Vladimir Vassiljev

Peterburis on toimumas mingid imelikud sündmused, pidevalt toimuvad mustade jõudude sanktsioneerimata kasutused. Päevasele valvele antakse võimalus probleem oma jõududega lahendada ja et keegi ei hakkaks onupoja poliitikat kahtlustama siis kutsutakse kohale sõltumatud eksperdid lähisvälismaalt ehk täpsemini Kiievist. Tulevad eksperdid kohale ja avastavad, et kohalikud noored näitsikud, kes peaksid parimal juhul 4-5 tasemel olema, aga nendega toime tulemine ei ole millegi pärast esimese/teise taseme maagidelegi eriti jõukohane.

Esmakordsel läbilugemisel tundus küllaltki hea olevat, aga kui sai hiljem läbi loetud samasse maailma kirjutatud Lukjanenko siis võrdlusmoment on Vassiljevi kahjuks. No ei ole selles raamatus samaväärset huvitavust ja häid lahendusi, aga muidu täitsa hästi loetav raamat

ei ole päris fan-fiction, sest vassiljev on ju ametlik kaasautor ja just "tumedate" osas, kellest ka nüüd juttu. ning samas on tegemist siiski tie-iniga, mis ei tohiks põhiautori plaane häirida. üldjoontes ongi sellega hakkama saadud: on ühiseid tegelasi - moskva dozoride pealikud käituvad just nii, nagu me oleme harjunud nägema, isegi üks neljanda osa sümpaatne kõrvaltegelane on sisse toodud, ja peategelased-ukrainlased toimivad dozornikutele vääriliselt. suure plaani ideed on tasemel (ja nagu öeldud, tuleb need tie-ini puhul lõpuks neutraliseerida) ning ka detailide tasemel on autor igati terane. no et naljakaid pisiasju tasub märgata. keelekasutus on põnevalt mitmekihiline. (teisisõnu - vene keele nüansid käisid mul jälle kõrgelt üle pea.) võib ju öelda, et peterburi vihatakse ikka väga põhjalikult ning oboloni ja heinekeni, rääkimata siis vermutist ja viskist, läks ehk üles mustadele maagidele omaselt tohututes kogustes, aga see pole veel etteheide.

etteheide oleks pigem see, et vassiljev on oma tegelastega tüütult ebajärjekindel. (mitte esimest korda!) tähendab, tundub, et keegi on justkui peategelane, sest tema kaudu kirjeldatakse üsna pikalt seda, kuidas mitte midagi ei juhtu. kui aga temaga juhtub, on kaamera kusagil mujal. võibolla kellegi teise juures, kellega ei parajasti juhtu. ning kui siis tollega juhtuma hakkab, on kaamera jälle mujal. sündmustiku saab niiviisi kätte, hea küll. aga tegelasi ei saa, ja ilma on kuidagi nüri. ehk ma ei tunne piisavalt peterburi neegrilegende, aga kakssada aastat tegelenud woodoo-mehike kurja juurena tundus kuidagi väga kõrvupidi torukübarast kistuna. mitte et see väga oluline oleks, sest dozoride argipäev oligi toredam - aga kindlasti vaid juhul, kui neist enne mujalt loetud.