Ma lugesin "Kübekesest elutervest vihkamisest" Laura Loolaiu lugu ning olin põrmustatud kui hea. Nii et kui Hooandjas läks käima kampaania Loolaiu romaani ilmutamiseks, lõin kohe innuga kaasa.
Selle eest sain raamatu, lugesin läbi ning nüüd muljetan.
Esimese, kõige tähtsama ja olemuslikult kurva asjana ütlen, et see raamat võinuks olla neli korda lühem. 500+ lehekülge, aga sündmustikku oleks vast 150-le. Ülejäänu võtsid enda alla tagala-askeldused, pakkide tassimine, hügieeni tagamine võitlejatele, toidujagamine. mida ja kuidas on tarvis remontida, kuidas täpselt teekond üle iga mäe kulgeb (muide, kuna neil oli külm ja külm, kujutasin ette lumevälju, aga mingil hetkel muutus jutt külmast ja lumest mingi "oo, vau!" hetketa jutuks rohumaadest), kust saab värkset toitu juurde, mismoodi toimetada, kui üks suur kandurmasin on kuristikus ja teine mäe otsas, kuidas inimesi eri rühmadesse jagada jne.
Te arvate, et "jne" alla ei saa eriti midagi jääda, kui ma nii palju asju ette lugesin? Eksite.
Olin sellest täiesti uimastatud, kuni saabus raamatu keskosa, kus viimaks algasid ka mingid muud sündmused kui "teekond oli pikk ja kõigile raske". Hakkasin veidi kaasa elama (miks "veidi", sellest allpool), aga siis algas juba lõputuna tunduv kirjeldus sellest, kuidas Kõrvekunna perenaine imelise laeva ja tolle imeliste omaduste perenaiseks sai.
Esiteks, kuna lugeja teab lõppu ette - tema tegemised laevas ja mis eesmärk tal on, olid juba poole raamatu peal ära öeldud - olnuks kõik see kokkkuvõetav kahele leheküljele.
Aga oli vaja venitada, mälestustehämmus sobrada, mõni pilt selgem, teine ainult emotsionaalne, ja kõik kokku nii pikk, et pidin end jõuga lugema sundima.
Teiseks ei olnud need sündmused esitatud huvitavana, kärts ja mürts, pinge kavab, vaid kõik kulgeski vaimus "ja siis tegi ta seda ja siis tegi ta toda, ajas liikumiseks oli vaja seda ja toda ja siis ta tegigi seda ja toda" ja seda juttu jagus oma 200-le leheküljele.
Ühtegi köitvat tegelast ei ilmunud, mitte kedagi, kel nimigi olnuks, mitte. Ühtegi pingelist sündmust ei toimunud, vähemalt mitte pingelisena kirjeldatut. Olid "see oli raske" tõdemused natukese seletusega, kuidas kõik vajalik oli, ent ei mingit tempot.
Aga isegi need tegelased, kes algusest peale mängus, kel olid näod ja nimed ja kes tasapisi meelde jäid, siis vanaperenaise jutustust kuulasid ja vahepeal sebisid, olid kuidagi veidralt skemaatilised. Kelleski ei toimunud isiksuse arengut, keegi polnud raamatu lõpuks teistsugune kui alguses. Ka vaatepunktitegelane mitte.
Talle oli küll teele kirjutatud üsna eredaid sündmusi, ent põhimõtteliselt oli ta raamatu lõpus täpselt samasugune kui alguses.
Samamoodi teised tegelased. Kuigi nende kõnemaneerid ja rollid, mida nad tegevuses mängivad, said lugedes väga selgeks, niipea, kui keegi neist hakkas oma tunnetega kuskile sügavamale vajuma, toodi ta kohe jälle pinnale tagasi. Seal plärtsusid kõik oma tavaliste ujumisrõngastega, kehvade mittenaljakate naljade ja familiaarsusega edasi. HÄSTI pinnaliselt, HÄSTI igavalt.
Juhtusid suured tähtsad asjad, aga tegelased olid ikka "vaja need kastid varustust ikka täis pakkida ja ära viia, üksus vajab neid" ja natuke vandumist ja natuke murret, kehv nali ja naer.
Ma ei tea, kui mina oleks näinud ennast ja oma naist esimeses isikus tehtud salvestuses suremas, mul küll ei oleks tunnet, et nojah, väga kurb ja ebameeldiv, aga tassime nüüd pakke edasi. Vbla laseme kellegi maha, aga vbla ka mitte.
Tegelane täitis funktsiooni olla ropu suuga keevavereline kallim ja kuigi talle oli külge pandud mõningane kalduvus paanikahoogudele, see surmasalvestus ja tõdemus, et iga inimese jaoks on tema elu päris ja ehtne, see oli päris ja ehtne ahastus ja surm, mida ta nägi, ei muutnud midagi peale paari vihase lause lausumise.
Nojah, osade mailmade nemad pidid hukka saama, et teistele (talle endale) elu kindlustada.
Miks ta seda nii rahulikult võttis, miks nad kõik seda nii rahulikult võtsid, on osaliselt seletatav õhus hõljuvate endorfiine ergutavate osakestega, ent see oli iii-gav jälgida. Polnud tunnet, et kellelgi mingeid tugevaid eetilisi dilemmasid oleks. Ühe naise mure oma maha jäänud naise ja varsti sündiva - vist juba sündinud nunnu lapsukese pärast oli intensiivsem kui kellegi mure sellepärast, et inimelud hulgast paralleelunivesumitest pannakse hakkama, et ühes - mitte kuidagi tähtsamas kui teised - saaksid asjad paremaks.
Kusjuures, kuivõrd variatsioone ajas on lõputu hulk, kuskil on nagunii juba paremini läinud konfliktilõppudega maailmad ka juba olemas.
Mida keegi isegi ei maininud. Kuigi ilmselge.
Kui nüüd positiivseid asju leida, siis maailmaloome, tehnoloogia, säästlikkus (LOOMULIKULT kasutatakse sitt ja kusi ära, selleks on spetsiaalne seenevärk mundri sees), rahuliku alastuse ja usutavate eestipäraste nimetustega (toop krõmsputati pärast joogi seest äratarbimist peale) asjad-inimesed olid toredad. Ja ajapuu maailma aja arusaadav kirjeldus. Ütleme, samas maailmas sama süžeega (kuigi poole raamatu peal ära öelda, mis on ühe olulise tegelase teiste tegevusse suunamise põhimotiiv, EI OLE põnevuse jaoks hea mõte) teos, mis oleks tempo ja pinge osas parem ja suure hulga sõnade võrra vaesem, oleks juba okei lugemine.
Et raamat heaks saada, oleks vaja tegelastesse areng sisse kirjutada, lõpetada ebajärjekindlused (mis mõttes on peategelanna ja tema mehe suhtlust kirjeldatud kui "vahetati armsaid roppusi" ja arutlusi londi vedamisest ja türasuppidest - ja kui lõpuks asjaks läheb, nõtkuvad puusad "mangroovide kasvamise taktis vulkaaniliste kataklüsmide poole?!") ja lubada natuke sügavamaid emotsioone kui pisarad ja sõnad.
+ lisada emotsioonide sügavuse ja inimeste käitumise omavaheline seos..
Praeguses variandis ei tähenda tunne midagi, tunded ei suuna kellegi käitumist, välja arvatud et vahel on keegi kogu oma elu mingi tunde järgimisse panustanud.
Samas ei väljenda ta seda kuidagi. Emotsioon ei põleta, kõrveta, haara, see on lihtsalt "olin väga emotsioonist haaratud".
Kõlab üsna jahedalt, eks?
Ongi.
Need tegelased ei tundu elusad.
Kirjatehnika on täitsa hea, kirjeldused piisavalt poeetilised, samas piisavalt reaalsed ja ikka on tore näha, et kellegi arust eestlased, kelle nimi on Jakub Kubeba ja kes on silmahakkavalt tumedanahlised, on kauni rituaalses regivärsis rääkiva tuleviku osa.
Aga see ei ole isegi päris raamat, kuigi kaante vahel, täitsa korralikult toimetatud ja kaaneillustratsiooniga. See on protoversioon, kus sees kõik "autor peab teadma, kuidas see käis, aga lugeja jaoks kokkkuvõetav poole lausega"-osised ning tegelastele pole samas eriti tähelepanu pööratud.
Hakkasin toidupoes, kui olin lugemisega kuskil 100 lk kandis, mõtlema, mis oli peategelase nimi - ja ei tulnud üldse ette. Oli mingi naine, jagas suppi, tal oli Sonora-nimeline kallim, aga mis ta nimi oli ...?
Ei mõelnudki välja.
Kodus vaatasin raamatust järele, et Tikuta.