Kohe ei meenugi hiljuti sellist pettumust, eriti kuna raamat on tellisemõõtu. Kõige hullem lugu on selles, et ma närisin end sellest ka läbi kuna kogu aeg nagu lubas. Ja siis keerad viimase lehekülje ära, paned raamatu kinni ja mõtled, et oli nüüd seda jama vaja.

Aga alguses raamatu positiivsest osast. Ma pole küll Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" lugenud kuid Jon Steele ühe tegelase juures on Quasimodo pikad kõrvad ja küür kaugele näha. Tolle tegelinski osa oli pigem huvitav.

Sisust. Šveitsis Lausanne'i katedraali alla on peidetud saladus, mida erinevad jõud ihaldavad. Esimesed 200-300 lehekülge ehitatakse lugu üles, on kolm vaatenurka, millest maailma kokku laotakse. Eradetektiiv Jay Harper, kes ei mäleta mitte midagi ja üsna sihitult ringi jaurab ning napsu võtab. Noor lonkur Marc Rochat, vaimse ja füüsilise puudega Lausanne'i kellatorni vahimees, kes näeb maailma märksa rikkamalt kui tavainimene. Ning lõpuks kõrgklassi libu Katherine Taylor, kelle elu on juba aastaid lõbus ning pangakontod ajavad üle.

Raamatu tempo on "vaheldusrikas". Vahel toimub midagi ja siis on jälle uimamine, kes paneb riidesse, kes rahuldab ennast peegli ees, kes liipab mööda katedrali kellatorni ringi ja räägib kelladega. Ning väga mingit eesmärki ei ole kusagil, "Oma pointi ei leia ma üles" nagu vanad eestlased juba laulsid.

...ja siis tuleb üks paljudest pööretest raamatus ja juhtub Asi. Ma juba lootsin, et läheb huvitavamaks - aga ei. Minu arust väärib eraldi tunnustust see, kuidas autor on huvitava idee suutnud erakordselt igavalt ja jahuselt kirja panna. Mida lõpupoole seda pinevamaks kisub, seda rohkem on aktsiooni, teravad noad tõmmatakse välja ja lahvatavad aegade algusest peale hõõgunud pinged Hea ja Kurja vahel. Ingleid langeb, nende vahele sõtta kistud inimhinged hukkuvad. See kõik on lihtsalt kohutavalt halvasti kirja pandud.

Muuhulgas tuleb "aitäh" ütelda Varrakule, kes ei pannud raamatu tagakaanele kirja, et tegu on triloogia esimese raamatuga. Samas kui esimese raamatu ilmumisest eesti keeles on möödas kolm aastat siis on mul karvaselt paks tunne, et äkki seda rohkem ei tõlgitagi. Millest mul on üsna suva kuna rohkem seda sarja ja ilmselt ka seda autorit ei taha lugeda. Igaljuhul kui oleksin teadnud, et tegu on sarjaga, siis oleksin ka uurinud, kas ülejäänut on tõlgitud ja ja ja jah... oleks-poleks. Igaljuhul on raamat loetav ka eraldiseisvana. Äkki Varrak teeb inimkonnale teene ja ei tõlgi seda sõnnikut edasi...

Eraldi teema on keelekasutus. Nüüd ei teagi, kas see on originaalis nii või tõlkijast aga laused on üsna lühikesed, tahaks ütelda, et hemingwaylikud aga selleks üldistuseks olen Hemingway'd liiga vähe lugenud. Napiks lugemiseks on ka oma põhjus kuna tolle härrasmehe looming ei olnud just hullult põnev. Igaljuhul on vahimeeste raamat siin täis pidevat tegevust, kus mõtisklemist on harva. Ning kuna seesama tegevus on edasi antud mu silmis kehvalt siis oli raamatu lugemine paras piin.

Kui korraks tõlkest rääkida siis raamatus on palju prantsuskeelset osa, lisaks veel ladina keelt. Kohati on autor teksti sees ise ära seletanud, mida miski asi tähendab - aga suurem osa mitte. Seda pole ka tõlkija teinud seega lugeja peab kas prantsuse keelt oskama või siis pidevalt tõlkima. Tehniliselt väga halvasti lahendatud ning jättis halva maitse suhu.

-------

Stiilinäide ka: "Harper pistis laterna kellatorni tipus tornikiivrisse ja lõi jalaga ukse kinni. Siis ta kuuliski karjatust. Ta jooksis kirdetornikesse ja korgitseri moodi keerdtrepist alla. Ta põrkas ühele varjule otsa, kes parasjagu transformeerus segavereliseks kujuks. Tapanuga käes, surmapimedus silmis tukslemas.

"Ma toon sulle igavese surma."

"Eks muidugi."

Segavereline andis noaga hoobi. Harper põikas kõrvale, virutas jalaga segaverelise põlveõndlasse ja lõi ta pikali. Ta haaras seegaverelise peast kinni ja lajatas sellega vastu kivist trepiastet. Ümberringi pritsis verd seintele. Harper kiskus segaverelise käest tapanoa. Ülalt ilmus välja järgmine vari, mis võttis kuju ja hüppas Harperi peale. Harper virutas tapanoaga, sai segaverelise kõrile pihta. Too kiunatas ja kukkus trepile. Harper surus noa sügavamale. Segavereline viskles siia-sinna paar sekundit, jäi siis vaikselt lebama."

(lk 518)

-------

Sellist äärmiselt lihtsat ja naiivset teksti ongi terve raamat täis. Tegu on autori esikromaaniga seega ise pakun, et seetõttu on keelekasutus primitiivne ja labane, ilma mingi emotsioonita.
 

Jäin mõtlema, et kui raamat olekski üles ehitatud Marc Rochat vaatenurgast siis oleks napp keel isegi omal kohal. Oleks võinud isegi rohkem üle võlli keerata, oli ju liipava vahimehe jutt niigi lihtsakoeline ja puudega. Aga praegune nö. jumala seisukohast kirjutatud maailm mõjus kümneaastase silme läbi vaadatuna. Kusjuures see pole ei noortekas, YA ega muud sellist. Ei, suurte inimeste raamat.

Selle 300 lk paksuse romaani pealkirjas nimetatud imestusest on tulvil üks tulnukas - Kra -, kes on lugematute parsekite kauguselt saadetud meie planeeti ja siinseid elanikke jälgima. Galaktika Nõukogus on jõutud seisukohale, et maalased on viinud oma kodu hävingu äärele ja midagi tuleb ette võtta. Üliarenenud tsivilisatsioonis teadlasena töötav Kra tuunitakse inimesekujuliseks, tema teadvustki lihvitakse veidi maalase teadvuse sarnaseks. Tema ülesanne on jälgida inimesi ja edastada saadud informatsioon "üles". Sekkuda ega oma identiteeti avaldada üldiselt ei tohi.

Kra - võtnud nime Marek - saabub Eestisse, Tallinna ja asub tööle mingis firmas. Talle on loodud ka dokumentidega valetaust. Kral on lisaks muudele meeltele ja üleloomulikele oskustele (muutuda nähtamatuks, näha minevikku, hõljuda vaimkujul) võime lugeda inimeste mõtteid, kui ta neile küllalt lähedal on. Need mõtted on tekstis kursiivkirjas. Justkui tellimise peale mõtlevad kõik inimesed tema juuresolekul alati väga kompektselt ja sidusalt oma elu tõsistele probleemidele, mis lubab tulnukal teha kaugeleulatuvaid ja sisukaid järeldusi. Miskipärast mõtlevad kõik tema uuritud inimesed kuidagi vanainimeselikus kõnepruugis. Ka Kra ise - kui ei teaks, kes ta on - meenutab pigem vanainimest, kes vaatab elu kõrvalt ja mõtiskleb selle üle, kui hukas või nukker see elukorraldus on. Ühes kohas (lk 144) mõtiskleb Kra araablanna välimuse üle järgmiste sõnadgea: "Kuigi inimesed hakkavad juba harjuma selle idamaise look'iga, jah, nagu viimasel ajal on tavaks öelda." Kuna tulnukas on üsna hiljuti siia saabunud, siis "hiljutisust" saab tuvastada ikkagi autor, kelle kõrva kriibib noortepärane trendikas segakeel. Peategelast peaks olema nii sisu kui raamatu kaanepildi järgi aga küllalt noor mees.

Kui romaan algab tsitaatidega kliimamuutude katastroofilistest tagajärgedest, siis tagapool ei tundu sugugi mitte keskkonnaküsimused meie planeedi põhiprobleemid olevat. Ühist nimetust muredele on aga raske leida: hoolimatus, silmakirjalikkus, tervisehädad, materiaalsete väärtuste iha. Etteheited ei ole lahmivad, pigem leebed. Suurem osa etteheidetest näib liigituvat pigem eraelu valdkonda ja konkreetsest inimliigile omasest puudusest hoolimata näib olevat üks lahendus: isiku individuaalne muutumine, areng, vaimsete väärtuste ja Tõe leidmise tee, armastus ja hoolivus teiste inimeste vastu. Raamatu läbilugenu peab kindlasti aru saama ka seda, et maaelu (eriti kooskõlas looduse ja esivanemate tarkusega) on eelistatav linnaelule.

Lk 155: "Kui inimesed ometi mõistaksid, et nende tajudele avatud maailm, selle nähtav osa, on tegelikult nii piiratud ja moodustab kaduvväikese osa tegelikkusest, mis inimest ümbritseb! Milles ta ometi iga päev elab ja toimetab. Kui inimene hakkaks ükskord praktiliselt kasutama ajust nii vasakut kui ka paremat poolt! Et mõista, et aru saada, et tunnetada tõelist tervikpilti - tõde."

Need mõtted on pandud tulnuka pähe ja loomulikult ei tohi tolle mõtteid samastada autori omaga. Küllap on viga minus - ühe ajupoolega mõtlevas subjektis -, et ma kahtlustan just autorit pehmelt öeldes kõrges enesehinnangus, veendumuses, et tema on tõe leidnud, näeb tervikpilti ja mõtleb kahe ajupoolega. Üliarenenud, ideaalsest ja utopistlikust tsivilisatsioonist tulnud Kra pikk heietus on mulle ehk lihtsalt üle jõu.

Lk 194: "Ja peaksime kõik ühe eesmärgi poole püüdlema. Valguse, empaatia ja armastuse täiuse poole." Selliselt sõnastatud eesmärk ja eriti vahendid jäävad ikkagi ebamääraseks. Aga näib,et võtmesõnaks sellel teel näib olevat "energia" ja sellega seotud "vibratsioon". Need mõisted läbivad kogu romaani erinevates versioonides - energiapark, energiahelk, energiasülem, energialaam, energiatasand. Kombineeritult tõe, täiuse ja armastuse poole püüdlemisega on sellel romaanil juures väga tugev uusvaimsuse ehk New Age'i maik. Misjonärlik silmade avamise sõnum jumalatu religiooni raames.

Tuleb lisada, et "heietuse" kasutamine ei ole selle romaani puhul ülekohtune. Puudub selge lugu, loogiliselt seotud sündmuste jada (või kas või harud). Sündmusi on üldse väga vähe ja need vähesed ei ole kuidagi jõuliselt esil: eestlaste negatiivsetest emotsioonidest kogunenud energiapilve hävitamine soomaal, tulnuka kohtumine esoteerikasekti juhiga (kes Kra ebamaise päritolu ära tajub), peategelase kerge armumine maalannasse, teise tulnuka saabumine Maale. Kõik need sündmused lähevad kuidagi raugelt, leebelt, ebaoluliselt, ilma suurema kärata. Kõik tegelased jäävad pealiskaudseks ja episoodiliseks ning erilist hõrku miljööd, mis võiks rõmmu pakkuda, ei ole samuti tunda. Lõpus toob autor sisse ka enda isiku, kui tulnukal tekib soov Maal saadud kogemusi ja mõtteid inimkonnale edasi anda ja keegi inimene tuli selleks kirjapanejaks ju leida. Leidis Reinu...

Žannriulme sõpradele ei ole siin midagi pakkuda. Ilmselt oleks praktilisem, kui raamatupoodides paikneks see omakirjastuslik raamat nendel riiulitel, kust leiame materjali Ülimate Tõdede ja Universumi Põhiolemuse kohta - nii jõuab lihtsalt kiiremini sihtrühmani. Huvilisi kindlasti on - alles juunikuus ilmunud raamatukogueksemplaris on juba tehtud pliiatsiga mõningaid kriipsutusi või küsimärke olulistes sõnumitiinetes kohtades.  

Olgu südamest tänatud inimesed, kes head kirjandust tasuta ära annavad. See raamat tuli mu juurde siis hea tuttava käest, kes järjekordselt enda raamaturiiuleid tuulutas. Ajastus oli mitmes mõttes päris hea - ühtepidi olin jupp aega mõtelnud, et võiks lugeda midagi enda teises võõrkeeles, mis on siis mu puhul soome keel. Teiseks olin nädal aega Soomes Lapimaal ning sinna sobis see raamat ka vabade hetkede täitmiseks hästi.

Tegu on kuuest lühijutust koosneva kogumikuga. Eks nagu kogude puhul ikka siis mõni meeldis rohkem, teine sutsu vähem.

Kui alustada kindla peale minekust siis "Suku on pahin" (tõlgitud ka eesti keelde kogumikus "Vereta jaht", seal on ta nime all "Sugulastega kimpus") on üks pagana äge nurga all jutt "tavalistest" soomlastest (sellised mitte just hullult sümpaatsed tüübid ja teravad kriidid). Paarike on teel naise vanemate juurde aga teeolud on kehvad, kohtab ka kummituslikke olendeid ning ühel hetkel on auto kraavis. Noored panevad jala edasi (st peamiselt kõnnib mees kuna naisel on jalg katki ja vajab liikumisel abi) ja ühel hetkel jõuavad naise vanematekoju. Aga vaat' just siit hakkab tõeline trall peale, kus sujuvalt tögatakse soomlasi edasi aga kõik on nii... kummaline. Maja on kütmata, majaperemees tundub kuidagi elutu, lapsepõlvest ammu-ammu tuttav koer kargab tüdrukule kallale ja nii edasi. Kõik see läheb parajalt jaburaks, lõpp on kahjuks natuke äkiline kuna pidu kerib just siis tuurid üles.

Huvitav nüanss - jutus räägib peremees mingis kohalikus murdes. Kui jutt eesti keelde tõlgiti siis kasutas Jüri Pino samades kohtades setu vmt murrakut.

Teine tore lugu - nimilugu "Noitarovio", "Nõiatuleriit" äkki eestikeeli. Räägib noorest tüdrukust, kes ühe rockbandi groupie'na satub grupivägistamise ohvriks. Lisaks on mängus ka (pseudo)satanistlik taust - no igaljuhul hakkab tüdruk Saara peale seda tegelikkusest irduma ja arvab, et on nõid. Mida edasi seda veidramaid sündmusi ta ümber juhtub, lõpus keeratakse jälle punn põhja ning jäetakse lugejale hunnik niidiotsi pihku - vaata ise, millise järelduse teed ja kuidas siis asjad tegelikult olid.

"Ruumisarkkuboomi", "Puusärgibuum". Selline mõnus sirgjooneline lugu, kus ühtäkki on Helsingis kirstubuum. Tellijad on sellised veidrad, ei taha matusetalistust ega muud sellist, lihtsalt too kirst mulle koju ja ma tasun heldelt. Peategelane töötab matusebüroos ning ei huvita teda miski peale korraliku margapaki. Klient on jah selline kaamevõitu aga vahet pole, rulli tuleb viisakalt! Ehk siis jälle pila, mis on tegelikult üsna üllatustevaba jutt aga ta on kuidagi väga hästi kirjutatud, nauding lugeda. Eriti just peategelase-osa, kes tahab vaid pidu panna ja üheöösuhteid harrastada, vahet pole, kuhu enda khm-khm topib.

Ülejäänud jutud pole halvad aga ka kardetavasti mitte eriti meeldejäävad. "Maailmankaikkeuden suurin yksinäinen" ("Maailmakõiksuse üksikuim"?) on selline kosmose-värk, mis on laheda püandi ja eriti ägeda lõpuga. "Mustaleski" ("Must lesk") on jälle selline maavillane värk, ilmselt ämblike-foobidele mõjuks eriti omamoodi. "Herran kukkarossa" ("Isanda kukrus") on liiga lühike ja tihe utoopia, siit oleks saanud märksa rohkem välja imeda, hetkel on visandlik. Ideed ägedad aga teostust on kaks ja pool lehekülge.
 

Antud juhul on summa suurem kui liidetavad seda annavad. Ei oskagi hästi kirjeldada.. vaat' on osad autorid nagu Zafon või Kivirähk, kellelt (minu arvates) on äärmiselt palju tugevaid ja raputavaid raamatuid tulnud. Ehk siis on osad teosed, mis on igatepidi sellised "voh!" tüüpi. Samal ajal on kõrval näiteks seesama Nenonen, kes teeb vahel pulli, vahel kirjutab tõsisemalt ja kõik seda nii, et saab õhinal paberikrabina saatel lehti keerata. Tõesti, võib-olla ei pane teda enda Eriliste Raamatute(tm) riiulile - aga selles jutukogus on see "miski". Just soomlaslik "miski". See veider-lollakas-armas-sügav Pasanen-Kaurismäki-Beherit.

Lühike romaan „kuigi sa proovid olla hea“ võtab jutujärje üle vaid üsna väikese katkestusega pärast „Nagu nuga vööl“ lõppu. Kuuevalla kuningatütar Anno juurde on tulnud kosja eelmise loo noorisand Valdar. Lisaks Valdarile ja Annole on siin loos olulisemaks kõrvaltegelaseks Valdari vanem vend Leitar. Läbi nende kolme tegelase vaatepunktide on see lugu edastatud.

Mis me teada saame, tegelikult on see küll tähelepanelikule lugejale selge juba varasemast, et Kuuevallas toimub pärilus emaliini pidi. Mehed lähevad naisele, mitte ei võta endale naist. Poegade osaks on seega kodust lahkumine, tütred pärivad maad ja kindlused jne. Minu ajalooalased teadmised pole piisavalt põhjalikud diskuteerimaks matriarhaadi teemadel, kuid vähemasti jääb loost mulje, et päriselt nö naiste võimuga selles ühiskonnas tegemist siiski pole. On rohkem nagu matrilineaalne (ingl.k matrlilineal) korraldus ehk siis pärilus ja peresuhted käivad naisliini pidi. Midagi analoogset toimis vanasti väidetavalt näiteks Spartas ja samamoodi peaks idee kohaselt olema olukord traditsioonilises judaismis ning paljudes Ameerika, Aafrika ja Aasia pärisrahvaste kultuurides, Euroopas baskidel ja minevikus keldid (vt nt Wikipediast Matrilineality). Üldise õhustiku baasilt võiks ju teha oletuse, et Meresil on oma maailma üles ehitamisel olnud silma ees keldi ja Põhjala kultuurid.

Seega jah – ei ole siin küll mingit võitleva feminismi manifesti. On pigem armastuse ja eneseotsingute teema. Selline klassikaline „seisus kohustab“ abielu versus aga mina ju armastan hoopis teist ja tegelikult oled sa selles ise süüdi, sest oled kogu aeg kodust ära (loe: sul on muid tähtsamaid asju kui mina, nuuks…) ja pealegi ega sa ise kah parem pole, võtad nii vasemalt kui paremalt (Urr!). Asjaolu, et naine võtab endale armukeseks mehe venna, ei lisa teosele kröömigi värskust. Tõdemus, et lõppeks lahendatakse konflikt kuidagi ära ja autor justkui püüab meile maalida võimalikke stsenaariumeid, et kui mehed saaks otsustada, siis käik asi nii, aga kui naised otsustaks, siis naa, ei jäta küll rahuldava lahenduse tunnet. Pigem selline „lugu vajab lõpetust“ asi serveeritakse.

Täiesti omaette nähtus on romaani muu teksti vahele kiilutud „ajalookroonika väljavõtted“. Esimese selliseni jõudes jäin korraks juurdlema, et kas see peaks olema autori nö käsitööline märkus – jäänuk tööprotsessist, kus on enda jaoks visandatud mingit olulisena näivat tausta, et see aitaks kuidagi mõtteid õigel rajal hoida või selgitada midagi, mis eespool ja järgnevalt jutuna lahti kirjutatakse. Ausalt öeldes jäängi nõutuks, et millist lisaväärtust need tekstikatked peaksid romaanile andma? Mahtu…? Natuke kindlasti. Tausta teadmisi? Sedagi saab. Aga mis ma nende teadmistega peale hakkan?

Siin on see dilemma – ma olen olnud tõsiselt „tige“, lugedes Triinu varasemaid teoseid, kus on olnud nii „Lihtsate valikute“ kui „Kuningate tagasituleku“ puhul see maailma läbi lukuaugu piilumise tunne. Ma olen tõsiselt piinelnud kange tahtmise käes nendest maailmadest veel-ja-veel teada saada. Tagantjärele tarkus – see tunne iseloomustabki elamust heade tekstide juures. See tunne valdab mind tegelikult ka „Sulavesi ja vereside“ lehekülgedel.

Ei – Meres ei võta mul käest (või natist) kinni ja ei vii mind avastusretkele sellesse põnevasse maailma, mil nimeks Kuuevalla ja naabrid. Ta sulgeb mu kuhugi sinna natuke ebameeldivasse kindlusesse (mõnda keldrikongi näiteks) koos oma veidi ebameeldivate tegelastega ja paneb seinale justkui grafoprojektori ja lüümiku, millel on tuim tekst, mis peab mulle andma infot. Võimaliku huvitava, inimliku loo hakkimine täiesti teises stiilis, modernse keelekasutusega faktide jadaga on selle lühikese romaanikese kallal ränk ja andestamatu füüsiline ja vaimne vägivald. Nii ei ole ilus teha. Nõus – ma ei tea luuletuste kirjutamisest just palju, kuid minu arvates ei vasta ka kuidagi kriteeriumile „kirjutasin nagu luuletust“.

Tahes-tahtmata jääb mulje, et autor on kogumiku moodustamiseks ponnistanud mingi teksti kokku. See on kare ja viimistlemata toorik, mis kordab tegelikult sarnaseid ideid nagu esimeses loos, kuid puudub sellele omane elegants. Kui „Sulavesi ja vereside“ on kaunilt viimistletud, nüansirikas puidust skulptuur, siis „kuigi sa proovid olla hea“ mõjub justkui selle skulptuuri valmistamisel järgi jäänud laastudest, tükkidest ja tolmust kokku pressitud briketina. Toormaterjal on sama, tulemus… Kahju.

Omamoodi raamat.

Kuna ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinev siis ei ole niisama lihtne ütelda, et millest siis jutt. Aga ühe lähenemisviisina saab ütelda, et peategelaseks on Õismäe. Suur osa tegevusest toimub 21. sajandi lõpupoole, noormees Leon teeb ohtralt narkot ning on keeruline ütelda, kas uimas nähtu ja kogetu ongi siis düstoopiline tulevik või hoopis unenägu. Riigikord on muutunud ning maailma valitseb islam, lisaks liigub inimeste seas ringi tulnukaid

Raamatut saab võtta ka kui lühijutukogumikku, millest osad on teineteisega mõnevõrra seotud. Üks geniaalsemaid oli prussaka kirjutatud, samuti meeldis väga "ufo ja mina: kultuurifilosoofiline essee".

Päris mitmed veatükid võiksid olla hoopistükkis mingitsorti vabavärsiline proosatekst, kus autor ei hoia kujunditega kokku ning tekstile mõtte andmine jääb lugeja fantaasia kanda.

Ehk siis vabandage väljendit aga mõnes mõttes saab seda raamatut pidada ka purkisittumiseks. Samas ise käin aeg-ajalt hea meelega kaasaegseid tantsuetendusi ja perfokaid, kus tingimata pole kõik selgelt ja sirgelt arusaadav, kus ongi oluline läheneda avatud peaga.

Ahjaa, raamatu tagant paistavad ka ZA/UM'i ja Nihika (nihilist.fm) kõrvad, seega aitab kindlasti tausta mõista mõningane tänavaslängitundlikkus, eriti just narkomaania vallas. Muidu jäävad geed ja küürud segaseks tähenduseta sõnapudruks.
-------

Raamatu tagakaanel on kirjas nii:

"Steve Vihalemma kraterotoopiline ulmeromaan on meelierutav kokteil tehnoloogilise kataklüsmi järgsest realismist, taqwacore-esteetikast, magalarajoonide hõllanduslikust romantikast ja araabia mütoloogiast teravalt päevakajalise süsteemikriitika võtmes.

„6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality“ annab vendi Strugatskeid ja Philip K. Dicki meenutavas filosoofilises stiilis mõista, mis juhtub, kui Henno Käo tondijuttude peal suureks kasvanud põlvkond hakkab hapet võtma."

------

Kuna Mihkel Samarüütel on ühe hea väljavõtte prussaka-osast netti üles riputanud siis kasutan võimalust ja copy-pasten seda:

"“Ma olen siin kapi otsas kükitanud tunde ja jälginud teid. Seda, kuidas te süües vaidlete olematute probleemide üle. Kuidas te süües räägite oma unistustest ja pettumustest. Kuidas te sööte, andmata endale aru, kui palju te väärite seda toitu, kui palju te sõltute selle toidu olemasolust. Et ainult see toit on oluline - et ilma selleta te päriselt surete ära. Te ei sure ära kurbusesse, ega sellesse, et te ei saa maailmast aru. Ma ei mõista teid; ma ei mõista, miks te eeldate, et te olete evolutsiooni tippsaavutus. Ma ei mõista, kuidas te saate seda teha, kui kogu teie eksistents on ennasthävitav. Teie eesmärk ei ole iial olnud edasipürgimine, vaid alati ja jäädavalt vastutöötamine kas iseendale või oma liigikaaslastele. Te püüate vastu astuda antropotsentrilisele maailmale, olla enesekriitilised, päästa loodust ja aidata ligimest. Aga kas sa oled võimeline võtma vastu kõiki enda liigikaaslaseid? Igas vormis, igal kujul, poriste ja räpastena? Ma tean, et te olete võimelised vihkama kõiki täpselt sama palju kui te vihkate iseennast. Ma ei näe teis tulevikku, eesmärki. Ma näen teis vaheetappi, verstaposti meie arengus. Ja ma tean, et enne sööme meie teid välja kui teie meid.” (lk 33)"