x
Päringule {"aasta"=>"2025", "kuu"=>"12", "captures"=>[]} saadi 10 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Vladislav Krapivin
Krik petuhha (1993)


Vladislav Krapivin oli armastatud vene-nõukogude lastekirjanik, luuletaja, stsenarist, ajakirjanik ja pedagoog. Viljakat kirjanikku on autasustatud mh leninliku komsomoli auhinnaga.
 
"Krik Petuhha" (ei teagi, kas tõlkida "Kikerikii" või "Kukeleegu" on neljas raamat sarjast "Suure kristalli sügavuses". Peategelane Vitja Mohov on raamatus 11-13 aastane, mistõttu võib arvata, et kõige paremini samastab end looga teismeline lugeja, kui ta suudab ära taluda mitmed keerulised võõrsõnadest kubisevad lõigud - ikkagi SF-maiguline romaan.
 
Vitja isa töötab observatooriumis Sfäär, kus poiss suvel järelevaataja puudumisel aega veedab - Sfääri direktor on tema pealegi ta vanaisa. Võib-olla just seetõttu saab poiss muidu nii salajases asutuses nagu suvilas toimetada. Asutus uurib lahendusi, kuidas liikuda üle paralleelmaailmadesse, milliseid on meie kõrval mitmeid - erineva ühiskondliku korra, tehnilise taseme, astronoomia ja geograafiaga. On nn otsene ja kaudne üleminek. Üks neist käib mingi kaubarongiga, mis viib kahe maailma piirile. Otsese ülemineku võimalusi uuritakse. Ühe katse käigus saadetakse kogemata kuhugi paralleelmaailma Sfääri aias elav kukk Kriger. Vitja isa on kolleegidega kerges tülis ja tegeleb uurimistööga ühes teises, düstoopilises maailmas, elades ohtlikku illegaali elu. Vitha käib tal seal aeg-ajalt külas.
 
Et "Krik petuhha" on sarja neljas raamat, jääb nii mõnigi asi segaseks - sagedasti räägitakse varasematest sündmustest, mida lugeja justkui peaks teadma, aga ei tea, kui pole esimesi asju lugenud; sigineb tegelasi (nt Jožiki), keda justkui peaks tundma jne. Näib siiski, et maailmade vahel saavad n-ö otselendu teha mõningad teismelised, kellel on erilisi üleloomulikke andeid. Näiteks suudab Vitja luua enda ja ründava kuke vahele nähtamatu barjääri ning allutada oma tahtele keravälgu sarnase kera, millel on omadus ravida kehale jäänud arme ja haavasid. Romaani teise osa peategelane on teises maailmas elav poiss Filipp, kes sõbruneb sinna õnnetusekombel sattunud kuke Krigeriga ning saab sõbraks ka Vitjaga, kes hirmu ületades maailmade vahel käib. Teise osa keskne tõmbenumber oh hiiglaslik torn, mille sees tiksub igiliikurina sama hiiglaslik maagiline pendel. Nukra (aga mõnusalt nukra) järelmaigu jätab romaanist toreda kuke Krigeri traagiline surm tulevahetuses.
 
Raske öelda, kas see raamat oleks mulle meeldinud "omal ajal", sobivas vanuseklassis. Võib-olla oleks. On ju teatavat põnevust ja seiklust, noorte omavahelisi suhteid ja muud sellist. Nelikümmend aastat liiga vanana püüan olla mõistev ja empaatiline. Praegu jääb siiski kriitilise meele vaatevälja sündmuste ebaühtlane kiirus ja täpsus - mingeid episoode on kirjeldatud üksikasjalikult ja pikalt, siis on jälle olulisi asju esitatud üsna skemaatiliselt (näiteks see, kuidas Vitja koos teise sõbraga ühes düstoopilises paralleelilmas kohalikke sunduslikest kiipidest - ehk "indeksitest" vabastab). Ütleks siis nii, et hindel "kolm" on plussmärk järel.
Teksti loeti vene keeles

Robert A. Heinlein
Assignment in Eternity (1953)


Hea tugev "neli". Iga jutt on milleski tugevam ja milleski nõrgem, kuid lugeda tasuvad nemad isegi (ja ehk eriti) tänapäeval.
Teksti loeti inglise keeles

Kaliane Bradley
The Ministry of Time (2024)


Et jah, 2025 Hugo Award Finalists, II kohal, ja jälle ma sülitan telliseid.
 
Sisust: tegevus toimub lähituleviku Suurbritannias, kus kuidagimoodi (romaanis on selgitatud, kuidas) avastatakse ajarännu-uks. Loodud on Ajaministeerium, mis päästab ajaloolisi tegelasi; neid nimetakse expat-ideks ja igale neis määratakse bridge (sild), et dresseerida nad tänapäeva inimesteks.
Esiteks, see ei ole teatud mõttes ulme. See on tavaline naistekas, sarnane natuke kunagise "Ajaränduri naisega" (see jõledus vist isegi tõlgiti millalgi eesti keelde) -- see on selline imal armastuslugu, nagu naistekad ikka on. Ajaränd, ohh... ilma ropendamata ei ole võimalik väljendada, kui piinlikult lapsik see on.
Teiseks ei ole seda raamatut võimalik vaadelda lahus autori taustast -- pooleldi Cambodia päritolu ja... noh, romaani on ikka päris palju pandud seda, kui katki ta sisemiselt on. Oh jah, eks ta siis õpetab seda 1847 aastal (ca 38-sena) päästetud Inglise mereväeohvitseri, üht ebaõnnestunud polaarekspeditsioonil (teadupärast) hukkunut; läheb ligi aasta, siis jõuavad keppimiseni ka. Muidugi on raamatus palju "moodsat ellusuhtumist", igat karva ja igasuguse seksuaalse orientatsiooniga rahvast.
Ma lugesin selle tõepoolest läbi; noh, ainult kohati diagonaalis. Et jutt ju jookseb, eks ole. Lihtsalt see, mida ta kirjutab, on vaimne okse. Täpsemalt: probleemiasetus (st kuidas võiks minna kohanemine teises ajas) pole ju paha, ja keskel andis paar huvitavat detaili natuke lootust, et läheb põnevaks... Aga noh, autor ei käi teemast üle, mingit loogikat või vähegi mõtestatut sealt otsida ei maksa, lõpuveerand on lihtsalt nõme (st lisaks sellele, et ajarännu loogika on abitult debiilne, nad veel tundlevad ja loevad moraali ka...)
 
Oehh... sain ära öeldud, nüüd hakkan jooma, et selles koledast lugemiskogemusest üle saada...
Teksti loeti inglise keeles

Triinu Meres
Reeturid (2025)


Mul on mingi kala Triinu postapoga. Kuningates oli midagi puudu, mis takistab mul seda mõistlikult muljetamast ja "Devolutsiooni" puhul ma ei saa siiani aru, et mis mind härima jäi. "Reeturid" on hea lugu. Aga ...postapoelement ei ole kuigi tugev vms. Probleemiks, et see ei ole rõhuvalt sünge postapo, see pole kole postapo ja pole ka harjutav postapo.
See on kuidagi... puudulik postapo. Et kõike justkui on, aga Triinu ei ole suutnud seda nii kirja panna, et sel lugejatel mõju ka oleks. Muidu, kõik muu on tipp-topp, aga mind ei huvita see maailm, selle saatus, see mis selle hävinguni tuua võis jne.
Et lugu mis võiks särada, ei sära.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Päriselt minu (2025)


Tean, et osad lähevad pääst täpiliseks kui kunstmuinasjuttu ulme alla liigitada, aga minu arust kuuluvad nad sinna täieõiguslikult. See sinatsene aga ...hea kunstmuinasjutt, aga mitte väga hea ulme... rahuldav tulem sellegi poolest
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Nahk (2013)


 
...enne "Naha" ilmumist Reaktoris teadsin ma Triinut ainult, kui mingit tšikki, kes võitis üsna keskpärase looga jutuvõistluse.
Ühesõnaga oli umbes üheksa eelarvamusel põhinevat võimalust kümnest, et ma seda lugu võrgust lõpuni ei loe. Vähemalt nii vist arvasin. Aga, tegelikult neelasin kogu Reaktori kohta üsna pika loo vist enam-vähen ühe istumisega alla.


Eks libahundilugusid on varemgi loetud, aga hetkel ei meenu ükski, mis oleks olnud nii püshholoogiliselt pingestatud ja emotsionaalselt kaasa haarav, kui see. Kaugel sellest.
Lõpuridade eest veel lisapunkt ja hakata Triinu puhul veel kord rääkima tema sõnaseadmisoskustest on minu arust vähemalt hetkel üleliigne. Küll jõuab veel, enamus raamatust veel ees. 
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Kes sa oled? (2022)

Triinu Meres
Südamelugu (2025)


Ma suht lülin muljetamisel erinevate autorite võrdlemist või ühisjoonte leidmist mingite teiste teostega, sest see alavääristab parimal juhul vaid hiljem loetud autorit... Tihti aga mõlemat ja on üldse üsna totter kenitlemine kenitlemise enda pärast...

Trinu puhul oleks see suisa patt, aga...

 

Selle loo puhul hakkasid häirekellad tööle ja peas kummitas nimi - Maarit Leijon. Ja seda kahjuks mitte positiivses valguses.

Kus Leijon suudab olla karm ja veenev, suudab Meres olla selles loos küll karm, aga... Ei haara kaasa. Juba otsene retsimine lihtsalt peab lugejani jõudma ja mingi tundmuse tekitama, muidu ei mõju tõsiseltvõetavalt. Nii oligi, et pilk libises üle, read vormusid pähe ja - haihtusid sealt sekund hiljem, jättes vaid jälje meisterlikust keelekasutusest.  

 

Probleemiks ongi, et ehkki hästi algav ja kulgev armumise ja tasumise lugu ei suuda kõnetada rohkem, kuna sisu jääb tugevalt alla jõulisele käekirjale. Tasakaal puudub.
Autoril lihtsalt ei õnnestunud üsna hirmsakoelist lugu minu südamesse või pähe istutada. Pigem oli, et kenasti kirjas, isegi väga kenasti, aga... No ei hakanud väga huvitama.

Teksti loeti eesti keeles

Tormi Ariva
Kuumad allikad (2025)


"Lühiproosa antoloogiad võivad kirjandusloo jaoks olla puhta kulla väärtusega", kirjutasin ma eelmisel aastal ulmeantoloogiast "Minu isa luulud". Sama mõte ja enamgi veel kehtib ka uue antoloogia "Kuumad allikad" kohta. Kui eelmises raamatus olid aastatest 1953-1989 kokku koondatud lood ja autorid kaasaegsele lugejale ehk rohkem tuttavad, siis uue antoloogia kohta ütleb ka koostaja Tormi Ariva ise, et sealt "leiab autoreid, keda ei tunne ka kirjandusteadlased".
 
Seetõttu tekitabki kogu ettevõtmise juures imetlust just selle pöörasus. Jah, siin on ka hästi ja laialt tuntud jutte, nagu raamatut lõpetav Friedebert Tuglase novell, kuid suuremalt jaolt on siinsed lood aastatest 1903-1941 kokku kogutud põhjalikult unustatud arhiividest. Nii omandab kogu projekt pea akadeemilise töö, mitte lihtsalt ulmeantoloogia mõõtmed. Tormi Ariva tundub olevat mitte ainult oma teema fänn, vaid ka selle sõna kõige paremas mõttes natuke hullumeelne.
 
Päris paljude lugude kohta saab viisakalt öelda, et tegemist on lihtsalt ajaloolist huvi pakkuvate näidetega oma ajastust. Hästi illustreerivad seda kohe esimesed lood. Matthias Johann Eiseni jutuke "Tallinnas aastal 2000" aastast 1903 (hinnang: 2/10) on huvitav eelkõige mälumängu küsimusena esimese Eesti ulmeloo kohta. Ivan Narodny "Tehismees" aastast 1912 (hinnang: 2/10) paelub eelkõige sellega, et see ilmus Kalifornias ja inglise keeles, samas jutu teksti päästab ainult puänt, mis kutsus minul esile täiesti tahtmatu naeruturtsatuse.
 
Sisuliselt natuke huvitavamad on Marie Heibergi "Hobused" aastast 1915, (hinnang: 4/10) mis tabab ettearvamatult hästi õudusunenäo tunnet, või August Gailiti "Kollane hullumeelsus" aastast 1919 (hinnang: 4/10), mis on oma idee olemuslikust jaburusest hoolimata ootamatult sünge ja jäle. Arnold Kõivu "Kabelis" (hinnang: 5/10) on aastast 1920 pärit klassikaline õudusjutt ning sellisena üldse mitte paha. Neile järgneb aga Albert Kivikase "Ennustus" aastast 1924 (hinnang: 2/10), mis on oma heast ideest ja tuntud kirjanikust hoolimata arusaamatult nõrgalt teostatud. Olaf Roodi 1926. aastal ilmunud "Bertil Holmqvisti" (hinnang: 2/10) kohta saab hästi öelda vaid seda, et see algab hästi.
 
Mihkel Jürna "Kärbid" aastast 1929 (hinnang: 6/10) on üllatavalt hea. Kogu lugu ootamatult jõukaks saanud veidrikust vanapoisist ning tema juurde saabuvatest tädist ja täditütrest (kui nad on ikka need, kes nad endid väidavad olevat) on kohe algusest peale andekalt rusuv ja vastik ning kannab seda tunnet järk-järgult kuni loogilise finaalini välja. Selle kõrval tundub oma huvitavast ideest hoolimata kvaliteedilt tagasiminekuna Woldemar Mettuse "Igavene noorus" aastast 1932 (hinnang: 3/10), ning samuti August Gregori "Dr Wellenborgi päevik" aastast 1933 (hinnang: 2/10), mis torkab silma vaid oma jabur-naljaka ajarännumeetodi poolest.
 
Nendele järgnevalt on väga mõnus lugeda Juhan Jaigi lugu "Tuuts-Juhani esimest sorti kivi" aastast 1933 (hinnang: 7/10). Nagu sama autori legendaarses jutukogus "Kaarnakivi", kasutatakse ka siin osavalt ära imettegeva kivi muistendit, aga see jääb siin vaid kõrvalteemaks. Põhiliselt räägib lugu põnevast linakasvatuse ajalooetapist 19. sajandil, millega teeniti nii hästi, et see võimaldas eestlastel hakata talusid päriseks ostma. Kuid müüa tasus neid linu eelkõige Riia linnas ja lätlastega läbi saamine ei olnud tollal just kõige parem.
 
Antoloogia kõige suurem üllatus on Karl Hoerschelmanni "Teine karp" aastast 1934 (hinnang: 9/10). Siin on põnev taas-näha vene kosmisti Nikolai Fjodorovi ideed kõigi kunagi elanud inimeste elluäratamisest, mida on kaasaegses Eesti ulmes juba kasutanud Joel Jans ja Meelis Friedenthal. Erinevalt Jansi küberpungilikust töötlusest ja Friedenthali müstilisest lähenemisest on Hoerschelmann kirjutanud stiilipuhta ulmedüstoopia, mis on palju mõjusam kui võiks oodata selle napilt 30-leheküljelisest pikkusest.
 
On ju tõesti kohutav ressursside raiskamine, kui väljaõppinud ja koolitatud inimene töötab ainult viiskümmend aastat. Tulevikus, kui tehnoloogia tagab elu ja tervise, pannakse kõik tööle viiesajaks aastaks – ja surma korral ootab ees taas ellu äratamine, et tööd jätkata. Mis juhtub siis, kui surm, mis juba mäletamatutest aegadest peale on iga orja viimane pääsetee vabadusse, käest ära võetakse? Vahest otsib mõni pelgupaika hullumeelsuses, kuid kergem on pea langetada ja lihtsalt tööle minna.
 
Just niisuguste tundmatute juttude avastamine ja taastrükkimine loob kogu projektile väärtust, sest sellistel lugudel ei lasta nõnda igaveseks kaduda. "Teine karp" on antoloogia ehteks ja selgelt parimaks looks selles.
 
Antoloogia lõpetavad Paul Viidingu "Võita on terve planeet" aastast 1937 (hinnang: 5/10), mis on täiesti korralikult kirjutatud ja oskusliku, humoorika puändiga. Eraldi väärib kiitust Friedebert Tuglase "Viimne tervitus" (hinnang: 7/10), mis on kirjutatud 1941, aga avaldatud alles 1957. Tuglase novelle üle lugedes peab taas tõdema, kui hea kirjanikuga oli tegemist. Siinne lugu on seatud kaugele nimetusse tulevikku peale Neljandat maailmasõda ning see kannab endas täiesti ehmatavalt ehedat sõjaängi. Väärikas viimane peatükk on see raamatule igal juhul.
 
Kokkuvõttes võib öelda, et see antoloogia oli lõppeva aasta suurim üllatus. Kui pärast ulmeantoloogia "Minu isa luulud" ilmumist arvasin, et Eesti ulmeajalugu on nüüd tänu ka õudusantoloogiale "Õudne Eesti" ja hiljem lisandunud fantaasiaantoloogiale "Põhja konn" juba adekvaatselt kaardistatud, siis "Kuumad allikad" pööras selle arvamuse pea peale. Edaspidi kavatsen ma lihtsalt oodata, milliseid uskumatuid fänniprojekte veel ulmevaldkonnast välja kasvab.
 
Kuigi paljud lood antoloogias tekitavad vaid ajaloolist huvi, siis juba ainult Karl Hoerschelmanni novelli unustusest tagasitoomine tasub kogu raamatu hankimise vaeva. Kui kogu see projekt tundub ratsionaalse pilguga vaadates paraja hullumeelsusena, siis sellist hullumeelsust tahaks ma ainult rohkem raamatupoodides näha.
 
Hinnang: 7/10 (lugude pealt sellist hinnet kindlasti ei saaks, aga projekt tervikuna ei ole siiski vähemat väärt)
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Valrafn (2023)

12.2025

Kuni päris lõpuni mõtlesin, et mis seal ikka muljeid kirjutada, piisab hindest küll. 
Aga päris lõpus, päris-päris viimste lausete ajal korraga tekkis tunne, et see lugu oli minu jaoks siiski midagi muud kui "Täheraua saaga", mille protoversioon ta on.
Võibolla oli hirmus erinev see, et nüüd ma ju enam-vähm teadsin, kuidas lugu läheb, nüüd ma ei saanud hämmastunud olla sündmustiku üle, ja märkasin muud.
Ent võibolla ongi see lugu veidi - teistsugune. 
Nägin seekord narratiivi rohkem tervikuna, mitte sündmuste jadana, mis viis punktist punkti ja iga punkt oli hämmastav.
Sedasi tervikuna vaadates jäi sisse päris hirmus tunne. Mitte "kõik on võimalik", vaid "kel määratud on hukka minna, hukka see läheb niikuinii".
Sünge ettekuulutus saab punkt punktilt teoks ja asi läheb veel palju hullemaks kui ette kuulutati.
Üks tegelane aina kavaldab ja susib, aga miks, jääbki arusaamatuks - välja arvatud et tal oli tükk aega kehv olla olnud ja ta on halastamatult nõme.
Öeldakse lahkeid asju, aga tehakse jubedusi. Ning seda rahulikult, muretult, mingit hingepiina või häiritust tundmata. Nii inimesed kui mitteinimesed on lihtsalt nupud, mis ei tähenda teistele midagi, ja isegi kui mõni harv lein on tõeline, kasutatakse seda siis julmaks näitemänguks ja rohkem oma kaotusele või tegude tagajärgedele ei mõelda.  
Kui must ja hirmus lõpuks üks saatus on ... ta vist oli "Täherauas" sama hirmus, ent siis olin ma loo pöörasusest nii segaduses, et ei märganud.
Nüüd märkasin ja lugu tundub palju hirmsam kui varem. Kogu lugu, mitte ainult peategelase saatus. Lootusetu ja õrnusetu, isegi valu tundub olema nõrgem tajuda kui kadedus või auahnus tunda.
Samas tunduvad tegelased elusad, nende toimimises on mingi sisemine loogika.
Selline maailm, kus minusugustel ei ole kohta, kus ei künta, külvata ega koguta isegi metsast taimi, kus ravida osatakse vähe, ent tappa hästi, kus ahastusest murdub ainult üks süda loo päris alguses, halastusest ei tehta ainustki tegu ning kõik on mingi plaani tagajärg ... on tegelikult päris raskesti kujuteldav. 
Aga väga hästi loos esitatud.
Ja selle loo üldine süngus ja hirmsus mulle tegelikult meeldib. On võetud väga julm vaade ja mindud sellega siis lõpuni välja. Aus.
Ausust ma austan.
Teksti loeti eesti keeles