x
Päringule {"kuu"=>"1", "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 69 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Clifford D. Simak
All Flesh Is Grass (1965)


Hea saimaklik raamat, võib-olla selle poolest iseäralik, et kui Simak üldiselt püüab oma teoste tegevuse sügisesse lükata, siis siin on igal pool suvi. Eks muidu poleks Lillede kujutamine nii hästi välja tulnud.
Mis mõnes eelnevas arvustuses tehtud kriitikasse puutub, siis
a) veoautojuhi (või mistahes rasket eset kandva inimese) põrkamine ajamulliga on muidugi füüsikaliselt jama, aga ma ei usu, et autor seda ei teadnud. Aga mis tal üle jäi -- kui hakata füüsikalist maailmapilti täpsemalt järgima, siis ei saagi ajamulli kirjeldada;
b) mind tulnukate paljusus küll ei häirinud. Iga rass oli omamoodi huvitav.
Nii et ... jah, see kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt üle loen.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Clifford D. Simak
All Flesh Is Grass (1965)


Selleks et aru saada raamatu esmestest lehekülgedest, pidin need uuesti läbi lugema pärast romaani lõpetamist. Ehk siis "Kõik liha on kui rohi" avanes mulle pikkamisi. Tegevuspaik, Millville, on linnana väike isegi Eesti oludega võrreldes. Umbes kolmasada inimest ja neil on oma pank, linnapea jms.
Teksti loeti eesti keeles

Patrick Süskind
Das Parfum (1985)


Häiriv oli küll - aga žanri poolest lähedane sellele maagilisele historitsismile, mida Eestis viimasel ajal viljeleb Meelis Friedenthal.
Teksti loeti eesti keeles

Andrei Lazartšuk
Mõ, urus-hai (2006)


Hea vastukaal samuti hiljuti loetud Perumovi "Haldjate pistodale". Viimane oli kohutavalt veniv sõrmuste isanda uusversioon: jälle laisk kääbik, jälle vapper robustne päkkar, jälle turmamäel süttib tuli, jälle morias orkid kolistavad. Ehk ei midagi uut.  
 
Lazartsuk oli hoopis teine teema. Isegi see, et ta oli ilma mingi varjamiseta kirjutanud orkid ausateks venelasteks ja haldjad kaunites mundrites natsideks, oli kuidagi mõnus mitte häiriv. Ma saan sellest mõttemaalmast aru. Kui lugesin Sõrmuste isanda originaali ja vaatasin filme oli ka mu hinges kahtlus, et need haldjad pole ikka õiged mehed. Kas see on nüüd mingi ida-euroopa inimese paranoia või elutarkus ei tea öelda aga lugu julgen soovitada. Seda enam, et netis emakeeles olemas.  
Teksti loeti eesti keeles

Mann Loper
«See linn on meile kalliks maksma läinud» (2017)

Tiit Tarlap
Vihkamise suund (1997)


1998. aastal Stalkeri võitnud "Vihkamise suund" on nüüdseks jõudnud kolm korda trükis ilmuda, viimati Tarlapi autorikogumikus "Haldjatants". Arvestades seda, et 1997. aastal ajalehesabas ilmunud versioon rühiromaanist on paljudele huvilistele raskesti kättesaadav, siis ei ole seda liiga palju. "Eesti ulme antoloogias" ja "Haldjatantsus" esitatakse "Vihkamise suund" koos Tarlapi teise lühiromaani, "Kaduviku paladiinidega". BAASi arvustustest on näha, et sageli võrreldaksegi neid kahte jutustust omavahel. Kuna ma "Kaduviku paladiine" veel lugenud ei ole, jätan vastava võrdluse siinkohal ära.
 
Selle asemel võrdlen "Vihkamise suunda" Tarlapi 2012. aastal ilmunud romaani, "Roheliste lippude reservaadiga".  RLRi võib määratleda nii ulmeromaani kui krimiromaanina. On toimunud kuritegu ja mingi luureorganisatsioon viib läbi juurdlust. Ühel hetkel kaasatakse uurimisse süüdilavastatud endine ohvitser, kes saadetake sündmuskohale infot koguma... Üldjoontes sarnane on ka VSa lugu, see on ulmekuues krimilugu.
 
Autori suhtumine tsivilisatsiooni ja inimloomuse võimesse muutuda, on VSs ja RLRs ühesugune. Küsimus eliidist ja mida sellega teha, paistab Tarlapile laiemalt omane olevat ja tegelased kannavad autori agendat teoses edasi. VS on tavaline Tarlap.
Teksti loeti eesti keeles

B. V. Larson
Rebel fleet (2016)


Tulnukad tulevad, korjavad Maalt hunniku inimesi ja treenivad neid kosmosesõduriteks. Sõdalasi on neil vaja selleks, et hakata vastu kuskilt Linnutee keskmest kord tuhande aasta järel ilmuvate Impeeriumlastele, kes pealtnäha põhjustea tapavad maha kõik, kes ette jäävad.
 
Algus on ehk veidi veniv, kuid muidu igati vahva raamat. Larsoni peategelased, ma vaatan on enamus sellised "teen, mis tahan" rebel tüübid ja naisi murravad nad nagu loogu. Siin ongi kõvasti nii seksi, kui vägivalda eri liikide vahel. Mis selle maailma huvitavaks teeb, on erinevatest tulnukate puntidest kokku klopsitud vastuhakuarmee ülesehitus ja toimimisprintsiibid. Veider ja ebaratsionaalne paiguti ja pead raputama panev ja lugejale mõnus vaheldus. Tegemist sarja avateosega.
Teksti loeti inglise keeles

Vaughn Heppner
A.I. Destroyer (2017)


Maa vallutab järjest teisi, meie päikesesüsteemide planeetide ümber olevaid iseseisvaid riike. Ootamatult ilmub aga kosmosesügavusest tulnukate laev, mis tundub võitmatu ja keerab kõik plaanid kõigil kummuli. Peategelaseks, kes pahadega sõdima hakkab, on Maa-vastaste palgasõdurite rügemendi viimane ellu jäänud ohvitser ja tema mehed-naised.
 
Möllu on. Kosmost on kõvasti - kogu tegevus toimub avakosmoses. Vahvaid tegelasi on nagu ka. Üle kolme tärni ei tahaks anda, sest vahepeal tundus sisu nõks liiga usutamatuid pöördeid võtvat. Ehk oleks neid isegi uskunud, kui tegelaste motivatsioone oleks paremini lahti kirjutatud, mitte ainult moka otsast mainitud. Lugesin siiski huviga, sest juba raamatut kätte võttes eeldasin, et see pole hard SF vaid kosmosemärul. Aga see on siiski tugevate hard-SF elementidega teos, igaks juhuks mainin.  Kosmosemärulit ma eeldasin, seda ka sain. Tegemist on sarja avaromaaniga, siis oli piisavalt hea, et loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
Shotgun Cure (1961)


Sünge lugu. Kui meist muidu jagu ei saada, siis tuuakse kingitusi... Ja vastuvõtja ei saa objektiivselt otsustada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Clifford D. Simak
New Folks` Home (1963)


Kuus üheksat Simak, just see, mis mulle meeldib. Lihtsus ja inimlikkus. Ja optimism. Ja sügise värvid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mark Hodder
A Red Sun Also Rises (2012)


Briti aurupungi-kirjaniku, kuueosalise "Burtoni ja Swinburne'i" romaanisarja autori üksikromaan "A Red Sun Also Rises" on üsna omapärane teos. Aurupungiks võiks seda romaani otsapidi liigitada küll - teos on kirjutatud 19. sajandile omases stiilis, osa selle tegevusest toimub viktoriaanlikul Inglismaal ja ka anakronistlikke tehnilisi leiutisi tuleb raamatus näpuotsaga ette. Viktoriaanlikest anakronistlikest olulisem on siin siiski võõra maailma ja sealsete eluvormide kirjeldus.
Romaani ülesehitus on omane vanamoelisele seiklusjutule. Autor esitleb romaani kui käsikirja, mille tema harrastussukeldujast sõber on leidnud 1947. aastal uppunud auriku pardalt. Loo minajutustaja, Aiden Fleischer, on noor nohiklik vaimulik 1880. aastate Inglise maakolkas. Ühel päeval saabub Aideni elamisse Clarissa-nimeline noor ja igatpidi vigane naishulgus  - neiu on küürakas, kõverate jalgadega ning lisaks sunnitud valgusetalumatuse tõttu veidraid prille kandma. Selgub, et tegu on Šoti aadliku lord Huffertoni kasutütrega. Kui Clarissa valgustundlikkus on kaasasündinud, siis tema muud puuded pärinevad lapsepõlvest, kui Huffertoni 13-aastane poeg Rupert tema ja ta isa eksperimentaalse auruautoga alla ajas, tappes ta isa käigupealt ning põhjustades talle endale eluohtlikke vigastusi. Hiljem oli süümepiinadest haaratud lord küll Clarissa oma hoole alla võtnud, ent pärast lordi surma oli pärijaks saanud Rupert ta isa elamisest välja visanud ja neiust oli saanud hulkur.
Aiden pakub Clarissale tööd oma abilisena, ent paraku on nad mõlemad varsti sunnitud kodust lahkuma, põhjuseks Aideni ühepoolne armumine Alice'i-nimelisse kaunitari ja nurjunud saamatute lähenemiskatsete tõttu ähvardav skandaal. Aiden otsustab vaimulikutööst Inglismaal loobuda ja suunduda misjonärina Melaneesiasse Koluwai saarele. Paraku satuvad Aiden ja Clarissa ka Koluwail tõsistesse jamadesse ning leiavad end ühel hetkel Ptallaya-nimeliselt planeedilt, mille taevas paistab kaks päikest ja mida asustavad veidrad mittehumanoidsed eluvormid...
"A Red Sun Also Rises" on üsna omapärase ülesehitusega teos. Romaani alguses areneb sündmustik aeglaselt ja teos meenutab väga mõnd vanamoodsat seiklusjuttu. Hetkest, kui Ptallaya telepaatidest põliselanikud hakkavad oma maailmast viktoriaanliku Londoni koopiat üles ehitama, tekib tunne, nagu loeks mõnd vana allegoorilist satiiri väljamõeldud maailma kohta - nagu "Gulliveri reisid" või "Alice Imedemaal". Sel hetkel tekkis mul küsimus, et mis mängu autor õieti mängib  ja milliseid tänapäeva lugejaid võiks küll viktoriaanliku Inglismaa allegooriline kujutamine huvitada - ent siis algas hoogne ning pulpilik märul maailma päästmise nimel, mida jagus peaaegu romaani lõpuni.
Päris korralik romaan, ehkki "Burtoni ja Swinburne"'i sari meeldis mulle rohkem. Ilmselt tuleks ära mainida veel asjaolu, et Rappija Jacki puudutav osa jäi kuidagi poolikuks ega haakunud hästi ülejäänud tegevusliiniga...
Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
A Choice of Gods (1971)


Arvasin, et tegu on kõige kehvema Simakiga, mida eales lugenud. Kuid siis avastasin vasakust veerust (teoste nimekirjast) ka "Talismani vennaskonna" ...
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
A Choice of Gods (1971)


Ulmevaldkonnas on teoseid, millest inspireerituna olen kasutusele võtnud termini arbitraarulme. Arbitraarne siis selles tähenduses, et suvaline, meelevaldne. Kui arbitraarulmet viljeleval autoril on vaja teoses mingit pööret, lahendust, põhjendust jne siis leiutab ta selle käigupealt, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, kas uus element on mingitpidi loogiline, seotud eelneva sündmustiku, teose üldise dünaamika või sellega, mida me üldiselt maailma toimimise mehhanismidest teame. Sisuliselt, kui üldse, on ratsukäik  põhjendatud vaid selle üldise sõnumiga, mida autor meile edastada tahab. Üks mõte viib teiseni, leheküljed täituvad ja lõpuks polegi päris selge, mis see nüüd välja kukkus - ilukirjanduslik või esoteeriline teos, monograafia või pühakiri.
 
Umbes nii on lood ka Simaki "Jumalate valikuga", mille kohta olen ka mina kuulnud, et tegu on autori hilisema loomeperioodi ühe tugevama teosega. Eks ta ole. Teosest saame teada, et suurem osa maa inimestest on järsku kuhugi ära kadunud, maha on jäänud vaid käputäis, peale selle veel robotid. Roboteid pole nii väheste inimeste teenindamiseks sellises koguses vaja, seega otsivad nad endale ise tegevust ja vuravad katkematult ringi; akud neil ei tühjene ega ole ka muid rikkeid, sest neid ei ole.
 
Selle käputäie inimestega on jälle nii, et esiteks hülgavad nad masinad, sest ei oska neid parandada ja üleüldse on loodusega harmooniliselt kokkuelamine palju üllam. Selle tagajärjel kaovad neil ära kõik haigused, ühtlasi kasvab eluiga kümnetes kordades. Need, kes on (USAs) suguliini pidi indiaanlased, pöörduvad tagasi esivanemate elustiili juurde, s.t et hülgavad ka robotid ning on selle võrra veel õilsamad. Suurem osa mahajäänutest avastavad eneses teleporteerumise võime (seda, kuidas nad teleporteerudes miskile võõrale planeedile jõudes seal end näiteks keset ookeani või vulkaani südamest ei avasta või kuidas nad üleüldse välistavad teleporteerumise eluks kõlbmatule planeedile, me muidugi teada ei saa, aga ilmselt polegi vaja) ja andekamad neist hulguvadki mööda ilmaruumi aastasadade kaupa ringi, söögi- ja ülalpidamise muret ei paista neil igatahes olevat. Et asi mahajäänute jaoks kurb poleks, siis on mõni neist varustatud telepaatiavõimega, mis võimaldab neil rõõmsat sidepidamist kõigi teeleläinutega.
 
Võib täitsa olla, et vanemas eas, kui tervis pole enam see, mis enne ning kõik see värk, mis maailmas toimub, tundub juba suuresti arusaamatu saginana, tulebki peale igatsus mineviku ja lapsepõlve järele, kus kõik oli lihtsam, õigem ja rohelisem. Lisaks tahaks puhtalt elukogemuse pealt öelda välja olulisi asju. Noh, et tegelikult oleme me kõik täiesti valesti teinud, alates esimesest tööriistast. Umbes selles võtmes tulebki vist "Jumalate valikut" interpreteerida.
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Polden, XXII vek (1967)


Nagu eelkirjutaja märkis, pärineb  raamat 60. aastate algusest, mis oli (N.) Venemaaajaloos küllap kõige optimistlikum aeg -- ikka veel oli tunda Stalinist vabanemist ning uued valitsejad polnud veel oma tõelist olemust korralikult näidata jõudnud. Pealegi oldi mõneski asjas imperialistidega üsna ühel pulgal. Mis seal kosmosetehnikast rääkida, isegi autod ja arvutid polnud lääne omadest palju kehvemad.
Elati muidugi vaeselt ja suletult, eks Vennad seepärast kirjutasidki sellise maailma, kus mingisuguseid halbu piiranguid pole. Kommunistliku maailma, minu arvates, just selle sõna sügavas esialgses mõttes, mitte Uljanovi ja tema järglaste poolt äralörtsitud mõttes.
Sest kommunism on ju imetore maailmakord. Sellel on ainult üks viga. Selleks on vaja hoopis teistsuguseid inimesi.
Aga see Vendi ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles



Ma ei tea, mis kaalutlustel need kaks teost pool sajandit tagasi eestindatuna ühtede kaante vahele sattusid, kuid tegelikult on valik mitmes mõttes õnnestunud.
Näeme Vendade varasemat, tehnilis-optimistlikku perioodi. Ja üsna sundimatult jõuame "Jumalani", mis muuhulgas ka kirjeldab, missugused mured "Tagasituleku" inimeste lahendada on. (Kuid ainult muuhulgas).
Ja seepärast saab kogumik minu käest "viie".
Teksti loeti eesti keeles

Mari Järve
Klaasmeri (2015)


Tenelli tegelaskuju võib visandlik olla, aga tal on siiski oma roll romaanis täita. Asel ja Reu on mõlemad mingis mõttes ebaõnnestujad, vähemalt kumbki oma rahva silmis, ja teos oleks suht mõruda maiguga, kui siin poleks muinasjutulikku liini tuhkatriinust, kes leiab oma õnne.
Teksti loeti eesti keeles

Helen Käit
Kuu kättemaks (2014)


Tegelased on isikupäratud. Puudub peategelane. Jutustaja on ebausaldusväärne. Kulunud fraseolgismide rohke kasutamine ei näita autori asjatundlikkust. Augud jutu ajas, mida ei põhjendata: ühel hetkel avastab noor Liu Ming minotauriumi, järgmisel hetkel on ta 55-aastane. Lugedes mõjus jutt naljakana, kuna on tavaulmest niivõrd kaugel.
Teksti loeti eesti keeles

Tiit Tarlap
Tänav akna taga (1988)

Isaac Asimov
The Currents of Space (1952)


Kui Asimov, siis peab lugema. Kui Asumi-raamatute maailma kuuluv, siis peab kindlasti lugema! Seega kui ilmus eestikeelne tõlge, polnud raamatu ostmises mingit kahtlust.
 
Siin baasis 20 aastat tagasi kirja pandud arvustused raamatu sisust väga täpset ülevaadet ei anna. Minu hinnangul polnud loo keskmes mitte niivõrd Trantor ja tekkiv Galaktikaimpeerium kuivõrd planeet Florina ja seda kontrolliv Stark ning nende elanikud. Jah, Trantor sirutas oma haarmeid ning mängis ka lõpplahenduses olulist rolli, kuid loo raskuspunkt oli siiski mujal.
 
Ise liigitaksin romaani poliitilisteks detektiivilooks armastusloo sugemetega, maitsestatuna ulmelise soustiga. Näpuotsaga teadust kah peale. Põnev lugeda algusest peale, korralike keerdkäikudega ja ega tõepoolest lõpplahendust ära ei aimanudki. Samas kui see kätte jõudis, tundus veidi banaalne ja ehk ka pisut kokku traageldatud. Kuid üldine mulje jäi siiski hea - raamat leiab oma koha minu raamaturiiulis Asimovi Asumi-saaga reas. Ning minu poolest võiks kirjastus "Fantaasia" nüüd ka lõpuni minna - 12 raamatut 14-st eesti keelde tõlgitud, asi see veel siis ka need kaks viimast kah ette võtta ning ongi üks suurejooneline universum terviklikult maakeeles olemas.
 
Lõpetuseks veel kaks sõna eestikeelse köite kaanepildist, mis on küll juba sotsiaalmeedias nahutada saanud. Ma ei peatu aspektil, et pilt on lääge ja kujunduslikult mage. Vaid mainin ära, et see on lihtsalt VALE. Asimov ei kirjelda oma tegelasi sageli väga täpselt, kuid kaanepildil oleva tütarlapse suhtes on raamatus üsnagi detailne kirjeldus ning see ei lähe teps mitte kokku sellega, mis kaanelt vastu vaatab.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Trinadtsat let puti (1985)

James S. A. Corey
Persepolis Rising (2017)


Expanse sarja eelmise osa sündmustest on möödunud umbes 30 aastat. See on piisav aeg selleks et mõnedel kosmoselaeva Rocinante meeskonna liikmetel hakkab tekkima tunne mida märulifilmi klassikas on kirjeldatud väljendiga "we are getting too old for this shit". Nii otsustavadki James Holden ja tema elukaaslane Naomi jääda pensionile, ülejäänud meeskond aga jätkab.
 
Just siis kui see ümberkorraldus on teoks saanud, annab endast märku Laconia. Laconia on üks nendest 1300 tähesüsteemist kuhu pääseb Päikesesüsteemist tulnukate poolt tekitatud portaali kaudu. 30 aastat tagasi lahkus sinna üks Marsi armeest lahku löönud mässajate grupeering mõningate pihtapandud sõjalaevadega. Pärast seda ei olnud neist rohkem midagi kuulda ja portaali peal rippus põhimõtteliselt silt "Do Not Disturb". Kuna Päikesesüsteemis oli samal ajal suuremaid jamasid, ei olnud kellelgi eriti mahti Laconia üle pead murda ja nii jäidki nad aastakümneteks omapead.
 
Nüüd järsku aga saadakse Laconia süsteemist sõnum "olge valmis liituma Laconia impeeriumiga ja rõõmustama selle rahu ja õitsengu üle mis teile nüüd saabub". Sõnumile järgneb üks Laconia sõjalaev mille sõpruskohtumine Maa ja Marsi kogu ühinenud laevastikuga lõpeb 1:0 Laconia kasuks. Algab okupatsioon, ja James Holden on sunnitud oma pensionilemineku plaani ümber vaatama.
 
Tegu on minu meelest ühe tugevama osaga Expanse sarjas. Pisukese kõhklusega võiks seda kõrvutada isegi selliste sõjaulme klassikutega nagu John Scalzi "Old Man's War" või Cardi "Ender's Game". Ma ei kipuks väitma et ta nendega lausa võrreldaval tasemel on, aga ta ulatub neile kui mitte just õlani siis igatahes vöökohast tublisti kõrgemale.
 
Värskendavalt mõjub see et suur osa tegevustikust on edasi antud mitte Rocinante meeskonnaliikmete vaid hoopis Laconia asevalitseja vaatepunktist. Eks need Rocinante tegelased on sarja eelmistes osades juba põhjalikult läbi töötatud ja keeruline oleks midagi uut lisada. Nüüd aga tuleb välja et diktaatori käsilane on ka inimene...
Teksti loeti inglise keeles

B. V. Larson
Steel World (2013)


Üks arvutimänge armastav noormees, kes on alles 24 aastat vana, avastab,et peab tööle minema. See kohutav sündmus tuleneb sellest, et ta ema kaotab töö ja isa palgast ei piisa kolme inimese ülalpidamiseks. Kuna noormees ei oska suurt midagi peale tulistamismängude, siis läheb ta viimaks ennast muude võimaluste puudumisel pakkuma kosmiliste palgasõdurite erinevatesse kompaniisse. Sealgi teda eriti keegi ei taha, kuid patuga pooleks saab viimaks end kirja. 
Noormees avastab, et pärissõda ei ole päris see, mis arvutimängud. Tegelt kohe üldse mitte see. Võrdlus on eriti hea selle poolest, et ta satub sõdima päriselt samale planeedile, kus ta on ka mingi mängu läbinud. 
Kokkuvõtteks - lobe lugemine, palju kiiret märulit, tulistamist, dinosaurus-tulnukaid, macho-mehest peategelane, ootamatud süžeepöörded. Üldiselt mulle meeldis, võtan kindlasti ka järjed ette. Läheb samasse kategooriasse Skalzy "Vanamehe sõjaga", kellele meeldis too, võib ka Larsoni raamatu ette võtta.
Miks viite tärni ei saanud: Kiirelt kirjutatud ja kiirelt loetav mis tähendab, et üldiselt peab ühe silma mingite asjade koha pealt kinni hoidma ja ütlema enesele, et see ei ole hard sf, see on kosmosemärul, see ei pea nii detailne ja loogiline olema. Aga noh, vahepeal siiski tahaks :D siis saaks viie kätte.
A miks neli tärni väärt oli? Larson oskab kirjutada nii, et tühja juttu üldiselt ei ole. Räägitakse asjast, tehakse asju ja need asjad on loo seisukohalt olulised ja minu jaoks huvitavad. Väga huvitav näiteks oli see, mis on ka kaasaja lääne sõdades oluline: Reeglid, mille järgi sõdida.  Kui palgasõdurite lepingus on kirjas, et õhujõude ei kasuta, siis õhujõude ei kasuta ja see muudab sõdimise tegelaste jaoks keerulisemaks. Tehnikat ja vahendeid nagu on, aga kasutada ei tohi. 
Teksti loeti inglise keeles

Mairi Laurik
Novembriöö kirjad (2017)


Selline malbe ja mahe lugu, mille muutis eriliselt meeldivaks kirjakirjutaja ja selle, kellele kirjutati, vanus. Krt, noorest armastusest on nii palju lugusid, enamasti need ei olegi armastusest, vaid armumisest, nii tore on taustana lugeda kahe küpse inimese tunnetest.  Muidu on mairilauriklikult hea loogiline maailmaehitus (ma üleni uskusin, et selline Tamsalu võiks sobiva tehnoloogia korral olemas olla), head ekspressiivsed tunded, kaunis inimlik lugu. Miinuse poole pealt - sama mure, mis minul, peategelanna on selgelt nii palju Mairi pealt kirjutatud, et ta on "Süsteemi" peategelasega suht identne. Jube raske on kirjutada nii, et sa ise teksti ei lekiks, eriti kui phmt ju võiks! Sama sugu ju!
Võibollllla polegi "raske" õige sõna, see tundub lihtsalt - mõttetu.
Aga ikkagi on mul "aa, sama naise tegevus teises keskkonnas".
Ja lugu on selline mahe ja malbe. Phmt perekonnalugu. Piisavalt huvitav, et jälgida, aga mitte nii põnev, et pingul olla
Teksti loeti eesti keeles

Dmitri Bilenkin
Jevo Mars (1971)


Noored turistid, kes midagi ei tea ega mäleta ja kosmoselendude veteran, kes hoiab end tagasi. Selle novelli puhul oli vastandust ilmselt vaja. Miks aga vana kosmonaut üldse sellele ekskursioonile läks, kui talle nagunii kõik teada oli.
 
Eesti ulmes tavaliselt ei kohta kosmonaut-kangelase monumente, küll aga vene ulmes, ja käesolev jutt on üks selline, kus kohtab. Vist vene ulme eripära. Muidugi ei ole halb kui neil  on eripära, aga kui lugeja on viis vene teost lugenud lühikese aja jooksul ja nendest neljas ilmub mingi kangelane või tema ausammas, siis nagu hakkab tekkima küsimus, et kas autorile ehk oli kangelase kujutamine kuidagi ette kirjutatud, tungivalt soovitatud vms.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Trinadtsat let puti (1985)


Elu kosmoselaevas nagu polaarjaamas. On omad traditsioonid ja rutiin. Ja inimloomus, mida uued olukorrad proovile panevad.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Merivälja (2017)


Mina seda tühja lohisevat loba üle esimese kolme peatüki ehk siis ca. 100 lk. lugeda ei suutnud.
 
Kahju, et Indrekuga nii on läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Mihhail Puhhov
Brošen vvõs: Istorija, skrõtaja v glubinahh materi (1990)

Sergei Kazmenko
Posledni korabl (2014)

Sergei Kazmenko
Posledni korabl (2014)

Richard Garfinkle
Celestial Matters (1996)


Käesolevat romaani on žanriliselt liigitatud "alternatiivajalooliseks science-fantasyks" ja selle tegevus toimub maailmas, kus nii universum kui ka selles toimivad füüsikaseadused on täpselt sellised, nagu Vana-Kreeka õpetlased neid ette kujutasid (huvitaval kombel on sarnast ideed oma loomingus kasutanud ka Poola ulmekirjanik Jacek Dukaj). Ehk siis - Maa on universumi keskpunktiks, kristallsfääridega ümbritsetud Päike, Kuu ja planeedid tiirlevad selle ümber. Kõik asjad koosnevad neljast elemendist - maast, õhust, tulest ja veest, mis omakorda koosnevad spetsiifilistest aatomitest. Ja ka inimeste meeleolusid ning üldist tervist mõjutavad nelja põhitemperamenti (sangviinilist, koleerilist, melanhoolset ning flegmaatilist) põhjustavad kehavedelikud.
Romaani minategelane, Kreeka teadlane Aias, on sündinud 935 aastat pärast Delia Liiga asutamist ja romaani tegevuse ajal 43-aastane, seega leiab teose sündmustik aset umbkaudu aastal 500 P. Kr. Kirjeldatud universumis on ajalugu läinud küll hoopis teisiti ja see, et ristiusku pole seal tekkinud, on vast isegi kõige väiksem võimalikest muudatustest. Nimelt on Aleksander Suur elanud kõrge vanuseni ja tema õpetaja, kuulus filosoof Aristoteles, on muutnud Ateena filosoofide Akadeemia sõjatehnika arendamisega tegelevaks haridus-teadusasutuseks. Aleksandril on õnnestunud vallutada India ja rünnata Hiinat (mida teoses Keskmiseks Riigiks kutsutakse). Vastukaaluks Kreeka tehnikaimedele on hiinlased arendanud välja omaenda traditsioonilisel maailmanägemusel põhineva teaduse ja tehnika (romaani pealkiri näib viitavat 2. sajandil Hiinas tegutsenud taoistlikule sektile Taevaste Asjade Tee). Aiase eluajaks on kestnud globaalne sõjategevus hellenistlikku tsivilisatsiooni esindava Delia Liiga ja Keskmise Riigi vahel juba üheksa sajandit, ilma et kumbki osapool teist lõplikult võita suudaks. Maailm on vahepealse aja jooksul tehnoloogiliselt tohutult edasi arenenud, ehkki teistsuguste füüsikaseadustega maailmas on see areng olnud üsna kummaline - lisaks aurujõul töötavatele transpordivahenditele ka kõiksugu "taevalaevad", "kuukelgud", mingi veider torutransport ja "tuleaatomite" füüsika abil liikuvad laevad. Kuna kirjeldatud universumis on avakosmoses inimeste jaoks hingamiskõlbulik õhk ja teised taevakehad asuvad Maale üsna lähedal, on ka kosmoseuurimises üsna kaugele jõutud.
Ateena Akadeemias õppinud Aias suhtub õppeasutuse jätkuvasse militaareesmärkidele keskendumisse ja lõputusse sõtta Keskmise Riigiga üsna kriitiliselt. Samas on ta seotud Delia Liiga salajase sõjalise projektiga Päikesevaras, mille eesmärgiks on lennata kuukivist tehtud kosmoselaevaga Tšandra Pisar Päikese juurde, võtta kaasa tükk Päikesest ja kasutada seda massihävitusrelvana Keskmise Riigi pealinna hävitamiseks. Vaenlase eriteenistus tunneb Aiase isiku vastu suurt huvi - juba romaani alguses ründavad laeva, mille pardal ta viibib, Keskmise Riigi sõja-tuulelohed, misjärel ta ihukaitsjaks määratakse Atlanteas ehk kreeklaste Uue Maailma koloonias sündinud tšerokii päritolu Sparta naissõdalane Kollane Jänes. Hoolimata Keskmise Riigi sabotaažikatsetest asub Tšandra Pisar lõpuks Päikese poole teele...
Kui ülaltoodud sisukirjeldus kõlas üsna pööraselt ja segaselt, siis seda see romaan tõepoolest on. Autor on selles suhteliselt õhukeses teoses  (üle 300 lehekülje) loonud ülimalt kummalise maailma, kus lisaks teistsugusele ajaloole on ka teistsugune astronoomia, füüsika, tehnoloogia ja meditsiin. Seejuures on Garfinkle püüdnud seda kõike kirjeldada realistlikult ja Vana-Kreeka kultuuri esindaja vaatepunktist - nii peab Aias näiteks pidevalt mõttelisi vestlusi jumalate ning muusadega, kelle olemasolusse ta siiralt usub, romaani peatükkidel on pealkirjade asemel kreeka tähestiku tähed jne. Lisaks tuleks mainida ka üsna omalaadset armastuslugu...
Kokkuvõttes võib öelda, et Garfinkle teeb siin romaanis Vana-Kreeka (ja osalt ka Vana-Hiina) arusaamadega teadusest ja tehnikast sama, mis aurupunk viktoriaanliku ajastu ning aurumasinatega. Seda, milliseks "pungiks" tulemust nimetada, ma täpselt ei teagi, aga alternatiivajaloo ja kummaliste ideede fännidel soovitaksin Garfinkle'i romaani lugeda küll. Midagi sarnast ma varem lugenud polegi. Ja hindes pole mõistagi kahtlustki...
Teksti loeti inglise keeles

Mihhail Puhhov
Brošen vvõs: Istorija, skrõtaja v glubinahh materi (1990)


Teose vorm, nagu üks eelarvustja on juba maininud, ei ole kõige lugejasõbralikum. Muus osas aga on tegemist omanäolise kirjatööga.
Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist
Teenida inimkonda (1999)


"Teenida inimkonda" on minu teine loetud tekst Taivo Ristilt. Esimene oli "Hommikukohv". Kahel jutul on isegi põgusaid sarnasusi. Põhiliselt on aga siiski tegemiste eraldiseisvate tekstidega.
 
Üks küsimus, mille "Teenida inimkonda"  tõstatab on üksikisiku õigus elada väljaspool tsivilisatsiooni. Kui tsivilisatsioon üldiselt ei ole võimeline asustama uut planeeti, siis kas üksikisikul, kes seda suudab, on õigus seda teha.
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Me armastame Maad 2: Viimane laev (2017)


Kui „Me armastame maad”, esimene kogumik oli tõesti väga tugevalt maa armastuse ja sinna tagasipöördumise teemale keskendunud, siis teine osa annab minu arvates pigem läbilõike Vene ulmest ja seal valitsenud stiilidest. Antoloogia algab 50-60ndate Nliidu kirjandusele omaste märterluslugudega ja jõuab välja 21. sajandini ehk isekate ja küüniliste tegelasteni. Sellist sarnast ülesehitust, kus liigutakse helgematest juttudest aina süngemaisse, kasutas Veiko ka enda koostatud „Keskpäeva varjude” puhul ning minule selline stiil meeldib. Kuigi üheks selle kõrvalmõjuks oli antud kogumikuga, et nüüd, mil lugemisest rohkem kui kuu, kipuvad mitmed sarnase stiili ning tooniga kõrvuti asetsenud lood kokku sulanduma. Eriti just esimesed kolm teksti: Georgi Gurevitš „Lohe Infra“ (1958),Valentina Žuravljova „Astronaut“ (1960) ja sama autori „„Kotkapoeg“ ei naase” (1961), mis tundusid juba lugedes nagu ühe autori poolt loodud pildikesed samasse maailma. Hoolimata enda nõukogude paatosest on need lood samas kuidagi helged ja mõnusad. Samuti ei mõju neis olevad eneseohverdused mitte kui tülgastavad kommunismi laiendamiseks mõeldud kangelasteod, vaid inimlikud ning raskelt tulnud otsused. „„Kotkapoeg“ ei naase” kukub ehk neist stiililiselt kõige rohkem välja. Kusjuures üks asi millega need vanad lood veel võluvad on ka tehniline läbimõeldus, isegi kui tehnoloogia pole jutus kõige esmasem teema, on rakettide omadusi, kiirusi jms üsna põhjalikult kajastatud ning see aitas vähemalt minul sageli paremini aduda, kuivõrd raske katsumus tähelend ikkagi on. Žuravljova „Astronaut” on neist ilmselt kõige parem, lohutu ja liigutav lugu ning ka pagana hästi kirja pandud. Vähemalt mul tulid lugedes silme ette kõik need värvid, millega astronaut maalis. 

Looga Ilja Varšavski „Otsusta ometi, piloot!“ (1965) lõpeb ka helgete kosmoseavastamiste tsükkel. Enam ei ole iga lend oluline ja esmakordne, vaid toimuvad juba regulaarselt nagu lennureisid ning vanu kangelasi pole enam vaja. Ka Dmitri Bilenkini „Tema Marss“ (1971) ja Olga Larionova „Päike jõuab Veevalajasse“ (1981) kuuluvad sellesse teise mõttelisse tsüklisse. Ka siin on kolmiku viimane lugu minu arvates kõige nõrgem. Pisut nõrgaks jääb minu maitsele ka Sergei Kazmenko „Viimane laev“ (1982, avaldatud võrgus 2014). Kohe temale järgnev Kir Bulõtšov „Kolmteist aastat teel“ (1984) ei vea aga alt. Kir läheb stiililiselt tagasi esimeste kolme jutu ajastusse. Toon on seal küll muidugi märksa omakasupüüdlikum, aga sisaldab samas piisavalt esimeste juttude naiivsust. Inimesed ei mõtle enam niiväga kollektiivile vaid pigem iseendile ja oma soovidele.

Mihhail Puhhov „Üles visatud“ (1990) on samuti üks imelik tekst, väga raskelt loetav, aga enda ideelt ja selle laiahaardelisuselt kogu teose kõige suurejoonelisem ning geniaalsem. Autor võtab ette raske ülesande, kiigata singulaarsuse taha ja veab selle isegi minu arust auga välja - vähemalt ideeliselt. Hakkiva stiiliga läheb ta minuarust küll tublisti liiale, aga väga hea lugu sellegipoolest.

Boriss Rudenko „Limaan“ (2005) on mu kolmas kõige-kõige lemmik antud kogumikust. Puhtalt ülesehitatud inimlikule nahapäästmise soovile aga oi kui valusa lõpuga. 

Vladimir Iljin „Kaugkosmose seadus“ (2007). Minuarust natuke liiga anekdootlik lugu ja võll keeratakse üle, mistõttu muutub asi juba satiiriks ja mitte nii heaks ka pealekauba. Eriti kuna lõpplahendus oli etteaimatav.

Aleksandr Zolotko „Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika“ (2012). Stiililiselt ühtne viimase looga. Ilmselt võib öelda, et ka kolm antoloogia viimast lugu moodustavad mingi terviku. Ainult, et esimese kolmiku täielike antipoodidena on need puhtalt küünilistest inimestest ning Zolotko oma paremuselt teisel kohal. Idee on hea, tegelased on samuti värvikalt välja joonistatud aga midagi jääb siiski puudu, ning antoloogia parima kolmiku seltsist jääb ta napilt välja.

Ehk siis mitte nii hea kui „Me armastame maad 1”, aga korrralik kogumik sellest hoolimata. Veiko on teinud hea töö ja häid ning väga häid jutte leidus rohkem, kui nii mõneski teises antoloogias.
Arvutus ilmus esmakordselt Reaktor 2017 aasta detsembrinumbris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad-2
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski
Rešaisja, pilot! (1965)

Veiko Belials
Me armastame Maad 2: Viimane laev (2017)


Erinevalt Kristjanist pean mina ütlema, et see vene ulme antoloogia meeldis mulle eelkäijast vähem. Või siis olen ma toonasest vähem leebes tujus.
 
Kogumiku esimese poole lood olid sellised ajastule omaselt ülipateetilised nii et lausa imestasin, et Suur Juhti ei maintud. Ühesõnaga, midagi, mida kirjandusteadlastel oleks vene ulme arengut uurides huvitav lugeda, kuid mis tavalugejale midagi ei paku. Nende esimese poole lugude hulgas oli ka üks jutt Ilja Varšavskilt - autorilt, kelle nimi on mu mälus seotud positiivsete emotsioonidega. Seekord aga pidin pettuma - täielik jamps!
 
Kogumiku teine pool läks paremaks, lood ei nõretanud enam paatosest, kuid midagi ülihead seal paraku polnud - kui idee oli hea, siis oli kirjapaneku viis nõrk või vastupidi. Näiteks Mihhail Puhhovi "Üles visatud" algas paljulubavalt, kuid läks lõpuks täiesti käest ära. Ilmselgelt tahtis autor midagi suurt kirjutada, kuid ei kandnud välja.
 
Kogu kogumikust vast parim lugemiselamus oli Kir Bulõtsovi lühiromaan "Kolmteist aastat teel". Vahelduseks tavapärastele põlvkonnalaevade lugudele, üks hoopis teistmoodi ideega ja sealjuures hästi jutustatud lugu.
 
Eraldi ära märkimist väärib ka Aleksandr Zolotko intrigeeriva pealkirjaga lugu "Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika". Idee on super, aga kirja panemise viis või siis õigemini lugejale jutustamine - oi-oi kui vaevaline. Kuigi tegelasi on vast kümmekond, läksid nad mul kuni lõpuni pidevalt segi ning õudselt raske oli järge pidada, kes on ei tea mitmes piloot, kes kapten, kes vaatleja. Puistest dialoogidest rääkimata. Aga jah, loo mõte ja puänt olid ju head.
 
Kuid kokkuvõttes saab kogumik mult "kolme" ja nagu ka selle esimest osa, ei hakka ma seda ilmselt kunagi üle lugema. Kui võrrelda neid kahte teiste eesti keeles ilmunud vene ulme kogumikega, eelkõige pean siin silmas kirjastus Skarabeuse omi, siis Skarabeuse omad on mulle rohkem meeldinud. Ja hakkan vist ka aru saama miks - Arvi koostatud kogumikes on juttude valik tehtud mingite muude parameetrite alusel, mitte ei ole üritatud kramplikult mingist teemast kinni hoides kõikvõimalikest ajaperioodidest jutte kokku otsida.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski
Rešaisja, pilot! (1965)

Miikael Jekimov
Tuulerändur (2017)


No ja see on pala, mille juures tuli meelde kohe eelmise jutuvõistluse võidutöö "Meister ja õpipoiss". Käesoleva loo meister lüüakse küll loo algusjärgus kohe maha, aga õpipoisil on seda enam käed tööd täis.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Meie külas nähti imet (2017)


Mul on tunne, et kui võtta selle loo kõrvale kuue aasta tagusel ulmejutuvõistlusel viiendaks jäänud Ülle Lätte pala ja hakata neid kahte juttu lõik-lõigult paralleelselt lugema, siis oleks tekstide sarnasus stiililt, tegelaste koosseisult, miljöölt ja loo dünaamikas veel näkkukarjuvam, kui praegu pelga lugemismälestuse põhjal paistab. Mitte et ma tahaks autorit plagieerimises süüdistada, aga originaalsusepunkt läheb hinde panemisel küll maha. Tegelikult peaks teise veel võtma, aga olgu.
Täiendus: Varsti peale esialgse arvustuse kirjutamist selgus, et "Meie külas nähti imet" ongi järg "Udriku küla naistele" ning kaugeltki mitte ainus järg, mis juba kirjutatud või töös on. Ega see teadmine nüüd originaalsusepunkte juurde/tagasi ei anna muidugi. Ühesõnaga, kui eesmärgiks oli "samasse maailma" midagi analoogilist kirjutada, siis jah, see kahtlemata õnnestus, aga see on suuresti ka kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Piret Frey
Kõik kivide pärast (2017)


Kui kellelegi jäi arusaamatuks, miks loo peategelane Shelli iga kord erinevasse reaalsusesse paiskub, kui huultele läiget paneb, siis ammendav vastus on tekstis täitsa olemas - "ilmselt mingi katalüsaator, mis tungib multiversumi interferentsi ja see diferentseerib superpositsioonide paralleelsuse". Nali naljaks, ent üldiselt sobiks lugu paremini  klantsajakirja (need on vist enamasti ka naistele suunatud) tolle lugejaskonna müstikasoont stimuleerima, üldise loetavuse eest tuleb 3+ ära.
Teksti loeti eesti keeles

Andrzej Sapkowski
Krew elfow (1994)


Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2017)

1.2018

Ega ma ei tea, kuidas see lugu oma alguse ja kuju sai, aga täiesti võimalik, et seda kirjutati mõnes etapis n.ö vanvogtilikul meetodil, s.o mõne nihkes loogikaga unenäo baasil, nihkes nagu unenäod ikka kipuvad olema. Nii võib välja tulla täielik jama, aga võib välja tulla midagi hoopis teistpoolselt iseäralikku, nagu seda on Kalmsteni jutu tegevuspaigaks olev määndunud linn, kus pidevalt sajab, ühes veega ka kahjulikke ühendeid ning igal pool, ka inimeste organismis, ajavad oma niidistikku laiali erinevad, kasulikud ja kahjulikud seeneliigid.
 
Sellel taustal ajab loo peategelane teda poissmehekorteris aeg-ajalt külastava ja endast mitte rääkiva noore naise jälgi; naise, kes on tema jaoks ilmselgelt liiga hea.  
 
Kui sama antoloogia kaante vahel, kus see jutt (esma)ilmus, juba on üks pätiperekonna lugu, siis "Raske vihma" kangelane, hoolimata sellest, et ta midagi kuritegelikku neil lehekülgedel otseselt korda ei saadagi, mõjub märksa autentsemalt ja ähvardavamalt kuritegelikuna kui Maniakkide Tänava kujutatud perekonna liikmed kokku ja viiega korrutatuna.  
 
Viimati, kui mind mõni Ulmeühingu ja Fantaasia jutuvõistluse lugu tõsiselt ja positiivselt üllatas, oli selleks eelmainitud Maniakkide Tänava "Ajudega töötajad". "Raske vihm" on isegi veel parem.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost (2017)


Andri arvustuse esimese lõiguga ma olen nõus (ja üldiselt ei seedi seda niinimetatud alamžanri), viimase lausega aga mitte mingil juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost (2017)


See jaburalt pika pealkirjaga (ja kuidas puutuvad asjasse plastaknad, võiks küsida, ilmselt on ka viide näitusele, nii pealkirjas kui tekstis, tegelikult liigne) jutt on alamžanrist, mida eesti ulmes esindavad eelkäijatena nt Andre Trinity "Tervitused Alcypast" ja Osvald Soobli "Aahe oma", mida mina nimetaksin naiivulmeks. S.t maailm, mida kujutatakse, on veidi absurdne, nihestatud, ilmselgelt jätkusuutmatu, aga lugu lugema asudes anname me vaikimisi allkirja, et nõustume autori poolt kehtestatud eelduste, tingimuste ja reeglitega. Ja kui lavakujundus kõrvale jätta, siis põhimõtteliselt loeme lugu ühest taolisest inimesest, kes võtab riski ja toob ohvri selleks, et ühiskond edasi liikuda saaks.
Jutt flirdib tearoosvaldliku fraseeringu ("Miks. On. Seinad. Rohelised.???") ja lauseehitusega, mille otstarbekuses võib kahelda ja mis ei tee lugemist iseenesest kuidagi kergemaks, aga ilmselt on tegu Triinu Merese viimase nelja aasta parima looga. Vähemalt minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
Rendezvous with Rama (1973)


Tuleb mingi jurakas meie tähesüsteemi, inimesed käivad seal ringi ahhetavad- ning ohhetavad ja lähevad lõpuks sama targalt minema. Ilmselt üks igavamaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
Rendezvous with Rama (1973)


Eelarvustajatest meeldis Urmas Muinasmaa seisukoht, mis kordub ka teiste arvustajate juures. Aga mis veel. Küllalt kaalukal kohal oli romaanis inimkonna poliitika, see osa oleks võinud väiksem olla, iseasi muidugi, palju siis loost alles oleks jäänud. Naljakas oli mäkaiverlik tegelaskuju, kes keerulist olukorda läks lahendama näpitsatega. Kusjuures "Gomarre'i lõvis" kasutas Clarke sama võtet, nii et see võib olla sümptomaatiline.
Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 17: Päästa meid kurjast (2017)


1. Päästa meid kurjast
Jah, kindlasti hästi kirja pandud aga kuhu jäi ulme? Kogu tegevus oleks võinud leida aset ka mõnes väikeriigi sadamas. Ehk ulme võiks kulissidest suurem roll kanda olla. Lisaks veel see lõputu kohvijoomine, mis kohati omandas päris naljakad mõõtmed. Näiteks kuidas üks agenditedest teeb äärmiselt pingelise situatsiooni aeg ettepaneku jama lõpetada ja kohvi jooma minna. Teiseks oli loo lõpp liiga ebamäärane. Paljugi jäi lahtiseks, näiteks mina oleks tahtnud küll teada saada, et millega kõige kõrgemat jaama ülemust ähvardati. Ka Tähetolmu saabumine mõjus üleliigsena. Autorid oleks tahtnud sellega justkui näidata, et halvad saavad siiski karistatud ning ühtlasi siduda lugu tihedamalt Weinbergi maailmaga. Muide, mul oli selle looga ka harukordne võimalus lugeda esialgset, ainult Weinbergi, versiooni (ta algne plaan oli see Reaktoris avaldada), ning Reidari poolt kirjutatu on küll napp aga kindlasti oluline. Reidar taipas nutikalt ära, et õudust tuleb ka lugejale lähedalt näidata, mitte sellest vaid kohvikõrvale rääkida ning andis loole minuarust kõvasti elu juurde ning kergitas minu silmis ka hinnet, milleks tugev kolm.

 

2. Tsölibaadi lõpp
Mõnus lugu ja rohkem ei kommenteerikski. Üks minu kindlaid selle kogumiku lemmikuid ning sarnaselt Habichtile tulid ka mul silme ette Kuttneri „Hogbenid”. Hinne viis.

 

3. Juhtmevaba armastus
Esimene pool jutust on päris mõnusalt kirja pandud krimilugu, kus kaugelt saabunud uurija tegeleb võika mõrva uurimisega. Aga selle teise poole oleks justkui teine autor kirjutanud. Ühtäkki visatakse krimimüsteeriumi arendamine kõrvale ning seni mõnusalt kulgenud uurimistöö asendub mingi ebaloogilise juraga. Peategelane satub poolkogematta mõrvari ülestunnistust kuulma, talt rebitakse käsi küljest ning mõrvari paljastamise asemel hakkab ta hoopis miskile vanamehele eutanaasiat organiseerima. Taustal möllamas veel miski Schrödingeri politseihaarang, mis toimub ja ei toimu ning siis jälle toimub. Tundub nagu oleks autoril äkitselt kirutamisest villand saanud ja siis lõpu viie minutiga kokku visanud ja pärast isegi mitte üle lugenud. Potentsiaalselt hea krimi-ulme lõppes totruste kuhjaga ning seetõttu minupoolt hindeks kaks miinus.

 

4. Enne kui lahvatab leek
Hea lugu, head ideed, korralikult kirja pandud ning põnev. Aga kuhu jäi lõpp? Juba teine selle antoloogia lugu, mis lõppeb ilma mingi selgituseta lihtsalt ära. Ehk tahtis autor teha Strugatskite stiilis lahtise lõpu? No see kukkus tal küll siis vabandage väljendust sitasti välja. Muidu oleks viiegi pannud aga lõpu tõttu tuleb selline väga kõhklev kolm, pika-pika miinusega.

 

5. Tuulerändur
Tore dark-fantasy, mis meenutas Sapkowski nõiduri lugusid. Peamiseks miinuseks on jutu teatav mustandlikkus. See oleks nii lausetelt, kui ka sisult tunduvalt kõvemat toimetamist tahtnud. Aga nelja saab kindlasti ära ja jekimov on minuarvates endiselt üks kõige lubavamaid uusi eesti autoreid.

 

6. Kõik kivide pärast
Suhteliselt rumal MILF satub maagilise huulepulga tõttu kahe maailma vahel pendeldama. Kirja pandud ladusalt aga juttu ennast ei ole, on mingi maagiline episood inimese elust, kes pole ei huvitav ega ka ebameeldiv vaid lihtsalt igav. Lõpp jäi autoril samuti kirjutamata seega hindeks kindel kaks.

 

7. Meie külas nähti imet
Jällegi üks väga hea lugu, mida ma pikalt kommenteerima ei vaevu. Viis.

 

8. Jumala hingus
Kõige häirivam on selle jutu juures tema liiga vanamoeline stiil. See pole enam kosmos vaid mingi 19 sajandi metsiku lääne kolgas. Võibolla olekski see jutt aurupungina paremini toiminud? Iseenesest polnud ju muidu vigagi, võiks nii neljagi anda aga anakronismid ning mõningane etteaimatavus venitavad kolme peale.

 

9. Raske vihm
Kolmas lõputa lugu ja ma vist hakkan selle konseptsiooniga juba harjuma. Igaljuhul poolepealt katkestamise tunne oli ka siin aga Manfredi loodud maailmas see isegi ei häirinud. Lugu oli meeldiv segu „Perdido tänava jaamast” ja Strugatskite „Linnast”. Määndumine, veidrad haigused, pidev pimedus, lootusetus, hallus, vaesus olid mõjusalt-mahlaselt kirja pandud ning peategelane mõjus usutavalt. Lisaks oli veel lugedes peas kummitamas mõnus aimdus, et see kõik on vaid tükike suuremast ja palju haiglasemast maailmast. Seega panen (väikeste kõhkluste saatel) viie ära.

 

10. Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost
Olustikupildike usuhullu naise elust feodalismi langenud kosmosemaailmas. Meenutas heas mõttes „Juuksevaibakudujaid”, maailm vähemalt ise tundus vägagi sarnane. Hea hinde panekut takistab aga kirjutamiseks kasutatud stiil. Oli see siis tahtlikult või tahtmatu aga laused tundusid liigestest lahti ning sõnade järjekord oli kohati neis suvaline. Vähemalt minul muutis see eksperimentaalne kirjaviis lugemise ääretult raskeks (lugesin mitmes jaos aegajalt pause tehes) ja seega puhtalt loetamatuse eest hindeks kindel 2.

 

11. Mina: kaitsja
Üks! kindel üks või pigem isegi null! See pole lugu vaid halb inglite elust jutustav viienda klassi koolikirjand. Mina seda lõpuni lugeda ei suutnudki, kümme lehte taevase elu vaimuvaest kirjeldust oli juba täiesti piisav. Tegelikult oli sedagi liiga palju, mismoodi sihuke jama küll esikümnesse pääses mina aru ei saa. Seda enam, et olen lugenud ju ka teise ja kolmandasse kümnesse kuuluvaid tekste ja seal leidus kõvasti paremat kraami ja suurem enamus neist sisaldas mäekõrguse võrra rohkem mõtet või stiili. Isegi eelmise jutuvõistluse Helen Käidu lood tunduvad selle tekstiga võrreldes Stalkeri väärilised. Paber nuttis, kui seda juttu talle trükikojas pressiti ja ilmselgelt oli zürii seda hinnates kas pilves või purjus... või mõlemat.

Teksti loeti eesti keeles

Aleksander D. Lannes
Enne kui lahvatab leek (2017)


Lugu mõjuks ilmselt paremini, kui autor oskaks päriselt kirjutada. Tegelased pidevalt muigasid (irooniliselt, sardooniliselt), irvitasid, turtsatasid, puhkesid naerma, seda kõike kohtades, kus lõbususeks mingit põhjust polnud. Dialoog oli enamjaolt piinlik. Muid stiiliapsusid a la "tuulehoog keerutas tuulispaska" oli samuti ridamisi.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Tsölibaadi lõpp (2017)


Talumatu. Ainus positiivne asi, mis ma selle farsi juures välja tuua oskan, on see, et selle perekonna proua ema võib nimetada eesti ulme jäledaimate tegelaste esindusisikuks.
Teksti loeti eesti keeles

Dani Adler
Juhtmevaba armastus (2017)


See jutt meenutab veidi skandinaavia stiilis krimilugusid, mida eelmisel jutuvõistlusel esindas Piret Jaaksi "Varjutaimed". Kirjatehniliselt OK. Ulmepool ei ole vist lõpuni läbi mõeldud, sest loos eksisteerivad kõrvuti kõrgtehnoloogia ja vahendid, mida isegi meie siin teiega enam ammu ei kasuta.
Lugu pole ka tempo mõttes väljapeetud, sest kriminaalset intriigi ehk mõistatust "kes tegi?" jätkub väga lühikeseks ajaks. Pärast seda, kui uurija avastab, et tapetu korter on lilli, mida tegevuspaigaks oleval asteroidil/kaevandusplaneedil õieti ei kasvanudki, täis, arenevad sündmused juba väga suure kiirusega. Jääb mulje, et autor ei tahtnud väga palju aega loo kirjutamisele kulutada.
Jutust ei selgu, miks on üks robot silikoonist näoga ja teine inimesest eristamatu. Mis lugu on politseihaaranguga loo lõpus, mis näib algavat, siis justnagu katkevat ja peale mõningast pausi taasalgavat? Ühtlasi näib, et sooneutraalsus on hakanud ka ulmelugudesse jõudma, sest praktiliselt kogu lugemise aja ei suutnud ma näppu peale panna, mis soost Lan Lucille Taylor on, hoolimata ilmsest viitest teise eesnime näol. Kuuldavasti on tegu siiski naisega ja teda seksuaalselt ahistanud kaksikud järelikult biseksuaalid.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg Reidar Andreson
Päästa meid kurjast (2017)


Ma ei tea, miks selle jutu juures, mida - vähemalt mul - oli KOHUTAVALT raske lugeda, oli tingimata vajalik kahe autori panus, kes mida kirjutas, milliseid ideid panustas ja kelle nägu "Päästa meid kurjast" rohkem on. Ilmselt Weinbergi, sest  sarnaselt Weinbergi viimastele tekstidele on ka käesolev lugu pigem mingi telesarja episoodi stsenaarium kui kirjanduslik lühijutt. Ka stsenaariumid on teinekord loetavad, ehkki pilt tuleb sellele lugemise käigus alati ise juurde mõelda. Käesoleva teksti - mis räägib ühe Weinbergi universumi kolkamaailma (Neymar) transiitjaama (Viies Ratas) personali vägikaikaveost sildunud Stonehenge'i kaubalaeva "Nicolay Wezcelov" meeskonnaga - puhul on neid pilte, mida juurde tuleks mõelda, inimvõimete jaoks lihtsalt liiga palju, lugu on väga rabe, hüppab ühest stseenist järsult teise ning loetavusele ei aita üldse kaasa ka pidev nimeliste tegelaste juurdevool.
Jutt on jaotatud seitsmeks osaks, millest esimene on lühike stseen ühe mehe ja naise põgenemisteekonnast sõjast laastatud planeedil Oregon (mis on orjaveoga tegeleva kaubalaeva reisi lähtekoht). Ilmselt on see stseen loosse kirjutatud mingi meeleolu loomiseks, resultaadiks on pigem eksitav. Kuna antoloogia pilti ei näita, siis ei saa me teada, kas tegu on sama mehega, keda kohtame loo hilisemas ahjustseenis.
2. osas tutvume Viienda Ratta juhtaudiitori Colin Thyne'i ja tema otsese ülemuse Eric Deschaneliga, seejärel saame tuttavaks esimest päeva tööloleva audiitori Orlando Carvahali ja ETS-tehnoloog Tony Blake'iga. 3. osas lisandub bioohutuse-peaspetsialist Yael Chaikin. 4. osa toob mängu laeva kapten Mayhewsi ja jaama turvateenistuse vaneminspektor Hoydti, aga ka Viienda Ratta peajurist Dominique Servantese ja juriidilise nõustaja preili Wellstone'i. Veel lisanduvad turvaülem Arnold Carter ning peajuristi abi Kevin Themas. Järgnev uusi nimelisi tegelasi õnneks enam ei juurde ei too, küll aga laekuvad päris jutu lõpus jaama pardale Weinbergi debüütromaanist tuntud "Tähetolmu"-nimelise laeva ekipaaži kolm liiget.
"Päästke meid kurjast" eeskujuks on kaudselt vist Asimovi robotijutud, kus peategelastel Powellil ja Donovanil tuleb lahendada mingi probleem või siis Robert Sheckley mõni sarnane lugu, nt "Diplomaatiline puutumatus"; lugu võib olla inspireeritud  viimase paari aasta jooksul Euroopat puudutanud põgenikekriisist ja ju oli siia ka mingi bioloogia valdkonna teaduslik iva poetatud, aga mu meelest tuleks autoritel stsenaariumipõhisest loomemeetodist küll kiiremas korras lahti ütelda, sest nii ei sünni mitte kunagi kirjandus vaid üksnes ümberjutustus.
Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 17: Päästa meid kurjast (2017)


Regulaarselt toimuvatel konkurssidel, nt Eurovisiooni lauluvõistlusel võib olla tunnistajaks fenomenile, et osad jooksvale konkursile jõudnud lugudest on suuremal või vähemal määral eelmise aasta võiduloo kloonid. 2017. aasta jutuvõistluse puhul tabas mind sarnane deja-vu päris mitme esikümnesse jõudnud loo puhul, ehkki muidugi matti oli võetud erinevatelt eelmiste aastate esikümne, mitte ainult võidulugudelt, aga sellest juba üksikarvustustes. Muidugi võis see mulle nii vaid tunduda, sest ilu on ikka eeskätt vaataja silmades.
Igatahes, kahe esimese loo lugemise järel, millest üks oli äraütlemata puine ja võrdlemisi loetamatu ning teine idiootlik farss koos kõigi oma värdjate tegelastega, mõtlesin, et kui kaks konkursil parimaks tunnistatud lugu nii kehvad on, mis siis veel edasi tuleb. Õnneks, nagu ikka, selgus peagi, et asi pole lugudes, asi on žüriis, kes oma ilmlist tarkust sedakorda sel moel paista lasi.
Seda on vist korduvalt öeldud, et jutuvõistlusel saavad kokku nii ulmeteadlike autorite kirjanduslikult konarlikud kui ulmekaugete autorite palju paremini kirja panud lood (selle tüübi kõige iseloomulikumaks esindajaks antud võistlusel on "Kõik kivide pärast"). Sedakorda oli (heas mõttes) kõige pöörasem lugu ka tehniliselt igati adekvaatselt kirja pandud ja minu paremusjärjestuse esikoht kuulub üsna selge edumaaga "Raskele vihmale".
Paremuselt teiseks asetaksin T.K. Jürgensi "Jumala hinguse", mis on küll üpris vanamoodne tekst (oleks võinud ilmuda juba 50 aastat tagasi), aga selles on absoluutselt kõik paigas.
Järgnevad
3. Rohelistest välisseintest plastakendeni...
4. Meie külas nähti imet
5. Tuulerändur
6. Kõik kivide pärast
7. Juhtmevaba armastus
Ja edasi juba see, mida ei saa enam päris kirjanduseks pidada.
Üldiselt tundub mulle, et eelnenud kahe võistluse esikümne tööd olid keskeltläbi huvitavamad. Võib-olla on see märgiks sellest, et tõusulaine hakkab ammenduma.
Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Arenev
Krititšeskije dni (2012)

Arthur C. Clarke
Security Check (1957)

Arthur C. Clarke
Maelstrom II (1965)

Toomas Krips
Sina ja mina ja kosmoselaev (2014)

Stanislaw Lem
Solaris (1961)


Raamat kritiseerib minu arvates inimkonda, kes arvab, et on selles üüratus (kuid kindlasti kunagi meie poolt lõpuni avastatud) universumis väga tähtis, väga eriline, väga võimas ja suudab, peab kõike mõistma või vähemalt (v)allutama. Kui vennad Strugatskid küsivad "Marslaste teises sissetungis", kas uhkust ja eneseväärikust saab laiendada tervele inimkonnale, siis Lem näib ütlevat, et saab küll. Kui teadlaste aina meeleheitlikumad katsed ookeani mõista luhtudes lootust kahandavad, siis loobitakse erinevatest ühiskonnakihtidest arvamusi, et ookean ei olegi elus ega mõtlev, et ta on hoopis vana ja hävigu äärel või, et ta vaevleb juba pikemat aega surmaagoonias. Agnostitsism ei ole inimestele vist tõesti loomuomane ning Kelvini lõpuridades leitud lootus näitab lihtsalt tema inimlikkust, mis saab Gibariani käe all õpitu toel kujunenud loogilistest arusaamadest võitu. Nõnda mõistsin "Solarist" mina, kuid väga võimalik, et sain asjadest täiesti valesti aru. Tegemist on raske ja tükati muserdava teosega. Mul jäi küll lugemise järel sisse selline tunne, et ei saanud kõigest aru ja see härib mind, kuna ka mina olen siiski inimene. Kaua vaagisin, kas hinnata 4 või 5 tähega, kuid lõpuks otsustasin 5 kasuks.   P. S. BAASi infot "Solarise" koha pealt võiks pisut parandada. Nimelt lugesin teost Eesti Päevalehe raamatusarjas 2005 aastal ilmununa.
Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 17: Päästa meid kurjast (2017)


Kui kogumiku algul kätte võtsin, arvasin, et loen ehk kaks-kolm lugu valikuliselt. Siiski läks nii, et lugesin kõiki lugusid, ka neid, mille autorid mulle seni tundmatud olid olnud. Ei tulnud kahetseda, sest tervikuna oli Täheaeg 17 huvitav lugemisvara. Parimaks pean Lannese "Enne kui lahvatab leeki", eelkõige laiahaardelise teemakäsitluse ja huvitavate tegelaste pärast. Väga tugev oli veel Maniakkide Tänava "Tsölibaadi lõpp".
Teksti loeti eesti keeles

Kaisa-Liina Näär
Mina: kaitsja (2017)


Mõtlesin lugedes, et kas panna hindeks kaks või kolm. Autor vist on noor ja kirjutamiskogemustki vähevõitu, tundub vähemalt, võib-olla eksin. Et äkki kaks on ülekohtune ja inimene rohkem ei taha kirjutada. Aga antud juhul kolm oleks olnud avanssina. Üldiselt valdasid mind sarnased mõtted, nagu eelarvustaja kirjeldas -mis tätokaärisid siis seitsmekümnendate ENSVs oli? Ja peategelase soo küsimus - ei olnud eriti veenev meesingel.
 
Lugu on esitatud päeviku vormis, aga see ei ole päevikupidaja enese jaoks, vaid justkui suhtlusvorm lugejaga, kelle mõtteid ja soove minajutustaja, kelleks see ingel on, ära arvata püüab. Autor saaks kindlasti parandada oma eesti keelt, kui ta loeks rohkem eestikeelset ulmet.
 
Jutus mainitakse Rowlingu "Harry Potterit" ja Martini "Troonide Mängu", kuid näib, et autor tunneb neid pigem filmi kui raamatu kujul, mis iseenesest ei ole halb, aga lugemisest võiks siiski kasu olla. Ei saa palju rohkem loost kirjutada, muidu teistele lugejatele ei jää avastamisrõõmu. Aga jah, tundsin korduvalt, et antud kirjutise sihtgrupp ma ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Mina, kass ja avakosmos (2012)


Minajutustajaks on keegi Balt, kes on saanud hüüdnime rahvuse järgi. Tegevus toimub, nagu pealkiri mõista annab, avakosmoses. Kass on muidugi ka olemas, kuigi mitte tavaline kass. Midagi selles lühijutus meenutas nagu Veskimehe Kuu Ordu lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2017)


Teoste žanriline liigitamine ei ole mu tugevaim külg, aga miks mitte postapo või seeneulme? Kuskil taustal oleks nagu Meyrincki ja Eliade mõjusid, aga muidugi on tegemist siin ulmega, ehkki autor ei ütle meile isegi seda, kas Mutilinn on Maal või mõnel teisel planeedil.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2016)


Weinbergi romaanidebüüdi puhul olen sunnitud resümeerima, et võib-olla olnuks parem, kui see debüüt oleks üldse olemata jäänud. Mu meelest ei ole autor, kelle suurimad senised õnnestumised on olnud jutustuse vormis, selleks formaadiks veel lihtsalt küps. Pika ja lohiseva nimega (Mis on sellel, mida loo tegelased läbi elavad, üldse pistmist eneseväärikusega? Teoses ei tee ükski tegelane midagi sellist, misläbi ta oma näo kaotaks) teos, mis on tehniliselt kolmes osast koosnev fix-up, ei evi läbivat narratiivi, selget algust ega lõppu, kubiseb tervest hulgast üksteisest eristamatutest tegelastest ning iseseisvalt püstiseisvad lood pole selle koostisosadki. Kui ajaloo sahtlis sobrada, siis ilmselt on EVPSMP ilmumine umbes sama tähenduslik nagu oli omal ajal seda Lew R. Bergi "Tants tulle" ilmumine. Linnuke kirjas ja sellega asi piirdubki.
Rohujuure tasemel meenutab EVPSMP mingi löömafilmi romaniseeringut, kus üks äkiline stseen ja plahvatus järgneb üksteisele. Midagi palju enamat teoses polegi, siin juhtub küll palju, aga pikas perspektiivis ei toimu suurt midagi ja autoril on kogu aeg kiire. Teost läbivaks niidiks võiks olla omaenese naise surnukspiinamises süüdi lavastatud Teckland Leathercordi draama - ehk siis selle väljaselgitamine, kes ja miks ta naise tappis ja võimalik kättemaks; aga ei, vahepeal veedame aega ka kõrvalpeategelase Cleavland Buckhearti (Tecklandi endise alluva) seltsis, kelles pole üldse midagi sellist, mis talle kaasa elama paneks. Kõige tipuks on Teckland veel selline iseäralikult tuhm kuju, keda eriti tegelikult ei morjendagi lähedase inimese kaotus ega endale osakslangenud ebaõiglus. Teckland elab vaid jooksvas hetkes, evides sealjuures haugi mälu ja piraaja ettemõtlemisvõimet.
Tehniliselt Weinberg muidugi oskab kirjutada ning loos on ka mõned helgemad hetked, pean silmas seiklusi jäises maailmas, mis toob omakorda meelde Hargla "Excelsuse konkistadoorid" ja TM Alexiga seonduva, aga see ei kaalu ülesse romaani üldist tühisust ega seda, et teos lõpeb ilma mingit lahendust pakkumata ses osas, kes oli Tecklandi algupärane naine, miks ta surnuks piinati, mis sündmused selleni viisid ja nõnda edasi. Kui minu käest küsida, siis on tegu puhtakujulise lugeja mõnitamisega.
Eraldi lõigu peaks veel pühendama Weinbergi nimeloomele.
Teckland Leathercord ja Cleavland Buckheart on nimed, mis on mõlemad ebamääraselt ameerika päritolu. Ma ei välista, et USA enam kui 300 aastase ajaloo jooksul on leidunud inimesi, kes on sedasi ristitud, kuid tegelikult sobiksid mõlemad eesnimed paremini perekonnanimedeks ning see, et mõlemad lõppevad sama järelliitega -land, näib üldse mingi parajalt jabur kokkusattumus olema. Teckland sobiks muidugi hoopis paremini mingi obskuurse hiina elektroonikatootja nimeks ja Cleavland näib olevat levinud õigekirjaviga kohanime Cleveland kirjutamisel (ja seda, et ma iga kord seda nime lugedes mõtlen dekolteedele (cleavage), on piinlik mainidagi).
Meeste perekonnanimed on mõlemad liitsõnalised, samuti tõlgitavad ning meenutavad sellega pigem eesti perekonnanimede eestistamiskampaania käigus loodud "kunstilisi" perekonnanimesid a la Luigelaht, Niinemets jne. Rääkimata sellest, et sama matriitsi järgi vorbitud nimed vaid raamivad seda kurba tõsiasja, et neid kaht tegelast on romaanis niigi üpris raske üksteisest eristada.
Tõrkeid valmistavad ka muud nimed: Thessa, mitte Tessa; Jhed, mitte Jed; Alyana, mitte Alyona; Aileen, mitte Eileen jne. Ma ei tea, kas see nimede variatsioonide väljamõtlemine on tahtlik, no et ikkagi maailm sadu aastaid tulevikus ja et nimed peaksid ka selle aja jooksul muutuma, aga välja kukub see üpris amatöörlikult.
Ja veel. Prognoosin, et mul saab olema suuri raskusi lugemaks mingit järgmist Weinbergi teost, mille tegelastel on tavaks pruukida vandesõna "saast". See ei ole sellisena käibes meie tänapäevases leksikas, esineb teose lehekülgedel kaugelt liiga sageli ning on seetõttu juba vaat et piinlikumgi kui Lew R. Bergi kurikuulus "härjasitt".
Teksti loeti eesti keeles

Lois McMaster Bujold
Komarr (1998)


Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Aleksander D. Lannes
Enne kui lahvatab leek (2017)


Loost küll ei selgu, mis eriala tudeng Johannes on, nagu mainis eelarvustaja, aga kuna tegemist esimese kursuse üliõpilasega, ei saa see kuigi tähtis olla. No lugejal võib-olla oleks huvitav teada ehk. Kriitika poole pealt võin nõustuda Rätsepaga, et lõpp tuli kuidagi kiiresti, aga üldiselt oli see õiges suunas. Ja kuna lugu mulle meeldis, siis minu subjektiivne hinne väljendub viiena.
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Tuulerändur (2017)


Lugu meeldis. Selliseid nõiaõpilase lugusid olen varemgi kohanud, mitte küll palju, aga mõne siiski. Jekimovi loo eripäraks vast see, et pea kõik tegelased siin on äratõugatud. Arvan et selleks et äratõugatus paistaks erilisusena, oleks vaja äratõugatute hulka kuidagi piirata. Sellest siis ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

T. K. Jürgens
Jumala hingus (2017)

T. K. Jürgens
Jumala hingus (2017)


Kirja on pandud üsna hästi, ja nagu BAASist selgus, on autor juba ennegi midagi kirjutanud. Selline romantiline mõtteviis, mis mulle endalegi võõras pole, kuid antud jutus on väljendatud pisut stereotüüpse vastandamise kaudu - head indiaanlased vs paha kapitalistist rahajõmm. Winnetou ja nahksuka juttude stiilis õilsa metslase teema, mis nagu Rätsep eelpool mainida jõudis, ei mõju ammu enam värskena. Musta huumorit, mis eestlasest lugejale peaks sobima, on ka.
Teksti loeti eesti keeles

Philip Pullman
The Book of Dust I: La Belle Sauvage (2017)


Pullmani "Tema tumedate ainete" triloogia lugemisest on mul praeguseks möödunud ümmarguselt 10-15 aastat. Mäletan esialgset kõhklust enne "Kuldse kompassi" lugemahakkamist ("mingi lastekas"), millele järgnes kiiresti vaimustus romaanis kirjeldatud põnevast aurupungilikust maailmast (kuna ma tol ajal veel inglise keeles ei lugenud ja eesti keeles aurupungiks liigituvaid teoseid peaaegu polnud, oli see žanr mulle suuresti kättesaamatu). Hiljem sai veel Ekraani kinos triloogia esimese osa ekraniseeringut vaadatud. Aastad kulusid ja Pullmani loominguga ma rohkem kokku ei puutunud - kuni eelmise aasta lõpuni, mil sain ootamatult teada, et eesti keeles on ilmunud "Tema tumedate ainete" eelloo-triloogia "Põrmu raamat" esimene osa "La Belle Sauvage". Kuna mu omaegsed mälestused "Tema tumedatest ainetest" on üsna positiivsed, otsustasin selle raamatu ära osta ja läbi lugeda.
"La Belle Sauvage'i" tegevus toimub nii 10-15 aastat enne "Tema tumedate ainete" oma. (Sellise eelloo kirjutamise idee tundub mulle mõneti kummaline, samas oleks "Tema tumedatele ainetele" ilmselt ka keeruline järge kirjutada - arvestades kui põhjalikult "Vaigust kiikris" kõik otsad kokku sõlmiti). "Tema tumedate ainete" peakangelane Lyra on äsja sündinud ja nunnakloostri hoolde antud. Suurbritannias omandab kirik järjest suuremat mõjuvõimu, kruvisid keeratakse kinni ja Konsistoriaalse Distsiplinaarkohtu agendid tahavad imik-Lyrat (kelle tulevaseks saatuseks on kirikule ja ühtlasi Jumalale endale lõpp peale teha) oma võimusesse saada. Lyra peamiseks kaitsjaks osutub Malcolmi-nimeline kõrtsmiku poeg...
Erinevalt "Tema tumedatest ainetest" "La Belle Sauvage" mulle väga ei meeldinud. Kui "Kuldses kompassis" paisati lugeja kohe omapärases maailmas toimuva tempoka sündmustiku keskele, siis käesoleva romaani sündmustik venib kohutavalt ja valdavalt on tegu igavapoolse lugemisega. Romaani järjed (mida autor küll praeguseks kirjutanudki pole) jäävad minust igatahes lugemata.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Tsölibaadi lõpp (2017)

Maniakkide Tänav
Tsölibaadi lõpp (2017)