Armastatud vene ulmekirjaniku Olga Mjahari romaan "Mutantka" on kauges tulevikus toimuv action-kosmosekomöödia.
Lugu algab sellega, et pealkirjas nimetatud mutanditar Ilja (see pole mehenimi; tal on ka pikem nimi, mida raamatus on nimetatud vaid ühe korra) saabub töökuulutuse peale gooti stiilis lossi. Otsitakse võitlejat/turvameest kosmoselaeva meeskonda. Lossi väraval istub kõnelev vares, kes seal tembutab ja lõpuks lendab Iljale pähe, küüntega kinni, mispeale kõiksugu peenete relvadega varustatud mutantvõitleja satub paanikasse ja tormab lossi õues ringi nagu hull. See episood annab ette tooni kogu romaanile: totrad koomilised situatsioonid, üks teise järel. Vares ja Ilja saavad aga sõpradeks ja kõnelevast linnust saab üks raamatu peategelane. Pidevalt süüa (eriti tõuke) ihaldav vares pole ainuke, kelle tegevus peab lugejat naerma ajama. Üldiselt on kõik karakterid sellised, et normaalne, tõsine käitumine pole neile omane. Olgu kas või väga tõsine hetk ja surmaoht, ikka tuleb keegi välja mingi opaka ütluse või toiminguga. Nalja pakuvad nii teadvusega loss (mille kiviseintest moodustuvad sõrmed/kombitsad, mis vajalikul hetkel pulli teevad) ja teadvusega kosmoselaev, kes on võimeline juhtpuldis valedele klahvidele vajutamise korral saama orgasmi/nirvaanat. Laeva meeskonda kuulub kolm meest ja mutanditar Ilja. Laeva kaptenil on omadus tunnetada intuitiivselt õigeid valikuid keerulistes olukordades. Üks teine liige on aga kujumuutja - omadus, mis tekib tal alles teatava vanuse saabudes. Et see anne on talle alles uus asi, muutub ta esimesel korral naiseks, suutmata end taas meheks muuta... Sellest tulenevalt ka mitmed homonaljad, aga seksi romaanis ei ole. Meeskond suhtub naisest võitlejasse esialgu irooniaga ("naine laevas, laev põhjas"), aga pikapeale saab ta neile omaseks, mis annab alust mitmelegi heldimist põhjustavale olukorrale.
Šeff saadab neid baasist (mis ei asu planeedil Maa) järjest igasugustele missioonidele, mille sisu on triviaalne - viia kellelegi postipakk, korjata poolkuu ajal põllult teatavaid lilli ja viia need kuhugi jne. Ühe missiooni ajal satub mutanditar kokku galaktika imperaatori pojaga, kes tuvastab, et Ilja on tegelikult keegi teine, saatusest temale määratud tulevane abikaasa. Imperaatoripoja armumine Iljasse ja katsed teda endaga abielluma sundida moodustavad romaani süžeest olulise osa. Vürtsi lisavad kaks imperaatori kaksikvendadest ihukaitsjat, kellest üks armub samuti tõrksasse ja protestivaimulisse peategelasse ja saab lõpuks Ilja abikaasaks (ka kõik tunnete ja suhetega seotud aspektid on koomilises võtmes).
Niisiis, pidev action, pidev koomika. Kirjutada romaanijagu (340 lk) nalja nii, et see ka päriselt vaimukas tundus ei ole lihtne ülesanne ja kes sellega üldse hakkama saaks? Taoline õhustik tagab üldjuhul selle, et tegelastega mida väga halba juhtuda ei saa, ja ühel hetkel taipasin, et see polegi nii paha - võib-olla praeguse närvilise maailmapoliitilise olukorra tõttu ei tahagi mingeid halbu asju täiendavalt teada saada. Õnnelikeks pääsemisteks on abiks kõiksugu deus ex machina tüüpi asjad, mh rasketest haavadest kiire paranemine, desorelvad, varjuks muutumine jms.
Panin tähele, et romaani autor oli raamatu ilmumise ajal 24-aastane, nii et üsna õrnas eas. Seda meeles pidades võib "Mutantkasse" ka ehk leebemalt suhtuda. Aga Olga Mjahar on hariduselt meedik-bioloog ja Venemaa Riikliku Meditsiiniülikooli õppejõud bioloogiateaduskonnas. Nii et tõenäoliselt väga tark inimene.
Ma arvan, et kui mõnel telekanalil oleks palju raha (kõrgtehnoloogilise tuleviku kujutamine oleks väga kallis), saaks sellest SF ja fantasy hübriidist piisavalt pika ulmekomöödia sarja teha. Ma ise küll ei vaataks.
Olga Mjahari raamatuid, sh "Mutantkat" saab võrgust tasuta lugeda: https://loveread.ec/books.php?id_author=467 Võrgust leiab ka huvitavaid andmeid romaani kohta:
1) aktiivne sõnavara - madal (2627 unikaalset sõna 10 000 sõna kohta);
2) lause keskmine pikkus - 52 tähemärki, mis on keskmisest (81) madalam;
3) dialoogi osa tekstis - 34%, mis on lähedane keskmisele (37%).
Lugu algab sellega, et pealkirjas nimetatud mutanditar Ilja (see pole mehenimi; tal on ka pikem nimi, mida raamatus on nimetatud vaid ühe korra) saabub töökuulutuse peale gooti stiilis lossi. Otsitakse võitlejat/turvameest kosmoselaeva meeskonda. Lossi väraval istub kõnelev vares, kes seal tembutab ja lõpuks lendab Iljale pähe, küüntega kinni, mispeale kõiksugu peenete relvadega varustatud mutantvõitleja satub paanikasse ja tormab lossi õues ringi nagu hull. See episood annab ette tooni kogu romaanile: totrad koomilised situatsioonid, üks teise järel. Vares ja Ilja saavad aga sõpradeks ja kõnelevast linnust saab üks raamatu peategelane. Pidevalt süüa (eriti tõuke) ihaldav vares pole ainuke, kelle tegevus peab lugejat naerma ajama. Üldiselt on kõik karakterid sellised, et normaalne, tõsine käitumine pole neile omane. Olgu kas või väga tõsine hetk ja surmaoht, ikka tuleb keegi välja mingi opaka ütluse või toiminguga. Nalja pakuvad nii teadvusega loss (mille kiviseintest moodustuvad sõrmed/kombitsad, mis vajalikul hetkel pulli teevad) ja teadvusega kosmoselaev, kes on võimeline juhtpuldis valedele klahvidele vajutamise korral saama orgasmi/nirvaanat. Laeva meeskonda kuulub kolm meest ja mutanditar Ilja. Laeva kaptenil on omadus tunnetada intuitiivselt õigeid valikuid keerulistes olukordades. Üks teine liige on aga kujumuutja - omadus, mis tekib tal alles teatava vanuse saabudes. Et see anne on talle alles uus asi, muutub ta esimesel korral naiseks, suutmata end taas meheks muuta... Sellest tulenevalt ka mitmed homonaljad, aga seksi romaanis ei ole. Meeskond suhtub naisest võitlejasse esialgu irooniaga ("naine laevas, laev põhjas"), aga pikapeale saab ta neile omaseks, mis annab alust mitmelegi heldimist põhjustavale olukorrale.
Šeff saadab neid baasist (mis ei asu planeedil Maa) järjest igasugustele missioonidele, mille sisu on triviaalne - viia kellelegi postipakk, korjata poolkuu ajal põllult teatavaid lilli ja viia need kuhugi jne. Ühe missiooni ajal satub mutanditar kokku galaktika imperaatori pojaga, kes tuvastab, et Ilja on tegelikult keegi teine, saatusest temale määratud tulevane abikaasa. Imperaatoripoja armumine Iljasse ja katsed teda endaga abielluma sundida moodustavad romaani süžeest olulise osa. Vürtsi lisavad kaks imperaatori kaksikvendadest ihukaitsjat, kellest üks armub samuti tõrksasse ja protestivaimulisse peategelasse ja saab lõpuks Ilja abikaasaks (ka kõik tunnete ja suhetega seotud aspektid on koomilises võtmes).
Niisiis, pidev action, pidev koomika. Kirjutada romaanijagu (340 lk) nalja nii, et see ka päriselt vaimukas tundus ei ole lihtne ülesanne ja kes sellega üldse hakkama saaks? Taoline õhustik tagab üldjuhul selle, et tegelastega mida väga halba juhtuda ei saa, ja ühel hetkel taipasin, et see polegi nii paha - võib-olla praeguse närvilise maailmapoliitilise olukorra tõttu ei tahagi mingeid halbu asju täiendavalt teada saada. Õnnelikeks pääsemisteks on abiks kõiksugu deus ex machina tüüpi asjad, mh rasketest haavadest kiire paranemine, desorelvad, varjuks muutumine jms.
Panin tähele, et romaani autor oli raamatu ilmumise ajal 24-aastane, nii et üsna õrnas eas. Seda meeles pidades võib "Mutantkasse" ka ehk leebemalt suhtuda. Aga Olga Mjahar on hariduselt meedik-bioloog ja Venemaa Riikliku Meditsiiniülikooli õppejõud bioloogiateaduskonnas. Nii et tõenäoliselt väga tark inimene.
Ma arvan, et kui mõnel telekanalil oleks palju raha (kõrgtehnoloogilise tuleviku kujutamine oleks väga kallis), saaks sellest SF ja fantasy hübriidist piisavalt pika ulmekomöödia sarja teha. Ma ise küll ei vaataks.
Olga Mjahari raamatuid, sh "Mutantkat" saab võrgust tasuta lugeda: https://loveread.ec/books.php?id_author=467 Võrgust leiab ka huvitavaid andmeid romaani kohta:
1) aktiivne sõnavara - madal (2627 unikaalset sõna 10 000 sõna kohta);
2) lause keskmine pikkus - 52 tähemärki, mis on keskmisest (81) madalam;
3) dialoogi osa tekstis - 34%, mis on lähedane keskmisele (37%).