Täiesti tore muinasjutt, kus krimimõistatus "kes on saatan" ja erinevad kogemused täiesti huvitav...
Täiesti tore muinasjutt, kus krimimõistatus "kes on saatan" ja erinevad kogemused täiesti huvitava kompoti moodustavad. Üllatusi on ning enamik neist head. Naistegelased tunduvad läbi erinevate illusioonide üldiselt toredamad kui mehed =)
Loo esimesi ridu lugedes meenus lapsepõlves vilksamisi nähtud telesari "Knight Rider". Zelazny lu...
Loo esimesi ridu lugedes meenus lapsepõlves vilksamisi nähtud telesari "Knight Rider". Zelazny lugu on võrreldes tolle poisikestele mõeldud (ja märksa hilisemast ajast pärineva) telesarjaga võrreldes muidugi märksa karmim ja mõjub oma vanusele vaatamata üsna päevakajaliselt - isesõitvate autodega meil juba vaikselt katsetatakse, kõrgeltarenenud tehisintellekt on samuti igapäevane reaalsus... Varemloetud Zelazny teostest meenutas see USA avarustes rallimine ehk kõige rohkem "Needuste alleed", aga siiski on "Deemonauto" hoopis teist tüüpi tekst. Ja taaskord väga hea.
Jah, võimas lugu, kiidusõnadega tuleb nõustuda. Turgatas, et vanade ulmeautorite fantaasias näiva...
Jah, võimas lugu, kiidusõnadega tuleb nõustuda. Turgatas, et vanade ulmeautorite fantaasias näivad radikaalsed transhumanistlikud ideed midagi ülemäära ettekujuteldamatut olevat - tegevuse keskmes olevad kassinimesed õnnestub küll emaüsas välja töötada, aga terve planeedi looduse ümberkujundamine nende jaoks on kokkuvõttes lihtsam lahendus kui nende endi sünnijärgne ümberkujundamine mõne muu maailma jaoks.
Alustuseks tunnistan, et Melville'i ja Hemingway vihjed läksid minust täielikult mööda, pole kumb...
Alustuseks tunnistan, et Melville'i ja Hemingway vihjed läksid minust täielikult mööda, pole kumbagi teost lugenud. Aga kuidagi võimas lugu ikkagi ja maksimumhinnet kindlalt väärt.
Hoogne kosmoseseiklus, mille tegevus toimub samas maailmas, milles enamik autori tekste, ja mis k...
Hoogne kosmoseseiklus, mille tegevus toimub samas maailmas, milles enamik autori tekste, ja mis kujutab endast suuremal või vähemal määral järge ta romaanidele "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" ning "Meeleheite valem" ja erinevatele lühematele lugudele. Nagu olen vist juba varem maininud, tulevad Weinbergil kosmoseseiklused minu meelest keskmiselt paremini välja kui alternatiiv(ajalooli)se või tuleviku-Eesti teemalised lood. Maailmaloome ei tundu nii kohmakas (ehkki on võimalik, et tehnoloogiakauge inimesena ma lihtsalt ei märksa kosmoseulmes seda nii hästi kui ajaloolise või mütoloogilise ainega mängivates teostes). Muus osas on tegu värvika ja üsna pretensioonitu madinaga, millele puhtliteratuursest seisukohast saaks kindlasti nii mõndagi ette heita (kasvõi need identset dialoogi tootvad ja omavahel kohati segiminevad tegelased, kelle puhul võib kohati ununeda, kas tegu on eestlase, hiinlase, tulnuka või tehisintellekti, mehe või naisega). Kui võtta käesolevat (ja veel nii mõndagi teist) Weinbergi teksti aga lihtsalt seiklusulme ja nö "poistekana", siis käib küll. Hindeks heatahtlik "4-".
2022 Dragon Award - nomineeritud; 2022 Locus Award - nomineeritud. Et siis sihuke raamat... Miks ...
2022 Dragon Award - nomineeritud; 2022 Locus Award - nomineeritud. Et siis sihuke raamat...
Miks "4" ja mitte "5" või madalam hinne. Ilmselt jääb siit puudu peaasjalikult draamat ja nö suurt asja. Väikesel, personaalsel tasemel on aktsiooni, on huvitavaid tegelasi, on täitsa vahva maailm välja mõeldud. Aga väheks nagu jääb. Tahaks enamat.
Sündmused toimuvad Tuntud Universumis. Nagu võib loo taustast aru saada, siis see muidugi kogu aeg laieneb. Üldiselt on täitsa SF-värk, kuid siin-seal viskab sisse mõtteavaldusi, et maagia ka eksisteerib. Et näiteks Püha Tarumõistus (Holy Hive Mind) loodi maagia abil ja keegi kuskil kasutab lahingumaage (battle mages), kaks tegelast osutuvad libalõvideks (werelions) jne. Samas nähtuse kohta, mida nimetatakse vaimudeks (ghosts), on täiesti ratsionaalne teaduslik selgitus...
Endine kapten Nikolette (Niko) Larsen on suutnud end Püha Tarumõistuse sunnisteenistusest välja nihverdada koos oma viimase üksuse riismetega. Ja nad on avanud ühe eksklusiivse restorani kosmosejaamas Topeltkauge (Twicefar) ja nimetanud selle Viimaseks Võimaluseks. Restoran on küll kogunud tuntust, kuid pole veel kasumisse jõudnud.
Raamat algab sealt, et Niko & Co on saanud teada, et neile saabub sööma ja restorani hindama üle Tuntud Universumi teada-tuntud kriitik, kelle võimuses on neile soovi korral anda Nikkelin Orb (a'la selle maailma Michelini tärn), mis oleks oluline samm kasumlikuks muutumiseks. Ja kasumlikuks on vaja muutuda, sest restoran pole tegelikult Niko rahulik pensionisammas, vaid kõigest üks oluline samm ühe teise eesmärgi suunas.
Kriitik tulebki. Aga tuleb ka üks elumehest ülirikkur, kes saabub Topeltkaugele überlaheda biloogilise kosmoselaevaga You Sexy Thing. Üllatus-üllatus - kuulus kriitik kutsub ta oma lauda koos sööma.
Samal päeval on Niko saanud veidra saadetise: krüokonteineri, mis sisaldab selles säilitatavat pealtnäha teismelist tüdrukut. Ja et veidrusi veel vähe pole, siis Niko kambas olev ennustaja toob kuuldavale prohveteeringu, et ees ootab häving ja katsumused, pimedus ja mis kõik veel. Nad kõnnivad Saatuse Spiraalil...
Ja parasjagu siis kui peaks toimuma õhtusöögi serveerimine, läheb mölluks. Ei puudu selles veider kosmiline superjõud, naaberimpeeriumis (vist toimuv???) paleepööre, ninatark biolaev You Sexy Thing, mis on täitsa omaette tegelase mõõduga, vanglaplaneet, piraatide turvasadam, sadislik piraadipealik jmt.
Tegelastel on oma ajalugu, mis tasahilju saab selgemaks. Kusjuures suur osa neist on igasugu veidrad tulnukad (enamvähem humanoidsetest kuni upliftitud šimpansi ning kõigiga kogu aeg seksida sooviva kaheksajala-taolise olevuseni). Saab nalja, on tõsisemaid hetki.
Ameerikamaal (ja mujalgi) teemaks tõstatunud sooidentiteediküsimused ja asesõnade kaasaegne käsitlus on siin teksti sisse põimitud. Seda lugedes ajab vägisi muigama mõte, et inglisekeelne maailm püüab kõigest hingest jõuda sinna, kus meie kodune ugrimugri keel on ammu loomuomaselt olnud: meie keelekasutus on sooneutraalne.
Jah - see on ka esimene osa järjekordsest sarjast. Teine on välja kuulutatud 2023.a sügiseks.
Järg 2019.a ilmunud teosele "Outland". Mis ilmtingimata poleks ju järge vajanud, aga kuna taolise...
Järg 2019.a ilmunud teosele "Outland". Mis ilmtingimata poleks ju järge vajanud, aga kuna taolise maailmalõpu loo puhul jääb ju ikka õhku võimalus kujutluseks, mis edasi sai, siis "Earthside" on antud loo teine osa. Meeldetuletuseks, et peotäis tudengeid on leiutanud viisi, kuidas liikuda paralleeluniversumite vahel ja niimoodi loonud ettekavatsematult, kuid tänuväärselt võimaluse pääseda pakku Yellowstone'i supervulkaani superpurske mõjude eest. Sarja alapealkirjaks on ilmunud Kvantmaa (Quantum Earth), mis on siis vihje sellele, et paraleelmaailmad ja nende vahet liikumise tehnoloogia on seotud kvantolekute ja temporaaltõenäosuste jmt.
Rivendelli koloonia, mis esimeses osas loodi on end enamvähem sisse töötanud. Selles elab ja valmistub esimeseks talveks mõnisada inimest, kes on peamiselt nooremad kui 40 (suur osa üliõpilased) ja paljud on mingi ala spetsialistid. Tegeletakse varude täiendamisega Vanalt Maalt (Earthside) ja jõudu mööda proovitakse otsida teisi eksisteerivaid paralleelmaailmasid, mida ka leitakse. Eesmärk, et võibolla on kuskil toimiv tsivilisatsioon, mis võiks abi pakkuda.
Kõrvalepõigetena visandab autor pildikesi mujal maailmas toimuvast, mis tegelikult pealiini(de)ga eriti ei seondu, annab üksnes natuke tausta juurde. Koloonia arendamiseks on vaja ehitada juurde suuremaid kvantväravaid, kuid juppe pole enam. Juppide jaoks vaja minna ekspeditsioonile Omahasse. Selle käigus leitakse üks ellujäänute grupp, kes siis tulevad ka Outlandi Rivendelli.
Kuna inimeste hulk on juba suureks kasvanud, siis tekkib vajadus luua toimiv valitsus ja üleüldse - kaua "väravahoidjad" kogu seda showd majandavad?
Igas vähegi suuremas inimpuntras on kindlasi sekka ka mõni psühh ja loomulikult kui hakatakse poliitikat tegema, siis kipub ratsionaalne mõtlemine tahaplaanile jääma (ja autoril on võimalus päevakajalisteks kommentaarideks ilukirjanduslikus formaadis).
On aktsiooni, on kirjeldusi, dialooge, arutelusid jne; mõni väiksem üllatus ja peamurdmist, kes on mõrvar jagub ka natuke. Kuna kaks osa on nüüd olemas, siis üsna õigustatult tekkib tunne, et ju vist ikka on kolmandaks (ja nt ka neljandaks) otsad lahti. Jätkuvalt on siin natuke sellist tähevärava ja pikkmaa vaibi. Samas Pratchett/Baxter saagaga võrreldes tundub, et vaatamata lõõpivale toonile on proovinud Taylor jääda mingi tema jaoks tõsiseltvõetavuse piiridesse. Eks ta ikka üks selline ajaviitekirjandus ikka ole.
Järjekordse Yellowstone'i planeedil toimuva loo keskmes on ajakirjanik, kes koloonia veevarustuse...
Järjekordse Yellowstone'i planeedil toimuva loo keskmes on ajakirjanik, kes koloonia veevarustusega seotud vandenõuteooriat uurides seninägematutesse jamadaesse satub. Minu meelest on tegu üsna pretensioonitu ulmepõnevikuga, heatahtliku "4" võib sellele lühiromaanile anda küll.
Weinbergi algselt Reaktoris ilmunud debüütlugu on seni jäänud arvustajate suurema tähelepanuta. P...
Weinbergi algselt Reaktoris ilmunud debüütlugu on seni jäänud arvustajate suurema tähelepanuta. Pigem meeleolule rõhuv laastuke kliimakatastroofi-järgsest USA-st pole eriti paljuütlev, ent väga halvasti kirja pandud samuti mitte.
22. sajandil on maailm kliimamuutuste tagajärgedest laastatud, ent Põhja-Euroopa on katastroofili...
22. sajandil on maailm kliimamuutuste tagajärgedest laastatud, ent Põhja-Euroopa on katastroofilise meretaseme tõusu eest kaitstud hiiglasliku tammide süsteemiga, mis eraldab Põhjamere ja Läänemere maailmaookeanist. Lühiromaani sündmustik käivitub Norras Bergenis, kus Eestis moslemi immigrandina sündinud tammisüsteemi hooldusametnikku Joel Avramovit tabab üksteise järel mitu traumat - kõigepealt on ta sunnitud maha laskma tammi ohustanud teismelise Greenpeace'i enesetaputerroristi, seejärel avastab ta oma naise truudusetuse ja lõpuks saabub kodust teade isa surmast. Avramov on sunnitud naasma kodutallu Kõrvemaa ürgmetsades, mis tuletab taas meelde lapsepõlve ja tema suguvõsa verivaenu naabertalunike Allekandidega... "Loomulik kadu" ei meeldinud mulle mitmel erineval põhjusel. Eelkõige just venivus ja igavus - kui lühiromaani Norras toimuv algus mõjus veel üsna lubavalt (tean, et sarnase tammisüsteemi rajamist on ka tegelikkuses kaalutud ja ideena mõjub see päris võimsalt), siis enamik tekstimahust keskendub minategelase isiklikele meenutustele, religiooniteemalistele mõttemõlgutustele ning muule hingevalule, mida kõike kokkuvõttes liialt palju sai. Sellele lisandub kirjeldatud tulevikumaailma vähene usutavus - relvastatud verivaen 22. sajandi Eesti maakolkas (sarnase situatsiooni kirjeldus sobituks pigem kuskile 19. sajandi Ameerika piirialadele), ökoterroristidest metsavennad jne.
Ellen Datlow' koostatud antoloogiasarja The Best Horror of the Year 14. osa (2022) sissejuhatuses...
Ellen Datlow' koostatud antoloogiasarja The Best Horror of the Year 14. osa (2022) sissejuhatuses ütleb koostaja, et käesolevas raamatus ilmunud lugudest on 9 juttu USAs, 6 UK-s, 3 Kanadas, 1 Uus-Meremaal, üks põhja-Iirimaal, üks Austraalias üks Saksamaal ja 1Eestis elavalt autorilt. Väike guugeldamine sunnib arvama, et Eestis elab Gerard McKeown, kelle kodulehel on öeldud, et tegu on iiri kirjanikuga, kes "spends his time between London, England and Tallinn, Estonia". Tema nimi ja looming on mulle seni tundmata. Jutt ei ole mitte Eesti, vaid Iiri teemal ja on algselt ilmunud antoloogias The Black Dreams: Strange Stories from Northern Ireland.
Poiss sõidab jalgrattaga Põhja-Iirimaal maakohas maanteel, tal on koduni veel palju miile. Talle jõuab tagant järele mudane auto, mille juht avab akna ja küsib esiteks teed Ballymenasse. Poiss juhatab, aga sellega asi ei piirdu. Järgmine küsimus tuleb kellegi tuntud inimese kohta samast asulast. Siis veel küsimusi, nagu mälumäng. Auto sõidab aeglaselt poisi kõrval, päikeseprillides karvane juht meenutab hipit. Tagaistmel on veel keegi, keda poiss ei näe. Küsimused muutuvad tungivamaks, ent need puudutavad valdavalt kohalikku piirkonda, poliitikat ja sporti. Poiss kaalub ratta hülgamist või muul moel põgenemist, ent tema liigutused nähakse läbi. Teda hoiatatakse ähvarduse abil. Poolkobamisi vastab ta kõigile küsimustele õigesti, mispeale juht ütleb, et tal vedas, kümnest kümme. Võõras on kummaline, ta sõidab kogu aeg nii, et teele ei vaata - pilk on ainitiselt poisi näol. Auto annab gaasi ja poiss oksendab hirmust. Tasapisdi edasi liikudes kuuleb ta kaugemal eespool tulirelva laske. Ta jõuab teekraavis lebava surmaagoonias vanema naiseni, kellel ei vedanud...
Sugestiivsel hirmutundel põhineval jutul on muidugi lühema loo puhul nii vajalik puänt. Tahtmise korral saab "The Quizmasters'it" näha nii ulmelises kui ka mitteulmelises võtmes.
Selle lora lõpus on, et ei hukkunud ükski väljamõeldud Vana-Kreeka noormees/neiu, aga minu ajurak...
Selle lora lõpus on, et ei hukkunud ükski väljamõeldud Vana-Kreeka noormees/neiu, aga minu ajurakkudel nii hästi ei läinud.
Pelevinil tuleb suht hästi välja õel tekst Orkistani elust -- orkide enesemõnitamist on ikka hea lugeda, Pelevini kibeduses on jõudu, hoogu ja huumorit. Aga orkidel, ka parimatel nendest ei ole... hm, tsivilisatsiooni kandvaid mõtteid. Neil ei tule isegi korralik jäljendus või (nagu antud juhul) müüditöötlus kuigi hästi välja.
Viies raamat 6-osalisest "White Trash Zombie" sarjast. Pealkirjas nimetatud zombi on 22-aastane h...
Viies raamat 6-osalisest "White Trash Zombie" sarjast.
Pealkirjas nimetatud zombi on 22-aastane hakkaja naine Angel Crawford, kes peab lahendama oma erilisest seisundist tulenevaid muresid. Hakkaja tibi, kes ei löö millegi ees risti ette. Ta on osa zombide Hõimust, mis tegutseb normaalsete inimeste seas, varjates enda olemasolu normaalsete eest arusaadavatel põhjustel. Peale selle on zombide olemasolust teadlik üks meditsiinikorporatsioon, kes sisuliselt on neile sõja kuulutanud. Zombide lemmiktoidu - inimaju - tarbimiseks on loodud tsiviliseeritud meetod: Hõimule kuulub matusebüroode võrk, tehakse ajusmuutisid jne. Probleem on see, et inimajud on neile hädavajalikud. Angel töötab poole kohaga kohtu lahkamiskambris, kust ta näppab võimalusel hallollust. Teise poole kohaga töötab ta zombi-doktori Nikase laboris, kust ta näppab jälle katselaboris valmistatud ainet V-12, mille sõltlaseks on ta saanud. Tuleb kindlasti mainita, et zombid on selles raamatus positiivsed tegelased ja halvemaid isikuomadusi kehastavad pigem tavainimesed.
See on hoogne ja seikluslik romaan väiksemas linnas, kus toimub kahepäevane Zombifest koos uue temaatilise filmi esilinastusega. Vormiliselt keerleb sündmustik filmi produtsendi tapmise ümber, kelle laiba juurest ei leita tema pead. Angel otsustab Hõimu juhtkonnast sõltumatult asja uurima hakata.
Keerulise süžeega märuli põhihoovus on siiski vaimukus, huumor, mis tugineb valdavalt peategelase punkarlikule mõttelaadile ja teravale keelele. Palju on seoseid varasemate osadega, nii et kõigi osaliste minevikusuhted jäävad hoomamatuks. Lool on õnnelik lõpp.
Formaalselt ulme, sisuliselt argieluline narisemine. Tähendab, see raamat on nagu õpikunäide, mik...
Formaalselt ulme, sisuliselt argieluline narisemine.
Tähendab, see raamat on nagu õpikunäide, miks ma vihkan nn ajarändu igasuguste alustamata reaalharidusega tegelaste lugudes. Neis pole midagi tegemist ajarännuga, "ajaränd" on seal ainult tegevuse järjepidevuse ärakäkkimiseks -- autor ei tule toime loo kooshoidmisega normaalses maailmas ja võtab seega appi maagilise (sest teadusega pole sel kaudseimatki kokkupuudet) põhjus-tagajärje seose rikkumise, ehk paranduste tegemise juba olnud asjades. Muidugi on ka hunnik "reegleid", mille ainus mõte on logisevat süžeed kuidagi vähegi seeditavamalt esitada. Tulemus on pehmelt öeldes piinlik.
Mitte et mul oleks midagi žanrite segunemise kui sellise vastu ja tegelikult ju peaks pigem rõõmustama, et tühikirjandus kah ulmekaanoneid kasutab. Pigem... ütleme, on viga minus -- kui raamat reklaamib end ulmena, on mul selle vastu huvi. Ma annan heale loole andeks mannetu teaduse; ma olen selles osas elu jooksul palju tolerantsemaks muutunud; ära oota kahejalgsetelt ahvidelt rohkemat, kui nad võimelised on. Aga kui ma loen mitte millegi poolest miljonist teisest tühikirjandusüllitisest erinevat lugu, kus on ainult üks tool, mille kaudu saab pidada dialoogi minevikuga... jah, siis lähen ma turri.
Omaette küsimus on tõlge. Sash üldiselt on hea tõlkija, nii et viga vaevalt temas on, ilmselt on see kaudtõlke häda ja ilmselt on suurem osa jaapanipärastust juba välja auranud inglise keelde tõlkimisel, aga ainult nimed ja mõned väga elementaarsed kombed (pidev kummardamine ja kirjade kahe käe vahel üle andmine etc) tuletavad meeldet et tegu Jaapaniga. Nii et ikkagi -- minu jaoks täiesti mõttetu olmekirjandus.
Raamatu tegevus saab alguse Dubais, 2058. aasta augustis. Lugeja kohtub Norbertiga, kes on küll p...
Raamatu tegevus saab alguse Dubais, 2058. aasta augustis. Lugeja kohtub Norbertiga, kes on küll poolakas, aga kes peab end pigem n-ö maailmakodanikuks. Norbert elatub sellest, et püüab salvestada videosse mõne vinge sündmuse, laeb selle üles ja loodab siis MegaNeti klikkidele. Kui klikke palju, siis võtavad salvestatud sündmuse üle suured (meedia)tegijad ning Norbert teenib samuti korralikult. Põhimõtteliselt on Norbert siis moodsa meedia raisakotkas või šaakal. Üldiselt üsna põhimõttelage tegelane, aga see põhimõttetus on tal pigem kutsehaigus – kusagil sügavamal temas midagi ikka ka on. Kuid ma ruttan sündmustest ette...
Norbert saab teada, et kohe-kohe toimub vägivaldne sündmus. Mingid rätipead kavatsevad maailmale resoluutse sõnumi saata. Rätipead on röövinud kaks Euroopa kodanikku ning kavatsevad need kaamera ees avalikult hukata. Räme küll, aga ilmselgelt saab avalikku hukkamise salvestusest kuum kaup. Norbert läheb kohale ja hakkab salaja filmima. Ootamatult ilmuvad kusagilt maskides eriüksuslased, kes rätipead kiirelt ja pikemalt mõtlemata maha notivad, äraröövitud valged kaubikutesse topivad ning kuna Norbert midagi poola keeles mõmiseb, siis võetakse ka tema kaasa.
Romaani peamine puudus oleks vast teatav ebaühtlus ja terviku n-ö logisemine. Siin on kõike pisut palju ja pisut seosetult koos. On küberpunki, on meie aegade kriitikat ja paroodiat, on märulit, on düstoopiat, on militaarkraami, on kosmost jne. Seda kõike on esitatud läbisegi ja erinevates mahtudes. Dubaile järgneb Norberti elu Poolas, mis on Euroopa ökofašismi raudse kanna all. Jah, sinna suunas me liigume, aga autori kirglikkus musta värviga teeb sõnumi pisut koomiliseks. Ka on kogu Norberti n-ö nägijaks saamine pisut tüütu lugeda, sest mina ju tean, mis on meie maailmas katki ja valesti – need vestlused on kõik ju kenad ja õigest asjast, aga pisut tüütud. Ja siis tuleb kiire märuliblokk, kus Norberti nn õpetaja kadunuks jääb, mingid migrantidest kurjategijad kavatsevad ka Norberti asjus rümbarebu edendada, aga taas saabuvad maskides eriüksuslased ning rümbarebu korraldavad hoopis nemad. Siis võetakse tempo taas maha ning lugeja saab mitu peatükki eriüksuse treeninguid. Ja siis minnakse kosmosesse, täpsemalt Kuule, aga selline areng ei tohiks ju üllatada, sest juba romaani pealkiri ju viitas.
Kordan, et üldiselt mulle romaan meeldis, sest autori mõttelaad ja maailmanägemine on minu omaga üsna sünkroonis. Meeldisid ideed ja nende naturalistlik esitamine, kuigi elusa ahvi aju söömist oleks võinud ehk vähem detailsemalt kirjeldada. Leppimatu suhtumine kõiksugu vägivaldsesse ja väheväärtuslikku rahvarämpsu, kes trügib Euroopasse ja suisa Kuule – see oli kui sõõm värsket õhku meie pussuhaisulises maailmas. Oli tunda, et midagi on Jarosław Grzędowiczi n-ö käima tõmmanud. Ütles ju kirjanik ühes kunagises intervjuus, et ta pole üldiselt poliitiline natuur ning kui tal lastakse rahulikult elada, siis teda poliitika ei huvita. Kui aga enam rahulikult elada ei saa, siis läheb ta metsa ja hakkab ronge kraavi laskma. Rongid püsivad ehk veel rööbastel, aga mees ilmselgelt enam rahulik pole. Kuigi ma maksimumhinnet ei pane, loen ma seda romaani ilmselt kord või paar veel. Puudustega, aga siiski väga hea!
Grey Lensman on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatule "Galactic Patrol" ning jätk...
Grey Lensman on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatule "Galactic Patrol" ning jätkub põhimõtteliselt otse eelmise teose lõpustseenist, kus Galaktikapatrulli kangelane Kimball Kinnison võitleb sealse põhivastasega, Boskone organisatsiooni kohaliku juhi lord Helmuthiga.
Kohe selle võitluse järel selgub aga kaks asja. Esiteks on lord Helmuth suures Boskone organisatsioonis ainult väike mutrike ja kogu võitlust juhitakse naabergalaktikast. Teiseks on Boskone küll sõjaliselt lüüa saanud, kuid tegutseb edasi organiseeritud kuritegevuse võrgustikes.
Ma pean ütlema, et sedasorti lugude puhul on eelhäälestus täitsa vajalik asi. "Galactic Patrol" tekitas minus paraja tõrke seetõttu, et kõik meenutas nagu mõne superkangelase-koomiksi kohmakat ümberjutustust. Teades juba ette, mida siit oodata on, läheb lugemine palju libedamalt.
Täitsa huvitav on ka see, kuidas autoril väikestest mõtetest suuremad kasvanud on. Galaktikapatrulli esimesed lood ilmusid algselt 30ndatel ajakirja järjejutuna kosmosepolitsei seiklustest, aga siinse romaani juures on see kõik muutunud juba Kaose ja Korra ürgjõudude vastasseisuks.
Nagu ka enne, on siin olemas nii väike kui ka suur pilt. Päris pikalt veedetakse alguses aega organiseeritud kuritegevusega võideldes, mis sisaldab üsna vaikset salaagendi-tööd. Lõpus aga keeratakse kõik maksimumi, võitlusse asuvad tohutud tähelaevastikud ja planeete lennutatakse ringi kui mänguasju.
Siiski ei saa ma sellele mingit kõrgemat hinnet panna. Lugemine võis tänu häälestusele olla küll lihtsam, kuid sisu pole siin jätkuvalt siiski palju rohkem kui mõnes Marveli koomiksifilmis. Head superkangelased arendavad oma võimeid mõningase eneseületamisega edasi ja pahad saavad lõpus tuupi - kuni järgmise osani.
Mehis Heinsaar jätkab raugematus tempos hämarulmelise jura kirjutamist. Ta on selles osas saavuta...
Mehis Heinsaar jätkab raugematus tempos hämarulmelise jura kirjutamist. Ta on selles osas saavutanud vaieldamatu meisterlikkuse. Mõnes neist lugudest isegi midagi on, mõned on naljakad ja mõned puudutavad mingeid hingekeeli. Võtmesõna on siin "mõned". Et mitte mürgitust saada, olen neid lugenud jupiti. Neid on päris hea lugeda ja kuna ma just vahetult enne lugesin alamõõdulist jura, kaalusin isegi 4 panemist...
Tähendab, kordame. MH oskab kirjutada. Ühes tema teise kogumiku arvustuses ironiseeriti, et võib-olla on tegu kirjandusega. Mina viskan selle küsimuse õhku ilma irooniata, sest teda on kerge lugeda. Tegelikult usun, et laias pildis tuleb eestikeelsele kirjavarale kasuks, et meil on ka MH. Mind ta lood vanduma ei pane, pigem tekitavad hea tuju. Peab siis kõiges mõte olema?
Ma olen veel kurjem kui eelarvustaja.Võtsin raamatukogus sellelt n-ö viisaka soovituse laualt (mi...
Ma olen veel kurjem kui eelarvustaja. Võtsin raamatukogus sellelt n-ö viisaka soovituse laualt (mis võib olla lihtsalt tagastatud raamatud, mida pole jõutud riiulisse tagasi pista, ma ei tea...) autori jutukogu, milles see nimilugu (sest nimi ja lugu [täpsemalt selle saamislugu] tuttavad).
Kehtib kogu selle kogu kohta -- teate, selliseid lugusid kirjutati sajand tagasi. Ma lausa tunnen ära tollase tehnilise naiivsuse ja pateetiliseks (anglo-ameerika tähenduses) muudab kõik need autori lood teatud lapselik siiras usk, nagu oleks neis tuhat korda läbi kirjutatud väga lihtsakoelistes narratiivides midagi... kordamisväärset (?) Autor ei kirjuta halvasti teatud elementaarsel tehnilisel tasemel, niisamuti kui lood on võib-olla isegi armsad ja sellised siirad... Aga noh... ei taha elusale inimesele liiga halvasti öelda... Ehk sõnastagem selle minu tõsise puudusena -- ma ei ole võimeline lugema midagi sellist ilma ropendamata üle 30 sekundi.
Lehitsedes nüüd konkreetselt nimilugu, siis... noh, jah, tõepoolest, suurem enamik Jänkistani lastemultikaid on umbes sellised -- ülilihtsad, 10-aastasele mõistetavale tasemele viidud tehnilised lahendused, pea peale kukkunud prussaka teravmeelsuse ja loogikaga tegelased, AA toetusrühmas lubatava intensiivsusega "konfliktid" ja nii edasi. Ja see on tegelikult kiitus, jaapanlaste omad on hullemad, seal käratsevad ja rabelevad ekraanil lasteaia tasemel karikatuurid...
Samas kui idee kui selline polegi ju halb -- masinõppimise kõrvalmõjud. Aga, esiteks, nagu eelarvustaja märksi, on lugu täis ballasti. Teiseks,kordame, sellest, kui neid asju tehti kusagilt elektrit läbi lastes, on möödas tegelikult juba kaks sajandit (st, deus ex machina kasutamine on ok, kui see on loo käimasaamiseks, ent pole ok, kui see on peaprobleem). Teiseks, mind ajavad lihtsalt oksele lood, kus lapsed teevad põhjapanevaid avastusi. Ma olen lastega koos pidanud liiga palju selliseid filme vaatama -- ja tulemusena lähevad mul transformerid ja ninjakilpkonnad segi, sest ainus vaatamistväärt asi neis filmides oli Megan Fox...
Olgu, aitab. Ma loodan, et autor ühel päeval üllatab -- nähtud ju autoreid, kes paarikümne aastaga pika tee ära käivad ja lõpuks juba midagi kirjandusega sarnanevat toodavad...
[Sisaldab pisikesi spoilereid] Meeldiv raamat. Mida ma arvan ajarännulugudest, ei vaja vist üleko...
[Sisaldab pisikesi spoilereid]
Meeldiv raamat.
Mida ma arvan ajarännulugudest, ei vaja vist ülekordamist, nii et ma pidin end kokku võtma, et sellest tõrkest üle saada. Ajarännuosa oligi, muide, täpselt nii halb või veel natuke halvem, kui ma arvasin, aga kuna see oli pigem loo käimasaamiseks, siis tühja sellest. (Nii et see kvalifitseerub pigem virisemiseks.)
Raamatu suurim pluss on kahtlemata autori lõõpiv toon ja oskus tuua midagi uut sisse pea igal momendil, kui tundub, et nüüd läheb tempo maha. Samuti oli kuidagi väga lahe ja tervendav lugeda midagi, mis vähemalt mõnes osas on realistlik ja loogiline – jah, veider väljend ulmeraamatu kohta, eks ole, aga tegevuse sisemine loogika, tegelaste motivatsioon ja kirjeldatud olustiku tundmine on asjad, mis ju puuduvad enamikust tavakirjandusest.
Mind häirisid loetu puhul liigsed kordused. Ehk loole oleks väga kasuks tulnud korralik toimetajatöö. Ja raamat oleks igas mõttes parem saanud, kui seda oleks kõige mittevajaliku minemakraapimisega jõhkralt sadakond lehekülge lühemaks tehtud.
Ja noh, valitud lõpplahendus ja teatud hoiakud võivad meeldida või mitte meeldida, aga ma annan palju andeks teosele, kus külm juuditar natsi embusse sulab ja mõni paha lõpuks lihtsalt ära süüakse.
Olukorras, kus paljud Vene autorid on end sõja toetamisega ära määrinud, on Kirill Jakimetsi luge...
Olukorras, kus paljud Vene autorid on end sõja toetamisega ära määrinud, on Kirill Jakimetsi lugemine enam kui koššer tegevus sest: * tegu on hea romaaniga, on vigu ja tervik logiseb pisut, aga sõgedus korvab puudused, * autor on surnud ja seega ei saa ta nakatuda Z-marutõppe, * tüüp ise oli äge kontrakultuurne tegelane, kunagine hipi, keda teati kui filosoof-märgkosmisti Emmanuil Marlovitš Katsi ning kes laulis ka «lüürilisse kantrisse kalduvas müstilis-pornograafilises post-punkbändis» Tšerdak Ofitsera (ek Ohvitseri Pööning).
Raamat läheb kiirelt käima ja kui lugeja isegi kahtleb, siis esimese osa pealkiri «Sokkude ja munkade sõda» rokib ja kutsub lugema.
Romaan saab alguse kolkaplaneedil, kus moslemitest sokud (jah, soku välimusega ebahumanoidid) sõdivad seal kanda kinnitavate õigeusu munkadega. Planeedile teeb aga dessandi tundmatu kolmas jõud, kelle sõdurid näevad välja kui Vana-Rooma sõjamehed ning need sõdurid on tõelised tuimolendid...
Edasi läheb romaan umbestäpselt samas tempos edasi: autor jalga eriti pedaalilt ei tõsta, pigem lisab vaid käikusid – kosmos, militaarkraam, alternatiivajalugu, virtuaalsus, paralleelmaailmad, mittehumanoidsed võõrtsivilisatsioonid jne.
Romaan «Отряд «Омега»» ilmus esmakordselt 1996. aastal kirjastuse Tsentrpoligraf sarjas «Стальная мечта» (ek Terasunelm). Raamatust jääb mulje, et autor planeeris sarja «Sõjad ja maailmad» (Войны и миры), aga avateos «Omega salk» jäi ainsaks. Ei, tegu on lõpetatud teosega, aga lugedes on tunda, et autor saanuks (ja vist ka tahtis) kirjutatada veel mitu köidet – raamatu taga on suurem-laiem ilm ja sõdasid pidanuks veel tulema.
Kirill Jakimets kirjutaski vaid kolm ulmeromaani, sealjuures on teine kahasse kirjutatud ja kolmas ringleb vaid wõrgus. Ilmne, et kirjandus polnud mehe ainus jumal ja loominguline väljund. Kui aga kõik kolm romaani läbi kahlata, siis on selge, et autorit köitis eelkõige alternatiivajalugu ja arvutitega tehtav ning nendega seonduv filosoofia ja märul.
Lugesin romaani «Отряд «Омега»» juba kolmandat korda. Pole küll tippraamat, aga hoogne ja leidlik ning hästi liigendatud. Viimatinimetatud põhjusel sobib kenasti ka unelektüüriks – loed enne und jupi ja järgmine õhtu loed edasi.
Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste ...
Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste omavaheline suhtlus tõi mingil hetkel "Vanamehe" multika silme ette, see hakkas natuke vb segama.
Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viiea...
Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
