Ilmselgelt tugevate Poul Andersoni mõjutustega (nagu Kalmsteni tihtilugu omane) lühiromaani tegevus käivitub 10. sajandi lõpul, mil skandinaavia vanad jumalad on alla heitmas uuele jumalale. Kõigel toimuval on ka mütoloogiline plaan ja lisaks maistele sündmustele heitlevad haldjaväed taevalaotustes inglitega. Kõik see on aga vaid pikema loo alguseks, mille peakangelaseks on jumal Odin... "Götterdämmerungi" iseloomustab 19. sajandi rahvusromantilisele mõtteviisile omane mütoloogilisus, pateetilisus ja kristlusekriitika (loo algusosas esinev haldjaversiooni sadomasoseksist kirjeldav stseen kutsus küll minus esile naeruturtsatuse ja pateetika oli kui peoga pühitud) ning ka eesti mütoloogial pole lühiromaanis mitte väike roll. Samas on tunda mingit koomiksilikku hakitust, tegevus hüppab ühest sajandist ja tegevuskohast teise. Selles on ehk ka "Götterdämmerungi" suurim miinus - autori sõnul oli tal algselt plaanis romaan ja praegune versioon jätab nagu liialt kokkusurutud mulje. Kokkusurutusega kaasneb ka mingisugune kõikumine pateetilisuse ja koomiksilikkuse piirimail - ei jäta nagu niivõrd traagilist muljet kui Aekadioni-tsükkel või "Täheraua saaga", "Götterdämmerungis" on kõike kuidagi liiga palju ning see lühiromaan tundub justkui lahtipakkimist ootava failina. Ei, tegelikult polnud "Götterdämmerung" üldsegi paha lugu, lihtsalt kogu sündmustikule aluseks olev idee on niivõrd eepiliste mõõtmetega, et vajaks tõsiseltvõetavuseks pikemat lahtikirjutamist.
Autor on välja mõelnud huvitava maailma, kuid minu arvates valinud vale vormi selle tutvustamisek...
Autor on välja mõelnud huvitava maailma, kuid minu arvates valinud vale vormi selle tutvustamiseks. Tähendab, maailma põhjalik kirjeldus ei anna eriti juurde lugu niiöelda koos hoidvale põgenemiskirjeldusele ja samune põgenemine ei illustreeri kuigivõrd seda mullistunud maailma.
Oleks saanud läbi ajada lühema versiooniga: keegi, olgu siis usujuht või miski dünastia viimane ellujäänud liige või miski kukutatud poliitik, Enrico Chivaldori või keegi teine, peab pagulusse põgenema, teel kohtub ta nii toetajate kui vaenlastega, nende maailmavaade selgitab lühidalt, miks keegi kumma poole on valinud, kogu maailma religioosse vms jaotumise järele pole mingit vajadust. Ja samas on selles loos materjali terve romaani jaoks.
Maailmavaate muutumiseks, uute tõekspidamiste omaksvõtmiseks kuluvat aega mõõdetakse pigem põlvkondades kui aastates. (Muidugi on alati idioote ja oportuniste, vt märksõna "juunikommunistid".) Ma ei taha sellega öelda, et tegevus peaks ulatuma läbi mitme põlvkonna. Küll aga leiduks olulisi tegelasi, kelle perekondlike draamade kaudu muutunud maailma mõjusid näidata.
Mumeelest oleks islami ja vene õigeusu argitasemel lepitamine vägagi keeruline ülesanne. Ühelt poolt islami range keeld elusolendite kujutamiseks ja teisalt vene õigeusule omane pühakute ja ikoonide rohkus. Ma nüüd ei tea, kas autor on teinud seda teadlikult või kogemata, aga on üks detail, mis tõstab jutu hinde hädise nelja peale. Islamis on paar erandit, mis inimest siiski kujutada lubavad. Esiteks peavad arstiks õppijad ju teadma, mismoodi inimese (ja isegi vastassoost inimese) organism toimib. Ja hiljem lisandusid tagaotsitavate kurjategijate pildid. Nii ongi loogiline, et üks seltskond, olles näinud mitmeid pilte Jeesusest, peab teda eriti ohtlikuks kurjategijaks.
Vat ei olnud tegu mulle meeldivat tüüpi looga. Kui üldiselt on Kalmsteni viimase aja teosed karm-...
Vat ei olnud tegu mulle meeldivat tüüpi looga. Kui üldiselt on Kalmsteni viimase aja teosed karm-karged, jõhkrad ja kohati isegi ropud ning sisaldavad samas mingit melanhoolset poeesiat, siis käesolev oli veidi nagu mingisugune läägevõitu jõulumuinasjutt. Meenusid Marek Simpsoni ühe teatud loomeperioodi jutud. Ei, kindlasti polnud see lugu otseselt halvasti kirjutatud jne... lihtsalt mind ennast absoluutselt ei kõnetanud. Subjektiivsuse/objektiivsuse vahekorda arvesse võtta püüdes saab hindeks "3", mitte "2".
Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see poolel...
Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Üldiselt mulle sellised teadlikult hämarad lood, mis on esitatud mingis deliirses seisundis viibi...
Üldiselt mulle sellised teadlikult hämarad lood, mis on esitatud mingis deliirses seisundis viibiva peategelase ulmadena, väga ei meeldi. Ent juba poeetiliste kirjelduste eest väärinuks see lugu vähemalt hinnet "3" ja asjaolu, et autor lõpuks toimuvasse selgust toob ning kõike sihilikult segaseks ei jäta, tõstab loo hinde "4-" peale.
Käesoleva loo näol on autor teinud omapärase liigutuse - andnud välja algse ja lühema versiooni l...
Käesoleva loo näol on autor teinud omapärase liigutuse - andnud välja algse ja lühema versiooni lühiromaanist "Täheraua saaga". Ehk siis kompaktsem variant, mõned tegevusliinid ja teemad (nagu lesbisuhete oma) välja jäetud jne. Mida ma selle kohta öelda oskan? "Täheraua saaga" mulle meeldis ja arusaadavalt meeldis seega ka selle lühem variant. Kvalitatiivset erinevust kahe versiooni vahel ma tuvastada ei suutnud, nii et oli "Valrafni" siis eraldi loona vaja? Autori meelest küll. Minu hinnangul head mõlemad, aga mitte niiväga erinevad.
Järg kogumikus "Kaarnalaul" ilmunud kolmele Aekadioni-tsükli loole. Autor on "Kaarnasüdame" kohta...
Järg kogumikus "Kaarnalaul" ilmunud kolmele Aekadioni-tsükli loole. Autor on "Kaarnasüdame" kohta öelnud, et selle lugemine enne "Kaarnalaulu" kogumikku rikub viimasest saadava lugemiselamuse, seega jätan loo täpsemast sisust siinkohal rääkimata. Hinde osas: masendavalt lootusetu, aga seejuures kuidagi kaunilt poeetiline lugu. "Kaarnalaulu" lugemisest on mul praeguseks möödas juba üle aasta ja nii mõnedki detailid sellest on vaikselt ununema hakanud, mistõttu selle otseses järjeloos toimuvate sündmuste mõistmine nõudis mõningat mäluragistamist. Aga lugu ise oli hea.
Neli aastat on viimasest "Vanamehe sõja" saaga romaani lugemisest möödas. Ja kuigi kirjutasin 201...
Neli aastat on viimasest "Vanamehe sõja" saaga romaani lugemisest möödas. Ja kuigi kirjutasin 2019. aasta lõpus "Lõhenenud inimkonna" arvustuses, et jään viimast osa ootama, oli nüüdseks ausalt öeldes meelest läinud, et miskit üldse pooleli jäi. Seega tuli selle raamatu eestikeelne tõlge mõneti üllatusena. Peale kerget kõhklemist otsustasin siiski osta, kasvõi selleks, et raamaturiiulis see John Scalzi nimeline rivi täiuslik oleks.
Kuigi raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb, et teos koosneb neljast lühiromaanist, siis tegelikult on tegemist ühe tervikuga. Jah, originaalis ilmus see kõigepealt jupikaupa. Jah, minategelased on igas loos erinevad. Aga kokkuvõttes on see siiski kenasti omavahel seotud juppidest kokku punutud romaan.
Esimene jagu, "Hinge elu", oli tõeliselt hea, täiesti sarja esikromaani vääriline. Kirja pandud kaasahaaravalt, põnevalt, loogiliselt. Aga edasi läks allamäge. Minu meelest on Scalzi tugevuseks ikkagi militaarulme ja action. Igasugune poliitintriigide punumine kipub minema heietamiseks ning mis kõige halvem, kõlab ebausutavalt. Õnneks on lugude järjestus selline, et suure poliitika vahele on pikitud lihtsõdurite elu-olu kirjeldused, mis minu jaoks polnud sugugi tüütu lugemine. Teisest küljest on aga romaani erinevad jaod just niimoodi ritta seatud, et jada lõppeb taaskord suure poliitikaga ning see jääb lõpphinnangut domineerima.
Mis taaskord meeldis, oli see, et Scalzi ikka oskab nii kirjutada, et varasema ülelugemine või detailide mäletamine pole vajalik. Tuletab meelde täpselt nii palju, kui konkreetse lõigu mõistmiseks vajalik ning kogu lugu. Muidugi nüüd, kus kogu sellel sarjal on lõpuks joon all (või kas ikka on?) võiks ju algusest alustada ning kõik raamatud niiöelda ühe soojaga üle lugeda. Äkki märkan mingeid detaile, mis muidu raamatute ilmumise ajalisest vahest tingitult fookusest välja jäid? Võib-olla isegi teen seda.
Kuid jah, paratamatult mõjutab minu hinnangut "Kõigi asjade lõpule" see, et tegemist on sarja viimase osaga. Niisiis väike tagasivaade.
Kordan enda varasemates arvustustes öeldut, aga midagi ei ole teha - esikromaan "Vanamehe sõda" on selle sarja parim. Vahepeal läks täiega allamäge, kuigi minu arvustuste hindeid vaadates seda ei ütleks, sest ma pole ühtegi jätkuosa alla "nelja" hinnanud. Aga midagi pole teha, tunne on selline. Vahepeal toimus mingi surnud kassi põrge ehk siis "Zoe lugu" tõi sarja minu jaoks nö mustast august välja ning "Lõhenenud inimkond" sai hindeks lausa viie. Aga nüüd siis selline lõpp...
Et mis sellel siis viga oli? Põntsu pani neljas jagu. Tõlkija on eespool väga täpselt kirjeldanud, mis seal kõik valesti oli. Ütleme nii, et kui tegemist oleks filmiga, siis "täiuslikkusest" jäi veel puudu vaid ilutulestik ning eepiline muusika. Tõsi see viimane lõpuridade lugemise ajal mu peas ka kõlas. :) Lääge.
Samas hindeks panen ikkagi "nelja" kuigi piiiiiiiiiiika miinusega. Kindlasti sellepärast, et romaanil on tõepoolest väärtus eelmiste osade järjena. Samuti ka sellepärast, et hoolimata paljudest puudustest oli raamat siiski suures piires lobedalt loetav. Ning viimaseks sellepärast, et lugu sai (loodetavasti) lõpu.
Kuna enne Reaktoris ilmumist tegin sellele loole keeletoimetuse, oli praegune ülelugemine kogumku...
Kuna enne Reaktoris ilmumist tegin sellele loole keeletoimetuse, oli praegune ülelugemine kogumkust "Götterdämmerung" minu jaoks teiseks korraks seda lugu lugeda. Ülelugemisel jäi käesolevast loost - mille tegevus toimub kohati lausa kiviaja tasemeni taandarenenud postapokalüptilises maailmas - nagu natuke parem mulje, üle-eelmisel aastal oleksin seda ilmselt "kolmega" hinnanud.
The Fall of Hyperion on teine osa Hyperioni kosmoseooperi-kaksikromaanist, mis algab täpselt sama...
The Fall of Hyperion on teine osa Hyperioni kosmoseooperi-kaksikromaanist, mis algab täpselt samast kohast, kus eelmine romaan lõppes. Palverändurid on jõudnud Ajahaudadeni, kuid need on vaiksed ja koletis Veristajat ei paista kuskilt. Samuti on sõda Hyperioni pärast juba alanud ja Heidikud suruvad Hegemoonia vägesid igal suunal tagasi.
On selge, et ilma erakordseid meetmeid võtmata langeb Hyperion oma saladustega vääramatult Heidikute kätte. Kuid siis saab lokaalsest konfliktist juba kõikehõlmav sõda ning ohus võib olla mitte ainult Hegemoonia vaid ka kogu inimkonna tulevik. Ajahaudade juures aga ilmutab Veristaja end lõpuks palveränduritele...
Mingis mõttes mul omal ajal vedas, sest kuna "Hyperioni" tõlke avastasin ma millalgi 2000. aasta alguses, siis jäi mul loo teist poolt oodata ainult alla aasta. Kui see ükskord ilmus, siis mäletan ma, et just "Hyperioni langus" oma tulevärgiga meeldis mulle veel palju enam, kui "Hyperion".
Nüüd originaali lugedes oli kogu see uskumatu tulevärk muidugi alles, kuid selline järjest lugemine pani mind mõtlema sellele, kui radikaalselt üksteisest erinevad need kaks raamatut on. See on ehk ka üks põhjus, miks ma tagantjärele olen just esimest osa võrreldes teisega palju rohkem hindama hakanud.
"Hyperion" on mingis mõttes hästi kitsa ulatusega, hoolimata nendest ulatuslikest tagasivaadetest, mida iga palveränduri jutustused annavad. Lugeja viibib kogu aeg koos palveränduritega, liigub ainult koos nendega ning näeb ja teab ainult seda, mida nemad näevad ja teavad. "Hyperioni languses" muutub kõik.
Nüüd laotub nende loo toimumisaja murranguliste päevade jooksul pilt laiali üle kogu tuntud universumi. Palverändurid paisatakse samuti laiali ja kuigi neil on jätkuvalt oluline roll, keskendub neile kogu leheruumist vist küll alla poole. Eelkõige on loo teine osa sõjaromaan - sõja ja vandenõu.
Selles pole muidugi mitte midagi halba. Simmons vajabki kogu seda mastaapi, et kõik oma esimeses osas õhku visatud pallid ka korralikult kinni püüda. Ning kui palverändurid saavadki nüüd vähem leheruumi, siis Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone tõuseb siin lausa uueks peategelaseks ja sellisena veel fantastiliselt heaks.
Miks siis ma pean "Hyperioni" praegu paremaks? Peamiselt seetõttu, et teinekord on mõistatus ise huvitavam kui selle lahendus. Mustkunstnikutrikk on köitvam kui teadmine sellest, mismoodi seda tehakse. Lahendusi ja seletusi "Hyperioni langus" tõepoolest pakub ning seda absoluutselt meisterlikul tasemel.
"Hyperion" aga on sellega võrreldes... maagiline. Mitte, et see "Hyperioni languselt" midagi ära võtaks.
Aurupungiliku seiklusloo tegevus toimub maailmas, mille tehnoloogiline arengutase vastab umbes me...
Aurupungiliku seiklusloo tegevus toimub maailmas, mille tehnoloogiline arengutase vastab umbes meie maailma 20. sajandi algusaastatele (tsepeliinid ja rongid) ja mida regulaarselt kummitab meeltesegadust põhjustav kollane udu (huvitav, kas inspiratsiooniallikaks on olnud 1952. aastal Londonit tabanud mürgine kollane sudu?) Loo (anti)kangelaseks on vananev endine eriväelane Varus, kes palgatakse koos endise tipp-prostituudi Halimega vaenuliku riigi territooriumile diversiooni läbi viima... Lugu meenutas mulle mingi aja eest kuuldud kurtmist, et tänapäeva aurupungist on see pungi (mässulise ühiskonnavastasuse) pool erinevalt nt. 1970. aastate autorite loomingust nagu Powers või Jeter puudu. Noh, Kalmsteni käesolev jutt vähemalt selles osas pettumust ei valmista - mõnevõrra asotsiaalse taustaga peategelased, palju vägijookide tarbimist, ropendamist, viiteid narkootikumidele ja seksile (mis küll ainult viidetega piirdusid). Kaunishingedele ses osas vast soovitada ei julgeks. Tegevusmaailm jätab aga väga ägeda mulje ja hoogsale sündmustikule pole samuti midagi ette heita, nii et vähemalt minu poolt kindel "5".
Manfred Kalmsteinil ilmus just uus raamat – seega, on tagumine aeg eelmisele lõplikult joon alla ...
Manfred Kalmsteinil ilmus just uus raamat – seega, on tagumine aeg eelmisele lõplikult joon alla tõmmata, et saaks värske vaimuga uue kallale minna.
Lühiromaani «Täheraua saaga» hakkasin ma lugema üsna pika hambaga. Juba pealkirjas on sõna «saaga», Meelis Krošetskini kaanepilt ja Liis Rodeni sisupildid vihjavad viikingitele ning raamat ise algab ka ülev-fataalsete kirjeldustega. Keegi pajatab, keegi elab ning toimuvad väelised sündmused, millel on rängad tagajärjed. Oeh, vaene mina, kes ma kõike seda läbi närima pidin! Kuna mul oli autorisse usku ja mingid ta tekstid on ikka väga meeldinud, siis ma pingutasin. Õnneks polnud seda algust mahult kuigi palju. Heietati, toimetati ja lugu hakkas keskenduma inimestele ja nende tegemistele. Jumalad ja need teised unustati, niisamuti nagu kõik see fataalne pobisemine.
Nagu ma ütlesin, sai eepika ja ülevusega kiirelt ühele poole ja edasi tegutsesid juba lihast ja luust inimesed. Ja seda ma juba nautisin. Eks see üks vana-vana lugu ole, aga iga isik, kes sadakond raamatut on lugenud, teab, et asjadel on kalduvus korduda ning lõppude-lõpuks saavad määravaks ikkagi vaid autori (tehnilised) oskused.
Ma mingil hetkel lihtsalt märkasin, et tegelaste odalöögid või tapriviibutused, metsades-soodes matkamistest rääkimata, et see kõik vajus pisut tahaplaanile ning ma lugesin ja nautisin hoopis seda, kuidas tekst on liigendatud, kuidas peatükkide pikkused, kuidas autor vahetab kangelast, kuidas need vahetused omavahel sobituvad jne. Lugesin ja jälgisin tehnikat ning olin lummatud. «Täheraua saaga» puhul ei saa tehnikale küll midagi ette heita. Tegelikult ei saa ma ka loole, sellele, mis raamatus toimus ja mis kaadri taha jäi, ka sellele ei saa ma midagi ette heita. See lihtsalt ei läinud mulle niipalju korda: viikingid ja saagalikkus ning elust suurem ja fataalsem narratiiv.
Samas, ma pean häbiga tunnistama, et lugu läks mulle siiski korda, pooleli jätta ei tahtnud. Maailm oli tuttav ja samas ka võõrik. Suisa ühe ööga lugesin läbi. Lugesin ja nautisin! Eks piinlik oli, et mina, viikingid ja saaga! Tuleb vist autorit tunnustada ja sügavalt kummardada, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas... Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat!
Hyperion on kuuest loost ja raamjutustusest koosnev kosmoseooper. 28. sajandil valitseb inimkonda...
Hyperion on kuuest loost ja raamjutustusest koosnev kosmoseooper. 28. sajandil valitseb inimkonda ühendav Hegemoonia sadu kaugsiirduritega ühendatud planeete. Kui Vana Maa õnnetuse läbi viissada aastat tagasi hukkus, lõid inimkonnast lahku igavesti kosmoses elavad Heidikud (Ousters) ja tehismõistustest välja kasvanud Tehnotasand (Core).
Tehnotasand on oma inimestele mõistetamatute eesmärkide kiuste jätkuvalt Hegemoonia liitlane ja nõuandja. Heidikud aga on vaenulikud - ühe nende Parve rünnak Hegemoonia kaitse all oleva planeedi vastu lõppes Hegemoonia väejõududele võidust hoolimata kohutavate kaotustega. Nüüd on Heidikud jälle sõjateel.
Planeet Hyperion on universumi kõige mõistatuslikum koht. Seal asuvad ajas tagurpidi liikuvad Ajahauad, kust ilmub aeg-ajalt kujuteldamatute võimetega koletis Veristaja (Shrike). Heidikud on otsustanud Hyperioni ja selle saladused vallutada, maksku mis maksab. Hegemoonia ei saa sellega leppida ja valmistub ajaloo suurimaks sõjaks.
Eksisteerib legend, et teatud tingimustel Ajahaudade juurde saabunud palveränduritele võib Veristaja ühe nende soovi täita. Viimase õlekõrrena enne sõda valmistataksegi ette palveränd, kus Hegemoonia triljonite elanike seast valitakse välja seitse, kellest igaühel on mingi seos planeet Hyperioni ja koletis Veristajaga...
Hyperioni maakeelse tõlkega puutusin ma esimest korda kokku millalgi 2000. aasta alguses, kui seda veel raamatupoodidest saada oli. Juba tollal rabas see mind oma haardega, aga kannatamatu noore inimesena häiris mind ka päris mitu asja, eelkõige lõpp, mis jätab kõik teise raamatu jaoks lahtiseks.
Hiljem olen tõlget muidugi vähemalt kümneid kordi üle lugenud, seda koos järgedega ja ilma. Nüüd võtsin esimest korda ette originaalteksti ja sain kinnitust kahele asjale: Mario Kivistiku tõlge (mis mulle on alati meeldinud) on väga hea; ning raamat ise on tõenäoliselt üks parimaid ulmeromaane, mis kunagi kirjutatud on.
Natuke keeruline on isegi seletada, miks see nii on. Sellest raamatust ei kooru esimese hooga välja sellist üht suurt ja ajatut teemat, mida olulisemad ulmeromaanid tihti käsitlevad. Vastupidi, raamjutustus ja kuus väga erinevat lugu selle sees jätavad raamatust pigem killustatud mulje, nagu oleks see rohkem jutukogu kui romaan.
Tagantjärele on mulle tegelikult aga tundunud, et selline killustatus ongi selle romaani tugevuseks. Ühest küljest mängib Simmons siin osavalt ja natuke postmodernistlikult erinevate ulmežanritega - Preestri jutustus on õudusulme, Sõduri jutustus militaarulme ja Detektiivi jutustus küberpunk, kui kõige ilmselgemaid mainida.
Teisest küljest aga annab see võimaluse nende lugude kaudu hästi mitme erineva nurga pealt näha seda universumit, kus kõik toimub. Iseenesest on need kaks võtet lihtsad, kuid teha neid sellise oskusega nagu Simmons, on täiesti aukartustäratav. See tohutu infohulk, mis lugejale selle kaudu ette antakse, ei muutu hetkekski koormavaks.
Või ehk siiski? Mõned inimesed, kellele ma seda raamatut olen aastate jooksul soovitanud, panid selle juba esimese peatüki alguses kõrvale. Peamiseks põhjuseks ongi see, et Simmons ei hoia lugejal eriti kätt vaid viskab ta kohe vette ja laseb tal endal kas ujuda või uppuda. Ma olen nõus, et mõnda tüüpi lugejale see lihtsalt ei sobi.
Neile, kes edasi loevad, jäävad raamatust üles peamiselt kaks küsimust. Esiteks, miks see lõpeb ilma mingi lahenduseta? Teiseks, kas kõiki neid detaile, mis autor siin laiali laotab, on üldse võimalik lõpus rahuldavalt kokku viia? Vähemalt teise küsimuse jaoks on vastus järgnevas osas (noh, umbes 90+ protsendi ulatuses) jah.
Nüüdseks olen ma selles lõpetamatuses hakanud nägema ehk isegi kõige suuremat võlu. Ka selgelt viidatud "Canterbury lood" on lõpetamata. Ma kujutan ette, et kui Simmons oleks mingil põhjusel järje kirjutamata jätnud, siis oleks see romaan ainuüksi vastamata küsimuste tõttu ehk kuulsaim ulmeromaan üldse - ning ka praegu pole see vähem kui maagiline.
Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua s...
Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.
Lugudest eraldi sai juba kirjutatud - sarnaselt eelarvustajale meeldisid mulle kõige rohkem Weber...
Lugudest eraldi sai juba kirjutatud - sarnaselt eelarvustajale meeldisid mulle kõige rohkem Weberi ja Toloneni lood. Seejuures oli Weberi lugu natuke igavama ideega, aga kaasahaaravama teostusega, Toloneni loo idee oli põnevam, aga teostus omakorda skemaatilisem ja puisem. Ühelt poolt tahaks kiita Meelis Krošetskini kaanepilti, mis on ikka kõvasti pilkupüüdvam kui nii mõnedki varasemate Skarabeuse raamatute kaanepildid. Ilmselgelt vihjab see stseenile Weberi lühiromaanist, ainult et... pildil on millegipärast kujutatud täiesti maist karu, mitte planeet Sphinxi heksapuumat. Ka relv tüdruku käes tundub nagu teistsugune kui loos kirjeldatud. Negatiivse külje pealt peaks mainima keeletoimetamist - komavigu on tohutult, eriti esimeses (Tenni) loos.
Moodne muinasjututöötlus, milles libahundist minategelane kohtub tänapäeva talvises Soome metsas ...
Moodne muinasjututöötlus, milles libahundist minategelane kohtub tänapäeva talvises Soome metsas viieteistaastase Hillkka-nimelise tüdrukuga... Kohati üsna karme teemasid puudutav lugu, soome autoritest meenutas ehk natuke Maarit Leijoni loomingur.
Ma pean alustama sellest, et kaua aega mõtlesin selle raamatu SH sarjas välja anda. Aga -- ausaks...
Ma pean alustama sellest, et kaua aega mõtlesin selle raamatu SH sarjas välja anda. Aga -- ausaks jäädes -- olin lugenud ainult 1991 a ilmunud samanilmelist lühiromaani. Sellele annaksin hindeks mingi 4,5; st võibolla 5, aga kuna ma olen selline õel arvustaja...
Romaanile on juurde kirjutatud üsna palju tulevikku ja iga leheküljega läheb see viletsamaks. Kui lühiromaani puhul võib veel andeks anda pisut igasugust "elulist" ballasti ja tobedat tundlemist (naisautor, mis teha...), siis edasi hakkab see tõsiselt häirima (vähemalt mind); st konflikt on püsti pandud ja ma tahan teada, mis sellest saab, mitte, kuidas selle üle targutatakse.
Palju hullem aga on, et edasi muutub raamat usutamatuks. Ja Jänkistani-keskseks, mis on seesama. Autori maailmapilt on täpselt selline, nagu neil naljapiltidel, kus gloobusel on kõik peale USA sinine -- et nii näevad tulnukad Maad Hollywoodi filmides. Üks positiivsena mõeldud peategelane muide isegi ütleb ka otse välja, et ta pole kunagi kusagil välismaal käinud ja teda ei huvitagi. Ehk muu maailm ka arenes; neil olid omad geenmodifitseeritud inimesed (ka unetud) ja suhtumised olid teised. Kogu seda dimensiooni romaanis sirgelt ignoreeritakse (paar kildu siin-seal ei muuda asja).
Ka kogu probleemiasetus on pehmelt öeldes idiootlik -- kogu unetutega seotud konflikt taandub USA iseseisvusdeklaratsiooni ja kunagiste presidentide kõnede valikuliseks tsiteerimiseks; ja tavalistest inimestest kaugele n-ö eest ära arenenud superinimesed esitavad mitteameeriklase jaoks afekteerivalt ajusurnud küsimusi mingite asjade seaduslikkusest USA seaduste valguses...
No ja ma ei hakka lõpplahendust ära rääkima, aga minu jaoks tõmbas see raamatule vee peale. See oli nii usutamatu. Nii... vildakas ja võimatu. Nagu loeks sotsrealismi, kus kolhoosikord kindlasti võidab...
Judgment Night on kogumik, mis sisaldab C. L. Moore'i samanimelist romaani ja väikest peotäit tem...
Judgment Night on kogumik, mis sisaldab C. L. Moore'i samanimelist romaani ja väikest peotäit temalt varem ilmunud lugusid (valiku tegi autor ise). Valik on tehtud ilmselt ka selle järgi, et valitud lood ei kuulu ühtegi autori paljudest temaatilistest seeriatest (kuigi kaks neist on jällegi omavahel seotud).
1. Judgment Night (1952) 5/10
Kogumiku põhiline tekst, väikese romaani mõõdus "Judgment Night" kirjeldab võimuvõitlust galaktikaimpeeriumis, mille südameks on aastatuhandeid olnud inimestele mõistetamatute Iidsete koduplaneet Ericon. Kes valitseb seda planeeti, valitseb Iidsete toel ka galaktikat.
Kuid sajandeid kestnud rahu on nüüd lagunemas, sest galaktika äärealadel on mässu tõstnud noor rahvas, kes praeguseks juba pehastunud impeeriumi vastu võtab ühe võidu teise järel. Vana imperaatori ainus tütar ja pärija Juille kavatseb sõja juhtimise üle võtta - kuid enne seda kohtab ta ootamatult kedagi...
Tegelikult on siin loos päris palju huvitavat. Juille on meeldivalt raevukas karakter, kes meenutab natuke autori teist kuulsat tegelast, Joiry Jirelit. Praktiliselt kõigis tegelastes on peidus mingi esmapilgul varjatud pool või knihv. Ajaloo tsüklilisus mulle üldiselt temaatilise võttena meeldib ja siin on see ka hästi teostatud.
Häirib aga asjaolu, et tooni ja ülesehituse poolest on siin tegu paraja lapitekiga. Ma ei pane pahaks ootamatuid süžeepöördeid ja ka mitte seda, kui ühest loost saab järsku hoopis midagi teistsugust - kuid siin on sellega korralikult üle pakutud. Samas jälle on mõned sisutud kohad (nagu võitlus kunstliku kuu peal) arusaamatult pikaks venitatud.
2. Paradise Street (1950) 6/10
Marsilt pärit vaba kütt Morgan saabub pärast pikaaegset ära olemist tagasi väikeplaneet Loki peamisesse asundusse. Kuid vahepeal on aeg ootamatu kiirusega edasi läinud. Küttide asemel annavad asunduses tooni maad harivad kolonistid, nüüd ametlik politseisüsteem on ära keelanud tema põhilise elatusallika ja musta turgu valitseb veenuslaste jõuk.
Täitsa tore kosmosevestern! See muutuva maailma ja vananeva küti lugu on isegi natuke jacklondonlik. On meeldivalt sümboolne, kuidas peategelase ellujäämisoskused metsikus looduses ei aita teda enam - põllumehed teda ei karda ja libedad veenuslased tõmbavad tal kergelt naha üle kõrvade. Lõpplahendus on ka ilus.
3. Promised Land (1950) 8/10
Päikesesüsteemi koloniseerimine käib täie hooga - vähemalt alates sellest, kui taibati, et selleks on eelkõige vaja muuta inimesi. Jupiteri lumisel kuul Ganymedesel elavad näiteks skandinaavia-saami rahvaste põhjal aretatud hiiglased, kes saavad sealses kibekülmas keskkonnas hästi hakkama. Kuid siis leiutatakse meetod, kuidas maasarnastamist kiirendada...
Väga hea lugu ja kaugelt kogumiku parim. Päris nii hea ei ole, kui Roger Zelazny natuke sarnane ja hiljuti tõlkes ilmunud "Tee detsembrisse" ja eks teatud detailides on siin vananemist tunda. Kuid siin on midagi tõesti head tabatud selle põlvkondade vahetuse ja rahvaste enesemääramisõiguse teemadega. Üks parimaid Moore'i jutte, mida lugenud olen.
4. The Code (1945) 5/10
Kaks teadlast on enda arvates jõudnud teoreetilise läbimurdeni selle osas, kuidas inimese vananemisprotsessi ümber pöörata. Esimeseks inimkatseks esitab end vabatahtlikult neist ühe isa, kes on üle 70 aasta vana ja voodihaige. Esialgu tundub, et kõik läheb plaanipäraselt, kuid siis hakkab katsealuse juures ilmnema midagi veidrat.
Idee poolest täiesti hea lugu. Mulle meeldib, et see ei ole lahendatud nagu puhas õuduslugu, vaid pigem kergelt veider ja ebamaine lugu. Teostus on kahjuks venitatud ja teadlaste Fausti-teemalised arutlused ei kanna päris loo mõtet välja. Kahju, sest nagu ütlesin, on idee hea.
5. Heir Apparent (1950) 3/10
Nagu loos "Promised Land" mainiti, käib Päikesesüsteemi koloniseerimine täie hooga. Maa juhtimise all rahutuks muutuvaid välisplaneetlasi hoitakse ohjes Integraatorite analüütilise süsteemiga, millele neil vastust pole. Mis aga saab siis, kui kahe erinevatel põhjustel Integraatori-meeskondadest välja löödud tegelase rivaliteet ähvardab kogu süsteemi?
On huvitav, et kahe temaatiliselt seotud loo lahendus on nii erinev. "Heir Apparent" on üsna vilets lugu, kus kogu asja mõte jääb üsna arusaamatuks. Ohtralt on loo sisse pandud süžeepöördeid, kuid need ei anna sellele absoluutselt midagi juurde. Tõenäoliselt kõige kehvem üritus, mida ma Moore'ilt lugenud olen.
Tervikuna võttes on kummaline, kuidas just selline valimik omal ajal C. L. Moore'i esimese autorikoguna ilmus. Kui "Promised Land" ära võtta, jääb siia järele üsna vähe sellist, millele saaks anda hinnanguks rohkem kui "huvitav". Vahest oli see võimalus autorlust rõhutada, sest kõik peale nimiloo oli varem ilmunud Lawrence O'Donnelli pseudonüümi all?
Üks väga hea lugu siin on ja tera ning teise leiab ka muudest juttudest. Muus osas võib aga C. L. Moore'i loomingust huvitunud inimene alustada pigem kas Northwest Smithi või Joiry Jireli lugude kogumikest. Kui need on loetud ja huvi jätkub, siis ei ole ka selle kogumiku jaoks kulutatud aeg tõenäoliselt maha visatud.
Jutt ilmus ajalehe "Säde" järjejutuna 1963 aasta suvel. Ma olin siis 7-aastane, just l'petanud es...
Jutt ilmus ajalehe "Säde" järjejutuna 1963 aasta suvel. Ma olin siis 7-aastane, just l'petanud esimese klassi ja see oli minu vast esimene tutvus umekirjandusega. Igatahes tol ajal jättis vapustava mulje. Tänu DIGARile on see praegu kenasti kättesaadav. Proovisin nüüd juba ligemale 70-aastase vanamehena uuesti lugeda. Nojah, ütleme, et aeg oli selline ja riigikord oli selline. Kunagi ammu nägin ka selle jutu põhjal tehtud filmi ära (peaks ehk uuesti proovima vaadata). Tark Internet ütleb, et Kazantsev kirjutas jutust kolm varianti, Teine variant on kõige levinum, kolmanda leiab 70. teisel poolel ilmunud kogumikust. Tegevus on aga viidud 82 Eridani tähesüsteemi planeedile Veenus-2. 1963 oleksin andnud hindeks kõva viie, 2023 piisab kahest küllsga.
Ajaloolisest taustast: keskaegse Abassiidide kalifaadi legendaarne valitseja, "Tuhande ja ühe öö"...
Ajaloolisest taustast: keskaegse Abassiidide kalifaadi legendaarne valitseja, "Tuhande ja ühe öö" lugudele inspiratsiooni andnud kaliif Harun al-Rashid tuli võimule pärast oma vanema venna Musa al-Hadi salapärast surma. Toloneni loo tegevus käivitub 8. sajandi lõpu Bagdadis ja justkui alternatiivajaloolises võtmes: inetu ja kurja iseloomuga al-Hadi on äsja koristanud ära oma kadestatud noorema venna al-Rashidi... Edasi muutub loo sündmustik veelgi ulmelisemaks, aga ega väga palju ei tahakski sellest võimalikele lugejatele paljastada. "Tuhande ja ühe öö" stiili matkimine ja neile muinasjuttudele omase raamjutustuse kasutamine žanriulmelises võtmes peaks vähemalt algse inspiratsioonimaterjaliga tuttavatele lugejatele vägagi meele järgi olema. Kui midagi ette heita, siis ehk teatud tuimust ja tegelaskujude must-valget mõttemaailma - ent esimene kahest mainitud omadusest ongi paraku soome ning üldse põhjamaade kirjanikele omane probleem (isegi juhul, kui nad end 8. sajandi Araabiamaailma fantaseerivad) ja teine lähtub muinasjuttudele/legendidele igiomasest käsitlusest. Hindeks tuleb ikkagi maksimum.
Minategelane, kes on tuntud hüüdnime Kohtunik all ja ühtlasi planeedi vihatuim inimene, on sattun...
Minategelane, kes on tuntud hüüdnime Kohtunik all ja ühtlasi planeedi vihatuim inimene, on sattunud lugematute atendaadide ohvriks ning ta pea eest on välja käidud tohutu summa. Ehkki ta ei vaevu end ründajate eest üldsegi varjama ja elab tavalises kortermajas, nurjuvad kõik talle tehtud atendaadid tema üliinimlike võimete tõttu... Lugema hakates tundus üsna absurdse loona - maailm, mille tehnoloogiline arengutase ja ühiskonnakorraldus tervikuna vastavad justkui kirjutamisajale, aga tapmine on legaalne ning mingisugust funktsioneerivat riigivõimu ei paista eksisteerivat. Pluss veel küsimus, et kui see tüüp ikka nii vihatud oli ja pearaha nii suur, miks siis keegi lihtsalt talle taktikalist tuumapommi vms pähe ei kukutanud? Lugemise käigus mulje loost küll paranes ja puänt oli eriti tore. Siiski on tegu pigem absurdsevõitu muinas- või mõistulooga teaduslik-fantastilises kuues.
Taaskord üks lugu veidrast ja süngest Punktowni-nimelisest koloniaalmaailmast, mille keskmes on s...
Taaskord üks lugu veidrast ja süngest Punktowni-nimelisest koloniaalmaailmast, mille keskmes on sedapuhku kloonidest tehasetööliste vastasseis neid vihkava "pärisinimeste" ametiühinguliikumisega... Sarnaselt "Valusate mälestuste arhiivile" lugeda täitsa kõlbas.
Koloniaalplaneedil nimega Punktown, kus elab lisaks inimestele veel hulga erinevate mõistuslike r...
Koloniaalplaneedil nimega Punktown, kus elab lisaks inimestele veel hulga erinevate mõistuslike rasside liikmeid, tegutsevat mõrvauurijat MacDiazi vaevab ülemäära fotograafilise mälu probleem. Lapsena ajju siirdatud mälukiip ja sellega kaasnev fotograafline mälu teeb ta tema töös heaks, ent kuriteopaikades nähtu ning muude ebameeldivate ja kustumatute mälestuste kuhjumine ajus tekitab talle süvenevat ängi... Omades lugejana ise keskmisest inimesest kõvasti paremat (õnneks küll mitte täiesti fotograafilist) mälu kõigi sellest tulenevate plusside ja miinustega, saan ma peategelase MacDiazi ängist aru küll... keskmisele inimesele, kelle mälust kaovad nt teistega peetud vestlused paari ööpäevaga, võib Thomase jutu mõte ses osas natuke arusaamatuks jääda. Nii et mingitpidi südamelähedane lugu, aga maksimumhinnet sellele mingil põhjusel anda ei tahaks - ehk asi just liigses morbiidsuses.
Eelarvustajale pole palju lisada... ehk seda, et natuke meenus Vernor Vinge'i "Leek sügaviku koha...
Eelarvustajale pole palju lisada... ehk seda, et natuke meenus Vernor Vinge'i "Leek sügaviku kohal" (varateismeline tüdruk peategelasena ja Maa kiskjaid meenutavad telepaatilised mõistuslikud loomad). Toodud aspektidega sarnasused küll ka piirduvad - ja erinevalt Vinge'i huntidest polnud Weberi puukassidel kollektiivset teadvust, vaid lihtsalt telepaatilised võimed. Muus osas jääb üle vaid nõustuda: armas ja vahva noortekas (alates pealkirjast!). Ühtlasi esimene tekst sellelt autorilt, mida lugenud olen, nii et mingeid täiendavaid seoseid need puukassid minu peas ei tekitanud. Pole küll ise vanuse poolest päris selle lühiromaani sihtgrupis, aga madalama hinde kui maksimumiga ka nii toredat lugu hinnata ei tahaks.
