Ja ometi pole see midagi erilist. Täiesti tavapärane lugu katastroofist, ellujäämisest, noorukieast ning isegi Kuri on olemas, võitlus sellega ja ma vist ei riku kellegi lugemisrõõmu, kui ütlen, et Kuri võidetakse. 
Ja ometi ... 
Ja ometi. 
Tegelased, kes mõtlevad. 
Tegelased, kes arenevad. 
Tegelased, keda ma saan uskuda, ning samas mitte vihata, sest nad on nii jäigad, paindumatud, juhmid. Tegelased, kes on inimlikud moel, mida ma mõistan ja austan.
Ka Kuri on usutav, naeratav, omamoodi sarmikas. Kuri ei ole minu jaoks raamatu kõige kurjem osa.
Vat jäikus on vist asi, mida ma inimestes enim vihkan ja millega mul on maailmaraske leppida. Aga selles raamatus oli jäikust just parasjagu ning isegi jäigad tegelased paindusid - kui nad just enne surma ei saanud. 
Olid Inglased. Olid Metslased. Oli erinevate tõdede ja kommete põrkumine, põimumine, omavahel sobitumine. Oli palju pisikesi fakte, mis oleksid tõesed ka meie maailmas, andmas vürtsi loole, mis siiski väljamõeldis. 
Üks väga hea võte oli mäng keeltega. Me ei saanud ühegi tegelase vaatekohta, et teine jahvatab midagi arusaamatut - MEIE saime kõik teksti endale arusaavana, ent nemad seal raamatus ei saanud samas üksteisest aru. 
See on vist kõige parem erinevate keelte kasutus, mida ma eales näinud olen.

Lugu oli olemas, alguse ja lõpuga - ent see ei olnud lühike ja lihtne lugu. Algab katastroofiloona, kasvab inimkogukonna looks, sees on armuliin ning ropu suuuga papagoi. arutatakse usu üle, kas sisemised hääled on tegelikult välised või ikka tegelikult TEGELIKULT sisemised, mis on tõde, kus on tõde, kus on tõeline koht ... ja kuni lõpuni, päris lõpuni välja ei ütle raamat ära, et kas teadmine või usk, kumb on õige lähenemine elule ja maailmale. 
Jätab selle lugeja otsustada. 

Olen hurmatud, austusest kummuli ja segaduses, sest nt BAASis üks arvustaja arvab, et loetav, aga mitte enamat. 
Kuidas me nii erinevalt näeme? 
Sest minu jaoks tundub see tõesti ideaalse raamatuna. Mitte midagi pole puudu. Mitte midagi pole üle. Kogu aeg on põnev. Ja samas laseb ajul kogu aeg töötada. 

 No ma ei tea ... Juba teine kogumik eesti ulmet järjepanu (pärast antoloogiat „Kübeke elutervet vihkamist“), mida oli nauding lugeda. Peab pausi pidama, muidu ehk ei taha muumaalasi enam kättegi võtta. Nüüd raamatust. Meeldivalt üllatas kena ja kujundirikas keel. Seda polnud nii väga märgata kogumikus „Pimesi hüpates“ ja romaanis „Tõrkeotsing“. See kogu koosneb kolmest erinevast jututriaadist.   

Vast enim meeldis fantasy-hõnguline Revali kolmik ning sellest eelkõige Lahke mehe tasu, mis oli ka „Eesti nõia“ üks lahedamaid lugusid. Selge viis. Ülejäänud kaks (Karma võlg ja Helisev muusika) olid tiba nõrgemad, st üksnes head. Tore, et igal lool oli eri kandev tegelane: kirikuõpetaja Märt Pihelgas, kõrtsmik Markus Karma ja vanakraamikaupluse omanik Sootamm. Kõik kolm on tegusad kogu triaadis.  

Teine kolmik pole enam sugugi kompaktne. Ühendavaks teguriks võiks ehk olla suurem või väiksem terake õudust ning kindlasti kohtumine võõraga, tulnukaga. Omal ajal sai Reaktorist hää meelega loetud Kaansoosse paigutuvat Vaikust ja rahu ning ka nüüd pean seda kolmiku köitvamaks. Seda hindaksin viiega ja teised on muidu head, st kunagi loen need mõnuga uuesti üle.  

Kolmas triaad on kõige auahnem. Esmane maailm on Tõrkeotsingu oma: Eestis on üle kümne miljoni elaniku ja ka pindalalt on see tükk maad suurem praegusest (isegi Riia kuulub Eestile). Kõigis kolmes loos on tegelased samad, ka põhitegevus sama. Niisama hästi oleks see triloogia võinud olla vormistatud kolmeosaliseks 180-190 lk pikkuseks lühikeseks romaaniks: otsijad, sekkujad ja kogu see mitmekihiline maailm, paralleelmaailmade kirju kogum. Hea oli, kuigi kaks viimast lugu pole nagu täiesti eraldi loetavad. Kogu triloogiale hindeks viis, kuigi kaks viimast iseseisvatena selleni ei küüni.  

Jutukogule viis, mis muud! Ootan nii Revali sarjast kui ka Mitmekihilisema maailma sarjast lisa lugemist.      

Hästi rahulik, täiskasvanulik, lausa jaankrosslik algus. Mitte igav, ei, ent väga väärikas ja - nagu sellise kirjanduse kohta öeldakse - küps.
Stiil jäigi kogu aeg samaks - looduskirjeldused, raamatukirjeldused, head väikesed detailid lõhnade, valguse ja inimeste juures, ent selle rahuliku täiskasvanuliku stiiliga räägiti loitsimisest, ettenägemisest, pagemisest avastamise ees. Laste kadumisest ja kannatustest. 

Olgu, ma pidasin minategelast nooremaks, kui ta oli. Pakkunuksin 60 ümber. Aga kõik muu tundus nii õige, nii ehe, nii aus. 
Ja mõistmine, mis toimub, kasvas samuti sellise rahuliku orgaanilisusega, et alles loo lõpus mõtlesin, KUI hästi see komponeeritud oli ning KUI kaunilt ja kavalalt tehtud. 

Väga hea lugu. 

Juba enne leiavad aset suured arheoloogilised avastused ning minategelase kursusekaaslane otsib kirglikult taga Mu mannert.

Lugu on - ja ei ole ka. Mõnes kohas mõnel hetkel elab täiega, aga suur pilt on kuidagi naiivne. Isegi võikad füsioloogilised detailid - mis on abiks - ei päästa tundest, et käsilevõetu on nii suurel skaalal, et tundub absurdne. 

Kõik lood, kus maailma päästetakse, aga ei suudeta isegi üht üksikut inimest kannatustest välja tuua, näivad mulle nii tobedad, et sisseelamine kaob ära. Kõik lood, kus inimlik otsus nõuab millegi tegemist iga päev kasvõi 100 aastat järjest, muidu juhtub midagi halba, lihtsalt ei ole mu jaoks usutavad - see halb oleks juba juhtunud. Aga et 14 000 aastat? 
Pole isegi naljakas. 

Ei ole halb jutt. 
Aga minu jaoks võimatu uskuda isegi mõttemänguna.