x
Päringule {"kuu"=>"1", "aasta"=>"2019", "sort"=>"hinne", "suund"=>"desc", "captures"=>[]} saadi 85 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Arthur C. Clarke
Jupiter Five (1953)

J. R. R. Tolkien
The Hobbit, or There and Back Again (1937)


Ma lihtsalt tunnen, et pean pikale arvustustejadale ka omapoolse panuse lisama.
 
Raamat, mida on tõesti läbi loetud lugematu arv kordi. Ja tunne on sees, et peaks uuesti lugema. Miks? Selles loos on see miski, mis paelub ja huvi tekitab. Kuigi tean unepealt kõiki sündmuseid, kõiki laule ja dialooge, on seal endiselt palju asju, mida avastad alles pärast mõne muu asja teada saamist. Fantasy maailmaga hästi kokku sobituv achievements-süsteem. Pärast Kääbiku filmi vaatamist ja imestamist selle üle, et kust paganast võttis Jackson Gandalfi kõrvalliini, sai uuesti läbi loetud Kääbik ning avastatud, et tõepoolest väitis Gandalf reisiseltskonnale, et tal tähtsaid asjatoimetusi lõuna pool, isegi Surnumanaja nime mainiti.
 
Natuke kahju on muidugi sellest, et Keskmaa laienemisega tekkisid ka erinevad probleemid, mille üle tänase päevani vaieldakse. Näiteks - kes olid mäekollid? Kas nad olid Sõrmuste Isandast tuttavad orkid või nendest järgedest mitte tuntud goblinid? Aga goblinid olid ju mäekollide ja haldjate järeltulijad?
Parem lugege Kääbikut sellisena nagu ta on ja ärge vaevake oma pead mõistetega, mis maailmaloomise käigus ümber sõnastati.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Meristepidu (2018)

Jaagup Mahkra
Rõugutaja tütar (2018)


Loo pealkiri viitab teatavasti Kreutzwaldi samanimelisele muinasjutule aastast 1866, mida Indrek Hargla on pidanud eesti kirjanduse vanimaks algupäraseks õuduslooks ja mille kordustrükk ilmus seetõttu omal ajal ka antoloogia "Õudne Eesti" avaloona. Mahkra õudusloo minategelaseks on aga Kreutzwald ise, kes 1859. aastal Peterburgi reisides Virumaal peatub ja seal kummaliste ning õudsete sündmuste otsa satub...
Ehkki Mahkra näol pole tegu just väga produktiivse ulmeautoriga, on ta lood üsna kõrgetasemeliselt kirja pandud ja ka "Rõugutaja tütar" pole siinkohal erandiks. Loo algus meenutab natuke mõnd Prosper Merimee lugu (nagu Leedu folklooril põhinevat õudusjuttu "Lokis") - maakolka ja selle veidrate ebausutavade kirjeldus rändurist minategelase pilgu läbi, mis on edasi antud 19. sajandi romantismile omases värvikas stiilis. Edasi keerab lugu aga hoopis tundmatutele radadale, mis jäägu aga lugejate endi avastada...
"Rõugutaja tütart" lugedes mõistsin, et mu teadmised Eesti kirjandusajaloost on kohati ikka üsna puudulikud - suure osa teksti vältel mõtlesin Kreutzwaldist aastal 1859 kui reaalsest märksa nooremast mehest ja Marie Ottiliest kui ta noorukesest abikaasast. Samuti torkas silma üks autoripoolne näpuviga - leheküljel 311 (antoloogias "Vinguv jalaluu") nimetab Kreutzwald tundmatut surnud tüdrukut nimepidi Salmeks, ehkki sel hetkel ei tea lugejad veel tolle nime...
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Näe, kala! (2010)


Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Joe Abercrombie
Before They Are Hanged (2007)


“We should forgive our enemies, but not before they are hanged” – Heinrich Heine

Kui ma peaksin välja pakkuma mõne teise autori raamatu millega seda lugu võrrelda, siis pakuksin ma välja Neil Stephensoni “Cryptonomiconi”: mõlemad on paksud raamatud, kus justkui midagi ei toimu ja ometigi on mõlemat raske enne viimase leheni jõudmist käest panna.

Oma olemuselt jätkab see eelmises raamatus, "The BLade Itself" toimuvat. Varem mööda ilma laiali pillutatud tegelased on nüüd jagatud kolme rühma: praeguseks koloneliks ülendatud Collem West ja Dogman tegelevad Uniooni vaenlastega põhjas, Sand dan Glokta lõunas ning kolm ülejäänud põhitegelast (Üheksa Sõrmega Logen, Ferro Maljinn ja Jezal dan Luthar) suunduvad maailmas serva kõiki probleeme lahendavat hõbekuuli tooma.

Tegelastest tõenäoliselt suurima arengu teeb oodatult läbi Jezal, ülejäänud jätkavad laias laastus oma esialgset liini: Glokta on naiivne, paranoiline ja küüniline ning samal ajal kulissidetaguse nööritõmbaja jaoks sobiv mees sobivas kohas. Ferro on endiselt ksenofoobne võõramaalane, kellel on raskusi enam-vähem kõige mõistmisega, West teeb Anglandis kõige kiuste karjääri ning Logen ja Dogman on endiselt Logen ja Dogman.

Kui jätta kõrvale mõned veidrad tööõnnetused (näiteks paistab, et kirjanikuhärra arvates vibud “tulistavad”) siis torkab selles raamatus nagu eelmiseski silma autori oskus maailma värvikalt lugejani tuua minetamata samas huumoritaju. Ühte või teistpidi on hindeks kindel viis koos tõdemusega, et Abercrombie on oma debüütromaanist alates kindlustanud ennast fantaasiakirjanduse elavate klassikute nimistus ning see raamat ei tee midagi mis seaks selle väite kahtluse alla.

Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
Neighbor (1954)

Triinu Meres
Kuningate tagasitulek (2012)

Roger Zelazny
Doorways in the Sand (1976)


Pärast tulnukatega kohtumist on Maa liidetud tähedevahelisse kultuuriasjade vahetusse, süsteemi mis on mingit pidi tähtedevaheliste suhete algustasemeks. Briti kroonijuveelide ja Mona Lisa vastu on Maale antud Rhenniuse masin (funktsioon teadmata) ja Tähekivi mis on tundmatu otstarbega väljasurnud tsivilisatsiooni varemetest leitud iluasi. Paraku on Maa koos sellega sattunud nii teiste tsivilisatsioonide kui kohalike pättide intriigide sasipuntrasse. Tähekivi on kadunud ja seda otsivad taga tõsised mehed kes ei kavatse kivi kivi peale jätta enne kui nad selle kätte on saanud.
Meeldis see kuidas lugejale infot jagati - tilgahaaval, usutavalt ilusti konteksti sobivalt ilma samas et keegi oleks kellelegi loengut pidanud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Roger Zelazny
Jack of Shadows (1971)


Ülivõimetega varas tegutsemas mittepöörleval planeedil, mille "pimedusepool" tuletab meelde Moorcocki fantasyraamatute tegevusmaailmu, "valgusepool" aga on üsnagi romaani kirjutamisaegse USA moodi. Väga detailselt autor seda veidrat maailma käesolevas õhukeses romaanis küll ei kirjelda, nii et eks palju jääb lugejatele endile mõelda. 
Eelmistes arvustustes on palju arutatud Jacki tegelaskuju negatiivsuse üle. Ega ta eriti meeldiv tegelane pole küll, samas tuleb meeles pidada ka seda, et Jacki näol on tegu "hingeta" mitteinimliku olendiga, kelle jaoks inimlik eetika ning emotsioonid suhteliselt võõrad on ja kes tegutseb omaenda küünilise loogika alusel. 
Kokkuvõtteks: huvitavaid ideid sisaldav põnev romaan, mis on maksimumhinde täielikult ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Joe Abercrombie
The Blade Itself (2006)


“The Blade Itself” (maakeelse nimega “Raud ise”) on uue põlve low fantasy kirjatükk: vähe maagiat, pole ei haldjaid ega päkapikke ning kui verd valatakse siis voolab seda pangede kaupa. Tegemist on “The First Law” (“Esimese seaduse”) triloogia esimese raamatuga.

Kuna selle raamatu põhiline eesmärk on kokku viia põhilised tegelased ning tutvustada maailma, ei ole ilma olulisi detaile välja lobisemata võimalik suurt midagi sellest rääkida. Sestap piirdun ma põhiliste tegelaste kelle toimetamisi jälgitakse kirjeldamisega.

Üheksa Sõrmega Logen on meie mõistes viiking kellel on must minevik ja veel mustem saladus hingel. Ta on kõikidest jutuliini tegelastest üllatuslikult kõige intellektuaalsem ja küpsem ning ta üritab tõsimeeli oma minevikuga lõpparvet teha. Paraku minevik pole temaga veel lõpetanud.

Jezal dan Luthar on kerglane keigarist snoob, kelle tõenäoliselt ainukeseks väärtuseks on see, et tegemist on ühe parima mõõgamehega linnas (kui mitte kogu maailmas).

Sand dan Glokta on invaliidist inkvisiitor, kes veel mõne aasta eest oli täpselt nagu Jezal: kerglane keigarist snoob, mõõgamees. Pärast vaenlaste kätte vangi langemist ja kahte aastat järjepanu piinamist on temast jäänud järele inimvare. Ta on naiivne, kuningale jäägitult ustav ning kohati lapsik, samas sadistlik, kartmatu ning küüniline. Ta boss manipuleerib temaga järjekindlalt.

Ferro Maljinn on ksenofoobne harimatu lõunamaallasest kõrilõikaja. Tundub, et elu on talle järjekindlalt jaganud järjest halvemaid kaarte ja samas tundub, et ta on ise enamustes oma probleemides süüdi. Ta ei taha tegemist teha ülejäänutega ning ülejäänud ei taha tegemist teha temaga. Ometigi tundub, et ta vereliinis on midagi sellist mis muudab ta järgnevate sündmuste jaoks hädavajalikuks.

Logeni semud. Raamatu alguses läks Logen oma meeskonnast lahku. Ta arvas, et nad on hukka saanud ja nood arvasid temast sama. Ometigi on nad elus ja üritavad maailma enda paremat äranägemist mööda paremaks teha.

“The Blade Itself” on Joe Abercrombie esikromaan ja see lennutas autori silmapilk fantaasiakirjanduse absoluutsesse tippu. Seda täiesti mõjuval põhjusel. Hindeks kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Harry Harrison
Arm of the Law (1958)

Charles Stross
A Boy and His God (1998)

James S. A. Corey
Persepolis Rising (2017)


“The Expanse” sarja eelnevate raamatute sündmused on leidnud aset pea vahetult pärast eelmise raamatu lõppu. “Persepolis Rising” on selle koha pealt erand: möödunud on 30 aastat ja väravate võrgustikus asuvad 1300 maailma on praeguseks hetkeks ühel või teisel määral koloniseeritud ning pinged erinevate olulisemate fraktsioonide vahel paistavad olevat laabunud.

Ja miks ei peakski, sest pärast Maa pommitamist jõudis kõigile äkki kohale, et sellest terroriaktist ei võitnud lõppude lõpuks mitte keegi kaotasid aga kõik. Analoogsete katastroofide ning väravate ülekoormuse ära hoidmiseks on asutatud Transpordiliit, mis oma olemuselt on segu ÜRO-st ja Ida-India kompaniist ja mis kõikide suureks üllatuseks on talle pandud kohustustega edukalt toime tulnud. Kuni …

Kuni eelmisest raamatust saati blokeeritud olnud Loconia väravast tuleb teade, et sealne isevalitseja ja endine Marsi laevastikuadmiral Winston Duarte saadab teate, et tema saadik on teel. Kõik naeravad, arvates, et ta on oma üksikul planeedil igavusest sõgedaks läinud kuid kui väravast väljub hiiglaslik laev mis paistab olevat segu inimtehnoloogiast ja protomolekulide loojate omast kaob naerjate naljatuju kui peoga pühitud. Duarte kuulutab ennast universumi direktoriks, tema üksainus sõjalaev purustab mitu ühendatud laevastiku ning kõik kokkulepped lakkavad kehtimast.

Kuid nagu ikka on territooriumi hõivamine lihtne, erinevalt selle hoidmisest. Ja loomulikult on sündmuste keskel vananev korvett “Rocinante” koos oma vananeva meeskonnaga kes nagu ikka ei suuda teps mitte oma käsi teki peal hoida.

Tegemist on sarja tippu kuuluva raamatuga, sündmused edenevad jõudsas tempos ning seda on raske käest panna enne kui epiloog loetud. Hindeks kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Dani Adler
Valutuli (2008)

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Hištšnõje veštši veka (1965)

Andrus Kivirähk
Puulased ja tohtlased (2018)


Üks neid lugusid, mille sisust on midagi olulist välja lobisemata raske rääkida. Mainida võiks, et lugu algab nagu ivanoravlik pajatus Laulva revolutsiooni päevilt (ootamatult tekkinud auk Balti ketis ja üleloomulik meetod selle lappimiseks)...
"Puulased ja tohtlased" on kirja pandud minavormis ja loos toimuvat on üsna osavalt avatud läbi minajutustaja isiku ning mõtete. Võib ju ka küsida, et kas tegu on üldse ulmelise tekstiga, samas pole see asjaolu mitte-žanriulmekirjanikust autori jaoks ilmselt ka oluline. Loo peamisteks plussideks ongi see ülalmainitud sündmustiku avamine minategelase kaudu ja sellega kaasnev must huumor. "Puulaste ja tohtlaste" väärtust ei vähenda ka asjaolu, et "lõpupuänt" on kõike muud kui originaalne, pigem on oluline viis, kuidas autor selleni jõuab. 
Teksti loeti eesti keeles

Paolo Bacigalupi
The People of Sand and Slag (2004)


Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Markus Vetemaa
Tarkade kivi ja kannabinoidid (2017)


Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Dave Hutchinson
Shelter (2018)


Postapokalüptilised ulmekad, olgu siis zombide ja vampiiridega või ilma, tunduvad moes olevat. Igatahes rohkem moes, kui reipad lood kosmoseavaruste allutamisest või entusiastlikust terraformimisest. No eks sellel ole ka oma täiesti selged põhjused. Kui veel lähemalt vaadata, on mulle jäänud mulje, et apokalüpsis ise veetleb autoreid kõige rohkem. Kogu senise maailma kokkuvarisemisele tunnistajaks olemine pakub muidugi ohtralt võimalusi emotsioonide jms kirjeldamiseks ning, mis seal salata, ka sotsiaalpornoks.
See selleks, antud juhul on katastroofist möödas umbes 80 aastat ja tegemist polnud ka täiemõõdulise apokalüpsisega. Lihtsalt üksteise järel tabasid Maad kaks hiidmeteoriiti. Ei tulnud Tuumatalv, tuli Pikk Sügis. Külm, sajab üsna lakkamatult, elekter ja muu selline luksus on ammu kadunud. Kirjaoskus on haruldus. Nüüd on siis tegutsemas kolmas põlvkond ja elutingimused lähevad pisut talutavamaks. Esialgse plaani kohaselt peaks selles maailmas aset leidma terve sari nimega "Aftermath".
Juttu on erinevate elukorralduste jätkusuutlikkusest. Kui näiteks õnnestus tugeval perekonnal panna käpp peale kaubamajale ning kõik teised püssitulega eemale tõrjuda, siis esimesed paarkümmend aastat olid ju toredad, aga see oli ka kõik. Vallutatud hüvede eest endale vasalle osta osutus pikemas perspektiivis kasulikumaks. Kõige paremini elatakse kunagise mereväebaasi ümbruses, sest seal oli palju erinevate oskustega inimesi, kes suutsid oma oskusi ka edasi anda, ja ka relvadega ollakse hästi varustatud.
Põhitegevus käib mõnetuhande elanikuga maakonnas, kaks suuremat talu sadade sulastega ja hulk väiksemaid. Niisiis, kui seni kulus kogu jõud eluspüsimisele, siis nüüd jääb natuke aega üle ja loomulikult kasutavad hilisteismelised töllid seda lollustele. Asi hakkab hargnema sellest, kui ühe suurtalu perepoeg koos paari sõbraga kipub kimbutama teise suurtalu kaubareisilt naasvat peremeest. Lasevad talle lausa noole keresse. Peremees tapab nolgid, laadib vankrisse, aga kukub ka seejärel paariks nädalaks koomasse. Vastastikune vaenutegevus algab tagasihoidlikult: keegi tapab ühe talu kõik kanad, siis valatakse teise talu karpkalakasvatusse hulk putukatõrjevahendit ja kalad õpivad kõht ülespoole ujuma. Ent peagi lisanduvad ka inimohvrid.
Tuld lisab asjaolu, et ühelt õnnetult popsilt lööb veidi jõukama talu perepoeg naise üle. Mingil hetkel saab popsil hing nii täis, et otsustab konkurendi koos talu ja kõigi sealviibijatega maha põletada. Ning kuna ta selle eelnevalt läbi mõtleb, jääb üksikutele eluga pääsenutele mulje, et kallaletungijaid pidi olema palju, seega üks suurtaludest on oma sõjaväega väljas olnud. Popsile jääb sündmusest rahuldus hinge ja ta hakkab tapma kõiki, kes ette jäävad. Sõda käib ja kui peremees lõpuks koomast ärkab, on maakonnas elanikke umbes poole vähem...
Mulle meeldib Hutchinsoni aeglane ja rahulik jutustamisviis, tema oskus ütlemist ja ütlematajätmist just sobivalt tasakaalus hoida. Antud juhul pole ühtegi tegelast, kellele otseselt kaasa elada. Seda enam on aga mõtteainet inimloomuse kui sellise kohta. No et kui õhuke on ikkagi see kultuuriks nimetatav kiht ja kui mõttetuid probleeme see kiht samas kaasa toob. Ja kui lühikest aega on mõned tänapäeval nagu loomulikuks peetavad asjad inimkonna ajalooga võrreldes kestnud.
Kaasaegseid näiteid kasutades. Ränderaamistik? See lahendatakse jahipüssidega, ent veel parem, kui kuuri all on varuks ka paar gatlingi. Palgalõhe? Kui sul jahipüssi ei ole, siis hoia suu kinni. Sama ka naiste võrdõiguslikkuse kohta. Veeganid ja loomaõiguslased aga kas surevad ise või aidatakse neidki veidi tagant. Ehtsa inglasena näib Hutchinson pooldavat autoritaarset võimu. Ta näitab orjandusliku korra ebatõhusust, ent ka võimuvaakum toob kaasa ebasoovitavaid tagajärgi. Et kirjeldatud maakonnas poleks omavaheline sõda nii kiiresti nii veriseks kasvanud, kui võrdõiguslike taluperemeeste kogu asemel oleks keegi õigust mõistnud, sest siis poleks vanad vaenud susisema jäänud.
Ega ma ei söanda seda raamatut soovitada, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Cixin Liu
Liulang diqiu (2000)


Ühel hetkel tulevikus avastavad teadlased, et lähiajal on lõpp nii planeediga Maa kui ka kogu Päikesesüsteemiga - nimelt ähvardab meie Päike järgneva neljasaja aasta jooksul "punaseks hiiglaseks" muutuda ja terve Päikesesüsteemi alla kugistada. Inimkonna päästmise probleemile meeleheitlikult lahendust otsides langetatakse lõpuks omapärane otsus - meie koduplaneedi külge paigaldatakse hiiglaslikud "maamootorid", mille eesmärk on Maa Päikese orbiidilt ära viia ja läbi avakosmose Proxima Centauri orbiidile toimetada. Kogu see teekond peaks võtma aega 2500 aastat ja kosmilise külma tõttu elutuks muutunud maapinna hüljanud inimkond püsima selle aja jooksul elus maa-aluste linnades. "Rändav Maa" (nagu võiks olla selle loo eestikeelne pealkiri) kirjeldab minavormis ühe hiinlase elulugu selle pika teekonna alguses - Maa aeglast tiirlemist Päikesesüsteemist välja, sellega kaasnevaid looduskatastroofe, inimeste võitlust ellujäämise nimel ja ka omavahel...
Väga mastaapne ja omapärane lugu. Tonaalsus meenutab kohati natuke nõukogude või laiemalt idabloki ulmet - kangelaslik eneseohverdus inimkonna nimel on ilmselgelt olulisem üksikisikute saatustest. Alles lõpuosas muutub loo teraskarm stiil melanhoolsemaks ja lüürilisemaks. 
Käesoleval aastal peaks Hiinas ja mujal maailmas linastuma ka selle loo ekraniseering, millest tolle riigi filmitööstus loodab rahvusvahelist kassahitti. Elame-näeme. 
Teksti loeti inglise keeles

Ursula K. Le Guin
The Dispossessed (1974)

Stephen King
Jerusalem`s Lot (1978)


Ma ei olnud varasemalt eriti tuttav ei Kingi ega ka õuduskirjandusega laiemalt, aga see tekst osutas tõigale, et need vead tuleb parandada. Lugu on sünge, atmosfäär rõhuv, jutustamine meisterlik. Pinge kerib aeglaselt, ent pidevalt kuni vältimatu lõpplahenduseni. Ja kogu selle kõheduse juures on siin juures mingit hubasust, mis võib tulla jutustuse vormist (kirjad ja päevikusissekanded). Toob ju ka tõlkija välja, et Kingi kirjutisi lugedes vaatad sa juhtunut pealt, mitte ei satu ise jubedate sündmuste keskele. Tõlge on samuti hea. Lugemise ajal küll tekkis korra kartus, et midagi on ehk vahelt ära jäetud (ilmus "Jeruusalemm" ju ajalehe järjejutuna), kuid see võis olla ka alusetu paranoia.
Teksti loeti eesti keeles

Hannu Rajaniemi
The Quantum Thief (2010)

Cixin Liu
Shanyang renlei (2005)


Loo peategelane, keda kutsutakse tekstis lihtsalt Härra Silerauaks, on palgamõrvarist gängster kuskil Hiina suurlinnas. Sündmustiku alguseks on mitmed erinevad tulnukad juba Maad külastanud, ent pole inimkonna tegemistesse eriti sekkunud. 
Ühel päeval saab Härra Sileraud ühelt jõukalt seltskonnalt kummalise tellimuse - tappa prügimäel askeldavaid asotsiaale. Ehkki palgamõrtsuka eetikakoodeks ei luba tal tööotsi puudutavas taustateabes sorkida, tundub konkreetne tellimus tema jaoks siiski liiga jabur, et seda küsimusi esitamata ära täita. Selgub tellimuse seos tulnukatega ja nende edasiste plaanidega inimkonna suhtes...
Süngetes toonides sotsiaalulme lugu, kus peaaegu kõik tegelased on südametud gängsterid või prügikollid. Lugedes tekkis mul taaskord mõte, et ulme on paljuski selle aegruumi nägu, milles ta on kirjutatud. Kui klassivastuolude, rikkuse ja vaesuse teema on tänapäeva Lääne heaoluühiskondades elavatele kirjanikele võõraks jäänud, siis Hiinas näib see endiselt aktuaalne olevat - ega ole ka tsensuur takistanud Liul oma kodumaa ühiskonna pahupooltest kirjutamast. Ehkki käesolev lugu pärineb 21. sajandist, meenutavad mõned ulmelised probleemiasetused Lääne ulmet sadakond või rohkem aastat tagasi - nagu inimkonna lõhenemine klassivastuolude tõttu mitmeks erinevaks liigiks, millest kirjutas juba Wells oma "Ajamasinas" aastal 1895. 
Teksti loeti inglise keeles

Taivo Rist
Kõige tähtsam on silmale nähtamatu (2010)

Jim Butcher
Storm Front (2000)

Isaac Asimov
Foundation (1951)


Valdav enamus maailmas (loe: Eestis) leiduvast kiidulaulust selle raamatu osas on seotud tõigaga, et paljud on seda raamatut lugenud lapsena või vähemalt noorena ning nüüd siis meenutavad heldimuspisar silmis, kui uhke ja põhjapanev SF see raamat ikka oli.
Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, ent minule ta säärast WOW elamust ei pakkunud nagu näiteks Lemi Solaris (või Eeden).
 
Asum on hea lugemine, mõnus ja loogiliselt üles ehitatud, ent samas on lood selles natuke liiga ühesuguse mustriga. Midagi juhtub, tundub, et kõik veab viltu, kohe-kohe on kõik metsas ja siis äkki saabub positiivne lõpplahendus ning selgub, et peategelane just seda plaaniski ning taustal tegutses hoopis mingi muu agendat ajades. Tuleb järgmine lugu järgmise tegelasega ja muster kordub üks ühele. Siis kolmas jutt ja neljas jutt... Kõike seob kriis, selle saabumine ja selle ületamine.
 
Kui psühhoajaloolase Hari Seldoni kriisid, või õigemini nende saabumise ennustatus on nende Asumi juttude ühendavaks jooneks, siis taustal näeme seal juures ka inimajaloo eksistentsiaalset arengut läbi ühiskondade mõjutamise taktikate. Impeerium kukub kokku ning tundub, et inimkonna arengut saab säilitada vaid läbi teaduse ja teadmiste. Teadusele järgneb religioon, kui mõjutusvahend teaduse propageerimiseks. Teadmised kaovad ja teadussaavutused jäävad. Kui inimkond on tehtud sõltuvaks teaduse saavutustest läbi religioonim hakkab arenema kaubandus. See läheb üle vabakaubanduseks ning lõpptulemuseks saame ühiskonna, mis sõltub tarbimisest, ent kus religioon on muutunud teise- või kolmandajärguliseks.
Asimovi jutust kumasid mitmel korral läbi teatud fookuspunktid, ent kuidagi kummalisel kombel suutis ta järgneva looga neid fookuspunkte nihutada ja nende olemuse muuta vastupidiseks. Näiteks, kui esimese loo fookuseks võiks pidada, et vaid teadmised suudavad inimkonda hoida eksistentsiaalsest kriisist, siis teise loo käigus selgub, et teadmised ei olegi olulised, on vaid teadussaavutused ning religioon, mis laseb teadmistest loodud teadust tarbida kontrollitud tingimustes. Sadakond aastat hiljem selgub aga, et fookuspunkt on edasi liikunud vaba kaubanduse peale, kusjuures religioon on justkui iganenud tabuteema ja teadmisi pole inimkonnal samuti enam olemas. Feodaalkord tundub elavat kauem, kui ajutise nähtusena religioon ning kunagised vereliinid omavad ühiskondlikus plaanis rohkem mõjuvõimu, kui teadmised ja teadussaavutused.
 
Ja viimase asjana peaks rääkima sellest, millest Asumi puhul ei saa ei üle ega ümber - tuumaenergia. Kogu galaktiline impeerium ja hilisem killustatud maailmakaart on otseselt sõltuv tuumaenergiast. Selle abil tehakse kõike - ruumilaevadest ja relvadest ehete ja nipsasjakesteni välja. Kaelakeed tuumareaktoriga, et ehted ikka ilusasti helgiksid, tuumaenergiat kasutavad skalpell-noad, lõikurid, isiklikud kaitsekilbid, lendavad troonid ja aupaisted. Aga kõige selle ulme juures, kus vabalt kasutati hüperruumi ja tähtedevahelist transporti, kirjeldati maailmu, mis vähemalt lugemise ajal kangastusid kui mahajäetud pseudokeskaegsed asulad, kõigi oma feodaalide, krahvide ja lihtrahvaga, kes solgivee tänavale viskab, peldikus tagumikku ei pühi ja iga kolmas tüüfusesse sureb, ent sealiha lõigatakse tuumalõikuriga ning elektrit toodavad hiiglaslikud tuumareaktorid.
Vastuoluline ja kummastav üheaegselt ja mida rohkem tagantjärgi raamatule mõelda, seda kummalisemaks sealne maailm muutub.
Teksti loeti eesti keeles

H. L. Oldie
Tigr (1994)

H. L. Oldie
Smeh Dionisa (1994)

Triinu Meres
Kuningate tagasitulek (2018)

H. L. Oldie
Doroga (1994)

Andre Norton
All Cats Are Gray (1953)

Jeff Carlson
Gunfight at the Sugarloaf Pet Food & Taxidermy (2007)


Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles

H. L. Oldie
Monstr (1992)

Alastair Reynolds
Pandora`s Box (2009)


Reynolds on tuimavõitu ja fantaasiavaene kirjanik, aga vahel sähvatab temalgi ja mõned jutud on täitsa head. Tipp on muidugi "Zima Blue", aga "Pandora laekal" pole ka viga. Jyrka on teksti kohta juba kõik olulise ära öelnud ja tema hindega jääb üle vaid nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Jack Williamson
The Firefly Tree (1997)


Peategelane on poiss, kelle vanemad on koolist ära võtnud ja maale viinud. Elavad kolmekesi maal, isa kasvatab aias mingeid taimi, ema püüab poissi kodus õpetada. Poisile meeldib üks puu, mis pole tavaline puu. Pastoraalne ulme.
Teksti loeti inglise keeles

Algis Budrys
The Barbarians (1958)


Algis Budrys on välisleedu ulmekirjanik, kes kirjutab inglise keeles. Jutu The Barbarians tegevus toimub täpsemalt määratlemata tulevikus pärast USA lagunemist. Tegevuspaik on Põhja-Ameerika Idarannik ja selle lähim ümbrus. Idarannikut kontrollib aadlimeeste liit Rannikuliiga, mis sõdib kusagil läänes asuvate "barbaritega". Peategelane on noor aadlimees Giulion Geoffrey, kes loo alguses on Rannikuliiga mingi üksuse tankikomandör.
Teksti loeti inglise keeles

Vadim Ohhotnikov
Dorogi vglub (1950)


Küllaltki sümpaatne raamat. Kui keegi kirjutaks selle tänapäeval, tuleks määratleda ilmselt humoristlikuks või parodeerivaks SF-iks. Aga just see omaaegne siirus (või selle teesklemine), annab loole muhedust. Märkasin, et Stalini nime ei olnud romaanis mitte ühtegi korda kasutatud. Korraks tekkis kahtlus, et "Teed sügavusse" on otseselt seotud Ohhotnikovi teise raamatuga "Esimesed sammud" - tööstuskooli poiste abi konstrueerimisbüroo inseneridele on igal juhul ühine nimetaja. Põgus sirvimine näitab siiski, et kokkulangemist tegelaste nimede osas ei ole. Aga praegu tundub küll nii, et võimalusel peaks mõne Ohhotnikovi eesti keelde tõlkimata ette võtma.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Kuest (2018)


Omapärane erinevate ulmelugude (kõver)peegeldus kus Triinu Merese "Kuningate tagasitulek", Zelazny "Amberi" lood ja Reynoldsi "Terminal World" saavad kokku Strugatskite "Väljasõiduga rohelissse", Lemi "Eedeniga" ning paljude erinevate zombie lugude ja RPG kuestidega. Tegemist on tehnilist raamlooga kus Toimetaja ja Arsti raamistiku sees on loona Bardi päevik.
Maale langenud miski on tekitanud tsooni kus asjad lähevad tavamaailmast erinevamaks ja veidramaks seda edasi mida kaugemale äärest jõutakse ja kõige keskel peab asuma soovide kivi. Aja jooksul on tekkinud traditsioon kus ettekirjutatud valemi järgi koostatud meeskonnad lähevad tsooni soovide kivi ja selle poolt täidetavaid soove püüdma. Nii ka see Bardi, kes lisaks oma lugu / päevikut Toimetajale müüb, poolt koosatud meeskond. Seiklus kuhu nad satuvad on kiire, aktsioonirikkas ja sisaldab nii võitlusi kui filosoofilisi konflikte. Raam paraku on hulga nõrgem ja tavalisem kui seal sees olev bardi lugu ja rikub seda kahjuks ka veidi ära.
Teksti loeti eesti keeles

Jeff VanderMeer
Authority (2014)


Bioloogist siiski päris lahti ei saa, ehkki Lõunaringkonna triloogia teise osa peategelaseks on luurajate dünastiast põlvnev Joe Rodriguez, kes on määratud juhatama  uurimisasutust, mille direktor on 12. uurimisekspeditsioonil (millest rääkis triloogia esimene osa) kaduma läinud ning kes laseb inimestel end miskipärast Kontrolöriks kutsuda.
 
Millegagi skandinaavia kirjandust meenutavas teoses areneb tegevus aeglaselt; peategelase, samuti ala X kohta saame oluliselt rohkem teada, kui triloogia esimeses köites ning raamat laseb end ka paremini lugeda, v.a ehk lõpp. Tõeline sitamaitse, vabandage väljendust, jääb suhu triloogia viimasest osast.
Teksti loeti eesti keeles

Jack Williamson
Salvage in Space (1933)


Tegevus toimub Marsi ja Jupiteri vahelises asteroidide vöös. Pisut muinasjutu sugemetega ulmeline jutt asteroididel väärismetalle jahtivast mehest.
Teksti loeti inglise keeles

Lew R. Berg
Kombinatsioon kolme kaardiga (2018)

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Vtoroje našestvije marsian (1967)


Raamat algab lausega "Oh see neetud konformistlik maailm" ning mingis osas lõpupoole jõutakse mõtteavalduseni, mis minu meelest iseloomustab antud teose olemust kõige paremini:
 
"Nende [partisanid] kavatsused jäid talumeestele arusaamatuks. Alguses kutsusid nad külaelanikke astuma üles uue võimu vastu, kuid selle vajalikkust selgitasid nad väga segaselt - rääkisid kultuuri hävingust, väljasuremisest ja muudest raamatutarkustest, mis külarahvale kaugeks jäid."
 
Masendav lugemine. Masendav mitte seetõttu, et oleks halvasti kirjutatud - oh ei, kirjutatud oli humoorikalt, sisekaemuslikult - masendust tekitas pigem see tõdemus, et ehk sellised me olemegi. Konformistlikud. Läheme asjadega kaasa, kui see meid ei sega ja oleme nõus oma heaolu eest maha müüma oma ideaalid, väärtused, selle millegi, mis teeb inimloomast inimese ning eemaldab meie olemusest looma.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Kuldhordi teine tulek (2010)


Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Complete Robot (1982)

Joel Jans
Tarkmees taskus (2018)


Loos on üsna sarnaseid elemente, mis Jansi (varasema autorinimega J. J. Metsavana) ja Maniakkide Tänava ühises "Euromandi"-tsüklis: küberpungilik tuleviku-Eesti ja häkkerist minategelane, kelle eesmärgiks on oma hukkunud armastatu taas ellu äratada. Sedapuhku on mängu toodud Kreutzwaldi loomingul põhinev virtuaalmaailm ja kvantarheoloogia teemad.
Muus osas polegi eelarvustajale palju lisada. Virtuaalmaailm on päris huvitavalt üles ehitatud ja põnevust jagub ka. Sõnakasutus on kohati ehk liiga kõnekeelne/slängilik (näiteks väljend panin peldikus päeva kirja jättis esmalt mulje, nagu teeks minategelane virtuaalreaalsuses ajataju kaotamise vältimiseks kuskil peldikuseinal rippuvasse kalendrisse märkmeid vms), aga eks seda seletab ka minavormi kasutamine. Loos oli ka mõningaid reaalsete isikute pealt kirjutatud tegelasi, aga hoolimata nimede sarnasustest ei olnud paralleelid väga üks-ühesed. 
Hindeks "4" tugeva plussiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Kuues Maa (2018)


Ander Skarpi följeton-arvustus ajas lugedes tahes-tahtmata naerma ja kuna mu suhe Veskimehe loominguga pole viimasel ajal kõige parem, alustasin "Kuuenda Maa" lugemist üsna madalate ootustega.
Aga ega see lühiromaan niiväga paha polnudki. Jah, "kepiteemaga" oli autor traditsiooniliselt üle soolanud ja kohati hakkas see ka mõjutama dialoogide ning tegelaste käitumise usutavust (näiteks kohas, kus kolm nädalat teadvusetu olnud neiu oma päästjaga vastaval teemal vaidlema ja vaimutsema hakkab, selle asemel et kohe ülejäänud kaaslaste saatuse vastu huvi tunda - ning eks selliseid kohti oli lühiromaanis veel). Samas on autor suutnud "Kuuendas Maas" paljudest endale iseloomulikest vigadest ka hoiduda. Tüütuid dialooge on siin vähem kui mõnes teises ta teoses ja maailmavaateline jutlustamine peaaegu puudub. Selle asemel on rohkem ulmelise tehnika, madina- ja looduskirjeldusi, mis Veskimehel märksa paremini välja tulevad. "Kuuendat Maad" lugedes tekkis lootus, et ehk pole autor lõputult ennast kordama jäänud, vaid suudab ka edasi areneda ja oma loomingus tüüpiliselt ettetulevaid kitsaskohti ületada. 
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Kuningatütre kingitus (2018)


Kosmilise hõnguga küberpunkloo tegevus toimub kuskil maapinna ja avakosmose vahel asuvas kummalises elukeskkonnas ning selle minategelaseks on häkker, kes saab töötellimuseks Kreutzwaldi-teemalisse liitreaalsusmängu vangistatud rikkuritütre päästmise...
Antoloogias "Vinguv jalaluu" sisalduvaid tekste lugedes tekib järjest enam tunne, et Kreutzwaldi muinasjuttude lugemine on mu jaoks vist ikka liiga kaugele lapsepõlve jäänud - nii ka selle loo puhul, mis on päris huvitavalt kirja pandud (ehkki maksimumhindest jääb midagi puudu, ehk stiilivärvikuse osas), aga mis ei suuda mu jaoks erilisi tekstiväliseid seoseid tekitada. 
Teksti loeti eesti keeles

Robin Hobb
Shaman`s Crossing (2005)


Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Robin Hobb
Forest Mage (2006)


Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Kahitud kuningatütar (2018)


Üheks Hargla loomingus ettetulevaks võtteks on klassikalistest muinasjuttudest žanriulmeliste töötluste (või neile žanriulmeliste "järgede") kirjutamine. Kui varem on autor rakendanud seda võtet "Tuhande ja ühe öö" ning Anderseni loomingu peal, siis käesoleva loo aluseks on Kreutzwaldi muinasjutt "Kullaketrajad" ja lugu kujutab endast viisteist aastat hiljem toimuva tegevusega järge sellele muinasjutule.
Žanriliselt võiks "Kahitud kuningatütart" liigitada alternatiiv- või salaajalooliseks õudusfantasyks. Kui Kreutzwaldi muinasjutus on tehtud vihjeid mingile muistsele Eesti kuningriigile (kuningapojast tegelast on nimetatud "Kalevi sugulaseks"), siis Hargla on oma loos Kreutzwaldi toodud vihjete põhjal ulatuslikuma taustmaailma loonud. Tegu on maailmaga, kus muistsed eestlased on võtnud vastu ristiusu ja muinasmaakondadest on saanud väikesed kuningriigid ("Kahitud kuningatütre" tegevus toimub Virumaa kuningriigis). Ehk siis natuke 11.-12. sajandi Skandinaaniviat meenutav õhustik, kus monarhia ja seda toetav kristlik kirik eksisteerivad kõrvuti paganlikust muinasajast pärinevate ühiskonnakorralduse elementide ning tavadega. Erinevalt Kreutzwaldi loost on "Kahitud kuningatütar" kirja pandud küllaltki süngetes toonides.
Mis mind selles loos (sarnaselt Mann Loperi "Tänulikule Olevipojale") häirima hakkas, oli see Kreutzwaldi-aegse eesti kirjakeelse stiili püüdlik (ehkki seejuures hästi õnnestunud) järeleaimamine. Kreutzwaldi tribuutantoloogia temaatikat arvestades on see ju iseenesest mõistetav, ent eesti kirjakeel on viimase pooleteise sajandiga ikkagi kõvasti edasi arenenud ja 19. sajandi rahvaraamatute stiilis kirjapandud tekste pole tänapäeval just kuigi meeldiv lugeda. See asjaolu langetab loo hinde ka "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Vinguv jalaluu (2018)

Mann Loper
Tänulik Olevipoeg (2018)


Lugu algab kui "pastlafantasy" (muinas-Eestilik õhustik ja maa-aluste käes vangistuses olevat näitsikut päästma tõttav noormees), ent keerab siis SF-iks...
Maailm (mis meenutab veidi "Saladuslikku tsaari") on päris hästi üles ehitatud. Samas häirib loo stiili osas miski... kuidagi tuim ja värvitu on see jutustus, mistõttu ka maksimumhindest jääb üks pall puudu. Arhailise kirjakeele järeleaimamine (ja sellises keeles tulevikutehnoloogiast kirjutamine) on autoril küll hästi välja tulnud ja võimalik, et loo jutustamisviis sobibki Kreutzwaldi tribüütantoloogia üldise temaatikaga. 
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Tõrkeotsing (2018)


John Scalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiatest, mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega. Kahjuks on “Tõrkeotsing” klassikaline näide sellest.

Kuid ärgem tõtakem sündmustest ette. Selles raamatus on midagi mis seda lugema sunnib — tal on tõeliselt hea süda, rütm ning autoril on ilma igasuguse kahtluseta potentsiaali jutuvestjana. Ma vaagisin päris pikalt kas lugu väärib hinnet kolm või neli ja otsustasin siis lõpuks nelja kasuks — pika miinusega kuid ikkagi neli.

Lugu ise leiab aset alternatiivses lähituleviku Eestis, mis on tükk maad suurem kui praegune. Tõsi, seal ümber on mingi ajaloo udujutt millest proovitakse kõikide aset leidvatele sündmustele justkui selgitust leida, kuid paraku on see kohati nii ebausutav, et teeb haiget. Õnneks paistab autor sellest ka ise aru saavat ja sellest pikemalt ei peatu.

Asi hakkab pihta paljulubava tehnotrillerina, aga läheb millegipärast pisitasa enne lõppu üle üsna keskpäraseks kriminulliks. Kuigi nagu ma ennist mainisin on Weinberg osavalt suutnud jutuvoo suuresti kaasahaaravana hoida (Eesti kirjanduses on see väga kõva pluss ja kaalub üle terve kuhja miinuseid — sellest ka neli) olen ma natuke pettunud — ta oleks justkui keset lugu otsustanud, et ta tahaks hoopis teist raamatut kirjutada ja jätab sellest tingituna alustatud teemapüstitused ripakile. Osa neist jäävadki lõpuni lahendamata, osale leitakse lahendus vahetult enne lõppu kuidagi ülejala, kiirustades. Isegi raamatu nimi, “Tõrkeotsing”, on üks nendest.

Teine asi, mis raamatu juures häirib on keelekasutus: see on lihtsakoeline, puine ning ebaloomulik. Keset jutuvada on võimatu aru saada kes täpselt mida ütleb (peale Alvini sisemise hääle, kes räägib teistsuguse šriftiga). Asjale ei aita teps mitte kaasa ka see, et osa raamatut on kirjutatud minaformaadis ja osa on piiratud temavormis (tavaliselt ühe uurija silmade läbi). Kuna kõik tegelased mõtlevad, räägivad ja toimetavad täpselt identselt, raske on vahet teha kes täpselt mida parasjagu teeb ning sõnavalik kriibib samuti kõrva.

Viimase suure veana tooksin välja, et autor unustab aega-ajalt jutuvestmise (milles ta tegelikult on tugev) ja hakkab lihtsalt infot edastama. Sellised infolõigud, mida jagu pea igale teisele lehel on igavad, liigsed ning need oleks toimetaja võinud lasta lihtsalt välja rookida. Kui autori arvates on lugejal mingit teavet vaja, tuleks see edastada jutuvoo sees.

Mis toob meid tagasi narratiivi juurde. Narratiiv on hea ja tundub, et loo edenedes areneb ka autor kirjanikuna, mis on ka hea. Lisaks jääb raamat lõpuks nõnda palju teemasi lahtiseks, et sinna poleks mingi probleem jätk kirjutada. Sellise, mis seletaks lahti miks selle loo nimi ikkagi on “Tõrkeotsing” ja mitte näiteks “Lugu Alvini raskest kuid sündmusterohkest elust”. PS. Asi oleks ilmselt palju põnevam olnud kui oleks selgunud, et vähemalt üks Alvinitest oli tegelikult kloon.

Teksti loeti eesti keeles

Kirill Jeskov
Deža vju (2001)


Jah, jutustus on väga hakitud ja kõige paremat hinnet ei vääri seepärast kuidagi.
 
Antakse edasi kaks alternatiivset 1997. aasta 7. novembri pildikest. Esimeses saab minategelane kokku USA ülikoolist laekunud ammuse sõbraga, võtab temaga koos öö otsa viina ja targutab. Sõbral on kaasas aspiranditibi, kes jääb episoodiliseks tegelaseks. Teises (palju paremas) läheb minategelane sama sõbra juurde, kes töötab sotsialistlikul kodumaal instituudi juhina, palub talt veidi tööalast abi ning osaleb pärast revolutsiooni aastapäeva tähistamises. Tutvub seal aspiranditibiga ja läheb tollele ööseks külla.
 
Lisaks jutustatakse ümber Tolkieni pilastavat arvutimängu, mille erinevaid salvestusi (ja sellega koos süžeeliine) minategelane lappab. Kui nüüd selle loogikaga kaasa minna ja arvata, et kaks väga erinevat revolvripüha on ühe ja sama väga komplekse arvutimängu erinevad süžeeliinid, tekib küsimus mängijast. Ju selleks on aspiranditibi ning ringi kuukavad teaduste kandidaadid ja doktorid NPC-d.
Teksti loeti eesti keeles

Cixin Liu
Shan (2006)


Loo peategelane Fen Fang on mööda ookeane seilaval uurimislaeval töötav endine mägironija, kes üheski sadamas kunagi laevalt maha ei lähe. Põhjuseks mehe minevikutragöödia ja sellega seonduv kummaline "enesekaristus": nimelt on ta kunagi ohverdanud Himaalajas toimunud mägiekspeditsioonil aset leidnud õnnetuses neli oma kaaslast, päästmaks iseenda elu. Et ennast selle teo eest nuhelda, on ta otsustanud veeta oma elu kohas, kus peab viibima armastatud mägedest võimalikult kaugel - uurimislaeva pardal keset ookeani.
Ühel päeval ilmub Feni "ujuva kodu" kohale meretaevasse aga hiiglaslik tulnukate kosmoselaev, mille saabumisega seotud loodusjõudude anomaaliad viivad inimtsivilisatsiooni huku äärele. Eneselegi ootamatult võtab Fen taas ette omalaadse "mägironimise", ujudes üles mööda gravitatsioonianomaaliast põhjustatud hiiglaslikku veeseina, et tulnukatega isiklikult kontakti saada...
Loo suurimaks plussiks on vägagi võõriku tulnuktsivilisatsiooni kirjeldus, mis keskendub sealsete mõistuslike olendite ajaloole ja katsetele avastusretkede abil oma ümbritsevast keskkonnast sotti saada. Liu tekstis lööb üsna tugevalt välja ka filosoofiline ja allegooriline element - mägi (mida loo pealkiri ka tõlkes tähendab) kui universaalne sümbol ning optimistlik usk inimkonna ja muude mõistuslike rasside võimesse ettetulevaid takistusi ületada. Veidi kummaliselt mõjus fantastilistesse ja ohtlikesse olukordadesse sattunud tegelaste masinlik stoilisus, eriti see, kuidas veeseina tippu tõusnud Fen tulnukatega rahulikult suhtleb. Viimast asjaolu võib küll ka mingi Hiina kultuurilise eripäraga seostada...
Teksti loeti inglise keeles

Neal Stephenson
Anathem (2008)


Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Karen Orlau
Elagu kuninganna (2009)

John Scalzi
Zoe`s Tale (2008)


Kui see raamat möödunud aasta novembris ilmus, küsisin enne raha letti ladumist tõlkijalt (eelarvustaja) otse: "Miks ma peaksin selle raamatu ostma?" Ja ega ma mingit selget vastust saanudki. Aga otsustasin siiski osta, kasvõi kirjastuse toetamiseks. Ja siis rändas raamat kodus lugemata raamatute hunnikusse. Aeg-ajalt lugemist otsides piidlesin seda, kuid ei leidnud motivatsiooni selle kätte võtmiseks. Sest, noh, ümberjutustus ju? Kui siis nüüd, kaks kuud peale ostmist, selle kätte võtsin ja lugema hakkasin, sain aru, kui valel arvamusel olin olnud.
 
Tõepoolest, tehniliselt on tegemist "Viimase koloonia" sündmustega, kuid vaatenurk on hoopis teine. Ja kuigi kartsin, et kirjanik eeldab lugejalt eelmise romaani sündmuste mäletamist, siis nii see polnud ning selgus, et tegemist on täiesti iseseisva ja vägagi loetava raamatuga. Ei saa öelda, et oleksin seda niimoodi neelanud nagu sarja esikromaani, aga minusuguse aeglase lugeja kohta sain selle küll üsna kiirelt läbi, sest raamat haaras tõesti kaasa.
 
Ütleksin isegi, et lugu on oluliselt parem, kui "Viimane koloonia". Näha on, et kirjanik on tõsiselt tööd teinud, et eelmise romaani apsakad likvideerida. Ja kuigi peategelane on teismeline tüdruk, on temaga lihtne samastuda ning talle kaasa elada. Loed ning rõõmustad ja kurvastad koos temaga. Liigne elutarkus sellise vanuse kohta? Võib-olla tõesti, aga samas kui arvestada, mida ta lapsest peale oli läbi elanud, siis miks mitte?
 
Ühesõnaga, mulle meeldis, isegi väga. Ja eriti vist just seetõttu, et ei pidanud hirmsasti pingutama, et eelmiste, juba aastaid tagasi loetud, osade sündmusi mäletada. Nii mõnusalt möödaminnes libisetakse nendest sündmustest üle ja läbi ning nagu võluväel tulebki meelde, millele või kellele vihjatakse. Ning lugu ise ületas kõvasti ootusi. Jää või veel järgmistegi järgede tõlkimist ootama. :)
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Doanizarre udulaam (2009)

Indrek Hargla
Ingel ja kvantkristall (2010)


Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal
Vinguv jalaluu (2018)


Ilmselt kuulun ma eelarvustaja mainitud pioneeripaleelaste hulka, aga minu jaoks jäi see lugu kuidagi hämaraks ja sogaseks. Seda hoolimata sellest, et loo alguses õnnestus autoril päris kurjakuulutav õõvaõhustik luua... 
Teksti loeti eesti keeles

Cixin Liu
Dang konglong yushang mayi (2004)


"Sipelgatest ja dinosaurustest" on kummaline ulmevormis valm (või muinasjutt?) juuraajastul tekkinud dinosauruste ja sipelgate sümbiootilisest kõrgtsivilisatsioonist, kus väikesed ning usinad sipelgad suurtele ja kohmakatele dinosaurustele elutegevuseks vajalikke tehnikavidinaid toodavad ning ülepea mikrotasandil nende elutegevust toimimas hoiavad. Ühel päeval hakkab dinosauruste aplus, sõjakus ja ümberkäimine koduplaneediga sipelgatele muret valmistama ning nad alustavad üldstreiki dinosauruste valitsuste vastu. See viib katastroofiliste tagajärgedeni...
Väidetavalt on selle loo näol tegu allegooriaga läänemaailma ja Hiina suhete teemal. Muinasjutu vormis teostatud (aga seejuures tõsiste SF-i elementidega) lühiromaan jättis üsna kummalise mulje ega suutnud hoolimata autorile omasest värvikast stiilist minus erilist vaimustust tekitada. 
Teksti loeti inglise keeles

Cixin Liu
Zhongguo taiyang (2002)


Loo peategelane Ah Quan on Loode-Hiinast pärit talupoiss, kes on vaesuse tõttu sunnitud vanematekodu maha jätma ja laia ilma õnne otsima suunduma. Tee viib ettevõtliku noormehe lõpuks Pekingisse, kus ta asub tööle "ämblikmehena"- kõrghoonete klaasseinte puhastajana. Töö kõrgustes on raske ja ohtlik, ent tuledesäras pealinn võlub Ahi sellest hoolimata. Ühel päeval saab ta ootamatu tööpakkumise - vaja on "ämblikmeeste" meeskonda, kes aitaksid Hiina riikliku kosmoseagentuuri poolt Maa orbiidile saadetud "tehispäikese" klaaspinda kosmilisest sodist puhastada. Ah koos seltsimeestega suundubki tähelaeva pardal maailmaruumi...
"Hiina Päike" (nagu loo pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) algab nagu mõni sajandivanune Lääne kirjanduse realistlik tekst (maapoiss suures linnas õnne otsimas ja ennast üles töötamas), ent muutub sündmuste arenedes järjest ulmelisemaks. Väga head tervikmuljet see lugu just ei jätnud - kuivavõitu, pateetiline ja natuke plakatlik tekst "Hiina unelmast" ning kõigi võimaluste maast, kus talupoisist võib saada taikonaut...
Teksti loeti inglise keeles

Jack Williamson
The Ultimate Earth (2000)

Eleanor M. Ingram
The Thing from the Lake (1921)


Eleanor Marie Ingram jõudis 34 eluaasta jooksul kirjutada 8 romaani, aga väga tuntuks ta vist ei saanud, sest Wikipedias temast tänase seisuga artiklit ei ole. Samas on ühe tema romaani põhjal film tehtud. Meid, ulme vanima ja hinnatuima alamžanri huvilisi, huvitab aga ainult üks tema raamat - "The Thing fom the Lake", mis ilmus vahetult enne tema surma.
 
Lühike romaan omab gootiliku kummitusloo tunnuseid, ent see oleks vist tugev lihtsustamine. Edukas helilooja Roger soetab suhteliselt eraldatud maakohta tühjalt seisnud maja, et suveti linnakärast eemal olla. Juba esimesel seal veedetud ööl hakkab juhtuma: ärgates pimeduses on keegi tema voodi juures. Ilmselt naine, sest sellest kohtumisest jääb talle pihku punakaspruun naisekihar. Öiseid kohtumisi tuleb veelgi, aga ei mees ega lugeja saa teada, kes või mis olevus Rogeri juures käib. See kummituslik naisolevus kehastab siiski headuse jõude - pealkirjas nimetatud järveolevus on kõrvalt asuvast veekogust akna taha ilmuv Miski (või See), kelle välist kuju ja tausta me samuti peaaegu romaani lõpuni teada ei saa. Roger armub eeterlikku naisolevusse, keda ta oma silmaga näinudki pole ja võitleb koos temakesega mentaalsel tasandil kurjusega, mis ähvardab teda tappa, kui ta otsekohe majast jalga ei lase. Kurjus ei näi aga mingit vaenu tundvat majas elavate teiste inimeste vastu - Rogeri täditütre ja tolle abikaasa vastu. Olevuse motiiviks näib olevat armukadedus. Paralleelselt püüab Roger aru saada, mis toimub, kas majaga on seotud legende vms.
 
Romaanis on kohati mõjusaid lõike ja põnevust, aga valdavalt ei suutnud lugu mind kaasa haarata. Üleloomuliku elemendiga põimub imelik armastussuhe, samuti on teemaks klassivahede tõttu sobimatud abielud. Loo lõpus püüab üks teadlane selgitada toimunut hoopis nägemustega, mille põhjustasid järvest eralduvad soogaasid, aga autori positsioon näib siiski olevat teine.
 
Romaani kohta on tunnustavaid sõnu öelnud H. P. Lovecraft oma krestomaatilises ülevaates "Supernatural Horror in Literature", aga seekord ma jään eriarvamusele. Samas - väga hull ka ei olnud.
Teksti loeti inglise keeles

Jeff VanderMeer
Fixing Hanover (2008)

Yoon Ha Lee
Ninefox Gambit (2016)


Kunagi ammu aega edasi mingis kauges galaktikas, mis võib vabalt olla ka kodune Linnutee, kes seda teab, sest autor ei vaevu täpsustama... Oli kord üks Heptarhaat, mida valitsesid seitse tsunfti. Nad mõtlesid välja oma kõrgkalendri, kasutades übermatemaatikat ja inimesed uskusid sellesse süsteemi. Ja see toimis. Siis juhtus, et üks tsunftidest kaldus hereesiasse ja teised kuus hävitasid selle - järgi jäi Heksarhaat...  
 
Möödusid sajandid, ühes kosmilises kindluses tõstsid hereetikud taaskord mässu ja asju saadetakse klaarima üks kunagi hulluks läinud geniaalne kindral, kes on surnud, kuid kelle vaim on elus hoitud ja nüüd noore, andeka matemaatik-sõdalase külge ankurdatud. Toimub pikk ja põhjalik vägeva kindluse vallutamine, taustal meister-ja-õpipoiss teema. Vürtsiks sekka pilguheite minevikku. Pole eriti üllatav, et triloogia avaosa ka kuhugi eriti välja ei jõua.  
 
Nõustun nendega, kes ütlevad, et see on SFiks maskeeritud fantasytekst. Võlukunst on nimetatud matemaatikaks, eksootiliste relvade asemel võiks vabalt olla maagilised relvad ja suured matemaatikud mõjuvad kui vägevad võlurid. Droonid/robotid võid hea fantaasia korral ümber mõelda majahaldjateks, ahjualusteks jne. Lõpetuseks saabki selgeks, et esimene osa oli sissejuhatus kvestile ja need tõeliselt suured ja maailma saatust mõjutavad lahingud on veel ees.   
 
Lugedes leidsin end korduvalt mõtlemas Triinu Meresist ja Lihtsatest valikutest. Tahan ütlen, tahan ei ütle. Leia siis mingi tasakaal selle ütlemise ja ütlemata jätmise vahel. Ei, kõike ei pea ette nämmutama. Ja ometi on kahetsusväärne kui lugeja jäetakse ilma paljust olulisest.
 
Üks arvustaja ütles Goodreadsis nii: Lee ei ütle ega näita.    Lugeda üksnes oma vastutusel.
Teksti loeti inglise keeles

Mart Sander
Üksinduse allikas (2018)


Üks neid lugusid, mille sisust on midagi olulist välja lobisemata raske rääkida. Võiks vast mainida, et see jutt liigitub etnoõuduseks ja põhineb ühel muinasjuttudest tuntud motiivil...
Hindes peegeldub peamiselt lugemiselamus. Etnoõudus pole niikuinii päriselt mu "tassike teed" ja Sandri loo juhmivõitu peategelase destruktiivse tegevuse kirjeldused ei suutnud mind panna talle kaasa elama. 
Teksti loeti eesti keeles

Lord Dunsany
Chu-Bu and Sheemish (1911)

Jeff Carlson
A Lovely Little Christmas Fire (2009)


Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Robin Hobb
Renegade`s Magic (2007)


Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Johannes Kivipõld
Pööris (2018)

1.2019

Teadsin "Pöörist" lugemiseks ette võttes, millest see raamat räägib, aga ei oska kohe öeldagi, miks ma seda tolle teadmise najal siiski kõrvale ei lükanud. Sellest, kuidas Venemaa Eesti taasokupeerib, on kirjutatud varem ning ma olen kahte neist lugenud: Tiit Madissoni "Riiki tappev kuumalaine" ja Aivar Kivisivi "Kolmas vabadussõda". Mõlemad romaanid mõjusid mulle ängistavalt, tekitades viha, kurbust. valu ja muid täpselt määratlemata negatiivseid emotsioone. Ja nüüd jälle kõik see uuesti. "Pöörist" on siiski mõnevõrra kergem lugeda, arvatavasti lobedama keele, reavahe ja mõnevõrra neutraalsema tooni tõttu.
 
Taust on selline, et Eesti ei astunud EL-i ega NATOsse ja on seetõttu haavatavamas olukorras. Tegevus algab 2008. aasta lõpus Ida-Virumaal. Tuleb mainida, et Eestit ega ühtegi Eesti kohanime raamatus ei mainita (pealinn nimetatakse okupatsiooni käigus Putingradiks ja tegevuse keskpaigaks olev Ida-Eesti linn Svobodaniks), aga kõik muud koordinaadid annavad meile üheselt mõista, nii et me kõik saame aru. Venemaad ja Putinit nimetatakse otsesõnu. Peategelane Frederik töötab Ida-Eesti tööstuslinnas alkoholivabrikus laojuahatajana, võib öelda - keskastmme juhina. Ta on eestlane venelaste domineeritud kollektiivis, ta pole abielus ega ole tal arusaadavat suhtlusvõrgustikku. Tema silme all tekivad majanduskriisis vaevlevas Eestis rahutused, mis viivad kokkupõrgeteni Ida-Virumaal ja riigivõimu ülevõtmiseni venelaste poolt mõnedes tööstuslinnades.
 
Frederik nende sündmuste keskel on üks väga kummaline tegelane: kui ma ütlen psühholoogiliselt ebausutav, siis on see pehmelt öeldud. Tal pole justkui rahvustunnet, pole patriotismi riigi vastu, ta on justkui täiesti neutraalne - väike inimene, keda kannustab veider kohusetunne oma töökoha vastu. Tema ainuke silmanähtav mure on tagada kord ja töö jätkumine oma vabrikus, olgu võim missugune tahes. Eesti riigivõim taaskehtestab end korraks, aga siis tungivad Venemaa väed sisse ja Eestist saab naaberriigi osa. Kogu selle aja on Frederik Ida-Virumaal kodulinnas - ta ei püüa isegi Tallinna või Tartu poole liikuda, teda justkui ei huvita, mis riigis tervikuna toimub. Aga lugejat võiks see huvitada ja kahjuks ei paku autor toimuvast (ka välispoliitilises laiemas) arusaadavat pilti. Kõik jääb Frederiku väikese mulli tasemele. Kui tapetakse Frederiku vend, pöördub laojuhataja maailmapilt 180 kraadi ja temast saab küllalt aktiivne vastupanuvõitleja, mille hulka kuulub ka meeleheitlik katse mõrvata eeldatavalt Tallinnasse (Putingradi) kõnet pidama tulev Venemaa president. Jällegi ikka väga ebausutav käitumine. Loomulikult on ebaharilikke, normist erinevaid inimesi ja mis nendest kõige tavalisematest ikka kirjutada on, aga... No annab ikka end veenda taolise Frederiki olemasolus.
 
Kui kunagi peaks romaanis kirjeldatud sündmused toimuma, siis ei tea meist keegi täpselt, kuidas käitub Eesti riigivõim, kuidas meie ise, kuidas välisriigid jne. Seetõttu ei tahaks autorile ette heita, et ta on pakkunud ebatõenäolisi variante - äkki on just need tõenäolised. Aga mingi tõepärasuse küsimus jääb ikkagi nakitsema. Tekkisid ka praktilisemat laadi mõtted: kas isegi magamiskoti olemasolul oleks peategelane päris-elus suutnud kümme päeva talvel miinuskkraadidega metsas varjuda (no teoreetiliselt on kõik võimalik, aga); kas varjatud sidepidamisel on mõttekas teha salajasi "postkaste" poe või kiriku juurde või majade vahele, kust avaneb paigale hea vaade; kas Vene julgeolekutöötajad kirjutavad raportisse, et tabati Vova see ja see (mitte nt Vladimir, mis on ilmselt Vova pärisnimi); venekeelset vandesõna bljad ei peaks eesti keelde tõlkima "litsiks", sest eesti keels enamasti niimoodi ei vannuta jms.
 
Eks sellised väikesed küsitavused mõjutavad ka minu pandud hinnet, aga põhiline on ikkagi see rõhuv negatiivne emotsioon ja ebamugavustnne, mida tekitab pelgalt teemavalik. Ei tahaks seda otseselt autori süüks panna ja võib-olla tuleks seda vaadelda hoopis positiivses võtmes - et näe, lugejas tekitatakse reljeefseid impulsse, lugeja ei jää külmaks vms.   Olen ka autori esimest romaani hinnanud kolmega ja praegu mõtlen, et äkki peaks "Põrke" hinnet palli võrra tõstma, et oleks selge, kumma poole mu sümpaatia kaldub.  
Teksti loeti eesti keeles

Jack Williamson
The Meteor Girl (1931)


Lugu kahest tehnikahuvilisest kutist kes ehitavad ülikiire lennumasina. Masin pole veel päris valmis kui nende lähedale põllule kukub meteoriit jne. Igatahes aitab taevakivi kuidagi tulevikku ette näha ja poisid saavad aru et tuleb kiirustada.
Teksti loeti inglise keeles

Tiit Tarlap
Meie, kromanjoonlased (2009)


 

Mida kõrgem tsivilisatsioon, seda rohkem intriige, näib autor arvavat. Intriige leidus kõigis neljas osas. 3. osas „Teiste maa”, milles ühiskonna kultuuriline tase madalaim, oli ka intriige vähem kui ülejäänud kolmes osas. „Ainult alles jääda” - 3, „Vaenu maa” - 3, „”Teiste maa” - 4, „Surev maa”- 3. „Ainult alles jääda” häiriv külg oligi intriigide rohkus. Sama võib öelda „Vaenu maa” kohta. „Teiste maa”, romaani lühim osa, jättis parema mulje. „Sureva maa” peategelane kordas varasemate osade peategelasi, jättes tunde, et tegemist on pigem tüübi kui isiksusega.
 

Teksti loeti eesti keeles

Harry Harrison
The Velvet Glove (1956)


 

Tegevus toimub New Yorgis täpsemalt määratlemata tulevikus. Protagonist Jon Venex on veekindel robot, mõeldud töötama ookeani põhjas. Jon on parasjagu tööotsinguil. Seadused ja aeg on robotite vastu karmid, enamus inimesi vihkab neid.

Teksti loeti inglise keeles

Harry Harrison
The Stainless Steel Rat (1961)


 

Romaan tuleviku ühiskonna superkurjategijast, kellel on oma eetikakoodeks. Lugeja ei saa kuigi palju teada diGrizi isikust. Tema välimus muutub vastavalt sellele kuidas ta uude rolli sisse elab. Ja rolle on mitmeid. Lahtiseks jäävad tema motiivid – igatahes praktilist vajadust kaubamaja või panga röövimiseks ei paista olevat. Üliturvalises ühiskonnas on kuritegusid vähe ja ka kurjategijaid vaid käputäis. Võib-olla seisneb peategelase isikupära ja suurus selles et kurjategijad on haruldased nagu pandakarud.
 

Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher
Storm Front (2000)


Jim Butcher meenutab laadilt kangesti kunagise kirjastuskooperatiivi Katherine/Katariina poolt eesti lugejale vahendatud hittautoreid James Hadley Chase'i ja Carter Browni. Mõlemad kirjutasid kümnete kaupa kiiretempolisi ja pealiskaudseid krimilugusid, milles lisaks tegusale detektiivile esinesid grotesksed' gangsterid ning pealt kullakarvalised, seest mädad kaunitarid. Raamatute peamine mõte oli panna lugeja võimalikult kiiresti lehti keerama, et oleks võimalik järgmine sama autori raamat ette võtta.    
 
Butcheri võtmes lisandub krimisüzheele härripotterlik loitsimine, aga see ei tähenda, et "Tormirinne" oleks kuidagi vähem tühisem kui eelmainitud autorite sulesaak. Kipun ka arvama, et lugenuna ühte Butcheri romaani, oled sa neid kõiki lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Lord Dunsany
The House of the Sphinx (1912)

Taavet Kase
Surmamaks (2018)

China Mieville
Perdido Street Station (2000)


Hiidpikk oopus jaburas Uus-Crobuzoni nimelises linnas toimuvast jõukatsumisest sisuliselt võitmatute hiidputukate ja linna elanikkonna vahel, kus n-ö heade rollis on põrandaalune teadlane Isaac Dan der Grimnebulin, kes õigupoolest kogu pahanduse ellu kutsuski, tema putuka peaga tüdruksõber Lin, kes peab end kunstnikuks ja veel paar Isaaci kaasosalist.
 
Üks teose märksõna on kahtlemata arbitraarsus. Aurupungilik räämas ja reostatud linn, kus mitte keegi mitte millestki ega kellestki ei hooli, on karikatuurne ja olemuslikult jätkusuutmatu absurdsus, samavõrd suvalised on seda teoses kirjeldatud kõige erinevamad kombinatoorsed inimene-pluss-mõni-muu-taime-või-loomaliik eluvormid. Meil siin on probleeme kõige lihtsama elundisiirdamisega, Uus-Crobuzoni nimelises sitamajas võid endale vabalt jalgade või mõne muu kehaosa asemele lasta siirdada rattad või suusad ja oma allakäiguteed jätkata. Head teed. 
 
Teine teose märksõna on võimuvastasus. Võimu esindavaid miilitsaid langeb nagu loogu ja kellelgi neist kahju pole. Et see vähegi loogiline oleks, on võimu kujutatud julma ning teosele omaselt arbitraarsena, mis miilitsaid kasutab peamiselt teisitimõtlejate jälitamiseks ja represseerimiseks, mitte elementaarse korra tagamiseks. Autor on solidaarne kõigiga, kes võimule oponeerivad. Eriti solidaarne on ta sealjuures ühiskonna põhjakihiga, kelleks on igat liiki kurjategijad, narkomaanid, prostituudid, kerjused ja muu selline rahvas.    
 
Arbitraarsus laksab ka siis, kui süžee omadega puntrasse keerab, mispuhul tuuakse deus-ex-machinana mängu mingi uus jõud, olgu selleks suvalistes dimensioonides kahlav kangurämblik, prügimäel tärganud tehisintellekt või keegi Jack Poolpalvetaja (kelle võimalikud motiivid jäävad üldse läbinisti arusaamatuks), kes siis Isaaci (ajutiselt) järjekordsest täbarast olukorrast päästab.
 
On näha, et autoril on raskusi inimeste ja nendevaheliste olukordade kujutamisega. Justkui selle kompenseerimiseks on kõikvõimalike võõreluvormide ja eluta looduse kirjeldused jälle totaalselt ülepaisutatud. Nõustun ülalpool toodud mõttega, et loed romaani justkui palavikulise vihaga, et teada saada, millise jama autor kogu senise jama kulminatsiooniks välja on mõelnud. Millekski enamaks kui grafomaanluseks aga ei oska ma seda teost küll pidada. Ärge järele tehke.
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Keskpäeva varjud (2015)


Otsustasin oma 2019. aasta lubadustes, et enam ma raamatuid, mis ei kõneta või mille lugemiseks end sundima pean, lõpuni ei loe.
 
"Keskpäeva varjude" lugemisega alustasin 2018. aastal ja suure surmaga sain läbi esimese loo, "Kauge vikerkaar". Mõtlesin, et jätaks pooleli, aga kuna järgmised kaks juttu olid isegi loetavad, siiski jätkasin. Viga.
 
Sest sattusin "Operatsioon "Viiruse"" peale ja anna kannatust - see fanfiction üritab vist kõiki Strugatskite teoseid kokku võtta ning eeldab, et lugeja mäletab detailideni kümneid aastaid tagasi loetut. Ei mäleta! Seega - ei kõnetanud! Ja jäi pooleli, mis on minu puhul vägagi ebaharilik.
 
Nüüd, uue aasta alguses, vaatasin raamatule peale ning ei tundnud kohe kuidagi, et peaksin selle taas kätte võtma. Võimalik, et teen viimase loo autorile, Andrei Lazartšukile liiga, et ilma tema lugu "Kõik on hästi" lugemata raamatule sellise hinde panen, aga no kui tunned, et seal ei ole midagi, mille seltsis aega viita tahaks, siis no ei, ei pea ennast piinama.
 
Hinne on täiesti ebaõiglane ja subjekiivne - objektiivne oleks ilmselt "kolm" - aga nii ma tunnen ja nii ta jääb.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Lihtsad valikud (2017)


2017 aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht. Kusjuures kui nüüd meenutada siis Juhan Paju "Hiromandi kokteil" sai samal võistluse samuti teise koha (aastal 1990) ning tolle raamatu puhul on tegu ühe mu suure lemmikuga, mille lugemiskordi saab juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
 
Sulg jookseb nobedalt ja raamat ise on lobe lugemine. Tegu on krimkaga või põnevikuga, kus tegevus on sätitud kuhugi "in a galaxy far, far away...." ehk siis teisel planeedil, kusagil mujal, ilmselt vähe kaugemas tulevikus. Autor on kõvasti näinud vaeva maailma loomisega ning selgitab vähe. Ehk siis kas võtad selle kõik omaks või upud detailidesse, ise valid. Ka keelekasutus ning stiilis on otsesed ning konkreetsed, rahulikumale mõtisklusele või arutelule kohta pole, vähegi pikemad lõigud on pigem kellegi monoloogid mitte sisekaemus või tegevuse kirjeldamine.  
 
Tunnistan ausalt, et mul oli raske sellise stiiliga hakkama saada ning ega kokkuvõttes raamatuga hästi sõbraks ei saanud. Selline natuke närvilisevõitu, hüplik ja hakitud stiil (mida tänapäeval ikka siin ja seal kohtab) pole täitsa mu tassike teed. Pole just väga halb raamat aga minu jaoks puudus see mõnus haare, mis Eriti Heades Raamatutes (tm) on. Lisaks jäid tegelased väga üheplaaniliseks, rõhk oli tegevusel.
Teksti loeti eesti keeles

Jeff VanderMeer
Acceptance (2014)


"Fastsineeriva triloogia rahuldust pakkuv lõppakord", või kuidas seda nimetataksegi, jagab tegevust kolme liini vahel.  
 
 
A. Alalt X naasnud bioloog või siis selle koopia, keda kohtasime triloogia teises osas ja kelle nime me ei saagi kunagi teada. Siseneb uuesti alale X, peale seda, kui see on laienema hakanud ja mh uurimisasutuse hoone üle võtnud. Kaaslaseks tööpostilt õigel ajal putku pannud Kontrolör/John Rodriquez. Näevad asju.  
 
B. Majakavaht Saul Evans, kelle tegevusliin leiab aset aastakümneid minevikus, päevadel enne ja pärast ala X ülevõtmist, mõtleb oma Charliest ja jageleb mingi jabura teaduse ja esoteerikaühingu tegelaste Henry ja Suzanne'iga. Midagi juhtub, midagi ei toimu.  
 
C. Direktor/Cynthia/Gloria kes on kahe eelneva liini ühenduslüliks. Mingi piirini. Tema tegevusliin paigutub aega enne 12. ekspeditsiooni toimumist.  
 
See on vist mingi moodsa aja haigus, et miski, mis seda teps mitte pole, maskeeritakse teaduslikuks fantastikaks. Peale seda, kui on eelnevad viissada lehekülge loetud sellest, kui võõrik on ala X ja sellel toimuv, tahaks žanrireeglite järgi juba nagu teada saada, milles asi on. See romaanisari on vist õudus - see võõras/kuri/õudus, mis alal X inimesi kollitab, jääbki seletamatuks. Õudne igatahes ei ole ning tegelased on kõik suuremalt jaolt soodad. St et ma ei saa aru, mis neid käivitab. Igatahes mitte need asjad, mis inimesi tavaliselt. Seetõttu on ka üsna ükstaspuha, mis neist saab ning raamatut on väga igav lugeda, sest suur osa põnevusest/köitvusest on teadupärast hoolimine.  
 
Aga ega vist autor ei teadnud ise ka, kuhu ta oma kirjatööga välja jõuda tahab.
Teksti loeti eesti keeles