Kasutajainfo

Aleksei Tolstoi

1882-23.02.1945

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John W. Campbell, Jr. ·

Who Goes There?

(lühiromaan aastast 1938)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science-Fiction» 1938; august [autorinimega Don A. Stuart]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (5)

Legendaarse mehe tuntuim tekst!

John W. Campbell, Jr. on see mees kellega seostatakse seda ameerika ulme kuldajastut 1939-1946 (mõni venitab veel paar-kolm aastat juurde). Campbell oli alates 1938. aastast (kuni surmani) ajakirja «Astounding» toimetaja: just tema ajakirjast tulid Robert A. Heinlein, A. E. van Vogt ja Isaac Asimov – ameerika ulme suur kolmik. Just Campbell tõi ulmesse tagasi Clifford D. Simaki, tegi ajakirja püsiautoriteks Henry Kuttneri ja C. L. Moore`i, Theodore Sturgeoni. Just Campbelli käe all kirjutasid Eric Frank Russell ja L. Ron Hubbard oma parimad tekstid.

«Who Goes There?» on lugu sellest, kuidas ameerika polaaruurijad leiavad Antartikast, jää seest mingi võõra kosmoselaeva, sulatavad selle välja ning sealt pääseb lahti Olend. Olend on justkui liba: suudab võtta mistahes kuju. Nii nad seal siis notivad üksteist tulnuka pähe, ainuke kes kogu aeg terve nahaga pääseb on Olend ise.

Võiks arvata, et sihuke õudukavarjundiga rappimislugu, aga ei, loost kumab läbi mingi kummaline ja kaine teadlaslik vari. Campbell oli MITis õppinu ning üsna prohvetliku fantaasiaga (ka hüperruumi idee pidi temalt pärinema).

Väärib kindlasti lugemist.

Kurb, et see tekst jäi autori viimaseks jutuks – leping «Astoundingu» kirjastajatega nägi ette ka punkti, et Campbell ei tohi enam ise kirjutada. Samas pärinavad Robootika Kolme Seaduse, Asumi ja Tulevikuajaloo ideed paljuski just Campbellilt.

Pseudonüümist! Don A. Stuart (autori naise Donna Stuarti neiupõlvenimi) märgistas lugusid, mis olid keerulisemad ja mõttetihedamad; tavalisi kosmoseoopereid avaldas John W. Campbell, Jr. oma kodanikunime all.

Lühiromaanist on ka filme valminud: «The Thing» (1951) ja sellest 1982. aastal tehtud värviline remake. Mõlemad on head tükid, remake paistab silma veel ka kõrgeklassiliste limaste ilgustega. Remakei on näidanud ka mingi kohalik telekanal. Selle uue versiooni põhjal kirjutas Alan Dean Foster ka romaniseeringu, mille pealkiri oli samuti «The Thing».

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Tige andmine! Lugu sattus mulle ette mingis naabrite kogumikus (kas see poln''d midagi taolist nagu "Amerikanskaja fantasticeskaja proza 30-40"? või midagi sihukest). Veetsin tõesti mõnusalt aega. Kuna Jürka on seda teost põhjalikult tutvustanud, siis polegi muud kui "viis" ära.
Teksti loeti vene keeles

Osasid jutte loetakse ja tuntakse muidugi ainult tänu populaarsele ekraniseeringule, aga Campbelli oma selliste hulka arvestada ei saa - võitnud on teine päris palju prestiižsseid auhindu ja kui ulmefanaatikutest tuttavaid õigesti olen mõistnud, kuulub autor ise kaasaegse ulmekirjanduse suurkujude hulka... andis vist mingit märkimisväärset ajakirja välja. Mulle endale jõudis viimaks midagi pärale: oluline on klassikalisi ulmejutte lugedes arvestada, et kui rohelised mehikesed, lendavad taldrikud, kehade ülevõtmine ja muu säärane on asi, millest praeguseks juba lugematuid filme vändatud ja raamatuid kirjutatud, siis sajandi esimesel poolel pidid selliseid teemasid käsitlevad lood päris novaatorlikult ja rabavalt mõjuma. Söandan oletada, et kõnealune lühiromaan, mis esmakordselt 1938. aastal ilmus, on ka üks varasemaid näited nüüdseks üsna kulunud nn. kehanäppaja-loost, nii et selles valguses ei tohiks kellelgi olla õigust süüdistada seda ebaoriginaalsuses. Lihtsalt tähelepanek. Kuigi jutu ideestik on särav ja õhkkond lämmatavast paranoiast tiine (nagu filmgi), on polaaruurijate meeskonda kuuluvad mehed armutult ühedimensioonilised. Kuna tekst pole oluliselt pikem keskmise koolipoisi referaadist, siis oodata ei maksagi, et tegu Jean Valjeanidega, aga individuaalsete isiksuste puudumise pärast sulanduvad nad üheks üksluiseks kollektiiviks. Vähemalt filmis on nad sellised uimased muidusööjad ja seega veidi koloriitsemad. "The Thing`i" stsenaristist Bill Lancasterist pole ehk ülbe väita, et Campbelli juttu on kergem austada kui seda võrratuks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt on muidugi raju ja omast ajast ees - siit kiirgab ju otse Dicki moodi paranoiat. Hinne on kompromiss uuenduslikkuse tunnustamise ja lapsikuste peale ohkamise vahel. Hirmus kahju igatahes, et ta rohkem ei kirjutanud.
Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

Jutt rünnakrühmlasest, kes on võõral planeedil oma naha võimude eest turule viinud. Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod, nagu posttraumaatilise stressi häiret põdevale veteranile kohane. Kahjuks sellega tema kannatused ei piirdu — võimud tahavad teada ühe lahingu üksikasju, ja kui osaleja neid mäletada ei suuda, asutakse vahendeid valimata "tõde" välja urgitsema. 
Teksti loeti vene keeles

Jutt on esitatud 16-aastase Monika päevikukatkendina. Peategelane räägib oma raskest ja üksildasest elust tulnukate okupatsiooni ajal.
Teksti loeti vene keeles

Matkahuvilisest riigiametnik on saanud puhkuse vihmaperioodil. Peategelane ei lase kehval aastaajal ennast heidutada ja alustab jalgsimatka oma kodumaa väheasustatud piirkonnas. Peagi jõuab väsinud rännumees  teeäärsesse kõrtsi, kus kohtab rohkem ja vähem värvikaid tegelasi.
Teksti loeti vene keeles

Selle laastu peategelaseks on robot, kes oma võimekuse tõttu on saanud tülikaks korporatsioonile, mis ta kokku pani. Korporatsiooni direktorite nõukogu arvates ohustab too robot nende positsiooni ja tekitab ühtlasi alaväärsustunde kõigis ettevõtte vähem võimekamates töötajates-ametnikes. Igatahes alustab peategelane oma töökarjääri keldrikorrusel paiknevas laadimisosakonnas.
Teksti loeti vene keeles

 Tänu Fata-Morgana 4-le olen jõudnud selliste autoriteni nagu S Weinbaum, L Brackett, L Biggle Jr, C Cartmill ja P Anthony, kui mainida  valikuliselt. Käsitlemist leiavad erinevad teemad: Üliinimese suhted tavainimesega, sümbioos, postapokalüptika, hoiatus jne.
Teksti loeti vene keeles

Sõjaline ekspeditsioon on saanud ülesandeks uurida ühte tuumapommitatud maailma. Esimene ekspeditsioon leiab mitut liiki mutante. Sõjaväelased suhtlevad kohalikega ja kuidagi märkamatult eemaldub ekspeditsioon oma algsest ülesandest. Tuleb saata teine ekspeditsioon, mis hakkab mõne aja pärast samuti kõrvale kalduma. Ametlik aruanne sisaldab aruandeid mõlemast ekspeditsioonist ja mitmelt inimeselt.
Teksti loeti vene keeles

Tegelane J Verne on jõudnud oma rännakutel taevasse. Siin on tal lausa kaks teejuhti — kaptenid Hatteras ja Nemo. Tuntud kirjaniku nime kandev tegelane on seekord asetatud koolipoisi rolli, kes peab sageli kuulama oma teejuhtide targutusi.
Teksti loeti vene keeles