(romaan aastast 1946)
Lugu algab sellest kui väikese Jommy Crossi ema maha notitakse ning poisil jälitajate eest põgeneda õnnestub. Tõsi küll vihma eest satub ta räästa alla, kui üks vanaeit ta orjastab ning ta vargile sunnib. Aga Jommy aeg on alles tulemas. Üliandekas poiss (mingi müstiline IQ) on uudishimulik, tohutu õppimisvõimega ja ehitab endale ise tuleviku. Paralleelselt on kujutatud võimuvõitlust paleeringkondades ja mõtetelugemisvõimeta slanide (eksisteerivad ka sellised) ponnistusi võimu haaramisel.
Raamatu esimene pool mulle üldiselt meeldis - slanidele peetav nõiajaht oma halastamatuses, küllaltki ilge tulevikuühiskond - pakkusid esteetilist naudingut, kuid mida edasi, seda enam muutus van Vogtile tüüpiliselt vohav superscience tüütavaks ja hindeks antud neli on õigupoolest üsna nõrk.
Praegusel ülelugemisel oli mulje üsna masendav. Ainsaks positiivseks küljeks on telepaatide tagakiusamise kirjeldused romaani esimeses pooles. Romaani teine pool läheb aga üsna absurdseks: slan`ide kosmonautika, millest inimestel ettekujutust pole, slanide raadiojaamad, mida inimesed millegipärast ei kuule (ja peakangelane oma autos kuulab sealt uudiseid, mis peaksid tegelikult suur saladus olema), kosmoselaev, mis põgenedes maa-aluseid tunneleid põletab, kosmoselaev, mis kannatab välja tuumaplahvatuse otse enda kõrval, mis muutub vahepeal nähtamatuks (milleks seda üldse vaja oli?). Terve mõistus tõrgub vastu võtmast taolist sündmuste arengut, kus kõik on võimalik lihtsalt autori suva järgi ja olukord ei allu isegi elmentaarsele loogikale. Üle kahe ei taha kuidagi panna.
„Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.
Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelaste välimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.
Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.