3.2021
Kõigepealt on see väga kaunilt kujundatud raamat. Ka külaliste tulekul võib selle häbenemata jätt...
Kõigepealt on see väga kaunilt kujundatud raamat. Ka külaliste tulekul võib selle häbenemata jätta nähtavasse kohta ja kui keegi peaks märkama, siis uhkusega öelda: selline ongi Eesti ulme. Sisusse süvenemata.
Suurema osa lugude ülesehitus on üsna sarnane ja meenutab aastakümnete eest telekas näidatud tšehhi multikate sarja maksikoer Fikist. Sarja osad algasid niiviisi: siinpool jõge elab jänes. Jänes hüppab sips ja sops. Aga teisel pool jõge elab maksikoer Fik. No ja edasi läheb lugu juba Fiki askeldustega. See ei ole nüüd hinnang, kirjutada võib ju nii ja naa, lihtsalt mind hakkab pikapeale häirima, kui selles teisele kaldale jõudmises erilist loogikat ei ole.
Cali Mobilia: ühest küljest võib mõista lugejaid, kes eelistanuks jutu jätkumist. Ilmselt lootusega, et antakse mingi seletus, kuidas paralleelmaailmas ja teises ajastus toimuvad sündmused siinpool merevee soojust mõjutavad. Siiski võib karta, et järgneksid arutlused teemal "mitu tuuserit on tuusar" ja ma ei usu, et see kedagi eriliselt huvitada võiks. Praegusel kujul jääb lõpus kõlama umbes nagu "armastus võidab kõik", banaalne, kuid ometi kordamist vääriv moraal.
Katkise torni linn: ma olen täiesti nõus, et "ebaloogilised" linnad, kus esineb lesbikuid, on märksa huvitavamad rangelt reglementeeritud elukeskkondadest. Tekkis vaid väike ja loodetavasti õigustamata kahtlus, kas tegemist pole mitte nö kohustusliku elemendiga. Ingliskeelses uudiskirjanduses näib olevat võimatu avaldada jutukogu, rääkimata romaanist, milles poleks vähemalt ühte samasoolist armastajapaari. Ah jah, loo seisukohast pole lõputu hulk kopeeritud linnu üldse oluline.
Tagasipöördumine...: see on "Pincher Martini" jäljenduse moodi lugu, mille teeb ebausutavaks igasuguse koolihariduseta meremehele omistatud kaunisõnaline kõnepruuk.
Ühtegi üleliigset: esimesel kaldal on kummaline, kuid mitte eriti kutsuv maailm, mida on näidatud mitme tegelase silmade läbi. Jõuabki tekkida küsimus, miks neid nii palju on, aga siis selgub, et teisel kaldal nagu midagi polegi. Ühel vanal jutuvõistlusel tegin juba üsna alguses märkuse tl;dr ja ei oska seepärast ka öelda, kas lugu on vahepeal paremaks läinud. Tundub, et mitte eriti.
Pasir Hijau: siin on nüüd tegemist riskiga, mida ei soovitaks võtta - vastassoost peategelasega. Esimesel kaldal on nii palju taustaaskeldusi, et see ei jõua segama hakata, teist kallast aga... no lihtsalt ei usu.
Hüvasti, sõbrad: tänu raamile on ülesehitus parem ja tuttavam taust tuleb samuti kasuks. Ka tegelased on rohkem elus - kui siinkohal sobib nii öelda. Õudukate puhul on üksikasjalisus suuresti maitseküsimus. Minu jaoks on "kass ei läinud sinna enam kunagi tagasi" isegi mõjusam kui igas suunas lendavad verepritsmed. Ja seletamatuks jääb asi ju nagunii.
Viimane vastulöök: see on lugu, mis päästab päeva. Lugu, mis ei saanud kirjutamata jääda. Lugu, mis tundub olevat autorile tähtis. Mis on ühtaegu humoristlikus võtmes ja samas ka traagiline. On mõistetavad tegelased, on taust, on lugu vedav vastuolu erinevate maailmavaadete vahel. Mida siis veel saaks tahta? Ka metali kihid, nii vähe kui ma neist tean, on mumeelest hästi paigas. No et minu jaoks saabus kultuurišokk mõnevõrra varem, siis, kui plaadiedetabelitest hakkas muusika asemel kostma ila nagu abba või boneym. Ja küllap ma olen subjektiivne: muidugi trike, mitte Z3.
Tegelikult ma lootsin küll Viimase vastulöögi ja Apollo 18 põhjal natuke enamat. Nüüd jäi mulje, et autoril oli kogumiku avaldamisega kiire. Tugevaks küljeks on huvitavate ideede ja süžeekäänakute väljapakkumine. Ning õudukate puhul on maailma ebaloogilisus ilmselt lausa eesmärk. Kuid ideed üksi ei mängi. Tegelaste motivatsioon jääb aga pahatihti pinnapealseks. Nad ei tõmba kaasa ja põhjuse arvan ma olevat selles, et nad ei olnud ka autorile eriti südamelähedased. Kirjutama peaks aga enda jaoks olulistest asjadest. Nii et rohkem metalit, paluks.
Suurema osa lugude ülesehitus on üsna sarnane ja meenutab aastakümnete eest telekas näidatud tšehhi multikate sarja maksikoer Fikist. Sarja osad algasid niiviisi: siinpool jõge elab jänes. Jänes hüppab sips ja sops. Aga teisel pool jõge elab maksikoer Fik. No ja edasi läheb lugu juba Fiki askeldustega. See ei ole nüüd hinnang, kirjutada võib ju nii ja naa, lihtsalt mind hakkab pikapeale häirima, kui selles teisele kaldale jõudmises erilist loogikat ei ole.
Cali Mobilia: ühest küljest võib mõista lugejaid, kes eelistanuks jutu jätkumist. Ilmselt lootusega, et antakse mingi seletus, kuidas paralleelmaailmas ja teises ajastus toimuvad sündmused siinpool merevee soojust mõjutavad. Siiski võib karta, et järgneksid arutlused teemal "mitu tuuserit on tuusar" ja ma ei usu, et see kedagi eriliselt huvitada võiks. Praegusel kujul jääb lõpus kõlama umbes nagu "armastus võidab kõik", banaalne, kuid ometi kordamist vääriv moraal.
Katkise torni linn: ma olen täiesti nõus, et "ebaloogilised" linnad, kus esineb lesbikuid, on märksa huvitavamad rangelt reglementeeritud elukeskkondadest. Tekkis vaid väike ja loodetavasti õigustamata kahtlus, kas tegemist pole mitte nö kohustusliku elemendiga. Ingliskeelses uudiskirjanduses näib olevat võimatu avaldada jutukogu, rääkimata romaanist, milles poleks vähemalt ühte samasoolist armastajapaari. Ah jah, loo seisukohast pole lõputu hulk kopeeritud linnu üldse oluline.
Tagasipöördumine...: see on "Pincher Martini" jäljenduse moodi lugu, mille teeb ebausutavaks igasuguse koolihariduseta meremehele omistatud kaunisõnaline kõnepruuk.
Ühtegi üleliigset: esimesel kaldal on kummaline, kuid mitte eriti kutsuv maailm, mida on näidatud mitme tegelase silmade läbi. Jõuabki tekkida küsimus, miks neid nii palju on, aga siis selgub, et teisel kaldal nagu midagi polegi. Ühel vanal jutuvõistlusel tegin juba üsna alguses märkuse tl;dr ja ei oska seepärast ka öelda, kas lugu on vahepeal paremaks läinud. Tundub, et mitte eriti.
Pasir Hijau: siin on nüüd tegemist riskiga, mida ei soovitaks võtta - vastassoost peategelasega. Esimesel kaldal on nii palju taustaaskeldusi, et see ei jõua segama hakata, teist kallast aga... no lihtsalt ei usu.
Hüvasti, sõbrad: tänu raamile on ülesehitus parem ja tuttavam taust tuleb samuti kasuks. Ka tegelased on rohkem elus - kui siinkohal sobib nii öelda. Õudukate puhul on üksikasjalisus suuresti maitseküsimus. Minu jaoks on "kass ei läinud sinna enam kunagi tagasi" isegi mõjusam kui igas suunas lendavad verepritsmed. Ja seletamatuks jääb asi ju nagunii.
Viimane vastulöök: see on lugu, mis päästab päeva. Lugu, mis ei saanud kirjutamata jääda. Lugu, mis tundub olevat autorile tähtis. Mis on ühtaegu humoristlikus võtmes ja samas ka traagiline. On mõistetavad tegelased, on taust, on lugu vedav vastuolu erinevate maailmavaadete vahel. Mida siis veel saaks tahta? Ka metali kihid, nii vähe kui ma neist tean, on mumeelest hästi paigas. No et minu jaoks saabus kultuurišokk mõnevõrra varem, siis, kui plaadiedetabelitest hakkas muusika asemel kostma ila nagu abba või boneym. Ja küllap ma olen subjektiivne: muidugi trike, mitte Z3.
Tegelikult ma lootsin küll Viimase vastulöögi ja Apollo 18 põhjal natuke enamat. Nüüd jäi mulje, et autoril oli kogumiku avaldamisega kiire. Tugevaks küljeks on huvitavate ideede ja süžeekäänakute väljapakkumine. Ning õudukate puhul on maailma ebaloogilisus ilmselt lausa eesmärk. Kuid ideed üksi ei mängi. Tegelaste motivatsioon jääb aga pahatihti pinnapealseks. Nad ei tõmba kaasa ja põhjuse arvan ma olevat selles, et nad ei olnud ka autorile eriti südamelähedased. Kirjutama peaks aga enda jaoks olulistest asjadest. Nii et rohkem metalit, paluks.
Teksti loeti
eesti keeles