Hinne kõigub tegelt kolme ja nelja vahel, olgu seekord siis heatujuselt neli pika miinusega...:)Üldiselt on mul Orlaud arvustades välja kujunenud trend panna suht normaalne hinne ja siis arvustuses suht palju viriseda. Nii ka nüüd.
Kuigi Kristjan Sander juba sellele viitas, tahaksin isegi Andrei Golikovi suurejoonelist Orlau loomeperioodide alast analüüsi kõigutada, kinnitades samuti, et selle jutu esimene versioon, toorik nö., laekus Algernoni toimetusse juba kevadel 2000, kui ma nüüd mälu järgi väga mööda ei dateeri. Ehk siis veidi enne kurikuulsa filtri kehtestamist. Olin toona vist olude sunnil toimetuses ajutiselt de facto ainus jututoimetaja ning kõnealune toorik ei tekitanud mingeid emotsioone, ei pluss- ega miinusmärgilisi. Asjalood kujunesid nii, et autor teksti toona tagasi võttis.
Nüüd uusversiooni ilmumisel tutvusingi tööga eelkõige huvist, et mis siis nüüd muutunud on. Suurt ausalt öelda ei ole. OK, on uusi kohti juurde kirjutatud veidi, aga kohati on kirjeldused ja dialoogid vist lausa sõnasõnalt samaks jäänud.
Ausalt öelda ei näe ma siin miskeid uusi peidetud kvaliteete. Lugu nagu nad ikka on. Kergelt süüdimatu, labiilne ja hüsteeriline naistegelane, meestegelased, kes peaks naislugejal vist tati suunurgast jooksma panema ning ohtralt oi-kui-sisutühja loba!
Lugedes tuli mõte, et mispoolest see tekst nüüd siis osaliselt samu territooriume avastavast Barkeri «Lõbustuspargist» etem on, ja ega ei olegi minu meelest. Barker vähemalt oskab mõnes kohas vait olla ja lasta lugejal valida ning mõelda. Orlau ei oska või - mis tõenäolisem - ei taha mingitel põhjustel ning lobiseb kõik võimaliku ja võimatu ise välja. Nagu Lew R. Berg umbes. Vähemalt selle loo puhul tekkis küll tahtmine punane pastakas haarata ning iga kolmanda jutustava lõigu lõpust paar lauset maha kriipsutada.
Nelja teenib Karen ära sellega, et vähemalt kirjeldavais lõikudes on ta suutnud oma tavapärast paljusõnalisust veidigi taltsutada ning üleüldse meeldis mulle see kahe näoga Januse ning kivikujude pargi motiiv juba esimesel lugemisel. Kuigi - kristallausalt, ega need kaks teemat siin nüüd eriti haakuma küll ei ole suudetud panna.
Sõnaga, see tekst võib olla hää või halb, aga ta ei ole nö. valmis. Omast ajast mäletan aga just, et see kirjatöö suhteline valmisolek, et seal midagi silmnähtavat käigu pealt paremaks teha ei saa, et just see oli kriteerium varamusse pääsuks. Seetõttu peangi teksti ilmumist varamus toimetuse suht suureks pangessolistamiseks, mille põhjustest inimlikult võib ju aru saada (et nagu kerge paanika laekuvate tasemel juttude kvantiteedi nappuse koha pealt), ent professionaalselt mitte.