Kasutajainfo

Kuu arvustused:

1 / 17
6.2017

Sündmusterohkusele vaatamata on see suhteliselt igav raamat. Või siis just selle sündmusterohkuse...
5.2017

Veenuse-antoloogia läheb üha paremaks!See jutt on täiesti vaba esimese loo tuimast pööranguteta k...
4.2017

Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema...
3.2017

 „The Awakening of a Warrior-angel” on ilmunud Balboa Pressilt 2011. aastal (inglise keeles). Ees...
2.2017

Mõni aeg tagasi sattusin lugema Friedenthali romaani "Mesilased", mis jutustab meile loo Rootsi a...
1.2017

Kui Veiko Belials mulle enda koostatavast ja tõlgitavast uuest kogumikust esimest korda rääkis, t...
12.2016

Claire North püsib romaaniga "Touch" selles enesele ilmselgelt armsaks saanud teemas mille alusep...
11.2016

Meie kohalikus ulmeskeenes pole just palju selliseid kirjanduslikke ühismaailmu, kuhu mitmed auto...
9.2016

Edinburgh' printsessist Mariest (1875-1938) sai aastal 1914 Rumeenia kuninga abikaasa ja selle st...
8.2016

17. sajandi Veneetsias tegutseb üks asutus mis on tuntud lihtsalt kui Mängude Maja. Hasartmängude...
1 / 17

· Ray Bradbury ·

Fahrenheit 451

(romaan aastast 1953)

eesti keeles: «451o Fahrenheiti»
««Loomingu» Raamatukogu» 1959; nr 23/24
Tallinn «Kupar» 1992
Tallinn «Tänapäev» 2005 (Punane raamat)

Tekst leidub kogumikes:

Hinne
Hindajaid
27
20
5
0
0
Keskmine hinne
4.423
Arvustused (52)

Tõepoolest, tegu on päris romaaniga, mis Bradbury puhul päris tavapärane pole. Teos liigitub sinna antiutoopiate kanti, manades silme ette tulevikumaailma, kus raamatud on keelatud ja inimesed veedavad oma aega kodus hiigelsuurte telekraanide ees interaktiivsete seebiseriaalidega. Kuna kaldun kergelt raamatufetishismi, oli romaan ka esteetilises mõttes naudinguks.
Teksti loeti eesti keeles

Ray Bradbury teosed kipuvad tänapäeval tõesti veidi ajast maha

jääma juba. See aga ei muuda olematuks fakti, et tema

raaatud on ühed kõige väljapeetumad ja

sügavaletungivamad SF-raamatute hulgas üldse.

Teksti loeti eesti keeles

Romaan ilmus üsna ammu (1959; nr. 23/24) ""Loomingu" Raamatukogus" ning 1992. a. andis kirjastus "Kupar" selle uuesti välja. See viimatinimetatu peaks praegugi veel allahinnatud raamtute letis saada olema. Tegelikult üsna Bradburylik romaan inimese ja ühiskonna suhtest ning raamatust nende vahel. Pritsimehest peategelane Guy Montag (oli nii vist) mõjub küll pisult juhmilt, aga olgu pealegi. Tegelikult on romaan hea, aga nelja saab ta seetõttu, et seal pole seda Bradbury puhul nii olulist poeetilisust. On sotsiaalne irisemine ning mõned pisult napakad tunduvad tegelased, kelle vastu on kõiksugu masti tõprad. Maailm on nii kole, on ju! Aga siiski neli, sest Bradbury oskab kirjutada ja oskab seda hästi.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin alles hiljuti allahinatud raamatute letist(5kr). Raamatust teadsin varem nime järgi kui hea ulmekas, kuid polnud varem silma hakanud. Päris omapärane maailmalõpu eelne teos, kuigi polnud see mida ootsin.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see lugu meeldis küll. Selline parajalt mõtlemapanev raamat tulevikuühiskonnast, kus raamatud on keelatud. Mõtlemisainet annab raamat tegelikult kuhjaga. On üks neist süngetest tulevikuvisioonidest. Mõnele võib natuke nüri tunduda küll, mulle mitte. Olen korduvalt heameelega läbi lugenud. Muidugi pole antud teos päris nii hea kui marsi kroonikad, kuid väga hea igal juhul. Eeldab natukene mõtlemisvõimet. Väga negatiivne ka pole, lõpp jätab isegi natuke lootust.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Rahvas paistab seda kirjatykki millegipärast kyllalt kõrgelt

hindama. Minule ta igastahes miskit eriliselt head muljet ei jätnud.

Tavapärasest depressiivsem ja suht sisutu antiutoopia. Antiutoopiad

on reeglina ka omamoodi hoiatusromaanid - hoiatavad mingite

sociaalsete tendentside eest. Mille eest Fahrenheit hoiatas, ma ei

saanudki hästi aru. Ok, põletataxe raamatuid. Yksikfaktine tundub see

lihcalt mõnevõrra ajuvaba. Kõikvõimalikud radikaalsed poliitilised

ja/või religioossed reziimid on raamatuid (valikuliselt) põletanud kyll.

Aga sellisel juhul on tegemist pigem kõrvalnähtuse kui primaarse

põhjusega. Tänapäeva yhiskonnas ma ausaltöelda lihcalt ei näe

midagi, mis sarnanex potenciaalselt raamatus kirjeldatud olukorrani

viia võivate tendentsidega. Sama edukalt võiks kirjutada hästi morni

antiutoopia sellest, kuidas taga hakatakse kiusama neid kellele meeldib

muusikat kuulata. Yhesõnaga (IMHO) kyllalt kesine idee ja teostus.

Teksti loeti eesti keeles

451 F, temperatuur, mille juures süttib paber.

Aga kus põlevad raamatud, seal põlevad inimesed.

Peategelane on pritsimees, kuid ta ei tegele ei

raamatute ega inimeste tulest päästmisega. Vastupidi,

tema ülesanne on jälgida, et kõik ikka korralikult tuld

võtaks. Tore raamat, vast pisut ülemäära mõjutatud

makartismiaja meeleoludest. Sünge. Aga Bradbury on

alati sünge. Isegi siis, kui ta naerab. Minu arvates kannab

RB uuemaaegse anglosaksi õudusjutu traditsiooni, mis

sai hargnes Edgar Allan Poest. Nõnda pajatabki Morn

Jutuvestja ajast, mil tarbimisühiskond on nii kaugele

arenenud, et veel säilinud vaimsed väärtused (mida romaanis

sümboliseerivad raamatud) tarbimist segama hakkavad ja seepärast

hävitamisele kuuluvad. Inimsuhetest võõrdunud-võõrandunud

teleriühiskond, see on võib-olla RB parim prognoos ja suurim hoiatus.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu arvates siiski üle keskmise ulmekas.

Arvan, et teoses kirjeldatud tulevikuvisioon

polegi hetkeolukorrast kuigi kaugel.

Teisalt, arenemisruumi on meil veel küllaga.

Teksti loeti eesti keeles

Sünge värk jah, aga lõbus lugeda. Vast seepärast, et ma ise olen ka pritsimees, ehkki suts tänapäevasema spetsiifikaga. Lõpp jääb jah kuidagi lahjaks, seepärast ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

Miskipärast ei loeks ma seda raamatut antiutoopiaks. Pigem tundub, et autor on tegelikult üsna tõemeeli püüdnud hinnata, kuhu "ameerika unistus" kunagi jõudma peaks. Tõesti, mindki häiris see, et Bradbury oli siin värve veidi liiga paksult määrinud, kui tuues paralleele - ega "1984"-s, mis ju ka üsna hea teos, neid sugugi õhemalt ole. Kui Orwell kirjutas raamatu sellest, milline on totalitaarse ühiskonna halvem, sadistlikum nägu, siis Bradbury kirjeldas samal tasemel demokraatlikku ühiskonda. Raamatute põletamine on ju lihtsalt taust. Ja kui aus olla, ega ta eriti eksigi? Ehk ei ole areng lihtsalt veel tema kirjeldatud punktini jõudnud. Igatahes teos, mis veel paarkümmend aastat tagasi võis tunduda lihtsalt sünge visioonina sarnaneb tänepäeval üha jahmatamapanevamalt tõelisusega.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui "Marsi kroonikad", aga mitte viie vääriline.

Mingi koht või (taga)mõte meenutas (mulle)"1984"-ja.

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis oli tegu ühega mu esimestest Bradburytest. Avaldas kahtlemata muljet, sest Orwelli "1984" oli tollal veel lugemata ning Bradbury kujutatud poolsegane maailm näis oma veidral moel nii cool, nii cool olevat...

Kuid siis tulid teised ajad ja teised raamatud, nende seas ka teised Bradbury teosed. Silmaring laienes ja leidsin, et nii hea "451" nüüd kah polnud. Sestap ka 4, mitte 5. Kuid kas seepärast, et Bradbury mulle lihtsalt niisama sümpatiseerib, või et tema raamatud ongi suurepäraselt kirjutatud, võtan ma ikka ja jälle ka "451" mõnel õhtul kätte ja loen heameelega uuesti läbi.

Teksti loeti eesti keeles
Tea

Sünge prognoos ajast, mis ei tundugi nii kaugel olevat. Kas selle pärast ongi lõpp peaaegu optimistlik??
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Sisuliselt viimase peal, kuid vormiliselt nagu pisut lohisev. Ei tea, võibolla oli viga maakeelses tõlkes aga rohkem kui 4 ei tahaks ka panna. Inimestele, kes ka mõtlevad, soovitan lugeda (kui veel ei ole).
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Lugesin kunagi ammu ja erilist muljet ei jätnud. Aga piisavalt hea, et kui kusagil praegu näeks, siis ostaks ära.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun, et raamatute populaarsus langeb ja inimesed muutuvad üha enam helendavate ekraanide orjadeks. Minu meelest oli see Maria Rahula (eelmise aasta eurolaulu üks autoreid), kes ütles, et milleks raamatutest võõraid mõtteid lugeda? Mul endal pea otsas, et mõelda. Vot milline intelligent! Sobiks ideaalselt antud raamatu tegelaseks. Samas mõni aeg hiljem ühes intervjuus ta rääkis oma depressioonist ning sellest, et ta on enda jaoks avastanud raamatud ning juba mitu tükki läbi lugenud. Nii et päris kadunud hing veel siiski pole. (Ärge arvake, et ma paadunud "Kroonika" lugeja olen! Neid intervjuusid luges keegi teine ja rääkis mulle edasi.)

Kuid raamatus kirjeldatud situatsioon on siiski liiga jabur ja mulle üldjoontes ei meeldinud eriti. On siiski huvitav, milline on näitaks saja aasta pärast olukord. Amazon.com-is müüakse päris palju raamatuid nö "audio book`idena". Mina kuulaks raamatuid küll hea meelega, seda enam, et tööl tihti päev otsa arvutiekraani jõllitada tuleb. Aga see pole raamatutest lahti ütlemine vaid paberkandjast loobumine.

Teksti loeti eesti keeles

Utoopia

Niisuguseks võiks elu kunagi tõesti minna massikultuuri pealetungi tõttu. Kui poleks internetti. Raamatuid võib hävitada, kuid internetis olev jääb. See tulevikuennustus ei lähe kunagi täide.

Lindmaa tõi paralleeli 1984-ga. Mina ka mõtlesin, et 451-s algab sõda just nimelt 1984 maailmaga. Muidugi, 1984 ütles, et Okeaania hõlmab peale Ameerika ka Inglismaa, aga Orwell vist soovis ingliskeelsed maad ühte riiki panna.

Teksti loeti eesti keeles

Kultuuri teisenedes teiseneb ka mõtlemine. Mida meie peame siin loomulikuks, peavad teised seal kuriteoks. See on muidugi triviaalne, kuid sellegipoolest huvitav lugeda, kui keegi selle hästi on läbi kirjutanud. Meenutage peategelase naise ahastust, kui tuli välja, et tema mees mitte ei põleta raamatuid, vaid on mõned isegi alles hoidnud ja koju toonud.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Eriti isukalt ausaltöelda raamatut ei lugenud. Ja raamatupõletamine on Bradburyle vist tõsiselt hinge läinud. Inimesed on allakäinud, lõbutsevad nii kuis hing lubab. Mõelda inimesed ei tohi. Riik hoolitseb inimeste eest. Lõpuks hakkab Montag mõtlema, et mis elu see selline on ja satub seadustega pahuksisse.
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline, mõnes mõttes, aga hea. Mõte, et raamatud tulevikus ära kaovad on päris hirmutav. Ma isegi mõtlesin, et kui tulevik olekski (või tulekski) selline, siis ma võib-olla pigem tapaks enda kui ilma raamatuteta sellises ühiskonnas elaksin. Olen ka mõelnud, et umbes selline tulevik (et raamatud nagu ära kaovad) on isegi päris tõenäoline. Või mis teie arvate. Hea, väga hea raamat aga sellegi poolest.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ta ju see nigelaim Bradbury, aga parim ta kindlasti pole. Liialt irisev ja poeesiavaba. Liialt... mudas kinni.

Teost lugedes meenus alatasa Orwell. Vo~rdlesin seda alatasa tema 1986`ga ja alatasa kippus see Bradbury kahjuks olema. See ei olnud kyll drastiline vahe, aga piisav, et uuesti lugeda vaid igavusest - mitte teose nautimiseks.

Ja lisaks oli see veel kuidagi kuivavo~itu. Vahel on kuivikud head - toredad ragistada ning maitsegi on hea. Sedasorti kuivkuga antud juhul tegemist aga ei olnud.

Aga jah... Bradburyl on ka palju hullemaid teoseid, mida kyll o¤neks keegi to~lkinud pole.

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatukogust. Lugesin. Viisin tagasi. Mõtlesin - l2ksin võtsin uuesti.

Ei saa midagi öelda. Vdga hea raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ma küll ei armasta süngeid lugusid, kui Bradbury kirjutab liiga hästi, et teda mitte armastada!!!
Teksti loeti eesti keeles

Bradbury kohta öelda, et ta on hea on minu jaoks sama, kui torti nimetada "hästi väljakukkunud pannileivaks". Fahrenheit on lihtsalt suurepärane ja kui vaadata veel seda, mis aastal ta kirjutatud on, siis olgem ausad, kas Ray ei ole tulevikku suht kenasti ette näind? Loomulikult ei saa seda v6tta yxyheselt, a sellegi poolest- sarnaseid hoiatavaid märke ju leidub meie elus pea igal sammul (alates teatavast linnapeast, kes ytles, et tema pole mitu aastat juba yhtegi raamatut lugend).
Teksti loeti eesti keeles

Pole viitsinud kunagi ingliskeelset varianti otsida, et vaadata, kas Luige tõlge on eriti vilets, aga kirjanduslikust seisukohast on tegemist ainsa RB raamatuga, mis mulle kohe mitte ei meeldinud. Mahtu pole ollagi, aga venis ja takerdus, keel ka mitte autorile omaselt rikas (aga nagu ma mainisin, see võib tõlkest olla). Nii et siit tuleks "3", aga mõelgem, mida ta ennustab! See on ju teoks saanud... No mitte küll 100%, aga kui täpselt ta siiski ennustas üldisi trende. Selle eest tuleks "5", nii et kokku "4".
Teksti loeti eesti keeles

Karm ja nukravõitu antiutoopia tulevikust, kus raamatud on keelatud ja inimesed vahivad ila lõugadel seebikaid. Kohati sai tõmmatud paralleelle juba praeguse eluoluga. Inimesed, kes ei kuule, ega näe midagi ja mõttetult ringikihutavad jõnglased pole ju meilegi tundmatud. Rääkimata siis mingitest seebifanattidest. Kokkuvõttes siis väga hea teos. Viis pluss.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

No ma ei tea - kõik kiidavad seda teost taevani. Võib-olla on see tõesti niivõrd hea, kuid minule see millegipärast erilist muljet ei jätnud. Sisu oli küll hea, kui mitte öelda väga hea, aga ikkagi oli selles midagi, mis mind häiris. Kõige hullem on see, et ma ei tea, mis see oli! Nagu ütles üks eespool olev arvustaja, et selles teoses ei olnud seda Bradburyle omast poeetilisust -ei olnud ka minu arvates. Nii et võib-olla ongi see põhjuseks, miks ma sellele väga kõrget hinnet ei anna. Aga lugeda oli seda ikkagi hea, kuigi mitte päris Bradbyrilikult nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud. Tegelikult ainuke asi, mis meeldis, oli sõna "fireman":). Raamatute põletamine on Bradbury jaoks loomulikult sümbol, mis seostub unistuste keelajate karmi ja tühja maailmaga. Tegemist pole humanismiga. Mitte seda, et kes põletavad raamatuid, hakkavad ka inimesi põletama vms. Arvatavasti aktsepteeriks Bradbury pigem maailma, kus põletatakse inimesi, kui raamatuid. Loodan, et ei tee talle liiga. Sümbolistlikuna peaks seda raamatut ilmselt ka võtma. Isiklikult nagu ei viitsi, sest IMHO Bradbury muid tekste edetabeli tipus küllaga. Loen parem neid.
Teksti loeti eesti keeles

Neli. Tahaks viite panna, aga käsi kuidagi ei tõuse... Natuke liiga raskepärane ja "tummine".
Teksti loeti eesti keeles

Teine kokkupuude Bradburyga minu jaoks ja ütleks, et vägagi nauditav. Minu jaoks on see üks neist raamatutest, mille avad ja loed paar lehte ja siis ei suuda enne käest pandud, kui vähemalt kümmekond veel on loetud. Kasvõi läbigi. Sellest ka tingitud viis - lugu on kaasahaarav ja huvitav. Kuigi vahepeal tekib tunnd, et tegelikult on see täielik jama. Seda tekitab tunne, et hetkeks on raamatute tähtsus liiga üles puhutud, kuid kui räägitakse ka, et raamatud võivad olle nii liitlased, kui vastased on juba parem. Ei, ma ei räägi, et raamatud tähtsusetud - pean neid enda jaoks väga tähtsateks, kuid lihtsalt on olemas nii palju saasta, et kui neid loed siis tõesti mõtled, et mis kasu on raisata paberit nende tootmiseks ja just nende tõttu võibki arvamus raamatutest langeda päris madalale. Kuigi minu maailmavaate järgi vaid inimestel, kes ei suuda aru saada, et asjal võib olla nii halbu ja häid külgi. Ja kui palju neid ikka meie seas leidub? Või, teisest küljest, kui palju julgeb seda tunnistada? :)

Hetkel lugedes peatusin, et mõelda, miks mind see nii väga tõmbas? Tekst ei paistnud oma stiililt eriti silma, erilisi erinevusi teiste kirjanikega esimene hetke ei näinud. Oli peategelane, kes pidi kaitsma maailma; olid pahad, kes teda taga ajasid; olid liitlased, kes aitasid ja oli ka põhjus, miks ta põgenes ja mida ta kaitses, ükskõik, milline see siis ka teistele tundub, kuid puudus minu arust see erilisus, mis eristaks seda teksti muudest sarnastest tekstidest, sest, oma ehmatuseks, tundus nagu oleks see tavaline kommerts, mis on mõeldud kirja pannes, et see igale suvalisele peale läheks sügavustesse laskumata. Kuid siis jäin mõtlema. Just need sõnad, mis olid kirja pandud, tõmbasid. Mustad sõnad valgel paberil, mis rääkisid lugu sellest, kuidas keelati ära mustad sõnad valgel paberil. Kirjeldused inimeste igapäeva elu ja täielikust kinnistmõtte all olemisest - kinnistmõtte, mis käseb vaadata halvasti raamatutele, kinnismõttele, mis käseb sõita kiiretes sõidukites, mis käseb inimelule tähtsust mitte omastada, mis käseb elada teleekraanis koos "sugulaste" ja Valge Klouniga, mis käseb kanda ööd - päevad läbi kõrvas "Merekarpi", et tunda maailma läbi kõrva karjuva kõrvakilet purustava kisaga, mis muudab nad õnnelikuks. Õnnelikuks oma pöörase ja raamatuvaba elu üle, kuna inimesed ei tohi avaldada oma mõtteid raamatutes ega lugeda teiste inimeste mõtteid sealt. Elust peab läbi minema kiirusel, millega ei märka kasvavat väikest lille või raagus okstega puud, mis enne talve oma lehed maha kukutab. Tuleb alla ajada inimesed, kes julgevad öösel väljas käia, et uurida loodust ja tunda vihmapiiska oma näol. See, mis kirjeldas seda ja viis, kuidas inimesed seal elasid oli ülendust pakkuv ja igati viite väärt.

Üks raamatutes, mille paneks põue ...

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea teos. Õudust tekitav on aga see, et meie endi ühiskond hakkab sarnanema raamatu omaga. Seega ei ole enam kaugeltki tegemist tavapärase ulmeraamatuga, vaid pigem ettekuulutusega. Valmistuge totalitaarseks ühiskonnaks !!!
Teksti loeti eesti keeles

Seda, mida ei mõisteta, ei sallita kunagi. Beatty

On tulevik, ühiskond on muudetud sõltuvaks eeskirjadest. Inimesed ei oska enam küsida miks? ega suuda mäletada seiku, mis eelnevatel päevadel aset leidsid. Guy Montag on samasugune tuim tükk, kes teeb oma igapäeva tööd; põletades inimkonna suurimaid vaenlasi - raamatuid. Montagi mõttemaailm elustub, kui ta tutvub naabriplika Clarissega.

Minule jutt väga meeldis. Tõesti, kuhu poole on liikumas meie praegune ühiskond? Aga okei, see selleks. Annan hindeks 5, sest lugu oma stiilist on omapärane ja loo mõte peaks muljelt avaldama igale vähegi haritud inimesele.

Inimesed on tõrvikud, mis leegitsevad niikua, kuniks nad kustuvad.

Teksti loeti eesti keeles
Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud)

(tegu ei ole müüriga, tegu on väga pika majaga...)

Probleemide korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2017
juuni 2017
mai 2017
aprill 2017
märts 2017
veebruar 2017