Armastatud eesti ulmekirjaniku Krista Kajari näidendi tegevus toimub "nagu ikka taolistes lugudes...
Armastatud eesti ulmekirjaniku Krista Kajari näidendi tegevus toimub "nagu ikka taolistes lugudes N riigi pealinnas x laiuskraadil. Ajas aga ei saa eksida - see on meie aeg." Tegelastel on rahvusvahelised nimed, aga et kahe keskse karakteri nimedeks on Crathes ja Titus, siis ei saanud lugemise ajal lahti tundest, et viibin Vanas Roomas, kuigi miski muu peale kahe nime seda ei kinnitanud. Igatahes kapitalistlik riik ja mitte USA.
Crathes on nooremapoolne psühhiaater/biokeemik, kes katsetab rottide peal imerohtu. Aine ülesanne on mõjuda psüühikale nii, et selle manustamise järel tuleb patsiendile sisendada midagi... ükskõik mida, ükskõik millist seisukohta või teooriat ja inimene jääb seda uskuma. Crathes tegutseb heas usus - ta loodab, et kõike seda, mida inimesed on seni tajunud negatiivsena (nt oma haigusi, muresid jne), tajuvad nad vastava medikamendi ja selle järgneva sugereerimise järel positiivsena. Inimkond vabaneb kõigist hädadest, kuna neid ei tajuta enam hädadena. Idee järgi saab inimkonna ka sõdadest vabastada.
Titus on ajaloolane, Crathese korterikaaslane. Tema teeb oma eksperimenti. Tal on plaan kujundada üks lihtne maanoormees tippkirjanikuks, kuigi tollel maapoisil on hoopis rohkem annet laulmisele. Titus teeb oma teaduslikke katseid n-ö põlve otsas oma korteris ja Titus finantseerib teda oma vähestest säästudest. Et eksperiment saaks minna suurematele loomadele, sh inimesele, on vaja rohkem raha ja katseloomi. Crathese katsetest teavad ainult tema ise ja Titus, või vähemalt nad arvavad nii. Siiski on riigivõimul silmad ja kõrvad ning ühel päeval murravad nende korterisse/laborisse sõjaväelased ühe kindrali juhtimisel. Crathesele tehakse ettepanek jätkata hästi finantseeritud katsetega riigivõimu käsutuses või lõpetada üldse oma tegevus.
Teadlasel ei ole soovi oma valmivat imerohtu sõjaväe kasutusse anda ja ta on suures hädas. Titusel valmib plaan: kuna aine on sisuliselt valmis, tuleb kogu riigi elanikkond sellega nakatada ja panna seejärel kõik uskuma, et uueks riigi presidendiks tuleb valida Crathes ja peaministriks Titus. Nii moodustaksid nad ise riigivõimu ja ülejäänud oleksid vaid kuulekad orjad. Laiahaardeliseks manustamiseks kasutatakse veevõrku ja plaan õnnestubki. Riigi elanikest jäävad ainest puutumata ainult mõned üksikud inimesed.
Plaani teostamise üksikasjadest läheb autor targu mööda: kuidas ikka on võimalik kogu riigi elanikkonnale ainet nii võimsalt organismi viia? Kuidas toimus sellele järgnev sugestioon? Kuidas jõudis see kogu elanikkonnani? Kas mingit väidet uskuma pandud inimest on võimalik vastupidise jutu ajamisega jälle teist asja uskuma panna? Nendele küsimustele on raske vastust leida ja nende vastuste vältimine tekitab paratamatult ebausutavuse tunde. Arusaadav, et autor püüab oma hoiatusloos lihtsalt näidata, kuidas kaks inimest, kes muutuvad pärast nii võimsa relva enda valdusesse saamist diktaatoriteks, kes kasutavad autoritaarrežiimi jõhkraid võtteid. Märkimisväärne osa dialoogist keskendub eetilistele küsimustele, aga teatavate tehniliste detailide lisamine oleks andnud moraaifilosoofiale tugevamat vundamenti. Väga originaalne ja huvitav see lugu ei ole.
Krista Kajari (ristinimega Eha Pirso) näidendil on mahtu 85 lehekülge ja see on ilmunud raamatus "Eesti näidendid 1977-1979" (Eesti Raamat, 1981).
Crathes on nooremapoolne psühhiaater/biokeemik, kes katsetab rottide peal imerohtu. Aine ülesanne on mõjuda psüühikale nii, et selle manustamise järel tuleb patsiendile sisendada midagi... ükskõik mida, ükskõik millist seisukohta või teooriat ja inimene jääb seda uskuma. Crathes tegutseb heas usus - ta loodab, et kõike seda, mida inimesed on seni tajunud negatiivsena (nt oma haigusi, muresid jne), tajuvad nad vastava medikamendi ja selle järgneva sugereerimise järel positiivsena. Inimkond vabaneb kõigist hädadest, kuna neid ei tajuta enam hädadena. Idee järgi saab inimkonna ka sõdadest vabastada.
Titus on ajaloolane, Crathese korterikaaslane. Tema teeb oma eksperimenti. Tal on plaan kujundada üks lihtne maanoormees tippkirjanikuks, kuigi tollel maapoisil on hoopis rohkem annet laulmisele. Titus teeb oma teaduslikke katseid n-ö põlve otsas oma korteris ja Titus finantseerib teda oma vähestest säästudest. Et eksperiment saaks minna suurematele loomadele, sh inimesele, on vaja rohkem raha ja katseloomi. Crathese katsetest teavad ainult tema ise ja Titus, või vähemalt nad arvavad nii. Siiski on riigivõimul silmad ja kõrvad ning ühel päeval murravad nende korterisse/laborisse sõjaväelased ühe kindrali juhtimisel. Crathesele tehakse ettepanek jätkata hästi finantseeritud katsetega riigivõimu käsutuses või lõpetada üldse oma tegevus.
Teadlasel ei ole soovi oma valmivat imerohtu sõjaväe kasutusse anda ja ta on suures hädas. Titusel valmib plaan: kuna aine on sisuliselt valmis, tuleb kogu riigi elanikkond sellega nakatada ja panna seejärel kõik uskuma, et uueks riigi presidendiks tuleb valida Crathes ja peaministriks Titus. Nii moodustaksid nad ise riigivõimu ja ülejäänud oleksid vaid kuulekad orjad. Laiahaardeliseks manustamiseks kasutatakse veevõrku ja plaan õnnestubki. Riigi elanikest jäävad ainest puutumata ainult mõned üksikud inimesed.
Plaani teostamise üksikasjadest läheb autor targu mööda: kuidas ikka on võimalik kogu riigi elanikkonnale ainet nii võimsalt organismi viia? Kuidas toimus sellele järgnev sugestioon? Kuidas jõudis see kogu elanikkonnani? Kas mingit väidet uskuma pandud inimest on võimalik vastupidise jutu ajamisega jälle teist asja uskuma panna? Nendele küsimustele on raske vastust leida ja nende vastuste vältimine tekitab paratamatult ebausutavuse tunde. Arusaadav, et autor püüab oma hoiatusloos lihtsalt näidata, kuidas kaks inimest, kes muutuvad pärast nii võimsa relva enda valdusesse saamist diktaatoriteks, kes kasutavad autoritaarrežiimi jõhkraid võtteid. Märkimisväärne osa dialoogist keskendub eetilistele küsimustele, aga teatavate tehniliste detailide lisamine oleks andnud moraaifilosoofiale tugevamat vundamenti. Väga originaalne ja huvitav see lugu ei ole.
Krista Kajari (ristinimega Eha Pirso) näidendil on mahtu 85 lehekülge ja see on ilmunud raamatus "Eesti näidendid 1977-1979" (Eesti Raamat, 1981).
Teksti loeti
eesti keeles