Etteheide, et selles tekstis on vähe ulmet, ei tundu kuigi asjakohane ja on pigem kahjulik, sest võib viia arusaamisele, et kui ulmet oleks rohkem, oleks kõik korras. Et ulmeline on loos ainult keskkond, vastab ka selles mõttes igati tänapäevase Eesti ulme üldpildile, kus luuakse sobivalt ulmeline taust ja lastakse selle sees toimuda harilikul madistamisel. Minul ei ole üldiselt probeemi sellega, et ulmejutus on ulme ainult keskkondlik, aga kui see muutub normiks ja domineerib ulmeliste ideede ees, siis teeb see ajapikku muidugi veidi nukraks. Ent igatahes ei ole vähene ulmekomponent selles loos mitte sugugi põhiline häda. Kõige hullem asi on keelekasutus ja üldine ilukirjanduslik keel ja teine on kompositsiooniline hõredus. Loodetavasti kirjutab autor ikkagi edasi ja kümne aasta pärast hakkab selle teksti mainimisele peale kohmetunult köhima ja punastab natuke. Kunstis on kõik vahendid lubatud ja kui Eesti ulme retseptsioonis valitseb arvamusliidrite seas põhimõtteliselt ja ultimatiivselt ainult hinnang teksti sisule, žanrile ja süžeele ja keelelist külge ignoreeritakse metoodiliselt, siis ehk tõesti ei peagi autor ilukirjanduslikult pingutama ja piisab sellest, kui sündmustik ükskõik kuidas kirja panna. Teisest küljest ei maksa aga siis väga imestada, kui riiklikud rahapotid ulmet vähem toetada võtavad.
 

Esmalt sellest hõredusest. Selles tekstis, mis on vist lühiromaani pikkuses – õigemini tänapäeva standardi järgi juba romaanipikkuses, kui ennastsalgavalt küljendada ja kõvad kaaned ümber panna, vähemalt seda tehakse Eestis pidevalt – on selle mahu kohta liiga vähe sisu. See on reportaaž ühest päevast ja autori valitud tempo on tõesti sobivam romaanile, sest lühivorm eeldab suuremat kontsentreeritust, tihedust ja täpsemat vaatlust. Juhtub liiga vähe, sündmused on venitatud ja lohisevad ning mitmed olulised asjad selle maailma kohta jäävad lahti seletamata. Ülemäära palju mahtu kulub käsivõitluste detailsele kirjeldamisele. Enamik situatsioone on kuidagi klišeelised ja kuigipalju huvitavat selle päeva jooksul tegelastega ei juhtu. Pika teksti lõpus ei ole ka mingit erilist üllatust või pööret, lugu lõppeb nii, nagu me arvame, et ta lõppeb. Et tegelastega juhtuvad asjad ja kohtumised huvitavaks kirjutada, on vaja püsivust, annet ja kannatlikkust ja rasket tööd ja ma usun, et autor on selleks tulevikus võimeline. Kirjanik ei ole see, kes pööraseid asju oskab välja mõelda vaid see, kes tavalistest asjadest huvitavalt oskab kirjutada. Jekimov demonstreerib siin teatavat huvi kirjandusliku vaatlusoskuse vastu aga praegu kipub väljendusaparaat seda veel takistama.
 

See, kuivõrd loogiline see maailm on teadustehniliselt, ei ole minu jaoks kirjanduse hindamisel oluline ja selle jaoks, kui jätkusuutlik või põhjendatud selline dirižaabline ja õhupalliline maailm on, on meil teised arvustajad. Meie ajaloos oli raudtee tõhusam ja parem kui algeline õhutransport, aga me ei lähe näiteks Miyazakiga kurjustama, et miks tal kõik lendavad ja keegi rongiga ei sõida.
 

Autori kõige suurem nõrkus on praegu keel ja stiil, eelkõige võimetus tegelasi nimepidi nimetada ja hirm sõna “ta” ees. Võib jälgida, kuidas metoodilise järjekindlusega järgneb nimele Wilam alati sõna “madrus” – see muster algab enamvähem esimeses lõigus. Annabel on järgmises lauses alati “tüdruk”, Bert on “punapea” või “lühikest kasvu punapea” ja kui autor korraks tekstile veel vürtsi annab ja Wilamit vahepeal “meheks” ja “noormeheks” nimetab, mispeale sekkuvad teksti punapead, on seal üks paras segadus ja raske on aru saada, kes kellele molli sõidab. See kõik viitab sellele, et autor ei ole päriselt teksti peremees. Me teame algusest peale, et Wilam on madrus (ehkki see on tsaariaegne laen Eesti keelde) ja Annabel on tüdruk ja mis värvi juuksed Bertil on, ei olegi võib-olla nii tähtis, et seda igal leheküljel meelde tuletada. Mõnel kirjanikul – ja näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – kulub sellisest asendamisest ja lahtisaamiseks kümmekond aastat. Inglise keeles jah, kasutatakse sellist asendamist kahjuks sageli, aga neil on artikkel “the”. Inglise keele mõju on siin tekstis ja väga tugev, mitmed väljendid on inglise keelest ja väga saamatult tõlgitud (“tehnilise hariduse tulud”)
 

Rohkesti, lausa tervistkahjustavalt palju, on siin jutus ka otsest kõnet õigustava tegusõna asendamist miski muu kehalise tegevusega, mille käigus tegelane siis arvatavasti häälitseb. Enamasti on sellised kommentaarid tarbetud. Keelekasutuses ei ole dialoog väga karakteripärane ja on raske ette kujutada nii inimesi üldse, kui neid tegelasi konkreerselt nõnda rääkimas. Autor suudab ka üllatada ülikeerulise ja kummastava sõnastusega lihtsate asjade väljendamiseks.
 

Juhuslik valik ühele jutuvõistlusele laekunud töödest, millest mõned on isegi toimendamata kujul üllatavalt loetavad, teiste puhul ei suudaks ka aga põhjalik keeletoimendamine midagi päästa. Ma ei oska näha kergejõustiku või tõstmise tulemuste rehkendamise metodoloogia kaunite kunstide hindamisse ülekandmise väärtust (näiteks et jutt kogu 67,5 punkti ja jagas 6-7 kohta). Võib-olla oleks õigem piirduda näiteks esikolmiku väljatoomisega – üks võitja ja kaks kroonprintsi ja ülejäänud tekstid saavad lihtsalt äramärkimise ehk ergutuspreemia. Siiski on see kogumik mõnest varasemast ehk tugevam, kuna päris avaldamiskõlbmatud olid siin vaid neli teksti.  

Üldistades võib öelda, et mõned halva kirjutamise šabloonid ehk ajakirjanduskeel on siin jätkuvalt ja peaaegu kõikide autorite tekstides sees, mõnel väga reljeefselt ja valusalt. Niinimetatud Tartu grupeeringule on näiteks väga omane mitme mineviku kuhjamine ühte lausesse – tehes/teinud ühte asja, tegi ta ka teist – ja tulemusena on sellist harjutust ka päris raske ette kujutada (“Nad varjusid kaneelipuu alla, oodates vihma lõppemist.”). Sagedane on otsest kõnet õigustava tegusõna asendamine mingi muu kehalise tegevusega, mis ei tekita arikuleeritud kõnet (“Kus nüüd ütles,” pööritas ta silmi; “Mul on kümme šillingit,” kehitas ta õlgu; “Miks ma üldse pabistan,” üritas ta välja mõelda.) Kangekaelne on kihu alustada mina vormis tekstis lauset tegusõnaga isikulise asesõna asemel. Lihtsate asjade ütleme hästi keeruliselt ja segaselt ("Tavapäraselt jäid tema pärusmaaks vildakad oletused"). Ilmselt ravimatu haigus on mõne autori puhul tegelaste nime asendamine mingi muu liigikirjeldusega. Mahkra näiteks hakkab sellest Jumala abiga üle saama, aga uus põlvkond tuleb peale (Jekimov, Raidma).  

Väga halb mõte oli autoritele tekstide ees sõna anda ja see kärpimata ära trükkida. Ei ole vaja teada, kust autor (enda arvates) on inspiratsiooni saanud või millest ta (enda arvates) tahtis kirjutada. Mõni näiteks lobiseb välja ainsa huvitava asja, mis tal loos on (Tiigisoon), mitte et ta sellega jutus midagi huvitavat edasi teeb või kuhugi arendab. Mõni ei ütle üldse mitte midagi (Rajasalu) või teeb seda hästi pikalt (Kalmsten).  

  Minu esikolmik oleks järgmine  

1 Ivanov “Apollo” 18  

(Pikem arvustus Algernonis)  

2 Mahkra “Riisirahvas”  

  Mahkra on keelekasutuses kindlasti arenenud ja tundub, et liikumas oma hääle avastamise poole ja loobunud endisaegsete meistrite jäljendamisest. Sellest ei ole häda, et süžee on laenatud miskist Hammeri filmist. Otsene kõne on aga tihtipeale pikk, konarlik ja koperdav, samuti esineb liiga keerulisi, sogaseid ja läbimõtlemata lauseid. Kohati kasutatakse valmis šabloonväljendeid, mis võtavad kirjanikult võimaluse öelda, mis tegelikult juhtus, mida tegelane koges või nägi ning teha huvitavaid ja võimalusitekitavaid vaatlusi. Samuti on sisse lipsanud sellised perverssused nagu sõnad “armatsema” ja “naasima”, mis ilukirjandusse kindlasti ei passi. Paari lehekülje koondamine ja kirjelduste vähendamine ei teeks sellele tekstile samuti halba. Sellest, et tal oli liiga palju tegelasi, saab autor ise ka aru, ja lööb nad jutu käigus maha.  

3 Umbleja “Siis kui nad tulid”  

Jällegi, süzee laenamine ei ole probleem, kui jutt on tervikuna loetav ja jälgitav. Kui palju see kõik on omalooming ja kui palju mingi filmi ümberjutustus, on muidugi iseasi. Autor on ettevõtnud üliraske ülesande – pikema aja peale jaotatud massistseene täis eepilise ja panoraamse jutustuse – ja selles mõttes on ta keerulise harjutusega hakkama saanud. Et tal ei olnud aga ulmejutu kirjutamise ambitsiooni, tekitab muidugi küsimusi. Ma ei oska öelda, kuidas ma oleks ulmejutu võistluse žürii liikmena sellisesse probleemi suhtunud – kas eelistada ülinapi ulmesisaldusega aga talutavalt kirjutatud juttu pärisulmet täis tekstile, mis on kirjutatud väga halvasti. Tähendab, see tekst karjub selle järele, et seal koolis oleks tegelasi geneetiliselt muundatud või õpetatud kasutama mingit ulmelist tehnoloogiat, mis kuidagi lõpulahendusega on seotud või midagi, aga mitte ühtegi ulmelist ideed siin ei olnud. Žürii poolehoiu võitis see tekst muidugi sellega, et siin on lahinguid ja sõjamasinad ja palju plahvatusi. Kui esimesel leheküljel oleks olnud veel näiteks pikem kirjeldus hästi suurest kosmoselaevast, oleks ka koht olnud ilmselt kõrgem. Autorile võiks ka soovitada tekst üle lugeda ja eemaldada sellest inglise keeles mõeldud aga eesti keeles kirjutatud väljendid ja laused (näiteks “vähim, mida ma tema heaks teha sain” jms).  

Ergutuspreemia ja äramärkmise võiksid saada:  

4 Raidma “Libakass”  

  See on hea näide tekstist, mida on toimendamise käigus võimalik teha avaldamiskõlbliseks. Algajate tüüpilised vead on eemaldatavad, samuti on võimalik paari päevase mõtlemise järel siia huumorit sisse panna ja saabki loetava teksti. Jutu peamine tugev külg on see, et ta püsib fookuses.  

5 Jekimov “Ortoni seesamune”  

“Baasi” arvamusliidrite jaoks on žanr (antud juhul aurupunk) kindlasti argumendiks kõrge hinde panemisel. Autori keelekasutus üldiselt ja eriti dialoog ning kalduvus tegelaste nimede asemel kasutada liiginimetusi, ei luba seda veel aga päriselt trükikõlbiliseks arvata.  

6 Rajasalu “Käilakuju”  

Autor demonstreerib siin võimekust kirjutada lauseid, milleks enamik Eesti ulmekirjutaid suutelised ei ole. See on aga ka ainuke asi, mida ma siin kiita oskan. Tervikuna jääb arusaamatuks, kus see lugu toimub, kes on tegelased, miks nad tegutsevad, kelle või millega lugeja suhestuma peaks. Tegelasi on liiga palju ja nad on isikupäratud, rääkimata sellest, vahepeal nimetatakse neid nimepidi ja siis jälle miski liigi kaudu (mees, naine). Terence on halb nimi, sest seda peab kasutama apostroofiga. Üldiselt on see nagu moderne kunst, rohkesti sinka-vonkalisi täpselt viimistletud kujundeid ja tehnoloogiat, aga mida see kõik kokku peaks tähendama, jääb ebamääraseks. Ehk ma oleks suutnud selle teksti kohakese kõrgemale tõsta, kui see ei oleks olnud kirja pandud olevikuvormis. See kindlasti raskendab lugemist ja jätab mulje liigsest pretensioonikusest.  

Ülejäänud autorid saaksid õlalepatsutuse, tänusõnad, et nad ulmet kirjutavad ja soovituse ka ikka järgmisel võistlusel osaleda. Tähelepanelik ulmeaspirant oskab kindlasti ka žürii kommentaaridest välja lugeda, et eelistatakse Suurt Ulmet. Väike Ulme, mis näiteks toimub inimsuhetes või akna taga või kusagil taamal, ei ole väga soositud. Kindel eduretsept on näiteks esimesel leheküljel suure kosmosejaama, dirižaablisadama või veel parem kosmoselahingu pikem kirjeldus.  

Kui siiski sinna joone alla jäävate tekstide kohta mingi kommentaar lisada, siis… Kalmsten demonstreerib ennastsalgavat meisterlikkust looduskirjelduste kirjutamisel, et ta võiks olla lausa “Eesti Looduse” kirjasaatja, aga kui mõni tegelane suu lahti teeb, tuleb raamat mõneks ajaks kinni panna ja rahuneda. Krips on kirjutanud terve pika jutu lühilausetega. See viitab enamasti kas mingile ülidiiplikule ambitsioonile või peategelase vaimsele puudele, aga kumbki ei tekita erilist lugemiselamust. Samas ei maksa autoril muidugi tähele panna viginat Louis XIV kohta, sest arvamusliidrid ei ole kahjuks jutu sündmustikust aru saanud.  

Kohe ei meenugi hiljuti sellist pettumust, eriti kuna raamat on tellisemõõtu. Kõige hullem lugu on selles, et ma närisin end sellest ka läbi kuna kogu aeg nagu lubas. Ja siis keerad viimase lehekülje ära, paned raamatu kinni ja mõtled, et oli nüüd seda jama vaja.

Aga alguses raamatu positiivsest osast. Ma pole küll Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" lugenud kuid Jon Steele ühe tegelase juures on Quasimodo pikad kõrvad ja küür kaugele näha. Tolle tegelinski osa oli pigem huvitav.

Sisust. Šveitsis Lausanne'i katedraali alla on peidetud saladus, mida erinevad jõud ihaldavad. Esimesed 200-300 lehekülge ehitatakse lugu üles, on kolm vaatenurka, millest maailma kokku laotakse. Eradetektiiv Jay Harper, kes ei mäleta mitte midagi ja üsna sihitult ringi jaurab ning napsu võtab. Noor lonkur Marc Rochat, vaimse ja füüsilise puudega Lausanne'i kellatorni vahimees, kes näeb maailma märksa rikkamalt kui tavainimene. Ning lõpuks kõrgklassi libu Katherine Taylor, kelle elu on juba aastaid lõbus ning pangakontod ajavad üle.

Raamatu tempo on "vaheldusrikas". Vahel toimub midagi ja siis on jälle uimamine, kes paneb riidesse, kes rahuldab ennast peegli ees, kes liipab mööda katedrali kellatorni ringi ja räägib kelladega. Ning väga mingit eesmärki ei ole kusagil, "Oma pointi ei leia ma üles" nagu vanad eestlased juba laulsid.

...ja siis tuleb üks paljudest pööretest raamatus ja juhtub Asi. Ma juba lootsin, et läheb huvitavamaks - aga ei. Minu arust väärib eraldi tunnustust see, kuidas autor on huvitava idee suutnud erakordselt igavalt ja jahuselt kirja panna. Mida lõpupoole seda pinevamaks kisub, seda rohkem on aktsiooni, teravad noad tõmmatakse välja ja lahvatavad aegade algusest peale hõõgunud pinged Hea ja Kurja vahel. Ingleid langeb, nende vahele sõtta kistud inimhinged hukkuvad. See kõik on lihtsalt kohutavalt halvasti kirja pandud.

Muuhulgas tuleb "aitäh" ütelda Varrakule, kes ei pannud raamatu tagakaanele kirja, et tegu on triloogia esimese raamatuga. Samas kui esimese raamatu ilmumisest eesti keeles on möödas kolm aastat siis on mul karvaselt paks tunne, et äkki seda rohkem ei tõlgitagi. Millest mul on üsna suva kuna rohkem seda sarja ja ilmselt ka seda autorit ei taha lugeda. Igaljuhul kui oleksin teadnud, et tegu on sarjaga, siis oleksin ka uurinud, kas ülejäänut on tõlgitud ja ja ja jah... oleks-poleks. Igaljuhul on raamat loetav ka eraldiseisvana. Äkki Varrak teeb inimkonnale teene ja ei tõlgi seda sõnnikut edasi...

Eraldi teema on keelekasutus. Nüüd ei teagi, kas see on originaalis nii või tõlkijast aga laused on üsna lühikesed, tahaks ütelda, et hemingwaylikud aga selleks üldistuseks olen Hemingway'd liiga vähe lugenud. Napiks lugemiseks on ka oma põhjus kuna tolle härrasmehe looming ei olnud just hullult põnev. Igaljuhul on vahimeeste raamat siin täis pidevat tegevust, kus mõtisklemist on harva. Ning kuna seesama tegevus on edasi antud mu silmis kehvalt siis oli raamatu lugemine paras piin.

Kui korraks tõlkest rääkida siis raamatus on palju prantsuskeelset osa, lisaks veel ladina keelt. Kohati on autor teksti sees ise ära seletanud, mida miski asi tähendab - aga suurem osa mitte. Seda pole ka tõlkija teinud seega lugeja peab kas prantsuse keelt oskama või siis pidevalt tõlkima. Tehniliselt väga halvasti lahendatud ning jättis halva maitse suhu.

-------

Stiilinäide ka: "Harper pistis laterna kellatorni tipus tornikiivrisse ja lõi jalaga ukse kinni. Siis ta kuuliski karjatust. Ta jooksis kirdetornikesse ja korgitseri moodi keerdtrepist alla. Ta põrkas ühele varjule otsa, kes parasjagu transformeerus segavereliseks kujuks. Tapanuga käes, surmapimedus silmis tukslemas.

"Ma toon sulle igavese surma."

"Eks muidugi."

Segavereline andis noaga hoobi. Harper põikas kõrvale, virutas jalaga segaverelise põlveõndlasse ja lõi ta pikali. Ta haaras seegaverelise peast kinni ja lajatas sellega vastu kivist trepiastet. Ümberringi pritsis verd seintele. Harper kiskus segaverelise käest tapanoa. Ülalt ilmus välja järgmine vari, mis võttis kuju ja hüppas Harperi peale. Harper virutas tapanoaga, sai segaverelise kõrile pihta. Too kiunatas ja kukkus trepile. Harper surus noa sügavamale. Segavereline viskles siia-sinna paar sekundit, jäi siis vaikselt lebama."

(lk 518)

-------

Sellist äärmiselt lihtsat ja naiivset teksti ongi terve raamat täis. Tegu on autori esikromaaniga seega ise pakun, et seetõttu on keelekasutus primitiivne ja labane, ilma mingi emotsioonita.
 

Jäin mõtlema, et kui raamat olekski üles ehitatud Marc Rochat vaatenurgast siis oleks napp keel isegi omal kohal. Oleks võinud isegi rohkem üle võlli keerata, oli ju liipava vahimehe jutt niigi lihtsakoeline ja puudega. Aga praegune nö. jumala seisukohast kirjutatud maailm mõjus kümneaastase silme läbi vaadatuna. Kusjuures see pole ei noortekas, YA ega muud sellist. Ei, suurte inimeste raamat.

Selle 300 lk paksuse romaani pealkirjas nimetatud imestusest on tulvil üks tulnukas - Kra -, kes on lugematute parsekite kauguselt saadetud meie planeeti ja siinseid elanikke jälgima. Galaktika Nõukogus on jõutud seisukohale, et maalased on viinud oma kodu hävingu äärele ja midagi tuleb ette võtta. Üliarenenud tsivilisatsioonis teadlasena töötav Kra tuunitakse inimesekujuliseks, tema teadvustki lihvitakse veidi maalase teadvuse sarnaseks. Tema ülesanne on jälgida inimesi ja edastada saadud informatsioon "üles". Sekkuda ega oma identiteeti avaldada üldiselt ei tohi.

Kra - võtnud nime Marek - saabub Eestisse, Tallinna ja asub tööle mingis firmas. Talle on loodud ka dokumentidega valetaust. Kral on lisaks muudele meeltele ja üleloomulikele oskustele (muutuda nähtamatuks, näha minevikku, hõljuda vaimkujul) võime lugeda inimeste mõtteid, kui ta neile küllalt lähedal on. Need mõtted on tekstis kursiivkirjas. Justkui tellimise peale mõtlevad kõik inimesed tema juuresolekul alati väga kompektselt ja sidusalt oma elu tõsistele probleemidele, mis lubab tulnukal teha kaugeleulatuvaid ja sisukaid järeldusi. Miskipärast mõtlevad kõik tema uuritud inimesed kuidagi vanainimeselikus kõnepruugis. Ka Kra ise - kui ei teaks, kes ta on - meenutab pigem vanainimest, kes vaatab elu kõrvalt ja mõtiskleb selle üle, kui hukas või nukker see elukorraldus on. Ühes kohas (lk 144) mõtiskleb Kra araablanna välimuse üle järgmiste sõnadgea: "Kuigi inimesed hakkavad juba harjuma selle idamaise look'iga, jah, nagu viimasel ajal on tavaks öelda." Kuna tulnukas on üsna hiljuti siia saabunud, siis "hiljutisust" saab tuvastada ikkagi autor, kelle kõrva kriibib noortepärane trendikas segakeel. Peategelast peaks olema nii sisu kui raamatu kaanepildi järgi aga küllalt noor mees.

Kui romaan algab tsitaatidega kliimamuutude katastroofilistest tagajärgedest, siis tagapool ei tundu sugugi mitte keskkonnaküsimused meie planeedi põhiprobleemid olevat. Ühist nimetust muredele on aga raske leida: hoolimatus, silmakirjalikkus, tervisehädad, materiaalsete väärtuste iha. Etteheited ei ole lahmivad, pigem leebed. Suurem osa etteheidetest näib liigituvat pigem eraelu valdkonda ja konkreetsest inimliigile omasest puudusest hoolimata näib olevat üks lahendus: isiku individuaalne muutumine, areng, vaimsete väärtuste ja Tõe leidmise tee, armastus ja hoolivus teiste inimeste vastu. Raamatu läbilugenu peab kindlasti aru saama ka seda, et maaelu (eriti kooskõlas looduse ja esivanemate tarkusega) on eelistatav linnaelule.

Lk 155: "Kui inimesed ometi mõistaksid, et nende tajudele avatud maailm, selle nähtav osa, on tegelikult nii piiratud ja moodustab kaduvväikese osa tegelikkusest, mis inimest ümbritseb! Milles ta ometi iga päev elab ja toimetab. Kui inimene hakkaks ükskord praktiliselt kasutama ajust nii vasakut kui ka paremat poolt! Et mõista, et aru saada, et tunnetada tõelist tervikpilti - tõde."

Need mõtted on pandud tulnuka pähe ja loomulikult ei tohi tolle mõtteid samastada autori omaga. Küllap on viga minus - ühe ajupoolega mõtlevas subjektis -, et ma kahtlustan just autorit pehmelt öeldes kõrges enesehinnangus, veendumuses, et tema on tõe leidnud, näeb tervikpilti ja mõtleb kahe ajupoolega. Üliarenenud, ideaalsest ja utopistlikust tsivilisatsioonist tulnud Kra pikk heietus on mulle ehk lihtsalt üle jõu.

Lk 194: "Ja peaksime kõik ühe eesmärgi poole püüdlema. Valguse, empaatia ja armastuse täiuse poole." Selliselt sõnastatud eesmärk ja eriti vahendid jäävad ikkagi ebamääraseks. Aga näib,et võtmesõnaks sellel teel näib olevat "energia" ja sellega seotud "vibratsioon". Need mõisted läbivad kogu romaani erinevates versioonides - energiapark, energiahelk, energiasülem, energialaam, energiatasand. Kombineeritult tõe, täiuse ja armastuse poole püüdlemisega on sellel romaanil juures väga tugev uusvaimsuse ehk New Age'i maik. Misjonärlik silmade avamise sõnum jumalatu religiooni raames.

Tuleb lisada, et "heietuse" kasutamine ei ole selle romaani puhul ülekohtune. Puudub selge lugu, loogiliselt seotud sündmuste jada (või kas või harud). Sündmusi on üldse väga vähe ja need vähesed ei ole kuidagi jõuliselt esil: eestlaste negatiivsetest emotsioonidest kogunenud energiapilve hävitamine soomaal, tulnuka kohtumine esoteerikasekti juhiga (kes Kra ebamaise päritolu ära tajub), peategelase kerge armumine maalannasse, teise tulnuka saabumine Maale. Kõik need sündmused lähevad kuidagi raugelt, leebelt, ebaoluliselt, ilma suurema kärata. Kõik tegelased jäävad pealiskaudseks ja episoodiliseks ning erilist hõrku miljööd, mis võiks rõmmu pakkuda, ei ole samuti tunda. Lõpus toob autor sisse ka enda isiku, kui tulnukal tekib soov Maal saadud kogemusi ja mõtteid inimkonnale edasi anda ja keegi inimene tuli selleks kirjapanejaks ju leida. Leidis Reinu...

Žannriulme sõpradele ei ole siin midagi pakkuda. Ilmselt oleks praktilisem, kui raamatupoodides paikneks see omakirjastuslik raamat nendel riiulitel, kust leiame materjali Ülimate Tõdede ja Universumi Põhiolemuse kohta - nii jõuab lihtsalt kiiremini sihtrühmani. Huvilisi kindlasti on - alles juunikuus ilmunud raamatukogueksemplaris on juba tehtud pliiatsiga mõningaid kriipsutusi või küsimärke olulistes sõnumitiinetes kohtades.  

Olgu südamest tänatud inimesed, kes head kirjandust tasuta ära annavad. See raamat tuli mu juurde siis hea tuttava käest, kes järjekordselt enda raamaturiiuleid tuulutas. Ajastus oli mitmes mõttes päris hea - ühtepidi olin jupp aega mõtelnud, et võiks lugeda midagi enda teises võõrkeeles, mis on siis mu puhul soome keel. Teiseks olin nädal aega Soomes Lapimaal ning sinna sobis see raamat ka vabade hetkede täitmiseks hästi.

Tegu on kuuest lühijutust koosneva kogumikuga. Eks nagu kogude puhul ikka siis mõni meeldis rohkem, teine sutsu vähem.

Kui alustada kindla peale minekust siis "Suku on pahin" (tõlgitud ka eesti keelde kogumikus "Vereta jaht", seal on ta nime all "Sugulastega kimpus") on üks pagana äge nurga all jutt "tavalistest" soomlastest (sellised mitte just hullult sümpaatsed tüübid ja teravad kriidid). Paarike on teel naise vanemate juurde aga teeolud on kehvad, kohtab ka kummituslikke olendeid ning ühel hetkel on auto kraavis. Noored panevad jala edasi (st peamiselt kõnnib mees kuna naisel on jalg katki ja vajab liikumisel abi) ja ühel hetkel jõuavad naise vanematekoju. Aga vaat' just siit hakkab tõeline trall peale, kus sujuvalt tögatakse soomlasi edasi aga kõik on nii... kummaline. Maja on kütmata, majaperemees tundub kuidagi elutu, lapsepõlvest ammu-ammu tuttav koer kargab tüdrukule kallale ja nii edasi. Kõik see läheb parajalt jaburaks, lõpp on kahjuks natuke äkiline kuna pidu kerib just siis tuurid üles.

Huvitav nüanss - jutus räägib peremees mingis kohalikus murdes. Kui jutt eesti keelde tõlgiti siis kasutas Jüri Pino samades kohtades setu vmt murrakut.

Teine tore lugu - nimilugu "Noitarovio", "Nõiatuleriit" äkki eestikeeli. Räägib noorest tüdrukust, kes ühe rockbandi groupie'na satub grupivägistamise ohvriks. Lisaks on mängus ka (pseudo)satanistlik taust - no igaljuhul hakkab tüdruk Saara peale seda tegelikkusest irduma ja arvab, et on nõid. Mida edasi seda veidramaid sündmusi ta ümber juhtub, lõpus keeratakse jälle punn põhja ning jäetakse lugejale hunnik niidiotsi pihku - vaata ise, millise järelduse teed ja kuidas siis asjad tegelikult olid.

"Ruumisarkkuboomi", "Puusärgibuum". Selline mõnus sirgjooneline lugu, kus ühtäkki on Helsingis kirstubuum. Tellijad on sellised veidrad, ei taha matusetalistust ega muud sellist, lihtsalt too kirst mulle koju ja ma tasun heldelt. Peategelane töötab matusebüroos ning ei huvita teda miski peale korraliku margapaki. Klient on jah selline kaamevõitu aga vahet pole, rulli tuleb viisakalt! Ehk siis jälle pila, mis on tegelikult üsna üllatustevaba jutt aga ta on kuidagi väga hästi kirjutatud, nauding lugeda. Eriti just peategelase-osa, kes tahab vaid pidu panna ja üheöösuhteid harrastada, vahet pole, kuhu enda khm-khm topib.

Ülejäänud jutud pole halvad aga ka kardetavasti mitte eriti meeldejäävad. "Maailmankaikkeuden suurin yksinäinen" ("Maailmakõiksuse üksikuim"?) on selline kosmose-värk, mis on laheda püandi ja eriti ägeda lõpuga. "Mustaleski" ("Must lesk") on jälle selline maavillane värk, ilmselt ämblike-foobidele mõjuks eriti omamoodi. "Herran kukkarossa" ("Isanda kukrus") on liiga lühike ja tihe utoopia, siit oleks saanud märksa rohkem välja imeda, hetkel on visandlik. Ideed ägedad aga teostust on kaks ja pool lehekülge.
 

Antud juhul on summa suurem kui liidetavad seda annavad. Ei oskagi hästi kirjeldada.. vaat' on osad autorid nagu Zafon või Kivirähk, kellelt (minu arvates) on äärmiselt palju tugevaid ja raputavaid raamatuid tulnud. Ehk siis on osad teosed, mis on igatepidi sellised "voh!" tüüpi. Samal ajal on kõrval näiteks seesama Nenonen, kes teeb vahel pulli, vahel kirjutab tõsisemalt ja kõik seda nii, et saab õhinal paberikrabina saatel lehti keerata. Tõesti, võib-olla ei pane teda enda Eriliste Raamatute(tm) riiulile - aga selles jutukogus on see "miski". Just soomlaslik "miski". See veider-lollakas-armas-sügav Pasanen-Kaurismäki-Beherit.