Järgnev arvustus sisaldab ohtralt spoilereid ja roppuseid. Edasi lugemine ainult omal vastutusel!

Siim Veskimees on Eesti üks viljakamaid ulmekirjanikke. Nüüdseks avaldatud 15 romaani ja 11 lühiromaani annavad tõesti põhjust sedaviisi arvata, lisaks ka terve hunnik jutustusi, mis avaldatud erinevates kogumikes ja antoloogiates. Kahjuks tundub, et siin kehtib vana, tuntud tõdemus – kvantiteet ei võrdu kvaliteediga. Seda tõdemust kinnitab ka Veskimehe värske ja ahjusoe romaan „Kolmas tähevärav”.

Iseenesest ei ole ju 240-leheküljelise  jutu põhiidee halb – raamatu tagakaane teksti kohaselt peaks see lahkama inimkonna dilemmat tulnukatega sümbioosis elamise üle: kas alistuda orjusesse või tõusta uuele eksisteerimise tasandile? Kahjuks ei jõua me seda raamatut lugedes kunagi vastusteni. Küsimused visatakse küll õhku, ent vastuseid lihtsalt ei saabu.

"Miks sa mind kepid?”
„Väga mitmel põhjusel.” Heež ajas end patjadel poolistukile ja sirutas käe öökapil seisva kohvitassi poole. (lk 115)

Tõepoolest, raamat, miks sa mind kepid? Ah, et väga mitmel põhjusel? Aga täpsemat vastust ei tulegi...

Kolmas tähevärav algab kui tüüpiline fanfiction – me tutvume inimestega, kes vägisi meenutavad menusarja Stargate SG-1 tegelasi, nad kasutavad sarnaseid relvi, räägivad sarnastest asjadest. Ent õige pea märkame, et lisaks muudetud nimekujudele on meile kõigile nii tuttavaks saanud tegelased pandud tegutsema Veskimehe maailma, mis on justkui kõver ja väärastunud peegelpilt populaarsest telesarjast. Kindral Hammond on muutunud kindral Hammeriks, Sam Saraks, Daniel Jackson on siinses loos David Johnson, jaffa Teal’c aga hoopis daha Tellek. Mis sest, et Tellek näeb välja ja käitub täpselt samamoodi nagu tema telelina prototüüp. Saame teada, et kusagil Ühendriikides on mäe sees Tähevärava staap, kus aktiveeritud tähevärav, läbi mille meie kangelased erinevaid lordkõulide mõjusfääri kuuluvaid maailmu on külastanud.

15 aastat pärast ühiste seikluste algust langevad „Es’šii’uan” (SG-1) meeskonna liikmed Sara ja David kullsoomust kandva ajaloolase kätte vangi ning läbi „uskumatuna näivate seikluste” (neid zapitakse ja David laseb püksid täis), leiavad ennast ühtäkki oma vangistaja dušširuumist. Alasti.

Naine mühatas. Ta uuris meest sekundi. „Ega sinulgi viga pole. See lause lõppes ilmselt, et viieteist aastaga oleme teineteist igat moodi näinud ja ainus asi, mida me teinud pole, on keppimine.”
Leidis aja! „Sul sõjaväelasena on see vist keelatud?”
„Tsiviilisikuid võib keppida, Johni ei tohi.” (lk 13)

Võiks ju eeldada, et 15 aastat on päris pikk aeg ning kindlasti polnud see zappimine esimene kord Davidi jaoks, et kohe põiekontroll kaoks. Aga kui autor soovib lugeja jaoks tuttavad tegelased alasti kiskuda, et nad saaks teineteise keha imetledes kohe keppimisest rääkida, siis peab autoril ju ometi mingi moodus selleks olema.

Vangistaja, Heež Targelaar Kii, avaldab soovi kohtuda Ööfi (Earth, Maa) liidritega ning nii korjataksegi tulnuk kaasa. Need sündmused panevad alguse sündmusteahelale, mis kulmineerub sellega, et Eestisse - jah, just nimelt Eestisse, täpsemalt Tallinna vanalinna - püstitatakse kolmas tähevärav, mida pannakse haldama presidendi nõunik Ivar.

Raamatu esimest kolmandikku võib vaadelda erinevatest aspektidest lähtuvalt. SG-1 tegelased, keda kõik teavad ja tunnevad, osutuvad jutu edenedes mingiks pahupidiseks versiooniks. Neid kirjeldatakse täiesti rumala kambana, neil pole viieteist aasta jooksul tekkinud reaalset arusaama galaktika jõustruktuuride vahekordadest. Vägisi jääb mulje, et Veskimees otsustas - see kultussari talle ei meeldi ning kogu tegevustik oleks tarvis ringi kirjutada. Täheväravad? Päh – milline rumal kontseptsioon. Raamatus kirjeldab autor näiteks seda, miks tema Inimkonna Föderatsiooni Maailma üldalused on märksa paremad ja miks täheväravad on pahad:

Ilma tähelaevadeta on iga inimasustus pikemas perspektiivis hävinemisele määratud kimäär (lk 231)

„Kolmas tähevärav” kuulub oma olemuselt Veskimehe loodud Inimkonna Föderatsiooni Maailma universumisse. Selles maailmas toimuvat kajastavad ka tema varasemalt ilmunud raamatud „Operatsioon „Ogaline päike”” (2001); „Keskpäevapimedus” (2007); „Taevatagune suurem ilm: Zätereiti lood: Tau sõrmuse operatsioon” (2008) ning jutustus „Ajakapsel avanes” (2013).

Esimesed seitsekümmend lehekülge oli täitsa hea ja ladus lugemine. Kolmkümmend lehekülge hiljem tahaks kedagi põlema panna. Ja kas teate miks? Sest fanfiction sai läbi ning nüüd askeldavad näotud ja mõttetult tuimalt mõjuvad eestlased kusagil fanfictioni maailmaga külgnevas, eraldiseisvas universumis. Tutvume kümnete ja kümnete uute tegelastega, planeetide, jõustruktuuride ja asukohtadega. Paari peatüki jooksul suudab autor tekitada nimede ja mõistete rohkusega täieliku segapudru. Mis aga kõige hullem – originaalsed nimed segunevad maavillaseks keeratud foneetiliste üllitistega, sekka võõrapäraseid ja omakeelseid kohanimesid. Terve see raamat on üks korralik keele vägistamine nii mõistete kui nimede osas. Ämukussu sadam, Vanalinna tähevärav kaugel planeedil, sädetagune, Bäfrak, Laniesteste, immk Luudü jne jne.

„Kolmanda tähevärava” originaaltegelased vormuvad loo edenedes küll välja, ent reaalset selgust nende motiividest ja isikuomadustest me ei saa. Ainus vähegi moraalset, eetilist ja mingitki moodi sügavust omav tegelaskuju, 45. aastane kolme lapse ema Margo, on taandatud kolmanda järgu kõrvaltegelaseks, kelle tipphetkeks kujuneb kullsoomuse selga ajamine, võõral planeedil kõva hääle tegemine ning lõppeks tõdemine, et tema turvamees, temast kümme aastat noorem Tarvi, liiga palju tema tisse vahib.

Need ülejäänud vähesed naiskarakterid, kes Veskimehe loos tegutsevad, on taandatud mõttetuks biomassiks - nende eksistentsi põhiolemuseks on meeskangelastele kepikaaslasteks olemine. Üldse kumab „Kolmanda tähevärava” loost läbi mingi labasus ja mõttetuna näiva seksuaalsuse ekspluatatsiooni – tundub justkui oleks Veskimehe loodud maailmas keppimine omamoodi akude laadimine – inimesed tarbivad ohtralt kohvi ning pidevalt kepivad, söömise asemel. Esmapilgul mõjub see kummastavalt, seejärel tobedalt ning lõpuks muutub lihtsalt labasuseks, mille juurest tahaks silmi pööritades kõrvale vaadata.

„Kuulge, mehed, meil on sekretäri vaja. Kedagi, kes lihtsamaid asju ajaks. Keegi selline, keda keppida ka saaks.” (lk 53)

„Noh, tüdrukute õhtu! Kuigi ma millegipärast arvan, et suuremat vitulakkumist ei tule?” Kajja vaatas vasakule ja paremale ja ohkas demonstratiivselt. „Olgu, tüdrukud, see oli puhtalt retooriline. Mitte et mul midagi selliste meelelahutuste vastu oleks, aga üks korraliku mehe küljes olev pikk jäme türa on alati parem.” (lk 117)

Huvitavalt ja kaasakiskuvalt alanud tegevustik muutub teise osa jooksul igavaks näitemänguks, mis koosneb suuremas osas vaid olustikupiltidest – tegelased saavad kokku, joovad kohvi ning jutustavad. Ei, nad ei jutusta – nad räägivad täiesti ebainimlikult, nii nagu inimesed omavahel suheldes ei tee. Ja meie oleme lugejana sunnitud nende mõttearendustega kaasa minema. Vägisi jääb mulje nagu oleks raamatu tegelased lihtsalt vajalikud selleks, et autori esseekogumikku dialoogivormis esitleda.

Näiteks saab üks raamatu tegelastest teada, et tema isa on elus. Järgneb dialoog:

„Ent ikkagi loodad sa jutuajamisega midagi saavutada? Kuidas sa teed vahet tõel ja valel? Mis see sulle tegelikult annab, kui sa saad minult järjekordse loo?”

„Mänguteooriast lähtudes on mitmeid võimalusi. Kõigepealt ammendav ristküsitlus. Ma ei arva, et sul võiks olla auke valmismõeldud loos, kuid ma tean mõningaid asju ja olen teinud järeldusi. Kui saan aru, et sa jätkuvalt valetad, on see juba negatiivne vastus, mille puhul rakendub üks või teine tumedatest stsenaariumitest.” (lk 197)

Selles suures sõnademulinas ei ole ime, et peategelased jäävad näotuteks statistideks, kes kõik mängivad vähemal või enamal määral topeltmängu. Selles maailmas ei saa usaldada mitte keegi mitte kedagi, otseseid vastuseid ei anta, keerutamine aitab sündmuste arenedes hiljem öelda, et tegelikult niimoodi oligi plaanis. Kas see on lihtne plotdevice või autori oskamatus oma ideid laiendada selgituste läbi, jääb vähemalt mulle selgusetuks. Üks huvitav tõik, mis veel läbi kumab antud jutustuse tegelastest – kõik näivad tegutsevat mingi ebamäärase tulevikuperspektiivi suhtes, isikutel puuduvad isiklikud ambitsioonid, neil puudub personaalne mõõde.

Ent sajandite ja aastatuhandete perspektiivis on meil lootust, kui oskame leida õiged liitlased ja mitte iial jätta kogu jõust mõtlemast, õppimast ja mõista püüdmast.” (lk 232)

Veskimehel on selles raamatus päris mitmeid huvitavaid mõtteid ja ideid, ent kahjuks jäävad nad kõik lähemalt puudutamata, sest kogu kirjutamise võhm läheb poliitiliste mahhinatsioonide kirjeldamisele. Vägisi jääb mulje nagu need ideed oleks autori jaoks teisejärgulised või üldisesse juttu sisse toodud loo edendamiseks. Oleksin oodanud kasvõi väikestki selgitust selle kohta, mismoodi allruumi kasutamine mõjutab negatiivselt füüsilist maailma, mismoodi toimivad tähesära ajamid, mismoodi kohaldati kullsoomust erinevatele inimestele. Selliste uudsete ideede ja mõtete nimel ma ulmet loengi, nende nägemuste nimel raamatutesse sukeldun. Aga ei. Mida ei tule, seda ei tule. Selle asemel saame möödaminnes vihjeid selgituste liigse keerukuse kohta või muudetakse ulmeliste aspektide kirjeldamine lihtlabaseks Maaja-tasemel eneserahulduslikuks verbaalseks pasaks.

„Värava kasutamine nõuab tohutult energiat ja kuhugi peab see energia minema. Lisaks ei tohi unustada, et värav ühendab kaht maailma. Õige ruttu hakkab see tekitama mõõdetavaid efekte planeedi kliimas, orbiidis ja pöörlemises, Ja see pole kahjuks kõik, see võib teatud asjaoludel rikkuda näiteks Oorti vöö tasakaalu ja mõne jääkamaka siseplaneetide tsooni hulkuma saata” (lk 111)

„Kui midagi teha, siis korralikult. Sa tead, millist tehnikat siin liigub – pole mingi probleem homme sinust paari meetri kauguselt möödudes kindlaks teha, kas me päriselt keppisime. On võimalik, kuid pole üldse nii lihtne võltsida seda lõhna, mis sinust päeva erinevatel aegadel hõngub, kui meie kehavedelikud on segunenud ja ma oma spermaportsu sulle vastu emakat läkitanud." (lk 115)

Kui nüüd otsi kuidagimoodi oma mõtteid kokku tõmbama hakata, siis pean tagasihoidlikult mainima, et ma ootasin raamatust midagi enamat. Ma ootasin aastate jooksul lihvitud keeleoskust, kirjutamisosavust, hard SF omast põhjalikkust ning uudseid ideid, mille peale minusugune kosmosefänn suurest rõõmust võiks lakke hüpata, ent kahjuks midagi sellist ma ei leidnud. Lugedes BAAS-ist Veskimehe teiste teoste arvustusi, kumab sealt läbi soovitus – täispikkade romaanide vorpimise ajast pool oleks võinud kulutada olemasolevate teoste viimistlemisele ning usutavasti oleks sel juhul meil ka korralikust ulmest tihkelt tiine „Kolmas tähevärav”, mis oleks nauditav lugeda ja omaks mingit reaalset väärtust ulmekirjanduses. Kulkalt saadud 2000 eurose autoritasu eest võiks seda ju ometigi oodata?

Lugege „Kolmandat täheväravat” ainult omal isiklikul vastutusel. Kõik ülejäänud halva jätan teil endil välja uurida nende õudustest pakatavate tundide jooksul, mille loodetavasti selle raamatuga koos veedate. Siis tuletage meelde, et ka raamat võib olla nagu pilvelõhkuja katuselt alasti alla hüppamine, mida üldjuhul keegi uuesti ette ei soovi võtta.

Ta lasi end nukralt tooliseljatoele. „Oh vitt... Siis on sul vanajumala türa moodi kõrge motivatsioon... Oh vitt, siis ma saan aru... Olgu...” Ta vangutas pead. (lk 236)

Arvustus ilmus 2018 aasta novembrikuu Reaktoris

1. Ilmselt saab selle kogumiku järgi Eesti ulme kohta mitmeid üldistusi teha, kuigi nagu enamike žüriide ja võistlustega juhtub, on tulemused suhteliselt juhuslikud ja võidab enamasti tekst, mis piisavalt sisaldab kaugelt vaadates kõige rohkem võidulooks sobiva teksti tunnuseid – antud juhul kõige rohkem hästi tavalise ja turvalise kosmose-sf jutu tunnuseid. Jutuvõistlus toob kokku hunniku aspirantlikke tekste ja ei ole põhjust loota, meie tingimusi arvestades, et nendest saab kokku ühe tugeva kogumiku, milles vähemalt pooled lood on väärt kõrget hinnet. Antud kogumikus ei küündi ükski tekst üle nadi „kolme miinuse“ ja sellisel toimetama kujul on ka kahtlane, kas ükski neist tegelikult äratrükkimist väärib. On selge, et žürii on lähtunud eelkõige sellest, et on ulmejutuvõistlus ja autorite tegelik kirjutamisoskus on luubi alt välja jäetud. Ei ole raske ette kujutada teistsuguse kooslusega žüriid, kus tekstid, mis sisaldavad selliseid väljendeid nagu „„Sul on mingi laev või asi tulnud,“ tegi ülemus mõtlikku nägu“; „“Õpi vennas,“ pilgutas Sanitar silma“; „“Nägemiseni,“ viipas Hank politseinikule“; „„Nii,“ pani Virve samakapudeli lauale“;  „„Aga räägime pärast,“ muutus Jussike toimekaks“; „“Mütsisöödik Jaur“, osutas Karlik hauale“ ja nii edasi ja nii edasi – ei jõuaks esimesest lugemisvoorust kaugemale. Otsest kõnet väljendava tegusõna asendamine miski autori kommentaariga on kõige tüüpilisem halva kirjutamise tunnus ja seda kohtab siin raamatus ohtralt. Samasugused halva ehk ajakirjanduskeele aina korduvad hädad on tegelase nime asendamine mõne muu sõnaga paanilisest hirmust sõnakorduse ees. Selle koha pealt on siin tšempionid Jekimov ja Lannes, kelle tekstidest on üldse raske aru saada, mitu tegelast neil korraga platsis on. Tegelastele antakse (tarbetuid) hüüdnimesid ja nimetatakse neid välimuse kaudu (habemik, hiiglane, teine, vestluskaaslane, füüsik, ja nii edasi) ja autorid paistavad olevat täielikus segaduses, kuidas oma tegelasi nimetada. Amatöörliku kirjanduskeele tunnused kõikides tekstides on veel isikulise asesõna ärajätmine lause alguses tegusõna eest või lause lõpus, kulunud käibeväljendite, vanasõnade ja kõnekäänude kasutamine, nagu ETV jalgpallikommentaaorid teevad ning tühjad ja poolikud laused ehk mökitamine, pidevad teretamised, tegelaste häälduse kirjapanemine, liialdamine -ki ja -gi liidetega ning liigkirjutamine ja tühja loba ajamine kõige üldisemas mõttes. Nii et mitmes mõttes sobiks see raamat kehva kirjutamise õpikuks. Samas ei ole olnud Eesti ulmescene’il elementaarne kirjutamise kunsti mittevaldamine kunagi takistuseks, et mitmete autorite tööd menukaks muutuksid. Eesti ulmelugeja ei pööra tähelepanu autori keelekasutusele vaid enamasti ainult teemadele ja žanrile. On tegelikult päris hirmutav, et „Baasist“ võib sellesama antoloogia absoluutselt saamatute tekstide kohta lugeda hinnanguid „päris hästi kirjapandud lugu“, „mõnusalt kirjutatud lugu“, „põnev ning sümpaatne tekst“, „ladusalt kirjutatud“, „hoogne ja põnev lugeda“.    Toimetamise koha pealt, et raamatus on vähemalt 13 (!) topelttühikut, rohkesti muid küljendamise ja lõigutamise ja kirjavahemärkide vigasid. Rõhutatud tekst on kord italicus, siis jälle sõrendatult. Ühes lauses on Troonide Mäng suurte tähtedega ja ilma jutumärkideta, järgmises jälle on „Troonide mäng“.   Enne lugude pingerida tuleks vist öelda, et mina ei tea, mida tähendavad ilukirjanduses „usutavus“ ja „loogika“. Kui tekst kannatab lugeda, siis ta kannatab. Kui autor laseb oma sündmustikuga kaasa minna, siis on hea ja ma loen. Kui ta kirjutab halvasti, on tekst loetamatu. Aga pingerinda oleks järgmine:  



2. „Mina, kaitsja“, hinne 3 Ilmselt üks kahest tekstist, kus ulmeline sisu ja algtasemel ilukirjanduslik võimekus on enam-vähem tasakaalus. Muidugi on siin palju puudusi ja nõrkusi (ja kõige suurem on rohke tühi luba), aga vähemasti ei tekitanud selle lugemine närvivapustust. 



3. „Juhtmevaba armastus“, hinne 3 Ainuke tekst, mis tekitas huvi, et kuidas see lugu siis lõpeb. Sisu poolest on see umbes „Kättemaksukontori“ kohtumine „Blade Runner’iga“, kusjuures keelekasutuse ja dialoogide poolest on ilmselt „Kättemaksukontor“ rohkem inspireerinud. Petegelane on hädaldav emo, ülitundlik ja pideva kananaha-sündroomi käes kannatav tütarlaps, keda on detektiivina küll raske ette kujutada. Lugu algab umbes 4-5 lehekülge liiga vara, ning selle tempo löövad alla ülisagedased esitlemised ja teretamised. Liiga palju on ebaolulisi kirjeldamisi ning autor näib paniliselt vihkavat sõna „ma“. 



4. „Jumala hingus“, hinne 3 Ei ole midagi halvasti kui autor laenab kusagilt töötava süžee. Parem on laenata kui ise ja halvasti punnitada, Eesti kirjandus sündiski süžeede adopteerimisest. Antud juhul on laenatud ammune Ameerika põnevusnovellide või teleantoloogiate kohutava kättemaksu süžee ja see ulmelisse keskkonda kohandatud. Töötab. Kaks suurt miinust on peategelase sõnakasutus, kui ta mõttes Carat siunab ja Cara lõpumonoloog, mis on 9/10 pikem kui ta peaks olema. 



5. „Kõik kivide pärast“, hinne 3 Loetav aga mõtetu jutt (mis ei ole ilmtingimata puudus). Autor suudab päris hästi oma taset varjata, kuni leheküljel 106 lõpuks libastub ja suudab kahes lõigus ühte ja sama tegelast nimetada „mutike“, „vanamoor“, „moor“, „vana naine“ ja siis veel „eit“. Pärast seda teksti enam väga tõsiselt võtta ei saa, aga see kannatab läbi lugeda. 



6. „Tsölibaadi lõpp,“ (ja siit edasi ei ole hinnet enam oluline määrata) Ülimalt rohmakalt kirjutatud lugu, kuhu on kuhjatud liiga palju tegelasi ja kes on mitte kõige paremini rääkima pandud. Leheküljel 35 on selline lause: „Kui aga mõrtsukkorrektsioonide loojad lähevad vihaseks..., noh siis pole head nahka loota.“ Halvast kirjakeelest hoolimata püsib lugu fookuses, ehkki seda on raske jälgida. 



7. „Rohelisest välisseintest..., “ Selle teksti mõnetiseks plussiks on teatava poeesia ja filosoofia olemasolu, üldmulje on aga nagu mõni Ursula Le Guini vanaduspõlve singli B pool. 



8. „Raske vihm“ Jällegi, sellest ei ole midagi hullu, kui jutu haripunktiks on selline võte, et kuskil urkas on mad scientist, kes peategelasele hästi pikalt lahti seletab, mis värk siis tegelikult on. Peamine puudus on aga venivus, aeglus, logistiline suunistlemine ja peategelase ülisagedased ja mitte väga teravmeelsed mõtteuidud. Keelekasutust ilmestab selline lause: „Pole seal tegelikult midagi, pole vahet,“ üritas Sleiknir end vaos hoida.“ 



9. „Meie külas nähti imet“, hinne 1



10. „Enne kui lahvatab leek“, hinne 1 Jutus on ulmekirjanduse mõttes võimsad ideed, aga autoril puudub täiesti igasugune ilukirjanduslik tunnetus. 



11. „Päästa meid kurjast“, hinne 1 Loetamatu tekst. Ainsaks plussiks on see, et siin on vähemasti mingi eksobioloogiline aines, aga see tuleb jutuks lõpupoole, kuhu ennast välja lugeda on kõige ehtsam piin ja vaev. 



12.  „Tuulerändur“, hinne 1

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.