(romaan aastast 1948)
Pressikonverentsi pidid andma peategelase endine juhendaja, kuulusprofessor, ja tema sõbrad ülikoolist, kes olid tulemas Gobi kõrbest koos arvatavasti jalustrabava avastusega.
Siis hakkabki vähehaaval kohale jõudma, et pseudokeskaega siin keegi ei lenda, pigem on tegemist libaelukate ja kerge õudukaga. Seejuures tundub, et peategelane peab valima poole, kas punapea või oma vanad sõbrad. Või kuipalju ta seda üldse valida saabki.
Lugu on tõesti unenäoliselt erootiline, meenutab tunde poolest, mida tekitab, “Kassinimesi”, mitte “Huntmeest”. Pahade ja heade vahel ei pendelda ainult peategelane, vaid ka lugeja. Need on plussid, mis kaaluvad üles selle totakalt pingutatud teadusliku seletuse.
„Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.
Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelaste välimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.
Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.