Antoloogias „Soome ulme 3“ on kaks lugu Maarit Leijonilt ja kolm Reetta Vuokko-Syrjänenilt. Maarit Leijoni loomingut olen varem lugenud tänu eesti keeles 2022. aastal ilmunud kogumikule „Musträstas“. Reetta Vuokko-Syrjäneni juttudega tutvusin esimest korda.
Lejoni lood kalduvad sel korral rohkem maagilise realismi poole, Vuokko-Syrjäneni jutud on olemuselt ulmelisemad. Samas on lugudes olemas ühiseid jooni, mis seovad kogumiku kokku õnnestunud ühtlaseks tervikuks.
Leijoni „Laanekuuse juure all“ jälgib hooldusõena töötava Alva argipäeva. Alva elab salaja inimeste seas ja proovib võimalikult hästi ühiskonda sobituda. Autor avab loo arenedes samm-sammult, kes on Alva tegelikult.
Leijoni teine lugu „Koristaja“ keskendub üleloomulike võimetega Eliasele, kes tegutseb kuriteopaikade koristajana. Õigluse eest seisev Elias laseb aga ühel hetkel minevikul oma otsustusvõimet varjutada ja selle hind on ränk.
Vuokko-Syrjäneni esimene lugu „Maskide tants“ viib ühiskonda, kus noore Nergali ainuke võimalus vabadusele on kaubelda ennast rändnäitleja õpilaseks. Meistri saladuslikud maskid näitavad varem elanud inimeste saatusi ja ühel hetkel saab Nergal tõe jälile, mis muudab ka tema meistri edaspidist elu.
Vuokko-Syrjäneni „Neljas põrsas“ on klassikalise muinasjutu uustöötlus, kus noor naine haarab ohjad ja asub kätte maksma oma vendade eest. Ladina-Ameerika mõjutustega maailmas on ellujäämiseks vaja vastupidavust ja erinevaid oskusi.
Vuokko-Syrjäneni „Mida tegime klassimatkal“ on mitmekihiline lugu, mis räägib nii väikese kogukonna püüdlustest oma kultuuri ja keele säilitamisel, kuid ka läbi saami müütide kuidas kiskjatel ühiskonnas võib olla mitu nägu.
Kõigis lugudes on olemas mitu mõõdet ja need puudutavad sügavamaid teemasid nagu ühiskonda kuulumine, toimetulek, inimsuhted, pere ja üksildus. Autorid on sidunud need samastumist võimaldavad teemad suurepäraselt ulmelise poolega. Maarit Leijoni lugudest meeldis enim kogumiku avalugu „Laanekuuse juure all“, Reetta Vuokko-Syrjänenilt aga kogumiku viimane lugu „Mida tegime klassimatkal.“ Mõlemas on saavutatud suurepärane sümbioos reaalsuse ja ulme vahel. Aitäh Arvi Nikkarevile, kes Soome ulmet meieni toob.
Lejoni lood kalduvad sel korral rohkem maagilise realismi poole, Vuokko-Syrjäneni jutud on olemuselt ulmelisemad. Samas on lugudes olemas ühiseid jooni, mis seovad kogumiku kokku õnnestunud ühtlaseks tervikuks.
Leijoni „Laanekuuse juure all“ jälgib hooldusõena töötava Alva argipäeva. Alva elab salaja inimeste seas ja proovib võimalikult hästi ühiskonda sobituda. Autor avab loo arenedes samm-sammult, kes on Alva tegelikult.
Leijoni teine lugu „Koristaja“ keskendub üleloomulike võimetega Eliasele, kes tegutseb kuriteopaikade koristajana. Õigluse eest seisev Elias laseb aga ühel hetkel minevikul oma otsustusvõimet varjutada ja selle hind on ränk.
Vuokko-Syrjäneni esimene lugu „Maskide tants“ viib ühiskonda, kus noore Nergali ainuke võimalus vabadusele on kaubelda ennast rändnäitleja õpilaseks. Meistri saladuslikud maskid näitavad varem elanud inimeste saatusi ja ühel hetkel saab Nergal tõe jälile, mis muudab ka tema meistri edaspidist elu.
Vuokko-Syrjäneni „Neljas põrsas“ on klassikalise muinasjutu uustöötlus, kus noor naine haarab ohjad ja asub kätte maksma oma vendade eest. Ladina-Ameerika mõjutustega maailmas on ellujäämiseks vaja vastupidavust ja erinevaid oskusi.
Vuokko-Syrjäneni „Mida tegime klassimatkal“ on mitmekihiline lugu, mis räägib nii väikese kogukonna püüdlustest oma kultuuri ja keele säilitamisel, kuid ka läbi saami müütide kuidas kiskjatel ühiskonnas võib olla mitu nägu.
Kõigis lugudes on olemas mitu mõõdet ja need puudutavad sügavamaid teemasid nagu ühiskonda kuulumine, toimetulek, inimsuhted, pere ja üksildus. Autorid on sidunud need samastumist võimaldavad teemad suurepäraselt ulmelise poolega. Maarit Leijoni lugudest meeldis enim kogumiku avalugu „Laanekuuse juure all“, Reetta Vuokko-Syrjänenilt aga kogumiku viimane lugu „Mida tegime klassimatkal.“ Mõlemas on saavutatud suurepärane sümbioos reaalsuse ja ulme vahel. Aitäh Arvi Nikkarevile, kes Soome ulmet meieni toob.