Jama. See pole mingi lühiromaan, vaid mingisuguse mängu ümberjutustus, kusjuures üsna mageda mängu. Nõrk, väga nõrk. Täielikuks mõistmiseks vajab arvatavasti juurde lisa selgitustega.
1.
12
3.25
1.
4
2.5
2.
16
4.0
3.
12
3.917
4.
24
4.458
5.
12
3.667
6.
5
3.6
7.
10
3.1
8.
7
3.857
9.
20
3.85
10.
6
3.833
11.
5
3.4
12.
14
4.5
13.
9
2.0
14.
24
4.583
15.
19
3.789
16.
7
4.0
17.
14
3.643
18.
4
2.75
19.
9
3.556
20.
7
3.857
21.
9
3.667
22.
12
4.5
23.
6
4.167
24.
9
2.778
25.
2
3.0
26.
2
4.5
27.
3
4.333
28.
2
4.5
29.
1
4.0
30.
1
3.0
1.
12
3.583
(lühiromaan aastast 2003)
eesti keeles: antoloogia «Retk hämarusse» 2003
K&K loos seisneb Orlau areng paraku ainult jutu pikkuses. Ma ei teagi, mis järjekorras puudusi välja tooma hakata. Lugu algab väga halvas stiilis. Laused on konarlikud ja rasked ning iga sõna lõpp tuleb suure pingutusega välja lugeda. (kuna kiire ja ladusa lugemise puhul jääb mulje, et laused ei ühildu absoluutselt. Tegelikult ühilduvad, aga jube kohmakalt!) Kui tausta seletavad leheküljed läbi saavad ja tegelased lobisema hakkavad, siis muutub stiil voolavamaks. Kohati trügib see punnitatud poeetiline keel uuesti sisse ja jutt muutub omadusõnade kuhja all uuesti kohmakaks.
Jutu sisu on samuti kahtlane. Ütleme nii, et arusaamine on võimatu. Mis üldse toimub? Kõigepealt koormab autor kõiksugu nimede ja tegelastega (ja need ei jää absoluutselt meelde, kuna neid ainult mainitakse mokaotsast. Ühesõnaga mõttetu vaht!), seejärel relvade ja turvistega... rääkimata tegelaste segasest kuuluvusest. Viimase asja kohta käib enamik sarkastilisi märkusi – kas sellise ja sellise päritoluga mees/naine/vms on hea võitleja või mitte. (Jälle mõttetu vaht!)Kogu jutu vältel sisuliselt rännatakse. Vahepeal tuleb ette paar tobedat taplust, kuid selle mõttekus on jälle küsitav, kuna kõikidest tegelastest ja nende vaenlastest on mul kogu lugemise vältel üsna ükskõik. Siit tulebki järgmine viga...
Karakterid! Mida pole, seda pole. Üks mees on seal natuke turtsakas ja teine sõjakas, aga see on ka kõik. Nad teevad küll kõike seda mida tegelased tegema peavad: noogutavad, sõnavad, lausuvad, ohkavad jne, aga iseloom puudub. Seetõttu jäävad nimed nimedeks ja ükski tegelaskuju silmade ette ei kerki. Pole siis ime, kui ma loo lõpuni ei suuda nimesid ja “nägusid” kokku viia ja lõpptulemusena on mul täiesti ükskõik mida nad seal teevad.
Kui Orlau on selle looga võtnud endale ülesande mõni arvuti- või rollimäng ümber jutustada, siis on arusaadav, miks kõik nii nässus on. Esiteks, Orlau võimeid arvestades on see praegu veel liiga suur suutäis (rääkimata sellest, et taoline ettevõtmine võib huvi pakkuda ainult paadunud mängufriigile.) Teiseks, isegi kui õnnestuks 10 arvutitegelast välja “joonistada”, siis köitval viisil sisu edasi andmine kukuks ikka läbi. Vaadake kas või neid tobedaid filme, mis arvutimängudel baseeruvad! Final Fantasy on visuaalselt küll omapärane, aga kõik ülejäänu on täielik null.
Kui ma eksin, ja tegu pole arvutimänguga, siis on lood veel kehvemad. Siis pole Orlaul vabanduseks ju enam midagi öelda. :-( 2
Esimesed leheküljed mulle täitsa meeldisid, ilusad leiud olid.. aga kui jutt ikka kulges ja kulges arusaamatute tegelaste ja imeliku sooga inimeste (loe: igatsugu olendite) maailmas, siis kergelt öelda olin segaduses. Ei saanud aru, mis on mis ja miks on miks. Ka loo hüplikus oli häiriv. Tegelastel ja maailmal oli juba loo alguseks selline omamütoloogia, et oleks kena olnud lugejat veidikenegi valgustada taustaga... Pakun, et see oleks loo söödavamaks teinud.
Praegusel kujul on tegu lihtsalt toorikuga. Ei välista, et kui autor veidi vaeva näeb, sellest ka midagi huvitavat sünnib. Aga see on juba viitsimise ja tahtmise küsimus.
Jah - viimasel ajal olen arusaamisele jõudnud, et kui mingijutt/film pälvib rahvahulkade meelepaha, siis on tegemist reeglinakas tõeliselt kehva asjaga või on needsinatsed pahandajadlihtsalt läinud vale teost lugema/vaatama...
Kui läheneda Kelmide ja kangelaste loole samal moel nagu Orlausenistele juttudele ja oodata sellelt samasugust salapärast jaajuti natuke süngevõitu müstika hõngu, millistpakuvad "Rannahiidsed"või "Malinmalini metsast", siis on vägagi tõenäoline, etselles ka pettutakse, kuna tegemist on täiesti teistsuguse jutuga. "Kelmid ja kangelased" on senisest Orlaust niivõrd erinev, eteelnevaga võrdlemine oleks lihtsalt ülekohtune.
Lugu algab sellest kuidas keegi mõõgakangelanetõmbab (enam vähem sõna otseses mõttes) omapartneril naha üle kõrvade, et teada saada mingisalapärase kuid ilmselt vägagi ihaldusväärse objekti(jutu käigus selgub, et tegemist on ülimalt hinnalisehaldjate mõõgaga, millel ei puudu ka magiline jõud)asukoht. Selles kohas läheb lugu mõneks ajaks segaseks,kuna tulevad sisse korraga päris paljud tegelased - mingidnomaadsete kalduvustega barbarid, vargad, salamõrtsukad,mõõga- ja vibukangelased... Seda kõike sellisetempoga, et hetkeks kaob ülevaade sellest kes on kes ja millised onnende vahelised seosed. Kui lugeja on jõutud korralikultsegadusse ajada, siis tempo aeglstub hetkeks, et panna kokku uutetegelaste virrvarrist punt vagabunde kes siis ühiselt sellesamamõõga järele lähevad. Et jäädaarvustuse piiridesse, ja mitte muutuda ümberjutustuseks jätanülejäänud seikluse lugejatele avastada...
Senion tõsisemat sorti kodumaise fantasy zhanri suurimhäda olnud liigne kiirustamine ja pinnapealsus - tegelasedjoonistatakse üldiselt välja väga must-valgete jaüheplaanilistena, süzhee seisneb reeglina selles, etpeategelane (või peategelased) liiguvad punktist Apunkti B, neile sajavad igal nurgal kaela KurjuseJõudude Kohutavad Hordid ja nende peamiseks tegutsemismotiivikson reeglina Päästa Maailm Suure Kurjuse Küüsist ningkõik see toimub võrdlemisi kergesti ennustatava lineaarsetegevuskava järgi...
Ei saa öelda, et Karen Orlau oleks kõigist neist karidstpuhtalt mööda loovinud, kuid ta on siiski suutnud anda omalugudele juurde ehk natuke enam emotsionaalset sügavust, kuisenises kodumaises fantaasiakirjanduses kohata võib. Eritikiiduväärt on, et erinevalt seni loetud eesti fantasyromaanides kogetust, suutis Orlau hoiduda kõiki trumpe koheesimesel võimalusel lauale ladumast ning lugu suutis suutis kuniviimase hetkeni ikka veel millegagi üllatada...
Tõsisematest probleemidest mainiksin ehk liigseltväikese ruumi sisse kokku surutud tohutut taustinfo kogust, mislugejale korraga sisse tahetakse sööta ja üsnavõõrapäraseid nimesi, mis ei tee tegelaste vahelisteseoste meeldejätmist oluliselt lihtsamaks... Aidanud oleksehk väike tempo maha võtmine või eestlasekõrvale vähe sobivamate nimede kasutamine. Samas minaoleksin eelistanud pigem taustinfot ehk esialgu isegi vähem jagada,kuna materjali järgmiste juttude tarvis paistab selles loosjaguvat oleks kogu jutustuse maailma poliitilise ja ajaloolise taustalahti kirjutamine mitmesse raamatusse olnud tunduvalt kergeminiseeditav...
Kokkuvõtteks ütleksin, et kuigi Kelmide ja kangelastenäol ei ole tegemist ilmselt kaugeltki mitte ületamatumeistriteosega, on ta vähemalt kodumaise mõõga jamaagia juttude seas üks paremaid tekste ning ma tõsiseltloodan et see maailm jääb elama ja avardub veelgi kajärgmistes lugudes...
Panen hindeks nelja kuna kolm oleks lihtsalt vastuvõetamatultmadal hinne loole, mille lugemist ma nautisin ja viie väljateenimiseks on kahjuks veel liiga palju arenguruumi...
Puudustest on eelpool palju räägitud ja peamiseks on tegelaste yksteise otsa kuhjamine ja nende kohta niigi vähese infi jagamine täiesti suvaliselt. Meenutab t6esti ADD`d, kuid erineb siiski sellega, et kui mängides tehakse kohe alguses selgeks, kes on kes ja mida oskab, siis siin jäi kuni l6puni kuhjade viisi kysitavusi.
M6istan väga hästi ja tervitan kirjaniku soovi seda teemat arendada - selle jaoks on tal s6na otseses m6ttes terve maailm ruumi. Ainus soov oleks, et ei pyytaks lugeja elu meelega keeruliseks teha, sest nii ehk teisiti oli tegu eeskätt meelelahutusega ja see v6iks olla kergemini tarbitav.
Niisiis on n6rga "hea" p6hjuseks kogu loo ja tegelaste skemaatilisus ja selle skeemi ebajärjepidev ja loogikale allumatu joonistamine
P.S. Eelnevast nutust ja halast ei maksa lasta end heidutada. Vaatasin halisejad yle, leidsin ainult yhe, kelle jutust ise yldse midagi pean. Ega igayhe meele järgi saagi olla.P.P.S. Mõtlesin järele ja leidsin, et mis ma koonerdan. Selle loo neli oli tykk maad tugevam kui mõne teise viis. Olgu siis parem juba miinusega viis. Ja yldse mulle autor meeldib, ehk ongi asi selles. Ainult seda ei saa aru - mis tal seal pildi peal suus on?
Pastakas äkki? :)
Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/