8.2023
Käesolev on neljas Indrek Hargla koostatud temaatiline antoloogia. Alates 2017. aastast on neis k...
Käesolev on neljas Indrek Hargla koostatud temaatiline antoloogia. Alates 2017. aastast on neis köidetes figureerinud 22 eesti ulme- ja ka mitte niiväga ulmeautorit, neist Jans viiel (sh kaks kahassekirjutatud lugu), Friedenthal neljal; Loper, Mahkra, Veskimees, Weinberg ja Mart Sander igaüks kolmel korral.
Raamatus sisalduvad tekstid võiks jagada nelja gruppi. Esimeses on parimad lood - Mahkra, Veskimees, Hargla, täpselt selles järjestuses. "Aafrika nõiad", lugu eesti naise orjapõlvest Aafrikas, võib olla Mahkra seni parim jutt üldse. Veskimees on ka kirjutanud oma viimaste aastate ühe parema loo, seda eeldusel, et oled võimeline mööda vaatama peategelase pidevast ülbitsemisest ja sisaldab mh programmilist steitmenti: "Ma olen täiskasvanud mees, kes teab, mis on vastutus ja inimeseks olemine."
Led Zeppelini kontsertfilmilt pealkirja laenanud Hargla alternatiivajalool on rohkem puudusi. Esiteks, nagu seda on pea kõik Hargla Eesti-ainelised alternatiivajalood, on see kiiksuga. Kui suur peab olema viha luterluse vastu, et arvata, et rootsiaegne nõiajaht (mis ei piirdunud Rootsi impeeriumiga, eks ole; ülekaalukalt kõige rohkem nõiaprotsesse toimus Saksa-Rooma Keisririigis) oleks jätkunud XX sajandisse välja (reaalselt hukati viimane nõid Rootsis 1704, Eesti aladel veel 5 aastat varem)? Ühtlasi on loo kompositsioon ligadi-logadi, see raamjutustus (ajakirjaniku liini) on ka peamine põhjus, miks loo tegelastel on veel vähem liha luudel kui Harglal tavaliselt.
Teise grupi lugude - "Musta kivi nõidus", "Lahke mehe tasu" ja "Mõõkade emand" - puhul tundub, et autoritel on olnud midagi öelda ja see on ka suures plaanis õnnestunud.
Edasi tulevad jutud, mida võiks pidada lihtsakesteks. Nad on kõik väga püüdlikult kirjutatud, aga päris loost jääb midagi puudu - "Katariina juhtumis" lahendab kõik probleemid, just siis kui asi võiks huvitavaks minna, sõrmenipsust peategelase vanaema. "Pahavaras" on peaaegu kogu aur läinud maailma kujutamisele ning lugu saab sarnase kiirustatud lõpu, "Vennaarmu" probleemipüstitus on absoluutselt mitte kaasahaarav ja need Jansi loost loosse korduvad viinaveaga peast või muidu lihtsad inimesed on lihtsalt tüütud. Nõiateemaga sisuliselt üldse mitte seotud laast "Vaba ja õnnelik maailm" ei anna sellele raamatule midagi juurde.
Viite lugu võib pidada lihtsalt arusaamatuseks. Tavaliselt Hargla antoloogiates kaasautoritest peajagu üle oleva Friedenthali "Abracadabra" (see lugu on muuseas Tuglase novelliauhinna laureaat) kvalifitseerub paremal juhul eneseparoodiaks. Väljaselgitamata põhjusel Stalkeri võitnud "Elurikkuse kaitseala" on ilmselt oma autori kõige nõrgem tekst, vähemalt nende hulgast, mida mul on olnud au lugeda. Teise Nõo kandi kirjaniku Kadri Pettai pika nimega lugu on jälle kompositsiooniline harakiri. Jutu 17 lehekülge on liigendatud 9 lõiguks, milles on 5 eri peategelast: Reelika, mina (samuti Reelika; lisaks sellele on mina-Reelikale omistatud lõigud kirjutatud mingil mõistetamatul põhjusel olevikuvormis), ajakirjanik Peeter, järjekordne mina (Reelika ema seekord) ja Kalli Liisa. Võite ise arvata kui keeruliseks see loo lugemise teeb. Raamatu kõige piinlikuma teksti tiitli pärast võistlevad aga "Agnes" ja "Tammetalu perenaine". Ma loodan, et nende autoritel on mõne aasta pärast neid jutte samavõrd piinlik lugeda.
Pisut kisub sinnakanti, et Hargla-antoloogiate aeg on ümber saamas, kui juba kolmandikus antoloogias ilmuvates tekstides autorid isegi ei ürita enam või üritavad midagi arusaamatut.
Raamatus sisalduvad tekstid võiks jagada nelja gruppi. Esimeses on parimad lood - Mahkra, Veskimees, Hargla, täpselt selles järjestuses. "Aafrika nõiad", lugu eesti naise orjapõlvest Aafrikas, võib olla Mahkra seni parim jutt üldse. Veskimees on ka kirjutanud oma viimaste aastate ühe parema loo, seda eeldusel, et oled võimeline mööda vaatama peategelase pidevast ülbitsemisest ja sisaldab mh programmilist steitmenti: "Ma olen täiskasvanud mees, kes teab, mis on vastutus ja inimeseks olemine."
Led Zeppelini kontsertfilmilt pealkirja laenanud Hargla alternatiivajalool on rohkem puudusi. Esiteks, nagu seda on pea kõik Hargla Eesti-ainelised alternatiivajalood, on see kiiksuga. Kui suur peab olema viha luterluse vastu, et arvata, et rootsiaegne nõiajaht (mis ei piirdunud Rootsi impeeriumiga, eks ole; ülekaalukalt kõige rohkem nõiaprotsesse toimus Saksa-Rooma Keisririigis) oleks jätkunud XX sajandisse välja (reaalselt hukati viimane nõid Rootsis 1704, Eesti aladel veel 5 aastat varem)? Ühtlasi on loo kompositsioon ligadi-logadi, see raamjutustus (ajakirjaniku liini) on ka peamine põhjus, miks loo tegelastel on veel vähem liha luudel kui Harglal tavaliselt.
Teise grupi lugude - "Musta kivi nõidus", "Lahke mehe tasu" ja "Mõõkade emand" - puhul tundub, et autoritel on olnud midagi öelda ja see on ka suures plaanis õnnestunud.
Edasi tulevad jutud, mida võiks pidada lihtsakesteks. Nad on kõik väga püüdlikult kirjutatud, aga päris loost jääb midagi puudu - "Katariina juhtumis" lahendab kõik probleemid, just siis kui asi võiks huvitavaks minna, sõrmenipsust peategelase vanaema. "Pahavaras" on peaaegu kogu aur läinud maailma kujutamisele ning lugu saab sarnase kiirustatud lõpu, "Vennaarmu" probleemipüstitus on absoluutselt mitte kaasahaarav ja need Jansi loost loosse korduvad viinaveaga peast või muidu lihtsad inimesed on lihtsalt tüütud. Nõiateemaga sisuliselt üldse mitte seotud laast "Vaba ja õnnelik maailm" ei anna sellele raamatule midagi juurde.
Viite lugu võib pidada lihtsalt arusaamatuseks. Tavaliselt Hargla antoloogiates kaasautoritest peajagu üle oleva Friedenthali "Abracadabra" (see lugu on muuseas Tuglase novelliauhinna laureaat) kvalifitseerub paremal juhul eneseparoodiaks. Väljaselgitamata põhjusel Stalkeri võitnud "Elurikkuse kaitseala" on ilmselt oma autori kõige nõrgem tekst, vähemalt nende hulgast, mida mul on olnud au lugeda. Teise Nõo kandi kirjaniku Kadri Pettai pika nimega lugu on jälle kompositsiooniline harakiri. Jutu 17 lehekülge on liigendatud 9 lõiguks, milles on 5 eri peategelast: Reelika, mina (samuti Reelika; lisaks sellele on mina-Reelikale omistatud lõigud kirjutatud mingil mõistetamatul põhjusel olevikuvormis), ajakirjanik Peeter, järjekordne mina (Reelika ema seekord) ja Kalli Liisa. Võite ise arvata kui keeruliseks see loo lugemise teeb. Raamatu kõige piinlikuma teksti tiitli pärast võistlevad aga "Agnes" ja "Tammetalu perenaine". Ma loodan, et nende autoritel on mõne aasta pärast neid jutte samavõrd piinlik lugeda.
Pisut kisub sinnakanti, et Hargla-antoloogiate aeg on ümber saamas, kui juba kolmandikus antoloogias ilmuvates tekstides autorid isegi ei ürita enam või üritavad midagi arusaamatut.
Teksti loeti
eesti keeles