Aleksei Tolstoi

Lugu algab sellest kui väikese Jommy Crossi ema maha notitakse ning poisil jälitajate eest põgeneda õnnestub. Tõsi küll vihma eest satub ta räästa alla, kui üks vanaeit ta orjastab ning ta vargile sunnib. Aga Jommy aeg on alles tulemas. Üliandekas poiss (mingi müstiline IQ) on uudishimulik, tohutu õppimisvõimega ja ehitab endale ise tuleviku. Paralleelselt on kujutatud võimuvõitlust paleeringkondades ja mõtetelugemisvõimeta slanide (eksisteerivad ka sellised) ponnistusi võimu haaramisel.

Raamatu esimene pool mulle üldiselt meeldis - slanidele peetav nõiajaht oma halastamatuses, küllaltki ilge tulevikuühiskond - pakkusid esteetilist naudingut, kuid mida edasi, seda enam muutus van Vogtile tüüpiliselt vohav superscience tüütavaks ja hindeks antud neli on õigupoolest üsna nõrk.

Praegusel ülelugemisel oli mulje üsna masendav. Ainsaks positiivseks küljeks on telepaatide tagakiusamise kirjeldused romaani esimeses pooles. Romaani teine pool läheb aga üsna absurdseks: slan`ide kosmonautika, millest inimestel ettekujutust pole, slanide raadiojaamad, mida inimesed millegipärast ei kuule (ja peakangelane oma autos kuulab sealt uudiseid, mis peaksid tegelikult suur saladus olema), kosmoselaev, mis põgenedes maa-aluseid tunneleid põletab, kosmoselaev, mis kannatab välja tuumaplahvatuse otse enda kõrval, mis muutub vahepeal nähtamatuks (milleks seda üldse vaja oli?). Terve mõistus tõrgub vastu võtmast taolist sündmuste arengut, kus kõik on võimalik lihtsalt autori suva järgi ja olukord ei allu isegi elmentaarsele loogikale. Üle kahe ei taha kuidagi panna.