Juba tuttavas Polity/prador universumis aset leidev kosmoseooper, mis keerleb Jaini tsivilisatsioonist maha jäänud (maha jäetud) artefaktide ümber. Eriti suures koguses leidub neid ühe surnud tähe ümber moodustunud tolmukettas. See asub Polity ja pradorite kuningriigi vahel eikellegimaal ja mõlema hetkel vaherahu pidava võimu heakskiidul toimetab seal viimasel ajal üks posthumaan Orlandine, kes arendab nii kaitseliini (koosneb massiivsetest relvaplatvormidest koos nende alammoodulitega) kui ehitab überportaale, millega teisaldada sinna tolmuketta keskele üks tilluke must auk, mis siis "imeks" kogu selle jama endasse ja pakuk Jaini-probleemile lõpliku lahenduse.

Asi nimelt selles, et need Jaini tehnoloogia jäänukid (idud, seemned - "nodes") on sellised kurikavalad asjad, et hävitavad iga tsivilisatsiooni, mis püüab neid kasutusele võtta ja nende baasil omale mingit übertehnoloogiat arendada. Ahvatlus on muidugi suur, sest ca 5 miljonit aastat tagasi kadunud Jaini rass oli kõvasti arenenum kui näiteks Polity käesoleva romaani sündmuste ajal.

Mängus on huvitatud osapooli teisigi: Spatterjaylt pärit kaks laevakaptenit, kummaline taaselustatud tulnukas omal ajal pradorite poolt hävitatud rassist (Spiecies), keda kutsutakse Kliendiks (Client), veel üks tulnukas Dragon (tohutu kosmoses elutsev orgaaniline elukas, kes on end ümbritsenud soomusega ja kasvatab oma kehas kõike vajalikku alustades mootoritest, lõpetades relvasüsteemidega). Golem android Angel, kes majandab ülivõimsa sõjalaevaga (ma polegi päris kindel, kuidas peaks tõlkima 'wormship', mis sõna otses mõttes on justkui kosmiline tõugupundar), mis on jäänuk Polity ja hulluks läinud AI Erebuse vahelisest sõjast. Esmapilgul etturitena mõjuvad tegelased peavad jahti Jaini supersõdurile, kes ka loomulikult leitakse, valla päästetakse ja oi-oi-oi, mis möll siis lahti läheb.

Sõnaga - Asher on üles ehitanud (või siis tegelikult edasi arendanud) ühe korraliku mängulava, asetanud paika peamised tegijad, loonud intriigi, pakkunud mõned mõistatused ja asub otsima vastuseid ja lahendama konflikte. Raamatut iseloomustavad vaatepunktide paljusus, lehekülgede kaupa aktsiooni, tagasipõikeid miljonite aastate taha (ehk siis mastaapi on nii ruumis kui ajas), ummamuudu ideede tulevärk (mu meelest on eriti lahe kogu see bioloogia ja tehnoloogia lõimimine kuni need on üksteisest täiesti eristamatud). Dialoogi on suhteliselt vähe ja et tegelased on valdavalt tulnukad, AI-d, posthumaanid või muteerunud inimesed, siis ausaltöeldes on ehk minu suurim nurin raamatu üle, et seal on suhteliselt vähe inimlikku. Indiviidi tasandil. Loomulikult on kättemaksu ja uudishimu ja nn suurema hüvangu taga ajamine äärmiselt inimlikud ja ilmselt on miljardid Polity kodanikud õnnega koos, et nende AI-dest ülemvalitsejad on armastusväärsed ja soovivad neile kõike paremat ja õnnelikku olemist. Aga ometi on mingi inimlik tahk kogu selle aktsiooni ja ideede tulevärgi keskelt puudu. Võibolla järgmistes osades leidub seda enam?

Hää lugemine, aga päris viit ei tõuse käsi siiski panema.

Etteheide, et selles tekstis on vähe ulmet, ei tundu kuigi asjakohane ja on pigem kahjulik, sest võib viia arusaamisele, et kui ulmet oleks rohkem, oleks kõik korras. Et ulmeline on loos ainult keskkond, vastab ka selles mõttes igati tänapäevase Eesti ulme üldpildile, kus luuakse sobivalt ulmeline taust ja lastakse selle sees toimuda harilikul madistamisel. Minul ei ole üldiselt probeemi sellega, et ulmejutus on ulme ainult keskkondlik, aga kui see muutub normiks ja domineerib ulmeliste ideede ees, siis teeb see ajapikku muidugi veidi nukraks. Ent igatahes ei ole vähene ulmekomponent selles loos mitte sugugi põhiline häda. Kõige hullem asi on keelekasutus ja üldine ilukirjanduslik keel ja teine on kompositsiooniline hõredus. Loodetavasti kirjutab autor ikkagi edasi ja kümne aasta pärast hakkab selle teksti mainimisele peale kohmetunult köhima ja punastab natuke. Kunstis on kõik vahendid lubatud ja kui Eesti ulme retseptsioonis valitseb arvamusliidrite seas põhimõtteliselt ja ultimatiivselt ainult hinnang teksti sisule, žanrile ja süžeele ja keelelist külge ignoreeritakse metoodiliselt, siis ehk tõesti ei peagi autor ilukirjanduslikult pingutama ja piisab sellest, kui sündmustik ükskõik kuidas kirja panna. Teisest küljest ei maksa aga siis väga imestada, kui riiklikud rahapotid ulmet vähem toetada võtavad.
 

Esmalt sellest hõredusest. Selles tekstis, mis on vist lühiromaani pikkuses – õigemini tänapäeva standardi järgi juba romaanipikkuses, kui ennastsalgavalt küljendada ja kõvad kaaned ümber panna, vähemalt seda tehakse Eestis pidevalt – on selle mahu kohta liiga vähe sisu. See on reportaaž ühest päevast ja autori valitud tempo on tõesti sobivam romaanile, sest lühivorm eeldab suuremat kontsentreeritust, tihedust ja täpsemat vaatlust. Juhtub liiga vähe, sündmused on venitatud ja lohisevad ning mitmed olulised asjad selle maailma kohta jäävad lahti seletamata. Ülemäära palju mahtu kulub käsivõitluste detailsele kirjeldamisele. Enamik situatsioone on kuidagi klišeelised ja kuigipalju huvitavat selle päeva jooksul tegelastega ei juhtu. Pika teksti lõpus ei ole ka mingit erilist üllatust või pööret, lugu lõppeb nii, nagu me arvame, et ta lõppeb. Et tegelastega juhtuvad asjad ja kohtumised huvitavaks kirjutada, on vaja püsivust, annet ja kannatlikkust ja rasket tööd ja ma usun, et autor on selleks tulevikus võimeline. Kirjanik ei ole see, kes pööraseid asju oskab välja mõelda vaid see, kes tavalistest asjadest huvitavalt oskab kirjutada. Jekimov demonstreerib siin teatavat huvi kirjandusliku vaatlusoskuse vastu aga praegu kipub väljendusaparaat seda veel takistama.
 

See, kuivõrd loogiline see maailm on teadustehniliselt, ei ole minu jaoks kirjanduse hindamisel oluline ja selle jaoks, kui jätkusuutlik või põhjendatud selline dirižaabline ja õhupalliline maailm on, on meil teised arvustajad. Meie ajaloos oli raudtee tõhusam ja parem kui algeline õhutransport, aga me ei lähe näiteks Miyazakiga kurjustama, et miks tal kõik lendavad ja keegi rongiga ei sõida.
 

Autori kõige suurem nõrkus on praegu keel ja stiil, eelkõige võimetus tegelasi nimepidi nimetada ja hirm sõna “ta” ees. Võib jälgida, kuidas metoodilise järjekindlusega järgneb nimele Wilam alati sõna “madrus” – see muster algab enamvähem esimeses lõigus. Annabel on järgmises lauses alati “tüdruk”, Bert on “punapea” või “lühikest kasvu punapea” ja kui autor korraks tekstile veel vürtsi annab ja Wilamit vahepeal “meheks” ja “noormeheks” nimetab, mispeale sekkuvad teksti punapead, on seal üks paras segadus ja raske on aru saada, kes kellele molli sõidab. See kõik viitab sellele, et autor ei ole päriselt teksti peremees. Me teame algusest peale, et Wilam on madrus (ehkki see on tsaariaegne laen Eesti keelde) ja Annabel on tüdruk ja mis värvi juuksed Bertil on, ei olegi võib-olla nii tähtis, et seda igal leheküljel meelde tuletada. Mõnel kirjanikul – ja näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – kulub sellisest asendamisest ja lahtisaamiseks kümmekond aastat. Inglise keeles jah, kasutatakse sellist asendamist kahjuks sageli, aga neil on artikkel “the”. Inglise keele mõju on siin tekstis ja väga tugev, mitmed väljendid on inglise keelest ja väga saamatult tõlgitud (“tehnilise hariduse tulud”)
 

Rohkesti, lausa tervistkahjustavalt palju, on siin jutus ka otsest kõnet õigustava tegusõna asendamist miski muu kehalise tegevusega, mille käigus tegelane siis arvatavasti häälitseb. Enamasti on sellised kommentaarid tarbetud. Keelekasutuses ei ole dialoog väga karakteripärane ja on raske ette kujutada nii inimesi üldse, kui neid tegelasi konkreerselt nõnda rääkimas. Autor suudab ka üllatada ülikeerulise ja kummastava sõnastusega lihtsate asjade väljendamiseks.