x
Päringule {"kuu"=>"1", "aasta"=>"2019", "captures"=>[]} saadi 47 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Heinrich Weinberg
Tõrkeotsing (2018)


John Skalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiatest, mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega. Kahjuks on “Tõrkeotsing” klassikaline näide sellest.

Kuid ärgem tõtakem sündmustest ette. Selles raamatus on midagi mis seda lugema sunnib — tal on tõeliselt hea süda, rütm ning autoril on ilma igasuguse kahtluseta potentsiaali jutuvestjana. Ma vaagisin päris pikalt kas lugu väärib hinnet kolm või neli ja otsustasin siis lõpuks nelja kasuks — pika miinusega kuid ikkagi neli.

Lugu ise leiab aset alternatiivses lähituleviku Eestis, mis on tükk maad suurem kui praegune. Tõsi, seal ümber on mingi ajaloo udujutt millest proovitakse kõikide aset leidvatele sündmustele justkui selgitust leida, kuid paraku on see kohati nii ebausutav, et teeb haiget. Õnneks paistab autor sellest ka ise aru saavat ja sellest pikemalt ei peatu.

Asi hakkab pihta paljulubava tehnotrillerina, aga läheb millegipärast pisitasa enne lõppu üle üsna keskpäraseks kriminulliks. Kuigi nagu ma ennist mainisin on Weinberg osavalt suutnud jutuvoo suuresti kaasahaaravana hoida (Eesti kirjanduses on see väga kõva pluss ja kaalub üle terve kuhja miinuseid — sellest ka neli) olen ma natuke pettunud — ta oleks justkui keset lugu otsustanud, et ta tahaks hoopis teist raamatut kirjutada ja jätab sellest tingituna alustatud teemapüstitused ripakile. Osa neist jäävadki lõpuni lahendamata, osale leitakse lahendus vahetult enne lõppu kuidagi ülejala, kiirustades. Isegi raamatu nimi, “Tõrkeotsing”, on üks nendest.

Teine asi, mis raamatu juures häirib on keelekasutus: see on lihtsakoeline, puine ning ebaloomulik. Keset jutuvada on võimatu aru saada kes täpselt mida ütleb (peale Alvini sisemise hääle, kes räägib teistsuguse šriftiga). Asjale ei aita teps mitte kaasa ka see, et osa raamatut on kirjutatud minaformaadis ja osa on piiratud temavormis (tavaliselt ühe uurija silmade läbi). Kuna kõik tegelased mõtlevad, räägivad ja toimetavad täpselt identselt, raske on vahet teha kes täpselt mida parasjagu teeb ning sõnavalik kriibib samuti kõrva.

Viimase suure veana tooksin välja, et autor unustab aega-ajalt jutuvestmise (milles ta tegelikult on tugev) ja hakkab lihtsalt infot edastama. Sellised infolõigud, mida jagu pea igale teisele lehel on igavad, liigsed ning need oleks toimetaja võinud lasta lihtsalt välja rookida. Kui autori arvates on lugejal mingit teavet vaja, tuleks see edastada jutuvoo sees.

Mis toob meid tagasi narratiivi juurde. Narratiiv on hea ja tundub, et loo edenedes areneb ka autor kirjanikuna, mis on ka hea. Lisaks jääb raamat lõpuks nõnda palju teemasi lahtiseks, et sinna poleks mingi probleem jätk kirjutada. Sellise, mis seletaks lahti miks selle loo nimi ikkagi on “Tõrkeotsing” ja mitte näiteks “Lugu Alvini raskest kuid sündmusterohkest elust”.
PS. Asi oleks ilmselt palju põnevam olnud kui oleks selgunud, et vähemalt üks Alvinitest oli tegelikult kloon.

Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Neighbor (1954)

China Mieville
Perdido Street Station (2000)


Hiidpikk oopus jaburas Uus-Crobuzoni nimelises linnas toimuvast jõukatsumisest sisuliselt võitmatute hiidputukate ja linna elanikkonna vahel, kus n-ö heade rollis on põrandaalune teadlane Isaac Dan der Grimnebulin, kes õigupoolest kogu pahanduse ellu kutsuski, tema putuka peaga tüdruksõber Lin, kes peab end kunstnikuks ja veel paar Isaaci kaasosalist.
 
Üks teose märksõna on kahtlemata arbitraarsus. Aurupungilik räämas ja reostatud linn, kus mitte keegi mitte millestki ega kellestki ei hooli, on karikatuurne ja olemuslikult jätkusuutmatu absurdsus, samavõrd suvalised on seda teoses kirjeldatud kõige erinevamad kombinatoorsed inimene-pluss-mõni-muu-taime-või-loomaliik eluvormid. Meil siin on probleeme kõige lihtsama elundisiirdamisega, Uus-Crobuzoni nimelises sitamajas võid endale vabalt jalgade või mõne muu kehaosa asemele lasta siirdada rattad või suusad ja oma allakäiguteed jätkata. Head teed. 
 
Teine teose märksõna on võimuvastasus. Võimu esindavaid miilitsaid langeb nagu loogu ja kellelgi neist kahju pole. Et see vähegi loogiline oleks, on võimu kujutatud julma ning teosele omaselt arbitraarsena, mis miilitsaid kasutab peamiselt teisitimõtlejate jälitamiseks ja represseerimiseks, mitte elementaarse korra tagamiseks. Autor on solidaarne kõigiga, kes võimule oponeerivad. Eriti solidaarne on ta sealjuures ühiskonna põhjakihiga, kelleks on igat liiki kurjategijad, narkomaanid, prostituudid, kerjused ja muu selline rahvas.    
 
Arbitraarsus laksab ka siis, kui süžee omadega puntrasse keerab, mispuhul tuuakse deus-ex-machinana mängu mingi uus jõud, olgu selleks suvalistes dimensioonides kahlav kangurämblik, prügimäel tärganud tehisintellekt või keegi Jack Poolpalvetaja (kelle võimalikud motiivid jäävad üldse läbinisti arusaamatuks), kes siis Isaaci (ajutiselt) järjekordsest täbarast olukorrast päästab.
 
On näha, et autoril on raskusi inimeste ja nendevaheliste olukordade kujutamisega. Justkui selle kompenseerimiseks on kõikvõimalike võõreluvormide ja eluta looduse kirjeldused jälle totaalselt ülepaisutatud. Nõustun ülalpool toodud mõttega, et loed romaani justkui palavikulise vihaga, et teada saada, millise jama autor kogu senise jama kulminatsiooniks välja on mõelnud. Millekski enamaks kui grafomaanluseks aga ei oska ma seda teost küll pidada. Ärge järele tehke.
Teksti loeti eesti keeles

Robin Hobb
Forest Mage (2006)


Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Siim Veskimees
Kuues Maa (2018)


Ander Skarpi följeton-arvustus ajas lugedes tahes-tahtmata naerma ja kuna mu suhe Veskimehe loominguga pole viimasel ajal kõige parem, alustasin "Kuuenda Maa" lugemist üsna madalate ootustega.
Aga ega see lühiromaan niiväga paha polnudki. Jah, "kepiteemaga" oli autor traditsiooniliselt üle soolanud ja kohati hakkas see ka mõjutama dialoogide ning tegelaste käitumise usutavust (näiteks kohas, kus kolm nädalat teadvusetu olnud neiu oma päästjaga vastaval teemal vaidlema ja vaimutsema hakkab, selle asemel et kohe ülejäänud kaaslaste saatuse vastu huvi tunda - ning eks selliseid kohti oli lühiromaanis veel). Samas on autor suutnud "Kuuendas Maas" paljudest endale iseloomulikest vigadest ka hoiduda. Tüütuid dialooge on siin vähem kui mõnes teises ta teoses ja maailmavaateline jutlustamine peaaegu puudub. Selle asemel on rohkem ulmelise tehnika, madina- ja looduskirjeldusi, mis Veskimehel märksa paremini välja tulevad. "Kuuendat Maad" lugedes tekkis lootus, et ehk pole autor lõputult ennast kordama jäänud, vaid suudab ka edasi areneda ja oma loomingus tüüpiliselt ettetulevaid kitsaskohti ületada. 
Teksti loeti eesti keeles

Harry Harrison
The Stainless Steel Rat (1961)


 

Romaan tuleviku ühiskonna superkurjategijast, kellel on oma eetikakoodeks. Lugeja ei saa kuigi palju teada diGrizi isikust. Tema välimus muutub vastavalt sellele kuidas ta uude rolli sisse elab. Ja rolle on mitmeid. Lahtiseks jäävad tema motiivid – igatahes praktilist vajadust kaubamaja või panga röövimiseks ei paista olevat. Üliturvalises ühiskonnas on kuritegusid vähe ja ka kurjategijaid vaid käputäis. Võib-olla seisneb peategelase isikupära ja suurus selles et kurjategijad on haruldased nagu pandakarud.
 

Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher
Storm Front (2000)


Jim Butcher meenutab laadilt kangesti kunagise kirjastuskooperatiivi Katherine/Katariina poolt eesti lugejale vahendatud hittautoreid James Hadley Chase'i ja Carter Browni. Mõlemad kirjutasid kümnete kaupa kiiretempolisi ja pealiskaudseid krimilugusid, milles lisaks tegusale detektiivile esinesid grotesksed' gangsterid ning pealt kullakarvalised, seest mädad kaunitarid. Raamatute peamine mõte oli panna lugeja võimalikult kiiresti lehti keerama, et oleks võimalik järgmine sama autori raamat ette võtta.    
 
Butcheri võtmes lisandub krimisüzheele härripotterlik loitsimine, aga see ei tähenda, et "Tormirinne" oleks kuidagi vähem tühisem kui eelmainitud autorite sulesaak. Kipun ka arvama, et lugenuna ühte Butcheri romaani, oled sa neid kõiki lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Complete Robot (1982)

Siim Veskimees
Kuldhordi teine tulek (2010)


Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher
Storm Front (2000)

Taivo Rist
Kõige tähtsam on silmale nähtamatu (2010)

Mann Loper
Tänulik Olevipoeg (2018)


Lugu algab kui "pastlafantasy" (muinas-Eestilik õhustik ja maa-aluste käes vangistuses olevat näitsikut päästma tõttav noormees), ent keerab siis SF-iks..
Maailm (mis meenutab veidi "Saladuslikku tsaari") on päris hästi üles ehitatud. Samas häirib loo stiili osas miski... kuidagi tuim ja värvitu on see jutustus, mistõttu ka maksimumhindest jääb üks pall puudu. Arhailise kirjakeele järeleaimamine (ja sellises keeles tulevikutehnoloogiast kirjutamine) on autoril küll hästi välja tulnud ja võimalik, et loo jutustamisviis sobibki Kreutzwaldi tribüütantoloogia üldise temaatikaga. 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Näe, kala! (2010)


Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Ingel ja kvantkristall (2010)


Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Charles Stross
A Boy and His God (1998)

Andrus Kivirähk
Puulased ja tohtlased (2018)


Üks neid lugusid, mille sisust on midagi olulist välja lobisemata raske rääkida. Mainida võiks, et lugu algab nagu ivanoravlik pajatus Laulva revolutsiooni päevilt (ootamatult tekkinud auk Balti ketis ja üleloomulik meetod selle lappimiseks)...
"Puulased ja tohtlased" on kirja pandud minavormis ja loos toimuvat on üsna osavalt avatud läbi minajutustaja isiku ning mõtete. Võib ju ka küsida, et kas tegu on üldse ulmelise tekstiga, samas pole see asjaolu mitte-žanriulmekirjanikust autori jaoks ilmselt ka oluline. Loo peamisteks plussideks ongi see ülalmainitud sündmustiku avamine minategelase kaudu ja sellega kaasnev must huumor. "Puulaste ja tohtlaste" väärtust ei vähenda ka asjaolu, et "lõpupuänt" on kõike muud kui originaalne, pigem on oluline viis, kuidas autor selleni jõuab. 
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Tarkmees taskus (2018)


Loos on üsna sarnaseid elemente, mis Jansi (varasema autorinimega J. J. Metsavana) ja Maniakkide Tänava ühises "Euromandi"-tsüklis: küberpungilik tuleviku-Eesti ja häkkerist minategelane, kelle eesmärgiks on oma hukkunud armastatu taas ellu äratada. Sedapuhku on mängu toodud Kreutzwaldi loomingul põhinev virtuaalmaailm ja kvantarheoloogia teemad.
Muus osas polegi eelarvustajale palju lisada. Virtuaalmaailm on päris huvitavalt üles ehitatud ja põnevust jagub ka. Sõnakasutus on kohati ehk liiga kõnekeelne/slängilik (näiteks väljend panin peldikus päeva kirja jättis esmalt mulje, nagu teeks minategelane virtuaalreaalsuses ajataju kaotamise vältimiseks kuskil peldikuseinal rippuvasse kalendrisse märkmeid vms), aga eks seda seletab ka minavormi kasutamine. Loos oli ka mõningaid reaalsete isikute pealt kirjutatud tegelasi, aga hoolimata nimede sarnasustest ei olnud paralleelid väga üks-ühesed. 
Hindeks "4" tugeva plussiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Vtoroje našestvije marsian (1967)


Raamat algab lausega "Oh see neetud konformistlik maailm" ning mingis osas lõpupoole jõutakse mõtteavalduseni, mis minu meelest iseloomustab antud teose olemust kõige paremini:
 
"Nende [partisanid] kavatsused jäid talumeestele arusaamatuks. Alguses kutsusid nad külaelanikke astuma üles uue võimu vastu, kuid selle vajalikkust selgitasid nad väga segaselt - rääkisid kultuuri hävingust, väljasuremisest ja muudest raamatutarkustest, mis külarahvale kaugeks jäid."
 
Masendav lugemine. Masendav mitte seetõttu, et oleks halvasti kirjutatud - oh ei, kirjutatud oli humoorikalt, sisekaemuslikult - masendust tekitas pigem see tõdemus, et ehk sellised me olemegi. Konformistlikud. Läheme asjadega kaasa, kui see meid ei sega ja oleme nõus oma heaolu eest maha müüma oma ideaalid, väärtused, selle millegi, mis teeb inimloomast inimese ning eemaldab meie olemusest looma.
Teksti loeti eesti keeles

Jack Williamson
The Firefly Tree (1997)


Peategelane on poiss, kelle vanemad on koolist ära võtnud ja maale viinud. Elavad kolmekesi maal, isa kasvatab aias mingeid taimi, ema püüab poissi kodus õpetada. Poisile meeldib üks puu, mis pole tavaline puu. Pastoraalne ulme.
Teksti loeti inglise keeles

Jeff Carlson
A Lovely Little Christmas Fire (2009)


Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jeff Carlson
Gunfight at the Sugarloaf Pet Food & Taxidermy (2007)


Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles

Johannes Kivipõld
Pööris (2018)


Teadsin "Pöörist" lugemiseks ette võttes, millest see raamat räägib, aga ei oska kohe öeldagi, miks ma seda tolle teadmise najal siiski kõrvale ei lükanud. Sellest, kuidas Venemaa Eesti taasokupeerib, on kirjutatud varem ning ma olen kahte neist lugenud: Tiit Madissoni "Riiki tappev kuumalaine" ja Aivar Kivisivi "Kolmas vabadussõda". Mõlemad romaanid mõjusid mulle ängistavalt, tekitades viha, kurbust. valu ja muid täpselt määratlemata negatiivseid emotsioone. Ja nüüd jälle kõik see uuesti. "Pöörist" on siiski mõnevõrra kergem lugeda, arvatavasti lobedama keele, reavahe ja mõnevõrra neutraalsema tooni tõttu.
 
Taust on selline, et Eesti ei astunud EL-i ega NATOsse ja on seetõttu haavatavamas olukorras. Tegevus algab 2008. aasta lõpus Ida-Virumaal. Tuleb mainida, et Eestit ega ühtegi Eesti kohanime raamatus ei mainita (pealinn nimetatakse okupatsiooni käigus Putingradiks ja tegevuse keskpaigaks olev Ida-Eesti linn Svobodaniks), aga kõik muud koordinaadid annavad meile üheselt mõista, nii et me kõik saame aru. Venemaad ja Putinit nimetatakse otsesõnu. Peategelane Frederik töötab Ida-Eesti tööstuslinnas alkoholivabrikus laojuahatajana, võib öelda - keskastmme juhina. Ta on eestlane venelaste domineeritud kollektiivis, ta pole abielus ega ole tal arusaadavat suhtlusvõrgustikku. Tema silme all tekivad majanduskriisis vaevlevas Eestis rahutused, mis viivad kokkupõrgeteni Ida-Virumaal ja riigivõimu ülevõtmiseni venelaste poolt mõnedes tööstuslinnades.
 
Frederik nende sündmuste keskel on üks väga kummaline tegelane: kui ma ütlen psühholoogiliselt ebausutav, siis on see pehmelt öeldud. Tal pole justkui rahvustunnet, pole patriotismi riigi vastu, ta on justkui täiesti neutraalne - väike inimene, keda kannustab veider kohusetunne oma töökoha vastu. Tema ainuke silmanähtav mure on tagada kord ja töö jätkumine oma vabrikus, olgu võim missugune tahes. Eesti riigivõim taaskehtestab end korraks, aga siis tungivad Venemaa väed sisse ja Eestist saab naaberriigi osa. Kogu selle aja on Frederik Ida-Virumaal kodulinnas - ta ei püüa isegi Tallinna või Tartu poole liikuda, teda justkui ei huvita, mis riigis tervikuna toimub. Aga lugejat võiks see huvitada ja kahjuks ei paku autor toimuvast (ka välispoliitilises laiemas) arusaadavat pilti. Kõik jääb Frederiku väikese mulli tasemele. Kui tapetakse Frederiku vend, pöördub laojuhataja maailmapilt 180 kraadi ja temast saab küllalt aktiivne vastupanuvõitleja, mille hulka kuulub ka meeleheitlik katse mõrvata eeldatavalt Tallinnasse (Putingradi) kõnet pidama tulev Venemaa president. Jällegi ikka väga ebausutav käitumine. Loomulikult on ebaharilikke, normist erinevaid inimesi ja mis nendest kõige tavalisematest ikka kirjutada on, aga... No annab ikka end veenda taolise Frederiki olemasolus.
 
Kui kunagi peaks romaanis kirjeldatud sündmused toimuma, siis ei tea meist keegi täpselt, kuidas käitub Eesti riigivõim, kuidas meie ise, kuidas välisriigid jne. Seetõttu ei tahaks autorile ette heita, et ta on pakkunud ebatõenäolisi variante - äkki on just need tõenäolised. Aga mingi tõepärasuse küsimus jääb ikkagi nakitsema. Tekkisid ka praktilisemat laadi mõtted: kas isegi magamiskoti olemasolul oleks peategelane päris-elus suutnud kümme päeva talvel miinuskkraadidega metsas varjuda (no teoreetiliselt on kõik võimalik, aga); kas varjatud sidepidamisel on mõttekas teha salajasi "postkaste" poe või kiriku juurde või majade vahele, kust avaneb paigale hea vaade; kas Vene julgeolekutöötajad kirjutavad raportisse, et tabati Vova see ja see (mitte nt Vladimir, mis on ilmselt Vova pärisnimi); venekeelset vandesõna bljad ei peaks eesti keelde tõlkima "litsiks", sest eesti keels enamasti niimoodi ei vannuta jms.
 
Eks sellised väikesed küsitavused mõjutavad ka minu pandud hinnet, aga põhiline on ikkagi see rõhuv negatiivne emotsioon ja ebamugavustnne, mida tekitab pelgalt teemavalik. Ei tahaks seda otseselt autori süüks panna ja võib-olla tuleks seda vaadelda hoopis positiivses võtmes - et näe, lugejas tekitatakse reljeefseid impulsse, lugeja ei jää külmaks vms.   Olen ka autori esimest romaani hinnanud kolmega ja praegu mõtlen, et äkki peaks "Põrke" hinnet palli võrra tõstma, et oleks selge, kumma poole mu sümpaatia kaldub.  
Teksti loeti eesti keeles

Jeff VanderMeer
Acceptance (2014)


"Fastsineeriva triloogia rahuldust pakkuv lõppakord", või kuidas seda nimetataksegi, jagab tegevust kolme liini vahel.  
 
 
A. Alalt X naasnud bioloog või siis selle koopia, keda kohtasime triloogia teises osas ja kelle nime me ei saagi kunagi teada. Siseneb uuesti alale X, peale seda, kui see on laienema hakanud ja mh uurimisasutuse hoone üle võtnud. Kaaslaseks tööpostilt õigel ajal putku pannud Kontrolör/John Rodriquez. Näevad asju.  
 
B. Majakavaht Saul Evans, kelle tegevusliin leiab aset aastakümneid minevikus, päevadel enne ja pärast ala X ülevõtmist, mõtleb oma Charliest ja jageleb mingi jabura teaduse ja esoteerikaühingu tegelaste Henry ja Suzanne'iga. Midagi juhtub, midagi ei toimu.  
 
C. Direktor/Cynthia/Gloria kes on kahe eelneva liini ühenduslüliks. Mingi piirini. Tema tegevusliin paigutub aega enne 12. ekspeditsiooni toimumist.  
 
See on vist mingi moodsa aja haigus, et miski, mis seda teps mitte pole, maskeeritakse teaduslikuks fantastikaks. Peale seda, kui on eelnevad viissada lehekülge loetud sellest, kui võõrik on ala X ja sellel toimuv, tahaks žanrireeglite järgi juba nagu teada saada, milles asi on. See romaanisari on vist õudus - see võõras/kuri/õudus, mis alal X inimesi kollitab, jääbki seletamatuks. Õudne igatahes ei ole ning tegelased on kõik suuremalt jaolt soodad. St et ma ei saa aru, mis neid käivitab. Igatahes mitte need asjad, mis inimesi tavaliselt. Seetõttu on ka üsna ükstaspuha, mis neist saab ning raamatut on väga igav lugeda, sest suur osa põnevusest/köitvusest on teadupärast hoolimine.  
 
Aga ega vist autor ei teadnud ise ka, kuhu ta oma kirjatööga välja jõuda tahab.
Teksti loeti eesti keeles

Lord Dunsany
The House of the Sphinx (1912)

Lord Dunsany
Chu-Bu and Sheemish (1911)

Stephen King
Jerusalem`s Lot (1978)


Ma ei olnud varasemalt eriti tuttav ei Kingi ega ka õuduskirjandusega laiemalt, aga see tekst osutas tõigale, et need vead tuleb parandada. Lugu on sünge, atmosfäär rõhuv, jutustamine meisterlik. Pinge kerib aeglaselt, ent pidevalt kuni vältimatu lõpplahenduseni. Ja kogu selle kõheduse juures on siin juures mingit hubasust, mis võib tulla jutustuse vormist (kirjad ja päevikusissekanded). Toob ju ka tõlkija välja, et Kingi kirjutisi lugedes vaatad sa juhtunut pealt, mitte ei satu ise jubedate sündmuste keskele. Tõlge on samuti hea. Lugemise ajal küll tekkis korra kartus, et midagi on ehk vahelt ära jäetud (ilmus "Jeruusalemm" ju ajalehe järjejutuna), kuid see võis olla ka alusetu paranoia.
Teksti loeti eesti keeles

Hannu Rajaniemi
The Quantum Thief (2010)

Harry Harrison
The Velvet Glove (1956)


 

Tegevus toimub New Yorgis täpsemalt määratlemata tulevikus. Protagonist Jon Venex on veekindel robot, mõeldud töötama ookeani põhjas. Jon on parasjagu tööotsinguil. Seadused ja aeg on robotite vastu karmid, enamus inimesi vihkab neid.

Teksti loeti inglise keeles

Triinu Meres
Lihtsad valikud (2017)


2017 aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht. Kusjuures kui nüüd meenutada siis Juhan Paju "Hiromandi kokteil" sai samal võistluse samuti teise koha (aastal 1990) ning tolle raamatu puhul on tegu ühe mu suure lemmikuga, mille lugemiskordi saab juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
 
Sulg jookseb nobedalt ja raamat ise on lobe lugemine. Tegu on krimkaga või põnevikuga, kus tegevus on sätitud kuhugi "in a galaxy far, far away...." ehk siis teisel planeedil, kusagil mujal, ilmselt vähe kaugemas tulevikus. Autor on kõvasti näinud vaeva maailma loomisega ning selgitab vähe. Ehk siis kas võtad selle kõik omaks või upud detailidesse, ise valid. Ka keelekasutus ning stiilis on otsesed ning konkreetsed, rahulikumale mõtisklusele või arutelule kohta pole, vähegi pikemad lõigud on pigem kellegi monoloogid mitte sisekaemus või tegevuse kirjeldamine.  
 
Tunnistan ausalt, et mul oli raske sellise stiiliga hakkama saada ning ega kokkuvõttes raamatuga hästi sõbraks ei saanud. Selline natuke närvilisevõitu, hüplik ja hakitud stiil (mida tänapäeval ikka siin ja seal kohtab) pole täitsa mu tassike teed. Pole just väga halb raamat aga minu jaoks puudus see mõnus haare, mis Eriti Heades Raamatutes (tm) on. Lisaks jäid tegelased väga üheplaaniliseks, rõhk oli tegevusel.
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Pandora`s Box (2009)


Reynolds on tuimavõitu ja fantaasiavaene kirjanik, aga vahel sähvatab temalgi ja mõned jutud on täitsa head. Tipp on muidugi "Zima Blue", aga "Pandora laekal" pole ka viga. Jyrka on teksti kohta juba kõik olulise ära öelnud ja tema hindega jääb üle vaid nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Jack Williamson
The Meteor Girl (1931)


Lugu kahest tehnikahuvilisest kutist kes ehitavad ülikiire lennumasina. Masin pole veel päris valmis kui nende lähedale põllule kukub meteoriit jne. Igatahes aitab taevakivi kuidagi tulevikku ette näha ja poisid saavad aru et tuleb kiirustada.
Teksti loeti inglise keeles

Harry Harrison
Arm of the Law (1958)

Jeff VanderMeer
Authority (2014)


Bioloogist siiski päris lahti ei saa, ehkki Lõunaringkonna triloogia teise osa peategelaseks on luurajate dünastiast põlvnev Joe Rodriguez, kes on määratud juhatama  uurimisasutust, mille direktor on 12. uurimisekspeditsioonil (millest rääkis triloogia esimene osa) kaduma läinud ning kes laseb inimestel end miskipärast Kontrolöriks kutsuda.
 
Millegagi skandinaavia kirjandust meenutavas teoses areneb tegevus aeglaselt; peategelase, samuti ala X kohta saame oluliselt rohkem teada, kui triloogia esimeses köites ning raamat laseb end ka paremini lugeda, v.a ehk lõpp. Tõeline sitamaitse, vabandage väljendust, jääb suhu triloogia viimasest osast.
Teksti loeti eesti keeles

Paolo Bacigalupi
The People of Sand and Slag (2004)


Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Andre Norton
All Cats Are Gray (1953)

Taavet Kase
Surmamaks (2018)

Robin Hobb
Shaman`s Crossing (2005)


Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Jeff VanderMeer
Fixing Hanover (2008)

Algis Budrys
The Barbarians (1958)


Algis Budrys on välisleedu ulmekirjanik, kes kirjutab inglise keeles. Jutu The Barbarians tegevus toimub täpsemalt määratlemata tulevikus pärast USA lagunemist. Tegevuspaik on Põhja-Ameerika Idarannik ja selle lähim ümbrus. Idarannikut kontrollib aadlimeeste liit Rannikuliiga, mis sõdib kusagil läänes asuvate "barbaritega". Peategelane on noor aadlimees Giulion Geoffrey, kes loo alguses on Rannikuliiga mingi üksuse tankikomandör.
Teksti loeti inglise keeles

Joe Abercrombie
The Blade Itself (2006)


“The Blade Itself” (maakeelse nimega “Raud ise”) on uue põlve low fantasy kirjatükk: vähe maagiat, pole ei haldjaid ega päkapikke ning kui verd valatakse siis voolab seda pangede kaupa. Tegemist on “The First Law” (“Esimese seaduse”) triloogia esimese raamatuga.

Kuna selle raamatu põhiline eesmärk on kokku viia põhilised tegelased ning tutvustada maailma, ei ole ilma olulisi detaile välja lobisemata võimalik suurt midagi sellest rääkida. Sestap piirdun ma põhiliste tegelaste kelle toimetamisi jälgitakse kirjeldamisega.

Üheksa Sõrmega Logen on meie mõistes viiking kellel on must minevik ja veel mustem saladus hingel. Ta on kõikidest jutuliini tegelastest üllatuslikult kõige intellektuaalsem ja küpsem ning ta üritab tõsimeeli oma minevikuga lõpparvet teha. Paraku minevik pole temaga veel lõpetanud.

Jezal dan Luthar on kerglane keigarist snoob, kelle tõenäoliselt ainukeseks väärtuseks on see, et tegemist on ühe parima mõõgamehega linnas (kui mitte kogu maailmas).

Sand dan Glokta on invaliidist inkvisiitor, kes veel mõne aasta eest oli täpselt nagu Jezal: kerglane keigarist snoob, mõõgamees. Pärast vaenlaste kätte vangi langemist ja kahte aastat järjepanu piinamist on temast jäänud järele inimvare. Ta on naiivne, kuningale jäägitult ustav ning kohati lapsik, samas sadistlik, kartmatu ning küüniline. Ta boss manipuleerib temaga järjekindlalt.

Ferro Maljinn on ksenofoobne harimatu lõunamaallasest kõrilõikaja. Tundub, et elu on talle järjekindlalt jaganud järjest halvemaid kaarte ja samas tundub, et ta on ise enamustes oma probleemides süüdi. Ta ei taha tegemist teha ülejäänutega ning ülejäänud ei taha tegemist teha temaga. Ometigi tundub, et ta vereliinis on midagi sellist mis muudab ta järgnevate sündmuste jaoks hädavajalikuks.

Logeni semud. Raamatu alguses läks Logen oma meeskonnast lahku. Ta arvas, et nad on hukka saanud ja nood arvasid temast sama. Ometigi on nad elus ja üritavad maailma enda paremat äranägemist mööda paremaks teha.

“The Blade Itself” on Joe Abercrombie esikromaan ja see lennutas autori silmapilk fantaasiakirjanduse absoluutsesse tippu. Seda täiesti mõjuval põhjusel. Hindeks kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Dave Hutchinson
Shelter (2018)


Postapokalüptilised ulmekad, olgu siis zombide ja vampiiridega või ilma, tunduvad moes olevat. Igatahes rohkem moes, kui reipad lood kosmoseavaruste allutamisest või entusiastlikust terraformimisest. No eks sellel ole ka oma täiesti selged põhjused. Kui veel lähemalt vaadata, on mulle jäänud mulje, et apokalüpsis ise veetleb autoreid kõige rohkem. Kogu senise maailma kokkuvarisemisele tunnistajaks olemine pakub muidugi ohtralt võimalusi emotsioonide jms kirjeldamiseks ning, mis seal salata, ka sotsiaalpornoks.
See selleks, antud juhul on katastroofist möödas umbes 80 aastat ja tegemist polnud ka täiemõõdulise apokalüpsisega. Lihtsalt üksteise järel tabasid Maad kaks hiidmeteoriiti. Ei tulnud Tuumatalv, tuli Pikk Sügis. Külm, sajab üsna lakkamatult, elekter ja muu selline luksus on ammu kadunud. Kirjaoskus on haruldus. Nüüd on siis tegutsemas kolmas põlvkond ja elutingimused lähevad pisut talutavamaks. Esialgse plaani kohaselt peaks selles maailmas aset leidma terve sari nimega "Aftermath".
Juttu on erinevate elukorralduste jätkusuutlikkusest. Kui näiteks õnnestus tugeval perekonnal panna käpp peale kaubamajale ning kõik teised püssitulega eemale tõrjuda, siis esimesed paarkümmend aastat olid ju toredad, aga see oli ka kõik. Vallutatud hüvede eest endale vasalle osta osutus pikemas perspektiivis kasulikumaks. Kõige paremini elatakse kunagise mereväebaasi ümbruses, sest seal oli palju erinevate oskustega inimesi, kes suutsid oma oskusi ka edasi anda, ja ka relvadega ollakse hästi varustatud.
Põhitegevus käib mõnetuhande elanikuga maakonnas, kaks suuremat talu sadade sulastega ja hulk väiksemaid. Niisiis, kui seni kulus kogu jõud eluspüsimisele, siis nüüd jääb natuke aega üle ja loomulikult kasutavad hilisteismelised töllid seda lollustele. Asi hakkab hargnema sellest, kui ühe suurtalu perepoeg koos paari sõbraga kipub kimbutama teise suurtalu kaubareisilt naasvat peremeest. Lasevad talle lausa noole keresse. Peremees tapab nolgid, laadib vankrisse, aga kukub ka seejärel paariks nädalaks koomasse. Vastastikune vaenutegevus algab tagasihoidlikult: keegi tapab ühe talu kõik kanad, siis valatakse teise talu karpkalakasvatusse hulk putukatõrjevahendit ja kalad õpivad kõht ülespoole ujuma. Ent peagi lisanduvad ka inimohvrid.
Tuld lisab asjaolu, et ühelt õnnetult popsilt lööb veidi jõukama talu perepoeg naise üle. Mingil hetkel saab popsil hing nii täis, et otsustab konkurendi koos talu ja kõigi sealviibijatega maha põletada. Ning kuna ta selle eelnevalt läbi mõtleb, jääb üksikutele eluga pääsenutele mulje, et kallaletungijaid pidi olema palju, seega üks suurtaludest on oma sõjaväega väljas olnud. Popsile jääb sündmusest rahuldus hinge ja ta hakkab tapma kõiki, kes ette jäävad. Sõda käib ja kui peremees lõpuks koomast ärkab, on maakonnas elanikke umbes poole vähem...
Mulle meeldib Hutchinsoni aeglane ja rahulik jutustamisviis, tema oskus ütlemist ja ütlematajätmist just sobivalt tasakaalus hoida. Antud juhul pole ühtegi tegelast, kellele otseselt kaasa elada. Seda enam on aga mõtteainet inimloomuse kui sellise kohta. No et kui õhuke on ikkagi see kultuuriks nimetatav kiht ja kui mõttetuid probleeme see kiht samas kaasa toob. Ja kui lühikest aega on mõned tänapäeval nagu loomulikuks peetavad asjad inimkonna ajalooga võrreldes kestnud.
Kaasaegseid näiteid kasutades. Ränderaamistik? See lahendatakse jahipüssidega, ent veel parem, kui kuuri all on varuks ka paar gatlingi. Palgalõhe? Kui sul jahipüssi ei ole, siis hoia suu kinni. Sama ka naiste võrdõiguslikkuse kohta. Veeganid ja loomaõiguslased aga kas surevad ise või aidatakse neidki veidi tagant. Ehtsa inglasena näib Hutchinson pooldavat autoritaarset võimu. Ta näitab orjandusliku korra ebatõhusust, ent ka võimuvaakum toob kaasa ebasoovitavaid tagajärgi. Et kirjeldatud maakonnas poleks omavaheline sõda nii kiiresti nii veriseks kasvanud, kui võrdõiguslike taluperemeeste kogu asemel oleks keegi õigust mõistnud, sest siis poleks vanad vaenud susisema jäänud.
Ega ma ei söanda seda raamatut soovitada, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Lew R. Berg
Kombinatsioon kolme kaardiga (2018)

Jack Williamson
Salvage in Space (1933)


Tegevus toimub Marsi ja Jupiteri vahelises asteroidide vöös. Pisut muinasjutu sugemetega ulmeline jutt asteroididel väärismetalle jahtivast mehest.
Teksti loeti inglise keeles

James S. A. Corey
Persepolis Rising (2017)


“The Expanse” sarja eelnevate raamatute sündmused on leidnud aset pea vahetult pärast eelmise raamatu lõppu. “Persepolis Rising” on selle koha pealt erand: möödunud on 30 aastat ja väravate võrgustikus asuvad 1300 maailma on praeguseks hetkeks ühel või teisel määral koloniseeritud ning pinged erinevate olulisemate fraktsioonide vahel paistavad olevat laabunud.

Ja miks ei peakski, sest pärast Maa pommitamist jõudis kõigile äkki kohale, et sellest terroriaktist ei võitnud lõppude lõpuks mitte keegi kaotasid aga kõik. Analoogsete katastroofide ning väravate ülekoormuse ära hoidmiseks on asutatud Transpordiliit, mis oma olemuselt on segu ÜRO-st ja Ida-India kompaniist ja mis kõikide suureks üllatuseks on talle pandud kohustustega edukalt toime tulnud. Kuni …

Kuni eelmisest raamatust saati blokeeritud olnud Loconia väravast tuleb teade, et sealne isevalitseja ja endine Marsi laevastikuadmiral Winston Duarte saadab teate, et tema saadik on teel. Kõik naeravad, arvates, et ta on oma üksikul planeedil igavusest sõgedaks läinud kuid kui väravast väljub hiiglaslik laev mis paistab olevat segu inimtehnoloogiast ja protomolekulide loojate omast kaob naerjate naljatuju kui peoga pühitud. Duarte kuulutab ennast universumi direktoriks, tema üksainus sõjalaev purustab mitu ühendatud laevastiku ning kõik kokkulepped lakkavad kehtimast.

Kuid nagu ikka on territooriumi hõivamine lihtne, erinevalt selle hoidmisest. Ja loomulikult on sündmuste keskel vananev korvett “Rocinante” koos oma vananeva meeskonnaga kes nagu ikka ei suuda teps mitte oma käsi teki peal hoida.

Tegemist on sarja tippu kuuluva raamatuga, sündmused edenevad jõudsas tempos ning seda on raske käest panna enne kui epiloog loetud. Hindeks kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Siim Veskimees
Kuest (2018)


Omapärane erinevate ulmelugude (kõver)peegeldus kus Triinu Merese "Kuningate tagasitulek", Zelazny "Amberi" lood ja Reynoldsi "Terminal World" saavad kokku Strugatskite "Väljasõiduga rohelissse", Lemi "Eedeniga" ning paljude erinevate zombie lugude ja RPG kuestidega. Tegemist on tehnilist raamlooga kus Toimetaja ja Arsti raamistiku sees on loona Bardi päevik.
Maale langenud miski on tekitanud tsooni kus asjad lähevad tavamaailmast erinevamaks ja veidramaks seda edasi mida kaugemale äärest jõutakse ja kõige keskel peab asuma soovide kivi. Aja jooksul on tekkinud traditsioon kus ettekirjutatud valemi järgi koostatud meeskonnad lähevad tsooni soovide kivi ja selle poolt täidetavaid soove püüdma. Nii ka see Bardi, kes lisaks oma lugu / päevikut Toimetajale müüb, poolt koosatud meeskond. Seiklus kuhu nad satuvad on kiire, aktsioonirikkas ja sisaldab nii võitlusi kui filosoofilisi konflikte. Raam paraku on hulga nõrgem ja tavalisem kui seal sees olev bardi lugu ja rikub seda kahjuks ka veidi ära.
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Doorways in the Sand (1976)


Pärast tulnukatega kohtumist on Maa liidetud tähedevahelisse kultuuriasjade vahetusse, süsteemi mis on mingit pidi tähtedevaheliste suhete algustasemeks. Briti kroonijuveelide ja Mona Lisa vastu on Maale antud Rhenniuse masin (funktsioon teadmata) ja Tähekivi mis on tundmatu otstarbega väljasurnud tsivilisatsiooni varemetest leitud iluasi. Paraku on Maa koos sellega sattunud nii teiste tsivilisatsioonide kui kohalike pättide intriigide sasipuntrasse. Tähekivi on kadunud ja seda otsivad taga tõsised mehed kes ei kavatse kivi kivi peale jätta enne kui nad selle kätte on saanud.
Meeldis see kuidas lugejale infot jagati - tilgahaaval, usutavalt ilusti konteksti sobivalt ilma samas et keegi oleks kellelegi loengut pidanud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Vadim Ohhotnikov
Dorogi vglub (1950)


Küllaltki sümpaatne raamat. Kui keegi kirjutaks selle tänapäeval, tuleks määratleda ilmselt humoristlikuks või parodeerivaks SF-iks. Aga just see omaaegne siirus (või selle teesklemine), annab loole muhedust. Märkasin, et Stalini nime ei olnud romaanis mitte ühtegi korda kasutatud. Korraks tekkis kahtlus, et "Teed sügavusse" on otseselt seotud Ohhotnikovi teise raamatuga "Esimesed sammud" - tööstuskooli poiste abi konstrueerimisbüroo inseneridele on igal juhul ühine nimetaja. Põgus sirvimine näitab siiski, et kokkulangemist tegelaste nimede osas ei ole. Aga praegu tundub küll nii, et võimalusel peaks mõne Ohhotnikovi eesti keelde tõlkimata ette võtma.
Teksti loeti eesti keeles