Kasutajainfo

Karen Orlau

23.01.1975–

  • Eesti

Teosed

· Karen Orlau ·

Rannahiidsed

(jutt aastast 2000)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 3/2000»
Karen Orlau «Sealtmaalt» 2002
antoloogia «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte» 2005

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
16
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.583
Arvustused (24)

Kalurikyla ja sealsed eided. Ja keegi Liida, keda nood eided põlgavad, kardavad ja vihkavad. Käivad kõlakad, et Liida olla nõid. Teised kõlakad räägivad sellest, kuidas Liida okupatsiooni ajal oma lihase isa ja venna sakslastele maha lasta olla andnud.

Tubli, viis. Käesoleva looga on prl. Orlau ilmekalt tõestanud, et lisaks oma krestomaatilistele laastukestele ("Malin", "Oraakel") saab ta tegelikult suurepäraselt hakkama kas selliste asjade kirjutamisega, milliseid (nagu tundub) ta ise miskipärast kirjutada armastab.

Kui nii edasi läheb, siis ega Harglal tuleval aastal kerge olema ei saa ;)

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli üsna loetav ja täiesti kobedalt kirjutatud. Paljud teised kodumaise toimumispaigaga seonduvad üllitised on enamasti kohmakad ja igavad. Konkreetne lugu oli ka pisut igav, aga ladus jutustus korvas nii mõndagi. Ise ma päris folgi-fänn ei ole, ent samas ei sega see nö õiglaselt hindamast. Pisukese igavuse pärast punkt alla. Nimelt mõningad lohisevad üksikasjad venitasid igavust sisse. Ühest küljest on venivus muidugi hea - justkui liha luude küljes, teisalt ei saa see ebahuvitavalt mõjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti autorite poolt läbi aegade kirjutatud ulme edetabelis hetkel konkurentsitult esikohale asetuv lugu, minu meelest. Õnnitlen.
Teksti loeti eesti keeles

Orlau parim lugu. Lugesin ahnelt lehekülgi neelates, jutu lõpus tabas väike pettumus: oleks veel lugeda tahtnud... See, et "rannaloomad" tagasi tulla ei jõudnud, ei vähenda pinevust ega potentsiaalse õõva tunnetust: võib-olla siiski midagi toimub... Imeline illustratsioon väitele, et ka Eesti folkloori süvenedes võib sealt leida "ulmelisi" elemente.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu korvas ülejäänus suht sisutühja vihiku lugemisele kulunud aja.
Autori varasema loomingu suhtes on mul jäänud pisut konstrueerituse mulje. Sest ehitada saab ju mitte ainult ideedest, vaid ka emotsioonidest. Loomulikult on need olnud ehtsad ja läbitunnetatud emotsioonid, aga ikkagi... See lugu aga, vast veidi autobiograafilise taustaga, on sundinud end kirjutama. Nii et minu jaoks on kõige põnevam jälgida pingelist värelust autori ja minajutustaja vahel - samastada neid ei saa ega tohigi, mingi seos aga siiski on. Ja sellest pingest on tingitud ka jutu mitte päris selge või traditsiooniline ülesehitus.
Minu jaoks oli jutu võtmeks lausekatke "olin naiste asjust üht-teist aru saama hakanud". Sest tegu pole ju (ainult) füsioloogiliste "asjadega", vaid naiseks-olemise juurde käivad armastus, vihkamine, kättemaks, andestus ja muu siuke argine - ning igavene. Et siis - ilma igasuguse irooniata - lugu teemal "tütarlapsest naiseks". Milles ulmelist parasjagu nii palju, kui võimenduseks vaja. Pakuks, et üks aasta kolmest paremast kodumaisest (ulme)jutust.
Teksti loeti eesti keeles

No ma ei saa aru!

Olen nõus ametlikult idioodiks kuulutatud saama, aga ma ei mõista, mis siin nüüd siis erilist oli? Kus oli Orlau uus kvaliteet?

Loomulikult on tegu hää looga, nagu ka hindest näha, aga mingiks rõõmust ringihüplemiseks ma nüüd küll vähimatki põhjust ei näe. Tegelikult pole selles loos ju midagi, mis ta autori varasematest tipplugudest (Elisale, Vend Juudas) kuidagi esile tõstaks... Sama hea on.

Lihtsalt Orlau järjekordse õudusklishee (vee all ujuvad monstrid siis seekord) päris meisterlikult jutuks vorminud, ilmne õnnestumine ka tegevuspaiga valik, aga... mujal maailmas on selliseid jutte kümneid ja kümneid kirjutatud, alates Lovecraftist ja lõpetades Lumley`ga. Sageli paremini kui Orlau, teinekord ka viletsamalt.

Ühesõnaga seisneb loo väärtus järjekordse õõvase horrorkirjanduse võtte maakeelde ja Eestimaisesse settingusse toomises. Mille eest siis kiitus!

Teksti loeti eesti keeles

Olen küll oma arvamuse selle jutu kohta mujal põgusalt juba välja öelnud, aga hinde - ja Rauli eelneva arvustuse - juurde kommentaariks siiski ka paar sõna.

Viieväärse looga ja uue kvaliteediga Orlau loomingus on minu meelest tegu vähemalt kolmel põhjusel:

1) Idee originaalsus. Stampvambid ja libahundid on asendunud täiesti omapärase leiuga. Kaudseid analooge (nö. sündimata laste needus) muidugi leiaks, lausparalleele annaks aga otsida. On ehk kellelegi vihjeid&vastuväiteid?

2) Suurepärane setting. Kui Orlau varasemates juttudes on olustik vaid visandlikuks kulissiks peategelaste seiklemistele, siis siin hakkab rannaküla elama oma elu, peategelane nö. kasvab sellest esile. Kusjuures ükski olustikudetail pole tarbetu liigliha, vaid teenib puhtalt loo kui terviku eesmärki - nagu ka kõik jutu kaas- ning kõrvaltegelased.

3) Stiilimuutused. Kadunud on Orlau puhul seni (liig)sage epiteedirohkus&ilukõnelisus. Tekst on hästi liigendatud ega vaju nö. lineaarsesse monotoonsusse. Autor on omandanud oskuse markeerida oluliste lõikude lõppe vahedate üksiklausetega. Lisaks nauditav - ja kõigi eelduste kohaselt autentne - keelepruuk otseses kõnes.

Tegemata siin mingeid vihjeid jutu Stalkeri-võimaluste kohta, ütlen vaid niipalju, et Rannahiidsed oleks oma kirjanduslikult tasemelt igati väärt Tuglase novelliauhinda. Ja see pole mitte ainult minu arvamus.

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Valge Varese poolt öelduga. Kahtlemata on käesolev tükk parem kui "Vend Juudas" või siis "Elisale", mida Raul mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Prl Orlau valdab suurepäraselt teemat ja ka kirjakunst pole talle kaugeltki v66ras, et mitte öelda veel paremini. Kummtigi on mulle rohkem meeldinud tema mitte nii maiste tegelastega jutud. T6enäoliselt on tegemist minu isiklikku laadi eripäraga ja selle pärast on ka see "4" täiesti subjektiivne. Objektiivselt oleks vist ikka pidanud maksimumhinde panema. Samas jääb loo l6pust kerge lootus, et on järge oodata. No mina igal juhul kyll ootan pikik6rvu.
Teksti loeti eesti keeles

Orlau juttudele on omane, et ma neist esimese lugemisega aru ei saa. Teisel lugemisel, tundub, hakkasin midagi jagama. Jutt nõiamoorist, kes ise ei saa ja teisel ka ei lase.

"Stalkeri" see jutt sai, aga minult 3 nagu Orlaule ikka. Me ei ole hingesugulased, vaat mis.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu, kõvasti parem kui varem loetud "Oraakli surm". Endagi suguvõsa on ühest sellisest kalurikülast pärit, ning see jutt suutis ehedalt silme ette manada enda vanaema, kes koos teiste külamuttidega külapoe ees klatshimas käis. Hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Ei minä harrasta rannalugusid eitädest en tütredest. sajatused jäävan kah külmaks. Ootasin loolt rohkem... ilmselt seepärast, et kõikjal aina pandi viisi ja viisi. Mina ei pane. Orcusega olen nõus.. jäi nagu mõnes kohas igavaks. Ja need nimed, Juhan ja Kaupo ja kes need seal veel oli.. need läksid pidevalt segi. Ilmselt ma seepärast kogu tõde teada ei saanudki. Kui aus olla -- siis tuleb üks kena nõrk neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hästi kirjutatud ja selget tegevusliini omav lugu. Sellegipoolest ei taha maksimumpalle Orlaule loovutada, sest kahetsusväärsel kombel ei oska õudustemaatilisi jutte piisavalt hinnata. Õõva tekitamisele mängivad lood jäävad pahatihti üsna sisutühjaks. Seekord on aga mulgi hea meel sõnada, et tegu siiski suurepärase lugemismaterjaliga. Seepärast hindan lugu tubli 4-ga, mis palli või mitme võrra kõrgem kui minu poolt retsenseeritud enamikel teistel õuduslugudel.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin võrdlemisi ammu Mardusest. Mäletan ainult seda, et ei meeldinud. Rohkem sellest jutust mulle midagi ei meenu. Käitun võib-olla ebaõiglaselt, kuid ülelugema ka ei viitsi hakata. Pole eriline õuduse sõber ja vaevalt mu arvamus ja hinnang paraneks. See on minu subjektiivne arvamus.
Teksti loeti eesti keeles

Vinge etnohorror. Tundes ise Põhja-Eesti rannaküla olusid ülihästi, võin öelda, et Orlau on üsna autentse olustiku juttu sisse kirjutanud. Nii hästi ma rannamurret ei valda, et neid mõningaid kohti jutus hinnata kus seda kasutati, aga pole põhjust kahtlemiseks. Piiritusekuningas Kronström muide oli täiesti reaalne isik, kes tegutses esimese Vabariigi ajal. See, et tema sigitatud järglased rannahiidsetena lahesoppi jõudsid on mõistagi autori fantaasia, kuigi mine tea... :)

Lugu, millele pole mitte midagi ette heita. Eks ole selle tõestuseks ka Stalkeri võitmine 2001. aastal. Natuke on kahju et autor rohkem pole suutnud seda edu korrata ja ületadagi, aga lootus sureb viimasena.:)

Teksti loeti eesti keeles
x
Eevur Tumm
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Muidu võimas, kaemuslik lugu parimas tähenduses, ainus puudus on lõpp, mis mulle meenutas Hargla puänte. Seepärast miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Defoe teos oli mingist white man burden`ist, mis õnneks küll nahavärvilt valgele, aga teiste koloniseerimisest rüvetamata jäänud rahvale üsna kauge, siis Tournier raamat on risti vastupidise ideega. "Valge mees mõõk käes" kukub võõra maailma enda tarkusest ümberkujundamises armetult läbi ja leiab seeläbi palju mõistlikuma elu. Tore on.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti OK lugu. Ja eelkõnelejale täienduseks, loodan, et sedalaadi "täisrealismi" siiski ei lisandu, isiklikult piisab silmade lahti hoidmisest ja kord nädalas (või ka kuus) vaadatud politseisaatest, et küllaldane "täisrealismi" annus kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll meeldis, ehkki algul on tõesti veidi ehmatavalt epiteedirohke, aga siiski mitte väga häirivalt.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast eelnevaid kiidusõnu pean siiski lisama, et polnud nii vinge, kui ootasin. Kui siin veidi rumalat nalja heita, siis Rammsteini versioon oli isegi lahedam:). Aga hamba all ei karjunud.
Teksti loeti inglise keeles

Ei teadnudki, et siin võib Plekkmehi kohata. Panen rõõmuga hea hinde ja soovitan lugeda. Ainult miks siin eestikeelse raamatu ilmumisandmeid pole?
Teksti loeti eesti keeles

Algus suurepärane, aga keskpaigast ei suuda isegi huumorina võtta. Väsitavalt etteaimatav ehk siis sama originaalne kui Lihtsalt Maria.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa esitada lihtsalt ühe suvalise lehekülje pikemast tekstist ja väita, et see on lühivorm. Lühivorm tähendaks siiski lõpetatust, suletust mingisse selgepiirilisusesse. Pealegi, meeleolu oli ju nauditav. Lugeja petmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see jutt igaljuhul meeldis, ehkki, ma ei tea, kas Orlau paneb tahtlikult mingit musta huumorina mõjuvat campi või kukub see juhuslikult välja.
Teksti loeti eesti keeles

Mõned kohad olid väga head, aga üldmulje jäi lahjaks. Kuidagi hüplev ja närviline mulje jäi, mis aga sisuga kokku ei sobinud.
Teksti loeti eesti keeles

Päris naljakas, ega oskagi selliseid jutte kuigi tõsiselt hinnata, nad võistlevad mingis veidras oma liigas. Hamba all otseselt just ei karjunud...
Teksti loeti eesti keeles

Üsna hea jutt, aga muidugi mitte ülihea. Tõenäoliselt autori poolt planeerimatu lisamõnu saab sellistest ivanoravlikest lausetest nagu: "Süngel taustal tõuseb huumor eriti esile. Sõdurid puhkevad lahingupauside ajal kergesti naerma ja nali koolnukambris mõjub tänu oma üllatuslikkusele." (Tsitaadi lõpp).Ah, ma ei tea. Üldiselt ei kaota midagi kui selliseid asju ei loie.
Teksti loeti eesti keeles

Eee... Tegelikult meenutab see jutt laastukesi ajakirjast "Vallatu magasin", oli eesti ajal selline. Paljud sealt olid vähemalt poisikesena huviga loetavad, võibolla viitsiks praegugi, aga nüüd oleks see pigem camp.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on tõesti Hea Inimese sulest pärineva tekstiga, ja kirja on pandud hingega. Kirjandus aga see asi mingil juhul pole.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud põnev. Hoopis kurb ja väsitavalt ühiskonnakriitiline. Lugesin seda u. 15. aastaselt, hiljem vist ka, vähemalt kohati. Meelde on jäänud armetus ja masendus. Halb raamat ometi pole.
Teksti loeti eesti keeles

Olen seda nii viie-kuue aastaste vahedega lugema sattunud, kaheksakümnendate lõpus-üheksakümnendate alul oli kuidagi lahedam.
Teksti loeti eesti keeles