Kasutajainfo

Karen Orlau

23.01.1975-

  • Eesti

Teosed

· Karen Orlau ·

Kelmid ja kangelased

(lühiromaan aastast 2003)

eesti keeles: antoloogia «Retk hämarusse» 2003

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
4
2
3
1
Keskmine hinne
3.25
Arvustused (12)

Jama. See pole mingi lühiromaan, vaid mingisuguse mängu ümberjutustus, kusjuures üsna mageda mängu. Nõrk, väga nõrk. Täielikuks mõistmiseks vajab arvatavasti juurde lisa selgitustega.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin neid arvustusi, mis ma Orlaule kirjutanud olen ja jäi selline mulje nagu kuuluksin kuhugi Orlau Vihkajate Seltsi. Vale puha! Orlaud peetakse tegijaks ja mingil põhjusel olen ma lootusrikkalt alati kõik ta uued jutud läbi lugenud. Reeglina muutuvad autorid ajapikku paremaks ja arenevad. Nüüd pean raske südamega tunnistama, et selle jutu kohta midagi head öelda on tõeliselt raske.

K&K loos seisneb Orlau areng paraku ainult jutu pikkuses. Ma ei teagi, mis järjekorras puudusi välja tooma hakata. Lugu algab väga halvas stiilis. Laused on konarlikud ja rasked ning iga sõna lõpp tuleb suure pingutusega välja lugeda. (kuna kiire ja ladusa lugemise puhul jääb mulje, et laused ei ühildu absoluutselt. Tegelikult ühilduvad, aga jube kohmakalt!) Kui tausta seletavad leheküljed läbi saavad ja tegelased lobisema hakkavad, siis muutub stiil voolavamaks. Kohati trügib see punnitatud poeetiline keel uuesti sisse ja jutt muutub omadusõnade kuhja all uuesti kohmakaks.

Jutu sisu on samuti kahtlane. Ütleme nii, et arusaamine on võimatu. Mis üldse toimub? Kõigepealt koormab autor kõiksugu nimede ja tegelastega (ja need ei jää absoluutselt meelde, kuna neid ainult mainitakse mokaotsast. Ühesõnaga mõttetu vaht!), seejärel relvade ja turvistega... rääkimata tegelaste segasest kuuluvusest. Viimase asja kohta käib enamik sarkastilisi märkusi – kas sellise ja sellise päritoluga mees/naine/vms on hea võitleja või mitte. (Jälle mõttetu vaht!)Kogu jutu vältel sisuliselt rännatakse. Vahepeal tuleb ette paar tobedat taplust, kuid selle mõttekus on jälle küsitav, kuna kõikidest tegelastest ja nende vaenlastest on mul kogu lugemise vältel üsna ükskõik. Siit tulebki järgmine viga...

Karakterid! Mida pole, seda pole. Üks mees on seal natuke turtsakas ja teine sõjakas, aga see on ka kõik. Nad teevad küll kõike seda mida tegelased tegema peavad: noogutavad, sõnavad, lausuvad, ohkavad jne, aga iseloom puudub. Seetõttu jäävad nimed nimedeks ja ükski tegelaskuju silmade ette ei kerki. Pole siis ime, kui ma loo lõpuni ei suuda nimesid ja “nägusid” kokku viia ja lõpptulemusena on mul täiesti ükskõik mida nad seal teevad.

Kui Orlau on selle looga võtnud endale ülesande mõni arvuti- või rollimäng ümber jutustada, siis on arusaadav, miks kõik nii nässus on. Esiteks, Orlau võimeid arvestades on see praegu veel liiga suur suutäis (rääkimata sellest, et taoline ettevõtmine võib huvi pakkuda ainult paadunud mängufriigile.) Teiseks, isegi kui õnnestuks 10 arvutitegelast välja “joonistada”, siis köitval viisil sisu edasi andmine kukuks ikka läbi. Vaadake kas või neid tobedaid filme, mis arvutimängudel baseeruvad! Final Fantasy on visuaalselt küll omapärane, aga kõik ülejäänu on täielik null.

Kui ma eksin, ja tegu pole arvutimänguga, siis on lood veel kehvemad. Siis pole Orlaul vabanduseks ju enam midagi öelda. :-( 2

Teksti loeti eesti keeles

Mulle üldiselt meeldivad Karen Orlau kirjatykid. Meeldivad kohe väga. Aga see ADD skeemi järgi kirjutatud asi... Jah ADD, mitte HDD. Ausalt öelda mul pole õrna aimugi, mis see on. Ega suurt ka ADDst. Aga siiski, siiski... jälginud kõrvalt rollimängurite mõtteavaldusi ja arvamusi, ei ole mul tegelikult eriti kahtlust, et see jutt on sündinud mängust... Ja mõtte mängule viis Kareni pühendus kellelegi Irvele... Mis võivad aga täitsa valejäled olla (aga ei pruugi ;)). Mõte ise ju nii väga halb polegi. Mängu kirja panna. Aga kuidas? Vat. Esimene vasikas läks paraku aia taha...

Esimesed leheküljed mulle täitsa meeldisid, ilusad leiud olid.. aga kui jutt ikka kulges ja kulges arusaamatute tegelaste ja imeliku sooga inimeste (loe: igatsugu olendite) maailmas, siis kergelt öelda olin segaduses. Ei saanud aru, mis on mis ja miks on miks. Ka loo hüplikus oli häiriv. Tegelastel ja maailmal oli juba loo alguseks selline omamütoloogia, et oleks kena olnud lugejat veidikenegi valgustada taustaga... Pakun, et see oleks loo söödavamaks teinud.

Praegusel kujul on tegu lihtsalt toorikuga. Ei välista, et kui autor veidi vaeva näeb, sellest ka midagi huvitavat sünnib. Aga see on juba viitsimise ja tahtmise küsimus.

Teksti loeti eesti keeles

Jah - viimasel ajal olen arusaamisele jõudnud, et kui mingijutt/film pälvib rahvahulkade meelepaha, siis on tegemist reeglinakas tõeliselt kehva asjaga või on needsinatsed pahandajadlihtsalt läinud vale teost lugema/vaatama...

Kui läheneda Kelmide ja kangelaste loole samal moel nagu Orlausenistele juttudele ja oodata sellelt samasugust salapärast jaajuti natuke süngevõitu müstika hõngu, millistpakuvad "Rannahiidsed"või "Malinmalini metsast", siis on vägagi tõenäoline, etselles ka pettutakse, kuna tegemist on täiesti teistsuguse jutuga. "Kelmid ja kangelased" on senisest Orlaust niivõrd erinev, eteelnevaga võrdlemine oleks lihtsalt ülekohtune.

Lugu algab sellest kuidas keegi mõõgakangelanetõmbab (enam vähem sõna otseses mõttes) omapartneril naha üle kõrvade, et teada saada mingisalapärase kuid ilmselt vägagi ihaldusväärse objekti(jutu käigus selgub, et tegemist on ülimalt hinnalisehaldjate mõõgaga, millel ei puudu ka magiline jõud)asukoht. Selles kohas läheb lugu mõneks ajaks segaseks,kuna tulevad sisse korraga päris paljud tegelased - mingidnomaadsete kalduvustega barbarid, vargad, salamõrtsukad,mõõga- ja vibukangelased... Seda kõike sellisetempoga, et hetkeks kaob ülevaade sellest kes on kes ja millised onnende vahelised seosed. Kui lugeja on jõutud korralikultsegadusse ajada, siis tempo aeglstub hetkeks, et panna kokku uutetegelaste virrvarrist punt vagabunde kes siis ühiselt sellesamamõõga järele lähevad. Et jäädaarvustuse piiridesse, ja mitte muutuda ümberjutustuseks jätanülejäänud seikluse lugejatele avastada...

Senion tõsisemat sorti kodumaise fantasy zhanri suurimhäda olnud liigne kiirustamine ja pinnapealsus - tegelasedjoonistatakse üldiselt välja väga must-valgete jaüheplaanilistena, süzhee seisneb reeglina selles, etpeategelane (või peategelased) liiguvad punktist Apunkti B, neile sajavad igal nurgal kaela KurjuseJõudude Kohutavad Hordid ja nende peamiseks tegutsemismotiivikson reeglina Päästa Maailm Suure Kurjuse Küüsist ningkõik see toimub võrdlemisi kergesti ennustatava lineaarsetegevuskava järgi...

Ei saa öelda, et Karen Orlau oleks kõigist neist karidstpuhtalt mööda loovinud, kuid ta on siiski suutnud anda omalugudele juurde ehk natuke enam emotsionaalset sügavust, kuisenises kodumaises fantaasiakirjanduses kohata võib. Eritikiiduväärt on, et erinevalt seni loetud eesti fantasyromaanides kogetust, suutis Orlau hoiduda kõiki trumpe koheesimesel võimalusel lauale ladumast ning lugu suutis suutis kuniviimase hetkeni ikka veel millegagi üllatada...

Tõsisematest probleemidest mainiksin ehk liigseltväikese ruumi sisse kokku surutud tohutut taustinfo kogust, mislugejale korraga sisse tahetakse sööta ja üsnavõõrapäraseid nimesi, mis ei tee tegelaste vahelisteseoste meeldejätmist oluliselt lihtsamaks...  Aidanud oleksehk väike tempo maha võtmine või eestlasekõrvale vähe sobivamate nimede kasutamine.  Samas minaoleksin eelistanud pigem taustinfot ehk esialgu isegi vähem jagada,kuna materjali järgmiste juttude tarvis paistab selles loosjaguvat oleks kogu jutustuse maailma poliitilise ja ajaloolise taustalahti kirjutamine mitmesse raamatusse olnud tunduvalt kergeminiseeditav...

Kokkuvõtteks ütleksin, et kuigi Kelmide ja kangelastenäol ei ole tegemist ilmselt kaugeltki mitte ületamatumeistriteosega, on ta vähemalt kodumaise mõõga jamaagia juttude seas üks paremaid tekste ning ma tõsiseltloodan et see maailm jääb elama ja avardub veelgi kajärgmistes lugudes...

Panen hindeks nelja kuna kolm oleks lihtsalt vastuvõetamatultmadal hinne loole, mille lugemist ma nautisin ja viie väljateenimiseks on kahjuks veel liiga palju arenguruumi...

Teksti loeti eesti keeles

N6rk neli. Minu meelest on seda lyhiromaani tegelikult yldse väga raske millekski valminud tykiks lugeda, kujid peris heaks skeemiks v6ib teda arvata kyll. Jah, ja lisaks peaks tema vist olema k6igile kaanonitele vastav esimene maarjamaine gender-fantasy ;)

Puudustest on eelpool palju räägitud ja peamiseks on tegelaste yksteise otsa kuhjamine ja nende kohta niigi vähese infi jagamine täiesti suvaliselt. Meenutab t6esti ADD`d, kuid erineb siiski sellega, et kui mängides tehakse kohe alguses selgeks, kes on kes ja mida oskab, siis siin jäi kuni l6puni kuhjade viisi kysitavusi.

M6istan väga hästi ja tervitan kirjaniku soovi seda teemat arendada - selle jaoks on tal s6na otseses m6ttes terve maailm ruumi. Ainus soov oleks, et ei pyytaks lugeja elu meelega keeruliseks teha, sest nii ehk teisiti oli tegu eeskätt meelelahutusega ja see v6iks olla kergemini tarbitav.

Niisiis on n6rga "hea" p6hjuseks kogu loo ja tegelaste skemaatilisus ja selle skeemi ebajärjepidev ja loogikale allumatu joonistamine

Teksti loeti eesti keeles

Ootused, pärast eelnevat arvustuste lugemist, olid hullemad kui lugu ise. Jutt aga oli... noh... tarbitav, aga see oli ka kõik. Midagi oli, siit-sealt, siis jälle polnud. Säärane mulje oli, et kirjutatud oli lihtsalt niisama, mitte südame pärast, vaid et nii on kord juba kombeks. Või et see neetud poolik nuhtlus ükskord ära lõpetada. Aga lugu elama ei hakanud, väga kahju, järgmine, palun!Sa ju oskad küll, tont võtaks!
Teksti loeti eesti keeles

Ilmsele rpg-lisusele vaatamata on tegemist täitsa hea looga, eriti eesti fantasy yldisel taustal - miskipärast kipub see kõvasti nirum olema kui (hardcore) sf. Samas võiks maailma tõesti selgemalt esitada, eriti kui tegemist on esimese tekstiga maailmast, mida on (nagu näeme) kavas hiljemgi kasutada; seda oleks saanud teha ka jutu käiku aeglustamata, nappide joontega. Ja kohati kisub tegevus virrvarriks. Aga yldmulje on hea ja stiil tegelikult tugev - kahju ainult, et mitte Malini tasemel. Järgmine kord veelgi paremini?

P.S. Eelnevast nutust ja halast ei maksa lasta end heidutada. Vaatasin halisejad yle, leidsin ainult yhe, kelle jutust ise yldse midagi pean. Ega igayhe meele järgi saagi olla.P.P.S. Mõtlesin järele ja leidsin, et mis ma koonerdan. Selle loo neli oli tykk maad tugevam kui mõne teise viis. Olgu siis parem juba miinusega viis. Ja yldse mulle autor meeldib, ehk ongi asi selles. Ainult seda ei saa aru - mis tal seal pildi peal suus on?

Teksti loeti eesti keeles

Njah, mis seal ikka öelda. Ei olnud eriti hea. Nimede probleem on juba märgitud(isegi sain alles poole peal aru, kelle varjunimi on mis(et larna on meister jne, kuigi ma ei saanudki aru, et mida see meister olemine endas kujutama pidi?)). Lõpp, kus Larna ja Zailan kõrtsis istusid, ei olnud eriti hästi välja kukkunud. Selline muinasjutulik lõpp(ja kui nad praeguseks surnud ei ole elavad nad õnnelikult elu lõpuni vms). Kõige imekspandavam oli, et keegi peategelastest surma ei saand(kuigi ega kaasa ei oleks tundnud), kuid arvestades kui osavaks Orlau nad teinud oli ei saa ka eriti imestada. Nõrgem rpg or whatever, vabandus see pole ja õigupoolest pole midagi ju vabandadagi. Jutt on selline nagu ta on ja usun, et kui ta olekski mõne rpg järgi/rpgle tehtud ei hindaks seda paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Raul Veedele:

Pastakas äkki? :)

Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles