Kasutajainfo

Karen Orlau

23.01.1975-

  • Eesti

Teosed

· Poul Anderson ·

No Truce with Kings

(lühiromaan aastast 1963)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1963; juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kuningatega vaherahu ei sõlmita»
autorikogu «Taevarahvas» 2008

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (9)

Igati armas, militaarulmesse kalduv postapokalyptiline lugu. Tuumasõjast on möödunud paar sajandit. Tsivilisatsioon kunagise USA territooriumil hakkab tasapisi taastuma. Yleminekuperiood feodaalselt agraaryhiskonnalt industriaalsele ei ole enam mägede taga. Samal ajal tiirutab orbiidil sõbralike tulnukate kosmosejaam, kes yritavad kohaliku tsivilisatsiooni arengut (nende arvates) soodsas suunas mõjutada. Sellega o neil aga teatavaid probleeme - H.Sapiens on juba kord selline, isepäisusele kalduv loomake..

Jutt saab alguse sellest, et tulnukate ärgitusel leiab yhes Põhja Ameerikasse tekkinud riigikeses aset riigipööre ning sellele järgnev kodusõda. Umbes nagu eelmiselgi korral - yhelt (lõuna) poolt kohalikud konservatiivsete-feodaalsete kalduvustega maahärrad oma druziinadega ning teiselt poolt tulnukate poolt toetatud "progressiivsed" jõud.

Kokkuvõtteks - igati hea ja hästi kirjutatud lugu. Minuarust Andersoni yks paremaid. Sai muuhulgas ka Hugo.

Teksti loeti inglise keeles

Mis mujal maailmas toimub, sellest ei räägita. USA on aga killustatud sõjakate väikeriikide vahel ning kodusõdib. Ratsaväe, püsside ja mõõkadega. Tegevustik toimub läänerannikul, kus miskis riiklikus moodustises on toimunud riigipööre; võimu haaravad suuremat tsentraliseerimist ja etatismi pooldavad jõud.

Eksisteerib aga miski mõjuvõimas müstiline esperite sekt või vennaskond, mis näiliselt mingist zenbudistlikust vaimust kantuna tasapisi omi asju ajab. Need on siis tulnukad, ehk "progressorid", kes valdavad psiplahvatuste jõudu ja muid imevigureid.

Teksti võiks liigitada militaarulme valdkonda. Tegelased on sõjaväelased ja lahingustseene palju. Ütleme otse, et suures osas pole tekst kõige ladusamalt loetavam, kuuludes nö Andersoni sündromaatiliste kilda. Küll on lühiromaan aga kindlasti väga oluline Andersoni kreedode ja läbi loomingu kulgevate küsimuste mõistmiseks.

"Progressorid" soovivad inimkonnale küll head ja ei maksa kahelda, et hea see teglikult ongi... kuid sõjamehest peategelane (kindlasti üks Andersoni protagoniste) leiab, et arenev feodaalkorraldus on (praegu) parim. Eelistatakse väikeseid üllaid üksuseid, tõelise ühtekuuluvuse ja omanikutundega feodaalriike, mitte suuri ja suurenevaid impeeriume, mis väiksemaid ja mitmekesisust hävitavad, lõpuks omavahel kokku põrkuvad, lagunevad, et siis jälle läbi barbarismiperioodi impeeriumiteni jõuda. Progressorite pakutu oleks aga samm etatismi poole. Progressorid nimetavad inimkonda tooreks ja lapsikuks.

Tõepoolest head ja huvitavad ideed; ka on loo käigule võimalik kaasa elada. No aga päris puhast viit ma anda ei saa.

Näikse olevat minu 500. arvustus Baasis...

Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane lugu ning minu meelest oluliselt paremini jutustatud ning jälgitav kui "Taevarahvas". Kahtlemata auhinda väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Õhustikult 19. sajandit meenutavat tuumasõja-järgset USA-d olen ulmes palju kohanud...nüüd siis jälle üks heal tasemel tekst sel teemal, segatuna progressorlusega. Eelarvustajate kiidusõnadele pole just palju lisada.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, lugu sarnaneb mõnevõrra kogumiku "Taevarahvas" eelmisele jutule. Kuid sarnasus piirdub siiski vaid selliste detailidega, et taas on tegemist tuumasõjajärgse maailmaga ning toimub järjekordne sõda inimkonnast säilunud riismete vahel.

Sisu on eespool arvustanud juba kenasti kokku võtnud.

Kuigi tulnukate motiivid on üllad, siis nende meetodid ei kannata mingit kriitikat — inimestesse suhtutakse kui lastesse ning nendega manipuleeritakse vahendeid valimata. Seepärast juhtuski selline omapärane lugu, et minu sümpaatia kuulus kogu romaani jooksul nn konservatiividele.

Kogu selle kaasahaarava loo iva võikski kokku võtta üheainsa küsimusena: kas (inimkonna) enesemääramisõigus peaks säilima ka siis kui (inimkond) seab seeläbi ohtu nii iseenda kui ka teiste rahumeelse tuleviku ja võib-olla ka kogu eksistentsi tervikuna?

Teksti loeti eesti keeles

Anderson on tavapärases headuses. Tegevuspaigaks tuumasõja-järgne Ameerika, mis on killustunud omavahel vaenujalal olevateks väikeriikideks. Progressoriteks aga hoopis tulnukad. Esmapilgul üsna sarnane autori enda "Taevarahvaga", kuid, vähemalt minu arust, on pigem tegu selle vastandiga. Kui "Taevarahvas" oli olulisel kohal progress, siis "Kuningates" paigalseis. Andersonile üsna omane lähenemine. Vaadelda ühte probleemi erinevatest külgedest, põhjendades nii ühe kui teise poole seisukohti. Tihtipeale erinevate tagajärgedega. Loomulikult toimib "Kuningatega" ka tavalise seiklusloona nagu enamus autori tekste. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Enamuse loost moodustasid lahingustseenid mulle tundmatus ja võõras Põhja-Californias ja kirjeldused, kuidas üks või teine rügement osava tiibhaaramisega miskit vastaste väeosa kuhugi mägede ja mere vahele surus, libisesid must puhtalt mööda. Ei tunne ega hakkagi tundma seda geograafiat, aga isegi kui tunneks poleks see eriti põnev. Põnev oli seevastu Andersoni primitiivne idealistlik maailmakorralduse kujutus, miskid poolfeodaalsed väikeriigid, mnjah. Sellised väikeriigid kas ühinevad või ühendatakse või hääbuvad, neil pole omaette eriti pikka iga, ja kallis on neid üleval pidada ka. Aga no tore oli ikkagi lugeda, teades Andersoni keskaja vaimustust ja ilmselt ka idealiseerimist.

Lugu niisiis polnud eriti põnev, liigitub pikalt mõtlemata ülisuurde ja -laia "käib kah" - lugude osakonda ja ega seda rohkem vist üle lugema ka ei hakka, sellel dekaadil kindlasti mitte. Paneme siis sellise nõrgapoolse "nelja", tegelikult üks peategelastest, konservatiivist kindral, mulle täitsa meeldis ja see et ma lugedes loomulikult konservatiividele kaasa elasin ei tohiks eriline üllatus olla.

Teksti loeti eesti keeles

Üks huvitavamaid ja üllatuslikumaid Poul Andersoni teoste hulgast. Suutis mõtisklema panna, et kellel siis rohkem õigus oli. Ilmselt oli tõde mõlemal poolel ja samas mõlemad pooled eksisid. Miinus - mulle ei meeldinud pikad lahingu- ja sõjastrateegiate kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles

Meistriteos, päris tõsiselt.
Suurim pluss oli pisidetailidena väljamõeldud maailm, mis oli nii põhjalikult läbi mõeldud ja toimima pandud, et mõjus väga ehedana ning ei andnud eriti põhjust loogiliste apsude üle poriseda. Paraku tulenes suurimast plussist ka suurim miinus. Kuna detailidele pühendati nii põhjalikult, kannatas selle all mõnevõrra tegevus/dünaamika. 
Väga meeldisid leidlikud sõnamängud terminitega - konservaal, liberatiiv, demokratuur, mandalaika, spastika jms. Samas riiginimetuste tuletus nii vaimukas ei tundunud - Ameritsa, Tsiina jne. 
Nõukaajal kooliskäinule toob heldimuspisara silma lause "Orki majanduse arendamise ametlik strateegia seisneb selles, et jõuda peamiste fondiindeksite osas Big Byzile järele ja temast mööda".
Loomulikult oli Big Byzi alla koondatud kokku Lääs kui selline ning Orklandi alla Bütsants, kuid seda oli tehtud nii ülikarikeeritud võtmes, et raske on arvata, kumb maailm kirjanikule endale südamelähedasem on. Tõenäoliselt ei kumbki, sest õõvastavalt kujutatud olid mõlemad.
Kirjanik oli kokku seganud väga kraftise segu huumorist ja küünilisusest (küünilisus on üldse vene ulmekirjanikele omane joon). Ei mingeid edulugusid, kangelastegusid ega õnnelikku lõppu. Lootust oli aga raamatus vähe. Vaid pisut lõpupoole ning kirjaniku nägemuses minnes kolmandat teed, sest nii Big Byz kui Orkland osutusid ummikteedeks.
Nukk oli raamatu läbiv motiiv. Mitte ainult kui puparastide seksilelu, vaid tegelikult olid nukud ka nii Orklandi kui ka Big Byzi elanikud kõrgeima võimu kätes. Orklandi elanikud oli kui tinasõdurid, mida sommeljeed omatahtsi paika panid, et need siis kividega pikali loopida. Big Byzi elanikud kui malenupud, mida vajalikele ruutudele nihutada mängu ilu huvides.
Raamatu künismist tuleneb, et üks meile sümpaatsemaid ameteid selles maailmas oli laste kokkuostja. :)
Künismile on juba viidatud, kaks näidet ka vängest huumorist --- 1) Grõm avastas oma luuleande: Ilmnes, et ta oli kirjutanud nelikvärsi viisil "Nüüd munni see kodumaa mingu". 2) Orki sõjaorbude koor laulis: "Isa sõdib rindel. Ema nikub tagalas. Kõik on näha, kõik on kuulda läbi suure augu...".
Väga meisterlikult oli hoidutud igasugu stampidest. Ses mõttes väga värskendav lugemisvara. 
Kokkuvõttes minu poolt viis miinusega. Miinuse tõi see, et loo tempo lõhkus ära filosofeerimine kolmveerandi peal. See liigne targutamine ei olnud minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis parema mulje kui sarja esimene raamat "Surelikud masinad". Enam ei tapetudki kõiki kõrvaltegelasi maha, asi seegi.  Sügavalt hollivuudlik oli see sellegipoolest. Kärts-mürts ja põmaki...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe kultuuri põrkumisest. Kuna teist kultuuri esindas vaid üks inimene, siis sai tema surmaga otsa ka nimetatud kultuuride kokkupõrge. Miinuspoolele võiks kanda selle, et üle võlli oli kujutatud moodsa inimese abitust võõras keskkonnas, just füüsilist abitust. Samuti oli loos pisut liiga vähe üllatusi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Kristjan Sanderiga, et see on kõige parem jutt "Taevarahva" kogumikus. Meenutas väga tugevalt Philip K. Dicki loomingut ning kuna olen väga suur Philip K. Dicki fänn, siis ei ole kahtlustki, kas see mulle meeldis. Muidugi meeldis. Väga. Selline hästi mõnus unenäolisus ja ettearvamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks pisut kohmakas ja ebaveenev jutt, aga lugeda kõlbas küll. Vähe imelik, et üks mees hammustab läbi ja teeb kahjutuks terve võõra tsivilisatsiooni. Superman tavainimese nahas.
Teksti loeti eesti keeles

Üks huvitavamaid ja üllatuslikumaid Poul Andersoni teoste hulgast. Suutis mõtisklema panna, et kellel siis rohkem õigus oli. Ilmselt oli tõde mõlemal poolel ja samas mõlemad pooled eksisid. Miinus - mulle ei meeldinud pikad lahingu- ja sõjastrateegiate kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu ei haaranud mind kaasa. Ei suutnud äratada ei empaatiat ega uudishimu. Ei positiivseid ega negatiivseid emotsioone.
Teksti loeti eesti keeles

Paroodialugu, milles üheaegselt parodeeritakse nii muinasjutte, ulmekaid kui märuleid. Midagi nii kreisit ei oleks Poul Andersonilt oodanud. Õnnestunud jutt, aga päris maksimumhinnet ei annaks.
Teksti loeti eesti keeles

Nutikas lugu, eriti omas ajas.

Samas mind jäi häirima see, et nii olulises andmebaasis surfamisest ja andmete sisestamisest mingit elektroonilist jälge maha ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis süžee ja loo hoogsus. Meeldis keskkond. Mis ei meeldinud, oli see, et tekst oli liiga klišeelik ja ettearvatav ning midagi väga üllatavat välja ei pakkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on amoraalne ja vulgaarne. Peategelane on justkui kuldstamp Hollywoodist - pealt kalestunud, räme ja hoolimatu, seest suisa ema Teresa. Connie Willis on kirjutanud "isasema" teose kui enamik mehi eales võimelised oleksid looma kui mõned kompleksides pubekad välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses olin kindel, et panen hindeks viie, aga siis hakkasin tagantjärele mõtisklema ja alandasin hinnet ühe palli võrra. Miks siis nii? Vaatamata sellele, et jutt ise oli väga meisterlik ja kaasahaarav, hakkasid mingid asjad häirima. Esiteks see ameerikalik stamp, et taoliste lugude kangelane on teismeline (enamasti naissoost), keda enam-vähem kogu maailm mõnitab, kiusab ja püüab ära kasutada. See on ilmselt läbiproovitud moodus, kuidas peategelase vastu kaastunnet äratada. Minus see kaastunne aurustus öhe, adudes kui rikutud mõtlemise ja hälvetega see peategelane ikkagi on. Teiseks häiris see, et autor püüdis justkui libahundi väärakaid tegusid ja mõtlemist õigustada. Vähemalt selline mulje mulle jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga mõjus jutt. Jah, lool on selgeid küsitavusi, millele on viidanud ka eelkommenteerijad, kuid üldmulje on nii võimas, et hinnet see alla ei vii. Pessimistlik jutt, mis mulle meeldib? Jah, juhtub maailmas veel imesid.
Teksti loeti eesti keeles