Kõigepealt tuleb öelda, et kirjastus Fantaasia on paarikümne aastaga muutunud ülivõimsalt parimaks eestikeelse ulme kirjastuseks maailmas! Kui seda teost tellides oli mul väike kahtlus, kas üldkontseptsioon ei meenuta ehk liiga palju Fred Hoyle’i romaani Esimene oktoober on liiga hilja (1966), milles meie ühtne aeg puruneb erinevateks ajalaamadeks, kus Ateena sõdib Spartaga, Prantsusmaa Saksamaaga jne, siis lugemine veenis: siin on tegemist mitu suurusjärku meisterlikuma looga. Pannakse omavahel sõdima Antiik-Kreeka väed Aleksander Suure juhtimisel ja Tšingis-khaani mongolihordid; sekkuvad veel 2037. aasta rahuvalvajad ja astronaudid/kosmonaudid ning Kipling 1885. aastast. Kõike seda dirigeervad mingid tulnukad. Ega viimastest mingit sotti saa, peab kindlasti lugema järge. Aga põnev oli, kohe väga.    

Mu esimene loetud Kunnase raamat Sõdurjumala teener rabas mind oma jõulisuse, räiguse ja teemaga. See siin on aga hoopis teine, kuid omamoodi mõjuv: väga põhjalikult on esitatud Maa Föderatsioon 900 aastat pärast meid. Föderatsiooni relvajõud on täielikult eraldatud tsiviilmaailmast: isegi seadused on neis erinevad, mitte üksnes infovõrgud (vastavalt MILNET ja GALNET). Raamatu peamine puudus on sama, mis peamine tugevus: ääretult põhjalik maailmaloome. Ligi pool raamatu algusest kulub sellele, et dialoogivormis selguks peategelase saatus minevikus ja mõistagi selle tulevikuühiskonna korraldus, ajalugu. Vast teine tugev külg on arutlused üksikisiku vabadustest ja militaarisikute pea „orja“ seisundist, et need vabadused oleks ikka kaitstud. Puuduseks pean seda, et väga kauge tuleviku relvastust on ikka liiga põhjalikult kirjeldatud (ühiskonnakorra kirjeldud on seevastu OK) – militaarulme austaja pole ma just kunagi olnud.   

Kuna lõpulehekülgedel selgub, et eetilist konflikti pole peategelasel võimalik vältida (orjalik allumine vs eetiline käitumine), siis ootan kärsitult, mis selgub teistes osades. On hea, et sellise tasemega ulmekaid Eestis ikka kirjutatakse.  

KOKKUVÕTE: raamatukaupluses tegin ostuvaliku Sõdurjumala teenri kasuks, Gort Ashryni võtsin raamatukogust (koduriiulid ei mahuta kõiki häid raamatuid) ja tegin õige valiku!     

Lugesin ja mulle selgus, et raamat on hea, isegi väga hea ning siis ma lahutasin terad sõkaldest. Antoloogia algus on väärikas: 1866 Kreutzwaldi kirjutatud Põhjakonn, aga sellega klassika headus ka lõpeb. Tuglase „Maailma lõpus“ (1917) on võlts, nii võlts – antoloogia nõrgim jutt. Tammsaare ja Ristikivi palad olid puised, vaevu rahuldavad! Ilmselt polnud koostajal midagi võtta sealt, kus midagi polnud.

 

Järgnevad kakskümmend kaks kobedat ja eriti suurt lugemismõnu pakkuvat lugu, millest ehk kuuteteist hindaksin maksimumiga. Kõik need on nii eriilmelised, et raske on ühte teisest paremaks või tugevamaks pidada – eile järjestasin nii, täna naa ja homme hoopis muudmoodi. Kui eile oli esiviisik (suvalises järjestuses): Meeleparandaja (Trinity), N’Yargal (Kivistik), Hällilaul (Belials), Meister ja õpipoiss (Loper) ja Mirabilia saladus (Hargla), siis täna on selleks Loojangulaul (Ojamaa), Näkipüüdja (Lembinen), Punksi metamorfoos (Sander), Sulavesi ja vereside (Meres) ning Umgolla mustad maagid (Mahkra). Aga kes teab, mis eelistusi toob homne päev; ehk Veskimehe, Kalmsteni või hoopis mõne eilse või tänase loo uuestikerkimise viisikusse.

 

Kuidas kirjeldada kirjeldamatut, hinnata hindamatut. Need kaks põhimõttelist küsimus kerkivad üles iga monumentaalse antoloogia puhul. Ilmselt tuleb lähtuda püstitatud eesmärkide saavutamist ja lugemisnaudingust. Eesmärk on selge: ülevaate pakkumine eesti fantaasiakirjanduse ajaloost ning seda teeb see raamat täiuslikult. Ka naudingu osas pole kahtlust: eriti soovitatav kõigile, kes lugeda armastavad, mitte üksnes ulmehuvilistele. Seega: kindel viis pluss.  
 

Peategelane, nupukas, aga pisut rändava tähelepanuga noormees, on jõudnud politseitöös nii kaugele, et teda ootab mingisse osakonda määramine. Ta komistab väga täpselt nagu mõõdetud mulku, peaaegu korraga selgub, et ta näeb kummitusi, et Inglismaa politseis on eraldi osakond (olgu, ühe inimese suurune, aga siiski eraldi osakond!) üleloomulike kuritegudega tegelemiseks, ja ta sattub oma kummitusenägemise teemal kokku selle üheinimeselise osakonna ainsa liikmega, kes ta seepeale oma osakonda haarab. 

Tõesti, eelneva ärarääkimine pole mingi lugemisrõõmu rikkumine, see kõik juhtub raamatu päris alguses ning raamatu sisu on peamiselt ühe kuriteo jälgede ajamine, kusjuures kogu aeg tuleb sama valemi kuritegusid juurde. Laibarida.  Mõnevõrra on ka teisi liine, sest raamat oleks üsna vaene ilma ümbritsevat õhkkonda ja maailma tutvustamata. Mulle pakusid isa ja ema Thames'i kirjeldused, sobitumised, ohtrad järeltulijad ja missugused loomused nad kõik on, palju naudingut. Ent põhiliin on ikkagi mõrvarodu ja selle tipnemine päris rahuldustpakkuv. Videolõikudena kerkis toimuv silme ette küll.

Mulle meeldis väga, et raamat ei eitanud seksuaalsust, ent samas polnud ühtegi toorest armulugu. Sellist maailma ma tunnen ja mõistan. Väikesed detailid sellest, kuidas London on kultuuride ja rahvuste sulatuspott praegu, on olnud seda juba iidammustest aegadest peale ning miski ei valitse püsivalt, kõik lihtsalt sulatatakse ühte, olid samuti toredad. Natuke segaseks jäi ajas rändamise maagia ja mis värk sellega nüüd on, kas ja kuidas minevik või selle muutmine olevikku ja tulevikku muudab - samas, teatud moel mulle meeldib, et see segaseks jäi. Sest mulle on selged ühesed ajarännulood alati kuidagi valed tundunud - asi ei saa ometi nii lihtne olla. Kui kõik aeg on kogu aeg, on ju ka kõik muutused kogu aeg olemas! Midagi tegelikult ei saa muuta, kui muutus juhtub muutumatus keskkonnas. Nii et selle segaduse eest samuti pigem plusspunkt.

Mis mulle ei meeldinud: peategelane-minategelane suudab korraga keskenduda täpselt ühele inimesele. Ehk mõnes mõttes ma saan aru, tähelepanuvõime veidrus, aga IKKAGI. Mis mõttes ta suudab korraga vaadata Beverly tagumikku VÕI muretseda Lesley pärast VÕI hoolida oma bossist, aga mitte neid asju korraga? Minu teadvus küll sedasi ühekihiline pole. Et ta muu tegevuse vahele natuke oma vanematest mõtles ja nende pihta tundis on ses kontekstis suur asi - samas, lapsepõli on suhteliselt tugev mõjutaja, me ei oleks need, kes me oleme, kui poleks olnud just sellist lapsepõlve, nagu oli. Ehk natuke veider. Aga mitte palju.  Ja mulle muidugi meeldis väga, et tegelaste suhtes polnud mingeid selgeid "see hea - see paha" jaotusi. Teeb mu alati rõõmsaks!