii, et tegu pole lihtsalt järjekordse krimka või ajaloolise jutustusega - jah, on nii mõnigi ehk isegi kulunud teema aga kirjanik oskab lisada selle “miski”, mis teeb keskpärasest kirjandusest suurepärase kirjanduse.
 

“Üksinduse allikas” on taas klassikalistel motiividel kõndiv - aga lõpp on jube ägeda väikese ninanipsuga. Filmis, filmina oli ta veel eriti lahe kus ühel hetkel jääd jahmatunult vaatama ekraanil toimuvat - aga siis hakkad peas meenutama, et mis varem toimus, arvutad natuke näppudel ja siis tuleb “Ahjaa, ja-jaa, vahi kui kaval!” emotsioon järgi.
 

Minu jaoks võtab Mart Sanderi ulme kohapealt hästi kokku BAASist silmajäänud sõnad: “Mart Sander kirjutab ulmet vähe - aga kui siis teeb seda hästi.” Endal on nüüd tekkinud huvi ka ta muid raamatuid lugeda, “Litsid” on näiteks selline, mis seni pole mitte mingit huvi tekitanud. Kui aga nüüd lähemalt vaatasin siis tegelikult räägib see raamatusari 1939-1944 aastal toimunud sündmustest läbi bordelliprisma. Arvestades kuidas autori ajaloohuvi on seni mõnusa kirjanduse läbi välja tulnud siis ootan huviga.
 

Raamatus on autori illustratsioonid, mis jutte väga hästi täiendavad. Mõni inimene on kohe mitmes vallas andekas.

Teksti loeti eesti keeles

Eva Luts
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019)

1.2020

 

Juhuslik valik ühele jutuvõistlusele laekunud töödest, millest mõned on isegi toimendamata kujul üllatavalt loetavad, teiste puhul ei suudaks ka aga põhjalik keeletoimendamine midagi päästa. Ma ei oska näha kergejõustiku või tõstmise tulemuste rehkendamise metodoloogia kaunite kunstide hindamisse ülekandmise väärtust (näiteks et jutt kogu 67,5 punkti ja jagas 6-7 kohta). Võib-olla oleks õigem piirduda näiteks esikolmiku väljatoomisega – üks võitja ja kaks kroonprintsi ja ülejäänud tekstid saavad lihtsalt äramärkimise ehk ergutuspreemia. Siiski on see kogumik mõnest varasemast ehk tugevam, kuna päris avaldamiskõlbmatud olid siin vaid neli teksti.  

Üldistades võib öelda, et mõned halva kirjutamise šabloonid ehk ajakirjanduskeel on siin jätkuvalt ja peaaegu kõikide autorite tekstides sees, mõnel väga reljeefselt ja valusalt. Niinimetatud Tartu grupeeringule on näiteks väga omane mitme mineviku kuhjamine ühte lausesse – tehes/teinud ühte asja, tegi ta ka teist – ja tulemusena on sellist harjutust ka päris raske ette kujutada (“Nad varjusid kaneelipuu alla, oodates vihma lõppemist.”). Sagedane on otsest kõnet õigustava tegusõna asendamine mingi muu kehalise tegevusega, mis ei tekita arikuleeritud kõnet (“Kus nüüd ütles,” pööritas ta silmi; “Mul on kümme šillingit,” kehitas ta õlgu; “Miks ma üldse pabistan,” üritas ta välja mõelda.) Kangekaelne on kihu alustada mina vormis tekstis lauset tegusõnaga isikulise asesõna asemel. Lihtsate asjade ütleme hästi keeruliselt ja segaselt ("Tavapäraselt jäid tema pärusmaaks vildakad oletused"). Ilmselt ravimatu haigus on mõne autori puhul tegelaste nime asendamine mingi muu liigikirjeldusega. Mahkra näiteks hakkab sellest Jumala abiga üle saama, aga uus põlvkond tuleb peale (Jekimov, Raidma).  

Väga halb mõte oli autoritele tekstide ees sõna anda ja see kärpimata ära trükkida. Ei ole vaja teada, kust autor (enda arvates) on inspiratsiooni saanud või millest ta (enda arvates) tahtis kirjutada. Mõni näiteks lobiseb välja ainsa huvitava asja, mis tal loos on (Tiigisoon), mitte et ta sellega jutus midagi huvitavat edasi teeb või kuhugi arendab. Mõni ei ütle üldse mitte midagi (Rajasalu) või teeb seda hästi pikalt (Kalmsten).  

  Minu esikolmik oleks järgmine  

   

1 Ivanov “Apollo” 18  

   

(Pikem arvustus Algernonis)  

   

2 Mahkra “Riisirahvas”  

  Mahkra on keelekasutuses kindlasti arenenud ja tundub, et liikumas oma hääle avastamise poole ja loobunud endisaegsete meistrite jäljendamisest. Sellest ei ole häda, et süžee on laenatud miskist Hammeri filmist. Otsene kõne on aga tihtipeale pikk, konarlik ja koperdav, samuti esineb liiga keerulisi, sogaseid ja läbimõtlemata lauseid. Kohati kasutatakse valmis šabloonväljendeid, mis võtavad kirjanikult võimaluse öelda, mis tegelikult juhtus, mida tegelane koges või nägi ning teha huvitavaid ja võimalusitekitavaid vaatlusi. Samuti on sisse lipsanud sellised perverssused nagu sõnad “armatsema” ja “naasima”, mis ilukirjandusse kindlasti ei passi. Paari lehekülje koondamine ja kirjelduste vähendamine ei teeks sellele tekstile samuti halba. Sellest, et tal oli liiga palju tegelasi, saab autor ise ka aru, ja lööb nad jutu käigus maha.  

   

3 Umbleja “Siis kui nad tulid”  

   

Jällegi, süzee laenamine ei ole probleem, kui jutt on tervikuna loetav ja jälgitav. Kui palju see kõik on omalooming ja kui palju mingi filmi ümberjutustus, on muidugi iseasi. Autor on ettevõtnud üliraske ülesande – pikema aja peale jaotatud massistseene täis eepilise ja panoraamse jutustuse – ja selles mõttes on ta keerulise harjutusega hakkama saanud. Et tal ei olnud aga ulmejutu kirjutamise ambitsiooni, tekitab muidugi küsimusi. Ma ei oska öelda, kuidas ma oleks ulmejutu võistluse žürii liikmena sellisesse probleemi suhtunud – kas eelistada ülinapi ulmesisaldusega aga talutavalt kirjutatud juttu pärisulmet täis tekstile, mis on kirjutatud väga halvasti. Tähendab, see tekst karjub selle järele, et seal koolis oleks tegelasi geneetiliselt muundatud või õpetatud kasutama mingit ulmelist tehnoloogiat, mis kuidagi lõpulahendusega on seotud või midagi, aga mitte ühtegi ulmelist ideed siin ei olnud. Žürii poolehoiu võitis see tekst muidugi sellega, et siin on lahinguid ja sõjamasinad ja palju plahvatusi. Kui esimesel leheküljel oleks olnud veel näiteks pikem kirjeldus hästi suurest kosmoselaevast, oleks ka koht olnud ilmselt kõrgem. Autorile võiks ka soovitada tekst üle lugeda ja eemaldada sellest inglise keeles mõeldud aga eesti keeles kirjutatud väljendid ja laused (näiteks “vähim, mida ma tema heaks teha sain” jms).  

   

Ergutuspreemia ja äramärkmise võiksid saada:  

   

4 Raidma “Libakass”  

  See on hea näide tekstist, mida on toimendamise käigus võimalik teha avaldamiskõlbliseks. Algajate tüüpilised vead on eemaldatavad, samuti on võimalik paari päevase mõtlemise järel siia huumorit sisse panna ja saabki loetava teksti. Jutu peamine tugev külg on see, et ta püsib fookuses.  

   

5 Jekimov “Ortoni seesamune”  

   

“Baasi” arvamusliidrite jaoks on žanr (antud juhul aurupunk) kindlasti argumendiks kõrge hinde panemisel. Autori keelekasutus üldiselt ja eriti dialoog ning kalduvus tegelaste nimede asemel kasutada liiginimetusi, ei luba seda veel aga päriselt trükikõlbiliseks arvata.  

   

6 Rajasalu “Käilakuju”  

   

Autor demonstreerib siin võimekust kirjutada lauseid, milleks enamik Eesti ulmekirjutaid suutelised ei ole. See on aga ka ainuke asi, mida ma siin kiita oskan. Tervikuna jääb arusaamatuks, kus see lugu toimub, kes on tegelased, miks nad tegutsevad, kelle või millega lugeja suhestuma peaks. Tegelasi on liiga palju ja nad on isikupäratud, rääkimata sellest, vahepeal nimetatakse neid nimepidi ja siis jälle miski liigi kaudu (mees, naine). Terence on halb nimi, sest seda peab kasutama apostroofiga. Üldiselt on see nagu moderne kunst, rohkesti sinka-vonkalisi täpselt viimistletud kujundeid ja tehnoloogiat, aga mida see kõik kokku peaks tähendama, jääb ebamääraseks. Ehk ma oleks suutnud selle teksti kohakese kõrgemale tõsta, kui see ei oleks olnud kirja pandud olevikuvormis. See kindlasti raskendab lugemist ja jätab mulje liigsest pretensioonikusest.  

   

Ülejäänud autorid saaksid õlalepatsutuse, tänusõnad, et nad ulmet kirjutavad ja soovituse ka ikka järgmisel võistlusel osaleda. Tähelepanelik ulmeaspirant oskab kindlasti ka žürii kommentaaridest välja lugeda, et eelistatakse Suurt Ulmet. Väike Ulme, mis näiteks toimub inimsuhetes või akna taga või kusagil taamal, ei ole väga soositud. Kindel eduretsept on näiteks esimesel leheküljel suure kosmosejaama, dirižaablisadama või veel parem kosmoselahingu pikem kirjeldus.  

   

Kui siiski sinna joone alla jäävate tekstide kohta mingi kommentaar lisada, siis… Kalmsten demonstreerib ennastsalgavat meisterlikkust looduskirjelduste kirjutamisel, et ta võiks olla lausa “Eesti Looduse” kirjasaatja, aga kui mõni tegelane suu lahti teeb, tuleb raamat mõneks ajaks kinni panna ja rahuneda. Krips on kirjutanud terve pika jutu lühilausetega. See viitab enamasti kas mingile ülidiiplikule ambitsioonile või peategelase vaimsele puudele, aga kumbki ei tekita erilist lugemiselamust. Samas ei maksa autoril muidugi tähele panna viginat Louis XIV kohta, sest arvamusliidrid ei ole kahjuks jutu sündmustikust aru saanud.  

Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Isaac Asimov 100 (2019)


Pean tunnistama, et käesoleva antoloogia ideest esmakordselt kuuldes tundsin kerget hämmingut. Enamik Asimovi loomingu paremikust kuulub minu meelest selgelt oma aegruumi (1940. ja -50. aastate USA-sse), nii et mõte selle süstemaatiliselt pastišeerimisest tänapäeva Eestis tundus kummaline - kui just mitte stiilipuhast "tuumapunki" kirjutada. 
Antoloogia lugusid olen Baasis eraldi hinnanud ja osadest ka pikemalt kirjutanud. Tundub, et ma pole piisavalt hardcore-Asimovi-fänn, et sellistest pastiššidest tohutult vaimustuda - paljud lugudes esinevad vihjed läksid mu jaoks kaduma, neile aluseks olnud vanameistri tekstid olid ununenud või sootuks lugemata. Ilmselt mängib siin oma rolli ka see, et oma "lapsepõlve lemmikautorite" hulka ma Asimovit kindlasti lugeda ei saa - jõudsin ta loominguni hoopis hilisemas vanuses, kui mitmed teised olulised ulmeklassikud (Simmons, Clarke jne) minu jaoks juba tuttavad olid.
Hinne "4" on antud lugude ümardatud keskmise hinde järgi. 
Teksti loeti eesti keeles

Mairi Laurik
Valesti ajastatud (2019)

Veiko Belials
Asum ja psühhoajalugu (2019)


"Asum ja Maa" on üks viletsamaid minu poolt loetud Asimovi raamatuid, mille sündmustikust enamiku olen praeguseks suutnud ka üsna edukalt ära unustada. Seetõttu ei öelnud käesolev Belialsi lugu (sarnaselt Olev Toomile) mulle suurt midagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Bruce Sterling
Schismatrix Plus (1996)


“Skismaatriks” räägib tulevikuuniversumist, peategelaseks on Abelard Lindsay, kelle paarisaja aasta pikkune elulugu ongi raamatu pointiks. Maailmas on kaks suuremat võistlevat poolt, käib paras troonide mäng, märkimisväärne osa raamatust ongi nö. poliitiline. Lisaks tekib ühel hetkel universumisse kolmas suur jõud, kellega peab maid jagama. Panin lõppu ka ühe väljavõtte autori samas maailmas toimuvast lühijutust, mis väga hästi seda veidrust kirjeldab. Eks ta üks üsna hoogne seiklus ole igatepidi hoopis teistsuguses maailmas kui see, mis meil aknast vastu vaatab.

 

Raamatu algusepool tundus kuidagi väga kirju ja virvendav, tegelasi pole isegi väga palju aga neid oli grammike üle mu taluvuspiiri. Lisaks värvikas ja kohati päris detailne maailm, kus ühte muundatakse geneetiliselt ühe nurga alt, teist muul viisil, kolmandal on mingi juhtmepundar peas, neljandal midagi naha all. Selles mõttes oli küberit ja punki ikka kamaluga, õhustik oli vägev. Samas kusagil poole peale jõudes väsitas ära kuna - see kõik on ju tore aga tahaks sisu ka! Autor justkui luges mu mõtteid kuna raamatu jooksul saab peategelane Abelard Lindsay järjest vanemaks ning tõmmatakse natuke hoogu maha, saab keskenduda ka inimesele ja perekonnale. Võinoh, kas enam on tegu inimesega kui teda on kõvasti muditud, konfitud, parandatud, süstitud, täiendatud, naha all töötab erinevaid masinaid… aga siis hakkab jälle erinevaid pöördeid tulema.

 

Lõpp on paganama nunnu. “Nunnu” pole ka isegi õige väljend… no igaljuhul jättis hea ja helge tunde sisse. Üldse on raamat pigem helge mitte tumedatooniline mida (minu arusaamist mööda) küberpunk tihtipeale pigem on.

 

Romaani nimi on “Skismaatriks”, pluss teose nimes tähendab seda, et lisaks on ka mitmeid samas maailmas toimuvaid lühijutte, mis kenasti kogupilti täiendavad. Endal kippus peale romaani jaks otsa saama seega lühijutte vaatasin pigem diagonaalis. 

 

Keelekasutus on kohati veider. Ma ei taha isegi iriseda kõlke kallal või kritiseerida sest minu arvates ongi igasugune sedasorti küber-värk raamatuna natuke kohmakas ja imelik, filmina on kuidagi mõnusam. Ma spetsiaalselt ei jätnud ühtegi kohta meelde aga vahel mõjus anakronistlikult. Teisalt ei tasu unustada, et raamat ongi kirjutatud aastal 1985, tegu ongi mitmes mõttes protokirjandusega.

 

Muide, soovitan romaani lugeda algusest natuke ning kui läheb tiba segaseks siis piiluge alates leheküljest 350 tulevaid lisasid. Seal on erinevaid kokkuvõtteid ja kronoloogia, mis aitab natuke ree peal püsida.

 

Kõige lõpus on veel Raul Sulbi kirjutatud kokkuvõte autorist, jällegi väga hariv ning tore lisa.

 

Üks raamat, mida peaks millalgi üle lugema kuna ta on enda detailsuses nii massiivne, et esimese korraga jääb kindlasti palju kahe silma vahele. Koomiksina võiks see põnev olla kuna seal saab eriti hästi hetke panna seisma ja detaile uurida.

 

Raamatu tagakaanel on lõik lühijutust “Kakskümmend meeldetuletust”, just nii omamoodi ja punk see maailm tihtipeale ongi:

 

“Nikolai vaatas otsa vanamoodsate silmadega tüdrukule. „Turvaülem andis mulle sinu kriminaaltoimiku,” ütles ta. „Autorikaitse rikkumine, organiseeritud väljapressimine, vandenõu kaubanduse halvamiseks. Kui vana sa oled?”

„Nelikümmend neli,” ütles tüdruk. „Kui vana sina oled?”

„Umbes sada kümme. Pean failidest järele vaatama.” Miski tüdruku välimuses häiris teda. „Kust sa need antiiksed silmad said?”

„Need olid minu ema omad. Pärisin need. Kuid sa oled vormija, muidugi. Sa ei tea, mis ema on.”

„Otse vastupidi,” ütles Nikolai. „Ma usun, et tundsin sinu ema. Olime abielus. Pärast tema surma lasin su kloonida. Ilmselt olen seega sinu... olen selle termini unustanud.”

„Isa.”
 

„Kõlab õigesti. Ilmselgelt oled pärinud tema ärivaistu.” Ta vaatas tüdruku toimiku üle. „Kas soovid oma kuritegude loendisse ka bigaamia lisada?””

Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Patrioot (2019)

Raul Sulbi
Isaac Asimov 100 (2019)

Raul Sulbi
Isaac Asimov 100 (2019)


Minu arvates kindlustab selleteemalise kogumiku tegemine iseenesest neli palli, millele kogumikku kuuluvad jutud liidavad mingi arvu, mis halvemal juhul muidugi võib negatiivne olla. Vaatame.
Hinde "5" said minult kaks juttu,
"4" -- neli,
"3" -- viis ja
"2" -- üks.
Millest nähtub, et 1) hinnete jaotus sarnaneb gaussiaaniga niivõrd nagu ta sellise praktiliselt olematu valimi korral üldse sarnaneda saab ja 2) kõver on nihutatud arvtelje kasvava haru poole (keskväärtus on 3,58). Seetõttu on lähtekohaks olnud neljale pallile ühe lisamine igati põhjendatud.
(Ja tegelikult oleksin "viie" ka eelneva lobisemiseta ära pannud).
Vigisemise mõttes märgin siiski, et värdkeelend "positrooniline aju" tulnuks välja toimetada. Eestikeelne termin on olemas 1965. aastast.
Teksti loeti eesti keeles

Dennis E. Taylor
The Singularity Trap (2018)


Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles