Armastatud inglise ulmekirjaniku Robert Batemani romaani tegevus toimub Londonis ja selle lähiste...
Armastatud inglise ulmekirjaniku Robert Batemani romaani tegevus toimub Londonis ja selle lähistel. Aeg võiks olla ehk raamatu kirjutamise aeg (1960-ndate algus).
Teadmata põhjusel sureb 1-2 päeva jooksul ära suurem osa maailma elanikkonnast, alles jäävad ainult neegrid. Neegritest jäävad alles ka ainult need, kes on täiesti puhtaverelised, üks tilk valget verd ja - kööga. Üleilmne katastroof ja mustadel on nüüd küsimus, kuidas edasi? Lõpevad toiduained ja kütus, kaob elekter ja side, transpordiühendused muu maailmaga. Igal pool vedelevad laibad (kellele pühendatakse romaanis miskipärast ülivähe tähelepanu, justkui mööda minnes), mis on haiguste levimise soodustegur. Keegi tegelastest pakub, et Suurbritannias on 300 000 neegrit, aga neist ehk ainult 50 000 on puhtaverelised, st ellujäänud, kes elavad suuremates linnades. Puudu on vähegi haritud spetsialistidest, kes oskaks masinaid ehitada vms. Terendab kiviaeg.
Tegevusliinid kulgevad 3-4 erineva grupi tegutsemist jälgides. Peategelane on BBC Aafrika saadete töötaja, huvitava nimega Massam (peaaegu nagu "massa"). Olukorra mõistmisel kogub ta enda sõpruskonna (kümmekond inimest), kes on intelligentsem seltskond, et püüda röövimise ja laastamise olukorras mingit korda. Tema püüe luua uut valitsust kipub kohe alguses luhtuma, sest sama mõte on ka mõnel teisel. Üks neist on on vähese aruga, aga hiiglakasvu mustatööline Sam, kes saab enda valdusse relvi ja algelisi sõdureid ning nimetab end Kuningas Samiks. Ta riietab end ja oma lähemad sõjaväevormidesse, riputab medaleid täis, tellib endale palju süüa-juua ja naisi. Kolmas grupp, kelle tegemisi jälgitakse, on ühe isehakanud jutlustaja ümber kogunenud usuhullud.
Nagu arvata võib, on vähegi tänapäevasele sarnanevat elukorraldust säilinud Aafrikas, kus 99% on on ellujäänuid. Küsimus sellest, kas alustada nullist Inglismaal 50 000 mustanahalisega (kellel taolises ekstreemolukorras löövad välja ka halvemad omadused) või püüda suunduda Aafrikasse suuremasse kogukonda, on üks võtmeküsimusi.
Segadust tekitavad romaani lõpu poole ootamatult välja ilmunud kaks valget meest, kes on katastroofi ajal viibinud paar nädalat maa all koobastikus või kusagil sügaval mingil uurimistööl, ja kes maapinnale tagasi saabudes ei sure. Osadel neegritel tekib mõte nad igaks juhuks (või rassisüü tõttu) lintšida, mis aga siiski ära hoitakse.
Küllaltki tõsine ja ängistav lugu, kus tegelased nalja ei viska. Sisaldab nii mõndagi ebaloogilist, aga mitte sellepärast ei saanud kõrgemat hinnet panna. Lihtsalt ei köitnud.
Maagia on päriselt olemas. See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunn...
Maagia on päriselt olemas.
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
«Neetud taevakivi» on Tuuli Tolmovi teine romaan. Esimene, «Aristarkhovi meetod» on mul lugemata ...
«Neetud taevakivi» on Tuuli Tolmovi teine romaan. Esimene, «Aristarkhovi meetod» on mul lugemata – seega siis esmatutvus. Autor ise ütleb saatesõnas, et see on fantaasiaromaan «Eesti noorema pronksiaja ja eesti mütoloogia ainetel».
Romaan on mõneti kui õpikunäide fantaasiaromaanist, kus lugeja saab alguses sissejuhatuse sündmustesse ning siis edasi jätkub lugu hoopis kusagil mujal ja teiste tegelastega. On noorukid, kes sõbrad-semud, aga siiski piisavalt erinevad, et tekiks mitmekesine reisiseltskond. Lugeja ju teab, et teele nad lähevad.
Autor veeretab reisiseltskonda seiklusest seiklusesse ning lugeja saab lehekülghaaval üha enam teada maailmast ja olenditest seal sees ning näeb, kuidas Saaremaale kukkunud taevakivi muinas-Eesti elu metoodiliselt hävitab. Võib-olla ongi romaani tugevamad kohad just kirjeldused, kus näidatakse, kuidas inimesed püüavad vääramatule vastu panna või siis lihtsalt elada ära allesjäänud päevad. Ei, romaan pole mingi sünkmorn ja moodne soolikalaskmine, asjalood lihtsalt on nii sünged.
Võib-olla olen ma liiga palju selliseid romaane lugenud, aga algus oli üsna üllatustevaene. Ka ei ütleks ma, et tegu on absoluutskaalal mingi eriti vinge ja originaalse teosega. Küll aga kiidan autori oskust lugu koos ja põneva hoida. Kiidan ka seda, et lugeja saab üsna kähku aru, et pole kuigi kindel, mitu sõpra romaani ja retke lõpuni vastu peavad. Tuuli Tolmovi kiituseks tuleb aga öelda, et ega ta mul väga kaua igavleda ei lasknud, sest üsna kohe toodi mängu esimesed fantastilised olendid ning edasi enam eriti hoogu maha ei võetudki. Romaani lugedes hakkavad mängima paar asja, mis teevad lugemise mõnusamaks ja mitte nii etteaimatavamaks. Mõnusamaks teeb teatav müto-muinasjutulisus, mis ehk on tingitud ka tegevuskohast, sest mis kuningaid ja printse ikka siinmail. Ja ebaetteaimatavus tuleb kusagilt sealt, kus lugeja mingil hetkel taipab, et tegelastel on teised rollid, kui lugeja ootab ja eeldab. Autor muudab asju! Osaliselt on see paratamatu, sest selline suur ja oluline retk ikka muudab osalisi, aga osalt tundub see autoril suisa teadlik võte olevat. Otsekui ebausaldusväärsed tegelased, kui vedada siin paralleeli terminiga «ebausaldusväärne jutustaja».
Kui romaanile midagi tõesti ette heita, siis vast liigmodernset sõnavara ja termineid. Näiteks öeldakse tegelastele, et koju on paariminutiline tee. Aga kust need minutid, kui sel ajal isegi kellasid polnud. Ja selliseid sõnu oli veel. Mitte palju, aga oli. (Sattusin hiljem lugema autori seletust-põhjendust, et ta täitsa teadlikult kasutas neid sõnu... et selgitas asja, aga ma jääks siiski teisele arvamusele.)
Lõpetuseks pean ma tunnistama, et lugesin romaani läbi ühe päevaga – aega oli ja silmad sel päeval arvutit niiehknaa ei kannatanud. Samas, lõpp läks juba uneaja arvelt, et ei saanud enam pidama. Ma arvan, et raamat, mida tahad lugeda, on hea raamat. Kas just täiuslik, aga kui sunnib lugema, siis midagi peab seal olema.
Einojah, aitäh viitamast! Igavesti pull jutt... ega poolakaid endid ka säästeta: "А давайте разъе...
Einojah, aitäh viitamast! Igavesti pull jutt... ega poolakaid endid ka säästeta: "А давайте разъебем вот эту собачку с хипповой головой." :D Ain't et ulmet mina küll ei märganud. Mis ei kahanda teose väärtust.
Inimesed vajavad nn hea tuju kirjandust. Iseküsimus muidugi, kellel mis tuju heaks teeb. Näiteks ...
Inimesed vajavad nn hea tuju kirjandust. Iseküsimus muidugi, kellel mis tuju heaks teeb. Näiteks allpool käsitletav jutt ei ole kindlasti tekst, millest lugevad massid heldiksid, aga minul on see tekst tervelt viis korda tuju heaks teinud...
Tegu on lühikese jutuga, mille moodustavad dokumentide katkendid, ajaleheväljalõiked ja lühidialoogid – ainult asjast, ei mingit lödi heietamist.
Poola egüptoloogia edendamiseks sõlmitakse Poola ärimeestega võimas raamleping ja esimese sammuna toimub siis Poola ärieliidi ja tippegüptoloogide ühine väljasõit Egiptusesse. Ajal, mil poolakad Giza kandis püramiide imetlevad, otsustab mingi rätipeade bande maailmale sõnumi saata. Üks plahvatus ja mõned automaadivalangud ning Poola ärieliidi ja egüptoloogia tippudega on ühel pool. Egiptuse riigile ja maailmale ei lähe toimunu korda, mispeale Poola eriüksus õhib sfinksi...
Olukord üha eskaleerub. Seda enam, et pearätipea on mingi Egiptuse võimumehe lähisugulane. Poolakad pöörduvad abi saamiseks USA poole. Ikkagi auküsimus! USA president Joseph Levinsky teatab, et poolakatel pole kunagi mingit au olnud ja selle, mida nad auks peavad, võivad nad pista teadagi kuhu. Mispeale astuvad tegevusse Poola häkkerid ja maailm on kohe sammu kaugusel tuumasõjast...
Ja kui pärast pressikonverentsil Poola presidendi kõneisikult küsitakse, et mida te lõppude-lõpuks saavutasite, siis kõlab tagasihoidlik soovitus püramiidid kokku lugeda.
Jutt «Policzcie piramidy» ilmus esimest ja ainumast korda 2001. aastal Poola ajakirja «Science Fiction» kümnendas numbris. Number pole dateeritud, aga kusagil aasta lõpus see ilmus.
Väga lustlik jutt! Jah, mitte kõige originaalsem, sest sel teemal, kuidas Poola ja/või poolakad maailmas korda loovad, seda on Poola ulmes omajagu. Ilma erilise pingutuseta võib taolisi tekste kümmekond üles lugeda. Eks poolakatel ole ajaloolisi solvumisi jne, aga enamjaolt on need tekstid ikka keel-põses-lood või suisa räme irvitus. Wojciech Świdziniewski jutt on pigem irvitav ja üsna teadlikult ka varasematele viitav. Võiks ju kaaluda punktilangetust, aga jutt, mis viiel erineval lugemisel suu kõrvuni veab ja tuju heaks teeb – selline jutt on väärt vaid maksimumhinnet.
Kohe algul tuleb tõdeda, et Asimov ei ole päris minu kirjanik. Omal ajal meeldis „Igaviku lõpp“, ...
Kohe algul tuleb tõdeda, et Asimov ei ole päris minu kirjanik. Omal ajal meeldis „Igaviku lõpp“, kuid kohe mitte sugugi tema robotilood ja -romaanid. Aga loetud need said. Sestap ei köitnud mind ka Tea Roosvaldi Jänesehautis, Reidar Andersoni Heategu ja Indrek Hargla Õnnelik robot.
Siim Veskimehe Sulguvate teraskooobaste aeg ei tekitanud samuti mingit elamust, kuigi seni olen tema jutte ja romaane kõrgelt hinnanud. Mäletamist mööda oli Veiko Belialsi Raske piisk pilvest ainus rahuldava hinde saanud lugu tema kahe aasta tagusest suurepärasest kogumikust. Millegipärast ka tema teine lugu – Asum ja psühhoajalugu – ei tõusnud esile.
Meeldiva mulje jätsid Kristjan Sanderi Sees (mulle avaldas mõju just puänt, mis keeras loole teise vindi peale) ning Joel Jansi ja Maniakkide Tänava Inspektor ja planeet. Neile siis minu skaalal neli.
Kolm juttu tundusid mulle väga head: Heinrich Weinbergi Patrioot (Mõnusalt sirgjooneline ja õiges kohas üllatav), Mairi Lauriku Valesti ajastatud (kas oli ehk põhjuseks see, et „Igaviku lõpp“ oli ja on üks mu lemmikuid?) ning antoloogiale krooni pannud Indrek Hargla Einsteini viimased sõnad.
Kokkuvõtteks: Igati kiiduväärt ja tugev antoloogia. Asjatult venitasin ostmise ja lugemisega neli aastat. Eelarvamused, mis muud.
Nagu pealkiri vihjab, on tegemist ulmetaustaga krimkaga. Ja kui sellest vihjest väheks jääb, siis...
Nagu pealkiri vihjab, on tegemist ulmetaustaga krimkaga. Ja kui sellest vihjest väheks jääb, siis võib lisada, et autor on John le Carre poeg (passis on mõlemal muidugi Cornwell). Et siis kõigi osaliste kahtlustamine on romaani loomulik osa. Ulmest nii palju, et farmaatsiafirma on välja arendanud preparaadi, mis teeb organismile restardi: kõik haigused ja kahjustused kaovad, valdav osa mälust samuti, täiskasvanu kehale lisandub igal preparaadi manustamisel ca 25% kasvu ja kehamassi, mõne kuuga tuleb uuesti läbi elada kogu lapsepõlv ja mürgeldav teismeliseaeg. Aga tulemuseks on (peaaegu) surematus ja muidugi saavad seda endale lubada ainult vähesed väga rikkad - ja firmaomaniku sugulased. Mõningane ühiskondlik ebavõrdsus, seega.
Peategelaseks on eradetektiiv, kes saab suht hästi läbi politseiga, ent ka titaanidega (kuna preparaadi koodnimi oli T7, siis kutsutakse nii preparaadi manustanuid). Niisiis, üks titaan oleks nagu endale kuuli pähe lasknud, tema varasemate isiksuste või tegevuse kohta pole mingeid andmeid ja detektiivil tuleb hakata juhtumit lahendama. Stiil on meeldivalt hoogne, parimatel hetkedel meenutab lausa Chandlerit, mitte noirile omast sotsiaalpornot. Üle lugema ei hakka - kes loeks krimkat kaks korda? - aga oli päris meeldiv lugemiselamus.
USA maapiirkond. Jasper on põllumees, kes kasvatab väikest viisi tomateid, maasikaid jms kraami, ...
USA maapiirkond. Jasper on põllumees, kes kasvatab väikest viisi tomateid, maasikaid jms kraami, mida ta maantee ääres lavkast müütab. Armastab õlut juua, stoiline tüüp. Ühel päeval sõidab tema juurde naabrimees, kes toob autokastis kohale hiigelsuure (2,4 meetrit) puidust prussaka. Olla kuskilt hoovimüügist ostnud. Olla varem idiaanlaste tootem vms olnud. Tema plaan on, et panna tee äärde reklaamid, et saab näha maailma suurimat prussakat, ja küll lollid ("cockroach suckers") on nõus 5 dollarit selle nägemise eest maksma. Jasper suhtub plaani kahtlevalt, aga ei viitsi ka vastu vaielda. Naabrimees paneb prussaka sõbra lavka juurde üles ja ehitab selle ümber kuuri. Õige pea järgneb sellele matkajate voog, kes kõik tahavad imelooma näha. Õitsema hakkab ka Jasperi puuviljaäri. Aga midagi on valesti. Jasper märkab, et kuuri ehitamine käib naabri käes vaid mõne tunniga. Hiljem ehitab naaber kuurile ühe ööga kõrge vundamendi alla. Pimedasse kuuri sisenedes kuuleb Jasper kummalist suminat, otsekui putukate hääli. Siis märkab, et ühel päeval jäävad kaks kaunist kaksikutest tšikki kuuris kadunuks. Naabrimees, kes hiigelprussakaga majandab, on ka kuidagi imelik. Tomatimüüja otsustab öösel kuuri juure luurama minna...
Enam-vähem rahuldav lugu alla keskpärasest õudusantoloogiast "Tales of the Al-Azif" (Crossroad Press 2019), mille lood keskenduvad Necronomiconi ümber, mille araabiakeelne nimi Al-Azif ongi.
Erakordselt sitt raamat. Ma ei saa isegi öelda, et kõik peategelased on psühhopaadid sest sellek...
Erakordselt sitt raamat. Ma ei saa isegi öelda, et kõik peategelased on psühhopaadid sest selleks ei ole nende käitumine piisavalt järjekindel. Inimkäitumise absoluutne ebausutavus ongi põhiline probleem. Ja ka laiemas plaanis käib täiesti mõttetu rapsimine. palju elemente, mil puudub igasugune mõte. Jääb mulje, et autor on selle rida realt välja pigistanud, kordagi midagi parandamata ja vaevumata eelkirjutatut kordagi üle lugema.
Huvitava kompositsioonilise võttena on kogumiku avalooks paigutatud üks suuremaid äpardusi, see o...
Huvitava kompositsioonilise võttena on kogumiku avalooks paigutatud üks suuremaid äpardusi, see on nagu lubadus lugejale, et edasi saab ainult paremaks minna. Aga võtame siis autorite etteastumise järjekorras.
Jaagup Mahkra Pehmelt öeldes see lugu ei kõnetanud mind. Kasutatud on NII lootusetult vananenud stiili: pilvepiirilt alla vaatava kõiketeadva jutustaja igavad loengud; pealtnäha lineaarselt kulgeva sündmustiku juures oluliste episoodide lugeja eest varjamine, et need siis kulminatsioonis kõrvupidi kübarast välja tõmmata... Tegelikult oleks sellest materjalist saanud jutu teha küll. Kui suurem osa maailma kirjeldusest välja jätta ja praegu peitu jäänud episoodid toimumise järjekorras lahti kirjutada, võiksid peategelase topeltmängu psühholoogilised nüansid isegi huvi pakkuda. Praegusel juhul hinne 2 - ma ju siiski suutsin selle läbi lugeda.
Tade Thompson Mitte midagi väga uut sündmuste toimumispaigas (meenub "Snow Crash") ega neis lenduvates hormoonides, lõpp on ehk natuke ebaloogiline, pärast Mahkra lugemist tundus nelja väärilisena, kogumiku laiemat konteksti arvestades siiski 3.
Meelis Kraft Karm lugu. Kohaliku taustaga lugu. Hea lugu. Usutav lugu - selles mõttes, et alles päeva-paari pärast, kui loo lummus hakkab hajuma, võib tekkida kõhklusi: näiteks et kas kuus kutsikat on ikka ilvese tavaline pesakond. Ulmeline osa aga kahtlusi ei tekita. Üldiselt mulle ajamasinaga mängimine - sündmuste esitamine nö vales järjekorras - ei istu, aga antud juhul oli see õigustatud. Hindeks muidugi 5, kogumiku kontekstis isegi plussiga.
Seio Saks Sümpaatne idee, millest oleks saanud enamatki välja arendada, praegune kild jääb nagu napiks. Avansina ja ka motot arvestades miinusega 4.
Kell Rajasalu Meisterlikud eri värvi killud. Ühte kaleidoskoopi panduna jääb tervikpilt ehk pisut hõredaks, aga parem ongi salapära säilitada kui lugejat liigsete seletustega tüüdata. Kahtlemata 5
Häli Kivisild Kohaliku taustaga ja nii hea lugu, et tahaks veidi viriseda. No et alguses on maailma võibolla liiga põhjalikult kirjeldatud. Võibolla oleks võinud neile põhjalaiustele lisaks numbritele ka oluliste asustatud punktide järgi nimed anda, et oleks lihtsam ette kujutada: Tõrva on vist üsna täpselt 58 peal. Ja (see on nüüd nali) natuke nagu feministlik on lugu ka: juttu on ühe pere nelja järjestikuse põlvkonna naistest, üsna tõenäoliselt olid neil ka isad, aga keegi isegi ei kahtlusta, et mõni kasulik omadus võiks neilt pärineda... Hindeks 5
Miikael Jekimov Ma ei tea, miks, kuid mulle tundub, et tegemist on korralikult teostatud tellimustööga. Mis kipub tähendama, et autoril pole sisuga isiklikku suhet. Kirjeldused on väga head, selles osas on autor oma oskusi varemgi näidanud. Inimsuhted on klišeelik, heal tasemel sotsiaalporno. Ja lugu lõppeb ära seal, kus asjad võiksid huvitavaks minna - no et kuidas see katastroofijärgne ühiskond toimib, mida seal toodetakse, millistest vahenditest peetakse üleval pagulaslaagreid. Aus 3.
Henri Stravinski Vabandust, aga see pole ilukirjandus, isegi kui koostaja seda tõsiteadulikuks fantastikaks nimetab. 1.
Veiko Belials Nii väga see lugu mulle ei meeldinud, et mõnede proportsioonide või tempode üle viriseda, aga siinses kontekstis sobib 5 hindeks küll.
Edgar Pangborn See on koostajal hea leid. Tõsi, tausta ja sündmusi koos hoidev liin, mingi sõge muusika, läheb minust väga suure kaarega mööda, ning aegumise märke on ka tunda. Ma ei hakanud originaali otsima, aga tundub vähemalt, et tõlkija on tekstiga hea kontakti leidnud. Kokkuvõttes 4.
Indrek Hargla Siin tundus olevat paar väikest ebaloogilisust või vähemalt seletamata jätmist. Aga samas väärib rõhutamist, et suur osa viidetest varasematele sündmustele polnud esitatud tuima autoritekstina (nagu paraku mõnes teises jutus) vaid just selleks mängu toodud isiku kaudu. (Kas 'mälur' on kõige õnnestunum ametinimi, on nüüd iseküsimus.) Korralik lugu, pole põhjust madalamaks hindeks kui 5.
J.-H. Rosny seenior See oli nüüd asi, mida ma esimesest peatükist kaugemale ei suutnud lugeda ja juba see nõudis suurt pingutust. 1.
Ma olen loetud Täheaegadele tavaliselt neljasid jaganud, iga kord on ju ka paar head juttu olnud. Kui esimene ja viimane tekst oleksid prügikasti jäänud, oleks seekordne üllitis isegi viite väärt, õnnestumisi oli tavbalisest rohkem. Ja vormistus. Ma saan aru, et vahel on tore pöörduda juurte juurde, Urmas Alase Täheaegades oli tekst leheküljel tõesti kahes veerus. Loodetavasti jääb see ühekordseks meenutuseks. Ning selleks, et saaks pealkirja järele pikad rallitriibud (?) joonistada, pidi iga lugu algama paarisleheküljelt, mis omakorda tõi kaasa sobimatutena mõjuvad reklaamiküljed.
Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapa...
Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda. Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Ristirüütliteni ulatuva kunagi rikka ja väärika, nüüd laostunud suguvõsa viimane järglane, "melan...
Ristirüütliteni ulatuva kunagi rikka ja väärika, nüüd laostunud suguvõsa viimane järglane, "melanhoolne pillaja" Renato leiab kord öösel oma mõisa pööningul vanade relvade hulgast mõõga, mis köidab tema tähelepanu oma erakordselt uhke välimusega, tupest tõmmatuna aga kiiskab toas valitsevast hämarusest hoolimata ülieredalt. Varsti selgub, et teral on imeline võime läbistada sundimatu kergusega ükskõik mida.
Tegemist ei ole päris stiilipuhta fantaasiakirjandusega (muinasjutuline alge on liiga tugev), lisaks sellele ei vastanud minu maitsele lõpplahendus. Paljulubava algusega nõrk lugu. Hinnet tõstab rikas stiil ja kirjaniku hea jutuvestmisoskus, mis siin küll liiga nappi kasutust leiab.
Sünge lugu, mille apokalüptiline meeleolu meenutab veidi mõnedes Belialsi koostatud ja tõlgitud v...
Sünge lugu, mille apokalüptiline meeleolu meenutab veidi mõnedes Belialsi koostatud ja tõlgitud vene ulme antoloogiates olevaid lugusid, ainult et on kirjutatud kõvasti varem kui enamik mainituist. Ehk siis Nõukogude Liidu lõpuaegadele iseloomulik natuke prohvetlik pahaendeline äng Putini ajastu pahaendelise ängi asemel. Ökokatastroofi hirmu teema on muidugi endiselt aktuaalne (ehkki veidi teistsugusel moel, kui autor siin kirjeldanud) ja hoolimata kõigest on Bulõtšov ikkagi optimistlikum ning inimlikult soojem kui mainitud moodsamad Vene autorid...
Üks toredaid nähtusi kirjastamises, mille jätkumist ma väga loodan, on kuulsate ulmekirjanike suh...
Üks toredaid nähtusi kirjastamises, mille jätkumist ma väga loodan, on kuulsate ulmekirjanike suhteliselt varaste jutukogude tõlkes ilmumine. Headeks näideteks on siin õuduskirjanduse superstaari Stephen Kingi kogumik "Öine vahetus" ja kaasaegse ulme tõenäoliselt kuulsaima praegu kirjutava kirjaniku Neil Gaimani kogumik "Suits ja peeglid".
Roger Zelazny on Eesti lugejale praeguseks juba üsna hästi tuntud. Seda tõenäoliselt eelkõige oma "Amberi printside" romaanisarja järgi, kuid tema romaanidest on juba ammu tõlkes olemas ka näiteks absoluutne tippteos "Valguse isand" ja kõige tähtsam tema viimastest teostest "Üksildane oktoobriöö", mitmest muust rääkimata.
Ka Zelazny esimese suurema juttude kogumiku "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" tõlge rõõmustab palju rohkem kui näiteks mõned aastad tagasi tõlgitud Zelazny 1980ndatel ilmunud juttude kogumik "Igikelts ja tuli". Osa selle varase jutukogu põnevusest võib tulla 1960ndate kui autori kõige esimese loomeperioodi värskusest - näiteks on märkimisväärselt tugev lugu "Koguja roos" üks tema esimesi trükis ilmunud jutte üldse.
Huvitav on, et kogumiku mõttelise selgroo ja omamoodi triptühhoni moodustavad Iiobi raamatust oma laheda pealkirja laenanud nimilugu "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud", juba mainitud "Koguja roos" ja lisaks veel "See surelik mägi". Need lood on oma ideelt ja struktuurilt väga sarnased, kuigi sisult erinevad, ja samas ka kõik väga tugevad.
Kõigis nendes lugudes astub peategelane vastu millelegi, mis on seni jäänud kõigile alistamatuks. Loos "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" (8/10) on selleks Veenuse ookeanites elav universumi suurim mereelukas, loos "Koguja roos" (8/10) on selleks Marsi sureva tsivilisatsiooni keel ja kultuur, loos "See surelik mägi" (8/10) aga 50 kilomeetri kõrgune mägi ühel kaugel planeedil.
Sellisel vallutamisel on tähendus eelkõige väljakutsena, nendes lugudes kannustab peategelasi mõte, mida kuulus Briti alpinist George Mallory olevat kunagi Mount Everesti kohta öelnud: "Sest see on seal". Kuid tegemist pole siiski lihtsalt kangelaslugudega, sest iga nende kolme loo lõpplahenduses ei saa peategelane siiski päris seda, mida ta on tahtnud.
Kogumiku parimaks looks on minu arvates "Tee detsembrisse" (9/10). Selles ostavad kõigi poolt hüljatud geneetilise eksperimendi tulemused endale ühe planeedi, sest nad vajavad eluks äärmiselt külma kliimat. Planeet pole küll veel piisavalt külm, kuid masinate abil ning pika aja jooksul oleks see võimalik sobivaks teha. Mida aga tähendab see planeedi praeguste asukate jaoks?
See lugu pühendub jumala mängimise teemale, mille kuulsaimaks esindajaks siinmail on tõenäoliselt Arkadi ja Boriss Strugatski romaan "Raske on olla jumal". Zelazny enda loomingus on see teema esindatud päris tihti, kuid juba mainitud romaani "Valguse isand" kõrval on see lugu ehk parim selletaoline – hästi täpselt napp ja lööv, ilma millegi üleliigseta.
Jutt "Deemonauto" (5/10) esindab siin kogumikus ainsana stiilipuhast vanakooli pulp-fiction ulmet, mis pole sugugi paha, kuid on huvitav eelkõige kurioosumina. Tehismõistusega autod on loos moodustanud inimesi tapva ja tanklaid rüüstava röövlijõugu. Seda jõuku ja eriti selle ninameest lähebki peategelane jahtima, spetsiaalselt selleks ehitatud võitlusautos, millele on antud kauni daami isiksus.
Jutt "Koletis ja neitsi" (6/10) on midagi sellist, mida iga kirjanik võiks vähemalt harjutamiseks läbi proovida. Zelazny võtab siin kõigest paaril leheküljel kokku vana muinasjututeema, kus hirmsale koletisele viiakse ohverduseks neitsi. Puänt on üsna selge, kuid kõik selleni viiv on andekalt ja hästi kokku pandud – see lugu sobiks hästi igasse kirjanduse õpikusse.
Kogumikust leiab ka grupi kergeid naljajutte. Loos "Kogumispalavik" (5/10)saabub mõtlevate kivide planeedile mees plaaniga üks kividest jõukale onule kingituseks viia. Lugu "Suured aeglased kuningad" (5/10) räägib hiiglastest, kelle mõtted liiguvad aastate ja sõnad sajandite kiirusega. Loos "Eksponaat" (5/10) aga otsustab pettunud kunstnik ise muuseumis skulptuuriks hakata.
Need jutud on oma kergusest hoolimata päris head ja pakuvad teiste seas oma tooni poolest meeldivat vaheldust. Tõenäoliselt just selliste juttude põhjal jõudis Zelazny ka oma esimese selgelt humoorika romaani "Uksed liivas" kirjutamiseni.
Lõbusate lugude kõrval on aga siin ka kohe üks tõsisem ja isegi ehk sentimentaalne "See tormihetk" (6/10), milles peab väikelinn võitlema üleujutusega. Kahjuks ei ole siin vähemalt minu jaoks erilist tundeväärtust. Ehk on asi selles, et Zelazny vajutab siin teatud emotsionaalsetele nuppudele liiga ilmselgelt. Nagu ka mustkunstitriki puhul on läbinähtavus pigem loole kahjuks.
Looga "See tormihetk" kaasneva kerge pettumuse, teeb kuhjaga tasa "Jumalik hullus" (9/10). Selles loos avastab üks mees, et aeg hakkab mingitel hetkedel jooksma tagurpidi. Kuigi loo mõte on iseenesest lihtne, on see väga hästi teostatud ja saavutab mängleva lihtsusega selle, mida vaja. Tagurpidi voolava aja veider õudus annab loole veelgi mõju juurde.
Kogumiku lõpuosa juttudest on omamoodi harjutus ka "Corrida" (6/10), kus peategelane avastab ärgates, et on sattunud härjavõitlusele. Stiiliproovina on see üldjoontes õnnestunud, kuid mitte palju enamat. Loos "Armastus on imaginaararv" (6/10) põgeneb peategelane tee peal läbi lugematute maailmade - ning on tähelepanuväärne vaid seetõttu, et ennustab mingis mõttes ette "Amberi printside" romaanisarja.
Kõige viimane jutt "Lutsifer" (6/10) aga on tore tõsisem jutustus mehest, kellel on omamoodi kinnisidee. Väikese puändina kasutab autor siin nimetust "Lutsifer" hoopis Vana-Rooma mütoloogia tähenduses kui kedagi, kes kannab endaga valgust. See on näide heast pealkirjavalikust – näiteks "Prometheus" oleks olnud sarnane, kuid palju läbinähtavam valik.
Kuid enne lõpujuttu on kogumikus veel lugu "Mees, kes armastas faiolit" (8/10). Selle peategelaseks on mees, kes elab ihuüksi kalmistuplaneedil, kuhu tuuakse kogu universumi surnud. Ühel päeval kohtub ta aga legendaarse faioliga. Kuigi tegemist on sisuliselt haldja-muinasjutu töötlusega, on see märkimisväärselt hästi tehtud ja kuulub kindlasti terve kogumiku tugevamate palade hulka.
Tervikuna võib öelda, et see jutukogu ületab täielikult ootusi. Siin pole ühtegi nõrka lugu – isegi asjades, mida võiks nimetada "katsetusteks", on alati oma sära olemas. Mul on väga hea meel, et iga-aastasel ulmekirjanduse auhindade "Stalker" valimisel sai see kogumik aasta parima jutukogu, ning "Mees, kes armastas faiolit" aasta parima tõlkejutu auhinnad.
Võib ainult loota, et tõlkijad otsivad edasi tuntud autorite just varasemates jutukogudes leiduvat huvitavat materjali. Kindlasti võiks tõlkimiseks kaaluda näiteks Ray Bradbury kogumikku "The Illustrated Man" 1951. aastast või Ursula K. Le Guini kogumikku "The Wind's Twelve Quarters" 1975. aastast. Lootus jääb püsima...
Hinnang: 9/10 (autori parimale jutukogule ei taha vähem anda)
Käesolev on neljas Indrek Hargla koostatud temaatiline antoloogia. Alates 2017. aastast on neis k...
Käesolev on neljas Indrek Hargla koostatud temaatiline antoloogia. Alates 2017. aastast on neis köidetes figureerinud 22 eesti ulme- ja ka mitte niiväga ulmeautorit, neist Jans viiel (sh kaks kahassekirjutatud lugu), Friedenthal neljal; Loper, Mahkra, Veskimees, Weinberg ja Mart Sander igaüks kolmel korral.
Raamatus sisalduvad tekstid võiks jagada nelja gruppi. Esimeses on parimad lood - Mahkra, Veskimees, Hargla, täpselt selles järjestuses. "Aafrika nõiad", lugu eesti naise orjapõlvest Aafrikas, võib olla Mahkra seni parim jutt üldse. Veskimees on ka kirjutanud oma viimaste aastate ühe parema loo, seda eeldusel, et oled võimeline mööda vaatama peategelase pidevast ülbitsemisest ja sisaldab mh programmilist steitmenti: "Ma olen täiskasvanud mees, kes teab, mis on vastutus ja inimeseks olemine."
Led Zeppelini kontsertfilmilt pealkirja laenanud Hargla alternatiivajalool on rohkem puudusi. Esiteks, nagu seda on pea kõik Hargla Eesti-ainelised alternatiivajalood, on see kiiksuga. Kui suur peab olema viha luterluse vastu, et arvata, et rootsiaegne nõiajaht (mis ei piirdunud Rootsi impeeriumiga, eks ole; ülekaalukalt kõige rohkem nõiaprotsesse toimus Saksa-Rooma Keisririigis) oleks jätkunud XX sajandisse välja (reaalselt hukati viimane nõid Rootsis 1704, Eesti aladel veel 5 aastat varem)? Ühtlasi on loo kompositsioon ligadi-logadi, see raamjutustus (ajakirjaniku liini) on ka peamine põhjus, miks loo tegelastel on veel vähem liha luudel kui Harglal tavaliselt.
Teise grupi lugude - "Musta kivi nõidus", "Lahke mehe tasu" ja "Mõõkade emand" - puhul tundub, et autoritel on olnud midagi öelda ja see on ka suures plaanis õnnestunud.
Edasi tulevad jutud, mida võiks pidada lihtsakesteks. Nad on kõik väga püüdlikult kirjutatud, aga päris loost jääb midagi puudu - "Katariina juhtumis" lahendab kõik probleemid, just siis kui asi võiks huvitavaks minna, sõrmenipsust peategelase vanaema. "Pahavaras" on peaaegu kogu aur läinud maailma kujutamisele ning lugu saab sarnase kiirustatud lõpu, "Vennaarmu" probleemipüstitus on absoluutselt mitte kaasahaarav ja need Jansi loost loosse korduvad viinaveaga peast või muidu lihtsad inimesed on lihtsalt tüütud. Nõiateemaga sisuliselt üldse mitte seotud laast "Vaba ja õnnelik maailm" ei anna sellele raamatule midagi juurde.
Viite lugu võib pidada lihtsalt arusaamatuseks. Tavaliselt Hargla antoloogiates kaasautoritest peajagu üle oleva Friedenthali "Abracadabra" (see lugu on muuseas Tuglase novelliauhinna laureaat) kvalifitseerub paremal juhul eneseparoodiaks. Väljaselgitamata põhjusel Stalkeri võitnud "Elurikkuse kaitseala" on ilmselt oma autori kõige nõrgem tekst, vähemalt nende hulgast, mida mul on olnud au lugeda. Teise Nõo kandi kirjaniku Kadri Pettai pika nimega lugu on jälle kompositsiooniline harakiri. Jutu 17 lehekülge on liigendatud 9 lõiguks, milles on 5 eri peategelast: Reelika, mina (samuti Reelika; lisaks sellele on mina-Reelikale omistatud lõigud kirjutatud mingil mõistetamatul põhjusel olevikuvormis), ajakirjanik Peeter, järjekordne mina (Reelika ema seekord) ja Kalli Liisa. Võite ise arvata kui keeruliseks see loo lugemise teeb. Raamatu kõige piinlikuma teksti tiitli pärast võistlevad aga "Agnes" ja "Tammetalu perenaine". Ma loodan, et nende autoritel on mõne aasta pärast neid jutte samavõrd piinlik lugeda.
Pisut kisub sinnakanti, et Hargla-antoloogiate aeg on ümber saamas, kui juba kolmandikus antoloogias ilmuvates tekstides autorid isegi ei ürita enam või üritavad midagi arusaamatut.
Mul on karvane tunne, et sel sajandil on soome keelde kõige rohkem tõlgitud Alastair Reynoldsi ul...
Mul on karvane tunne, et sel sajandil on soome keelde kõige rohkem tõlgitud AlastairReynoldsi ulmeraamatuid, nimelt 21 köidet. Aga Eversioni veel mitte! Küll jõuavad.
Selle raamatu juures meeldib mulle eriti, et romaan on hakitud erinevateks stoorideks, mis lõpus elegantselt kokku tõmmatakse. Olen ju lühivormi austaja ja mulle sobib eriti lühiromaan. Nüüd võisin raamatu õhtul rahulikult pärast Norra ranniku seiklusi kõrvale panna. Järgmise õhtu veetsin Silasega Patagoonia ranniku lähedal jne.
Tore lugemine, kindel viis. Kunagu ammu, oma paarkümmend aastat tagasi sai loetud Kuilukaupunki (Chasm City), mis erilist muljet ei jätnud (st hindeks keskmine neli) ja hiljem kinkisin selle teismelisele pojapojale. Tuleb uuesti Reynoldsit lugema hakata, soome keeles ju jalaga segada.
Seletematu on tõlkeulme avaldamine ja autorite populaarsus maade lõikes. Võrreldes Soomega on Ees...
Seletematu on tõlkeulme avaldamine ja autorite populaarsus maade lõikes. Võrreldes Soomega on Eestis väga populaarsed Zelazny (raamatute arvestuses 18:3 Eesti kasuks), Poul Anderson (8:1) ja Silverberg (9:4). Vastupidiseid näiteidki on, olgu siinkohas toodud Greg Bear (6:0 Soome kasuks) ja Ph. K. Dick (23:5). Ja ometi on põhjanaabrid pärast 2. Maailmasõda avaldanud erinevaid ulmeraamatuid 3-4 korda rohkem.
Nüüd vaadeldavast kogumikust. Väga tugeva viieväärse elamuse sain lugudest Tee detsembrisse, Koguja roos ja See tormihetk. Nõrgemat sorti väga head jutud olid See surelik mägi ning Jumalik hullus. Ülejäänud lood olid nelja- ja kolmeväärsed. Pea kõik lood on inimestest, inimestest ulmelises keskkonnas, mis annab võimaluse teravamini esile tuua tegelaste iseloome ja motiive.
Kuigi olen oma paarkümmend aastat tagasi originaalkogu läbi lugenud, oli rõõm ja nauding seda uuesti eestikeelsena lugeda. Raamatule kindel viis. Väärt kogumik Stalkeri võitjaks!
See on hea raamat ja samas üsna igav raamat. Tegevus toimub samas universumis, milles Leckie Abis...
See on hea raamat ja samas üsna igav raamat. Tegevus toimub samas universumis, milles Leckie Abistavate-triloogia, sedapuhku pole rõhk Radchi impeeriumil; ääremaadel teeb pigem rõõmu, et impeerium nõrgeneb, kuna imperaatori kloonid on omavahel tülli pööranud. Aga ka ääremaadel on rohkesti intriige, tuhandete aastate pikkusi vaenusid, mälestusi genotsiididest jne. Lisaks pidev hirm presgerite ees - rassi ees, kellest pole teada midagi muud, kui et nad võivad ootamatult ilmuda ükskõik kuhu ja seal kõik hävitada. On kokkulepe presgeritega, et mõistuslikke rasse nad ei torgi, aga kui keegi alustab sõda või ahistab oma kodanikke, satub mõistuslikkus sügava kahtluse alla. Romaanis saab üksipulgi selgeks, et "presgeri tõlk" võib olla ka ametinimetus, eelkõige on tegemist aga geneetiliselt parendatud liigiga; nad on aretatud küll inimeste baasil, aga täiskasvanuks saades ilmnevad neil mõned presgerite - inimeste seisukohast - üleloomulikud võimed. Õigupoolest oli tõlkide olemusele vihjatud juba triloogiaski, aga kuna seal oli tegevus keskendunud muudele asjadele, võisid need vihjed jääda tarviliku tähelepanuta. Tunduda lihtsalt veidrustena - kui tõlk teatab, et on nooruses palju inimesi söönud, "aga ainult neid, keda pidi sööma" või siis pole päris kindel, kas ta on parajasti Dlique või Zeiat. (Dlique on ka ainus vana tuttav, kellest ka selles raamatus korraks juttu tuleb.) Aga. Kui juba triloogia puhul käis sagedane teejoomine mõnele lugejale närvidele, siis nüüd on seda veelgi rohkem. Ja väga harva õnnestub ka kohvi hankida. Teejoomisest tüütumad on pidevad kordused. Romaanis on kolm liini ja sageli kirjeldavad kõik kolm sama sündmust - veidi erinevalt. Kui kellelgi on mingi tunne, siis kirjeldab ta seda lehekülgede kaupa - ja mõnes järgmises peatükis uuesti. Isegi kui on tegemist eksistentsiaalse hirmuga, kipub see liiale minema. Kui triloogias oli "tema" koha peal ainult "she" - isegi kui eelmises lauses oli öeldud, et habemega - siis nüüd on isikulisi asesõnu kuhjaga. Erinevatel rassidel, erinevatel rahvastel, vastavalt soole ja vist ka orientatsioonile, ametlikus pöördumises ja sõbralikus vestluses. Ning kuna peamine intriig käib selle ümber, kas keegi on inimene või presgeri tõlk - mõned arvavad üht- ja mõned teistviisi -, mis tähendab ka vastava asesõna kasutamist, siis ei saaks kogu seda jama tõlkimisel ignoreerida.
