"Jonathan Livingston Merikajakas" on allegooriline, hästi õrnade ulmesulgedega lugu. Nimitegelane on kajakas, kes ei taha ainult käratseda ja kalaraipeid süüa, vaid püüab selle asemel arendada lendamise kunsti. Tema parvele selline traditsioonidest üle astumine ei meeldi ja nõnda saab Jonathan Livingstonist lindprii. Õnneks avastab ta, et on ka teisi lendamishuvilisi - ning vahest on võimalik lennata ka veel ühte moodi, mida ta ette ei kujutanudki.
Omamoodi oli selle lühiromaani lugemine täitsa põnev kogemus. Ma täitsa kujutan ette, et omal ajal, hipiajastu kõrghetkel ilmudes sobis see lugejaskonnale just nagu rusikas silmaauku. Kirja on see ju pandud päris mõnusas argoos, mida isegi tõlke kaudu tunda on. Lisaks kõik need teemad tuima ja kitsarinnalise enamuse vastu mässamisest ja isiklikust vabadusest, vürtsitatuna mõnede teradega spirituaalsusest.
On see kõik kokku midagi väga erilist? Pigem mitte, sest kuigi mulle üldiselt selliste teemade variatsioonid pigem meeldivad, siis ei tee Bachi lugu nendega mitte midagi silmapaistvat või isegi huvitavat. Sellest hoolimata torkab silma üks põnev asjaolu, mis vähemalt minu jaoks lugemise ikkagi ära tasus. Teema lendamine = vabadus võib olla küll iidne, kuid siin on selles midagi väga isiklikku.
Nimelt on juba esimestest lehekülgedest selge, et lendamine on autori enda jaoks väga südamelähedane teema (hiljem seda kontrollides polnud üldse üllatav, et ta on ise kirglik lendur). Kogu selle armastuse on ta lendamist kirjeldades nii otse sõnadesse valanud, et ka üsna külmalt positsioonilt alustades ei saa end tahes-tahtmata selle osas mitte liigutada lasta.
Üks mu sõpru, kes lennunduses töötab, on kunagi jutu sees pillanud: "Enamus piloote ongi pisut veidrikud". Millalgi jäi mulle silma ka huvitav artikkel sellest, kuidas pilootide hulgas on keskmisest suurem hulk inimesi, kes on oma töö suured fännid - loomulikult toodi selle kõrval välja, et mõõdetav on ka asjaolu, kuidas eriala palgad on ehk seetõttu madalamad, kui objektiivselt olla võiks.
Sest jah, lendamises tundub tõesti paljude jaoks olevat mingi vabadus, midagi sellist, mis lubab ära anda nii mõndagi - kui ainult tagasi õhku saaks. Selle osas on autor minu arvates täiesti siiras - asjaolu, mida nii ehedalt väga tihti ei näe. Sealjuures polegi vahest nii oluline, et kas kogu see lihtne ja läbipaistev mõistukõne seal juures mind üldse kõnetab.
Hinnang: 5/10